5 AASTAT SELGITUSTÖÖ TEENISTUSES

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

5 AASTAT SELGITUSTÖÖ TEENISTUSES

Viie aasta eest, kui meie riiklikku iseseisvust oli ähvardamas hävinemine ja kui hädaohu kõrvaldamiseks teostus Kaitseliidu uuestisünd, hakkas ilmuma ka Kaitseliidu häälekandja „Kaitse Kodu!“.

Tekst: L. KENN , endine Kaitse Kodu! toimetaja

aitseliidu ringkonnis jõuti otsekohe veendumusele, et oma aluste kindlustamine ja kodukaitse mõtte propageerimine laiematele hulkadele võib sündida vaid ajakirjanduse kaudu. Eesti ajakirjanduse poolehoid Kaitseliidule oli iseenesest mõistetav ja uue Kaitseliidu kestvuse ajal on Eesti ajakirjandus peaaegu erandita igasugu võimaluste ulatuses oma veerud avanud Kaitseliidu asjale.

Kuid üldajakirjanduse osa kodukaitse mõtte teenistuses on juba oma loodelt piiratud. Kaitseliidul kui seltskondlikul kaitseorganisatsioonil peab olema kasutada oma eriajakirjandus, kus ruumi leiaksid laiema ja kitsama tähendusega küsimuste käsitamised, millele üldajakirjandus sagedasti tehnilistel põhjustel ruumi ei saa anda, hoolimata kõige paremast tahtmisest. Kaitseliidul, kui kaitseorganisatsioonil, seisab alalõpmata päevakorras lugemata hulk küsimusi, mis sagedasti sisemise tähtsusega. Need sisemised organisatsioonilised pisiküsimused ei pruugi alati huvitada laiemaid ringkondi. Sama ilmega on ka suur osa tehnilisi küsimusi, mis käsitavad väljaõpet, relvi jne.

Kõik laiaulatuslikumad eriorganisatsioonid ei saa läbi ilma oma eriajakirjanduseta ja täitsa loomulik siis, et selle soetamisele pidi asuma ka Kaitseliit.

Kaitseliidu häälekandjana asutati „Kaitse Kodu!“, ülesanded, mille teostamisele uus ajakiri asus, olid rasked ja laiaulatuslikud. Kõigepealt tuli asuda propaganda-, selgitus- ja kihutustööle. Tuli õhutada kodukaitse mõtet ja teed ning abinõusid kätte näidata Kaitseliidu liikmeile selle mõtte õhutamiseks oma ümbruskonnas, ühes sellega tulid käsitusele organisatsioonilised küsimused, mida tõusis asja uudsuse tõttu esile lugematu määral.

Jälgides ilmumise päevast alates täieõigusliku liikmena Eesti ajakirjanduse peresse astunud uue võitleja tegevust peab ütlema, et „Kaitse Kodu!“ on täie tõsidusega võtnud temale pandud ülesandeid ja väärikalt neid täitnud.

Iga suur organisatsioon ja seltskondlik ühisettevõte, olgu tema vajadus kuivõrd tahes selge kõigile, sammub vastu lagunemisele ja hävinemisele, kui ta ei taha ja ei oska teha alalõpmata kihutus- ja selgitustööd oma asja kasuks ja ei katsu endale leida uusi poolehoidjaid. Aga ta ei tohi unustada ka seniste poolehoidjate alalist virgutamist. Organisatsioonis endas tekivad järjest uued küsimused, ilmuvad päevakorrale uued kohustused ja org. seab üles uusi ülesandeid. Kaitseliidu mõte ja töö ei seisa mitte ainult paljas olemasolus, vaid töös, edenevas liikumises. Siin on „Kaitse Kodu!’l“ täita suured kohustused ja nii Kaitseliidu kui ka tema häälekandja „Kaitse Kodu!“ senine edu näitab, et viimane siin oma ülesannet on suutnud võtta kaine tõsidusega ja viieaastase töö tagajärgede ees ei pruugi silmi maha lüüa.

