RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 6 - PÄRNUMAA PIIRKONNA MEREKAITSELIIT

RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 6 - PÄRNUMAA PIIRKONNA MEREKAITSELIIT

Kuigi Kaitseliidu mereüksuste osatähtsus Pärnus ja Pärnumaal tundub olevat marginaalne, väärivad nad siiski meelespidamist. 1939. aastaks oli Pärnu maleva 654 liikmest mereüksuses 72. Kuid nad olid Eesti riigikaitse kindel komponent, kelle struktuur ja arv oli riigikaitsekavades hoolikalt ja vajaduspõhiselt läbi kaalutud.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Seekordne kirjutis keskendub isiksustele, et anda natukenegi aimu, kui erinevad olid kaitseliitlased ja nende saatused. Pärast 1940. aastal alanud hävitustööd ei ole nagunii võimalik saada korralikku dokumentidel põhinevat ülevaadet ei töödest-tegemistest ega ka ujuvvahendeist.

MEHED ON NEED, KES LAEVAD ÜLE MERE VIIVAD

Pärnu kandi Kaitseliidu lugu mere poolt vaadelduna alustan kahest meremehest. Peeter Johann Kask (1892 Pärnu – 1941 Sverdlovsk, VR II/3 ja VR III/3) ja Jaan Juurikas (1887 Jäärja – 1976 Tallinn) said 1918. aasta novembrist täita olulised ülesanded. Mõlemad olid lugupeetud kaptenid, kes olid õppinud meretarkusi Heinaste ja Paldiski merekoolides ja merd kündnud kõigil maailma ookeanidel. Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti nad teenima Vene sõjalaevastikku. Kask teenis Põhja-Jäämerel ka brittide teenistuses, Juurikas Läänemerel. Mõlemad said tormis raskelt vigastada. Kui võim läks enamlaste kätte, tulid nad koju tagasi.

Mereväelipnik Peeter Kask1 alustas 23. veebruaril 1918. aastal nooremohvitserina teenistust Pärnus Eesti rahvusväeosade 2. Eesti jalaväepolgus ja määrati Pärnu sadama komandandiks. Ta oli üks neist, kes koos noorema venna, tollal üliõpilase Oskar Reinholdi ja staabikapten Felix-Johannes Tannebaumiga (1939 Felix Tanner, VR II/3) aitas 24. veebruaril korraldada Pärnus iseseisvuse väljakuulutamise auks manifestatsiooni ehk Eesti esimest sõjaväeparaadi. Enne rongkäiku peeti kõnekoosolek ning hilisem Pärnu linnapea ja poliitik Oskar Kask oli just see, kes heiskas Endla seltsi maja lipuvardasse ainsa kohapeal saada olnud rahvusvärvides lipu, mere- ja kalameeste ühisuse Jahta oma.

Saksa okupatsiooni ajal oldi kodus. Kas ja kuipalju olid nad kaasatud Kaitseliitu ettevalmistava Omakaitse töös, ei ole kindel. Aga tollalgi tundsid kõik kõiki ja meremeestel oli tänu Johan Pitkale omakaitses suur osa.

Novembris määras Eesti Kaitse Liidu juhatus Eesti sadamatesse komandandid, enamasti kohalikud autoriteetsed meremehed, kellele anti oma valdkonnas laialdased volitused. Nad korraldasid sadamate tööd, ujuvvahendite rekvireerimist, rannavalveteenistuse sisseseadmist, lahkuvatelt okupatsioonivõimudelt varade ülevõtmist jne. Jaan Juurikas2 määrati 18. novembril Pärnu sadama komandandiks. Sellel vastutusrikkal ametipostil tegutses ta kogu Vabadussõja aja. Alates 1. veebruarist 1919, kui sõjaolukorrast tulenevalt toimus reorganiseerimine ja kogu riiklik mereasjandus allutati merejõudude juhatajale Pitkale, nimetati Kaitseliidu komandandid sadamate valitsuse sadamakapteniteks. 1. märtsist 1920 suunati Juurikas Narva.

