NKK GRIMMI- JA MATKEGRUPP EHK MIS TEATER SEE ON?

NKK GRIMMI- JA MATKEGRUPP EHK MIS TEATER SEE ON?

Kus naiskodukaitsjad on oma kohvritele koha leidnud, seal verd lendab. Nii saab ühte lausesse kokku võtta paljud Eestis korraldatud inimkannatanutega õppused.

Tekst: LY MÄEMURD , vabatahtlik autor

Õnneks lendab ainult kunstverd ja keegi siin päriselt haiget ei saa … eriti. Grimmi- ja imiteerimisgrupi kogenumad liikmed siiski teavad juba, et kui sulle päästmisrutus suure saapaga pisut peale ei astuta või hapnikuballooniga pähe ei koputata, siis pole see mingi õige mäng.

Ka aprillis, kui Pärnus teeb reisilennuk ebaõnnestunud hädamaandumise ja tekkinud hädaolukorda lahendavad koostöös Tallinna lennujaam, pääste, politsei, kiirabi, keskkonnaamet ning Pärnu haigla EMO, kurdab sõber õhtul pärast pääsemist, et tema küll ei tea, mismoodi talle otsaette üks plaaniväline muhk on tekkinud. Anamneesis amneesia, targutan vastu ja hõõrun mõtlikult oma vasakut kätt, millel punetab pikk tundmatut päritolu kriimustus.

Pärnu lennuvälja taga metsas kollases telgis toimetav, meditsiinigrupi liikmetest koosnev rühm, kelle löögirusika saabumist oodatakse pikisilmi üle Eesti, ei sisalda endas rangelt võttes siiski vaid Pärnumaa naiskodukaitsjaid, kaasa löövad ka profid Saaremaa ja Harju ringkonnast.

Telgis on soe. Üsna segiläbi, ent siiski organiseeritult siblivad siin ringi meigikäsnade ja verepudelitega varustatud vilkad käed ning võltsis päikesekarva valguses välguvad erinevad paljad kehaosad, mis peagi muutuvad tundmatuseni. Kellegi käest turritab taeva poole jõhkra väljanägemisega haljas metallitükk, teisel on mõlema reie esiküljed ja suur osa käsivarrest kaetud õõvastavate põletusvillidega. Alates šokikahvatusest ja laubal pärlendavatest vaevahigipiiskadest kuni üliraskete traumade ja amputatsioonideni välja ei ole situatsiooni, mida need grimmivõlurid luua ei suudaks. Legend nõuab IIb astme põletust? Palun väga, kunstnikud modelleerivad ja rollimängijad serveerivad teile soovitud seisundi. Kõhuhaav koos sealt rippuvate organitega? Ikka, oleme varemgi teinud!

Rollikaardid legendidega muudkui vahetuvad, kui uksest siseneb järjest uusi lõuendeid, millele maalida.

„Kas kellelgi on okset?“ hüüab siinne vägede ülemjuhataja üle telgiukse õue. Vaikus. „Okset, kuulge, mul on okset vaja!“ tõstab kange naine häält ega jäta pommimist. Meenubki mulle see kaerasmuuti pakike, mille hommikul igaks juhuks seljakotti pistsin, ja neelatades loovutan oma lõunaoote vuntsideta kindralile, kes saagi üle rõõmustades telki tagasi suundub. Kaneelimaitseline okse on mängijate jaoks luksus, sest läbi on tulnud ajada ka oluliselt vähem veetlevaid sõnu kannatavate ollustega, mida grimmija kindel käsi sulle lahkelt suhu, lõuale ja krae vahele valab.

Minul seekord oksendamist ette näha pole, nõnda tunnen end mõni aeg hiljem koos kahe kaaslasega sügavale metsa suundudes rõõmsa ja roosana. Meie läheme lennuõnnetuses teadmata kaduma, lootes peagi siiski üles leitud saada.

Ilm on küll päikeseline, aga tuuline, ja nii hakkab pärast pooletunnist künka taga istumist tekkima tunne, et alajahtumist polegi varsti enam vaja mängida. Mööda selga hiilib värin ja kuskilt hammaste kandist kostab kahtlast klõbinat. Kaaslane metsa teisest otsast ütleb, et külm on. Jah, mul ka. Temal tõmbavat mõlemad jalad juba krampi. Noh, minul surid jälle tagapalged ära, eks trumpa SEE üle ...

Helistan õppuse juhile, plagistan oma mure torusse ja lippan päästjate juurde tekke tooma. Tagasi jõudes on nii hea soe sees, et mähkun kähku teki sisse, sätin seljakoti künkajalamile ja potsatan istuma. Kuulen samaaegselt, kuidas kotis miski lömastub ja lennukisse jäänud sõbrad taamal appi karjuvad, ent püsin vait kui kult rukkis. Lennuväljal röögib üks lõoke, nii et kurk hell. Mina olen kannatlik ja ootan, sest mul on missioon.

Ilmselt olen vahepeal tukkuma jäänud, sest järgmises mälupildis tonksab mu lõuga üleval hoidvaid käsi niiske koon ja kaks pruuni särasilma vaatavad otse südame põhja välja. Veel põgus vaikusehetk, siis kannab saabuja minu ümber ringe tehes täiest kõrist ette, et olen leitud. Peagi saabub ka koerajuht, mind viiakse metsast välja ja saadetakse virtuaalse ametniku saatel eespool olevasse ajutisse ravipunkti, politseikoer aga liigub otsima järgmisi kannatanuid.

Ravipunkt, see on teisisõnu Pärnu kiirabi katastroofihaagisest pärit suur punane telk, palju veriseid inimesi ja veel rohkem meedikuid. Olen muidu üsna hea veenja, aga siin ei võeta mu juttu täielikust tervisest mingi tõena ja nõnda saan talutatud telgi tagumisse otsa voodile lamama. Soojade kätega meedik küsib triaažikaarti täites, kuidas ma siia sain. „Bussiga,“ vastan mõtlematult. Skeptilise kulmukergituse peale parandan end kiirelt: „Ei, lennukiga ikka!“

Pärast pikka siirast silmavaadet saan rohelise kaardi, liikumaks kiirabiga edasi järgmisesse etappi ehk Pärnu haigla EMOsse, kus teised vildakad ja vigased juba ees. Hommikune oksekindral istub sidemetesse mähitud peaga ooteruumis, teised meikarid vedelevad katkistena kes siin, kes seal. Mina teen koridoris väikese ratastoolitantsu.

Grimmirahval on täiesti tavaline tööpäev.