KARINA-MIRTEL DERVOJED: ALATI KOHAL, ALATI SÜDAMEGA

KARINA-MIRTEL DERVOJED: ALATI KOHAL, ALATI SÜDAMEGA

Aasta kodutütar 2024 Karina-Mirtel Dervojed on särasilmne noor, kes on jõudnud juba palju korda saata. Kõik algas aastal 2015, kui Karina ema nägi, et Pärnus on kodutütarde rühm, ja pani tüdruku sinna kirja.

Tekst: MARTHA PAIMLA , kodutütar

Karina emagi oli olnud kodutütar, mistõttu ta mõtles, kui lahe oleks, kui tema tütar liiguks sama rada. Karina rühmajuhtideks sattusid Aina ja Alar. Esimene aasta oli Karinale raske, kuid rühmajuhid oma vahvate mängude ja ideedega aitasid tal sisse elada ja teistega kokku sulada.

Esimene meeldejäävam mälestus on Karinal ühest algusaja laagrist. Laager korraldati Potsepal ja ühel õhtul oli kavas luuremäng. Noored pidid metsast koti üles leidma. Et kõik oleks põnevam, oli kaasatud ka vastutegevus. Ühel hetkel saigi vastutegevus Karina ja tema tiiva kätte.

Aga Karina pole allaandja tüüp. Sporditüdruk, nagu ta on, pani ta jooksu. Kui ta viimaks arvas, et on pääsenud, ja end väikese puu taha peitis, saadi ta kätte. Muheledes meenutab Karina, et sealtpeale põhjustab vastutegevus talle väikest psüühilist traumat. Kuigi tegelikult polnud hullu midagi, pärast kinninabimist pakuti talle hoopis küpsist ja teed.

KÕIGE MEELDEJÄÄVAM

Järgmine mälupilt pärineb samuti laagrist, kuid paar aastat hilisemast. Oli maakonna laager Tihemetsas ja õppepunktide läbimiseks pandi võistkonnad kokku täiesti suvaliselt. „Kõik olid omavahel suhteliselt võõrad, kuid saime kohe sõpradeks ja naljatasime terve päeva,“ räägib Karina sellesse päeva tagasi vaadates.

Punkte tuli läbida palju, aga Karinale on meelde jäänud üks hetk, mil nad olid jõudnud Allikukivi koobasteni ja neist möödus noorpaar, kes mõlemad suitsetasid, mille peale Karina ütles: „Uuhh!“ Kõigile tundus see sel hetkel nii naljakas, et terve seltskond puhkes laginal naerma. Asja tegi veel naljakamaks, et üks poiss naeris natuke kajaka moodi, igatahes kogu ülejäänud laagriaja piisas sellest sõnast, et kõik naerma pahvataksid. Sellest sai nende rühma sisenali.

Karina kõige meeldejäävam tunnustus on aasta kodutütre tiitel, mille ta sai selle aasta alguses. „See tunne on kirjeldamatu, kui loetakse ette aasta kodutütre tutvustust ja sa näed, kuidas Aina lihtsalt nutab, sest ta teab, et selle tiitli saan mina. Ja see hetk, kui öeldakse mu nimi ning ma sinna ette lähen, see ei lähe mul kunagi meelest,“ lausub Karina. Ta rühm oli väga toetav, rõõmus, uhke ja muidugi täis motivatsiooni, et olla sama hea kui tema.

RAHU, AINULT RAHU

Kodutütre aastatele tagasi vaadates olidki Karina lemmikuteks laagrid ja metsavõistlused. Esialgu pigem laagrid ja hilisematel aastatel pigem võistlused. Just seal sai näidata, milleks ta võimeline on, ja end proovile panna. Eriti viimased võistlused, kus ta teadis oma sõpradega, et need jäävad neile kõigile koos viimaseks. See pani veel rohkem pingutama ja sealt tulid ka need head tulemused.

Kodutütrena õpitu on Karinat aidanud ka kooli- ja tavaelus. Näiteks geograafiatunnis sai ta kaardiõpetusest paremini aru ja oskas teisi aidata. Gümnaasiumis riigikaitsetunnis õnnestus tal oma teadmisi proovile panna viktoriinil Hakk, kus ta saavutas teise koha.

Aga need pole ainsad asjad, mida Kaitseliitu kuulumine õpetab. Üks peamisi oskusi, mida Karina oluliseks peab, on olukordades rahulikuks jäämine ja kindel hoiak, et kõik saab korda, igal olukorral on lahendus. Samuti pole võõrastega suhtlemine talle enam nii keeruline.

JÕUAB PALJU

Ka ajaplaneerimine on üks Karina-Mirteli tugevamaid külgi, tänu millele ta jõudis ja jõuab siiamaani igale poole. Nii suudab ta oma ellu mahutada peale Kaitseliidu veel tegutsemise matemaatika eraõpetajana, lapsehoidjateenuse pakkumise, jalgpallimängu ja jalgpallikohtuniku ameti.

Ent Kaitseliit on ikkagi esimesel kohal. „Patt oleks ju mitte minna, mu rühm on liiga lahe, et seda üle lasta. Mõtlen alati sellele, et Kodutütred saavad kunagi läbi, aga muud asjad siin maailmas mitte,“ arutleb Karina.

Just sõprade pärast üritas ta kohal olla igal pool ja igal ajal. Ajapikku tekkis tal oma sõpruskond, kellega koos võistelda, niisama väljas käia ja kelle pärast loomulikult igal esmaspäeval koondusele tulla. „Üks lahedamaid asju, mis ma oma pundiga olen teinud, oli kindlasti see, kui me läksime pildistama. See oli nii lahe ja pildid olid hiljem veel lahedamad,“ räägib Karina.

Karina julgustab kõiki Kaitseliiduga liituma. See on andnud talle parimad sõbrad kogu eluks, õpetlikke kogemusi, korvitäie uusi teadmisi ja võimaluse panustada Eesti riigikaitsesse.

„Suur pluss on ka see, et see organisatsioon on tasuta, mis tähendab, et igaüks võib meiega ühineda,“ ütleb ta. Veel üks asi, millest ei saa ka Karina mööda vaadata, on uhkustunne, mis sinus tekib, kui saad kusagil olla vormis, nii et inimesed näevad, kustkohast sa tuled ja mida teed.