Kaitse Kodu! nr 3 2025. a

kaiTSE kODU!

kaiTSETaHE Ei kaSVa TÜHja kOHa pEalT

KAITSELIIDU AJAKIRI 3/2025

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: KAITSE KODU! NR 5, 1928

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

Admiral Pitka sünnipäeval tunnustati ja ergutati parimaid

8 KAITSE KODU! 100

Kaks aastat – Kaitse Kodu! tagasi ja edasivaade

11 INIMENE

Legend eluajal: Põhja-Tartumaa malevkonna

pealik Risto Pool

16 KAITSELIIT

Tähistame! Akadeemiliselt

20 KOOSTÖÖ

Järvakad võtsid metsavendadena hukkunud pere metsahaua oma hoole alla

22 KAITSE KODU!

Kaitse Kodu! 2024. aasta parimad

24 KAITSE KODU!

26

Esimene „Kiku kirves“ läks Saaremaale

VÄLJAÕPE

Võitlus ei lõpe sellega, et laskemoon saab otsa –võidelda tuleb lõpuni!

Mingist hetkest alates polnud enam võimalik malevaelu ilma Risto Poolita ette kujutada ja temast sai organisatsiooni pulbitsev vereringe, millega kohmakamatel oli raske sammu pidada.

28

VÄLJAÕPE

Droonide mäng Saaremaa taevas

30 VÄLJAÕPE

32

36

Kukkusid jääauku: rahu!

MAAILMAPILK

Lääs lubas Putinil pikalt valetada

MAAILMAPILK

Mis kindlustab meie julgeolekut? Rahvasteliit. Desarmeerimine. Patsifism. Sõjaline kaitsevaimus olek.

42 MAAILMAPILK

Kaitsetahe – see ei kasva tühja koha pealt

44 SÕJARAUD

Ründedroonide arendustest drooniparvede kasutamiseni

46

SÕJARAUD

Böömimaal osatakse 1 ehk CZ püstolid Tšehhist

51 SÕJARAUD

56

Virgats: sidevahend ja veel palju rohkem!

SÕJARAUD

Mootorrataste osatähtsus rahu- ja sõjaajal

63 KUIDAS ...

Kevadhooldus: mootorratturi esmane elukindlustus

Laskemoon võib otsa saada, relv võib katki minna, võidakse sattuda kitsastesse ruumidesse, kus ei saa relva kasutada. Rahvarohked kohad, massirahutused, tsiviilisikud – kui relvastamata inimene haarab tänaval relvast, siis ei hakka ju teda kohe tulistama.

Vabandus

Ajakirja 2025. a esimeses numbris ilmus Katrin Väljataga artikkel „HRT – väljakutse, mis väärib kordamist“. Ekslikult on autorit nimetatud Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaiseks. Tegelikult on Katrin Väljataga aga Põhja jaoskonna esinaine

Toimetaja palub vabandust.

66 NAISKODUKAITSE

Abi otsimine näitab tugevust, mitte nõrkust!

70 NAISKODUKAITSE

Rahu rinnus – tunnustades veterane, kindlustad turvatunnet

72 NOORED

Valge Välk 2025 – mitte mingi lihtne võistlus

74 NOORED

Reimo ja Aivar – sellest, mis on oluline!

78 AJALUGU

Elva-Tamsa lahing 24. augustil 1944. 3. osa

84 MILITAARTURISM

Kättemaksurelva muuseum Peenemündes

88 FILMIARVUSTUS

Kahtlusi ja kõhklusi tekitav film

90 RAAMATUARVUSTUS

Prantsuse autori pilk Eesti ajaloole: Xavier Bouvet’ romaan Otto Tiefist

51

Husqvarnad olid võrratute tehniliste lahendustega, kuid väga amortiseerunud, aastaid seisnud ja ajateenijate asjatundmatu käsitsemise tõttu lihtsalt kulunud ja katki. Jagu sai üheskoos õppida, tehes tagantjärele kõik tegemata hooldused.

AUTORID

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega

Janek haarab oma kirjutistes nii suurt pilti kui märkab ka tillukesi detaile.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik kaasautor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

ELISA JAKSON

Naiskodukaitse arendusspetsialist

Kui Elisa midagi teeb, siis teeb ta seda ülipõhjalikult ja kompromissitu kirega. Sama kehtib siis, kui ta kirjutab Naiskodukaitse tegemistest.

