Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas
Peatoimetaja: Karri Kaas
Tegevtoimetaja: Asso Puidet
Keeletoimetaja: Anu Jõesaar
Kujundaja: Matis Karu
Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001
Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti
Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.
Trükk: AS Printall
Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.
Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.
Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus
Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.
Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.
Kaanepilt: KARL-ERIK TALVET
KAITSELIIT
Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.
Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.
Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.
Tänavused tuletoojad on Kaitse Kodu! vabatahtlikud autorid
20 VÕIDUPÜHA!
Võidupüha sünd
24 VÕIDUPÜHA
Operatsioon Balti Landeswehri vastu
30 MAAILMAPILK
Margid sõjas: demobilisatsiooni ei paista
34 ÜKSUS
Pärnu malevkond: lugu temas eneses
40 KAITSELIIT
Kaplan hoiab elavaid ehk Kaevikutes ja tormisel merel ateiste ei ole
10
42
VÄLJAÕPE
Väljaõppest Kaitseliidus Lääne maakaitseringkonna näitel
46 VÄLJAÕPE
Droonid, tänapäeva uus normaalsus
48 VÄLJAÕPE
Mootorsaag pioneeri käes: tööriist, mis toob võidu
50 VÄLJAÕPE
Kirde maakaitseringkonna Last Dance lõppes Siilil
54 KOOSTÖÖ
Külg külje kõrval: Pärnumaa lahingukompanii kaheaastane koostöökogemus prantslastega
56 KOOSTÖÖ
Koostöö siseturvalisuse ja elanikkonna kaitse heaks
58 SÕJASPORT
Kuidas võita Naiskodukaitse patrullvõistlust: Liilia retk 2025 Vändras
60 SÕJARAUD
Kuidas valida koduseks kasutuseks sobiv generaator? Terviklik juhend ohutuks, tõhusaks ja kestlikuks varutoiteks
Indu sõdurioskuste baaskursusel osalemiseks andis ka Lääne maakaitseringkonna suurõppus Orkaan sama aasta detsembris, kus Meelike visati sõna otseses mõttes lumme. Arusaam, et ilma erioskuste ja ettevalmistuseta on üksuse koosseisus võimatu teistega sammu pidada ja ülesannete täitmisele kaasa aidata, tuli kiirelt.
46
Õhinapõhiselt kasutati isiklikke droone, kuni aasta lõpus tuli malevapealikult algatus, et Lääne maakaitseringkonnas tekiks malevate vahel drooniteemaline suhtlus, igas malevas oleks vastutav kontaktisik ja loodaks ühtne koolitusprogramm.
62 SÕJARAUD
DAF YBZ 3300 – üks tõeliselt taff masin
64 KUIDAS ...
Kuidas kala plangul küpsetada
66 MEDITSIIN
Üks sertifikaat, seitse riiki, žgutid ja kontaktid
68 NAISKODUKAITSE
NKK grimmi- ja matkegrupp ehk Mis teater see on?
70 NAISKODUKAITSE
14. juuni – vaikiv mälestusüritus „Ma ei unusta Sind!“
72 NAISKODUKAITSE
Leiu Lepik – 230 Pärnumaa naise kindlakäeline juht
76 NOORED
Karina-Mirtel Dervojed: alati kohal, alati südamega
78 NOORED
Kodutütarde ja Noorte Kotkaste Pärnu rühm: inspiratsioon koostööst ja sõprusest
80 NOORED
Tehnikarühm – tegusate noorte kasvulava
82 AJALUGU
Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust 6.
Pärnu piirkonna merekaitseliit
88 MILITAARTURISM
Pärnumaa Militaarajaloo Keskus – põmaki!
90 IN MEMORIAM
Lui Jaanson
AUTORID
Kolonelleitnant RAIGO PAIMLA
Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik ja Lääne maakaitseringkonna ülem Raigo lemmiktsitaat on „Lahingus peab õnne olema, aga sellele loota ei saa“. Just nimelt sellest lähtudes juhib ta malevat ja maakaitseringkonda ning kirjutab Kaitse Kodule! Lugege!
KARMEN VESSELOV
Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist
Karmen on visiooniga naine. Teab, mida tahab. Ja mis veel olulisem –teab ka, kuidas seda saavutada. Teab ka, millest kirjutada. Ja kuidas. Ikka nii, et hea oleks lugeda.
HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.
INDREK JURTŠENKO
Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.
MEHIS BORN
Pärnumaa maleva ajaloopealik
Mehis teeb suuga suure linna. Ja käega kah. Ja kui vaja, siis ka kirjapulgaga. Pildistab, joonistab, kirjutab – kõike võrdselt võrratult. Respekt!
LY MÄEMURD
68
Grimmi- ja matkegrupi kogenumad liikmed siiski teavad juba, et kui sulle päästmisrutus suure saapaga pisut peale ei astuta või hapnikuballooniga pähe ei koputata, siis pole see mingi õige mäng.
vabatahtlik autor Ly artiklid keskenduvad vabatahtlike tegevusele, väljaõppele ja kogukonnatööle riigikaitse kontekstis. Kui Ly kirjutab, siis tihti läbi isikliku kogemuse ja mõnusa huumoriprisma.
Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.
5 aastat selGitustÖÖ teeNistuses
KViie aasta eest, kui meie riiklikku iseseisvust oli ähvardamas hävinemine ja kui hädaohu kõrvaldamiseks teostus Kaitseliidu uuestisünd, hakkas ilmuma ka Kaitseliidu häälekandja „Kaitse Kodu!“.
Tekst: L. KENN , endine Kaitse Kodu! toimetaja
aitseliidu ringkonnis jõuti otsekohe veendumusele, et oma aluste kindlustamine ja kodukaitse mõtte propageerimine laiematele hulkadele võib sündida vaid ajakirjanduse kaudu. Eesti ajakirjanduse poolehoid Kaitseliidule oli iseenesest mõistetav ja uue Kaitseliidu kestvuse ajal on Eesti ajakirjandus peaaegu erandita igasugu võimaluste ulatuses oma veerud avanud Kaitseliidu asjale.
Kuid üldajakirjanduse osa kodukaitse mõtte teenistuses on juba oma loodelt piiratud. Kaitseliidul kui seltskondlikul kaitseorganisatsioonil peab olema kasutada oma eriajakirjandus, kus ruumi leiaksid laiema ja kitsama tähendusega küsimuste käsitamised, millele üldajakirjandus sagedasti tehnilistel põhjustel ruumi ei saa anda, hoolimata kõige paremast tahtmisest. Kaitseliidul, kui kaitseorganisatsioonil, seisab alalõpmata päevakorras lugemata hulk küsimusi, mis sagedasti sisemise tähtsusega. Need sisemised organisatsioonilised pisiküsimused ei pruugi alati huvitada laiemaid ringkondi. Sama ilmega on ka suur osa tehnilisi küsimusi, mis käsitavad väljaõpet, relvi jne.
Kõik laiaulatuslikumad eriorganisatsioonid ei saa läbi ilma oma eriajakirjanduseta ja täitsa loomulik siis, et selle soetamisele pidi asuma ka Kaitseliit.
Kaitseliidu häälekandjana asutati „Kaitse Kodu!“, ülesanded, mille teostamisele uus ajakiri asus, olid rasked ja laiaulatuslikud. Kõigepealt tuli asuda propaganda-, selgitus- ja kihutustööle. Tuli õhutada kodukaitse mõtet ja teed ning abinõusid kätte näidata Kaitseliidu liikmeile selle mõtte õhutamiseks oma ümbruskonnas, ühes sellega tulid käsitusele organisatsioonilised küsimused, mida tõusis asja uudsuse tõttu esile lugematu määral.
Jälgides ilmumise päevast alates täieõigusliku liikmena Eesti ajakirjanduse peresse astunud uue võitleja tegevust peab ütlema, et „Kaitse Kodu!“ on täie tõsidusega võtnud temale pandud ülesandeid ja väärikalt neid täitnud.
Iga suur organisatsioon ja seltskondlik ühisettevõte, olgu tema vajadus kuivõrd tahes selge kõigile, sammub vastu lagunemisele ja hävinemisele, kui ta ei taha ja ei oska teha alalõpmata kihutus- ja selgitustööd oma asja kasuks ja ei katsu endale leida uusi poolehoidjaid. Aga ta ei tohi unustada ka seniste poolehoidjate alalist virgutamist. Organisatsioonis endas tekivad järjest uued küsimused, ilmuvad päevakorrale uued kohustused ja org. seab üles uusi ülesandeid. Kaitseliidu mõte ja töö ei seisa mitte ainult paljas olemasolus, vaid töös, edenevas liikumises. Siin on „Kaitse Kodu!’l“ täita suured kohustused ja nii Kaitseliidu
kui ka tema häälekandja „Kaitse Kodu!“ senine edu näitab, et viimane siin oma ülesannet on suutnud võtta kaine tõsidusega ja viieaastase töö tagajärgede ees ei pruugi silmi maha lüüa.
Kaitseliidu ridades seisab tänapäeval mitukümmend tuhat teadlikku kodanikku. Nende hulgas leidub palju maailmavaatelist ja poliitilist lahkuminekut. Nende ühise „avaliku arvamise“ väljendaja on nende kui suure ühiskondliku organisatsiooni liikmete häälekandja „Kaitse Kodu!“. Organisatsiooni häälekandja on liitunud isikujõudude ühistahte väljendaja ja ilmutaja. Viie aasta kestes ei ole mingi asi suutnud „Kaitse Kodu!“ sellelt sihi rajamisel õigeks peetud ja võetud teelt kõrvale juhtida.
kodu! 100
Uuendatud Kaitseliit loodi silmapilgul, mil riiki ja rahvast oli ähvardamas raske hädaoht. Kaitseliidu ridadesse astuti siis vaimustusega. Järgnevad rahuaastad on mõjunud uinutavalt. Hädaoht ei seisa enam käegakatsutavalt ligidal. Inimesed muutuvad ükskõiksemaks. Et siiski Kaitseliidu read kokku pole kuivanud, et jätkatakse alatud tööd, et püsivalt töötatakse kodukaitseks vajalise oskuse omandamiseks, et Kaitseliit edeneb, seda kõike on kätte saadud mõjuva kihutus- ja selgitustöö kaudu, milles „Kaitse Kodu!’l“ on täita tähtsam ja kaaluvam osa.
Iga organisatsioon, mis tahab elada, peab võitlema oma olemasolu eest ja tegema enda kasuks lakkamata teadlikku kihutustööd. Kuid see kihutustöö peab olema ka kasvatuslik. Propagandal peab olema kaks mõjukiirt, kui ta tahab saavutada eesmärki. Nende mõjukiirte töö peab olema järjekindel, püsiv. Üks neist mõjukiirtest peab haarama väljaspoole, uusi poolehoidjaid propageeritavale mõttele juure tooma, teine peab elustavalt mõjutama neid, kes juba korra võidetud. Kuid lähtudes ühest allikast, mõlemad kiired peavad võimalikult üksteisest läbi põimuma, et pääseda mõjule. Propaganda on kunst, mis raskelt õpitav. Kui propaganda tahab eesmärki saavutada, peab ta hea olema. Ainult hea propaganda mõjub. Halb propaganda võib hävitada ka kõige parema asja või algatuse. Et „Kaitse Kodu!“ on tajunud propagandakunsti, seda näitavad töö tagajärjed. Kaitseliidu read näitavad järjekindlat, püsivat kasvamist.
„Kaitse Kodu!“ on nüüd Kaitseliidu peahäälekandja. Tema kõrval töötab rida teisi. Peaaegu igal maleval ja malevkonnal on oma erihäälekandja. Vajadus nende järele tõusis juba ammu, aga alles viimasel paaril aastal on saadud nende väljaandmisele asuda. Esimeste aastate raske töö propaganda ja selgituse alal on tulnud ära teha „Kaitse Kodu!’l“ üksi. Nüüd võtavad endile suure koorma tööst uued malevate häälekandjad. Kohalike, vähemate küsimuste käsitamine ei koorma enam ta jõudu. Nüüd võib „Kaitse Kodu!“ rohkem kui kunagi pühendada end suuremate, laialisema tähtsusega küsimuste käsitamisele, mis on vajalised igale kaitseliitlasele, olgu ta Tallinna või Võru, Saare või Tartu malevast.
Viis aastat rasket mitmekülgset kihutus-ja selgitustööd on selja taga. Aastad, mis ees seisavad, ei tõota kergemat tööd ja puhkust. Nüüd tuleb asuda tehtud töö tagajärgede süvendamisele. Peab püüdma sinna, et kodukaitse mõte ja tahe ei oleks kodanike silmis mitte ainult paratamatu vajadus, vaid et see leiaks püsiva asupaiga meie kodaniku teadvuses, muutuks lahutamatuks osaks kõigi maailmavaates ja tunnetes.
meelike kasesalu kodutütarde toetajaliikmest
laskur-saNitariks
Meelike Kasesalu liitus Kaitseliiduga 2021. aastal Kodutütarde toetajaliikmena. Üks asi viis teiseni, teine kolmandani ning tänaseks on sõduritarkusi vaid enesetäienduseks õppima asunud noortejuhist saanud täieõiguslik lahinguüksuse võitleja, kes on teistelegi eeskujuks.
Tekst: KARMEN VESSELOV , Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist
Meelikese poeg ja tütar olid seotud Kaitseliidu noorteorganisatsioonidega ning seetõttu sai ta noorte tegevusi kõrvalt jälgida. Ta oli ka Pärnumaa Kodutütarde toetajaliige ja panustas noortetöösse juba enne ametlikku organisatsiooniga liitumist. Tema tütar Angelika on Kodutütarde liige, poeg Alari oli varem noorkotkas ja tegutseb nüüd juba mõned aastad Kaitseliidu ridades. Mõlemad lapsed toetavad Meelikest noortetöös.
NOORED MOTIVEERIVAD
Kuna Meelike leidis, et noortejuht peab olema kursis ka sellega, mis toimub Kaitseliidus „täiskasvanute“ poolel, siis käis ta 2022. aastal organisatsiooni tegevust ja võimalusi tutvustaval infoõhtul. Veidi hiljem märkas ta üleskutset, et noorteorganisatsioonid otsivad noortejuhte. Et uut pealikku vajas ka Paikusel tegutsev noorkotkarühm, otsustas Meelike kutse vastu võtta ja asuda Lõvisüdamete rühma vedama.
Sõdurioskuste kursus läbitud, tundis Meelike end kindlamalt ning hakkas uurima võimalusi Kaitseliidu üksustes kaasa lüüa. „See kursus andis väga hea ülevaate ja kogemuse ning kindluse, et minust võib sõjaaja rollis kasu olla,“ sõnas ta. „Sõjaaja ametikoha otsustasingi võtta 2023. aastal, pärast sõdurioskuste kursuse läbimist. Tegin tuttavate seas väikse taustauuringu, mis rühmad meil üldse tegutsevad ja kuhu ma võiksin sobida, ning nii ma lahingukompaniisse jõudsingi.“
ÕPIB
ÕPETADES
Kui alustavate noortega tegelemiseks piisab esialgu elutarkusest ja kogemusest, siis peagi läheb tarvis sügavamaid teadmisi. Võistlustel ja matkadel hakkamasaamiseks tuleb neile õpetada palju metsatarkusi. Meelike tundis oma rühma noormeeste ees vastutust ja hakkas mõtlema enesetäiendamisele. „See ajendas ja motiveeris mind ennast koolitama, et oskaksin neid teadmisi ka noortele edasi anda,“ rääkis Meelike.
Indu sõdurioskuste baaskursusel osalemiseks andis ka Lääne maakaitseringkonna suurõppus Orkaan sama aasta detsembris, kus Meelike visati sõna otseses mõttes lumme. Arusaam, et ilma erioskuste ja ettevalmistuseta on üksuse koosseisus võimatu teistega sammu pidada ja ülesannete täitmisele kaasa aidata, tuli kiirelt. „Soovisin teada saada, mida võitleja peab oskama,“ rääkis Meelike oma otsusest minna ligi aasta kestvale sõdurikursusele.
tada ja metsas hakkama saada, kuidas kasutada topograafilist kaarti, määrata koordinaate ja kasutada kompassi, samuti on vaja riviõpet ja nii edasi,“ räägib ta oma kogemustest. „Enamik teadmisi leiab seega ühel või teisel viisil kasutust ka noortejuhi rollis. Praegu mul on rühmas 20 aktiivset noorkotkast vanuses 7–14 aastat.“
Oma üksuses on Meelike laskur-sanitari ametikohal. Enne seda proovis ta ka teisi rolle, olles mõnda aega tankitõrjuja abi. Kaitseliitu kuulutud aja jooksul on ta läbinud noortejuhi kursuse, praktilise juhtimiskursuse, taktikalise taseme lahingukannatanu käsitlemise kursuse (TCCC), psühholoogilise esmaabi kursuse ja sanitari erialakursuse. Praegu köidab Meelikest just meditsiiniteema. Ta peab vajalikuks jagada oma kogemusi ja oskusi võitluskaaslastegagi, et abistajaid oleks rohkem ning ka aitajale oskaks keegi vajadusel abi pakkuda.
Meelike teab, et parim viis midagi selgeks saada on seda ise edasi õpetades. Tegutsemine noortejuhi ja laskur-sanitari ametis on väga tihedalt seotud. „Noorkotkad peavad oma järguõppe raames teadma, kuidas jaotelki püsti-
Kommentaar
Kapten RASMUS AASLAID , kompaniiülem
Tublid noored on võistlustel rõõmustanud Meelikest heade tulemustega: kahel viimasel aastal on tema rühma poiste võistkond tulnud Pärnumaa noorema vanusegrupi matkamängus Porgandijaht esikohale ning 2023. aastal võideti ka nooremate ülevabariigiline matkamäng. „See, kui poisid on enda saavutuste ja uute teadmiste üle uhked, teeb ka mind uhkeks ja näitab mulle kui noortejuhile, et ma teen õiget asja.“
Tsiviilelus elektroonikatööstuses projektijuhina töötades on Meelikesel juhtimisteadmisi kogunenud omajagu. Tööandja NOTE Pärnu on tema tegemiste suhtes väga toetav ja mõistev ning kindlasti on kursustel omandatust kasu ka töökohal. Meelike ise leiab, et noortejuhi ja võitlejana tegutsemine on süvendanud temas kohuse- ja distsipliinitunnet. Kaugemale tulevikule mõeldes ei välista Meelike sedagi, et võiks oma juhtimiskogemust kasutada jaoülema kohal ning läbida selleks vajalikud kursused.
„Meelike paistab silma hästi positiivse ellusuhtumisega – naeratus püsib ta näol isegi kõige pikemate ja väsitavamate õppuste lõpuni. Ta ei hoia rõõmsameelsust endale, vaid toetab sellega ka kaasvõitlejaid ning oskab üksust motiveerida ja innustada. Kaitseliitlasele omaselt tegutseb Meelike oma üksusega loovalt, üllatades sageli ülemat leidlike lahenduste ja ootamatute manöövritega, mis panevad vastaspoole proovile. Oma ametikohustusi täidab ta põhjalikkuse ja järjekindlusega, tuletades korduvalt meelde, et lahinguväljal tuleb olla valmis iseendale ja kaaslastele esmaabi osutama – ning seda tuleb ka pidevalt harjutada. Meelike on väärtuslik meeskonnaliige, kelle positiivne hoiak ja professionaalsus avaldavad tugevat mõju kogu üksuse toimimisele.“
JtäNavused tuletoojad oN kaitse kodu!
vaBatahtlikud autorid
ah, ajakirja Kaitse Kodu! muudab eriliseks, tugevaks ning jätkusuutlikuks just autorite võrgustik, mis katab teadmistevaibana tervet maad, ulatudes Sääre tipust Narva Jõesuuni, Paldiskist Värskani. Igal aastal annab ajakirja valmimisse oma osa ligikaudu 150 inimest. Nende hulgas on nii kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid kui kodutütreid. Peaaegu igast malevast ja ringkonnast. Alates neist, kes on alles hiljuti laost oma esimese vormi saanud ja ootavad baaskursust, kuni Kaitseliidu ülemani välja. Kaitse Kodu! on ajakiri, mis organisatsiooni liikmetega kõneleb ja, mis veelgi olulisem, neil endil kõneleda laseb.
Eeloleval sügisel möödub 100 aastat Kaitse Kodu! esimese numbri ilmumisest. Sellise väärika verstapostini, mille üle vaid vähesed tänini Eesti ajakirjandusmaastikul tegutsevad väljaanded uhkust tunda saavad, oleme jõudnud suuresti tänu oma autoritele.
Seda inimeste kaudu, kes lisaks oma tavapäraste Kaitseliidu ülesannete täitmisele panustavad lugematuid tunde ka Kaitseliidu sõnumi levitamisele nii organisatsiooni sees kui väljaspool seda.
Just seetõttu annab tuletoojaks valimine meile hea võimaluse oma autoreid tehtu eest tunnustada. Ning koos sellega tõsta ajakiri oma 100. juubeliaastal laiemalt kogu ühiskonna huviorbiiti. Sest tunnustades Kaitse Kodu! autoreid, väärtustame ja tutvustame me Kaitseliitu, mille hääleks ning südametunnistuseks on ajakiri Kaitse Kodu!
ALUTAGUSE
Roger Vinnit iseloomustavad rahulikkus ja rõõmsameelsus, mis teevad temast kaasvõitlejate silmis hinnatud kamraadi. Vabatahtliku teavituspealikuna on tal suur suhtluskogemus nii kohalike kui ka välisajakirjanikega ning ta on alati valmis jagama oma teadmisi ka teistega. Roger on oma meeskonnaga väljas igal Narva linna kogukonnasündmusel, et hoida Kaitseliitu alati linnapildis.
Ajakirja Kaitse Kodu! teenekas vabatahtlik autor Kersti Podmošenski kuulub Alutaguse ringkonna Avinurme jaoskonda. Lisaks artiklite kirjutamisele on ta tegus esmaabiinstruktor, kes organiseerib Kirde maakaitseringkonnas esmaabi baasväljaõpet ja täiendõpet.
AIVAR SALEKEŠIN
HARJU
Pikaaegne Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! kaasautor Jukko Nooni kuulub Harju maleva Männiku malevkonna lahingukompanii miinipildujarühma. Vabatahtliku teavituspealikuna teab Jukko, mis on tähtis. Ja tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasukese oma napist ajast ning nähtu ja läbielatu artikliks vormima.
Marje Verbo on elanikkonnakaitse ja evakuatsiooni teemadel hindamatu ekspert. Tema teadmiste ja oskuste najal on saanud nendes valdkondades koolituse suur hulk naiskodukaitsjaid üle Eesti, kohalike omavalitsuste ametnikke ning muude vabatahtlike organisatsioonide liikmeid. Oma teadmisi kriisivalmidusest on ta mitmetes artiklites varmalt jaganud ka Kaitse Kodu! lugejatele.
JÕGEVA
Jaanus Vaabla on distsiplineeritud ja kohusetundlik malevlane, kes osaleb koos oma üksusega kõikidel üksusele ette nähtud õppustel ja üritustel. Ta on vabatahtlikuna andnud suure panuse oma üksuse drooniväljaõppesse ning fotograafina kajastanud Kaitseliidu õppusi ja tegevusi.
Jõgeva ringkonna Pedja jaoskonna naiskodukaitsja Marge Tasur on Kaitse Kodu! ajakirja kauaaegne vabatahtlik autor, kelle fotosid on kasutatud ka teiste kirjutatud artiklite juures. Väljaspool Naiskodukaitset Jõgeva vallavalitsuse kommunikatsiooni eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab ta lugusid maakonnalehte Vooremaa.
JÄRVA
Urmas Glase peamiseks töövahendiks on terav sulepea ja suure objektiiviga kaamera. Tema kirjutisi on näinud paljud lugejad üle Eesti, sest ta on aktiivne ajakirjanik mitme ajalehe juures. Kaitseliidus on Urmas teinud pidevalt kaastööd ajakirjale Kaitse Kodu! ning pälvinud oma artiklite eest korduvalt lugejate tunnustuse.
Järva maleva Türi malevkonna liige Merilin Sepp on viimastel aastatel panustanud organisatsiooni üle viiesaja tunni aastas. Seda nii vabatahtliku kaitseliitlase, noortejuhi kui ka Kaitse Kodu! autorina. Viimase eest on lugejad teda korduvalt oma lemmikuks nimetanud.
KRISTO
PÄRNUMAA
Pärnumaa maleva auliige ja vabatahtlik ajaloopealik Mehis Born teeb suuga suure linna. Ja käega kah. Ja kui vaja, siis ka kirjapulgaga. Mehis pildistab, joonistab, kirjutab – kõike võrdselt võrratult, nagu tunnistavad ka lugematud aasta parima loo preemiaid ja tublima autori tiitlid.
Ly Mäemurd on Naiskodukaitse aktiivne tegevliige ja üks paljudest Kaitse Kodu! ajakirja kaasautoritest, kelle artiklid keskenduvad vabatahtlike tegevusele, väljaõppele ja kogukonnatööle riigikaitse kontekstis. Ta jagab oma isiklikke kogemusi, kirjeldades näiteks osalemist Kevadtormil, ning rõhutab kodanikuaktiivsuse ja koostöö tähtsust. Ly kirjutiste kvaliteeti ja mõju näitab seegi, et 2024. aastal valiti tema lugu parimaks kategoorias „Väljaõpe“.
LÄÄNE
Lääne maleva Haapsalu malevkonna tegevliige Markus Sein on teinud Kaitseliidu väljaandega Kaitse Kodu! koostööd juba lugematu arvu aastaid. Lisaks artiklitele on ajakirja ilmestamiseks kasutatud palju tema tehtud videoid ja fotosid. Peale Kaitse Kodu! on Markuse Kaitseliiduteemalised kirjatükid ja fotod ilmunud ka mitmes maakonnalehes.
Kodutütarde peavanem Ave Proos kuulub Naiskodukaitse Lääne ringkonna Haapsalu jaoskonda. Ave on andnud suure panuse kampaania „Anname au!“ läbiviimisse ja mobiilirakenduse „Ole valmis!“ väljatöötamisse. Organisatsiooniteadliku ja mitmekülgse naiskodukaitsjana on tal olnud palju ametikohti ja ta on oma ametiga seotud teemadel jõudnud ajakirja kirjutada ka palju artikleid.
LIISBET
JÄRVISTE
PÕLVA
Põlva maleva tegevliige Maario Kullam on foto ja videokunsti huviline, kelle filmitud ja monteeritud videoklipid on tema kodumalevas muutunud juba legendaarseteks. Maleva taktikalise laskmise võistlusest Põlva Püssimees 2022 tehtud video tunnistasid Kaitse Kodu! lugejad 2023. aasta märtsis aasta parimaks.
Põlva ringkonna naiskodukaitsja Kaisa Tammoja on kirjutanud Kaitse Kodus! endale südamelähedasel infovastupidavuse teemal. Peale selle kajastab ta ise ning aitab teistel kajastada sotsiaalmeedias sündmusi ja tähtpäevi, samuti toimetada ja levitada teiste artikleid.
Roland Luhaväli on Kaitseliiduga liitumisest saati olnud aktiivne ja motiveeritud liige, kelle suureks kireks on töö noortega. Tänavu oli Roland üleeestilise kodutütarde ja noorkotkaste matkamängu „MiniPõrgupõhja retk 2025“ üldvastutaja ja põhikorraldaja. Retkest tehtud video ja artikkel leidsid Kaitse Kodu! lugejate hulgas palju head vastukaja.
Rapla ringkonna naiskodukaitsja Liina Langi on sihikindlalt tegutsenud organisatsiooni tutvustamisel avalikkusele. Liina on kirjutanud artikleid nii erinevatesse maakonnalehtedesse kui ka ajakirja Kaitse Kodu!. Tema eestvedamisel kutsuti 2020. aastal uuesti ellu Rapla maleva tegevusi kajastav Raplamaa Sõnumite vaheleht Põhjakotkas.
ANNIKA PUUSTA
RAPLA
HIIUMAA
Tänu Hiiumaa malevkonna aktiivse liikme Enn Suttingu heale ja kogenud silmale on Hiiumaa ja kogu Eesti inimesed aastaid saanud näha kvaliteetseid pilte ja videoid Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna tseremoniaalüritustest ja väljaõppest. Neid on korduvalt avaldatud nii Kaitse Kodu! lehekülgedel kui ka ajalehtedes Hiiu Leht ja Lääne Elu, samuti sotsiaalmeedias.
SAAREMAA
Alates 2024. aastal liikmeks saamisest on Argo Kaasik olnud Kaitseliidus igapäevaselt seotud droonindusega. Ta koolitab ja õpib ise pidevalt juurde ning on juba osalenud ka Kaitseväe õppustel drooniüksuste koosseisus. Oma teadmisi selles valdkonnas on ta varmalt valmis jagama ka Kaitseliidu häälekandja lugejatele.
Küllike Tammeveski on väga kohusetundlik ja laia silmaringiga naiskodukaitsja, kes on alati hakkamist täis. Kui on vaja midagi ära teha, siis kasutab ta Ave Alavainu lauset: kõik on tehtav, kui tehakse. Naiskodukaitses on tema põhisuunaks meditsiin –see on see, mis paneb tal silma särama. Küllike on oma tegemistes väga põhjalik. Kirjutamine ei kuulu küll tema igapäevaste tegevuste hulka aga … kui vaja, siis vaja!
Kadri Paomees on peaaegu alati kohal, kui Saaremaal on käimas mõni suurem õppus. Tema fotod illustreerivad ajakirjas alati Saaremaast kirjutatud artikleid ning neid kasutakse palju ka militaarsetes sotsiaalmeediakanalites. Tänavu pälvis ta oma kaastööde eest esimese veebel Kristjan Prii nimelise Kaitseliidu meediaauhinna „Kiku kirves“ ning tema foto valiti rahvahääletusel Kaitse Kodu! 2024. aasta parimaks fotoks.
SAKALA
Sakala maleva vabatahtlik teavituspealik Gunnar Teas on üks Kaitse Kodu! aktiivsemaid kaastöötajaid. Ta on kirjutanud artikleid, kajastanud fotograafina paljusid sündmusi ja teinud videoreportaaže Sakala maleva ja Kaitseliidu üritustest. Tema töid võib leida YouTube’ist, Facebookist, Sakala maleva kodulehelt ja muidugi ka Kaitse Kodu! veebiversioonist ning paberajakirjast.
Tiiu Sommeri vastutusalaks on avalikud suhted ning ta teeb malevas palju teavitustööd, kajastades Sakala maleva tegevusi erinevates väljaannetes, sealhulgas Kaitseliidu ajakirjas. Samuti on ta innustanud ja toetanud artiklite kirjutamist nii Sakala maleva kui Naiskodukaitse Sakala ringkonna kohta.
Teavituspealikuks saades
tegi Aivo Averin kohe Tallinna maleva Akadeemilisele malevkonnale meediaplaani ja hoiab ajakohasena nii malevkonna kodulehekülge kui FBlehekülge, kirjutades tihti ka ise asjakohaseid artikleid. Samuti oli ta üks malevkonna 100. aastapäevaga seotud meediakampaania loojaid, mille tulemusena valminud nelja professionaalset reklaamiklippi on lisaks sotsiaalmeediale ja Tallinna ülikoolide sisetelevisioonile näidatud ka ERRis.
Katrin Väljataga on naiskodukaitsja, kelle panus organisatsiooni on märkimisväärne ja mitmekülgne. Ta on juht, kellel on kaasav ja innustav juhtimisstiil – tema teemeärasuhtumine ja isiklik eeskuju nakatab ning motiveerib paljusid naiskodukaitsjaid kaasa lööma. Oma kogemusi on Katrin korduvalt jaganud ka Kaitse Kodu! lugejatega.
TALLINN
TARTU
Janek Haar on ajakirja Kaitse Kodu! meeskonnas pikaajaline vabatahtlik kaasautor. Tema sulest on ilmunud väga häid persooni ja väljaõppelugusid, mis on püüdnud laiema lugejaskonna tähelepanu ja aidanud Tartu maleva tegutsemist pidevalt pildil hoida. Samuti hoiab Janek aktiivsena oma malevkonna sotsiaalmeediat.
Kaisa Meus on Kodutütarde Tartu ringkonna Tammepiigade rühma vanem, ringkonna juhatuse liige ja ringkonna valitud delegaat Kodutütarde keskkogus. Tegevuse eest nii rühma, ringkonna kui ka üleriigilisel tasandil pärjati Kaisat 2023. aastal aasta noortejuhi tiitliga. Tema kirjatööd on silma jäänud ka Kaitse Kodu! lugejatele.
VALGAMAA
Sander Ööbik on olnud kauaaegne ja märkimisväärne panustaja Kaitseliidu Valgamaa maleva ning laiemalt Valga maakonna eriorganisatsioonide tegevustesse. Sanderi mitmekülgsed oskused ulatuvad ka visuaalide valdkonda – talle pole keeruline jäädvustada olulisi hetki oma telefoniga ning jagada neid Kaitse Kodu! veergudel. Tema fotod kajastavad elavalt emotsioone ja tähthetki kodumaleva sündmustest.
Jaanika Vahtra on olnud Kaitseliidu organisatsioonide pühendunud liige alates 2002. aastast. Praegu tegutseb ta Kodutütarde Valgamaa ringkonna tegevliikme ja ringkonna noorteinstruktorina. Jaanika kirjutas ajakirjale artikleid juba noorliikmena ning tema panus ajakirja sisuloomesse ei katkenud ka lapsehoolduspuhkuse ajal. Jaanika järjekindel pühendumine ja väsimatu töö nii noorteinstruktori kui ka tegevliikmena on teistele inspiratsiooniks ja eeskujuks.
URMET PILT
VIRU
Kristjan Laubholts on hariduselt intensiivõenduse eriõde. Ta on empaatiline ja hooliv, suudab alati säilitada külma närvi ja reageerida ekstreemsetes olukordades rahulikult. Kristjan kirjutab järjepidevalt Kaitse Kodu! ajakirjale, et harida lugejaskonda meditsiiniteemadel. 2024. aasta parimate lugude väljaselgitamisel olid just Kristjani lood nomineeritud mitmes kategoorias ning tema artikkel „Tee see ise: kogu keha termokott“ valiti parimaks õpetuslooks.
Evely Press on aastate jooksul panustanud väga suure hulga vabatahtlikke tunde Naiskodukaitse hüvanguks. Ta on tugev ja aktiivne juht, kes on oma positiivse ellusuhtumise ja pealehakkamisega eeskujuks paljudele Viru ringkonna naistele. Evely on andnud oma osa ka Kaitse Kodu! ajakirja tegevusse nii kaasautorina kui ka reklaamklipi stsenaariumi väljatöötamise ja filmimisega.
VÕRUMAA
KÜBERKAITSEÜKSUS
Endine Noorte Kotkaste peavanem ja Kaitseliidu peakaplan Aivar Sarapik on küberkaitseüksuse meediaseirerühma liige, kes on erialapealikuna määratud ametisse ka küberkaitseüksuse kaplanina. Selle töö kõrvalt on Aivar kirjutanud ajakirjale Kaitse Kodu! mitmeid artikleid.
Indrek Hunt on kauaaegne ja silmapaistev Kaitseliidu liige. Ta on tänaseni eriliselt motiveeritud ja tahtmist täis võitleja, kellest on oma allüksusele väga palju abi ning kes leiab alati aega, et toetada ka muid üritusi või allüksusi. Hunt tunneb hästi ajalugu ning jagab meelsasti teadmisi võitluskaaslastega, mille eest on teda tunnustanud ka Kaitse Kodu! lugejad.
Egle Davõdov on üks neist julgetest naistest, kes juba esimesel Naiskodukaitsega liitumise aastal jäi oma tegudega nii silma, et valiti värskelt loodud jaoskonna esinaiseks. Ta võttis selle vastutuse ja temast on saanud kohusetundlik juht, kes tunneb hästi oma jaoskonna liikmeid ja kelle jaoskonna koostoimimine on teistele eeskujuks.
RUTH MAADLA
võidupüha süNd
Aastate jooksul kujunenud traditsioonide kohaselt on Võidupüha päev saanud meile tõsiseks pidupäevaks, meie kõikide aegade võitluste ja võitude mälestuspühaks.
Suurimaid võite eestlaste aastasadade pikkuses ajaloos oli meie iseseisvuse saavutamine ühes sõjaliste võitudega meie maale tunginud punaväe ja Landeswehri vastu peetud lahinguis.
Landeswehri purustamine Võnnu all 1919. aasta jaanilaupäeva sangarlikus võitluses, punaste väljatõrjumine Eesti rahvusruumist — need on suured konkreetsed tähtpäevad pikas võitlusahelas Eesti poliitilise iseseisvuse eest. Need on pöördelised tähtpäevad, mille järele sai tõeks Eesti iseseisvus, kuid need ei ole ainukesed. Aastasajad jutustavad meile eesti rahva ennastsalgavast ja visast võitlusest poliitilise, majandusliku ja vaimse iseseisvuse ja eneseteostamise eest.
