MARGID SÕJAS - DEMOBILISATSIOONI EI PAISTA

MARGID SÕJAS - DEMOBILISATSIOONI EI PAISTA

Postmark järgneb lipule – see väike talisman, mis saadab kirju üle seitsme mere, hoiab sõjaajal elus sidet rindelolijate ja koduste vahel. Alates 19. sajandist on margid olnud vaiksed tunnistajad, mis ka lahingute keskel talletavad sõnumeid, ajalugu ja igapäevaelu. Ka tänapäeval, Vene-Ukraina sõjas, on nad jätkuvalt rivis – mitte postikotis, vaid narratiivide rindel, relvastatud sümbolite ja loosungitega. Nende demobilisatsiooni horisondil ei paista.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

ui lõunaosariigid 1860. aastate alguses Ameerika Ühendriikide liidust eraldusid, jäi nende postkontoritesse alles tuhandete dollarite väärtuses kehtivaid USA postmarke. Põhjaosariikides tekkis kartus, et neid vaenlasele jäänud marke võidakse smugeldada üle rindejoone tagasi Põhja ja kasutada nende müügist saadud tulu Konföderatsiooni sõjamasina rahastamiseks. Tuvastatud riskil oli enam tahke kui majanduslik pool – sellest oli saamas ka usalduse ja kontrolli küsimus, sest postmargid olid alates nende käibelevõtust Suurbritannias 1840. aastal kiiresti kujunenud poliitiliseks tööriistaks ja võimu üheks sümboliks.

Riski maandamiseks otsustasid põhjaosariigid kõik enne sõda kehtinud USA margid kehtetuks tunnistada. Radikaalne lahendus osutus tõhusaks ning mõne kuu jooksul ilmusid täiesti uued margid, mille kujundus ja turvaelemendid erinesid selgelt varasematest, ent see eeldas postitöötajate koolitamist, et vanu marke ja võltsinguid tuvastada.

Kogu protsessi keskmes olid, nagu sõjaski, logistika, reeglid ja käsuahel – igas postkontoris kehtestati kuni nädalane periood, mille jooksul said kodanikud oma vanad margid uute vastu vahetada ning pärast tähtaja möödumist ei aktsepteeritud vanu marke enam postiteenuste eest tasumisel. Tänapäeval pole see periood

margikogujate seas tähelepanuväärne mitte ainult haruldaste markide pärast, vaid ka tänu lugudele, mida need koos kirjade sisuga räägivad. Näiteks leidub kirju, mis on saadetud vahetult enne sõja algust, kasutades veel vanu 10sendiseid marke. Teised, juba kodusõjaaegsed, kannavad uue kujundusega 10sendist marki. Nende erinevused võivad olla silmale esmapilgul märkamatud (nt nominaali või mõne elemendi kujundus), kuid nende tähendus mõlemas Ameerikas oli põhimõtteline.

Olgugi, et Ameerika kodusõda seostub enamikule meist vaid orjanduse, lahingute ja strateegiliste manöövritega, toimusid selle varjus tagalas ka teistsugused, igapäevased ja süsteemsed muudatused, mis olid nii ulatuslikud, et isegi iga postitöötaja pidi panustama tavalise postmargi muutmisesse riikliku kontrolli ja lojaalsuse tagamise tööriistaks kodumaa kaitsel. Selles valguses ei olnud postmark enam maksevahendina kasutatud värviline liimiga paberitükk, vaid oli saanud sõja osaks– pehmeks, ent jõuliseks.

FILATEELIA SÕJA TEENISTUSES

Vaatamata 20. sajandi lõpus lahvatanud digirevolutsioonile on moodne infosõda ja küberrünnakute oht teinud postmargist ootamatult vastupidava ja turvalise suhtlusvormi. Nimelt ei saa seda häkkida ja lihtsaadetise jälitamine osutub sageli keerukamaks kui andmete kopeerimine mõne riigiasutuse arvutivõrgust. Siiski on ka kirjal omad haavatavused: aeglus ja valedesse kätesse sattumine on vaid mõned neist, kiri pole ka digitaalne ega igavene. Seevastu sõduri jaoks on kiri tähistanud alati erilist sidet kodustega ja olnud vaimse vastupidavuse tugisambaks.

Iga koguja teab, et eriti rindel oli marke säilitada pigem keeruline või neid lihtsalt ei pruukinud saadaval olla, mistõttu kasutati sageli ka „sõdurikirja“. Sel puhul piisas, kui ümbrikule löödi templiga või kirjutati käsitsi „sõdurikiri“ koos saatja nime, auastme ja üksusega. Sellise kirja saatmise eest ei pidanud tasuma saatja, kulu jäi saaja kanda ning lahendus võimaldas jätkata suhtlemist ka kõige raskemates oludes. See praktika on jäänud maailmasõdade ajastusse. Tänapäeval on nutiseadmed ja vahetu suhtlus oluliselt mugavam, kuid sõjatingimustes ka surmavalt ohtlik teenus. Võrku ühendatud nutiseade võib paljastada asukoha reaalajas, võimaldada vastasel täpselt sihtida ning muuta sind haavatavaks küberrünnakutele ja jälgimisele, mis omakorda annab vastasele võimaluse koguda luureandmeid ja levitada valeinfot.