JUKKO NOONI

Männiku malevkonna teavituspealik

Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasikese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

aDmiRal piTka SÜNNipÄEVal

TUNNUSTaTi ja ERGUTaTi paRimaiD

Kaitseliidu looja admiral Johan Pitka 153. sünniaastapäevale pühendatud rivistuse järel andis Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo kaitseliitlastele üle ergutused ja auastmed. Samuti jagati aasta teo tunnustusena välja hinnalised kingitused, Kaitseliidu kuldmündid.

Tekst: KAITSE KODU!

Aasta teo konkursile esitati kokku 9 tegu, millest hindamiskomisjon valis välja kolm. Aasta teo valimisel lähtus hindamiskomisjon järgmistest kriteeriumidest: eriline edu, vajalik ja kordaläinud suurüritus, oluline saavutus, ülekaitseliiduline mõõde või asi, mida võib pidada 2024. aasta teoks.

Tunnustuse „Aasta tegu 2024“ pälvisid kolm Kaitseliidu liiget:

Naiskodukaitsja Kaja Lotman Lääne ringkonnast raamatu „Naiskodukaitse Lääne ringkond 1928–1940“ koostamise eest;

Naiskodukaitsja Janika Praks Tallinna ringkonnast „Ole valmis!“ laagri korraldamise eest organisatsiooni mittekuuluvatele naistele; Kaitseliitlane Andrus Kivila Viru malevast mobiilse õhutõrjemasina kuulipildujaaluse toimiva lahenduse väljanuputamise ja teostamise eest.

Aasta teo nominente saavad esitada kõik Kaitseliidu liikmed. Sel korral laekus 9 ettepanekut, millest üks oli ühistegu. Esitatutest tegi valiku ning ettepanekud Kaitseliidu ülemale kümneliikmeline komisjon, mida juhib Kaitseliidu peastaabi ülem ning kuhu kuuluvad nais- ja noorteorganisatsioonide ja maakaitseringkondade esindajad ja Kaitseliidu veebel.

Kaitseliit hakkas aasta tegu välja kuulutama 2021. aastal. Iga tunnustatu saab mälestuseks Kaitseliidu logoga kuldmündi, millel on olemas ka reaalne väärtus, kuid mille emotsionaalne ja numismaatiline väärtus on peaaegu hindamatu.

SILVER

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, mis teeb sellest ühe vanima ajakirja Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

kakS aaSTaT –

kaiTSE kODU! TaGaSi ja EDaSiVaaDE

15. oktoobril 1925 ilmus lugejaskonna ette esimene „Kaitse Kodu!“ number. Ei ole huvituseta heita lühikest pilku tagasi meie hällilapse möödunud eluaastatele ning põhjustele, mis ta sündimise välja kutsusid.

Tekst: VIKTOR NEGGO , Kaitse Kodu! endine toimetaja 1925.

a. varakevadel juba tundus Kaitseliidus äärmine vajadus oma häälekandja järgi. Kogu Kaitseliidu tegevus tundus nagu poolikuna selle puudumisel. Puudus nagu üksikute Kaitseliidu osade ja üksikute kaitseliitlaste ühendav lüli, rohkemgi veel: tundus, nagu puuduks tihedam kontakt Kaitseliidu ja seltskonna vahel.

Ma ei taha sellega öelda, et seltskond ei võtnud osa Kaitseliidust, ta ülesannetest, tegevusest ja muredest küllalt suure huviga, – ei, vastuoksa, seltskond oli väga huvitatud sellest, mida teeb Kaitseliit, missugused on ta püüded ja kavad, ta

rõõmud ja mured. Ma ütlen, ta oli sellest väga ning väga huvitatud. Ent tal puudus võimalus selle kohta lähemat ülevaadet saada, ei olnud igal huvitatud isikul võimalust kokku puutuda Kaitseliidu juhtidega ja neilt pärida teateid. Ei olnud ka kaitseliitlastel enestel teada, mis sündis teistes kaugemates üksustes, mis suunas kavatsetakse juhtida üldist Kaitseliidu tegevust. Ei olnud ka võimalust avameelsemalt avaldada oma arvamisi, anda nõu, kritiseerida ja ettetulevatele puudustele Kaitseliidu elus juhtida tähelepanu.