Lembitu päevil alanud lakkamatu võitlus Eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest kestis läbi aastasadade, Ordu, Rootsi, Vene okupatsiooniaegade ning lõõmendas Jüriöö tuledes, Toomapäeva õudustes, Pühajärve, Mahtra ja Anija vastuhakkudes. Vabadusiha ja tahe olla vaba, tung vabadusele ja julgus astuda vabaduse teostamisele ei ole iialgi kustunud eestlaste hingest. Eneseteostamise julgus on õilsamaid mehevoorusi ja eestlaste ajaloos tähendab eneseteostamise julgus – julgust tahta ja võtta seda hinge- ja kehajõuga, mida on rahvale vaja elamiseks, koostööks ja kultuuriliseks loominguks. Ei midagi vähem ega rohkem.
Aastakümneid võitles meie rahvas haruldase visadusega maale sissetunginud vallutajate vastu, kandes seejuures väga suuri ohvreid, kuid alistumata võõrale võimule. Alles pikaajalise võitluse järele suutsid sakslased, kes said oma kodumaalt järjest uusi lisajõude, varem allaheidetud lätlaste ja liivlaste abiga murda eestlase vastupanu.
Paala lahingus 1217. aasta paiku kaotas Eesti rahvas küll oma poliitilise iseseisvuse ja vabaduse, kuid ei kaotanud vabadusiha. Kuigi võõras rõhumine pärast Paala lahingut oli tugev, tegid eestlased siiski umbes sada aastat hiljem katset võõrast iket maha heita. Niinimetatud „Jüriöö“ võitlus nurjus peamiselt samal põhjusel, millisel varem ebaõnnestus eestlaste väga jõuline võitlus oma vabaduse eest. Puudus rahvuse terviklus, puudus ühine juhtimine. Eesti rahvas ei olnud tolle ajani veel suutnud luua oma tervikulist rahvusriiki, kui tulid võõrad sissetungijad suure jõuga.
Ja siis tuli meil veel kord ajaloos põrgata kokku Saksa rüütlitega, see on, mitte saksa rahvaga, vaid selle rahva liikmetega, keda kihutas meie kallale peamiselt saagihimu, tung vallutada endale sobivaid asumaid.
Meie kõneleme vahel uhkusega ja vaimustusega Sigtuna hävitamisest ja Lembitu sõjakäigust Pihkvasse. Aga meie peaksime asetama oma vaimus Võnnu võidu nii kaugele ajalukku, et saaksime temast kõnelda suurema uhkusega ja vaimustusega kui ei mingist teisest Eesti rahva kangelastööst, kuigi see suursündmus seisab meil ajaliselt nii lähedal.
Ei jätku sellest, et Võnnu võit on saanud rahvuslikuks pühaks, mida peetakse üle kogu maa. Tema tähendus, ajaloolise õnnetuse heakstegemine ja lõplikult vabaduse kättevõitmine, peab saama mõistetavaks igale inimesele, igale lapselegi, niisamuti nagu mõistetakse jõulupühade tähendust.
Selle mõistmise alusel tuleb kasvatada noorsugu julgetele tegudele, nagu neid tegid meie esivanemad pikas võitluses oma vabaduse eest või nagu neid tegid meie sõdurid Vabadussõjas, ning mis said oma haritipu Võnnu all.
Kuid sissetungijad pettusid raskesti, sest nüüd ei astunud nendele enam vastu üksikud Eesti maakonnad ega kihelkonnad, vaid terviklik Eesti rahvusriik, mille rahvas on tuntud mitte üksi oma suure vabadusearmastuse ja suure sõjakuse, vaid nüüd ka suure riigiloomevõime poolest. Ja Võnnu tegi täielikult tasa Paala.
Võidupüha ei ole eesti rahvale erakordselt suure tähendusega ainult selle poolest, mis on olnud, vaid ka selle poolest, mis on ja mis tuleb.
Me teame kõik väga selgesti, et kui me oleksime kaotanud Võnnu lahingu, oleks meil jäänud õige vähe lootust iseseisvuseks. Tõenäoliselt oleks rahvas langenud uue, kestva ja raske võõra surve alla. Võit Võnnu all kaotas meie rahva ajaloos suure hädaohu.
Tähtsaima rahvuspühana peab olema Võidupüha seks allikaks, millest ammutab rahvas julgust ja jõudu oleviku töös seesmiselt tugevamaks saamiseks, aineliselt kui ka vaimselt, ja lootust tulevikus jääda seisma vaba rahvana. Ta peab tõstma meie endausaldust, kasvatama eriti nooris julgust ja idealismi ning veel suuremat vabadusarmastuse kui omab nüüdne põlv. Sest vabadus on suurim hüve, millele pole võrdset. Ainult kavakindel isamaaline kasvatus kaotab aja kestes meie rahva iseloomust pika võõra ikke all kogunenud pahelised jooned ja meie rahvas muutub terviklikult sellaseks, nagu oli tema algiseloom: uhkeks, tuliselt vabadust armastavaks, otsekoheseks, teovõimeliseks ja vankumatult visaks.
Suured ja õilsad eeskujud, nagu seda on Võnnu võit, on parimaks kasvatusvahendiks.
Me kõik teame muinasjuttu Koidust ja Hämarikust. Nad armastavad teineteist, kuid ainult kord aastas lühikeseks ajaks saavad nad kokku, öö ja päev ulatavad siis teineteisele käe, valgus ei kustugi siis, valgus on võitjaks, taevas punetab Koidu leekides. Jaaniööl see valguse võit on kõige suurem ja Koit toob ja kingib meile siis suve.
Ürgvana komme on meie rahval, et sellel ööl küngastele ja kinkudele paneme põlema tuled ning oleme rõõmsad selle tule ümber. Millal ja miks just säärane komme on tekkinud, seda meie põlved täpsalt ei teagi enam.
Võibolla on see kujukaks mõistujutuks sellest, et inimesed loomusunniliselt ihkavad pimedusest valguse poole!
Või on see aga sümboolseks toonitamiseks, et rahvas tungib vaimuvabadusele, kus valgus peab selgitama ka kõik pimeduse mõistmatused!
Kas maksabki meil juurelda selle küsimuse kallal. Kindlasti püha ja õilis ning kallis oli see meie esivanemaile, kui nad selle kombe rajasid ja südamerõõmudega sajandist sajandisse säilitasid ning edasi andsid tänapäeva põlvedele. Elutungi parimad ihad elavad alateadlikult jaanituledes.
Ajalugu ja meie rahva eluvõitluste käik on nüüd tahtnud, et käesolev päev meie põlvele ning tulevastele põlvedele on omandanud uue tõsielulisema mõtte ja sisu.
Kui me nüüd kokku tuleme jaanilaupäeval, et pidutseda ja leekisid loitma panna mäekinkudele, siis tuleb kõigile meele, kuidas 1919. a. suvel Eesti rahvas oma tublimate mehepoegade verehinnaga arveid õiendas Saksa Landeswehriga Võnnu-Ronneburgi lahinguis ja kuidas jaaniööl sakslaste pealetung lõplikult purustati.
Muinaskombeline mõistukujuline jaanituli valgusest ja vaimuvabadusest kujunes 19 aasta eest ümber ajalooliseks võidu-tuleleegiks, mis hävitas meie 700 a. kannatused võõraste härraskihtide ülivõimu all ning tegi meid uuesti vabaks rahvaks, nagu olid meie esivanemad.
Kui tol ajal rahvaste vabanemise mõte sai kinnituse suure revolutsiooni poolt ning meie mehed poisikestest kuni taatideni rind rinna kõrval surusid enamlust kodumaa piiridest välja, tulid sakslased, et võita ja orjastada uuesti Eesti rahvast. Riia poolt uute vaenlastena uuesti, nagu kord 700 a. eest, et uuesti võita ja orjastada meid. Eesti elutahe põles leegina ja südameveri tõukas jõutagavarad meeleheitlikule pingutusele.
Oma maa jalge all, oma taevas pea kohal, oma tahe ja mõte elu määramas – selle hümni südame-tuksumisel võitlesid Võnnu all meie meeste käsivarred ajaloolise vaenlase vastu ja tõid meie rahva sellele ajaloo-leheküljele, kus kirjutatakse tööst ja tegevusest oma tahtmise juhtimisel.
Nii sai jaanilaupäevast meie rahva suur võidupüha.
*
Võnnu-Ronneburgi lahinguis otsekui karjatas ärkvele ja võidule see südameis kantud vaba rahva vabaduseõigus, mida orjaohtude aastail isad kõnelesid ja emad laulsid poegadele verre tulevaste paremate aegade jaoks. Nois lahinguis tõestus rahva igapäevase elu jaoks mõistukujutlus taeva valgusest, kuis koit pimeduse võidab ja valguse aega kuulutab.
Käesolevate pidustuste puhul oleks huvitav vaadelda pisut ka selle rahvusliku pidupäeva arenemis- ja saamislugu.
Võidupüha pühitsemise mõte on püsinud asjaomastes ringkondades juba kümmekond aastat, kuid seda ainult üksikute kavatsuste ja mõttemõlgutuste kaudu. Esimesed täpsemad rahvuspüha määratlemise piirjooned kujunesid siiski alles 1930. aastal, mil alustati Kalevlaste ühingu algatusel, algul küll ainult Põhja-Eestis, 1343. a. Jüriöö mälestamist sellekohaste pidustustega.
Varsti jõuti aga selgusele, et küsimust tuleb võtta palju laiemas ulatuses. Ka ei oldud rahul Jüriöö sündmusi tähistava tähtpäevaga, seda enam, et 1343. a. Jüriöö mäss, kuigi ta kujutas endast eestlaste sangarlikke võitlusi ja temas peegeldus rahva kustumatu vabaduseiha, oma masendava lõpu tõttu ei paku vajalikke eeldusi, et sellest päevast võiks kujuneda tõeline rahvuspüha. Eriti leidis küsimus vastuseismist Lõuna-Eesti ringkondades, kus Jüriöö sündmuste mälestamise mõte sugugi pooldamist ei leidnud.
Et muretseda tekkinud olukorda täit selgust, selleks kutsuti kokku mitmesuguseid organisatsioonidevahelisi nõupidamisi, kus asuti küsimust igakülgselt kaaluma. Sellest moodustati eriline rahvuspüha toimkond, kus leiti samuti, et Jüriöö pidustuste korraldamine ei ole üleriiklikus mõttes vajalikku kõlapinda leidnud. Et leida tekkinud ummikust väljapääsu, selleks hakati kaaluma
küsimust, kas ei tuleks mitte kaaluda üldise rahvuspüha loomise võimalust kõikide aegade kangelaste ja võitluste-võitude mälestamiseks. Sellega määrati hiljem väljakujunenud Võidupühale juba alguses õige alus.
1932. aastal, mil küsimus eriti kindlakujuliselt esile kerkis, peeti asja lõplikuks selgitamiseks mitu koosolekut. 19. mail 1932. a. astus Kaitseliidu Peastaabi ruumes kokku rahvuspüha toimkonna nõupidamine, millest võtsid osa Sõjavägede staabi esindajana major (nüüd kolonel) Laats, Kaitseliidu Peastaabi esindajana leitn. A. Treufeldt (nüüd kapten A. Truuvere), Kalevlaste ühingu esindajaina kapt. L. Tõnson ja E. Hõbemägi, ÜENU esindajana A. Meikop, üliõpilaskonna esindajana Leevald ja Eesti Rahvuslaste Klubi poolt K. Peterson.
Sel koosolekul valitakse toimkonna juhatusse: juhatajaks leitn. A. Treufeldt, abideks kapt. Tõnson ja major Laats, sekretäriks E. Hõbemägi. Kaalutakse ka teadusliku sekretäri ametisse kutsumise küsimust, kuid seal ei jõuta üksikutest mõttevahetustest ja ettepanekutest kaugemale.
Toimkonna koosolekul jõutakse üksmeelsele otsusele, et rahvuspüha kindlaksmääramise küsimust tuleb hakata õhutama suurema intensiivsusega. Selleks otsustatakse luua lähem kontakt ajakirjandusega ja kaalutakse ülemaalise kongressi kokkukutsumise küsimust. Kuigi koosolijad arvavad, et suurtel nõupidamistel, nagu seda on kongresski, valguvad kõned ikka laiali, seal esitatakse palju seisukohti ja et töö otseseid tulemusi pole sealt oodata, jõutakse siiski otsusele, et kongressi kokkukutsumine võib küsimusele uut hoogu anda. Lõpuks otsustatakse küsimuse igakülgseks selgitamiseks korraldada üle maa organisatsioonide vahel sellekohane ankeet.
poolt laialisaadetud läkitus ja võidutuli leidis otseima tee meie rahva hingesse ja selle pidupäeva ülla mõtte rikastumine uute kaunite traditsioonidega viis Võidupüha kui rahvusliku pidupäeva mõiste rahvale palju lähemale.
Neljas Võidupüha möödunud aastal kujunes hiilgavaks jätkuks eelmisel aastal väljakujunenud traditsioonidele. Jälle saadeti Riigivanema poolt päevakohane läkitus ja võidutuli rahva sekka ja rahvas kuulas võidutulede loites üle maa meie riigi kõrgeimalt juhilt saadetud läkitust suure hardusega. Läkituses toodud sõnad ulatusid kuulajaile südamesse. Seal öeldi: „Vabad talupojad põldudelt, töölised tehastest, Eesti meremehed kõikidelt meredelt, Eesti vaimuinimesed teaduse, kirjanduse ja kunsti aladelt, kogu Eesti rahvas, teie kõik koos olete Võidupüha pidupere-mehed, sest teie töö ja vaim on loonud Eesti rahva ainelised ja vaimsed varandused ja teie loote täna ja homme edasi Eesti parema tuleviku jaoks.
Eesti noored koolidest, põldudelt ja õppetöökodadest, astuge täna võidutulede juure sügavas aukartuses möödunud aegade sangarlikkude võitlejate töö ja vaeva ees. Eesti tulevik ootab teilt, et teie võtaksite minevikust kõik väärtusliku, säilitaksite selle tulevikule ja kasvataksite kõiki rahvuslikke varasid Eesti kaunima tuleviku jaoks.
Ankeetlehed saadeti laiali ja toimkonna sekretariaat käis vahepeal pidevalt koos, kuid esialgu küsimuse lahendamine ei nihkunud siiski paigast. Kuna paljud väljaspool Tallinna asuvad organisatsioonid ankeedile üldse ei vastanud, siis paistis, nagu oleks küsimus jäetud üldse ainult pealinna hooleks.
Järgneval, 1933. aastal korraldati rida uusi nõupidamisi, kuid ka need ei annud küsimuse lõplikuks lahendamiseks nimetamisväärseid tulemusi. Kohalikkude omakultuuripäevade korraldamisega killunesid jõud, ja kuna samal aastal peeti Tallinnas veel kümnes ülemaaline juubelilaulupidu, siis ei saadud rahvuspüha mõtte levitamiseks ja otsustamiseks sel aastal palju ära teha.
Rahvuspüha küsimus sai lõplikult küpseks alles 1934. aastal, mil see määrati Võidupühana Vabariigi Valitsuse poolt riiklikuks pidupäevaks, mil tuleb eestlaste kõikide aegade võitlusi ja võite pühitseda. Ka määrati siis Võidupüha tähtpäev kindlaks – 23. juuniks.
Esimesel aastal oli Võidupüha mõte laiemates hulkades siiski veel uus ja suurejooneliste pidustuste läbiviimine osutus võimatuks. 1935. aastal hakkas aga Võidupüha pühitsemine juba enam hoogu võtma ja aasta hiljem – 1936. a. – kujunes see päev juba ülemaaliseks kauniks pidupäevaks. 1936. a. saadeti esmakordselt üle maa laiali ka Riigivanema läkitus ühes võidutuledega. Sel aastal alustati Kaitseliidu ülema kindral J. Orasmaa algatusel üle maa ka meie muistsete linnuste ja ajalooliste mälestusmärkide korrastamist ja tähistamist sellekohaste mälestustahvlite ülespanemisega. Riigivanema
Võidutuled süttivad täna ja igavesti kõigi nende jaoks, ilma vahet tegemata usus ja rahvuses, kes armastavad Eesti kodumaad, kelle usk Eesti Vabariigi igavesse elujõusse ei kustu iialgi.
Mehised, andekad, ustavad ja iseenesele truud rahvad on ajaloos saatnud korda suuri tegusid. Eesti rahvas loob oma kauni tuleviku oma vaimse jõuga, tõemeelega ja väärtuslikkude tegudega.
Meie päevade suurtegu on kindla ja püsiva vundamendi rajamine suurele riigi- ja rahvushoonele uue põhiseaduse läbi. Selle rahvusliku teo viime üksmeeles täide.
Meie rahva sangarlikud esivanemad ja Vabadussõja kangelased on oma verd valanud Eesti rahva iseseisvuseks tõe ja õiguse nimel. Kinnitagem loitvate võidutulede juures, et meie hoiame puutumatuna ja pühana Eesti esivanemate päranduse – vaba maa ja iseseisva riigi. Lõõmaku võidutuledest uut usku ja julgust veel paremasse, õilsamasse ja kuulsusrikkamasse tulevikku, mis koidab uutele põlvedele. Loitku heledalt ja igavesti meie hinge püha tuli Võidupühast Võidupühadeni meie kaunile maale ja vabale rahvale.“
Kuivõrd need tulised ja sütitavad sõnad mõjusid rahva hingele, selle kohta on säilinud südamlikke ja vaimustavaid aruandeid kohtadelt. Näiteks loeme meie Pärnumaa IV Võidupüha aruandest Tahkurannal korraldatud pidustuste kohta, kus loitis võidutuli ja kuulati Riigivanema läkitust: „Kindlasti oli sel päeval näha tuld mitte ainult kivisel tuleasemel, vaid ka rahva hinges.“
Ja see tuli loidab rahva hinges kindlasti ka tänavu, kui loidavad kohalikud võidutuled 23. juunil kindlasti üle maa, tähistades selle päeva suurt tähtsust, mälestades meie kõikide aegade kangelasi ja nende poolt saavutatud võite ning kasvatades meie noori uutele tegudele ja rahvuslikule mõtlemisele vaba ja õnneliku kodumaa hüvanguks ja heakäekäiguks.
Esmakordselt ilmunud ajakirjas Kaitse Kodu! 11-12/1938
operatsiooN
Balti laNdesWehri vastu
23. juunil 1919 purustasid eestlased Võnnu all Balti maakaitse ehk landesveeri üksused ja vabastasid linna. Saavutatud suure võidu põlistamiseks hakati edaspidi samal kuupäeval tähistama võidupüha. Ajakirja juubeliaastal taasavaldame varem Kaitse Kodu! veergudel ilmunud artikli operatsioonist landesveeri vastu.
Tekst: major M. KATTAI
Vabadussõda oli suurimaid sündmusi meie iseseisvuse saavutamisel. Tulega ja mõõgaga loodi riiki, kaitsti kodumaad. Tuhanded vaprad Eesti pojad ohverdasid oma kõige kallima – elu. Toodud ohvrid ei olnud asjata: nad olid pandiks meie iseseisvusele, mis päästis Eesti võõraste vägivallaikkest.
Vabadussõja käigust kerkivad üles mitmed operatsioonid, mis sündmuse suuruselt ja kättesaadud tagajärgedelt Eesti ajaloos jäävad paistma heledate tähtedena. Sellaseid operatsioone olid Põhja-Lätimaa vabastamise operatsioonid: Marienburgi, Jakobstadti ja Riia operatsioon. Viimast tema erilise poliitilise tähtsuse pärast laiemad hulgad nimetavad sõjaks Landeswehriga.
Nüüd, 10 aasta möödudes tuletame meele neid vihaseid võitlusi Balti Landeswehriga, mis leidsid aset meie lõunanaabri ja liitlase pinnal.
I. LANDESWEHRI TEKKIMINE JA TEGEVUS KURAMAAL.
1. LANDESWEHRI MOODUSTAMINE
Balti landesraat, sepitsedes Saksa okupatsiooni ajal „Balti hertsogiriigi” asutamise plaane, jõudis otsusele, et tulevasel riigil peab olema ka oma sõjaline jõud. Selle moodustamiseks landesraat juba 1918. aasta suvel pidas läbirääkimisi Saksa võimudega. Novembri alul kohaliku Saksa VIII armee juhatus andis Balti „Regenschaftsrat’ile“ loa maa kaitseks asutada Balti Landeswehri.
Eeltöid väeosade formeerimiseks tegi juba varakult Landeswehri komisjon ja seepärast võidi juba novembrikuus
Riias moodustada kolm Riia kompaniid, Balti Landeswehri löögiosa, kuulip. komando, patarei ja natuke hiljem Miitavis von Rahdeni ja Liibavis von Kleisti kompaniid. Nimetatud
väeüksused moodustasid Balti Landeswehri, mille kõrgemaks juhtimisorganiks oli VIII armee juhatuselt moodustatud staap.
Novembri lõpul Saksa VIII armee juhatus otsustas moodustada laguneva armee vabatahtlikest puhtsaksa väeosa — raudbrigaadi, kelle esialgseks ülesandeks oli Saksa evakuatsiooni katmine. Väeosa nimetati hiljem rauddiviisiks.
1. veebr. 1919 Kuramaale jõudnud kindral von der Goltz võttis kõigi seal asuvate väeosade ülemjuhatuse oma peale. Landeswehri juhatajaks kutsuti major Fletcher, kes 6. veebr. jõudis Liibavi. Major Fletcher reorganiseeris Landeswehri väeosad ja staabi.
2. LÄTI VÄEOSADE VORMEERIMINE JA VAHEKORD LANDESWEHRIGA
Läti rahvusnõukogu 18. novembril 1918 kuulutas Lätimaa iseseisvaks. Moodustati ajutine valitsus Ulmanisega eesotsas. 27. nov. Saksa valitsuse volinik Baltimaal August Winnig oma valitsuse nimel tunnistas de fakto uut Läti vabariiki.
Novembri lõpul algasid lätlased vabatahtlikest organiseerima uut sõjaväge, sest maailmasõjaaegsed Läti kütipolgud olid Vene punaväe teenistuses. Riias alatud ja Liibavis jätkatud organiseerimistöö tulemusena kujunes 1919. a. märtsi lõpuks Läti brigaad polkovnik Ballodise juhatusel, koosseisus umbes 850 tääki. Brigaad allus Landeswehri juhatusele.
Kokkuleppel Eesti ja Läti Ulmanise valitsuste vahel formeeriti Eestis 1919. a. veebruarist mai lõpuni Läti 1. Volmari polk — 632 tääki, Läti 2. Võnnu polk — 1430 tääki (20. VI), kolm patareid, partisanide salk ja tagavarapataljon, moodustades Põhja-Läti brigaadi, mis mai lõpul võitles meie lõunarindel punaväe vastu Eesti ülemjuhatusel.
Poliitikas tehakse vaevalt midagi ilma reaalse kasu lootuseta. Goltzi poliitikat Kuramaal iseloomustab ta oma raamatus „Meine Sendung in Finnland und im Baltikum“ (lhk. 126): „Esialgu küll ainult Ida-Preisimaa kaitseks määratud, seadsin ma oma tegevuse aluseks kõrgema idee — hädaohus viibiva saksluse tuleviku kindlustamise.“ Edasi kirjutab ta, et Saksamaa oli läänes kaotanud maailmasõja, kuid idas sammus ta võiduteed. Siin oli vaja katsuda oma mõju panna maksma, et kindlustada turgu Saksa kaupadele, et paigutada endistesse Vetne piiriäärsetesse laastatud maakondadesse „usinaid Saksa talupoegi“.
On arusaadav, et sellasel alusel ei sobinud koostöö maa pärisperemehega, Läti ajutise valitsusega, keda kindral Goltz luges oma vaenlaseks, üheväärseks punaväega. Seepärast tehti lätlastele igasugu takistusi nende oma sõjalise jõu loomiseks. 16. aprillil Landeswehri löögiosa kukutas Läti ajutise valitsuse. Moodustati uus saksasõbraline valitsus, kelle etteotsa asetati Läti õpetaja Needra.
22. mail kindral Goltzi juhatusel tegutsevad väed vallutasid Riia. Samal ajal jätkasid pealetungi Eesti väed lõunarindel, mille tagajärjel Koiva kallastel peatuma jäänud punaväed mai lõpul löödi taganema. Loomulikult oleks nüüd pidanud jätkuma ühine võitlus punaväega idas. Selle asemel jätkas Landeswehr edasitungi Eesti lõunapiirile, kus enamlasi ei olnud.
II. KOKKUPÕRKE PÕHJUSED. KATSED OLUKORDA LAHENDADA RAHULIKUL TEEL
1. OLUKORD VÄERINNAL JUUNI ALUL
Juuni alul 3. diviis lõunarindel jätkas edasitungi Riia lahe ja Valga vahel ja 30. mail vallutas ta Võnnu. 2. diviis 5. juunil
vallutas Kreitzburgi, kuna Pihkva juba 25. mail langes 2. diviisi ja soomusrongide divisjoni kätte. Põhjakorpus arendas pealetungi Petrogradi suunas. Edasitung lõunasse ja itta arenes jõudsasti. (Skeem 1)
2. ASJAOLUD, MIS VIISID KOKKUPÕRKELE
2. juunil jõudis Võnnu Landeswehri löögigrupp, kes aga Võnnus asuva Läti 2. Võnnu polgu nõudmisel linnast lahkus. Selgus, et Landeswehr liikus kahes kolonnis Eesti piiride poole seljataha meie 2. diviisile, kes parajasti tungis edasi Jakobstadti suunas põgeneva punaväe kannul. Põhja-Lätimaad oli vaja hoida käes seni, kuni meie väed seal võitlesid punaväe vastu.
Olles informeeritud Läti ajutise valitsuse kukutamisest otsustas ülemjuhataja Landeswehri meie vägede seljataha mitte lasta. Landeswehrile anti teada, et põhjapool joont Segevold-Nitau-Neu-Schwaneburg punavägesid ei ole ja nõuti, et Landeswehr 5. VI kella 12-ks oma väed tõmbaks lõunapoole nimetatud joont. Kui meie soomusrong samal päeval peale lõunat Võnnust Riia suunas välja sõitis, avas Landeswehr Amati jõel rongi pihta tule, alates seega vaenulikku tegevust.
3. ESIMESED LAHINGUD VÕNNU PIIRKONNAS
Et Landeswehr meie nõudmist ei täitnud, andis ülemjuhataja käsu teda visata Segevold-Nitau-Neu-Schwaneburgi liini taha.
6. juunil kell 03.30 algas Landeswehr pealetungi Võnnule ja sundis seal asuva Võnnu rügemendi osad linna jätma maha kell 13.00.
7. juunil koondas 3. diviisi juhatus Võnnu ümbrusse 6. ja 3. jal. polgud ja andis käsu 8. juunil vaenlane visata tagasi ja
Skeem 1
Võnnu vallutada. Selle pealetungi läbiviimiseks koondati meie väed Võnnu ümbrusse. (Skeem 2)
8. juunil kell 02.00 algas 6. polk soomusrongide ja suurtükitule toetusel pealetungi II jä III pataljoniga. III patalj. ei olnud edu. II pataljon raudtee suunas tungis Võnnu linna lähedusse, kuid õhtuks oli ta sunnitud taanduma endistele seisukohtadele.
3. polk sideme puudusel sel päeval kui ka järgnevatel kuni vaherahuni lahingutest osa ei võtnud.
9. juunil algas Landeswehr vastupealetungi. Ägedates võitlustes möödus päev vahelduva õnnega, kuid õhtuks meie väed hoidsid alal oma endised seisukohad. Järgmisel päeval tehti vaherahu.
Esimestest lahingutest Võnnu all selgus, et meie vastu võitleb hästi organiseeritud ja tehniliselt hästi varustatud sõjavägi, kelle lahingväärtus on tunduvalt kõrgem kui Vene punaväel.
mil läbirääkimisi Valgas pidi jätkatama. Kuid oodatud läbirääkimiste asemel algas vastane 19. VI sõjategevust.
III. VÕITLUSED 20.–22. VI LEMSALU-STOLBENI-VÕNNURONNEBURGI RAJOONIS
4. VAHERAHU
1. POOLTE SÕJALISED JÕUD EELSEISVAKS LAHINGUKS a) Meie jõud:
20. juuniks olid meil koondatud Landeswehri vastu järgmised jõud (Skeem 3):
9. polk, 6. polk, soomusrongid nr. nr. 1 ja 3, Läti 2. Võnnu polk ühes kahe Läti patareiga, 3. polk, Tallinna üksik eskadron, soomusauto „Vanapagan“, 3. suurt. polgu 1., 3., 4. ja 6. patarei. 6. polgu koosseisus võitlesid Viljandi-Pärnu kooliõpilaste rood ja kahe kitsaroopalise soomusrongi dessantidest moodustatud löögirood.
Liitlaste esindajate ettepanekul alatud läbirääkimiste tulemusena pandi 10. juunil kell 07.50 maksma vaherahu. Kuid Landeswehr ei täitnud vaherahu tingimusi, vaid rikkus neid juba järgmisel päeval. See näitas, et vastase rahupüüded ei ole kuigi tõsised. Seda ei salga ka kindral Goltz: „Et läbirääkimisi näiliselt ainult aja võitmiseks peeti, ilma kokkuleppe lootuseta, ihkasid baltlased ja valitsus möödapääsmata võitlust seni, kuni veel sakslased olid kohal. Nad palusid sakslastelt abi.“ Avalikult ei tohtinud sakslased oma abi lubada, seepärast rauddiviis astus Needra valitsuse teenistusse.
13. juunil jätkati Võnnus läbirääkimisi, kuid kokkuleppele ei jõutud. Liitlaste ettepanekul pikendati vaherahu 20. juunini,
21. juuniks tuli juure Kuperjanovi partisanide pataljon ühes patareiga ja järgmisel päeval Kalevlaste Malev, 1. polgu II patalj., soomusrong nr. 2, soomusautod „Estonia“ ja „Toonela“.
Lahingu otsustaval päeval oli meil koondatud Landeswehri vastu 7149 tääki, neist lätlasi 1430 ehk 20%, 95 mõõka, 138 kerget ja 106 rasket kuulip., 25 kerget ja 7 rasket kahurit.
Meie vägede väljaõpe oli mitmekesine, osalt saadud Vene sõjaväes, osalt juba oma rahvaväes. Isiklik varustus oli väga puudulik, relvastuseks väga mitmesugused süsteemid, mis raskendas varustamist laskemoonaga.
Eesti rahvaväe meeleolu mai alul ei olnud kõige parem: vahetpidamata võitlustes pealetungiva punaväega olid mehed äärmiselt väsinud. Edukas pealetung lõunarindel tõs-
tis meeleolu tunduvalt. Kui ilmus uus vastane Landeswehri näol, tõusis meeste meeleolu säärasele kõrgusele, nagu ta vabadussõjas teistel silmapilkudel pole tõusnud: iga mees sai aru silmapilgu tõsidusest ja võitles teadlikult.
b) Vastase jõud:
Vastane koondas meie vastu Balti Landeswehri, kõvendatud puhtsaksa väeosadega, ja rauddiviisi.
Balti Landeswehri koosseisu kuulusid järgmised väeosad:
1. Landeswehri löögigrupp parun Manteuffeli juhatusel, koosseisus neli jalaväe kompaniid, kuulip. komp., eskadron, miinipildujate komando ja patarei.
2. 2. Saksa-Balti rügement kapten Malmede juhatusel, mille koosseisu kuulusid kuus jalaväe komp., kuulip. komp., miinip. komando ja patarei.
3. 3. Saksa-Balti rügement rittmeister von Jena juhatusel, mis koosnes parunite Rahdeni ja Kleisti pataljonidest. Rügemendi koosseisu kuulusid veel miinipildujate komando, ratsakomando ja patarei.
4. Mitmesugused iseseisvad lahingformatsioonid: soomusrong, parun Engelhardti ratsakomando, parun Drachenfelsi ratsakomando, parun Strombergi pioneerkomando ja leitnant Schäfefi lennueskadrill, peale selle terve rida seljataguse teenistuse väeosi, mille organisatsiooni ja koosseisu kohta andmeid ei ole.
Meie vägede ülesanne oli vallutada Võnnu ja visata vastane Segevoldi-Nitau-Neu-Schwaneburgi joone taha. Puhtpoliitilistel põhjustel ei tohtinud meie sõjategevust alata esimestena. Oli vaja vastane lüüa tagasi ja selle järel asuda pealetungile.
b) Vastase tegevuse kava.
Vastase ülesandeks oli meie peajõude Võnnu juures otsustavalt lüüa. Selleks otsustas Landeswehri juhatus peahoobi suunida üle Roopa, Volmari peale, haarates Võnnut läänest. Selleks määrati rauddiviisi neli pataljoni, kaks eskadroni ja neli patareid. Selle löögigrupi vasaku tiiva kaitseks saadeti Hinzenbergist Lemsalu suunas üks pataljon, üks patarei, üks eskadron. Balti Landeswehri ülesandeks oli meie vägedele raudtee ja kivitee vahel rindelt tungida kallale.
3. LEMSALU LAHING. Liitlaste ettepanekul ootasime meie 20. juunil läbirääkimisi Valgas, kuid juba 19. juunil algas Landeswehr pealetungi Hinzenbergist Lemsalu suunas.
20. juunil jätkas rauddiviisi pataljon pealetungi 9. polgu II patalj. vastu. Blankernburgi pataljonil hävitava suurtükitule toetusel läks korda 9. polgu 5. roodu parem tiib haarata ümber ja tungida kaitsel asuvate vägede seljataha. Kohalejõudnud varurood lõi vastase ootamatu hoobiga põgenema. Sõjasaagiks sai 9. polk 8 kuulipildujat, 100 püssi ja hulk laskemoona.
Landeswehri juhatuse alla kuulunud Läti ja Vene väeosad sõjategevusest Eesti vastu osa ei võtnud.
Puhtsaksa väeosadest võtsid osa lahingust Võnnu juures: 1) major Böckelmanni Badeni löögipataljon ja Petersdorfi salk,
Rauddiviisi alla kuuluvatest väeosadest võtsid osa lahingutest 20.–21. juunil 5 pataljoni, 5 patareid, 3 eskadroni ja 22. juunil lisaks 3 pataljoni, 3 patareid ja 2 eskadroni.
Lahingu otsustaval päeval, 22. juunil, oli Landeswehril meie vastu kokku umbes 7450 tääki, 750 mõõka, 284 k.-k., 126 r.-k., 37 miinipild., 50 kahurit.
Operatiivselt oli Lemsalu lahingul suur mõju vastase edaspidisele tegevusele: 9. polgu edasitung Hinzenbergi suunas ähvardas Roopale pealetungiva rauddiviisi peajõudude seljatagust.
9. polgu võidul Lemsalu juures oli ka suur moraalne tähtsus: see oli meie esimene võit ajaloolise vastase üle. Ta tõstis meie vahva maleva meeleolu veelgi, tiivustades teda uutele vägitegudele.
4. Lahingud 20., 21. ja 22. juunil Stolbeni-Võnnu-Ronneblurgi juures.
Nagu andmed näitavad, oli vastane meist arvuliselt ülekaalus, eriti aga ratsaväe ja tulejõu suhtes.
Väljaõpe Landeswehri osades oli puudulik, kuid rauddiviisis selle vastu hea: suurema osa viimase koosseisust moodustasid maailmasõja läbi teinud sõdurid. Varustus ja relvastus meie vastasel oli ühtlane ja hea.
Moraalse väärtuse mõttes oli küll esikohal Landeswehr, kelle hulgas suurem osa kohalikke sakslasi Lõuna-Liivimaalt ja Kuramaalt. See oli teadlik element, kes võitles oma tulevase „Vaterlandi“ eest, ja seepärast tema lahingväärtus oli suur. Rauddiviisi sõdurite hulgas oli suurel arvul juhusteotsijaid, kelle lahingväärtus väike.
2. VASTASTE POOLTE TEGEVUSE KAVAD a) Meie tegevuse kava.
20. juunil keskpäeval hakkasid rauddiviisi osad suurtükitule ja soomusautode toetusel tungima Roopa alevi peale ja sundisid sealt lahkuma 6. rüg. luurajad ja Läti eskadroni. 6. rüg. vastukallaletung ei õnnestunud vastase suure arvulise ülekaalu tõttu: Roopa alev jäi vastase kätte. Läti eskadron, kes 2. VI Ballodi brigaadist meie vägede poole oli üle tulnud, kadus Roopast jäljeta.
21. juunil algas vastane pealetungi tervel Võnnu grupi rindel. Kell 11.00 päeval ilmusid Roopa poolt rauddiviisi ahelikud ja ägeda suurtüki- ja pommipildüjate tule toetusel algasid pealetungi 6. polgu II pataljonile, kes eelmisel õhtul oli koondatud Stolbeni mõisa juure. Pealetung löödi tagasi. Stolbeni oli tähtis sõlmpunkt, mille langemisega vaenlase kätte oleks olnud vaba tee meie vägede seljataha ja Volmarisse 3. diviisi juhatuse keskkohta. Hinnates mõisa suurt tähtsust otsustati teda kaista viimse meheni.
Kell 14.00 jätkas vastane kallaletungi Stolbeni mõisale 7. roodu rindel. Hävitavale tulele vaatamata lõi rood vastase
kolmekordse kallaletungi tagasi. Kell 17.00 läks vastasel korda murda läbi meie hõre kaitserinne idapool Stolbenit ja vallutada Muzneki talu. Kooliõpilaste ja 6. roodude varudega visati vaenlane jälle tagasi. Kell 19.00 kordas vastane uuesti kallaletungi ja sundis koolipoisid taanduma Võnnu-Stolbeni maanteele. Vastane kordas kallaletungi ka Stolbeni mõisale, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Vihane võitlus kestis hilja ööni; suurtükituli ei raugenud ka öösel.
