Kaitse Kodu! nr 8 2024. a

KAiTSe KODU!

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 8/2024

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

Kaanefoto: MADIS KATS WWW.KAITSELIIT.EE

6

SÜNDMUS

Viru naiskodukaitsjad tõusid relvile

8 INIMENE

Aasta kaitseliitlane Pirko Palu: „Tuleb olla aus nii enda kui ka teiste vastu!“

12 ÜKSUS

Roosna-Alliku riisub Järva maleva aasta kaitseliitlaste valimisel koore

14 KAITSELIIT

Suunapäev Kompass: sõjad algavad mõtetest

16 KAITSELIIT

Tunne kamraadi embleemi

18 VÄLJAÕPE

Kui kibe on Küüslauk?

22 VÄLJAÕPE

Sügisesel õppusel Põhjakonn karastus ligi 1000

võitlejat

24 VÄLJAÕPE

Sibulal harjutati kaitsetegevust 26 VÄLJAÕPE

Läbi raskuste nooremseersandiks

28 VÄLJAÕPE

Prantsuse liitlased saatsid diversioonigrupid Sõrve poolsaarele

32 KOOSTÖÖ

Evakueeritavana suurõppusel Lõuna Sild 2024

34 KOOSTÖÖ

Jaovaritsusõppest Ussisõnadeni – Maryland

Army National Guardi ja Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna koostöö

36 SÕJASPORT

Stabiilselt vastik ehk Klub Med Koguvas*

38 SÕJARAUD

Lihtne, töökindel ja võimas 120 mm miinipilduja m/41D

42 MAAILMAPILK

Putini välisedu relv – suhted moslemitega

46 MAAILMAPILK

Kursk II ehk punaste joonte jälgedes

50 KUIDAS ...

Tagasi kiviaega: puud pooleks ilma kirveta

Aeg läks ja elu tuli vahele: tööd, reisimised. Alles kümme aastat hiljem tuli talle kiri, et teda ei ole Kaitseliitu vastu võetud.

„Relvad toimisid oodatult hästi, võitlejad on nendega kohanenud kiirelt ja kiiduväärselt. Üks olulisi uuendusi oli droonide kaasamine erinevate lahinguülesannete täitmisse.“

52 MEDITSIIN

Lahinguväljal testitud üksikvõitleja meditsiinikomplekt

54 NAISKODUKAITSE

Vahukommiseened, elektrikatkestus ja noarünnak

56 NAISKODUKAITSE

AI sirutas naistele abikäe

58 NOORED

Lastevanemate laager: projektist traditsiooniks

60 NOORED

Matkamäng 2024 – seiklus, mis jääb kauaks meelde

62 AJALUGU

Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust

5. Sisevete mereväelased

68 MILITAARTURISM

Bulgaaria sõjamuuseum

72 FILMIARVUSTUS

Midagi suurt ja ebamäärast

74 RAAMATUARVUSTUS

Hirmu paine all president on kadunud

Tulelöök ettenähtud alale on muljetavaldav ja kõik, kes seda näinud on, kinnitavad kui ühest suust, et soovivad asuda sellest alast võimalikult kaugel.

AUTORID

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja.

Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega

Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile.

EVE TOBIAS vabatahtlik autor

Kohe, kui Eve aastaid tagasi

Naiskodukaitsega liitus, hakkas teda kõnetama avalike suhete valdkond. Ja eks ole ka ajakirjale

Kaitse Kodu! kirjutamine osa sellest. Oluline osa.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog.

Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

VirU nAiSKODUKAiTSJAD TÕUSiD reLViLe

Naiskodukaitse Viru ringkonna korraldatud relvaõpe

Rutja harjutusväljal andis osalejatele võimaluse õppida automaatrelva AK4 käsitsemist ja panna oma oskused proovile laskeharjutusel. Need teadmised ja oskused võivad kriisiolukorras osutuda ülioluliseks.

Tekst: AIRIKA REIGO , Naiskodukaitse Viru ringkond

Päeva jooksul said Viru naiskodukaitsjad põhjaliku ülevaate automaatrelva AK4 ehitusest ja hooldamisest, harjutades relva lahtivõtmist ja kokkupanekut nii kaua, kuni tegevused muutusid automaatseks. Relva käsitsemine nõuab tähelepanu ja täpsust ning iga samm tuli teha hoolikalt, järgides ohutusnõudeid.

„Relvaga peab igas olukorras ohutult ümber käima ning seetõttu on vajalik õppida ja korduvalt harjutada relvade ohutu käsitsemise reegleid. Pärast relvaõppe läbimist tunnen ennast AK4 käsitsemisel palju enesekindlamalt ning laskeharjutused andsid väga hea praktiliste oskuste baasi sihtimiseks ning laskeharjutusteks tulevikus,“ tõi üks osalejatest Leeve Koppelmann välja, et relvaohutuse reeglid ja nende kordamine on relvaõppes keskse tähtsusega.

Kuigi relvaõpe oli füüsiliselt ja vaimselt nõudlik, jäädi selle käigus saadud kogemusega rahule. Naiskodukaitsjad tundsid, et intensiivsus ja distsipliin olid vajalikud, et relvakäsitsemisoskusi kindlalt kinnistada. Harjutusi tehti seni, kuni kõik osalejad olid relva käsitsemises vilunud.

KEHA JA VAIMU PROOVIKIVI

Relvaõpe ei olnud ainult tehniliste oskuste omandamine, vaid pani ka keha ja vaimu tõsiselt proovile. Värske naiskodukaitsja Maie Sprenk jagab oma relvaõppe kogemust: „Soovisin teada saada, kui valmis olen relva kätte võtma, seda nii füüsilises kui psühholoogilises mõttes. Psüühilise poole pealt tekkis esimene tõrge hetkel, kui padrunid välja jagati ja jõudis kohale, et nüüd ongi päriselt laskmine – ei olegi enam kuiv trenn!“

Ka laskmise füüsiline pool nõudis

Sprenki sõnul palju pingutust. Kuigi ta tunnistas, et kehaline jõud pole veel täiesti piisav, andis relvaõpe talle vajaliku enesekindluse, et kriisiolukorras hakkama saada.

„Füüsis peab kindlasti olema tugevam, kui minul praegu on – ühel hetkel võitlesin iseendaga, et laskmist jätkata. Enda kohta saan öelda, et rahuajal ma vabatahtlikult relva kätte ei võta, küll aga tean nüüd, et kriitilises olukorras saan sellega hakkama.“

Sprenki kogemus näitab, et relvaõpe ei pruugi pakkuda ainult tehnilisi oskusi, vaid ka võimalust testida oma vaimset

vastupidavust. Kuigi paljud osalejad pidid nii füüsiliselt kui vaimselt kõvasti pingutama, oli üldine tagasiside väga positiivne. Õppepäeva jooksul ületati mitmed isiklikud hirmud ja piirangud ning parandati oma enesekindlust ja teadlikkust.

RELVAÕPPE OLULISUS

NAISKODUKAITSJATELE

Relvaõppe eesmärk ei ole seega ainult tehnilise oskuse omandamine. See pakub osalejatele enesekindlust, mis on kriisiolukordades hindamatu. Leeve Koppelmanni sõnul on oluline, et iga relvakandja tajuks vastutust oma oskuste ja teadmiste eest. „Oman eraisikuna relvaluba, seega mõistan täielikult, et relva kandmine on privileeg, millega kaasneb mulle seadusega pandud vastutus ja kohustus alluda relvakandmise distsipliinile. Relvaõpe aitab mul neid oskusi ja teadmisi kinnistada.“

Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmetele on relvaõpe äärmiselt oluline. Nii saavad nad valmis olla kriisiolukordadeks, kus tuleb ennast või oma lähedasi kaitsta. Relvakäsitsusoskuste omandamine annab neile enesekindluse, et vajadusel astuda rahva ja riigi kaitsele.

Koppelmann lisab, et relvaõpe on tema jaoks osa suuremast eesmärgist ning annab selleks vajaliku kindluse ja oskused: „Minu huvi relvaõppe vastu on seotud astumisega Kaitseliidu maakaitseüksusesse, mis eeldab asjakohaseid oskusi ning teadmisi Kaitseliidus kasutatavate relvade kohta.“

ENESEKINDLUS JA OSKUSED EESTI KAITSEKS

Kuigi intensiivne ja põhjalik relvaõpe andis naistele kindla oskustepagasi, on oluline, et õpitu ei ununeks. Relvade käsitsemise oskuste säilitamiseks on vaja pidevalt harjutada ja teadmisi värskendada. Naiskodukaitsjad ootavad juba uusi õppepäevi, kus nad saavad oma oskusi edasi arendada ja täiustada.

Naiskodukaitse relvaõpe pole pelgalt tehniline treening, vaid oluline osa riigikaitsevalmiduse tugevdamisest. Relva käsitsema õppimine nõuab osalejatelt suurt distsipliini ja pühendumust, kuid annab ka kindlustunde ja rahulolu, et kriisiolukorras on nad valmis astuma otsustavaid samme. Õpitud oskused aitavad tagada, et naiskodukaitsjad saavad vajadusel kaitsta nii ennast, oma perekonda kui ka kogu riiki.

SeLGUSiD

PArimAD nAiSKODUKAiTSe LASKUriD SPOrTreLVADeST LASKmiSeS

Laupäeval, 12. oktoobril toimus Põlva spordihoone siselasketiirus Naiskodukaitse üle-eestiline laskevõistlus sportrelvadest laskmises.

Võitjaks tuli Alutaguse ringkonna võistkond koosseisus Kristina Polunina, Veera Rumjantseva, Anastassia Olewicz ja Katrin Smirnova.

Võistluse peakorraldaja Katrin Arulepa sõnul läks päev hästi. „Üksteist ringkonda olid esindatud ja saatsid oma parimad laskurid täna siia võistlema. Üle kümne aasta on Naiskodukaitse laskevõistlus sportrelvadest taas Põlvas,“ rõõmustas Arulepp.

Alutaguse ringkonna võistlejad kommenteerisid võistluspäeva, et ühelt poolt oli väga raske, sest taset on vaja hoida – peaaegu igal aastal on nad erinevatel võistlustel parimad olnud. Võidule aitasid kaasa trennid ja naiste sõnul ongi kõige raskem eraelu, töö ja muu kõrvalt treenimiseks aega leida.

Võistlusest võttis osa 11 Naiskodukaitse ringkonda: Tallinna, Lääne, Alutaguse, Põlva, Viru, Rapla, Järva, Sakala, Võrumaa, Pärnu ja Tartu võistkonnad. Laskevõistlust sportrelvadest laskmises korraldatakse igal aastal erinevas Naiskodukaitse ringkonnas.

Maie Sprenk rõhutas koolituse lõpus ka relvainstruktorite tähtsust: „Relvaõpe oli igati hariv, juhendajad olid tasemel ja selgitasid kõiki vajalikke teemasid põhjalikult. Suur tänu relvainstruktoritele, kes olid väga kompetentsed ja aitasid meid igal sammul.“

Eestis põhineb kaitsetegevus vabatahtlikkusel ja kollektiivsel valmisolekul. Naiskodukaitsjad on valmis panustama, olles eeskujuks ja näidates, et kaitsetahe ei ole seotud sooga, vaid vastutustundega riigi ja rahva ees.

KAIRI KIROTOSK

AASTA KAiTSeLiiTLAne PirKO PALU:

„TULeB OLLA AUS nii enDA

KUi KA TeiSTe VASTU!“

Saan Pirkoga telefoni teel ühendust, kui ta on teel Islandile kahekümnepäevasele ringreisile. Kõne võtab ta vastu väga rõõmsal toonil ning räägib, kuidas ta hommik algas kusagil Rootsis mõnusa suplusega. Õhutemperatuur oli seal karge, null kraadi. Selline Pirko ongi.

Selg sirge, alati julge ja uutele kogemustele avatud, konkreetne ning aus. Nii iseloomustavad teda ka võitluskaaslased.

Tekst: LEIU LEPIK , vabatahtlik autor

Pirko algus Kaitseliidus oli tegelikult üsna naljakas. Ta esitas oma liikmeks astumise avalduse juba rohkem kui kümme aastat tagasi, pärast kaitseväeteenistust. Tol ajal tuli lisaks avaldusele kirjutada ka essee. Essee jäi kirjutamata, kuid mõnel üritusel ta vahelduva eduga siiski osales. Aeg läks ja elu tuli vahele: tööd, reisimised. Alles kümme aastat hiljem tuli talle kiri, et teda ei ole Kaitseliitu vastu võetud.

Militaarvaldkond on talle alati huvi pakkunud ning soov saada ettevõtete juhtimisele vaheldust ja leida viis, kuidas pingeid maha laadida, utsitaski Pirkot ühendust võtma sõpradega, kes juba kuulusid Kaitseliitu. „Oli selline üksus, kus sõbrad ees. Väga hea on ju metsas käia ja õppida koos heade sõpradega, saades juurde ka hunniku uusi tutvusi.“

Avaldus täidetud ja soovitajad olemas, saigi Pirkost kuulipildur. Ta tahtis olla

lihtne sõdur, kuid nüüdseks on temast kujunenud palju enamat. Kohustusi on aastatega kõvasti juurde tulnud.

MOTIVATSIOONIKS POLE TÄNUKIRI

VÕI AUTASU

Kuigi militaarsed tegevused võtavad suure osa Pirko vabast ajast, suhtub tema pere hobisse väga positiivselt ja toetavalt. Võimalusel osalevad nad ka ise perepäevadel või käivad kaasas paraadidel.

„Kaitseliidu tegevused on minu jaoks puhkuse ja mahalaadimise koht. Mu töö on suhteliselt karm ja intensiivne. Pean palju kasutama oma pead ja suhtlema arvukate inimestega. Metsas võib füüsiliselt olla raskem, aga vaim puhkab.“

Nagu sellise autasu saajad ikka, on ka Pirko tegus paljudel elualadel. Ta on mitme Pärnumaal tuntud ettevõtte juht, vabal ajal rändab maasturiga ja

tegeleb spordiga. Viimane on praegu küll veidi tagaplaanile jäänud. Jaksu peab jaguma ka kahe tütre kasvatamiseks, kellest üks on juba kodutütar ja teine varsti kaheaastane preili. Lastega tegeleda meeldib talle väga: „Ei ole lihtne, nad on iseloomuga tüdrukud. Aga tegelikult on tore, veedan nendega koos võimalikult palju aega.“

Suur osa ülejäänud ajast kulub Kaitseliidu tegevustele ja neid on palju. Pirko on Kaitseliidu kooli instruktor, malevkonna eestvedaja, instruktor õppustel, esindab organisatsiooni avalikel üritustel. Ta teeb seda, mis talle meeldib, ja teeb seda südamega. Talle ei ole motivatsiooniks tänukiri või mõni autasu, vaid see, kui üksus toimib, õppurid on saanud osavamaks, muutunud ühtsemaks, loodud on uusi võimalusi paremaks väljaõppeks või saadud oma üksusele paremat

varustust. Seda ilmestab hästi tõsiasi, et Kaitseliidu Pärnumaa maleva aastapäevale ta eelmisel aastal ei saanud ega tahtnudki väga minna. Samal ajal kestis tema üksuse väljaõpe, mis tema jaoks oli palju olulisem. Pärast pikka kauplemist oli Pirko nõus korraks üritusel osalema. Alles Pärnumaa aasta kaitseliitlase tiitlit kätte saades sai ta aru, miks teda sinna nii väga vaja oli.

KAMRAADIDE SEAS HINNATUD

Eelmine aasta kaitseliitlase tiitliga pärjatu Alfred Hallika on Pirko väga hea sõber. Nende teed ristusid Kaitseliidu koolis nooremallohvitseri kursusel. Mehed klappisid väga hästi ja jäid ka pärast kursust suhtlema. Nagu loo peategelane ise ütleb: „Ööst võid leida sõpru, aga Kaitseliidust leiad sõbrad kogu eluks.“ Jaanuaris oligi aasta kaitseliitlase tiitlit üle andmas ka Alfred, kes enne nime välja kuulutamist pilgutas Pirkole silma ja andis väikese vihje, kes võitjaks osutub. Pirko ise selleks valmis ei olnud ega osanud võitu absoluutselt oodata.

„Kuulates ja lugedes teiste kandidaatide lugusid, oli aru saada, et kõik panustavad väga palju ja on igati tunnustust väärt,“ selgitas Pirko. Autasu läks talle väga korda. Ta oli ja on sellest siiani väga liigutatud. Eriti härdaks tegid teda kamraadide ja võitluskaaslaste iseloomustused. Pirko enda arvates jätab ta karmi ja nõudliku mulje, tema üllatuseks olid iseloomustused aga väga kiitvad.

Aasta hakkab peagi lõppema ja tiitel antakse järgmisele märkamist väärt kaitseliitlasele. Autasu on andnud Pirkole võimaluse osaleda näiteks presidendi vastuvõtul ja erinevatel paraadidel, kohtuda paljude kaitseväelastega, kes teda juba teretavad ja ära tunnevad. Eks seegi annab parema tunde ja tõstab tuju, kui tead, et sind tuntakse ja sinust peetakse lugu.

Pisike tuntus aitab ka tegudele kaasa. Tiitli pälvimine on jäänud silma paljudele, nagu ka Kaitseliidu tegevuste kajastamine oma sotsiaalmeedias, nii et Pirko tuttavad panevad tema ja Kaitseliidu vahele võrdusmärgi. Ta toob näite ajast, kui tekkis vajadus ja soov soetada oma üksusele termodroon. „Tegime rühmaga kirja ning hakkasin oma tuttavatele helistama. Piisas paarist lausest, kui juba öeldi, et saada kontonumber. Ma ei pea pikalt seletama, kes ma olen või mida teen. See on tiitli positiivne pool. Nähakse, et ma niisama ei räägi, vaid mulle on antud tunnustus, järelikult on ka sisu. See muudab mingid asjad palju lihtsamaks.“

Teisalt arvab Pirko, et sellise tunnustusega võiks kaasa tulla veidi rohkem kohustusi: „On väga uhke saada selline tiitel, aga mis edasi? Aasta kaitseliitlasel võiks olla suurem eesmärk.

Näiteks esineda suuremas pildis ja organisatsiooni tutvustada. Üldiselt on selle autasu saajad üsna head esinejad. Mina tunnen, et oleksin võinud selles valdkonnas rohkem panustada.“

OLULINE ON SISU

Lõppeval aastal on Pirko oma tegemisi veidi tagasi tõmmanud. Vahel tulebki puhata ja aega maha võtta. Intensiivselt on panustatud juba mitmeid aastaid. Eriti tihe oli eelmise aasta lõpp ning uue algus. Alustava rühmana oli vaja saada üksus tööle ja nii-öelda ühte sammu käima. Peaaegu üle päeva tuli tegeleda vabatahtliku tööga. Kohati oli tunne, et see on juba teine töökoht.

Praegu võtab ta oma rühma juhtimist mõnevõrra tagasihoidlikumalt, kuid organiseerida ja korraldada aitab ikka. Tema kontoris peetakse koosolekuid ja ladudes hoitakse varustust. Selliseid mehi pole palju, kes nii südamest oma vabatahtliku rolli täidavad. Aktiivsus jääb silma ja Pirkot on üritatud meelitada teistesse üksustesse, et ta sealgi mingi rühma käima tõmbamisse panustaks. Sellega pole ta kaasa läinud ja on ikka jäänud lojaalseks oma loodud rühmale.

Ükski üksus ei toimi siiski ainult tänu ühele inimesele: „Meie linnakaitse rühm on kokkuhoidev kamp, kes tahavad asja teha. Rühmaülem Andres Lilleste on väga töökas ja suurepärane inimene, kes panustab meeletult oma vabast ajast. Töötab arvutis, kirjutab, helistab, organiseerib. Selliseid inimesi tuleks rohkem märgata!“

Pirko kõige tähtsamad eluväärtused ja põhimõtted seostuvad inimese aususe ja sisukusega. „Tuleb olla aus nii enda kui ka teiste vastu. Ei ole mõtet valetama hakata, vale tuleb alati välja. Elus üldse on lihtsam ausalt välja rääkida, oma vigu tunnistada.“

Oma aususega jätab ta teistele vahel karmi või ülbe mulje, kuid keerutada Pirkole ei meeldi. Tuleb anda ausat tagasisidet, et saaks toimuda areng. „Ma ei taha ju kedagi maha teha ega panna end kehvasti tundma, vaid anda ausat tagasisidet, et ta vaataks peeglisse või endasse, viiks sisse parandused ning püüaks järgmisel korral olla parem. Ma arvan, et see on edasiviiv jõud.“

Julgelt tuleb rääkida ning küsida, kui midagi ei sobi, tehakse valesti või kui on kasvõi vaja juurde näiteks varustust või vahendeid. Negatiivne vastus ei ole Pirkole veel lõpp. Ta otsib alati alternatiivseid lahendusi, soetades vajadusel kas või ise oma rühmale varustust. Tahe ja motivatsioon seda

teha tuleb sellest, et juhina on tal kindel, peensusteni viimistletud visioon, kuidas üksus peab välja nägema. Alustades korrektsest väljanägemisest ja lõpetades õppustel kasutatava varustusega.

ROHKEM TEGUDE KUI SÕNADE MEES

Kaitseliidus õpitu ja eraelu põimuvad väga tihedalt. Ettevõtte juhina saadud kogemused ja oskused tulevad kasuks rühma juhtimisel ja vastupidi. Kaitseliidu koolis läbitud kursused ei sobi kasutamiseks ainult militaarmaailmas, vaid ka põhitööl. Ükski koolitus ega kursus ei jookse mööda külge maha. Juba tutvusringkond, mis erinevaid üritusi väisates tekib, on asendamatu. Näiteks Kaitseliidu koolis nooremallohvitseri kursusel sattus Pirko õppima Lauri Tanneri käe alla: „Olen ääretult tänulik, et just tema kursusele sattusin. Instruktorina õpetas ta mind nägema suuremat pilti, vaatama asju hoopis teise nurga alt. Tänaseks on meist saanud väga head sõbrad ja tuttavad. Ka paljude kursusekaaslastega suhtlen siiani, oleme nüüdseks ise olnud sama kursuse instruktorid.“

Juhina on ta range, nõudlik ja konkreetne. „Ma ainult ei räägi. Ma olen valmis kõiki neidsamu asju ise läbi tegema. Üle 20aastase juhistaaži juures olen isiklikus elus palju arenenud, muutunud konstruktiivsemaks. Ei ole

enam nii närviline ega tõsta nii palju häält.“

Talle pole olulised auaste, uhke ametinimetus või palju raha: „Mul võib olla reamees, kes on palju asjalikum kui mõni kõrgema auastmega inimene ja ma pean temast palju rohkem lugu. Inimesel peab olema sisu.“

Pirko peab ennast rohkem tegude kui sõnade meheks. Ta ei räägi kunagi lihtsalt niisama, vaid alati järgnevad jutule ka teod. „Kui ma näen eos, et ei saavuta oma soovitud tulemust, siis ma üldse ei alustagi. Kui ma aga midagi alustan, siis selle alati ka lõpetan ning teen seda hästi.“

Ta soovib, et teda mäletataks kui ausat inimest. „Ma olen aus kõigi vastu. Iseenda vastu, oma kaaslaste vastu.“ Aususe ja julgusega on ta paljudele eeskujuks. Oma rühma noorematele meestele toob ta palju elulisi näiteid ja suunab leidma iseennast: „Ära püüa mängida kedagi, kes sa ei ole, ja kõik on jumala hästi. Tänapäeval on väga palju teesklemist, mis omakorda tekitab palju tarbetut stressi.“

Meie vestluse võttis Pirko kokku väga hästi: „Mida on õnneks vaja? Hommik kell 7, päikesetõus ja jääkülmas vees ujumine. Mida veel tahta? Rõõm peitub pisikestes asjades. Palju pisikesi asju moodustavad kokku suure.“

rOOSnA-ALLiKU riiSUB JÄrVA mALeVA AASTA

KAiTSeLiiTLASTe VALimiSeL KOOre

K1990. aastal sai Kaitseliidu taastamine Järvamaal alguse

Roosna-Allikult ning sealse üksikkompanii üksmeelsust on tunda läbi kõikide aastakümnete.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

õnekas on fakt, et Järva malevas on aasta kaitseliitlast valitud 2010. aastast peale ning tervelt pooled tiitlid on läinud just Roosna-Alliku meestele, neist kolm viimast suisa järjestikuse kübaratrikina.

ERILISED INIMESED ERILISES KOHAS Järvamaa aasta kaitseliitlane 2021 Lauri Mäepalu, kes alustas noorkotkana ja argipäeviti on Kaitseväes tegevväelane, leiab, et Roosna-Alliku ÜK teeb eriliseks asukoht kaardil.

„Täna jäävad küll mitmed Tapal paiknevad Kaitseväe üksused koos liitlasüksustega meie naabermaakonda, kuid ajalooliselt on see olnud meie piirkond. Sestap on igati loogiline, et me kasutame seda ressurssi ära. Nii mitmedki väljaõpped on läbi viidud just Tapa lähiharjutusaladel ning väga palju on koostööd tehtud liitlastega, olgu need taktikaõppused või laskmised,“ märgib Mäepalu, kelle roll liitlaste ja kaitseliitlaste ühistes harjutustes on märkimisväärne. Ühe erilisema üritu-

sena nimetab ta laskevõistlust, kus kaitseliitlased lasevad märki liitlaste relvadega ja vastupidi.

„Minu teada oleme me selles mõttes ainulaadsed, et meil on enam kui viie aasta pikkune traditsioon teha koostööd Eestis paiknevate liitlassõduritega. Seega loob geograafiline asukoht meile väga head eeldused koostööks eri osapooltega,“ on Mäepalu rahul.

Roosna-Alliku üksikkompanii pealik Mario Reinu tunneb uhkust, et kompanii on maakonnas noppinud pooled aasta kaitseliitlase tiitlid.

„Nagu aasta kaitseliitlase statuutki ütleb, peab kandidaadi tegevus olema mitmekülgne ja silmapaistev. Tituleeritud mehed on läbi aastate olnud malevas pildil väljaõppe ja „pehmete“ ürituste aktiivse korraldamisega ning teiste kaasamisega. Usun, et põhjuseks on meie tublide inimeste sisemine motivatsioon Kaitseliitu ja selle allorganisatsioonide sooritusi parandada,“ märgib Reinu.

Lati on kõrgele vedanud kunagised pealikud, legendaarsed Aare Kabel, Aron Ott ja Jaanus Noorveli, kes olid selgelt tulemustele orienteeritud ehk maakeeli: asjad on vaja ära teha, mitte omavahel kakelda.

„Selline meelsus on toonud meile juurde sama mõttemalliga inimesi, mis aitab tagada kompanii jätkusuutlikkuse. Meeskonnasiseselt oleme orienteeritud koostööle, võimaldamaks ja võimendamaks tublide sooritusi. Kõigil on üks eesmärk – Eesti riigi kaitse! Seda märgatakse ja hinnatakse. Meil on tublid inimesed!“ on kompaniipealik uhke.

Järva 2022. aasta kaitseliitlase Jaan Keerma meelest on neil kõik lahe: „Me viitsime näiteks Põrgupõhjale võistkonna välja panna, kuigi võidulootust pole.“

Tänu omal ajal südilt patrullvõistlustel osalenud Aare Kabelile on RoosnaAlliku mehed tuntud takistusribade ehitajad.

„Maakaitsepäeval panime takistusriba üles, Pitka võistlusel tegime neli päeva rada, septembris Roosna-Alliku matkamängul tegime samuti,“ loetleb Keerma.

Tema hinnangul on kompanii paraja suurusega, koosolekutel arutatakse asju, mitte ei tulda kokku linnukest kirja panema.

„Meil on tavaks teha üle paari aasta väljasõite koos naiskodukaitsjate ja noortega. Sel aastal käisime Narva linnuses ja Sinimägedes, enne seda Saaremaal,“ räägib Keerma veel ühest tahust, mis neid liidab.

Järva 2023. aasta kaitseliitlase Siim Tischleri kinnitusel on ühised väljasõidud need, mis neid kogukonnaks liidavad. Ta meenutab, kuidas kompanii juhatusse kuuludes jättis talle sügava mulje see, kuidas koosolekutel arvestati sõsarorganisatsioonidega: „Kui

naisi või noori parasjagu arutelu juures polnud, ei saanud ilma nendega arutamata otsust langetada.“

Tischler ise on Kaitseliiduga seotud lapsest saati, kui klassikaaslaste ja sõprade tuules liitus noorkotkastega: „Nemad kadusid ära, mina jäin.“

Tema hinnangul on kompanii üks aktiivsemaid nii sõjalist väljaõpet organiseerimas kui ka seltsielu üleval hoidmas. „Kuna Roosna-Allikul toimub asju, on see aidanud tuua kompaniisse uusi liikmeid.“ Tischler märgib ka, et kompanii juhatus käis mõne aasta eest struktuuri üle ja vaatas, kes on tegev ja kes mitte, mistõttu neile pole jäänud inimesi, kes figureerivad üksnes paberil.

Ta ise teab täpselt, miks ta aasta kaitseliitlaseks valiti: „Kui veel malevas instruktorina töötasin, hakkasin maakaitsega tegelema ja utsitama, et ärme oota kandikul ette toomist, vaid hakkame ise tegema.“ Ta viitab, et Roosna-Allikul on tavapärasest rohkem vabatahtlikke instruktoreid, kes aitavad üksuses sõjalise väljaõppe taset tõsta, kuid löövad kaasa ka maleva tasandil panustades.

MALEVAPEALIK RÕHUTAB MÄRKIMISVÄÄRSET ÜHTEHOIDMIST

Kaitseliidu Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai tunnistab, et maleva struktuuris on Roosna-Alliku kompanii suuruselt alles kolmandal kohal, kuid sellist kokkuhoidmist, nagu neil, tihti ei näe: „Ma ei räägi riigikaitseliste ülesannete täitmisest, mis on niikuinii osa Kaitseliidu tegemistest, vaid sellest, kuidas juhatus ja juhtkond kasvatavad kogukonda sotsiaalse suhtluse kaudu.“

Pealik toob näiteks tänavuse Järvamaa maakaitsepäeva korraldamise, kus Roosna-Alliku kompanii juhtkond tahtis ise, kõrgemaid juhtnööre ootamata, võtta vastutuse ja olla korraldaja.