Mõistagi, jäi küll kõigeks selleks vabaks ju veel ametlik tee. Kuid, teame ju kõik, et mitte igaüks ei soovi talitada alati

ametlikult, iga asja vaadelda vaid ametlikust seisukohast. Eriti veel siis, kus ju suurem hulk kaitseliitlasi ametliku teega oli vähe tuttav, seda varem ehk kunagi polnud tarvitanud.

Kõik need puudused võis kõrvaldada aga Kaitseliidu häälekandja.

Selles selgusele jõudnud, ei viivitanud siis ka Kaitseliidu juhtivad organid kauem ja valisid 1925. a. kevadel ajakirja „Sõduri“ Kaitseliidu häälekandjaks, paludes „Sõduri“ toimetust Kaitseliidusse puutuvate küsimuste käsitamiseks reserveerida teatud osa „Sõduri“ kaustast.

„Sõduri“ toimetus tuli sellele palvele ka vastu ning oligi Kaitseliidu häälekandja küsimus esialgu lahendatud.

Ent mitte kauaks. Peagi tundus kõigile, et need paar lehekülge, mis „Sõduri“ kaustast Kaitseliidu jaoks eraldati, Kaitseliitu enam ei suuda rahuldada. Kaitseliit oli organiseerimise ajajärgus, mil eriti palju põhjapanevaid ja kaugeulatusega küsimusi nõudsid selgitamist, igakülgset valgustamist ning selleks vajas ruumi, palju rohkem ruumi kui seda võis ka suurima vastutulelikkuse juures pakkuda „Sõdur“.

Ühtlasi jõuti arusaamisele, et Kaitseliidu organisatsioon vajab alaliselt tegutsevat, elavat propagandat nii oma liikmete hulgas kui ka väljaspool Kaitseliitu. Tuletati ka meele, et üheks Kaitseliidu tähtsamaks ülesandeks on isamaaliste ideede levitamine, rahvustunde kasvatamine, Eesti kodanikus iseseisvuse ja vabaduse aadete levitamine.

Sõnaga „Sõduris“ ilmuvast „Kaitseliitlase“ osast ei jätkunud enam, ta raamid olid muutunud liig kitsasteks.

Tuli hakata mõtlema oma iseseisva häälekandja loomisele.

Ning nõnda sündiski „Kaitse Kodu!“

Nagu iga asja algus raske, olid ka „Kaitse Kodu!’l“ alguses rasked päevad. Ei ole võimalik kindlat lugejaskonda maa seest välja tampida. See nõuab aastaid kestvat järjekindlat tööd. Ning seepärast polnud ime, et esimestel aastatel tuli arvestada kaunis suurte puudujääkidega.

puudus kindel kaastööliste võrk, oli muidugi hea sisu eest hoolitsemine äärmiselt raske. Kuid kõigist lugupeetud vana ajakirjanik ning tolleaegne ajakirjanikkude liidu esimees härra Paul Olak, kes esimese „Kaitse Kodu!“ tegevtoimetajana „Kaitse Kodu!“ sisu eest hoolitsemise enda kätte võttis, jõudis peagi anda ajakirjale soliidse ilme ja muretseda talle enam-vähem kindla kaastööliste võrgu. Ainuke osa, mis alguses vähe kehvalt oli esitatud, oli Kaitseliidu õppeala. Kuid see polnud ka ime, kuna Kaitseliidu peastaabis õppeosakonda vastava juhi puudumisel veel polnud, ning kui viimane lõpuks major H. Freibergi isikus leiti, ei suutnud ta alguses töökoormatuse tõttu osakonnas kuigi palju oma jõust pühendada „Kaitse Kodu!’le“.

Sellest kõigest oleme nüüd juba üle saamas. Tegevtoimetaja härra Juhan Jaigi ajal, kes 1. mail 1926. aastal härra Olaki selle välismaale matkamise puhul asendas ning kuni 20. septembrini s. a. seda tööd on jätkanud, jõudis õppeosakond end juba lõpulikult organiseerida ja jätkus nüüd ka ta juhil rohkem mahti „Kaitse Kodu!“ veergudel tegutsemiseks. Eriti möödunud kevadest saadik, mil õppeosakond mitu head tööjõudu juure sai, ei või enam nuriseda õppeala mitteküllaldase käsitamise üle „Kaitse Kodu!’s“. Hoopis selle vastu, tihti näis juba, nagu tahaks see ala ajakirjas muutuda domineerivaks ning teised sootuks ära matta. Kuid see oli ainult näiliselt nii. Möödunud suvel, kui kees elu Värska laagris ning ajakirja kaust majandusliku kokkuhoiu tähe all ajutiselt pisut kokku suruti, oli see endastkimõistetavaks, et ilmusid kahe kuu jooksul n. n. puht-„laagrinumbrid“. Eriti noored, laagrist osavõtjad, tahtsid proovida oma suleosavust ning ei võinud ju toimetaja neile ruumi keelda.