18. novembrist asus teenistusse ka Peeter Kask. Tema määrati samal päeval Saksa mereväe sadamakomandandilt üle võetud suurtükilaeva Bobr komandöriks. Laeva päevaraamatusse on 18. novembril kell 10.30 teinud esimese sissekande vahiülem kapten Konstantin Karl Jõgis (1887 Karja –1971 Stanford. Hiljem sai temast Viru maleva mereüksuste pealik): „Tallinna Rannakindluste Kaitse Valitsuse ettekirjutuse põhjal võttis Eesti mereväe lipnik Peeter Kask Tallinna sadama komandandilt kergeristleja „Bobri“ vastu. Eesti plagu sai ülestõmmatud ja kaitseliidu mehed vahti pandud. Kell 16.00 sai plagu maha lastud.“

Kaitseliidu Tallinna ranna kindluse piirkonna ülem kapten Konrad Rotschildi korraldusega muudeti „vastu tulles meremeeste soovidele“ 26. novembrist laeva nimi Lembituks.3 Samal päeval andis Kask laeva üle uuele komandörile ja ta suunati teenima mereväe jaoskonda tõlgiks, arvestades tema kogemusi Briti mereväelastega suhtlemisel.

LAEV PÄRNUMAA KAITSELIIDULE

Vabadussõja ajal oli laev Pärnumaa Kaitseliidule hädavajalik. Heinaste ja naaberpiirkondade olukorra normaliseerimiseks oli väga vaja seada Pärnu ja Heinaste vahel sisse laevaühendus toidumoona, posti, reisijate, mobiliseeritavate ja kauba veoks. Maitsi ühenduse pidamine selle piirkonnaga oli väga vaevaline. Selleks aluseks sai kaubamajale Hans Diedrich Schmidt 1900. aastal Hollandis Delfzijlis ehitatud pukser Valter, millel pikkust 17,3 m ja masinate võimsust 220 hj. Sõjaolukorras võeti ta Kaitseliidu teenistusse 17. detsembrist 1918.

10. aprillist 1919 anti rekvireeritud laev kasutada Pärnu kaitsepataljonile. Kohalik rahvaväe komisjon saatis pärnakatest meeskonna – kapten Kristjan Lorentsi, mehaaniku, kaks tekimeest ja kaks kütjat – pataljoni merejaoskonda. 12. juulil kinnitati otse 9. jalaväepolgu ülema alluvuses olnud auriku koosseisud, lisaks eelmistele kapteni abi, kaks masinisti, kaks kütja abi, (hädaga köeti nimelt puudega), 18 reameest, kirjutaja, varahoidja ja söögikeetja. 24. juulist anti Valter Kaitseliidu Pärnu osakonna ülema käsutada ühenduse pidamiseks Heinaste, iseäranis Kihnu saare, Orajõe ja Pootsi rannaga. 31. oktoobril koostas komisjon, mille esimeheks oli Jaan Juurikas, vastavalt sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri korraldusele akti laeva ülevõtmiseks merejõudude koosseisu. See anti Pärnu sadama käsutusse, ekspluatatsiooni- ja meeskonnakulud pidid jääma 3. diviisi tagavarapataljoni kanda.

MEREÜKSUSTE MOODUSTAMINE 1933. AASTAST

Pärnu piirkonna malevate juurde hakati mererühmi moodustama alates 1933. aastast.

Esmakordselt oli küsimus arutusel kevadel Pärnu maleva aastakoosolekul. Osalejad küll pooldasid kohapeal mererühma asutamist, kuid samas kalduti kahtlema, kas maleva aineline olukord võimaldaks tehnilise varustuse muretsemiseks suuremaid summasid eraldada.