„Andsin neile kõik oma mõõgad, et nad paistaksid esinduslikumad,“ lisab Pettai.

Pealik ei ole hea sõnaga kitsi ka sõjalise väljaõppe vallas. „Kui mõnel nende kaitseliitlasel tuleb tõrge, ta ei saa õppusel osaleda ja oluline roll vajab täitmist, leidub alati inimene, kes nendesse saabastesse astub,“ vihjab ta Ussisõnade õppusel maakaitsekompanii juhtimise üle võtnud pikaajalisele üksikkompanii rahuaja pealikule Aare Kabelile.

„Selles ametis ei pruugi sa eriti nähtav ollagi, sa teed oma töö ära, nii et kõik jäävad rahule, ega aimagi, kui oluline roll sai täidetud,“ märgib Pettai.

Pealik toob Roosna-Allikut eeskujuks ka info jagamises: „Vahel juhtub, et info liikumisel on mutrid nii-öelda lõdvad, kuid nende puhul pole kahtlust, et kõik saab tehtud ja uutest võimalustest haaratakse alati kinni.“

Pettaigi peab kolme järjestikuse aasta kaitseliitlase tiitli võtmist märkimisväärseks, sest need mehed on sõjaaja koosseisus erinevates üksustes. Malevapealiku meelest on RoosnaAllikul tunda eelmise pealiku ja praeguse pealiku abi Aare Kabeli tasakaalukuse ja kogemuse jätku, kus mõeldakse organisatsiooni, mitte isikliku ego huvides ning noored ja vanad juhid töötavad koos.

SUUnAPÄeV KOmPASS: SÕJAD ALGAVAD mÕTeTeST

Juba mõni päev enne Kompassi suunapäeva algust oli näha, et ilmataat päeva toimumisele kaasa ei aita ja sarnaselt eelmise aastaga sadas ka sel aastal korralikku paduvihma. „Kui tahad teada järgmise aasta kõige vihmasemat päeva, siis uuri välja, millal Kompass toimub,“ tegid korraldajad selle üle nalja ega lasknud vihmal end segada.

Tekst: EVE TOBIAS , Naiskodukaitse Harju ringkonna juhatuse liige

Kaitseliidu Harju maleva territooriumil oli külalistel võimalik osaleda erinevates Kodutütarde, Noorte Kotkaste ja naiskodukaitsjate töötubades. Soovijad said harjutada esmaabivõtteid, tutvuda kriisiks valmistumise juhistega ja proovida enesekaitset. Veel oli naiskodukaitsjatel ette valmistatud uhke peaauhinnaga õnneloos, kus peaaegu iga pilet võitis.

Suure peotelgi all olid end paika seadnud Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu liikmed – oma tegevust ja tooteid tutvustasid Threod, Nordic Armoury, Steelcore, KrattWorks, Droon.ee ja Combat Ready.

Vaieldamatult kõige huvitavam osa sündmusest toimus siiski maleva hoones. Seal viidi läbi paneeldiskussioonid, mida oskuslikult juhtis Rasmus Kagge. Kagge võttis paneelid kokku lausega „Organiseerijatele tuleb au anda, sellise kullaprooviga paneliste kadestavad kõik ajakirjanikud“.

TANK EI KAO

Esimeses paneelis arutlesid idanaabri võimalike tulevikuarengute ja Eesti valmisoleku üle Kaitseväe peastaabi

ülem kindralmajor Vahur Karus ja välisluureameti peadirektor Kaupo Rosin. Käsitleti Venemaa sissetungi Ukrainasse ja mõlema poole võimalusi, aga ka Eesti julgeoleku teemasid.

Kõlama jäid mitmed mõtted. Venemaa imperialistlik mõtlemine ei kao ka siis, kui juht vahetub, ja NATO peab hoidma Venemaad tema piirides. Ammu juba arvati, et tankide aeg on möödas, aga näha on, et tank on kõige muljetavaldavam lahingusüsteem ega kao niipea. Sõjad algavad inimese mõtetest ja seetõttu tuleb mõtetesse püstitada rahusoov. Kõige tähtsam lahinguaja positsioon on juhtimine. Mõlemad panelistid olid ühel meelel, et Eesti kaitsevõime peab olema selline, et Venemaa saaks aru agressiooni mõttetusest.

Kindralmajor Vahur Karus tõi Ukraina trumbina käimasolevas sõjas välja, et elanikud ei oota riigilt abi, vaid mobiliseerivad kogukonna ja on juba eelnevalt kogukonnana valmistunud. Eestil on selles valdkonnas veel pikk maa käia.

Sealt liikus arutelu edasi võimalustele, kuidas saavad eestlased vabatahtlikena

panustada riigi julgeolekusse. Esmalt loomulikult vabatahtlikud organisatsioonid, sealhulgas Kaitseliit. Panustada saavad kõik soovijad ja panus ei pea piirduma sõjalise valdkonnaga, näiteks alati läheb vaja insenere ja on veel palju võimalusi, kuidas me saame oma erialaoskusi riigi kaitseks kasutada.

TUGEVA RIIGI HEAKS

Jutt liikus ka riigiteenistuskohustusele ja see on teema, mis vajaks ehk ühiskonnas laiemat arutelu.

Eestis on ajateenistus hästi välja kujunenud ja seda peetakse riigi kaitsevõimele vajalikuks. Kuid aruteluteema võiks olla laiem riigiteenistuskohustus, eriti kui soovitakse tugevdada ühiskonna vastupanuvõimet ja ühist panustamist avalikesse teenustesse.

Riigiteenistuskohustuse vajadust võib arutada mitmest perspektiivist.

Kaitsevõime tugevdamine: Eesti julgeolekuolukord ja geopoliitiline asend annavad põhjust arutada, kas riigikaitsesse peaks veel rohkem panustama. Riigiteenistuskohustus võiks olla üks viis, kuidas suurendada kaitsevalmidust ja tagada, et suurem osa elanik-

konnast on valmis kriisiolukordades tegutsema.

Kodanikukohustus ja ühtekuuluvus: riigiteenistus võib edendada kodanikuvastutust ja solidaarsust. Panustamine teatud teenustesse, näiteks tervishoiu, hariduse või kriisihalduse valdkonnas, võib suurendada kogukonna ühtekuuluvust ja vastastikust hoolivust.

Alternatiivteenistused: on riike, kus on kehtestatud ka tsiviilteenistus neile, kes mingil põhjusel ei soovi või ei saa sõjaväeteenistuses osaleda. Eestil on praegu ajateenistuse kõrval olemas ka mittesõjaline asendusteenistus, kuid riigiteenistuskohustus võiks laieneda rohkematesse valdkondadesse, nagu keskkonnahoid või sotsiaaltöö.

Majanduslik ja praktiline pool: riigiteenistuskohustus vajaks hästi struktureeritud raamistikku ja ressursside planeerimist. Selline kohustus võib kaasa tuua lisakulu ja nõuda suuremat koordineerimist, kuid pikemas perspektiivis võib suurendada riigi stabiilsust ja kriisitaluvust.

SÕDUR KUI TEHNIK

Teises paneelis arutlesid presidendi noore inseneri preemia laureaat drooniarendaja Margus Sammelsaar ning KrattWorki asutaja ja juhatuse liige Tõnis Voitka selle üle, kas droonidest on saamas imerohi moodsas sõjas.

Selleski paneelis oli palju huvitavaid mõtteid ja kõige olulisemana võiks sealt välja tuua, et see, mis töötab täna, ei tööta enam homme ja sõdur on muutunud tehnikuks. Viimane tähendab ka olulist muudatust meie kaitseväelaste väljaõppes ja selleks valmistumises.

Ühelt poolt on kõikjal tehnikavaldkonnas, sealhulgas droonitootjatel, puudus töötajatest, aga teiselt poolt peaks vaatama laiemalt kogu tehnikavaldkonna arengut. Eesti riik peaks investeerima tööstusse kaitsetööstuse võtmes ja mõtlema näiteks kiibitootmisele.

Üks Eesti suuri väljakutseid on saada noored õppima matemaatikat, füüsikat ja keemiat ning kooli õppekavas peavad küberturvalisuse ja elektroonika valdkonnad olema kohustuslikud. Samuti on koolidesse vaja robootikatunde, miks mitte ka drooniõpet ja mudellennuklubisid.

TUnne KAmrAADi emBLeemi

Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil? Aga mõne sinu võitluskaaslase omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada.

Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

KAITSELIIDU TALLINNA MALEVA MÄNNIKU LASKETIIRU embleemil kujutatud Mil Dot sihik viitab tegevusvaldkonnale ja selle südamikuks olev männikäbi tegevuskohale. Harjutamine teeb meistriks!

LASKEINSTRUKTORI embleemi kannavad juhendajad, kes Kaitseliidus õpetavad eriüksuse võimega võitlejaid kiiresti ja efektiivselt kasutama erinevaid tulirelvi.

RAPELLINGU INSTRUKTORI embleemi kannavad instruktorid, kes Kaitseliidus õpetavad eriüksuse võimega võitlejaid köitega turnima ja laskuma hoonetel, mida tuleb tormijooksuga üle võtta või kust on vaja pantvange vabastada.

KAPLANI embleem on sama lihtne ja spartalik nagu vaimulik teenimine. Kuna Eesti on kristliku taustaga maa ja meie kaplanid kõik kristliku usutunnistusega, siis on rohelisel kilbil tume rist ja selle kohal kiri KAPLAN. Risti all on ka ingliskeelne ametinimetus CHAPLAIN.

Sõjaväevaimuliku ülesanne on teenida nii elavaid kui langenuid, sõjaajal olla sõduritega, hooldada langenuid, viia surmateateid. Embleemi autor on Hanno Saks.

ÕPPUSE USSISÕNAD embleemi keskne kujund viitab maakaitsele. Maarahva pärimuses tähistab teravikuga ülespoole kolmnurk kodu, aga ka madu – manalavalvurit ja kodukoja kaitsjat. Embleemi loojaks on kolonelleitnant Valjo Tooming. Õppuse raames valmistati ka vastav tänumedal.

HARJU MALEVA TAGALAKOMPANII embleemil nähtav kotkas viitab Kaitseliidule ja kompassi nõel Põhja kaitseringkonnale. Ratas tähistab transpordi- ja punane rist meditsiinirühma, haamer tehnikajagu. Allüksuse lühend ja number kavatsetakse embleemilt eemaldada, samuti muudetakse selle kuju ja värve – need viiakse vastavusse KL stiiliraamatu soovitustega.

KUi KiBe On KÜÜSLAUK?

Kui suurõppus Ussisõnad, mis tõi relvile ligi 10 000 uut reservväelast, keskendus peamiselt reservistide väljaõppele, siis järgmise sammuna vajasid ussisõdalased integreerimist juba kohalike Kaitseliidu maakaitseüksuste ning nende sõjaplaanidega. Sellega sai hoo sisse Ussisõnad 2.0 ehk Lõuna maakaitseringkonna suurõppus Küüslauk 2024.

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Jah, õppus sai alguse küll juba suvekuudel, ent selle tulemid ning järelmid ulatuvad tulevikku, aastate taha. Niisiis, on ühe ilusa maipäeva varahommik. Tööle kiirustavad kohalikud ilmselt ei aima, et nende ümber ja keskel käib tegelikult range kontrolli all hajutatud formeerimisprotsess ning sajad õppekogunemise kutsega riigikaitsjad on liikumas ette määratud kogunemiskohtadesse. Mõnel juhul reedab suur militaarne seljakott selle kandja tausta, aga suuresti jäävad kõnealused siiski ümbritsevale märkamatuks. Selliselt võiks kokku võtta kohaliku tasandi suurõppuse algust, millega anti ühele maakaitseüksusele võimalus senistele pingutustele ausalt otsa vaadata.

MIDA, MILLEKS JA KUIDAS? Õppuse Küüslauk eesmärgiks oli maakaitse tegevusplaanide ja juhtimise hindamine ning 2024. aasta fookuses oli Põhja-Tartumaa sõjaaja malevkond. Õppuse kontseptsioon oli mitmefaasiline – esimese lainega kutsuti relvile juhtivelement ja ettevalmistavad grupid, teises faasis saabusid põhiüksuste isikkoosseisud ning eelmisel aastal malevkonnaga liidetud ussisõdalaste

reservrühmad, mis kokku moodustasid arvestatava inimjõu.

Alustati väljaõppega, seejärel ettevalmistavad tegevused operatsioonialadel või positsioonidel, mis kulmineerusid lahingutega ülekaaluka (mängu-) vastase vastu mitmelt operatiivsuunalt korraga. Täpselt selliselt, nagu on piirkonna ajaloos korduvalt aset leidnud ja millist lähenemist tõenäoliselt soosivad nii maastik kui ka vaenupoole püstitatud eesmärgid tegeliku ohustsenaariumi korral.

Laiemaks õppusele püstitatud eesmärgiks oli kaardistada maakaitse võimed, võimalused ja vajadused ning välja selgitada potentsiaalne mudel, mida tulevikus maakaitseüksusele juhtimiselemendiks planeerida. Kas selleks kujuneb vajadustest lähtuv staabiformaat, mingisugune eraldi juhtimiselement või mõni kolmas vajadustele kohandatud termin, seda näitab riigikaitse lähitulevik. Kui palju õpitust ja analüüsidest võiks rakenduda edaspidi aga näiteks maakaitse doktriinina, seda otsustavad ilmselt juba kõrgemad instantsid pärast maakaitse olukorrast üldpildi loomist.

Kas kaitseplaanid on adekvaatsed ja vastavad oludele ning kas juhtimine saab toimuma vajalikul tasemel, seda kõike püüti Küüslauk 2024 tegevustega tuvastada. Absoluutse tõeni jõudmist takistasid mõningal määral mängu eripärast tulenevad vastuolud ja segadus, mida õppustel teinekord ikka võib ette tulla.

Objektiivsuse tagamiseks püüdsid mõlema poole üksustesse kaasatud vahekohtunikud vastasseise küll jõudumööda taltsutada, kuid ikka kippusid emotsioonid mõnikord üle keema ja vallapäästetud võitlusjanuga kaasnes mängureeglite ununemine, mis omakorda tingis mitmete olukordade uuesti läbimängimise.

Kogu õppuse aja kiusasid osalejaid ka kõrvetav kuumus ja meeletu kogus sääski, kes ei tahtnud oma rünnakutes sugugi pooli valida, vaid keskendusid jäägitult pühale söömaajale ükskõik millise võitleja, ohvitseri või kohtuniku katmata käsivartel.

Kõrgendatud tähelepanu pöörati kohustuslike kontrollide abil ka puugihammustuste vältimisele, millest on

saanud uus ebameeldiv reaalsus vabas looduses viibijatele. Mõni lõhkirebitud püksitagumik või kaotatud kindapaar oli selle kõige kõrval pelgalt marginaalne kaotusvalu.

Lahingutega kaasnevad alati ka kaotused ning lisaks lahingukannatanutega tegelemise õppele ei jäänud meditsiinipersonalile kahjuks saabumata ka mõned reaalset sekkumist nõudvad olukorrad, kus tavapäraste marrastuste ja hõõrdumiste kõrval tuli käidelda tõsisemaid vigastusi. Selline on paraku väljaõppega kaasnev reaalsuskoefitsent, mis soovimatult tungib iga suurema õppuse statistikasse.

KUIDAS JUHTIDA JUHTIMATUT?

Põhja-Tartumaa malevkonna sõjaaja struktuur on oma esmase juhtimismudeli välja töötanud ja mitmel tasandil läbi harjutanud nii iseseisvalt tegutsedes kui ka koostööks ussisõdalastega. Sõjaplaanides on manööverüksuste tegevused alati integreeritud pioneerivahendite, õhutõrje ja kaudtulega, arvestada tuleb ka erinevate koostööpartneritega. Kas neid toetusi jätkub ka pärisolukorraks, pole kunagi lõpuni teada, aga oskusi koostöös tegutsemiseks tuleb tingimata ja palju harjutada. Kõik need elemendid said läbi proovitud ning tuvastatud mitmeidki arenguperspektiive, mis vajavad põhjalikumat ja kiiret keskendumist.

Staap või juhtimispunkt ei täida oma eesmärki, kui neil puudub side allüksustega või ülevaade olukorrast operatsioonialal. Suurel maa-alal hajutatud allüksustega kontakti hoidmine on juhtivelemendile sageli suurimaks proovikiviks, sest see nõuab korralikke sidevahendeid, aga ka sideprotseduuride ranget järgimist nii ettekannete saatjalt kui vastuvõtjalt.

Alguses pisut lonkav lahingurütm muutus iga päevaga üha paremaks ning õppuse lõpufaasis oli vajaminev infoliikumine juba üsna ülevaatlik ja tulemuslik. Siiski tuleb alati valmis olla väga erinevateks olukordadeks ning staabielemendi pidevale toetusele ja juhistele ei saa allüksused lõpuni kunagi lootma jääda.

Hajutatud lahingutegevus (HLT) on territoriaalkaitse üks suundadest ning laiali asetsevad üksused peavadki

arvestama, et mingites kohtades või mingitel perioodidel neil kõrgema üksusega sidet saada ei õnnestu. Omapäi tegutsemine eeldab selle üksuse ülemalt pädevust, otsustamisvõimet ning etteantud laiema eesmärgi järgimist, mida koostoimes nimetatakse ülesandepõhiseks juhtimiseks. Seesama üksus peab tegelikult arvestama ka sellega, et nad on mingil hetkel vastase poolt ära lõigatud, mis kohalikele tähendab säilimise eesmärgil olude head tundmist ja kontaktide loomist tsiviilsektori toetusvõrgustikega.

Sellistes tingimustes peab konspiratiivsus olema viidud kõrgeimale tasandile ning seetõttu seotakse õppuste stsenaariumiga üha rohkem tavatu sõja või laiapindse riigikaitse elemente, et luua võimalikult reaalset olukorrapilti. Siin tulevad osaliselt mängu sissisõja või partisanivõitluse elemendid, kus on kasutusel asümmeetria, sõjakavalused, pettemanöövrid ja muud mittekonventsionaalsed vahendid. Neid tarkusi tähtsatest militaarõpikutest ei leia ning siin saavad määravaks juhtide lai silmaring ja improvisatsioonivõime üksuse edukuse tagamisel.

Kuidas sellist juhtimist ning tegutsemist aga objektiivselt hinnata? Kas keskenduda vaid lõppeesmärgi saavutamisele, sest meetodid ja vahendid selleni jõudmiseks ei pruugi olla standardsed ega omavahel võrreldavad?

Sageli ei saa loota õiglasele tagasisidele ka seetõttu, et episoodilised lähenemised vajavad nende täideviijatelt lisaselgitusi ja kogemustele tuginedes hindajale jäetud liiga suur tõlgendusruum võib viia sootuks väära arusaama ning vildaka lõppotsuseni.

PÕHJA-TARTUMAA TULERISTSED Nagu kõik maakaitseüksused, on ka Põhja-Tartumaa malevkond oma vastutusala kaitseplaanidega tegelnud pikalt ja põhjalikult. Pidevalt muutuv maastikupilt või keskkond sunnib aga neid plaane ikka ja jälle avama ning vajaduspõhiselt täiendama. Arvestada tuleb ka üha areneva sõjavälja tehnoloogiaga ning muidugi on siin olulisi teadmisi hangitud ka Ukraina rindepäevikutest ja sealsete võitlejate tagasisidest.

Maakaitse ise on tänu erasektori kasvavale toetusele ning osavate kaitseliitlas-

te arendustele saanud juurde mitmeid hädavajalikke vahendeid, mis aitavad nii tagada olukorrateadlikkust kui ka säästa vahetut inimressurssi. Seega ei tea me kunagi, milliseid elemente on mingi üksus enda võimete suurendamiseks lisaks standardvarustusele soetanud ning millised üllatused võivad vastasmängijat lahinguruumis tabada.

Asjale lisab keerukust sagedane erasõidukite ja kombatantide tsiviilriietuse kasutamine või erinevate toetusvõrgustike kaasamine, aga need ongi päris konfliktidest tuletatud nüansid, mille lisamine mänguväljale soodustab arusaama tavatu või laiapindse sõjapidamise tegelikust anatoomiast.

Ka Põhja-Tartumaa malevkond on oma tublidelt toetajatelt saanud ning ise juurde arendanud mitmeid tehnilisi ja infotehnoloogilisi lahendusi, mis on saanud oma tuleristsed, aga mille detaile mänguilu säilitamise eesmärgil lõpuni ei avaldata. Kõik on jätkuvas arendamises, kuid juba kogetu põhjal saavad kasutajad nende efektiivsust ühiselt tunnustada.

Lõuna-Eesti oluliseks maastikujooneks on alati olnud ja ilmselt ka jääb Emajõgi oma mitmete ületuskohtadega. Nende monitoorimisele ja kaitsmisele õppuse raames peamiselt keskendutigi.

Tegelda tuli ka nii sisemaale infiltreerunud vastasega kui dessanditõrjega, mis kokku moodustas mitmekihilise kaitsetaktika. Ussisõdalased said aga juurde harjutada sõidukite kontrollläbilaskepunktide tööd põhimaanteedel, teostada julgestusülesandeid ning meelde tuletada laskeoskusi. Nende tegevuste vahele jäi veel mitmeid koostööharjutusi ja õppemooduleid nii juhtiv- kui isikkoosseisule.

Staabielement oma juhtimisstruktuuriga püüdis õppuse esimestes faasides kogu väljaõpet selle kõigil aladel ja kõigis eri mahtudes koordineerida, jooksvaid probleeme lahendada ja ühtlasi külaliste visiite manageerida.

Lahingutegevuste etapis oli staabikoosseisu prioriteediks mõistagi lahingute planeerimine ja juhtimine, aga ka pidev olukorrateadlikkuse hoidmine. Lisaks sisaldab staabitöö alati palju militaarbürokraatiat, millest valdava

osa moodustab mahukate ettekannete ja käskude koostamine.

Juhtimisvõime on Põhja-Tartumaa sõjaaja malevkonnal muudetud piisavalt paindlikuks, et seda oleks võimalik teostada väga erinevates tingimustes ja ka minimaalsete vahenditega.

KUIDAS EDASI?

Reformimisel maakaitse vajab pidevat täiendamist ja selleks on tarvis läbi viia erineva suunitlusega õppusi, mis annaksid piisavat tagasisidet ning tooksid välja arendamist vajavaid kitsaskohti. Reaalsel maastikul reaalsete ülesannete läbiharjutamine annab üksustele hea lahinguvälja tunnetuse ning loob eelduse lihasmälu rakendamiseks, kui olukord seda nõuab.

Kas kirjeldatud õppuse tulemuste ning analüüside toimikust hakkavad välja kujunema standardid või allüksuse võimekirjeldused, pole veel lõpuni selge, aga usutavasti on Põhja-Tartumaa malevkond andnud maakaitse kontseptsiooni arendamisse olulise sisendi koos oluliste sõnumitega.

Küll aga on kohe kindlasti tehtud vajalikud järeldused ning püstitatud sihid allüksuse enda ühtlustatud tegevuseeskirja (ÜTE) või püsitoimingute (PüTo) koostamiseks, mis suuresti aitaks tegevusjaotusi ja vastutust konkretiseerida nii staabi tasandil kui ka juhtimisstruktuurides. Siin on oluline märksõna üksusesisene enesekriitika, mis sunnib asju tegema järjest paremini.

Küüslaugule 2024 järgnenud nädalatel olid maakaitseõppusel osalenute viimasedki jalavillid paranenud ning igapäevarutiin ei andnud ilmselt palju võimalusi möödunud sündmusi meenutada. Küll aga hoiab enamik osalejaid kuuldavasti oma pakitud sõdurikotti käeulatuses taaskohtumiste ja uute väljakutsete ootuses, sest lahinguvalmidus on alati hea enesekindluse eeldus.

Seega kui mitte varem, siis Küüslaugul 2025 saame värske silmavaatega ning kogemuse võrra rikkamana vaadelda juba järgmise maakaitseüksuse toimetusi Lõuna maakaitseringkonna vastutusalal ja lisada sellega uue väärtusliku killukese maakaitse militaarloome kogumisse.

SÜGiSeSeL

PÕHJAKOnn KArASTUS LiGi 1000 VÕiTLeJAT

Õppus tõi ringkonna lahinglaskmistesse uuendusi alates uutest standardrelvadest ning lõpetades õhutõrje ja droonidega.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Õppuse Põhjakonn sügisetapp leidis tänavu aset 20.–27. septembril ja sellest võttis osa ligi tuhat kaitseliitlast, naiskodukaitsjat, liitlast ning 1. ja 2. jalaväebrigaadi kaitseväelast, samuti võitlejad Leedu vabatahtlikust organisatsioonist KASP, Kaitseliidu küberkaitseüksuse liikmed ning maakaitseväe reservväelased.

ka varasem relvastus alates AK4st ning lõpetades raskekuulipildujaga Browning ja ringkondade kompaniide nn orgaaniliste 81 mm miinipildujatega.

ÕPPUSE STSENAARIUM EHK

IGA VÄLJAÕPPETEGEVUS VIIB

LAHINGLASKMISTENI

SAMA NIMI, ERANDLIK SISU Õppust Põhjakonn korraldatakse juba 2009. aastast. Esialgu kahe maleva koostöös läbi viidud erialasest taktikalisest õppusest on tänaseks välja kasvanud Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna suurim riigikaitsega seotud õppus. Sügisene Põhjakonn toimus erandina tänavu teist ja kokku seitsmeteistkümnendat korda.

Kuigi kõigil seitsmeteistkümnel Põhjakonnal on sama nimi, loob iga õppus ringkonna vastutusala turvavaibale uue ja unikaalse mustritikandi: on selge ja konkreetne põhiülesanne, mida täita, ja omad eesmärgid, mida saavutada. Samuti on see hea võimalus katsetada uusi võimealgatusi. Seega on iga Põhjakonn ligikaudu aastase väljaõppeperioodi kokkuvõte ehk tinglikult öeldes vaheeksam, mis näitab, millises seisus üksused tegelikult on. Viimati toimusid ringkonnas sarnases mahus lahinglaskmised 2021. aastal samuti Kaitseväe keskpolügoonil, millele tänavu lisandus ka Rutja õppeväljak. Kuid ometi oli neis lahinglaskmistes nii mõndagi erinevat.

Tänavu kasutati esmakordselt Kaitseväes ja Kaitseliidus käibel olevaid uuemaid relvi, nagu LMT R20 Rahe, kergekuulipilduja Negev, tankitõrjegranaadiheitja Carl-Gustav M4, täiesti uus snaipripüss Sako, 120 mm miinipildujad, erinevates ülesannetes ja eri suurusega droonid. Lahinglaskmistel katsetati lahinguülesande täitmisel ka nn droonitõrjet, kus esimest korda sööstsid kaevikuliini ette õhutõrjemeeskonnad. Paralleelselt oli kasutusel

Õppuse fookus oli lahinglaskmistel ja seda mitte ainult peamises õppekohas ehk „kaevikuliinil“. Ka neil päevadel, kui üksused harjutasid teistes õppekohtades, olid kõik tegevused otseselt või kaudselt lahinglaskmistega seotud. Igal kompaniil oli õppuse ajal hea võimalus viia läbi iseseisvaid õppetegevusi, olgu selleks siis kaevikuhõivamisvõi jaorünnakuharjutus maastikul, jaorünnakuharjutus rühma koosseisus asustatud alal Rabasaare linnakus, lahingukannatanu käsitlemine tule all või kasvõi üksikvõitlejale heaks värskenduseks korraldatud laskeharjutus Test 3. Oluline oli ka öövaatlusseadmete kasutamisõpe, sest lahinglaskmist harjutati nii valgel kui pimedal ajal.

dest varem, et koos ringkonna pioneerirühma ja maakaitseväe reservväelastest pioneeridega luua miinipildujatele väljamõõdetud ja kaevatud positsioonid. Pioneerirühmal jagus tööd varavalgest hiliste õhtutundideni, et rajada liikumist raskendavaid tõkkeid ja hiljem lahinguõppe olukorras aidata kergejalaväelastel neid „kaevikuliinile“ sisenedes ohutuks teha. Samuti liidenduti koos teiste erialarühmadega, sh snaiprite ja luurerühma, tankitõrje- ja raketirühma liikmetega kergejalaväelaste kõrvale „kaevikuliinile“.

„Ahjusooja“ võimekogemuse said õppusel Põhjakonn ka Kirde ja Lääne maakaitseringkonna õhutõrjemeeskonnad, kes toetasid kergejalaväelasi „kaevikuliinil“ droonitõrjel. Droone kasutati õppusel Põhjakonn mitmes lahinguepisoodis, kus Kirde maakaitseringkonnal olid abis Kaitseliidu küberkaitseüksuse võitlejad.

Erialaüksused, kes lahinglaskmiste ajal iga päev kergejalaväelasi „kaevikuliinil“ toetasid, formeeriti mõni päev varem, et nemadki saaksid vajalike drillide abil „piigid teravaks“ ihuda. Üks selliseid ringkonnaüksusi oli snaiprirühm Jahipistrik, kes nädal enne õppust tutvus Sirgala õppeväljakul uue snaipripüssiga Sako, mida hiljem kasutati edukalt ka „kaevikuliinil“. Samuti olid jahipistrikel abis võitlejad Ukrainast, kelle nõuandeid kuulsid nii snaiprid kui ka kergejalaväelased, kes teistel päevadel viisid Rabasaare külas läbi linnalahinguharjutusi. Vastastikune koostöö Ukraina snaipritega on ringkonnal kestnud juba üle kahe aasta.