Ent sellest hakatakse aegamööda üle saama. Ma ei taha sellega öelda, et „Kaitse Kodu!“ juba töötab hoopis puudujäägita või, õigem, toetuseta. Ei, kuid see hakkab tagasi minema normaalsetesse piiridesse, ta ei ole enam n. ö. kohutav.

Rõõmustavaks nähtuseks sel alal on, et kaitseliitlased ise viimasel ajal on pannud käed külge „Kaitse Kodu!“ levitamisele ning sellega ta majandusliku elujärje parandamisele. Kasvagu ja tugevnegu see tahe aidata majanduslikult oma häälekandjat paremale järjele ikka edasi meie kaitseliitlaste peres, siis võib „Kaitse Kodu!“ rahulikul pilgul tulevikku vaadata.

Mis puutub „Kaitse Kodu!“ sisusse, siis on ka siin märgata tõusu- ja mõõnaaja järke. Alguses, kus „Kaitse Kodu!’l“

Tuli sügis, muutus Kaitseliidu tegevus, kergivad esiplaanile uued ülesanded, muutub sellele vastavalt ka „Kaitse Kodu!“ sisu. Elu surutakse aastaaja ja ilmastiku mõjul väljalt katuse alla, inimene elab pimedatel sügis- ja talveõhtutel rohkem perekonnale kui kunagi varem, ning „Kaitse Kodu!“ omandab automaatselt ka jälle rohkem perekonnalehe ilme.

Uus toimetuse töö juhtija härra Evald Jalak (Viskel! nime all tuntud) tahab kogu oma jõuga püüda selle poole, et „Kaitse Kodu!“ kõigi oma otsekoheste, Kaitseliidu aladesse puutuvate ülesannete teostamise kõrval pakuks küllalt huvitavat ja kaasakiskuvat lugemismaterjali kõigile seltskonna kihtidele, et „Kaitse Kodu!“ oleks ja jääks selleks, mis ta tahab olla, hea ning pikisilmi oodatud, ihaldatud sõber igas talus ja tares.

Ent selle kavatsuse läbiviimine nõuab tüsedat kausta. Tüsedas kaustas võib „Kaitse Kodu!“ aga ilmuda vaid suure lugejasringkonna juures. Suurt lugejasringkonda luua võib ainult kaitseliitlaste eneste armastus oma asja vastu, armastus, mis ühtki juhtu ei lase mööda libiseda ta levitamiseks.

Kõigeks selleks jõudu ja sitkust, armastust oma asja vastu, tahtmist ja visadust oma kavatsuste teostamiseks.

„Kaitse Kodu!’l“ algab uus eluaasta. Olgu ta selles kõigiti jõulisem kui eelmistes. Tungigu ta läbi ning pangu end vääriliselt maksma.

lEGEND ElUajal: põHja-TaRTUmaa

malEVkONNa pEalik RiSTO pOOl

Kui maailm oleks teadnud, et pisut enne eelmise sajandi seitsmekümnendaid näeb ilmavalgust paadunult patriootiline pisut punapäine kärsitu poisslaps, kelle sütitav võitlusvaim suudab vaevata koondada inimmasse, oleks meie rahvale pealesurutud diktaatorlik riigikord ilmselt tunduvalt varem oma lõpu leidnud.

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Küll aga andis lapsepõlve hoovõtt suurteks tegudeks varakult aimu, et kohalik poisiklutt ei kavatse piirduda rahuliku kulgemisega, vaid plaanib oma eluteele tekitada nii mõnegi järsu kurvi. Valjuhäälne, alati rõõmsameelne, mõõdukalt korpulentne ning meeletult kompvekke ja viikingifilme armastav Risto Pool on täpselt sedasorti mees, keda kuidagi ignoreerida ei õnnestu. Temast lihtsalt õhkub nakatavat positiivsust ka kõige masendavamatel hetkedel.