Raudtee ümbruses, mida kaitsis Läti 2. Võnnu polk, Landeswehr algas kell 05.00 kallaletungi. Võnnu polk kuni kella 07.00 lõi kõik Landeswehri pealetungid tagasi, kuid viimaks ei suutnud ta panna vastu vastase ülevõimule ja taganes. Selle tagajärjel tekkis meie rinde keskkohas umbes 8 km. laiune lõhe, kuhu tungisid Landeswehri kaks rügementi.
3. polgu rindel kivitee piirkonnast arenesid koidust alates äärmiselt visad võitlused. III pataljon lõi kõik vastase pealetungid tagasi seni, kuni tema parem naaber — Võnnu polk — veel pani vastu. Kuid Võnnu polgu taandumisega ähvardas III pataljoni ümberhaaramine paremalt ja seepärast oli ta sunnitud taanduma. I pataljon, kelle kaitsta jäi kivitee, ei saanud III pataljoniga sidet juba lahingusse astumisel. Ta oli sunnitud end tõmbama tagasi, kuid taandudes suutis ta siiski tõkestada Badeni löögipataljoni vihast kallaletungi. Rasketes võitlustes taandus I pataljon Rohneburgi kirikumõisa-eelsetele positsioonidele, kus ta ühes III pataljoniga kõik vastase pealetungid päeva jooksul lõi tagasi.
Vastase kolonnid, kes Võnnu polgu rinde murdsid läbi, jätkasid edasitungi kirde suunas ja umbes kella 16.00-ks jõudsid vallutada Starte teedesõlme. Olukord oli äärmiselt kriitiline. Selle jaluleseadmiseks oli ainsaks varuks Kuperjanovi partisanide pataljon, kes kell 11.00 jõudis Lode jaama. Partisanid algasid Lode jaamast pealetungi lõuna suunas ja, pidades
kogu päeva ägedaid võitlusi, õhtuks vallutasid nad Lindenhofi mõisa. Partisanide edu ähvardas sissetunginud Landeswehri kolonnide taandumisteed ära lõigata ja seepärast oli suure tähtsusega nende pealetungi tõkestamises. Volmari suunas edasitungivate kolonnide tagasilöömiseks rindel ei olnud 3. diviisi juhatusel kedagi vaenlasele saata vastu peale soomusauto „Vanapagana“, kes õhtuks Muremõisa võttis oma alla. 21. juuni õhtuks kujunes olukord järgmiseks: 9. polk jätkas edasitungi Lemsalust lõunapoole. Vastast siin ei kohatud. 6. polk lõi tagasi kõik rauddiviisi pealetungid ja hoidis oma käes tähtsa Stolberni teedesõlme. Keskkohas oli rinne läbi murtud ja vastase kaks rügementi olid 7–8 km. meie vägede seljataga. Kuperjanovi partisanid ähvardasid vastase taganemise teed. Vasakul tiival 3. polk hoidis oma käes taktikaliselt tähtsat Ronneburgi kõrgustikku.
21. juunil andis ülemjuhataja käsu asuda vastupealetungile.
22. juunil jätkas 9. polk edasitungi Koiva kallastele. II pataljon kohtas vastast Kolzenis ja lõi ta lühikese, kuid vihase võitluse järele põgenema. Sõjasaagiks saadi vastase lennumasin ja 6 kuulipildujat.
6. polgu rindel jätkati vihast võitlust Stolbeni mõisa pärast, Muzeneki ja Osoli talud käisid päeva jooksul mitu korda käest kätte.
Kell kolm jõudis kohale Kalevlaste Malev, kes kaks km. põhjapool Lode jaama laadis maha. Kalevlastele tehti ülesandeks Lode jaamast Võnnu-Valga maantee suunas tungida peale ja, astudes ühendusse 1. polgu II pataljoniga, tungida edasi U. Ronneburgi suunas. Kalevlastega ühines soomusrong nr. 2 dessant. Liikudes edasi sattusid kalevlased kokku Landeswehriga, kes liikus Lode jaama suunas täies lahingkorras. Võitlusvalmis olevaid kalevlasi tahtis Landeswehr kavalusega sundida
Skeem
alla andma: meelitades kalevlaste esindaja ligi valge lipuga nõudis Landeswehr kalevlaste vangiandmist. Sellele vastati tulega. Vaenlane põgenes varsti. Tungides edasi põgeneva vastase kannul vallutasid kalevlaste 2. rood ja smsr. dessant Skangali mõisa. Märgates kalevlaste väikest arvu lõi Landeswehr nad ootamatu kallaletungiga mõisast välja. Järelejõudnud kalevlaste 1. ja 3. roodude kaasabil ja kahe Läti kerge suurtüki tule toetusel ettevõetud kahe tormijooksuga võtsid kalevlased kell 13.00 mõisa tagasi, millega näitasid, et nende soontes voolab tõsiste kalevite veri. Nad kaotasid surnutena 18 ja haavatutena ning põrutatutena 41 meest, kokku umbes 17% lahingust osavõtnud meeste koosseisust. Vastane kaotas 60 meest surnutena; saagiks langes kalevlastele 2 suurtükki, 8 r.-k., 2 automaat-püssi ja muud varustust.
22. juunil varahommikul Volmarisse jõudnud 1. polgu II pataljonile tegi 3. diviisi juhatus ülesandeks vallutada Starte teedesõlm. Kell 14.00 kohtas ta Sprogest lõunapool vastast, kes pealetungivad osad võttis vastu tulega. Soomusauto „Vanapagan“ ja Läti raske patarei tule toetusel algas äge lahing, kus vastane kabuhirmus löödi põgenema. Lahingväljale jättis vastane 30 surnut.
Kuperjanovi partisanid päeva jooksul puhastasid vastasest Rauna jõe parema kalda ja õhtuks lõikasid läbi Võnnu-Ronneburgi tee.
oli olenev teise omast, nõrka luuret, mis piirdus peaasjaliselt lennuväe andmetega, nõrka vaimust sidet juhtide ja meeskonna vahel ja meie vägede alahinnangut, mille tõttu vastane nii mõnegi ettevaatusabinõu jättis ära.
3. polgu rindel jätkas Badeni löögipataljon soomusautode, miinipildujate ja suurtükitule toetusel pealetungi kivitee ja Ronneburgi alevi suunas. Meie kuulipildujate ja suurtükituli niitis purju joodetud löögipataljoni mehi kui heina. Ronneburgi kõrgustik jäi 3. polgu kätte.
Seega kujunes olukord 22. juuni õhtuks järgmiseks:
9. polk vallutas Kolzeni ja ähvardas rauddiviisi peajõudude taandumisteed lõigata ära. 6. polk lõi tagasi päeva jooksul kõik vastase pealetungid ning hoidis oma käes tähtsa Stolbeni teedesõlme. Raudtee piirkonnas hoidsid soomusrongid seisukorra endiselt kindla. Kuperjanovi partisanid, kalevlased ja I polgu II pataljon lõid vastase korratult põgenema, kuna 3. polk hoidis kindlasti oma käes Ronneburgi kõrgustikku.
Järgmiseks päevaks andis diviisi juhatus käsu pealetungi energiliselt jätkata, vallutada Võnnu ja tungida edasi raudtee suunas Riia peale.
IV MEIE EDASITUNG RIIA SUUNAS
1. VASTASE JÄLITAMINE RIIA EELSETE JÄRVEDENI. 23. juunil jätkasid meie väed vastase jälitamist Riia suunas. 9. polk kohtas vastast Engelhardshofi mõisa juures. Siia oli ta koondanud oma löögirusika, millega tahtis anda hoopi meie vägede paremale tiivale. Algas äge lahing. Vastasele seljataha saadetud 3. rood hävitas vastase patarei meeskonna, kuid piirati ise sisse. Rood tungis vastasest lahi, kaotades 40 meest. Mõisa vallutamine ei õnnestunud, kuid saadud hoop oli vastasele seevõrra tunduv, et ta öö jooksul mõisast kiiresti taganes, jättes maha hulk varustust, mille kogumiseks kulus 40-mehelisel komandol 8 päeva.
Raudtee suunas edasiliikuvatele väeosadele katsus vaenlane avaldada vastupanu 25. juunil Hinzenbergis, kuid löödi juba 26. juunil põgenema. 27. juunil langes Rodenpoisi jaam meie vägede kätte.
2. MEIE PEALETUNG RIIA VALLUTAMISEKS.
Öösel 22./23. juunil tõmbas Landeswehri juhatus oma väed Roopa, Võnnu, Ronneburgi ümbrusest tagasi. Seepärast 6. polgu pealetung Roopale 23. VI hommikul ei leidnud vastast eest. Soomusrongid, tungides edasi raudtee suunas, vallutasid kell 07.30 Võnnu linna, saades suurel arvul sõjasaaki. Seega 23. juuni hommikul oli Landeswehr kogu rindel taandumas.
Meie võidu põhjustest on tähtsamaid: meie vägede grupeerimine vastavalt olukorrale ja maastikule; varude kasutamine õigel ajal ja õigel kohal; alluvate juhtide suur algatusvõime ja isiklik vahvus ja rahvaväe visadus ja ennastsalgav tegevus.
Põhjustest, mis Landeswehri kaotuse kutsusid esile, tuleks nimetada keerulist tegevuskava, milles ühe väeosa tegevus
30. juunil meie vägede tiibosad jätkasid vastase surumist Riiale lähemale, rinde keskel aga kivitee piirkonnas vastane katsus tungida peale, saates lahingusse purjujoodetud sõdureid tihedates kolonnides. I polgu II pataljon lõi tagasi kõik pealetungid.
1. ja 2. juuli jooksul 9. polk laevastiku tule toetusel tungis välja Düüna jõesuhu. Rinde keskkohas veel ei õnnestunud murda läbi vastase positsiooni. Vasakul tiival 3. polk ööl 1./2. juulil vihase võitluse järele vallutas vastase kindlustatud positsioonid Kurtenhofi rajoonis, kuid hiljem oli ta sunnitud nad jälle andma ära. Vaenlane tulega Düüna vasakult kaldalt sünnitas 3. polgule tunduvaid kaotusi: polk kaotas siin 127 meest.
3. juuliks olid tehtud ettevalmistused Riia vallutamiseks, kuid sõlmitud vaherahu põhjal loppis sõjategevus 3. juulil kell 12.00. Et pääseda lõplikust purustamisest, palus Landeswehr Ameerika komisjoni astuda samme sõjategevuse lõpetamiseks. Juba 1. juulil tulid parlamentöörid läbirääkimistele. 3. juulil Strasdenhofis allakirjutatud vaherahu põhjal pidi Landeswehr 5. juulil kella 18.00-ks Riiast lahkuma ja nii ruttu kui võimalik Lätimaa puhastama.
LÕPPSÕNA
Jakobstadti vallutamisega ja Balti Landeswehri purustamisega oli Põhja-Lätimaa vabastatud ja antud võimalus Läti rahvuslikule Ulmanise valitsusele seal end panna maksma ja organiseerida oma sõjalisi jõude. Ühtlasi oli kaitstud sellega ka meie lõunapiir.
Lahingutes Balti Landeswehriga võitis vapper Eesti rahvavägi oma liitlaste toetusel vastase, kes meist arvuliselt suurem ja ka tehniliselt paremini varustatud. Nii arvu kui ka tehnika kaalus üles meie vägede moraalne väärtus. Kui saatus Eestile sellaseid katsumisi veel laseb saada osaks ja meie malev võitleb niisuguse innuga ja vaimustusega nagu Landeswehri vastu, siis ei kohuta meid ükski vaenlane.
KmarGid sõjas:
ei paista
demoBilisatsiooNi
Postmark järgneb lipule – see väike talisman, mis saadab kirju üle seitsme mere, hoiab sõjaajal elus sidet rindelolijate ja koduste vahel. Alates 19. sajandist on margid olnud vaiksed tunnistajad, mis ka lahingute keskel talletavad sõnumeid, ajalugu ja igapäevaelu. Ka tänapäeval, Vene-Ukraina sõjas, on nad jätkuvalt rivis – mitte postikotis, vaid narratiivide rindel, relvastatud sümbolite ja loosungitega.
Nende demobilisatsiooni horisondil ei paista.
ui lõunaosariigid 1860. aastate alguses Ameerika Ühendriikide liidust eraldusid, jäi nende postkontoritesse alles tuhandete dollarite väärtuses kehtivaid USA postmarke. Põhjaosariikides tekkis kartus, et neid vaenlasele jäänud marke võidakse smugeldada üle rindejoone tagasi Põhja ja kasutada nende müügist saadud tulu Konföderatsiooni sõjamasina rahastamiseks. Tuvastatud riskil oli enam tahke kui majanduslik pool – sellest oli saamas
Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus
ka usalduse ja kontrolli küsimus, sest postmargid olid alates nende käibelevõtust Suurbritannias 1840. aastal kiiresti kujunenud poliitiliseks tööriistaks ja võimu üheks sümboliks.
Riski maandamiseks otsustasid põhjaosariigid kõik enne sõda kehtinud USA margid kehtetuks tunnistada. Radikaalne lahendus osutus tõhusaks ning mõne kuu jooksul ilmusid täiesti uued margid, mille kujundus ja turvaelemendid erinesid selgelt varasematest,
ent see eeldas postitöötajate koolitamist, et vanu marke ja võltsinguid tuvastada.
Kogu protsessi keskmes olid, nagu sõjaski, logistika, reeglid ja käsuahel – igas postkontoris kehtestati kuni nädalane periood, mille jooksul said kodanikud oma vanad margid uute vastu vahetada ning pärast tähtaja möödumist ei aktsepteeritud vanu marke enam postiteenuste eest tasumisel. Tänapäeval pole see periood
margikogujate seas tähelepanuväärne mitte ainult haruldaste markide pärast, vaid ka tänu lugudele, mida need koos kirjade sisuga räägivad. Näiteks leidub kirju, mis on saadetud vahetult enne sõja algust, kasutades veel vanu 10sendiseid marke. Teised, juba kodusõjaaegsed, kannavad uue kujundusega 10sendist marki. Nende erinevused võivad olla silmale esmapilgul märkamatud (nt nominaali või mõne elemendi kujundus), kuid nende tähendus mõlemas Ameerikas oli põhimõtteline.
Olgugi, et Ameerika kodusõda seostub enamikule meist vaid orjanduse, lahingute ja strateegiliste manöövritega, toimusid selle varjus tagalas ka teistsugused, igapäevased ja süsteemsed muudatused, mis olid nii ulatuslikud, et isegi iga postitöötaja pidi panustama tavalise postmargi muutmisesse riikliku kontrolli ja lojaalsuse tagamise tööriistaks kodumaa kaitsel. Selles valguses ei olnud postmark enam maksevahendina kasutatud värviline liimiga paberitükk, vaid oli saanud sõja osaks– pehmeks, ent jõuliseks.
FILATEELIA SÕJA TEENISTUSES
Vaatamata 20. sajandi lõpus lahvatanud digirevolutsioonile on moodne infosõda ja küberrünnakute oht teinud postmargist ootamatult vastupidava ja turvalise suhtlusvormi. Nimelt ei saa seda häkkida ja lihtsaadetise jälitamine osutub sageli keerukamaks kui andmete kopeerimine mõne riigiasutuse arvutivõrgust. Siiski on ka kirjal omad haavatavused: aeglus ja valedesse kätesse sattumine on vaid mõned neist, kiri pole ka digitaalne ega igavene. Seevastu sõduri jaoks on kiri tähistanud alati erilist sidet kodustega ja olnud vaimse vastupidavuse tugisambaks.
lik teenus. Võrku ühendatud nutiseade võib paljastada asukoha reaalajas, võimaldada vastasel täpselt sihtida ning muuta sind haavatavaks küberrünnakutele ja jälgimisele, mis omakorda annab vastasele võimaluse koguda luureandmeid ja levitada valeinfot.
Teisalt saab valeinfot, samuti valusat infot, levitada ka kirja teel, näiteks postmargi abil, nii et kirja sisu jääb puutumatuks. Kui mõtleme viimastele sõja-aastatele Ukrainas, siis on seda praktiseerinud mõlemad pooled ning Ukraina 2022. aasta postmark1 ühe liiga julgeks läinud raketiristleja põhjalaskmisest on vaid üks näide paljudest.
Venemaa on jäänud truuks sõjanduse, võidukujundite ja russismi ülistamise teemadele, ehkki on ka silmapaistvaid erandeid. Nimelt on sõja varjus välja andnud oma „marke“A isehakanud Luganski Rahvavabariik (vene k Луганская Народная Республика, ЛНР) ja Donetski Rahvavabariik (vene k Донецкая Народная
ДНР).
Mark on igale rahvusvaheliselt tunnustamata moodustisele oluline odavaim viis esitleda end suveräänsena – esiteks saab see miniatuurse iseseisvusdeklaratsioonina levida üle kontrolljoone ja teisalt annab selle olemasolu märku poliitilisest enesemääratlusest ja riikluspretensioonist.
Kuid mõned margid võivad jätta ka heas mõttes petliku mulje, nagu oleksid nad pärit mõnest teisest riigist, ent kannavad tegelikult hoopis sügavamat, sihilikult mitmetasandilist tähendust.
Näiteks postmark, mis esmapilgul tundub olevat Hollandi päritolu – tänu serval olevatele suurtähtedele ja Hollandi trikoloorile – pärineb tegelikult 1943. aasta Ühendriikide „Ülejoostud riikide“ seeriast2, mille iga mark kujutas okupeeritud Euroopa riiki ja kandis lootuse sõnumit.
Margiseeria idee pärines president Franklin D. Rooseveltilt, kes nägi filateelias võimalust toetuse avaldamiseks ja rahvusliku sõnumi levitamiseks. Nii ei olnud need margid pelgalt postimakse-, vaid ka propagandavahendid – sümboolsed žestid, mis agressori suunal edastasid rahvusvaheliselt poliitilist seisukohta.
Visuaalses keeles anti mõista, et liitlased toetavad okupeeritud rahvaid, tulevad ühel heal päeval neid vabastama ega kavatse neid seejärel ise valitseda. Seega võib lihtne postmark olla korraga petlik ja sügavalt tähendusrikas.
(Z-)MARGID
KUI IDEOLOOGIARELVAD
See on materjal, mille peale saab laduda elujõulist pseudonarratiivi, millega lisaks Ukraina trollimisele vastaspoolt süstemaatiliselt vaidlustada ja seda tehes teenida ka kena kopika inetute asjade rahastamiseks.
inetute asjade rahastamiseks.
Iga koguja teab, et eriti rindel oli marke säilitada pigem keeruline või neid lihtsalt ei pruukinud saadaval olla, mistõttu kasutati sageli ka „sõdurikirja“. Sel puhul piisas, kui ümbrikule löödi templiga või kirjutati käsitsi „sõdurikiri“ koos saatja nime, auastme ja üksusega. Sellise kirja saatmise eest ei pidanud tasuma saatja, kulu jäi saaja kanda ning lahendus võimaldas jätkata suhtlemist ka kõige raskemates oludes. See praktika on jäänud maailmasõdade ajastusse. Tänapäeval on nutiseadmed ja vahetu suhtlus oluliselt mugavam, kuid sõjatingimustes ka surmavalt oht-
Näide riigi tühistamisest (1939)
On ka vastupidiseid näiteid, kus postmarkidest saavad koos riiki tunginud vaenuväega okupatsioonisümbolid, ehkki tehniliselt asendavad need vallutatud riigi postimaksevahendeid. Viimaseid kimbutab konflikti algfaasis sageli kehv logistika ja kiirlahenduseks on ületrükk enne uute markide väljaandmist, mis edastavad juba „õigeid“ sõnumeid seeria formeeringutes. Näide pärineb natside agressioonist 1938. aasta Tšehhoslovakkias, kus mark esmalt mõnitab tšehhe ületrükiga „Oleme vabad!“ (saksa k Wir sind frei!)3 ja aasta hiljem tühistab terve riigi identiteedi, asendades selle nime Böömi- ja Määrimaaga4. Ka Eesti (postmargid) on seda kogenud.
Kuid on ka teistsuguseid marke, mis on loomult palju agressiivsemad. Näiteks 2022. aasta aprillis ilmus Luganski Rahvavabariigis väljaanne pealkirjaga „#OmasidMeEiJäta!“ (vene k #СвоихНеБросаем!), mis oli pühendatud sõjalise erioperatsiooni ülistamisele5.
ERAKOGU / HANNES NAGEL
Tegemist ei ole tavapärase väljaandega, vaid ideoloogilise propaganda tööriistaga, kus valget Z-sümbolit kamuflaaži taustal ümbritsevad lahingutehnika ja õhudessantväelased, millele lisanduvad sõjategevust õigustavad ja populariseerivad loosungid, nagu „Võidu eest!“ (vene k Zа победу!), „Tõde annab jõu!“ (vene k Сила V правде!) ja „Meie ei alustanud seda sõda, aga meie peame selle lõpetama…“ (vene k Не мы начали эту войну, но нам её Zаканчивать…). Seda kõike saadab narratiiv, et tegemist on vaid 77 rubla maksva autentse margiplokiga, mis on pühendatud Donbassi „vabastamisele“, justkui oleks Venemaa reageerimas Ukraina agressioonile ning tegutsemas kaitsepositsioonilt. Tegelikkuses peegeldab väljaanne väga sihipärast katset kujundada avalikku arvamust, normaliseerida sõjalist okupatsiooni ning vormida ajaloolist mälu.
Tegemist on filateelia kaudu aeglaselt argiellu leviva visuaalse propagandavahendiga, osaga laiemast ideoloogilisest mobilisatsioonist, kus sümbolite abil ei võidelda mitte üksnes territooriumide, vaid ka tähenduste, ajaloonägemuste ja identiteetide pärast.
Siinkohal meenutagem kontrasti nt Ameerika toetusmarkidega, mille kaudu väljendati sõjaajal lootust, solidaarsust okupeeritud rahvastega. Z-toode seevastu visualiseerib vallutust, jõudu ja kontrolli, olles osa infomanipulatsioonist, milles pealtnäha neutraalne ese nagu postmark muudetakse sõjarelvaks.
Ka postmark on tõejärgse infokeskkonna üks sümptomeid, kus iga sümbol, pilt ja loosung osaleb aktiivselt lahingus narratiivide, meelsuse ja tulevikunägemuste üle.
MILITAARSED MARGID
Ideoloogia ei pea markidel väljenduma tingimata jõulise või agressiivse visuaali kaudu – ka sõjandust saab esitada väärika ja inimliku nurga alt. Lääne filateelias on militaarteemalised margid sageli pühendatud mälestamisele, austusele ja rahvusliku mälu hoidmisele, kuid nende kaudu on vahendatud ka keerukamaid poliitilisi hoiakuid ja väärtusi.
Traditsioonilised armeepostimargid täitsid algselt selgelt praktilist funktsiooni – võimaldada rindel viibivatele sõduritele sidepidamist –, ent ajapikku on militaarmotiivide kandepind laienenud.
Paljud margiseeriad pole kujundatud mitte üksnes informatiivse või tunnustava eesmärgiga, vaid ka rahvusliku enesetunnetuse kinnistamiseks, heroismi rõhutamiseks või sõjalise võimsuse toonitamiseks.
Nende seas eristuvad poliitiliselt laetud margid, mille abil on õigustatud sõjalisi samme, kujundatud meelsust ja edastatud sihiteadlikke sõnumeid. Nii on postmark muutunud lihtsast sidevahendist potentsiaalseks ideoloogiliseks tööriistaks – väikeseformaadiliseks propagandapinnaks, mis levib märkamatult, kuid mõjusalt.
Näiteks 1967. aastal ilmus Belgias uus 1,50-frangine postmark, millel kujutati kuningas Baudouini sõjaväevormis6. Kuigi sama mark ilmus esimest korda 1953. aastal ja oli mõeldud tsiviilkasutuseks7, oli nüüdne suunatud relvajõududele. Erinevus ilmnes margi vasakus alanurgas, kuhu oli kujundusele lisatud valge ovaal koos suure M-tähega (Belgia armeeposti tähis).
Sedasorti margid võimaldasid sõduritel paljudes riikides saata kirju kas soodustingimustel või tasuta ning visuaalne eristus lihtsustas nende käsitlemist posti- ja armeelogistikas. Kuninga kujutamine sõjaväevormis lisas margile ametlikust kaugemale ulatuva mõõtme – riigipea ei olnud pelgalt sümbol, vaid teda kujutati kui üht sõduritest, rõhutades riigi hoolivust ja sidet teenistuses viibijatega.
Isegi väikese formaadiga mark võis seega kanda märkimisväärset sümboolset ja moraalset tähendust. See on praktiline näide sellest, kuidas tsiviilpostisüsteem kohandati sõjaliste struktuuride vajadustele, võimaldades soodsat sidepidamist ajal, mil polnud mobiiltelefone ega internetti. Sellised margid ei toiminud ainult saatemaksu kinnitusena, vaid aitasid säilitada sidet, moraali ja kuuluvustunnet – ka mobilisatsiooni või uue sõja tingimustes.
MILITAARAJAKIRI POSTMARGIL ON HARULDANE NÄHTUS
Kui armeeposti marke antakse välja üsna harva, siis nende tegemisi kajastavad militaarajakirjad ilmuvad vastukaaluks regulaarselt, ent kokku saavad nad haruharva. Täpselt nii harva, et teadaolevalt maailma esimene vaid militaarajakirjale pühendatud postmark ilmus alles eelmisel aastal Omaani Kuningriigis. Jund-i ’Umani (araabia k جند عمان) ehk Omaani Sõduri nime kandva ametliku relvajõudude ajakirja esimene number ilmus 1974. aastal Dhofari sõja (1963–1975) lõpu poole. Möödunud aastal 50. juubelit tähistanud ajakirja auks andis Omaani post 17. aprillil välja spetsiaalse 500 baisat maksva mälestusmargi,8 mille taust on tekstuurset liivatooni ja trükiplaadilaadse efektiga, viitamaks ajaloole ja kõrbele, mis on riigile nii omane.
ERAKOGU / HANNES NAGEL
Näide Belgia tsiviil- ja militaarmargist (1953 vs 1967)
MIS ÜHENDAB OMAANI JA EESTIT?
Nii Omaani Jund-i ’Uman kui ka Eesti Kaitse Kodu! ei ole pelgalt militaarajakirjad, vaid instrumendid, millest on juttu olnud ülalpool. Ajakirjad kujundavad rahvuslikku identiteeti ja patriootilist eneseteadvust, ehkki nende stiilid ja sisu rõhuasetused võivad tugevasti erineda. Vaatamata sellele, et Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas 34 aastat ja peale on kasvanud põlvkond, kelle seas leidub rohkelt neid, kes pole kunagi postkontoris käinud ega oma elus kirja saatnud, püsib postmark visalt riikliku sümboolika rivis. See ei kao ega haju – vastupidi, filateelia ning eriti selle põnev allharu militaarfilateelia elab ja hingab omaette, täis põnevaid lugusid ja detaile. Nagu eelpool mainitud, võib nii mõnigi lugu puhtpraktilistel põhjustel varjuda tsiviilvariandi taha ja reedab end vaid salapärase tähisega „M“ vastukaaluks näkku karjuvale Z-sümbolile.
Kui sõjaväeposti ajastu saavutas haripunkti maailmasõdade ajastul ja jõudis tippu 1980. aastatel, jäi Eesti sellest okupatsiooni tõttu kõrvale. Ajateenijad, keda sunniti aega teenima okupatsiooniarmees, said kasutada vaid Nõukogude postmarke – mitte omi, eestikeelseid ja -meelseid.
Kuid nüüd saab see lünk mõnes mõttes täidetud. Nimelt annab Eesti Post välja uue postmargi, mis kajastab Kaitse Kodu! juubelit ja ajakirja ühiskondlikku panust. Seega ilmub 19. juunil 2025 maailma teine üksnes militaarajakirjale pühendatud, 1.30 eurot maksev postmark.
Nii, nagu Jund-i ’Uman Omaanis, täidab ka Kaitse Kodu! Eestis lihtsat, aga väga olulist rolli: see harib, kasvatab, kiidab ja teavitab kõiki, kes riigikaitsest
lugu peavad. Ning kui ajakiri ilmub margile, saab sellest rohkem kui sümbol – see võib muutuda Eesti esimeseks sõjaväeposti margiks, millega saab väliõppustelt saata GRU häkkimise eest kaitstud sõnumeid kodustele või, miks mitte, liitlasvägedele kaugemalegi, kui margile lisada teinegi lahingupaariline – et oleks kindlam ja et Omniva ikka kohale veaks (rahvusvaheline postitariif on 2.60 eurot).
MÄRKUS
A Sellised väljaanded ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud postimaksevahendid, sest neid pole emiteerinud ÜRO liikmesriik ega tunnustanud ülemaailmne postiliit UPU. Termini ’mark’ kasutamine sellise toodangu kohta loob eksitava mulje nende moodustiste legitiimsusest, kahjustab Ukraina territoriaalset terviklikkust ning aitab normaliseerida ebaseaduslikult ja vägivaldselt kehtestatud režiime. Terminitäpsus on oluline, sest isegi neutraalne ’postmark’ aitab kaasa okupatsiooni de facto tunnustamisele visuaalse ja kultuurilise sümboolika kaudu.
KASUTATUD ALLIKAD
1 Укрпошта. 2022. Русский военный корабль, иди на...! [№ Mi2034]. Поліграфкомбінат Україна
2 USPS. 1943. Overrun Countries Issue: flag of the Netherlands [№ Mi520]. American Bank Note Co. 3 Sudetenland. 1938. Dr. Edvard Beneš, overprint [№ MiSUD1]. Maffersdorf
4 Böhmen und Mähren. 1939. Český ráj, overprint [№ MiBM15]. Maffersdorf
6 Bpost. 1967. King Baudouin with M [№ Mi1395M]. Imprimerie Royale de Belgique.
7 Bpost. 1953. King Baudouin [№ Mi924]. Imprimerie Royale de Belgique.
8 Omaani Post. (2024). 50th anniversary of Jundi ’Uman Magazine [№ Mi1092]. Oriental Press.
Kaitse Kodu! postmargil (2025)
EESTI POST
Omaani militaarajakirja mark (2024)
pärNu malevkoNd: luGu temas eNeses
Kaitseliidu Pärnumaa malev on Kaitseliidu territoriaalne üksus, mis tegutseb Pärnu maakonnas. Malev koosneb neljast malevkonnast, Pärnu malevkond on neist suurim.
pilGuheit juurtele
Vaatame alustuseks kaugemasse minevikku ning paneme ajajoonele Pärnu malevkonna loo enne teist maailmasõda ja taasiseseisvumise aastatel.
Tekst: MEHIS BORN , Pärnumaa maleva ajaloopealik
Nagu paljudel teistel isamaalise suunitlusega organisatsioonidel, sai ka tulevaste Pärnu kaitseliitlaste toimetamine alguse 1917. aastal ja seda esmalt vabatahtliku miilitsa nime all. Pärnu linna tagavaramiilitsa ehk omakaitse ridadesse kuulus toona 400–600 meest, kelle põhiülesandeks oli segastel aegadel Pärnu tänavail patrullimine.
1918. aasta novembris jõuti juba Eesti Kaitse Liidu allüksuste loomiseni ja Pärnu linnas moodustati kolm jaoskonda – kesklinn koos Merikülaga, Riia alev ja Ülejõe. Sama aasta 11. detsembril nägi ilmavalgust Pärnu ja Pärnumaa Kaitseliidu juhatuse ning seltskondlike organisatsioonide ühistöös sündinud „Pärnu linna kaitse korraldus“. Kaitseliitlased jagati vastavalt vanusele kaitseüksuste ja valveteenistuse vahel.
1919. aasta 1. juulil Kaitseliidu jaoskonnad kaotati ja malevapealiku kohustused läksid üle Rahvaväe kohalikule ülemale. Kaitseliidu võib küll sellest hetkest lugeda faktiliselt likvi-
deerituks, kuid edumeelsemad Pärnu kaitseliitlased asutasid tekkinud tühja koha täiteks 24. juulil Jahiarmastajate rühma. 1920. aasta detsembris sai ühenduse uueks nimeks Pärnu Kütiselts. 1921. aasta jaanuaris-veebruaris nimetati Pärnu Kütiselts Kaitseliidu Küti salgaks ja nende eriülesandeks sai politsei abistamine „segastes olukordades“. Õiged tuuled hakkasid puhuma pärast 1924. aasta 1. detsembri punaste mässukatset. Kaitseliitlased kutsuti uuesti lippude alla ja juba 1925. aasta jaanuaris jagati taasformeerunud Pärnumaa kaitseliitlased kaheksasse kaitsejaoskonda. Pärnu linna hakkas katma I kaitsejaoskond. Esimeseks üksuse pealikuks määrati leitnant Osvald Mitt, VR I/3. Sama aasta 18. märtsil moodustati Pärnumaal kaks Kaitseliidu malevat, millest üks oli Pärnu malev. Üksuse pealikuks sai kapten Jaan Lugus, VR I/3, kes oli olnud ka eelnimetatud I kaitsejaoskonna teine pealik.
Pärnu linna maleva koosseisus alustas maleva ainsa malevkonnana tegutsemist Pärnu malevkond. Sõjaajaloohuvilised on 1936. aastal ajakirjas
Kaitse Kodu! ilmunud materjalide põhjal saanud Pärnu malevkonna toonase liikmeskonna suuruseks 206 inimest. Tähelepanuväärne on asjaolu, et maakonnas eksisteerinud malevkondadest puudus Pärnu malevkonnal ainsana oma lipp ja embleem.
1990. aasta augustis toimus Kaitseliidu taasloomine Pärnus ja Pärnu maakonnas ning esmalt loodi Pärnu linna katmiseks kolm malevkonda – Kesklinna, Ülejõe ja Raeküla malevkonnad. Lisaks tegutses Pärnu linnas Kaitseliidu vabasalk ja eraldi salgad mitmete ettevõtete juures.
UUS ALGUS
1992. aastaks oli Pärnu malevkond taasloodud ja selle esimeseks pealikuks nimetati Arne Kaing. 1999. aasta veebruaris ühendati Pärnu malevkonnaga senine Sindi malevkond.
22. detsembril 2003 lõpetati Kaitseliidus toimunud suurema struktuurireformi käigus senise Pärnu malevkonna tegevus ja üksuse isikkoosseis paigutati vastloodud Soontagana malevkonna koosseisu.
ApärNu malevkoNNa taasloomiNe
2011. aastaks oli Soontagana malevkond kasvanud nii suureks, et mõistlik oli jagada see kaheks. Soontagana malevkonnast eraldati Pärnu linna halduspiirides paiknev Pärnu malevkond, mille liikmeskonna tuumikuks on Pärnu linna territooriumil elavad Kaitseliidu liikmed ja nendest formeeritud rühmad.
lates 2012. aastast moodustavad Pärnumaa maleva neli malevkonda: läänepoolne Soontagana, kirdepoolne Korbe, lõunapoolne Kikepera ja keskel, Pärnu linnas, Pärnu malevkond. Uue malevkonna ülesehitamine ja juhtimine usaldati senisele Soontagana malevkonna juhile nooremleitnant Tarvi Marksonile. Asutamiskoosolekul valiti tegusamad esindajad rühmadest malevkonna juhatusse, esindatud said kõik tegutsevad üksused. Juhatus sai järgnevate aastate jooksul kokku u kord kuus, algul tihedamalt.
MALEVKONNA TEGEVUSE
ALGUS
Tolleaegse Kaitseliidu ülesehituse kohaselt oli malevkond peamiselt inimestega tegelemisele ja sisemise sideme kasvatamisele suunatud struktuuriüksus ilma otsese sõjaaja funktsioonita. Sõjaliste tegevuste planeerimise, juhtimise, väljaõppe ja tagamisega tegeles malev. Kui malevkonnas tekkis mingis valdkonnas toetuse vajadus, oli malevas alati valmisolek ja tugi olemas.
Ajaloo tuultes oli kadunud kogu sõjaeelse Pärnu malevkonna/maleva tegevusega seotud pärimus. Malevkonna sisu ja kultuuri loomisega tuli alustada nullist. Kokku lepiti, et eelkõige suunatakse oma tegevused n-ö oma inimestele – Kaitseliidu liikmetele – ja teises järgus Kaitseliidust väljapoole, linnarahvale.
Malevkonna vastse juhatuse mõttetalgutel sündis ridamisi ideid, millest mitmetest ongi tagasi vaadates saanud traditsioonid.
Kummardusena meie vapratele esivanematele sündis mõte tähistada Jüriöö ülestõusu aastapäeva. 2013. aasta aprillis saigi koostöös Pärnu Muuseumiga alguse Jüriöö märgutulede eksperiment, mille käigus katsetasime lõkete ja tõrvikute abil märguande edastamist Soontagana muinaslinnusest Pärnu kesklinna. Tuleteade jõudis enam kui 42 km kauguselt kohale umbes tunni ajaga. Järgmistel aastatel korraldas malevkond Jüriöö tuleketti kõigilt piirkonna muinaslinnustelt. Üritus pälvis tähelepanu ja alates 2019. aastast on üleriigilist tulemärguannet korraldanud Paide ajakeskus Wittenstein. Malevkond võtab vastu sealt teele saadetud jüritule ja traditsiooniks on jäänud jüriöö tähistamine Pärnus Munamäel.