Korraliku laskeharjutuse sai ka ringkonna suurtükipatarei, kes toetas võitlejaid „kaevikuliinil“ 120 mm miinipildujatulega. Seda kompaniide tellitud kild-, suits- või valgusmoonaga, mida omakorda täiendasid kompaniide 81 mm miinipildujarühmad. Suurtükipatarei alustas samuti kergejalaväekompanii-

Kirde maakaitseringkonna üksustest osalesid Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru malevate lahingukompaniid, keda toetasid tagalakompanii, ringkonna pioneerirühm, luure, tankitõrje- ja raketirühm, suurtükipatarei, snaiprirühm Jahipistrik, Kirde ja Lääne maakaitseringkondade õhutõrjemeeskonnad ning korraldusmeeskonnale suureks abiks olnud tulekontrollijad peaaegu kõikidest Kaitseliidu ringkondadest.

„Õppuse Põhjakonn 2024 sügisese etapi põhijõupingutus olid lahinglaskmised. Selle õppuse raames harjutasime läbi kõik vajaliku ja saime ülevaate lahinguvalmiduse hetkeseisust. Kui kevadisel Põhjakonnal olid fookuses erinevad taktikalised ülesanded nii kaitse kui rünnaku tingimustes, siis sügisesel õppusel keskendusime lahinglaskmistele. Meie ringkonna võitlejad said oma ülesannetega hästi hakkama, sealhulgas öiste lahinglaskmiste ja muutliku ilmastiku tingimustes. Relvad toimisid oodatult hästi, võitlejad on nendega kohanenud kiirelt ja kiiduväärselt. Üks olulisi uuendusi oli droonide kaasamine erinevate lahinguülesannete täitmisse, saime nende kohta olulist teavet, mida edasi arendada,“ võttis Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna, Viru ja Alutaguse maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu õppuse kokku.

ÕSiBULAL HArJUTATi KAiTSeTeGeVUST

Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond korraldas 7.–13. oktoobrini Lõuna-Eestis

õppuse Sibul, millest võtsid osa kõik Lõuna-Eesti malevad.

Tekst: nooremleitnant JULIA SIIMBERG , Lõuna MKR teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö ohvitser

ppuse Sibul 2024 peamine eesmärk oli harjutada maakaitseüksuste sõjaaja ülesannete täitmist võimalikult realistlikes oludes. Üksuste põhitegevused olid seotud kaitsvate tegevustega – lahingupositsioonide ning mitmesuguste tõkete rajamine ja varitsuskohtade ettevalmistamine, millele lisandusid julgestusülesanded ja kontroll-läbilaskepunktide mehitamine,“ ütles Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Raul Kütt.

Õppusel osalesid lisaks kaitseliitlastele ka reservväelastest maakaitseväelased, kes said vajaliku värskendusõppe relvakäsitsemises ja laskeoskustes ning harjutasid läbi peamised üksikvõitleja ja jaotaseme drillid.

Peamised lahingualad jäid Elva, Tõrva, Otepää, Valga, Viljandi, Mulgi ja Põhja-Sakala aladele. Kontroll-läbilaskepunktid olid rajatud Viljandimaal Lilli külas ning Valgamaal Soontaga, Lauküla, Kuigatsi ja Plika külas.

„Loodan väga, et selleaastane õppus Sibul aitas olulisel määral kaasa kaitseliitlastest ning reservväelastest koosnevate maakaitseüksuste võitlusvõime parandamisele, eriti operatsioonide juhtimise, aga ka logistilise tagamise vallas,“ ütles kolonelleitnant Kütt. „Tahan tänada kohalikke elanikke mõistva suhtumise ja hea koostöö eest, millega aitate kaasa õppuse kordaminekule ja meie ühise turvalisuse tagamisele.“

Kui õppuse esimesed päevad keskendusid väljaõppele ja ettevalmistustele, siis 11.–13. oktoobri aktiivses faasis harjutati läbi ka kaitselahing, mille käigus pidid Valgamaa ja Sakala maakaitseüksused kaitsma määratud alasid Uniküla-Pikasilla vahelisel alal ida suunast läheneva vastase vastu. Samal ajal julgestasid Sakala maakaitseüksused Eesti-Läti riigipiiri Lilli piirkonnas võimalike lõunast tulevate vastase rünnete vastu.

Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond korraldab õppust Sibul juba kuuendat aastat. Käesoleval aastal olid fookuses Sakala ja Valgamaa maleva kaitseliitlased, maakaitseväelased ning koostöö partnerametkondade ja Läti Zemerssadze üksustega. Õppuse õnnestumisse panustasid kohalikud omavalitsused, Riigimetsa Majandamise Keskus, Kaitseväe Akadeemia ja Läti Zemerssadze üksused. Ühtekokku oli õppusel ligi 1300 osalejat.

LÄBi rASKUSTe nOOremSeerSAnDiKS

TKotkalend 2024 tähendas kuus ööd-päeva väldanud tegevust, mis pani ilma ja maastikuga seotud raskusi ületama kõikide maakaitseringkondade nooremallohvitseri kursuse õppurid.

Tekst: nooremleitnant KRISTLIN KÕRGESAAR , Põhja maakaitseringkonna tsiviil-militaarkoostöö ohvitser

änu instruktorite hästi läbiviidud õppele ja kursuseülemate pingutusele läbisid kõik vastsed nooremseersandid harjutuse edukalt. Nii on värsked lõpetajad valmis edaspidises teenistuses kandma juhi vastutuskoormat ja olema oma jaole hea õpetaja.

Kokku võttis õppusest osa ligi sada kaitseliitlast ja kaitseväelast. Õppureid hinnati erinevate lahinguülesannete täitmisel, andes neile võimaluse demonstreerida oma teadmisi ja harjutada koostööd jagude vahel.

Kursuste lõpuharjutuse peamine eesmärk oligi anda tulevastele juhtidele võimalikult selge pilt oma rollist ja ka allüksuse juhtimise väärtuslik kogemus. Ehk, nagu on öelnud Kaitseliidu kooli pealik major Margo Sai, nooremseersandi auastmed tuleb välja teenida. Ja välja need teeniti.

OODATUD HARJUTUS

Sel aastal toimus Kotkalend Harjumaal Kose vallas. Esialgu oldi peamiselt Paunküla ja Ardu kandis, et täita valdavalt sisejulgeoleku ülesandeid. Seejärel liiguti Kose valla erinevate piirkondade maastikele, et harjutada mitmesuguseid lahinguülesandeid. Kaitseväe vormi kandvaid relvastatud võitlejaid võis tegutsemas näha Paunküla, Ardu, Kõrvenurga ja Laane kandis.

Mida kannatlikult oodati, seda ka saadi – vastutegevuse lahkel loal lausa mitu korda, nii et kontaktist oli õppuritel keeruline lahti rebida. Tundus, et nemadki olid seda oodanud – kaua ja kannatamatult.

Saia sõnul on seekordne Kotkalend eriline, kuid suurem eesmärk sama: hindamisharjutus peab andma hinnangu, kuidas kursuslased juhtimisprotseduure ellu viivad ja lahingutegevust planeerivad. Nooremallohvitseride kursust kokku võttev harjutus oli ligi aastapikkuse õppe kulminatsioon. Kõik seni omandatu leidis rakendust ja instruktorite juhendamisel lisandus ka uut tarkust. Täiendati pioneerivaldkonna teadmisi ning saadi ülevaade tänapäevase drooni kasutamisest ja mõjust.

HEAS MÕTTES IMELIKUD INIMESED

Seekordne nooremallohvitseri vande andmine toimus Kautla memoriaali jalamil. See on 1941. aasta traagiliste sündmuste mälestuseks rajatud memoriaal Kõrvenurga külas.

inimesed heas mõttes – 11 nädalavahetust oma pere ja igapäevaelu kõrvalt pühendada õppimisele. Olete iga oma keharakuga pühendunud riigi kaitsmisele Kaitseliidus /…/ Eesti eest surmani!“ pidas kursuslastele Kaitseliidu hüüdlausega lõppenud tunnustuskõne Kaitseliidu veebel ülemveebel Andri Harkmann. Õhus oli taas tunda midagi erilist. Rivis seisjatest kiirgas uhkustunnet – olen allohvitser!

AEG MUUTUSTEKS

Laupäeva hommikul paistis päike ja tormine ilm oli justkui teadlikult eemaldunud – kätte oli jõudnud lõpurivistuse aeg.

„Sel korral osalenud kursused on väga erilised – tõenäoliselt Kaitseliidu kool sellisel kujul nooremallohvitseri kursust enam ei korralda, oleme muutumises,“ ütles Kaitseliidu kooli pealik major Margo Sai oma kõnes mõtlikul ja rahulikul hääletoonil. Ehk ongi aeg muutusteks.

Tundus, et toimuv oli kohalikele juba teada. Pole ka ime, toimus ju Kotkalend juba kolmeteistkümnendat korda. Nii oodatigi „kontakte“ õhtuhämaruses tormi ja vihma kiuste tundide viisi.

Kursuslastel tuli mälestusmärgini läbida jalgsirännak – nad ei teadnud, mis ees ootab. Vande andmise kohta viiv tee oli õhtupimeduses valgustatud kahe küünlareaga. Kuskilt kostis õdus trummipõrin.

Oma vande andsid kaks rühma –Lõuna ja Põhja rühm, seejärel lõi kooli veebel staabiveebel Siim Tambaum mõõgaga iga liikme allohvitseriks. Võimas vaatepilt!

„Allohvitserid – te olete ühed imelikud

Saia selgitusel läbivad järgmiste nooremallohvitseride kursuste õppekavad uuenduskuuri ning muuhulgas tehakse korrektuure ka mahtudes. Kooli poolt jäävad kindlasti alles juhtimist ja õpetamist kajastavad õppeained. Taktika poolt ei vähendata, see on kursuse oluline osa ja selles järele anda ei saa.

Samamoodi ei saa läbi ilma kohalike elanike toetuseta. Sestap olgu siinkohal edasi öeldud Kaitseliidu kooli tänusõnad nii Kose vallavalitsusele kui ka kõigile maaomanikele, kes lubasid oma maadel laiahaardelist lõpuharjutust läbi viia.

PrAnTSUSe LiiTLASeD

SAATSiD DiVerSiOOniGrUPiD

SÕrVe POOLSAAreLe

12.–15. septembrini Saaremaal peetud õppusel diversantideks kehastunud Prantsuse kergejalaväelastel õnnestus Sõrve poolsaarel keset hirvejahti ja kohalike kaitseliitlaste vastutegevust ning vaatamata ootamatule kohtumisele karuperega hõivata ja hävitada seitse olulise tähtsusega objekti kaheksast kavandatust.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Artikli autorist sai neljaks õppusepäevaks Prantsuse üksuse liige kompaniiülema kapten Benoît’ juhtimispunktis.

„Peaksin ma kaptenist maha jääma, võivad teised prantslased mu käed selja taha siduda,“ viitasin oma kaitseliitlase varustusele. Nii nagu prantslastelgi, oli mul seljas paarikümnekilone kott kuivade riiete, toidu, vee, magamiskoti, matkamati ja muu neil päevil metsas hakkama saamiseks vajalikuga.

Pikema jututa tõmbas Yuriks kutsutud sõdur oma seljakotilt Prantsuse lipu ja vajutas selle mu käisele: „Nüüd on korras.“

Hiljem uurisin alati lõbusatujuliselt sõdurilt ebaprantslasliku eesnime kohta. „Mu vanaisa oli venelane,“ kõlas vastus.

Sajakonna prantslase seltskonnas tundsin end kui 25 aasta taguse menufilmi „13. sõdalane“ Antonio Banderase mängitud araablane, kes viikingite juurde läkitatud saadikuna ei mõistnud kuid sõnagi võõrustajate keelt.

TÄIESTI UUS KOGEMUS

12. septembri õhtul kell 18 hakkasid prantslaste esimesed mõnemehelised diversioonigrupid Läätsast erinevaid metsaradu pidi alla poolsaarele imbuma.

Enne seljakoti turjale upitamist ja relva kätte võtmist võõpasid sõdurid näole maskeerimisvärvi. Ei pääsenud ka mina teele kriimude silmadeta. Igal üksusel oli vastasele pihku jäädes lubatud kaotada kuni viis elu, seega tuli minulgi vältida sissekukkumist.

Prantslaste juures peatus maastur, mille juht otsis ülemat. Selgus, et paari kilomeetri kaugusel käis hirvejaht ja jahimees võrdles prantslaste ülemaga kaarte, et mitte üksteisega metsas kohtuda.

„Käime öö otsa. Grupid peavad jõudma hommikuks määratud rünnatavate objektide lähedusse positsioonidele ja tegema luuret. Tõenäoliselt on vastane need mehitanud. Peame liikudes jääma märkamatuks ja vältima inimestele silma puutumist. Kui on oht olla märgatud, tuleb koheselt võtta madalaks või varjuda. Rünnak algab ülejärgmise päeva hommikul kell 7. See tähendab,

et objekt tuleb hõivata, kaitsjad, kui neid on, kahjutuks teha ja paigaldada lõhkelaengud nii, et jääks ainult nupule vajutada,“ selgitas kapten teekonna alguses.

Ta möönis, et jalaväelased on harjutanud konventsionaalseks sõjaks, kus on lahinguformatsioon, rindejoon ja vastane, nii et diversiooni läbiviimine on neilegi täiesti uus kogemus.

Kümme minutit enne kaheksat tõmbas keegi paarsada meetrit eespool kreissae undama ja me keerasime elektriliini koridorilt metsa varju, et ringiga mööda ja üle kruusatee hüpata, kuid läheneva sõiduauto ees pidime kiire sööstuga põikama tagasi metsa. Ju sõidukijuht ikkagi märkas liikumist, sest jäi paariks minutiks seisma.

Kahe tunni järel tegime esimese puhkepausi. Teine paus tuli enne keskööd, sest kompaniiülem võttis raadio teel vastu rühmaülemate ettekanded ja edastas ülespoole.

Head öövaatlusseadmed olid sihtmärkidele suundunud gruppidel, kuid meil polnud sugugi kerge pimedas metsa all liikuda, eespool minejat silm sama hästi kui ei seletanud. Õnneks astus minu ees kapral Benjamin raadiosaatjaga, nii et hoidsin silma taeva taustal õõtsuval antennil. Ent korra vajus võssa külili temagi. Oleks keegi juhtunud meid kuulma, arvanuks ta, et metsas tallab kuivanud okstel kari elevante.

Kui ei näe, teravnevad muud meeled, nagu kuulmine ja haistmine. Ninast käisid läbi angervaks, käärinud õunad, vorstirohi … kuni pulmitava punahirve spetsiifilise muskuseni välja. Õppuse esimene öö oli vaikne ja haripunkti jõudnud hirvepullide võimsad paaritusmöirged kostsid ümberringi kõikjalt. Juba see oli elamus omaette.

KARUEMA KOOS POJAGA VÕI

TAGAJALGADEL EMIS?

Kell neli öösel keerasime pärast 25kilomeetrist rännakut Iide lähedal metsa alla ja jäime laagrisse. Kapten Benoît selgitas, et valis ümbruskonna kõrgeima paiga, et raadioside üksustega oleks võimalikult hea ja juhtimispunkti vahemaad positsioonidele asuvate gruppideni sarnased.

Kuigi metsas käis kogu omavaheline jutt sosinal, piisas hommikul kell 8

prantslaste vestlusest, et silm lahti lüüa. Tõsi, neile sekundeeris vähemalt kolm lakkamatult täristavat rähni ja paar leebelt pinisevat lahjat sääske.

Keegi ei pesnud hambaid, kuni polnud teada, millal varusid saab täiendada, sest joogivesi oli väärtuslikum silmapesuveest, mida asendasid niisutavad taskurätid.

Kapten triikis kannal suurt villi. „Valed saapad valisin,“ naljatas ta esiti ja lisas, et käis nädalavahetusel jooksmas Tallinna maratoni, mis tegi jalgadele pisut liiga.

Noogutasin kaastundlikult, sest terved jalad on jalaväelasele väga olulised.

Pärast mõnetunnist pikutamist kolisime mõned meetrid eemale tihedama kuusenoorendiku alla, sest üksused teatasid taevas märgatud vastase droonidest. Kuna jäime järgmiseks ööpäevaks paigale, murdsin külje alla korraliku kihi sõnajalalehti.

„Vastane teab, et me oleme siin, aga ta ei tea, kus. Meie ei tee midagi, puhkame, aga nemad on pinges, otsivad, kulutavad ressurssi,“ haris kompaniiülem mind võsas pikutamise taktikalisest tähtsusest.

Tema sõnul kasutas tema üksus sama võtet Prantsuse Guajaanas teenides, kus võideldi koos kohaliku politseiga Brasiiliast juhitud illegaalse organiseeritud kullakaevandamisega: „Läksime avatult džunglisse ja kadusime mitmeks päevaks. Esialgu tõmbusid nad tagasi, siis hakkasid meid otsima, lõid käega ja tulid uuesti kaevama. Alles siis alustasime operatsiooniga.“

Bretagne’i poolsaarelt pärit ja minust peaaegu poole noorema kapteni rügement paikneb alaliselt Le Mansis. Ta on kaks aastat teeninud Ida-Aafrikas Djiboutis, kus paikneb Prantsusmaa suurim väekontingent väljaspool riigi piire, ja kuu aega Norras NATO õppustel.

Eestis oli tema neli kuud kestnud ja oktoobri keskel lõppenud rotatsiooni veidraimaks kogemuseks leilisaun, mis oli kasarmus olemas, ja Soodla harjutusväljadel kohatud inimeste seenelembus. Kapten täpsustas, et Eestit ta väga näinud pole: „Kaks korda olen Tallinnas käinud ja nüüd siin Saaremaal.“

Elevust tekitas ühelt rühmaülemalt laekunud ettekanne öisest kohtumisest karudega.

Karu Saaremaal kõlas sensatsiooniliselt ja ma ei tahtnud esiti oma kõrvu uskuda, kuid veebiotsing ei valetanud: mullu novembrist olla karu saarel tagasi. Veelgi enam, värske kohtumine karupoja ja tema emaga andis tunnistust, et Saaremaal peaks kuskil luusima veel ka vähemalt üks isakaru.

Õppuse lõpul rääkis karuga kohtunud rühmaülem leitnant Adrien: „Liikusime öövaatlusseadmetega objekti suunas, kui märkasin viie meetri kaugusel karubeebit.“ Oma sõnade kinnituseks vedas ohvitser kätevahe poole meetri laiuseks.

Jalaväelastel polnud aega nunnumeetrit põhja vajutada – võsas ajas pahaseks saanud karuema end tagajalgadele ja hakkas valjult urisedes sõdurite poole liikuma. Nood pidid kiiresti reageerides eemaldumise katmiseks lahti laskma paar õppegranaati, et emakaru maha raputada.

Leitnandiga kaasas olnud sõdur lisas, et puutüvedel oli näha pikki küünejälgi, samuti karuema kokku veetud toidu jäänuseid, mis viitas karupere paiksusele.

„Teavitasime teisi üksusi, et nad sellest kohast eemale hoiaksid,“ ütles ohvitser ja uuris, kui tihti karud Eestis inimesi on rünnanud.

Hiljem seadsid kohalikud jahimehed prantslaste karujutu kahtluse alla, arvates, et nood võisid kohata hoopis metssiga. Sel juhul oleks tagumistel

jalgadel mörisev emis veelgi sensatsioonilisem tegelane.

Prantslased ei maiustanud metsas hanepasteedi ja šampanjaga, vaid pakkisid seljakotist välja täiesti eestimaise röstsaia ja muud kohalikust kaubandusvõrgust pärit toidukraami.

Kapten Benoît kinnitas, et Prantsuse toidupaki mant on maitsev, kuid pakk tervikuna jalgsipatrullis kaasas kandmiseks raske, seetõttu on praktilisem retkeks vajalik toidutagavara ise komplekteerida.

Küll oli ülema adjutant, kirglik suitsumees ja kohvisõber Pierre-Yves pannud priimuse tulele ja lähenes kahe aurava kohvitopsiga, ulatades ühe kaptenile ja teise mulle. Kuna mina kohvi ei joo, sai kuuma joogi omale kapral.

Teise päeva õhtuks oli kapten rahul, sest ükski tema üksus polnud kaitseliitlastele vahele jäänud. Kuna keskööks lubas vihma, sättisin aseme kohale telkmantli ja prantslased vihmakatte, mis hoidis meid vähemalt hommikuni kuivad.

SEITSE SIHTMÄRKI KAHEKSAST KÄES

14. septembri hommikul kell 6.40 läks kilomeeter lõuna pool tulevahetuseks. Hiljem selgus, et kaitseliitlaste patrull sõitis juhuslikult prantslastele selga ja nurjas objekti hävitamise.

„See ei muuda midagi,“ rõhutas kapten ja tal oli õigus – teised seitse sihtmärki langesid ründajate saagiks.

Ülema plaan oli juhtimispunktiga kiirel sammul 10–15 kilomeetrit eemalduda,

kuniks kaitsjad paari tunniga rünnakust toibuvad ja vastast otsima hakkavad, ning oodata poolsaare kitsaima osa läbimiseks pimedat. Ühe kohaliku memmega oli kokkulepe aita varju alla saamiseks.

RMK pikki ja sirgeid kruusateid mööda liikuma minnes astus Pierre-Yves paarsada meetrit eespool, teised 15meetriste vahedega. Vihmasadu summutas helid. Nii ilmus ühel käänakul ootamatult nähtavale väliroheline meditsiiniauto. Jõudsime välkkiirelt metsa põigata.

Puhkehetkel lehvitas Pierre-Yves rõõmsalt mütsiga: „Üle-eelmisel ööl kaotasin ära, täna leidsin teelt üles.“

Rühmaülemate hommikustest ettekannetest ilmnes, et vaid üks sihtmärk oli kaitsjatega mehitamata. Nende kätte langes vangi kaks kaitseliitlast ning sõjasaagiks veok ja maastikuauto.

Umbes 9.40 kostis kolm kilomeetrit eespool lahingukära, kuid meie nelik ei teinud teist nägugi, liikusime veel 20 minutit edasi, enne kui tuure koguva vihmasaju eest metsa keerasime.

Tegime seda õigel hetkel, sest loetud minutite pärast sõitis mööda sõjaväeveok ja peatus saja meetri kaugusel ristteel. Uksed paukusid, kostis hõikeid ja seejärel jätkas masin teekonda. Varsti sõitsid edasi-tagasi kaks tsiviilvärvides sõidukit ja sõjaväemaastur. Hiljem põikasime samade masinate eest võssa veelgi.

Major Durand tõi meie juurde metsa alla Eestis baseeruva Prantsuse kontingendi ülema kolonelleitnant Dorian

Paucheti, kes pistis mulle käe pihku ja küsis: „Kas on põnev?“

„Just seda ma otsima tulingi,“ vastasin reipalt.

Minu kaaslased harutasid vihmakatte katuseks lahti ja järgnes prantsuskeelne püstijalanõupidamine, milles eristasin korduvalt oma nime.

Ülemuste lahkumise järel küsisin kaptenilt, mis ta minu kohta rääkis.

„Rääkisin meie eilsest arutelust taktika üle ja su küsimusest, miks me raadiojaama asemel mobiilsidet ei kasuta. Veel kiitsin su teravat kõrva ja silma. Päästsid ennist kiire reageerimisega meie naha, kui auto kurvi tagant tuli. No ja pead pagana hästi meie tempole vastu. Ise veel 55aastane!“ polnud kompaniiülem hea sõnaga kitsi.

Pärastlõunal lõime kallavale vihmale käega, kuna olime teistest üksustest tempolt maha jäämas. Poole tunniga oli kaelasadav vihm valgunud riideid mööda saabastesse. Mitut puhku paukusid kuskil eespool relvad.

Peagi keerasime 1950ndatel ehitatud, praeguseks hüljatud ja võssa kasvanud raudteetammile. Kaimri küla juures märkasin tammil padrunikesti, mis andsid aimu kaitseliitlaste varitsusse astunud prantslastest. Mõni minut hiljem põikas meie teelt üksik põder.

Kell 16 paiku väänasime kokkulepitud taluaida pööningul suurema vee riietest välja, vaatasime midagi hamba alla ja keerasime lauavirna otsa magama. Plaan oli öö jooksul pimeduse varjus hiilida vastase varitsusi vältides hiirvaikselt ja ettevaatlikult viimased viis kilomeetrit läbi poolsaare kõige kitsama osa tagasi Läätsale, kust retk alguse sai.

Ärkasin kell 22. Ma ei jõudnud ära imestada, miks lärm oli paisunud suureks ja otsmikulambid särasid. Kas nad ei pelga vastast enam üldse?

„Jahimehed peavad eespool hirvejahti ja ülem otsustas ohutuse huvides 130 mehe eluga mitte riskida ning lõpetas õppuse ennetähtaegselt. Liigume pealampide valgel mööda teed välja. Enam kiiret pole,“ rahustas kapten.

Oma tund tuima marrsimist ja olime tagasi punktis, kus kaks ööpäeva tagasi

liikumist alustasime. Kompanii valgus metsa alla laagrisse ja peagi kajas türnpuupadrik norskamisest.

Minugi kaaslased tõmbasid improviseeritud telgi taas püsti. Kuna katte alla mahtus kolm meest, loovutas PierreYves oma koha mulle ega teinud teist nägugi, kui pool ööd talle vihma näkku sadas.

SÕDURITE TEE RISTUMINE

JAHIMEESTEGA LÕPETAS ÕPPUSE

Tund enne õppuse algust andis prantslaste ülem major David Durand mulle legendist kiire ülevaate.

„Meie üksuste ülesanne on maabuda poolsaarel, liikuda 3-4meheliste diversioonigruppidena varjatult vastase strateegiliste objektideni, hõivata need, mineerida ja hävitada. On veel rahuaeg, kuid kergejalaväe kompanii ülesanne on valmistada ette soodne pinnas järgmisteks sammudeks, olgu neiks siis põhivägede maabumine või kehtiva korra muutmine,“ seletas ohvitser, kelle rolliks oli koordineerida õppust Saaremaa kaitseliitlastega ja oma üksustega ning hoida suurel pildil silma peal.

„Oleme Kaitseliidu väikeüksuste taktikat õppustel näinud, kuid meile on see uus ning soovisime seda ise rakendada. Tahtsime saada ka kogemust, kus üksus tegutseb tsiviilkeskkonnas väikeste gruppidena, keskendudes mitte võitlusele konventsionaalse vastasega, vaid valitud objektidele sihitud löökidele. See on täiesti kastist välja mõtlemisega õppus,“ rääkis major Durand õhinaga.

Major täpsustas, et sihtmärkideks olid mitmed sidemastid, radarid ja kaitseotstarbelised militaarobjektid.

Nädal enne õppust käisid erariietes „turistid“ Sõrves maastikuluurel ja pildistasid rünnakuks valitud objektid põhjalikult üles, et varustada diversandid võimalikult põhjaliku infoga.

„Kaitseliitlastel ja kohalikel politseinikel on õigus meid takistada ja meie võime neil käed raudu panna, aga ilmselt oleme siis kohe ka avastatud ja vahel,“ möönis ülem.

Ohvitseri kirjeldus andis mõista, et stsenaarium sarnanes paljuski sellega, mida venelased tegid Ukrainasse tungides, aga ka ukrainlased hiljuti Venemaale Kurski oblastisse sisenedes.

KAPTen KAUP:

„VÕTSime neiLT KÕVASTi eLUSiD“

Kaitseliidu Saaremaa maleva pealiku ülesandeid täitev kapten Kristjan Kaup ütles, et kaitseliitlaste ülesandeks õppusel oli etendada prantslastele vastast. Ta tunnistas, et liitlased valmistasid Sõrve kaitsmisel palju peavalu, kuid andsid kaitseliitlastele hindamatuid kogemusi.

„Kindlasti polnud õppus klassikalise taktikaga, vaid väikeste gruppidena maastikule hajunud vastane kasutas liikumiseks tsiviiltaksosid ja kohalike inimeste abi,“ märkis kapten Kaup. „Et vastutegevuses oli mõnikümmend meest, koondasime oma jõud prantslaste püüdmiseks poolsaare kitsaimale lõigule, kus tekkis pudelikael. Võtsime neilt seal kõvasti elusid.“

Ent me organiseerisime liitlastele ka kaks mootorpaati, millega nad said luurejao rannikule toimetada ja pärast operatsioonialast välja viia.

„Organisatoorse poole pealt oli meil koostöö väga sujuv,“ kinnitas Kaup. „Kohalikud on harjutavate kaitseliitlastega harjunud. Vaid üks memmeke helistas hommikuse laskmise peale politseisse.“

Major täpsustas, et nende kergejalaväelased on väljaõppelt ja tegutsemiselt nagu ameeriklastel merejalaväelased: „Kompaniis on kolm rühma käsitulirelvadega sõdureid kergetel soomusmasinatel, rühm pioneere, mõned tulejuhid.“

Pühapäeval selgitas major Durand eelmisel päeval vastu võetud otsust õppus enne plaanitud aega lõpetada: „Liiga riskantne oli saata 130 meest öösel hiilides läbi metsa, kus jahimehed on samal ajal kuul rauas varitsemas. Mõtle, kui mõni jahimees peab põõsas sahistavat sõdurit hirveks ja tulistab? Parem oli sellist olukorda vältida. Pealegi oli täidetud õppuse põhiline ülesanne: leida ja hävitada valitud objektid.“

Kohalikel jahimeestel olid hirvejahis külas jahituristid Kesk-Euroopast. Kuigi neljapäeval oli jahimeestega kokkulepe, et jahti ei alustata enne, kui sõdurid on alast läbi liikunud, oli metsas siiski laske kuulda. See muutiski Prantsuse majori jahimeeste suhtes umbusklikuks.

eVAKUeeriTAVAnA SUUrÕPPUSeL LÕUnA SiLD 2024

Oktoobri alguses leidis aset seni suurim, tuhatkonda evakueeritavat kaasav evakuatsiooniõppus Lõuna Sild 2024, mille põhistsenaarium nägi ette LõunaEesti ida- ja kagupiirkonna evakuatsiooni Viljandimaale.

