Kaitse Kodu! nr 4 2025. a

KaitSE Kodu!

STASSID MASSIDESSE

KOTKATORM: SÜNDMUS, MITTE ÜRITUS!

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 4/2025

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

Kaanefoto: TIINA TUUL WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

Viru maleva maakaitsekompanii mitmekesine väljaõppenädalavahetus

8 KAITSE KODU! 100

Kaitse Kodu! kolm aastat – tõus loetavamaks Eesti ajakirjaks

11 INIMENE

Vandeadvokaat Aku Sorainenile on Eesti kaitsmine südameasi

16 ÜKSUS

Lääne malevkonna pealik: Meie peamine ülesanne on esindada Kaitseliitu Mustamäe linnaosas

20 KAITSELIIT

Ratsaüksuse ägedaim traditsioon ehk Kolm päeva hobuse seljas

24 VÄLJAÕPE

Droon ees, võitlejad järel – Tartu tänavatel harjutati linnalahingut

26 VÄLJAÕPE

Pommikindel varjend elumajas

28 VÄLJAÕPE

Tartu pioneerid aitasid kortermaja keldrisse rajada näidisvarjekoha

30 SÕJARAUD

Böömimaal osatakse 2 ehk Veel rohkem rauda

Tšehhi relvatehasest CZ

34 SÕJARAUD

Mootorratas rivis: teekond täis seiklust

38 SÕJARAUD

Mootorrattaga maastikul – vead, mida vältida

40 MAAILMAPILK

„Neli politseinikku“ taas maailma jagamas?

44 MAAILMAPILK

Gröönipingega 52. osariik

50 MAAILMAPILK

Kaks aastat Inglismaal Ühendkadetiväes

54 MAAILMAPILK

Lätis lõpetab Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli 1. lend

58 KOOSTÖÖ

ESDC25? Käed küljes riigikaitseõpe Narva Eesti Gümnaasiumis

62 KUIDAS ...

Praktiline laagrimaterjal: kinnine telk kolmest riidetükist

Eks neilgi oli mõtlemist, kuidas lähetada vabatahtlik soomlane NATO riigi õppusele. Loeti sõnad peale, et ma ei tohi jääda relv käes pildile.

Eesmärgiks oli lihtsate meetoditega rajada korterelamu keldrisse näidisvarjekoht, mida oleks võimalik kasutada ajutise varjumiskohana.

Kui toidukullerid ei tööta ehk Kuidas evakuatsioonis mitte nälga surra

66 NAISKODUKAITSE

Staabimäng Oomega: rohkem kui lihtsalt võistlus

68 NAISKODUKAITSE

Stassid massidesse!

70 NOORED

Noorte Kotkaste 95. juubelisünnipäeva aasta: traditsioonide ja tuleviku kohtumispunkt

72 NOORED

Katsumused vormivad iseloomu

74 NOORED

Mini-Põrgupõhja: täielikult oma nime vääriline võistlus

76 NOORED

Kotkatorm – sündmus, mitte üritus!

80 AJALUGU

Vanapaganad Vabadussõjas. August Hendriksoni seiklused maal ja merel

84 MILITAARTURISM

Eestimaa Napoleon ja tema suvine sõjalaager

88 FILMIARVUSTUS

Kodanik sõdur

90 RAAMATUARVUSTUS

Meie lugu Lääne moodi – pilk Naiskodukaitse

Lääne ringkonna ajalukku

„Ja me ei armasta oma maad mitte sellepärast, et meid on ära „zombistatud“. Aga, nagu öeldakse – lollile sa seda selgeks ei tee. Elagu Eesti!“

AUTORID

URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab laskemoonast ja relvadest kõike. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.

GUNNAR VASEMÄGI

vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Viru MaLEVa MaaKaitSEKoMPaNii

MitMEKESiNE VÄLJaÕPPENÄdaLaVaHEtuS

Aprilli alguses oli Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna Viru maleva maakaitsekompanii kuu esimesel väljaõppenädalavahetusel, kus laupäeval korrati üle meditsiiniteemad ning pühapäev jätkus laskepäeva ja õpitubadega.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Meditsiiniõpe on läbivalt oluline ja vajalik igale kaitseliitlasele, seepärast on kõikidel tasanditel vaja olla kursis uuendustega ning integreerida uued teoreetilised ja praktilised oskused, sealhulgas Ukraina võitlejatelt saadud õpikohad, üksuste igapäevasesse väljaõppesse,“ ütles kompaniimeedik seersant Kaarel Targo.

Meditsiinipäev algas klassiruumis teooriateadmiste värskendamisega, järgnes praktika, et õpitu kiiremini omandada. Seekord keskendus õpe laskursanitaridele, jao- ja rühmaülematele, kes said plaanitud teemad rahulikus tempos läbi käia eesmärgiga omandatud teadmisi ja oskusi hiljem väljaõpetes iga võitlejani edasi viia.

„Pingelises olukorras on seda eesmärki keeruline saavutada, aga kui kõikidel tasanditel, kuni iga võitlejani välja on teada, millised on n-ö võtmekohad lahingukannatanu käsitlemisel lahinguväljal, siis on kiirelt ja oskuslikult reageerides võimalik mitte ainult päästa palju elusid, vaid ka arvestatavalt leevendada haavatasaanu seisundit,“ sõnas seersant Targo.

Kompaniimeediku hinnangul on tegutsemise kõrval vaja iga toimingut mõtestada ja mõista, et meditsiin on militaarvaldkonnas eeskätt taktikaline probleem, sest nii iga

reavõitleja kui ka üksus tervikuna peab igas olukorras säilitama võimalikult hea lahinguvõime.

Rühma laskepäeva peamiseks sihiks oli saada ülevaade üksuse liikmete lasketasemest ja korrata üle kõik seniõpitu, et olla paremini valmis kevadisteks õppusteks. Sestap alustati pühapäeva pärastlõunal lasketreeningutega, viidi läbi laskeharjutus Test 3 ja lahingupaari patrull-laskmisharjutus ning seati jagude täpsusrelvad normaaljooksule.

„Kuna meiega liitusid ka kompanii teiste rühmade liikmed, siis jaotasime planeeritud tegevused mitmeks õppetoaks,“ ütles väljaõppepäeva korraldaja rühmaülem lipnik Ahti Valdmets.

Väljaõppe käigus tuletati meelde pioneeritarkusi, keskendudes vastase liikumise tõkestamise erinevatele viisidele. Samuti vaadati üle liikumisviisid jao koosseisus ja tuli-liikumine põhimõtted. Omaette töötoas toimetasid droonimeeskonnad, harjutades rühma toetamist taktikalistes olukordades.

„Ja kuigi ilm oli kevadiselt heitlik, kehtib siinkohal ütlus: vabatahtlik, kes harjutab igal ajal ja iga ilmaga, on võitmatu!“ oli lipnik Valdmets veendunud.

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

JKaitSE Kodu! KoLM aaStat tÕuS LoEtaVaMaKS

EESti aJaKirJaKS

Täna saab sellest kolm aastat, mil ilmus meie ajakirja „Kaitse Kodu!“ esimene number. Sarnasel hetkel, sünnipäeval, on alati hea jääda pisut peatuma ja heita pilk möödunud aegadele, sünnitusvalusid meele tuletada, mälestada kurbi ja rõõmsaid päevi.

Tekst: VIKTOR NEGGO , Kaitse Kodu! endine toimetaja

uba pool aastat enne „Kaitse Kodu!“ ilmumist oldi kaitseliidu peastaabis jõutud veendumusele, et sarnane suur organisatsioon, millesse kuuluvad kümned tuhanded meie kodumaa poegi, ei või jääda oma häälekandjata.

Peagi oli kaup koos „Sõduriga“, kes lahkesti lubas osa oma ruumist kaitseliidule ning selle osa toimetajaks määras noore kirjaniku J. Järve. Ligikaudu poole aasta kestel oli nõnda „Sõdur“ ühtlasi ka kaitseliidu häälekandjaks.

Ent „Sõduris“ tarvitada olev ruum kippus peagi jääma kitsaks ning ikka jälle uuesti kerkis kaitseliidu peastaabis päevakorrale oma iseseisva ajakirja loomise küsimus.

Kui siis ka malevate juhatused asusid seisukohale, et iseseisva häälekandjata kaitseliit läbi ei saa, asuti kaitseliidu peastaabis kibedasti ajakirja väljaandmise eeltööde tegemisele. Peamurdmist andis eriti kohase nime leidmine.

Kaaluti üht, kaaluti teist, ning viimaks ütles keegi, kes just, ei mäleta enam, – ta nimi olgu „KaitseKodu!“ – ning nimi oligi leitud.

15. oktoobril 1925. aastal ilmus tolleaegse ajakirjanikkude liidu esimehe, hra Paul 0laki, toimetusel siis ilmale esimene „Kaitse Kodu!“ number, mis proovinumbrina levitati 18.000des eksemplaris üle kogu maa.

See „Kaitse Kodu!“ esimene number oli õige sisurikas, varustatud hulga piltidega, võimsa kaane joonistusega, mille oli valmistanud kunstnik P. Aren. Ta leidis sooja poolehoidu rahva hulgas ning tellimisi hakkas valguma kogu maalt. Ka üksiknumbrite müük oli võrdlemisi elav.

Ent nagu igal uuel ettevõttel, oli „Kaitse Kodu!’l“ alguses võidelda suurte majanduslikkude raskustega. Esimese kuue numbri puudujääk oli üle 1000 kr., 1926. a. puudujääk üle 7000 krooni.

Sellele raskusele lisaks tekkis mitmel pool arvamine, et on majanduslikult palju kasulikum „Kaitse Kodu!“ uuesti ühendada „Sõduriga“. Isegi riigikogu esitas 1926. a. eelarve vastuvõtmisel sarnase sooviavalduse ja tolleaegne riigivanem hra Jaan Teemant nõudis seda õige kategooriliselt.

Näis, nagu oleks praegu alles sündinud laps pühendatud varajasele surmale.

Ent kalkuleerides ühes „Sõduri“ vastutava toimetaja, kindralstaabi VI osakonna ülema kolonel Traksmanniga lahus ilmuvate ajakirjade ja ühendatud ajakirja majanduslikke seisukordi, jõudsime reaalsete arvude najal peagi veendumusele, et ühendatud ajakiri, kui ta peaks täitma kõiki talle esitatavaid nõudmisi riigile, muutuks võrdlemisi palju kulukamaks kui kaks lahus ilmuvat ajakirja ühtekokku.

Need reaalsed arvud esitati ühiselt vabariigi valitsusele ja see loobus oma varemast seisukohast, tunnistades kahe lahus ilmuva ajakirja ilmumise otstarbekohasemaks. Ning see viimane arvamine pole saanud pettumuse osaliseks. Mõlemad ajakirjad, nii „Sõdur“ kui „Kaitse Kodu!“, on aja kestes muutunud päev­päevast tuumakamaks, on kumbki loonud endale oma kindla ilme, on teed rajanud ikka laiematesse rahvakihtidesse, mida tunnistab mõlema ajakirja järjest kasvav lugejate arv. Hr. P. Olaki ja talle järgnevate tegevtoimetajate kirjanik Juhan Jaigi, 1926. a. kevadest kuni 1927. a. sügiseni, ja ajakirjanik Eevalt Jalaka, alates 1927. a. sügisest, innuka tegevuse tagajärjel, on „Kaitse Kodu!“ tõusnud loetavamaks Eesti ajakirjaks.

Ka paranes peagi ajakirja majanduslik olukord. 1927. a. lõppes juba vaid 950­kroonilise puudujäägiga ning praegu hellitame lootust käesoleva aasta lõpetada juba hoopis puudujäägita.

Ajakirja sisu nõuetele vastavamaks seadmiseks korraldati „Kaitse Kodu!“ toimetuse poolt 1926. a. sügisel ankeet, mille tulemustega võidi olla rahul ning mille vastustes avaldatud näpunäiteid toimetus oma edaspidises töös püüdis jõudu mööda ära kasutada. Ning võiks nagu konstateerida, et viimasel ajal ajakirja sisu kohta pole enam kuuldud pea mingit nurinat.

Pärast kolmanda numbri ilmumist 1925. a. muutis „Kaitse Kodu!“ oma kaane­välimuse, tuues alalise „Kaitse Kodu!“ pealkirjaga igakordse ilmumise puhul kaanel uue pildi. Käesoleva aasta algusest peale oleme aga astunud veelgi sammu edasi, lastes iga „Kaitse Kodu!“ numbri jaoks valmistada erilise kaane joonistuse, millest osa on ilmunud värvilisel kaanepaberil ja ka värvitrükis.

Kuigi seda numbrit trükiti tublisti suurendatud arvul, oli nõudmine selle järele seevõrra suur, et kogu trükk ära müüdi 18 tunni jooksul (neljapäeva pärastlõunast kella 18­st reede päeva kella 12­ni), mille möödumisel talitusel polnud enam võimalik rahuldada igast maanurgast küll suusõnal, kirja-, telefoni- ja telegraafi teel pärale jõudvaid nõudmisi. Mis otsas – oli otsas, – ja paratamatult tuli tasku pista igalt poolt sadavaid etteheiteid ja kibedaid sõnu – et miks olete ometi trükkinud nii vähe. Ei aidanud seal seletamised, et trükiti ju harilikust hulga rohkem eksemplare, et ei juletud enam teha suuremaid kulusid, mis oleksid jäänud tasumata eksemplaride hulgalise ülejäägi puhul, muudkui pahandati aga edasi ja nimetati toimetust ja talitust igasugu pahurate sõnadega.

Noh, – tuli leppida ja isegi veel, pean avameelselt ütlema, valmistas see „Kaitse Kodu!“ toimetusele suurt headmeelt, et ta sai tol korral nii kibedasti nuhelda. Oli see ju parimaks tõenduseks, et toimetus oma tööga oli tabanud kõigi soove, oli suutnud pakkuda lugejaskonnale just seda, mida talt nõuti, oli leidnud tee kodanikkude südame ja hinge juure.

See andis uut jõudu ja hoogu. Ka kaitseliidupäeva­ ja laulupeoerinumbrid on lugejaskonna poolt tunnistatud kõigiti tuumakateks ja kauniteks. Ning ka need „Kaitse Kodu!“ numbrid, mis ilmusid trükitööliste streigi ajal, kuigi siin pidi olude sunnil mitmel puhul käsitlusele võtma kaksiknumbrite kirjastamist, pole leidnud paha arvustust. Kõike eelpooltoodut kokku võttes peame konstateerima, et „Kaitse Kodu!“ sammub edenemisteed. Ent sellega ei taha ma veel kuidagi kinnitada, et ta on juba jõudnud täiusele. Ei, selleks on vaja teha veel palju tööd. Ikka sisukamaks ja tuumakamaks peab muutuma „Kaitse Kodu!“ kui ka välimuselt ikka kaunimaks.

Olgu siinkohal mainitud, et pea kõik käesoleva aastakäigu kaanejoonistused on valmistanud ühe (vasaku) käega noor kunstijünger E. Salu.

Möödunud aasta jõulunumber ilmus ühtlasi ka erilise naiskodukaitse­numbrina, mille toimetamisest ja levitamisest väga energiliselt võttis osa naiskodukaitse Tartu ringkond.

Erilise menu osaliseks sai aga „Kaitse Kodu!“ käesoleva aasta number 3, mis ilmus vabariigi 10. aastapäeva puhul pea 200­leheküljelisena.

Selleks aga peab „Kaitse Kodu!“ toimetusele kaasa aitama kogu arvurikas kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate pere, läkitades oma ajakirjale tuumakat ja mitmekesist kaastööd ja huvitavaid pilte ning levitades teda ikka laiemate rahvamasside hulka, et ta siin saaks teha oma riiklikku ja rahvuslikku kasvatustööd ning majanduslikult sirguks seevõrra tugevaks, et ta suudaks veelgi suurendada oma kausta ning panna rohkem rõhku oma välimuse kaunidusele.

Selleks kõik ühisele tööle ja tegevusele!

Kasutan ühtlasi juhust, et siinkohal ütelda südamlikumat tänu kõigile minu kaastöölisile ja arvurikkale kirjasaatjate ja „Kaitse Kodu!“ levitajate perele.

Valmistagu teile rõõmu see teadmine, et teie töö on kannud kaunist ja meie riigile kasulikku vilja. Andku see teadmine teile uut indu ja tahet veelgi hoogsamalt jätkata oma tööd.

Eriliselt aga ütlen tänu lugupeetud kaitseliidu ülemale kindral J. Roskale ja peastaabi ülemale kolonel J. Maidele, kes vahetpidamata on olnud abiks toimetusele oma hea nõuga ja uute mõtete avaldustega, kellele „Kaitse Kodu!“ kogu selle aja jooksul on olnud nõnda ütelda – südameasjaks.

Julgesti siis edasi neljandasse aastasse!

aKu SoraiNENiLE oN EESti KaitSMiNE

SüdaMEaSi

Siin üle 30 aasta elanud ja töötanud advokaat Aku Sorainen on Soome reservohvitser, kes muretseb Eesti kaitsevõime pärast vaat et rohkem kui mõnigi eestlane. Eelmise aasta sügisel liitus lipnik Sorainen ka Eesti Reservohvitseride Koguga.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Nooruses ei puudunud palju, et Sorainenist endast oleks saanud sõjaväelane. Pärast ajateenistuse läbimist astus riigikaitsest ja sõjaajaloost huvitunud noormees 1986. aastal Santahamina kadetikooli.

„Akadeemias õppisin viis kuud. Tollel ajal tundus see igav – külma sõja lõpp oli rahulik, Soomel polnud sõjalises liinis ka kuigi palju rahvusvahelisi kontakte. Ma ei näinud perspektiivi ja läksin hoopis juurat õppima,“ meenutab Soome reservlipnik.

Mees kandideeris 1993. aastal isegi ÜRO rahuvalvemissioonile, ta pandi valmisolekusse, kuid lähetati tööasjus Eestisse ja pidi sõjaväelisest väljakutsest loobuma.

„Kuna kolisin Eestisse, pole Soome riik mind rohkem reservõppekogunemistele kutsunud. Küll kutsus 2015. aastal toonane kaitseväe juhataja Riho Terras mind vabatahtlikuna osalema suurõppusel Siil Soome välivormis. Palusin Soome suursaatkonnalt abi, et välivorm saada. Eks neilgi oli mõtlemist, kuidas lähetada vabatahtlik soomlane NATO riigi õppusele. Loeti sõnad peale, et ma ei tohi jääda relv käes pildile,“ meenutab Sorainen.

Aku Sorainen 1986. aasta 10. septembril Santahamina kadetikoolis

Viimastel kuudel on Sorainen riigikaitseteemadel sõna sekka öelnud. Tema sõnavõtud päädisid riigivalitsejatele tehtud ettepanekutega muuta relvaseadust: „Võrreldes Soomega võiks Eesti kontrollitud inimestel olla tsiviilkäibes rohkem tulirelvi. Koolides tuleks riigikaitsekursustesse viia ka relva­ ja laskeõpe. Soomes on sada aastat totaalkaitset üles ehitatud ja

AKU SORAINEN/ERAKOGU

terve ühiskond on sellega harjunud ja seotud.“

PAREM RELVATUNDJA ON PAREM RIIGIKAITSJA

Sorainen viitab, et Soomes on peagu kõik mehed, kel tervis vähegi lubab, läbinud ajateenistuse, ja tasapisi tuleb sinna ka rohkem naisi.

„Eestis me pole ilmselt veel enda jaoks lahti mõtestanud, mida totaalkaitse kontseptsioon tähendab, aga praeguses olukorras peame protsessi kiirendama, et kriitilise olukorra tekkides teada, kuidas panustada. Riigi kaitsmine pole ainult entusiastide teema, vaid kogu ühiskonna asi. Siin ikka veel arvatakse, et riigikaitse püsib Kaitseväel ja vabatahtlikel kaitseliitlastel, sest see on nende harrastus, las teevad. Teistel on omad harrastused,“ vangutab ta pead.

Tema meelest on Eestigi liiga väike riik, et loota suhteliselt väikesearvulisele reservväele ja lubada endale midagi muud peale totaalkaitse ning sellest lähtuvalt tuleb üles ehitada tervet ühiskonda hõlmav kaitsetahe ja ­huvi. Keegi haarab relva, keegi tegeleb logistika, meditsiini, tehnika hooldusega jne. „Mina olen üritanud tõsta päevakorda relvade teema. Laskeharrastuse populariseerimine on üks viis riigikaitse

vastu huvi tekitada. Ukraina näitel on teada, et droonid mängivad sõjas suurt rolli, nagu mitmed teisedki uued erialaoskused, kuid sõduri baasoskuseks jääb ilmselt ka lähitulevikus käsitulirelvade käsitsemise oskus. Relvakasutusoskus on esmane samm: me oskame ja usume, et saame hakkama. See on aluseks enesekindlusele ja motivatsioonile. Mida rohkem on mõistuselt terveid ja riigile truid kodanikke, kes oskavad käsitseda relvi, seda parem.“

Seni on enamikus Euroopa NATO riikidest eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaaga arvatud, et rahval pole vaja relvi omada ja neid kasutama õppida, sest neid kaitseb professionaalne sõjavägi. Sealt ka arusaam, et mida vähem on inimeste käes relvi, seda turvalisem. Soomes on totaalkaitse põhimõtteid järgides mõistetud, et on hea, kui kodanikud harjutavad laskmist ja omavad relvi, siis on riik rohkem kaitstud.

„Venemaa piiririikides on LääneEuroopa lähenemine relvadele kahjulik, sest see viib kodanikud riigikaitsest eemale. Eestile on tähtis, et lisaks Kaitseväele, selle reservväele ja Kaitseliidule omaks tugevat kaitsetahet võimalikult suur osa rahvast. Meie suunaks peab olema laskeharrastuse igakülgne toetamine,“ on ta resoluutne. „Kui oleks rohkem lasketiire ja laskepaiku, tekiks rohkem huvilisi. Needsamad terve mõistusega usaldusväärsed kodanikud on valmis relvade ja varustuse ostu ka ise rahastama, kui see poleks nii keeruline.“

TOETAB RELVASEADUSE MUUTMIST

Sorainen saatis aasta alguses kümnetele poliitikutele, sõjaväelastele, juristidele ja ettevõtjatele ettepanekute esimese visandi. „Sain üle 80 vastuse, mis annab julgust, et tegutsen õiges suunas. Detsembrisjaanuaris osalesin siseministeeriumi huvigruppide kaasamiskoosolekutel. Olen nende teadmiste põhjal paar viimast kuud kirjutanud relvaseaduse muudatusettepanekuid, mis enamikus põhinevad sellel, mida kuulsin kaasamiskoosolekutel, ehk enamik ideid ei ole minu omad, vaid huvigruppides arutletud valukohad. Need said valmis märtsi lõpus,“ räägib ta 27. märtsil sise­ ja kaitseministrile ning riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroosse lähetatud ettepanekutest.

Ta loodab, et Igor Taro asumine siseministriks avab muutusteks head eeldused, sest värske minister on reservohvitser, tuttav riigikaitsega ning peaks mõistma, et vajame Eestis teistsugust relvapoliitikat kui LääneEuroopas.

Sorainen loetleb, et Soomes on saja inimese kohta 32 tulirelva ja 11 relvaomanikku, Eestis ainult viis relva ja kaks relvaomanikku. Isegi Lätis on see suhtarv 10 relva ja Leedus 13.

Lasketiire oli Soomes veel 20 aastat tagasi 2400, praegu on 600. „Miks? Lasketiirudele on olnud ülimalt raske saada keskkonnaministeeriumilt keskkonnalubasid, mh müra ja laskemoonas sisalduva plii tõttu. Seoses Ukraina sõjaga otsustas valitsus, et vaja on vähemalt tuhat tiiru ja kiiresti. Eestis on sellekohast diskussiooni väga vähe, kuigi lasketiire või laskepaiku on ainult 111. Võrreldes kahe riigi rahvaarve, peaks meil olema vähemalt kaks korda rohkem tiire,“ võrdleb ta kahte naaberriiki ega mõista, miks Eestis peetakse häälekaid arutelusid vaid sõjaväe laskemoona, HIMARSite ja õhutõrje üle.

Ta teab, et Rootsis ja Norras on lasketiire kummaski 3000. Enne teist maailmasõda oli Eesti kaetud Kaitseliidu lasketiirude võrguga, kuuldavasti arvestusega, et iga laskur jõuaks hobusel poole tunniga lähimasse tiiru.

„See oli aeg, kus eestlaste laskeoskus oli maailmatasemel ja laskesportlased maailma parimad,“ viitab Sorainen.

VALMISTUDA TULEB KÕIGE HULLEMAKS

Soome näitel levib laskekultuur vanematelt lastele ja ka Eestis peaks sama rada minema isegi siis, kui juurdumine ja märgatavad muutused võtavad 5–10 aastat.

Aku ise alustas lasketreeninguid õhupüssiga, siis sportpüssiga ja 16aastaselt püstoliga. „Treener oli meil saanud püstolilaskmises 1952. aastal olümpiamedali. Tema õpetas, kuidas kodus laskeasendi harjutamiseks hoida käes triikrauda.“

Poola haridus­ ja kaitseministeerium töötavavad välja kava, kuidas uuest õppeaastast muuta koolides relvaõpe kohustuslikuks.

„Kui noored huvituvad laskmisest ja neid õpetatakse oskuslikult relvi käsitsema, siis parandab see ka nende motivatsiooni läbida ajateenistus ja kindlustunnet, et riik suudab ennast kaitsta. Soomes läbib ajateenistuse 66 protsenti kutsealustest, Eestis täna pooled. Ilmselt tervis on üks teema, aga selle taga võib olla ka nõrgem motivatsioon,“ pakub ta.

Kaks aastat tagasi tehtud ja mullu suvel ajakirjas Sõdur avaldatud uuring võrdles meie ajateenistust ja ajateenijat teiste riikidega. Eesti ajateenijad väljendasid oma hoiakuid viiepallisel skaalal järgmiselt:

1. Kallaletungi korral on võimalik riiki kaitsta: 3 (Soome ajateenijad 4,5);

2. Rünnaku korral olen valmis riiki kaitsma: 3,3 (Soome 4,4);

3. Rünnaku korral peame igal juhul end relvadega kaitsma: 3,7 (Soome 4,5).

„Vahe on liiga suur,“ osutab Sorainen.

Laskeoskuse üleüldise parandamise kõrval on Soraineni meelest vaja parandada koostööd PPA ja kontrollitud või, nagu ta korduvalt rõhutab, terve mõistusega relvaomanike vahel. Liiga paljud relvaomanikud kaebavad halduskiusu üle. Ka relvaomanikule lubatud laskemoonakogused võiksid olla suuremad.

„Ukraina sõja alguses tekkis Euroopas teatud kaliibriga laskemoonast paariks kuuks puudus. Kui sõda peaks kanduma meile või mujale Euroopasse, hakkavad kõik jälle järsku moona varuma. Tark oleks lubada relvaomanikel varuda rahuajal moona piisavas koguses,“ avab Sorainen veel ühe tahu.

Venemaa on ajaloo väitel näidanud, et on valmis kandma suuri kaotusi väikese eesmärgi nimel ning piiririikidel peab olema piisav võime ja tahe sellele vastu seista.

„Kuigi ühiskonnas on tekkinud närvilisust ning räägime palju NATOst ja kaitseväe hangetest, käivad paljud protsessid endiselt nii, nagu elaksime sügaval rahuajal. See ei puuduta ainult relvaomanike ja ühiskonna arusaama sellest, kas neid on vaja või mitte, vaid ka kaitsetööstust. Täna on kaitsetööstust oluliselt kergem arendada Soomes või Lätis kui Eestis. Me elame

2015. aasta. Skaudid valmistuvad 1. brigaadi rivistuseks ja pataljoni lipu esitlemiseks. Aku Sorainen paremal

ikka veel rahuaja mõtetes. Sellest on tarvis üle saada. Peame sõjaks hoolikalt valmistuma, et seda ära hoida,“ soovitab ta illusioone vältida. „Täna on kerge Eestist lahkuda. Lahkumismeeleolude toitmine õhutab ebakindlust ja turvalisuse puudust, mis õõnestab riigi majandust ja pärsib investeeringuid ning on lõpuks Venemaa hübriidsõja eesmärk. Meil on tähtis olla enesekindel, et saame hakkama.“

KÕIK EI PEA OLEMA PÜSSI ALL Soraineni advokaadibüroos töötab 10 lahinguüksuse reservväelast, kellele ettevõte säilitab õppekogunemiste ajaks tasu, kuid büroo juht on seda meelt, et see panus pole võrreldav sellega, millega tuleb tegeleda riigil.

„Et aru saada, kuidas Soomes totaalkaitse põhimõtet rakendatakse, toon võrdluse. Minu üks hea sõber on pagaritööstuse juht ja teine põllumees, nende ametid on riigikaitse mõttes strateegilised, sest põhiülesanne on inimesi toita. Pagar kutsuti õppekogunemisele selleks, et selgeks teha, kuidas sõja ajal kaitseväele leiba teha. Põllumeest ei kutsuta, sest tema peab olema põllul. Kõiki juristegi pole sõjas vaja mitte niivõrd püssi alla: sõja ajal on palju vaidlusi näiteks autode­traktorite rekvireerimise üle kaitseväe tarbeks. Ukrainas olla 100 000 väejooksikut, ka paljusid nendest peavad menetlema juristid,“ tõmbab ta riigikaitse pilti laiemaks.

Ta arvab, et rekvireerida ei tuleks üksnes tehnikat, vaid kaasata tuleks nende masinate juhte koos tehnikaga, see oleks palju jätkusuutlikum: „Kaitsevägi saaks väärtuslikke väljaõpetatud reservväelasi rakendada hoopis vajalikumates lõikudes. Totaalkaitse tähendab, et iga ühiskonnaliikme roll sõjas on paika kaalutud.“

TEEB KOOSTÖÖD SÕJAMUUSEUMIGA

Vähe sellest, et Aku Sorainen soovitab lubada usaldusväärsetele ja terve mõistusega inimestele rohkem relvi, ta ise on viimased kümmekond aastat olnud ka relvakollektsionäär, kes esitleb hea meelega oma arsenali muuseumis. Sõjamuuseumis näeb suurt osa tema kogust vähemalt mai lõpuni.

„Relvade kollektsioneerimise eesmärk on harida ja tekitada teema vastu huvi,“ kinnitab Sorainen, kes ise on lapsepõlvest peale relvadega tuttav.

1944. aastal Eesti pinnale jõudnud teise maailmasõja vihastes lahingutes kasutasid vaenupooled kümneid ja kümneid erinevaid käsitulirelvi ning enamik neist on ühe eksemplariga esindatud Soraineni relvakollektsioonis.

Sorainen meenutab, et kuna kümme aastat tagasi muuseumi ekspositsioonis silma jäänud relvi oli vähe ja needki kehva kvaliteediga, otsustas ta anda oma panuse, et populariseerida Eesti sõjaajalugu ja parandada eestlaste kaitsetahet.

1944. aasta käsitulirelvi tutvustavale näitusele pani ta välja 60 püssi, püstolit, kuulipildujat ja käestlastavat tankitõrjerelva ning ligi poolteistsada muud eset.

Esmalt pakub kollektsionäär, et esimene relv tema kogus oli Simonovi vintpüss, hetke järele mõeldes aga täpsustab, et selleks oli siiski üks Saaremaalt ostetud Saksa rünnakupüss Sturmgewehr. „See sai ostetud 2007. aastal, aga lubade vormistamiseks kulus 5–6 aastat. Muide, kollektsionääri jaoks võib relvast kallim ja haruldasem olla selle salvetasku.“

Ta ei soostu täpselt nimetama kogu suurust ega kollektsionääride seas hinnatuimaid pärle, kuid mainib, et 1944. aasta Eesti kaitselahingute meenutuseks koostatud näitusel näeb suurt osa sellest.

Sõjamuuseumiga on Sorainen koostööd teinud varemgi. Kui Eesti riik sai sajaseks, pani ta näitusele välja Vabadussõjas kasutatud arsenali.

„Eestis leidunud Vene ja Saksa päritolu relvad olid enamasti halvas seisus, neid oli hoitud kehvades tingimustes ja hooldamata. Heaks erandiks oli Tallinnas Koplis ühe maja pööningule peidetud Saksa poolautomaatvintpüss G41,“ räägib relvakollektsionäär. „Sõdur, kes selle peitis, elas sõja üle ja pääses Rootsi. 1990ndatel leiti see üles.“

Seda püssi peab ta oma kogu üheks olulisemaks relvaks, sest see peideti uuena, nagu teisigi hästi säilinud Eestist leitud või Eestiga otseselt seotud relvi, näiteks Eesti kaitseväe markeeringuga püstol Browning, mille ostis Saksamaalt.

„Soomes on üks Kaitseliidu markeeringuga püstol, mille loodan saada siia lähikuudel,“ hoiab ta pöialt.

Haruldane relv Soraineni kogus on sakslaste püstolkuulipilduja MP­35, millega varustati Soome vormi kandnud ERNA diversioonigrupp, mis 1941. aastal Eestis Punaarmee tagalasse heideti.

„MP­35 polnud Saksa Wehrmachti standardrelv, vahest sellepärast polnud see väga levinud,“ täpsustab relvakollektsionäär.

PALJUD RELVAD ON OSTETUD SOOMEST

Suur osa Soraineni kogust on hangitud Soomest, sest samal ajal, kui ta oma kogu kasvatas, loobusid paljud vanad kogujad relvade kollektsioneerimisest.

Ka oli Soome veteranidel sõjaajast alles hulga hästi hoitud ja hooldatud relvi. Ent geograafia on laiem, mees on relvi ostnud ka Saksamaalt ja Norrast.

Sorainen räägib, et sakslased töötasid välja palju erinevaid käsitulirelvi, nende seas eriotstarbelisi, seevastu venelaste sortiment oli väike: „Sakslastel oli igaks otstarbeks eraldi seade, näiteks raketipüstolist tehti granaadiheitja, mis lasi granaate 100 meetri peale, või püstol, millega lennutati vastase suunas propagandalendlehti. Sakslased panid palju rõhku viimistlusele, nad olid snoobid. Venelased tootsid lihtsaid ja odavaid relvi ning palju. Neil oli relvastuses vaid kaks põhitüüpi püssi.“

Punaarmeel oli teise maailmasõja lõpuni relvastuses tsaariaegne Mosin ja sakslastel 1898. aastal tootmisesse läinud vintpüss Mauser G98. Punaarmeel ja Wehrmachtil oli ka poolautomaatvintpüsse ning sõja­aastatel automaatrelvade osakaal kasvas.

Sorainen viitab, et Hitler pidas automaatrelvi pigem padrunite raiskajaks, mistõttu relvakonstruktorid varjasid automaatpüsse püstolkuulipilduja nime taga, näiteks MP44. Samuti hoidsid sakslased töös vallutatud maade relvatehased ja lasid käiku trofeerelvad, mis tegi relvastuse eriti kirjuks.

„Eesti piirikaitserügemendile anti okupeeritud aladelt pärit relvad ja varustus, neil olid Prantsuse kergekuulipildujad, Prantsuse gaasimaskid, Hollandi vormikuuele olid Saksa eraldusmärgid

Aku Sorainen on viimased kümmekond aastat olnud relvakollektsionäär, kes oma arsenali hea meelega ka esitleb

peale õmmeldud,“ osutab Sorainen vitriinis relvis sõdalase mannekeenile.

„Eestlaste omakaitseüksustele andsid sakslased kätte Prantsuse vindid ja mehe kohta 20 padrunit. Nad arvestasid, et kui eestlased metsa kargavad, siis laskemoona kuskilt juurde võtta pole. Samamoodi andsid sakslased Prantsuse omakaitseüksustele Austria vintpüssid ja ikka mehe kohta 20 padrunit. Ei usaldanud samuti,“ jätkab kollektsionäär giiditööd.

HARULDANE LIPP

Vitriinide kohal ripub Eesti laskurkorpuse 354. laskurkorpuse lipp. Sama üksuse eelsalgad jõudsid 22. septembril 1944 sakslaste hüljatud Tallinna.

„1991. aastal võttis Kaitseliit Tallinnas Balti laevastiku muuseumi maja üle. Samal ajal pakkisid venelased muuseumi vara. Õhtul, kui pakkijad olid ära läinud, vaatasid kaitseliitlased kastid üle ja panid lipu kõrvale. Muuseum asub praegu Kaliningradis. Venelased tegid inventuuri alles 15 aastat hiljem ja panid muuseumijuhi vangi, sest arvasid, et see on reliikvia maha müünud. Eestis rändas lipp käest kätte. Keegi Venemaalt tahtis ära osta, aga sain haruldase lipu ikka kätte,“ muheleb Sorainen.

Ta juhib tähelepanu, et esimest korda ajaloos on kõrvuti väljas laskurkorpuse

ja Eesti grenaderide rügemendi ehk Eesti Leegioni lipud, viimane kuulub Leo Tammiksaarele.

Soraineni kogust on pärit ka näitusel eksponeeritud Sinimägede taktikalised kaardid, kuhu on kantud nii positsioonid Narva all kui ka hiljem Tannenbergi liini lahingutes.

Relvade kõrval lisavad näitusele põnevust Dmitri Tihhonovi ja Aleksandr Jarovoi kogust pärit Eesti laskurkorpuse meeste kaevikukunsti näited, nagu graveeritud portsigarid, mis annavad ilmekalt edasi ammuste sõjameeste koduigatsust ja meeleolu.

Sorainen juhib tähelepanu sõjaeelse Eesti kaitseväe suurtükiohvitseri kaarditaskule, mis käis omanikuga kaasas terve sõja. Planšetil on hõbedane naast kirjaga: „N leitnant H Lesselile III auhind suurtüki tulejuhtimise eest 1935 a“. Kaarditaskule on omanik kinnitanud nii Eesti kaitseväe väeosa tunnuse kui ka Punaarmee leitnandi auastme tunnuse. Harry Lessel lõpetas sõja laskurkorpuse 7. diviisi staabiülemana.

Selle kõrval on kapten Jaan Roo isikutõend, kus ohvitser on fotol Eesti kaitseväe vormis, aga Punaarmee auastmetunnustega.

„Laskurkorpuse meeste asjad on väga mõtlemapanevad. Täna on kerge olla must ja valge. Tollal polnud nii selge, kes mida uskus ja kelle poolel ta lõpuks oli,“ tõdeb Sorainen.

SÕJAMUUSEMI RELVAKOGU ON KITSAM

Relvanäituse kuraatori, Eesti Sõjamuuseumi relvakogu hoidja Siim Õismaa sõnul on selliste relvakollektsioonide olemasolu ainult tervitatav.

„Aku Sorainenile on kollektsioneerimine missioon. Riiklik muuseum ei võistle rahaliste võimaluste poolest erakogujatega, neil on lihtsam huvitavaid asju kätte saada, mitte ainult Eestist, vaid ka välismaalt. On tore, et Aku on nõus oma kogusid avalikult näitama,“ kiidab Õismaa.

Muuseumi eksperdina ütleb Õismaa, et Eesti Sõjamuuseumi huvi ajalooliste relvade vastu on kitsam ja spetsiifilisem, seotud Kaitseväe ja Kaitseliidu relvadega alates 1918. aastast tänapäevani, samuti 1920.–30. aastatel politseis ja piirivalves kasutatud ning Eestis toodetud relvadega.