Detsembri lõpus jõudis Pärnusse ja Häädemeestele Kaitseliidu peastaapi komandeeritud ja energiliselt mereüksuste loomist korraldama asunud kaptenleitnant Rudolf Gildemann (al 1935 Enno Sinivee, 1894 Paldiski – 1954 Cardiff, VR I/3), et olukorraga tutvuda. Organiseerimine usaldati kriminaalkomissar Juhan-Voldemar Vaule (1891 Võnnu – 1942 Sverdlovsk), 1932. aastal Haapsalust Pärnu kolinud aktiivsele kaitseliitlasele, kes oli ka Jahtklubi kommodoor.

1934. aasta alguseks oli rühmas 85 kaitseliitlast. Mereüksuste pealikuks saigi Juhan Vau ja maleva rajoonipealikuks Juhan Rautsma.

Alustati liikmete vastuvõtu, teoreetilise õppetöö ja sobivate ujuvvahendite väljaselgitamisega. Sõjaolukorras arvestati luure- ja sideteenistuse korraldamiseks vaja minevat 12 mootorpaati, Pärnu traaler-veeskjate salgale 6 mootorvõi aurupaati, millega suudetaks kontrollida Pärnu lahe laevateid ja vajadusel need sulgeda. Mererühm oli saanud populaarseks ja „vormi kauniduse tõttu on hakatud juba neid muretsema.“

Pärast teoreetilise ettevalmistuse lõppu algas suvel praktiline tegevus. 29. aprillil tehti 13 mehega esimene õppesõit sadama mootorpaadiga Manija saarele tuletornile varustust viima.

15. juunil sõideti välja mereväe miinitraaleritega Kalev ja Olev, üldjuhiks kaptenleitnant Gildemann. Esimene 40meheline grupp sõitis välja kell 8 hommikul. Kuna tegu oli reedese päevaga, ei olnud kõigil võimalik töölt ära tulla, teise grupi õppus algas kell 18. Õppustel võeti praktiliselt läbi kõik talvel teoreetiliselt õpitud alad: miinide veeskamine, traalimine, sidepidamine, navigeerimine jne. Pärast oli rühma liikmetel koosviibimine õppuste juhtidega. Diplomaatiline Gildemann kiitis Pärnu üksust üheks merekaitseliidu paremaks, ka selle varustatust õppevahenditega, mille kohalik Pärnu Päevaleht leht suure pealkirjaga all välja tõi.

Järgmistel suvedel viidi õppusi läbi merelaevastiku divisjoni suurtükilaeval Sulev, traaler-veeskjatel Ristna ja Suurop, traaleril Vaindlo. Praktiliselt igal aastal käis Pärnus ka mereüksuste pealik Jaen Klaar, kes pidas kohapeal loenguid ja käis laevadega merel kaasas. 1936. aasta juuli lõpus oli ta navigatsiooniala merekaitseliitlastele korraldatud viie- kuni 20brutoregistertonniste laevade juhtimisõiguste saamise kursuste eksamikomisjonis ja oli ka ujumisvõistluse kohtunikuks. Viimased loengud jõudis ta pidada koos kaptenmajor Kusti Sääsega (ka Gustav, 1894 Pihtla –1980 Enskede) 8.–10. aprillini 1940.

Algusest peale oli pakiliseks ülesandeks mootorpaadi soetamine, milleks hakati ka raha koguma. Esialgu loodeti omandada mõni konfiskeeritud võimsa mootoriga salapiirituspaat. 1936. aastal kinkis mereüksustele aluse kohalik metallitööstur Reinhold Aleksander Georg Stryck. See u 8meetrine mootorpaat remonditi, relvastati ja ehitati kajut, et saaks peale võtta kuni 20 inimest. Laupäeval, 20. juunil 1936 toimus Vallikraavi suudmes pidulik lipu heiskamise tseremoonia. Merekaitseliitlased olid kõik vormis. Õhtuse esmareisi tegid kaasa paljud teised pärnakate paadid. Sestpeale sai oma mootorpaadiga välja sõitmine harjumuspäraseks, kasvõi laskeharjutustele Papiniidu laskerajale.