Teisalt saab valeinfot, samuti valusat infot, levitada ka kirja teel, näiteks postmargi abil, nii et kirja sisu jääb puutumatuks. Kui mõtleme viimastele sõja-aastatele Ukrainas, siis on seda praktiseerinud mõlemad pooled ning Ukraina 2022. aasta postmark1 ühe liiga julgeks läinud raketiristleja põhjalaskmisest on vaid üks näide paljudest.

Venemaa on jäänud truuks sõjanduse, võidukujundite ja russismi ülistamise teemadele, ehkki on ka silmapaistvaid erandeid. Nimelt on sõja varjus välja andnud oma „marke“A isehakanud Luganski Rahvavabariik (vene k Луганская Народная Республика, ЛНР) ja Donetski Rahvavabariik (vene k Донецкая Народная

Mark on igale rahvusvaheliselt tunnustamata moodustisele oluline odavaim viis esitleda end suveräänsena – esiteks saab see miniatuurse iseseisvusdeklaratsioonina levida üle kontrolljoone ja teisalt annab selle olemasolu märku poliitilisest enesemääratlusest ja riikluspretensioonist.

See on materjal, mille peale saab laduda elujõulist pseudonarratiivi, millega lisaks Ukraina trollimisele vastaspoolt süstemaatiliselt vaidlustada ja seda tehes teenida ka kena kopika inetute asjade rahastamiseks.

Kuid mõned margid võivad jätta ka heas mõttes petliku mulje, nagu oleksid nad pärit mõnest teisest riigist, ent kannavad tegelikult hoopis sügavamat, sihilikult mitmetasandilist tähendust.

Näiteks postmark, mis esmapilgul tundub olevat Hollandi päritolu – tänu serval olevatele suurtähtedele ja Hollandi trikoloorile – pärineb tegelikult 1943. aasta Ühendriikide „Ülejoostud riikide“ seeriast2, mille iga mark kujutas okupeeritud Euroopa riiki ja kandis lootuse sõnumit.

Margiseeria idee pärines president Franklin D. Rooseveltilt, kes nägi filateelias võimalust toetuse avaldamiseks ja rahvusliku sõnumi levitamiseks. Nii ei olnud need margid pelgalt postimakse-, vaid ka propagandavahendid – sümboolsed žestid, mis agressori suunal edastasid rahvusvaheliselt poliitilist seisukohta.

Visuaalses keeles anti mõista, et liitlased toetavad okupeeritud rahvaid, tulevad ühel heal päeval neid vabastama ega kavatse neid seejärel ise valitseda. Seega võib lihtne postmark olla korraga petlik ja sügavalt tähendusrikas.

(Z-)MARGID KUI IDEOLOOGIARELVAD

On ka vastupidiseid näiteid, kus postmarkidest saavad koos riiki tunginud vaenuväega okupatsioonisümbolid, ehkki tehniliselt asendavad need vallutatud riigi postimaksevahendeid. Viimaseid kimbutab konflikti algfaasis sageli kehv logistika ja kiirlahenduseks on ületrükk enne uute markide väljaandmist, mis edastavad juba „õigeid“ sõnumeid seeria formeeringutes. Näide pärineb natside agressioonist 1938. aasta Tšehhoslovakkias, kus mark esmalt mõnitab tšehhe ületrükiga „Oleme vabad!“ (saksa k Wir sind frei!)3 ja aasta hiljem tühistab terve riigi identiteedi, asendades selle nime Böömi- ja Määrimaaga4. Ka Eesti (postmargid) on seda kogenud.

Kuid on ka teistsuguseid marke, mis on loomult palju agressiivsemad. Näiteks 2022. aasta aprillis ilmus Luganski Rahvavabariigis väljaanne pealkirjaga „#OmasidMeEiJäta!“ (vene k #СвоихНеБросаем!), mis oli pühendatud sõjalise erioperatsiooni ülistamisele5.