„Eestis teatakse Arsenali, aga omal ajal oli tuntud ka Passup ja Pojad. Nad panid Eestis osadest kokku jahirelvi,“ toob Õismaa täpsustava näite.

Ta rõõmustab, et ajutise relvanäituse eel oli kuraatori põhimure ruumide ettevalmistamine: „Ehitasime ajutiste näituste tarbeks eraldi ruumi. Head vitriiniklaasi Eestis kahjuks ei toodeta. Aku seadis relvanäituse nimekirja kokku ja erakogujad panid õhinaga näituse üles. Sellise näituse tegemine oli lihtsamgi kui muuseumi kogudest kokkupanek,“ möönab ta.

Aku Soraineni paarisajale eksponaadile lisaks andis Kristjan Bachmann 1944. aasta relvanäitusele 400 ühikut deaktiveeritud pioneerivahendeid, sealhulgas ligi poolsada miini ja granaati. Üht­teist tuli relvakoguja Mati Vendli käest ja sõdivate poolte vorme Leo Tammiksaarelt. Laskurkorpuslaste kaevikukunstiesemed pärinevad Dmitri Tihhonovi ja Aleksandr Jarovoi kogudest.

Teise maailmasõja relvade näitus täiendab sõjamuuseumi teise maailmasõja püsiekspositsiooni, mis annab ülevaate Eestist ja eestlastest teises maailmasõjas.

URMAS GLASE

LÄÄNE MaLEVKoNNa

PEaLiK: MEiE PEaMiNE üLESaNNE

oN ESiNdada KaitSELiitu

MuStaMÄE LiNNaoSaS

Kaitseliidu Tallinna maleva Lääne malevkond tähistab 2025. aasta aprillis oma 35. aastapäeva. Malevkonna lähiajaloost, sümboolikast, tänapäevast ja selle rollist riigikaitses räägib pealik kapten Rein Luhaorg.

Tekst: EDUARD NIKKARI , Tallinna maleva ajaloopealik

Selle aasta aprillis tähistab Kaitseliidu Tallinna maleva Lääne malevkond oma loomise 35. aastapäeva. Millest see tuleb, et malev tähistas jaanuaris oma 100., kuid Lääne malevkond alles 35. aastapäeva? Malevkonna pealik Rein Luhaorg, palun räägi malevkonna loomisest ja selle lähiajaloost.

„Enne teist maailmasõda ei olnud Tallinna maleval territoriaalset üksust praeguse Lääne malevkonna aladel, see kõik kuulus Harju maleva alla.

Kaitseliidu taasloomine Tallinnas sai alguse 1990. aasta kevadel. 10. aprillil toimus Tallinna Aiandussovhoosi saalis Mustamäe tee 60 Mustamäe Kodanike Komitee koosolek. Koosolekust võttis osa tollane Kaitseliidu ülem Kalle­Istvan Eller, kes koosoleku lõpupoole auditooriumi ette astudes ja pärast lühikest sissejuhatust Kaitseliidu ajaloost tegi ettepaneku moodustada Mustamäel Kaitseliidu loomise algatusrühm. Ettepanek pandi

hääletusele ja lõviosa saalis viibijatest tõstis käe – poolt! Kohalolijaist registreerus loodavasse Kaitseliidu rühma 24 meest ja üks proua. Sealsamas peeti rühma esimene koosolek, kus valiti 18 poolthäälega rühmapealikuks Eduard Nikkari. Hiljem selgus, et Mustamäel on loodud veel Kaitseliidu allüksusi, näiteks Sütiste rühm jt. Edaspidi need jaod­rühmad liitusid meie Mustamäe rühmaga.

Pärast Tallinna maleva taastamist 1991. aasta kevadel moodustati sama aasta sügisel Mustamäe ja Õismäe linnaosade aladele Lääne kompanii, mis koosnes kahest Mustamäe rühmast ja Õismäe rühmast. Kompanii pealikuks määrati maleva staapi teenistusse läinud Eduard Nikkari asemel Vambola Lehe, I rühma pealikuks oli Erki Vaikre, II rühma pealikuks Rein Luhaorg ning Õismäe rühma juhtis Indrek Kiverik. Õismäe rühma koosseisu liideti ka Veskimetsa jagu, mida juhtis Ahti Juhe.

Hiljem liideti Lääne kompaniiga ka Lilleküla rühm, mis tegelikult jagati laiali. Osa mehi ja struktuuri eesotsas rühmapealiku Tõnu Oravaga tuli Lääne kompanii alla ja osa läks Lõuna kompanii alla.

Seoses isikkoosseisu suurenemisega moodustati 1994. aasta 13. juunist Kaitseliidu ülema käskkirjaga nr 89 Lääne malevkond, mille pealikuks määrati vanemveebel Sven­Harry Raabe. Lääne malevkond paiknes Mustamäe, Kristiine ja Õismäe linnaosade territooriumil. Mingi aja kuulus malevkonna koosseisu ka korporatsioon Tehnola rühm, mis koosnes Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilastest ja vilistlastest. Nende õigusjärglasena on nüüd malevas Akadeemiline malevkond.

Mustamäe kaitseliitlaste staap asus aastatel 1990–1991 Tallinna Aiandussovhoosi hoones paiknenud Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi

Lääne malevkonna pealik kapten Rein Luhaorg

ruumides, kus mehed kogunesid igal neljapäeval, et vahetada infot, vastu võtta uusi liikmeid ning korraldada väljaõpet. Selleks, et uusi liikmeid saada, postitasime linnaosa tänavapostidele jm kohtadesse A4 formaadis teatisi, et Mustamäe rühm on Kaitseliidus loodud ja et iga õige Eesti mehe koht on meie ridades. Uusi liikmeid võttis vastu rühma juhatus. Selleks ajaks olid mehed endale juba selgeks teinud, mis olid Kaitseliidu ülesanded ja tegevused enne teist maailmasõda. Siinjuures tuleb märkida, et ka oma esimese sõiduki, väikebussi Žuk saime kasutada samalt aiandussovhoosilt, kes ei peljanud tol ajal Kaitseliitu toetada, kuigi Eestis olid sees veel Vene Föderatsiooni väeosad. Aiandussovhoosil olid sel ajal edu­ ja eestimeelsed juhid.

Sündmuste seas, kus Mustamäe kaitseliitlased osalesid, olid näiteks spordiklubi Kulter korraldatud spordipäevad 1990, mida nad ise nimetasid esimesteks Kaitseliidu spordipäevadeks. Need peeti Tallinnas tänasel Sõle tänaval asuva 8. keskkooli ruumes, kus Mustamäe rühm saavutas väga häid sportlikke tulemusi. Mäletan täpselt, et korvpalli individuaalses sopsuviskes saavutasime esimese ja kolmanda koha ning korvpallis võistkondlikult samuti kolmanda koha. Meile anti ka diplomid. Minul on see päev sellepärast

hästi meeles, et see on minu Kaitseliitu astumise kuupäev.

Esimesi suuremaid väljaõppega seotud sündmusi, millel osalesime, oli ülekaitseliiduline staabiõppus Riigipiir, kus 1. septembril 1990. aastal läksime koos teiste Tallinna II malevkonna liikmetega üle Narva jõe silla Leningradi oblasti Kingissepa rajooni Komarovka külla Eesti Vabariigi aegsele piirile ning moodustasime inimestest visuaalse riigipiiri raudtee ja maantee vahel. 1991. aastal osalesime Rapla malevas tolleaegse Kaitseliidu ülema Manivald Kasepõllu korraldatud juhtide väljaõppel, mille käigus viidi läbi laskeväljaõpet, riviõpet ning arendati kehalisi võimeid, näiteks enesekaitset. Samuti turvasime kodanike komiteede korraldatud kongresse. Käidi ka Mustamäe koolides Kaitseliitu tutvustamas ja uusi liikmeid värbamas.

Varustusest oli meil olemas käelint ja peakate, mida kanti Kaitseliidu tunnusena. Tallinna maleva peakatteks oli maleva kehtestatud must barett koos väikese mütsimärgiga, mille aluseks oli võetud Eesti­aegne Tallinna maleva õlaku märk. Kanti ka kahte mütsimärki, teiseks märgiks oli kaitseväe sinimustvalge mütsimärk, mida tol ajal kutsuti ka märklauaks. Esimesed Mustamäe kaitseliitlaste käelindid olid õlale kin­

nitatavad kollased kotkaga käelindid, mis saadi malevast. Neid käelinte kutsuti ka vaarao käesidemeteks. Samuti olid olemas esimesed kollasel põhjal Kaitseliidu kotkaga rinnamärgid, mille hankis tolleaegne Kaitseliidu peastaabi tagala.“

Lääne malevkonnal on oma lipp ja teenetemärk. Kirjelda palun malevkonna sümboolikat ja selle tähendust. „Kuna Lääne malevkonda enne teist maailmasõda ei olnud, polnud tal ka ajaloolist sümboolikat ja me ei saanud seda taastada nagu teised Tallinna maleva allüksused. 1992. aastal saigi tolleaegsele Mustamäe rühmale loodud oma teenetemärk, mille kujundas kaitseliitlane Jaan August Viirand.

Teenetemärk on teravate otstega püstine neljaharuline mustaga kaetud rist, mille keskel Kaitseliidu kotkas. Risti vasakul harul on nelja terava tipuga täht, mis sümboliseerib malevkonna paiknemist ilmakaarte järgi ehk läänes. Märgi must värv sümboliseerib Mustamäe linnaosa.

1990. aastate algul värvati sellise kuulutusega liikmeid Mustamäe rühma. Kuulutusi kleebiti bussipeatustesse, postidele ja mujale. Liikmeskonnalt oli Mustamäe rühm malevkonna suurim, kuigi kuulutused püsisid avalikus ruumis lühikest aega

Esimesed teenetemärgid anti välja 1992. aastal, kui Tallinna malev tähistas Kaitseliidu 74. aastapäeva. Malevkonna lipu kujundas paljude teiste Kaitseliidu lippude kujundaja Priit Herodes. Lipu õnnistamine toimus 1995. aasta võidupühal Tallinna Toomkirikus. Lipu üks pool on teiste Tallinna maleva malevkondade lippude sarnaselt sini­valgete triipudega ning teine pool Kaitseliidu kollast värvi, keskel malevkonna sümbol.“

Nagu rääkis intervjuus Kaitse Kodule! Tallinna maleva pealik kolonel Tarmo Luhaäär, on igal malevkonnal riigikaitses oma roll (Kaitse Kodu! 1/2025). Palun räägi tänasest Lääne malevkonnast ja selle rollist riigikaitses. Millised on malevkonna suurimad ettevõtmised väljaõppes ja seltskondlikus tegevuses, tulevikuplaanid?

„Sissejuhatuseks tooksin välja, et Kaitseliidus hakkas malevkondi uuesti väärtustama ja sõjaaja ülesannetega siduma endine Kaitseliidu ülem kindral Riho Ühtegi. Enne seda oli malevkond natuke varjusurmas, tegeleti uute liikmete vastuvõtuga, liikmemaksuga ja seltskondlike tegevuste korraldamisega. Tallinna maleva pealik kolonel Tarmo Luhaäär on oma intervjuus öelnud, et täna on malevkondade

Tallinna maleva Lääne malevkond oma lipuga 2001. aastal Eesti Vabariigi 83. aastapäeva paraadil

tähtsus selgelt esiplaanil – nemad on Kaitseliidu alustala ja moodustavad Kaitseliidu territoriaalse vaiba (on nõndanimetatud landlord’id). Tean, et küsin neilt palju, sest samaaegselt on nad nii sõjaline kompanii juhtimistasand (nende alluvuses on 3–7 ussisõdalaste kergejalaväerühma) kui ka vahetu koostööpartner kohalikule omavalitsusele, politseile, päästjatele ja teenusepakkujatele.

Meie malevkonna liikmeskond ei ole suurearvuline, sest oleme andnud omi mehi teistesse Tallinna maleva sõjaaja üksustesse. Kahjuks on nende hulgas just aktiivsemaid kaitseliitlasi, nt mitmeid erineva tasandi juhte. Samas on Mustamäe linnaosa väike, kui me räägime uute liikmete värbamisest. See on ka põhjus, miks meie liikmeskond ei kasva kiiresti.

Meie peamine ülesanne on esindada Kaitseliitu Mustamäe linnaosas. Meie fookus on seotud linnaosas paiknevate riigikaitselise tähtsusega objektidega, mida julgestame ja kaitseme, kui olukord seda nõuab. Selliste ülesannete saamine ja täitmine käib maleva staabi kaudu. Ülesandepõhiselt on malev­

konna liikmed seotud maakaitsega ja Kaitseliidu sihtüksustega. Samuti panustab malevkond oma liikmetega maleva formeerimisstruktuuri.

Maakaitsega seotud kaitseliitlased osalevad oma allüksuste väljaõppes, mida keskselt korraldab maleva staap. Malevkond ise korraldab oma liikmetele relva­ ja laskeväljaõpet, seda teeb väljaõppepealik kapten Hannes Valk. Sisekaitserühma meestele korraldame teooriaõpet ja õpetame üksiksõduri oskusi. Arvan, et malevkond võiks kuni rühma tasemeni tegeleda üksiksõduri väljaõppega ja üksusepõhise taktikalise väljaõppega kompanii tasemel tegelekski maleva staap.

Oleme aktiivsed Kaitseliidu ja maleva laskevõistlustel ning muudel spordiüritustel. Oleme kahel korral võitnud maleva mälumängu. Selle organiseerimisega tegeleb malevkonna spordipealik.

Malevkond teeb koostööd Naiskodukaitse ja Kaitseliidu noorteorganisatsioonidega. Malevkonna kõrval on Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Lääne jaoskond, kellega teeme tihedat

koostööd. Osaleme teineteise üritustel mitte ainult sõjaväelise väljaõppe, vaid ka seltskondliku tegevuse raames. Heaks näiteks on tava käia koos Naiskodukaitse ja noortega enne hingedepäeva Kaitseväe kalmistul korrastamas Eesti kaitseväelaste ja liitlaste haudu, monumente, mälestisi jms. Oleme sinna kaasanud ka inimesi, kes teavad ja räägivad kalmistu ajaloost. Kahel korral oli selleks Trivimi Velliste.

Alates 1996. aastast korraldab malevkond oma sportliku kallakuga suvepäevi kaitseliitlastele, nende pereliikmetele ning Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide liikmetele. Samuti on malevkond korraldanud lahingupaaridele sõjalis­sportlikku retke Maitäht.

Malevkonnal oma noorte allorganisatsiooni ei ole, kuid Tallinna noorte kutsel oleme käinud nende üritustel abiks. Samuti oleme vabariigi aastapäevadel külastanud lasteasutusi, et näidata lastele elus sõjameest ja tema varustust. Kaitseliitu oleme tutvustanud ka Mustamäe ja Haabersti linnaosade üritustel ja maakaitsepäeval toonud oma linnaosadesse võidutule.“

ratSaüKSuSE

ÄGEdaiM traditSiooN

EHK KoLM PÄEVa

HoBuSE SELJaS

Igal korralikul üksusel peavad olema traditsioonid ja Ratsaüksus oma viie tegutsemisaastaga on loonud enda omad. Üks kõige ägedamaid nende hulgas on iga-aastane vabariigi aastapäeva hobumatk.

Tekst: MERIT LOOG , vabatahtlik autor

Ettevõtmise populaarsusest kõneleb ka tõsiasi, et algselt kaheksaliikmeline punt on aastatega paisunud rohkem kui kahe tosina osalejaga rühmaks.

1. PÄEV

23. veebruari hommik võttis meid vastu paari miinuskraadi ja selge taevaga – tõotas tulla ilus päev. Kohv­võileivad manustatud, asusime tegelema hobuste ja pakkimisega.

Mina ja Ellen pidime seekord saama hobused Joosepi karja hulgast ning mind saadeti neid koplist ära tooma. Kuna mõlema hobuse nimed olid mulle tundmatud, siis oli juhis, mis mulle anti, umbes selline: mine Kotkale, seal on ühes koplis üks must ja kaks halli hobust. Võta hallidest see, kes on ilma tekita, ja must. Noojah, jalutasin siis Kotkale – ei paista sellist seltskonda. Hakkasin mööda kopleid tagasi tulema, ikka ei ole – on terve punt raudjaid, aga ei ühtegi halli, mustast rääkimata. Helistasin, et äkki keegi täpsustaks, KUS need hobused ikkagi on, aga keegi ei vastanud. Siis nägingi ühte halli hobust võsa vahelt Kaldalu poole sörkimas. Ja oh üllatust! Olin põhimõtteliselt meie autode juurde tagasi jõudnud ja seal nad ümber heinapalli maiustasidki – kaks halli, teine neist tekiga, ja must.

Panin Teiale (must hobu, kellest pidi saama minu lahingupaariline) päitsed pähe ja nööri külge ning läksin püüdma halli. Talle tundusin ma ilmselt eriti kahtlane tegelane, kes tegutseb arvatavasti hobuärandamiste vallas. Igatahes oli see suksu ülimalt umbusklik – oli küll nõus mu peo pealt leiba võtma, aga nii ligi ei lasknud, et oleksin saanud talle päitsed pähe panna. Õnneks tuli Ellen Ramonaga ja temal õnnestus tegelane kinni püüda.

Siinkohal peab nentima, et varustuse hobusele pakkimine läheb iga aastaga üha paremini ja kiiremini – ju siis ongi nii, et harjutamine teeb meistriks. Kuna seekord anti mulle vesternsadul, sain peaaegu kogu oma maise vara ilusti sadula külge riputada ja veel ka Elleni sadulakoti sarve otsa. Hiljem selgus, et olin ainuke, kes kogu kraami ise vedas, teised olid paigutanud oma magamisvarustuse regedele ja saateautole. Jah, seekord oli meil ka saatemasin, sest kohale transportimist vajas

suisa kolm jaotelki ja hulk suuski järgmise päeva skijoring’u ehk hobusuusatamise võistluseks. Eks see parajalt masohhistlik ole, kui jalad on niigi lühikesed ning talveriided teevad kogu olemise veelgi kohmakamaks, pakkida sadula taha lisavarustus, millest tuleb sadulasse ronides jalg üle upitada.

Igatahes saime oma suksud saduldatud, tegime ära ühispildi ning asusime teele. Kaks rege ees ja neliteist ratsanikku hobustel neile järgnemas – see oli võimas vaatepilt! Laigulisi ehk siis kaitseliitlasi oli selles vooris umbes pool, ülejäänud siis tsivilistid. Kõige noorem matkasell üheksa­aastane Johannes. Lapsi oli pundis kokku viis.

Vasekoja juures jaotas Joosep meie grupi pooleks – LEGks, kes pidi tutvuma teede läbitavusega, ning regede saatemeeskonnaks. Obinitsa marsruut oli juba eelmistest aastatest tuttav ja nii me kulgesime. Külavaheteedel ning metsa all oli lund piisavalt ning ka reehobused said teha kiiremat sõitu. Küll aga selgus suurele maanteele jõudes, et tublid teehooldajad on sealt viimsegi lumekübeme ära lükanud, ning regedel tuli üritada kitsukesel teepervel kuidagi edasi liikuda. Peatselt suundusime taas metsateele ning olime õnnelikult ja ilma igasuguste viperusteta oma lõunapeatuse paigas.

Sinna oli peale kehakinnitamise plaanitud ka kiire meditsiiniõpe. Aga kõigepealt kõige olulisem. Sidusime hobused puude külge ja ajasime priimustele elu sisse. Kui vesi oli keema läinud, selgus aga, et kuivtoidupakke oli jagatud sel ajal, kui mina hobuseid koplis taga ajasin, mistõttu mina olin ära ununenud. Kuid ega ma siis nälga jäänud. Meie ühistoidukastis oli piisavalt võileivamaterjali. Sooja sööki ma küll ei saanud, aga midagi hamba alla ikka.

Tartu malevast olid meie grupiga kaasas kaks kohe­kohe parameediku kursust lõpetavat võitlejat Karin ja Martti. Meditsiiniõppe teema oli lahingukannatanu esmaabi – žgutt ja rõhkside ning kannatanu transport. Saime harjutada nii endale kui kaaslasele žguti asetamist, seejärel võtsime läbi rõhksideme paigaldamise põhitõed. Karin näitas ette ka kaelahaava sidumise, misjärel soovijad said kannatanut liigutada ka lohistiga. Karl sekun­

deeris alternatiivsetest materjalidest ehk nöörist ja puupulgast valmistatud žguti tutvustamisega – alati ei pruugi õiget asja käepärast olla ja siis on hea, kui oskad ka improviseerida.

Kui teooriapool läbitud, oli meile ette valmistatud ka reaalne ülesanne. Grupp jagati taas pooleks – ratsanikud pidid sõitma ees, leidma kannatanud, osutama neile värskete teadmiste valguses esmaabi ja toimetama lohistitega regedele. Edasi tuli reemeeskonnal ja saatehobustel sõidutada haavatud kogumispunkti ehk Obinitsa kaupluse parklasse. Tundub, et saime lahinguülesandega kenasti hakkama ja kõik haavatud suutsid Obinitsas juba omal jalal edasi liikuda.

Tegime kiire põike ka järgmise päeva tseremooniaplatsile ning siis liikusime juba ühise grupina majutusala poole, mis oli tegelikult juba eelmisest aastast tuttav metsatukk Ilmaveere keskuse taga Tuhkvitsa oja kaldal. Joosep oli sinna eelnevalt toimetanud ka heinapalli hobustele ja kohale jõudes saime pärast suksude lahtirakendamist neile head­paremat nina ette anda. Edasi tuli juba laagrirutiin – hobustele koplid, kahejalgsetele telgid, lõkke ja telgi kütmiseks puud, kuuseoksad külje alla, hobuste jootmine. Järgmiseks süttis lõke ning tegevust alustas õhtusöögimeeskond.

Varsti oli valmis ka õhtusöök ja mõnusalt vürtsikas riisiroog kadus näljaste hammaste taha. Mingil hetkel kostis aga röögatus – hobused on lahti! Nii oligi, Augusti hobune oli koplist välja murdnud ja kaks sõpra kaasa võtnud. Õnneks ei jõudnud nad kuigi kaugele ja peasüüdlane veetis ülejäänud öö nööriga puu küljes.

Kella seitsme paiku oli juba kottpime ning ainuke elutähtis asi, mille ma olin unustanud kaasa pakkida, oli pealamp. Tuli pimeduses kobada ja mälu järgi orienteeruda. Kuna ilm oli juba üsna jahedaks muutunud, kolisin telki. Ega seal just palju soojem olnud. Ahi küll küdes, ent metsast toodud puud olid ikkagi niipalju niisked, et korralikku tuld ei õnnestunud saada. Villu pani paika kütmisgraafiku ning kuna minu vahetus pidi algama kella kahest, pugesin põhku ja üritasin enne valvekorda pisut magada. Kui mind ahjuvalve ajaks üles aeti, hõõgusid ahjus

vaid söed, mistõttu oli tükk tegemist, et jälle korralik leek üles saada. Aga tule praksumine ahjus, öine tähistaevas, hobuste pruusatused, kaaslaste mõnus nohin – see on sedasorti rahu, mida tavaelus ei tunne. Pool neli andsin soojameistri vahetuse üle ja keerasin magamiskotis kerra. Kuna olin hommikusöögimeeskonnas, pidi äratus olema juba kell seitse.

2. PÄEV

Huvitav on see, et kui telefon on pandud äratama, läheb uni viis minutit enne õiget aega ära. Pakkisin end jopesse ja talvepükstesse ning liikusin hommikusööki ette valmistama. Öö jooksul olid Teia ja Thor­Peedu otsustanud oma koplid ühendada.

Karla arvas, et kuna tema hobust see vahenöör nagunii ei seganud ja ta tundus minu Teiaga kenasti sobivat, siis las nad olla ühes suuremas koplis kahe väikese asemel.

Tasapisi ilmusid lõkke äärde esimesed näljased. Kiluleivad, kass Arturi kook, šokolaadikommid ning kohv olid reest improviseeritud laual valmis. Nagu arvata võiski, oli ka neid, kes kiluleiba õigeks hommikusöögiks ei pea. Aga meil oli õhtusöögist ämbris paar toredat kamakat jäätunud riisirooga, mida Maarit asus pannil üles soojendama.

Otsustasime, et sööme kõhud täis ja siis tuleb pidulik osa.

Kui kogu seltskond oli lõpuks lõkke ääres ja kiluleivad otsas, palusime Rainil hümni laulmist karmoškal saata. See tuli talle ilmselt üllatusena ja vahepeal pidid lauljad ootama, kuni Raini sõrmede alt jälle tuttavlik viisijupp valla pääseb. Nagu varasematelgi aastatel, on vabariigi aastapäev see päev, kui antakse üle tunnustusi. Nii sai Joosep kätte III klassi teeneteristi, Ratsaüksuse toetaja käiseembleemid said meie tubli pillimees Rain ning August, Karini poeg. Tegime lippude all ka ühispildi. Siis oli Ratsaüksuse MTÜ liikmetel aeg hakata astuma Obinitsa poole, et iga­aastane üldkoosolek maha pidada. Teistele anti korraldus hakata harjutama väljavalitud hobuseid skijoring’u võistluseks.

Samal ajal, kui suurem seltskond oli koosolekul, proovisime mina ja Meribel hobuseid suuskade ette. Meribel pani valmis Pippa ja mina Villu. Algul tegime mõned tiirud niisama nööri

järel lohistades, seejärel võtsime sappa esimesed julged suusatajad. Villu oli nii elevil, et esimesel korral tema galopist tagasi ei tulnud, kurv tuli väga järsk ning Martti lendas hooga metsa, kus võsa ta kinni peatas. Proovisime seejärel uuesti ning kõik läks ilusti.

Mõned sõidud tehtud, tõime järgmised hobused. Mia Teiaga ja Meribel Nicoga. Mulle tuli sappa Rem, kellega tegime ka mõned kiiremad ringid. Kui Meribel oli võtnud Roosveldi, ei teadnud keegi meist, mis saama hakkab. Nöör sadula küljes, ronis Meribel üles, misjärel hakkas pihta rodeo. Roosvelt pukitas nagu puhas Ameerika broncohobu. Meribel lendas seljast suure hooga alla, õnneks väga viga ei saanud, kuid hiljem selgus, et ühele sõrmele tegi siiski haiget. Roosvelt perutas veel pikalt edasi mööda põldu ja pani siis galopiga ajama teiste hobuste juurde, kus ta ka lõpuks kätte saadi. Meribel tegi temaga veel mõne tiiru, seejärel otsustasime teda mitte sõitma võtta ja asendada ta Rubeniga. Lõplikusse valikusse jäid hobused Villu, Pippa, Rikassoo, Ruben, Teia ning Thor­Peedu.

Natuke veel sättimist ja varustuse hooldamist ning juba me liikusime Obinitsa poole. Kolmeteistkümne hobusega, laigulised ees, teised taga. Reed jätsime seekord maha, sest paljast asfalti oli palju.

Karla ütles, et tema tegelikult väga paraadil olla ei tahagi – seega sai ta koos Joosepiga paraadi juhtida ja Seto lippu kanda. Korra kerkis ka küsimus, kes toimetab Ratsaüksuse lipuga, aga kogunemiskohas märkasime Anu, kes oli nõus seda kandma. Tegelikult oli see nii ilus ja sümboolne – oli ju Anu kohe andmas üle Rõuge­Vastseliina kompaniid järgmisele pealikule ning just tema juhtimise all ja paljuski ka tema algatusel oli meie väike üksus ellu kutsutud. Nii me siis läksime –Anu meie lipuga kõige ees, seejärel Joosep ja Karl Eesti ja Setomaa lippudega, nende järel meie Elleniga, Villu ja Riti, Alicia ja Meribel ning nende sabas meie toredad kaaslased. Ratsutajate rivi lõpetas noorkotkas August.

Rivistume väljaku äärde kahes reas –laigulised ees ja teised tagareas. Jaani jaoks oli selline mõttetu passimine ilmselgelt igav ja nii tegeles Ellen tema koolitamisega. Jaanil hakkab igav, ta

hakkab lollusi tegema, taganeb, liigub tagasi kohale, saab maiust. Veidi aja pärast kordub kõik. Teiat pean kiitma –väga mõistlik ja rahulik. Isegi paukude ajal, kui osad ratsud siiski oma kohtadelt lahkusid, püsis Teia peaaegu kogu aja omal kohal. Nii tubli hobu!

Kõned kuulatud ja laulud lauldud, suundusime kultuurimaja poole. Kui enamik suksusid sai staadioni kõrval jalga puhata, siis neli hobu olid ette valmistatud hobusuusavõistluseks. Esimestena asusid rajale Karl ja Paul, kes tegid muljetavaldava soorituse. Järgnesid teised võistkonnad.

Kuna teadsin, et mäesuusasaapad mul ilmselt ümber jala kinni ei lähe, lootsin suusatada kaitseväe suuskadega, aga need olid veel Villu jalas. Kui tema oma ringid ära tegi, sain suusad ja siis selgus, et nende klambrid on minu jala jaoks liiga suured. Järelikult pidin ikkagi sõitma mäesuusasaabastega. Suure punnimise ja heade inimeste abiga sain need kuidagiviisi jalga, kuigi ülemised klambrid jäid lahti. Ja nüüd selgus, et minu vedur Ellen oli kadunud – tema läks liitlastega pilti tegema, mistõttu mul ei jäänud muud üle, kui sõita Meribeliga paaris. Pärast esimest ebakindlust sain normaalse tunnetuse ja soojendusring läks vägagi ladusalt. Alustasime siis lendstardist võistlusringi. Enne kurvi hüüdsin Meribelile, et ta hoogu maha võtaks, aga tema lendas täie kapakuga kurvi. Ma ei suutnud oma poollahtiste saabastega enam rajal püsida ning pudenesin sinna kurvi maha nagu käkk.

Uuesti püsti saamisele kulus küll hulga aega, aga ma pole loomult allaandja tüüp. Seega suusad uuesti alla, nöör pihku ja nõõ! Järgmises kurvis tõmbas Meribel kenasti hoo maha ja mul õnnestus manööver ilusti lõpule viia. Juubelduste saatel finišeerisime. Kui teiste juurde tagasi jõudsin, sain Joosepilt isegi auhinna – Ratsaüksuse logo ja hobusuusatamise kirjadega kauni termoskruusi.

Nüüd said hobuse sabas suusklemist proovida ka pealtvaatajad ja üks kõige vahvamaid sõitjaid oli vanem proua pikas mantlis, kes hõlmade lehvides üle lumevälja tuiskas. Mul oli kaasas Ratsaüksuse embleemiga kleepse, mida tublidele hobusuusatajatele mälestuseks jagasime. Kui spordihuvilisi enam polnud, pakkisime meiegi suusad­saa­

pad autole ja seadsime sammud kultuurimajja. Saali ei hakanud trügima, jõime koridoris meega teed ja puhkasime jalga kuni korralduseni hobused laagrisse tagasi toimetada.

Sõitsime siis tagasi oma majutuskohta, saduldasime hobused lahti, panime nad koplitesse, jootsime ning ning asusime tegelema õhtusöögiga, mille järel otsustasin võtta väljateenitud puhkuse.

Kell kaksteist võtsin Villult üle „katlakütmise“. Seekord olid meil kuivad puud, sest poisid organiseerisid igale telgile korralikku küttematerjali, ja hobusedki said headelt naabritelt Lennalt ja Laurilt lisaheinapalli.

Käisin ka väljas hobuseid kontrollimas. Teia tuli kohe rõõmsalt kohale, et mis sa mulle õhtuampsuks tõid? Leivatüki ma talle taskust ka leidsin, soovisin head ööd ja ronisin tagasi telki oma küttepositsioonile. Kella kahest andsin kergelt maasikapunase ahju üle järgmisele kütjale ning pugesin magamiskotti. See öö oli tõesti tun­

duvalt soojem. Kerge jahedus hakkas ligi pugema alles vastu hommikut, aga magada sai hästi ja kuna seekord kella pealt minekut polnud, lubasid pealikud meil natuke kauem põõnata.

3. PÄEV

Pool kaheksa olin taas hommikusöögikomandos. Kui kõigil kõhud täis, oligi aeg hakata meie laagrit kokku pakkima. Joosep koos noorema generatsiooniga võtsid lipud maha. Harjutasime igaks juhuks veel ka hümni laulmist. Järgmiseks tuli telkidest välja kolida ja meie rohelised kodud kokku pakkida. Enne äraliikumist saabus laagrikohta üle vaatama Hõrna Aare kahe lapselapsega. Poisid said hobuseid silitada ja uurisid, kui palju nad veel kasvama peavad, et saaksid meiega ühineda. Vastus on tegelikult ju lihtne – ise peab endaga hakkama saama, viriseda ei tohi ja pealike sõna tuleb kuulata. Kui need kolm tingimust on täidetud, oled matkaselliks sobilik.

Edasi maine vara regedele­hobustele ja kodutee võiski alata. Midagi nii

põnevat nagu mullune rahvaralli sel korral ette ei tulnud. Küll aga pidi meie pealik paluma ühel metsavaheteel, kus parajasti majandasid metsatöömasinad, harvesterijuhil natukeseks töö seisata, et saaksime oma seltskonnaga ilma intsidentideta mööda. Puhas tööohutus. Iial ju ei tea, kes hobustest on parasjagu lõvikonservi manustanud ja otsustab masinatega võitlusse astuda.

Paar väiksemat seisakut oli veel, kui metsarajale langenud puud oli vaja juppideks saagida, sest reega takistuste ületamist ei ole me paraku veel õppinud. Õnneks oli saemeeskond kiire ja tõhus.

Kella neljaks õhtul olime tagasi Kaldalul, kus rännumehi ootas kuum saun. Hobused said veel viimased maiused ja musid ning oligi aeg kuulutada välja ENDEX meie seekordsele vabariigi aastapäeva matkale.

Aitäh teile, kallid kamraadid ja head sõbrad, et olete olemas! Järgmiste ägedate kohtumisteni!

drooN EES, VÕitLEJad JÄrEL tartu tÄNaVatEL

HarJutati LiNNaLaHiNGut

Laupäeva, 1. veebruari varahommikul oli Tartu Veeriku linnaosas tavapäraselt vaikne, ent tähelepanelikud möödujad märkasid tänavatel patrullivaid kaitseliitlasi. Ärevuseks polnud aga põhjust.

Tekst: SANDER SILM , vabatahtlik autor

Polnud põhjust seetõttu, et Tartu malev oli varem teavitanud, et tegemist on õppusega, mille eesmärk on pakkuda kaitseliitlastele võimalikult realistlikku väljaõppekeskkonda. Saab ju kriisi korral Tamme malevkonna lahinguväljaks eelkõige Tartu linn.

Kahepäevane õppus keskendus Tamme kaitseliitlaste valmisolekule ja koostöövõimele. Õppusel osales Tamme malevkonna jalaväekompanii, kelle kõrvale kaasati Akadeemilise malevkonna staabikaitserühm. Kõik allüksused mängisid oma rolli erinevate kriisistsenaariumite läbiharjutamisel.

ja Tamme malevkonna kaitseliitlased andsid endast parima. Reaalses olukorras aitab droon päästa elusid, vältimaks ootamatuid varitsusi.

Õppuse käigus harjutati ka meditsiinidrille, kus pandi proovile „haavatu“ evakuatsiooniahel kompanii sidumispunkti.

„Õppus oli vajalik selleks, et harjutada erinevaid allüksusi kokku võimalikult realistlikus keskkonnas ja valmistada neid ette kevadise reservõppekogunemise hindamisõppuseks,“ rääkis õppust juhtinud üksuse pealik major (reservis) Margus Lillak. Tema sõnul on just linnaruumis tegevuse harjutamine üks keerukamaid ja samas vajalikumaid aspekte kaitseliitlaste ettevalmistuses.

Linnatingimustes patrullimine erineb tunduvalt tegevusest metsas või harjutusväljal. Iga uks, iga aken, iga nurgatagune võib varjata ohtu. Kuna tammekad tegutsevad kriisi ajal just Tartus, siis harjutati lisaks patrullimisele ka erinevate objektide kaitset ja neid objekte pole Tartus sugugi vähe.

Major Lillak ütles, et linnakeskkonnas on väljaõppele palju piiranguid ja alati ei saa „vaba mängu“ harrastada. „Siiski on aastatega kasvanud kogemused, kuidas õppust planeerida ja läbi viia, ja ka linn hakkab minu meelest harjuma mõttega, et praegusel ajal on linnakeskkonnas vaja harjutada, sest sõjad ja kriisid mõjutavad proportsionaalselt enam just neid alasid, kus on koos palju inimesi ja teenuseid,“ lisas ta.

ILMA JUHTIMISSTRUKTUURITA EI TOIMI Õppus ei piirdunud välitingimustes tegutsevate võitlejatega. Samal ajal töötas täies mahus ka Tartu territoriaalne juhtimisgrupp, kelle ülesanne oli juhtida lahingutegevust, koordineerida allüksuste tööd ning tagada õppuse üldine ohutus ja koostöö.

Reaalajas info edastamine, otsuste langetamine ja sidepidamine osutuvad õppuse läbiviijate sõnul sageli suuremaks väljakutseks kui füüsiline tegevus lahinguväljal.

DROONID KUI KAITSELIITLASTE SILMAD

Kui patrullimine oli soojendus, siis tõeliseks proovikiviks pidi saama pühapäevane lõpuharjutus. Õppuse stsenaariumi kohaselt oli Tartu Ülikooli kliinikumi linnakus asuva endise lastehaigla ruumidesse peitunud vastase üksus, kes tuli sealt välja saada.

Nii algas pühapäeva varahommik vana lastehaigla vastasmängijatest puhastamisega. Kogemustega kaitseliitlased teavad, et linnalahing koos hoonete puhastamisega on üks keerukamaid ja ohtlikumaid võitlusviise.

Kuid siin tulid võitlejatele appi droonid. Tamme malevkonna kompanii võitlejad, kellele oli määratud hoone ründamine, ei tegutsenud pimesi, vaid ründejagu liikus droonide järel, mis edastasid reaalajas pilti olukorrast hoone sees ja selle ümbruses.

Droonioperaatorid aitasid tuvastada ohtlikke piirkondi ja võimaliku vastase asukohti, mis muidu oleksid jäänud „pimedaks nurgaks“ ning toonud mänguliselt kaasa kaotusi.

„Staabiprotseduuride harjutamine on võtmetähtsusega. Me võime igaüks küll individuaalselt hästi hakkama saada, aga ilma tugeva juhtimisstruktuurita ei toimi ükski lahinguüksus,“ selgitas Lillak.

Selline koostöö, kus droonioperaator koos jaoga moodustavad ühtse lahinguüksuse, on ilmekas näide tänapäevasest sõjapidamisest. Rakendada sai õpikohti Ukraina kogemusest, kus droonil on sõjateatris väga oluline roll,

Tartu maakaitsekompanii selgrooks on Tamme malevkond, mis äsja tähistas oma 35. aastapäeva, ja taktikaõppus andis malevkonnale järjekordse võimaluse harjutada koostegutsemist. Ehkki möödujad vaatasid relvastatud patrulle algul võõrastavalt, saadi kiiresti aru, et tegemist on omade ja õppusega. Just nähtavus ja tegevus kodulinna tänavatel aitab tugevdada usaldust ja mõistmist, miks Kaitseliit on olemas – mitte ainult kriisiolukorras, vaid pidevalt valmis olles.