Tavaks on saanud ka augustikuine V. Kuke mälestusvõistlus laskmises, mis on ajas korduvalt formaati muutnud, kuid populaarsust kogudes järjest suurenenud. Malevkond on läbi aegade olnud selle ürituse peakorraldaja.
huvitavamaid paiku Virumaast ja saartest Ida-Preisimaani.
SÜMBOOLIKA JA LIPU LOOMINE
Sõjalises organisatsioonis on väga tähtis roll sümboolikal – see seob ja ühendab. Väliste märkide järgi tuntakse omasid, ühise lipu all minnakse lahingusse, seda hoitakse ja kaitstakse.
Malevkonda luues võttis uus juhatus esimese asjana käsile embleemi ja lipu. Lipukirja leidmiseks korraldati konkurss, mille võitis malevkonna liige Romek Kosenkranius lausega „Igavesti vabariigi sünnilinna kaitsel“. Leiti, et see võtab lühidalt ja löövalt kokku Pärnu linna olemuse ja meie tõotuse oma kodu kaitsta. Embleemi ja lipu kavandas Siim Soiver.
Ühise Soontagana malevkonna aegadest tuli Pärnusse üle ka sõjaajaloolise ekskursiooni korraldamine tublimatele huvilistele suvel, väljaõppest vabamal ajal. See on olnud väga populaarne, külastatud on meie piirkonna kõiki
Lipu esiküljel on kujutatud Pärnumaa vapi kaks karu, kes hoiavad musta äärega ümmargust kilpi, millel on valge tamm koos tõrudega sinisel taustal, ääristatud hõbedase ringiga. Valge tamm koos tõrudega sümboliseerib püsivust ja jõudu. Karud sümboliseerivad jõudu ja valmidust kaitsta raevukalt oma rahvast. Kilbi taga teraga allapoole asetsev mõõk annab teada sõjalisest aust ning õiglustundest. Valge lipukangas esindab siirust. Lipukanga ülemises ja alumises ääres, sümboolika ümber, on mustaga lipukirjad.
Malevkonna embleemi põhimotiivi kasutatakse ka alates 2022. aastast välja antaval malevkonna teenetemärgil.
Tekst: TARVI MARKSON , taasloodud malevkonna esimene pealik
kiNdlalt kasvamas ja vastutust võtmas
Viimastel aastatel on Kaitseliidu Pärnu malevkond kasvatanud oma liikmeskonna arvu üle 600 ja teinud läbi märkimisväärse arengu – nii organisatsiooniliselt kui ka sisuliselt. Alates 2021. aastast on muutused olnud suunatud tugevama, operatiivsema ja sidusama üksuse kujundamisele, et vastata tänapäeva riigikaitsenõuetele ja sõjapidamise loogikale.
Tekst: KAIDO LÜLL , Pärnu malevkonna pealik
Uus juhtimine ja uued suunad maakaitses, sealhulgas olukord maailmas, tõid 2021. aastal endaga kaasa uue strateegilise lähenemise, mille keskmes on isikkoosseisu arendamine, väljaõppe kvaliteet ning sisemine koostöö. Kõrgendatud tähelepanu asuti pöörama droonimeeskondade väljaõppele, mida malevkond on omal algatusel arendanud ja mille tarbeks vahendeid soetanud. Täna kuulub malevkonna liikmeid peaaegu igasse maleva üksusesse, nad teavad oma ülesandeid ja tegutsevad nende täitmiseks.
TÖÖKINDEL STRUKTUUR JA KASVAVAD ÜLESANDED
Pärnu malevkonna ülesanded on aastate jooksul märgatavalt laienenud. Kui varem keskenduti rohkem rahuaja tegevustele, siis nüüd tõuseb üha selgemini fookusesse sõjaaja ülesannete täitmine. Selle muutuse valguses on uuendatud ka malevkonna struktuuri: on välja töötatud ja juurutatud selgem juhtimisliin, taktikaliselt spetsialiseerunud rühmad ning tõhusa planeerimise võime. Eraldi on välja kujundatud funktsioneeriv juhtstaap, mis tagab üksuste koostöö- ja reageerimisvõime erinevates kriisisituatsioonides, vajadusel ka sõjaolukorras. Oluline samm malevkonna arengus on täies mahus toimiv maakaitserühm, millest on allpool täpsemalt juttu.
EESMÄRK: TUGEV, VÄLJAKUJUNENUD
JA VALMISOLEKUS ÜKSUS
Malevkonna keskseks eesmärgiks on kujundada hästi ettevalmistatud, tänapäevased üksused, kes suudavad kiiresti reageerida ja koostöös teiste jõustruktuuridega täita määratud ülesandeid. Eesmärkide saavutamiseks keskendutakse järjest rohkem isikkoosseisu väljaõppele, juhtide arendamisele ja üksusesisese motivatsiooni hoidmisele.
2022. aastal anti esmakordselt välja Pärnu malevkonna teenetemärgid. Nendega avaldatakse tunnustust liikmetele, kes on silma paistnud erilise pühendumuse, väärika teenistuse ja eeskujuga. Tänaseks on teenetemärgid kujunenud kindlaks tavaks ja motivaatoriks.
MITMEKESINE TEGEVUS, RAHVUSVAHELINE LASKEVÕISTLUS
Pärnu malevkonna tegevus on muutunud aina intensiivsemaks. Õppustest osavõtt, nagu ka õppuste sisu ja mahud, on märkimisväärselt kasvanud. Malevkonna liikmed saavad regulaarselt Kaitseliidu-sisest väljaõpet ning osalevad suurõppustel. 2023. aastal kasvas õppustel osalejate hulk ligi 40 protsenti. Tegusalt toetatakse ka kohalikku tsiviilkogukonda – osaletud on kadunud inimeste otsinguil, aidatud kaasa Pärnu suurima raamatuantikvariaadi kolimistöödel jmt.
Malevkonna iga-aastast laskevõistlust on edukalt edasi arendatud ning tänaseks osaleb seal reservväelasi ja vabatahtlikke mujaltki Euroopast. Võistlus pakub head võimalust tugevdada sidemeid liitlastega, tutvustada laiemalt Pärnu malevkonda ja suurendada liikmete motiveeritust. Alates käesolevast aastast on laskevõistlus üle-eestiliste spordivõistluste nimekirjas.
MAAKAITSERÜHMAD JA
USSISÕDALASED
Sõjaaja ülesannete suurenemine on toonud kaasa vajaduse spetsialiseeritud maakaitserühmade järele. Pärnu malevkonnas on esimesed maakaitserühmad juba sisse töötatud, nende väljaõpe ja taktikaline täiendamine on saanud malevkonna prioriteediks. Samuti on välja töötatud ja harjutatud ulatusliku sõjalise survestamise stsenaariume ning kaasatud reservväelasi õppuse Ussisõnad raames. Kõik see aitab testida ja arendada malevkonna valmisolekut ning võimet tegutseda keerulistes oludes.
Juhtstaabi kaasabil on välja arendatud reageerimisplaanid, kommunikatsioonivõrgustik ja toetusmehhanismid, mis tugevdavad oluliselt üksuste operatiivvõimekust.
MALEVKOND SUUREL PILDIL
Traditsiooniliselt on malevkond vedanud eest jüriöö tähistamist
Pärnu Munamäel. Selle ettevõtmisega meenutatakse koos kohalike elanikega Jüriöö ülestõusu kui sümbolit – süsteemse koostöö, usalduse ja tugeva strateegia baasil saavutatud edu.
Malevkonna korraldatud sündmustest üks toredamaid ja kogukonnale meeldejäävamaid oli 2023. aasta maakaitsepäev. See peeti Pärnu Vallikäärus väärikalt ja suurejooneliseltki – kohal olid meie liitlased HIMARSitega ja merevägi oma kaatriga, inimesed said hoogsa rokkmuusika saatel uurida Kaitseliidu kõikvõimalikku tehnikat ja relvi, tutvuda esmaabi alustega, samuti nii noorteorganisatsioonide kui ka jõustruktuuride muljetavaldava väljapanekuga. Ettevõtmisel osales umbes viis tuhat külastajat ning see leidis kajastust nii kohalikus kui üleriigilises meedias.
MAAKAITSERÜHMA TEGEMISED
Tänase Pärnu malevkonna esimene maakaitserühm kandis nime Pärnu Linnakaitse. Üksus sai ametliku alguse 2022. aasta aprillis. Üksus loodi täiesti uuena, mis tähendab, et liikmeskond oli vaja alles leida. Esimesed liikmed tulid Kaitseliidu seest – mehed, kes soovisid ja julgesid rakendada teistmoodi lähenemist riigikaitsele. Tänastest linnakaitsjatest on juba suurem osa neid, kes liitusid uute liikmetena. Maakaitserühmas on vähemalt 36 liiget, kellest igal on oma amet. Üksuse eripäraks on tema konkreetne tegevussuund: tegutsemine Pärnu linnas ja justnimelt linnakeskkonnas. See avaldab otsest mõju üksuse väljaõppele, mis keskendub tegutsemisele hoonestatud alal. Peale selle on üksus võtnud oma eesmärgiks erinevate tehnoloogiate, võtete ja tegutsemisviiside testimise ning rakendamise. Heaks näiteks on eravärvides sõidukite
rakendamine, droonid (mõlemad on tänaseks Kaitseliidus juba üldisemalt kasutusel), aga ka koostöö kogukonnaga. Üksuse liikmete hulgas on ka aasta kaitseliitlane 2023 seersant Pirko Palu.
TULEVIK: VALMIS TEGUTSEMA
Pärnu malevkonna areng on alates 2021. aastast olnud sihikindel, järjekindel ja tulemuslik. Uuenenud juhtimine, tugevam organisatsioon ja suurenenud roll maakaitses on tõstnud malevkonna Eesti sõjalise riigikaitse oluliseks lüliks. Malevkonna liikmeid iseloomustab meelekindlus, pühendumus ja tahe panustada – need on väärtused, millele ehitame tuleviku.
Kaitseliidu Pärnu malevkond seisab kindlalt oma kohal ja liigub edasi.
Tugevalt, koos ja valmisolekus.
kaplaN hoiaB elavaid
ehk kaevikutes ja tormisel
merel ateiste ei ole
Toksin Google’i otsingusse märksõna „kaplan“ ja esimesena suunatakse mind Wikipedia lehele mõiste sisuga tutvuma. Kaplan ehk kapellaan on vaimulik, kes on kiriku poolt ametisse pühitsetud, kuid töötab väljaspool kirikut – koolides, haiglates, politseis, vanglates, sõjaväes.
Tekst: SIRLI PEDASSAAR-ANNAST , Pärnumaa maleva teavituspealik
Kaplanina töötamise eelduseks on üldjuhul akadeemiline teoloogiline tasemekoolitus. Kaplaniteenistus on Kaitseväge toetav institutsioon, mille põhiülesandeks on teenida kõiki kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja nende pereliikmeid sõltumata nende religioossest kuuluvusest või mittekuuluvusest.
Veel leian info, et kaplanitel on olemas kutsestandard, kus esimesena hakkab silma, et kaplani töö on teenida inimest, tagades tema usuvabaduse. Kaplan on inimesele toeks tema enda vajadustest ja veendumustest lähtuvalt. Ta hoolitseb inimese kui terviku eest, keskendudes eksistentsiaalsetele ja usulistele teemadele. Kaplan töötab inimväärikuse ja inimsuse nimel ning kaitsel.
Kaplanitööga seotud väärtusi saab väljendada nelja omaduse kaudu.
Hoolivus: kaplan on vaimulik mentor, kes kõiki teenides ja neist hoolides samal ajal austab ja toetab igaühe isiklikke usulisi ja vaimseid otsinguid.
Tasakaalukus: hinnates kriitilisi olukordi ja nõustades hingelises kriisis või lepitades konflikti osapooli, hoolides tasakaalukalt mõlemast osapoolest, pakub kaplan vaimset tuge, toetudes igavikulistele püsiväärtustele.
Usaldusväärsus: kaplani poole pöördumine tugineb pihisaladuse hoidmise kohustusele – kaplan ei või avaldada talle pihi korras teatavakssaanut.
Oikumeenia: kaplan on aldis koostööle kõigi religioonide esindajatega, tagades iga inimese vaimuliku teenimise vastavalt tema usulistele ja vaimsetele vajadustele.
Selle artikli tarbeks kohtun kolme Pärnumaa kaplaniga: Arvet Ollino, Eduard Kakko ja Hanno Saks. Neil on erinev taust, erineva pikkusega staaž ja kõigil ka oma kogudus, kuid Kaitseliidus ajavad nad ühist asja.
Kuigi väljaspool Kaitseliitu on kõik kolm kirikuga seotud vaimulikud, teavad ja tunnevad nad üksteist ennekõike tänu Kaitseliidule. Tugev koostöö käib veelgi laiemalt, rahvusvaheliselt lausa NATO tasandil.
Nagu eespool öeldud, on kaplan valmis koostööks kõigi religioonide esindajatega, tagades iga inimese vaimuliku teenimise vastavalt tema usulistele ja vaimsetele vajadustele. Ateistliku maailmavaate poolest tuntud eestlastegi seas leidub mitme religiooni esindajaid, niisamuti on meie kaplanite hulgas luterlasi, õigeusklikke, metodiste jne.
Matused ja ärasaatmised ei ole kaplani põhitöö. Eelkõige tegeleb kaplan elus inimestega, sealhulgas nendega, kes on kaotanud lähedase ja vajavad tuge eluga edasi minekuks.
Erilist tähelepanu vajavad sõjast tulnud inimesed. Heaks näiteks on naa-
berriik Soome, kus kaplani töö on just sõduri toetamine. Tapmine ja sõda ei ole oma olemuselt inimlikud väärtused ja sõda jätab inimesse suure tühimiku.
Sõja mõju tänapäeva ärevas maailmas saab õppida nii ajalooliste teadmiste kui ka Ukraina kogemuse toel. Meil siin valitseb rahu ja seetõttu on parim aeg õppida kriisiga toimetulekut, milline see kriis ka poleks.
Kaplanid pööravad suurt tähelepanu võrgustumisele, et hingehoid oleks tagatud ka siis, kui piirkonnas tegutsev Kaitseliidu kaplan ei pruugi ise kohale jõuda. Selles koostöös maakonnapiire ei tunta. Kaplaneid on näha aktiivselt osalemas erinevatel õppustel ja nad toetavad sealseid osalejaid hea sõna ja hoolimisega. Tööd Kaitseliidus ei võta kaplanid enesestmõistetavana, sest ka meie vabatahtlikkusel põhinev organisatsioon ise ei ole enesestmõistetav. Kaitseliit on maailmas unikaalne organisatsioon.
Kaplanit näeb nii lahinguväljal koos sõduritega kui ka tagalas põgenikke vastu võtmas. Relva kandmine võib tunduda religioossete tõekspidamistega vastuolus, kuid kirik ei keela relva kanda oma riigi eest seistes. Kaplanid on ühiskonna osa ning osalemine õppustel ja harjutamine koos lahinguüksustega on osa nende tööst. Õppustega kaasnevad tihti pinged ja stress, sellistel puhkudel on kaplani roll tuua rahu ja toetada sõdurit. Ühine keel leitakse kõigiga, olenemata kellegi auastmest või religioossest taustast.
Ehkki kaplan töötab väljaspool kirikut, võib kirikut kriisi ajal võtta ka kui turvakeskust.
Sõda Ukrainas on siinsete kaplanite töösse lisanud veel ühe nüansi. Nimelt õpetavad kaplanid üksustes ka lahkunuhooldust. Lahkunuhooldus tähendab olukorda, kus langenud on vaja lahinguväljalt turvaliselt ära tuua ja auväärselt lähedastele üle anda. Selles olukorras on eriti oluline just väärikuse säilitamine. Surm on kaplani töös paratamatus ja ta näeb selles üleminekut igavesele elule.
väljaõpe
väljaõppest kaitseliidus
lääNe maakaitseriNGkoNNa Näitel
Kui ma Lääne maakaitseringkonna üle võtsin, oli täiemahuline sissetung Ukrainas kestnud natuke üle ühe aasta. Värske ülemana viisin läbi analüüsi, kus me oleme ning kuhu liigume. Sellest järeldasin, et peame tõhustama ja süstematiseerima oma väljaõpet selleks, et olla valmis täitma meile püstitatud ülesandeid võimalikus ohustsenaariumis.
Tekst: kolonelleitnant RAIGO PAIMLA , Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik ja Lääne maakaitseringkonna ülem
Lahinguvalmiduse aluse moodustavad vahendid, ajakohased plaanid ning motiveeritud ja ettevalmistatud isikkoosseis.
Kaitseliidu liikmete puhul ei ole küsimus kaitsetahte olemasolus, kuid ainult sellega kedagi lahingusse saata ei saa. Nad vajavad ettevalmistust, et olla valmis kaitsma oma peresid,
lähedasi ja kogu Eesti rahvast. Seda illustreerib joonis 1, millele on lisatud Kaitseväe juhataja tsitaat Vikerraadiole antud intervjuus.
Isikkoosseisu ettevalmistamise võime tinglikult jagada kaheks: juhtide ja staapide ettevalmistamine ning üksuste ettevalmistamine.
JUHTIMIST TULEB TREENIDA Juhtimist tuleb eraldi treenida kõigil tasandeil. Suured vastutusalad ning mitmetahulised ülesanded nõuavad ülesandekeskset juhtimist (Mission Command), et kasutada ära tekkinud soodsaid olukordi või taktikalisi eeliseid ning hoida initsiatiivi. Et malevkonna ja kompanii tasand saaks lähtuda ülesandekesksest juhtimisest, peab ringkonna ja maleva tasandil olema selge arusaam oma plaanist ja sellest, mida allüksuselt oodatakse. Nad peavad teadma oma rolli kõrgema üksuse ülesande täitmisel. Kvaliteetsete plaanide alus on ülema ja staabi koostatud detailne plaan ja selged käsud. Kui plaan ja käsk on pealiskaudsed, tähendab see vastutuse delegeerimist allapoole.
Oma rolli täitmiseks peavad malevkonnapealikud ja kompaniiülemad andma ülesandeid neile allutatud
INIMENE
1. Oskused ja teadmised
2. Füüsiline valmisolek
3. Vaimne valmisolek
üksustele ning olema valmis iseseisvalt otsuseid vastu võtma, lähtudes kõrgema ülema kavatsusest ja ülesandekeskse juhtimise põhimõtetest.
Kaitseliidu vabatahtlike aeg, mida nad saavad väljaõppeks panustada, on piiratud. Üksusesisene koostöövõime sõltub sellest, kui palju on selle liikmed saanud kokku harjutada – drillida koos standardseid tegevusi. Jao ja rühma taseme väljaõppes osalevad võitlejad võivad olla erinevatest üksustest ning mitte vastata sõjaaja koosseisule. Nii jääb kokku harjutamine pealiskaudseks.
Et jaod ja rühmad suudaksid drille läbi viia, peab: rohkem rõhku panema jao- ja rühmaülemate väljaõppele. Ülemad peavad suutma üksuse „tööle“ panna ka siis, kui need ei ole samas koosseisus pidevalt harjutanud. Kui ülemad on enesekindlad ning neil on piisav teadmiste ja kogemuste pagas, siis saavad nad keskenduda olukorra hindamisele ning meeskonna juhtimisele ja juhendamisele. Vastasel korral „võitleb“ ülem iseendaga hakkamasaamisega. Juhid peavad saama meie „maa soolaks“; kehtestama selged ja ühtsed miinimumstandardid väljaõppele, mida sõduri, jao ja rühma tasemel peab
teadma ning oskama. Ülesanded lahinguväljal tulenevad ohuhinnangust ja üksuse sõjaplaanist. Väljaõppes tuleb keskenduda nende ülesannete täitmiseks vajalikele oskustele. Kui väljaõppele lähenetakse õhinapõhiselt, võidakse teha palju ja erinevaid tegevusi, kuid lõpuks vajalikule tasemele ei jõuta. Me peame olema vastaspoolest paremad, sest meid on oluliselt vähem ning selles vastasseisus ei maksa teine koht midagi; väljaõpe olema efektiivne, väljakutsuv, arendav ja huvitav. Nii kasutatakse vabatahtlike aega sihipäraselt ja saavutatakse eesmärgid. Väljaõppe kvaliteet ning mõistmine, et aega kasutatakse eesmärgipäraselt, suurendab vabatahtlike motivatsiooni harjutustel osaleda. See seab väljaõppe planeerijatele ja instruktoritele kõrged nõudmised, kuid see ongi nende töö.
Üheks kitsaskohaks on jaoülemate ettevalmistus. Meie koosseisus oli hulk jaoülemaid, kes olid määratud ametikohale, kuid kel puudus vastav ettevalmistus. Olukorra kiireks parandamiseks hakkasid maakaitseringkonnad ise läbi viima nooremallohvitseride kursusi. Lääne maakaitseringkonnas toimuvad aastatel 2024–2025 kursused igas malevas.
Kin-mjr Andrus Merilo: Olukorras, kus inimesel on reaalne valik, kas võidelda ja riskida eluga või põgeneda, langeb tema otsus võitluse kasuks. Selleks peab olema enesekindlus, et ohtlik ülesanne on täidetav.
Kohapealsete tasemekursuste eelised on:
1. Jaoülemate ettevalmistamine kohalikus keskkonnas oma vastutusalal ning rõhuasetusega sõjaaja ülesannetel;
2. Osalejate aja efektiivsem kasutamine, sest väljaõpe toimub kodu lähedal.
Sellest lähtuvalt on mõistlik tulevikus jätkata nooremallohvitseride ettevalmistamist maakaitseringkonna põhiselt.
PAINDLIKKUS REAGEERIDA
MUUTUSTELE KIIRESTI
Kaitseliidu kui vabatahtliku organisatsiooni eelis on paindlikkus reageerida muutustele kiiresti. Et olla efektiivsem, kasutame õpikogemusi otse lahinguväljalt. Üks Ukraina sõja oluline õppetund on see, et droonide kasutamine on toodud madalale taktikalisele tasandile. Kaitseliidu paindlikkus võimaldab sellistele muutustele kiiresti reageerida. Vabatahtlikud hakkasid üksuse väljaõppes kasutama oma isiklikke droone, sest malevate tasandil vahendid puudusid. Üksuste liikmed, kes kaasasid oma vahendid ja algatasid uue võime arendamise, väärivad suurt tunnustust. Ka drooniväljaõpe vajab sihipärasust ja laiapindsust, sest muidu ei ole see suures pildis jätkusuutlik. 2024. aasta alguses alustasime koostöös vabatahtlikega süsteemset
Allikas: Raigo Paimla JOONIS 1.
JOONIS
DECISIVE LANCER
Kokkuvõttev hinnang + SA ülesannete täpsustus
Aasta väljaõppeeesmärgid
p
Kokkuvõttev hinnang + SA ülesannete täpsustus
ORKAAN
LÄÄNE MKR
VÄLJAÕPPETSÜKKEL
Sõdurioskused
Erialaõpe
Malevkondade ja kompaniide SA juhtimistasandi väljaõpe
Drillide õpe
Malevate SA juhtimistasandi väljaõpe
Erialakursused
Situatsiooniõppused
Lahinglaskmine
2. LÄÄNE MAAKAITSERINGKONNA VÄLJAÕPPETSÜKKEL
droonioperaatorite väljaõpet ning võime arendamist maakaitseringkonna ja maleva tasandil.
Kõige eelneva elluviimiseks on igaaastane väljaõppetsükkel, mis on üks osa nelja-aastasest perioodist. Et väljaõppe kvaliteeti parandada, korraldas Lääne maakaitseringkond 2024. aasta suvel juhtidele seminari. Seminari eesmärk oli kujundada tõhus ja toimiv väljaõppemudel. Probleemipüstitus oli järgmine: „Kuidas hoida üksuste lahinguvalmidust väljaõppe korraldamise kaudu nii, et see oleks KL tegevliikmetele vastuvõetav?“
Seminaril osalejad leidsid üheskoos, et ainult õppekogunemistest ja KL tegevliikme väljaõppesse kaasumise miinimumist ei piisa selleks, et hoida üksuste taset vajalikul tasemel, veel vähem selle tõstmiseks.
Üheskoos leiti, et vähim aeg, mida on üksuste lahinguvalmiduse hoidmiseks tarvis, on üheksa päeva aasta jooksul.
Selle hulka ei kuulu baasväljaõpe, vaid jao ja rühma taseme hoidmine.
Maleva, kompanii ja malevkonna juhtimistasandite väljaõpe viiakse läbi maakaitseringkonnas keskselt. Jao ja rühma drillide väljaõpe viiakse läbi malevates, lähtudes ühtsetest väljaõppejuhistest. Üksuste tasandil on põhirõhk drillidel, mis on ülesannete täitmise ja lahinguväljal ellujäämise eeldus. Ülemate juhtimise treenimiseks ja üksuste drillide harjutamiseks on sobivad formaadid situatsiooniharjutused, väliõppused ja lahinglaskmised (STX, FTX ja LFX).
Kirjeldatud väljaõppeplaani on Lääne maakaitseringkonnas rakendatud 2024. aasta teisest poolest. Aastane tsükkel saab täis laiapindse õppusega Orkaan XIX, kus peamised treenitavad on malevkonnad ja kompaniid. Tsükli järgmise aasta eesmärgid koostatakse suurõppusel Orkaan saadud hinnangu põhjal. Terve väljaõppeperiood kestab neli aastat ning sellesse kuulub ka Kait-
seväe suurõppusel Siil või Kevadtorm osalemine hinnatava ringkonnana.
KOKKUVÕTE
Kaitseliidu vabatahtlike baasil mehitatud maakaitse reserv etendab Eesti kaitsetegevuse tervikus olulist osa. Selleks, et võtta sellest välja kõik eelised reservüksuste ees, peame sinna süsteemselt ja oskuslikult panustama. Kaitseliit ei ole entusiastide klubi, mis tegutseb õhinapõhiselt asjadega, mis huvi pakuvad. Tegevväelastel on suur roll selles, et luua vabatahtlikele parimad tingimused Eesti riigikaitses osalemiseks. Peame panustama õigetesse inimestesse, kes suudavad vabatahtlikele riigikaitsjatele selle keskkonna luua. Samuti peame muutuvas maailmas kohanema ning pidevalt väiksemaid muutusi sisse viima, et olla homme paremini valmis täitma kriisivõi sõjaolukorra ülesandeid.
Ühel vihmasel hommikul istume reservnooremleitnant Andres Lillestega tema köögilaua taga ja räägime droonidest. Lilleste kuulub Pärnu malevkonda ja on ühtlasi Pärnumaa maleva mehitamata õhusõidukite koordinaator, mistõttu suurema osa jutuajamisest võtab enda kanda tema.
Tekst: LY MÄEMURD , vabatahtlik autor
Olukord Ukrainas tõestab iga päev, et tänapäevane sõjapidamine pole võimalik ilma droonideta, nii hakkan uurima, milline on drooninduse seis Pärnumaal. Vestluspartneri jutust selgub, et asjad on kõvasti paremad kui poolteist aastat tagasi, aga kuna see valdkond areneb kiiresti, on minna veel ja veel ning lõplikult kohale jõuda polegi tegelikult võimalik.
Lilleste meenutab, et 2024. aastal, kui Pärnus korraldati esimene ametlik droonikoolitus, oli seis üsna null, malevas polnud ei droone ega piloote. Õhinapõhiselt kasutati isiklikke droone, kuni aasta lõpus tuli malevapealikult algatus, et Lääne maakaitseringkonnas tekiks malevate vahel drooniteemaline suhtlus, igas malevas oleks vastutav kontaktisik ja loodaks ühtne koolitusprogramm.
Praegu suheldakse omavahel juba igapäevaselt. Kaks inimest on läbimas Kaitseliidu koolis mehitamata õhusõidukite instruktori koolitust ja lõpetavad selle oktoobris. Lääne maleva juures on käimas droonipilootide taktikaline meeskonnakoolitus. Pärnumaa malev on soetanud erinevaid droone, olemas on mehed ja üksused, kes neid praktiliselt igal õppusel kasutavad. Selline on uus normaalsus.
vähemalt mingi sademekindlusega droon normaalse kaameraga, saavutad päris häid tulemusi.“
Me räägime praegu ainult luuredroonidest? „Valdavalt. Kõik, mis puudutab FPVd (First Person View), nn prillidega lendamist, küll areneb, aga on praegu veel tavadrooniga võrreldes selgelt tagapool. Nõuded piloodi oskustele ja kompetentsile on selle juures võrreldamatult suuremad. Kui luuredrooni lennutamisega saab hakkama igaüks, olenemata taustast, siis FPV juhtimiseks on vaja looduslikke eeldusi ja väga palju treeningut. FPV juhtimine, stabiilsus, manööverdamiskiirus on lihtsalt ebamaised võrreldes tavadrooniga. Aerodünaamika on hoopis teine, sest eesmärk on jõuda täpsete manööverdustega kiiresti kohale. Hiljuti mõõtsime ja saime kiiruseks 141 km/h, samal ajal kui vaatlusdroonil on see umbes 70 km/h. See tähendab, et piloot peab olema osav, muidu ta sõidab oma drooni katki. Erinevus on ka omahinnas, kui vaatlusdrooni piloot eksibki, on kahju mitu korda väiksem kui teise drooni puhul.“
Järeleaitamist vajab veel investeeringute pool, sest droonile on vaja luua ka taristu – akujaamad, ekraanid –, tarvis on sidelahendust. Kõik see on tervik, pole nii, et võtan drooni ja õpin lendama. Lendamine on vaid osa paketist.
Milleks meil droone kasutatakse?
Andres Lilleste: „Kõigeks, mida üksus vajab ning piloodi loovus ja tingimused võimaldavad. Üksustel on erinev väljaõpe ja vajadused: kes tahab näha kaugele, kes tahab kiigata kusagile siseruumi. Drooniga saad minna ees, filmida tagant või külje pealt, teha otseülekannet – kõik variandid on võimalikud. Mõnel on 52kordne suum või enamgi – näed kilomeetrite taha ära, mis seal toimub. Piiranguid seab pigem ilmastik. Kui tuule tugevus on juba üle 12 m/s, on raske lennata. Madalpilved või tugev vihm kaotavad nähtavuse. Teatud mudelitele mõjub ka niiskus hävitavalt, aga kui sul on
Kui suur on huvi droonipiloodiks saada, kas soovijaid peab otsima või nad ründavad ise?
„Hea piloot on mitmekülgne – kohusetundlik, hea tähelepanuvõimega, oskab kuulata ja jälgida, tunneb hästi topograafiat. Lendamine on vaid väike osa oskustest.
drooni õhku tõsta, seda ohutult käsitseda ning maandada.
Tsiviillennundus ja kaitselennundus on kaks täiesti eraldi maailma. Tsiviillennunduses, nagu Kaitseliiduski, ilma loata lennata ei tohi, samamoodi nagu ei tohi juhtida autot juhiloata. On vaja, et sa tead ohutu lennu reegleid ja oskad lugeda piiranguid, sest valesti juhitud droon on ohtlik nii piloodile kui ka ümbritsevatele. Kaitseliidu mõistes on see kaitselennunduse tase 1 ja iga piloot, kes tahab üksuses lennata, peab tegema eksami. Tase 2 on alles loomisel.
Kui teema oli veel uus, siis need, kes olid endale tsiviilis juba loa teinud, ilmutasid huvi saada rohkem praktikat ja otsisid drooni, millega lennata. Kulus aga peaaegu 12 kuud, et tekiks selleks vahendeid. Praegu saad võtta üksuse või malevkonna drooni, teha oma lennuharjutuse ära ja pärast drooni tagasi viia. On ka eradroone, mida teatud õppustel võib kasutada.
Huvilised lausa ei ründa, küll aga toimub spetsialiseerumine, osa mehi saavadki konkreetselt droonipiloodiks. Samas kui sul on üksuses droon, kuid seda, kes tavaliselt on piloot, pole käeulatuses, peaks igaüks suutma tavadrooni õhku tõsta. Pärnu malevkonnas oleme õppusel seda taktikat rakendanud, et kui tekib paus, saab igaüks teha oma lennuharjutuse. Tuleb osata põhitoiminguid ehk seda, kuidas
Et saaks lennata igal pool, näiteks minna väljaspool õppust appi kadunud inimese otsingutele, selleks hoiame suunda, et juhiluba peab olema nii Kaitseliidus kui ka tsiviilis lendamiseks.“
Kui palju õpite Ukraina kogemustest? „Pole saladus, et Ukrainast nopitakse infot, muu hulgas videote, intervjuude ja koolitajate kujul. Kasutame materjale, mis on kättesaadavad. Tehakse erinevaid analüüse, millest saab lugeda taktikate kohta. See ei tähenda, et võtame neid üks ühele üle, sest maastikud ja tingimused on erinevad, droonide arv on teine. Aga jah, õpime muidugi.
Start võiks olla ju kiirem, kuid kõik, mis puudutab elektroonikat ja tehnoloogiat, kipub olema päris kallis. Ei saa öelda, et meil oleks ülihead teadmised või hästi palju raha, aga meil on praegu mõlemat piisavalt, et kõik vaikselt liiguks. Ootame huviga, et saaksime minna Nurmsis hiljuti avatud keskusesse, sest väljaõpe hakkab koonduma sinna.“
Lõpetuseks kutsub Lilleste üles oma droonihuvi ja teadmisi mitte vaka all hoidma, vaid jagama infot ülemaga või võtma ühendust maleva koordinaatoriga. Tänapäeva elektrooniline sõjandus tähendab, et kui sa veel või enam ei jaksa olla tõeliselt äge sööstakatanlahingumees, võid olla hoopis tõeliselt äge droonimees. Ka droonitiim veedab teinekord päevi kaevikus või punkris, aga teatud füüsilised aspektid võimaldavad siin kaitseliitlase nn väärtuslikku vanust pikendada ja igaühele oma koha leida.
mootorsaaG pioNeeri käes: tÖÖriist, mis tooB võidu
Luua metsanduskooli õppejõu ning OÜ Metsatark koolitaja Tõnu Elleri käe all
said Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabikompanii pioneerirühma liikmed neile nii vajaliku mootorsae turvalise kasutamise koolituse.
Tekst: KARMEN VESSELOV , Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist
Võib ju küsida, miks on pioneeridel vaja mootorsaagi kasutada. Ja sellele küsimusele võib ka vastata. Näiteks teab sellele vastust instruktor veebel Ott Artel.
„Mootorsaag on pioneeri üks põhilisi tööriistu, millega tagatakse erinevate pioneeriülesannete täitmine: välikindlustamine, liikuvuse tagamine, tõkestamine,“ loetles Artel põhjusi, miks üks tubli pioneer peab oskama saagi kasutada.
Teisisõnu, koolituse ja praktikumi eesmärk oli õpetada pioneeridele, kuidas
hankida sildade, läbipääsude, aga ka tõkete ja muu rajamiseks metsamaterjali. Ning seejuures teha kõike ohutult.
Nagu enamik korrektselt läbi viidud koolitusi, ja Kaitseliidus koolitusi ainult korrektselt läbi viiaksegi, algas ka mootorsae koolitus sissejuhatava loenguga. Ehk siis põhjaliku teoreetilise tutvustusega. Sellele järgnes juba praktika väeosa territooriumil ning kondiproov Kaitseliidu linnaku vastas asuvas Sauga mõisa pargis, kus koostöös linnavalitsuse haldusspetsialistiga olid langetamist vajavad puud juba varem välja valitud ning tähistatud.
OLULISED PIDEPUNKTID
Muidugi ei piisa oskuslikuks saekäsitsemiseks ainult teooriast. Allpool toome siiski nii huvi äratamiseks kui ka põhitõdede kinnistamiseks ära metsamasinaõpetaja Tõnu Elleri soovitused ohutuks metsatööks.
Kõige olulisem asi on ettenägelikkus! Iga tegevuse juures peab püüdma ette näha seda, mis võib juhtuda, mitte seda, mida sa tahad saada. Me ei saa loodust mõjutada. Puu kukub sinna, kuhu ta kukub, ning loodus käitub nii, nagu ta käitub.
Tööd ei tohi teha väsinuna. Väsimusega kaasnevad kergesti vigastused. Väsi-
muse vastu aitab ka hea hingav pesu, mis hoiab niiskust eemal.
Ilma kiivrita puid langetada ei tohi. Kaitseväes kasutatav kiiver on kindlasti piisavalt tugev, kuid tema miinuseks on nägu kaitsva visiiri puudumine.
Turvariided. Kvaliteetsed turvariided kaitsevad ka sisselõigete eest. Kindlasti peavad olema jalas turvasaapad, sest neil on kaitsev ninaosa.
Metsatöödel kasutatakse tavaliselt värvilisi riideid. Kaitseliitlastel võib muidugi olla tarvis nähtamatuks jääda, aga metsatöö juures on vaja endast märku anda.
Sae tundmine. Sael on olemas ohutusvarustus, millega saab sae kiirelt seisma panna.
Saekett peab olema terav. Nüri ketiga ei saa head tööd teha. Keti teritamine tuleb ära õppida.
Kehahoiak ja liikumine. Töötades peab olema stabiilne kehahoiak, jalad veidi harkis. Metsas liikumise oskus tuleb suureks kasuks, sest komistamine on kogenematule metsamehele suur oht.