Tekst: MONIKA RISTISAAR , vabatahtlik autor

Õppuse eesmärk oli koostöös erinevate asutustega harjutada suure hulga tsiviilelanike evakuatsiooni korraldamist kriisi ajal. Nii harjutas päästeamet ulatusliku evakuatsiooni juhtimist ja läbiviimist, Kaitseliidu malevate evakuatsioonirühmad aga tegevusi evakuatsioonikohtades ning teisi evakuatsiooniga seotud logistilisi ülesandeid. Õppusele olid kaasatud veel Lõuna-Eesti kohalikud omavalitsused, häirekeskus, sotsiaalkindlustusamet ning politsei- ja piirivalveamet.

Kui päris aus olla, siis mina ei plaaninud sellel suurel evakuatsiooniõppusel osaleda, sest vabu nädalavahetusi on niigi kesiselt ja mõtlesin, et mis see kusagil koolimaja võimla põrandal pikutamine mulle ikka annab. Kuid õnneks läks kõik teisiti.

Reede õhtul asju pakkides ning laupäeva hommikul äratuskella helina peale ärgates tabas mind tuttav õppusteeelne mõte, miks ma ikkagi iga kord endale nii teen. Vaba hommiku asemel olin taas teel õppusele. Evakuatsiooni kogunemiskohta jõudes ootasid aga ees nii mõnedki tuttavad rõõmsad näod.

Ülesande toetada evakuatsiooniõppust sain oma sõjaaja ametikoha kaudu. Minu ülesanne oli olla evakuatsioonibussi saatja. Saime päästeameti esindajatelt instruktaaži, mida meilt oodatakse, ja juba hakkasidki saabuma evakueeritavad – lastega pered, sõpruskonnad, paarid. Lisaks eesti keelele oli kuulda ka inglise ning ukraina keelt. Pärast registreerumist komplekteeriti bussid ning saadeti evakuatsioonikohtade poole teele. Minu sihtkohaks oli ühe väikelinna koolimaja.

SAAB ASJA KÜLL

Kohapeal võtsid busse vastu evakuatsioonirühma naeratavad liikmed: meid suunati parkimisalale ning pärast reisijate väljumist sai ka minust tavaline evakueeritav.

Pärast registreerumist leidsin end suurest võimlast, kuhu enamik evakueeritavaid olid oma „voodikoha“ juba valmis sättinud. Tore oli see, et peresid ja seltskondi polnud laiali lõhutud ning kõik said koos olla, mis tundub igati

mõistlik, sest kriisiolukorras on pere ja sõprade tuge eriti vaja.

Olin esialgu kartnud, et õhtu saab olema igav, pikutame niisama oma mattidel, kuid nii see ei läinud. Infotunnis anti teada, et meid ootavad koolitustele Naiskodukaitse, päästeameti ja Punase Risti vabatahtlikud. Esimesena sai meelde tuletatud elustamise põhitõdesid ning -võtteid. Pärast nuku pikemaajalist elustamist tõdesime, et see on füüsiliselt päris raske. Pean tunnistama, et mul on tulnud ka päriselus inimest elustada ning adrenaliin, mida kogu olukord tekitas, andis tohutult energiat. Õnneks saabusid tookord kiiresti meedikud, kes elustamise üle võtsid.

Edasi suundusime püsiva küliliasendi põhitõdede meeldetuletamise juurde. Pärast meeleolukat rullimist mattidel ootasid ees juba naiskodukaitsjad, kes õpetasid verejooksu peatamise võtteid rõhksidemega. Räägiti žguti paigaldamisest ja õppe „ohvriteks“ olid lebomatid, et kellelegi päriselt mitte kahjustust tekitada. Rõhksideme paigaldamist saime kaaslastel katsetada ning veenduda, et verevool jäsemesse on aeglustunud. Populaarseim kehaosa, mille sidumist sooviti õppida, oli kael. Pärast klassikalist kaelale žguti asetamise nalja tutvustati meile õiget sidumistehnikat Israeli sidemega. Töötoa lõpuks tundus, et saaksin vajadusel verejooksu pidama küll.

Edasi ootas meid päästeameti ja Naiskodukaitse ühine koolitus evakuatsioonist ja kriisivarudest. Esimeseks punktiks oli ellujäämiskoti sisu ja komplekteerimine, kus tutvustati näidisena ühe inimese kolme päeva kotti. Sealt edasi liikusime päästja juurde, kes rääkis evakuatsioonist üldiselt ning erinevatest tähistest, mida kusagil võib kohata. Järgmise vabatahtliku päästja juures tutvustati info saamise võimalusi ning üldisi teadmisi varjumiskohtadest. Esitleti naiskodukaitsjate loodud „Ole valmis!“ äppi, mida saab kasutada ka siis, kui internetiühendus puudub. Viimases töötoas tutvustas naiskodukaitsja erinevaid soojasaamisviise, kui küte peaks kaduma, ning vahendeid, millega voolu puudumisel süüa teha.

Lõpuks oli aeg tulede kustutamiseks ja öörahuks. Öö möödus vaikselt. Natuke oli hinges ärevus, et äkki tehakse ööhäire või midagi muud põnevat, kuid silmad avasin alles hommikul, kui hakati ärkama ja toimetama.

Pärast hommikusööki anti meile teada, et peagi saabuvad bussid, mis viivad meid tagasi Tartusse. Kehastusime evakueeritavatest taas bussisaatjateks, lugesime kokku inimesed, kes meiega olid tulnud, komplekteerisime bussid ning sõit kodu poole võis alata. Sellega meie jaoks evakuatsiooni suurõppus Lõuna Sild 2024 ka lõppes.

MIKS OSALEDA EVAKUATSIOONIÕPPUSEL?

Lõpetuseks võin öelda, et mul on hea meel, et osalesin. Miks soovitan seda teha ka teistel? Sest: sina saad aimu, mida evakueerumine tegelikult tähendab; need, kes vastutavad sinu ja su lähedaste evakueerumise eest, saavad õppida ning oskavad seda reaalolukorras hästi teha; oled ise teadlikum, kuidas ja mida teha ning kuidas aidata oma lähedasi, kui on vaja päriselt evakueeruda; sinu esmane evakueerimiskogemus ei peaks tulema reaalses olukorras; saad teada, kuidas kogu evakueerimisprotsess käivitatakse ja millised ametkonnad on sellega seotud.

Aga milleks kõik need teadmised?

Evakueerimine ei tähenda sõja algust. Evakueeritavaks võib sattuda kasvõi ulatusliku elektrikatkestuse tõttu, mis on tingitud näiteks tormist, lähiajaloo näiteks on Võru linna pikk elektrikatkestus, mis oleks võinud kulmineeruda evakuatsiooniga.

Parem on harjutada ja saada kogemusi õppeolukorras, kus tingimused on suhteliselt mugavad, pole paanikat jne. Sellised riiklikul tasemel õppused on harjutamiseks ning õppimiseks kõigile ametkondadele, kes on evakueerimisega seotud, saadud kogemused ning õpikohad ei toeta üksnes Naiskodukaitse evakuatsioonirühmi.

JAOVAriTSUSÕPPeST USSiSÕnADeni

mArYLAnD ArmY nATiOnAL

GUArDi JA KAiTSeLiiDU KirDe

mAAKAiTSerinGKOnnA KOOSTöö

2022.

Viimased kolm aastat on Kirde maakaitseringkonnas (KiMKR) olnud tegusad, eriti rahvusvahelise koostöö vallas. Ringkonna vastutusalas on osalenud üksusi Prantsusmaalt, Lätist, Leedust, Kanadast, Ühendkuningriigist, aga ka Ameerika Ühendriikidest. Viimasest on tihedam koostöö kujunenud Maryland Army National Guardiga (MANG).

aasta septembrikuus, ja seda mitmel nädalavahetusel, toimus Rutja õppeväljakul ringkonna malevatele varitsusõpe, milles kaitseliitlased usinalt osalesid. MANGi instruktorid õpetasid, mil moel läheneda ootealale, kuidas ja mis formatsioonis liikuda sealt edasi määratud operatsioonialale ning mil viisil, sealhulgas kõikide tegevuste vältel riske maandades, oleks kõige mõistlikum läheneda varitsetavale objektile nii, et ülesanne saaks plaanipäraselt täidetud. Kuigi drillides on koostööpartneritel teatud erinevusi, täideti väljaõppepäevade jooksul ülesanded edukalt ning järgnev tagasisidegi oli alati oodatud ja asjakohane.

2023. aastal toimus üle Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ajalooline ühisõppus Ussisõnad, mille raames said kõik ringkonnad, sealhulgas Kirde maakaitseringkond, oma vastutusalasse reservväelastest maakaitseväelased. Jälle ulatas abikäe MANG, kelle instruktorid õpetasid samuti jaovaritsust, kuid juba sootuks suuremas mastaabis. Üle 2000 „ussisõdalase“ sai KiMKRi vastutusalas Rutja õppeväljakul suurepärase võimaluse oma kogemusi värskendada ja Ameerika Ühendriikide kogenud rahvuskaartlaste käe all lihvida. Värskendusväljaõpe oli tõhus, mida näitasid hiljem ka head sooritused järgnenud õppuse Ussisõnad õppelahingutes või muude eriülesannete täitmisel.

TRAIN THE TRAINER

2024. aasta septembrikuus viidi koostöö aga täiesti uuele tasemele. Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna üksuste lahinglaskmiste väljaõppenädalavahetus toimus 6.–8. septembril Sirgala õppeväljakul. Maryland Army National Guardi instruktorid õpetasid

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde MKR teavitusspetsialist

kaitseliitlasi alates jaoliikumisest kuni lahinglaskmisteni train the trainer eesmärgil ja meetodil. Ringkonna üksustele oli lahinglaskmiste väljaõppenädalavahetus Sirgalas omakorda ettevalmistuseks õppusele Põhjakonn 24-2, kus oma kogemusi lihvisid peamiselt pooljao- ja jaoülemad, kuid ka rühma- ja kompaniiülemad. Nagu õppus Põhjakonn 2024-2 hiljem ka näitas, rakendus õpitu hästi.

„Koostööharjutus koos MANGi instruktoritega sujus hästi, sest varasemate aastate kogemus lõi meile selleks väga hea eelduse,“ ütles Kirde maakaitseringkonna ringkonnaveebel Ott Sepp. „Väljaõppenädalavahetusel viidi läbi lahinglaskmise harjutus „jagu rünnakul“. Eesmärk oli „treenida treenijat“, aidates arendada meie isikkoosseisu taktikalist otsustusvõimet selliselt, et nad oleksid edaspidi suutelised ise lahinglaskmist läbi viima.“

Kaitseliitlased haarasid lennult, mida nende ametivennad Ameerika Ühendriikidest õpetasid, ja olid koostööharjutuse lõppedes omandatuga rahul. „Läks päris hästi ja saime jagada üksteisele kogemusi,“ ütles seersant Siim Sarapik Alutaguse malevast. „Enda jaoks õppisin kõige rohkem maastikuga kohanemist ning koostööd oma meeskonna ja MANGi instruktoritega.“

Rahvusvahelises koostöös on oluline koht ka liitlaste integreerimisel Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevustesse, mis aitab luua NATO ühtset idapiiri kaitset.

Ka MANGi instruktorite sõnul õppisid kaitseliitlased nobedalt, esialgne lühiajaline keelebarjäär sai märkamatult ületatud ning kõik vajalikud treeningharjutused sujusid kahe päeva jooksul nagu ladusal ja hästi õlitatud konveieril.

„Kõigepealt tegime koos selgeks harjutuse eesmärgi ja üksteise ootused ning alustasime turvalisuse teemadega, et lahinglaskmise harjutus ohutult läbi viia,“ ütles Maryland Army National Guardi kompaniiveebel Matthew Hawkland. „Edasi tegime juba maastikul läbi jao liikumise „kuivtreeningu“, millele järgnes lahinglaskmine ise. Stsenaarium nägi ette, et jagu tuvastab rännakul mineeritud ala ja mõne aja möödudes ka vastase asukoha. Järgnesid kontakti sattumise drillid, kus jagu sai läbi harjutada nii kaitse- kui ka rünnakutegevused.“

PIKAAJALINE KOOSTÖÖ

„Meid seob Maryland Army National Guardiga aastatepikkune koostöö ja seda mitmes plaanis,“ ütles Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna, Viru ja Alutaguse maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. „Nad on väga professionaalsed, neil on tihe treeningutsükkel, kuid ometi on nad leidnud võimaluse ja tulnud meile korduvalt appi. Neil on drillid paigas ja kuna meil on vaja suure sammuga järele võtta, siis ka meie üksuste arenedes on koostöö muutunud järjest mitmekihilisemaks.“

Kui ajaloos veel rohkem tagasi minna, siis on Maryland Army National Guardil Kaitseliiduga ka teistsugune suhe, sest 2014–2024 on ameeriklased igal aastal osalenud luurevõistlusel Admiral Pitka Recon Challenge, sh 2014 ja 2022 Lääne-Virumaal. Nende koostööpartneriks on olnud kunagine väljaõppekeskus Tapal ja Kirde kaitseringkond, edaspidi 1. jalaväebrigaad. Samuti tegi Maryland Army National Guard 1990. aastatel, kui Eesti taasiseseisvus ning kaitseväge ja Kaitseliitu üles ehitama asus, koostööd Eesti kohalike omavalitsustega, sedagi peamiselt Lääne-Virumaal.

STABiiLSeLT VASTiK eHK

KLUB meD KOGUVAS*

Käesoleval aastal koosnes Kaitseliidu pikamaalaskmise meistrisari neljast osavõistlusest, mis toimusid jaanuari lõpus Kloogal, aprilli alguses Kikeperas, augusti lõpus Sirgalas ja septembri lõpus Muhu saarel Koguva karjääris. Oluline oli anda osalejatele võimalus panna ennast proovile eri aastaaegadel ja laskekohtades.

Tekst: HEIKKI KIROTAR , Snaiprigild

Lastakse punktide peale eri kaugustele rinnakujusid, pool- ja täisfiguure viie- kuni kümnelasuliste seeriatega. Uue teemana oli Sirgalas võimalik lasta ka metallist siluette. Et relvad vähem kuluksid, lasti neid ainult kord või maksimaalselt kaks. Sest ka päriselt lastakse kord või äärmisel juhul kaks.

Kõik osavõistlused olid väga hästi korraldatud ja läbi viidud ning ilmadki suurepärased. Talvel oli suurepäraselt külm ja vastik. Kevadel oli harjumuspäraselt märg ja vastik. Suvel oli lihtsalt porine, märg ja vastik, nii et vastikustase paranes sujuvalt. Kummalisel kombel Koguvas enam vastik ei olnud, sest paduvihmahooge täiendasid tuuleiilid ja vikerkaared. Mis oli muidugi pettumus, sest peab olema piisavalt vastik, et toimuks areng!

Isiklikult imestan, et samad keskealised ületöötanud ja alamaganud selja-, neeru-, põlve- ja peahaigustega kodanikud, kelle isiklike diagnooside loetelust piisaks suuremale pesakonnale, jaksavad aastast aastasse meistrisarja nii hästi

korraldada, et isegi välismaalt tullakse kohale sellest osa saama. Teraapia? Sanatoorium? Väljaõpe? Kindlasti!

Kuigi võistlusjuhendis on oma võitlejatele juhtnööride karjumine ja teiste segamine keelatud, käib taustal kogu aeg õpetlik infovahetus ja kõik saavad targemaks. Näiteks paduvihmaga on väga raske eristada rohkem kui poole kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke. Või kilomeetri pealt ei ole paduvihmas reaalne optiliselt kaugust mõõta ja esimese lasuga praepanni tabada. Või lased kuuli lendu ja tuul viib selle meetri jagu kõrvale, isegi kaks, sest lennu ajal tuul muutus. Siis lasedki mööda, vaatad vikerkaart ja lähed õnnelikult Naiskodukaitse supikööki rüüstama, sest said targemaks. Päriselt ei laseks sellises olukorras peale kõhutuule midagi, sest tabamuse võimalus on

Tervitustega meie Briti kolleegidele: For the JC, SM, LH, JF, your sergeant, CO and specially the medic from Royal Dragoon Guards. Hope you achieved your goals from this event and in the future remember to stock up with all the necessary supplies for the field, including mint candy and hot drinks, thats how Simo H did it during the Winter War!

minimaalne ja asukoha paljastamise oht maksimaalne.

Kaitse Kodu! lugejale pole kindlasti vaja kirjeldada, kui head toidud on NKK supiköögis. 1685. aastal loodud Briti kuninglikud tragunid teavad seda nüüd ka. Nende juures oli hästi näha, kuidas käib nooremate koolitamine vanemate võitlejate poolt. Snaiprid õpetasid täpsuslaskureid ning seersant neid kõiki. Ülem lihtsalt noogutas ja toetas moraalselt ehk kõik täitsid oma kohust hästi. Igale lasule järgnes analüüs ja täpsed juhtnöörid, kuidas järgmine lask paremini teha, sest täpsusmoon on kallis, väga kallis – hinnatase on tunnipalk padruni eest ja neid padruneid läheb aastas palju, väga palju. Sellised liitlased on praegu Eestis, tavaliselt sõidavad nad jalaväe lahingumasinaga, raske soomus ees ja külgedel.

Loodetavasti saab järgmiseks aastaks rohkem padruneid ja tiirutunde ning maastikupäevi treenimiseks! Loodetavasti saavad kõikide neeru-, põlve-, selja- ja peahaigused korda ning metallmärkide tabamuste hindamiseks mõeldakse välja ausam süsteem, sest kogu Sirgala osavõistlus oli väga hea treening. Seekord läks nii, et mõned lasid „külma raua“ lasku ka päriselt esimese lasuna ning teised olid selleks ajaks juba padrunivöö poolenisti tühjaks kõmmutanud ehk teadsid väga hästi, kuhu tabamused lendavad. KK! jätkab pikamaalaskmise kajastamist.

* Klub Med Koguva tuleb sellest, et peab ikkagi väga tugev, vastupidav ja tasakaalukas inimene olema, et sellistes tingimustes tegutseda, mitte mättale itkema jääda. Hullud on nad kindlasti, heas mõttes!

HEIKKI KIROTAR

See ei ole pilditöötlus, vaid normaalne ilm suviselt soojal sügisel Koguvas. Seal väga kaugel, kus vasakpoolne vikerkaar puudutab maapinda, asuvad kilomeetri sihtmärgid JAAN

LiHTne, TööKinDeL JA VÕimAS

Olles Kaitseliidus miinipildujaüksuse ridades ja varasema teenistuse jooksul nende relvasüsteemidega pikemat aega töötanud, võin kindlusega öelda, et miinipildujatel on meie lahingusüsteemis oma kindel ja väga tähtis koht.

Tekst: major (r) RISTO PÄRTEL , vabatahtlik autor

See on tavasõdurile kõige lähedasem pataljoni käsutuses olev kaudtule vahend ja tänu sellele on tuletoetus kättesaadavam kui mistahes suurtükiväeüksuselt. Iga väiksemgi ülem peaks teadma ja aru saama, mis jõudu omab talle abiks saadetud tulejuht, kes miinipildujapatarei abiga suudab vastast tõkestada ning pihuks ja põrmuks tampida. Ja kuigi juba pool sajandit vanad, on meie 120 mm miinipildujad m/41D oma omadustelt ja kasutusmugavuselt ühed paremad.

Kui rääkida ajaloost, siis miinipildujate eellasi ehk suudmest laetavaid kahureid on kasutatud juba aastasadu. Need relvad on jäänud oma töö- ja kasutuspõhimõtetelt samaks, kuid arendustegevusega on vähendatud nende kaalu, tehtud nad paremini transporditavaks ning suurendatud laskeulatust. Kõnealune kaartulerelv on jätkuvalt püsinud enamiku riikide arsenalis kui kerge, lihtne, töökindel ja võimsa toimega tuletoetusvahend.

Eestisse saabusid 120 mm m/41D järelveetavad miinipildujad Rootsi abina 2000. aastate alguses, kuid nende relvade ajalugu ulatub tunduvalt kaugemale. Relv baseerub 1930. aastate alguse Soome firma Tampella relvamudelil, kuid selle masstootmine algas alles pärast talvesõda. Relvastusse võtmine viibis algul laskemoona arendusprobleemide tõttu, hiljem aga Soome riigi 1935. aasta kaitsekulude kärbete tõttu. Kahju oli loomulikult suur, sest talvesõjas oleks neid hädasti vaja läinud,

Soome kaitseväe hankeplaanidesse lisati miinipilduja alles 1939. aasta lõpus ning võeti relvastusse koodnime all 120 Krh/40. See viimane number koodnimes näitabki Soome kaitsejõududesse kasutuselevõtu aastat 1940. Teise maailmasõja ajal vahetas ja müüs Soome miinipildujaid ka Rootsile.

Meie miinipildujad m/41 on Rootsis litsentsi alusel toodetud ja konstrueeritud samale Tampella relvale tugi-

nedes, kuid nende ehitust on kõvasti täiustatud. Rootsi tootis üle 400 miinipilduja ja enamik neist kingiti sõjalise abi programmi raames Balti riikidele, kus need on nüüd Kaitseväe ja Kaitseliidu jalaväepataljonide miinipildujapatareides.

RELVA

EHITUS JA TÖÖPÕHIMÕTE

Miinipilduja ehitus on ülimalt lihtne. Relv koosneb miinipildujarauast, tugiplaadist, harkjalast, sihikust ning alusvankrist. Sileda rauaõõnega ligi kahe meetri pikkune relvaraud suudab lennutada miini kuni 8 km kaugusele.

Relvaraua alumises osas on pääste- ja löögimehhanismiga varustatud urvik, mis toetub alusplaadile. Alusplaadi ülesanne on toestada relvarauda ja võtta vastu relva tagasilöök ning jaotada see maapinnale, taludes lasu hetkel kuni 40tonnist raskust.

Relvarauda toetavad keskkohast tugijalad, mis on varustatud mehhanismidega relvaraua laskenurga täpsemaks

reguleerimiseks. Harkjalale kinnitub omakorda sihik relvaraua seadistamiseks ja sihtmärki suunamiseks.

Transpordiasendis on relv pakitud järelkäru meenutavale kaherattalisele alusvankrile, mis mahutab lisaks relvale ka kogu miinipilduja kasutamiseks ja hoolduseks vajamineva varustuse. Sõiduki taga vedades on alusvankril hea maastikuläbivus tänu laiale rattavahemikule, mis takistab ümberminekut, ja siledale põhjale, mis lubab ületada väiksemaid põõsaid ja kände. Miinipilduja täiskomplekti 700kilosest kaalust hoolimata võimaldab hästi tasakaalustatud alusvanker relvameeskonnal seda ise käsitsi positsioonile liigutada.

Laskmise ettevalmistamiseks söödetakse miin relvaraua suudmest sisse ja see vajub raskusjõu mõjul selle põhja. Sihikule sisestatakse vajalikud parameetrid, keerates paika skaalad. Relvaraud paigutatakse laskesuunda harkjalgu tõstes ja seda on võimalik teha 360 kraadi ulatuses.

Peenem häälestus tehakse harkjala mehhanismis olevatest väntadest reguleerides. Pääste- ja löögimehhanismi küljes on nöör, millest tõmmates vinnastatakse ja päästetakse löökur, süüdates miini laengud, mis omakorda lennutavad püssirohugaaside survel miini rauast välja. Tundub lihtne?

Jah, pauku teha on igast relvast suhteliselt hõlbus, kuid tähtis on ka vastasele pihta saada. Kuigi miinipilduja kasutamine on võimalik ka otselasuga, kasutades miinipilduja enda sihiku optikat, lasevad need relvad enamjaolt sinna, kuhu relvameeskonna silm ei ulatu – üle metsade, mägede või ehitiste. Selleks ongi loodud terve süsteem, mis meenutab orkestrit, kus hea muusika loomiseks on igaühel oma ülesanne täita.

MIINIPILDUJATE KASUTAMINE

Tavapärase jalaväepataljoni miinipildujapatareis on üheksa relva, mis teeb kolm relva miinipildujarühma kohta. On ka üksuseid, kus rühmas on neli relva, mis suurendab tulejõudu ja lisab taktikalise kasutamise paindlikkust.

Relv ise on ainult süsteemi üks osa, miinipildujapatareides tegutsevad ka relvameeskonnad, arvestajad, tulejuhid ja juhtkond, kes moodustavad terviku,

et tagada oma üksustele tuletoetus õigel ajal ja õiges kohas.

Patarei juhtkond koordineerib väljaõppe- ja lahinguplaanid ning tagab, et üksusel oleks olemas kõik vajalik oma tegevuseks. Tulejuhid on üksuse silmad ja kõrvad eesliinil – nad kaardistavad lahinguvälja, valmistavad ette sihtmärgid ning edastavad tuletellimusi.

Tulejuhtimiskeskuses võtavad arvestajad tuletellimused vastu, kontrollivad ohutust ja kalkuleerivad, kuidas on saadud tuleülesannet optimaalseim täita ning milline kogus laskemoona on vajalik just konkreetse sihtmärgi mõjutamiseks. Olenevalt tuleülesandest – kas maha suruda, neutraliseerida või hävitada – valmistavad nad relvameeskondadele ette andmed, kuhu suunata ja kui mitu miini millises konfiguratsioonis ette valmistada.

Relvameeskonnad suunavad relvad sihtmärgile ja valmistavad ette laskemoona. Teinekord nõuab hävitav tulelöök ühest relvast järjest 32 lasu sooritamist. See tähendab, et need miinid tuleb eelnevalt kõik transpordikonteineritest välja võtta, seadistada sütik ja eraldada mittevajalikud laengud. Nimelt ei piisa relva laskmiseks erinevatele kaugustele ainult laskenurga muutmisest, vaid seda reguleeritakse

120 mm

miiniPiLDUJA m/41D

Kaliiber: 120 mm

Praktiline laskekiirus: 8–10 l/ min

Relva kaal (koos alusvankriga): 700 kg

Relva kaal: 210 kg

Kild-fugassmiini kaal: 12,5–16 kg

Meeskond: 6

Laskekaugus: maksimaalne 6400 (uue moonaga 8400) m, minimaalne 500 (uue moonaga 200) m

Kaal: 260 kg

Kaliiber: 120 mm

Raua pikkus: 189 cm

Miini algkiirus: 116 kuni 290 m/s

Tuletihedus: kuni 20 lasku minutis

eemaldavate heitelaengute kogusega, mis annavad miinile vastavale lennukaugusele sobiliku algkiiruse.

Tavaliselt sooritatakse ühest relvast eellaskmine, et näha, kas kõik on oma töö hästi teinud ning kuidas mõjutab miini trajektoori ilmastik. Miin lendab õhus üle poole minuti ja kui vastane liigub, tuleb sellega arvestada, et need kaks eelmainitut omavahel lõpuks ikkagi kohtuksid.

Tuule suund ja kiirus mõjutab ka suitsumiinide katteekraani tekkimise suunda ja kestust ning valgustusmiine, mis pannakse süttima juba kõrgel õhus ja mis libisevad tuule meelevallas lahinguväljast üle langevarju abil.

Miinipilduja miinide lennutrajektoor on hästi kaarjas, see võimaldab relvast lasta metsalagendikel või asulates ehitiste vahel, olles ise samal ajal kaitstud vastase vaatluse ja otsetule eest. Selline lennujoon lubab lasta ka varjatud objektide taha.

Eellaskmisele järgnevad vajadusel tuleparandused, seejärel kutsutakse mõjuvtuli, mille efektiivseks alaks loetakse 120 mm miinipildujarühma relvadest lastes 50 x 150 m. Tulelöök ettenähtud alale on muljetavaldav ja kõik, kes seda näinud on, kinnitavad kui ühest suust, et soovivad asuda sellest alast võimalikult kaugel. Vastavalt vastase tegevusele ja tule efektiivsusele võidakse tuleülesannet korrata või lisada täiendavad parandused.

LAI VALIK LASKEMOONA

Miin on varustatud eesosas sütiku, keskel terasest lõhkeainet sisaldava korpuse ja tagaosas stabilisaatoritega. Stabilisaatori varrele on tavamiinil olenevalt miinitüübist kinnitatud 4 kuni 6 heitelaengut.

Miinipilduja miine on hakatud üksusesiseselt kutsuma hellitavalt „põrsasteks“. Ei teagi, kas see on põhjustatud noore sea kaaluga laskemoonast või siis sellest, kuidas neid enne laskmist süles turvaliselt relvani tassitakse.

Miinipilduja laskemoona valikus on põhiliselt kild-, suitsu- ja valgustusmiinid. Kui vanemat tüüpi, koos relvadega Rootsist kaasa tulnud kildmiinid olid tilgakujulised ja lendasid kuni 6400 m kaugusele, siis praegu kasutusel

olevate miinide kuju on hulga voolujoonelisem, võimaldades 8400 m lennudistantsi. Kildmiini sütikutel on sedastamiseks kaks valikut, kas hetk- või viitsütik. Kui hetksütik paneb miini plahvatama praktiliselt kohe, kui see pärast välja laskmist alla langedes vastu maapinda puutub, siis viitsütik plahvatab mõne sekundi murdosa võrra hiljem, et miin suudaks tungida maapinda, läbi puulatvade või ehitiste katuse. Esimene on efektiivsem avatud maastikul ja teine varjunud vastase puhul.

Laskemoona nomenklatuuri on nüüd lisandunud ka radariga varustatud miin, mis tunneb kukkudes ära kauguse maapinnast ja plahvatab umbes nelja meetri kõrgusel õhus, mõjutades kaevunud vastast ülalt.

Suitsumiinid sisaldavad kas punast või valget fosforit, mis paisatakse miini plahvatamisel väikese lõhkelaengu abil laiali, see tekitab põlemisel suitsu ja süütab ümbruskonna. Valge fosfor süttib juba õhuga kokkupuutel, mistõttu on seda käepäraste vahenditega kustutada praktiliselt võimatu.