Samas vihkab Risto kohutavalt ebaõiglust ning jalgsi järske mäkketõuse, aga nende eripäradega on ta ajapikku õppinud toime tulema või neist kavalalt mööda hiilima.

Isu on tal ikka hea olnud, aga odava pajukiga teda meelitada ei soovita, mis kindlasti ei tähenda pirtsakust. Kiirtoit ja punane supp jäägu teistele nautimiseks, tema rakmepaunast leiab alati rõnga suitsuvorsti ja mõne kvaliteetkonservi, mida vabal hetkel mõnus taskunoaga seljakotis lapikuks muljutud saiale määrida.

Ristole kuulub ka avastus, et AK-4 salvetaskud on ideaalsed suitsupakkide mahutamiseks ning neid avades ei tea kunagi, kas satud sigarettidele või padrunitele. Ka pärineb Ristolt kindel teadmine, et mis pole lubatud ohvitserile, on lubatud veeblile, ning seda omaloodud narratiivi on ta usinalt praktiseerinud ka Kaitseliidu kõige kõrgemal tasemel.

Karmaplekke tema südametunnistusel väidetavalt pole, althõlma ta asju ei aja ning jaanalinnupoliitikat ei harrasta, sest kõigest tuleb rääkida alati otse ja igasuguse valehäbita.

Tavakasutaja jaoks on Risto keskmiselt rahulik keskealine Eesti mees, kellele meeldib sõpradega saunalaval istuda või kalastamas käia, aga seda kõike üsna ebaloomulikus kastmes, sest igasuguse alkoholiga on mehel juba pikki aastaid nulltolerants. Enda väitel olevat ta mitme elu jagu pidusid ette ära pidanud, aga reeglina tema seltskonnad selle erisuse tõttu aktsiaid ei kaota.

Selline lühikokkuvõte võiks iseloomustada legendaarset Risto Pooli, kes suudab suutmatut ja väldib vältimatut, sattudes sealjuures aeg-ajalt omaloodud sekeldustesse, mille tagajärgi tal paraku tuleb endal ka remontida.

LAPSEPÕLV JA NOORUS

Lapsepõlves oli Ristol sõpru täpselt nii palju, kui üks väike alev võimaldas hankida, ja selles lapsepõlves sai eeskujulikult purustatud ka enamik pätitempude standardeid. Miilitsat

ja Puiatu erikooli väga ei kardetud, sest kõik planeeritud kaklemised oli vaja õigel ajal ära kakelda. Elus saadi kenasti hakkama ilma depressiooni ja nutitelefonita.

Kui indiaanlaste ja kauboide seiklused Kõrveküla mängumaadel olid veel üsna süütud, siis tiblade tagaajamise mängud sügaval Nõukogude perioodil põhjustasid lähikondlastele juba põhjendatult siirast hirmu võimalike tagajärgede ees. Sõpruskonna kambavaim narris sageli riigireegleid ja kompas ellujäämist.

Edasi kool ja juba vanemate poiste mängud, mis jõudsid esimeste pruutide ning armumisteni, aga need valgustkartvad seiklused sobivad jutustamiseks rohkem mõnda teistsugusesse ajakirja.

Tolle aastakäigu noormeeste repertuaari jäi ka „võitmatu“ Nõukogude armee vabatahtmatu külastus ning Risto saabumisega Gorki sõjaväeossa said mitmete kindralite ja väiksemate tärnerite õnnepäevad kiiresti loetuks.

Baltikumi frustratsioonist aklimatiseerumist tuli mõnel korral kiirendada isegi kodust saadetud Vana Tallinnaga, sest Risto vene keele oskamatus põhjustas seal anekdootlikke olukordi, mis telgiõhtutesse siiamaani lõbusat jutuainet pakuvad.

Esimene töökoht ja aus palk teeniti välja Tarmeko mööblitööstuse autojuhina. Haltuura ja Venemaaga äritsemine kuulus samuti 1990. aastate alguse ägedamate meeste maailmapilti

ning Risto suutis ka nendes teemades kanna korralikult pinnasesse suruda. Sellised lihtsalt olid tolle ajastu eneseteostuse möödapääsmatud proovikivid.

Järgnes töökoht Eesti Energias ja elektriku elukutse omandamine ning pingelises pingete valdkonnas opereerib loo peategelane edukalt kuni tänase päevani.

