KUIDAS VÕITA NAISKODUKAITSE PATRULLVÕISTLUST: LIILIA RETK 2025 VÄNDRAS

KUIDAS VÕITA NAISKODUKAITSE PATRULLVÕISTLUST: LIILIA RETK 2025 VÄNDRAS

Vaevalt oli Scoutsrännaku pori saabastel kuivanud, kui tuli varustus pakkida ja laiguline vorm taas selga ajada, sest järgmisena ootas ees Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna korraldatav Liilia retk Vändras.

Tekst: LEELO JÕULU , NKK Tallinna ringkond

salemine muutus reaalsuseks napilt kuu aega enne võistlust, seni oli Tallinna ringkonna tiim Liikuvad Põõsad suure huvi tõttu ootenimekirjas.

Valdav emotsioon oli kerge ärevusega segatud elevus — lubati droone, valgusrakette, haaranguid, ühesõnaga korralikku vastutegevust. Ent, nagu tiimikaaslane Janika ütles, droonid on uus reaalsus ja nendega tuleb õppida elama. Samal ajal jälgisime lootusrikkalt ilmaprognoosi, kuid loodus mängis meile vingerpussi. Meeldivalt leebest kevadilmast sai üleöö talve võlumaa. Niisiis: ideaalsed võistlustingimused olid igatahes tagatud.

VÕISTLUS

Viimane varustuse kontroll tehtud ja kuum hommikukohv nauditud, asusime pealinnast teele. Varahommikune sõit oli seda väärt — säärast imelist päikesetõusu ei oleks tahtnud küll maha magada! Koguneti Vändra naiskodukaitsjate staabis — sõdurikodus. Kohale jõudes andsime mandaadi, saime kätte kaardi, vajalikud koordinaadid ja juhised, tavaline patrullvõistluse käik. Trassi pikkuseks oli eelinfos märgitud 28 tundi, algus laupäeva hommikul ja lõpp pühapäeva pärastlõunal. Esimeseks päevaks jagati kätte 10 kontrollpunkti ning 4 postkasti ehk lisapunkti koordinaadid. Öö ja järgmise päeva käik jäid esialgu üllatuseks.

Juba raja alguskilomeetritel saime esimese õppetunni — kõik markerid, millele on peale kirjutatud „Waterproof“, ei ole teps mitte ühtemoodi veekindlad (meeldetuletus järgmiseks korraks: proovi markerit lamineerimiskilel, kui näpuga hõõrudes maha tuleb, siis leia uus marker). Kõik meie hoolikalt kaardile kantud punktid kadusid jäises vihmas kui kevadine lumi. Mis kehvasti, see uuesti. Teekond jätkus.

Võtsime esimesed kontrollpunktid ja postkasti. Vastutegevus oli usin ja võsa tihe, kraavides vesi kõrge. Neljandasse kontrollpunkti Liikuvad Põõsad ei jõudnud. Etteruttavalt võib öelda, et esimese päeva viimasesse punkti jäime 9 minutit hiljaks. See punkt osutus ühtlasi ka ööbimispaigaks. Võistlejaid ootas kuum saun, jäine tuul oli päeva jooksul tõepoolest kontidesse pugenud, mõnel olid ka saapad märjaks saanud. Esimest korda elus nägin vaatepilti, kuidas inimesed istuvad saunalaval täies riides. Soojendasime end üles ja kuivatasime riideid, kõik konkurendid sõbralikult kõrvu. Esialgne plaan nägi ette, et võistlejad veedavad öö õues, ilmastikule vastav magamisvarustus oli ju kaasas, ent nii kõledat ilma ja kiiresti langevat välistemperatuuri polnud keegi ette näinud, niisiis improviseerisid korraldajad käigu pealt varjualuse, kus soovijad said mõneks tunniks sõba silmale lasta. Meie tiim otsustas öö otsa ärkvel püsida. Mõned aktiivsemad käisid veel ööorienteerumisel lisapunkte kogumas.