Ohutus tõstmisel. Tõstes tuleb järgida kangitõstjate kehahoiakut. Vigastuste vältimiseks tuleb raskusi tõsta kõverdatud põlvedega, mitte kummardades.
Tõstmiseks tuleb kasutada abivahendeid. Kui käepärast pole tõstekääre ja -konksu, võib kuluda päevas mitu paari kindaid.
Ala kontrollimine. Langetades peab jälgima, et keegi ega miski ei satuks ohualasse. Ohuala on kogu piirkond, kuhu langeva puu oksad võivad ulatuda või põrgata, mitte ainult see ala, kuhu langetamine on plaanitud. Ohuala valik sõltub paljust, näiteks puu mõõtmetest ja raskuskeskmest, tuulest, teistest puudest ja elektriliinidest. Rippes ja pinges puude korral tuleb olla eriti hoolas.
Õige langetussuuna valik. Langetussuuna valikul tuleb esmalt uurida puud ja jälgida ümbritsevat maastikku. Näiteks kui puu kukub kraavi, siis võib tüvi kraavipervelt hooga üles paiskuda ja ettearvamatusse suunda lennata.
Taganemistee ettevalmistamine. Enne langetama asumist tuleb ette valmistada taganemistee. Taganeda ei tohi otse, sest puu võib paiskuda tagasi. Taganemistee peab olema 45kraadise nurga all ning see tuleb 4–5 m pikkuselt takistustest ja talvel ka lumest puhastada (vt joonist).
Ohutus laasimisel. Iga oksa juures peab vaatama, kuhupoole ta pinges on ning kuhu ta vihiseda võib. Mastimändi või sirget kuuske on hea laasida, aga haralise puu juures tuleb olla tähelepanelik iga oksaga.
ÕIGESTI LÕIGATUD LANGETUSSÄLK JA PUU LANGETAMINE (VT JOONIST)
Langetamisel tuleb osa tüvest jätta läbi saagimata. See moodustab uksehinge sarnase pideriba. Pideriba pikkus on 2/3 puu ja laius 1/10 puutüve läbimõõdust.
Puumädanikuga tüvel on pideriba laiem.
Langetussälk tehakse 60–90kraadise nurga all, et pideriba murduks vahetult enne puu jõudmist maapinnale.
Langetuslõige tehakse langetussälgu põhjaga samale tasapinnale või veidi kõrgemale.
Langetamiseks kasuta langetuslabidat või sellesarnast abivahendit.
Kui puu langema hakkab, tagane ohutusse kaugusesse.
TULI KASUKS
Kõik see ja palju enamgi sai teiste seas selgeks ka pioneerirühma esimese jao ülemale seersant Steven Andreksonile, kelle kinnitusel oli tegemist professionaalselt läbi viidud koolitusega, mis pakkus ülevaadet efektiivsest ning pioneeride jaoks optimaalsest metsalangetuse ja puude järkamise metoodikast. „Langetussälgu tegemine õigesse kohta, vajadusel pideriba kasutamine ja taganemistee jälgimine/puhastamine on kolm tähtsaimat elementi, mille siit oma edaspidiste ülesannete täitmiseks kaasa võtame,“ tõi ta näiteid täienenud teadmiste varasalvest.
Muidugi, nagu ka Andrekson mõista andis, on tavapärasel metsamehel ja pioneeril ikka erinevus. Ja ehkki metsalangetamiseks on aja jooksul välja töötatud mitmeid spetsiifiliselt täpsusele ja ohutusele keskendunud töövõtteid, tuleb pioneeridel lahinguolukorras samaaegu arvestada ka olude pealesunnitud kiirusega ning leida ülesannet täites nende vahel tasakaal.
Autor: Karmen Vesselov
kirde maakaitseriNGkoNNa last daNCe lõppes siilil
Kirde maakaitseringkonna rekordilised kolm nädalat väldanud õppuste seeria üldnimetusega Last Dance on edukalt selja taga.
Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist
aprillil alanud ja 16. mail lõppenud suurõppuse tegevused jaotusid piiri äärest Narva jõel kuni teiste ringkondade vastutusaladeni välja. Proovikive pakkunud õppuste seeria oli ringkonna ajaloos mitmes mõttes märgiline: kestuselt kõigist senistest pikim ning oma ligi 3000 osavõtjaga ka arvukaim.
ESIMENE FAAS:
KOLM ÕPPUST KORRAGA EHK EESTI ALGAB KIRDES NARVA JÕE PIIRIST Õppused Kilp 25, Miljon Miksi 25 ja Lääne-Virumaa Tormihoiatus 25 leidsid kõik aset samal nädalal. Neist esimene algas 28. aprillil ja kestis viimaste üksuste lahkformeerimiseni 2. mail. Õppus, mida juhtis koos ringkonna staabiga Politsei- ja Piirivalveamet, andis hea võimaluse Ida prefektuuri vastutusalas õlg õla kõrval pärisasju teha.
Kilp 25, kus ringkond ja alates õppusest Ussisõnad 23 temaga liidendatud reservväelased koos politseiametnikega piiri valvasid, kujunes samuti ajalooliseks, sest mitte kunagi varem polnud ussisõdalased sealkandis selliseid ülesandeid täitnud. Liiatigi olid piiri ääres eri paigus abis ka 1. jalaväebrigaad ja liitlased, mis on samuti esmakordne.
Kaitseliitlased ja ussisõdalased täitsid õppuse Kilp 25 julgestus- ja objektikaitse ülesanded Narvas, Jõhvis, Sillamäel, Rakveres ja teistel aladel, kirsiks tordil oli ringkonna pioneerikompanii reservväelaste rajatud kaevikuliin Narva jõe ääres, vaid mõnesaja meetri kaugusel Venemaast.
Õppus Miljon Miksi kutsuti ellu vastavalt Eesti kaitseplaanile ja tulenevalt laiapindsest riigikaitsest. See õppus andis ringkonnale ja kõikidele koostööpartneritele hea võimaluse planeeritud tegevusi päriselt maastikul läbi harjutada.
„Evakuatsiooni sihtüksused said läbi harjutada tegevusi, et olla head koostööpartnerid päästeametile,“ ütles evakuatsiooniõppuse Kaitseliidu-poolne peaplaneerija, Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktor Aili Ehamaa.
„Tänavu keskendusime enne õppust evakuatsiooni sihtüksuste väljaõppele ning harjutasime esmakordselt koos Ida päästekeskusega transpordi- ja kogunemispunktide töö korraldamist ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel,“ lisas ta.
Evakueeritavate leidmisel ulatas abikäe 1. jalaväebrigaad, kelle ajateenijad meeleldi õppusega liitusid ja kõik tegevused vastavalt stsenaariumile koos ringkonna evakuatsioonirühmade ja naiskodukaitsjatega läbi harjutasid.
Esimese faasi keskpaigas, vahetult pärast õppust Miljon Miksi 25, toimus ka intensiivne PPA, Päästeameti, Rakvere Haigla ja ringkonna ühisõppus Lääne-Virumaa Tormihoiatus 25. Stsenaarium nägi ette, et Rakvere raudteejaama jõudis kolm vagunitäit segaduses ja šokis inimesi, sest sündmused Ida-Eestis olid sundinud sadu inimesi, kellest paljud olid raskelt vigastatud, kodudest lahkuma. Algas kannatanute käsitlemise protsess, mille tulemusena toimetati raskemalt kannatada saanud isikud Rakvere Haiglasse.
TEINE FAAS:
CPX (COMMAND POST EXERCISE)
EHK KUIDAS RINGKONNA JA MALEVATE STAABID END LAHINGUVALMIS SEADSID
Kuigi ringkonna staap oli lahinguvalmis juba enne õppuste seeriat Last Dance, oli 5.–8. mail eraldi korraldatud staabiõppus vajalik osa hindamisprotsessist õppusel Siil 25.
„Staabiõppus on meie väljaõppetsüklis olulisel kohal ja õppusel Siil 25 kuulus ringkonna staabi tegevus ka hindamisele. Staabiliikmed ja vabatahtlikud, kes on alati meie staabile suureks abiks, tegid head tööd, tänu millele said püstitatud ülesanded täidetud,“ ütles ringkonna pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.
Staabiõppuste eesmärk on valdavalt treenida juhtimist, planeerimist ning koordineerimist nii staabiliikmete endi ja omade üksuste vahel kui ka naaberüksuste ja partnerorganisatsioonidega. Staabitöös on mitmeid protseduure ja toiminguid, mis tuleb tihedas koostöös ja üksteisemõistmises laitmatult läbida, et need üksused, kes tegutsevad maastikul, saaksid oma tööd teha maksimaalselt hästi.
Peale hindajate külastas ringkonna staapi õppuse Siil 25 esimesel päeval Eesti Kaitseväe diviisi ülem kindralmajor Indrek Sirel.
KOLMAS FAAS:
ÕPPUS SIIL 25 EHK LÄHI-JA TAGAALA VÕITLUSVÄLI
Ringkonna enda üksustele oli ehk oodatuim ajavahemik 10.–16. maini, mil formeeruti paralleelselt ringkonna ussisõdalastega ja liiguti koos oma vastutusalasse lahinguid pidama. Rutja õppeväljakul, aga ka ringkonna Jõgeva ja Järva vastutusalade eri paigus toimus ka ussisõdalaste esmane väljaõpe. Kaitseliitlased olid oma pika ja intensiivse väljaõppeperioodi läbinud vahetult enne õppust Siil 25.
Siil 25 õppelahingud ringkonna lahinguüksustele leidsid aset valdavalt Kaitseväe keskpolügoonil, kus koos kaitseliitlaste, ussisõdalaste ja hiljem liitunud üksustega 1. jalaväebrigaadist võitlesid ringkonna vastutusalas ka liitlasüksused Prantsusmaalt, Leedust, Taanist ja Rootsist. Tagaalal ehk Jõgeva ja Järvamaal täitsid ringkonna ussi-
sõdalased innukalt julgestus- ja objektikaitse ülesandeid. Tagaala funktsioon erineb küll lähi- ehk õppelahingute ala omast, kuid lahinguid oma vastutusala julgestamiseks peeti väikestviisi ka seal. Igaühe roll selles oli hindamatu.
Intensiivsete õppelahingute keskel tegid ringkonna vastutusalasse visiidi Eesti peaminister Kristen Michal ja Kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Vahur Karus.
Õppuse käigus leiti võimalusi ka erialaseks väljaõppeks, millest olulisemana väärib esiletoomist liitlastega
koostöös korraldatud kursus reservparameedikutele.
Samuti rajati õppusel Siil mitmeid „maamärke“. Neist üks suurimaid oli Pioneeripataljoni pioneerikompanii rajatud „mother of tõke“ (kergejalaväelaste antud hellitusnimi), mis oli määratud lahingualas vastaseid pidurdama. Koos teiste pioneeritõketega, sealhulgas ringkonna enda pioneerikompanii rajatutega, tegi see „kõikide tõkete ema“ oma töö hästi ära ja tänu sellele said ringkonna üksused piisavalt lisaaega, et valmistada ette otsustavad vasturünnakud.
Sümboolselt jäi aga kaitseliitlaste poolt keskpolügooni sügavusse maha puupakust tehtud siil – ootama teisi tulevasi siile ja siilikesi.
Kokkuvõttes sai igaüks endale oma „okkaloo“, sealhulgas vajalikke õpikohti, mida edasisse väljaõppesse integreerida. Üks valdkond on juba märgatavalt muutunud ja muutub edaspidi veelgi – droonid. Neid kasutati õppusel Siil 25 üksjagu palju, kuid saadud õppetundidest põhjalikumalt juba mõnes teises loos.
Kommentaar:
Kolonelleitnant JAANUS AINSALU , Kirde maakaitseringkonna pealik
„Hea Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna pere, aastast 2023 õppusel Ussisõnad liitunud reservväelased, kes tugevdavad meie ringi ja võitlevad õlg õla kõrval meie vabatahtlikega, head koostööpartnerid ja liitlased! Soovin tänada teid kõiki ja igaüht eraldi meie ühise eesmärgi poole liikumise eest.
Tänasesse hetke oleme jõudnud läbi ühiste tegevuste, olgu selleks meie ringkonna peamine õppus Põhjakonn, õppused Miljon Miksi, Kilp ja Terav Ora, õppuste sari Safari või Kaitseväe õppused Siil, Kevadtorm, Swift Response ja paljud teised tegemised. See on olnud pikk ja huvitav reis, kus mul on olnud au koos teiega teenida ja tempokalt liikuda ühiste eesmärkide täitmise suunas.
Õppus Siil 25, mida nimetasime koos teiste, 28. aprillil alanud õppustega isekeskis õppuseks Last Dance, oli minu viimane teiega veedetud suurõppus ringkonnaülemana. Olen uhke meie kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, samuti meie tublide kodutütarde ja noorkotkaste üle, kes lisaks oma igapäevategevustele on alati meie õppustel osalenud ja neile õla alla pannud. Mul on hea meel, et oleme saanud koos arendada ringkonna infrastruktuuri paremate väljaõppetingimuste tagamiseks, et väljaõppealadel harjutades saada veelgi tugevamateks. Ja kõik ikka selleks, et koos kaitsta oma ainust, mis meil on, oma pere, kodu, riiki. Eesti eest surmani!“ alati meie õppustel osalenud ja neile õla alla pannud. Mul on hea meel,
külG külje kõrval: pärNumaa lahiNGukompaNii
kaheaastaNe koostÖÖkoGemus
praNtslasteGa
Tänapäeva julgeolekukeskkonnas on liitlassuhted ja rahvusvaheline koostöö
Eesti riigikaitse vundamendiks. Kaitseliit kui territoriaalkaitse selgroog etendab selles koostöös üha kaalukamat rolli ning meile on tähtis pidevalt arendada koostegutsemisvõimet oma NATO partneritega.
Tekst: lipnik MIHKEL ŠORIN , Kaitseliidu Pärnumaa maleva lahingukompanii
Üheks selliseks oluliseks partneriks on Prantsusmaa, kes lisaks oma tuntud rollile eFP (enhanced Forward Presence) lahingugrupis toetab Kaitseliitu ka spetsiaalselt siia saadetud kompaniisuuruste üksustega. Just need sihtotstarbelised koostööüksused, mis panustavad regulaarselt Kaitseliidu üksuste väljaõppesse üle Eesti, on pakkunud suurepärast võimalust sellise koostöö süvendamiseks.
Kaitseliidu Pärnumaa maleva lahingukompaniil (LaKo) on viimase kahe aasta jooksul olnud erakordne võimalus teha tihedat koostööd mitme erineva Prantsuse maaväeüksusega, mis on pakkunud hindamatuid kogemusi ja süvendanud liitlassuhteid rohujuuretasandil.
KOOSTÖÖ VÄÄRTUS JA EESMÄRGID Liitlastega koos harjutamine ei ole pelgalt formaalsus, vaid praktiline vajadus. Erinevate riikide ja erineva väljaõppetaustaga sõdurite kokku toomine loob unikaalse keskkonna, kus õpitakse tundma teineteise standardprotseduure (SOP), jagatakse kogemusi ning, mis kõige olulisem, õpitakse ületama suhtlusbarjääre ja leidma ühist keelt juhtimises.
See on otsustava tähtsusega, et tagada sujuv koostöövõime ka siis, kui peak-
sime kunagi külg külje kõrval ühise vastase vastu võitlema. Eesmärk ei ole mitte ainult staapide tegevuse koordineerimine, vaid eelkõige võitlejate vahel õlatunde tekitamine ja liitlassõdurite integreerimine kuni jao tasemeni välja.
KOGEMUSTE JAGAMINE RIKASTAB
Prantslastega on olnud väga lihtne koostööd teha. Nad on väga kohusetundlikud ja konkreetsed, nende üksuste ülemad on pigem lahendustele orienteeritud ega kohku ühegi väljakutse ees.
Koos treenimine on olnud mitmekülgne ja vastastikku rikastav. Iga ühise õppuse käigus süüviti mõlemapoolselt sellesse, kuidas kumbki pool erinevatele taktikalistele ülesannetele läheneb, millised on juhtimispõhimõtted ning kuidas toimub informatsiooni edastamine, sealhulgas ettekannete (REPide) saatmine.
Aktiivne kogemuste vahetamine võimaldab kaardistada võimalikud erinevused ning mõista, kui palju tuleks ühiselt tegutsedes enda harjumuspärast käitumist ja protseduure kohandada või täpsemalt lahti seletada.
Tõdeda tuleb, et kuigi igal üksusel on välja kujunenud omad lähenemised ja taktikad, on üldised põhimõtted ja
protseduurid tänu NATO standarditele siiski väga sarnased, kui mitte üksüheselt samad.
Erinevad lahendused samadele olukordadele ja mõttevahetused harjutusele järgnevates tagasisideringides on aga olnud väga silmaringi laiendavad ja andnud sisukat täiendust kummagi riigi võitlejate tööriistakasti.
Üks huvitav tähelepanek oli, et Eesti kaitseliitlased on harjunud tegutsema nii suuremate üksuste raamistikus kui ka väga väikeste üksustena, rakendades detsentraliseeritud juhtimist ka madalamatel tasanditel. Prantsuse üksused on aga harjunud peamiselt toimetama alates rühma-kompanii tasemest, mistõttu meil oli prantslastele pakkuda väärtuslikke teadmisi ja praktilisi näiteid väikeüksuse taktika, eriti just jao, pooljao ja lahingupaari tasemel tegutsemise kohta.
Regulaararmeena on neid tihti hämmastanud Kaitseliidu kastist välja mõtlemine ja leidlikkus keerulistes olukordades. Samuti erineb silmatorkavalt nende kodusest keskkonnast kogu Eesti ühiskonna laiapõhjaline kaasatus ja panus riigikaitsesse.
Teiselt poolt oli kaitseliitlasena väga innustav näha Prantsuse professio-
naalsete sõdurite taset, opereerimise efektiivsust ning vastupidavust ja sportlikkust – päev enne ühist kiirrünnaku õppust läbitud 30kilomeetrine Scoutsrännak, kus prantslased noppisid omajagu kohti esikolmekümnes, ei olnud mingiks takistuseks õppusest maksimumi võtmisel.
Oluline on teadvustada ka Prantsuse maaväe hetkefookust sisejulgeoleku operatsioonidele, nagu suurlinnade ja kriitilise taristu kaitse terroriohtude eest. Teistsuguse suuna tõttu pakkusid meie konventsionaalsemale sõjapidamisele keskenduvad harjutused neile teistsugust, kuid väga kasulikku perspektiivi.
Eriti tõsteti esile õppuste kompleksseid ja realistlikke stsenaariume, mis sisaldavad mitmeid erinevaid olukordi, millele üksused peavad dünaamiliselt reageerima. Eri faktorite ja efektidega arvestades tuli ülematel langetada kiireid otsuseid ning ühe harjutuse jooksul tuli üksusel toime tulla mitme proovikiviga, olgu neiks pea kohal luurav vastase droon, tõkked ja miinid, kaudtuli või haavatu tekkimine.
Sellised realistlikumad ja dünaamilisemad tegevused jao tasandil andsid Prantsuse sõduritele kõrgelt hinnatud kogemusi, mida neil tavapärases väljaõppes saada ei õnnestu.
Neile on väga meeldinud Eesti mitmekülgne maastik, eriti suured saared, kui just sääsed veel ei tegutse. Kuna nemadki otsivad pigem väljakutseid ja tõeliselt meeldejäävaid kogemusi, oleme neid taotluslikult viinud kõige raskematele ja soisematele aladele, kus puudub igasugune telefonilevi, raadioside ja isegi kompass eksitab –tingimustesse, mis panevad proovile iga sõduri.
LÕIMIMINE PRAKTIKAS
Üksuste lõimimine rohujuuretasandil tähendas praktikas Prantsuse sõdurite paigutamist otse Kaitseliidu jagudesse. Üksuste lõikes katsetati erinevaid
konfiguratsioone, kus liitlassõdurid paigutati jagudes eri kohtadesse. Eelkõige esitas see väljakutse jaoülematele, kes pidid leidma viisi, kuidas üksust pingelises olukorras tõhusalt juhtida, kui käsklusi tuli sisuliselt anda ja arusaadavaks teha kahes keeles.
Kuigi see nõudis omajagu harjumist, ilmnes peagi, et tänu protseduuride sarnasusele suutsid Prantsuse võitlejad pärast lühikest sisseelamist sageli juba ainuüksi ülejäänud jao tegevust jälgides mõista, mida on vaja teha, isegi enne konkreetse käskluse tõlkimist.
Keelebarjäär, mis esmapilgul tundus potentsiaalse takistusena, osutus tegelikkuses üllatavalt väikeseks probleemiks, isegi kui kummagi poole inglise keele oskus polnud alati laitmatu. Intensiivsetes olukordades leiti alati viis suhtlemiseks – olgu selleks lihtsustatud käsklused, käemärgid või vajadusel ka „käte ja jalgadega“ asja selgeks tegemine.
Praktiline koostöö ja ühine eesmärk kaalusid üles keelelised puudujäägid ning kõik see kinnitas, et reaalne koostöövõime lahinguväljal ei sõltu ainult perfektsetest kommunikatsioonivahenditest, vaid ka sõdurite leidlikkusest ja soovist üksteisest aru saada.
ÕPPETUNNID JA TULEVIK
Kahe aasta jooksul erinevate Prantsuse üksustega harjutamine on andnud Pärnumaa lahingukompanii võitlejatele hindamatu kogemustepagasi. Oleme õppinud kohanema erinevate taktikate ja võõrkeelt rääkivate kaasvõitlejatega, jaganud enda parimaid praktikaid ja saanud teadmisi prantslaste tegevusstandardite kohta ning, mis peamine, oleme aru saanud, kuidas liitlasüksusi efektiivselt enda struktuuri lõimida.
Protseduuride ja varustuse erinevused on paratamatud, kuid koostöös leiame alati viise, kuidas takistused ületada ja edukalt tegutseda. Iga üksikvõitleja ning kõik ülemad on sellest partnerlusest õppinud ning saanud hindamatuid kogemusi terveks eluks.
Selline rohujuuretasandi koostöö on fundamentaalse tähtsusega. See loob isiklikke kontakte ja vastastikust usaldust, mis on paberil kirjutatust tunduvalt kaalukam. Kogemus Prantsuse liitlastega on näidanud, et vaatamata keelebarjäärile ja erinevale väljaõppefilosoofiale on võimalik lühikese ajaga saavutada väga hea koostöövõime.
Kindlustunne, mis on tekkinud nähes, kui loomulikult Eesti ja Prantsuse sõdurid omavahel laskemoona jagavad ja koos haavatut tassivad, on selge märk, et kui olukord seda nõudma peaks, oleme igati valmis liitlastega õlg õla kõrval seisma.
Hea meel on tõdeda, et see viljakas koostöö jätkub, sest juba käesoleval aastal saabub Eestisse uus Prantsuse üksuse rotatsioon, kes plaanide kohaselt osaleb ka Lääne maakaitseringkonna suurimal õppusel Orkaan, mis annab järjekordse võimaluse ühiselt õppida ja Eesti kaitsevõimet tugevdada.
Nähes, kui loomulikult Eesti ja Prantsuse sõdurid omavahel laskemoona jagavad ja koos haavatut tassivad, ei jää kahtlust, et oleme igati valmis liitlastega õlg õla kõrval võitlema
koostÖÖ siseturvalisuse ja elaNikkoNNa kaitse heaks
Kaitseliidu Pärnumaa malev ja Lääne maakaitseringkond teevad piirkonna siseturvalisuse ja elanikkonna kaitse nimel koostööd teiste organisatsioonidega. Igal aastal korraldame mitmeid koostööõppusi, millest suurimale, Decisive Lancerile, on kaasatud terve rida asutusi ja omavalitsusi. Samuti teeme koostööd planeerimises, et kriisi- või sõjaolukorras oleks toimimine ladusam, ülesanded selged ja koordineerimisvajadust vähem.
Tekst: KARMEN VESSELOV , Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist
kaitseliit
Kol-ltn RAIGO PAIMLA, Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik ja Lääne MKRi ülem:
„Kriisi ja sõjaaja riigikaitseliste ülesannete täimine (sh sisejulgeolek ja elanikkonnakaitse) nõuab kõigi jõustruktuuride ja kohalike omavalitsuste koostööd ning koordineeritud tegevust.
Mitte ühelgi struktuuril ei ole nii palju ressursse, et kõigega ise toime tulla. Kuna osaliselt meie tegevused kattuvad (näiteks on Kaitseliidu maakaitsel ja politseil ühine vastane, kes tegutseb meie vastu), pakub koos planeerimine või plaanide koordineerimine meile ülesannete täitmisel lisandväärtust. Et me ei oleks kui luik, haug ja vähk, peame ülemate tasandil saavutama ühtse arusaama ning ühtses ohupildis ülesannete täitmist üheskoos planeerima ja harjutama.
Viimase paari aastaga oleme teinud suured sammud edasi, selle eelduseks on olnud ülemate koostöötahe ja sarnane arusaam. Meie koostöö suurendab kõigi valdkondade efektiivsust ning siit on hea edasi minna.“
politsei- ja piirivalveamet
ARGO TALI, PPA Lääne prefekt: „Lääne regioonis on Kaitseliidu ja politsei koostöö hea. Oleme jõudnud sinna, kus „nurgad on ümaraks lihvitud“. See tähendab, et me ei aruta, kelle ülesandega on tegu, vaid püüame tagada turvalisust ühiselt, olgu siis kitsamalt sisejulgeoleku või laiemalt riigi julgeoleku heaks.
Suurepäraseid näiteid koostööst saab tuua COVID19 pandeemia ja Ukraina põgenike kriisi aegadest aastatel 2020–2022. Töötasime koos nii Schengeni sisepiiril, LääneEesti sadamates kui ka vastuvõtupunktide töös hoidmisel. Häid koostöönäiteid on käesolevastki aastast, kui turvasime koos energiataristut.
Kaitseliit pakub politseile olulise lisaressursi, mis võimaldab meil enda ülesandeid paremini täita. Ressursist tähtsam on muidugi teadmine, et koostööpartner pakub ise abi, aitab kaasa mõelda ja on hea kohaneja ning tänu sellele suudab täita ka ülesandeid, mis pole kaitseliitlastele just igapäevased.
Tänu heale koostööle, ühisele tegutsemisele ja õppustele saame meiegi anda oma panuse Kaitseliidu eesmärkide täitmiseks. Kestva koostöö kaudu paranevad politseinike teadmised ja valmisolek, et tegutseda sõjatingimustes ning arvestada seejuures ka Kaitseliidu vajadustega.“
päästeamet
JAANO VIJA, Lääne päästekeskuse evakuatsiooninõunik: „Kaitseliit on Lääne regioonis ikka olnud sillaks tsiviilasutuste ja sõjalise maailma vahel, kuid seda rolli täideti peamiselt regionaalse kriisikomisjoni kaudu. 2025. aastal saavutas Lääne päästekeskuse ja Lääne maakaitseringkonna koostöö uue taseme. Oleme varem osalenud teineteise regionaalsetel ja üleriigilistel õppustel ning staapides läviisikuid vahetanud, sel aastal tegime aga arenguhüppe planeerimises.
Esimesena Eestis koostati Lääne päästekeskuses regionaalne plaan ulatusliku evakuatsiooni tegevusteks sõjalises kriisis. Pärast ühiseid staabiõppusi, eeskätt Decisive Lancerit 2024, sai lõplikult selgeks, et sellises mahus operatsioon vajab reaalsetel võimetel ja ressurssidel tuginevat põhjalikku plaani, mida õppuse käigus ei ole võimalik välja töötada. Päästeameti senised plaanid ei olnud regiooni tasemele piisava detailsusastmega.
Planeerimisnädalaks aktiveeriti suur osa Lääne päästekeskuse staabireservist, kes töötasid koos ringkonna staabiohvitseride ja Naiskodukaitse instruktoriga. Planeeriti maakaitseringkonna ülema juhtnööride järgi, kes kasutas NATO sõjalise planeerimise päästeametile kohandatud mudelit.
Selline ühisplaneerimine ei olnud iseenesestmõistetav. Ehkki organisatsioone ühendab missioon kaitsta Eesti inimesi, on asutuste ülesehitused ja tööpõhimõtted märkimisväärselt erinevad. Päästeameti ajalooline tugevus on kiire reageerimine õnnetustele ja kriisidele, Kaitsevägi ja Kaitseliit on aastakümnetega arendanud NATO mudelite põhjal võime operatsioone pikaajaliselt ette planeerida. Reservi mõistegi on meil erinev. Kuna päästekeskustel alalisi staape ei ole, tähendab staabireserv meile päästekeskuse kontoris või regioonis töötavate kolleegide rakendamist staabis. Juba staabigruppide jagamine sõjalise jaotuse (S1 kuni S9) järgi nõudis olemasolevatest „kastidest“ väljapoole mõtlemist ja seniste gruppide ümber jagamist.
Koostöö ulatusliku evakuatsiooni vallas ei jää kahtlemata viimaseks ühisplaneerimiseks. Olemasolevat plaani testime veel sel aastal õppustel ning kohandame vastavalt saadud õppetundidele. Planeerimist ootavad ka teised sõjaaja valdkonnad.
Päästeameti koostööst Kaitseliiduga võidab ennekõike ikkagi Eesti elanik, kes on ehk täna paremini kaitstud kui eile.“
Okuidas võita Naiskodukaitse patrullvõistlust: liilia retk 2025 väNdras
Vaevalt oli Scoutsrännaku pori saabastel kuivanud, kui tuli varustus pakkida ja laiguline vorm taas selga ajada, sest järgmisena ootas ees Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna korraldatav Liilia retk Vändras.
salemine muutus reaalsuseks napilt kuu aega enne võistlust, seni oli Tallinna ringkonna tiim Liikuvad Põõsad suure huvi tõttu ootenimekirjas.
Valdav emotsioon oli kerge ärevusega segatud elevus — lubati droone, valgusrakette, haaranguid, ühesõnaga korralikku vastutegevust. Ent, nagu tiimikaaslane Janika ütles, droonid on uus reaalsus ja nendega tuleb õppida elama. Samal ajal jälgisime lootusrikkalt ilmaprognoosi, kuid loodus mängis meile vingerpussi. Meeldivalt leebest kevadilmast sai üleöö talve võlumaa. Niisiis: ideaalsed võistlustingimused olid igatahes tagatud.
VÕISTLUS
Viimane varustuse kontroll tehtud ja kuum hommikukohv nauditud, asusime pealinnast teele. Varahommikune sõit oli seda väärt — säärast imelist päikesetõusu ei oleks tahtnud küll maha magada! Koguneti Vändra naiskodukaitsjate staabis — sõdurikodus. Kohale jõudes andsime mandaadi, saime kätte kaardi, vajalikud koordinaadid ja juhised, tavaline patrullvõistluse käik. Trassi pikkuseks oli eelinfos märgitud 28 tundi, algus laupäeva hommikul ja lõpp pühapäeva pärastlõunal. Esimeseks päevaks jagati kätte 10 kontrollpunkti ning 4 postkasti ehk lisapunkti koordinaadid. Öö ja järgmise päeva käik jäid esialgu üllatuseks.
Juba raja alguskilomeetritel saime esimese õppetunni — kõik markerid, millele on peale kirjutatud „Waterproof“, ei ole teps mitte ühtemoodi veekindlad (meeldetuletus järgmiseks korraks: proovi markerit lamineerimiskilel, kui näpuga hõõrudes maha tuleb, siis leia uus marker). Kõik meie hoolikalt kaardile kantud punktid kadusid jäises vihmas kui kevadine lumi. Mis kehvasti, see uuesti. Teekond jätkus.
Võtsime esimesed kontrollpunktid ja postkasti. Vastutegevus oli usin ja võsa tihe, kraavides vesi kõrge. Neljandasse kontrollpunkti Liikuvad Põõsad ei jõudnud. Etteruttavalt võib öelda, et esimese päeva viimasesse punkti jäime 9 minutit hiljaks. See punkt osutus ühtlasi ka ööbimispaigaks. Võistlejaid ootas kuum saun, jäine tuul oli päeva jooksul tõepoolest kontidesse pugenud, mõnel olid ka saapad märjaks saanud. Esimest korda elus nägin vaatepilti, kuidas inimesed istuvad saunalaval täies riides. Soojendasime end üles ja kuivatasime riideid, kõik konkurendid sõbralikult kõrvu. Esialgne plaan nägi ette, et võistlejad veedavad öö õues, ilmastikule vastav magamisvarustus oli ju kaasas, ent nii kõledat ilma ja kiiresti langevat välistemperatuuri polnud keegi ette näinud, niisiis improviseerisid korraldajad käigu pealt varjualuse, kus soovijad said mõneks tunniks sõba silmale lasta. Meie tiim otsustas
öö otsa ärkvel püsida. Mõned aktiivsemad käisid veel ööorienteerumisel lisapunkte kogumas.
Hommikul kogunesime enne kukke ja koitu, esimeseks ülesandeks morse abil järgmise kontrollpunkti koordinaat edastada ning taas teele. Ees ootasid viimased ülesanded ja lõpujooks. Pärast eelnenud päeva ja uneta ööd oli jalg üllatavalt kerge. Ja kui juba Vändra asulasilt paistma hakkas, läks samm iseenesest kiiremaks. Viimases punktis võttis meid vastu üks Pärnumaa naiskodukaitsja, kes tegi sõnadega pai ja saatis meid ergutuste saatel lõpujooksule (olgu ta siinkohal tervitatud ja tänatud!). Veel viimane pingutus ja oligi finišijoon ületatud.
Kultuurimajas ootasid meid Vändra naised frikadellisupi ja imemaitsva kringliga. Kuivad sokid, kõht täis ja ongi elu jälle ilus. Võistlustulemused kuulutati välja ja kodutee võis alata.
MIKS MA SEDA TEEN
Ma olen tavaline eesti naine, naiskodukaitsja, kergelt sportliku eluviisiga, osalen aastas 1–2 patrullvõistlusel. Mõned sõbrad elavad kaasa, teised pärivad õlgu võdistades, miks ma jälle metsa lähen. See on hea küsimus.
Ma pole loomu poolest võistleja tüüp, võistlus kui niisugune ei paku mingit
Tekst: LEELO JÕULU , NKK Tallinna ringkond
pinget. Tihti on külm, raske, väsitav, ja ongi hea! Mugavustsoonist väljumine on ainus viis õppida, end proovile panna, areneda.
Tulen võistluselt tagasi väsinuna, kuid alati uute teadmiste võrra targemana. Nime poolest on küll tegemist võistlusega, kuid kaasvõistlejad on alati ülisõbralikud ja toetavad, ikka leidub nende hulgas mõni tuttav, vahetatakse kogemusi, rajamuljeid, elatakse üksteisele kaasa. Kontrollpunktides pannakse proovile nii füüsiline kui ka vaimne suutlikkus, kuid eelkõige tiimi koostööoskused, võime end pingelises olukorras kokku võtta ja säilitada külma närvi. Nii seegi kord.
Ülesanded olid mitmekesised, oli vaja inseneri ja loodustarkust, külma loogikat, silma ja käeosavust, meditsiiniteadmisi. Mõni õnnestus paremini, mõni halvemini, kuid igast punktist lahkusime oskuse või teadmise võrra targemana, sest alati seletati lahkelt, mida oleks saanud paremini teha või kuidas nõutud ülesannet õigesti sooritada.
Loodusesõbrana ei saa mainimata jätta, et ehkki sinililled olid külma käes kägaras ja pajutibud jäisesse kambrisse vangistatud, oli maastik kevadet täis. Metsa vahel õitses näsiniin, kohtasime esimest lepatriinut ja rästikut, kraavis paistis konnakudu. Selle purpurse päikeseloojangu ja hõõguva hommikupäikese oleksime kodus puhta maha maganud. Kodus ei juhtu ka seda, et joogivoolikus külmub vesi ära või et turnid üle kopratammi, kaart hambus.
Ah jah, kuidas meil võistlusel läks? Saime esimese koha … tagantpoolt, see tähendab tulime seitsmest lõpetanud võistkonnast seitsmendaks. Kuidas saavutada võistlusel medalikoht, seda peate küsima esikolmikult, aga tean täpselt, mis tunne on ennast ületada ja tegutseda naiskonnas, kus seljatagune on alati kindlalt kaitstud. Teeks seda iga kell uuesti!
Esimene Liilia retk toimus 2023. aastal ja sai alguse Vändra naiskodukaitsjate soovist end patrullvõistluse korraldamisega proovile panna. Tänavu olid osalema oodatud võistkonnad üle Eesti. Võistlejaid saabus Raplamaalt, Tartust, Järvamaalt, Tallinnast ja loomulikult Pärnust. Kokku läks rajale 10 võistkonda, nii naiskodukaitsjaid kui ka kodutütreid. Suur rõõm ja au oli oma kodukandis teiega võistelda. ASSO
kuidas valida koduseks
kasutuseks soBiv GeNeraator?
terviklik juheNd ohutuks, tõhusaks ja kestlikuks varutoiteks
Elektrikatkestus ei ole haruldane sündmus – eeskätt tormi, jäävihma või tehnilise rikke tõttu võib vooluta jääda tundideks või isegi päevadeks. Tänavune üleriigiline elektrikatkestus Hispaanias ja Portugalis on hea näide, kuidas hetkega võib rulluda lahti mastaapne kriis. Paljudele muutub selline olukord tõsiseks probleemiks: kadunud on valgustus, küte, veevarustus ja infokanali rolli täitev internet. Mitmesuguste loodusnähtuste ja inimtekkeliste probleemide tõttu on inimesed hakanud mõtlema varugeneraatori soetamisele.