KIIDUVÄÄRT ALGUS

1935. aastal ülemjuhataja Johan Laidoneri kinnitatud struktuurimuudatustes täpsustati Pärnu merekaitseliidu tegevuspiirkonda, mis ulatus Orissaare-Selglaiu (Varbla kandis) paralleelist Läti piirini, hõlmates ka Ruhnu saart. Rajooni juhatus jäi Pärnusse, rannikul nähti ette rakendada töhe Sõmeri, Kihnu, Pärnu ja Häädemeeste sidepostid, ujuvvahenditest tuli arvestada 12 valvepaadi ja 6 traalerveeskjaga.

1935. aasta lõpul võidi uhkust tunda selle üle, et Pärnu maleva merekaitseliidu rühm oli alustanud kogu riigi üksustest kõige tegusamana. Korraldatud oli 56 õppust, millest liikmed olid osa võtnud 1033 korda. Võrdluseks: 1939 oli vaid neli õppust, osa võttis 28 meest.

Aastail 1938–1939 korraldati Pärnumaa maleva mereüksuste struktuur järjekordselt ümber.

1. jaanuarist 1938 määrati maleva mereüksuste pealikuks kaptenleitnant Eustatius Miido (1893 Seli –1978 Seli, VR II/3); Venemaa Sevurallagist Sosval õnnestus tal eluga pääseda.

Mereühmad koondati Audru ja Häädemeeste meredivisjonideks. Audru alla läksid Liu, Seliste, Tõstamaa ja Kihnu üksused. Häädemeeste malevkonna meredivisjon asutati eksterritoriaalse üksusena alluvusega otse malevkonna pealikule. Lisaks varem Häädemeeste 1. kompanii koosseisus olnud mererühmale viidi sinna üle ka Orajõe oma ja Kabli sidepost.

22. oktoobril 1938 kinnitas kindralmajor Johannes Orasmaa (1890–1943, VR I/2, I/3) Kaitseliidu tegevuskava õppeperioodiks 1.12.1938 – 30.11.1939. Talveperioodi vältel tuli erilist tähelepanu pöörata miiniõppustele, millest kohustati osa võtma kõiki vastavatele kohtadele määratuid vähemalt 20 tundi. Sama mahuga tuli viia läbi lõhkesalkade ja mehaanikakoolitused. Pearõhk pidi olema mootorite materiaalosal: nende hooldamine sõidu ajal ja remontimine. Talvel tuli täiendada ka varustust. Pidi täiendama navigatsioonivarustust, et saaks võimalikuks kompasside deviatsiooni hävitamine, ning tagada, et igal paadil oleksid kaarditöö tegemiseks normaalsed tingimused. Sidepostid pidi varustama

täieliku komplekti signaalimisvahenditega, nagu oli nõutav 1937. aastal kinnitatud mereside eeskirjades. Näiteks pidi iga signalisti kohta olema üks komplekt semaforilippe. Igale traaler-veeskjate üksusele oli vaja kolm õppe-kalamiini, kaks kergtraali ja kaks traalvintsi. Kaitseliidu traaler-veeskjatele pidi paigaldama veeskamise seadeldised (miinirelsid) ja kergetraali vintsi. Seda võimalusel ka eraomanduses olevatele alustele. Materiaalosa täiendamist loeti nii oluliseks, et peastaap lubas aidata oma vahenditest.

Praktilise väljaõppe süvendamiseks plaanis peastaap suveperioodil korraldada koondõppused: maist juulini üks taktikaõppus kõigi üksuste ujuvvahendite, sidepostide ja lõhkesalkade meeskondadele. Pärnu ja Pärnumaa mereüksuste kõigi erialade pealike õppus planeeriti 17. ja 18. juunile. Ajavahemikus juulist oktoobrini tuli Pärnu lahel viia läbi koondõppus Pärnu, Tõstamaa, Liu, Kihnu, Häädemeeste ja Ikla mereüksustele koos Lääne maleva Orissaare sidepostiga. Hoiatati, et rajooniõppust ei venitataks pikemaks kui 36 tundi.