Tegemist ei ole tavapärase väljaandega, vaid ideoloogilise propaganda tööriistaga, kus valget Z-sümbolit kamuflaaži taustal ümbritsevad lahingutehnika ja õhudessantväelased, millele lisanduvad sõjategevust õigustavad ja populariseerivad loosungid, nagu „Võidu eest!“ (vene k Zа победу!), „Tõde annab jõu!“ (vene k Сила V правде!) ja „Meie ei alustanud seda sõda, aga meie peame selle lõpetama…“ (vene k Не мы начали эту войну, но нам её Zаканчивать…). Seda kõike saadab narratiiv, et tegemist on vaid 77 rubla maksva autentse margiplokiga, mis on pühendatud Donbassi „vabastamisele“, justkui oleks Venemaa reageerimas Ukraina agressioonile ning tegutsemas kaitsepositsioonilt. Tegelikkuses peegeldab väljaanne väga sihipärast katset kujundada avalikku arvamust, normaliseerida sõjalist okupatsiooni ning vormida ajaloolist mälu.

Tegemist on filateelia kaudu aeglaselt argiellu leviva visuaalse propagandavahendiga, osaga laiemast ideoloogilisest mobilisatsioonist, kus sümbolite abil ei võidelda mitte üksnes territooriumide, vaid ka tähenduste, ajaloonägemuste ja identiteetide pärast.

Siinkohal meenutagem kontrasti nt Ameerika toetusmarkidega, mille kaudu väljendati sõjaajal lootust, solidaarsust okupeeritud rahvastega. Z-toode seevastu visualiseerib vallutust, jõudu ja kontrolli, olles osa infomanipulatsioonist, milles pealtnäha neutraalne ese nagu postmark muudetakse sõjarelvaks.

Ka postmark on tõejärgse infokeskkonna üks sümptomeid, kus iga sümbol, pilt ja loosung osaleb aktiivselt lahingus narratiivide, meelsuse ja tulevikunägemuste üle.

MILITAARSED MARGID

Ideoloogia ei pea markidel väljenduma tingimata jõulise või agressiivse visuaali kaudu – ka sõjandust saab esitada väärika ja inimliku nurga alt. Lääne filateelias on militaarteemalised margid sageli pühendatud mälestamisele, austusele ja rahvusliku mälu hoidmisele, kuid nende kaudu on vahendatud ka keerukamaid poliitilisi hoiakuid ja väärtusi.

Traditsioonilised armeepostimargid täitsid algselt selgelt praktilist funktsiooni – võimaldada rindel viibivatele sõduritele sidepidamist –, ent ajapikku on militaarmotiivide kandepind laienenud.

Paljud margiseeriad pole kujundatud mitte üksnes informatiivse või tunnustava eesmärgiga, vaid ka rahvusliku enesetunnetuse kinnistamiseks, heroismi rõhutamiseks või sõjalise võimsuse toonitamiseks.

Nende seas eristuvad poliitiliselt laetud margid, mille abil on õigustatud sõjalisi samme, kujundatud meelsust ja edastatud sihiteadlikke sõnumeid. Nii on postmark muutunud lihtsast sidevahendist potentsiaalseks ideoloogiliseks tööriistaks – väikeseformaadiliseks propagandapinnaks, mis levib märkamatult, kuid mõjusalt.

Näiteks 1967. aastal ilmus Belgias uus 1,50-frangine postmark, millel kujutati kuningas Baudouini sõjaväevormis6. Kuigi sama mark ilmus esimest korda 1953. aastal ja oli mõeldud tsiviilkasutuseks7, oli nüüdne suunatud relvajõududele. Erinevus ilmnes margi vasakus alanurgas, kuhu oli kujundusele lisatud valge ovaal koos suure M-tähega (Belgia armeeposti tähis).

Sedasorti margid võimaldasid sõduritel paljudes riikides saata kirju kas soodustingimustel või tasuta ning visuaalne eristus lihtsustas nende käsitlemist posti- ja armeelogistikas. Kuninga kujutamine sõjaväevormis lisas margile ametlikust kaugemale ulatuva mõõtme – riigipea ei olnud pelgalt sümbol, vaid teda kujutati kui üht sõduritest, rõhutades riigi hoolivust ja sidet teenistuses viibijatega.

Isegi väikese formaadiga mark võis seega kanda märkimisväärset sümboolset ja moraalset tähendust. See on praktiline näide sellest, kuidas tsiviilpostisüsteem kohandati sõjaliste struktuuride vajadustele, võimaldades soodsat sidepidamist ajal, mil polnud mobiiltelefone ega internetti. Sellised margid ei toiminud ainult saatemaksu kinnitusena, vaid aitasid säilitada sidet, moraali ja kuuluvustunnet – ka mobilisatsiooni või uue sõja tingimustes.