Valgustusmiinidel on korpuses pürotehniline element, mis on ühendatud väikese langevarjuga. Miini sütikule

seatakse viiteaeg, millal see pärast rauast väljalaskmist õhus soovitud kohas rakendub, süüdates pimestavalt heledalt põleva „tõrviku“ valgusjõuga 1 000 000 cd ja heites selle miinikorpusest välja koos langevarjuga. Üks miin põleb peaaegu minuti ja lahinguvälja pikemaks valgustamiseks tuleb laskmisel kalkuleerida, et uus valgustusmiin süttiks enne, kui eelnevalt lastu kustub.

MIDA TOOB TULEVIK

MIINIPILDURITELE

Kui küsida, kas tänapäeva sõjas on miinipilduja iganenud tööriist, siis minu vastus on, et kindlasti mitte. Ukraina sõja kogemused näitavad, et kui muuta senist taktikat ja kaasata tänapäevast tehnikat, on tegemist vägagi efektiivse relvaga.

Esiteks on tegemist väga väikese suurusega kaartulerelvaga, mida saab hõlpsalt transportida ja varjata. Tulejuhid ei pea ise olema vastasele ohtlikult lähedal, vaid nüüd on võimalik tuld juhtida droonidelt.

Side vaatlejate ja tulejuhtimiskeskuse vahel on muutunud digitaalseks ja andmeid tuleülesandeks on võimalik edastada ühe nupuvajutusega. Arvutiprogramm teeb arvestajate eest

hetkega ära kalkulatsioonid, et anda relvameeskondadele vajalik info.

Kaitseväes on kasutusel tulejuhtimissüsteem TOORU, mis võimaldab juba täna juhtida kõikide meie kaudtulerelvade tuld alates miinipildujatest ja haubitsatest kuni mitmikraketiheitjateni välja.

Arendatud on ka täppislaskemoona, mis suurendab laskekaugust, parandab täpsust ning vähendab seeläbi ühe sihtmärgi mõjutamiseks vajamineva laskemoona hulka. Näiteks 120 mm miin Rapier on võimeline lendama kuni 15 km peale ja juhtima ennast ise täpselt ettenähtud sihtmärgile. Samuti on loodud laserjuhitavad miinid, mis suunatakse sihtmärgile lasersihtmärgistajate abil.

Tean, et plaanis on praegused relvad välja vahetada. Ka soomustatud üksuste koosseisus olevate miinipildujate kallal tehakse tööd nende paigutamiseks soomukitele, mis oleksid suutelised soomusmanöövriga samas tempos kaasa liikuma. Loodan, et uute relvade hankega avatakse meie miinipildujate arengus uus lehekülg koos tänapäevaste seadmete ning võimetega.

Elagu lendavad „põrsad“ ja need, kes neid karjatavad!

PUTini VÄLiSeDU reLV SUHTeD mOSLemiTeGA

Mõiste ’kolmas maailmasõda’ oli küll visa juurduma, ent Venemaa agressioon Ukrainas ja Iisraeli sõda Gaza sektoris on nende ridade kirjutamise ajaks välistanud väiksemad hinnangud.

Samas on tänase suure protsessi mõistmiseks tark meenutada üht-teist kahest eelmisest verisest kokkupõrkest, sest kõigil kolmel juhul on ju tegu olnud maailma ümberjagamisega. Esimeses kahes sõjas toimus see piltlikult öeldes põhjapoolkeral, täna on võitlusesse haaratud ka see, mida kutsutakse globaalseks lõunaks.

Kui jätkata religiooni alusel, siis kuulus 1914.–1918. aasta sõjas kristlastest kaotajate poolele ka moslemite Türgi (Osmanite) impeerium ja 1939.–1945. aasta sõjas kristlastest kaotajate poolele šintoistlik Jaapan. Esimene mainitud sõda lõppes Türgi alade ülevõtmisega Prantsusmaa ja Suurbritannia koloniaalimpeeriumite poolt, seejuures nn Araabia maailma pearikkusest naftast ei teatud tollal midagi. Küll aga kavandasid Moskvas võimu võtnud bolševikud maailmarevolutsiooni ja olid selle juhtimiseks loonud Kominterni. Selle töös lõid kaasa ka Venemaa vallutatud moslemialade (Krimm, Kaukaasia, Kesk-Aasia) radikaalid, kes samas tunnustasid oma vaimse ja poliitilise keskusena Araabia poolsaarel asuvaid Mekat ja Medinat. Nad

said õiguse osaleda ka 1926. aastal Mekas toimunud esimesel pan-islami kongressil – mõtlemapanev fakt, formaalselt oli NSV Liit ateistlik riik, kuid mõned valitud moslemid käisid ikkagi palverännakul Mekas!? Sestap pole ka ime, et tänase Saudi Araabia kui iseseisva kuningriigi esmatunnustajaks oli NSV Liit samal, 1926. aastal.

Me kõik teame – eriti tänu filmidele – Araabia Lawrence’it (Thomas E. Lawrence 1888–1935), kes Briti armee ohvitserina toetas araabia valitsejatest sõprade plaane, mis olid vastuolus Londoni koloniaalpoliitikaga.

Tegelikult tuleks vähemalt samaväärselt teada tatarlase Karim Hakimovi (1890–1938) elukäiku, kes otsis keset kõrbe üles Saudi Araabia valitseja, et teatada talle Moskva tunnustusest.

Hakimovi idee Saudi Araabia – NSV Liidu merekaubandusest ohustas Stalini kava luua liit Londoniga Berliini vastu ja Hakimov hukati Moskvas. Saudi Araabia kuningas aga keeldus Moskva uusi esindajaid vastu võtmast, nõudes teateid Hakimovist!

JÕUJOONED JOONISTUVAD VÄLJA

Hüpakem siit tänasesse – 1. oktoobril 2024 valis (2020. aastal loodud ajutrust) Hakimovi klubi oma aupresidendiks Venemaa asevälisministri Mihhail Bogdanovi, klubi presidendist Oleg Ozerovist aga sai septembris Venemaa suursaadik Moldovas, kus Euroopa-meelse võimu suurimaks mureks on türgi päritolu ja moslemiusku Gagauusia autonoomne piirkond.

Tuleval aastal tähistavad Venemaa ja Saudi Araabia oma suhete 100. aastapäeva.

Lisagem siia veel 2011. aastal loodud ja toimiv kahepoolne suhtlus Venemaa - Laheriikide koostöönõukogu (Gulf Cooperation Council, GCC, kuhu kuuluvad Bahrein, Katar, Kuveit, Omaan, Saudi Araabia, Ühendemiraadid) ja värskeim fakt – 16. oktoobril toimus Brüsselis Euroopa Liidu ja GCC esimene (!) tippkohtumine – ja kohe on selgem, miks eurooplaste jaoks peamises, Ukraina sõjas on seis liitlastega säärane, nagu ta on.

Sõda algas ju nii, et Venemaa oli üksi. Täna kasutab ta ka Iraani ja Põhja-

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Korea relvastust, viimase sõdureid, abiandjaks veel Hiina.

Poliitilisel rindel on aga seis säärane, et regulaarselt käib koos nn Ramsteini koalitsioon ehk 55 riiki, sealhulgas väljastpoolt Euroopat ja Põhja-Ameerikat Austraalia, Jaapan, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa.

Venemaa kandepinna näitamiseks kujuneb aga ühenduse BRICS kogunemine Tatarstani pealinnas Kaasanis 22.–24. oktoobril. BRICSi algliikmeiks on Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika, nüüd veel Egiptus, Etioopa, Iraan, Ühendemiraadid ja Vladimir Putini rehkendustes ka Saudi Araabia. On juba teada, et Kaasanis liikmete/ kandidaatide arv suureneb ja just moslemiriikide arvelt. Kohal on kindlasti Aserbaidžaani ja Türgi liidrid, samuti

ÜRO peasekretär Antonio Guterres, kelle naabritega hetkel mitut sõda korraga pidav Iisrael on kuulutanud persona non grata’ks. Iisrael tulistab ka Liibanonis asuvaid ÜRO rahuvalvevägesid.

PIKK MÄNG

Kuidas säärane seis Ukrainas ja Lähis-Idas üldse tekkida sai, saab jällegi selgemaks tagasivaates teisele maailmasõjale ja Putini tegevusele Venemaa isevalitsejana.

Esmalt tõdeks moslemite jagunemist sunniitideks ja šiiitideks. Rivaalidest on esimesed enamuses, sestap mainigem üksnes šiiade riike ehk Iraani, Iraaki, Süüriat, Jeemenit – mille Iisraeli peaminister Netanyahu on kuulutanud kurjuse blokiks.

Teises maailmasõjas säilitas sunniitide Türgi peaaegu lõpuni neutraliteedi, kuid ilmne kalduolek lubas Stalinil 1945. aastal nõuda Ankaralt maad ja Bosporuse väinu. Augustis 1941 aga okupeeris Nõukogude armee Põhja-Iraani ja Briti armee LõunaIraani, mis oli Moskva ja Londoni esimene ühisoperatsioon pärast Hitleri kallaletungi oma senisele kamraadile. Värsked liitlased välistasid sellega Hitleri plaanid edasiliikumiseks Aasiasse (tasub mäletada sakslaste 1903–1940 ehitatud Berliini-Bagdadi raudteed!) ja juba teadaolevate naftaressurside juurde. Erinevalt Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta pakti salaprotokollidest nägi Iraani tsoonideks jagamise lepe ette vägede lahkumist sealt pärast sõda, mis ka sündis, ent jättis pitserid järgnevatele arengutele.

Moslemiriikide iseseisvumine algas teise maailmasõja päevil ja viidi lõpule 1960ndatel. Täna, endiste koloniaalrahvaste mälule rõhumise ajal on oluline teada, et Moskvalgi on sellest ajast kahetised tulemused – Nõukogude armee tankide ja terroriga tagati oma nukurežiimide püsimine

1953 Saksa DVs, 1956 Ungaris ja 1968 Tšehhoslovakkias, ent kaotati sõda Afganistani sunni moslemitega (1979–1988). Aga see tähendas ka konflikti moslemimaailmaga, mis veel 1969. aastal oli ühinenud Islami Konverentsi organisatsiooniks (ICO).

KAARDIPAKK SEGAMINI Nõukogude Liidu lagunedes üritas Venemaa koosseisus olnud Tatarstan suuremat autonoomiat, Tšetšeenia aga omariiklust. Viiest iseseisvunud Kesk-Aasia sunni vabariigist olid kolm valmis jagama ühist katust Venemaaga, Usbekistan ja Turkmenistan aga üritasid selgelt olla distantsil ja seotud Euroopaga. Sellest ka demokraatiat ja koostööd kuulutava GUUAMi (Gruusia, Ukraina, Usbekistan, Aserbaidžaan, Moldova) sünd 1997. aastal. Võtmeriigiks oli selles Usbekistan, kelle pealinnas Taškendis asutati 1992. aastal Moskva tänane sõjaline löögirusikas Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon, mille liikmesusest loobus Usbekistan juba 2 aastat hiljem!

Usbekistani esivõimuri (1989–2016) Islam Karimovi tähetund oli osalemine NATO tippkohtumisel Washingtonis 1999, kaasalöömine rahupartnerluses (PfP) jne. Kuniks 2005. aastal puhkesid rahutused, mille mahasurumine tingis Euroatlandi riikidelt kriitika, mis viis Usbekistani GUUAMist lahkumiseni. Tuleb tõdeda, et Karimovi järglane esivõimuri kohal Mirziyoyev leppis kiiresti koostegutsemiseks Moskvaga. Täna on muidugi selge, et Usbekistani ja Ukraina rahutuste taga oli Kreml. Olen korduvalt kirjutanud, et Venemaa liidriks tõusnud Putin tegi nii peaministri kui presidendina oma esimesed välisvisiidid Usbekistani, mis on läbi aegade olnud Kesk-Aasia võtmeriik, ja saavutas, sealhulgas Tšetšeenias võitlevatele pühasõdalastele viidates, mida vaja. Ütleme nii – lõi usaldussuhted pealikega, kellest keegi ei kõhkle jõudu kasutamast.

Moslemeid on Venemaal umbes 20 miljonit ehk alla 10% elanikkonnast, ometi suutis Putin veel 2003. aastal Malaisias ICO tippkohtumisel esinedes saada Venemaale vaatleja koht selles ühenduses, kus täna on 57 riiki. Au ja õigus, mida pole pälvinud ükski lääneriik!?

LÄÄS MÄNGITI ÜLE

Venemaaga seoses tehakse täna palju juttu sellest, kuidas Moskoovia vürstid pidid end alandama mongolite Kuldhordi impeeriumi valitsejate ees. Mõistagi pakub see võimalust tõmmata paralleele juhuks, kui Venemaa satub sõltuvusse Hiinast.

Paraku on märksa vähem juttu sellest, kuidas Kreml on nii Jeltsini kui ka Putini päevil oskuslikult kasutanud sunnide Tatarstani juhte (Mintimer Şäymiev, Röstäm Miñnexan) riigile olulise mitmerahvuselise ja -usulise esindusnäo loomiseks. Tšetšeen Ramzan Kadõrovi kasutamine on aga koloniaalpoliitika klassika – ühte klanni kasutatakse kogu rahva kontrolli all hoidmiseks.

Väljaspool Venemaad on Putin Kasahstani liidri (1984–2019) Nursultan Nazarbajevi abil ja tema usaldamisega suisa uskumatut korda saatnud.

Ukraina pärast peetava sõja eellooks on ju Euraasia Majandusliidu (EAEU) loomine 2013. aastal, kuhu Kiievit kärmelt tõmmata taheti. Säärase liidu loomise pakkus veel 1994. aastal Moskva ülikoolis esinedes välja Nazarbajev – fakt, mida Putin ise hakkas 2014. aastal reklaamima. Eks ole –nende ettepanek!

Tasuks mäletada sedagi, et nn Minski kokkulepped sündisid Tolliliidu (osa EAEUst) – Euroopa Liidu ja OSCE ühiskohtumisel, kus olid kohal Angela Merkel, Francois Hollande, EL väliskomissar Catherine Ashton, Putin, Lukašenko ja Nazarbajev. Viimane püsis Putini kõrval ja kohtus eraldi ka Ukraina uue presidendi Petro Porošenkoga.

Sunniit Nazarbajev oli meistervahendaja ka nn Iraani tuumaleppe sõlmimises kuue suurriigi, ELi ja šiiade Iraani vahel 2015. aastal – leping, millest USA järgmine president Trump lahti ütles. Nazarbajev jõudis aga vahendada (nn Astana formaat) ka kokkuleppeid Süürias.

Täna on siis seis säärane, et nii Ukrainas kui ka Iisraeli-Araabia 2023–? sõjas sõltub paljugi moslemitest, jämedaim ots on Saudi Araabia kroonprintsi Muhammad Bin Salmani (s 1985) käes. Kindlasti meenub paljudele Saudi ajakirjaniku Khashoggi tapmine ja tükeldamine saudide saatkonnas Türgis 2018, mida tehes arvestati mehe vihkamist tipus, s.t MBSi poolt.

Järgnesid kaadrid maailma vägevate G20 tippkohtumiselt, kus MBSiga hoidsid ühispildil distantsi kõik lääneliidrid, kuid Putin lõi temaga lõbusalt patsu. Küsigem – mis siis tänaseks on muutunud? MBS on parketikõlbulik!? Kaadrid rahuloleva Ursula von der Leyeni neljasilmakohtumisest MBSiga! Kas need Euroopa väärtused, millest täie suuga räägiti 2005. ja 2018. aastal, täna enam ei kehtigi? Või on Brüsselis ja ka ookeani taga aastaid tehtud ridamisi otsuseid, mis on lükanud mitme moslemiriigi esivõimurid eikellegimaale, kus autoritaarsete režiimide juhtidel oli kerge neid endaga koostööle kallutada.

Ja kuidas ikkagi on läinud niimoodi, et EL peab esimese tippkohtumise GCCga oktoobris 2024, kui Putin oli Ar-Riyāḑis toimunud tippkohtumisel 19. detsembril 2023, Lavrov aga sealsamas välisministrite kohtumisel septembris 2024?

Sõdade tulemus otsustakse põhimõtteliselt relvadega. Pikaleveninud sõdimiste korral määrab tulemuse paljuski ka tekkiv poliitiline taust. Nende ridade lugemise aegu on Kaasani kohtumise tulemused teada ja kindlasti saab tõdeda, et nood olnuks paljuski teistsugused, kui demokraatlikud ühendused EL ja NATO oleksid õigel ajal otsustanud mõndagi teisiti. Täna ju tõdetakse, et migrantide õigustega pandi mööda.

Venelastel on kõnekäänd „Vostok –delo tonkoje (ida – see on peenike teadus)“. Maailmale Kaasanist ja mujalt parimat tulemust lootes tuleb paraku tunnistada, et Kreml on viimasel ajal mänginud moslemitega mitu partiid paremini kui demokraatlikud jõud. Õnneks vigade parandus käib, nagu äsja sai tõdetud.

KUrSK ii eHK PUnASTe JOOnTe JÄLGeDeS

Ukrainlaste vastulöök läbi Venemaa tekitab ühtaegu nii lootust kui ka muret: kas niiviisi tegutsedes suudab riik vastu pidada ning kui kaua peab rindejoon Donbassis? Samaaegselt käib mõnel pool metafilosoofiline debattA selle üle, kas Ukraina on nüüd ise agressor oma agressori suhtes.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Saksa tankid Vene territooriumil annavad alust ka teisele küsimusele: kas Saksamaa on nüüd sõdiv osapool? Kindel on vaid see, et Bundeswehri kapten Czarnitzki poleks osanud arvata, et alustab 15. augustil oma iganädalast ülevaatesaadet „Nachgefragt“1 tõdemusega, et Saksa tankid on taas Venemaal, või et kindralmajor Freuding jagab hinnanguid Ukraina rünnakukiilude edenemisest Kurski kaare all.

Millest räägib aga Kurski all toimuv laiemalt? Augusti algul alanud Ukraina erioperatsioon Kurski oblastis meenutab 2022. aasta Harkivi pealetungi, hõlmates esimeses faasis sihipäraseid ja mobiilseid lööke suhteliselt nõrgalt kaitstud Venemaa piirilõikudele.

Kurski operatsioon on laiemalt suunatud peamiselt sõjalise tasakaalu muutmisele ja surve vähendamisele Donbassis, väiksem roll on ka mainekahju tekitamisel ja režiimi usaldus-

väärsuse kahjustamisel. Ootamatu rünnak annab tunnistust Ukraina strateegilisest paindlikkusest ja soovist taastada initsiatiiv Venemaa kurnamissõja strateegia vastu. Võitluse viimine otse Venemaa territooriumile andis Ukrainale võimaluse mõjutada nii lahinguvälja dünaamikat kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust.

Ajal, mil Ukrainale lubatud ressursid on viibinud ning mobilisatsioon hoiab ühiskonda pinges, oli Kurski lõigul

operatsiooni alustamine suure kaaluga risk. Ressursside piiratusest hoolimata otsustas Ukraina Venemaale väljakutse esitada, et näidata Venemaa haavatavust ja parandada oma läbirääkimispositsioone.

Kurski pealetungil on ka suur sümboolne tähtsus nii Ukraina kui ka liitlaste jaoks. Pärast 2023. aasta takerdunud lõunapealetungi on sõda kaldunud tugevalt Venemaa kasuks, kes on teinud järkjärgulisi edusamme Donbassi piirkonnas. Kurski ründamisega demonstreeris Ukraina oma jätkuvat ründevõimet ja seadis kahtluse alla vastase väited lahinguvälja täielikust kontrollist. Operatsioon ei tõstnud mitte ainult armee, vaid kogu ühiskonna moraali ja saatis Ukraina liitlastele strateegilise sõnumi, tuletades neile meelde Ukraina vastupidavust ja jätkuva toetuse vajadust. Ukraina operatsioon näitab Venemaale veel oktoobrikuuski, et viimane ei saa lubada enda piiride haavatavuse eiramist.

MIKS JUST KURSK?

Kursk sihtmärgina peegeldab selle strateegilist tähtsust. Asudes Ukraina piiri lähedal, pole Kursk sobiv mitte ainult geograafiliselt, vaid ka sümboolselt. Erinevalt tugevalt kindlustatud Donbassi piirkonnast on Venemaa piir Kurski oblastis nõrgalt mehitatud ja kaitstud, muutes selle Ukraina manööversõja taktikatele atraktiivseks sihtmärgiks.

Oblast pakub ligipääsu ka logistikasõlmedele ja võtmetähtsusega energeetikataristule. Kurski kaudu lähenemine võimaldas Ukrainal maksimaalselt kasutada oma taktikalisi tugevusi, mobiilseid luure- ja diversioonirühmi koos mehhaniseeritud lahingugruppidega piirkonnas, kus Venemaa kaitse on vähem arenenud ja mehitatud kogenematute üksustega.

Esimese kahe nädala jooksul saavutas Ukraina Kurskis märkimisväärset edu, vabastades üle 1000 ruutkilomeetri jagu maad, kontroll saavutati seejuures pea saja asula üle3. Selle võimalikkus ilmestab operatsiooni saatnud üllatusmomenti ja Ukraina paranenud võimet läbi viia keerukaid ühendrelvaliikide manöövreid. Näiteks suutsid ukrainlased tõhusalt lõimida suurtükiväe, elektroonilise sõja ja mehhaniseeritud

üksuste vahelise koostöö, millest jäi tugevalt puudu eelmise aasta pealetungil.

Veelgi enam näitas see Ukraina suutlikkust viia edukalt läbi suuremahulisi pealetunge, millele eelneb põhjalik planeerimis-, täideviimis- ja üksustevaheline koordineerimine koos saladuskattega, mis peab.

Samas on pealetung kaasa toonud märkimisväärseid väljakutseid nii Ukrainale kui Venemaale. Ukraina jaoks on pealetung ressursimahukas, tõmmates olulisi üksusi ja vahendeid Donbassi kaitsepositsioonidest eemale. Lisaks võivad Ukraina elektroonilise sõjapidamise jõupingutused, kuigi algul tõhusad, ajapikku Venemaa vastumeetmetega kohanedes nõrgemaks muutuda.

Venemaa probleemid on seotud ennekõike kahuriliha olemasolu, selle valmisoleku, distsipliini ja koordinatsiooniga. Nii on Kurski oblastit kaitsma saadetud regulaarväelasi, eelmise mobilisatsioonilaine veterane, FSB üksusi, piirivalvureid, ajateenijaid, ent ka kaukaasia tiktokkereid, kelle neutraliseerimisele on Ukraina 116. brigaadiB hinnangul kaasa aidanud ka nende parimad vaatlejad ZvezdanimeliseC armeekanali reporteritena, keda tänatakse suurepärase töö eest2, mis võimaldas mitmeid suuri kolonne geolokaliseerida ja kobarmoonaga töödelda.

PERSPEKTIIVID JA VÕIMALIKUD

TAGAJÄRJED

Siiski ei tohi ülevate emotsioonide virvarris unustada, et pealetung kujutab endast Ukrainale märkimisväärset riski, sest see koormab ressursse ja võib jätta Donbassi positsioonid haavatavaks.

Samuti on oht, et Venemaa vasturünnak seab veelgi suurema pinge alla Ukraina reservid ning pikale veniv ekspeditsioon muudab varustusteede ja kaitsepositsioonide hoidmise keeruliseks. Venemaale toob operatsioon kaasa nii koheseid kui ka pikaajalisi väljakutseid, eelkõige tuleb Kremlil tegeleda piirikaitse nõrkuste maandamise ja strateegia lünklikkusega, eriti seal, kus regulaarvägesid täiendavad madala motiveerituse ja oskustega

ajateenijad ja vähemkogenud üksused.

Kurski pealetungil on ka tagajärjed, mis ulatuvad kaugemale territoriaalsetest võitudest. Rünnates otseselt Venemaa territooriumit, on Ukraina näidanud valmisolekut eskaleerida konflikti strateegiliselt, muutes potentsiaalselt Lääne toetuse dünaamikat. Ukraina liitlased võivad tõlgendada operatsiooni märgina, et Ukraina on suuteline jätkusuutlikeks pealetungideks, mis võib mõjutada tulevasi abipakette ja suurendada relvastuse tarneid.

Seevastu on Ukrainal Kurskis mitu valikuvõimalust. Ühest küljest on võimalik konsolideerida oma saavutused, rajada Putini soovi(ta)tud puhvertsoon (küll Venemaale, mitte Ukrainasse) ja kaitseliin ning kasutada vallutatud alasid tulevasteks läbirääkimisteks mõjuvõimuna. Teisalt saab piirkonnast taganeda, kui lugeda rünnak pärast peamiste eesmärkide täitmist ja vangide võtmist õnnestunuks. See vähendaks pikaajalisi ressursikulusid ja võimaldaks keskenduda enam Donbassi kaitsele. Variandiks on ka laiendada operatsiooni veelgi sügavamale Venemaa territooriumile.

NÄHTAMATUD PUNASED JOONED Vaatamata kõigele tasub meeles pidada, et Ukrainas ja Kurskis toimuvate sõjaliste erioperatsioonide erinevus ilmneb kõige ehedamalt neis kaadrites, mida maailm nägi mõlema algfaasis.

Kui Ukrainas asusid paljud elanikud sõltumata oma soost, emakeelest ja vanusest sisuliselt esimesest meetrist alates vastupanu osutama, kas siis improviseeritud süütepudelitega või lihtsalt sõjakomissariaati järjekorda asudes, siis Venemaa reaalsus Kurski oblastis osutus vastupidiseks.

Maailm pidi ju nägema, kuidas Ukraina armee sooritab oma viimase meeleheitliku rünnaku 1944. aasta Ardennide stiilis, mille Venemaa peatab ilma pingutuseta ja seejärel lõpetab võidukalt Harkovis ja lõpuks Kiievis. Neile pidi Kurski oblastis ja piiripunktides vastu astuma fanaatiliselt ustav Vene armee ja rahvas, kes nagu üks mees kaitseb stalinistlikus vaimus isegi Sudžat (ja sealset Gazpromi kompressorjaama4) lõpuni välja. Läks teisiti, täpsemalt Viktor Tšernomõrdini tõdemuse

как всегдa“ (vene k ’tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati’) ja Jevgeni Prigožini pretensiooni „Шойгу, Герасимов, где, с*ка, боеприпасы?“ (vene k ’Šoigu, Gerassimov, ****, kus lahingumoon on?’) vaimus.

Kursk pakkus, vastupidi, kaadreid sellest, kuidas ukrainlased, järgides TASSi vahendusel Vladimir Putini 13. juuni5 üleskutset luua cordon sanitaire, teostavad ise alates 6. augustist puhvertsooni loomist.6

Samal ajal otsib Ukraina armee edutult neid kuulsaid punaseid jooni, mida viimased kaks aastat on Kreml iga natukese aja tagant maha tõmmanud. Kus need on, kas neid üldse on olemas ja kui ongi, siis mis värvi need tegelikult on? Vähemalt Kurski oblastist neid ei leia. Usutavasti jäävad ukrainlased oma elastsesse puhvertsooni sõja lõpuni, mis vastupidiselt Kremli ootustele on ajendanud osasid kohalikke juba kurtma, et okupatsiooniväed kohtlevad rõhutuid liiga hästi, mistõttu on hakanud levima usaldamatus Vene võimude vastu ja soov lahkuda Ukrainasse.7

Kurski kaarel all toimuv lahing on tragikoomiline juhtum, kus kõik on

läinud ühtaegu totaalselt valesti ja õigesti ilma rüüstamiste, massihaudade ja piinamisteta, kusjuures vaenlane lausa tungleb hakklihamasina poole ja pommitab ise oma tsiviiltaristut maatasa. Kuid kas see kõik on oluline? Jah ja ei.

PUTIN: UKRAINA TULEB HÄVITADA

Kuna 5. oktoobril 2023 teatas Vladimir Putin TASSi vahendusel, et Venemaa piirid ei lõpe kuskil8, tuleb ka pärast sõja lõppemist mõista, et kuniks see diktaator ja tema poolt viljeletav russistlik ideoloogia võimul püsib, ei ole Ukraina ja Venemaa vahel kunagi rahu ega riigipiiri. On vaid kontaktjoon, mille kuumaks muutumine on aja küsimus. Sarnane riigipiiripoliitika oli ka Natsi-Saksamaal, mis esmalt stabiilselt kasvas ja lõpuks kahanes.

Putini mõttemaailma tajumisel on oluline mõista, kuidas ta oma tegevusega Ukrainas, eriti seoses Kurski oblastiga, oma strateegiat kujundab. Iga otsust, näiteks vägede tagasitõmbamist Donbassist, et tugevdada

Kurski rinnet, tuleks vaadelda peamise põhieesmärgi kaudu, mis suunab tema strateegiat, mille keskmes on Ukraina riigi valitsemisvõimetus. Seda veendumust on ta korduvalt ka avalikult välja öelnud, kõige tuntumalt vahest 2008. aasta NATO tippkohtumisel Rumeenias. Toona Bukarestis ütles Vladimir Putin üllatunud Ameerika Ühendriikide presidendile George W. Bushile: „Sa pead mõistma, George, et Ukraina ei ole isegi riik. Osa selle territooriumist on Ida-Euroopas ja suurem osa on meile antud.“9

Seetõttu on see kontseptsioon ka jätkuv strateegiline eesmärk, mis on alati enam väärt kui lihtsalt Venemaa territooriumi tagasivõitmine või Ukraina vägede väljatõrjumine Venemaa kontrolli all olevatest okupeeritud oblastitest.