Margus Lillaku sõnul oli taktikaõppus väärtuslik samm ettevalmistuses aprillis toimuvaks õppuseks Küüslauk, kus tammekad on väljas juba koos reservväelastega. „Tänane Tartu on rahulik ja turvaline. Aga just täna peame harjutama, et olla valmis homseks.“

Major Lillak tõi lõpetuseks esile veel ühe olulise nüansi. „Mul on väga hea meel tõdeda, et meile on abikäe ulatanud paljud ettevõtted ja organisatsioonid. Siinkohal eriline tänu Tartu Ülikooli kliinikumile, AS Samelinile, Elektrilevile ja AS Estikole. Ilma nende toeta oleks meil väga raske õppusi läbi viia.“

PoMMiKiNdEL VarJENd

ELuMaJaS

Kuigi 1931. aastal polnud veel ühtegi otsest märki järgmisest suurest sõjast õhus, mõeldi juba toona selle laastavate mõjude minimeerimisele, nagu käesolevast artiklist võib järeldada. Kõiki selles leiduvaid nõuandeid ei maksa tänapäeval võtta päris sõna-sõnalt, kuid üht-teist tasub kõrva taha panna kindlasti. Eriti praegu, kui otsesed märgid järgmisest suurest sõjast on juba õhus.

Tekst: D. BUXHOEVDEN

Tihti juhitakse ajakirjanduses inimeste tähelepanu asjaolule, et tulevikus sõja ajal satuvad linnad, tööstused, sadamad, raudteejaamad jne. vaenlase lennukite poolt tugeva pommitamise alla, mispärast soovitatakse ähvardava hädaohu paralüseerimiseks juba rahuajal varustada elamud varjenditega, milledes inimesed võiksid leida varju ja kaitset lennukite pealetungi ajal.

See on väga tõsine asi, mispärast tuleks varakult mõelda sellele, mil viisil oleks võimalik teostada varjendite ehitamist ja sisseseadmist, sest on ju selge, et seda tuleb teostada juba rahuajal. Lahtipuhkenud sõja ajal selleks küll enam ei leidu küllaldaselt ei aega ega võimalusi. Gaasiasjanduse kirjanduses leiame sellekohaseid sõnumeid, mis aga annavad ainult põhimõttelisi juhtnööre varjendite ehitamiseks ja on peaasjaliselt seatud kokku kogemuste põhjal, mis on korjatud maailmasõja päevilt.

Kuid need kogemused ei vasta täielikult nõudeile elamute suhtes — olukord, mis valitseb seljataguses piirkonnas, läheb lahku sõjavälja olukorrast. Juba see asjaolu, et linnadesse on koondatud alati rohkem inimesi, kui niisama suurele pinnale sõjaväljal, on tähelepanu väärt. Samuti on tegelemine rahvahulkadega alati palju raskem kui sõjaväega; viimased on distsiplineeritud, kuna esimestel see alati puudub, eriti ähvardava ohu puhul.

Ka meil on varjendite ehitamise küsimus kerkinud päevakorrale ja ma tahaksin täna tuua kokkuvõtlikke andmeid selle mõtte teostamiseks. Selleks on meil vaja teada, milles seisab oht, ja ainult sellele vastavalt suudame seada kokku juhtnöörid inimeste elu kindlustamiseks.

Oht seisab selles, et lennukid võivad pilduda alla sõjagaase ja lõhkepomme.

OHT SÕJAGAASIDEST

Lennukid kasutavad seljataguste asutuste vastu kindlasti püsiva iseloomuga sõjagaase — tähendab niisuguseid, mis ei haihtu ruttu, vaid väga aeglaselt.

Niisuguse sõjagaasi tarvitamisel lennukite poolt tuleb oletada, et sõjagaas mürgitab tänavad kauemaks ajaks ja võib pika aja jooksul tungida majadesse. Siin pole tähtis, kas sõjagaas pillutakse maha vihma näol või pommides.

Elanikkudele tuleb kaitset luua mitte ainult pealetungi ajaks, vaid võib ette tulla, et nad peavad viibima varjendis vahest veel mitu tundi pärast pealetungi.

Varjendid peavad olema ehitatud sääraselt, et sõjagaas ei tungiks varjendisse, ja varjendi sisseseade peab olema selline, et võimaldaks inimestele temas viibimist mitme tunni jooksul. Selle aja jooksul peab gaas hävitatama tänavail. Kui lennukid kasutaksid pealetungil ainult sõjagaase, suudaksime linna elanikke kaitsta sel teel, et varustame linna majad gaasikindla ruumiga ja sisseseadega, mis võimaldab õhu vahetamist inimeste viibimise ajaks varjendis. Kuid nagu juba nimetasin, on tulevikus meil tegemist ka lõhkepommidega, mis lennukeilt maha heidetakse.

OHT LÕHKEPOMMIDEST

Ajakirjanduses on ilmunud andmeid praeguste lennukite pommide suurusest. Need andmed on kohutavad, sest juba praegu valmistatakse kahetonnilisi pomme.

Lennukite pomme saab täita sõjagaasiga, lõhke või ka süüteainega. Kõige raskemaid pomme aga kavatsetakse täita just lõhkeainega. Raske on meil kujutella 2­tonnilise pommi tegevust plahvatamisel linna majade vahel. Juba väike, näiteks 45­kg., lõhkepomm suudaks täieliselt purustada kolmekordse kivimaja.

Peale selle varustatakse lõhkepomme veel aeglase sütikuga, mis võimaldab pommile kukkumisel maja pihta läbistada mitu majakorda ja lõhkeda maja ees. Igaüks, kel on olnud tegemist lõhkeainetega, teab, et lõhkeainete tegevus plahvatamisel kinnises ruumis on alati suurem plahvatusest lahtises õhus.

Kui 45­kg. pomm suudab purustada kolmekordse maja, siis kahetonniline purustab juba kogu majade komplekti. Kui

oletame, et Tallinna peale heidetakse maha kahetonniline lõhkepomm ja ta kukub näiteks Viru tän. asuva Singeri maja hoovi, siis arvatavasti purustatakse kõik majad, mis on piiratud Viru, Sauna, Väikese ja Suure Karja ja Kuninga tänavatega. Neist majust jääksid järele ainult veel varemed. See oletus on ainult näiteks sellest, mis sel alal võiks tuua tulevik. Praegu aga veel iga lennuk ei suuda kaasa võtta niisuguseid pomme ja on küsitav, mis on kasulikum, kas maha heita rohkem väikesi pomme kuni 500 kg või ainult üksikuid suuremaid. Välismaalaste arvamine selle kohta on praegu see, et linnadele madalamate majadega kavatsetakse pilduda vähema kaaluga pomme, kuid Ameerika pilvelõhkujate purustamiseks tuleks juba kasutada raskemaid. Kui sellest printsiibist tulevikus hoitakse kinni, siis tuleb meil arvestada kergema ja keskmise kaaluga lõhkepomme, s. o. selliseid, mis ei kaalu üle 500 kg.

Niipalju on aga kindel, et tuleb arvestada gaas­, süüte­ ja lõhkepomme ja linna elanikke tuleb nende eest kaitsta. Kaitseabinõuks on gaasi­ ja pommikindel varjend. Järgneval joonisel toon gaasi­ ja pommikindla varjendi asetuse ja sisseseade elumaja keldriruumis.

Varjendi asetus elumaja keldriruumis peab olema niisugune, et elanikud saaksid ruttu pääseda sinna. Seepärast peab sissekäik olema trepikojast A. Varjendi seinad ei tohi olla maja vundamendi välismüüriks, vaid varjend peab asuma eraldi ruumina keset maja keldriruumis. Maja kõrval lõhkevad pommid ei suuda sel puhul nii kergesti purustada varjendi seinu.

Varjend peab olema ehitatud raudbetoonist ja kui arvestada pomme kuni 500 kg., peab varjendi seina ja katte paksus

olema l,5–2 m. Varjendi sissekäik peab olema kaitstud raudbetoonmüüriga ja kattega. Viimased võivad olla nõrgemad, sest uks varjendisse (1) peab olema soomustatud. Soomustatud ukses peavad olema luukidega suletavad väikesed avaused, õhu ventilatsiooni jaoks. Kohal (2) on asetatud harilik gaasikindel uks (rippuv gaasikindel riie ukse ees).

Ruum В on määratud selleks, et puhastada gaasidest ja anda arstlikku abi sissetulijaile, kes on sattunud gaasidesse. Selleks on ühes nurgas sooja ja külma vee kraanid (3) ja riiulil (10) arstirohud abiandmiseks ja keemilised reaktiivid gaaside hävitamiseks ühes vastavate desinfektsioonaparaatidega.

Ruum С on pesemisruum dušiga (7) ja ahjuga (8) sooja vee saamiseks. Ruum on eraldatud eesriidega (6). Üperiidist mürgitatuid tuleb kohe pesta sooja seebise veega. Veevärgi purustamise puhul pommitamisel katkeb veevool. Vee saamiseks peab varjendil all asuma kaev ja on varjendis pump (9). Läbikäigud 4 ja 5 on varustatud gaasikindla uksega.

Ruum D on üldruum. Temas peavad olema pingid istumiseks või lavad lamamiseks. Värske õhu saamiseks on varjend varustatud õhupumbaga ja gaasikurnaga (11). Gaasikurn ühendatakse õhutoruga, mis ulatub läbi maja katuse, puhtama õhu saamiseks kõrgemaist õhukihtidest. Õhupumbal on kaks väljavoolutoru, suurem neist puhub õhku üldruumi D, vähem ulatub läbi vaheseina ruumi B. Üldruum tuleb varustada klosetiga (13) ja tagavarauksega (14), mis on tehtud1 kahest soomustatud poolest.

Igaks juhtumiks võiks õhu uuendamiseks asetada varjendisse teraspudeleid hapnikuga (12). Võib tulla ette, et õhukorsten pommitamisel purustatakse ja ta ummistub mahakukkunud prügist. Joonisel 2 on toodud gaasikurn varjendis.

Toru ots (1) asetatakse varjendi seina ja ühendatakse õhukorstnaga. Kurna kast ehitatakse betoonist raudraamides. Kast varustatakse kahe avausega, mis suletakse luukidega (5) ja (6). Gaasi adsorbeeriv aine (2) asub tihedal metallvõrgul (3). Võrgu kindlustamiseks on alla pandud horisontaalselt raudlatid. Võrgu peale võib veel asetada tselluloosist kurna mürksuitsude eest. Adsorbeeriva aine vahetamiseks avatakse luuk (6), võetakse välja kõlbmatuks muutunud aine, suletakse luuk (6), avatakse luuk (5) ja selle kaudu täidetakse kast uue adsorbeeriva ainega. Peale selle suletakse luuk (5) jälle õhukindlalt. Selleks on luukide äärte ümber pandud kummist ribad. Luuke tuleb sulgeda kruvide abil. Õhupump peab olema käsitsi­töötav, sest linna pommitamisel võib kergesti saada rikke elektriühendus või elektrijaama võib purustada. Suurema varjendi jaoks tuleb asetada mitu käsitsi­töötavat pumpa.

Esmakordselt ilmunud ajakirjas Kaitse Kodu! nr 16, 1931

tartu PioNEErid

aitaSid KortErMaJa KELdriSSE

raJada NÄidiSVarJEKoHa

Tartu pioneerid näitasid, et lihtsate meetodite ja tsiviiloludes kättesaadavate vahenditega saab vähese vaevaga rajada korterelamu keldrisse varjumiskoha.

Tekst: major TOOMAS REBO , Lõuna maakaitseringkonna pioneeriohvitser

Kaitseliidu ja päästeameti ühine näidisvarjekoha projekt sai alguse Lõuna maakaitseringkonna pealiku kolonelleitnant Raul Küti kohtumisest päästeametiga. Nimelt oli päästeametil tekkinud vajadus näidisvarjekoha järele, puudus aga selle rajamise kogemus. Kaitseväe ja Kaitseliidu pioneeridel on aga erinevate rajatiste kindlustamise kogemus olemas ja tekkiski varjekoha rajamise ühisprojekti idee, millega tuli kaasa ka Tartu linnavalitsus.

Eesmärgiks oli lihtsate meetoditega rajada korterelamu keldrisse näidisvarjekoht, mida oleks võimalik kasutada ajutise varjumiskohana. Vahendid pidid olema käepärased, sellised, mida inimesed saavad kriisi korral kasutada

ka ise, et varjumiskoht 72 tunni jooksul valmis ehitada.

Koostöös valiti välja Tartu linnavalitsuse omandisse kuuluva kortermaja Nisu 2a kelder. Ehitajatena olid kaasatud LõMKR staabi S3 pioneerid ja Tartu maleva Akadeemilisse malevkonda rahuajal kuuluva LõMKR pioneerirühma vabatahtlikud liikmed.

VARJEKOHA KIRJELDUS

Hoone kasutuselevõtu aeg 1981. Algselt ehitatud ühiselamuks. Praegu on majas 30 korterit, kus elab 31 üürnikku. Konstruktsioonilt silikaatmaja raudbetoonist vahelagedega. Keldril on mitu väljapääsu ja suured avatud pinnad, mis võimaldavad näitlikustamist.

Keldrisse rajati umbes 56 m2 pinnale näidisvarjumiskoht, mida on võimalik üles panna vähem kui 72 tunniga. Tööde hulka ei planeeritud selliseid, mis oleksid vajanud santehniku või elektriku eriteadmisi. Ka kavatseti hoida ehitus võimalikult ökonoomne juhuks, kui tsentraalne vesi ja/või elekter peaks ära kaduma.

Ehituse aluseks oli peamiselt TalTechi uurimistöö „Elanikkonna varjumisvõimaluste uuring võimaliku kriisisituatsiooni korral“. Lisaks kasutati Kaitseväe ja Kaitseliidu manuaale ning ehitajate (pioneeride) praktilisi kogemusi välikindlustamisest.

Keldrisse ehitatud näidisvarjumiskoha kompleks jaguneb kolmeks osaks: 1) majutuspind, mis pikemat aega (üle 12 tunni) mahutaks 20–25 inimest, lühemat aega (paaritunnine häire) kuni 40 inimest; 2) laopind, kuhu ehitasime kergema toetuse; 3) käimla.

Tööprotsessi ja lahendused üritasime hoida võimalikult lihtsad ning rajamisel kasutasime tavainimestele kättesaadavaid tööriistu.

TÖÖPROTSESS

Töödeks olid peamiselt ruumi korrastamine, lagede toestamine, lavatsite rajamine, akende­uste katmine ja killukindlaks muutmine, kuivkäimla ja küttekeha paigaldamine.

Tähtsaimaks tööks oli rajada lagede

lisatoestus, mille eesmärk on plahvatuse korral vastu võtta lööklainest või ehitise varisemisest põhjustatud surve ülalt.

Vastavalt uurimistööle tarvitasime toestamisel enamjaolt 20 x 20 cm materjali ühemeetriste vahedega, lisanäitena ümarpalgist alternatiivi. Lavatsite rajamisel kasutasime 22 mm OSB­plaati, mille kinnitasime toestuse külge 5 x 5 cm prussidega. Samu prusse tarvitasime ka lavatsi teisele tasemele viiva redeli juures.

Vältimaks kildude ja plahvatuse lööklaine sissepääsu akna kaudu, rajasime aknakohtadesse liivakottidest lisaseina. Klaasikildude tõrjeks panime akendele lisakaitseks OSB­plaadi. Eluolu parandamiseks paigaldasime ajutise küttekoldena matkaahju, mille suitsu juhtisime läbi liivakottidest seina õue. Samuti tekitasime läbi aknakohtade lisaventilatsiooni.

Kõrvalruumi lahendus esitles, kuidas riiulite abil suurendada laopinda eluks vajaliku vee, toidu jms hoidmiseks. Samas ruumis pakkusime näidisena veel erinevaid kergemaid võimalusi, kuidas toestada laepaneele.

Viimaseks ruumiks, mille asukoha planeerisime majutuspinnast kaugemale, sai tualettruum, kuhu paigaldasime suvilates või ajutistes ehitustes üldiselt kasutatava kuivkäimla versiooni. Selles ruumis saab näha ka lahendusi, kuidas rajada toestus aluspõrandast kõrgemal olevale kihile juhul, kui ehitatavas varjekohas ei ole mõistlik olemasolevat põrandat välja lõhkuda.

ÕPIKOHAD JA JÄRELMID

Põhiliseks õpikohaks pidasime seda, et meie plaan toimis ja on ettenähtud kujul täiesti tehtav. Kindlasti on iga kortermaja kelder isesugune ja vajab konkreetse objekti põhjal tehtud plaani.

Tartu linnavalitsus on koostöös päästeametiga tutvustanud näidisvarjekohta teistele korteriühistustele, päästeamet on kasutanud seda ka oma koolitustel.

Lisainfot saab küsida Tartu linnavalitsuse kriisikoordinaatorilt Kristjan Kostabilt.

BÖÖMiMaaL oSataKSE 2

rELVatEHaSESt CZ

Jätkame eelmises ajakirjas alustatud Tšehhi CZ uuemate teenistusrelvade tutvustust.

Seekord vaatame lähemalt püstolit CZ Scorpion EVO 3 S2 Micro, püstolkuulipildujat Scorpion EVO 3 A1 ning poolautomaatset karabiini CZ Scorpion EVO 3 S1.*

Tekst: HEIKKI KIROTAR , vabatahtlik autor

Tänapäeva käsitulirelvad kestavad oluliselt kauem kui eelmised põlvkonnad. Kümme tuhat lasku, näidates relvale peamiselt õlist kaltsu ja puhastusvarrast, kuid ilma relvurita, on normiks. Regulaarse puhastamise ja hooldusega ehk vahetades kuluvaid ja murduvaid väikesi vedrusid ja mutikaid, kestavad uued relvad keskmiselt kakskümmend tuhat lasku. Vanematel relvasüsteemidel on need arvud oluliselt väiksemad. See on saavutatud lihtsalt öeldes arengutega metallurgias ja metallitöötluses. Kindlasti on enamik ajakirja lugejaid näinud väljaõppes läbikulunud automaate või kuulipildujaid, mille rauad on pikkade valangute ja tuhandete laskude ülekuumusest siniseks muutunud. Sellise relva koht on vanametalli konteineris, sest keegi ei oska oletada, millal see lõplikult üles ütleb ja käes laguneb.

MICRO JA SCORPION ON UUS LÄHENEMINE VANALE IDEELE CZ tehase konstruktor Miroslav Rybar mõtles 1950. aastatel välja püstoli mõõtu püstolkuulipilduja vz. 61, mis on paremini tuntud kõlava nimega Škorpion. Meie kandis suhteliselt tundmatu relv oli mõeldud lähikaitserelvaks sisekaitse­ ja armeeüksuste ametikohtadele, kus täismõõdus automaate polnud vaja või need suisa segasid, näiteks autojuhtidele. Need sõdurid vajasid positsioonide ülejooksmise ohu korral relva, mis lähedalt suudaks vaenlase veenvalt sõelaks lasta, ja selline relv ka ehitati. Muidugi meeldis see laetud salvega poolteist kilo kaalunud relv peale autojuhtide ka eriüksustele ning operaatorite tarbeks sai relvarauale kinnitada ka summuti. Alates 1961. aastast teenistuses olnud püstolkuulipildujat toodeti seitsmekümnendate lõpuni kokku paarsada tuhat, peamiselt kaliibris 7,65 lühikeses, 17 millimeetri pikkuses kestas. Tehti ka väiksemaid seeriaid suuremate üheksamillimeetriste püstolikaliibritega, nagu 9 mm Makarov Nõukogude Liidu eriüksustele, ning poolautomaatseid püstoleid eraisikutele.

Teenistusrelvade maailmas paarikümne aastaga paarikümnesse riiki müüdud paarsada tuhat eriotstarbelist relva on edulugu ja suur osa nendest relvadest on jätkuvalt kasutuses, näiteks kinkis Tšehhi valitsus paar tuhat püstolit Ukrainale.

Relva kantakse tavaliselt vöökabuuris koos kümnelasulise padrunisalvega ja komplekti kuulub tavaliselt ka kaks kahekümnelasulist varusalve eraldi salvetaskus. Püstoli laadimiskäepidemed on kaks koonuselist nuppu relva külgedel, mida tagasi tõmmates tõmmatakse kuul rauda ja vinnastatakse relv.

Erinevalt enamikust püstolkuulipildujatest, mis lasevad avatud lukuga, laseb kõnealune relv suletud lukuga. Suletud lukuga lastes on esimene lask täpsem, sest suure massiga lukk ei liigu päästikule vajutades ette, kiskudes relva alla, millele vastukaaluks tõstab laskur relva üles, nii et kaugemalt lastes võib esimene lask tabada sihtmärgi ette ja järgmised üle. Paremakäelisel laskuril liigub relv valanguga lastes pigem üles ja paremale. Laskureid õpetatakse sihtima valangu esimest lasku natukene alla ja vasakule ning tegema kolmekuni neljalasulisi valanguid. Škorpion suudaks oma väikeste mõõtmete ja kerge luku lühikese käigu tõttu lasta ka üle tuhande lasu minutis ehk lühike salv tühjeneks poole sekundiga ning pikk salv sekundiga. Püstoli kaba sisse ehitati luku aeglusti, mis vähendas laskekiirust viiendiku võrra, umbes kaheksasaja viiekümne lasuni minutis. Sisuliselt tühjeneb lühike salv kahe ja suurem nelja mõnelasulise valanguga. Üksiklaskudega suudetakse tabada ka mitmekümne meetri kaugusel asuvat sihtmärki. Parema laskeasendi saamiseks ja hoolikamalt sihtimiseks saab avada relva küljes oleva õlatoe, mis muidu on keeratud relva peale. Valanguga lastes on praktiline laskekaugus kolmkümmend meetrit.

Kuna õlatugi kinnises asendis moodustab relvaraua suudme juures kaare, siis on püütud laskmisel ka sealt tugikäega kinni haarata, mis ei ole väga mõistlik. Õlatuge hoiavad kinnises asendis relvaraami peal paigal kaks õhukesest plekist painutatud kaart ja tagasilöök võib kaba kergesti kinnituste tagant lahti lüüa. Laskuri tugikäe sõrmed saavad leebemal juhul vastu relvarauda kõrvetada või lastakse küljest ära. Tugikäega peab haarama salve eest!

Padrunikestad lendavad reipa hooga üles mõne meetri kaugusele ja kukuvad sealt hetke pärast laskurile kraesse, sest padrunite ava on relva peal. Seega ei ole mõistlik lühikese püstolkuulipil­

dujaga avatud kabaga lastes kasutada nokatsit. Juba seegi, et kestad lendavad nina eest läbi, on kogenematule laskurile häiriv, aga nokapõrkest näkku või silma sattuv tulikuum kest võib tekitada kehavigastuse.

Sa vz. 61 Škorpion tehnilised andmed:

Kaal tühjana 1300 g, laetuna olenevalt padrunisalvest umbes 1,5 kg. Näiteks suur teenistuspüstol kaalus selle relva loomise ajal sama palju. Padrunisalv mahutab kümme või kakskümmend lasku, kokku on relvaga kaasas kolm salve viiekümne padruniga.

Kaliiber 7,65 Short/.32 ACP. Kuuli algkiirus natuke üle 300 m/s ja kineetiline energia rauasuudmes kakssada džauli.

Relvaraua pikkus 115 mm, relva enda pikkus 270 mm kinnise kabaga ja natuke üle poole meetri avatud kabaga.

CZ SCORPION EVO 3

See relvasüsteem on tootmises aastast 2010 ja toodetakse kahte erinevat mudelit. Valanguga laskmist võimaldab A1 ja poolautomaatset S1.

Väliselt ülimalt sarnased relvad kaaluvad laetuna alla kolme kilo ja on päris populaarsed riigiasutustes, kus soovitakse püstolist võimsamat, aga sõjapüssist kompaktsemat relva. Praegu kasutatakse seda peaaegu kolmekümnes riigis. Lisaks on poolautomaatse S1ga võimalik treenida praktilist laskmist, selliste relvade jaoks on klass PCC ehk püstoli kaliibriga karabiinid. Relv laseb suletud lukuga, mis on täpsem kui avatud lukuga relvasüsteemid. Automaatika töötab vabaluku põhimõttel ehk lasu järel suruvad püssirohugaasid relva luku tagasi. Lukk tõmbab padrunipesas olnud kesta välja ning lükkab uue padruni pesasse. Relvaga saab lasta nii üksiklaske kui kolmeseid ja ka pikki valanguid. Tule ümberseadur ja ka kaitseriiv on kahepoolne. Tavaliselt treenivad paremakäelised laskurid kaitseriivi mahavõtmist pöidlaga ja pealelükkamist päästikusõrmega. Laadimiskäepide asub relva küljel ja seda on võimalik näiteks vasakukäelise laskuri jaoks ümber tõsta teisele küljele. Relva lisavarustuses on summuti, erinevad valgustid ja sihikud. Isiklikult pean oluliseks lisavarustuseks ka laesääre alla kinnitatavat kaare­

kujulist takistit, mis kaitseb tugikätt sattumast liiga kaugele relvaraua ette. Relva saab kasutada kabaga või ilma, kaba on võimalik ilma tööriistadeta eemaldada ja selle pikkust saab astmeliselt muuta. Kaba käib kokku relva paremale küljele ning kokkukeeratud kabaga relvast saab takistusteta tulistada.

saab takistusteta tulistada.

CZ Scorpion EVO 3 tehnilised andmed:

Kaliiber 9 mm parabellum.

Kaal tühjana 2600 g, laetuna alla 3 kg.

liistudele kinnitada kõik moekad

Pikkus kokkukeeratud kabaga 420 mm, avatud kabaga 670 mm. Sihikud on liigutatavad kirp ja sälk, lisaks saab relva küljes olevatele liistudele kinnitada kõik moekad lisasihikud ja valgustid.

Relvaraua pikkus (A1 ja S1) peaaegu 200 mm.

Padrunisalved 10, 20 ja 30 padrunile.

Laskekiirus (A1) 1150 lasku minutis ehk praktiliselt 20 lasku sekundis. A1 kaitseriivil / tule ümberseaduril on neli asendit – kaitseriiv, üksiklasud, kolmesed valangud ja pikad valangud.

Kuuli algkiirus sõltuvalt kuuli kaalust ja laengust kuni 400 m/s. Praktiline laskekaugus valanguga poolsada ja üksiklaskudega sadakond meetrit.

Relva vastupidavus vähese hooldusega 10 000 ja hooldusega kuni 20 000 lasku.

Relva laskuri koolitus Soome politsei rakenduskõrgkoolis kestab 50 tundi.

Artikli tarbeks lasid neli erinevat laskurit peamiselt püstisest asendist kuni viiekümne meetri kaugusele, sest selline relvasüsteem on põhimõtteliselt mõeldud laskekaugustele kümnest mõnekümne meetrini, kuid rahulikult sihtides on üksiklaskudega võimalik tabada ka saja meetri kaugusele.

Tagasilöök on püstolipadrunile omaselt vabalukust hoolimata mõõdukas. Relva käepideme nurk on tekitanud kasutajate seas lahkarvamusi. Seda peetakse omapäraseks. Käepide on mugav ja ka keskmise käega laskurile sobiv. Tegelikult on lahingurelva iga osa mingil

määral kompromiss ega sobi kellelegi täiuslikult. Oluline on, et keskmise käega laskur suudab käepidemest lahti laskmata kasutada tule ümberseadurit ja tugikäega salveriivi ning kelgu peatajat. Kõik nimetatud nupud on piisavalt suured ning neid tunneb ja suudab vajutada ka läbi kinda.

Salve tühjenemisel jääb lukk tagumisse asendisse lahti, mis võimaldab salve kiiremini vahetada, sest ei ole vaja kiskuda laadimiskäepidet, vaid piisab laksust kahepoolse lukupeataja pihta. Salveriiv on samuti kahepoolne ja salve avaus avardatud. Suure käega lasku­

CZ Scorpion EVO 3 Micro S2

CZ Scorpion EVO 3 A1

rile võib käepide olla isegi väikesevõitu, kuid selle probleemi lahendab pool rulli teipi. Salve alumine osa on laiendatud, mis võimaldab salve vahetada ka natuke rabistades. Kui võtta käepidemest kinni liiga kõrgelt, on võimalik relv laskmise ajal pöidlaga kaitseriivistada.

CZ SCORPION EVO 3 S2 MICRO

Hea näide, milline relvasüsteem on võimalik luua, kui oma tööd tundvad relvameistrid panevad kirja nõudlike klientide soovid ja ehitavad nendele vastava relva. Sisuliselt on EVO 3 väiksemas mudelis Micro alles kõik suurema mudeli head omadused, kuid mõõtmed ja kaal on tunduvalt väiksemad. Praegu ainult poolautomaatsena toodetava relva raua pikkus on ainult 140 mm ehk 60 mm vähem kui automaatrelval. Kokkukäiv kaba on sama, samuti käepide ja kaitseriiv. Lukk jääb salve tühjenedes tagumisse asendisse.

See relv on hea valik olukorras, kus püstoli tulejõud jääb nõrgaks, kuid jalaväelase automaat on liiga suur või võimas, sest relv mahub kokkukeeratud kabaga kergesti nii väikesesse seljakotti kui hõlma alla. Võimalik, et teenistusrelvana kandmiseks näeme varsti ka sellele relvale sobivat vöökabuuri nagu Sa vz. 61­l.

CZ Scorpion EVO 3 S2 Micro tehnilised andmed:

Kaliiber 9 mm parabellum.

Kaal tühjana ilma kabata 2200 g, koos kabaga 2600 g. Pikkus kokkukeeratud kabaga 380 mm. Pikkus avatud kabaga 630 mm. Relvaraua pikkus 140 mm. Relva raud on ise küll 60 mm lühem, kuid pikkust lisab leegisummuti. Sihikud on liigutatavad kirp ja sälk, relva peale saab kinnitada lisasihiku.

Padrunisalved kümnele padrunile Praktiline laskekaugus kiirete heitlaskudega mõnikümmend ja rahulikult sihtides sadakond meetrit. Relva vastupidavus vähese hooldusega 10 000 ja hooldusega kuni 20 000 lasku.

HüdroStaatiLiNE ŠoKK –arGuMENdid PooLt Ja VaStu

See keerulise nimega teooria käsitleb tabamuse mõju kudedes. Uuemate automaatrelvade puhul on oluline mõista, miks lasevad need relvad nii kiiresti. Hirmus padrunikulu, kes see jaksab neid järele tassida? Relvaraud kärssab ka läbi?

Nüüdisaegsete automaatrelvade tehniline laskekiirus algab 700 lasust minutis ja võib olla ka tuhat lasku minutis. Peamine põhjus on, et suure laskekiiruse korral ei jõua relv valangu ajal sihtmärgist oluliselt kõrvale kalduda. Samuti tekitavad lähestikku ja praktiliselt samaaegselt tabavad kuulid suurema vigastuse kui sama kogus kuule ühekaupa, mis on eriti oluline lähivõitluses.

Hüdrostaatilise šoki teooria põhineb teadmisel, et lisaks haavale tekitab kuul või kild sarnaselt vette visatud kiviga pehmetes kudedes ka lööklainet, mis põhjustab lihaste ja siseorganite lisavigastusi. Luude vigastusi suurendab tabamuse järel tekkiv ajutine haavaõõnsus tabamusel tekkiva hetkelise märgatava lisakoormuse ja hävinenud lihasmassi toe kadumise tõttu. Hüdrostaatiline šokk võib tekitada märgatavat närvikahjustust ka haavaõõnsusest kaugemal, mistõttu sihtmärk kaotab liikumisvõime kiiremini kui näiteks suure verejooksu tagajärjel.

Haavaõõnsused jagunevad püsivateks ja ajutisteks ning sõltuvad kuuli kujust ja lennukiirusest. Reeglina tekitab aeglasema lennukiirusega kuul, näiteks püstolikuul või haavel, väikese ajutise haavakanali, kiiresti lendav vintpüssikuul aga märgatavalt suurema, sest tabamusel kudedele antud löök on oluliselt suurem. Sellel fenomenil põhinevad ka väited, et väiksemal püstolikuulil on väiksem sihtmärki peatav toime kui suuremal ja enesekaitserelvades soovitatakse eelistada suuremat kaliibrit.

Esimest korda mainiti hüdrostaatilist šokki ajakirja Popular Mechanics artiklis 1942. aasta aprillis ja Princetoni ülikooli teadlased kirjutasid sellest viis aastat hiljem. Lühidalt refereerituna väideti, et lendkeha tabamusel tekib kudedes kolm erinevat survet. Esiteks kiire tugev lööklaine kudede pinnal tabamuse hetkel. Teiseks natuke aeglasem lööklaine lendkeha ees ja lähiümbruses, mis kuuli kudedesse tungides tekitab püsiva haavakanali. Püsiv haavakanal on tavaliselt kuuli läbimõõdu laiune. Kolmandaks suhteliselt aeglane ja madala liikumiskiirusega lööklaine pärast kuuli läbimist, mis tekitab kuuli läbimõõdust oluliselt suurema ajutise haavakanali. See kanal sulgub osaliselt, kuid tekitab märgatavaid vigastusi.

Šokiefekt on tuttav ka jahimeestele, kui elutähtsasse piirkonda tabatud saakloom kukub jala pealt ja sureb kiiresti. Teises maailmasõjas vigastatud sõdureid ravinud kirurg, meditsiiniteenistuse kolonel Frank Chamberlain, kes tegeles ka haavaballistika uurimisega, märkas püsivast haavakanalist igasse suunda levinud koevigastusi. Tähelepanekud põhinesid koloneli juhitud 8000 voodikohaga sõjaväehaigla patsientide ravil ja isiklikel kogemustel tabamuse korral. Neljateistkümne kuu jooksul raviti selles haiglas 67 000 inimest. Vigastatutest 85 protsendil olid kuulihaavad. Lisaks sooritas Chamberlain hiljem loomkatseid tabamuste mõju hindamiseks.

Samas väitis USA armee meditsiiniteenistuse kolonel ja kirurg Martin Fackler Vietnami sõja ajal ehk kolmkümmend aastat hiljem, et teooria kudede purunemisest löögi tõttu on ümber lükatud. Teised uurijad said sarnaseid tulemusi. Näiteks kasutatakse neerukivide purustamiseks helilaineseadet, mis tekitab tugevamaid laineid kui käsirelvade padrunid, kuid ometi ei põhjusta neerukivide purustamine mitte mingisuguseid pehmete kudede vigastusi.

Kaitse Kodu! jätkab järgmistes numbrites uute Tšehhi relvade tutvustamist. Järge ootavad automaat Bren 2 ja võibolla ka 3 ning täpsusrelvad, mida testitakse kohe, kui need Eestisse jõuavad.

Sarnaseid teadustöid on tehtud hiljemgi nii haavatute kui ka hukkunute vigastusi uurides. Nende kõigi refereerimine läheks pikale, kuid oluline on meelde jätta, et väliselt väikese haavakanali taga võib olla märgatav sisemine vigastus ja näiteks haavaõõnsuses võib aset leida märgatav verejooks, mis tuleb võitleja päästmiseks peatada võimalikult kiiresti. Peale selle on vaja ravida haava tõttu tekkinud põletikku.

MootorrataS riViS: tEEKoNd tÄiS SEiKLuSt

Alates Daimleri Reitwageni debüüdist 1885. aastal on mootorratas 140 aasta vältel otsinud endale kohta sõjaväljal. Läbi raskuste ja valestartide alanud teekond pole siiski veel lõppenud.

Tekst: TARMO RIISENBERG , vabatahtlik autor

Teise maailmasõja ajal Saksamaa kasutatud vastupidav külgkorviga mootorratas Zündapp KS750 oli kui loodud rasketesse maastikutingimustesse

Üks kõige varasemaid katseid mootorratast sõjaliseks otstarbeks kohendada pärineb 1898. aastast, kui Briti leiutaja ja insener Frederick Richard Simms (1863–1944) konstrueeris nime Motor Scout kandva sõiduki.

Sel sõjaratsul oli küll neli ratast, kuid klassikalise arusaama kohaselt oli tegu siiski mootorrattaga, täpsemalt motoriseeritud kuulipildujaga. Nimelt oli väheldase metallplaadi taha paigutatud kuulipilduja Maxim, mida mootorratta juht sai vajadusel kasutada.

Tegu polnud seejuures mööda kartulivagusid või metsateid kihutava masinaga, vaid eesmärgiks oli tagada jala­ ja ratsaväe toetus seal, kus olid olemas head teed. Motor Scout sai ühe tankimisega läbida kuni 120 miili (193 kilomeetrit), laskemoona oli 1000 padruni jagu. Masina jõuallikaks oli valitud De Dion Boutoni 1,5hobujõuline mootor.

Mõningasest potentsiaalist hoolimata jäi Motor Scout siiski ainueksemplariks, küll aga omistatakse talle esimese motoriseeritud sõjamasina tiitel.

KATSETUSED SOOMUSEGA

Kus Inglismaa ees, seal teised riigid järel. Ameerika Ühendriikides võttis mootorratta sõjaväljale toomise oma südameasjaks major Royal Page Davidson. 1899. aastal konstrueeris Davidson kolmerattalise militaarmootorratta, mis kandis nime DavidsonDuryea. Meeskonda kuulus juba kolm inimest: juht, laskur ja mehaanik. Militaarsest varustusest oli olemas kuulipilduja Colt ning kerge soomusplaat sõitjate kaitseks.

Selle masina juures rõhutati boonusena eelkõige mobiilsust. Nagu tõdes üks kaasaegne: „Selle relvaga võinuks me hiilida vaenlasele lähedale, teha 480 lasku ja kihutada minema enne, kui nad saanuks aru, mis juhtus.“ Päriselt sõjaväljale ei jõudnud aga seegi masin.

Katseid mootorratast riigikaitse teenistusse värvata tehti ka mujal, nii näiteks testiti Saksamaal esmakordselt mootorratta võimekust 1904. aastal peetud õppuste raames. Seal jõuti põhimõttelisele järeldusele, et mootorratas

on küll sõjaväljale kõlblik, kuid tema täpne roll ja ka tehnilised lahendused vajavad veel selgitamist.

Nii mõnigi valitud tee osutus pikemas perspektiivis valeks. Nii prooviti pikki aastaid, sisuliselt kuni II maailmasõjani, varustada mootorrattaid soomusega. Selliste katsetuste hulka kuuluvad näiteks Venemaal arendatud NATI­M72, Rootsis arendatud mootorrattad Landsverk, samuti erinevad katsetused Prantsusmaal, Belgias (FN M86) ja Saksamaal.

Ainsaks õnnestumiseks sel alal saabki ehk teatud ulatuses lugeda belglaste FN­i. Nimelt suudeti seda soomustatud mootorratast pärast kodumaa riigikaitsjatelt saadud äraütlemist müüa 100 eksemplari ringis Brasiilias, Argentinas, Boliivias, Venezuelas, Rumeenias, Hiinas ja Jeemenis. Mingit olulist edulugu sellest tagantjärele siiski kokku kirjutada ei saa.

REVOLUTSIOONI ÕPPETUNNID

Ometi saadi kiiresti aru, et soomusmasinate ja lennundustehnika kiire areng teeb sellistest kohmakatest „kilpkonnadest“ lihtsad sihtmärgid ning olukorda päästab vaid soomusest loobumine. Ka aitas sihte selgemalt seada esimese maailmasõja periood, kus erinevad motoriseeritud liikurid (kaasa arvatud mootorrattad) mängisid samuti oma väikest, aga tähtsat rolli.