Tekst: ASKO HÄUSLER , vabatahtlik autor
Ent generaatori valik pole lihtne ega odav otsus. Turul on sadu mudeleid, mis erinevad üksteisest hinna, tööpõhimõtte, võimsuse ja ohutusnõuete poolest. Allolev juhend annab sulle ülevaate kõigest, mida peaksid teadma enne generaatori ostu.
1. KAS SA ÜLDSE VAJAD GENERAATORIT?
Kõige olulisem küsimus enne ostuotsuse tegemist on: kas su kodu vajab generaatorit?
Küsi endalt:
Kas minu piirkonnas esineb sagedasi või pikki elektrikatkestusi?
Kas mul on kodus seadmeid, mis peavad töötama (nt küttesüsteem, kaevupump, meditsiiniseade)?
Kas mul on alternatiivseid võimalusi elektrita hakkama saamiseks (nt ahiküte, mobiilne gaasipliit)?
Kas peres on väikelapsi, eakaid või haigeid, kes ei saa olla pikalt ilma elektrita?
Kui vastasid vähemalt kahele küsimusele jaatavalt, tasub varugeneraatori soetamine läbi mõelda.
2. GENERAATORI KASUTAMISE EESMÄRK JA SAGEDUS
Generaator ei pea katma kogu kodu energiavajadust. Piisab, kui see
suudab käigus hoida kriitilisemaid tarbijad: küttesüsteem (nt tsirkulatsioonipump), külmkapp/sügavkülmik, kaevupump, valgustus, telefoni/interneti laadimine.
Mida vähem seadmeid, seda väiksem ja odavam võib olla generaator.
Kui plaanid generaatorit kasutada: ainult hädaolukordades, vali lihtsam bensiinimootoriga variant; korduvalt või pikemaks ajaks, kaalutle diiselmootoriga mudelit.
3. KÜTUSETÜÜP JA KULU
Bensiinimootor:
soodsam soetada, vaiksem töö, sobib harvaks kasutamiseks.
Diiselmootor:
kallim (u 30 protsendi võrra), parem kütusekulu, parem töökindlus pikemate tööaegade puhul.
NB! Diiselgeneraatorid on sageli suuremad ja raskemad, kuid sobivad hästi neile, kes vajavad pikemat tööaega või suuremat võimsust.
4. KÜTUSE KVALITEET JA HOIUSTAMINE
Generaatoreid kasutatakse üldiselt harva. Tavabensiin kaotab oma omadused 3–5 kuuga. Selle tulemusena võivad tekkida järgmised probleemid: karburatsiooni ummistumine, käivitusraskused, kütusefiltri ummistumine.
Lahendus: alkülaatbensiin (nt Aspen).
Säilib 3–5 aastat.
Põleb puhtamalt.
Eriti soovitatav väiksematele, käsitsi käivitatavatele generaatoritele.
Miinus: maksab kuni kolm korda rohkem kui tavaline bensiin, kuid tasub ära, kui generaatorit kasutatakse harva.
5. TÖÖAEG JA KÜTUSEPAAGI SUURUS
Väiksemad generaatorid töötavad korraga 3–4 tundi. Suurema paagiga mudelid (lisakulu 100–150 eurot) võivad töötada kuni 10 tundi.
Mida pikem tööaeg, seda vähem vajad tankimist kriisiolukorras.
6. KÄIVITUSVIIS
Käsikäivitus (käsistarter) – soodsam, aga nõuab füüsilist pingutust. Elektriline starter – vajab akut, mugavam. Automaatne süsteem (ATS) –tuvastab voolukatkestuse ja käivitab generaatori ise. Lisab hinnale u 1000 eurot, kuid sobib mugavust ja kindlust hindavale kasutajale.
7. ELEKTRILISED PARAMEETRID JA SOBIVUS
Ühe- või kolmefaasiline?
Tavaline koduelekter on ühefaasiline (230 V).
Mõned seadmed vajavad kolmefaasilist (400 V) toidet (nt kaevupum
bad, tööriistad). Pea kolmefaasilise generaatori valikul meeles, et sage viga on faaside erinev koormamine, kus üks faas jaotatakse näiteks valgustusele, teine koduseadmetele. Kolmefaasiline generaator on eelkõige mõeldud kolmefaasilistele seadmetele.
Võimsuse arvutamine
Arvuta välja kogu vajaminev võimsus kilovattides (kW)
Arvesta ka käivitusvooludega, mis võivad olla nominaalvõimsusest kuni 3,5 korda suuremad. Näiteks 1100 W pumba käivitamiseks on vaja ~ 4 kW generaatorit.
8. PINGE KÕIKUMINE JA TUNDLIKUD
SEADMED
Elektroonika (nt teler, helitehnika, arvuti, printer jne) vajab stabiilset pinget. Seetõttu on vajalik AVR ehk pingestabilisaator. Tagab pinge püsivuse ± 2% piires. AVR on tehasest paigaldatav ega ole hiljem lisatav.
Lisab hinnale u 150–250 eurot.
9. OHUTUS JA PAIGALDUS
Heitgaasid ja CO-mürgitus
Ära kunagi kasuta generaatorit siseruumides (ka mitte garaažis avatud uksega)!
Heitgaasid sisaldavad mürgist süsinikmonooksiidi, mis on lõhnatu ja nähtamatu, kuid surmav.
Kasuta ainult välitingimustes, eemal ustest ja akendest.
Rikkevoolukaitse ja maandus
Generaatoril peab olema rikkevoolukaitse (RCD)
Maanda alati generaator vastavalt tootja juhistele.
Ühendamine maja vooluvõrku
Vajab professionaalset elektrikut, kes paigaldab ümberlülitussüsteemi (ATS või manuaalne).
Otse pikendusjuhtmetega ühendades kasuta tugeva isolatsiooniga kaableid
10. HOOLDUS JA TÖÖKINDLUS
Hooldusvajadused: õlivahetus iga 50–100 töötunni järel, filtrite kontroll, käivitamine ja testimine vähemalt kord kuus.
Seismisega seotud probleemid: kütus rikneb,
toitesüsteemid ummistuvad, aku tühjeneb (elektriline starter ei tööta).
Paiguta generaator võimalikult kaugele magamisruumidest ja naabritest.
12. TRANSPORT JA KÄSITSEMINE
Generaatorid on rasked – isegi väiksemad võivad kaaluda 30–50 kg. Rattad ja käepidemed muudavad käsitsemise lihtsamaks (lisakulu 100–180 eurot).
Mõtle läbi hoiukoht ja liikumistee.
KOKKUVÕTE: KONTROLLKÜSIMUSED ENNE OSTMIST
1. Kas mul on generaatorit reaalselt vaja?
2. Kui suurt võimsust vajan?
3. Millist kütusetüüpi ja kui palju kulu suudan taluda?
4. Kas mul on koht, kus generaatorit turvaliselt kasutada ja hoiustada?
5. Kas mul on elektrialal teadmised või juurdepääs spetsialistile?
6. Kas ma olen valmis generaatorit regulaarselt hooldama ja testima?
7. Kas mu seadmed vajavad stabiilset pinget (AVR)?
8. Kas oskan tagada ohutu maanduse ja CO-ohutuse?
9. Kas soovin mugavust (elektriline või automaatne käivitus) või hoian hinnas kokku?
10. Kas mul on plaan, kuidas ühendada generaator koduseadmetega või võrku?
Õigesti valitud generaator võib olla kriisiolukorras tõeliseks päästerõngaks, kuid ainult siis, kui see on õigesti hooldatud, ohutult paigaldatud ja vastavalt vajadustele valitud. Pea meeles: odav toode on odav põhjusega. Tuntud tootjate generaatorid on enamasti hinnaklasside kaupa sarnaste tehniliste omadustega.
daF YBZ 3300 üks tõeliselt taFF masiN
DAF YBZ 3300 on Hollandi päritolu kraanapuksiir, mis loodi varasemate DAFi mudelite (sh 4440 ja 4442) päästmiseks ja pukseerimiseks. Kaitseliidu Pärnumaa malevas kasutatakse seda peamiselt kinni jäänud maasturite ja veokite väljatõmbamiseks, liiklusõnnetustes kannatada saanud sõidukite päästmiseks ning liikumisvõimetute maasturite ja veoautode pukseerimiseks.
Tekst: HENDRIK EHASTU , vabatahtlik autor
daF YBZ 3300 põhiaNdmed
Mootor: 11,6liitrine, 6silindriline reasdiisel
Käigukast: 16 käiku poolkäikudega
Rattavalem: 6 x 6 (võimalus vedada kõiki kolme silda)
Pealisehitis: kraana (tõstevõime 8,4 t)
Vints: 20tonnise tõmbejõuga päästevints, trossipikkus 68 m
Hüdrauliline pukseerimistala tagaosas
Kogukaal koos lisavarustusega: 24 t
Esimest korda said Kaitseliidu ringkonnad endale puksiirivõime 2019. aastal, kui neli puksiiri ringkondade vahel ära jaotati. Vastavalt malevate vajadusele jäid puksiirid ringkondade juhtmalevate alla.
Masinaga opereerimiseks on vajalik vähemalt Ckategooria juhiluba, pukseerimise korral peab olema ka Ekategooria. Laskemoona ja kütuseautode pukseerimiseks peab olema ADR koolitustunnistus, paakauto veol paakauto koolitus ja laskemoona veol lõhkeainete veo koolitus.
Aga mitte ainult. DAF YBZ 3300 ei piirdu pukseerimisega — seda kasutatakse edukalt ka mobiilse remondielemendina, mis võimaldab maastikul hädaolukordi lahendada. Masinal on rikkalik lisavarustus, mille hulgas on käsitööriistad, võtmekomplektid ning suruõhu ja elektri jõul töötavad seadmed. Pärnumaa maleva puksiirile on paigaldatud ka 6 kW diiselgeneraator, et toita elektrilisi käsitööriistu, vajadusel laadida masina enda akusid ning toota elektrit just seal, kus seda vaja.
Ja seegi pole veel kõik. Nagu juba vihjatud, töötab masin vajadusel ka kraanana, et tõsta konteinereid masinate peale ja nendelt maha ning teostada muid vajalikke, sh raskemate esemete tõstetöid, millest väiksemate transpordimasinate ramm üle ei käi.
Vaatamata oma suurusele ja 24tonnisele raskusele on DAF YBZ 3300 professionaalse juhi käes väga võimekas ning saab ka kitsastes oludes manööverdamisega hästi hakkama. Pehmele maastikule sellega kindlasti ronida ei tasu, aga kui on vaja kas suvel või talvel metsasihtide peal sõita, siis õigeid võtteid kasutades saab sellega ligi peaaegu igale poole.
Kuna masinal on tagumistel sildadel topeltrattad, on soovituslik läheneda alati tagurdades, sest neil on kandepinda rohkem kui esiratastel. Talvel on läbivuse suurendamiseks võimalik rehvidele panna ka lumeketid.
PEALISEHITIS JA PUKSEERIMISVÕIMALUSED
DAF 3300 baasil masinale on paigaldatud universaalse otstarbega pealisehitis, mida kasutatakse ka teistel veoautodel. Küll mitte paljudel, aga siiski mõnedel, mis näitab, et see platvorm ei ole spetsiaalselt DAF 3300 jaoks ehitatud. Näiteks lätlastel on samasugune pealisehitis paigaldatud vanale Scania veoautole.
Platvormi tagaosas paikneb hüdrauliliselt juhitav tõstemehhanism, mille külge saab paigaldada pukseerimistala. Sellega saab pukseeritavaid veoautosid tõsta ees või taga olevatest spetsiaalsetest tõsteaasadest.
Üldjuhul tõstetakse pukseeritav masin eest niipalju õhku, et rattad maad ei puudutaks, ja siis saab seda vedada nagu tavapärast haagist.
Paljude masinate pukseerimisel on omad eripärad ja nõuded. Üldjuhul piisab sellest, kui esiots õhku tõsta ning vahekasti ja tagasilla vaheline kardaan lahti ühendada, kuid näiteks Unimog U1300 saab pukseerida ainult tagaosast tõstes. Sellisel juhul tuleb rool spetsiaalse trossiga lukustada.
Prillidega saab pukseerida väiksemaid veoautosid või maastureid (näiteks Unimog 416, MB GD 250 ja 290). Prillidega pukseerides tuleb pukseeritav auto saada, eelistatavalt esiratastega, prillide peale. Rattad kinnitatakse, tõstetakse maast õhku ja pärast seda on pukseeritav masin järel nagu haagis.
KRAANA JA STABILISEERIMINE
Platvormi keskosas on suur kraana, mis suudab pöörata 330 kraadi. See tähendab, et ohutuse tagamiseks ei saa kraanaga töötada kabiini kohal. Kraanaga töö tegemiseks lastakse maha platvormi neljas nurgas paiknevad „käpad“. Nende eesmärk on masina stabiliseerimine, loodimine ja vedrustuselt pinge ära võtmine ning muidugi ka tasakaalu hoidmine, et masin raskemate objektide tõstmisel ümber ei läheks.
Kraana noole kogupikkus on 6,4 meetrit ja see suudab tõsta kuni 8,4 tonni. Suurema koormuse korral aktiveerub elektrooniline piiraja, mis lukustab kraana, et masinat ei saaks üle koormata ja säiliks ohutus. Võimalik on tõsta ka kümnetonnist objekti, kuid seda saab teha otse hüdrojagajast ning protsess nõuab masina väga head tundmist ja tunnetust, et kraanat ära ei lõhuks. Üldjuhul ei ole see soovituslik.
VINTS PÄÄSTAB
Eriti võimekaks muudab DAF YBZ 3300 tõmbevints – ja see pole mingi tavaline vints. Oleme harjunud tsiviilelus ja ka teiste riikide militaarjõududes nägema puksiire, mille vintsid on ehitatud pealisehitiste sisse. See tähendab, et vintsiga saab tõmmata kas ainult masina tagaotsast või esiotsast. Sellise lahenduse miinuseks on, et võimalikult efektiivseks tõmbamiseks tuleb tõmbav masin joondada otse väljatõmmatava masina suunas. Kitsastes oludes on seda aga kohati võimatu teha.
DAF YBZ 3300-l on tõmbevints aga ehitatud kraana külge. See tähendab, et igast suunast, kuhu saab kraanaga keerata, saab ka vintsida. Ilma, et peaks
masinat enne väljatõmmatava masina suunda joondama.
Trossi kogupikkus on 68 meetrit, kasutatav pikkus aga 60, sest pooli peale peab alati jääma vähemalt 4-5 tiiru trossi, et tõmbamise ajal trossi vintsi küljest lahti ei rebiks. Ilma vaheplokkideta saab tõmmata kuni 20 tonni. Kui aga kasutada plokke, mida on masina peal kaks, on võimalik tõmmata kuni 60tonnise jõuga.
Enese päästmiseks saab masinat vintsida küll ainult tagasi, kuid on ka teine enesepäästevariant. Näiteks pehmel pinnasel kinni jäädes on võimalik masin käppadega üles tõsta ja vajadusel ratta alla täitematerjali paigaldada. Järkjärgult tegutsedes on nõnda võimalik päästa ennast ilma teise puksiiri abita.
VÄLJAÕPE JA KASUKS TULEVAD TEADMISED
Eriotstarbelise masinana ei käi DAF YBZ 3300 väljas mitte igal õppusel. Pigem tagalakompanii õppustel, suurõppustel ja siis, kui on erilised tagalaveod, kus puksiir peab igaks juhuks kaasas olema. Samuti seal, kus masina võimekus lubab toetada teisi üksusi. Masinat on kasutatud ka ametkondade koostöös, kui on vaja olnud päästeameti autot päästa ja pukseerida. Väljaõppe eesmärgil on koostööd tehtud ka tsiviilsektoriga, nii päästeoperatsioonidel kui ka kraanaga tõstmisel.
Puksiiri- ja päästetööde koolituse paberi väljastamise õigus on ainult kaitseväel, kuid väljaõpet võib läbi viia ka kogenud ja koolituspaberiga puksiirijuht/operaator. Põhiline väljaõpe tuleb nii õppustel kui ka haldustööga, kuid kõige parema ja reaalsema kogemuse saab siiski päris olukordades ja avariides/pukseerimistes.
Professionaalse ja kogenud juhi käes on tegemist ülimalt võimeka ja mitmekülgse masinaga. Oluline on loogiline mõtlemine, tehnika tundmine, enda ümbruse tundmine erinevates olukordades, loominguline lähenemine, elementaarsete füüsikaseaduste teadmine ja mõningatel juhtudel ka kastist välja mõtlemine, sest enamik olukordi tuleb lahendada väga ebasoodsates tingimustes.
Tõeline puksiirijuht/-operaator suudab lahendada iga olukorra, olgu see nii keeruline kui tahes. Alati pole kõige olulisem masina enda võime, vaid operaatori kogemus ja lähenemine. On ju puksiir kõigest tööriist, mis aitab juhil/ operaatoril olukorda lahendada.
kuidas kala plaNGul küpsetada
Toores kala üldjuhul süüa ei sünni. Et sünniks, oleks vaja seda kas keeta, küpsetada või kuivatada. Kui keetmiseks pole potti ja kuivatamiseks pole aega, siis jääb üle küpsetamine.
Tihtilugu on muidugi nii, et seal, kus pole potti, pole ka panni. Noh, näiteks kodusest köögist kaugel looduses viibides. On ainult aeg (aga mitte nii palju, kui kulub kala kuivatamiseks). Ja kala. Ja tühi kõht. Tühi kõht on teatavasti kõige parem kokk. Aga ka kõige parem kokk saab vaid kurjalt koriseda, kui pole vahendeid, millega kokata.
Ent kui vahendeid pole, tuleb need teha. Ja küpsetamiseks panni on lihtsam teha kui keetmiseks potti. Sest
VAJA LÄHEB: kala
lehtpuuhalgu kirvest nuga tuld
Ajakulu: 1 tund
kui nüüd mõelda – mis see pann muud on, kui alus, mille peal toitu kuumutada. Juba 3000 aastat enne seda, kui üks Maarja mitte oma kihlatud Joosepist, vaid pühast vaimust rasedaks jäi ja lapsega maha sai, valmistasid inimesed savist või kivist „panne“, et küpsetada nendel viilutatud mammuteid, vaenuliku hõimu esindajaid või muud meelepärast.
Puidust pannide kasutamise kohta info puudub. Võibolla sellepärast, et need põlesid kõik ära.
Et aga sobivates mõõtmetes kivid ei kasva puu otsas ning savist panni valmistamise eelduseks on ekskavaator või vähemalt labidas ning kraad keraamikas, jääbki parimaks võimaluseks kasutada just puitu, mida looduses usutavasti ikka leidub.
EELISTA LEHTPUUD
Niisiis, kuidas valmistada kala küpsetamiseks puidust alus, mida on ehk palju nimetada panniks, küll aga planguks? Ega siin midagi keerulist ole. Kui just ei keera asja
Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
nässu puidu valiku, plangu laiuse ja paksusega.
Kõigepealt puidu valikust. Võimaluse korral tuleks vältida okaspuud. Selles on palju vaiku ning tõrvataolisi aineid, mis kuumutamisel hakkavad suitsema, annavad toidule ebameeldiva maitse ning viimaks süttivad. Ja see pole hea. Seda me ei taha. Me tahame küpsetatud, mitte kõrvetatud kala.
Seega tuleks eelistada lehtpuud. Näiteks leppa või paju, mis ei erita kuumutades mitte vaiku, vaid kerget suitsumekki. Ja see on hea. See meile maitseb.
Järgmiseks, kui olete leidnud sobiva lehtpuust halu või noti, tuleb sellele anda plangu kuju. Ehk siis lüüa selle küljest paraja paksuse, laiuse ja pikkusega liist. Sobib selleks tööks nii kirves kui suuremat sorti nuga. Laiuse ja pikkuse juures tuleb jälgida printsiipi, et plank peab ületama kala vastavad mõõtmed. Muidu on jälle tulemuseks kõrvetatud kala. Ja see pole hea.
Mis puutub plangu paksusesse, siis liiga õhuke plank võib süttida enne, kui kala valmis saab. Liiga paks plank aga ei lähe piisavalt kuumaks ning kala võib tooreks jääda. Ehk siis: plank
tuleb raiuda paraja paksusega. Paras paksus on umbkaudu kolm sentimeetrit.
Mõistagi ei tohi küpsetusplanguks kasutatav puit olla kuiv. Mistõttu tuleks see valmistada toorest puust. Kui toorest puud pole või ei raatsi võtta, tuleb plank enne kasutusele võtmist mõneks tunniks vette asetada.
SÜTT, MITTE TUHKA!
Kui küpsetamiseks vajalik inventar loodud ning näppe sama palju alles kui protsessi alguses, on täpselt paras aeg tuli üles teha.
Jällegi, kui võimalik, tuleks kasutada okaspuu asemel lehtpuud, sest lehtpuust jääb põlemise käigus alles süsi, okaspuust pigem tuhk. Aga meil on vaja sütt. Mida rohkem, seda parem.
Niikaua, kuni puud söeks põlevad, saab aega täita kala ettevalmistamisega. Lõigake kala kõht lahti ning eemaldage sisikond. Pea ja soomused võite kalale külge jätta, need kaitsevad kala liigse kuumuse eest, ei lase lihal laiali pudeneda ega mahladel välja joosta.
Kui juhtub kaasas olema soola, võib kala kergelt sellega maitsestada. Või
siis kasutada looduslikke ja käepäraseid maitsetaimi. Näiteks sidruni saab metsatingimustes vabalt asendada jänesekapsaga.
Selleks ajaks, kui te kala ja maitsetaimedega mässamise lõpetate, on tuli ilmselt juba ammu ära põlenud. Aga kui ei ole, on sinna kindlasti tekkinud juba paras kogus sütt. Eeldusel, et te vahepeal puid juurde lisasite.
Togige veel põlevad tukid lõkke serva ning siluge söed enamvähem siledaks tasapinnaks. Nõnda, et saate asetada sellele plangu. Siis polegi muud, kui kala plangule ning oodake, kuni see valmis saab.
Päris „pane ja unusta“ selline lahendus muidugi ei ole, ka taimerile ei tasu lootma jääda. Ikkagi elaval tulel küpsetamine, mistõttu on mõistlik kalal ja plangul silma peal hoida ning süttimisohu korral adekvaatselt reageerida.
Tõsi on, et ega kala palju ja pikalt kuuma ei taha. Sõltuvalt kala mõõtmetest võib roog valmis saada umbkaudu veerand kuni poole tunniga. Valmis kalast annab märku kergelt pruunistunud jume ning luudelt kergesti eralduv liha. Head meisterdamist ja isu!
üks sertiFikaat, seitse riiki, ŽGutid ja koNtaktid
Tõsi, kui möödunud aasta detsembris oma avalduse Leedu taktikalise lahingukannatanu käsitluse kursusel osalemiseks teele saatsin, olin enam kui kindel, et sellest kaugemale asi ei jõua. Kirjelduse järgi oli see suunatud eelkõige tavasõdurile, mina olen aga meedik.
Kui Leedus toimunud taktikalise lahingukannatanu käsitluse (TCCC) kursuse korraldaja küsis, millised on meie ootused ja soovid eesootavale nädalale, oli minu vastus selge ja konkreetne – soovin tugevat alust, kindlust ja ehk ka õigustust, et hakata oma Kaitseliidu rühmas TCCC-koolitusi läbi viima.
Tekst: MARILIN JÄRV , Kaitseliidu Pärnumaa maleva linnakaitserühma parameedik
Kogu Kaitseliidule oli eraldatud vaid kaks kohta, pealegi kattus õppus nii tavapärase töönädalaga kui ka minu sünnipäevaga ja selle tähistamiseks plaanitud reisiga Barcelonasse. Ent kui jaanuari keskel saabus kiri osaluse kinnitamisega, hüppasin rõõmust, tühistasin suurema kahjutundeta kõik konkureerivad plaanid ning asusin mõttes lahinguvarustust pakkima. Märtsi teisel nädalal sõitsimegi Pärnust kahekesi Kaunasesse, et TCCC Combat Life Saver taseme kursus avatud meelega vastu võtta. Seda oli tarvis, sest programmis osales ka mitmeid juba kogenud meedikuid ning vaatamata täielikult ingliskeelsele õppele olid osad lõunariikidest kohale tulnud kursuslased üsna umbkeelsed.
MARILIN
Maad olid kuulamas ka juba kogenud koolitajad-kolleegid Soomest ja Lätist. Neile lisandusid vabatahtlikud ja tegevväelased Taanist, Gruusiast, Moldovast ning võõrustajariigist Leedust.
Seega ei olnud meie koolitajad just kadestamisväärses olukorras – info tuli edasi anda nii lihtsas keeles kui ka täpsetes kliinilistes nüanssides, pakkuda tuli konteksti erineva ettevalmistusega õppuritele ning kõike seda kultuuriliste ja keeleliste erinevuste kiuste. Instruktorid ise olid aga muljetavaldavalt mitmekesised – esindatud olid nii USA liitlased kui Leedu eriüksuse lahingumeedikud ja tsiviilmeditsiini spetsialistid.
KOOSTÖÖ PEAB TOIMIMA
Õppetöö teooria oli üles ehitatud NAEMT1 standardiseeritud programmile, mille ülesehitus on nii süsteemne, et isegi hommikune kohv tundus olevat osa protokollist. Seejuures said kolme esimese „teooriapäeva“ jooksul käsitletud kõik TCCC faasid: Care Under Fire, Tactical Field Care, Evacuation Care
Vahelduseks oli sisse pikitud ka praktilisi õpitube, kus harjutasime elupäästva esmaabi tehnikaid, keskendudes just keerulisematele kehapiirkondadele. Märkimisväärselt lahe kogemus oli „haava pakkimine“ mulaažil, mis mõõdab survetugevust kogu protsessi vältel. Selline visuaalne mõõdik koos lõppskooriga (kas verejooks peatati või mitte ja kui efektiivselt) on oluliselt informatiivsem kui eelnevatel koolitustel antud juhised „avalda survet“ või „topi auk täis“. Reaalsus on aga midagi muud – korrektse tehnikaga efektiivne tamponeerimine eeldab nii tugevat stabiilset (!) survet, et enam kui kahe tõsise verejooksuga haava tõhus järjestikku käsitlemine on füüsiline katsumus.
Mõistagi ei olnud kogu õpe vaid PowerPoint’i paraad – kursuse kaks viimast päeva keskendusidki vaid praktikale (sh lõpueksamile) grupitöö formaadis, kus neljaliikmelises meeskonnas sai igaüks olla mingis taktikalises situatsioonis meedik, assistent, jaoülem või kannatanu.
Grupid loodi teadlikult rahvusvahe-
lised ja keeleliselt mitmekesised. Üks suurimaid väärtusi selle formaadi juures oli õppida toime tulema olukorras, kus assistent ei räägi sinuga sama keelt või kannatanu kuulub kultuuriruumi, kus naisterahvas ei tohi meest füüsiliselt puudutada. Siin kujunesid suurepärasteks tööriistadeks kehakeel, viiped ja usaldus ning lõppkokkuvõttes sai meie grupp nende proovikividega hästi hakkama.
See on aga meeldetuletus kõigile –liitlasvägedega koostööd tehes võime paratamatult sattuda kõrvuti võitlejaga, kes on teisest riigist, teistsuguse väljaõppega ning lisaks kõigele keeleliselt kättesaamatu. Missioon, olgu see siis sõjaline, meditsiiniline või mõlemat, tuleb aga koostöös lõpuni viia.
Mulle äärmiselt kasuliku kogemusena toimus kogu praktiline sooritus linnalahingu olukorras, kus mängu toodi kottpimedad ja madalad keldrid, korrusmaja kõrgused ja droonid. Seejuures võib pealtnäha lihtne ülesanne – hinnata verejooksu, kontrollida teadvust, tagada hingamisteed, menetleda kõikvõimalikke eluohtlikke haavu – muutuda väga keeruliseks, kui seda tuleb täita stressifoonil pimeduse, suitsu, karjumise ja hooneprügi virvarris.
Koolituspäevad olid küll intensiivsed, kuid nende ülesehitus oli teadlikult toetav. Õhtud jäeti vabaks – igaüks sai valida, kas avastada Kaunase linna, higistada spordisaalis või lihtsalt istuda ja arutada päevaseid kogemusi kaitselinnaku mitte-nii-hubases koridoris.
Just need hilisõhtused arutelud osutusid üheks kursuse suurimaks lisandväärtuseks – arutatud sai eri riikide meditsiinikorraldust, varustuse kitsaskohti, riikide ettevalmistuse taset ning ka Ukraina lahingumeditsiini. Loodud kontaktid pole vaid Facebooki või LinkedIni sõbrakutsed – need on sisulised, koostööks ettevalmistavad suhted. Näiteks on kursusel loodud kontakti alusel juba planeerimisel ühine linnalahinguõppus koostöös Soome MPKga (Maanpuolustuskuolutusyhdistus ehk soomlaste vaste meie Kaitseliidule). Aeg näitab, kui kaugele jõuame Läti kolleegidega.
MK1 EI OLE PIISAV
Taktikaline lahingukannatanu käsitlus ei ole pelgalt tehnika, see on mõtteviis, mille omandamine koos erinevate NATO liitlastega on enamat kui individuaalne professionaalne areng. Leian, et unifitseeritud õppeprogramm toetab meie õppusi liitlasvägedega ning annab meile ühise „meditsiinilise keele“, mis omakorda aitab vähendada eksimusi ja suurendada abi andmise tõhusust ka reaalses konfliktis.
Rõõm on tõdeda, et lisaks omandatud sertifikaadile on Pärnu linnakaitserühmal sügiseks plaanis ASM (All Service Members) tasemel vabatahtlike sõdurite koolitamine.
Nagu kõnealune Combat Life Saver kursus, põhineb ka ASM kursus standardiseeritud formaadil ning, nagu nimigi viitab, peaks olema osa iga sõduri baasoskusest.
Kaitseliit on teinud minust korraliku meditsiinientusiasti ning tänaseks olen veendunud, et vaid MK1-l põhinevad koolitused ei ole kaugelt piisavad, tagamaks meie üksuste toimetulekut kõigi sõjaolukorras ette tulevate väljakutsetega. Seega on mul ka väike lootus, et see ühepäevane ASM kursus saab edaspidi suuremat kõlapinda ja koolitatuid ei loe me mitte üksiksõdurite, vaid rühmade tasemel.
Kokkuvõtteks – kui järgmisel aastal tuleb kutse sarnasele kursusele, siis soovitan julgelt osa võtta! Kaitseliit on korraldamises ülitoetav ning eelmainitud rahvusvaheline formaat väärtus omaette.
Teadupärast on lahingumeditsiin Vene-Ukraina sõjalise konflikti alusel pidevas analüüsis ning muudatusi tehakse ka abi osutamise tehnikates. Sellelaadsed kursused tagavad, et kursandid saavad koolitatud värskeimate põhimõtete alusel. Mina igatahes uurin võimalusi, millal ja kus on võimalik osaleda järgmise tasandi, Combat Medic kursusel.
VIIDE:
1 NAEMT – National Association of Emergency Medical Technicians, rahvusvaheline erakorralise meditsiini tehnikute ja parameedikute kutseorganisatsioon, mis asutati 1975. aastal Ameerika Ühendriikides.
Nkk Grimmi- ja matkeGrupp
ehk mis teater see oN?
Kus naiskodukaitsjad on oma kohvritele koha leidnud, seal verd lendab. Nii saab ühte lausesse kokku võtta paljud Eestis korraldatud inimkannatanutega õppused.
Õnneks lendab ainult kunstverd ja keegi siin päriselt haiget ei saa … eriti. Grimmi- ja imiteerimisgrupi kogenumad liikmed siiski teavad juba, et kui sulle päästmisrutus suure saapaga pisut peale ei astuta või hapnikuballooniga pähe ei koputata, siis pole see mingi õige mäng.
Ka aprillis, kui Pärnus teeb reisilennuk ebaõnnestunud hädamaandumise ja tekkinud hädaolukorda lahendavad koostöös Tallinna lennujaam, pääste, politsei, kiirabi, keskkonnaamet ning Pärnu haigla EMO, kurdab sõber õhtul pärast pääsemist, et tema küll ei tea, mismoodi talle otsaette üks plaaniväline muhk on tekkinud. Anamneesis amneesia, targutan vastu ja hõõrun mõtlikult oma vasakut kätt, millel punetab pikk tundmatut päritolu kriimustus.
Pärnu lennuvälja taga metsas kollases telgis toimetav, meditsiinigrupi liikmetest koosnev rühm, kelle löögirusika saabumist oodatakse pikisilmi üle Eesti, ei sisalda endas rangelt võttes siiski vaid Pärnumaa naiskodukaitsjaid, kaasa löövad ka profid Saaremaa ja Harju ringkonnast.
Tekst: LY MÄEMURD , vabatahtlik autor
Telgis on soe. Üsna segiläbi, ent siiski organiseeritult siblivad siin ringi meigikäsnade ja verepudelitega varustatud vilkad käed ning võltsis päikesekarva valguses välguvad erinevad paljad kehaosad, mis peagi muutuvad tundmatuseni. Kellegi käest turritab taeva poole jõhkra väljanägemisega haljas metallitükk, teisel on mõlema reie esiküljed ja suur osa käsivarrest kaetud õõvastavate põletusvillidega. Alates šokikahvatusest ja laubal pärlendavatest vaevahigipiiskadest kuni üliraskete traumade ja amputatsioonideni välja ei ole situatsiooni, mida need grimmivõlurid luua ei suudaks. Legend nõuab IIb astme põletust? Palun väga, kunstnikud modelleerivad ja rollimängijad serveerivad teile soovitud seisundi. Kõhuhaav koos sealt rippuvate organitega? Ikka, oleme varemgi teinud!
Rollikaardid legendidega muudkui vahetuvad, kui uksest siseneb järjest uusi lõuendeid, millele maalida.
„Kas kellelgi on okset?“ hüüab siinne vägede ülemjuhataja üle telgiukse õue. Vaikus. „Okset, kuulge, mul on okset vaja!“ tõstab kange naine häält ega jäta pommimist. Meenubki mulle
see kaerasmuuti pakike, mille hommikul igaks juhuks seljakotti pistsin, ja neelatades loovutan oma lõunaoote vuntsideta kindralile, kes saagi üle rõõmustades telki tagasi suundub. Kaneelimaitseline okse on mängijate jaoks luksus, sest läbi on tulnud ajada ka oluliselt vähem veetlevaid sõnu kannatavate ollustega, mida grimmija kindel käsi sulle lahkelt suhu, lõuale ja krae vahele valab.
Minul seekord oksendamist ette näha pole, nõnda tunnen end mõni aeg hiljem koos kahe kaaslasega sügavale metsa suundudes rõõmsa ja roosana. Meie läheme lennuõnnetuses teadmata kaduma, lootes peagi siiski üles leitud saada.
Ilm on küll päikeseline, aga tuuline, ja nii hakkab pärast pooletunnist künka taga istumist tekkima tunne, et alajahtumist polegi varsti enam vaja mängida. Mööda selga hiilib värin ja kuskilt hammaste kandist kostab kahtlast klõbinat. Kaaslane metsa teisest otsast ütleb, et külm on. Jah, mul ka. Temal tõmbavat mõlemad jalad juba krampi. Noh, minul surid jälle tagapalged ära, eks trumpa SEE üle ...
Helistan õppuse juhile, plagistan oma mure torusse ja lippan päästjate juurde tekke tooma. Tagasi jõudes on nii hea soe sees, et mähkun kähku teki sisse, sätin seljakoti künkajalamile ja potsatan istuma. Kuulen samaaegselt, kuidas kotis miski lömastub ja lennukisse jäänud sõbrad taamal appi karjuvad, ent püsin vait kui kult rukkis. Lennuväljal röögib üks lõoke, nii et kurk hell. Mina olen kannatlik ja ootan, sest mul on missioon.
Ilmselt olen vahepeal tukkuma jäänud, sest järgmises mälupildis tonksab mu lõuga üleval hoidvaid käsi niiske koon ja kaks pruuni särasilma vaatavad otse südame põhja välja. Veel põgus vaikusehetk, siis kannab saabuja minu ümber ringe tehes täiest kõrist ette, et olen leitud. Peagi saabub ka koerajuht, mind viiakse metsast välja ja saadetakse virtuaalse ametniku saatel eespool olevasse ajutisse ravipunkti, politseikoer aga liigub otsima järgmisi kannatanuid.
Ravipunkt, see on teisisõnu Pärnu kiirabi katastroofihaagisest pärit suur punane telk, palju veriseid inimesi ja veel rohkem meedikuid. Olen muidu üsna hea veenja, aga siin ei võeta mu juttu täielikust tervisest mingi tõena ja nõnda saan talutatud telgi tagumisse otsa voodile lamama. Soojade kätega meedik küsib triaažikaarti täites, kuidas ma siia sain. „Bussiga,“ vastan mõtlematult. Skeptilise kulmukergituse peale parandan end kiirelt: „Ei, lennukiga ikka!“
Pärast pikka siirast silmavaadet saan rohelise kaardi, liikumaks kiirabiga edasi järgmisesse etappi ehk Pärnu haigla EMOsse, kus teised vildakad ja vigased juba ees. Hommikune oksekindral istub sidemetesse mähitud peaga ooteruumis, teised meikarid vedelevad katkistena kes siin, kes seal. Mina teen koridoris väikese ratastoolitantsu.