JUHTUM NIMEGA KAITSELIIT

Ühel hetkel oli kogu lapsepõlve sõpruskond koos Risto vanema venna Raigoga Kaitseliitu sattunud ja nädalalõppude omaette veetmine muutus kurjakuulutavalt monotoonseks. Pikalt mõtlemata otsustas ka Risto servapidi kaitseliitlase elu mekkida. Sealsed tegevused mõjusid piisavalt inspireerivalt, et pikemalt paigale jääda. Kõik see algas 1994. aastal ja üsna varsti neelas Kaitseliit Risto, või oli see vastupidi, igal juhul hakkasid noorele sõdurielule maksma lõivu tema pere, töö ning kõik tema senised hobid ja tegevused.

Ristole pole kunagi meeldinud olla taustamängija ning ka Kaitseliidus osales ta kõiges, mis vähegi väljakutseid pakkus. Teiste rõõmuks võttis ta tihti enda kanda kohustusi, mida kaasvõitlejad vältisid, ning selliselt oli ta alati mugav ja oodatud kamraad. Ega ta püüdnudki sellele ülekohtule kuidagi vastu seista, vaid nautis tähelepanu ja tähtsust täiel rinnal – kui mitte osalejana, siis kindlasti korraldaja või mentorina.

Tema eriliseks lemmikuks said mitmesugused laskevõistlused, kus mees saavutas ka märkimisväärseid

tulemusi. Mingist hetkest alates polnud enam võimalik malevaelu ilma

Risto Poolita ette kujutada ja temast sai organisatsiooni pulbitsev vereringe, millega kohmakamatel oli raske sammu pidada.

Kui Risto olulisust veel kuidagi rõhutada, siis Hendrik Sal-Saller julges oma loomingus väita, et jalgpall on parem kui seks, aga ilmselt polnud tubli muusik selleks hetkeks veel kuulnud ei Kaitseliidust ega Risto Poolist. Vastasel

korral oleks see tuntud muusikateos melomaanide hitilistis saanud sootuks adekvaatsema tähenduse.

POOLIDE LAHINGUDÜNASTIA

Paraku ei jäänud Risto aktiivsus ja äärmuslik kohusetunne märkamata vajalikel inimestel, kes peagi sundisid ta rühmavanema ametikohale üksuses, mille rühmaülemaks oli Risto eelmainitud vanem vend ja üleaedne Raigo. Sellest sai alguse Poolide lahingudünastia ning nende juhitud rühm muutus aja

jooksul niivõrd populaarseks, et sinna pääsemiseks käis alatasa tihe rebimine või võitlejate ülejooksmine. Kus seiklesid vennad Poolid, seal ei saanudki asjad rahulikult lõppeda. Tegelikult lahingutes teiseks jäämine pole Ristole kunagi piinlikkust põhjustanud, kui vastaspoole võit on tema meelest õiglaselt või stiilselt saavutatud.

Vastupidistel juhtudel suudab ta järjekindla piparlikkusega oponentide meelerahu rikkuda, rakendades oma tahte saavutamiseks kadestamisväärset võitlusvõimet. Vaidlemisoskuses on tal must vöö ning soovi korral võib ta lühikese etteastega ka kõige sõbralikuma vastasmängija vanduma sundida.

Kui aga juhtus, et Pool üks läks Pool kahega vastuollu, siis ei kohtutud sõjaplaanide arutamiseks traditsiooniliselt elamukruntide piiril, vaid vahetati SMSe või kirjutati üksteisele ametlikke e-maile. Ühel või teisel viisil ometi kõik toimis ning Risto rühmavanemana teostatud mitmeid innovaatilisi algatusi ja ideid kasutatakse allüksustes veel siiani.

Muidugi on Risto 30aastase Kaitseliidu teenistuse jooksul sokutanud nii mõndagi kodusesse vitriinkappi – hunnik suurõppuste sertifikaate, teenetemärke ja -medaleid, kingitusi ning tunnustusi. Kõige olulisemaks saab aga ilmselt pidada 2016. aastal president Toomas Hendrik Ilvese annetatud Kotkaristi teenetemärki ja seda ikka silmapaistva aktiivsuse ning teenete eest Kaitseliidu ridades. Tunnustatu enda sõnul ei oma aga miski loetletust tähtsust, kui nende taustal puuduvad võitluskaaslased ja organisatsiooni ühised väärtused.