Näiteks ameeriklastele oli silmi avavaks kogemuseks Mehhiko revolutsioon. Nimelt kasutas üks sealseid revolutsionääre, Pancho Villa, mootorrattaid oma üllatusrünnakutes. Üheks selliseks rünnakuks oli Torreoni ründamine 1914. aastal, kus Pancho Villa mehed kasutasid Indian Powerplus mootorrattaid.

Pärast seda, kui Villa 1916. aastal ründas USAs asuvat Columbuse linna, saatis USA toonane president Wilson Villaga võitlema kindral „Black Jack“ Pershingu, kelle sõjalise varustuse hulka kuulusid ka Harley­Davidsoni mootorrattad, seda nii soolomudelite kui ka külgkorviga masinatena.

Seejuures olid külgkorviga mudelid varustatud kuulipildujatega, mis tegid nad eriti sobivaks üllatusrünnakute korraldamiseks. Pancho Villa jäi küll kinni püüdmata, kuid saadud kogemus andis USAle põhjuse võtta 1917. aastal esimesse maailmasõtta astudes kohe kasutusele suure hulga mootorrattaid.

Eelkõige oli kaherattalisel üks oluline roll: side. Olukorras, kus raadioside oli veel ebakindel, oli just mootorratas selleks vahendiks, mis info liikumisele rinde ja staapide vahel kaasa aitas. Vähemal määral kasutati mootorrattaid transpordiks ja haavatute evakueerimiseks.

Briti leiutaja ja inseneri Frederick Richard Simmsi 1898. aastal aretatud Motor Scouti võib lugeda esimeseks militaarmootorrattaks

TSIVIILIST SÕJAVÄKKE

Kohe pärast esimese maailmasõja lõppu hakkasid mootorrattamaailma toonased suurriigid Inglismaa, USA ja hiljem ka Saksamaa pühendama märksa rohkem tähelepanu mootorratta kui militaarsõiduki arendamisele. Tegevussuundi oli kaks: mootorrataste testimine ja täiustamine nende võimaliku sõjalise kasutamise perspektiivist ning pädevate juhtide väljaõpe. Viimase põhjustas kiire tõdemus, et kui panna mootorratta sadulasse juhuslik sõdur, suureneb õnnetuste risk isegi nende meeste puhul, kellel on tsiviilelust kaherattalisega kulgemise kogemus olemas.

Samuti kinnistus arusaam, et mootorrattal on oluline roll eelkõige sides, eriti olukorras, kus muud sidekanalid puuduvad või on häiritud, aga ka luures ja välkrünnaku käigus (nn välksõja kontseptsioon). Selle viljana võib 1941. aasta suvesõja aegu peegeldavatest mälestusest sageli lugeda ridu, kus mõnda Eesti asulasse esimesena jõudnud Wehrmachti esindajatena mainitakse just mootorrattureid.

Leiti, et sõjaväe mootorratas peab olema tugev, vastupidav, lihtsalt kasutatav ning võimeline liikuma halval

maastikul. Seetõttu moodustasid erinevate riikide militaarsete kaherattaliste pargi eelkõige juba tootmises olnud kaherattaliste baasil loodud masinad, mis varustati kasutajate soovi kohaselt lisadega: pakiraamid, kohvrid, karterikaitsed, relvahoidjad ja spetsiaalsed valgustid. Maskeeringu huvides loobuti läikivast värvkattest ning vähendati kroomitud ja nikeldatud pindu.

TULID, ET JÄÄDA

Eraldi arengusuund oli spetsiaalselt sõjaväele konstrueeritud mootorrataste arendamine. Sellised masinad olid tavaliselt külgkorviga ning parimad mudelid ka korvirattaveoga. Selles vallas kujunesid tähtedeks Saksamaal toodetud BMW R75 ja Zündapp KS750, aga ka inglaste Norton Big 4, prantslaste Gnome­Rhone AX2, belglaste Sarolea jt.

Samal ajal tegutses rinnetel ka terve hulk lihtsamaid sõidukeid, tootjateks DKW, NSU, Triumph, BMW, Zündapp, Ariel, BSA jne, seda nii riigikaitse tellimusel loodud kui ka tsiviilkäibest rekvireeritud masinatena. Kokkuvõttes võibki teise maailmasõja perioodi pidada ajaks, kus mootorrattal oli sõjaväljal

Bundeswehr vahetab seni kasutusel olnud BMW F 850 GS välja kergema ja armeele sobilikuma Yamaha Tenere 70 vastu

kõige olulisem roll ja kus neid kasutati kõige massilisemalt.

Ka teise maailmasõja järel ei kadunud mootorrattad militaristide vaateväljalt, vaid jäid ikkagi riviteenistusse. Küll võis märgata kahte arengut: külgkorviga mootorrattad kadusid vaikselt ajalukku (erandiks idablokk oma emmilistega), spetsiaalsed militaarmootorrattad sündisid aga rohkem sportlike soolorataste (kaasajal tuntud endurodena) baasil.

Militaarmootorrataste arengutest viimase poolsajandi jooksul väärib märkimist diisel­ ja elektrimootori tulek. Samuti on sõjaväljale lisandunud ATV­d ja UTV­d.

UNUSTAMATUD, ENT HÜLJATUD

Unustada ei saa veel mõningaid militaartehnilisi kurioosumeid, mida mootorrataste baasil on sõjaväe tarbeks loodud. Nii näiteks ehitasid prantslased motorolleri Vespa (meie punnpõskse Vjatka otsene eeskuju)

baasil tagasilöögita tankitõrjekahurit M20 kandva koletise.

Sellise masina sünniks oli olulisi eeldusi kolm: see oli odav, kompaktne ja mõõdukalt dünaamiline, seda sai heita lahingukoldesse langevarjuga.

Kokku ehitati sõjalisi motorollereid ca 800 eksemplari, neid kasutati reaalselt ka Prantsusmaa toonastes sõdades, näiteks Alžiiris ja Indo-Hiinas. Tegu polnud siiski ideaalse sõjavahendiga: väikesed rattad tegid halbades teeoludes sõitmise kehvaks, samuti muutis relv rolleri raskeks ja halvasti juhitavaks.

Kuigi kasutusjuhis nägi ette tulistamist ka rollerile paigaldatud relvast (isegi sõidu ajal), võeti relv suurema efektiivsuse huvides masinalt siiski maha ja seda kasutati pigem tavaliselt aluselt.

Üheks kummaliseks, praegu mootorrataste hulka kuuluvaks sõidukiks liigitati SdKfz 2 Kettenkrad, mille tootjaks oli Saksa firma NSU. Tegu oli lintidel sõidukiga, mille esialgseks ülesandeks

oli olla lihtsalt veduk, kuid mis tänu oma heale läbivusele täitis ka arvukalt muid rolle. Nii võis Kettenkrade näha paigaldamas sidekaableid, kandmas sõdureid ja laskemoona, samuti vedamas lennukeid lennuväljadel.

Ära prooviti ka Kettenkradi soomustamine (ebaõnnestunult), samuti ehitati nende baasil väike partii (50 masinat) iseliikuvaid miine Sd.Kfz. 304 Springer. Sellel masinal oli vaid üks eesmärk: liikuda lõhkelaengut kandes vaenlase juurde ja sealt lihtsalt õhku lennata.

MIS SAAB MOOTORRATTAST SÕJAVÄLJAL TULEVIKUS?

Praegu kestev Ukraina sõda on näidanud, et kaherattalisel on sealgi oma roll, olgu tegu varustuse või meeste transpordiga eesliinile, haavatute evakueerimisega või side tagamisega keerulistes olukordades.

Samas demonstreerib VenemaaUkraina sõda mootorrataste hetkel suurimat probleemi: droonidega on nende hävitamine imelihtne, samuti on suureks ohuks miinid.

Gnome-Rhône AX2 oli Prantsuse armeele loodud vastupidav külgkorviga mootorratas, mida teise maailmasõja ajal kasutasid nii Prantsusmaa kui pärast riigi okupeerimist ka Saksamaa väed

See aga riigikaitsjaid ei heiduta. Äsja teatas Saksamaa Bundeswehr, et võtab kasutusele partii Yamaha Tenere XTZ 700 mootorrattaid seni teenistuses olnud kodumaiste BMWde asemel. Veebruari algul anti esimesed 38 militaarrohelist mootorratast Kümmersbruckis asuvale treeninguüksusele üle. Tehasemudelist erinevad need masinad eelkõige värvigamma poolest, kuid lisatud on ka eriti robustsed tugijalad, tugevdatud kohvrid ning lüliti, mis paremaks varjumiseks võimaldab kogu valgustuse välja lülitada. Ka on olemas pistikupesa erinevate lisaseadmete vooluga varustamiseks.

Kokku peaks Bundeswehr saama endale 260 Teneret, mida hakkavad kasutama eelkõige välijäägrid. Peamisi töid on neile kaks: liikluse korraldamine ning teadete ja info edastamine olukorras, kus tavapärased sidekanalid ei pruugi enam toimida.

Kokkuvõttes võib väita, et mootorratast on veel vara sõjaväeteenistusest maha kanda ning 140 aastat tagasi oma teekonda alustanud masinal on riigikaitses koht praegugi.

MootorrattaGa MaaStiKuL VEad, Mida VÄLtida

Metsikul maastikul mootorrattaga sõites on ohtralt võimalusi kukkuda ning endale või rattale viga teha. Vaatame allpool viit peamist põhjust, miks asjad võivad käest minna, ning võtteid, kuidas seda vältida.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Gaerne G-Midland Aquatech on küll adventure, mitte motokrossi saabas, ent siiski oluliselt turvalisem kui sõjaväesaabas

Ära OLE SADULAKOTT

Kui maastik muutub keeruliseks ja sõit tehnilisemaks, sunnib instinkt algaja mootorratturi maapinnale lähemale ehk isteasendisse. Ent mootorrattal istudes on sinust mootorrattale sama palju abi kui sadulakotist – oled lihtsalt ballast, mis rattaga kaasa põrkub ning amortide tööd pigem häirib kui lihtsustab.

Kui aga seisad mootorrattal püsti ning kasutad keha aktiivselt, muutud sisuliselt täiendavaks amortisaatoriks. Jalad, põlved ja keha neelavad osa maapinna ebatasasusest tingitud lööke, vähendades koormust mootorratta vedrustusele.

Muidugi, seismisel ja seismisel on samuti vahe. Kui seista sirgete jalgadega, lukus põlvedega, kube vastu paaki surutud ja uhkelt sirge seljaga nagu leemur või tikupoiss, on sellest rohkem kahju kui kasu.

Õnneks on üks väga lihtne nipp, kuidas seistes korrigeerida kogu keha asendit. Nimelt tuleb jalaraudadel seistes varbad sissepoole suunata. Selle väikese liigutusega vajuvad põlved kergelt lõtku, liiguvad varvastest ettepoole ning suruvad vastu ratast. Tagumik liigub tahapoole ning rindkere ettepoole, käed aga painduvad kergelt küünarnukist välja.

Just see, n-ö rünnakupoos on püsti sõitmiseks õige asend. Lisaks sellele, et jalalihased ja liigesed töötavad nõnda lisaamortidena, võimaldab see asend puusi liigutades, raskust jalalt jalale viies ja keharaskust ette- või tahapoole kallutades rattal paremini takistusi ületada ning seda tasakaalus hoida. Kes ei usu, võib proovida kohapeal ratast tasakaalus hoida nii istudes kui püsti seistes.

Ära KLAMMERDU JUHTRAUDA

Algaja teine intuitiivne reaktsioon peale istumise on klammerduda juhtraua külge. Seda eriti liikuvamal pinnasel, näiteks kruusal või liival, kus erinevalt asfaldist pole rattal teekattega jäika kontakti. Selle asemel liiguvad rehvid pidevalt pehme pinna peal ja kohanduvad sellega. Eriti puudutab see esiratast, mis otsib iseseisvalt parimat trajektoori.

Tekib n-ö ujumine, mis on täiesti normaalne ja tähendab, et ratas „töötab“ stabiilsuse leidmiseks.

Kui nüüd aga kramplikult lenksust haarata, rattaga võitlema hakata ning mitte lasta tal vabalt liikuda, võib see lõppeda tasakaalu kaotuse ja kukkumisega.

Sestap tuleb oma instinktidest üle saada ja hoida juhtrauda võimalikult õrnalt. Noh, umbes nagu jäätisetuutut. Et päris käest kukkuda ei lase, aga puruks ka ei pigista. Nagu eelmises punktis sai märgitud, peaksid peamise stabiliseeriva elemendina töötama jalad ja põlved, mitte aga käed.

Ära USALDA PIMESI ELEKTROONILISI ABIMEHI

ABS ja veojõukontroll on mõlemad elupäästvad lahendused. Üheksal juhul kümnest. Kümnendal juhul võivad nad aga põhjustada rohkem kahju kui kasu.

Veojõukontrolli põhimõte on vältida ratta liigset ringikäimist, et tagada maksimaalne haarduvus ja stabiilsus. Kui aga sõita liivasel või porisel maastikul, vajab tagaratas sageli rohkem pöörlemist, et pinnasesse kaevuda ja edasi liikuda.

Veojõukontrolli süsteem tõlgendab seda ratta ringikäimist kui libisemist ja sekkub, vähendades mootori võimsust. Tulemuseks on see, et ratas ei saa piisavalt jõudu, et pinnast „läbi kaevata“, ning mootorratas võib sootuks kinni jääda või hoogu kaotada.

ABS ehk blokeerumisvastane pidurisüsteem võib aga mõningates tingimustes osutuda lausa eluohtlikuks. Näiteks väga järsust mäest laskudes, kus me tahame ratta laskumiskiirust tagumise piduriga kontrollida. Kui nüüd ABS on sisse lülitatud, siis selle asemel, et blokeeruda ja pinnasesse kaevuda ning sellega hoogu maha võtta, veereb ratas edasi, mis võib lõppeda kontrollimatu laskumisega.

Ära KOONERDA SAABASTE ARVELT

Kiiver, ainuke kohustuslik turvavarustus, on muidugi oluline. Ent ma julgen väita, et maastikusõidus saad suurema tõenäosusega vigastada ilma korralike saabasteta kui ilma kiivrita. Kui me kukume peaga vastu kivi või kändu ja kiivrit pole, on muidugi väga paha. Ent kui tihti seda ikka ette tuleb?

Ent jalad saavad maastikul sõites pidevalt hoope. Kasvõi raja kõrval kasvavate puude madalal turritavatelt okstelt. Isegi pöidlajämedune oks, mis tabab jalga kiirusega 60 kilomeetrit tunnis, võib sääreluu purustada ja hooaja pikemale pausile panna. Nagu ka söötis heinamaal kõrges rohus varitsev traat, mis paremal juhul tekitab sügava lõikehaava, halvimal jätab jalameheks. Ühe jala meheks. Ka kännud ja kivid on üldjuhul tugevamad kui liha ja luud.

Ja jalgu ei ohusta mitte ainult kõiksugu objektid. Väga lihtne on pahkluud välja väänata ka jalga ebatasasel pinnal valesti maha asetades.

Seda arvesse võttes – mitte iga saabas ei päästa päeva. Sõjaväesaapad on küll paremad kui ketsid või suvalised matkasaapad, ent tegelikult ei paku need mootorratturile maksimaalset võimalikku kaitset. Need painduva tallaga, pehme ja suhteliselt madala säärega saapad on mõeldud kõndimiseks, mitte kaitseks.

Tungivalt soovituslik oleks metsasõidul kanda tugeva plastikuga turvatud, kõrgeid ning jäiku krossisaapaid, mis ei lase jalal üheski suunas painduda ja peavad vastu ka tugevamatele löökidele nii alt kui kõrvalt.

Seetõttu tasub enne maastikusõitu tutvuda oma ratta elektroonikaga ja vajadusel välja lülitada funktsioonid, mis võivad keerulises olukorras hoopis alt vedada.

Ära VÄLDI PAANILISELT KUKKUMIST

Looduses mootorrattaga sõites sa kukud. See on kindel. Aga seda ei pea pelgama. Utreeritult võib öelda, et kui sa kukud mootorrattaga maanteel, peab sul olema ropult õnne, et sellest tervelt pääseda. Kui aga kukud maastikul, peab olema ropult ebaõnne, et sellest mitte tervelt pääseda. Sama kehtib maastikurataste kohta. Üldjuhul on need konstrueeritud nõnda, et iga kukkumine endaga kallist remonti kaasa ei too.

Pealegi kukutakse metsaradadel enamasti väikestel kiirustel – pigem vajutakse kui paiskutakse ümber.

Siiski võib ka vaikse hooga kukkumine, eriti raskema mootorrattaga, tuua kaasa vigastusi. Iseäranis juhul, kui üritada juba lootusetult kreenis ratast viimase hetkeni püsti hoida. Tavaliselt lõpeb üritus sellega, et ratas langeb ratturile peale. Vigastuste iseloom ja ulatus sõltub siis sellest, kuidas ja kuhu langev mootorratas ratturit tabab – ribidesse raksatav juhtraua ots või kännu ja kuuma mootori vahele kiilunud jalg ei paku just tujutõstvat kogemust.

Seega, kui on selge, et lahing on kaotatud ning ratas otsib sõitja tahtest ja ponnistustest sõltumata maaga külgkontakti, on mõistlik proovida rattast eemalduda ning lasta sel omaette ümber räntsatada. Sellisel juhul saab ehk ainult ego mõne armi, keha aga jääb suure tõenäosusega terveks.

„NELi

PoLitSEiNiKKu“ taaS MaaiLMa JaGaMaS?

Need read on kirjutatud kohe pärast 2. aprilli, mille Donald Trump, kes sel päeval alustas tollisõda peaaegu kogu muu maailmaga, oli eelnevalt kuulutanud „USA vabanemise päevaks“.

Tema tõlgenduses tähendas see pööret riigi ajaloos, sest öeldi otsustavalt lahti kõikidest teistele riikidele kasulikest ja samas USAle kahjulikest lepingutest ning hoiatati kõiki: teil tuleb USA otsustega leppida. Rahvusvaheline ja eeskätt suurriikide omavaheline suhtlus on ajaloos kõike näinud, ent säärane diktaat kõigile teistele on erakordne!

Lootkem siiski, et midagi säärast tulevikus ei kordu – inimkond on ju õpivõimeline ega lase kolmandat korda tekkida seisul, mille algvariandiks tuleb pidada maailmakorda, mida tagavad „neli politseinikku“.

AJALUGU RIIMUB

Just nii nägi asjade seisu USA president (1933–1945) Franklin D. Roosevelt, kes teise maailmasõja puhkedes (septembris 1939) jäi truuks isolatsionismipoliitikale, kuid pärast jaapanlaste kallaletungi Pearl Harbourile (detsembris 1941) oli ikkagi sunnitud sõdima nii Vaiksel ookeanil kui ka Euroopas.

See eeldas mõtlemist sõja lõppedes tekkivale olukorrale ning uut hinnangut esimese maailmasõja järel tekkinud Rahvasteliidule. Viimase üheks loojaks oli USA president (1913–1921) Woodrow Wilson, ent USA Senatis ülekaalus olnud vastasrind suutis 1919. aastal välistada USA liitumise selle maailmaorganisatsiooniga.

Viimase vead ja nõrkus kriiside päevil olid silmanähtavad, sestap oli loomulik

midagi teisiti teha. Kontseptsiooni kujunemist saatnud mõtetevahetusest (Roosevelti ja Briti peaminister Churchilli arvamused Atlandi hartat vormistades 14. augustil 1941, Roosevelti kõnelused NSV Liidu välisministri Molotoviga mais 1942) tasub täna esile tõsta kolme ideed: vastalisriikide kohene täielik desarmeerimine, dekoloniseerimine ja „nelja politseiniku“ hooldusõigus (trusteeship) teatud riikide üle.

Mööngem kohe, et seda viimast kajastas kenasti Putini märtsi lõpul kõlanud mõte kehtestada (Venemaaga liitmata jäänud) Ukraina üle rahvusvaheline hooldus. Teen selle osunduse kinnitusena Putini „nelja politseiniku“ teooriaga kursisolekust ja sellest lähtumisest. Tõdemaks järgnevalt, et Trump, kes teab ja teeb sama, oleks nagu unustanud Atlandi harta 4. punkti, mis kõneleb madalate tollide eelistamisest!?

VÕÕRAS HOOV

Täpsemalt öeldes pidi uus maailmakord Roosevelti arvates tuginema nelja suurriigi ainuvõimule, mida tagas ka relvade omamine. Neiks olid Suurbritannia koos oma impeeriumiga, kes vastutas Euroopa eest, NSVL (Venemaa), kes vastutas Ida-Euroopa ja Euraasia eest, Hiina, kes vastutas Aasia ja Vaikse ookeani läänekalda riikide eest ja USA, kes vastutas Ameerika kontinendi riikide eest.

Ülejäänud riikide kaasamine sellesse nägemusse ja teatud ühisruumi (ÜRO julgeolekunõukogu) leidmine politsei-

nikele ja grupile väljavalituile toimus samm-sammult. Meile huvitavamatest seikadest seda, et algul lootis Stalin näha ÜROs kõiki 15 liiduvabariiki, siis olid pikalt sõelal NSVL, Ukraina, Valgevene ja Leedu, ent viimane arvati viimasel hetkel välja.

Roosevelt suri 12. aprillil 1945, nii et oma idee realiseerimist ta ei näinudki, ent tema järglaseks sai verivärske poliitik Harry Truman (president 1945–1953), kes kogemuste mõttes on täna täiesti kõrvutatav USA praeguse asepresidendi J. D. Vance’iga.

Alles pärast Roosevelti surma võtsid „suure nelikuna“ ajalukku läinud (tegelikult üksnes kolmekesi koos istunud) võitjad lauda ka Prantsusmaa, kellest sai ÜRO viies vetoõigusega suurriik.

Meenutagem: Euroopas lõppes teine maailmasõda sääraselt, et demokraatlikud suurriigid vabastasid Hitleri võimu all olnud Kreeka, Itaalia ja Berliinist läände jäänud riigid, Hitleri Wehrmachtiga koos sõda alustanud Punaarmee aga jõudis idast tulles enda kontrolli alla saada kõik riigid Berliinist idas ja Balkanil.

Peatselt korrati 1939.–1940. aastal Ida-Poolas ja Balti riikides tuntuks saanud valimistrikke kõigis Moskva kontrolli all olnud riikides ja sündis uus punaimpeerium – sotsialistlik maailmasüsteem.

Sealsete rahvaste vabanemiskatsed 1953, 1956, 1968, 1980–1981 suruti julmalt tankidega maha, mida

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Moskvale 1941. aastal appi läinud ja temaga koalitsiooni loonud London, Pariis ja Washington lihtsalt pealt vaatasid.

Sama nägime 2008. aastal, kui Kreml alustas oma impeeriumi taastamist alade haukamisega Gruusialt, ja eriti pärast 2014. aastat, mil läks lahti Ukraina n-ö tagasivallutamine.

Ehk siis – on aeg tagantjärelegi aduda, et lääne suurriikide käitumine ka nn külma sõja perioodil mahtus täielikult „nelja politseiniku“ mudelisse: see on teie mõjusfäär, meie sellesse ei sekku või kui, siis vaid kõva avaliku kriitikaga.

KANNAPÖÖRE

Tänaseks on mudel ise saanud sootuks teise sisu, sest 1949. aastal tulid Hiinas võimule Stalini liitlased ja tekkis uus totalitaarne režiim, mida, nagu Nõukogude omagi, on hiljem küll reformitud, kuid tänanegi režiim Pekingis on selgelt demokraatiakauge ja inimvabadusi eirav.

Suure poliitika põhiareeniks on jätkuvalt Euroopa, ent W. Wilsoni ja ka F. Roosevelti rahvaste enesemääramise ideed ellu viies kaotasid London ja Pariis oma seljatagused ehk impeeriumid.

Sellele aitas kohe kõvasti kaasa Moskva, kes oskas samas säilitada punaimpeeriumi Ida-Euroopas, kuni see oma ebaloomulikkuse tõttu ise kokku varises. Suurbritannia ja Prantsusmaa kõhnumine politseinikena avas tee tänase globaalse lõuna tekkeks, kus liidreid jagub (India, Brasiilia), kuid vanad politseinikud pole valmis neile sama staatust andma. Pole ime, et avantüürile välja läinud Kreml üritab praegu seda omamoodi vaba seltskonda saada enda selja taha tema jaoks peamises – toetuses sõjalise jõu kasutamisele ehk agressioonile ja seda Euroopas.

Viimane uus tülikoht oli paras üllatus ka USAle, kes külma sõja ajal ja järel sõdis Aasias – Korea, Vietnam, Kambodža, Iraak, Afganistan, uuesti Iraak, Süüria.

Ühtäkki ilmnes, et paljudele USA liidritele meelepärane rahvaste enesemääramise õigus – ka liitlaste ja liitude valimise mõttes – ja vastuseis vallutuspoliitikale leiab Euroopas uut vastustamist.

Detsembris 2021 Moskva lihtsalt nõudis mõjusfääride taaskehtestamist

Kesk-Euroopas ja NATO tagasitõmbumist 1997. aasta piiridesse ehk siis lahkumist 14 riigist.

Enneolematult suur ultimaatum kõlas küll niigi pikaleveninud sõja käigus, ent sõjategevuse järsk laienemine ja oktoobris 2023 teise sõjarinde lisandumine Palestiinas tegid kiirelt kindlaks jõudude vahekorra Euroopas ja maailmas.

Suure sõja ajal on kõik alasti ja otse öeldes pole Kremli järjekordse agressiooni ohvri Ukraina seis kiita, sest niigi nõrgemana ja välisabist sõltuvana oli ta kaua sunnitud vastupanu osutama üksnes oma territooriumil.

Ukrainlased võitlevad sama vapralt nagu soomlased 1939–1940, ent suur sõda on otsustusohjad andnud taas politseinike ehk siis nüüd vetoõigusega suurriikide kätte. Demokraatlike ja autoritaarsete riikide vahekord on praegu 3 : 2, ent juhtus see, mida Lääne poliitilist süsteemi ammu tabanud kriisis tuli kõige rohkem karta – võit USA presidendivalimistel võib kaasa tuua kannapöörde välispoliitikas. USA positsioone arvestades tähendab see pööret kogu maailma poliitikas – majanduses, kaubanduses, finantsides, inimrändluses, kliimaküsimustes jne.

ÄRI ÄRIKS

Kuna maailmal oli Trumpiga kogemus juba olemas ehk teada oli, et tegu on ärimehe ja diilimeistriga, siis ilmselt ei olnudki üllatuseks muutused USA tollipoliitikas. Mis oli 2. aprilli avalduse taga tegelikult – kas lihtne ärimehelik vastaspoole/konkurendi survestamine, et teha siis parem kokkulepe, või mingi poliitiku kavalus, et teha diil milleski muus –, on täna võimatu öelda.

dada Putinit õigel ajal ehk juba 18–20 aastat tagasi, kuid sellest tarkusest pole hetkel kellelgi kasu. Nagu ka teadmisest, et suure sõja ajal teevad otsuseid kõige tugevamad politseinikud või abipolitseinikud (Iisraeli liider Netanyahu, Türgi Erdogan), mitte aga bürokraatlikud jututoad oma ajast ja arust reeglitega.

Teoreetiliselt oli tänase seisu teke prognoositav, ent poliitikas pole midagi lõplikult kindel ehk poliitika kui elav nähtus läheb, nagu ta läheb. Üllatavate pöörete ja korrektiividega.

Sestap ootame tänagi, et Trumpi tollipoliitika saaks tagasilöögi Euroopas ja kodus, et USA kohtuvõim suudaks osaliseltki pidurdada Elon Muski platsi puhtaks löömise poliitikat mõistlike elukutsete ja ametnike säilitamise huvides.

Piiririigi elanikena aga ootame ennekõike seda, et Trump ja tema lähikond saaksid rohkem teavet Venemaa tegelikust ajaloost ja seal valitsevast riigikorrast ning, mis peamine, peaksid sündsusetuks ja amoraalseks agressorite toetamist. Äri äriks, aga vabadus ja demokraatia on tähtsamad. Elulisemad – nende taga on suurima väärtusena inimelud.

Igal juhul on Trumpi napid kuud USA eesotsas näidanud, et ta seob edu ja kasumlikkuse USAle ühes valdkonnas samaga teistes valdkondades. Ukrainale üheaegselt relvarahu ja maavarade kasutamise lepingute kaelamäärimine ja seda USA-Venemaa suhete normaliseerimise raames on parim ja ka lihtsaim näide tema käekirjast.

Loomulikult on demokraatlikule maailmale häireallikaks nr 1 äsja mainitud, n-ö Brežnevi pakikeses sisalduv ja sealt välja kumav Trumpi soov lõpetada sõda Ukrainas agressorile soodsatel tingimustel.

Täna on muidugi lihtne tõdeda, et demokraatlikel riikidel tulnuks pidur-

GrÖÖNiPiNGEGa 52. oSariiK

Taani ja Ameerika Ühendriikide vaheline gröönipinge, mis on kestnud enam kui kaks sajandit, on viimastel aastatel taas hõõguvalt tuure kogumas. Kui

president Donald Trump 2019. aastal avalikult teatas soovist osta maailma suurim saar, šokeeris see paljusid, ent mitte taanlasi.

USA on korduvalt rõhutanud saare kriitilist tähtsust riigi julgeolekule ning Taani on stabiilselt püsinud keerulises olukorras, kus peamine ekspordipartner ja julgeoleku tagaja on samal ajal ka selle ohustaja. Taas on esile kerkinud küsimus: mis ajendab ameeriklasi nõnda tungivalt Gröönimaad endale nõudma?

Mõned päevad enne oma ametisseastumist pidas Ameerika Ühendriikide 47. president Donald Trump pingelise telefonikõne Taani peaministri Mette Frederikseniga, nõudes Kalaallit Nunaati – Taani ülemereterritooriumi – liitmist USA koosseisu. Taani pool lükkas nõudmise jäiselt tagasi, märkides, et maailma suurim saar pole müügiks ning vaid kohalikud elanikud

otsustavad, kelle koosseisu nad soovivad kuuluda. Taani kuningakoda pidas seejuures vajalikuks anda diplomaatilise vastuse veel lihtsamaks mõistmiseks välja ka juhendmaterjal uuenenud riigivapi näol1, kus on kesksel kohal Gröönimaa saare sümbol.

Vaatamata sellele, et geograafiliselt kuulub Gröönimaa Põhja­Ameerika mandrile, on saar olnud poliitiliselt ja kultuuriliselt Euroopaga seotud juba umbes tuhat aastat. Taanil ning varasemalt ka Taani­Norra liidul oli 17. kuni 20. sajandini koloniaalimpeerium, mille peamised valdused asusid Ameerikas.

Tänapäeval valdavalt jää, lume ja liustikega kaetud Gröönimaa kannab praeguseks üsna eksitavat nime, mille

andis Islandilt pagendatud kurjategija Erik Punane, kes 10. sajandi lõpus saarele elama asus. Ta suutis veenda umbes 700 inimest Islandilt lahkuma, lubades neile lopsakaid karjamaid ja parimaid elutingimusi uuel maal, mida ta nimetas „roheliseks maaks“ ehk Gröönimaaks.

Tema strateegia sarnanes paljuski meie aja tehingumeistri Trumpi mõtteviisiga, mis näeb nime ja brändi jõus potentsiaali muuta kogu narratiivi. Nimi oli küll ilustav, ent tõenäoliselt mitte täiesti meelevaldne – samasse perioodi jääb ka laialdaselt tunnustatud kliimasoojenemise etapp, mida tuntakse kui keskaegset soojaperioodi, ning hiljutine uuring viitab2, et ca 2,5 miljonit aastat tagasi oli sealne ala tõepoolest elujõuline ja rohetav.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

ROHELISEST SAAREST

Gröönimaad on 10. sajandist alates korduvalt püüdnud koloniseerida küll viikingid, taanlased, norrakad ja islandlased, ent tänapäeval on Gröönimaa autonoomne riik Taani Kuningriigi koosseisus, mille koloniaalajalugu algab 1721. aastal.

Sellest ajast kuni 1953. aastani oli Gröönimaa klassikaline Taani koloonia nagu iga teine Briti või Prantsuse ülemerevaldus. Alles 1953. aastal muutis Taani ühepoolselt Gröönimaa staatust, liites selle ametlikult Taani Kuningriigi koosseisu kui valimisringkonna, mis on ühtlasi Gröönimaal kaasaegse ühiskonna kujunemise alguse teetähis.

Üle 89 protsendi saare elanikest on inuitid, kes on järk­järgult püüelnud suurema autonoomia poole. See tipnes 1979. aasta omavalitsuse seadusega ning autonoomia suurenes veelgi 2009. aastal, kui jõustus uus laiendatud iseseisvuspõhine valitsemismudel, mis andis Gröönimaa valitsusele rohkem otsustusõigust ja vastutust. Uue süsteemi kohaselt saab Gröönimaa Taanilt järk­järgult üle võtta üha rohkem valitsemisvaldkondi, niipea kui saar selleks valmis on.

lepingu, millega müüs Taani LääneIndia saared USAle 25 miljoni dollari eest, mis tänases vääringus vastab ligikaudu 87 miljonile eurole. Rööbiti selle tehinguga püüdsid Ühendriigid osta ka Gröönimaad, mida esimest korda oli üritatud vahetult pärast Alaska ostmist Venemaa Keisririigilt 1867. aastal.

PIKA VINNAGA KINNISIDEE

19. sajandil tegi USA tollane välisminister William H. Seward ettepaneku osta Gröönimaa ning võimalusel ka Kanada, põhjendades seda nii riigikaitse kaalutlustega kui ka Ühendriikide laienemispoliitika elluviimisega.

Tasub teada sedagi, et Taanile kuulus kunagi ka teine koloonia Ameerikas –Taani Lääne­India, mis omandati 1672. aastal. Alates 1917. aastast kuulub see ala Ameerika Ühendriikidele ja on tuntud USA Neitsisaartena. Esimese maailmasõja ajal nõudis USA nende saarte üle kontrolli, sest need asusid strateegiliselt olulises piirkonnas Panama kanali lähedal. Samuti kardeti, et sakslased võivad need saared hõivata ja kasutada allveelaevade baasidena. Kuna Neitsisaarte ülalpidamine oli kulukas, korraldas Taani nende tuleviku üle rahvahääletuse. 1917. aasta jaanuaris sõlmis Taani USAga

Gröönimaa strateegiline asukoht ja rikkalikud loodusvarad (nt kivisüsi ja ulatuslikud kalavarud) muutsid saare atraktiivseks sihtmärgiks. Kuid kohe ilmnesid ka selle ambitsiooni vastuolud. Sewardi plaan oli osa laiemast strateegiast. 1867. aastal tehti ettepanek omandada Gröönimaa, et piirata Briti Põhja­Ameerikat ehk Kanadat mõlemalt poolt Ameerika territooriumiga: idast Gröönimaaga ning läänest äsja ostetud Alaskaga. Kuna Kanada oli Briti dominioon, oli Suurbritannia otsustavalt vastu USA igasugusele laienemisele Kanada suunal, samal ajal kui Ameerika Ühendriigid just seda püüdsid saavutada. Seetõttu eksisteeris kahe riigi vahel püsiv potentsiaalne pinge- või isegi relvakonflikti oht.

Lääne­India saarte vahetust Gröönimaa vastu, et USA saaks saare omandiõiguse endale. Huvi Gröönimaa vastu ei ilmutanud aga mitte ainult ameeriklased, vaid ka britid ja kanadalased. 1917. aastal sõlmis Suurbritannia Taani valitsusega kokkuleppe3, mille kohaselt juhul, kui Taani peaks kunagi otsustama Gröönimaa müüa, on selle ostmise eelisõigus Suurbritannial. Samale lepingule kirjutas samal aastal alla ka USA ning see kokkulepe kehtib endiselt.

Kui president Trump jätkab oma plaane Gröönimaa omandamiseks ja Taani sellega nõustub, pakutakse Suurbritanniale esimesena võimalust saar osta. Kui Suurbritannia ei soovi Gröönimaad osta, saab USA teha oma pakkumise. Kas Suurbritannia kavatseb kasutada oma juriidilist õigust, saab olema väga oluline ja huvitav küsimus.

Briti impeerium toonase hegemoonina reageeris diplomaatiliselt, et takistada USA võimalikku mõju Gröönimaal ja Kanadas. Kuigi USA poliitikud suhtusid Suurbritannia geopoliitilisse positsiooni toona väga tõsiselt – erinevalt tänasest –, ei loobutud siiski ideest Ameerika mõjusfääri laiendada.

Kulisside taga peeti Washingtoni ja Kopenhaageni vahel läbirääkimisi, milles arutati Filipiinide ja Taani

On teada, et ei Briti peaminister Keir Starmer ega teised Ühendkuningriigi valitsuse esindajad ei saanud kutset president Trumpi ametissevannutamisele – samm, mida Trumpi administratsioon tõlgendas teadliku kriitilise signaalina Starmeri ja tema poliitika suhtes.

Kuid pärast seda, kui Taani peaminister pidas ägeda telefonikõne president Trumpiga ja viitas 1917. aasta lepingule Suurbritanniaga, muutus Trumpi suhtumine Briti peaministrisse märgatavalt. Teatud perioodil olid ajalehed täis Trumpi kiitvaid kommentaare Keir Starmeri suunal ning ta lubas minna varsti Ühendkuningriiki ametlikule visiidile.

52. OSARIIGI ALGED

Teise maailmasõja ajal, kui Taani oli Natsi­Saksamaa okupatsiooni all, võt­

sid Ameerika Ühendriigid Gröönimaa ajutiselt oma kontrolli alla, et kasutada saart strateegiliste õhuoperatsioonide keskusena. See muutis saare sisuliselt USA ülemereterritooriumiks. Saarele rajati mitmed lennuväebaasid, mis teenindasid Saksamaa­vastaseid õhurünnakuid. Ühtlasi nähti selles Gröönimaa sisulise annekteerimise võimalust ning 1946. aastal pakuti taanlastele saare eest 100 miljonit dollarit (tänapäevases vääringus ligemale 1,5 miljardit eurot) kullakangides, millest taanlased loobusid. Ameeriklastel paluti saarelt lahkuda, kuid nad keeldusid, sest Gröönimaa baase peeti külma sõja ajal hädavajalikuks kaitselüliks Nõukogude agressiooni vastu.

Kuigi Taani on NATO üks asutajaliikmetest, pole Gröönimaal organisatsioonis eraldi liikmestaatust, ehkki vaikimisi kuulub saar alliansi kaitsekohustuste alla. Liitumisel lepiti siiski kokku mitmetes piirangutes, mis keelasid välisriikide alalised sõjaväebaasid, tuumarelvade paiknemise ja NATO vägede aktiivse tegevuse Taani territooriumil.

Erandiks kujunes aga Gröönimaa, kus alates 1953. aastast lubati Ameerika Ühendriikide vägede alalist rahuaegset paiknemist. Sellele eelnes vastuoluline Gröönimaa kaitse leping, mis pälvib siiani kriitikat.

heaks ka president Franklin D. Roosevelt, kuulutas Taani valitsus Gröönimaa kohaliku võimu toetatud lepingu kehtetuks.