Mõelgem selle peale, et kui Putin peaks jõudma järeldusele, et Ukraina vägede lubamine Venemaa territooriumile võib keskpikas perspektiivis õõnestada Ukraina võimet säilitada stabiilset valitsemist, nõustuks ta tõenäoliselt selle kui strateegilise sammuga. Nagu eesmärk pühitseb abinõu, kujundab eesmärk ka stra-

teegiat ning vastavalt sellele reageerib ta sündmustele kohapeal. Sel moel on näiliselt tragikoomiline situatsioon Kurski oblastis ja küsimused stiilis, kas loobutakse Kurski oblastist, suures plaanis kahjuks teisejärgulised.

Keegi ei loobu millestki, ka mitte Ukraina oma territoriaalse terviklikkuse taastamisest, ning kohe kindlasti ei loobu Venemaa sümboolse nimega Kurski oblastist, kus Wehrmachti rünnak tagasi tõrjuti ja viimane edenes üle vastupealetungiks.

Väärastunud russismi ideloogial põhinev terrorirežiim võib selles hoopiski näha uut PR-võimalust – taasetendada sündmusi ja serveerida seda lõpuks kastmes, et nii pidigi minema ja see on osa strateegiast.

Seda vaatamata asjaolule, et kõik pidi läbi olema loetud päevadega – hõiva pealinn, alusta samaaegselt ulatuslikke sissetunge idas ja lõunas, näita ukrainlastele, et riigis puudub sõjalispoliitiline juhtkond ja parim lahendus on alistuda, et Vene armee saaks ilma suurema tülita alustada hääletu okupeerimise ja peatse Venemaa koosseisu annekteerimisega.

See oli toonane plaan ning vaatamata tehtud käikudele on lõppeesmärk jäänud samaks – okupeeri, hävita kohalik identiteet ja taasliida ala impeeriumiga, et anastatud ressursside arvelt edasi liikuda.

Sellest lähtuvalt on paindlik vasturünnak vähemuses ka ainuvõimalik lahendus, kui valida on halva ja veel

MÄRKMED:

halvema vahel. Kurski sündmused tõestavad taas, et käimas on väärtuspõhine konflikt, mille puhul on tegemist raskeima kategooria konfliktiga. Sügavale ja kollektiivselt juurdunud veendumusele, et Ukraina pole riik ja kuulub taasliitmisele, sekundeerib põhimõtteline soov olla iseseisev ja veendumus, et ei iial enam.

A Vene okupatsioon on kuritegu, sest Moskva on agressor, samas kui Ukraina okupatsioon on vastus sellele kuriteole.

B 2023. aastal formeeritud 116. mehhaniseeritud brigaadi (ukr k 116-та окрема механізована бригада) välisuurtükiväe rügemendi koosseisus tegutseb Khorne Grupi nimeline luure- ja sihtmärkide tuvastamise patarei.

C Звезда (Zvezda) on Venemaa föderaalne avalik-õiguslik patriootiline propaganda telekanal. Kuulub meediakontserni Zvezda, mille üle teostab järelevalvet kaitseministeerium.

ALLIKAD:

1 Nachgefragt (2024, August 15). Nachgefragt: Panzergeneral Freuding – Ukraine-Offensive auf Russland und Frontverlauf [Video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=xP3QTufqxzo [@Bundeswehr].

2 Khorne Group (2024, August 9). Цитадель 2.0 . Surprise for Russians. [Post]. Telegram. https://t.me/ khornegroup/2423

3 [Anon.], 2024. Ukraine says it has seized 1,000 sq km in Kursk offensive as Putin vows 'worthy response'". The Guardian. 13.08.2024. Leitav: https://www.theguardian.com/world/article/2024/aug/13/ukraine-kursk-offensive-1000square-km-of-russia-seized-incursion

4 Shmulin, O. 2024. Satellite images emerge showing damaged Sudzha gas station in Russia's Kursk Oblast. Ukrainska Pravda, 12.08.2024. Leitav: https://www.pravda.com.ua/eng/news/2024/08/12/7470049/

5 Полегенько, A. 2024. Путин

TASS, 17.03.2024. Leitav: https://tass.ru/politika/20265179

6 Waterhouse, J. & Gozzi, L. 2024. State of emergency declared as Ukraine launches raid into Russia. BBC, 09.08.2024. Leitav: https://www.bbc.co.uk/news/articles/cm2n9y4nm3lo

7 Козовая, Л. 2024. Жители

Unian, 03.10.2024. https://www.unian.net/war/zhiteli-kurskoy-oblasti-prosyatsya-v-ukrainu-predstavitel-voennoykomendatury-12775809.html

8 [Anon.], 2023. Путин

TASS, 05.10.2023. Leitav: https://tass.ru/politika/18921495

9 Stent, A. 2014. Putin’s Ukrainian endgame and why the West may have a hard time stopping him. CNN, 04.03.2014. Leitav: https://edition.cnn.com/2014/03/03/opinion/stent-putin-ukraine-russia-endgame/index.html

TAGASi KiViAeGA: PUUD POOLeKS iLmA KirVeTA

Parim viis halge pikkupidi pooleks ajada on teadagi kirvega. Või siis toekama noaga. Ent asjaolu, et kirvest pole ja nuga on pisike, ei tähenda, et puud jäävad lõhestamata. Peaaegu sama hästi saab selle töö tehtud isegi puupulga või kivikamakaga.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Toore jõu kõrval on siinkohal oluline evida mõningaid bioloogiateadmisi ehk mõista puu struktuuri ning seeläbi aru saada, miks tahab puu lõheneda pikkupidi. Või ei taha. Puu nimelt koosneb omavahel tihedalt seotud pikkupidi jooksvatest kiududest. Kui suruda midagi nende kiudude vahele, tekibki puitu lõhe, mis hea õnne ja kuivanud puu korral jookseb sirinal kuni halu lõpuni välja. Ja seda ongi vaja.

Muidugi ei poolitu kõik puud ühtmoodi. Reeglina lõhenevad okaspuud, eriti kuivanud okaspuud nagu kuusk ja mänd, tänu oma sirgetele kiududele kergemini kui näiteks keerdunud kiududega vaher. Juhtub puu sees olema mõni oksakoht, on lõhestamine samuti keerukam, sest puukiud kipuvad oksakoha ümber keerdu tõmbuma ning suunda muutma. Seega sobib lõhestamiseks kõige paremini sirge, kuiv ja ilma oksakohtadeta okaspuuhalg.

Nüüd siis sellest, kuidas ja millega lõhestada.

KIVI

Kui oled mingil põhjusel sattunud loodusesse nõnda, et sul pole ei nuga ega kirvest, aga halge lõhestada on vaja, siis tuleb vaadata umbes 40 000 aastat tagasi kiviaega. Meie esivanemad suutsid kivist riistadega teha igasugu töid, asi see siis pole üks halg pooleks ajada. Leia kiilukujuline, võimalikult terava servaga kivi. Mida vähem kapsa- ja rohkem kirvepea moodi, seda parem. Aseta improviseeritud kivikirves lõhestatavale halule, hüüata „ugh“ ning anna malakaga pihta.

Küll siis näed.

NUGA

Mida jämedam ja pikema teraga nuga, seda lihtsam puid lõhestada. Aga tegelikult on puu lõhestamisel abi ka õhukese ja lühikese teraga taskunoast. Aseta noa tera lõhestatavale halule selle koha peale, kust lõhestada soovid. Koputa ettevaatlikult tera seljale, nõnda et see teralaiuselt puusse tungiks. Nüüd tõmba nuga ettevaatlikult, ilma painutamata välja. Näed, et halu pinnale on tekkinud lõhe? Väga hea. Kui lõhe on halu diameetrist lühem, tekita selle vastu ka teine, ühendav lõhe.Tekitatud lõhesse aseta kiil ning rammi see teise kaikaga peale lüües sisse. Polegi palju vaja, et puu lõheneks.

SAAG

Teoreetiliselt saab halu ka käsisaega pikkupidi pooleks nühkida. Aga see on asjatu energia- ja ajakulu. Mida saega teha tasub, on saagida halu tippu lõhe. Mida sügavama lõhe saete, seda lihtsam on järgnev. Ja mis nimelt on järgnev – asetage lõhesse teravaks ihutud kaigas ning lööge peale. Kui kiiluna kasutatav kaigas on tugevam kui lõhestatav puu, tungib see halu sisse ning ajab selle pikkupidi lõhki.

KAIGAS

Hangi umbes käsivarrepikkune ja paari pöidla jämedune võimalikult tugevast puust, näiteks kasest, kaigas. Ihu see kas noa või sae abil otsast kiilukujuliselt teravaks. Mida teravam nurk kiilul on, seda lihtsam on seda kiudude vahele ajada. Kui halule on juba looduslikult mõni lõhe sisse kuivanud, siis polegi muud, kui suruda kiil sinna sisse, jämedama kaikaga paar korda peale koputada ja ongi ühest halust saanud kaks.

LAHinGUVÄLJAL TeSTiTUD

ÜKSiKVÕiTLeJA meDiTSiiniKOmPLeKT

Sõda ja meditsiin käivad käsikäes. Nii, nagu on edasi arenenud lahingupidamise viisid, astub pikkade sammudega edasi ka lahingumeditsiin. Sestap heidame pilgu Ukraina sõjale ning vaatame nende võitlejate kogemustele tuginedes üle vahendid, mis igal võitlejal võiksid olemas olla.

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS , Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Alljärgnev varustuse nimekiri on kokku pandud järgmiste Ukraina üksustega suhtlemise ja koolituste käigus: 12. eriotstarbeline brigaad Azov, 112. üksik maakaitsebrigaad, 116. üksik mehhaniseeritud brigaad, 28. üksik mehhaniseeritud brigaad ja 22. üksik jalaväepataljon.

Kuna Ukraina relvajõud on väga suured, on ka nende varustus varieeruv ja mingil määral üksuseti erinev, kuid siinne nimekiri on koostatud erineva meditsiinitaseme kogemuste ja soovituste põhjal alates jalaväelasest kuni pataljonimeedikuni välja.

ELU PÄÄSTVAD VAHENDID

Meil kasutatavas meditsiinikomplektis, igal sõduril olemas olevas MK-1s, on üks žgutt, üks rõhkside, üks kolmnurkrätik ja esmaabijuhis. Ukrainlaste meditsiinikomplekt on aga pigem modifitseeritud IFAKiga (Individual First Aid Kit).

Järgmisena võtame ette hingamisteed. Meie komplektis ei ole vahendeid, millega saaks aidata hingamisteid lahti hoida, see võime tekib alles jao tasandi laskur-sanitaril ja arvestades jao suurust, on see üpriski limiteeritud.

Ukrainlased leiavad, et mitte ainult laskur-sanitaril, vaid igal võitlejal peaks olema hingamisteede avamiseks oma nasofarüngeaaltoru. See avab hingamisteed nina kaudu ja paigaldatakse üldjuhul teadvuseta inimesele, kes hingab veel ise ja kellel on säilinud kõrirefleksid.

Vaatame siis, mida Ukraina võitlejad meile soovitavad, et parandada enda ellujäämisvõimalusi ning lahendada probleeme, mis pikas perspektiivis takistavad ülesandele keskendumist.

ELU SÄÄSTVAD VAHENDID

Nüüd vaatame üle mõned lihtsamad asjad. Võimalusel soovitatakse kõikidel sõduritel kaasas kanda traumakääre –et vajadusel riided lahti lõigata, tagamaks kiiremat ja paremat ligipääsu kannatanu haavadele.

Esmalt vahendid massiivse verejooksu peatamiseks. Ukraina sõdurid ütlevad, et neli arteriaalset žgutti on minimaalne kogus, millega lahinguväljale minna, ideaalis võiks žgutte olla nelja asemel kuus.

Järgmiseks on vahendid, millega saame haavakanalit tamponeerida, kas siis sellises piirkonnas, kuhu žgutti paigaldada ei saa, või hilisemas faasis žguti asemel. Soovituse kohaselt võiks sõduril olla kaks hemostaatilise ainega ja kaks ilma hemostaatilise aineta tamponeerimissidet. Nende kahe erinevuseks on see, et hemostaatiline side on immutatud ainega, mis aitab kaasa vere hüübimisele, et verejooksu kiiremini ja edukamalt sulgeda.

Võrreldes meie MK-1 varustusega on verejooksu peatamise juures veel see erinevus, et ühe rõhksideme asemel soovitavad nad üldjuhul kanda kaasas kahte.

Kui oleme saanud hingamisteed avatud, siis vaatame üle, kuidas meie kannatanu suudab hingata ja kas on midagi, mis seda segab. Hingamise hindamisel vaatame üle rindkere. Üks lihtsamaid asju, mida sealt otsida, on rindkeret läbistavad haavad, mis võivad tekitada kannatanule lahtise õhkrinna.

Et seda olukorda leevendada, soovitatakse omada kahte rindkeretrauma plaastrit, rahvusvaheliselt tuntud kui chest seal.

Üldjuhul on tegu tugeva kleepumisvõimega vahendiga, mille eesmärk on rindkerehaav kinni katta – soovituslikult võiks üks nendest olla „klapiga“ ehk selline plaaster, mille küljes on klappmehhanism, mis teoreetiliselt peaks takistama õhul läbi haava rindkeresse sisse liikumast, samal ajal kui üleliigne õhk saab rindkerest klapi kaudu väljuda.

Varem on ukrainlased proovinud ka sõduri tasemel kasutada ventiilpingelise õhkrinna lahendamiseks nõeldekompressiooni. Seda olukorras, kus kops on saanud vigastada, aga rindkere on terve – õhk koguneb pleuraõõnde ning hakkab survega kopsu kokku suruma. Sellise olukorra lahendamiseks ongi välja töötatud dekompressiooninõel, millega torgatakse rindkerre auk, et üleliigne õhk läbi kateetri välja pääseks. Ukrainlased on jõudnud aga järeldusele, et seda vahendit sõduri tasemel ei kasutata, sest nad ei suuda tagada piisavat väljaõpet, et tavaline sõdur selle protseduuriga toime tuleks.

Ja kuigi käärid on mõeldud riiete lõikamiseks, saab nendega tegelikult lõigata ka muid vahendeid, näiteks nööri jne. Kuna traumakannatanu hakkab kiiresti jahtuma – ka keset suve –, on tähtis omada termotekki, et kannatanu pärast käsitlemist selle sisse pakkida. Nõnda, et ta suudaks vähemalt mingil määral enda kehasoojust tagasi peegeldada.

Veel panevad sõdurid väga suurt rõhku kahele väiksele, kuid olulisele asjale. Nad on toonud välja, et sõduril on väga oluline omada eri suuruses plaastreid, paar marlisidet ning väikeste põletuse vastu geeli

Tekib ju pidevalt väiksemaid vigastusi, mis ei vaja suuri verejooksu peatamise vahendeid. Samamoodi on sagedased ka põletusvigastused, näiteks minnakse tulevahetuse käigus relvatoru vastu. Tegu ei ole küll eluohtlike vigastustega, kuid need takistavad sajaprotsendiliselt ülesande täitmisele keskendumist. Katmata väike haav segab pidevalt ning maha jahutamata põletus annab jätkuvalt tunda ja viib tähelepanu kõrvale.

Samuti rõhutatakse valuvaigistite olemasolu – pidevalt juhtub jalgade väänamist, suure koormuse tõttu tekib seljavalu jne.

Kokkuvõttes võiks öelda, et vahendeid on selles nimekirjas palju ja eks ausalt öeldes on osa nendest ka kallid. Neid on võimalik soetada endale militaarpoodidest, aga nagu kõikide asjadega siin maailmas – lisaks vahendile on vaja omada ka väljaõpet, et seda korrektselt kasutada.

Just ettevalmistustest sõltub, kuidas sõda kulgema hakkab. Sama on öelnud ka ukrainlased: valmistuge ja varuge vahendeid, kuni see on võimalik, sest sõja ajal ei ole enam aega ega ressursse, et sellega tegeleda!

VAHUKOmmiSeeneD, eLeKTriKATKeSTUS JA nOArÜnnAK

Kuidas loodusest toitu leida, pikemat aega ilma elektrita hakkama saada või kaitsta end rünnaku eest – seda kõike ja palju muudki said viis Naiskodukaitse liiget õppida Soomes Naisten Valmiusliitto korraldatud NASTA kursustel.

Tekst: ELISA JAKSON , Naiskodukaitse arendusspetsialist

Kokku oli NASTA raames kümme erinevat kursust ja õppustel osales ligikaudu 300 naist. Kursuste teemad hõlmasid vaimse kriisikindluse arendamist, igapäevaturvalisust, maastikuoskuste ja loodusest leitava toidu teemat, enesekaitseoskusi, elektrikatkestuse üleelamist ja palju muud.

MAASTIKUOSKUSED JA LOODUSLIK TOIT

Evelin Kern Tallinna ringkonnast osales maastikuoskuste ja loodusliku toidu kursusel, kus käsitleti, nagu nimigi ütleb, looduses hakkama saamist ning sealt toidu leidmist. Kohale jõudnud osalejatele anti selga Soome kaitseväe riided ning marsiti õppusala poole, kus ootasid ees mitmesugused praktilised tegevused.

ka suurt huvi, kuidas Eestisse sarnasele õppusele tulla, et kogemusi ja teadmisi rikastada.

Samast kursusest võttis osa ka Annika Mürk Järva ringkonnast. Tema sõnul olid soomlaste teadmised loodusest toidu saamise kohta muljetavaldavad, naised tõid söögiks metsast välja nii juurikaid kui „vahukommiseeni“. Igast tegevusest oli midagi juurde õppida ning eriti heaks pidas Annika seda, et tema teemakursusel oli siiski üks kaasmaalane – nii oli mugav õpitut omavahel emakeeles läbi arutada.

PIKAAJALISE ELEKTRIKATKESTUSE ÜLEELAMINE

Evelini sõnul oli telgi ülespanemine ning tule tegemine küll tuttav, kuid ta õppis uusi nippe, kuidas näiteks paremini puid lõhkuda ja tuld süüdata. Öösel oli muidugi ka ahjuvalve, soomlaste sõnul „sädemevalve“.

Evelini sõnul tekitas see pisut ärevust – peamiselt sellepärast, et ta ei olnud kindel, kas saaks tule uuesti süütamisega hakkama, kui see peaks kustuma (telgikaaslane oli varasemas öövalves sellega hädas olnud). Õnneks läks kõik siiski hästi.

Kursusel arutleti ka, kuidas looduses liikuda, millised reeglid kehtivad. Evelin tõi välja, et kui Eesti metsas korilusega tegeledes või telkides eramaad pigem välditakse, siis Soomes võib seenimarju rahulikult kõikjal korjata ja häda korral on lubatud ka eramaal telkida.

Üheks huvitavamaks osaks pidas Evelin loodusliku toidu tundmaõppimist – mida kasutada söögiks, joogiks, raviks. Nad korjasid metsast seeni ja taimi, mis hiljem söögi valmistamiseks kasutati.

Evelini sõnul said nad kaaskursuslastelt palju kiita oma hea soome keele oskuse eest ning soomlased tundsid

Veronika Laakso Harju ringkonnast osales kursusel, mis keskendus pikaajalise elektrikatkestuse üleelamisele. Kursuse käigus arutleti, kuidas inimesed linnades ja maal sellisteks olukordadeks valmistuvad.

Kuna Soomes on palju saari, kus puudub püsiv elektriühendus, on sealsetel elanikel pikaajalise elektrikatkestusega toimetulek hästi läbi mõeldud. Linnades elavatel inimestel võib aga rohkem probleeme tekkida, sest nad on harjunud igapäevaste mugavustega.

Kodudes tuleb põhjalikumalt valmis olla ka talvisteks elektri- ja soojakatkestusteks, mil eluruumid jahtuvad väga kiirelt. Külmaga jahtub puumaja vähem kui ööpäevaga +10 kraadini. Korrusmaja jahtub +10 kraadini umbes kahe ja massiivne kivimaja umbes kolme ööpäevaga.

ettevalmistused on vajalikud talviste elektrikatkestuste korral, kus hoonete temperatuur võib kiiresti langeda.

Veronika sõnul on hea tõdeda, et oleme Eestis oma elanikkonna teavitamiseks ja koolitamiseks juba üsna palju ära teinud ja töö selles vallas jätkub. Naise hinnangul on vägev tunda naiste omavahelist mõistmist ja ühtehoidmist, mis ei sõltu kultuurist ja ületab ka riigipiire. Ka tekkis Veronikal mitmeid mõtteid, kuidas Naiskodukaitse koolitusi edasi arendada.

ENESEKAITSE JA OHUTU KÄITUMINE

Liselle Laurits Saaremaa ringkonnast aga osales tänavaturvalisuse kursusel, kus keskenduti enesekaitsele ja ohutu käitumise õppimisele.

Kütmisvõimaluse taastumisel võtab hoonete soojenemine veel omakorda aega, seega on ettevalmistused ise hakkama saamiseks olulised.

Kursuse teoreetilises osas käsitleti, milliseid elektritöid võib tavaline inimene teha ilma vastava väljaõppeta, ning praktilises osas harjutati näiteks pistikute vahetamist ja generaatori kasutamist. Samuti arutleti, millised

Politseinikest instruktorid rääkisid, mis vähendab Soomes inimeste turvatunnet ja kuidas erinevate olukordadega toime tulla. Arutati, kuidas rahustada närvilist inimest ja vältida konflikte, kuidas käituda keerulistes olukordades, kus iseenda või teise inimese päästmiseks rikuti seadust jne. Meditsiinioskuste hulgas õpiti elustamist ja esmaabi andmist, sealhulgas termoteki kasutamist, et hoida inimest soojas.

Samuti õpetati enesekaitsevõtteid, näiteks kuidas reageerida ootamatule rünnakule, vabaneda haardest ja kaitsta end noaga ründamise korral. Praktiline osa pakkus palju uusi oskusi, mida saab rakendada ohuolukorras, ning oluline rõhk pandi ka verbaalsele enesekaitsele ja konfliktide lahendamisele ilma füüsilise kontaktita.

Naisten Valmiusliitto on Naiskodukaitse pikaajaline koostööpartner, kes on naiskodukaitsjatele juba aastaid pakkunud võimalust oma elanikkonnakaitse kursustest osa võtta. Meie naistele on see hea võimalus saada mitte üksnes faktiteadmisi, vaid ka uusi ideid ja inspiratsiooni, et Naiskodukaitses väljaõpet ja koolitusi arendada.

Ai SirUTAS nAiSTeLe ABiKÄe

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada ikka algusest. Kuidas saada lauaõppusel hakkama, kui varasemad teadmised selle kohta puuduvad või on nende omandamine ja praktiseerimine jäänud kauguste taha?

Tekst: PIRET PAOMEES , Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna instruktor

Lääne maakaitseringkonnas võeti evakuatsioonirühmade meeskondade juhtide õpe vaatluse alla just nimelt sellisel kujul. Alguses õpid vajalikud programmid selgeks ja siis kohe saad õpitu ka praktikasse panna. Mis need staabiveeb ja KOLT siis ikka ära ei ole, eks?

Aga siin olid juures väikesed vimkad. Nimelt otsustasid saarlased ja hiidlased, et kui on võimalik seda kõike teha kodusaarelt lahkumata, siis nii teemegi! Ja et asi poleks liiga mugav, oli arvuteid seltskonna peale vaid üks või kaks. Ikka selleks, et õppida ka meeskonnana toimetama ja kõike ikka küberturvaliselt. Õnneks ekraane jagus rohkem ning rühmakaaslased said tegevust jälgida mitmelt suuremalt ekraanilt.

Meie koolitajad olid Kalle Mürel ja Elbe Lumiste, kes alguses kõnelesid küll enamiku jaoks hiina keeles (loe: lühendite ja erialakeeles), kuid õppuse lõpuks muutusid õnneks arusaadavamaks.

Nende rahulikkus ja sõbralikkus aitasid motivatsiooni kõrgel hoida, sest õppuse lõpuks oli vaja hakata staabiassistendi teadmisi ja oskusi kasutama ning saarte rühmades selliste kogemustega liikmeid veel väga pole.

REP, REP, REP

Kui teadmised omandatud ja veidi praktikat tehtud, võttis asja üle Pärnumaa ringkonna instruktor Siret Tammekänd, kes hakkas meile ette mängima erinevaid situatsioone.

Alguses olid ülesanded kergemat sorti ja puudutasid evakuatsioonipunktide avamiseks valmis sättimist. Tegu oli nii hiidlastele kui saarlastele tuttavate ja juba kaardistatud hoonetega ning seega said vastused vormistatud üsna kergelt.

Edasi läks juba keerukamaks. Kui ikka on vaja hakata edastama 300 evakueeritava nime, kes väidetavalt on avatud punkti jõudnud, siis kuidas seda ülesannet lahendada? Kas tõesti tuleb hakata neid nimesid nüüd välja mõtlema ja kirja panema? Ei ole ju viisakas võtta ringkonna liikmete nimekirja, ühtegi head raamatut selle kohta ka käepärast polnud ja kes neid tahaks üldse käsitsi sisse trükkima hakata? Hiidlased küll läksid seda teed ja kasutasid inspiratsiooniallikana ühe näituse külaliste

raamatut, kuid saarlased pöördusid abi saamiseks tehisintellekti poole.

Ja see on hämmastav, 300 ilusat kodumaist nime tulid mängleva kergusega. Nii mehi kui naisi. Ja kui ennetavalt lasime neile genereerida ka isikukoodid, siis polnud ka nende saamine probleem. Mehed said endale sobivad koodid ning naised enda omad. Päris hirmutav, kas pole? Õppuse käigus ei jõudnud me teha taustakontrolli, kas need on ka päriselt olemas või oskab AI neid tõesti nii hästi luua. Kuid see on kindlasti üks asi, mida võiks edaspidi uurida.

Ent miks me siis ise ei jõudnud kontrolli teha? Kui evakuatsioonipunktid said avatud (tuletan meelde, et sel korral virtuaalselt), siis hakkas ju ka

asju juhtuma, ka evakueeritavatega oli vaja toimetada ning teha ka erinevaid rep’e. Eesti keeles siis ettekandeid erinevatest olukordadest ja situatsioonidest. Eesmärk ikka see, et kui päriselt on vaja neid kunagi esitama hakata, siis oleks teada, mida kirjutada sitrep’i, mida medsitrep’i, mida persrep’i jne. Nende lühendite sisu avastamisrõõmu jätame lugejatele endale.

OLUKORDADEKS VALMIS!

Mida me sellest õppusest õppisime? Koostöö meeskondade vahel on väga oluline. Eriti just infovahetuses. Proovile sai pandud ka oskus piiratud ressurssidega hakkama saada. Kui ongi näiteks punktis võimalik kasutada vaid ühte arvutit, siis kuidas seda kõige mõistlikumalt teha. Samuti on väga oluline harjutamine ja õppimine. Kui

õppuse käigus kasutatud keskkonnad ja programmid pole töös igapäevased, siis kipuvad need ununema ja seega tuleb kinnistamiseks ära kasutada iga võimalust.

Õnneks andsid nii Elbe kui Siret meile lubaduse, et nad teevad meile peagi veel midagi sarnast. Vaid nii saame muutuda tugevamaks ja olla valmis erinevateks olukordadeks. Siin saartel elades teame veel eriti hästi, et loota saab vaid iseendale, sest abi saabumine meile on keerulisem ja aeganõudvam.

Ja loomulikult õppisime veidi kasutama tehisintellekti. Sellega peab kindlasti olema ettevaatlik ja skeptiline, kuid õppuste käigus, õppimise eesmärgil ohutult mängida võib.

KADRI PAOMEES

LASTeVAnemATe

LAAGer: PrOJeKTiST TrADiTSiOOniKS

Lastevanemate laagri idee tekkis palju varem, kui see 2020. aasta juulikuus esmakordselt ellu viidi. Tänavu toimus laager juba viiendat korda.

Tekst: KRISTEL ALTSAAR , Kodutütarde Tartu ringkonna vanem

Esialgu oli tõepoolest tegemist ainulaadse sündmuse, pigem pilootprojektiga. Mida me ei osanud aga ette näha, oli see, et lapsevanemad hakkasid ise meiega ühendust võtma ja uurima, kas järgmisel aastal tuleb laager ikka uuesti. Või siis olid helistajateks need lapsevanemad, kes ei saanud esimeses laagris osaleda, aga soovisid järgmine kord kindlasti kohal olla.

Laagrit planeerides ei osanud me isegi ette kujutada, et kodutütarde ja noorkotkaste tegevused võivad osutuda lastevanematele nii põnevaks, et projektist saab iga-aastane oodatuim sündmus. Sestap ongi Tartu kodutütred ja noored kotkad korraldanud nüüdseks viiel järjestikusel aastal lastevanemate laagrit.

Esimeses lastevanemate laagris oli hästi aru saada, et vanemad on

tulnud n-ö oma laste mängumaale. Laager algas telkide püstitamisega, kus juhtrollides domineerisid selgelt noored – nemad teavad täpselt, kuidas köetavaid jaotelke püstitatakse, ega jätnud kasutamata võimalust olla oma vanematele juhendajaks.

Teatavasti on telgi püstitamine kõigest laagri algus ja üks väike nüanss kogu laagrirutiini protsessis. Laagri jooksul kogunes vanematele hulgaliselt ahhaahetki, kus nende endi lapsed said olla justkui teenäitajateks laagris paremini hakkama saamise kunstides.

ON,

MIDA ÕPPIDA

Aastate jooksul on lastevanemate laagrites läbitud palju eri valdkondade õppepunkte. Kodutütred ja Noored Kotkad on isamaalise kasvatusega noorte kasvulava ning hakkamasaamispädevuse suurendamine on iga meie laagri tegevuste peamine eesmärk ja ka erakordseim baasväärtus.

Oleme just selle pädevuse arendamiseks proovinud lastevanemate laagris lähtuda huvigruppidest ning näiteks meditsiini õppepunktis käsitlenud äkkhaigestumisi, väikelapse elupäästvat esmaabi, mastaapsete verejooksude peatamise õpetamist jpm. Tänavu külastas laagrit Tartu maleva kaitseliitlane, kes andis õppepunkti noortele ja vanematele eraldi ning tutvustas katastroofimeditsiini valdkonda.

