14. JUUNI - VAIKIV MÄLESTUSÜRITUS "MA EI UNUSTA SIND!"

14. JUUNI - VAIKIV MÄLESTUSÜRITUS "MA EI UNUSTA SIND!"

14. juunil lehvivad taas enam kui 80 raudteejaamas üle Eesti must-valged leinalindid. Tegemist on Naiskodukaitse algatatud vaikse mälestusüritusega „Ma ei unusta Sind!“, mis tuletab meelde 1941. aasta 14. juuni traagilisi sündmusi –massiküüditamist, mis lõhkus tuhandeid Eesti perekondi ja jättis sügavad haavad meie rahva ajalukku.

Tekst: VERONIKA LAAKSO , vabatahtlik autor

Seekord suunab mälestusüritus tähelepanu poiste ja noormeeste küüditamisele, sest tänavu tähistavad Noored Kotkad oma 95. aastapäeva.

1941. aasta juuniküüditamise käigus viidi Eestist Venemaale ligikaudu 10 000 inimest. Paljud küüditatutest olid seotud Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega – arvatavalt isegi üle kahe kolmandiku. Mälestamaks repressioonide ohvreid, seovad naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred 14. juunil leinalindid enam kui 80 raudteejaama üle Eesti ning Saaremaa ja Hiiumaa sadamatesse.

SEITSE LAST – ÜKS PURUSTATUD PERE

Kaitseliidu noorteorganisatsioon Noored Kotkad oli suur, aktiivne ja kasvav organisatsioon – 1939. aasta lõpus kuulus sinna 18 715 liiget. Need noored muutusid oma isamaalisuse, aktiivsuse ja peretausta tõttu nõukogude võimu silmis ohuks, mistõttu neist said juba varases eas sihtmärgid. Ainuüksi 1941. aasta juunis küüditati Venemaale vähemalt 1480 poissi vanuses 7–17. Küüditamised aga jätkusid ja ohvreid lisandus.

Enamik poisse küüditati kaitseliitlasest isa või naiskodukaitsjast ema pereliikmena. Memoriaali andmebaasist leiab noorkotkastena märgitud vaid 13 poissi.

Nelja sama pere poisi nimede tagant koorub seitsmelapselise perekonna südantlõhestav lugu. 1941. aasta 14. juuni varahommikul tuldi järele Tartumaal Konguta vallas elanud kapten Karl­Eduard Lambi perele. Perepea oli sunnitud poole tunni jooksul võtma enda ja oma seitsme lapse asjad ning kodumaalt lahkuma. Kuus poega viidi koos isaga vangilaagrisse. 13aastane tütar küüditati võõrale maale perest lahus.

Laste isa kapten Karl­Eduard Lamp suri juba samal aastal eeluurimisvanglas. Ta oli muuhulgas Puhja kihelkonna Kaitseliidu organiseerija, Võrtsjärve Kaitseliidu varasem malevkonnapealik ning Julius Kuperjanovi sõjakooli­ ja võitluskaaslane.

Laste ema Ella­Johanna Lamp oli Konguta Naiskodukaitse esinaine, kuid tema oli surnud juba kevadel 1940. Elu raskete keerdkäikude tõttu said kõik selle pere lapsed Eestis kokku alles 17 aastat hiljem.

VAIKSEKS JÄÄNUD VIHIK

Arhiividokumentides noorkotkaste jälgi otsides tuli esile ka teise pere lugu. 1941. aasta juuniküüditamise ajal viidi Kuivajõe vallast ära äriomanik, kaitseliitlane ja vaps Jüri Hinnobert. Talle määrati 10 aastat sunnitööd, kuid Jüri suri 1943. aastal. Tema naine Salme ja poeg Vello vabanesid asumiselt 1957. aastal. Salme oli enne sõda Tuhala Maanaisteseltsi esinaine ja Vello Tuhala rühma noorkotkas.

Rahvusarhiivis on säilinud noorkotkaste koosolekuraamat – vihik, kuhu on kirja pandud rühma tegevused ja otsused. Viimane sissekanne pärineb 15. maist 1940, mil 13aastane Vello lubas minna Harjumaa noorkotkaste üldlaagrisse.

Me ei tea, kas ta sinna laagrisse jõudis, sest 27. juunil 1940 Kaitseliit likvideeriti, kuid teame, et vähem kui aasta hiljem viidi Vello Siberisse ja ta vabanes sealt alles päev enne oma 31. sünnipäeva.

TÄNASTE NOORKOTKASTE JUURED

Tänavuse mälestusürituse lavastatud fotol on vennad Markus ja Sander Laving Viimsi Noorte Kotkaste rühmast, kelle vanavanaisad olid samuti küüditamise ohvrid.

Poiste isa, Kaitseliidu Männiku malevkonna tegevliige Marko Laving rääkis oma vanaisade loo. Tema isapoolne vanaisa Peeter Laving töötas Eesti Pangas finantsjuhina. Saksa ajal värvati ta julgeolekupolitseisse, mille eest ta 1946. aastal arreteeriti ja Venemaale saadeti. Talle määrati karistuseks 10 + 5 aastat.

Peeter vabanes 1954. aastal, kuid endisest tugevast turskest mehest oli järele jäänud vaid vari. Oma varasemat elu ei saanud ta enam kunagi tagasi.

Marko emapoolne vanaisa Friedrich Sergk oli veendunud vägivallavastane ega soovinud sõjategevuses osaleda. Ta elas maal oma õe juures ning kui teda otsima tuldi, pages metsa varjule. Friedrich hoidus nii Saksa kui ka Nõukogude võimude eest. Mõni aasta enne Stalini surma ta siiski tabati ning saadeti asumisele Kaug­Itta Magadani oblastisse. Tänu oma kuldsetele kätele, pillimängu­ ja lauluoskusele suutis ta raske asumisaja üle elada. Kodumaale naastes sai südamlikust ja toredast Friedrichist hinnatud plekksepp ning mitmel Tartu Ülikooli hoonel on tänini tema pandud katus.

Need lood ei ole erandid – peaaegu igal Eesti perel on rääkida repressioonidest oma lugu. Kui näed 14. juunil raudteejaamades leinalinte, peatu hetkeks ja mõtle, kui suur on meie õnn elada vabas Eestis.

Naiskodukaitse langetab sel päeval pea ja lausub: „Ma ei unusta Sind!“