Kauffmann küll eiras protesti, väites, et annekteeritud Taani valitsus pole enam legitiimne ega suuteline rahvuslikke huve kaitsma, kuid isetegevusega kaasnenud hüüdnimi „Gröönimaa kuningas“ tõi esile fakti, et keegi peale Taani valitsuse pole pädev selliseid lepinguid sõlmima.4

1970. aastatel tegi USA asepresident Nelson Rockefeller taas ettepaneku Gröönimaa osta, et arendada mineraalide kaevandamist, ent ka see plaan ei viinud kuhugi. Seega pole idee Gröönimaa ostmisest sugugi uus ning küsimus on pigem selles, kas Taani tahab, saab ja suudab taas, nagu korduvalt ja edukalt varem (1867., 1910., 1917. ja 1946. aastal), seista vastu USA järjekordsele katsele tuua Gröönimaa oma kontrolli alla.

Nimelt sõlmis Taani suursaadik Ameerika Ühendriikides Henrik Kauffmann 9. aprillil 1941 omal algatusel, n­ö kuninga nimel, esindades okupeeritud Taani asemel vaba Taanit, dokumendi, millega volitas Ühendriike kaitsma Gröönimaad Saksa invasiooni eest.

Kuigi lepingule kirjutas alla USA välisminister Cordell Hull ning selle kiitis

Kui aga Taani peaks seekord siiski otsustama müümise kasuks ning Ühendkuningriigile antaks esmane ostuõigus, siis tuleks Euroopa tasandil tõsiselt kaaluda, kas ei peaks Gröönimaa ostma hoopis Ühendkuningriik ise. Vähem olulised pole ka Gröönimaa tohutud maavarade varud, mis aitaksid stagnatsioonis vaevlevat Briti majandust kasvule pöörata.

1906–1908 korraldati Kirde­Gröönimaale Taani ekspeditsioon, mille eesmärk oli tõestada, et saar on üks katkematu maismaa, mitte Peary kanaliga eraldatud – see oleks välistanud USA võimalikud nõuded kanalist põhja poole jäävale alale.

Gröönimaa kuulus enne 1814. aasta Kieli rahulepingut Taanile ja Norrale ühiselt, kuid pärast lepingut jäi see ametlikult Taani koosseisu. Norra ei tunnustanud aga kunagi täielikult Taani nõuet tervele saarele. Kui Taani 1921. aastal kuulutas Gröönimaa oma lahutamatuks osaks ja 1925. aastal rajas itta uue asula Ittoqqortoormiiti, kuhu toodi elanikke Tasiilaqist ja Lääne­Gröönimaalt, tõlgendas Norra seda vaenuliku sammuna.

TERRITORIAALVAIDLUSED SNAPSI SAATEL

Gröönimaa ajalugu on olnud tihedalt seotud suveräänsuse ja territoriaalsete piirivaidlustega, mida on kujundanud nii kartograafilised erimeelsused kui ka eri riikide füüsiline kohalolu.5 Saare strateegiline tähtsus on korduvalt viinud vaidlusteni, mille keskmes on territoriaalne kuuluvus ja rahvusvahelise õiguse tõlgendamine.

Norralaste traditsiooniline vaalapüük ja hülgepüük Kirde­Gröönimaal sattus sellega ohtu. Norra pidas Taani õigust kehtivaks vaid Lääne­Gröönimaa üle, mida Taani oli reaalselt koloniseerinud. Vaidlused eskaleerusid 1931. aastal, kui Norra kalurid heiskasid Myggbuktas (Sääse lahes) oma lipu ning Norra kuulutas ametlikult enda omaks Gröönimaa idaosa Carlsbergi fjordist lõunas kuni Besseli fjordini põhjas.

Juhtum viidi Haagi Alalisse Rahvusvahelisse Kohtusse, kus Taani esindajate seas esines veenvalt ka kuulus Thule ekspeditsioonide juht Knud Rasmussen. Kohus otsustas Taani kasuks, kinnitades Gröönimaa kuulumise täielikult Taani Kuningriigi koosseisu.6 See oli esimene ja siiani ainus vaidlus polaarpiirkondades, mis lahendati rahvusvahelise kohtuvõimu kaudu.

Üks huvitavamaid ja samas sõbralikumaid territoriaalseid vaidlusi on seotud Tartupaluki ehk Hansi saarega, mis asub Gröönimaa ja Kanada ranniku­

vetesse jäävas vaidlusaluses piirkonnas. Juba 1930. aastatest pärinev piirivaidlus muutus värvikamaks 1980. aastatel, kui Kanada sõdurid paigaldasid saarele oma lipu, jätsid sinna pudeli Canadian Club viskit ja tervitussõnumi „Welcome to Canada“.

Seejärel vastas Taani merevägi oma lipu heiskamisega, lisas sildi „Velkommen til den Danske Ø“ ning jättis maha pudeli Taani Snapsi.7 Kuigi 1973. aastal tehti katse piir määratleda, ei saavutatud kokkulepet ning lepiti kokku, et küsimus lahendatakse hiljem.

Alles mais 2018 moodustasid Taani ja Kanada ühise töörühma vaidluse lõpetamiseks. Juunis 2022 jõuti kokkuleppele jagada saar peaaegu täiuslikult kaheks, Gröönimaa (Taani) kasuks pisut suurema osaga. See sümboolne lahendus on toonud rahvusvaheliselt esile, kuidas riigid saavad territoriaalseid vaidlusi lahendada rahumeelselt, reeglitepõhise rahvusvahelise korra raames.

MONROE DOKTRIINI UUS VAATUS

Kuna Ameerika Ühendriigid on viimase kahe sajandi jooksul korduvalt püüdnud Gröönimaad kas osta või annekteerida, ei ole president Donald Trumpi viimane katse enam pelgalt järjekordne episood selles pikas ja keerulises ajaloos, vaid ka kunagise Monroe doktriini taasalustamine.

tikasse kui potentsiaalselt vaenulikku akti.8 Monroe doktriin oli 20. sajandi Ameerika üks peamisi strateegiaid9 ning on ilmutamas end uues kuues.

Seetõttu ei tõota 21. sajand Taani koloniaalajastule paremaid aegu, sest Gröönimaa on muutunud üheks kõige olulisemaks geostrateegiliseks piirkonnaks Arktikas, kus põrkuvad mitme suurriigi julgeoleku­ ja majandusambitsioonid.

Saare geograafiline asend teeb sellest võtmekomponendi USA, NATO ja teiste lääneriikide julgeolekustrateegiates, eriti pärast Rootsi ja Soome liitumist NATOga, mis tõi peaaegu kogu Arktika regiooni alliansi mõjusfääri.

Gröönimaal paiknev Pituffik Space Base (endine Thule õhuväebaas) mängib keskset rolli USA raketitõrjesüsteemis ja kosmosejälgimises ning GIUKi koridori tõttu on saarel oluline ülesanne allveelaevade vastases kaitses.

1823. aastal sõnastatud geopoliitiline ambitsioon tõrjuda Euroopa võim välja läänepoolkeraltA, mida Ühendriikides toona peeti enda mõjusfääriks, käsitleb välisriikide sekkumist Ameerika polii­

Samavõrra suurendab saare tähtsust sulava jääkatte tõttu järjest avanev ligipääs uutele mereteedele, nagu Loodeväil ja transpolaarsed marsruudid, mis suudavad muuta globaalset kaubandusdünaamikat ning ümber kujundada poliitilisi ja majanduslikke jõujooni.

Lisaks leidub saarel märkimisväärses koguses haruldasi muldmetalle ja kriitilisi mineraale, mida vajab kõrgtehnoloogia­ ja kaitsetööstus. Kuna nende ainete ülemaailmne varustusahel sõltub suures osas Hiinast, püüavad

läänepoolkera riigid tagada ligipääsu alternatiivsetele allikatele just Gröönimaal.

Olulist tähelepanu äratab ka Gröönimaa nafta­ ja gaasivarude potentsiaal. Ehkki uute puurimislubade väljastamine peatati keskkonnakaalutlustel 2021. aastal, ei saa välistada, et globaalne energiavajadus ja turupinge sunnivad selle otsuse ümber vaatama.

Veel üks strateegiline tegur on Gröönimaa jää(kilp), mis sisaldab hinnanguliselt ligi viiendiku kogu maailma mageveevarudest. Muutuv kliima ja kasvav veepuudus võivad tulevikus muuta magevee kaubeldavaks ressursiks, andes Gröönimaale täiendava kaalu globaalses ressursside konkurentsis.

Kõik need tegurid – asukoht, loodusvarad, kliimapoliitiline tähendus ja suurriikide huvide põrkumine – teevad Gröönimaast geopoliitilise võtmeala, mida ei soovita rahule jätta ei läänes ega idas, samal ajal kui saare elanikud otsivad teed jätkusuutlikule ja sõltumatule iseseisvusele.

Ometi on Gröönimaa endiselt Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv territoorium, mille ametivõimud on korduvalt rõhutanud saare õigust enesemääramisele ja kinnitanud ühemõtteliselt, et saar ei ole müügiks.

Kuigi osa kohalikke toetab iseseisvust, peab suur osa taanlastest ajaloolisi sidemeid Gröönimaaga oluliseks osaks oma rahvuslikust identitee­

dist. Gröönimaa poliitiline staatus on sätestatud 2009. aastal jõustunud iseseisvuspõhise omavalitsuse seaduses (Lov om Grønlands Selvstyre), mille kohaselt on iseseisvuse väljakuulutamise otsus Gröönimaa rahva teha.

Sellise otsuse korral alustatakse Taani ja Gröönimaa valitsuste vahel läbirääkimisi iseseisvuse elluviimiseks ning lõplik kokkulepe peab saama nii Gröönimaa parlamendi kui ka Taani Folketingi nõusoleku ja olema kinnitatud Gröönimaa rahvahääletusel.

Seadus sätestab, et iseseisvumine tähendab täielikku suveräänsust Gröönimaa üle. Hiljutine uuring näitab sedagi, et vaid 6% kohalikest toetaks Ameerika Ühendriikidega ühinemist, samas kui 85% on sellele selgelt vastu.10 Sealjuures on oma sõna öelda

MÄRKUS:

ka Suurbritannial varem mainitud 1917. aasta lepingust tulenevalt. Nii, nagu Gröönimaa rahvustoit suaasat peegeldab saare karmide olude ja piiratud ressurssidega kohanenud elulaadi, peegeldab ka Gröönimaa geopoliitiline olukord vajadust tasakaalustada suurriikide survet ja sisemist iseseisvuspüüdlust lihtsate vahenditega, aga läbimõeldult ja kestlikult.

Kui vaadelda 21. sajandi globaalset võidujooksu Gröönimaa pärast, tuleb nentida, et Erik Punane oli omal moel visionäär – mees, kes juba 10. sajandil mõistis selle kinnisvara potentsiaali ja üritas oma ajast ees olles teha „diili“, meelitades inimesi asuma elama Arktika servale, mille väärtus on alles nüüd, enam kui tuhat aastat hiljem, kogu maailmale täiel määral nähtav.

A Läänepoolkera mõiste (ingl Western Hemisphere) võeti esmakordselt kasutusele 15.–16. sajandil, geograafiliste avastuste ajastul, kui eurooplased hakkasid uurima ja kaardistama uut maailma ehk Ameerika kontinente. Termin sai laiemalt tuntuks koos Euroopa koloniaalimpeeriumide laienemisega, eriti pärast seda, kui Christoph Kolumbus 1492. aastal jõudis Ameerikasse. Selle mõistega hakati tähistama Maa poolkera, mis jäi põhiliselt läänepikkuskraadide 0° (Greenwich) kuni 180° vahele ehk Ameerika mandreid koos ümbritsevate ookeanidega. Poliitilises ja ideoloogilises mõttes muutus läänepoolkera eriti oluliseks 19. sajandil, kui USA kuulutas välja Monroe doktriini (1823), mille kohaselt pidid Euroopa riigid hoiduma läänepoolkera asjadesse sekkumisest – nii kinnistati see kui Ameerika mõjusfäär.

ALLIKAD:

1 Bryant, M. 2025. Danish king changes coat of arms amid row with Trump over Greenland. 06.01.2025, The Guardian. https://www.theguardian.com/world/2025/jan/06/danish-king-changes-coat-of-arms-in-apparent-rebuke-to-donaldtrump

2 Christ et al. 2021. A multimillion-year-old record of Greenland vegetation and glacial history preserved in sediment beneath 1.4 km of ice at Camp Century. PNAS 118(3). https://doi.org/10.1073/pnas.2021442118

3 Conradi, P. 2025. Sorry, Trump: this pact says Britain has first dibs on Greenland. 25.01.2025, The Times. https://www. thetimes.com/world/europe/article/sorry-trump-this-pact-says-britain-has-first-dibs-on-greenland-nhzvdmk5j

4 Briggs, H. W. 1941. The Validity of the Greenland Agreement. The American Journal of International Law 35(3), pp. 506–513.

5 Smith, D. 2024. Trump lobs threats at Greenland, Panama and Canada – should we take him seriously? 29.12.2024, The Guardian. https://www.theguardian.com/us-news/2024/dec/29/trump-greenland-panama-china-threats

6 Cavell, J. 2008. Historical Evidence and the Eastern Greenland Case. Arctic 61(4), pp. 433–441.

7 Levin, D. 2016. Canada and Denmark fight over island with whisky and schnapps. 07.11.2026, The New York Times. https://www.nytimes.com/2016/11/08/world/what-in-the-world/canada-denmark-hans-island-whiskyschnapps.html

8 Gilderhus, M. T. 2006. The Monroe doctrine: meanings and implications. Presidential Studies Quarterly 36(1), pp. 5–16.

9 Sexton, Jay. 2023. The Monroe Doctrine in an Age of Global History. Diplomatic History 47(5), pp. 845–870.

10 Lund, N. M. 2025. Virtually no Greenlanders want to join the US, new poll finds. 28.01.2025, Euractiv. https://www. euractiv.com/section/politics/news/virtually-no-greenlander-wants-to-join-the-us-poll-finds/

Pinged Taani ja Ameerika Ühendriikide vahel, eriti seoses ühe osapoole kinnisideega omandada Gröönimaa, on viinud Kopenhaageni selleni, et taasrelvastumine toob kaasa muutusi relvahangetes ja arktiliste alade hoidmiseks kavandatakse suuremaid võimeid ka Gröönimaale, kus 1941. aastast paikneb alaliselt üks Taani kuningriigi eliitväeosadest (Slædepatruljen Sirius).

Eksklusiivne eliitüksus Slædepatruljen Sirius on keskseks sümboliks Taani püsivast kohalolust Gröönimaal. See loodi 1941. aastal teise maailmasõja ajal, kui Saksa väed püstitasid Gröönimaa idarannikule salajasi ilmateenistuse baase, et toetada Atlandi ookeanis tegutsevaid allveelaevu.

Sellest ajast saadik on Sirius olnud püsivalt valves, vastutades Taani suveräänsuse heaks patrullimise eest Kirde-Gröönimaa tohutul, peaaegu inimtühjal alal. Tänapäeval koosneb üksus 14 mehest, kes liiguvad kahekaupa koerarakenditega ja on kuni neli kuud järjest täielikult omapäi, ilma välistoe või logistikata, silmitsi ekstreemsete ilmastikutingimuste ja absoluutse üksindusega.

Veelgi tähelepanuväärsem on fakt, et Sirius on ainus tänapäevane sõjaväeüksus maailmas, mis kasutab esmases lahinguvalmiduses relvastust, mille ajalugu ulatub rohkem kui sajandi taha. Nimelt kui Gröönimaa jääväljade vahel liigub koerarakenditega patrull, kelle relv pärineb sajanditagusest sõjast, siis pole see alati anakronism, vaid märk sellest, et ajatu töökindlus võib olla ka tõhus julgeoleku nurgakivi.

Nende standardrelv on M1917 Enfield, poltlukuga vintpüss täpse modifikatsiooninimega M/53-17. Üksus ei kasuta neid relvi pelgalt sümboolika pärast – need on sealsetes oludes ellujäämise küsimus, sest relvad sobivad oma töökindluse ja vastupidavuse poolest erakordselt hästi tingimustesse, kus elektroonika külmub ning tänapäevane tehnika sageli alt veab.

Patrullijad kannavad relvi reaalseks enesekaitseks, mitte tseremoniaalseks otstarbeks. Peamiselt pakuvad need tõhusat kaitset kohalike ohtude, eriti jääkarude vastu.

Siriuse patrulli olemasolu ja relvastus ei peegelda mitte ainult Taani pühendumust oma põhjapiiride kaitsmisele, vaid ka laiemat geopoliitilist reaalsust: Gröönimaa ei ole enam kauge ääremaa, vaid strateegiline võtmetsoon, mille vastu tunnevad huvi teisedki peale USA. Seetõttu pole ime, et Taani investeerib ulatuslikult uutesse mereväealustesse, radarivõrkudesse ja seiresüsteemidesse.

KaKS aaStat iNGLiSMaaL

üHENdKadEtiVÄES

Maskeerimisvormis 16aastased, kes roomavad läbi metsa vaenlast otsides. Õpilased, kes teavad, kuidas evakueerida tsiviilisikuid aktiivse tule all, ning noored, kes oskavad relvi kinnisilmi lahti võtta ja kokku panna. See kõik on osa Briti erakoolide pikast traditsioonist nimega Combined Cadet Force, millega mul õnnestus tutvust teha Brentwoodi eragümnaasiumis õppides.

Tekst: SANDRA LAUR , Londoni King’s College’i rahvusvaheliste suhete tudeng, CCF kompaniiveebel

Combined Cadet Force’i juured ulatuvad 1859. aastasse, mil Suurbritannia sõjaminister Jonathan Peel kutsus koole ja ülikoole moodustama vabatahtlike üksusi. Euroopas valitses poliitiline ebakindlus ning kasvav impeerium vajas oma valduste kaitseks rohkem väljaõppinud mehi, seega nähti sõjalises väljaõppes võimalust sisendada noortesse patriotismi, distsipliini ja kohusetunnet – väärtusi, mida viktoriaanlikul Inglismaal kõrgelt hinnati.

See algatus pani aluse koolides toimivatele kadetiprogrammidele, mis aja jooksul arenesid tänapäevaseks Combined Cadet Force’iks, ühendades erinevate väeliikide treeninguprogrammid ühtseks süsteemiks.

1948. aastal moodustati ühtne CCF, mis ühendas kõikide väeliikide – kuningliku mereväe, kuningliku merejalaväe, maaväe ja kuningliku õhuväe – kadetid. Kui algselt keskendus organisatsioon peamiselt noorte ettevalmistamisele sõjaväeteenistuseks, siis tänapäeval on eesmärgiks arendada ka noorte juhtimisoskusi.

CCFiga seotud õppeasutusi on Inglismaal üle 500 ning kadetiorganisatsioonides osales 2019. aastal kokku üle 42 000 noore. CCFist on kujunenud oluline hüppelaud noortele, kes soovivad tulevikus õppida sõjaväelistes õppeasutustes või valida karjääri kaitsevaldkonnas. Programmi läbi teinud noored on paremini ette valmistatud nii tsiviil­ kui ka sõjaväelisteks väljakutseteks.

MAAL, ÕHUS JA MEREL

CCF jaguneb kolmeks osaks: merevägi (sh merejalavägi), maavägi ja õhuvägi. Iga kool saab valida, millele nad keskenduvad.

Mereväe sektsioon keskendub navigatsioonile ja merendusega seotud teadmistele. Kadetid õpivad purjetamist, paadijuhtimist ja merepääste põhitõdesid. Merejalaväe suund pakub lisaks taktikalist treeningut ja ellujäämisoskusi.

Maaväe sektsioon pakub väljaõpet orienteerumises, välilaagrite korraldamises ja esmaabi andmises ning annab põhilised sõdurioskused.

Õhuväe sektsioon annab lennundusharidust, sealhulgas lennuteooria õpet, lennusimulaatoritel harjutamist ning võimalust osaleda purilennukoolitustel. Kadetid omandavad teadmisi lennukite ehitusest ja õhunavigatsiooni põhitõdedest.

Peale koolipõhise CCFi leidub Inglismaal ka kogukonnapõhiseid kadetiorganisatsioone: Sea Cadet Corps, Army Cadet Force, Air Training Corps ja Volunteer Cadet Corps. Peamine erinevus seisneb selles, et CCF on integreeritud konkreetsete koolide õppesse, kus ühendus tegutseb poolautonoomselt ja võtab vastu õpilasi alates 9. klassist kuni gümnaasiumi lõpuni, samal ajal kui kogukonnapõhised organisatsioonid on avatud kõigile huvilistele noortele ja võimaldavad liituda veelgi nooremas eas.

SÕJALINE ÕPE NOORTE SEAS POPULAARNE

Kõigil õpilastel oli kohustus valida kas mere­, maa­ või õhuväe erialasuund või panustada ühiskondlikult kasulikku tegevusse. Kuigi mõlemad valikud olid võrdselt väärtustatud, osutus sõjaline väljaõpe CCFi programmis vähemalt meie lennus selgelt populaarseimaks. Seda põhjusel, et võimaldas arendada oskusi, mida hinnatakse kõrgelt juhtivatel ametikohtadel: meeskonnatöö, juhtimisvõimekus, strateegiline mõtlemine. CCFi edukas läbimine on märkimisväärne eelis ülikooli sisseastumisel.

Õpe toimus kaks korda nädalas: teisipäeviti enne lõunapausi ja reedeti pärast seda. Iga tund algas rivistusega kooli väljakul, kus tervitasime ohvitsere ja teisi instruktoreid. Seejärel viidi läbi varustuse kontroll, tagamaks, et kogu vorm vastaks nõuetele. Taskud pidid olema suletud, saapad puhastatud, paelad korrektselt seotud ja barett nõuetekohaselt peas. Pärast kontrolli marssisid rühmad määratud klassiruumidesse, kus algas teooriaõpe.

Kasutati nn õpilaselt õpilasele metoodikat, kus vanemad kadetid juhendasid nooremaid. See on süsteem, mis arendab vastutustunnet ja juhtimisvõimeid juba õppe varases etapis. Iga teooriatunni juures viibis sõjaväeline juhendaja.

Esimene semester keskendus põhiteadmistele: terminoloogia, riviõpe, ülevaade armee struktuurist, esmaabi­

kursus. Seejärel alustasime relvakursusega, mille käigus õppisime 5,56 mm relva L98A2 käsitsemist – puhastamist, kokkupanemist ja lahtivõtmist kinnisilmi ning laskeoskuste arendamist. Pärast teooria omandamist ja praktilisi harjutusi tuli sooritada test. Suurimaks proovikiviks oli see, et lühikese aja jooksul tuli meelde jätta suur hulk informatsiooni.

Omandasime laia valiku sõjalisi oskusi, sealhulgas maskeerimistehnikad, sidepidamine, relvade käsitsemine, laskeoskus, kaardilugemine, ellujäämisoskused, esmaabi ja distsipliin.

Teisel semestril keskendus väljaõpe erinevatele sõjalistele strateegiatele ja taktikatele. Alguses räägiti teooriast, kasutades videomaterjale ja praktilisi harjutusi, kus paigutasime plastsõdureid kaardil lahingurivistusse. Seejärel rakendasime õpitut kooli harjutusväljakul, et katsetada erinevaid taktikaid ka realistlikes tingimustes.

LAHINGUD NII METSAS KUI LINNAS Meie sõjaväelinnak koosnes klassiruumidest, relvaladudest ja ulatuslikust harjutusalast, mis hõlmas nii avatud maastikku kui ka tihedat metsavööndit. Kuna linnak paiknes kooli territooriumil, võimaldas see iga tund praktilist väljaõpet.

Omandasime metsas ja looduskeskkonnas tegutsemise oskusi, nagu maskeerumine ja orienteerumine. Füüsiliste võimete arendamiseks olid regulaarsed jooksutreeningud ja jõuharjutused, sealhulgas kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused.

Linnalahingute väljaõppeks kasutas meie kool Briti sõjaväe spetsiaalset treeninguala, kuhu meid viidi kord kuus bussidega. See harjutusväljak oli realistlikult üles ehitatud linnakeskkond elamute, kirikute, tunnelite, kaupluste jm rajatistega.

Väljaõppe käigus õppisime tsiviilisikute evakueerimist aktiivse tule all, kaasvõitlejatele toetava tule pakkumist ja lõhkekehade käsitsemist. Samuti omandasime oskusi tänavalahinguteks, hoonete süsteemseks läbivaatamiseks ning reageerimiseks varitsustele ja ootamatutele ohuolukordadele. Erilist rõhku pandi tõhusa sidepidamise harjutamisele lahingutingimustes ja keskkonna taktikalisele kasutamisele, et

suurendada operatsioonide turvalisust ja tõhusust.

Meie väljaõpe keskendus eelkõige lähivõitlusele ja sõjategevusele inimene inimese vastu, mitte lahingutele soomusmasinate või droonide vastu. Drooni­ ja õhutõrjevõime arendamine kuulus peamiselt õhuväekadettide koolitusprogrammi, väljaõppe lõpus oli neil võimalik juhtida ka päris lennukit.

DISTSIPLIIN JA BRITI HUUMOR

Combined Cadet Force’i tegevust toetasid kogenud professionaalid, enamasti erusõjaväelased, sealhulgas rügemendi veebel ja vanemohvitserid, kes vastutasid väljaõppe kvaliteedi ja ohutuse eest. Meie instruktoritel oli märkimisväärne kogemustepagas, sest paljud neist olid osalenud välismissioonidel, sealhulgas Iraagis ja Afganistanis.

Instruktorid oli range tööeetikaga ja suutsid ennast kehtestada. Kuna meie koolis pöörati suurt tähelepanu maine hoidmisele, käsitleti ka CCFi kui kooli esinduslikku osa. Enamik õpilasi suhtus väljaõppesse tõsiselt ja pühendunult, ehkki leidus neidki, kes püüdsid kohustustest kõrvale hiilida. Erilist tähelepanu pöörati varustuse hooldusele ja korrektsusele. Õpilased pidid juba hommikul saabuma kooli laitmatus vormis.

Meie pataljoniülem, keda me kõik poolkartlikult austasime, kandis alati kaasas keppi, mille ots oli raskest metallist. See polnud ainult dekoratiivne aksessuaar, vaid distsipliini tagamise tööriist. Kui mõni kadett tegi midagi valesti, näiteks unustas rivis õiget sammu pidada või andis käsklusele lohaka vastuse, lõi ta kepiga täiest jõust vastu asfalti, nii et kogu väljak kajas. Tardusid isegi need, kes polnud eksinud.

Enamik karistustest piirdus valju sõimu või sarkastilise alandusega, kuid juhtus, et eksinud kadettidele määrati ka lisakaristusi kätekõverduste või muu füüsilise koormuse vormis. Mõned rikkujad pidid jääma ka pärast tunde, et kirjutada vabandav essee. Nõnda kasvatatakse sitkeid kodanikke!

Kui allüksuste ülemalt oli tarvis nõu või abi, siis ei olnud sageli võimalik aru saada, kas ülem räägib tõsiselt või viskab nalja. Briti huumor oli CCFis peaaegu sama tähtis kui rivikord. Iga vastus oli vürtsitatud irooniaga ning tekitas kohati segadust, eriti rahvus­

vaheliste õpilaste seas. Välisõpilased jäid tihti uskuma „heatahtlikke“ soovitusi, teadmata, et need olid hoopis peenelt maskeeritud naljad. Näiteks võidi uued kadetid saata laoruumi otsima „jalgsipatrulli propelleri õli“ või paluti neil välja võtta „cylindrical electromagnetic emission device“, mis tähendab tegelikult taskulampi. Keelebarjäär ja kultuurilised erinevused tegid iroonia tajumise keeruliseks, mis pakkus kohalikele õpilastele ja juhatajatele ohtralt meelelahutust.

HIERARHIA JA VÕISTLUSED

CCFis on kadettidel võimalus osaleda edutamissüsteemis, mis lubab pühendunud osalejatel tõusta kõrgematele ametikohtadele ja saada vastutusrikkamaid ülesandeid. Kandideerimine eeldas mitmeetapilist protsessi, mis hõlmas kirjaliku avalduse esitamist, essee kirjutamist, intervjuud ja praktilist eksamit.

Mina sain kompaniiveebli positsiooni, mis võimaldas mul keskenduda tööle oma konkreetse kompaniiga. See parandas märkimisväärselt koostööd ja tõhusust, sest andis võimaluse saada oma meeskonnaga lähedasemaks ja tuttavamaks.

Enne seda moodustusid rühmad juhuslikkuse alusel, mistõttu tuli sageli töötada uute liikmetega, kelle oskuste ja teadmiste tase polnud alati ette teada. Püsiva meeskonnaga sai korraldada sujuvamat väljaõpet ja teha tõhusamat tiimitööd.

Igapäevase väljaõppe kõrval pakkusid kadettidele lisamotivatsiooni maakondlikud võistlused, mis oli oluline osa CCFi programmist. Aasta lõpus valiti välja 12 silmapaistvamat kadetti, kes esindasid kooli piirkondlikel võistlustel. Kui tahtsid kuuluda valitute hulka, tuli kogu aasta jooksul demonstreerida pühendumust, oskusi ja sihikindlust. Nendeks võistlusteks valmistumine oli minu lemmik, sest saime treenida ka nädalavahetustel ning meid viidi erinevatesse keskkondadesse, nagu sõjaväebaasid, metsad jne, kuhu me tavaõppel poleks sattunud.

Kolmepäevasel võistlusel testisid mitmekülgsed ülesanded kadettide füüsilist vastupidavust, vaimset valmisolekut ja tehnilisi oskusi. Võistlusalade hulka kuulusid täpsuslaskmine, takistusraja läbimine täisvarustuses, haavatute kandmine ja varitsus. Samuti pandi

proovile oskused raadiosides, luureraportite koostamises ja orienteerumises tundmatul maastikul.

Üks eredamaid mälestusi CCFist pärinebki sellelt võistluselt. Minu rühmale anti ülesanne läbida päästeoperatsioon – päästa „vigastatud“ meeskonnaliige ja toimetada ta ohutusse kohta. Samal ajal oli tarvis vaenlase tagalast üles leida nende strateegiadokument. Olin võistlusel ülema 1. abi (second in command). Just kõige pingelisemal hetkel, vaenlase tule all „vigastatu“ juurde jõudes, teavitati mind, et ülem on hukkunud ning mina pean strateegia ja juhtimise üle võtma.

Olin tol ajal just kompaniiveebliks saanud, mis tähendas, et mu tahe muljet avaldada ja mitte läbi põruda oli suur. Juhendasin meeskonda otsekohe ümber korraldama, jaotasin rollid ringi ning keskendusin üheaegselt nii „vigastatu“ päästmisele kui ka dokumendi hankimisele.

Kui operatsioon edukalt lõpule viidi, taipasin, et see kogemus oli palju enamat kui lihtsalt mäng. See oli tõeline võimete test, kuidas tulla toime kriitilises olukorras, kus igast otsusest võib sõltuda elu. Kogemuse krooniks oli kuldmedal.

Samuti oli kadettidel tähtis osa kooli esindamisel ametlikel üritustel ja paraadidel. Üks silmapaistvamaid sündmusi oli iga­aastane Remembrance Day paraad, kus kõigi piirkonna koolide kadetikorpused marssisid üheskoos läbi

linna, austamaks neid, kes on andnud oma elu riigi eest. Paraadi kulminatsiooniks asetati mälestusmärkidele pärjad, et avaldada lugupidamist langenud sõjaväelastele.

Peale paraadidel osalemise hinnati regulaarselt kadettide taset ja väljaõppe kvaliteeti. Selleks korraldati ülevaatusi, kus kadetikorpused pidid näitama oma marssimisoskusi, vormikandmise korrektsust ja relva käsitsemist. Kohale saabusid Briti armee ohvitserid, kes hindasid kadettide sooritust oma kogenud silmaga. Edukas sooritus mitte ainult ei tõstnud kooli mainet, vaid andis ka kadettidele enesekindlust ja motivatsiooni edaspidiseks.

IGA VIIES ÕPPUR SÕJAVÄELASEKS Õppused olid üles ehitatud nii, et iga kadett sai end proovile panna ning oma võimeid järk­järgult täiendada. Füüsilised ja vaimsed ülesanded olid hästi tasakaalus.

Siiski leidus õpilasi, kellele füüsiline koormus osutus väljakutseks, eriti seetõttu, et poistelt ja tüdrukutelt nõuti võrdväärset sooritustaset. Mõned kadetid aga tundsid, et just võrdsus aitas neil arendada iseseisvust ja meeskonnatööd, sest ka raskemate harjutuste sooritamisel oli kaaslaste toetus oluline.

Paljud minu rühmakaaslased otsustasid CCFi kogemuse järel jätkata karjääri sõjaväes. Hinnanguliselt umbes viiendik meie grupist kandideeris gümnaasiumi lõpus mainekatesse sõjaväeakadeemia­

tesse ning paljud neist said ka stipendiume.

Minu rühmakaaslaste enamik olid rahvuslikult meelestatud noored, kelle silmis oli kuningliku perekonna sümboolikal ja traditsioonidel erakordne tähendus. Kuninganna kõned, mida me vahel kuulasime, tõid mitmele neist pisarad silma – mitte ainult monarhi sõnade, vaid ka tema enda tõttu.

Kui Elizabeth II 2022. aasta septembris meie hulgast lahkus, võis koolis tunda masendunud õhkkonda. Kool andis meile paar päeva leinamiseks, sest kuninganna surm raputas sügavalt nii kohalikke õpilasi kui ka õpetajaid. Nende jaoks oli kuninganna riigi sümbol.

Kuigi mina ei valinud pärast gümnaasiumi lõppu militaarkarjääri, vaid läksin õppima Londoni King's College'isse rahvusvahelisi suhteid ja sõjauuringuid, on CCFi kogemusest saadud oskused ja visadus aidanud mind ka tsiviilelus. Sõjaline väljaõpe ei ole pelgalt ettevalmistus teenistuseks relvajõududes, vaid kasvatab ka enesedistsipliini, vastutustunnet ja vaimset vastupidavust.

Vahel meenutab minus peituv kadett eriti elavalt, kuidas me külmadel hommikutel seisime täisvarustuses rivis ja ootasime, varbad külmast kanged, kuni instruktor meie saapapeegeldust hindas. Sellised kogemused õpetasid kannatlikkust ja kasvatasid vaimset sitkust, mis on hilisemas elus korduvalt väärtuslikuks osutunud.

3. kursuse praktika Läti kaitseväe staabipataljonis. Juhendatakse metsas kaitseväelasi

LÄtiS LÕPEtaB

KaLPaKSi riiGiKaitSE

KutSEKESKKooLi 1. LENd

Kaitse Kodu! tähelepanelik lugeja juba teab, et 2021. aasta juulis avati Lätis Kandavas Kolonel Oskars Kalpaksi Riigikaitse Kutsekeskkool, mis alustas õppetööd sama aasta septembris. Sel kevadel lõpetab kooli esimene lend.

Tekst: HANNES KORJUS , vabatahtlik autor

Amatast ja Valmierast. Kooli lõpetamiseni on küll veel aega, aga esimeste lõpetajate plaanid küpsevad. Laias laastus on nende ees kolm karjäärivalikut: teenistus Läti kaitseväes, õpingud Läti Riiklikus Sõjaväeakadeemias või õpingud teistes kõrgkoolides. Ka lõpetajate hetke­eelistused jagunevad samamoodi.

ESIMESE LENNU KURSUSEÜLEM

VEEBEL (OR-7) ANDRIS VEISS: „Oskars Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkool on Lätis esimene ja esialgu ainus kool, mille lõpetajad saavad nooreminstruktori (OR­4, nooremseersant / Junior Petty Officers) kvalifikatsiooni.

LÕPUKURSUSE ÕPPUR

RALFS REINIS KVECKO: „Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkoolist sain teada Facebookist. Meil on erialaained ja üldained, iga kursusega suureneb eriala­ ehk militaarainete tundide arv. Iga haridusasutuse, ka meie oma eesmärgiks on võimalikult head õpitulemused, aga selle eesmärgi saavutamise meetodid võivad olla erinevad. Meie kutsekeskkoolis rõhutakse distsipliinile, mis mõjutab oluliselt õpitulemusi, sestap saavutatakse niiviisi kõrgemad hinded.

Ma ise lõpetasin põhikooli väikelinnas. Õpingute ja motivatsiooniga oli üsna tihti raskevõitu, põhikooli huviringid – spordikool ja noorkotkaste Läti analoog Jaunsargi – õpetasid distsipliini ja karastasid iseloomu. STEMained (matemaatika, keemia, füüsika) valmistasid mulle tõsist peavalu, aga Kalpaksi koolis tuli distsipliin appi, edasijõudmiseks pidin omandama

naalset ja individuaalset arengut kõigi

Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli võib kirjeldada kui püramiidi tippu – alates 2024. aastast on riigikaitseõpetus kõikides Läti tehnikumides ja keskkoolide gümnaasiumiastmes kohustuslik, varem oli see valikaine.

Kalpaksi riigikaitsekoolist peab plaanide kohaselt kujunema riigikaitseõpetuse tippkeskus. Kooli lõpetamise järel võib jätkata karjääri sõjaväes, õppida edasi kõrgemas sõjakoolis või mõnes muus kõrgkoolis. Riigikaitsekool ei kohusta militaarkarjääri jätkama, vaid annab selleks võimaluse.

Tänavu kevadel lõpetab esimeses lennus 27 õppurit Riiast, Tukumsist, Ventspilsist, Ogrest, Saldusest, Rucavast, Madonast, Krāslavast, Cēsisest, Kuldīgast, Salaspilsist, Alūksnest, Tērvetest, Daugavpilsist, Ādažist,

Olen küll meie kooli 1. kursuse ülem, kuid asjaolude kokkulangemisest tingituna aasta algusest ka 4. kursuse ülem. Seetõttu on mul harukordne võimalus töötada nii tänavuste esmakursuslaste kui ka lõpetajatega. Mul on ehk raske kommenteerida lõpetajate professionaalset ja individuaalset arengut kõigi nelja aasta kestel, aga võin öelda, et nad on püsivad, sitked oma sihtide saavutamisel, täis enesetäiendamistahet, ühtehoidvad ja paindlikud ning teavad, et isegi ebasoodsates tingimustes suudavad nad oma teadmiste, oskuste ja tööga sündmuste kulgu mõjutada.

edasijõudmiseks pidin omandama selle, mis eelnevalt oli tegemata jäänud. Minu jaoks olidki kõige raskemad just STEM­ained.