JANEK HAAR

MALEVKONNA PEALIKUKS

Elupõlise elektrikuna teab Risto, et igale poole kontrollimatult näppe toppida on üsna ohtlik. Ometi võttis ta olude sunnil enda kanda suure vastutuse, astudes malevkonnapealiku ametisse ning asudes koos sellega arendama ka vastloodud territoriaalkaitset.

Ideid laekus taluvuspiirini, tõrjuda tuli mõtteroimi ja üle suudeti elada ka Ukraina sõja algusele järgnenud meeletu värbamislaine. Kõik see kõlas kohati sama pööraselt kui tervisliku sõja pidamine, aga olukorra kaootilisusel oli samuti oma võlu. Edasi järgnes ametikoht sõjaaja malevkonna pealikuna, kus lisaks oluliselt suurenenud põhiüksusele tuli tegeleda ka ussisõdalastega.

sugulaste tähtpäevi. Tema loomuses on taldade ja sõrmede sügelus, kui kusagil midagi toimuma hakkab.

Vaatamata pikale veeblistaažile hakati nõudma uuele ametikohale vastavat täiendharidust ja nii sattus Risto Kaitseliidu kooli rühma juhtkonna kiirkursusele ning patused vinklid pagunil asenduvad peagi pisikese, kuid vapra tärniga.

Võitluslähikondlased ootavad nüüd suure põnevusega, kas veeblipõhimõtted laienevad Risto puhul edasi ka debüütohvitseri reljeefseteks väljaastumisteks või nähakse tulevikus tunduvalt enesekriitilisemat ja sõnakuulelikumat isikuformaati.

Tõenäoliselt meelemuutustest tingituna vajaks Risto DNA ümberstruktureerimist, aga sellisel juhul kaotaks Tartu malev jällegi kirka pärli Kaitseliidu kullafondist.

MULTIFUNKTSIONAALNE KOGUKONDLANE

Organiseerimisvõime ning osavõtlikkusega on Risto ka väljaspool Kaitseliitu eredalt silma paistnud. Mitmeid aastaid korraldas ta kohalike rammumeeste jõukatsumisi, puhkpillitas kooliorkestris ning toimetab siiani Kõrveküla ajalooklubis. Alati oli ja on ta asjaosaline, kui vaja organiseerida kogukonna üritusi või ka sõprade ja

Kirurgilise täpsusega tudeerib ta une eel öökapiraamatuid, mis peaasjalikult koosnevad militaarõpikutest või ajalooraamatutest. Oskab ühe korraga vähemalt nädalaks süüa valmistada ega jää hätta varjusurma sattunud nõudepesumasina või murutraktori remondiga. Loomulikult jagab ta alati rõõmuga omi teadmisi ja oskusi ning laenab välja kõike, mis küsijale abiks.

Kuuldavasti on Ristol olemas ka sügav romantiline külg, aga sellest osasaanud keelduvad survemeetmetest hoolimata teema tehnilistest detailidest avalikult rääkimast.

Risto Pooli firmaroaks aga on ja ilmselt ka jäävad vaimukad anekdoodid, mida tal jätkub kõikidesse kollektiividesse ja olukordadesse, olenemata naljaloo teemast või tsensuuriastmest. Hea huumoriga suudab ta plaasterdada ka kõige hingehaavatuma võitleja, kui viimane on mõnes õppelahingus peksasaamisest solvunud või muude probleemidega ummikusse jooksnud.

Kui mõnda mälumängurit peaks aga huvitama, siis Ristole kuulub ka Kaitseliidu Tartu maleva suvepäevade parima maletaja tiitel aastast 2015.

PISIKESED PARADOKSID

Suhteintriigid saavad loomulikuks elu osaks, kui näiteks pool aastat ette broneeritud teatripiletid tuima enesekind-

lusega Kaitseliidu õppuste või ürituste vastu vahetatakse. Paraku on see tublimate kaitseliitlaste kaasadele kaasavaraks määratud mõru dilemma, kus lootus jääb, aga võidab alati Kaitseliit. Armukadetseda siin ei tasu, võib ka olemasolevast poolest ilma jääda.

Pole harvad juhused, kui Risto ei mäleta oma asjade asukohta, aga kuidagimoodi suudab ta iga õppuse lõpuks puuduolevad killud kokku korjata ning ümbritsejatele vägagi usutavana näida. Need vastuolud on paraku osake temast ja ärge kunagi proovige Ristoga manipuleerida, sest norija kehamassiindeks peab hilisema hambavaluga relevantne olema.