Grimmirahval on täiesti tavaline tööpäev.
14. juuNi vaikiv mälestusüritus „ma
ei uNusta siNd!“
14. juunil lehvivad taas enam kui 80 raudteejaamas üle Eesti must-valged leinalindid. Tegemist on Naiskodukaitse algatatud vaikse mälestusüritusega „Ma ei unusta Sind!“, mis tuletab meelde 1941. aasta 14. juuni traagilisi sündmusi –massiküüditamist, mis lõhkus tuhandeid Eesti perekondi ja jättis sügavad haavad meie rahva ajalukku.
Tekst: VERONIKA LAAKSO , vabatahtlik autor
Seekord suunab mälestusüritus tähelepanu poiste ja noormeeste küüditamisele, sest tänavu tähistavad Noored Kotkad oma 95. aastapäeva.
1941. aasta juuniküüditamise käigus viidi Eestist Venemaale ligikaudu 10 000 inimest. Paljud küüditatutest olid seotud Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega – arvatavalt isegi üle kahe kolmandiku. Mälestamaks repressioonide ohvreid, seovad naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred 14. juunil leinalindid enam kui 80 raudteejaama üle Eesti ning Saaremaa ja Hiiumaa sadamatesse.
SEITSE LAST – ÜKS PURUSTATUD PERE Kaitseliidu noorteorganisatsioon Noored Kotkad oli suur, aktiivne ja kasvav organisatsioon – 1939. aasta lõpus kuulus sinna 18 715 liiget. Need noored muutusid oma isamaalisuse, aktiivsuse ja peretausta tõttu nõukogude võimu silmis ohuks, mistõttu neist said juba varases eas sihtmärgid. Ainuüksi 1941. aasta juunis
küüditati Venemaale vähemalt 1480 poissi vanuses 7–17. Küüditamised aga jätkusid ja ohvreid lisandus.
Enamik poisse küüditati kaitseliitlasest isa või naiskodukaitsjast ema pereliikmena. Memoriaali andmebaasist leiab noorkotkastena märgitud vaid 13 poissi.
Nelja sama pere poisi nimede tagant koorub seitsmelapselise perekonna südantlõhestav lugu. 1941. aasta 14. juuni varahommikul tuldi järele Tartumaal Konguta vallas elanud kapten KarlEduard Lambi perele. Perepea oli sunnitud poole tunni jooksul võtma enda ja oma seitsme lapse asjad ning kodumaalt lahkuma. Kuus poega viidi koos isaga vangilaagrisse. 13aastane tütar küüditati võõrale maale perest lahus.
Laste isa kapten KarlEduard Lamp suri juba samal aastal eeluurimisvanglas. Ta oli muuhulgas Puhja kihelkonna Kaitseliidu organiseerija, Võrtsjärve Kaitseliidu varasem malevkonnapealik ning Julius Kuperjanovi sõjakooli ja võitluskaaslane.
Laste ema EllaJohanna Lamp oli Konguta Naiskodukaitse esinaine, kuid tema oli surnud juba kevadel 1940. Elu raskete keerdkäikude tõttu said kõik selle pere lapsed Eestis kokku alles 17 aastat hiljem.
VAIKSEKS JÄÄNUD VIHIK
Arhiividokumentides noorkotkaste jälgi otsides tuli esile ka teise pere lugu. 1941. aasta juuniküüditamise ajal viidi Kuivajõe vallast ära äriomanik, kaitseliitlane ja vaps Jüri Hinnobert. Talle määrati 10 aastat sunnitööd, kuid Jüri suri 1943. aastal. Tema naine Salme ja poeg Vello vabanesid asumiselt 1957. aastal. Salme oli enne sõda Tuhala Maanaisteseltsi esinaine ja Vello Tuhala rühma noorkotkas.
Rahvusarhiivis on säilinud noorkotkaste koosolekuraamat – vihik, kuhu on kirja pandud rühma tegevused ja otsused. Viimane sissekanne pärineb 15. maist 1940, mil 13aastane Vello lubas minna Harjumaa noorkotkaste üldlaagrisse.
Me ei tea, kas ta sinna laagrisse jõudis, sest 27. juunil 1940 Kaitseliit
likvideeriti, kuid teame, et vähem kui aasta hiljem viidi Vello Siberisse ja ta vabanes sealt alles päev enne oma 31. sünnipäeva.
TÄNASTE NOORKOTKASTE JUURED
Tänavuse mälestusürituse lavastatud fotol on vennad Markus ja Sander Laving Viimsi Noorte Kotkaste rühmast, kelle vanavanaisad olid samuti küüditamise ohvrid.
mille eest ta 1946. aastal arreteeriti ja Venemaale saadeti. Talle määrati karistuseks 10 + 5 aastat.
Peeter vabanes 1954. aastal, kuid endisest tugevast turskest mehest oli järele jäänud vaid vari. Oma varasemat elu ei saanud ta enam kunagi tagasi.
saadeti asumisele KaugItta Magadani oblastisse. Tänu oma kuldsetele kätele, pillimängu ja lauluoskusele suutis ta raske asumisaja üle elada. Kodumaale naastes sai südamlikust ja toredast Friedrichist hinnatud plekksepp ning mitmel Tartu Ülikooli hoonel on tänini tema pandud katus.
Poiste isa, Kaitseliidu Männiku malevkonna tegevliige Marko Laving rääkis oma vanaisade loo. Tema isapoolne vanaisa Peeter Laving töötas Eesti Pangas finantsjuhina. Saksa ajal värvati ta julgeolekupolitseisse,
Marko emapoolne vanaisa Friedrich Sergk oli veendunud vägivallavastane ega soovinud sõjategevuses osaleda. Ta elas maal oma õe juures ning kui teda otsima tuldi, pages metsa varjule. Friedrich hoidus nii Saksa kui ka Nõukogude võimude eest. Mõni aasta enne Stalini surma ta siiski tabati ning
Need lood ei ole erandid – peaaegu igal Eesti perel on rääkida repressioonidest oma lugu. Kui näed 14. juunil raudteejaamades leinalinte, peatu hetkeks ja mõtle, kui suur on meie õnn elada vabas Eestis.
Naiskodukaitse langetab sel päeval pea ja lausub: „Ma ei unusta Sind!“
Naiskodukaitse
leiu lepik 230 pärNumaa Naise kiNdlakäeliNe juht
Leiu Lepik Admiral Pitka luurevõistlusel elukaaslasele kaasa elamas.
Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esinaine Leiu Lepik oli aastaid kodutütar ja nii oli loogiline jätkata Naiskodukaitses.
Kui 2019. aastal loodi Vändra jaoskond, asus Leiu seda juhtima. Täna on ta kogenud ringkonnajuht ning ütleb kindlusega, et on organisatsioonist saanud palju rohkem, kui liitudes oodata oskas.
Tekst: KATRI LINDAU , vabatahtlik autor
Kohe pärast Naiskodukaitsega liitumist osutus Lepik valituks jaoskonna juhatusse. Seejärel oli ta aastakese jaoskonna esinaine ning kuulus samal ajal ka ringkonna juhatusse.
Kuidas sai sinust ringkonna esinaine? „Kui tuli uue ringkonna esinaise valimise aeg, siis tundsin, et tahan selle rolli endale võtta, ja kandideerisin. Jaoskonna esinaisena nägin mitmeid
kohti, mida saaks parendada. Mulle väga meeldib organiseerida ja korraldada. Ringkonna esinaisena saab seda palju teha.
Täna on minu peamine ülesanne hoida fookust ja suurt pilti, suunata jaoskondade esinaisi nende töös. Nemad on ringkonna esinaise ja ringkonna juhatuse käepikendused. Pidev koostöö ja üksteisemõistmine on meeskonna toimimiseks üliolulised.
Üldpildis on mured kõikjal sarnased: passiivsed liikmed, raskused endale rolli leidmisega, vabatahtlike juhtide puudus. Olen tänulik meie jaoskondade juhtidele, kes nii suure südamega oma vabatahtlikku tööd teevad ja probleeme lahendavad. Ringkonna esinaisena tunnen, et ei pea liigselt muretsema ja saan kindel olla, et ülesanded saavad täidetud.
230 naise juhtimine on suur vastutus ja olen oma ülesannet võtnud täie tõsidusega. Mul on kodus väga toetav elukaaslane, tänu kellele mul õnnestub nii palju panustada. Mõnel koolitusel on kaasas terve pere – mees on vabatahtlik instruktor ja lapsed saavad ka kodust välja.
Naiskodukaitse on andnud mulle suure tutvusringkonna. Igal sügisel saame esinaistega kokku, nii tore on näha ja kuulda, kuidas teises Eesti otsas toimetatakse. Ükskõik, kuhu linna ma satun,
kes oN kes: pärNumaa riNGkoNNa jaoskoNdade 8 juhti
KIRSTI TOODU, Pärnu jaoskonna esinaine
Nelja tütre ema Kirsti Toodu on senise elu töötanud avaliku sektori finantsvaldkonnas, kuid äsja lõpetas ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli kutseõppes erakorralise meditsiini tehniku eriala. Naiskodukaitses on Kirsti ühiste väärtuste pärast. „See on riik, mis on minu riik. Ja seda riiki, seda vabadust hoian mina oma elu hinnaga,“ selgitab ta. „Kõik muu – koolitused, uued oskused, inimesed, proovikivid – on puhas boonus,“ on ta rahul.
„On palju naisi, kelle pealehakkamist, nutikust, sportlikkust ma tõeliselt imetlen. Tundub, et naised elavad mingites paralleeluniversumites, sest 24 tunniga lihtsalt ei ole võimalik nii palju tegutseda,“ kiidab Kirsti Pärnumaa naisi.
MARILIN JÄRV, Vana-Pärnu jaoskonna esinaine
Marilin Järv, omadele Mari, on VanaPärnu jaoskonna värske juht, kes lisaks sellele panustab ringkonna ja maleva meditsiinivaldkonnas. Naiskodukaitse vabatahtliku juhi kogemus on Maril veel väike, kuid tal on ideed, mida püüab rakendada.
„Inimesed tahavad olla osa millestki, mille üle nad on uhked, mille eest nad on valmis võitlema ja ohvreid tooma ja mida nad usaldavad“ – see Howard Schultsi mõte on üks neist, millest Mari lähtub. „Juhtide ehk tähtsaim ja raskeim ülesanne on säilitada ja arendada seda tunnet, mis liikme vabatahtlikuna riigikaitselisse organisatsiooni tõi,“ selgitab ta.
ERAKOGU
võin kindel olla, et tunnen seal mõnda naiskodukaitsjat.“
Mille poolest Pärnumaa ringkond teistest eristub?
„Meil on VINGED naised. Viimaste aastatega on ringkonna liikmete arv peaaegu kahekordistunud. See on olnud meile intensiivne aeg, et kõik värsked liikmed koolitada ja olla kindel, et keegi ei jääks unarusse.
Oleme leidnud neile väljundi ja jaoskondade juhtide suure töö tulemusena on ka passiivsed liikmed leidnud endale ülesanded. Tänu sellele panustame mitmekesistes rollides: lööme kaasa kogukonna harimises, toimetame sihtüksuste ja sõjaaja ametikohtadel, toetame Pärnumaa malevat. Naistel on sära silmis ja tahtmine anda oma osa.
Arvan, et meie ringkond on väga esinduslik ja heas mõttes märgatud. Asjalikud naised toimetavad mitmel rindel ja on paljudele eeskujuks.“
Mis on Pärnumaa ringkonnale lähiaastate suurim proovikivi?
Selle aasta tähtsündmus on kindlasti võidupüha paraad. Saame olla väga oluline osa suurest pildist. Lisaks
marssimisele on meie naistel veel väga palju tähtsaid ülesandeid, mis toetavad paraadi õnnestumist.
Pikemas plaanis on oluline jätkata alustatud teed uute juhtide leidmisel ja koolitamisel. Pahatihti ei ole jaoskonna juhatused või esinaiste kohad populaarsed ametid ja neid ülesandeid täidavad naised, kes panustavad juba niigi viiel erineval viisil.
Peame saavutama selle, et üldkoosolekutel oleks kandidatuuri esitanud mitu inimest ja pink oleks pikk. Selleks aga tuleb teha korralik eeltöö ametite tutvustamisel ning pärast rollidesse valimist uusi juhte aidata ja suunata.
Sel aastal näiteks tegime esimest korda õppepäeva „Juhtide ABC“. Tagasisidest tuli välja, et see oli väga vajalik isegi mitmeid aastaid juhirollis olnud inimestele.
Samuti peame jätkama koolitamist ja suurendama esiti enda liikmete ja siis kõigi elanike kriisivalmidusoskusi ja -teadmisi. Mida rohkem on inimesi, kes
KAIT KOSENKRANIUS,
Are jaoskonna esinaine
Are jaoskonna esinaine
Kait Kosenkranius alustas aastal 2007 Paikuse kodutütarde rühma toetajaliikmena.
„Seal puutusin kokku eeskätt paljude kaitseliitlastega ning 2016. aastal astusin Kaitseliidu liikmeks.
Ja kui mõned aastad hiljem Lääne maakaitseringkonna meditsiinispetsialistina tööle asusin, oli mu naaberkabineti asunikuks naiskodukaitse instruktor Karme Tammist,“ meenutab Kait, kuidas inspireeriv instruktor pani ta 2020. aastal kirjutama ümberastumise avaldust. Täna on Kait hinnatud vabatahtlik juht Naiskodukaitse ridades.
oskavad end ise aidata ja tänu sellele ka oma peret ja lähedasi toetada, seda kindlamalt oleme kaitstud ja kõigeks valmis.
Meie, naiskodukaitsjate roll on Pärnumaal väga oluline. Meie olemasolust ollakse teadlikud. Seda ilmestavad mitmekümned kutsed erinevatele külapäevadele, seminaridele ja suvepäevadele. Meid kutsutakse rääkima kriisivalmidusest, metsas hakkamasaamisest ja nii edasi. Samuti oleme esindatud omavalitsuste kriisikomisjonides, et anda oma vaade evakuatsiooni teemadel.“
Millist nõu annaksid Naiskodukaitse juhtidele?
„Naudi oma aega sellel ametikohal. Võta kõiki kogemusi positiivselt – isegi kui midagi väga viltu läheb. Igast õnnestumisest ja ebaõnnestumisest on midagi kõrva taha panna. Need oskused, mida Naiskodukaitses saame, on hindamatud ja suurendavad iga inimese väärtust. Mitte ainult meie organisatsioonis, vaid ka eraelus ja töökohal.“
ANNIKA MÕTTUS, Ülejõe jaoskonna esinaine
Ülejõe esinainejaoskonna
Annika Mõttus liitus Naiskodukaitsega 2021. aastal pärast põhjalikku kaalumist: „Mind moti veeris peamiselt soov olla teadlikum ja paremini kriisideks valmis – tahtsin olla selline kodanik, kes oskab teisi abistada, mitte ei vaja ise abi.
Tänaseks võin kindlalt öelda, et see on olnud mu elu üks parimaid otsuseid. Naiskodukaitse on and nud mulle võimaluse kuuluda kogukonda, kus ini mesed jagavad sarnaseid väärtusi, ning pakkunud rohkelt võimalusi õppida ja uusi oskusi omandada,“ lisab ta.
Annika kiidab Pärnumaa naisi. „Ka mina ise saan nendest tublidest ja eeskujulikest naistest innus tust – just nende tegutsemistahe ja püsivus aitavad mul end taas kokku võtta, kui motivatsioon hetkeks raugeb. Selline kogukond annab jõudu ja tuge,“ kinnitab ta.
ANNELI PESTI, Saarde jaoskonna esinaine
Saarde jaoskonna esinaine Anneli Pesti veab lisaks ka kohalikku Noorte Kotkaste rühma. Anneli tunnistab, et Naiskodukaitse on teda mugavustsoonist välja toonud ning pannud tegema asju, mis poleks olnud tema esimene valik. „Põnev on, et ma teen kõike risti vastupidi sellele, mida olen kunagi endast uskunud. Ma pole kunagi armastanud telgis ööbida, veel vähem öösel metsas. Naiskodukaitse on kõike seda muutnud,“ arutleb Anneli, kes on vastu võtnud kõik organisatsiooni pakutud väljakutsed. „Olen olnud ligi üheksa aastat Naiskodukaitse liige ja enamiku ajast kas juhatuses või juhtival kohal.“ Tegevliikmetele soovitab ta: „Julge vastu võtta juhtival ametikoha vastutus, just jaoskonna esinaisena või aseesinaisena. See ei ole midagi hullu, aga annab väga hea kogemuse.“
AIRIN LAASMA, Vändra jaoskonna esinaine
Lasteaiaõpetaja Airin
Laasma asus Vändra jaoskonda juhtima jätkuna varasemale tööle jaoskonna juhatuses, kui Leiu Lepik suundus ringkonda juhtima.
„Kodumaaga seotud väärtused on mul juba lapsepõlvest saati südames,“ räägib Airin. „Võtsin kaua hoogu, sest arvasin nagu paljud teisedki, et mul ei jätku organisatsiooni jaoks piisavalt aega.“ Kuid juba aasta pärast Naiskodukaitsega liitumist võttis ta ka Kodutütarde noortejuhi rolli ning peab seda üheks oma elu parimaks otsuseks. „Noortelt saadud siiras emotsioon on edasiviiv jõud,“ on tema sõnul võimalik Naiskodukaitse ja noortejuhi tegevused ühendada ning ise sellest kogemusest võita.
AVE AASLAID, Tori jaoskonna esinaine
Ave Aaslaid on Tori jaoskonna asutajaliige ning tänane esinaine. Tema päevad on täidetud töö, vabatahtlike tegevuste, näiteringi ja kogukonnaüritustega.
„Naiskodukaitse pakub mitmekülgseid võimalusi panustada riigikaitsesse ja laiemalt ühiskonna turvalisemaks muutmisesse. See annab julgust, kogemusi ja teadmisi, aitab avastada iseennast ja oma võimeid. Soovin olla osake lahendusest, mitte probleemist,“ selgitab Ave.
Tori jaoskond käib ühte jalga Eesti Sõjameeste Mälestuskirikuga. „Oleme võtnud südameasjaks hoida oma kodukirikut. Tori naised on esindatud kõikidel mälestus ja tänujumalateenistustel ning traditsiooniliselt kaunistame võidupühal kiriku omakorjatud põllulilledega,“ räägib Ave.
REILIKA KIVISELG, Uulu jaoskonna esinaine
Reilika on nagu hunt Kriimsilm, kuid seitsme ameti asemel on tal seitse last. Kuid ka ameteid on tal peoga – töötab tegevusjuhenda jana, on jalgpallitreeneri abi, juhendab spordiringi, toimetab abipolitseinikuna ning midagi jäi kindlasti mainimata.
„Seda võib tunduda palju, aga ma ise näen vaimu silmas ühte tervikut ja tean, kuhu jõuda soovin,“ räägib toimekas naine. Ka tema karjäär Naiskodu kaitses on olnud kiire: 2023. aastal osales ta „Ole valmis“ laagris Võrumaal, tegi seal otsuse organi satsiooniga liituda ning Uulu jaoskonna loomisel asus selle esimeseks juhiks. „Olen tänulik Pärnu jaoskonnale, kes usaldas mind ja andis uue liik mena kohe võimaluse juhatuse toimetamist lähe malt vaadelda,“ tänab ta vabatahtlikke kolleege.
ERAKOGU
ERAKOGU
kariNa-mirtel dervojed: alati kohal, alati südameGa
Aasta kodutütar 2024 Karina-Mirtel Dervojed on särasilmne noor, kes on jõudnud juba palju korda saata. Kõik algas aastal 2015, kui Karina ema nägi, et Pärnus on kodutütarde rühm, ja pani tüdruku sinna kirja.
Tekst: MARTHA PAIMLA , kodutütar
Karina emagi oli olnud kodutütar, mistõttu ta mõtles, kui lahe oleks, kui tema tütar liiguks sama rada. Karina rühmajuhtideks sattusid Aina ja Alar. Esimene aasta oli Karinale raske, kuid rühmajuhid oma vahvate mängude ja ideedega aitasid tal sisse elada ja teistega kokku sulada.
Esimene meeldejäävam mälestus on Karinal ühest algusaja laagrist. Laager korraldati Potsepal ja ühel õhtul oli kavas luuremäng. Noored pidid metsast koti üles leidma. Et kõik oleks põnevam, oli kaasatud ka vastutegevus. Ühel hetkel saigi vastutegevus Karina ja tema tiiva kätte.
Aga Karina pole allaandja tüüp. Sporditüdruk, nagu ta on, pani ta jooksu. Kui ta viimaks arvas, et on pääsenud, ja end väikese puu taha peitis, saadi ta kätte. Muheledes meenutab Karina, et sealtpeale põhjustab vastutegevus talle väikest psüühilist traumat. Kuigi tegelikult polnud hullu midagi, pärast kinninabimist pakuti talle hoopis küpsist ja teed.
KÕIGE MEELDEJÄÄVAM
Järgmine mälupilt pärineb samuti laagrist, kuid paar aastat hilisemast. Oli maakonna laager Tihemetsas ja õppepunktide läbimiseks pandi võistkonnad kokku täiesti suvaliselt. „Kõik olid omavahel suhteliselt võõrad, kuid saime kohe sõpradeks ja naljatasime terve päeva,“ räägib Karina sellesse päeva tagasi vaadates.
Punkte tuli läbida palju, aga Karinale on meelde jäänud üks hetk, mil nad olid jõudnud Allikukivi koobasteni ja neist möödus noorpaar, kes mõlemad suitsetasid, mille peale Karina ütles: „Uuhh!“ Kõigile tundus see sel hetkel nii naljakas, et terve seltskond puhkes laginal naerma. Asja tegi veel naljakamaks, et üks poiss naeris natuke kajaka moodi, igatahes kogu ülejäänud laagriaja piisas sellest sõnast, et kõik naerma pahvataksid. Sellest sai nende rühma sisenali.
Karina kõige meeldejäävam tunnustus on aasta kodutütre tiitel, mille ta sai selle aasta alguses. „See tunne on kirjeldamatu, kui loetakse ette aasta kodutütre tutvustust ja sa näed, kuidas Aina lihtsalt nutab, sest ta teab, et selle tiitli saan mina. Ja see hetk, kui öeldakse mu nimi ning ma sinna ette lähen, see ei lähe mul kunagi meelest,“ lausub Karina. Ta rühm oli väga toetav, rõõmus, uhke ja muidugi täis motivatsiooni, et olla sama hea kui tema.
RAHU, AINULT RAHU
Kodutütre aastatele tagasi vaadates olidki Karina lemmikuteks laagrid ja metsavõistlused. Esialgu pigem laagrid ja hilisematel aastatel pigem võistlused. Just seal sai näidata, milleks ta võimeline on, ja end proovile panna. Eriti viimased võistlused, kus ta teadis oma sõpradega, et need jäävad neile kõigile koos viimaseks. See pani veel rohkem pingutama ja sealt tulid ka need head tulemused.
Kodutütrena õpitu on Karinat aidanud ka kooli- ja tavaelus. Näiteks geograafiatunnis sai ta kaardiõpetusest paremini aru ja oskas teisi aidata. Gümnaasiumis riigikaitsetunnis õnnestus tal oma teadmisi proovile panna viktoriinil Hakk, kus ta saavutas teise koha.
Aga need pole ainsad asjad, mida Kaitseliitu kuulumine õpetab. Üks peamisi
oskusi, mida Karina oluliseks peab, on olukordades rahulikuks jäämine ja kindel hoiak, et kõik saab korda, igal olukorral on lahendus. Samuti pole võõrastega suhtlemine talle enam nii keeruline.
JÕUAB PALJU
Ka ajaplaneerimine on üks Karina-Mirteli tugevamaid külgi, tänu millele ta jõudis ja jõuab siiamaani igale poole. Nii suudab ta oma ellu mahutada peale Kaitseliidu veel tegutsemise matemaatika eraõpetajana, lapsehoidjateenuse pakkumise, jalgpallimängu ja jalgpallikohtuniku ameti.
Ent Kaitseliit on ikkagi esimesel kohal. „Patt oleks ju mitte minna, mu rühm on liiga lahe, et seda üle lasta. Mõtlen alati sellele, et Kodutütred saavad kunagi läbi, aga muud asjad siin maailmas mitte,“ arutleb Karina.
Just sõprade pärast üritas ta kohal olla igal pool ja igal ajal. Ajapikku tekkis tal oma sõpruskond, kellega koos võistelda, niisama väljas käia ja kelle pärast loomulikult igal esmaspäeval koondusele tulla. „Üks lahedamaid asju, mis ma oma pundiga olen teinud, oli kindlasti see, kui me läksime pildistama. See oli nii lahe ja pildid olid
hiljem veel lahedamad,“ räägib Karina. Karina julgustab kõiki Kaitseliiduga liituma. See on andnud talle parimad sõbrad kogu eluks, õpetlikke kogemusi, korvitäie uusi teadmisi ja võimaluse panustada Eesti riigikaitsesse.
„Suur pluss on ka see, et see organisatsioon on tasuta, mis tähendab, et igaüks võib meiega ühineda,“ ütleb ta. Veel üks asi, millest ei saa ka Karina mööda vaadata, on uhkustunne, mis sinus tekib, kui saad kusagil olla vormis, nii et inimesed näevad, kustkohast sa tuled ja mida teed.
kodutütarde ja Noorte kotkaste pärNu rühm: iNspiratsiooN koostÖÖst
ja sõprusest
Kodutütarde ja Noorte Kotkaste Pärnu rühmad hakkavad silma oma ühtehoidvuse ja tegususega. Jah, kuigi tegu on Kaitseliidu kahe omaette noorteorganisatsiooniga, tegutsevad nad enamasti ühiselt.
Tekst: KARINA-MIRTEL DERVOJED , aasta kodutütar
Pärnakate ridades on ligi poolsada noort, kellest iganädalastel koondustel osaleb enamasti 30 ringis. Neid ühendab tõeline sõprus ja motiveeritus ning nõnda on rühmad teineteist inspireerinud juba 11 aastat. Rühmade eestvedajateks on särav noortejuhtide tandem – Aina Tarvis ja Alar Tamm.
HOIAK MÄÄRAB
Pärnu rühmade tugevus peitub rõõmus ja ühistöös, mis algab noorte enda
algatusest ja kokkulepetest. Siin ei ole kohta sunnile – igale tegevusele lähenetakse entusiasmi ja positiivse hoiakuga.
Iga võit on rühma ühine võit ja raskusedki ei heiduta. Negatiivseid kogemusi rühmas ei märgata, sest igast katsumusest leitakse õppetunde, mis liidavad noori veelgi enam. Pärast matka või võistlust kogunetakse alati, et jagada emotsioone ja arutada, mida värskelt omandatud kogemus-
test õppida. „Auhinnad ja esikohad pole meile kõige tähtsamad,“ sõnab noortejuht Aina Tarvis. „Olulisemad on omandatud teadmised ja tugevad suhted, mis meid edasi viivad.“
TUGEV RÜHMAVAIM
Kui küsida, mis on rühmas just noorte jaoks kõige lahedam, vastavad nad kui ühest suust, et seltskond. Iga rühmaliige on eriline, lahe ja abivalmis ning koos olles tekib alati lõbus ja soe õhkkond. Rühmas tunneb igaüks end nagu
kodus. Siin ei kardeta oma muret või rõõmu jagada, sest ümbritseb toetav ja kuulav kogukond. Samuti on noortele oluline iganädalane kokkusaamine, kus alati õpitakse midagi uut ja huvitavat. Tegus kaasalöömine ja tugev meeskonnatunne teevad Pärnu rühma eriliseks – kõik liikmed tunnevad siin end tähtsa ja väärtuslikuna.
Tugev rühmavaim on justkui kütus, mis hoiab motivatsiooni kõrgel ja viib igaühe saavutused uuele tasemele. Hea koostöö ja rühma ühtekuuluvustunne loovad keskkonna, kus iga liige tunneb end väärtusliku osana tervikust.
Kui seda tunnet ei oleks, oleksid ka tulemused pigem keskpärased. Oma rühmas elame alati üksteisele kaasa – olgu selleks rühmamäng või mõne liikme isiklik saavutus. Pidev toetus ja ühine panustamine kasvatavad enesekindlust ja ambitsiooni.
Tulemused räägivad enda eest: kui rühm on ühtne ja tugev, siis saavutavad kõik selle liikmed rohkem, kui alguses võimalikuks pidasid. Tugev rühmavaim ei paranda mitte ainult tulemusi, vaid muudab ka teekonna saavutusteni nauditavaks ja inspireerivaks.
JUHT LOEB
Ühtekuuluvustunde ja tugeva rühmavaimu kujundamisel on kõige suurem osa rühmajuhil. Alar Tamme sõnul algab kõik juhi neutraalsusest ja oskusest olla eeskujuks. Hindamatu on juhi võime jätta kõrvale eelarvamused ja keskenduda iga liikme tugevustele, sellist suhtumist õpivad temalt ka noored. Kui juht on kättesaadav, avatud ja valmis oma vigadest õppima, loob see usaldust ning tugevdab rühma sidusust. Raskustes suudab hea juht säilitada rahu ja lahendada olukorrad konstruktiivselt, keskendudes lahendustele, mitte süüdlastele. Juht peab suutma analüüsida ka iseenda käitumist ning vajadusel seda korrigeerida, et toetada rühma heaolu.
Alar Tamm ütleb tabavalt: „Kui üks inimene on motiveeritud, suudab ta nakatada ka teisi.“ Juht, kes suudab
ühise energia lumepallina veerema panna, on võimeline looma tugeva, ühtehoidva ja inspireeritud rühma.
KAARDIPAKK JA SIPELGAPESA
Pärnu rühma noored on harjunud lõbusalt ja arendavalt aega veetma. Neil on kaks lemmikmängu. „Kaardipakk“ on midagi enamat kui lihtsalt mäng – see pakub võimalusi ehitada usaldust ja suhelda avatult. Mängu käigus muutuvad osalejad enesekindlamaks, õpivad üksteist paremini tundma ning leiavad viise koostööks ka keerulistes olukordades. See on rühma ühtekuuluvuse salarelv!
Teine mäng, „Sipelgapesa“, tekitab kuhjaga naeru ja põnevust, arendades samal ajal reaktsioonikiirust ja meeskonnatööd. Eesmärk on lihtne: kaitsta tühja tooli, kuhu üks mängija püüab jõuda. Kuid just see lihtsus toob mängu dünaamikat, õpetab kiiret otsustamist ning üksteise toetamise tähtsust. Need mängud tõestavad, et mängides mitte ainult ei lõbutseta, vaid liidetakse oma rühmaliikmed tugevamini kokku.
TOIMIV PEREMUDEL
Eelräägitu võib esmapilgul paista küll kauni, kuid ehk veidi idealistliku jutustusena, tegelikkus tõestab aga, et sellel jutul on tugev tõepõhi all.
Piisab, kui rühma veidi aega kõrvalt jälgida, et tajuda noorte nakatavat energiat ja vankumatut teotahet, mis on igaühele ilmselge. Rühma liikmed teavad täpselt oma rolli ja panust, mis loobki aluse harmooniliseks koostööks ning edukaks tegutsemiseks.
Noored ei ole siin endale leidnud mitte üksnes samu huvisid jagavaid sõpru, vaid ka tugeva tugisüsteemi ja justkui täiesti uudse peremudeli – nende jaoks on Pärnu rühm muutunud teiseks koduks, kus valitseb hoolivus, usaldus ja üksteise toetamine.
Neid oleks keeruline organisatsioonide kaupa kaheks lüüa, sest kodutütred ja noorkotkad ajavad Pärnus ühist asja. Kuigi mõlemad pooled väärtustavad oma rolli, tunnevad nad end just ühekoos kõige paremini.
tehNikarühm teGusate Noorte kasvulava
Skautidel on tuntud ütlus „Kord skaut, alati skaut“. Noorte Kotkaste seas ei ole samasugune lause küll päris ametlikult kasutusel, aga sisimas kehtib meil täpselt sama põhimõte – kord noorkotkas, alati noorkotkas.
Tekst: RAIT VAENO , tehnikarühma pealik
See tunne ei kao, isegi kui elu toob vahepeal teised tegemised ja kohustused. Kui oled kord selle teekonna ette võtnud, jääb see sinusse alati. Minu enda teekond Noorte Kotkastega algas juba 1993. aastal. Olen selle aja jooksul kandnud mitut rolli – alustanud noorkotkana, olnud rühma- ja malevapealik ning noorteinstruktor.
Vahepeal jäin aktiivsest tegevusest kõrvale, kuid tuli kutse tagasi – ja kui see tuli, olin taas valmis kaasa lööma. Pandeemiaaeg andis võimaluse aja maha võtta ja järele mõelda. Selles vaikuses küpses mõte, mis oli minus tegelikult juba ammu olemas –miks mitte ühendada mu kaks kirge: tehnika ja töö noortega? Nii sündis tehnikarühm – väike, aga sisukas.
KÄED KÜLJES
Kohe sai selgeks, et turvalisuse ja kvaliteedi huvides ei saa rühm olla liiga suur. Esialgu panime piiri 10–15 poisile vanusega alates 13 eluaastast. Selles vanuses on noored piisavalt küpsed, et tööriistu mõistlikult kasutada, ja piisavalt uudishimulikud, et uusi asju proovida.
2023. aasta kevadel saatsime koolidesse infolehed ja korraldasime esimesed tutvustavad kohtumised Kaitseliidu vabatahtlike majas Pikal tänaval. Huvi oli suur.
Alustuseks tegutsesime Tallinna maantee ääres asuva tühjana seisnud maja ruumides, mis Kaitseliidu lahkel loal meile kasutada anti. Hiljem tekkis võimalus kolida tagasi Pika tänava garaažiruumi – ja sellest sai meie enda loodud töökeskkond.
Uus ruum tähendas ka tööd. Koos teiste Pärnumaa maleva noortega asusime tegudele – puhastasime, lihvisime, pahteldasime ja värvisime. Meile tulid appi ka firmad Selge Remont ja Triger, kes vahetasid välja kogu elektrisüsteemi.
Me ei loonud lihtsalt korda, vaid ehitasime endale kodu, kus saaks rahulikult tegutseda ja õppida. Iga tehtud liigutus õpetas midagi – planeerimist, täpsust, koostööd, aga ka vastutust.
Lisaks sellele, et noored on õppinud Noorte Kotkaste järgukavade sisu ja osalenud laagrites, on suur osa tegevusest olnud seotud just praktilise tegutsemisega. Näiteks kaitseliitlane Alar viis läbi töötoa, kus poisid õppisid jalgrataste hooldust: kuidas lappida rehvi, määrida ketti ja hoida sõiduk korras. See oli käedkülge-õpe, mille tulemus oli kohe näha.
Eriti äge oli projekt, kus valmistasime riiuleid aerosoolipurkide hoidmiseks. Joonistasin tahvlile esmase kavandi ja selgitasin ülesande mõtet – iga noor võiks ise mõelda, kuidas lahendada praktiline vajadus riiuli järele. Poisid tegid oma visandid, täiesti iseseisvalt. Tulemus? Vaid üks riiul sarnanes minu algse kavandiga, kõik teised olid omanäolised. Ja mis veel parem – kõik riiulid täitsid oma eesmärki ja läksid kohe kasutusse.
Enne seda õppisime mööblijooniste lugemist, harjutades IKEA stiilis skeemide järgi mööbli kokkupanekut. Sealt edasi oli juba lihtsam ka oma kavandeid realiseerida. See õpetas, et tehniline täpsus ja loovus ei välista teineteist – vastupidi, täiendavad.
Samas vaimus valmis ka meie oma lukksepatöölaua projekt. Maleva tagalameeskond aitas teha metallosa –lõigati, puuriti ja keevitati tugev raam. Puitosa, lauapinna ja riiulite valmistamise võtsid enda peale noored.
Mõõtmine, saagimine, lihvimine ja kokku monteerimine – kõik tehti ise, koos ja süsteemselt. Tulemuseks oli töökorras laud, mis nüüd iga päev meie garaažis kasutust leiab. See pole lihtsalt tööpink – see on meie endi kätega tehtud töövahend.
MÄRGATUD JA TOETATUD
Meie tegevust on märgatud ja toetatud. Suureks üllatuseks ja rõõmuks annetas kaitseliitlane Margus Allik meile hulga tööriistu ja professionaalse laserpingi. Selle abil saab graveerida ja väga täpselt lõigata erinevaid materjale. Praegu ootab seade veel paigaldust ja vajalikke töötingimusi (nt ventilatsiooni), aga tulevikuks on see suur hüpe edasi. Poisid juba unistavad, mida kõike sellega teha saab.
Samuti oleme oluliseks pidanud koostööd maleva teiste struktuuriüksustega. Käivad arutelud koostöövõimaluste üle maleva transpordi- ja tehnikameeskonnaga, et meie noored saaksid tulevikus osaleda masinapargi hoolduspäevadel. Idee on, et poisid võiksid alates hetkest, mil garaažiuks avaneb, kuni masina uuesti tööle asumiseni kogu hooldusprotsessi näha ja selles ise kaasa lüüa. Selline kogemus annab väärtuslikke oskusi ja avab täiesti uue vaate tehnika toimimisele.