ühtehoidvad ja paindlikud ning teavad, kutsekeskkoolis õpinguid esimestena. Seetõttu võib isegi öelda, et tänu neile hüppe, sest just nende „nahal“ testiti erinevaid koolitusmeetodeid, prog­

Meie kool peab oluliseks, et õppurites

salgavus, vastutustunne, usaldusväärsus, ühtekuuluvustunne (meeskonna­

riigi patrioodile, ükskõik kellena ta

4. kursuse kadetid alustasid meie kutsekeskkoolis õpinguid esimestena. Seetõttu võib isegi öelda, et tänu neile on Läti Vabariigi riigikaitse kutsehariduse mudel läbi teinud kvaliteedihüppe, sest just nende „nahal“ testiti erinevaid koolitusmeetodeid, programme, harjutusi jne, mis võimaldasid täiendada ja tõhustada konkreetseid õppeprotsesse, ­meetodeid või ­kavu. Meie kool peab oluliseks, et õppurites areneksid, täieneksid ja süveneksid ka liidriomadused, õiglustunne, ennastsalgavus, vastutustunne, usaldusväärsus, ühtekuuluvustunne (meeskonnavaim), julgus ja pealehakkamine, mis kuluvad suurepäraselt ära igale oma riigi patrioodile, ükskõik kellena ta töötab.“

4. kursuse

õppur Ralfs Reinis Kvecko

Riigikaitseõppurid praktikal

Kui Kristofers Baldiņš oli esmakursuslane, näitas ta esimese õppeaasta lõpuks kõige muljetavaldavamat edenemist

Rääkides militaarsest poolest, jõudsin Kalpaksi koolis arusaamisele, mida see keskkond endast õigupoolest kujutab. Enne olin ehk elanud illusioonis, et militaristide ainus töö on hästi lasta. Kahe esimese kursuse kestel viidi militaarpraktikat läbi kooli territooriumil (kestusega 1 kuu), kolmandal kursusel jaotati meie rühm kolmeks: üks oli praktikal Riias, teine Lielvārdes, kolmas Alūksnes. Praktika ajal olime instruktorite abid. Viimane, neljanda kursuse praktika tuleb Riias, kus meist saavad kaitseväelaste instruktorid, et tõhustada oma vilumust militaarvaldkonnas.“

LÕPUKURSUSE ÕPPUR

KRISTOFERS BALDIŅŠ:

„Riigikaitse kutsekeskkooli kohta sain teavet internetist ja sotsiaalmeediast. See oli 2021. aasta suvel, kui uue kooli kohta oli veel vähe informatsiooni.

Koolis tuli keskenduda kõikidele STEM­ainetele. Iseäranis matemaatikas peavad olema head põhiteadmised, see teeb õppimise tunduvalt lihtsamaks nii õppuri kui ka õpetaja tõhustada oma vilumust militaarvald­

jaoks. Muidugi on rangelt vajalik olla aktiivne, hoida head füüsilist vormi. Suuresti kuluvad ära avaliku esinemise oskused, samuti IT­valdkonna oskused, sest õppetöös kasutame palju nutiseadmeid, programme, digiinfoallikaid. Me õpime publiku ees esinemist, harjutame üksi ja grupis.

Oma eelmisest koolist sain kaasa väga palju, aga õpitulemused olid laias laastus ikkagi mu enda ja mu vanemate panus, eriti põhikooli kahel viimasel aastal, kui olime koroonapandeemia tõttu sunnitud omandama aineid iseseisvalt kaugõppes. Just siis oligi enesedistsipliin ülimalt oluline. Pean tänama oma vanemaid, et nad ärgitasid mind ka kooliväliselt ennast täiendama.

Üks suurem murekoht oli mulle kauane kodust eemalolek. Minu kodulinn jääb koolist umbes 300 km kaugusele ja seepärast jäin nädalavahetusteks enamasti kooli, kodus käisin korra või kaks kuus. Esiti tundsin vanematest ja sõpradest puudust, aga leidsin oma kursuselt kiiresti uued sõbrad. Olen käinud paljudes militaarbaasides ja polügoonidel, omandanud arusaamise relvajõudude tegevusest, karjääriperspektiividest militaarvaldkonnas. 2024. aasta suvel oli mul koos mitme kaaslasega võimalus osaleda Rumeenias militaarlaagris. Seal kohtusime samasuguste militaarkoolide õppuritega teistest riikidest, sh Itaaliast ja Rumeeniast. Laagris veetsime terve nädala. Leidsin endale uusi sõpru, sain teadmisi teiste riigikaitsekoolide traditsioonidest ja õppetööst. Tänu Oskars Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkoolile on minu karjääriplaan selge.“

LISALUGEMIST:

[1] Hannes Korjus. Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkool – Läti riigikaitseõpetuse tipp. Õpetajate Leht, 27.08.2021

[2] Hannes Korjus. Uus õppeaasta Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkoolis: esimese koolipäeva lõpuks vormi. Õpetajate Leht, 7.10.2022

[3] Kolonelleitnant Intars Kušners, tlk Hannes Korjus. Riigikaitse kutsekeskkooli loomine Lätis. Kaitse Kodu! nr 1, 2023

KooStÖÖ KiiLi GüMNaaSiuMiGa

Kuigi 2002. aasta alguses oli Eestiski õhus idee internaadi tüüpi militaarkoolist poistele alates üheksandast eluaastast, pole Kalpaksi riigikaitsekooli sarnast õppeasutust Eestisse siiski loodud. Küll hoiab Oskars Kalpaksi kutsekeskkooliga sidet Kiili gümnaasium, kus on koostöös Riigikaitse Rügemendiga välja arendatud riigikaitse õppesuund, mis lähtub põhimõttest, et õpitakse professionaalidelt, kelle igapäevatöö on riigikaitsevaldkonnaga tihedalt seotud.

Kiili Gümnaasiumi riigikaitse õppesuund sisaldab: esmaabi, sõjalist riigikaitset, luuretegevust, päästet, küberkaitset, sisejulgeolekut, geoinformaatikat jm; suunaaineid enamasti nädalaste kursustena – nii saab minna tõeliselt süvitsi, sest üldaineid sel perioodil ei õpita; sõjaväebaaside ja kõrgkoolide külastusi; enesekaitset ja võitluskunste füüsise tugevana hoidmiseks; koostööd militaarkoolidega väljaspool Eestit, ainsa koolina Eestis kuulutakse Euroopa militaargümnaasiumite ühendusse.

Õppesuunda koordineerib gümnaasiumis Eve Nõmmik, kelle sõnul tehakse Läti militaarkutsekooliga väikestviisi koostööd alates 2024. aastast. Sealjuures on kooli delegatsioon neil ka külas käinud. Tänu riigikaitse õppesuunale on gümnaasiumil Kandavas asuva kooliga mitmeid ühiseid teemasid, mistõttu loodetakse koostööd jätkata.

2024. aasta aprillis oli Kiili Gümnaasiumi delegatsioon Läti riigikaitsekoolis külas

ESdC25? KÄEd KüLJES riiGiKaitSEÕPE NarVa EESti GüMNaaSiuMiS

Alates 2024. aasta oktoobrist kohtusid Narva Eesti Gümnaasiumi kolmanda korruse nurgaklassis iga esmaspäeva õhtul kolm noormeest: sama kooli õpilased Martin-Toomas

Kiik ja Janar Kivimäe ning Demid Matveev Narva Täiskasvanute Koolist. Kõik kolm noormeest on ka Alutaguse maleva liikmed – Janar ja Demid kaitseliitlastena, MartinToomas kõnealuse loo kirjutamise ajal veel noorkotkana.

Tekst: KERSTI KIVIRÜÜT , Narva Eesti Gümnaasiumi ajalooõpetaja, NKK Tartu ringkonna naiskodukaitsja

Noormeeste kokkusaamise vormiline ajend oli gümnaasiumi lõpetamiseks möödapääsmatu praktilise töö tegemine, sisuliseks põhjuseks aga kaitseliitlik missioonitunne. Juba eos oli noormeestel mõte korraldada Kaitseliitu tutvustav metsalaager, et tutvustada organisatsiooni ka teistele Narva Eesti Gümnaasiumi õpilastele

ning äratada neis huvi vabatahtliku riigikaitse vastu.

Esialgsest laagri ideest arenes arutelu käigus välja riigikaitse valikkursus, mis lisaks praktilisi oskusi õpetavale metsalaagrile sisaldas ka mitmepäevast teoreetilist ettevalmistust. Valikkursuse korraldamisel tegid poisid tihedat koostööd Alutaguse malevaga,

kust saadi laagrisse varustus ja transport. Kursus nimega ESDC25 viidi läbi 3.–5. märtsini Narva­Jõesuus ja sellest võttis osa 19 Narva Eesti Gümnaasiumi õpilast, neist 10 poissi ja 9 tüdrukut.

Valikkursuse teooriaosas tutvustati Eesti riigikaitse struktuuri ning Kaitseväe, Kaitseliidu ja selle allorganisatsioonide ülesandeid. Samuti said

õpilased ülevaate kaitseliitlaste ja kaitseväelaste varustusest, sh relvastusest. Klassiruumi praktiliste harjutuste seas oli traatside loomine, maskeerimine ja esmaabi. Uudse teemana oli juttu tsiviil­ ja militaardroonide kasutamisest sõjaolukorras.

Metsalaagris osalesid õpilased Alutaguse malevalt saadud laigulises välivormis, mille juurde kuulus ka kiiver ja killuvest. Ööbiti jaotelkides, õppetegevuste kavas olid praktilised ellujäämisoskused, taktikaline tegutsemine sõjaaja olukorras, öövaatlusseadme kasutamine, kordamise mõttes ka meditsiin. Öösel toimus häire ja laagri kaitsmise simulatsioon, kuhu oli korraldatud ka vastutegevus.

KAITSETAHE JA VASTUTUS

Kui kursusenädal läbi sai, oli nii korraldajatele, osalejatele kui kogu koolimeeskonnale üheselt selge, et praktiline riigikaitse valikkursus ei tohiks jääda ühekordseks ürituseks. Narva Eesti Gümnaasiumi direktori Irene Käosaare sõnul annab selline valikkursus olulise võimaluse kasvatada kaitsetahet ning vastutuse võtmise oskust, rääkimata praktiliste ellujäämisoskuste õpetamisest talvises metsas.

Eriti suurt rõõmu väljendas direktor aga selle üle, et valikkursuse kavandasid ja korraldasid algusest lõpuni noored ise. Käosaare sõnul tuleb mõistvalt

suhtuda ka esmakordse katsetamisega iseenesestmõistetavalt kaasnevatesse ebaõnnestumistesse ning võtta neid kui õppetunde tulevaseks süsteemseks koostööks.

Kooli juhtkond on avatud jätkama Alutaguse malevaga koostööd praktilise riigikaitselaagri korraldamisel. Malevalt ootab kool abi varustuse ja instruktoritega ning on omalt poolt valmis panustama toitlustamise korraldamisega.

Janar Kivimäe sõnul jäi ka Alutaguse maleva juhtkond laagriga rahule ja soovib Narva Eesti Gümnaasiumiga koostööd jätkata. Martin­Toomas Kiik korraldajana on samuti seda meelt, et toitlustamine võiks olla kooli vastutada ning varustus ja erialane kompetents Alutaguse maleva poolt. Martini meelest võiks valikkursus koos laagriga saada iga­aastaseks traditsiooniks.

Toitlustamise tagamist sai kool katsetada juba ESDC25 kursusel, sest teoreetilise õppe ajal sõid õpilased lõunat koolisööklas. Metsalaagrisse aga saabus toit Narva Rannarestost. Üks osalejaid Alli­Riin Pärtels pidaski head laagritoitu üheks esmatähtsaks õnnestumiseks. Ka teised osalejad jäid toitlustamisega väga rahule.

Alljärgnevalt ülevaatlik kokkuvõte õnnestumistest ja õppetundidest, mida ESDC25 kogemusest kaasa võtta.

KIIRED LAHENDUSED JA

KINNISTUNUD OSKUSED Nii korraldajad kui ka osalejad olid üksmeelselt päri, et päevakava kippus kohati jääma kaootiliseks. Esialgu planeeritud tegevused võisid mõnel juhul käigu pealt muutuda. Edaspidi peaks valikkursuse päevakava olema raudkindla struktuuriga.

Teisalt pakkus ootamatute olukordadega kohanemine korraldajatele omamoodi õppetunni. Üks osalejatest, Liana Oshurkova, tunnustas korraldajaid just lahendustele orienteeritud mõtteviisi eest – kui midagi ei läinud nii, nagu plaanitud, leiti kiiresti lahendus ja lõppkokkuvõttes toimis valikkursus väga hästi.

Tegevustest hindasid nii Liana kui ka tema klassiõde Alisa Kriina kõige kasulikumaks lõkke tegemise ja jaotelgi ülespaneku õppimist. Tüütuks pidasid mõlemad tüdrukud labidaga kaevamist, mida aga oli paratamatult vaja teha telgiahju pinnase ettevalmistamiseks või välikäimla rajamiseks.

Märtsis telgis ööbimist pidasid tüdrukud samuti tülikaks ja soovitasid korraldada laager pigem soojemal ajal. Samas klassis õppiv Alutaguse ringkonna kodutütar Varvara Kuznetsova leidis aga, et kui telk on õigesti üles pandud ja pinnas korralikult kuuseokste või muu materjaliga kaetud,

Esimesed tunnid laagris. Telgid on üles pandud, peagi algab avarivistus

Osalejad on metsalaagriks

üles rivistatud

on telgis ka külmal ajal väga mõnus ööbida. Varvara ise oli valikkursusest, eriti aga metsalaagrist vaimustuses ning avaldas soovi, et sellist õpitegevust võiks korraldada kas või viis korda aastas.

Osaleja Faina Golubtsova tõi õppetunnina tulevikuks samuti esile, et laagri korraldus võiks olla täpsem. Fainale meeldis väga metsas ööbida, see kogemus oli talle esmakordne. Ta tõdes, et tunneb end pärast valikkursust metsas viibides palju kindlamalt ega pelga enam eksimist. Metsas öö veetmine aitas paremini tuttavaks saada nende koolikaaslastega, kellega seni suuremat suhtlust ei olnud, aga ka vanad sõbrad avasid metsalaagris oma andeid ja oskusi, millest kaaslastel polnud varem aimugi.

KAJASTUS NII SIIN- KUI SEALPOOL PIIRI

Kursuse instruktoriteks olid kaitseliitlastest korraldajad ise, aga ka mitmed vabatahtlikud Alutaguse malevast. Üks instruktoritest, Alutaguse ringkonna kodutütarde salgajuht Uljana Chupreeva, kes on ühtlasi Narva Eesti Gümnaasiumi G1 klassi õpilane, kinnitas, et on valmis ka edaspidi vabatahtlikuna valikkursuse korraldamisse panustama. Näiteks viiks ta meeleldi läbi patrullülesandeid ja orienteerumismänge.

Uljanale endale meeldis valikkursus samuti väga – tema sõnul olid loengud huvitavad ning uus kogemus oli militaarvarustuses mitmepäevases laagris osalemine. Soovitusena edaspidiseks märkis Uljana telgivalve ja patrullülesannete parema korraldamise.

Valikkursuse toimumisse oli vaikimisi kaasatud ka kolmas osapool – Narva kogukond ja meedia kaudu venekeelne elanikkond laiemalt, nii Eestis kui ka piiri taga. Kui kooli ja maleva suhtumine praktilisse riigikaitsekursusesse on olnud üheselt avatud ja toetav, siis venekeelsest sotsiaalmeediaruumist kõlas ka skeptilisi hääli.

Valikkursuse metsalaagrit kajastasid nii venekeelne „Aktuaalne kaamera“ kui ka venekeelne Postimees. Nende sotsiaalmeediakajastuste kommen­

taaride seas oli õnneks palju toetavaid ja innustavaid sõnavõtte, aga kõlas ka piisavalt palju kurje kommentaare, nii et noored pidasid ise vajalikuks neile reageerida. Arvan, et siinkohal oleks asjakohane Narva noorte vastulaused (noorte kaitseks anonüümselt) esile tõsta.

VASTUSEKS KURJADELE

KOMMENTAARIDELE

Narva Eesti Gümnaasiumi üheks väärtuseks on eestimeelsus ja teiseks julgus. Lugedes meie õpilaste omal algatusel tehtud kommentaare sotsiaalmeedias, on uhke näha, kui sirgeselgselt meie noored neid väärtusi avalikkuse ees välja kannavad.

Vastuseks kurjadele kommentaaridele, mille sisuks on arvamused, et praktiline riigikaitseõpetus on noortele ebavajalik, ilmselge ajuloputamine, aga ka Eestit halvustavatele ning Venemaad õilistavatele kommentaaridele, vastasid NERGI noored nii:

„See kursus oli täielikult loodud õpilaste poolt vähese õpetajapoolse abiga. See oli nende algatus ja sellele kursusele registreerusid õpilased omal volil ja algatusel (!!). Keegi ei sundinud neid seda tegema. Minu sõbrad said sealt kursuselt suurepärase kogemuse. Kui see teema neid huvitab ja nad soovivad tõesti kaitsta oma maad, siis miks ka mitte? Mitte igas koolis ei anta raha ja võimalust sellise asja tegemiseks, las nad siis haaravad võimalusest, seni kuni aega on.“

„Mitte kuidagi ei saa aru, miks kommentaatorid on nii endast väljas. Ma olin üks osalejatest sellel üritusel ja sain väga suurel hulgal uusi ja positiivseid emotsioone. Keegi ei sundinud meid ja veelgi enam – ei „pesnud ajusid“. Kõik läksid sinna patriotismi tunde pärast – see oli huvitav ja ebatavaline veeta aeg metsas, õppida midagi uut või lihtsalt sõpradega nalja teha –palju huvitavam kui koolis aega veeta. Ja me armastame oma maad mitte sellepärast, et meid on ära „zombistatud“. Aga nagu öeldakse – lollile sa seda selgeks ei tee. Elagu Eesti!“

„Tervist, austatud Eesti ja Vene patrioodid. Neile, kes ei mõista, milleks

me seda tegime, siis siin on väike selgitus. Laager oli osa meie upt-st, mis on osa kooli õppeprogrammist. Me valisime oma tööks Kaitseväge ja Kaitseliitu tutvustava kursuse korraldamise, mis kestis 5 päeva. 3 neist koolis ja 2 metsas. Kursus õpetas noortele, kes me oleme ja millega tegeleme, üheks heaks näiteks sellest nädalast on meditsiinitund, kus me õpetasime esmaabi, tõime kooli elustamismannekeeni ning muu varustuse, nagu žgutid, sidemed, mk3 ja seda selleks, et õpilased saaksid harjutada ja saada aimu, milline võib elustamine ning esmaabi välja näha. Meie kursus õpetas osalejatele nii militaristlikku eluolu kui ka tsiviilteadmisi, mis võivad ebamugavates olukordades kasuks tulla. Metsaskäik andis võimaluse reaalsetes tingimustes õpitu proovile panna ja tunda end kaitseliitlasena. Pealegi, mõned osalejad soovisid veel üheks ööks metsa jääda, rääkimata sellest, et mõned tundsid huvi organisatsiooniga liitumise vastu. Ma tänan kõiki, kes aitasid seda kursust korraldada, ja neid julgeid õpilasi, kes osalesid, kuna ilma kõigi teieta poleks seda laagrit olnud. Neile aga, kes liputavad siin midagi muud peale Eesti lipu ja ei lase noortel teha teistele noortele midagi huvitavat, mis, kusjuures, neile meeldib, siis palun väga, piirid on lahti, minge sinna, kus on parem. Kõike paremat!“

Ei ole küsimustki, et niivõrd kirglik isamaalisus võiks Narva noorte seas veelgi laiemalt levida ja kes siis veel, kui mitte noored ise sellele kaasa aidata. Pärast Demidi, Janari ja Martini korraldatud valikkursust on kolm noort andnud sisse Kaitseliiduga liitumise avalduse ning kaks noort osalevad n­ö prooviks noorteorganisatsioonide tegevuses.

Lõpetuseks on paslik avaldada Narva Eesti Gümnaasiumi poolt suurt tänu Alutaguse malevale ja Narva malevkonnale meie noortele valikkursuse korraldamisel asendamatu abi osutamise eest. Suured tänud ka vabatahtlikele instruktoritele Ivan Hansingule, Samuli Pohjarantale, Aimar Kuldverele, Karl Vähile, German Klimbergile, Dina Pilderile ja Uljana Chupeevale.

PraKtiLiNE LaaGriMatErJaL: KiNNiNE tELK KoLMESt riidEtüKiSt

SOma telk on muidugi igale huvirändurile unenäoks, iseäranis aga rändamisest huvitatud noorusele. Mitmed on sellega juba varustatud, kuid paljudele tähendab see ainult üht vaga soovi. Allpool toon kirjelduse telgist, milleks on tarvis ainult kolm telgiriide tükki. Oma lihtsuse peale vaatamata on see telk väga hea, kuid kahjuks on ta seni peaaegu tundmata.

Tekst: L. T.

ee telk oleks teravtelk kolmenurgelise põhipinnaga ja igast küljest kinnine, ülesehitamine on väga lihtne: kolm telgiriiet nööbitakse kokku, nagu pilt 1 pealt näha, siis ka veel küljed 1.–2. ja 1.–6. üksteisega.

Siis vaiatakse nurgad 3., 4. ja 5. maa külge kinni, need moodustavad siis võrdkülgse kolmnurga, mille külgede pikkus vastab kahele telgi­riidele – ca 3,25 meetrit. Nüüd on tarvis ainult veel telgi teravkatuse alla panna üks latt ja telk on valmis. (Pilt 2)

Sissekäigu tarvis nööbitakse lahti üks külg, siis on terve telgi ruum ligipääsmiseks vaba. Kui on läheduses puu kohase väljaulatuva oksaga, siis seotakse telgi teravkatuse ots selle külge ja terve telgi sisemine ruum on vaba, kuid ka eelpool nimetatud tugi ei sega palju.

Kes samase telgi võimalikkuses kahtleb, see lõigaku paberist kolm ruudulist pinda, mis kujutaksid telgiriide tükke, ja pigistagu need diagonaalis sisse, siis ei ole raske need kolm lehekest ühesuuruste külgedega telgiks kokku sääda.

See üllatavalt lihtne telk on kahjuks pea täiesti tundmata ja imelikul viisil ei tuntud teda sõjaväeski.

Kolmenurgelise telgi iga alumine külg on 3.25 meetrit pikk ja temas on vabalt ruumi kolmele mehele. Kui ainult kaks meest tarvitavad telki, siis vabadesse nurkadesse võib mahutada ära kõik kaasasolevad asjad ja suures vabas ruumis võib suurepäraselt magada.

Telgi kõrgus, 1.40 meetrit, on täielikult paras, iseäranis annab see kõrgus tarviliku järskuse välisseintele, mis on tingimata tarvilik vihmavee ärajooksmiseks.

Telk on ka sellepärast iseäranis veekindel, et ta nurgakandid moodustatakse telgiriide diagonaalidest, mis järelikult tingimata on tihedad. Nööpide kohad on võrdlemisi püstsirgel kohal külgede pinnal ja sellepärast hästi kaitstud. Peale telgiriide on tarvis ainult veel kolm vaia (teised vaiad on otstarbekohased pikkade külgede kinnitamiseks), kuid tarvis ei ole mingisuguseid nööre ega pikaldast ja igavat nööride kinnitamist.

Ühe hetkega on telk üles saetud; ähvardava vihma puhul võib telgiriided ruttu pakkide üle visata ja need siis kinni

nööpida. Nii saab ruttu valmis telk, mille all varjatav kraam on.

Kõigi nööride ja pingutusabinõude ärajäämisel niisuguse telgi juures ei ole võimalik, et mõni loom juhtub jooksma vastu pingule tõmmatut nööri ja sellega tõmbab kogu telgi vaaruma ja kokku langema. Niisugused äpardused telkide juures juhtuvad suuremalt jaolt öösel või kõva vihma ajal.

Nõnda vastab see telk oma lihtsusele vaatamata kõigile nõudmisile, milliseid üldse võib nõuda väikeselt telgilt; ta on lihtsalt telgi ideaal. Just väike telk üksikuist telgiriideist on ikka puudunud, sellepärast arvan, et sarnasel telgil on eriline tähtsus.

See telk võimaldab igaühele laagrielu rõõmusid täielikult maitsta, ilma et omanik seejuures oleks Kröösus!

Esmakordselt ilmunud ajakirjas Kaitse Kodu! nr 19, 1926

Kui toiduKuLLErid Ei tÖÖta

EHK KuidaS EVaKuatSiooNiS MittE NÄLGa Surra

„Nii, täna mängime, et meie pere peab evakueeruma!“ kuulutab ema, kes on tegev Naiskodukaitses ja kelle entusiasmi üle kõike õpitut kohe kasutusele võtta on pere juba korduvalt imestanud.

Elektri puudumine ei tähenda, et tuleb süüa külma toitu. On ka muid vahendeid toidu soojendamiseks

Tekst: TAIMI OJASOO , Naiskodukaitse Tartu ringkond, ohutushoiu toimkonna juht

Isa vaatab kahtlustavalt oma kohvitassi ja ohkab. Vähemalt ei ole veel päris sõda. Lapsed, kaheksa- ja kolmeteistaastane, ei saa päris täpselt aru, miks nad peavad terveks päevaks toidu koju tellimisest loobuma ning miks kõik tahvelarvutid ja konsoolid „ootamatult elektrita“ on jäänud.

Aga ema entusiasm on nakkav ja seiklus tundub vähemalt esialgu huvitav. Ühiselt otsustatakse viia oma evakuatsioonimäng tõelise proovilepanekuni ning suundutakse RMK matkaalale metsa, et ilma kaasaegsete mugavusteta hakkama saada.

VARUSTUS, MIS PÄÄSTAB ELU JA NÄRVID

„Meil on kriisikott, eks?“ küsib isa, kes üritab oma panust anda. Ema noogutab ja kougib kotist välja priimuse, paar konservi ja veefiltri.

„Okei, aga kui vett pole, mida me siis teeme?“ proovib 13aastane targutada. „Õige küsimus! Kui loodusest vett leiame, tuleb see kindlasti keeta või läbi filtri lasta,“ vastab ema enesekindlalt. „Ja lund ei söö, eks?“ lisab 8aastane, kes mäletab mingist multikast, et see võib keha jahutada.

ESIMENE NÄLJAHÄDA JA SÖÖGITEGEMINE

Lõunaks on kõigil juba tühja kõhu tunne. „Kas me tellime või …?“ üritab noorem laps veel küsida, aga ema vaatab teda sellise pilguga, et küsimus jääb õhku rippuma. „Me teeme täna süüa nagu päris ellujääjad!“ teatab ta uhkelt. „Lõke?“ pakub vanem laps. „Õige! Aga enne peame vaatama, kuidas tuld teha!“

TULE TEGEMISE JA HOIDMISE MEISTRIKLASS

Ema toob välja magneesiumipulga ja süütetabletid. „Tikkudega on lihtsam,“ poriseb isa. „Jah, aga mis siis, kui tikud märjaks saavad?“ vastab ema.

Pere lepib kokku, et igaüks proovib vähemalt korra tulepulgaga tuld süüdata. Vanem laps saab sellega hakkama, noorem vajab veidi abi. Kui tuli on üleval, keeravad nad mõned kartulid fooliumisse ja pistavad süte sisse. „See on nagu toidukulleri pakike, aga lõkkes!“ kilkab 8aastane.

IMPROVISEERITUD PLIIDID – MILLEGA SÜÜA TEHA?

Kui lõke on üleval, selgub, et ema on kaasa võtnud väikese matkapliidi. „Mul oli see igaks juhuks, kui su tule tegemine ei tööta,“ teatab ta võidukalt.

Isa ohkab, aga on tegelikult rahul, sest pliidiga saab kiiremini suppi keeta. Lapsed vaatavad kõrvalt isa meisterdamisi ja saavad teada, et improviseeritud pliidi saab teha ka vanast konservipurgist või isegi suurest puupakust. „Rootsi küünal!“ hüüab vanem laps, kellel on noorkotkast sõber ja meeles, et selline asi eksisteerib.

KUI KUKESUPP EI LÄHE ALLA Nüüd võtab ema kotist pakisupid ja kuulutab: „Täna sööme kukesuppi!“ Ent kahe lapse näod venivad hetkega pikaks. „Eww … Ma ei söö seda!“ teatab noorem. „Kas meil midagi muud ei ole?“ küsib vanem laps lootusrikkalt.

Ema ohkab ja kougib kotist välja viimase hetke päästeinglid – kiirnuudlid. Kui nuudlid mõne minuti pärast valmis saavad, on kõik palju rõõmsamad. „Järelikult peavad kriisivarude hulka kuuluma need toidud, mida pere tegelikult sööb,“ tõdeb ema endamisi. Isa muigab ja noogutab nõusolevalt.

KRIISIKOTI TOIDUVARU –MIDA KAASA VÕTTA?

Pärast lõunasööki käib ülevaatus. „Mida meil veel süüa on?“ uurib isa. Lapsed laotavad koti sisu laiali: kuivatatud puuviljad, energiabatoonid, pähklid, konservliha ja -kala.

„Miks nii palju pähkleid?" uurib noorem laps. „Need annavad palju energiat ja võtavad vähe ruumi,“ seletab ema. „Ja see?“ osutab vanem laps väikesele purgile. „Mesi. Hea magus ja ei lähe kunagi halvaks.“

ÕHTU JA JÄRELDUSED

Päev hakkab lõppema ja pere istub ümber kustuva lõkke. „No mis te arvate, kas saaks hakkama, kui päriselt tuleks evakueeruda?“ uurib ema. Lapsed noogutavad. „Aga järgmisel korral võtame rohkem šokolaadi!“ lisab noorem.

Isa ohkab ja sirutab end. „Ja võib-olla ikkagi ühe varuakupanga, eks?“ Ema muigab. „Võib-olla. Aga vähemalt teame nüüd, et Boltist ja Woltist me sõltuma ei pea!“

StaaBiMÄNG ooMEGa: roHKEM Kui LiHtSaLt VÕiStLuS

Oomega staabimäng on jõudnud oma neljanda hooaja lõpuni ning taas kord tõestanud, et see pole pelgalt võistlus, vaid tõeline teadmiste ja meeskonnavaimu arendamise platvorm.

Tekst: LIINA KAROTAMM , Naiskodukaitse staabiassistentide koordinaator

Iga hooaeg toob kaasa uusi proovikive mitte ainult osalejatele, vaid ka korraldajatele, pakub põnevaid ülesandeid ning loob unustamatuid kogemusi, mis loovad sidemeid ja arendavad praktilisi oskusi.

Oomega mäng pole pelgalt ülesannete lahendamine, vaid tõsine väljakutse, kus edu toob püsivus ja distsipliin. Olgem ausad – sellel reel püsimine kogu hooaja vältel ei ole lihtne ülesanne! Vaja on hoida silm peal, millal tulevad uued ülesanded, nende lahendamiseks aega võtta ja selle juures ka teravus säilitada.

Olles selles rallis osalenud kõik neli hooaega, võin öelda, et igal aastal on mõni etapp kas tähelepanematusest või ajapuudusest vahele jäänud ja mind võidunõudlejate ridadest välja nüginud. Seega – võidu tõenäosust suurendab järjepidevus ja püsivus, mis on selles mängus vaat et olulisemadki kui suurepärased erialateadmised. Teadmisi saavad osalejad juurde protsessi käigus. See oligi Oomega mängu ellukutsujate peamine mõte: pakkuda võimalust lõbusal ja võistluslikul moel oma side­ ja staabiassistendi erialateadmisi värskena hoida.

TEADMISTE JA KOGEMUSTE KASVULAVA

Oomega kodu on Iliase keskkonnas, kuid see pole pelgalt digitaalne võistlus. Igal aastal on püütud mängijaid ka füüsilises ruumis kokku kutsuda, et teha võistluse viimane etapp praktilise harjutusena, aga kunagi pole see plaanitud aprillikuus õnnestunud, sest kena kevad on kutsuvam ja hooaeg on olnud pikk ja väsitav.

Seekord võttis korraldustiim varasemate hooaegade kogemusest õppust ja korraldas praktilise ülesande jaanuaris. Hoolimata tuisust ja tormist, mis

11. jaanuaril Eestimaad räsis, jõudis Järvamaale Lõõlasse kohale ikkagi arvestatav hulk osalejaid, kes said osa lustlikust ja põnevast mõõduvõtmisest, kus sai läbi teha koguni üheksa praktilist harjutust. Lõbus rallisõit lumes oli veel kauba peale.

KORRALDAMINE: VÄLJAKUTSE JA VÕIMALUS

Mängijale on võistluse lõpuni ree peal ja võistlusvormis püsimine väljakutse, aga see, millist energiat panevad mängu korraldamisse korraldajad, me tihti ei adu ega näe.

Igasuguse võistluse korraldamine on suur töö, mis nõuab loovust, planeerimist ja head meeskonnatööd. Oomega neljandat hooaega korraldas Naiskodukaitse Järva ringkond eesotsas side­ ja staabiassistentide erialagrupi juhi Reelika Lippuriga.

Suurimaks uuenduseks oli otsus muuta mängu struktuuri ja korraldada praktiline etapp mänguhooaja keskel, mitte lõpus, nagu varem. See otsus õigustas end täielikult – jaanuaris toimunud kohtumine oli edukas ja osalejaterohke ning tõestas, et praktilise etapi varasem korraldamine hoiab motivatsiooni kõrgel kogu mängu vältel. Korraldajatele oli see suur proovikivi, kuid ka

MuLJEid oSaLEJatELt:

INGRID PÄRTELPOEG , Rapla ringkond „Oomega mäng on midagi enamat kui lihtsalt võistlus. Alati on huvitav ning just see teebki mängu eriliseks ja paneb suure põnevusega järgmisi ülesandeid ootama. Ülesanded on mitmekesised, harivad ja laiendavad alati silmaringi. Mängus osalemine ei tähenda ainult võistlemist, vaid ka uute teadmiste omandamist ja nende praktilist rakendamist. Üks osa, mis teeb Oomega mängu tõeliselt meeldejäävaks, on võimalus kohtuda võistlejatega silmast silma. Kui muidu käib võistlus suuresti digitaalses keskkonnas, siis kontaktvõistlusel on hoopis teine energia ja emotsioon.“

TRIIN KUKK , Rapla ringkond „Oomega staabimäng on kaasahaarav ja väljakutseid pakkuv formaat, mis paneb proovile osalejate teadmised side- ja staabiteemadel. Mäletan, et mäng sai alguse koroonapandeemia ajal, kui tavalised kohtumised ja õppused olid raskendatud. Kuigi staabis praktiseerida polnud võimalik, ei soostunud keegi oma oskusi unarusse jätma. Nii sündiski Oomega – mänguline ja kaasahaarav viis, kuidas hoida teadmised elus ja aktiivsed.

Mäng on aidanud ka ringkonna liikmeid üksteisele lähemale tuua. Meil on tekkinud tugev meeskonnavaim, mille üle oleme uhked. Oleme loonud Facebooki vestluse, kus jagame ideid, motiveerime üksteist ja hoiame motivatsiooni kõrgel.

Ülesannete teemad on igal aastal sarnased – raadioside, topograafia, salakiri, kooditabel, auastmed, morse ja palju muud –, kuid ülesanded on iga kord erinevalt koostatud, mis muudab need alati põnevaks. Neid ülesandeid lahendades tuleb tihti mõelda kastist välja ja see arendab osalejaid kõige enam.“

tohutu õppetund. Nad said väärtusliku kogemuse ning õppisid, kui oluline on paindlikkus ja meeskonnatöö.

„Mängu jooksul olen aru saanud, et osaleda on palju lihtsam kui ise mängu korraldada ja ülesandeid koostada. Meie eesmärgiks oli teha ülesanded võimalikult põnevad, jõukohased ning tuua juurde ka midagi uut,“ jagas korraldajate muljeid Janika Michelson Järva ringkonnast.

Mängu korraldamine on Michelsoni hinnangul kindlasti avardanud tema silmaringi, samuti on teadmisi juurde tulnud. Kõige toredam kogemus oli tema sõnul praktilise etapi läbiviimine, millele tuli osalejateltki väga positiivne tagasiside. „Kindlasti andis füüsilisel kujul kokkusaamine staabiassistentidele võimaluse omavahel rohkem tuttavaks saada ja näha, kes need staabiassistentide kogukonda kuuluvad ning kellega tulevikus koostööd teha,“ lausus Michelson.

Peakorraldaja Reelika Lippur kinnitab, et Oomega mäng on aidanud liita oma ringkonna staabiassistente nii mängijate kui korraldajate rollis. „Põnev on olnud kogeda mõlemat. Suurim väljakutse oli praktilise etapi korraldamine alates ülesannete väljamõtlemisest ja

tegevuste planeerimisest kuni instruktorite leidmiseni. Õnneks toimis meeskond väga­väga hästi ja suur tugi oli NKK Järva ringkonna instruktorist.“

Enamikule meeskonnaliikmetest oli vabariikliku ürituse läbiviimine esmakordne kogemus, kuid üksmeelne hinnang on, et saadi hakkama! Erilist motivatsiooni ja tuge andsid Lippuri kinnitusel just särasilmsed ja positiivsed osalejad.

Murekohana mainib ta, et protsess on võrdlemisi pikk, 7 kuud, ning selle kestel tuli korraldajatel ette nii tõuse kui ka mõõnu. Õnneks on aga osalejad väga mõistvad ja toetavad ning raskustest on üheskoos üle saadud.

„Oleme selle protsessi käigus väga palju õppinud ja saanud suure kogemuse võrra rikkamaks. Ootame huviga järgmist Oomega hooaega ning soovime korraldajatele edu,“ märkis Lippur, täpsustades, et järgmise Oomega mängu sisustab Tallinna ringkond.

Oomega staabimängu võitjad läbi aegade: 2021/2022 Katre Ulmas, 2022/2023 Janika Praks, 2023/2024 Reelika Lippur, 2024/2025 Mari Mesipuu.

JANIKA MICHELSON

StaSSid MaSSidESSE!

Naiskodukaitse on staabiassistente ehk lühidalt stasse koolitanud juba üle 20 aasta. Üle 400 koolitatud stassi on ette valmistatud staapide toetamiseks nii sõjalistes kui tsiviilstruktuurides. Kõik on nendest justkui kuulnud, paljud neid ka näinud ja staabis rakendanud, aga see on funktsioon, mis endiselt tekitab palju segadust, umbusku ja vaidlusi.

Tekst: LIINA KAROTAMM , Naiskodukaitse arendusspetsialist, staabiassistentide koordinaator

Staabiassistendid käepäraste vahenditega signaalluuret tegemas. Kirde maakaitseringkonna sideharjutus Rebasejaht 2024. aasta maikuus Türil

Kes siis on stass ja kuidas teda süüakse? Stass on nutikas ja keskmisest suurema digipädevusega naiskodukaitsja, kes on koolitatud ja treenitud selleks, et staap saaks paremini toimida. Stassi ja stassi vahe määrab ära eelkõige see staap, milles ta oma rolli täidab – iga staap on erinev ja stass kohandab ennast oma staabi vajaduste järgi vastavalt neile ülesannetele, mis talle antakse.

NAGU ŠVEITSI ARMEE NUGA

Minult on ootamatult palju küsitud, „mida need stassid tegelikult tegema peaks“. See küsimus (esitatuna mitmel erineval moel) tekitab minus alati kimbatust – 20 aastat praktikat ikkagi juba all, mis siin veel arusaamatuks on jäänud?

Ajapikku olen aru saanud, mis on selle segaduse tuum – stass on staabi tööriist ja tööriist ise ei tee midagi!

Tööriist, mida ei kasutata, on tülinaks ja üleüldiselt lihtsalt raisatud ressurss. Tööriist, mida kasutatakse valesti, on ohuks nii endale kui teistele. Tööriist oskaja meistri käes teeb aga elu lihtsamaks ja mugavamaks!