Samuti paneme rõhku metsas hakkamasaamise oskuste arendamisele, oleme õpetanud plekkpurgist priimuse ja vile tegemist, tule süütamist erinevate vahenditega, looduses orienteerumist, matkakoti pakkimist ühe- või kahepäevasele matkale ning varjualuse ehitamist. Laagrile kohaselt peab alati leiduma ka kehalist tegevust, sestap oleme mitmel korral harjutanud laskmist ja mänginud meeskonnatöö mänge. Selle aasta laagris korraldasime vana aja mängude õppepunkti, kus vanemad said meenutada ja oma lastega koos mängida mänge, mida nemad lapsepõlves sõpradega mängisid.

ÕHTUD LÕKKE ÄÄRES

Tartu lastevanemate laagris on üks kindel õppepunkt, mis ei puudu ühestki laagrist – lõkketoidu valmistamine. Nõnda on tehtud munakohvi, tokisaia, küpsetatud apelsini koore sees muffineid ning plekkpurgi sees popkorni.

Selle aasta lõkketoidu menüüs oli ahjuõun ilma ahjuta. Kuna ahju ei ole veel lastevanemate laagrite jooksul ehitatud, siis tuli leppida ahjuõunaga lõkkel. See oli üle ootuste maitsev, kuid tagasisidest saime lugeda, et lapsevanemad tahaksid järgmisel korral küpsetada hoopis midagi soolast.

Õhtused või mõningal juhul ka laagri teise päeva tegevused on viinud osalejaid näiteks rabasse räätsamatkale, külla on tulnud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad oma elu tutvustama või teenusepakkujad erinevaid meeskonnategevusi läbi viima.

Muidugi ei puudu laagrist lõkkeõhtu koos suuremate ja väiksemate mõttekäikudega selle üle, kuidas nende lapsed on suur osa laiapindsest riigikaitsest. Tihtilugu nenditakse just päeva lõpu lõkkesuminas, et miks küll ei peaks üks vanem soovima oma lapse osalust Kaitseliidu noorteorganisatsioonis.

VÄGA TARVIS

Nende soojade mõtiskluste vahel on laagrilised loomulikult saanud osaleda luuremängudes ning tõenäoliselt üks meeldejäävamaid õhtuid oli isade paintball’ilahing stiilis „viimane mees maas“. Paljud tol õhtul lahingut kõrvalt vaadanud meenutavad, kuidas mõni isa tuli lahinguväljalt ära, võttis maski eest ning isegi tema habemes leidus oranže värvitilku ja laiast naeratusest ilmnes, et suure hasardiga võis mõnikord värvi sattuda ka suhu. See on hea näide, et laagreid ei naudi maksimaalselt mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud.

Pärast viit aastat lastevanemate laagri korraldamist ja läbiviimist oleme veendunud, et tegemist on oodatud sündmusega ning loodame, et traditsioon jääb püsima veel kauaks. Tänavuses laagris leidus perekondi, kes on osa võtnud kõigil viiel korral, kuid paljud olid ka esimest korda. Alati on rõõm näha peresid laagritesse tagasi tulemas, kuid sama suur rõõm on näha laagreid aina suuremaks kasvamas.

Vanemad on tunnustanud, et laagris saab vanem näha ja omal nahal kogeda, mida lapsed laagrites teevad. Samuti peetakse laagrit väärtuslikuks, sest siin õpetatakse praktilisi oskusi, mis on eluks vajalikud, ning vanemadki saavad teadmisi ja oskusi juurde.

mATKAmÄnG 2024

SeiKLUS, miS JÄÄB KAUAKS meeLDe

Kui oktoobripäike veel viimaseid sooje kiiri jagas, kogunes Haapsalu südamesse üle saja noore seikleja, valmis katsumustele vastu astuma.

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK , Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

Ees ootas kümnekilomeetrine rada, mis läbis nii linna kui ka Paralepa parkmetsa. Rajale oli paigutatud kaheksa kontrollpunkti ja neli postkasti, mis pakkusid põnevaid ülesandeid. See polnud tavaline matk ega lihtsalt jalutuskäik looduses – see oli kodutütarde ja noorkotkaste suur seiklus, kus iga samm ja väljakutse pani proovile nii keha kui ka vaimu. Adrenaliin oli laes ja meeskonnavaim tugev.

Aga kuidas selline sündmus sünnib?

Püüdsin kinni ühe korraldajatest, kes vastas lahkesti minu küsimustele.

Maire Kruusilt, kes aitas sel toredal sündmusel teoks saada, uurisin esmalt matkamängu korraldusliku poole kohta.

„Matkamängu korraldamine on tõeline au, aga ka suur vastutus. Korraldustiimis oli kokku 59 inimest, kelle hulgas olid noortejuhid, kodutütred, noorkotkad, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, lapsevanemad ja isegi vabatahtlik pääste. Koostöö oli suurepärane ja kõik panustasid, et päev sujuks ladusalt. Igaüks teadis oma rolli ja noored said kogeda midagi tõeliselt erilist.“

Kuidas valiti välja osalevad võistkonnad ja mis ettevalmistusi nad tegid?

„Võistkonnad olid oma piirkonna parimad – igal ringkonnal või maleval on oma võistlused, tublimad võistkonnad jõudsid meie korraldatavale matkamängule. Mõni treenis kõvasti, teine võttis asja veidi vabamalt, aga lõppkokkuvõttes andsid kõik endast parima. Just see ongi kõige olulisem – mitte ainult võit, vaid kogemus, mille nad võistluselt kaasa saavad.“

olema planeeritud nii, et kõik võistkonnad saaksid korraga liikuma hakata ja kontrollpunktides ei tekiks ummikuid.

Noorte lemmikuks osutusid paadisõit ja laskmine. Need on alati hitid! Samas tuleb tunnistada, et kaardilugemisoskust tuleb meil veel pisut treenida, et edaspidi saaksid noored orienteerudes iseseisvamalt hakkama. Eesmärk oli, et kõik võistlejad lõpetaksid positiivse kogemusega – see meil ka õnnestus!“

Kuidas sujus koostöö Kaitseliidu, Naiskodukaitse ja Haapsalu päästekomandoga?

„Koostöö nendega on alati olnud suurepärane. Kaitseliit aitas transpordi ja varustusega, Naiskodukaitse hoolitses, et osalejatel oleks kõhud täis, ning politsei ja päästeamet tõid välja praktilised ülesanded ja oskused. See ongi meie ürituste tugevus – igaüks annab oma osa, et noored saaksid parima kogemuse. Pärast matka küsisime ka noortelt nende emotsioonide kohta.“

Kuidas valiti rada ja kontrollpunktid? Mis noortele kõige rohkem meeldis? „Rada pidi olema mitmekesine. Tahtsime, et noored saaksid tunda nii linna kui ka metsa võlusid. Samas pidi

Milliseid muljeid kuulsite pärast matkamängu?

„Tagasiside oli ülimalt positiivne. Noored ütlesid, et rada oli vaheldusrikas ja huvitav. Eks seal oli ka raskemaid hetki – näiteks loomakolpade tundmine osutus väljakutseks ja ragulka laskmine polnud päris kõigi lemmik, aga kõik see kuulub kogemuse juurde! Noored kiitsid kohtunikke ja olid tänulikud suurepärase päeva eest. Ja loomulikult oli paadisõit see, mis tegi päeva eriti meeldejäävaks. Üks osaleja märkis tagasisidet andes: „Väga tore matk, aga me olime liiga paksult riides!“ ja teine lisas: „Paadisõit oli parim! Jäime küll keset vett hätta, aga see oli lõbus!““

ehk ka ajakontrolli. Samas on nooremate laste puhul ajaga mängimine keeruline, sest igaüks läbib rada omas tempos. Kuid üritame alati pakkuda midagi uut ja huvitavat. Võib-olla teeme järgmisel aastal midagi täiesti uut!“

Mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam hetk?

„Mulle jäi kindlasti meelde meie punktikohtunike rõõmsameelsus ja noorte säravad silmad. Nii palju naeru ja rõõmu! Päeva lõpus olid kõik küll väsinud, aga õnnelikud. Samuti oli tore näha, et peavanemad Ave ja Silver olid tulnud noortele kaasa elama, nad külastasid kõiki punkte – see andis üritusele erilise tähenduse.

Päeva lõpetasid muidugi soe supp ja maitsvad pannkoogid, mida pakkusid naiskodukaitsjad. Mis olekski parem, kui pärast pikka päeva koos laua ümber istuda, oma seiklusi jagada ja toiduelamusi nautida?“

Kuidas saaks matkamängu tulevikus veelgi ägedamaks teha?

„Ideid on alati. Kindlasti võiks lisada rohkem praktilisi esmaabiharjutusi ja

VÕISTLUSE TULEMUSED

Kokku osales 64 kodutütart ja 47 noorkotkast, kõige nooremad olid vaid 8aastased. Nendele polnud oluline ainult rada, vaid kogu kogemus midagi nii suurt kaasa teha. Võistlus kulges ilma suuremate probleemideta, kuigi esimesed lõpetasid juba 14.30 ja viimased alles kella 17 paiku. Mõnel tuli lõpurivistust natuke kauem oodata, aga see andis hea võimaluse jagada muljeid ja puhata!

Kodutütardest krooniti võitjaks Tartu ringkond, järgnesid Tallinna ja Lääne ringkond. Noorkotkaste seas saavutas esikoha Harju maleva võistkond, teise koha võttis Valgamaa maleva tiim ja kolmandaks tulid Lääne maleva noored. Kõik osalejad väärivad suurt aplausi – nende pühendumus ja oskused said päeva jooksul tõeliselt proovile pandud.

Tartu merekaitseliitlased

Käskkirja Kaitseliidu sisevete üksuste moodustamise kohta Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikul allkirjastas kaitsevägede ülemjuhataja 20. veebruaril 1936 ja staabiülem kindralmajor Nikolai Reek saatis vastavad juhised Kaitseliidu ülemale, merejõudude juhatajale ning 1. ja 2. diviisi ülematele.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Legendaarne leitnant Julius Kuperjanov oli 1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal alustanud Tartumaal põrandaaluse partisanisalga organiseerimist (nagu Johan Pitka korraldas Tallinnas Omakaitset), värvates „ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama.“

Aasta lõpus nimetati ta Tartu maakonna Kaitse Liidu ülemaks ja kaitseliitlaste salgad alustasid ka Peipsi ranna valvamisega, et takistada vilja väljavedu ning pidurdada Punaarmee pealetungi. Vabadussõja ajalgi täitsid kaitseliitlased rannavalve kohustusi ning pidasid Tartus ja mujal valveteenistust, 1919 novembris desarmeerisid nad Loodearmee (Põhja-Lääne armee) sõdureid, konvoeerisid laevu Mustveest ja Praagalt Tartusse jne.

1930. aastate Tartus käis kohalik algatus ametlikust asjaajamisest ees. 1934. aasta märtsis asutati kaugsõidukapten Rait Vatseli1 algatusel endiste ja tegevmereväelaste osalusel Tartu maleva 2. malevkonna juurde Sisevete Emajõe divisjon.

24. mail 1935 saatis tollal 2. diviisi2 staabiülema kohuseid täitnud kolonelleitnant Karl Freimann3 kaitsevägede staapi ettepanekud kaitseliidu (rannakaitse)üksuste moodustamiseks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikul, põhjendades seda 160kilomeetrise rannajoone nõrga kaitstusega. Tartu rahulepingu tingimuste kohaselt oli sõjalaevade baseerumine järvedel keelatud, limiteeritud oli piirivalve teenistuses lubatud inimeste ning järvel tollivalveks kasutatavate ujuvvahendite ja nende relvastuse arv. Detailse kava esitas 26. juulil Merejõudude staapi Peipsi laevastiku divisjoni (edaspidi PLD) ülem kaptenleitnant Jaan Usin4. Ta formuleeris loodavate üksuste ülesanded mobilisatsiooni korraks järgmiselt: tagavaraväelaste sõjaliste ja laevateenistuse teadmiste ning oskuste värskendamine ja täiendamine; nooremjuhtkonna, allohvitseride ja spetsialistide ning mobiliseerimisele mitte kuuluvate kodanike ettevalmistamine PLD kaadri täiendamiseks. Erilist tähelepanu tuli pöörata side- ja vaatluspostidele, mis järvede rannal puudusid.

TARTU MALEV

Sisevete Emajõe divisjoni esimene aasta kulges küll aegajalt koos madalikele kinnijooksmisega, kuid 1935. aastaks olid tegevuse põhijooned paika saanud ning 15. jaanuarist alustati regulaarse väljaõppega, suviti tehti seda PLD suurtükilaevadel Tartu ja Ahti. Septembris käis pealik R. Vatsel Soomes tutvumas sealse kaitseliidu tööga. 1936 nimetati divisjon Sisevete malevkonnaks ja selle pealikuks nimetati Rait Vatsel. Maleva mereüksuste pealikuks oli Jaan Usin.

Sisevete malevkond paistis silma aktiivse seltskondliku tegevusega. Näiteks 18. juunil 1938 toimus malevkonnale lipu annetamine5. Korjandus lipu muretsemiseks oli alanud 1937. aastal. Näputöö tegi Naiskodukaitse Tartu ringkonna 11. (sisevete) jaoskonna pere.

6. juunil 1937 korraldatud üleriigilise merenduspäeva Tartu ürituste organiseerijaks oli loomulikult Sisevete malevkond eesotsas R. Vatseliga. Pidulikul jumalateenistusel osalesid kõik malevkondlased, mootorpaatidel sõideti Müta mõisa alla, kus vabaõhuaktusel pidas kõne Kaitseliidu mereüksuste jaoskonna pealik v-ltn August Vares6. Seejärel näitasid oma oskusi vetelpäästjad ja tuukrid, peeti sõudevõistlused ja lustiti muidu.

Sisevete malevkonna orkester oli Tartu malevas ainus omataoline. Ilma selleta ei möödunud linnas naljalt ühtki suuremat üritust ega väljasõitu.

Ainulaadne oli R. Vatseli andekast heliloojast poja Helduri komponeeritud operettide lavastamine. 1940. aastal esietendunud „Kalurineius“ olid kõik umbes 40 lavale astunud tegelast, orkestranti ja koorilauljat, sh Heldur Vatsel ise ning libretistid, Sisevete malevkonna ja Naiskodukaitse liikmed.

Malevkonna juures 1935. aastast tegutsenud Noorte Kotkaste Uiterangiora rühm oli üks aktiivsemaid Eestis. Peale

noorkotkalike alade omandati teadmisi navigatsioonist ja sideasjandusest ning vanemad poisid (15–20 a) mootoritest ning artilleeriast. Noored võtsid osa Kaitseliidu malevkonna õppustest, käisid Vahuriga Peipsil ja olid maleva võistlustel esimeste hulgas.

TARTUMAA MALEV

Maikuus 1935 anti Postimehes teada, et Tartumaa malevas hakatakse moodustama iseseisvaid sisevete rühmi. Esimesena tuli kokku Mustvee kompanii. 1936. aasta 8. juulist moodustati maleva Peipsi-äärsetest üksustest sisevete rajoon kahe divisjoniga. Selle pealikuks oli mereväeleitnant Eduard Jaanson7, kes 24. veebruarist 1938 määrati maleva siseveteüksuste pealikuks.

Põhja divisjoni koosseisus olid Mustvee kompanii, Lohusuu ja Kasepää üksikrühmad ja orkester, mis oli ka malevkonna orkestriks. Kui 4. septembril 1939 saabus Tartumaaga tutvuma president Konstantin Päts, olid Kaitseliidu aukompaniis teda Mustvees vastu võtmas Põhja divisjoni merekaitseliitlased eesotsas oma suurearvulise orkestriga. Divisjonipealiku hr Ennoki ja rajoonipealiku leitnant Jaansoni eestvõttel õnnestus Mustvee alevis, kus rõhuv enamus elanikkonnast oli vene rahvusest, ergutada kohaliku seltskonna isamaalist meeleolu ja äratada suurt huvi riigikaitse vastu.

Kaitseliidu paat suitsukatet tegemas

Lõuna divisjonis olid Võõpsu ja Piirissaare üksikrühmad ning sidepostid. Divisjoni kauaaegne pealik oli Voldemar Paal8, kellele Vabadussõja ajal Peipsi rannavalvepataljonis ja suurtükilaeval Lembit üles näidatud vapruse eest annetati 2. liigi 3. järgu Vabadusrist.

Salkade (ka Vasknarva ja Rannapungerja, mis ametlikult olid

Viru maleva all) ülesanneteks olid vaatlus- ja sideteenistus, laevateede tähistamine või tähiste hävitamine ning laevateede traalimine, aga ka sadamas purustustööde tegemine ning Mehikoormal ja Piirissaarel lootsimine.

UJUVVAHENDID

Siseveteüksuste kõige olulisem ülesanne oli endale ujuvvahendite organiseerimine ja muretsemine. Registreeriti peamiselt kohalikke mootorpaate, Tartus ka eralaevu.

1937. aastal heisati Kaitseliidu lipud kahel mootorpaadil: 10. juulil Tartu riigisadamas Sisevete divisjoni mootorpaadil Kotkas ja 11. juulil Mustvees Peipsi sisevete rajooni Põhja divisjoni Vahuril.

Need olid nii tähtsad sündmused, et kohale sõitis isegi Kaitseliidu ülem Johannes Orasmaa, kes meremeeste üritustel tavaliselt ei osalenud. Mõlemal pool oli korraldus enam-vähem sama. Lipud lehvisid, orkestrid mängisid. Paraadi võttis sadamas vastu J. Orasmaa, kes pidas ka kõne. Paate õnnistasid vaimulikud, ristiemadeks olid naiskodukaitsjad. Seejärel tehti külalistega esimene väljasõit, saatmas teised paadid kaitseliitlastega. Õhtusöökide serveerimine oli kohalike naiskodukaitsjate teene.

Kotkas oli 1936. aastal saadud endine salakaubavedajate kiirpaat, mille piirivalvurid olid konfiskeerinud. See ehitati ümber Peipsi tingimustesse sobivaks ja muretseti uus mootor. Sellega käisid malevlased pidevalt Emajõel ja Peipsil navigeerimist harjutamas, laevasõiduteede ja sadamatega tutvumas.

Mustvees oli peale nn kohustusliku päevakorra ka dessandi demonstratsioon. Tartuga viidi mereväelased ja divisjoni malevlased järvele, kus nad asusid ümber kalapaatidele, millelt hakati tartlaste Vahuri suitsukatte all dessanti maale saatma. Rannas olid vastutegevuses naaberüksused. Huvi sündmuse vastu oli suur. Kohal oli hulk aukülalisi (lisaks Orasmaale näiteks 2. diviisi ja piirivalve Peipsi jaoskonna ülemad, maavalitsuse esindajad, PLD ülem jt). Vanemuine9 oli kohale tulnud kaitseliitlaste ja hulga lõbusõitjatega, kohalikku rahvast kogunes murdu. Arvestades seda, et Mustvee elanikkonnast moodustasid suurema osa venelased, on ajakirjanikud eriti rõhutanud, et sellist rahvuslikku meeleolu pole piiriäärseis keskusis varem nähtud. Sestap sai paat õnnistusegi nii luteri kui ka õigeusu vaimulikult (sama kordus Võõpsus).

12. juunil 1938 ristiti Võõpsu sadamas Lõuna divisjoni Võhandu. Seal küll nii kõrgeid külalisi polnud, kuid kohal olid lipuehtes Tartu ja kõik sisevete üksuste esindajad oma mootorpaatidega, samuti Põhja divisjoni orkester. Võõpsus viidi läbi malevlaste vannutamine kahe vaimuliku – preestri ja õpetaja – kaasabil.

1938. AASTA ÜMBERKORRALDUSED

Otsustavaks pöördeks siseveteüksuste korralduses kujunes osalemine Peipsi laevastiku divisjoni sügismanöövril 24.–25. septembril 1938. See tegelikult ebaõnnestus, osaliselt ilmastikuolude tõttu (Emajõe madal veeseis, paks udu Peipsil) ja osaliselt laevade-paatide side- ja navigatsioonivahendite puudusel. Näiteks polnud kõigil raadiosidet, isegi sl Tartu kompassid olid kehvad, peilingaatorid puudusid, tavaline logi polnud piisav ei sadamas ega ka kitsal ja sagedasi kursimuudatusi nõudval laevateel sõites. Kaitseliiduga koostöö tegemisel osutus probleemiks viimase maaväeline organisatsioon ning arvestamata jätmine laeva- ja mootorpaadikoosseisude spetsialistide vajadusega. Samuti oli nõrk dessantüksuste ettevalmistus.

Pärast seda õppust, kus olid osalenud ka merejõudude juhataja mereväekapten Valev Mere ja vanemleitnant August Vares, hakati siseveteüksusi kiiresti ümber korraldama. Mõlemas malevas nimetati ametitesse vastavad eripealikud, näiteks side-, navigatsiooni-, mehaanika- ja operatiivala pealikud, kinnitati paadimeeskonnad.

Analüüsiti sidepostide paiknemise otstarbekust. 1936. aasta käskkirjaga olid sidepostide paiknemise kohad määratud Vasknarvas, Rannapungerjal, Mustvees, Alatskivil (Ninal), Praagal, Piirissaarel, Mehikoormas, Võõpsus, Värskas ja SuurKruppas (praegu Kamenka Pihkva oblastis). Nina postist

Tartu maleva mereüksuste pealik Jaan Usin

otsustati loobuda ja paigutada see Varnjasse, kus saanuks kasutada triangulatsioonitornis paiknenud piirivalve valveposti.

Väljaõpe korraldati ümber kaheosaliseks. Kõigile kaitseliitlastele olid kohustuslikud üldained, nagu Kaitseliidu kodukord, riviõpe, laskeasjandus (koos harjutustega tiirus), käsirelvad, ülevaade mereasjandusest, tervishoid. Mahukama osa moodustasid erialaõppused vastavalt erialadele: suurtüki- ja miini-traaliala, õhukaitse, lõhkeained ja laskemoon. Navigatsioonijagudele ja operatiivrühmale olid suunatud merepraktika, laevajuhtimine (rooliala), signalisatsioon, lisaks masinameestele mootoriala. Pärast talvise õppeperioodi lõppu hakati korraldama spetsialistide katseid mobilisatsiooni eriarvele võtmiseks.

mereüksuste palgaline koht oli kuni 1939. aastani Kaitseliidu peastaabis. 15. maist 1940 loodi juurde mereüksuste navigatsioonipealiku ametikoht. Sellele kohale määrati vanemleitnant Eduard Jaanson.

1935. aastast peale oli toonitatud vajadust rakendada palgaline instruktor, sest hajali paiknevate üksuste nõuetekohane juhtimine ja neile väljaõppe korraldamine ei olnud mõeldav kõrvaltegevusena. Paraku jäid kõik taotlused tagajärjeta. Kaitseväe staabist saadi alati eitav vastus põhjendusega, et kasutada saab PLD ohvitsere, allohvitsere, mereväes väljaõppe saanuid ja kohalikke piirivalvureid. Kõik nood panustasid tegevusse oma põhitöö kõrvalt, palka saamata. Ainuke

Laevastik 1938. aastal õppustel Praagal

1939. aasta piirikattekavades olid esmakordselt kinnitatud 2. diviisi staabi alluvusse minevate Tartu ja Tartumaa üksuste, sealhulgas PLD ülesanded (siseveteüksusi kaasates): takistada vaenlase laevastiku sissetungi Eesti vetesse, teostada luuret ning järvede läänekalda kaitset, eriti Piirissaare ja Mehikoorma rajoonis. Divisjoni kattejõudude valmisolekuaeg oli 6 tundi. Tagamaks merejõudude väeosade ja üksuste kiiret lahinguvalmidust, tegi merejõudude juhataja sõjavägede staabi ülemale ettepaneku määrata kindlaks komplekteerimisrajoonid ning Tartu linnast ja ümbrusest mobiliseerida PLD reservlaevadele, täiendusmeeskondadesse ning sidepostidesse kaitseliitlasi ja mobiliseeritavatel eralaevadel teenivaid vilunud masina- ja tekimehi kuni 45 aasta vanuseni ning võtta nad eriarvele. Päevakorda tõusis jälle 1935. aasta ettepanek siseveteüksuste ühendamise kohta, mis jäi tegemata.

1940. aasta kevadeks olid kinnitatud siseveteüksuste uued õppekavad, laske- ja signalisatsioonivõistluste määrused.

Juunikuusse plaanitud õppused ja võistlused jäid „erakorraliste aegade tõttu“ ära ja Kaitseliit, nagu kogu Eesti Vabariik, lakkas olemast.

29. märtsil 1995 moodustati Tartu malevas taas okupatsioonieelse üksuse järeltulijana Sisevete divisjon. Tänaseks on erialane tegevus soikunud.

ALLIKAD:

Kasutatud on Rahvusarhiivi, malevate teatajate ja tollase ajakirjanduse materjale.

VIITED:

1 Rait (kuni 1935 Jaan Rudolf, 1884-–1954) oli Peipsil sõitnud I maailmasõja ajal, 1919. aastast sisevete sadamate kapten.

2 Peipsi LD kuulus operatiivselt 2. diviisi alla, laevad tegid diviisi vedusid.

3 Karl Aleksander Freimann (1896–1942) teenis Merejõudude rannapatareides ja komandantuurides 1920. aastast, 1937-1940 oli Merekindluste ülem.

4 Jaan Usin (1887–1941), VR II/3, kaugsõidutüürimees, 1920–1940 Peipsi laevastiku divisjoni ülem, 1940 mereväekapten. 1921. aastal asutas Tartus esimese mereskautide rühma.

5 Esimesena mereüksustest oli lipp annetatud Tallinna Sadama malevkonnale 1935.

6 August Vares (1899–1985), kaptenmajor, teeninud PLDs 1927–1935, Kaitseliidu peastaabi mereüksuste jaoskonna pealiku ajutine kt 1937–1939.

7 Eduard Jaanson (1906–1979), vanemleitnant. Alates 1928 teenis PLD laevadel ja staabis. 1933. aastast Tartu ja Tartumaa õppepealik.

8 Johan Voldemar Paal (1901–1941) VR II/3, Vabadussõja ajal teenis Peipsi rannakaitsepataljonis ja suurtükilaval Lembit. Tollal Räpina paberivabriku direktor.

9 Vanemuine oli suurtükilaevana PLD reservis, see oli sõja ajal ette nähtud mehitada kaitseliitlastega. Laeva kasutati siseveteüksuste väljasõitudeks Peipsile.

Tartumaa maleva sisevete rajooni skeem aastast 1940

BULGAAriA SÕJAmUUSeUm

Bulgaaria muuseum ei tutvusta mitte ainult Bulgaaria sõjaajalugu, vaid selle kaudu bulgaarlaste kui rahva kujunemist.

Õhutõrjekompleks SCUD B 1961. aastast

ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Tekst:

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel kesklinnast, Bulgaaria Georgi Stoykov Rakovski nimelise sõjaväeakadeemia kõrval, kusjuures huvitav on, et Bulgaaria kõrgeim ja vanim sõjakool ei kanna mitte kuulsa kindrali, vaid kirjaniku, revolutsionääri ja vabamüürlase nime. Tegemist on vanuselt kolmanda muuseumiga Bulgaarias. Selle embleemiks on antiikne Traakia kiiver, mis viitab praeguse Bulgaaria territooriumil elanud rahvakillule.

Muuseumi rajajaks oli tsaar Ferdinand I, kes andis 1. augustil 1914 aastal välja ukaasi nr 39, millega asutati armee peakorteris sõjalis-ajalooline komisjon. Sellest kasvas välja muuseum koos arhiivi ja raamatukoguga, „... säilitamaks igaveseks kõiki meie sõjaajaloo olulisemaid aspekte tähistavate sündmustega seotud esemeid“. Kuid tegelikult hakati muuseumi kogusid komplekteerima alles 1916. aastast. Tähelepanuväärne on, et kulus üle kahekümne ühe aasta, kuni 1937 avati esimene näitus. Praegune kompleks on ehitatud 1970. aastatel ega hiilga oma arhitektuurilise lahendusega.

Muuseumi kollektsioonis on enam kui miljon eksponaati, peamiselt relvi, vormirõivaid ning teenetemärke. Ligikaudu nelja hektari suurusel välialal ja viie tuhande ruutmeetri suurusel näitusepinnal on eksponeeritud umbes 28 000 eksponaati. Läheduses on ka raamatukogu koos filmiarhiiviga. Muuseum kuulub kaitseministeeriumi haldusalasse. Muuseumil on ka filiaalid – mereväemuuseum Varna sadamalinnas ja lennundusmuuseum Plovdivi lähedal Krumovis.

Muuseum on üles ehitatud kronoloogiliste ning temaatiliste galeriidena, mis kirjeldavad Bulgaaria armee arengut, kuid põhirõhk on relvajõudude osalemisel rahvusliku ühendamise sõdades. Iga galerii on eri värvi, et tõmmata selged piirid ajastute vahele. Siinkirjutajale jäi muuseumist mällu sõjaväevormide tohutu hulk, neid leidus igas ruumis ja igal stendil.

MULJETAVALDAV KOGUS RASKET

RAUDA

Muuseumi väliala on jaotatud kaheks, esimesse saab sisse tasuta. Kohe värava juures on vaatamiseks väljas lahin-

guvälja tähtsaim varustus – Bulgaaria armee väliköögid läbi aegade. Tuleb nentida, et viimase poolteise sajandi jooksul ei ole need revolutsiooniliselt arenenud, muutunud on ainult disain. Välialal on eksponeeritud ligikaudu veerand tuhat rasketehnika näidist väliköögist lennukini.