Üheks meie unistuseks on osalemine Seebikarbirallil – võistlusel, kus tuleb ise valmis ehitada fantaasiamasin ja sellega rajale minna. Mõtted ja kavandid on juba visandatud, komponente kogutakse, töö käib.
Tehnikarühm ei ole lihtsalt koht, kus õppida tööriistu tundma. See on kogukond, kus noor saab katsetada, eksida, uuesti proovida, mõelda, lahendada ja lõpuks näha midagi, mis on päriselt valmis saanud. Ta saab tunda, et tema idee ja tegu loevad. Et koostöö viib edasi. Et tehnika ei ole ainult mutrid ja kruvid, vaid midagi, mis hakkab elama, kui panna tööle oma mõte ja käed.
Kokkuvõttes – tehnikarühm on palju rohkem kui tööriistad ja remonditööd. See on kasvulava, kus noored saavad areneda, oma tugevusi avastada ja midagi päriselt ära teha. Ja see tunne, et oled midagi ise loonud, jääb nendega kauemaks kui ükski laagrituli. Sest, nagu teame: kord noorkotkas, alati noorkotkas. Ja vahel saab just kruvikeerajast parim kasvataja.
ajaluGu
Pukser Valter tegi Pärnus väga vajalikku meretööd kuni sõjani.
Merepraktikat said temal ka kaitseliitlased
rahvas raNNa kaitsel ehk
mõNda merekaitseliidust 6
pärNu piirkoNNa merekaitseliit
Kuigi Kaitseliidu mereüksuste osatähtsus Pärnus ja Pärnumaal tundub olevat marginaalne, väärivad nad siiski meelespidamist. 1939. aastaks oli Pärnu maleva 654 liikmest mereüksuses 72. Kuid nad olid Eesti riigikaitse kindel komponent, kelle struktuur ja arv oli riigikaitsekavades hoolikalt ja vajaduspõhiselt läbi kaalutud.
Tekst: REET NABER , ajaloolane
Seekordne kirjutis keskendub isiksustele, et anda natukenegi aimu, kui erinevad olid kaitseliitlased ja nende saatused. Pärast 1940. aastal alanud hävitustööd ei ole nagunii võimalik saada korralikku dokumentidel põhinevat ülevaadet ei töödest-tegemistest ega ka ujuvvahendeist.
MEHED ON NEED, KES LAEVAD ÜLE MERE VIIVAD Pärnu kandi Kaitseliidu lugu mere poolt vaadelduna alustan kahest meremehest. Peeter Johann Kask (1892 Pärnu – 1941 Sverdlovsk, VR II/3 ja VR III/3) ja Jaan Juurikas (1887 Jäärja – 1976 Tallinn) said 1918. aasta novembrist täita olulised ülesanded. Mõlemad olid lugupeetud kaptenid, kes olid õppinud meretarkusi Heinaste ja Paldiski merekoolides ja merd kündnud kõigil maailma ookeanidel. Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti nad teenima Vene sõjalaevastikku. Kask teenis Põhja-Jäämerel ka brittide teenistuses, Juurikas Läänemerel. Mõlemad said tormis raskelt vigastada. Kui võim läks enamlaste kätte, tulid nad koju tagasi.
Mereväelipnik Peeter Kask1 alustas 23. veebruaril 1918. aastal nooremohvitserina teenistust Pärnus Eesti rahvusväeosade 2. Eesti jalaväepolgus ja määrati Pärnu sadama komandandiks. Ta oli üks neist, kes koos noorema venna, tollal üliõpilase Oskar Reinholdi ja staabikapten Felix-Johannes Tannebaumiga (1939 Felix Tanner, VR II/3) aitas 24. veebruaril korraldada Pärnus iseseisvuse väljakuulutamise auks manifestatsiooni ehk Eesti esimest sõjaväeparaadi. Enne rongkäiku peeti kõnekoosolek ning hilisem Pärnu linnapea ja poliitik Oskar Kask oli just see, kes heiskas Endla seltsi maja lipuvardasse ainsa kohapeal saada olnud rahvusvärvides lipu, mere- ja kalameeste ühisuse Jahta oma.
Saksa okupatsiooni ajal oldi kodus. Kas ja kuipalju olid nad kaasatud Kaitseliitu ettevalmistava Omakaitse töös, ei ole kindel. Aga tollalgi tundsid
kõik kõiki ja meremeestel oli tänu Johan Pitkale omakaitses suur osa.
Novembris määras Eesti Kaitse Liidu juhatus Eesti sadamatesse komandandid, enamasti kohalikud autoriteetsed meremehed, kellele anti oma valdkonnas laialdased volitused. Nad korraldasid sadamate tööd, ujuvvahendite rekvireerimist, rannavalveteenistuse sisseseadmist, lahkuvatelt okupatsioonivõimudelt varade ülevõtmist jne. Jaan Juurikas2 määrati 18. novembril Pärnu sadama komandandiks. Sellel vastutusrikkal ametipostil tegutses ta kogu Vabadussõja aja. Alates 1. veebruarist 1919, kui sõjaolukorrast tulenevalt toimus reorganiseerimine ja kogu riiklik mereasjandus allutati merejõudude juhatajale Pitkale, nimetati Kaitseliidu komandandid sadamate valitsuse sadamakapteniteks. 1. märtsist 1920 suunati Juurikas Narva.
18. novembrist asus teenistusse ka Peeter Kask. Tema määrati samal päeval Saksa mereväe sadamakomandandilt üle võetud suurtükilaeva Bobr komandöriks. Laeva päevaraamatusse on 18. novembril kell 10.30 teinud esimese sissekande vahiülem kapten Konstantin Karl Jõgis (1887 Karja –1971 Stanford. Hiljem sai temast Viru maleva mereüksuste pealik): „Tallinna Rannakindluste Kaitse Valitsuse ettekirjutuse põhjal võttis Eesti mereväe lipnik Peeter Kask Tallinna sadama komandandilt kergeristleja „Bobri“ vastu. Eesti plagu sai ülestõmmatud ja kaitseliidu mehed vahti pandud. Kell 16.00 sai plagu maha lastud.“
Kaitseliidu Tallinna ranna kindluse piirkonna ülem kapten Konrad Rotschildi korraldusega muudeti „vastu tulles meremeeste soovidele“ 26. novembrist laeva nimi Lembituks.3 Samal päeval andis Kask laeva üle uuele komandörile ja ta suunati teenima mereväe jaoskonda tõlgiks, arvestades tema kogemusi Briti mereväelastega suhtlemisel.
LAEV PÄRNUMAA KAITSELIIDULE
Vabadussõja ajal oli laev Pärnumaa Kaitseliidule hädavajalik. Heinaste ja
Jaan Juurikas aastal 1934
Peeter Kask aastal 1920
naaberpiirkondade olukorra normaliseerimiseks oli väga vaja seada Pärnu ja Heinaste vahel sisse laevaühendus toidumoona, posti, reisijate, mobiliseeritavate ja kauba veoks. Maitsi ühenduse pidamine selle piirkonnaga oli väga vaevaline. Selleks aluseks sai kaubamajale Hans Diedrich Schmidt 1900. aastal Hollandis Delfzijlis ehitatud pukser Valter, millel pikkust 17,3 m ja masinate võimsust 220 hj. Sõjaolukorras võeti ta Kaitseliidu teenistusse 17. detsembrist 1918.
10. aprillist 1919 anti rekvireeritud laev kasutada Pärnu kaitsepataljonile. Kohalik rahvaväe komisjon saatis pärnakatest meeskonna – kapten Kristjan Lorentsi, mehaaniku, kaks tekimeest ja kaks kütjat – pataljoni merejaoskonda. 12. juulil kinnitati otse 9. jalaväepolgu ülema alluvuses olnud auriku koosseisud, lisaks eelmistele kapteni abi, kaks masinisti, kaks kütja abi, (hädaga köeti nimelt puudega), 18 reameest, kirjutaja, varahoidja ja söögikeetja. 24. juulist anti Valter Kaitseliidu Pärnu osakonna ülema käsutada ühenduse pidamiseks Heinaste, iseäranis Kihnu saare, Orajõe ja Pootsi rannaga. 31. oktoobril koostas komisjon, mille esimeheks oli Jaan Juurikas, vastavalt sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri korraldusele akti laeva ülevõtmiseks merejõudude koosseisu. See anti Pärnu sadama käsutusse, ekspluatatsiooni- ja meeskonnakulud pidid jääma 3. diviisi tagavarapataljoni kanda.
MEREÜKSUSTE MOODUSTAMINE 1933. AASTAST Pärnu piirkonna malevate juurde hakati mererühmi moodustama alates 1933. aastast.
Esmakordselt oli küsimus arutusel kevadel Pärnu maleva aastakoosolekul. Osalejad küll pooldasid kohapeal mererühma asutamist, kuid samas kalduti kahtlema, kas maleva aineline olukord võimaldaks tehnilise varustuse muretsemiseks suuremaid summasid eraldada.
Detsembri lõpus jõudis Pärnusse ja Häädemeestele Kaitseliidu peastaapi komandeeritud ja energiliselt mereüksuste loomist korraldama asunud kaptenleitnant Rudolf Gildemann (al 1935 Enno Sinivee, 1894 Paldiski – 1954 Cardiff, VR I/3), et olukorraga tutvuda. Organiseerimine usaldati kriminaalkomissar Juhan-Voldemar Vaule (1891 Võnnu – 1942 Sverdlovsk), 1932. aastal Haapsalust Pärnu kolinud aktiivsele kaitseliitlasele, kes oli ka Jahtklubi kommodoor.
1934. aasta alguseks oli rühmas 85 kaitseliitlast. Mereüksuste pealikuks saigi Juhan Vau ja maleva rajoonipealikuks Juhan Rautsma.
Alustati liikmete vastuvõtu, teoreetilise õppetöö ja sobivate ujuvvahendite väljaselgitamisega. Sõjaolukorras arvestati luure- ja sideteenistuse korraldamiseks vaja minevat 12 mootorpaati, Pärnu traaler-veeskjate salgale 6 mootorvõi aurupaati, millega suudetaks kontrollida Pärnu lahe laevateid ja vajadusel need sulgeda. Mererühm oli saanud
populaarseks ja „vormi kauniduse tõttu on hakatud juba neid muretsema.“
Pärast teoreetilise ettevalmistuse lõppu algas suvel praktiline tegevus. 29. aprillil tehti 13 mehega esimene õppesõit sadama mootorpaadiga Manija saarele tuletornile varustust viima.
15. juunil sõideti välja mereväe miinitraaleritega Kalev ja Olev, üldjuhiks kaptenleitnant Gildemann. Esimene 40meheline grupp sõitis välja kell 8 hommikul. Kuna tegu oli reedese päevaga, ei olnud kõigil võimalik töölt ära tulla, teise grupi õppus algas kell 18. Õppustel võeti praktiliselt läbi kõik talvel teoreetiliselt õpitud alad: miinide veeskamine, traalimine, sidepidamine, navigeerimine jne. Pärast oli rühma liikmetel koosviibimine õppuste juhtidega. Diplomaatiline Gildemann kiitis Pärnu üksust üheks merekaitseliidu paremaks, ka selle varustatust õppevahenditega, mille kohalik Pärnu Päevaleht leht suure pealkirjaga all välja tõi.
Järgmistel suvedel viidi õppusi läbi merelaevastiku divisjoni suurtükilaeval Sulev, traaler-veeskjatel Ristna ja Suurop, traaleril Vaindlo. Praktiliselt igal aastal käis Pärnus ka mereüksuste pealik Jaen Klaar, kes pidas kohapeal loenguid ja käis laevadega merel kaasas. 1936. aasta juuli lõpus oli ta navigatsiooniala merekaitseliitlastele korraldatud viie- kuni 20brutoregistertonniste laevade juhtimisõiguste saamise kursuste eksamikomisjonis ja oli ka ujumisvõistluse kohtunikuks. Viimased loengud jõudis ta pidada koos kaptenmajor Kusti Sääsega (ka Gustav, 1894 Pihtla –1980 Enskede) 8.–10. aprillini 1940.
Algusest peale oli pakiliseks ülesandeks mootorpaadi soetamine, milleks hakati ka raha koguma. Esialgu loodeti omandada mõni konfiskeeritud võimsa mootoriga salapiirituspaat. 1936. aastal kinkis mereüksustele aluse kohalik metallitööstur Reinhold Aleksander Georg Stryck. See u 8meetrine mootorpaat remonditi, relvastati ja ehitati kajut, et saaks peale võtta kuni 20 inimest. Laupäeval, 20. juunil 1936 toimus Vallikraavi suudmes pidulik lipu heiskamise tseremoonia. Merekaitseliitlased olid kõik vormis. Õhtuse esmareisi tegid kaasa paljud teised pärnakate paadid. Sestpeale sai oma mootorpaadiga välja sõitmine harjumuspäraseks, kasvõi laskeharjutustele Papiniidu laskerajale.
KIIDUVÄÄRT ALGUS
1935. aastal ülemjuhataja Johan Laidoneri kinnitatud struktuurimuudatustes täpsustati Pärnu merekaitseliidu tegevuspiirkonda, mis ulatus Orissaare-Selglaiu (Varbla kandis) paralleelist Läti piirini, hõlmates ka Ruhnu saart. Rajooni juhatus jäi Pärnusse, rannikul nähti ette rakendada töhe Sõmeri, Kihnu, Pärnu ja Häädemeeste sidepostid, ujuvvahenditest tuli arvestada 12 valvepaadi ja 6 traalerveeskjaga.
Väljasõit vastristitud mootorpaadiga 20. juunil 1936. Tagaplaanil on näha lootsitorn ja sadama kontor, kus talviti toimusid õppused
1935. aasta lõpul võidi uhkust tunda selle üle, et Pärnu maleva merekaitseliidu rühm oli alustanud kogu riigi üksustest kõige tegusamana. Korraldatud oli 56 õppust, millest liikmed olid osa võtnud 1033 korda. Võrdluseks: 1939 oli vaid neli õppust, osa võttis 28 meest.
Aastail 1938–1939 korraldati Pärnumaa maleva mereüksuste struktuur järjekordselt ümber.
1. jaanuarist 1938 määrati maleva mereüksuste pealikuks kaptenleitnant Eustatius Miido (1893 Seli –1978 Seli, VR II/3); Venemaa Sevurallagist Sosval õnnestus tal eluga pääseda.
Mereühmad koondati Audru ja Häädemeeste meredivisjonideks. Audru alla läksid Liu, Seliste, Tõstamaa ja Kihnu üksused. Häädemeeste malevkonna meredivisjon asutati eksterritoriaalse üksusena alluvusega otse malevkonna pealikule. Lisaks varem Häädemeeste 1. kompanii koosseisus olnud mererühmale viidi sinna üle ka Orajõe oma ja Kabli sidepost.
22. oktoobril 1938 kinnitas kindralmajor Johannes Orasmaa (1890–1943, VR I/2, I/3) Kaitseliidu tegevuskava õppeperioodiks 1.12.1938 – 30.11.1939. Talveperioodi vältel tuli erilist tähelepanu pöörata miiniõppustele, millest kohustati osa võtma kõiki vastavatele kohtadele määratuid vähemalt 20 tundi. Sama mahuga tuli viia läbi lõhkesalkade ja mehaanikakoolitused. Pearõhk pidi olema mootorite materiaalosal: nende hooldamine sõidu ajal ja remontimine. Talvel tuli täiendada ka varustust. Pidi täiendama navigatsioonivarustust, et saaks võimalikuks kompasside deviatsiooni hävitamine, ning tagada, et igal paadil oleksid kaarditöö tegemiseks normaalsed tingimused. Sidepostid pidi varustama
täieliku komplekti signaalimisvahenditega, nagu oli nõutav 1937. aastal kinnitatud mereside eeskirjades. Näiteks pidi iga signalisti kohta olema üks komplekt semaforilippe. Igale traaler-veeskjate üksusele oli vaja kolm õppe-kalamiini, kaks kergtraali ja kaks traalvintsi. Kaitseliidu traaler-veeskjatele pidi paigaldama veeskamise seadeldised (miinirelsid) ja kergetraali vintsi. Seda võimalusel ka eraomanduses olevatele alustele. Materiaalosa täiendamist loeti nii oluliseks, et peastaap lubas aidata oma vahenditest.
Praktilise väljaõppe süvendamiseks plaanis peastaap suveperioodil korraldada koondõppused: maist juulini üks taktikaõppus kõigi üksuste ujuvvahendite, sidepostide ja lõhkesalkade meeskondadele. Pärnu ja Pärnumaa mereüksuste kõigi erialade pealike õppus planeeriti 17. ja 18. juunile. Ajavahemikus juulist oktoobrini tuli Pärnu lahel viia läbi koondõppus Pärnu, Tõstamaa, Liu, Kihnu, Häädemeeste ja Ikla mereüksustele koos Lääne maleva Orissaare sidepostiga. Hoiatati, et rajooniõppust ei venitataks pikemaks kui 36 tundi.
28. jaanuaril 1940 saatis mereüksuste jaoskonna pealik kaptenmajor Jaen Klaar malevate pealikele kirja, milles andis teada, et erakorraliste aegade tõttu ei korralda peastaap merekaitseliitlastele ei talvel ega suvel üldõppusi. Sellest hoolimata soovitas ta kitsamates ringides õppusi jätkata ja teoreetiliste teadmiste omandamiseks lugeda „Merekaitseliitlase käsiraamatut“. Häädemeeste malevkonna pealik leitnant Elmar Toomingas (1905 Tammiste –1949, langes metsavennana punkrilahingus) jõudis 5. mail korraldada oma malevkonnas lahinguväljaõppe ja patrullvõistlused. Iga kompanii ja meredivisjon pidid välja panema ühe 8mehelise jao ja 4mehelise patrulli. Kogunemise ja staabi asukohaks oli meredivisjoni pealiku Jüri Jürgensoni Kura talu Jaagupis.
Ainsa tõsisema ettevõtmisena oli augustikuusse kavandatud järjekordne üleriigiline signalistide võistlus. Aga selleks ajaks oli Kaitseliit juba likvideeritud ja J. Klaar koos kaaslastega NSVL mereväelaste poolt röövitud.
1930. AASTATE MÄRKIMISVÄÄRSED TEGIJAD
Kapten Juhan Rautsma (1887 Tallinn – 1942 Sevurllag Sosva, kuni 1935 Johann Rautsmann, VR III/3) jõudis enne 13. novembril 1918 Tallinna sadama eriülesannetega ametnikuna ja hiljem sadamakapteni abina teenistusse asumist seilata paar tiiru ümber maailma ning teenida Vene sõjalaevastikus, kust oli komandeeritud teenima Briti allveelaevadele tõlgiks ja sideohvitseriks ning Petrogradi Briti saatkonda käsundusametnikuks. 1924. aasta mais alustas ta Pärnu sadamakapteni ametis.
Rautsma oli agar seltsielus osaleja. Ta korraldas merekaitseliidu ja mereskautide tegevust, oli Meremeeste Kodu, Meremuuseumi, Pärnu Kaptenite Seltsi asutaja ja Endla seltsi liige. Ja loomulikult 1937. aasta 5. ja 6. juuni üleriigilise merenduspäeva Pärnu korralduskomitee esimees. Nagu 1918. aastalgi, koguneti pidukõnesid kuulama Endla ette. Jumalateenistused olid Pärnus ning rannaäärseis kirikuis Kablis, Tahkurannas, Häädemeestel ja Tõstamaal. Aga ta oli sunnitud nentima, et merendusentusiasm oli Pärnust suures osas kadunud. Tögamisi võiks lisada, et 1935. aastal sai ta suveprintsi adjutandi austava tiitli. Vend Balduin Heinrich (s 1885) oli üks Eesti skaudiliikumise eestvedaja.
Mereüksuse majanduspealik, kolmanda põlve õlletööstur ja harrastusarheoloog Eduard Gustav Bliebernicht (1902 Pärnu – 1943 Ulm) võttis Saksa gümnaasiumi õpilasena vabatahtlikult osa Vabadussõjast kooliõpilaste roodus. Ta oli aktiivne skautmaster ning komponeeris Pärnu malevale marsi ja valsi.
Üks nutikamaid mehi oli ilmselt maleva mereüksuste sidepealik Nikolai Staroy (Taido Kaldre, 1903–1970), kel oli Pärnus raadio- ja elektrotehnika ettevõte. Ta oli konstrueerinud helksidejaama, kantavaid väli-raadioaparaate ja raadiojaamu. Esmakordselt tutvustas ta neid 1933 Antsla manöövrite ajal, seejärel nii side- kui ka merekaitseliidu pealike kursustel. Kuna need osutusid praktilisteks ja odavamateks kui väljamaised, otsustati hakata neid kasutama kõikides kaitseliidu üksustes. Temal õnnestus kaduda Virumaa põlevkivikaevandustesse, kus ta jätkas usinalt edasi nokitsemist ja esitas kümneid ratsionaliseerimisettepanekuid.
MÕNI SÕNA RUHNUST, MIS IKKA OTSAPIDI PÄRNUGA
SEOTUD OLNUD
Sõdadevahelisel ajal oli Ruhnus mereside post, vanemaks mereväeohvitser. Tema oli kohapeal ainus riigivõimu esindaja, täites lisaks tuletorni ülevaataja, konstaabli, piirivalve-, tolli-, metsa-, postiagentuuri, raadiojaama, ilmajaama ja
garnisoniülema ning sadamakapteni kohustusi ja oli veel ka vallavalitsuse asjaajaja. Pole siis ime, et selle ameti pidajaid rahvasuus Ruhnu kuningateks hüüti.
1922–1928 oli ses ametis kaugsõidukapten nooremleitnant Arseni Brakmann (1891 Võiste, hukkunud 1940 Põhjamerel Saksa allveelaeva torpedeeritud Norra laeval). 18. novembril 1918 oli ta vabatahtlikult astunud Kaitseliitu ning saadeti kodukanti Heinaste sadamas, Häädemeeste ja Tahkuranna valdades riigivarasid arvele võtma. 3. detsembrist liikus temagi Lembitule.
Tema järglane vanemleitnant Villem Karineem (kuni 1935 Vilhelm Granfeldt; 1895 Vainopea – 1982 Norrköping, VR II/3) lõpetas Narva merekooli, sai Vene sõjalaevastikus mitšmaniks ja asus 21. novembrist teenistusse Lembitule. Tema oli tuletorni ülevaataja ja postivanem 1940. aastani. 13. jaanuaril 1931 kinnitati ta Kuressaare I malevkonna Ruhnu iseseiseva rühma pealikuks. 1. jaanuarist 1937 sai temast Kuressaare mererajooni Ruhnu luurerühma pealik ja 1938 mereüksuste pealik. Kui Brakmannil olid alatihti mingid jamad, siis Karineem ja tema pere olid ruhnlaste seas austatud ja armastatud.
Pärnu rajooni mereüksuste kavandamisel arvestati ka ruhnlastega, aga nad jäid lõpuni Saaremaa maleva alla. Ka 1938. aasta õppust Ruhnu rajoonis pidi juhtima Saaremaa maleva pealik, sellest osa võtma Ruhnu mereüksused ja saare garnison. Garnisonis teenisid aega Ruhnu noormehed, keda saarelt välja ei saadetud. Ruhnu mererühmas olid Saaremaa maleva ühed parimad laskurid – eks nad olid hülgejahil teravat silma ja kindlat kätt harjutanud. 1937. aastal oli rühmal 32 liiget, neli luurepaati (igas 3 meest), igale ka varumeeskond.
SUMBUURSED 1990. AASTAD
Eesti merekaitse taasloomise algusaastatest ja merekaitseliidust rääkides ei saa mööda minna faktist, et 1. juunist 1992 taasloodi esimene merekaitseliidu üksus just Pärnumaa malevas. Selle initsiaatoriks oli Eesti riigile murrangulistel aegadel, aastatel 1992–1993 malevat juhtinud Peeter Müürsoo4. Tema südameasjaks olid merekaitseüksused. 1992 oli liikmeid registreeritud 70, 1993 juba 161. Üksuste ülesanded ja õppeprogrammid olid kirja pandud ja kinnitatud märtsis 1992, samuti arvestused relvastuse ja varustuse vajaduse kohta.
Kümmekonna aasta eest jutustas Peeter Müürsoo mulle Kaitseliidu esimesest mereoperatsioonist, millega seotu on põnevam kui keskmine triller.5
24. aprillil 1992 tegi Kaitseliidu keskkogu Pärnumaa maleva juhtkonnale ettepaneku hõivata tollal Miiduranna sadamas
Pärnu maleva mereüksuste juhtkond 1935. aastal. Vasakult: Pärnu sadama kapten Juhan Rautsma, õlletööstur Eduard Bliebernicht, ViljandiPärnu kriminaalkomissar Juhan Vau, restorani- ja hotelliomanik Elmar Püss ja puidutööstur Bruno Fröhling. Kõik innukad purjetajad
seisnud kaks endist Vene piirivalve patrullkaatrit, mis olid Ülemnõukogu otsusega kuulutatud Eesti riigi omandiks. 1992. aasta 8. juuni hommikul kell 6 alustati operatsiooniga, kus osalesid Pärnu-, Lääne- ja Tartumaa relvastatud kaitseliitlased, mereoperatsiooni juhtis Hiiumaa malevkonna pealik Ülo Tuisk.
Hoolimata igasugustest vahejuhtumitest pukseeriti üks kaatritest õhtuks Rohukülla, järgmisel päeval pandi teise otsad Orjakus kinni. Võidi nentida, et „operatsioon Kaater on lõppenud õnnelikult“. Edgariks ristitud alus jõudis mõneks ajaks Pullapääle, kus seda hakkasid valvama kaitseliitlased. Erika (hilisem Grif) kügeles Orjakus.
Müürsoo hakkas asju ajama, et tuua Erika Pärnusse. 1993. aasta mais esitas ta taotluse laevale sadamas kaikoha saamiseks. Linnavalitsus oli nõus tingimusel, et kaitsejõudude peastaap toetab. Laev toodigi Pärnusse ja hakati seda remontima.
Pärast Läänemaa vabatahtlike jäägrikompanii6 kriisi 1993. aasta juunis ja sellele järgnenud kaadrivahetusi Kaitseliidus otsustati kaatrid lõplikult anda kaitsejõudude peastaabi 7. (mere)osakonna käsutusse.
29. novembrist määrati Grifile teenistusse esimene kaitseväelane, 9. märtsist 1994 arvati laev remondi ajaks Pärnu üksiku jalaväekompanii koosseisu, mais pukseeris mereväe abilaev Ahti aluse Tallinna piirivalve süstasadamasse. Ametlikult vormistati kaatrite mereväele üleandmine
Kaitseliidu ülema Johannes Kerdi käskkirjaga 14. juunist 1994.
Lõpuks tsiteerigem 18. augustil 1993 Pärnumaa maleva pealiku kaitseministeeriumile saadetud taotlust: „Mereüksuse Ruhnu rühm võttis oma valve alla saarel asunud kasarmud, et ei lõhutaks ega tassitaks laiali meie riigile kuuluvat vara, mis on vajalik Edela-Eesti mere jälgimise ja kaitsesüsteemide väljaarendamiseks. Taotleme nimetatud objekti üleandmist EKL Pärnumaa malevale, kuna praegu paikneb kasarmutes Ruhnu rühma staap ja hakatakse looma raadioside keskust.“
Pärnakate kokkupõrkeid merel marodööritsevate ja meremärke rikkuda püüdvate Vene sõjaväelastega on ajakirjanduses mitmel puhul kajastatud.
VIITED:
1 Vt ka: Peedu Sammalsoo. Unarusse jäänud nimed. Peeter Kask. Meremees nr 1, 2006.
2 Peedu Sammalsoo. Unarusse jäänud nimed. JaanAugust Juurikas. Meremees nr 3 ja 4, 2005.
3 Suurtükilaevalt Lembit on „läbi käinud“ praktiliselt kõik artiklis mainitud meremehed, välja arvatud kaks sadamakaptenit.
4 Eksiilvalitsus andis auastmeks kaptenleitnant, mereväes Ahti komandörina teenis ta vanemveeblina.
5 Ühtteist sellest on kirjas kogumikus Jälle kakskümmend aastat Mereväge. Ülevaateid ja meenutusi. Esimene raamat. Tartu, 2014. Koostanud Kalev Konso, Reet Naber. Lk 22–26.
6 Algselt nimetati seda ka merejalaväe kompaniiks.
ALLIKAD:
Artikli materjal on kokku nokitsetud Rahvusarhiivi fondidest ERA. 2, 73, 527, 639, 642, 680, 811, 1091, 1555, 3583 ja 4127, kaitsejõudude peastaabi arhiivist, malevate teatajatest, ajakirjandusest ja kogumikust „100 aastat Kaitseliitu Pärnumaal: 1918–2018“, Pärnu 2019.
pärNumaa militaarajaloo keskus – põmaki!
Pärnumaal Selja külas asub vana väärikas maakividest koolimaja, mis on 2011. aastast oodanud sobivat väljundit. See väljund sai selgeks eelmise aasta kevadpühal – siia tuleb Pärnumaa Militaarajaloo Keskus ehk PMAK (loe: „põmaki“).
Tekst: KRISTJAN BACHMAN , vabatahtlik autor
Naljaviluks saunalaval räägitu on tänaseks reaalsuseks saamas. Nimelt sõlmisid Tori vald ja MTÜ Pärnumaa Militaarajaloo Keskus 2024. aasta septembris pikaajalise rendilepingu, mille tulemusel saab ajalooline koolimaja taas sisulise kasutuse.
Hoone esimesele korrusele on plaanitud militaarmuuseum erakollektsioonidel põhineva püsiekspositsiooniga, teisele korrusele aga väljaõppeklassid erialase õppe läbiviimiseks. Nii koolidele, riigikaitselistele organisatsioonidele, koostööpartneritele kui ka kogukonna liikmetele või muidu huvilistele, kes tahavad piirkonnas aktiivselt aega veeta.
Seega ei ole vale öelda, et omas võtmes annab hoone haridust järgmistelgi aastakümnetel.
ROHKEM KUI MUUSEUM
Juba hoone enda ajalugu on põnev ja läheb tõenäoliselt veelgi põnevamaks. 1890. aastal ehitati Seljalt Pärnu poole sõites paremale poole jäävale kaldapealsele, peaaegu „Tori sirge risti“ varem mahapõlenud koolimaja asemele uus maakivist koolihoone.
Lisaks koolihariduse andmisele on seal vahelduva eduga tegutsenud näiteks Vändra Katsesovhoosi klubi ja baar. Aastaid korraldati seal Eesti õpilasmalevaid. Millalgi 1950. aastatel sai maja teise korruse, kuhu nüüd on kavandatud kaks õppeklassi ning väljaõppevahendite ekspositsioonid. Sealhulgas Kaitseliidu lähiajaloo esitlus 1990. aastatest tänapäevani õppeklassis Pitka. Inspiratsiooni selleks andis Kaitseväe Akadeemias Kaitseliidu 105. aastapäevaks korraldatud ja kureeritud ajutine näitus, mis kinnitas, et vabatahtliku riigikaitse tervikülevaade vajab alalist esitamist nii meile endile kui ka meie külalistele. Kõnetab see ju paljusid. Juba käibki väljapanekuks materjalide kogumine. Kui lugejal leidub teemaga haakuvaid esemeid, mida peate vajalikuks ka teistele näidata, siis on koostöö teretulnud!
ÜKS SUURIMAID JA VÕIMSAIMAID
Võib muidugi küsida, kas militaar- ja sõjamuuseume Eestis veel vähe on. Aga kindlasti ei ole palju loodavaga sarnanevaid muuseume. Pealegi Pärnu- ja
Läänemaal sellesarnast hariduslikku militaarekspositsiooni ei ole – lähimad asuvad Valgas, Saaremaal ja Tallinnas.
Eriliseks teeb PMAKi püsiekspositsiooni peamiselt teise maailmasõja aegse lahingu- ja laskemoona kogu. Eks lahingu- ja laskemoona leidu teisteski muuseumides, aga nii terviklikku ja mahukat väljapanekut ei ole teadaolevalt ei Skandinaavias ega ka PõhjaEuroopas. Selles on esindatud hinnanguliselt kolmteist riiki, nende hulgas loomulikult meie Eesti ja Tallinna Arsenal, Läti, Saksamaa, Nõukogude Liit, Holland, Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Tšehhi, Poola, Jugoslaavia, Rootsi ja Soome.
Püsiekspositsioon annab maa-, õhuja mereväe lahingu- ja laskemoona eksponaatide kaudu põhjaliku ülevaate Eestimaa pinnal toimunud suurematest sõdadest ja lahingutest. Nii võib sealt leida haruldasi näiteid teise maailmasõja aegsetest Saksa pioneerivahenditest, sakslaste Baltimaade suurima, 28 cm rannakaitsepatarei Prints Henry 330 kg kaaluva mürsu, suure valimi erinevaid lennukipomme, reaktiivraketiheitjate laskemoona, lahingumoona ja nende läbilõikeid, mis kõik on loomulikult inertsed. Samuti ajaloolist video- ja pildimaterjali.
Nii et tulevasel külastajal tasub varuda aega. Ja kartma ei pea. Siinse kogu moodustavad esemed mõjuvad küll kurjakuulutavalt, kuid külastaja võib
tunda ennast turvaliselt – esemed on koostööpartnerite poolt kontrollitud ja täidavad ainult õppe-eesmärki.
Kokku on militaarajalookeskuses pinda üle 500 m2, lisaks mitu hektarit murumaad, kus on võimalik korraldada teemakohaseid tegevusi õppustest laagriteni.
Hoovil asuvasse teenijamajja on planeeritud kohaliku militaar- ja metsavendluse ülevaadet kajastav püsiekspositsioon ja palju muudki, aga seda kõike järgemööda.
NÄEME VARSTI!
Töö püsiekspositsiooni ja väljaõppekeskuse loomiseks igatahes käib. Tuletõrje- ja valvesüsteemid on valmis, fassaadid ja eritööd on teostamisel.
Samaaegselt valmib ka ekspositsioon. Muu hulgas pilku haarav punker, kust külastaja saab läbi astuda ja vaadata, kuidas aeg on peatunud ja milline oli elu maastikul 85 aastat tagasi.
Millal PMAK valmis saab, on hea küsimus. Muuseume luuakse aastaid, ent kuskil on see hetk, kui tahaks ametlikult öelda, et tulge meile külla ja kõik on külastajate vastuvõtuks valmis.
Avamisest kuulete kindlasti, seni saab uudistada veebist või küsida asjaosalistelt, kas võib tegevusrohkel ajal tulla kaasa elama ja uudistama. Näeme peatselt!
LUI JAANSON
(25.02.1931 – 02.05.2025)
Lui Jaanson sündis 25. veebruaril 1931 Tartus. Ta õppis Tartu 4. algkoolis ja 1. keskkoolis. Juba kooli ajal hakkas ta osalema ALMAVÜ Tallinna Aeroklubi Tartu filiaali purilennu ja langevarjuhüpete kursustel. Õpinguid jätkas ta Ukrainas Kirovohradi sõjaväelendurite koolis, mille lõpetas aastal 1954.
Aastatel 1955–1960 teenis ta Nõukogude armees lendurina, misjärel jätkas 1985. aastani tsiviillennunduses, peamiselt Tartu üksikus lennueskadrillis. Ta on õppinud Leningradi Tsiviillennunduse Akadeemias ja omandanud Aeroflotis reisilennuki 1. klassi piloodi tunnistuse. Tema osavust lendurina on kiitnud lennundusajaloolane Ants Künnapuu.
Kaitseliiduga liitus Lui Jaanson 1992. aastal ja 1993. aastast teenis ta Kaitseliidu peastaabi operatiivosakonna õppejaoskonna täiendkursuste ülemana. Aastatel 1993–1995 käivitas ja korraldas ta Kaitseliidu malevate juhtivkoosseisu täiendõppekursusi, olles ise kursuse ülem. Samuti oli ta Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse Akadeemia koostöö üks algatajaid ja käivitajaid. Selle raames oli ta aastatel 1995 kuni 1996 Kaitseliidu õppurigruppide juht Taanis korraldatud kursustel. Hiljem viis see koostöö Kaitseliidu kooli loomiseni, milles on teened ka Lui Jaansonil.
Aastatel 1997–1999 juhtis kolonelleitnant Jaanson Kaitseliitu, seejärel jätkas Kaitseliidu ülema nõunikuna. Kaitseliidu ülemana toetas Lui Jaanson riigikaitseõpetuse käivitamist keskkoolides ja gümnaasiumites. Ta aitas leida tublimate Kaitseliidu ohvitseride ja allohvitseride seast koolidele riigikaitseõpetajaid. Aastal 2000 arvati ta seoses piirvanuse täitumisega reservi. Kolonelleitnant Jaanson oli Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna liige.
Kolonelleitnant Lui Jaansonit on autasustatud Kotkaristi III klassi teenetemärgiga, Kaitseliidu Valgeristi II ja III klassi teenetemärgiga, Kaitseliidu teenetemedali III ja eriklassiga ning Kaitseväe teenetemedaliga riigikaitseliste teenete eest.
Kaasteenijatele Kaitseliidust on ta meelde jäänud arutleva ja sõbraliku inimesena.
Lui Jaanson elas pika ja sisuka elu. Aitäh ja head teed!