Staabiassistentide baaskursuse tagasi sidest lähtuvalt on kursuslastele enim meelde jäänud manitsused: „Stass ei otsusta!“, „Stass ei vaidle!“, „Stass ei juhi!“. Stass täidab talle antud ülesannet. Seda, milliseid ülesandeid talle antakse, stass ei vali. Küll aga oleks hea, kui ülesannete andja teaks, milleks stasse on koolitatud, ja tunneks huvi, kuidas stass saab staabi tööd paremaks teha. Teooriateadmiste saamiseks kulub staabiassistentidel viis täispikka päeva kursusel ja mitme nädala jagu kodutööde tegemist – stassid on suurema seljakotiga, kui arvatakse! Siinkohal tsiteerin rõõmuga Kaitseliidu Võrumaa maleva pealikku major Vaido Siskat: „Stass on staabile väärtuslik võime, mida ei tohi raisata lihtsate tööde tegemiseks!“

HEA STASS ON VORMIS STASS! Stassina tegutsemise esimeseks eelduseks on staabiassistendi baaskursuse läbimine. Ilma saab staabitööd nuusutada ja töövarjuna teiste kõrvalt

õppida, aga seniks, kuni pole oskust iseseisvalt tegutseda, on koolitamata töövari pigem lisakoormus teistele.

Kursust korraldatakse vastavalt vajadusele – varem oli koolitamise tempo kord üle kahe aasta, nüüd juba kaks korda aastas. Kui on huvi ja tunned, et see on just see, kust alustada, hoia Naiskodukaitse jagataval infol silma peal. Anna ka oma ringkonna instruktorile märku oma huvist kursusel osaleda!

Selleks, et olla hea staabiassistent, tuleb enda oskusi pidevalt soojas hoida ja ennast täiendada. Staabil ja staabil on vahe. Stassil ja stassil on vahe. Iga stass esindab eelkõige ennast, aga ka kogu stassi funktsiooni. Kui mõni stass käitub ebasobivalt, rikub see kõikide stasside mainet. Kui keegi seab kvaliteedilati väga kõrgele, kujundab see ootused kõigile ülejäänutele. Seega on stassi isiklik vastutus hoida ennast igal ajal erialaselt vormis ja jääda igal sammul professionaalseks.

KUI KUTSUTAKSE, MINE!

Võimalusi ennast professionaalselt vormis hoida on palju ja erinevaid ning need on kõigile kättesaadavad: enamikus ringkondades erialagrupid, kes käivad koos, tegutsevad ja õpivad; erialavõistlus iga kahe aasta tagant (2025. aastal on võistlus septembrikuus Põlvamaal); Oomega staabimäng sügisest kevadeni Iliase keskkonnas. Lisaks maakaitseringkondade ühised väljaõppe üritused: Rebasejaht Kirdes, HRT Põhjas. Ja otse loomulikult õppused – kui kutsutakse, siis mine! Kui ei kutsuta, siis mine ikkagi! Leia ja kasuta iga võimalust praktiseerida. Info muutub, praktikad muutuvad, iga staap on veidi erinev – leia enda oma ja õpi seda tundma!

LAIGULINE VÕI SININE

Staabiassistendiks olemine eeldab ka valikut, kas sa tahad kuuluda sõjaaja üksusesse või sihtüksusesse (Evakuatsiooni SiÜ või Juhtimise toe SiÜ). Iga stass peab teadma, kus on see staap, kuhu ta kriisi korral panustab.

Naljaga – vali, kas ajada ennast stassina laigulisse vormi või sinisesse vormi :). Sõjalistes üksustes on raken­

duse leidmine lihtne – konkreetne stass on konkreetse üksuse juures. Evakuatsioonirühmades on samuti meeskonnad paigas. Juhtimise toe sihtüksuse staabiassistente nimetame isekeskis vabakutselisteks, sest neid suunatakse sinna, kus on parasjagu abi vaja – nii sõjaliste üksuste juurde, tsiviilpartnerite juurde kui ka näiteks kohaliku omavalitsuse kriisistaapidesse. Konkreetset „oma staapi“ juhtimise toe stassidel reeglina pole, aga ka selles osas on erandeid, kus koostöö toimib väga hästi.

Juhtimise toe stassidel on kõige rohkem paindlikkust oma panuse suunamisel, aga nemad peavad ka kõige enam vaeva nägema, et leida praktilisi võimalusi enda erialaoskuste värskena hoidmiseks.

Kui tunned, et teoorias on oskused küll olemas, aga praktika on jäänud lahjaks ja enesekindlus hakkab kaduma, siis on võimalus osa saada staabiassistendi taasteõppest, mis koosneb veebipõhisest teooriateadmiste värskendusest ja praktilisest harjutusest, mis toimub käesoleva aasta augustikuus. Kallis staabile võõraks jäänud stass, see on sinu võimalus!

TÕE KRITEERIUM ON PRAKTIKA!

Koolita ennast, mis sa koolitad, päris elu on ikkagi see, mis toimub staabis! Tea, millised on sinu ringkonnas võimalused stassina panustada, millal on plaanis väljaõppeüritused ja mis võimalused on kaasa lüüa.

Kui oled valmis panustama sõjaaja staabis, alusta oma maleva personalispetsialisti või malevapealiku juurest, et endale rakendus leida. Kui laiguline maailm pigem ärevust tekitab, siis uuri võimalusi evakuatsioonirühma juurest. Kui ei suuda otsustada, on hea võimalus juhtimise toe sihtüksuse ridades proovida erinevaid rolle erinevate staapide juures. Ja kui kodu ligidalt sobivat rakendust ei leia, siis tea, et võimalused on avatud ka kaugemal – diviisis, Riigikantseleis jm.

Hoia silm peal Naiskodukaitse siseveebis eriala tutvustaval materjalil ja võta ühendust NKK arendusspetsialistist staabiassistentide koordinaatoriga.

NoortE KotKaStE 95. JuuBELiSüNNiPÄEVa aaSta: traditSiooNidE Ja tuLEViKu KoHtuMiSPuNKt

JNoored Kotkad tähistavad tänavu oma 95. aastapäeva. Selja taga on peaaegu sajand täis vaprust, sõprust ja isamaalisi tegusid.

uba 1930. aastast alates on Noorte Kotkaste organisatsioon pakkunud poistele ja noormeestele võimalust kasvada tugevateks, teadlikeks ja vastutustundlikeks kodanikeks. Võimalus tähistada väärikat ja suursugust juubeliaastat ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Organisatsiooni loomise, taasloomise ja püsimise nimel on nähtud järjepidevalt vaeva, järgitud traditsioone ja jäetud ruumi ka uuendusmeelsetele ideedele.

Juubeliaasta sündmused ei too esile mitte ainult ajaloopärandit, vaid ka visiooni tulevikuks. Vaatame lähemalt, mille üle tasub organisatsioonil eriti uhke olla ja mis suunas liigume.

PIKA PAUSI JÄREL TAAS RIVIS

Noorkotkaste paraadüksuse liputoimkonna moodustasid nende malevate 2024. aasta parimad noorkotkad Mart-Mihkel Metsaviir, Ramil Viirsalu ja Uku Seiler. Rühma- ja kompaniiülematena astusid üles Noorte Kotkaste Harju (Mattias Idavain), Rapla (Jaanus Smirnov) ja Tallinna malevapealik (Daniel Haab). Noored Kotkad tänavad kõiki paraadiga seotud asjaosalisi ning Kaitseväge võimaluse eest naasta paraadile marssima!

JÄRGUKATSED – TEGEVUSE

VUNDAMENT

Noorte Kotkaste viimaste aastate tegevus on tõestanud, et organisatsioon on pidevas arengus ja liigub kindlalt riigikaitse suunal. Oluliseks verstapostiks oli noorkotkaste osalus Eesti Vabariigi 107. aastapäeva paraadil – esimest korda pärast 24aastast pausi. Viimati marssisid noorkotkad paraadil 2001. aastal. Kui möödunud sügisel selgus, et noorkotkad on kutsutud taas osalema riigi ühel tähtsaimal tseremoonial, kinnitas see, et organisatsioon on õigel kursil ja selle panust on märgatud.

Tänavu oli paraadil rivis 54 noorkotkast Tallinna, Harju ja Rapla malevast.

Järgukatsed on Noorte Kotkaste alustala, mille eesmärk on ühtlustada noorkotkaste väljaõpet allüksustes ning anda neile esmased teadmised ja oskused iseseisvaks tegutsemiseks erinevates olukordades.

Muutuste tuules on kätte jõudnud aeg värskendada järkude katsenõudeid, et need vastaksid tänapäeva vajadustele ja ootustele ning käiksid muutuva ühiskonnaga kaasas. Järgukatsete valdkondadeks on matkatarkused, riigikaitse, ohutus, Eesti ajalugu, kodanikuõpetus ja kehalised katsed.

Senisest enam pannakse järgukatsete omandamisel rõhku riigikaitseoskustele, et noorkotkad oleksid paremini ette valmistatud võimalikeks tulevasteks rollideks Eesti riigikaitses. Uuendatud järgukatsete süsteem

Tekst: HELEN KAHUR , Noorte Kotkaste peavanema asetäitja

pakub noortele senisest praktilisemaid ja elulähedasemaid väljakutseid. Iga läbitud järk on samm enesekindlama, tugevama ja teadlikuma noorkotka suunas!

NOORED KOTKAD KUJUNDAVAD OMA TULEVIKKU

Noorte Kotkaste arengukava aastateks 2026–2030 hakkab kujunema just nüüd – ja see pole juhus. Praegune muutuste ajajärk nõuab teadlikke otsuseid ja suunamuutusi ka noorteorganisatsioonides. Meie eesmärk on kohandada oma tegevust maailmas toimuvaga ja pakkuda noortele oskusi, mis on päriselt kasulikud nii tavaelus kui ka riigikaitses.

Kuigi arengukava koostamine on veel algfaasis, on selge, et fookusesse tõusevad mitmed olulised suunad. Üheks prioriteediks on vabatahtlike noortejuhtide väljaõppe parendamine ja toetamine, sest just nemad kujundavad noorkotkaste tuleviku. Samuti panustame digilahenduste arendamisse, et muuta organisatsiooni töö

tõhusamaks ja tänapäevasemaks. Erilist tähelepanu pööratakse õppevõimaluste loomisele välitingimustes.

Arengukava luues peetakse silmas, et Noored Kotkad ei oleks vaid organisatsioon, kuhu kuulutakse, vaid elukool, mis annab oskused, enesekindluse ja vastutustunde kogu eluks. Tulevikku ei oodata – seda kujundatakse!

JUUBELIAASTA: MINEVIKUST

TULEVIKKU

Noorte Kotkaste 95. sünnipäeva aasta annab hea võimaluse vaadata tagasi organisatsiooni panusele Eesti ühiskonda. Korraldatakse mitmeid üritusi, mis toovad kokku nii praegused kui ka endised liikmed. Juubeliaasta kava on sisustatud nii pidulike sündmustega kui ka sootuks uute ideedega alates aastapäevale pühendatud kõnevõistlusest, kogemuslugude konkursist, pidulikest koondustest ja lõpetades „Kalevipoja“ lugemise aktsiooniga.

Juubeliaasta ei paku pelgalt võimalust tähistada, vaid ka võimalust mõelda

tulevikule. Noored Kotkad ei ole ajale jalgu jäänud organisatsioon – pidevalt uuenev õppemetoodika, noor liikmeskond ja tänapäevane varustus tagavad, et organisatsioon ei sammu paigal ja liigub tuleviku suunas ühiskonnaga sama teed.

Samas hoitakse au sees traditsioone ja sümboolikat – need loovad sidususe mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning tuletavad meile meelde oma identiteeti ja väärtusi, millel Noorte Kotkaste organisatsioon põhineb. Kui miski on kestnud 95 aastat, siis järelikult on selles midagi väärtuslikku, mida tasub edasi anda ka tulevastele põlvedele. Nii on ka täna esindatud organisatsioonis pereliikmed erinevatest põlvkondadest.

Noorte Kotkaste 95. juubeliaasta on aeg, mil tunnustada kõiki, kes on organisatsiooni arengusse panustanud, ning julgustada uusi noori meiega liituma ja avastama, mida tähendab olla noorkotkas – uhke, vapper ja teotahteline osa Eesti tulevikust.

Ela oma elu nagu noorkotkas, kes kuuleb samblasosinat, lendab kõrgemal kui pilvepiir, tunneb sõbra küünarnukki ja oskab väikese vilega huulil seljatada villivalu. Ilusad hetked loovad ilusaid mälestusi – ole lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Koos meiega ... sa ju oledki! Seikle. Koge. Ela! Tsitaadi autor: Anu Allekand

KatSuMuSEd VorMiVad iSELooMu

Veebruari viimasel päeval pakkisid Valgamaa noored oma suured seljakotid ning asusid teele vahva seikluse poole –Rootsi talvelaagrisse. Põhjamaa talv, külmad metsarajad ja rohked proovikivid – need sõnad kirjeldavad vaid osa sellest, mis osalejaid Luleås ootas.

Tekst: JAANIKA VAHTRA , vabatahtlik autor

Jah, Rootsi lennuväe vabatahtlike organisatsiooni talvelaager pani tõsiselt proovile nii Valgamaa kodutütarde ja noorkotkaste vaimsed kui ka füüsilised piirid. Alljärgnevalt heidavad kodutütar Ellen Haljasmets ning noorkotkad Art Asi, Keiro Ilves ja Kert Glaser tagasivaatava pilgu hetkedesse, mis nende südameid soojendasid, aga neilt ka vankumatut jõudu nõudsid. Kust siiski ammutada jõudu ja julgust keerulistel hetkedel? Eks igaühel ole selleks oma sisemised ressursid ja motivaatorid, väikesed nipid, mis töötavad igal ajal – nii käredas pakases kui päikeselõõsas.

OOTUSED JA HIRMUD

„Ootasin uusi tutvusi,“ ütleb Art ja sama rõhutavad ka Ellen, Kert ja Keiro. Keiro lisab, et tema eesmärk polnud mitte ainult saada uusi kogemusi, vaid ka laiendada rahvusvahelist suhtlusvõrgustikku: „Leian, et kuna ilmselt tegeleme kõik tulevikus riigikaitsesektoris, on see kasulik ka edaspidiseks koostööks. See hoiab sooje suhteid põlvkondade vältel. NATO liikmesriikidele on tohutult oluline, et toimiks sujuv ja efektiivne koostöö.“

Ellen kartis esialgu, et uued kogemused võivad üle jõu käia: „Seda on korraga nii palju – inimesed, uued tegevused ja üldse kõik see uudsus.“

Laagri alguses oli segaseid muljeid. Kuigi kohe võis tajuda distsipliininõuet – linade voltimine voodites ja täpselt määratud koristamine –, leidsid noored, et korraldus oli pigem heitlik. „Vahel jäi mulje, et asjad polnud lõpuni läbi mõeldud, mis tekitas mõningast frustratsiooni,“ meenutab Ellen. Siiski tõid sellised tegevused nagu suusatamine ja jääaugu harjutus kaasa ootamatusi, millest piisas kõigi ootuste ületamiseks.

Keiro toob eraldi esile, et tema ootas laagrilt ka spetsiifilisi teadmisi ja praktilist kasu: „Soovisin rohkem teada saada Rootsi riigikaitse struktuuri ja tavade kohta, õppida, kuidas nemad asju teevad. See aitaks lisada midagi ka omaenda pagasisse, et tagada tõhusam töö erinevates olukordades tulevikus.“

ROOTSI NOORED ON ÜLLATUSI TÄIS Üksmeelselt tõstavad kõik esile laagris valitsenud õhkkonda. „See seltskond oli fantastiline,“ kiidab Kert. „Rootsi noored olid nii värvikad, avatud ja huvitavate vaadetega,“ lisab Keiro. Ellen kiidab omavahelist klappi: „Me saime nii kiiresti lähedasteks ning see muutis viimase päeva hüvastijätu tõeliselt raskeks.“

Õhtuste vabade hetkede vestlustes ja tegevustes, olgu selleks ringmäng „Kes

aias“ või kaardimängud, tekkis huvitav kultuurivahetus. „Nad olid nii üllatunud meie mängude üle ja arvasid, et nõiume,“ naerab Kert. Ellen tutvustas rootslastele meie laulu­ ja tantsupeo traditsiooni ning hindas väga nende avatust kuulata ja jagada ka oma kultuuri.

Keiro märkis, et jutuajamised olid tihtipeale sügavad ja mitmekesised: „Õhtuti pärast pikka ja väsitavat päeva vestlesime paljudel teemadel – Eesti ja Rootsi tavade võrdlemisest kuni poliitikani välja.“ Sellised hetked murdsid keelebarjääre ning näitasid, kui lihtne on leida ühiseid emotsioone ja rõõmu.

PROOVIKIVE JAGUS

Jääaugu harjutust oodati põnevuse ja aukartusega. Kert ja Art meenutavad seda kui adrenaliinilaksu, mis andis energiat kogu päevaks. „See oli värskendav ja pani südame kiiremini põksuma,“ kirjeldab Kert, kes enda

sõnul armastabki just adrenaliinirohkeid tegevusi.

Laagri kavas oli ka hetki, mida noored küll pikisilmi ootasid, kuid mis erinevatel põhjustel teoks ei saanud. Näiteks jäi kahjuks ära Bandwageni taga suusatamine, mida Ellen ja Kert olid pisut kartnud ning Art erilise elevusega oodanud, nagu ka lend Arlanda ja Luleå vahel. Kuid Ellen ütleb, et sellele vaatamata oli kogu laager väga sisukas ja pakkus palju eneseületusvõimalusi.

Noortele jäävad kauaks meelde hetked, kus tuli astuda mugavustsoonist välja. Kert lisab: „Ma ei oodanud, et adrenaliin ja naer on nii tugevasti ühenduses. Pärast jääauku ei suutnud ma justkui hirmust enam rääkida – jäid ainult head emotsioonid.“

ELLUJÄÄMISEST MEESKONNATÖÖNI

Saadud kogemustest tõid noored tõid eraldi välja kihilise riietumise tähtsuse.

Kert ja Ellen tunnistavad, et see soovitus tundus alguses tühine, kuid praktika näitas vastupidist: „Kui sa õigesti ei riietu, siis hakkab lõpuks tõesti külm, isegi aktiivselt liikudes,“ selgitab Art.

Meeskonnatöös oli tunda eestlaste soovi võtta juhtimine enda kätte. „Me suutsime ülesanded kiiremini lahendada ja tundsime end juhirollis mugavamalt,“ selgitab Keiro.

Samas tunnistas Ellen, et alguses tundus suhtlus rootslastega keeruline, sest keelebarjäär ja tõlgete aeglus mõjutasid tiimi dünaamikat. Keiro tõstab esile, et tihtipeale tõi edu eestlaste oskus efektiivselt ja kiiresti tegutseda, mis kinnistas usaldust kahe maa noorte vahel.

RASKE HÜVASTIJÄTT

Laagri viimane õhtu oli emotsionaalne. Ellen meenutab, kuidas lahkumine ja viimane pilk lehvitavatele rootslastele

tõid hinge tühjuse: „Tunne, et võibolla ei näe neid enam kunagi, oli nii kurb.“ Noored lisavad, et kuigi laagripäevad olid rasked, oleksid nad hea meelega jäänud mõneks päevaks veel.

Keiro kirjeldab lõpuõhtut: „Said naerda, said nutta ja lõpuks mõtled, kuidas kõike seda tulevikuski endas hoida.“ Ellenile jäi südamesse ka viimane hommik: „Hommikusöögilauas pidasid rootsi poisid tüdrukutele naistepäeva puhul kõne. See oli nii armas ja meeldejääv.“

Rootsi laager ei olnud pelgalt kogemus, vaid emotsioonide, õppimiste ja mälestuste kogum. Noored kinnitavad, et oleksid valmis uuesti osalema, ükskõik kas juhendajana või noorena. Keiro võtab laagrimuljed kokku nii: „Väga emotsioonirohke, sai naerda ja nutta, sai ka sokke vahetada ja vett juua. Omaette huvitav kogemus, mis kohe kindlasti ei sobi kõigile.“

Reisiseltskond Arlanda lennujaamas

MiNi­PÕrGuPÕHJa: tÄiELiKuLt oMa NiME VÄÄriLiNE VÕiStLuS

M„Me oleme läbi käinud kõik Laidonerid, Kuperjanovid, Valged Välgud, Ernakesed ja nüüd tulime siia Mini-Põrgule surema,“ oli kuulda teises kontrollpunktis. Läbitud oli seitse kilomeetrit, minna veel 28. Jah, selle aasta Mini-Põrgupõhja väärib oma nime.

Tekst: ROLAND LUHAVÄLI ja DEREK ERM , Mini-Põrgupõhja korraldajad

ini-Põrgupõhja on Raplamaa noorkotkaste ja kodutütarde korraldatav luurevõistlus, mille juured ulatuvad lausa 1998. aastasse. Toona oli ta osa suurest Põrgupõhja retkest. Loodi lühem ja kergem rada järelkasvu tekitamiseks. Algusaastatel osalesid pigem Raplamaa noored. Mini-Põrguna jätkas võistlus aastal 2011 ja siis juba üleeestilisena.

Tänavune võistlus oli plaanis korraldada malevasisene. Siiski nuhiti meie hästi hoitud saladus välja ja küsiti: „Kas külalisvõistkondi ka ootate?“

Arutasime korraldustiimiga ja minutiga oli selge: „Jaa, ootame ikka!“ Seltsis segasem. Rajale startis kokku 16 võistkonda!

Kui reede päeval võis veel mõelda ranna ja sooja ilma peale, siis õhtuks pidi üles otsima oma kõige soojema talvise parka. Temperatuur kukkus kevadiselt 15 kraadilt miinusesse. Tuul ei vaibunud ja puhangud võisid kellegi õuelt lausa kassi minema viia. Nagu tellitult hakkas kell 21.30, kui alustas esimene võistkond, sadama õrna seenevihma. Olud aina halvenesid. Taevaluugid avanesid lõplikult ning neist pudenes isegi golfipallisuuruseid

lumehelbeid. Alles varastel hommikutundidel lumesadu rauges. Maha sadas vähemalt 5 cm lund, mis püsis kohati veel nädalapäevad hiljemgi.

Võistlejad said pärast öiseid seiklusi hommikupudru kõrvale tunnikese sooja lõkke ääres puhata, kuid eesootav polnud sugugi lihtsam. Kuigi ilm andis järele, alustas tööd vastutegevus, kes patrullis mööda trassile jäävaid teid. Noored sisenesid vastase ohtlikku alasse. Kätte saadi nii mõnedki elutalongid, mida võistlejad peavad hoidma, kui elu armas. Talongi kaotamisest saadavaid karistuspunkte on raske ülesandeid lahendades korvata.

Võistluse keskpunkti kulminatsioon. Noorkotkad ja kodutütred jõuavad tähtsa mälestusmärgini, Relvastatud Võitluse Liidu Põrgupõhja punkrini. Luureinfo kohaselt on punkrist umbes 2 km kaugusel vastaste tugipunkt, mida noored peavad veel lähemalt luurama ja täitma SALUTE ettekande. Lisaks saavad võistkonnad endale granaadi maketi, mis tuleb vahele jäämata poetada vastase alal oleva veoauto alla, et vastase võime hävitada. Tihti tuli noortel läheneda alale mitu korda ja mitmelt poolt. Rakendati reedel töötoa raames õpitud karikakra meetodit, mis kandis 15 tiimi puhul ka vilja. Pea kohalt ei puudunud ka vastase luuredroonid. Selle võistlejate ühe lemmikülesande lahendamiseks oli aega 3 tundi ja 30 minutit.

MiNi­PÕrGuPÕHJaL, SEEKord SiiS KoHtuNiKuNa

MARTIN ANDRELLER, Põrgupõhja retke peakorraldaja

Minu esimene kontakt MiniPõrgupõhja retkega oli paljude aastate eest, kui stardieelsel õhtul rääkisin noortele Märjamaa koolis metsavendlusest, et anda neile lisateadmisi Eesti vastupanuajaloost. Järgmise päeva veetsin aga koos toreda kaaskohtuniku Oksaga Konuvere raudteesillal, kus kontrollpunkti ülesandeks oli sooja toidu valmistamine ja selle ära söömine. Võistlejad tegid sooja toitu endale, mitte kohtunikele. Ilm oli mäletamist mööda meeleolukas ja samasugune oli käesoleva aasta Mini-Põrgupõhjalgi.

Vastase ohtlikult alalt liiguti edasi. Konuvere kivisillal saadi sideülesandes vastuseks julgustav sõnum „7 km jäänud!“ ning jõutigi Tallinna-Pärnu maanteeni.

„Nii! Peate jõudma teisele poole, aga teed ületada ei tohi. 20 meetrit edasi on truup.“

„Mis asja!? Ei ole… Truup või, no johhaidii!“

Truubi algus oli kuiv, aga nii lihtsalt võistlejad ei pääsenud. Truubist väljumisel vaatas vastu sääreni sügav ja meeter lai vesi. Pole midagi teha, uuesti jalad märjaks.

Veel enne finišit ootas võistlejaid KP9 takistusrajaga, mille lõpus pidi õhupüssist lastes märki tabama. Joosti vasakult-paremalt, üleval-alt, läbi ja ümber põõsaste. Laskmine polnud ka üldsegi lihtne, sest hakkas hämarduma. Kiiresti tagasi ja järgmine tiimiliige rajale. Veel enne lõppu saadi korralik soe sisse. Pikalt enam venitada ei tahetudki, sest finišis ootas juba soe seljanka ja tuline saun.

Osalejad võtsid endaga koju kaasa ägeda kogemuse ja lood, mida edaspidi ikka helgelt meenutada. Samuti mõisteti, kui oluline on pakkida matkakott veekindlalt ja soojade vahetusriietega ning et enesesse peab uskuma, siis ei ole ükski takistus, kui suur tahes, ületamatu. Kogemuseta ei jäänud ka korraldajad, selle teksti autorid, kellele oli see üldse esimene kord võistlust korraldada. Aitäh kõigile osalistele!

Öösel kell kolm Tolli silla juures lumelörtsi- ja jäitesajus kummipaati täis pumbates ning pimedas jõevoolu, looduse ja iseendaga võideldes sai küll ülesandeks kõik ette valmistatud, kuid jäi mõningane kahtlus, kas või kuidas noored selle ülesande ära lahendavad. Mõeldes suvisele Põrgupõhja retkele, kus osad võistkonnad pidid kaks korda madalamast veest jalgsi läbi tulema (juulikuise veetemperatuuriga) ja sealjuures protesteeris nii mõnigi häälekalt, kui ebainimlik selline tegevus on, mu kõhklus ainult suurenes. Lootus jäi sellele, et ... ega ma päris täpselt ei teagi, millele.

Esimene võistkond oli oma kontrollajast ligi kaks tundi varem kohal ja hakkas kohe harrastusjuriste mängima seoses sellega, kus nad hakkavad oma aega ootama, aga põõsastesse said nad suunatud ning seal ilmselt oli palju varjulisem ja toredam kui avatud jõekaldal kõige selle keskel, mis ülevalt krae vahele tuiskas. Võistkonnad andsid oma maksimumi, et ülesanne ära teha, ja oli aru saada, et selle käigus õpiti senisest veelgi rohkem koos tegutsema. Märga ilma ja külma vett ei kartnud keegi – eredalt jäi meelde üks kodutütar, kes ütles umbes, et „pagana külm on“ ja hüppas siis paati kaldast lahti lükkama.

Mida ma Mini-Põrgupõhjalt õppisin, on peamiselt see, et võistluse korraldus on nende aastatega muutunud, kuid palju on muutunud ka noored ise. Ennekõike paremuse ja tubliduse poole. Küllap enamik võistlejaid tunnevad üksteist juba varasematest laagritest ja võistlustest, aga kui Põrgupõhja punkri juures kontrollpunkti ääres ümber lõkke istuti, siis polnud võimalik eraldada, kes millisest võistkonnast oli. Kuivad sokid läksid minu meelest jalga vajadus-, mitte omanikupõhiselt ja kedagi teisest eristada oli võimalik ainult embleemi järgi. See ei tähenda aga absoluutselt seda, et järgmiseks ülesandeks valmistudes oleks kuidagi tahetud omi mõtteid teiste kuuldes arutada.

Üldiselt jäi mind saatma ainult küsimus, et kui noored saavad vabalt hakkama selliste ilmaoludega, ülesannetega, maastikuga, iseenda ja võistkonna moraali ning motivatsiooni ülalhoidmisega, siis kuhu nad suureks saades kõik kaovad, et neid n-ö täiskasvanute võistlustel enam sellises mahus näha ei ole?

Ägedate inimestega sünnivad ägedad asjad!

Igal juhul on käesolevast aastast avatud vähemalt 16aastaste noorkotkaste ja kodutütarde tee suurele Põrgupõhja retkele, täiendame vastavalt juhendit ning pole kahtlust, et nad selle ära teevad. Oli väga meeleolukas Mini-Põrgupõhja ja igati tore kohtunikuna kaasa aidata, et metsavendade mälestus ei ununeks ning noored saaksid end proovile panna.

JKotKatorM SüNdMuS, MittE ürituS!

Luuremaiguga võistlus Kotkatorm on väga hea näide noorte enda algatusel sündinud projektist – see on sündmus, mis ühendab kõikide noorte ja toetajate tahtejõu, koostöö ning füüsilise vastupidavuse.

Tekst: KAUR PRANNO , NK Hiiumaa malevkond, salgapealik

ust sündmus, mitte üritus, sest üritus on teatavasti läbikukkunud katse. Kotkatorm on aga kõike muud kui läbikukkunud.

Oma lühikese ajaloo jooksul on see olnud üks käänulise teega seiklus. Ja just selle eripäraga, et kõik etapid saavad teoks noorte endi ja nende vastutuse kaudu, alates planeerimisest kuni läbiviimiseni. Ideaalne näide sellest, kuidas noored saavad omaalgatuslikult korraldada suurt asja ja samal ajal arendada praktilisi oskusi nii staabis kui põllul, kasvatades ka enesekindlust.

Nagu eelmistel aastatel, nii kogunes ka tänavu vahetult pärast vabariigi aastapäeva Hiiumaale suur hulk noori, kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid ja ka Läti partnereid. Saabuti Kärdlasse malevkonna staabi hoonesse, et võistelda noorte korraldatud kolmepäevasel Kotkatormil 2025.

KOTKATORMI SÜND JA ARENG

Kotkatorm sündis noorkotkaste algatusest – see ei olnud kõrgemalt tasandilt suunatud ettevõtmine, vaid kasvas välja soovist luua midagi uut ja teistsugust. Esimene võistlus korraldati aastal 2022, kui kaks noorkotkast otsustasid, et seni Hiiumaal korraldatud matkad ja retked ei paku noortele piisavalt väljakutset. Liiatigi oli tol ajal noorkotkaste visioon, et ka Hiiumaa noortel võiks olla omaenda mahukam võistlus.

Võistluse jooksul tuli läbida 80–90 kilomeetrit, kandes täisvarustust ja oma isiklikku rolli meeskonnas. Neil päevil panid võistlejad proovile oma teadmised ja oskused paljudes valdkondades, mida organisatsioon sellisel tormil ühele noorele pakkuda suudab.

Nõnda kogunesid noorkotkad ja noortejuhid neljakesi oktoobrikuu hilisõhtul Emmaste noortekeskuses, kus vinguva tuule ja laste kära saatel asuti plaani pidama.

Esimesed aastad olid keerulised – tuli leida toetajaid, koostööpartnereid ja ka sponsoreid. Ajurünnakute ja valusate kogemuste abil kujunes välja võistluse üldine formaat ning luureteema, mida rada endas kannab.

Väärtusteks, mida Kotkatormi arengus esile tuua, on kindlasti koostöö, usaldus ja suhete loomine. Nelja aasta jooksul on need aidanud ehitada Hiiumaal sildu nii eraomanike, päästjate, politseinike kui ka kaitseliitlaste ja kaitseväelaste juurde.

Sellest aastast on võistlus rahvusvaheline, Läti osalejatega, ja sedagi tänu noorte endi tööle ja loodud suhetele. Kõik see pole oluline pelgalt võistluse korraldamiseks, vaid kohalikule kogukonnale, noortele ning Kaitseliidu tegevusele laiemalt.

SAARE TEGU JA NÄGU

Aastate jooksul on Kotkatorm laiendanud haaret nii koostöö kui võistlejate poolest. Iga aasta toob osalejaid juurde ning ka korraldusmeeskond areneb nii teadmistelt kui mahult.

Võistluse formaat on muutunud kohati keerukamaks, kuid mitmekesisemaks, lisandunud on noori köitvaid eripärasid, uusi ülesandeid ja meeskonnatöö proovilepanekuid, mida oleme püüdnud leida enda koduväljalt –Hiiumaalt. Saarel on ja tehakse palju asju teistmoodi, õhk on soolasem ning eksimisruumi ei ole, sest ühel hetkel on ikka vastas meri koos kaldajoonega. Näiteks on juba kahel korral võistluse osaks merevaatlusega seotud ülesanne, mille viivad läbi meie enda kaitseliitlased.

Kolm märksõna on jäänud igal aastal samaks: aastaaeg, kohalik kultuur ja saarele omane geograafia. Kotkatorm

on alati toimunud talvel, mil saare loodus on kaunim, kui arvata võiks. Kavandades teekonda, mille võistlejad ette võtavad, on alati silmas peetud, et lisaks ülesannete täitmisele ning põllul ringi jooksmisele pakuks võistlus ka midagi täiesti eriskummalist. Nii on igal aastal jäänud rajale Hiiumaa tuletorne, lahesoppe, rabasid ja künkaid ning vahepeal viib tee mändide vahelt ka mereäärset vaadet nautima.

IGAL AASTAL UUS

Kotkatormil mitu korda osalenud võistlejad teavad, et alati võib oodata midagi uut. Näiteks esimesel aastal jaotati võistkonnad ööbimispunktis kaheks. Ühed võistlejad pidid koostöös luurama vastasvõistkondade laagrit ning hiljem seda ründama, teine pool aga oma laagrit julgestama ja kaitsma. Sel aastal olid uudiseks motoriseeritud etapid ühest saare piirkonnast teise.

Laias laastus aga koosneb Kotkatorm kolmest osast: kontrollpunktid ja liikumine võistlusalasse; luurerännak ja erinevad ülesanded alustades objektirekkest ja lõpetades drooni lennutamisega ning kolmandaks lahingu­ ja tegevuspunktid, kus pannakse proovile noorte militaarteadmised ja koostööoskus.

Kõige olulisemad on järguõpe, maastikul navigeerimine ja laiapindsed teadmised riigikaitsest. Võistlejatel tuleb säilitada vastupidavus ja otsustusvõime ka stressirohketes oludes. Võistluse käigus hinnatakse võistlejate kiirust igal alal, täpsust nii oskustes kui ka teadmistes ning strateegilist mõtlemist.

Ent Kotkatorm ei ole lihtsalt kolmepäevane lõputute katsumuste retk, vaid miski, mis pakub kustumatu kogemuse ja õppetunni kogu eluks. Mis õpetab ja annab vahetu tagasiside meeskonnatööle, võimele säilitada enesedistsipliini ja vastutustunnet, kõige toimimisele nii maastikul kui staabilaua taga.

Võistlejad ütlevad tihti, et rajal kaovad võistluspinge ja omavaheline konkurents, pigem veedetakse Hiiumaal seiklusrohke nädalavahetus, mille jooksul tuleb end proovile panna kõigil mõõteskaaladel. Samal ajal luuakse suhteid teiste osalejatega ja saadakse osa tormist, mis tõmbab endasse ka

kohalikke, vabatahtlikke ning kõiki, kes vähegi panustavad või kaasa elavad.

ÜHINE PINGUTUS

Nagu juba öeldud, on võistluse eripäraks see, et peaaegu kogu korraldustöö on noorte enda kanda. Peakorraldus moodustab allosakonnad ja meeskonnad, kes tegelevad toitlustamise, logistika ja punktide toetamisega, samuti vastutegevuse ning staabi ja juhtimisega.

Noorliikmete kõrvale on alati määratud vanemad ja kogenumad noored koos noortejuhtidega. Toeks ja nõuks on vabatahtlikud kaitseliitlased.

Korraldustööga kaasnev õpe on väärtus omaette. Sellest aastast saab esile tuua tugevapõhjalist staabitööd ja sellega kaasnevat majandamist, mida suur hulk noorliikmeid sai mentorite käe all õppida.

Kotkatorm nõuab igal aastal hoolikat ja sihikindlat ettevalmistust ja planeerimist. Võistluseks tuleb leida aeg, mis sobib nii noortele kui täiskasvanud vabatahtlikele. Palju ettevalmistust nõuab kogu logistika ja ajaline tööjaotus nii võistluse eel kui ajal.

Juba mitmendat aastat teeme nii võistluse kui ka muude laagrite korraldamisel suurepärast koostööd malevatega mandrilt. Tihti tuleb läbi mõelda, kuidas on mingisuguse varustuse üle mere ja tagasi toimetamine kõige optimaalsem ning kuidas see varustus maastikule saada, võttes arvesse, et enamik asfaltkatteta teid on Hiiumaal talvisel ajal raskesti läbitavad.

Kindlasti seab omad piirid ka saare elukeskkond. Paljud kogenumad noored jätkavad oma kooliteed üle mere, mistõttu aega füüsiliselt kohtuda pole ülemäära palju. Ka selleks läheb vaja tahet, ajaplaneerimist ning koostööoskust, mis ongi kõige olulisemad märksõnad planeerimise ja ettevalmistamise juures. Näiteks kui on vaja Tallinnast Kärdlasse varustust toimetada, ei ole vaja kedagi eraldi järele saata, vaid võtame ühendust kohalike liikmetega, kes on aega teenimas ning liiguvad saare ja mandri vahet.

Või kui malevasiseselt on vaja transportida noori ühelt suursaarelt teisele, ei tohi Soela väina hoovuste ja niiskete

olude tõttu alla anda, vaid hiidlasel ja saarlasel tuleb koos asi kätte võtta ja leida optimaalne lahendus.

JÄÄB NOORTE TEHA

Kotkatormi korraldamise juures on tähtis osa toetajatel ja koostööpartneritel. Kaitseliit, Kaitsevägi, kohalik omavalitsus, eraettevõtted jt julgeolekut tagavad asutused on aidanud kaasa võistluse edukale läbiviimisele. Alati tajume usaldust ja koostööd kohaliku omavalitsuse, PPA ja päästeametiga. Loomulikult hoiame ka merikotkaid, kelle pesitsusperioodile Kotkatorm jääb, tehes koostööd keskkonnaameti ja tugevalt Kotkaklubiga.

Viimasel kahel aastal on sündmuse elluviimist olulisel määral toetanud nii EOVJi teenistujad kui sponsorid. Kaitseväelased on meile hea meelega appi tulnud ja korraldanud vägevaid kontrollpunkte, mis ei toeta ainult võistlust, vaid laiendavad ka noorte silmaringi ja vaadet riigikaitsevaldkonnale. Mida rohkem Kaitseväge noorte inimestega kokku viia, seda kindlamad saame olla, et ka tulevased põlved on hoitud ja elavad vabas Eestis.

Mainimata ei saa jätta ka meie sponsorettevõtteid. Maastikul väljastatud varustusest jääb alati väheks. Selleks, et tegutseda oleks mugavam ja tõhusam, on mõttekas valida ja vajadusel hankida isiklikku varustust, alustades vanaema kootud villastest sokkidest ja lõpetades korraliku patrullkotiga. Seda silmas pidades oleme igal aastal teinud koostööd militaarteenust või toodangut pakkuvate ettevõtetega, kes on meile alati meelsasti vastu tulnud. Järjepidevalt on meeneid, kinke ja ka vahendeid taganud Militaarseiklus ja Relvad.ee.