MILITAARAJAKIRI POSTMARGIL ON HARULDANE NÄHTUS

Kui armeeposti marke antakse välja üsna harva, siis nende tegemisi kajastavad militaarajakirjad ilmuvad vastukaaluks regulaarselt, ent kokku saavad nad haruharva. Täpselt nii harva, et teadaolevalt maailma esimene vaid militaarajakirjale pühendatud postmark ilmus alles eelmisel aastal Omaani Kuningriigis. Jund-i ’Umani (araabia k جند عمان) ehk Omaani Sõduri nime kandva ametliku relvajõudude ajakirja esimene number ilmus 1974. aastal Dhofari sõja (1963–1975) lõpu poole. Möödunud aastal 50. juubelit tähistanud ajakirja auks andis Omaani post 17. aprillil välja spetsiaalse 500 baisat maksva mälestusmargi,8 mille taust on tekstuurset liivatooni ja trükiplaadilaadse efektiga, viitamaks ajaloole ja kõrbele, mis on riigile nii omane.

MIS ÜHENDAB OMAANI JA EESTIT?

Nii Omaani Jund-i ’Uman kui ka Eesti Kaitse Kodu! ei ole pelgalt militaarajakirjad, vaid instrumendid, millest on juttu olnud ülalpool. Ajakirjad kujundavad rahvuslikku identiteeti ja patriootilist eneseteadvust, ehkki nende stiilid ja sisu rõhuasetused võivad tugevasti erineda. Vaatamata sellele, et Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas 34 aastat ja peale on kasvanud põlvkond, kelle seas leidub rohkelt neid, kes pole kunagi postkontoris käinud ega oma elus kirja saatnud, püsib postmark visalt riikliku sümboolika rivis. See ei kao ega haju – vastupidi, filateelia ning eriti selle põnev allharu militaarfilateelia elab ja hingab omaette, täis põnevaid lugusid ja detaile. Nagu eelpool mainitud, võib nii mõnigi lugu puhtpraktilistel põhjustel varjuda tsiviilvariandi taha ja reedab end vaid salapärase tähisega „M“ vastukaaluks näkku karjuvale Z-sümbolile.

Kui sõjaväeposti ajastu saavutas haripunkti maailmasõdade ajastul ja jõudis tippu 1980. aastatel, jäi Eesti sellest okupatsiooni tõttu kõrvale. Ajateenijad, keda sunniti aega teenima okupatsiooniarmees, said kasutada vaid Nõukogude postmarke – mitte omi, eestikeelseid ja -meelseid.

Kuid nüüd saab see lünk mõnes mõttes täidetud. Nimelt annab Eesti Post välja uue postmargi, mis kajastab Kaitse Kodu! juubelit ja ajakirja ühiskondlikku panust. Seega ilmub 19. juunil 2025 maailma teine üksnes militaarajakirjale pühendatud, 1.30 eurot maksev postmark.

Nii, nagu Jund-i ’Uman Omaanis, täidab ka Kaitse Kodu! Eestis lihtsat, aga väga olulist rolli: see harib, kasvatab, kiidab ja teavitab kõiki, kes riigikaitsest lugu peavad. Ning kui ajakiri ilmub margile, saab sellest rohkem kui sümbol – see võib muutuda Eesti esimeseks sõjaväeposti margiks, millega saab väliõppustelt saata GRU häkkimise eest kaitstud sõnumeid kodustele või, miks mitte, liitlasvägedele kaugemalegi, kui margile lisada teinegi lahingupaariline – et oleks kindlam ja et Omniva ikka kohale veaks (rahvusvaheline postitariif on 2.60 eurot).

MÄRKUS

A Sellised väljaanded ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud postimaksevahendid, sest neid pole emiteerinud ÜRO liikmesriik ega tunnustanud ülemaailmne postiliit UPU. Termini ’mark’ kasutamine sellise toodangu kohta loob eksitava mulje nende moodustiste legitiimsusest, kahjustab Ukraina territoriaalset terviklikkust ning aitab normaliseerida ebaseaduslikult ja vägivaldselt kehtestatud režiime. Terminitäpsus on oluline, sest isegi neutraalne ’postmark’ aitab kaasa okupatsiooni de facto tunnustamisele visuaalse ja kultuurilise sümboolika kaudu.

KASUTATUD ALLIKAD

1 Укрпошта. 2022. Русский военный корабль, иди на...! [№ Mi2034]. Поліграфкомбінат Україна

2 USPS. 1943. Overrun Countries Issue: flag of the Netherlands [№ Mi520]. American Bank Note Co. 3 Sudetenland. 1938. Dr. Edvard Beneš, overprint [№ MiSUD1]. Maffersdorf

4 Böhmen und Mähren. 1939. Český ráj, overprint [№ MiBM15]. Maffersdorf

5 ЛНР. 2022. Блок художественных. Leitav: https:// pochta-lnr.su/uslugi/filateliya/?active=toBlock#toBlo ck2022

6 Bpost. 1967. King Baudouin with M [№ Mi1395M]. Imprimerie Royale de Belgique.

7 Bpost. 1953. King Baudouin [№ Mi924]. Imprimerie Royale de Belgique.

8 Omaani Post. (2024). 50th anniversary of Jund­i ’Uman Magazine [№ Mi1092]. Oriental Press.