Vanimateks eksponaatideks on suurtükid Vene-Türgi sõjast – Vene päritolu välikahurid 4naelane M1867 ja 9naelane M1867. Vaatamiseks on ka Saksa päritolu kerge välihaubits 10,5-cm-leichte Feldhaubitze 16, mis oli Saksamaa ja tema liitlaste kasutuses nii esimeses kui ka teises maailmasõjas. Vapralt seisab rivis iseliikuv suurtükk Panzer IV L/70 (V), mida on maailmas säilinud ainult kuus eksemplari. Olemas on ka Sturmgeschütz III. Möödunud sajandi 50. aastateks enamik neist masinatest lammutati ning ehitati ümber statsionaarseteks tulepunktideks Krali Marko kaitseliinile Bulgaaria-Türgi piiril.

Ka Bulgaaria sõjatööstus tootis Nõukogude litsentsi alusel ise jalaväe lahingumasinaid, ekspositsioonis on BMP-23 ja BMP-30, mida toodeti 1980. aastatel kokku umbes 150 eksemplari.

Väljas on veel iseliikuva kahuri esivanem L/24 Fahrpanzer 1890. aastast. Tegemist oli hobustega veetava ratastel suurtükitorniga, mis oli varustatud 5,3 cm kahuriga. Bulgaaria soetas neid Saksamaalt 30 tükki. Samuti osteti teise maailmasõja eel Tšehhoslovakkialt 10 Škoda kergetanki T-11, mille esindaja on samuti ekspositsioonis. Nagu ka teise maailmasõja eelne Prantsuse keskmine tank Hotchkiss H39, mille Saksamaa 1943. aastal Bulgaariale andis. Pärast sõda teenisid need tankid siseministeeriumi üksustes, surumaks maha partisanidest rahvavaenlasi. Ka on näha Saksa tank Panzer IV, mida toodeti kogu teise maailmasõja jooksul ning mis moodustasid 30% kõikidest Wehrmahti tankidest.

Vaadates aga Nõukogude 130 mm õhutõrjekahurit KS-30 1950. aastate algusest, tuleb silma ette hoopis sakslaste teise maailmasõja aegne FlaK 40. Muuseumis on ainulaadne Nõukogude õhutõrjesüsteemide ekspositsioon. Nii on vaatamiseks SKUD, FROG ja SS-23 ning SA-75M Dvina ja KRUG raketikompleksid, mis osalesid nii mõneski ida ja lääne konfliktis. Siiski on enamik

tehnikast – tankid, liikursuurtükid, kahurid, pioneeritehnika – pärit Nõukogude Liidu tehastest.

VÕIDUKAD BULGAARLASED SÕDADES Muuseumi avaakordiks on Traakia kiiver, mis sümboliseerib traaklasi, kes olid Bulgaaria vanim ja suurim etniline rühm. Sõjakad ja julged traaklased olid sõjakunsti täiustanud ja neid tunnustati suurepäraste sõdalastena. Ka Vana-Rooma gladiaatorite ülestõusu juht Spartacus kuulus nende hulka. Vaadata saab erinevaid antiikseid relvi ning mudeldatud on ka kindlustusi.

Rahvaste rände käigus 5. sajandil asustasid Bulgaaria alad aegamisi slaavi hõimud, kes segunesid 7. sajandil KeskAasiast Balkani poolsaarele rännanud turgi päritolu bulgaaridega. Sealt tuleb ka nimi bulgaarlased. Bulgaarlased peavad khaan Asparuhi loodud Bulgaaria riiki, mis oli praegusest Bulgaariast palju suurem, üheks esimeseks keskaegseks Euroopa riigiks. See sündis loomulikult sõdade hinnaga ning väljas on palju maale, millel võidukad bulgaarlaste väed alistavad vastaseid. Siiski ei taheta muuseumis rääkida Bulgaaria esimese riigi kaotamisest Bütsantsile. Eriti suurejooneliselt on kujutatud 1205. aasta Adrianoopoli lahingut, kus tsaar Kalojan Assen võitis Ladina Keisririigi rüütlite-ristisõdijate armeed, mis polnud kunagi varem lüüa saanud. Ekspositsioonis hakkavad silma rõngasturvised ja varakeskaegsed käsirelvad – mõõgad, odaotsad, nooleotsad ja kirved.

Kuid Bulgaarial ei ole alati hästi läinud ning pärast veerand tuhat aastat kestnud sõdasid kaotati lõpuks Osmanite impeeriumile, mille järel oldi ligikaudu pool tuhat aastat vallutajate meelevallas. Muuseumis on põhirõhk vastupanul türklastele ning haiduki (türgi k ’bandiit’) liikumisele. Haidukid olid lindpriid, kes kaitsesid kristlasi Osmanite impeeriumi vägivalla eest. Vaadates haiduki riietust, on raske eristada teda maanteeröövlist. Bulgaarlased olid varmad korraldama ülestõuse ja türklased neid julmalt maha suruma, muuseumi saalides näidatakse maale kangelaslikest ülestõusudest, relvi ning ülestõusnute lippe. Viimane säärane ülestõus toimus 1876. aasta kevadel, mis türklastel õnnestus ka seekord maha suruda. Selle käigus tapeti üle 30 000 bulgaarlase, 80 asulat

süüdati ja 200 rüüstati. Kuid julmus sai paljudele riikidele karika viimaseks tilgaks ning põhjustas Türgi-Vene sõja. Tsaar Aleksander II oli seisukohal, et kuna Türgi oli eiranud rahvusvahelise üldsuse rahumeelseid palveid kristlaste olukorda parandada, tuleb seda teha relvade abil. Seda sõda on muuseumis kajastatud kõige suurejoonelisemalt, sest see kujunes ka Bulgaaria relvajõudude ja riigi taassünniks. Sõjas osales 12 pataljonist koosnev Bulgaaria vabatahtlike korpus, mille ülemaks määrati vene kindral Nikolai Stoletov. Vaatamiseks on eksponeeritud korpuse lahingulipp – puna-valge-sinine Samara lipp. See on Bulgaaria armee üks olulisemaid sõjalisi sümboleid ja seda peetakse vabaduse lipuks. Lipu õmblesid Venemaalt Samara linnast pärit nunnad 1876. aastal ning algselt oli see määratud aprilliülestõusu osalejatele, mille mahasurumine viis Türgi-Vene sõjani. See on ainus lahingulipp Bulgaaria ajaloos, millele on antud sõjalise vapruse teenetemärk. Ühele küljele on tikitud Iveri Jumalaema ning teisele poole pühakud Cyril ja Methodius.

Eraldi on ekspositsioonis esile toodud Šipka lahing ning venelaste ja bulgaarlaste kangelasteod, kuid tuleb märkida, et selles lahingus hukkus ka 121 eestlast. Türgi-Vene sõjas osales 4000 eestlast, kellest neljandik ei tulnud tagasi. Kahjuks ei tooda muuseumis eraldi välja Vene impeeriumi rahvaid, bulgaarlastele on nad kõik vene kangelased.

Järgnev ekspositsiooniosa räägib loo Bulgaaria relvajõudude sünnist ja sõdadest kuni tänapäevani. Bulgaaria relvajõud on läbi aegade olnud rahvusliku ühendamise egiidi all peetud vallutussõdade eesotsas. Muuseumi käsitluses oli kõik õige ja õilis, tegemist oli rahvusliku taassünniga ning Bulgaaria riigipiiride õiglase korrektsiooniga pahatahtlike naabrite vastu. Põhimõttena jookseb läbi, et nende maade bulgaaria elanikkond aktsepteeris seda kui oma rahvuslikku vabastamist ja sammu Bulgaaria rahvuse ühendamise suunas.

Bulgaaria suutis I ja II maailmasõjas osaleda valel ehk kaotajate poolel. Samas muudeti kameeleonina värvi ja asuti 1944. aastal koostööle Punaarmeega, reformitud I Bulgaaria armee lõpetas oma lahingutegevuse Austria Alpide jalamil ja naasis koju 17. juunil 1945 „võidukalt lehvivate lippudega“. Üheks määravaks Bulgaaria osalemise põhjuseks keskriikide ja teljeriikide poolel oli Bulgaaria tsaaride päritolu, kes olid samas Saksi-Coburgi ja Gotha printsid ning Saksi hertsogid. Muuseumi see osa on suhteliselt üksluine, vaatamiseks on väljas maalid, fotostendid, kergerelvad, mudelid, autasud ning vormirõivad.

Üllatavalt on Eesti ja Bulgaaria teise maailmasõja järgses ajaloos ühiseid jooni, mida toob välja ka ekspositsioon. Sarnaselt Eesti Vahikompaniiga USA vägede koosseisus moodustati 20. oktoobril 1951 Bulgaaria rahvuslik väljarändajate vabatahtlik kompanii nr 4093, mille asukoht oli Ameerika garnisonis Germersheimi linnas. Sinna kuulus 200 sõdurit kuni laialisaatmiseni 20. juunil 1964.

TEENETEMÄRKE IGALE MAITSELE Muuseumis on ka ainulaadne sõjaväe pitsatite ja teenetemärkide stantside kollektsioon alates Bulgaaria taasiseseisvumisest 1878. aastal kuni tänaseni. Selle kollektsiooni väärtuslikumad eksponaadid on esimene Bulgaaria Vürstiriigi riigipitsat ja riigivapi stereotüüpplaadid. Kollektsioon sai alguse 1920. aastatel, kui sõjaministeerium andis sõjaajaloo muuseumile üle hulgaliselt mittevajalikke sõjaväe pitsateid.

Ka Bulgaaria riigilipu värvid on pärit 1862. aastal Rakovski rahvuslikuks ülestõusuks loodud Bulgaaria esimese leegioni vormiriietuselt, mis on samuti vaatamiseks väljas.

Põhjuseks, miks muuseumis on nii palju maale, eriti I maailmasõjast, on Saksamaa, kes korraldas I maailmasõja ajal Berliinis propagandistlikel eesmärkidel iga-aastase sõjateemalise näituse, kuhu 1916. aastast kutsuti ka Bulgaaria maalikunstnikke. Osales 25 Bulgaaria maalikunstnikku umbes 250 maaliga. Hiljem ostis need maalid sõjaministeerium ja neist said muuseumi esimesed eksponaadid.

Muuseumis on muljetavaldav teenetemärkide kollektsioon, sest valitsejatel oli tava annetada oma teenetemärgid pärast surma muuseumile. See kandus mõnes mõttes edasi ka Bulgaaria kommunistlikele riigijuhtidele, mistõttu näeb külastaja Bulgaaria kommunistliku partei juhi, peaministri ja presidendi seltsimees Todor Živkovi ordenite kollektsiooni. Selle andsid tema pärijad 2005. aasta mais muuseumile üle ajutiseks eksponeerimiseks, mitte ei annetanud neid muuseumile. Kokku on stendidel vaatamiseks teenetemärke 35 Euroopa, 6 Aasia ja 3 Ameerika riigist 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani.

Bulgaaria vanimaks teenetemärgiks 1. jaanuarist 1880 on teenetemärk vapruse eest, „Za Hrabrost“. Vapraim vaprate seas oli valitsev tsaar, kes sai suurristi automaatselt, teistele seda ei annetatud. Ohvitseridele oli mõeldud 7 klassi ja liiki, sõduritele aga oli kolm klassi medaleid. Kõige vapram sõdur võis saada isegi ohvitseridele mõeldud madalaima klassi. Teenetemärk oli valge Malta risti kujuline, ristatud mõõkadega ning keskel Bulgaaria lõvi punasel taustal, mida ümbritses roheline ring tekstiga „За Храброст“ ja mis tipnes krooniga. Vaid kõige madalam klass oli kroonist ilma jäetud ja rist oli ise punast värvi. Kollektsioonis on ka Taani Elevandi ordeni suurpael ja suurtäht. Haruldaseks teeb nimetatud

ANDRES REKKER

Bulgaaria püstolkuulipilduja Arsenal Šipka

teenetemärgi see, et autasu tagastatakse pärast kavaleri surma Taani kuningakojale. Ka Maarjamaa Risti teenetemärgi I klass on ekspositsioonis olemas, see kuulub Bulgaaria endisele presidendile Georgi Parvanovile.

Muuseumis on ka eraldi relvasaal, kus on esindatud väike osa rohkem kui 44 000 eksponaadiga relvakollektsioonist. Näha on põlvest põlve säilitatud külmrelvad ja tulirelvad alates XV sajandist kuni tänase päevani. Autori silmis üheks huvitavamaks eksemplariks oli 19. sajandi teisel poolel Prantsuse konstruktori Casimir Lefaucheux’ toodetud, Bulgaaria revolutsionäärile kuulunud revolver, mida sai kasutada tulirelvana, kasteedina ja torkenoana. Stendidel on Bulgaaria vanima relvatootja, 1878. aastal asutatud Ruse suurtükiväearsenali (tänapäeval JSC Arsenal AD) esimesed tooted ja Bulgaaria kuulsaim püstolkuulipilduja Arsenal Šipka. Enamik teise maailmasõja järel toodetud relvi olid aga lihtsalt Nõukogude Liidu käsirelvade kloonid. Kuid tuleb märkida, et Bulgaaria relvatööstus oli arenenud ning toodeti ka tankivastaseid relvi, suurtükke, õhukaitsesüsteeme ja muud

sõjatehnikat. Enamik sellest eksporditi kolmanda maailma riikidesse, toetamaks kommunistlikke liikumisi.

TOHUTU KOGU(S) VORMIRIIDEID

Muuseumis on eraldi vormirõivaste saal, olgugi et kogu ekspositsioonis on neid igal stendil piisavalt palju. 1916. aastast alguse saanud kollektsiooni eripäraks on, et see sisaldab kõiki Bulgaaria sõjaväevormide mudeleid. Eriti haruldased on Bulgaaria valitsejate, kes olid ka armee ülemjuhatajad, uhked ja peene tikandiga kindralite ja kindralfeldmarssalite vormid. 20. sajandi alguses tekkis arusaam, et kirevad punast, sinist ja kollast värvi sõjaväevormid ei ole tulirelvade arengu tõttu enam jätkusuutlikud ning toovad lahinguväljal kaasa fataalse kaotuse. Alustati vormiriietuse lihtsustamist, mida tingis funktsionaalsuse ja praktilisuse vajadus. Kasutusele võetud kaitsev hall-rohekas värv moondas reaalses lahingukeskkonnas paremini ning oli sõjaväevormi moderniseerimisel samm edasi. Pärast 1905. aastat jäeti paraadvorm ainult kaardiväerügementidele. Just sellesse saali koondatud sõjaväevormide kogum annab hea samm-sammulise ülevaate

Bulgaaria vanimaks teenetemärgiks 1. jaanuarist 1880 on „За Храброст“ – „Vapruse eest“. Vapratest vapraim oli valitsev tsaar, kes sai suurristi automaatselt ning teistele seda ei annetatud

sõjaväevormi arengust. Üleminek monarhialt rahvavabariigile 1946. aastal mõjutab ka relvajõudude vormiriietust. 1947. aastal viidi läbi vormiriietuse sümboolika, lõike, värvide ja aksessuaaride täielik muutus, mille tulemusena muututi Nõukogude Liidu väiksemaks vennaks, vaid mütsikokard andis võimaluse eristumiseks. 2001. aastal moderniseeriti Bulgaaria armee vormiriietus tänapäevaseks.

Bulgaaria sõjaväevormi auastmetunnused on nagu Vene ja Saksa pagunite segu. Paguni põhi põhineb Vene õlakutel, kuid tärnide asemel on Saksa rombid ning ka lõkmed on sealt pärit. Bulgaaria armees oli ka kindralfeldmarssali auaste, kuid seda omistati vaid riigivalitsejale. Muuseumis on vaatamiseks nii vormikuuele kinnitatud pagunid, mida kaunistavad ristatud marssalisauad, kui ka marssalisau ise. Rahvaarmees marssalisaua kasutusel ei olnud, vaid sarnaselt Nõukogude Liiduga oli neljatärnikindralile ette nähtud kaelas kantav marssalitäht.

Viimane saal annab ülevaate ohvitseride kogude tegevusest ja ohvitseride elustiilist kuni kommunistide võimuletulekuni. Bulgaarias oli kombeks määrata väeosade patrooniks tsaari perekonna liikmeid. Nii oli tsaar Ferdinand I 18. Etari jalaväerügemendi ja tema poeg Preslavi vürst Kiril 20. Dobrudža jalaväerügemendi patrooniks. Patroonideks said ka naissoost perekonnaliikmed, seetõttu oli tsaari ema printsess Clementina 9. Plovdivi jalaväerügemendi ja tsaari tütar printsess Maria Luisa 2. ratsaväerügemendi patroon. Piltidel näeb patroonide auks korraldatud pidulikke üritusi. Samuti on väljas patroonide kingitused, kõrge kunstilise kvaliteediga hõbedast ja portselanist komplektid ning esemed, mis on valmistatud näiteks Viinis, Sankt Peterburgis või Pariisis. Osa hõbeesemeist on massiivsed ja kaaluvad kümneid kilogramme.

miDAGi SUUrT

JA eBAmÄÄrAST

Tõeliselt suurejoonelise filmi tegemine nõuab vägagi mastaapset võtteplatsi. Universum on hea, aga kui universumit ei anta, kõlbab kehval ajal hädapärast ka Vaikne ookean. Kui selles ookeanis on kunagi ka tõsiselt toimunud suur merelahing, siis seda parem. Jääb ookean kitsaks, pole lugu, „rohelise ekraani“ ja arvutite abil saab asju suuremaks joonistada. Millegi pisemaga leppida ei saa, eriti kui sul on portfoolios juba olemas „Indipendence Day“, „Day After Tomorrow“ ja mõned filmid veel. Režissöör Roland Emmerich väikesel võtteplatsil ei tööta! Nii on igati loogiline jätkata filmiga „Midway“, mille tegevus käib justnimelt Vaiksel ookeanil.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Pärast Pearl Harbouri ründamist 1942 hakkas jaapanlastele järjest enam tunduma, et ameeriklasi ei ole Vaiksele ookeanile laevukestega hulpima vaja. Sebivad mingid kahtlased tüübid, riisi ei söö, näevad imelikud välja ja üldse. Tekkiski jaapanlastel idee ameeriklaste järelejäänud lennukikandjad katki teha, siis saaks ise rahu-

meeles edasi toimetada ilma, et keegi segaks. Iseenesest suurepärane plaan, ainult ameeriklased, sunnikud, said plaanist teada ning menetlesid Midway lahingu käigus mere põhja hoopis jaapanlaste lennukikandjad.

Midway lahing on filmiloojatele näppu jäänud varemgi. Emmerich tegi enda versiooni 2019. Varasem versioon

valmis 1976, režissööriks Jack Smight. Isiklikult ei ole veel jõudnud varasema filmiga tutvuda, kel huvi, saab võrdluseks mõlemad üle vaadata.

Emmerichi „Midway“ on film, kus on kõike suures koguses. Igavene lahmakas ookean, hunnik laevu ja lennukeid, veel rohkem sõjamehi ja nii edasi. Kõik see peaks looma mulje, et oled kõige

selle hääduse juures imepisike kübe, kes vaatab hiiglaslikku filmi, endal silmad peas suured kui alustaldrikud. Idee on kena, aga teostus mitte nii väga. Kogu kompott on saanud kuidagi tasapaks ja mittemidagiütlev. Kui pärast filmi vaatamist küsida, kuidas siis oli kah, tuleb vastus stiilis „No see oli üks suur asi, umbes nagu … nagu … nagu … moosipurk!“. Lihtsalt ütled mingi esimese pähekaranud sõna, sest pärast lõputiitreid ei meenu midagi, mis vääriks mäletamist. Ei midagi säravat, ei midagi ootamatut. Kõike ongi hästi palju, aga see palju teeb filmile pigem kurja kui head. Mis parata, režissöör Emmerichil on juba kord seesugune lähenemine. Oleksoloogiat abiks võttes võiks väita, et siit saanuks kaks eraldi ja väga head filmi. Ühe piloot Dick Bestist ja teise Edwin Laytonist. Saanuks ühe filmi, mis keskenduks lendurite osale, ja saanuks teise filmi signaalluure tegemistest. Midways on need ja paljud teised osised löödud ühte patta, kus kõigest on saanud ühtlane kört. Söödav? Jah, aga ei midagi enamat. Läheb pisut liialt kokanduslikuks, aga tegemist on hiigelsuures pajas podiseva ühepajatoiduga, kus on kõike muud palju, aga maitseaineid vähe.

„MIDWAY“

Osades: Ed Skrein, Patrick Wilson, Luke Evans Lavastanud: Roland Emmerich 2 tundi ja 18 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Õigupoolest täiesti asine mõte Midway lahingust film teha.

Teostus: 5. Liiga üldine, laialivalguv. Näitlejatööd kokku: 5. Sära puudub. Lihtsalt. Lavastajale: 5. Ikka seesama – rohkem konkreetsust, palun!

nud Evans ei ole mitte igav näitleja. Paraku ei ole stsenarist viitsinud asjaga rohkem mässata ja sinnapaika kõik jääbki.

Midway kõige hullem häda on aga see, et näitlejad on kogu ekraanile manatud pompöössuse sisse ära kadunud. Silmahakkavaid rolle lihtsalt pole. Kaht peamist peategelast mängivad Ed Skrein (Dick Best) ja Patrick Wilson (Edwin Layton) teevad kõigiti keskpärase etteaste. Ed Skreini pole minul varem õnnestunud filmis näha, Patrick Wilsonit on. Kõigil puhkudel enamvähem sarnastes rollides nagu siingi. Ei ole Wilson varem suutnud üllatada, ei tule ka „Midways“ rohkemat kui keskpärane etteaste. Mulle silma hakanud nimedest võib mainida veel Woody Harrelsoni Chester Nimitzi rollis. Ausalt öeldes on vanameistril episoodiline ja küllaltki ükskõikseks jättev roll. Kogu ühtlasest tasemest, mis on kui lame Maa, paistis silma üksainus kühm, üks roll, kus oli natukenegi mingit intriigialget, millest võinuks midagi looma hakata. Luke Evans Wade McClusky osas. Küll endine Dracula juba teab, kuidas asju ajada! Kääbikus Bardi ja Draculas Vlad Tepesit mängi-

Kahju jah, stsenaarium on asi, mille kallal kannatab siin kõvasti viriseda. Liiga üldine, liiga kõikehaarav. Näib, et miinimumprogramm on olnud kogu maailm ühe filmi sisse toppida, aga suurt maailma kannatab vaadata vaid kaugelt ja üldiselt. Väikesed, kuid olulised seigad kaovad, nagu öeldakse, täitsa ise ära. Kõik on ülearu suur, tegevus hüppab rõõmsalt ühest kohast teise, kuid kui kusagil ongi loota tekkimas intriigi, siis paari kaadrivahetuse järel on kõik kadunud nagu raha enne palgapäeva. Ääri-veeri lootsin, et stsenarist laseb McCluskyl rohkem möllata ja tüli üles kiskuda. Oleks kasvõi natuke tegelastevahelist närvide närimist või midagi, aga ei. Paar paljulubavat dialoogi siinseal ja kogu lugu. Juba filmi esimeses veerandis võib ette aimata, millega kõik lõpeb. Pole vähimatki võimalust üllatuda. Väga tahaks, aga ei saa. Huvi pärast uurisin, kes on stsenarist Wes Tooke. Nime lugedes tundus esiotsa, et tegu on pseudonüümi või väljamõeldud nimega, aga ei, selline isik on täitsa olemas. Paar stsenaariumigi kirjutanud.

Suured filmid nõuavad suuri rekvisiite ja suuri dekoratsioone. Paraku pole väga mõeldav olukord, kus lugupeetud režissöör esineb sõjameestele palvega: „Palun anda ühe korraliku armee jagu lennukeid ja hästi suuri laevu! Ja juhuks, kui on vaja duubleid teha ja mõni asi katki läheb, andke teise armee jagu asju veel. Tagavaraks.“ Ei anna nad, sunnikud, isegi siis ei anna, kui neil on kuskil laonurgas mõne armee jagu kraami peidus. Jääb üle askeldada rohelise ekraani taustal ja rohkem lasta arvutikunstnikel juurde joonistada. Mis tänase päeva tehnilise võimekuse juures pole miski eriline küsimus.

Kuid… Midways on end salamisi sisse seadnud pisut kummalisevõitu Marveli mänguuniversumist pärit füüsika, mis nii mõnegi eriefekti üsnagi küsitavaks muudab. Tore on, las arvutispetsid möllavad, aga veel toredam oleks, kui nad üle ei pingutaks. Päris filmi algul Pearl Harbouris toimuvat möllu vaadates tekkis küll küsimus, millal sekkuvad mängu kapten Ameerika, Tony Stark ja roheline iseliikuv betoonmees Hulk. Arusaadav, kõike tehakse ju selle nimel, et oleks kena vaadata. Ja arvutijoonistuste eelis ise kokkuklopsitud rekvisiitide ees on igal juhul see, et lennukiks maskeeritud veoauto ei paista ekraanil välja nagu lennukiks maskeeritud veoauto, vaid on ikka täitsa lennuki moodi. Ent kui vaataja hakkab kahtlema nähtud asjade toimimise loogikas, muutub tulemus koomiliseks. Täiesti vales kohas koomiliseks. Inetu lugu ju, kui vaataja hakkab muidu tõsiseks, võimalik, et ka kangelaslikuks planeeritud episoodi ajal itsitama. Või täiesti valesid asju kommenteerima.

„Midway“ on küll täisväärtuslik sõjafilm, kus tulistatakse ohtralt, pommitatakse, on plahvatusi, laevad upuvad ja lennukid kukuvad taevast alla. Väga kena, kuid kordagi ei teki küsimust, mis edasi saab.

Emmerich on pihusoleva filmiga püüdnud haarata korraga kõike. Püüdlus on kõigiti mõistetav, kajastatav sündmus on kõigiti ajalooline, pöördeline ning ameeriklastele vägagi oluline. Ja Emmerich on varemgi teinud suurejoonelisi filme, mis peaaegu töötavad. Sedapuhku on maha saadud filmiga ajaloo ainetel. Paraku ei ole selge, mis aineid on pruugitud ja kui palju. Võib-olla liiga palju, võib-olla liiga vähe. Mine sa võta kinni. Igatahes on tulemus suur … ja ebamäärane. Mõnel laisemal pühapäeval pannkookide kõrvale kannatab ära vaadata küll.

HirmU PAine ALL PreSiDenT On KADUnUD

Mida teevad Ameerika presidendid ja nende lähedased, kui valitsemisaeg ükskord otsa saab? Ei tunnista reaalsust ning üritavad iga hinna eest samale kohale tagasi saada?

Hakkavad mõnele voogedastusplatvormile saateid tootma? Või võtavad hoopistükkis nõuks ilukirjanduse vallas läbi lüüa? Kõik variandid on võimalikud, kuid perekond Clinton otsustas viimase kasuks.

Otsa tegi lahti Ameerika Ühendriikide 42. president Bill Clinton, kes andis koos ülimalt viljaka põnevikumeistri James Pattersoniga 2018. aastal välja raamatu „President on kadunud“. Romaani peategelaseks, üllatus-üllatus, on vaba maailma juht, kes otsustab ühel heal päeval kaotsi minna, et paljastada globaalne vandenõu, mis ähvardab pea peale pöörata kogu meie tsivilisatsiooni.

2021 ilmus ühendriikide endise välisministri Hillary Clintoni ja tunnustatud Kanada krimikirjaniku Louise Penni kahasse kirjutatud romaan „Hirmu paine all“. Raamatu keskmes on alles hiljuti Ameerika poliitmaastikule astunud tarmukas välisminister, kes satub globaalsesse vandenõusse, mis ähvardab pea peale pöörata kogu meie tsivilisatsiooni.

Mõlemad teosed osutusid ootuspäraselt ülimalt populaarseteks ning püsisid Ameerika raamatumüügi edetabelite tipus üsna mitu head aega. Õigustatult või mitte, on muidugi omaette küsimus, sest kummagi raamatu sisu pole ülemäära originaalne ning ka teostus ei küündi paremal juhul üle keskpärasuse. Aga see polegi hetkel oluline.

Vaevalt usub keegi, et härra ja proua Clinton istusid suled käes laua taha ja asusid tootma poognate viisi materjali, mida nende auhinnatud kirjanduslikud partnerid lugemiskõlbulikuks lihvisid. Pigem oli protsess vastupidine, Clintonid andsid sisendi ja ülejäänu tegid

„PRESIDENT ON KADUNUD“ Bill Clinton, James Patterson 423 lehekülge Pegasus

ära nende kaasautorid. Aga seegi pole hetkel oluline.

Oluline on just sisend, mille ühendriikide endine president ja tema abikaasast endine välisminister andsid, sest see näitab laias laastus Ameerika kõrgete poliitikute mõttemaailma. Mõttemaailma, mida endiselt varjutab hirm ühendriikide vastu suunatud terrorirünnakute ees.

Mõneti on see arusaadav, sest ühtegi otsest rivaali ja vastast pole ameeriklastel olnud juba kaua, samal ajal kui määratlemata pahalased on neid vahepeal kim-

„HIRMU PAINE ALL“

Hillary Rodham Clinton, Louise Penny 495 lehekülge

Postimehe kirjastus

butanud küll ja veel. Teisest küljest peab aga sedastama, et maailm on muutunud ning terrorism pole enam kõige suurem oht globaalsele julgeolekule. Tavakodanik ei pruugi sellest võib-olla aru saada, eriti veel kaugel ookeani taga, aga suurt pilti vähe paremini omavad tegelased võiksid seda mõista küll.

Ja nende kahe raamatu põhjal võib aimata, et Clintonid seda teevad. Vähemalt mingil määral, ent kuidas täpselt, saab huvi korral igaüks ise lugeda. Ilma puänti otseselt reetmata saab ainult öelda, et lõpplahendus ei tohiks tulla meile erilise üllatusena.

PEGASUS

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Point Blankil on lisaks oma toodete kvaliteedile ja funktsionaalsusele võime täita ja ületada klientide ootusi. Point Blank Inc. on loonud pikaajalised suhted prestiižikamate ja nõudlikumate õiguskaitseasutuste, föderaalametite ning muude Ameerika Ühendriikide õiguskaitseorganitega.