Kindlasti kasvab Kotkatorm tulevikus veelgi suuremaks ja mitmekesisemaks, kasutades senist lähenemist ja suhteid ja säilitades koostööd kõigi pooltega, kaasa arvatud rahvusvaheliselt.

Ootuspäraselt sündmus aja jooksul ka muutub, sest noored sirguvad ning teatepulk tuleb ühel hetkel noorematele üle anda. Võistluse tuleviku kohta on mitmeid variante, on ettepanekuid, et see võiks teoks saada Saaremaal ja muutunud peakorraldajate koosseisuga. Kindel on üks: torm ei jää tulemata ja see jääb noorte teha.

VaNaPaGaNad VaBaduSSÕJaS.

auGuSt HENdriKSoNi

SEiKLuSEd MaaL Ja MErEL

Kui Pärnus kitsarööpmelise raudtee veduridepoos poleks insener Jaak Jääratsi1 juhatusel 1919. aasta alul soomusautot ehitatud, ei oleks selle loo kangelasest August Hendriksonist ilmselt soomusauto juhti saanud.

Tekst: KAUPO LUUR , vabatahtlik autor

Soomusauto Vanapagan juulis 1919

Aga ehitati. Valmis soomusauto jõudis rindele 27. veebruaril 1919, kui 6. jalaväepolk paiknes Ruhjas. Soomusauto tekitas meestes suurt elevust: „Sõdurid, kel ametialaliste ülesannete tõttu oli võimalus eesliinilt Ruhja tulla, käisid seda terasest imelooma vaatamas. Takseeriti teda igast küljest, katsuti käega ja tagasi minnes räägiti teistelegi, missugune vägev sõjamasin see soomusauto on.“

Auto määras polguülem kuulipildujate komando koosseisu, komandöriks nimetati kuulipildujate komando ülem alamkapten Peeter Feofanov2, motoristiks ja autojuhiks määrati, nagu vihjatud, allohvitser August Hendrikson3 ja tema abiks reamees Karl Tuisk.

AUTOJUHT ALGUSEST PEALE

August Hendrikson sündis 23. veebruaril (vkj 11. veebruaril) 18974 Sarvi külas Audru vallas Pärnumaal. Ta käis kolme talve jagu vallakoolis ja õppis aastatel 1914–1915 lukusepa tööalal Tallinnas5. Ta omandas autojuhi kutse juba enne esimest maailmasõda ning teenis juba tollal kutselise autojuhina üksikute autoomanike, teiste seas leivavabrikant Rottermanni juures. Viimasega koos siirdus ta Soome, kus tegi kaasa esimese maailmasõja.6

Kodumaale tagasi saabunud, astus ta 4. detsembril 1918 vabatahtlikult Eesti Rahvaväkke. Määrati teenistusse Pärnu Eesti 6. jalaväepolku, kus asus 5. detsembrist 1918 teenistusse autojuhina nooremallohvitseri auastmes.7

Hendrikson pidas Vabadussõja ajal päevaraamatut8 pealkirjaga „6­da jalawäe polgu Soomus auto „Wanapagan“ juhtija A. Hendriksoni päewa raamat Eesti­Wene enamlaste ja Landeswehri sõjast 1919­1920“. Sinna on ta kirja pannud oma tegemised: Eesti Rahvaväkke astumine, soomusauto ehitamine ideest ehituseni, osavatest autojuhioskustest pingelistes võitlustes Lõunarindel, Landeswehri sõjas ja Vene vägedega riigi idapiiril kuni demobiliseerimiseni.

HENDRIKSONI ALGATUS

Miks hakkas Hendrikson Vabadussõja aega päevaraamatusse kirja panema? Võib eeldada, et suureks mõjutajaks oli osalemine soomusauto ehitamises ja sellega sõttaminekus. Päevaraamatu järgi oli tema see, kes pakkus välja soomusauto ehitamise mõtte ja kel oli väga suurt osa selle teokssaamises.

Kas soov soomusautot ehitada võis tuleneda Hendriksoni kokkupuutest soomusautodega esimeses maailmasõjas? Igatahes otsis ning leidis ta kaks vana veoautot, millest üks seati korda ja sellest soomusauto ehitatigi. Masina ehitamine algas eri andmetel kas 10. detsembril 1918 või 2. jaanuaril 1919.

Väljavõte August Hendriksoni päevaraamatust: „1918a. kui akkati wabatahtlike kokku kutsuma kohe tõttasin WanaWändra walla majasse, ka üles kirjutama. Ja 4 detsembril 1918a. astusin eesti wäkke teenistusse. Olin auto juht juba Wene-Saksa sõjas, ka siin oli see soow, kuid meil puudusid autod. Warst nõudsin Polgu staapist luba Wändra poole sõita, et sealt mõnda autot leida. Seal sain kaks naru, ära rikkutud wenelastest maha jäetud weoutot, toimetasin Wändra Raba wärkskotta, kus teise ära remonteerisin ja teise küllest wõtsime puuduwad osad. Peale walmis saamise sõitsime Pärnu, kus soomus auto tegemine käsile wõeti. Meie soomus auto sai walmistud Pärnus “Ühistöö” poolt, Insener Jääratsi juhatusel. Walmistamine nõudis suuri raskusi. Tarwilise materjali ja riistade puudus. Walmistud sai järgmiselt, weoauto peale kere laewa teras plaatest, mis Tallinnast tellitud sai, sees puu wooder, wahelt kõwasti takkudega täis toppitud, mis läbi puuriwa kuuli kinni wõtab. Ees massina kohal õhuke teras wooder ja wahelt sammuti takkudega toppitud. Peale walmis saamise, küsiti kes läheb wabatahtlikult liinile, kohe astusin wälja, et olen walmis minema ja abiliseks tuli T.“

REMONDITÖÖD TULE ALL

27. veebruaril 1919 valminud soomusauto kujunes väga eriliseks nii oma välimuse kui ka olemuse poolest. Hendrikson masina autojuhiks määratud, sõideti ka kohe rindele. Märtsi esimesel päeval kell 1300 sõitis soomusauto kapten Peeter Feofanovi juhtimisel Stille karjamõisa juurde, kus toimunud esimeses lahingus löödi enamlased mõisast välja.

Kindlasti oli Vanapagana edu üheks põhjuseks autojuht, kes suutis kiiresti lahendada tehnilised mured ning soomusautoga vaenlase tule all oskuslikult manööverdada. Näitena Hendriksoni oskustest saab tuua juhtumi 30. juulist 1919, kui soomusauto Vanapagan oli Slakovitschi küla juures tõsises tulevahetuses vastasega ja masina mootor lakkas töötamast. Punased taipasid, et nüüd on võimalus seisvast masinast jagu saada, ning alustasid veelgi vihasemat laskmist. Hendrikson pakkus kiiresti välja tegevusplaani, mida ta päevaraamatus kirjeldab järgmiselt: „Tuli kartus, et kaua wastu panna ei ole wõimalik ja siis wõttawad ühes autoka wangi. Küsissin Leitnant M. luba wälja minna massinad parandama, kuid tema wastab et nii pea kui wälja kargad saad kuuli, wastan et õnne peab katsuma, esteks katsusin põhja alla luugist ennast last, kuid see ei õnnistunud all oli kuuli rahe tihe. Kohe tuli mõtte eest külle uksest wälja karata, katsun, ka see ei läinud korrda, nii pe kui ust aewasin anti kuula mööda küllge, mis auto plagises, ja kuulid wõiwad lahdise uksest sisse tungi ja otse bensiini paaki joosta mis sees seisis. Jälle tuli kena plaan, sidusin paela otsa ukse aegi küllg, ja teise otsa antsin autos olijate kätte, et kohe kui wälja olen karranud, nii tõmmawad ukse tagant kinni. Tarwilised riistad panin taskus, autost mehed antsid kõwasti tuld ja kargasin autost kraawi, kuulid wihisesid üle kraawi hea natuke aega, jäi angremaks, kohe kargasin wälja, auto ette,

seal wiskasin pealt massina luugi lahti ja kalpsti olin massina wahel külili sees ja keerutasin „küinlid“ ja puhastasin, olin kõik walmis, siis antsin sees olijatele märku et tule aawawad, mis ka kohe sündis ja kohe olin seest wäljas ja wiskasin massina keima ja kraawi põhjas maoli maas, ja ootasin kuni waentlase tuli waikis, wähenes, antsin märku et uks aawataks ja kohe olin lipsti autos ja akkasin ära sõitma.“

KODU ELEWANT

1919. aasta sügisel­talvel oli soomusautol Vanapagan vähe sõdimist ning Hendriksoni tegevuseks oli masina korras hoidmine. 9. detsembril haigestus ta leetritesse ja oli haigemajas, kui 30. detsembril sai kätte tunnistuse minna kolmeks nädalaks puhkusele. Kodus olles haigestus Hendrikson veel kord ning tagasi rindele saabus alles 8. veebruaril 1920. Jõudeajal avaldas ta soovi minna teenima lennuväkke, kuid teda ei lubatud, sest kedagi ei olnud panna masina peale autojuhiks. „Siis jäin üksinda „Wanapaganaga“ Jõhwi alewi ligi, Edise mõisa, elasin üksi kui kodu elewant.“9

Selline vaikne olemine kestis kuni 18. maini, kui Hendriksonile saabus korraldus ilmuda koos Vanapaganaga kohale Valka Soomusautode kolonni. Soomusautode kolonni teenistusse ja nimekirja võeti ta 29. mail, vanemaks autojuhiks

kinnitati 1. juunil ning demobiliseeriti 11. augustil 1920. Sellega oli Vabadussõda Hendriksoni jaoks lõppenud.

PÄÄSES AJALEHTE

Pärast Vabadussõda asus Hendrikson elama Pärnusse, töötades Pärnu Majanduse Ühisuses töödejuhatajana. Ehituste valmimise järel jätkas samas ühisuses tööd kaubapakkuja­autojuhina. Viimases ametis juhtus Hendriksoniga ka õnnetus, mis leidis kajastamist ajalehes Waba Maa10: „Pärnu, 14. veebruar 1936. Täna hommikul kell 9 alustas Pärnu majandusühisuse veoauto B-233 kaubakoormaga teekonda Tõstamaale, et ühisuse abikauplusele kaupa viia. Kuna Vana-Pärnu silla otsad praegu liig järsud on ja sealt ülepääs veoabinõule võimatu, siis majandusühisuse veoauto pöördus suurelt sillalt jõele, et sel teel pääseda otse Kuressaare maanteele. Jõudes paarsada meetrit jõel edasi, ei pidanud jää, mis 7–8 tolli paks, kaubaauto raskusele vastu ja auto vajus läbi jää jõkke, imekombel jäid jää ääre taha peatuma vaid auto esimesed rattad. Autojuht August Hendrikson ja tööline A. Kirikal hüppasid kiirelt juhiruumist välja ja päästsid sel kombel endid märjast hauast. Auto koormaks oli suhkur, sool, petrooleum ja muu pudukaup 4000 kg. ulatuses. Kui kaubaraskusele juurde arvata auto enese raskus – 3000 kg., siis pole imestada, et jõe jää ei suutnud seda raskust kanda. Majandusühisuse kahju on hukkunud kaubast 1000 kr. ja uuest Internatsionaal-tüübilisest autost kr. 5000. Kohe peale õnnetuse alustati päästetöid. Veoriista kavatsetakse päästa sel teel, et raiutakse jõe jäässe renn ja veetakse masin jõepõhja mööda kaldale. Katastroofi koht on kaldast umbes 100 mtr. kaugel. Õnnetuse kohale kogunes hommikust peale palju uudishimulikke.“

See polnud tal ainuke õnnetus, mis ületas uudisekünnist. 11. mail 1926 ilmunud Päevaleht annab teada: „7. mai õhtul sõitis Pärnu majandusühisuse autojuht August Hendrikson mootorrattal läbi Pärnu tänawate. Riia ja Kirikuaia tän. nurgal kukkus ta ilma nähtawa põhjuseta ühes sõiduriistaga ümber ja jäi meelemärkuseta lamama. Sealt toimetati ta haigemajasse, kus õnnetu meelemärkusele tuli, kuid meel wäga nörk on. Kukkumine sündis täiesti lagedal tänawal.“11

SUVESÕJA VETERAN

Hendrikson oli Eestimaa Autojuhtide ja Mototehnikute Pärnu Kutseühingu liige12 ning Pärnumaa autojuhtide ja motoristide seltsi asutaja ja esimees. Samaaegu tegutses ta alul Pärnu linnavalitsuse ja hiljem Pärnu maavalitsuse autojuhtide eksamikomisjoni liikmena. Kaitseliidus oli ta patarei vanemmotoristiks. Septembris 1930 anti Hendriksonile üle Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.

Hendriksoni taotluse alusel anti talle 18. veebruaril 1941 tunnistus lukusepa tööalal oskustöölisena registreerimise kohta13. Saksa­Vene sõja puhkedes astus ta Omakaitsesse ja võttis osa Eesti vabastamislahinguist. Teada on, et seersant August Hendrikson osales 19. juulil 1941 Pärnu­Kuressaare

August Hendrikson aastal 1919

maanteel Audru silla juures toimunud lahingus, kus vastamisi võitlesid 70meheline metsavendade rühm kolonel Viktor Koerni juhtimisel ja hävituspataljon.14

Pärnu Omakaitse juhi käskkirjaga 30. oktoobrist 1941 kinnitati vanemseersant Hendrikson transport­ ja siderühma I järgu autojuhiks ning juba 19. novembril määrati ta sama rühma esimese jao ülemaks.15 Hiljem oli ta teenistuses Pärnu prefektuuris kuni põgenemiseni Rootsi aastal 1944.

HUKKUS LIIKLUSÕNNETUSES

August Hendrikson koos abikaasa Elfriede ja tütre Heljoga lahkusid Eestist kalapaadiga, midagi peale väheste kohvrite polnud võimalik kaasa võtta. Sõit üle Läänemere lõppes õnnelikult Ojamaale jõudmisega.16

Paguluses võttis ta elavalt osa eestlaste üritustest ja lõi jõuliselt kaasa paljudes organisatsioonides. Eesti Rahvusfondi juhatus tegi 17. märtsil 1948 Hendriksonile ettepaneku17 hakata usaldusmeheks Nybro, Kalmari ja ümbruskondade piirkonnas, pidades teda tubliks ning tuntud eestlaseks. Hendrikson võttis pakkumise vastu ja pidas seda ametit pikki aastaid, pälvides 8. oktoobril 1956 Eesti Rahvusfondi raudteenetemärgi.18

Varajasest noorusest peale autosid juhtinud Hendrikson Rootsis seda enam ei teinud, nende perekonnas autot ei olnud. Ta sõitis igal pool jalgrattaga, ehitas ja remontis neid ise. Rootsis töötas Hendrikson aednikuna, hoolitsedes aktiivselt ka oma kahekorruselist elumaja ümbritsenud ilusa aia eest Nybro linnas.19

Läbi jää vajunud veoauto 14. veebruaril 1936

August Hendriksoni tehnikat, masinate juhtimist ja põnevaid juhtumisi täis elu lõppes 16. novembril 1981 Nybro linnas Kalmari maakonnas Rootsis, kus ta sai jalgrattaga sõites autolt löögi ja suri saadud vigastustesse.20

VIITED:

1 1884 sündinud tagavaraväelaste toimikud G–J; ERA.680.3.25:201.

2 Fefanov, Peeter Nikolai p; ERA.495.7.701; 09.11.1914-17.11.1929.

3 1897 sündinud tagavaraväelaste toimikud H; ERA.680.3.142.124.

4 EAA.1284.1.583. Personaalraamat A-K (Vana-Vändra), 1898-1933, L 57.

5 ERA.891.2.3135

6 Võitleja = The Combatant: ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 jaanuar 1957.

7 ERA.680.3.142. 1897 sündinud tagavaraväelaste toimikud H. L 124.

8 ERA.2124.3.182. Heindrikson, August, 6. Jalaväepolgu soomusauto "Vanapagan" juhtpäevaraamat Vabadussõja sündmustest 1919.-1920. a. Käsikiri.

9 ERA.2124.3.182. Heindrikson, August, 6. Jalaväepolgu soomusauto “Vanapagan” juht - päevaraamat Vabadussõja sündmustest 1919.-1920. a. Käsikiri.

10 Ajaleht Waba Maa, nr. 37, 14. veebruar 1936

11 Päewaleht, nr. 126, 11 mai 1926

12 ERA.891.2.3135

13 ERA.891.2.3135

14 Ajaleht Uus Elu nr 94 ja 95, august 1942

15 ERA.3799.2.1276

16 Taimi Barty. August Hendriksoni lapselapse mälestused. Autori valduses.

17 ERA.4935.1.237.21

18 ERA.4935.1.237.51

19 Taimi Barty. August Hendriksoni lapselapse mälestused. Autori valduses.

20 Samas.

LOE LISAKS:

• Lundborg, Einar. Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1968.

• Maide, Jaan; Valdin, Ernst, Kujundaja: Konstantin Rogušin. 6. jalaväepolk Vabadussõjas: 1918–1920. 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing. 1938.

• Õun, Mati. Tiit Noormets. Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940. Tallinn: Tammiskilp. 2001.

• Õun, Mati. Eesti Wabariigi soomusvägi 1918–1941. Grenader. 2017.

EEStiMaa NaPoLEoN Ja tEMa

SuViNE

SÕJaLaaGEr

Kohe Värska külje all, linnulennult umbes kilomeetri kaugusel Venemaa piirist, laiub paarikümnel hektaril Õrsava järv. Muidu järv nagu järv ikka. Eriliseks muudab Õrsava aga asjaolu, et just selle kallastele hakati 1920. aastate keskel rajama jala-, ratsa- ja suurtükiväelaste suvist väljaõppekeskust.

Mis veelgi olulisem, mitte lihtsalt ei hakatud, vaid rajatigi. Pole ka ime, arvestades, et ettevõtmist vedas ei keegi teine kui legendaarne Vabadussõja kangelane ja hilisem sõjaminister kindralleitnant Nikolai Reek, keda vene päritolu ei takistanud jäägitult pühendumast Eesti riigile.

Või, nagu Kaitseväe juhatajana märkis Reegi kohta 2009. aasta 24. veebruaril Narvas kindralleitnant Ants Laaneots: „Tema ja teiste sarnaste meeste silmapaistev teenistus kinnitab, et mitte rahvus ei ole esmatähtis, vaid armastus oma kodumaa vastu ja ustavus talle ning pühendumus oma sõjameheametile.“

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Põhjalaagrit rajatigi. Võiks isegi öelda, et pühendumust oli rohkem kui raha. Sest raha riigieelarvest sisuliselt ei antud. Kõik tuli valmis ehitada diviisi enda vahenditest. Peamiseks vahendiks mõistagi sõdurid, kes tegid, nagu neile öeldi.

REEGIGA EI VAIELDA!

Ja täpselt sellise pühendumusega suupäraselt Põhjalaagrit, ametliku nimetusega Eesti Kaitseväe Petseri

Kasarmud sõduritele, staabihoone, elamud ohvitseride perekondadele, laagriülemale ja komandandile, leivaküpsetushoone, kus valmis ligi tonn leiba päevas, tallid hobustele, pood, kasiino ja söökla ning muud abihooned – kõik selle ehitasid sõdurid oma jõududega. Ümbruskonnast lõigati palgid, veeti saekaatrisse, valmistati aknad, uksed, katuselaastud. Täpselt samamoodi, toore jõu ning lihtsa labida­ ja kirkatööga, valmis ka lasketiir.

Sest Reegiga ei vaieldud. Kaasaegsed mäletavad teda tahtejõulise, kindla­

käelise, energilise ja edumeelse juhina, kes võis samas olla ka vulgaarne, kapriisne ja üleoleva hoiakuga. Alama auastmega sõjaväelastesse suhtus ta kõrgilt, kuid hoidis neid, kes said tema soosingu vääriliseks. Kuna teda tunti sõjaväelaste hulgas laia žestiga mehena, kes oli lõpetanud Prantsuse kõrgema sõjakooli, sai tema hüüdnimeks Eestimaa Napoleon.

ELAB EDASI

Nüüd, ligi sada aastat hiljem, on enamik peaaegu neljakümnest hoonest ühel või teisel põhjusel hävinud. Selge see. Aeg ja võõras võim on teinud oma töö. Küll aga on oluline, märkimis­ ja vaatamisväärne, et hävinud ei ole mitte kõik hooned.

Tänagi saab veel oma silmaga näha ja käega katsuda ratsarügemendi sõduritele koduks olnud barakke. Räägitakse, et kui tiblad laagri üle võtsid, magasid nad barakkide kõrval telkides – kartsid, et on äkki mineeritud. Hea on. Tibla, raibe, peabki kartma.

Lisaks barakkidele on säilinud veel kümmekond hoonet, teiste seas näiteks söökla ja komandandi maja. Seega võib Põhjalaagrit nimetada kõige paremini säilinud vabariigiaegseks väljaõppelaagriks. Tõelise pärlina avati seal 2020. aastal taastatud kujul ka laagrihoonete kompleksi kuulunud kindral Nikolai Reegi enda juugendstiilis suveresidents.

Läinud aasta alguses valmis aga Põhjalaagri matkarada, mille ääres on infostendidega märgitud laagrisse kuulunud olulisemad hooned ja rajatised. Nõnda saab mööda valgete kividega ääristatud viie kilomeetri pikkust matkarada jalutades korraliku pildi sellest, milline oli elu ja teenistus toonases väljaõppelaagris. Minge vaatama ja talletage mällu.

Muide, kui need pole pelgalt kalamehejutud, siis on Õrsava järvest välja sikutatud nii haugi, ahvenat, särge kui latikat.

SEitSMEMÄE taaStaMiNE PEtSEri

LÕuNaLaaGriS

Lähiaastatel on plaanis taastada kunagises Eesti Kaitseväe Petseri Lõunalaagris asunud Seitsmemägi. Kes, kus, kuidas ja miks?

Tekst: TOOMAS VALK , RMK külastuskorraldusosakonna Lõuna-Eesti piirkonna loodusvaht

ALLIKAD:

• Kindral Reegi majas avati Nikolai Reegi isikunäitus. https://www.setomuuseum.ee/et/kindral-reegist-uheja-teise-nurga-alt

• Värskas valmis legendaarse Põhjalaagri . https:// www.err.ee/1609216984/varskas-valmis-legendaarsepohjalaagri-matkarada

Praegu on Eestis päevakorral Kaitseväe harjutusväljade arendamine. On ehk huvitav teada, et samasugune protsess toimus Eestis ka ligi sajand tagasi, kui meie noore riigi kaitsevägi otsis alasid, kuhu rajada väljaõppeplatse.

1920. aastate teises pooles alustati sõjaväe väljaõppealade rajamist Jägalasse, Kurtnasse ning Petseri lähistele. Selleks vajalikud maaalad võõrandas riik eraomanikelt ja külakogukondadelt. Harjutusväljade juurde ehitati ka laagrid, mis olid vajalikud sõdurite majutamiseks ja

teenindamiseks suvisel väljaõppeperioodil. Petseri laskevälja põhjapoolsele küljele Õrsava järve kallastele kerkis Värska Põhjalaager ning lõunaküljele Petseri Lõunalaager. Mõlemasse laagrisse ehitati suuresti ajateenijate enda tööjõuga mitukümmend hoonet.

MILITAARAJALOO RADADEL

Lõunalaager asus Petseri raudteejaamast paari kilomeetri kaugusel Piusa jõe ürgoru nõlval, Voropi ja Rääptsova küla maadel. Tähtsamad hooned, nagu staap, ohvitseride elamud ja kasiinod, asusid laagriala kõrgematel küngastel, kust avanes hea vaade alla sõdurite barakkidele. Lõunalaagris sai suvist väljaõpet muul ajal Võrus Taara kasarmutes paiknenud 7. jalaväerügement. Oma väeosa tähistamiseks kujundati laagri idaservas kõrgunud mäele suur valgetest kividest number seitse. Sellest tähisest pole tänaseks midagi säilinud. Kunagine lage mägi on metsa kasvanud ja uhkest maamärgist annavad tunnistust vaid vanad fotod, mõned kirjalikud mälestused ja Seitsmemäe nimetus kaartidel.

2010. aastal „taasavastati“ pärandkultuuri inventeerimise käigus Petseri Lõunalaager koos Seitsmemäega. Metsastunud alalt otsiti üles kunagiste hoonete asemed ja sõjaväelaagri tutvustamiseks rajas Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) 2011. aastal Lõunalaagri matkaraja. Aasta hiljem rajati ka Laskevälja rattarada, mis ühendab Lõunalaagrit Põhjalaagriga ning tutvustab laiemalt Petseri laskevälja militaarset ajalugu.

Setomaa vald on koostöös RMK, Eesti Kaitseväe, SA Seto Kultuuri Fondi ja MTÜ Setomaa Turismiga asunud ellu viima Seitsmemäe taastamise plaani. Selle peaeesmärk on taastada Lõunalaagri rajamise sajandaks aastapäevaks 2026. aastal Seitsmemäe ajalooline ilme koos suure number seitsmega.

Lisaks on plaanis rajada parkla, juurdepääsuteed, infotahvlid ja muu külastuseks vajalik taristu. Petseri Lõunalaagris said omal ajal väljaõpet tuhanded Kagu­Eestist pärit mehed. Taastatav Seitsmemägi oleks mälestusmärk kunagisele sõjaväelaagrile, aga ka atraktiivne vaatamisväärsus turismi­

Kunagine lage mägi on metsa kasvanud ning uhkest maamärgist annavad tunnistust vaid vanad fotod, mõned kirjalikud mälestused ja Seitsmemäe nimetus kaartidel

marsruudil Seto Külävüü. Projekti esimesele etapile on rahalise toega õla alla pannud Eesti Sõjamuuseum ja MTÜ Piiriveere Liider.

JAGAGE

MÄLESTUSI

Elavaid mälestusi Petseri Lõunalaagrist ja seal asunud Seitsmemäest arvatavasti enam leida ei õnnestu. Küll aga on neist säilinud fotomaterjale ja ka mõningaid kirjalikke mälestusi. Ehk on ka selle artikli lugejate hulgas inimesi, kelle esiisad ja sugulased on Petseri Lõunalaagris väljaõppel olnud.

Kui kellelgi leidub erakätes fotosid või mälestusi Lõunalaagrist ja seal asunud Seitsmemäest, palun võtke kindlasti ühendust artikli autoriga (53 008 799, toomas.valk@rmk.ee). Oodatud on ka info selle kohta, mis sai Seitsmemäest ja Lõunalaagrist Teise maailmasõja pöördeliste sündmuste keerises. Fotod ja mälestused on väärtuslik materjal, mida saaks kasutada Seitsmemäe juurde kavandatavatel infostendidel.

TOOMAS VALK

KodaNiK SÕdur

„Citizen Soldier“ ei ole mängufilm. Ekraanil toimuv ei ole mängult. On päris inimesed päris sõjas. Kõik, mis jääb kaadri taha, võib olla mängult. Mängitakse, et tehakse montaaži, turundust; vaataja istub ekraani ette ja mängib filmi vaatamist. See võib nii olla, aga ei pruugi. Filmi enda puhul pole aga mingit kahtlust: „Citizen Soldier“ on film USA Rahvuskaardi võitlejatest Afganistani sõjas.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Rahvuskaart on USAs organisatsioon, kus tegevväelasi on näputäis, põhikontingent on vabatahtlikud, kes tööpäeviti käivad ikkagi tööl, aga vabal ajal ajavad selga mundri, võtavad kätte relva ja rahmeldavad ennast vabas looduses oimetuks. Midagi meie Kaitseliidu sarnast seega.

Dokis on täpsemalt vaatluse alla võetud Oklahoma Rahvuskaardi 45. jalaväebrigaadi liikmete tegevus Afganistanis aastal 2011. Veelgi täpsemaks minnes, filmi oluliseks nurgakiviks on 2011 septembris läbi viidud operatsioon Brass Monkey. Operatsioon seisnes selles, et mindi ühte Talibani külakesse võõrsile. Ühes ei võetud mitte toidukraami ja peenemaid pudeleid, vaid püssid, granaadid ja helikopterid. Ei olnud Brass Monkey ka paarisammune külaskäik üleaedse juurde, vaid seal, kuhu mindi, tundis Taliban ennast ikka täitsa nagu omas kodus. Võis käia käed küünarnukkideni taskus ja üleüldse. Seega üpris oluline operatsioon.

Film koosneb kolmest põhilisest komponendist. Esimeseks väljaõppest. Näidatakse, kuidas käivad õppused, mida tehakse ja mis jääb tegemata.

Selles filmi osas sisaldub mõningane koomiline element. Ehk teisisõnu – kui ikka sõdalane laekub õppustele prillidega, millel puudub üks klaas ning ta ise on olukorrast vägagi teadlik, on kaks võimalust. Kas on tegemist ühe silmaga kodanikuga või on väeosas end

sisse seadnud väljakujunenud situatsioonikoomik.

Teiseks päris ehtsast sõjapidamisest Afganistanis. Käiakse patrullis, lastakse püssi, otsitakse IEDsid. Siin enam naljakohti ei ole, pigem seigad, mis

teevad kas murelikuks või rahutuks. Või mõlemat.

Kolmandaks muljetamisest. Kõige igavam asi, mida filmi sisse üldse pista, on mingisugusel muruplatsil laua ümber paigal istuvad inimesed. Olgu, emotsionaalsed kohad olid asjalised ja vajalikud. Ilma nendeta oleks dokk kaotanud suure jao oma algsest mõttest. Ent lõigud, kus istuti kusagil õues laua taga ja aeti põhimiselt plära, võinuks asendada mõne ägedama episoodiga. Mis taotlus või tagamõte siin oli, on raske öelda, aga tegu on filmi kõige tühjemate momentidega.

„CITIZEN SOLDIER“

Osades: James Tyler Brown, Martin Byrne, Jared Colson

Lavastanud: David Salzberg, Christian Tureaud 1 tund ja 45 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Dokfilm on selline žanr, kus osa tegevustest saab rahulikult kellegi teise kaela nihverdada, osa asju saab lasta vabatahtlikel tasuta ära teha. Umbes nagu harrastusteatris asjad käivad. Võtteplatse ette valmistama ei pea, seda teeb harilikult keegi teine, kes asjast ülepea midagi ei tea. „Citizen Soldieris“ käib see töö suisa riiklikul tasemel. Näitlejaid ka palkama ei pea. No heal juhul võetakse keegi peale lugema, aga see on ju kõigest üks isik, harva rohkem. Võrreldes mängufilmiga, kus terve jõuk saamahimulisi seisab palgapäeval ukse taga, nõudlik nägu peas. Isegi kaameramehe saab tööle võtta poole kohaga. Kinnita väljavalitute külge kaamera, lase neil ohjeldamatult filmida, küll midagi ikka saab! Ses mõttes on algus väga zen ja stressivaba. Täpselt niikaua, kuni tuleb hakata ennast laekunud materjalist läbi hekseldama.

Idee: 7. Tutvustada mõnd organisatsiooni või tegevust on alati hea mõte.

Teostus: 6. Tean, et on raske, aga palun vähem murupilte.

Lavastajale: 6. Kokkuvõtvalt enam-vähem tulemus.

liselt võib filmi vaadata. Tõenäoliselt ilma moosisaiata, aga võib. Ent alla 17 aasta vanused võiksid „Citizen Soldieri“ üksipäini vaatamise asemel pigem telefoni ekraani kraapida. Kui vaatavad koos vanaemaga, siis võib, aga muidu ei.

Eks doki puhul käibki põhitöö ikkagi montaažilaua taga. Kuhi ülesvõetud materjali ees ja ole lahke, pane sellest nüüd midagi ägedat kokku. Kõik juba ootavad. Siis selgub, et duubleid teha ei saa. Metsaläinud lõike täitsa uuesti filmida ka ei saa. Vaevalt, et keegi läks sõjaväelaste juurde jutuga: „Teate, meil oleks ühte ägedat kaadrit veel vaja, äkki lähete ja lasete enda pihta tulistada või midagi, siis me saame filmida, kuidas teid päästetakse. Või laske midagi õhku. Häid plahvatusi pole sõjast rääkivas filmis kunagi liiga palju.“ No ei võeta jutule. Ja kui sul on ees laeni kõrguv kuhi materjali,

millest läbi närida, võivad teinekord käed jõuetult rüppe vajuda. Perspektiiv läbi vaadata 99 aasta jagu filmitud mudru ei tundu just meeldiv. Nii võivadki filmi jõuda kaadrid, mis on pigem küsitavad. Kui sõdur on ikkagi olude sunnil maoli maas ja kiivrikaamera näitab peaasjalikult pinnast, siis pole pilt ekraanil just teab mis informatiivne. Võimalik, et tegija ise ka mõistab – see või too lõik pole piisavalt äge. Aga kopp on juba piisavalt ees ning tähtajad taovad jalaga vastu ust. Nii löödki lõpuks käega, et ah, küll nad ära kannatavad, pärastpoole tuleb ju naljakoht ja aktsiooni tuleb ja… Las ta jääda.

Mõnes mõttes on film natuke nagu plangu vahelt praost jalgpalli vaatamine. Midagi nagu on näha, vahepeal paistab pall, mõnikord võistlejad ning kui ennast kahest kohast kõveraks väänata ja kaela venitada, näeb ühte väravat. Asi selles, et nõrgema närvikavaga vaataja peale mõeldes on jõledam ja verisem osa sõjast kaadrist eemaldatud. Plahvatused on, tulistamine on, kõik muu on, aga pihtasaamist ennast ei näidata teile mitte. Nii on momendil, mil ameeriklased põrutavad IED otsa, ekraanil mõned segased kaadrid, mingi rahmeldamine, jutuvada ja muud ei midagi. Hiljem näidatakse pirakat auku maa sees ja kogu lugu. Midagi põnevamat näha ei saa. Mõelge ise juurde, kui soovite. Kui ei soovi, jätke see osa vahele. Sest telekast mööduv vanaema võib mõne koledama pildi peale moosisaia kurku tõmmata ja kellele seda jama vaja on. Kogu ettevaatlikkusest hoolimata on film USAs saanud külge märke „R“, mis tähendab, et vanaema põhimõtte­

Näitlejatöid hinnata ei saa, sest näitlejaid ei ole. Vandenõuteoreetikute arvates on muidugi kõik peale nende endi näitlejad, nii filmis kui elus, aga seda teed ei ole minul soovi minna. Ei ole näitlejaid ja ei ole ka žanris tihtilugu viljeldavat pealelugemist. Produtsendid sellise asja üle mõistagi rõõmustavad, sest nii saab hulga raha kokku hoida.

Film liigub enamvähem sujuvalt ja ka võhikule tehakse üsnagi täpselt selgeks, mis nimelt on USA Rahvuskaart, mis asju nad ajavad ja mille tarvis nad üldse olemas on. Kuivõrd Rahvuskaart on meie Kaitseliidule kõige sarnasem sealtmaa organisatsioon, siis ühele kaitseliitlasele võiks „Citizen Soldier“ juba niisamagi huvi pakkuda. Vaatamiseks tasub varuda aega ühtekokku tund ja veel kolmveerand. Jah, täit pilti Rahvuskaardist film ei paku, aga see pole sellisena mõeldudki. Keskendutakse ikkagi ühele konkreetsele üksusele ja kindlale sõjasündmusele Afganistanis. Kõik muu on puhas boonus.

Nii­öelda üldhariduslikus plaanis tasuks film igal juhul ette võtta. Ka juhul, kui teema üldsegi ei kõneta. Olgugi vahepeal natuke igav ja päris kõike, mida näha tahaks, ei näidata, silmaringi laiendamine kulub ikka ära. Ja niimoodi hõlpsa vaevaga teadmisi omandada – miks mitte! Soovitan.

MEiE LuGu LÄÄNE Moodi

PiLK NaiSKoduKaitSE LÄÄNE

riNGKoNNa aJaLuKKu

Kui keegi arvab, et ajalugu on tolmused dokumendid ja elutud ajajooned, siis ei ole ta ilmselt veel lugenud raamatut „Naiskodukaitse Lääne ringkond 1928–1940“, mille on kokku pannud Kaja Lotman. See raamat on kui retk ajas tagasi, kus kohtuvad vaprad naised, tugev kogukonnavaim ning Eesti riigi rahvusliku eneseteadvuse ja koostegutsemise küpsemise aeg. Ning seda kõike serveerituna kaunilt kujundatud köites – tõeliselt väärikas austusavaldus Lääne ringkonna naistele.

Tekst: MIREY RÜTMAN , ajaloolane, Naiskodukaitse Harju ringkonna Kose jaoskond

Lääne ringkonna ajaloo uurimine ei ole olnud sugugi lihtne pähkel. Ringkond ei hõlmanud ainult mandriosa, vaid ka Hiiumaad ja Vormsit, ja kui juba saared mängu tulevad, siis on selge, et kõik ei käinud mööda sirgeid maanteid. Kuidas küll saarlased, hiidlased ja vormsilased ühte raamatusse ära mahtusid? Lisaks segab selgust asjaolu, et tänapäeval on endine Läänemaa jaotunud mitme ringkonna vahel –Rapla, Saare ja Pärnu saavad selle ajaloost kõik endale killukese. Ometi on Lotman suutnud need killud kokku panna niivõrd terviklikuks ja sisukaks tervikuks, et lugedes on tunne, nagu istuksid kuskil Haapsalu kaminatule ees, kuulates vanemate liikmete meenutusi.

Autor märgib, et tegemist ei ole lõpliku uurimistööga, vaid vaheetapiga –kogutud materjalide koondamine ühte kohta loob tugeva vundamendi, millele saab tulevikus edasi ehitada. Aga olgem ausad – see „vaheetapp“ ise on juba muljetavaldav saavutus. Materjal on põhjalikult läbi töötatud ja hästi viida­

„NAISKODUKAITSE LÄÄNE

RINGKOND 1928–1940“

Koostanud: Kaja Lotman 156 lehekülge Kaitseliit

tud, fotod lisavad igale leheküljele elu ja inimlikku mõõdet ning – rõõmude rõõm! – raamatu lõpus on ka nimeregister.

Just see viimane detail rõhutab, kui suur töö on ära tehtud. Eesti Vabariigi aegsete liikmete nimede väljaselgita­

mine ei ole lihtne, eriti kui arvesse võtta nimede eestistamist, abiellumisi, kolimisi ja kadumisi. Ometi on suudetud kindlaks teha koguni 1450 nime – see on tõeline kingitus nii ajaloolastele kui ka järeltulijatele, kes otsivad oma juuri. Iga nimi selles raamatus kannab endas lugu – lugu, mis väärib taas rääkimist.

Lugedes tekib tahtmatult tunne, et tahaks ka ise midagi ära teha. See ongi vist kõige parem kompliment, mida ühe ajalookäsitluse kohta öelda saab – et see ei jäta sind pealtvaatajaks, vaid paneb mõtlema, uurima, tegutsema. Raamat ei ole pelgalt Lääne ringkonna kroonika, vaid inspireeriv eeskuju kõigile teistele ringkondadele: meie lugu on väärt talletamist. Ja keegi ei tee seda paremini kui meie ise.

Seega – kui sa pole veel oma ringkonna ajalooga tegelenud, siis see raamat on justkui sõbralik nügimine õlale: „Vaata, kui äge lugu meil on. Äkki teeks ka midagi?“ Ja kui sa oled juba teel, siis on see kindel kinnitus, et sa pole üksi – me kõik kirjutame üheskoos seda suurt ja mitmekesist Naiskodukaitse lugu.