28. jaanuaril 1940 saatis mereüksuste jaoskonna pealik kaptenmajor Jaen Klaar malevate pealikele kirja, milles andis teada, et erakorraliste aegade tõttu ei korralda peastaap merekaitseliitlastele ei talvel ega suvel üldõppusi. Sellest hoolimata soovitas ta kitsamates ringides õppusi jätkata ja teoreetiliste teadmiste omandamiseks lugeda „Merekaitseliitlase käsiraamatut“. Häädemeeste malevkonna pealik leitnant Elmar Toomingas (1905 Tammiste –1949, langes metsavennana punkrilahingus) jõudis 5. mail korraldada oma malevkonnas lahinguväljaõppe ja patrullvõistlused. Iga kompanii ja meredivisjon pidid välja panema ühe 8mehelise jao ja 4mehelise patrulli. Kogunemise ja staabi asukohaks oli meredivisjoni pealiku Jüri Jürgensoni Kura talu Jaagupis.

Ainsa tõsisema ettevõtmisena oli augustikuusse kavandatud järjekordne üleriigiline signalistide võistlus. Aga selleks ajaks oli Kaitseliit juba likvideeritud ja J. Klaar koos kaaslastega NSVL mereväelaste poolt röövitud.

1930. AASTATE MÄRKIMISVÄÄRSED TEGIJAD

Kapten Juhan Rautsma (1887 Tallinn – 1942 Sevurllag Sosva, kuni 1935 Johann Rautsmann, VR III/3) jõudis enne 13. novembril 1918 Tallinna sadama eriülesannetega ametnikuna ja hiljem sadamakapteni abina teenistusse asumist seilata paar tiiru ümber maailma ning teenida Vene sõjalaevastikus, kust oli komandeeritud teenima Briti allveelaevadele tõlgiks ja sideohvitseriks ning Petrogradi Briti saatkonda käsundusametnikuks. 1924. aasta mais alustas ta Pärnu sadamakapteni ametis.

Rautsma oli agar seltsielus osaleja. Ta korraldas merekaitseliidu ja mereskautide tegevust, oli Meremeeste Kodu, Meremuuseumi, Pärnu Kaptenite Seltsi asutaja ja Endla seltsi liige. Ja loomulikult 1937. aasta 5. ja 6. juuni üleriigilise merenduspäeva Pärnu korralduskomitee esimees. Nagu 1918. aastalgi, koguneti pidukõnesid kuulama Endla ette. Jumalateenistused olid Pärnus ning rannaäärseis kirikuis Kablis, Tahkurannas, Häädemeestel ja Tõstamaal. Aga ta oli sunnitud nentima, et merendusentusiasm oli Pärnust suures osas kadunud. Tögamisi võiks lisada, et 1935. aastal sai ta suveprintsi adjutandi austava tiitli. Vend Balduin Heinrich (s 1885) oli üks Eesti skaudiliikumise eestvedaja.

Mereüksuse majanduspealik, kolmanda põlve õlletööstur ja harrastusarheoloog Eduard Gustav Bliebernicht (1902 Pärnu – 1943 Ulm) võttis Saksa gümnaasiumi õpilasena vabatahtlikult osa Vabadussõjast kooliõpilaste roodus. Ta oli aktiivne skautmaster ning komponeeris Pärnu malevale marsi ja valsi.

Üks nutikamaid mehi oli ilmselt maleva mereüksuste sidepealik Nikolai Staroy (Taido Kaldre, 1903–1970), kel oli Pärnus raadio- ja elektrotehnika ettevõte. Ta oli konstrueerinud helksidejaama, kantavaid väli-raadioaparaate ja raadiojaamu. Esmakordselt tutvustas ta neid 1933 Antsla manöövrite ajal, seejärel nii side- kui ka merekaitseliidu pealike kursustel. Kuna need osutusid praktilisteks ja odavamateks kui väljamaised, otsustati hakata neid kasutama kõikides kaitseliidu üksustes. Temal õnnestus kaduda Virumaa põlevkivikaevandustesse, kus ta jätkas usinalt edasi nokitsemist ja esitas kümneid ratsionaliseerimisettepanekuid.