Hommikul kogunesime enne kukke ja koitu, esimeseks ülesandeks morse abil järgmise kontrollpunkti koordinaat edastada ning taas teele. Ees ootasid viimased ülesanded ja lõpujooks. Pärast eelnenud päeva ja uneta ööd oli jalg üllatavalt kerge. Ja kui juba Vändra asulasilt paistma hakkas, läks samm iseenesest kiiremaks. Viimases punktis võttis meid vastu üks Pärnumaa naiskodukaitsja, kes tegi sõnadega pai ja saatis meid ergutuste saatel lõpujooksule (olgu ta siinkohal tervitatud ja tänatud!). Veel viimane pingutus ja oligi finišijoon ületatud.

Kultuurimajas ootasid meid Vändra naised frikadellisupi ja imemaitsva kringliga. Kuivad sokid, kõht täis ja ongi elu jälle ilus. Võistlustulemused kuulutati välja ja kodutee võis alata.

MIKS MA SEDA TEEN

Ma olen tavaline eesti naine, naiskodukaitsja, kergelt sportliku eluviisiga, osalen aastas 1–2 patrullvõistlusel. Mõned sõbrad elavad kaasa, teised pärivad õlgu võdistades, miks ma jälle metsa lähen. See on hea küsimus.

Ma pole loomu poolest võistleja tüüp, võistlus kui niisugune ei paku mingit

pinget. Tihti on külm, raske, väsitav, ja ongi hea! Mugavustsoonist väljumine on ainus viis õppida, end proovile panna, areneda.

Tulen võistluselt tagasi väsinuna, kuid alati uute teadmiste võrra targemana. Nime poolest on küll tegemist võistlusega, kuid kaasvõistlejad on alati ülisõbralikud ja toetavad, ikka leidub nende hulgas mõni tuttav, vahetatakse kogemusi, rajamuljeid, elatakse üksteisele kaasa. Kontrollpunktides pannakse proovile nii füüsiline kui ka vaimne suutlikkus, kuid eelkõige tiimi koostööoskused, võime end pingelises olukorras kokku võtta ja säilitada külma närvi. Nii seegi kord.

Ülesanded olid mitmekesised, oli vaja inseneri­ ja loodustarkust, külma loogikat, silma­ ja käeosavust, meditsiiniteadmisi. Mõni õnnestus paremini, mõni halvemini, kuid igast punktist lahkusime oskuse või teadmise võrra targemana, sest alati seletati lahkelt, mida oleks saanud paremini teha või kuidas nõutud ülesannet õigesti sooritada.

Loodusesõbrana ei saa mainimata jätta, et ehkki sinililled olid külma käes kägaras ja pajutibud jäisesse kambrisse vangistatud, oli maastik kevadet täis. Metsa vahel õitses näsiniin, kohtasime esimest lepatriinut ja rästikut, kraavis paistis konnakudu. Selle purpurse päikeseloojangu ja hõõguva hommikupäikese oleksime kodus puhta maha maganud. Kodus ei juhtu ka seda, et joogivoolikus külmub vesi ära või et turnid üle kopratammi, kaart hambus.

Ah jah, kuidas meil võistlusel läks? Saime esimese koha … tagantpoolt, see tähendab tulime seitsmest lõpetanud võistkonnast seitsmendaks. Kuidas saavutada võistlusel medalikoht, seda peate küsima esikolmikult, aga tean täpselt, mis tunne on ennast ületada ja tegutseda naiskonnas, kus seljatagune on alati kindlalt kaitstud. Teeks seda iga kell uuesti!

Esimene Liilia retk toimus 2023. aastal ja sai alguse Vändra naiskodukaitsjate soovist end patrullvõistluse korraldamisega proovile panna. Tänavu olid osalema oodatud võistkonnad üle Eesti. Võistlejaid saabus Raplamaalt, Tartust, Järvamaalt, Tallinnast ja loomulikult Pärnust. Kokku läks rajale 10 võistkonda, nii naiskodukaitsjaid kui ka kodutütreid. Suur rõõm ja au oli oma kodukandis teiega võistelda.

Video: https://youtu.be/1B_E-pRnsiI