Kaitseliidu ridades seisab tänapäeval mitukümmend tuhat teadlikku kodanikku. Nende hulgas leidub palju maailmavaatelist ja poliitilist lahkuminekut. Nende ühise „avaliku arvamise“ väljendaja on nende kui suure ühiskondliku organisatsiooni liikmete häälekandja „Kaitse Kodu!“. Organisatsiooni häälekandja on liitunud isikujõudude ühistahte väljendaja ja ilmutaja. Viie aasta kestes ei ole mingi asi suutnud „Kaitse Kodu!“ sellelt sihi rajamisel õigeks peetud ja võetud teelt kõrvale juhtida.

Iga organisatsioon, mis tahab elada, peab võitlema oma olemasolu eest ja tegema enda kasuks lakkamata teadlikku kihutustööd. Kuid see kihutustöö peab olema ka kasvatuslik. Propagandal peab olema kaks mõjukiirt, kui ta tahab saavutada eesmärki. Nende mõjukiirte töö peab olema järjekindel, püsiv. Üks neist mõjukiirtest peab haarama väljaspoole, uusi poolehoidjaid propageeritavale mõttele juure tooma, teine peab elustavalt mõjutama neid, kes juba korra võidetud. Kuid lähtudes ühest allikast, mõlemad kiired peavad võimalikult üksteisest läbi põimuma, et pääseda mõjule. Propaganda on kunst, mis raskelt õpitav. Kui propaganda tahab eesmärki saavutada, peab ta hea olema. Ainult hea propaganda mõjub. Halb propaganda võib hävitada ka kõige parema asja või algatuse. Et „Kaitse Kodu!“ on tajunud propagandakunsti, seda näitavad töö tagajärjed. Kaitseliidu read näitavad järjekindlat, püsivat kasvamist.

Uuendatud Kaitseliit loodi silmapilgul, mil riiki ja rahvast oli ähvardamas raske hädaoht. Kaitseliidu ridadesse astuti siis vaimustusega. Järgnevad rahuaastad on mõjunud uinutavalt. Hädaoht ei seisa enam käegakatsutavalt ligidal. Inimesed muutuvad ükskõiksemaks. Et siiski Kaitseliidu read kokku pole kuivanud, et jätkatakse alatud tööd, et püsivalt töötatakse kodukaitseks vajalise oskuse omandamiseks, et Kaitseliit edeneb, seda kõike on kätte saadud mõjuva kihutus- ja selgitustöö kaudu, milles „Kaitse Kodu!’l“ on täita tähtsam ja kaaluvam osa.

„Kaitse Kodu!“ on nüüd Kaitseliidu peahäälekandja. Tema kõrval töötab rida teisi. Peaaegu igal maleval ja malevkonnal on oma erihäälekandja. Vajadus nende järele tõusis juba ammu, aga alles viimasel paaril aastal on saadud nende väljaandmisele asuda. Esimeste aastate raske töö propaganda ja selgituse alal on tulnud ära teha „Kaitse Kodu!’l“ üksi. Nüüd võtavad endile suure koorma tööst uued malevate häälekandjad. Kohalike, vähemate küsimuste käsitamine ei koorma enam ta jõudu. Nüüd võib „Kaitse Kodu!“ rohkem kui kunagi pühendada end suuremate, laialisema tähtsusega küsimuste käsitamisele, mis on vajalised igale kaitseliitlasele, olgu ta Tallinna või Võru, Saare või Tartu malevast.

Viis aastat rasket mitmekülgset kihutus-ja selgitustööd on selja taga. Aastad, mis ees seisavad, ei tõota kergemat tööd ja puhkust. Nüüd tuleb asuda tehtud töö tagajärgede süvendamisele. Peab püüdma sinna, et kodukaitse mõte ja tahe ei oleks kodanike silmis mitte ainult paratamatu vajadus, vaid et see leiaks püsiva asupaiga meie kodaniku teadvuses, muutuks lahutamatuks osaks kõigi maailmavaates ja tunnetes.