MÕNI SÕNA RUHNUST, MIS IKKA OTSAPIDI PÄRNUGA SEOTUD OLNUD

Sõdadevahelisel ajal oli Ruhnus mereside post, vanemaks mereväeohvitser. Tema oli kohapeal ainus riigivõimu esindaja, täites lisaks tuletorni ülevaataja, konstaabli, piirivalve-, tolli-, metsa-, postiagentuuri, raadiojaama, ilmajaama ja garnisoniülema ning sadamakapteni kohustusi ja oli veel ka vallavalitsuse asjaajaja. Pole siis ime, et selle ameti pidajaid rahvasuus Ruhnu kuningateks hüüti.

1922–1928 oli ses ametis kaugsõidukapten nooremleitnant Arseni Brakmann (1891 Võiste, hukkunud 1940 Põhjamerel Saksa allveelaeva torpedeeritud Norra laeval). 18. novembril 1918 oli ta vabatahtlikult astunud Kaitseliitu ning saadeti kodukanti Heinaste sadamas, Häädemeeste ja Tahkuranna valdades riigivarasid arvele võtma. 3. detsembrist liikus temagi Lembitule.

Tema järglane vanemleitnant Villem Karineem (kuni 1935 Vilhelm Granfeldt; 1895 Vainopea – 1982 Norrköping, VR II/3) lõpetas Narva merekooli, sai Vene sõjalaevastikus mitšmaniks ja asus 21. novembrist teenistusse Lembitule. Tema oli tuletorni ülevaataja ja postivanem 1940. aastani. 13. jaanuaril 1931 kinnitati ta Kuressaare I malevkonna Ruhnu iseseiseva rühma pealikuks. 1. jaanuarist 1937 sai temast Kuressaare mererajooni Ruhnu luurerühma pealik ja 1938 mereüksuste pealik. Kui Brakmannil olid alatihti mingid jamad, siis Karineem ja tema pere olid ruhnlaste seas austatud ja armastatud.

Pärnu rajooni mereüksuste kavandamisel arvestati ka ruhnlastega, aga nad jäid lõpuni Saaremaa maleva alla. Ka 1938. aasta õppust Ruhnu rajoonis pidi juhtima Saaremaa maleva pealik, sellest osa võtma Ruhnu mereüksused ja saare garnison. Garnisonis teenisid aega Ruhnu noormehed, keda saarelt välja ei saadetud. Ruhnu mererühmas olid Saaremaa maleva ühed parimad laskurid – eks nad olid hülgejahil teravat silma ja kindlat kätt harjutanud. 1937. aastal oli rühmal 32 liiget, neli luurepaati (igas 3 meest), igale ka varumeeskond.

SUMBUURSED 1990. AASTAD

Eesti merekaitse taasloomise algusaastatest ja merekaitseliidust rääkides ei saa mööda minna faktist, et 1. juunist 1992 taasloodi esimene merekaitseliidu üksus just Pärnumaa malevas. Selle initsiaatoriks oli Eesti riigile murrangulistel aegadel, aastatel 1992–1993 malevat juhtinud Peeter Müürsoo4. Tema südameasjaks olid merekaitseüksused. 1992 oli liikmeid registreeritud 70, 1993 juba 161. Üksuste ülesanded ja õppeprogrammid olid kirja pandud ja kinnitatud märtsis 1992, samuti arvestused relvastuse ja varustuse vajaduse kohta.

Kümmekonna aasta eest jutustas Peeter Müürsoo mulle Kaitseliidu esimesest mereoperatsioonist, millega seotu on põnevam kui keskmine triller.5

24. aprillil 1992 tegi Kaitseliidu keskkogu Pärnumaa maleva juhtkonnale ettepaneku hõivata tollal Miiduranna sadamas seisnud kaks endist Vene piirivalve patrullkaatrit, mis olid Ülemnõukogu otsusega kuulutatud Eesti riigi omandiks. 1992. aasta 8. juuni hommikul kell 6 alustati operatsiooniga, kus osalesid Pärnu-, Lääne- ja Tartumaa relvastatud kaitseliitlased, mereoperatsiooni juhtis Hiiumaa malevkonna pealik Ülo Tuisk.

Hoolimata igasugustest vahejuhtumitest pukseeriti üks kaatritest õhtuks Rohukülla, järgmisel päeval pandi teise otsad Orjakus kinni. Võidi nentida, et „operatsioon Kaater on lõppenud õnnelikult“. Edgariks ristitud alus jõudis mõneks ajaks Pullapääle, kus seda hakkasid valvama kaitseliitlased. Erika (hilisem Grif) kügeles Orjakus.

Müürsoo hakkas asju ajama, et tuua Erika Pärnusse. 1993. aasta mais esitas ta taotluse laevale sadamas kaikoha saamiseks. Linnavalitsus oli nõus tingimusel, et kaitsejõudude peastaap toetab. Laev toodigi Pärnusse ja hakati seda remontima.

Pärast Läänemaa vabatahtlike jäägrikompanii6 kriisi 1993. aasta juunis ja sellele järgnenud kaadrivahetusi Kaitseliidus otsustati kaatrid lõplikult anda kaitsejõudude peastaabi 7. (mere)osakonna käsutusse.

29. novembrist määrati Grifile teenistusse esimene kaitseväelane, 9. märtsist 1994 arvati laev remondi ajaks Pärnu üksiku jalaväekompanii koosseisu, mais pukseeris mereväe abilaev Ahti aluse Tallinna piirivalve süstasadamasse. Ametlikult vormistati kaatrite mereväele üleandmine

Kaitseliidu ülema Johannes Kerdi käskkirjaga 14. juunist 1994.

Lõpuks tsiteerigem 18. augustil 1993 Pärnumaa maleva pealiku kaitseministeeriumile saadetud taotlust: „Mereüksuse Ruhnu rühm võttis oma valve alla saarel asunud kasarmud, et ei lõhutaks ega tassitaks laiali meie riigile kuuluvat vara, mis on vajalik Edela-Eesti mere jälgimise ja kaitsesüsteemide väljaarendamiseks. Taotleme nimetatud objekti üleandmist EKL Pärnumaa malevale, kuna praegu paikneb kasarmutes Ruhnu rühma staap ja hakatakse looma raadioside keskust.“

Pärnakate kokkupõrkeid merel marodööritsevate ja meremärke rikkuda püüdvate Vene sõjaväelastega on ajakirjanduses mitmel puhul kajastatud.

VIITED:

1 Vt ka: Peedu Sammalsoo. Unarusse jäänud nimed. Peeter Kask. Meremees nr 1, 2006.

2 Peedu Sammalsoo. Unarusse jäänud nimed. Jaan­August Juurikas. Meremees nr 3 ja 4, 2005.

3 Suurtükilaevalt Lembit on „läbi käinud“ praktiliselt kõik artiklis mainitud meremehed, välja arvatud kaks sadamakaptenit.

4 Eksiilvalitsus andis auastmeks kaptenleitnant, mereväes Ahti komandörina teenis ta vanemveeblina.

5 Üht­teist sellest on kirjas kogumikus Jälle kakskümmend aastat Mereväge. Ülevaateid ja meenutusi. Esimene raamat. Tartu, 2014. Koostanud Kalev Konso, Reet Naber. Lk 22–26.

6 Algselt nimetati seda ka merejalaväe kompaniiks.

ALLIKAD:

Artikli materjal on kokku nokitsetud Rahvusarhiivi fondidest ERA. 2, 73, 527, 639, 642, 680, 811, 1091, 1555, 3583 ja 4127, kaitsejõudude peastaabi arhiivist, malevate teatajatest, ajakirjandusest ja kogumikust „100 aastat Kaitseliitu Pärnumaal: 1918–2018“, Pärnu 2019.