Kokkuvõtteks on Risto puhul tegemist kadestamisväärselt tööka ja pühendunud kaitseliitlase ja riigikodanikuga, kes on alati valmis ennast säästmata loovutama kõik ja rohkemgi veel, et püsti hoida ühiskonna ning Kaitseliidu mainet, traditsioone ja väärtusi.

Et aga kõike Ristoga seonduvat südamelt ära rääkida, tuleks taasavada raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ning lisada sinna auväärne 56. trükis. Kuni selle magusa hetkeni peab piirduma lühikokkuvõttega ja pakkuma lugejatele fantaseerimisvõimalust.

Küll aga maandub Risto Pooli isik kindlasti vabatahtliku riigiteenistuse kvaliteediredeli ülemistele pulkadele ning jääb sinna teistele kättesaamatu elavlegendi staatusesse arvatavasti veel aastakümneteks.

TÄHiSTamE!

akaDEEmiliSElT

Tallinna maleva Akadeemilise malevkonna (AKM) 100. aastapäeva puhul arutasid kindralid ja väliskülalised vabatahtliku riigikaitse üle, toimus rivistus Vabaduse väljakul ning peeti pidu Kruiisiterminalis.

Tekst:

AIVO AVERIN , AKMi teavituspealik

Akadeemiline malevkond loeb oma sünnipäevaks 15. veebruari 1925, mil asutati Tehniline malevkond. Kuna saja-aastaseks saadakse vaid kord saja aasta jooksul, siis otsustati seekord aastapäeva tähistada võimalikult (aga võimaluste piires) suurelt ning kindlasti akadeemiliselt!

EI SAA ME LÄBI LÄTITA ... EGA SOOMETA!

Juubelinädalavahetuse avas AKM 14. veebruaril konverentsiga TalTechi Mektorys. Akadeemilisel malevkonnal on ülikoolidega traditsiooniliselt head suhted, seega oli konverentsil kohal ka TalTechi rektor Tiit Land, kes tervitas ülikooli ja akadeemilise kogukonna poolt „akadeemikuid“ ning nende külalisi.

„Vabatahtlik riigikaitse Eestis ja lähiriikides“ tundus konverentsi teemana üsnagi orgaaniline. Pisut rohkem peamurdmist oli selle üle, keda kutsuda konverentsile esinema, sest sõbralikke lähiriike meil õnneks jagub, aga konverentsiaeg, teadagi, pole kummist.

Lõpuks jäid sõelale Soome ja Läti ning kuidagi ei saanud ümber ega üle ka Ukrainast. Vanemleitnant (r) Franek Persidski ettekanne „Vabatahtlikkusest Ukrainas 2021–23“ ei olnud ülevaade olukorrast koos rohkete sinikollaste ja punaste graafikute ning värviliste fotodega, vaid pigem esseeline mõtisklus

ja enese sisse minek kõneleja isiklike Ukraina sõprade ja mälestuste kaudu.

Konverentsi ülejäänud ettekanded tegid ära selle, mida enamik publikust ettekandjatelt ootas. Oulu ülikooli professori Kari Aleniuse ettekanne „Vabatahtlik riigikaitse Soomes enne ja pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale“ andis põhjaliku ülevaate Soome vabatahtlikust riigikaitsest, keskendudes enim kolmele viimasele aastakümnele. Nägime nii värvipilte, numbreid kui ka graafikuid!

Läti vabatahtlik riigikaitse Zemessardze on ilmselt suur teadmatus enamikule kaitseliitlastele. Küllap leidub kaitseliitlaste seas õige vähe neid, kes kasvõi sõna „zemessardze“ nii enamvähem läti keele reegleid järgides välja öelda oskavad. „Zemessardze – mis ta teeb ja mis ta sööb?“ võinuks lätlaste ettekande teema vabalt olla, aga esinejad olid lähenenud oma ettekande nimevalikule samuti akadeemiliselt. Kapten Martinš Banka ja vanemveebel Aleksandrs Eleksis (Zemessardze Studentu bataljons) ülesastumine kandis pealkirja „Zemessardze – mis see on ja kuidas ta vastab tänapäeva sõjalistele väljakutsetele“.

Tuli välja, et Läti Vabariigis ei toimu ega toimi vabatahtliku riigikaitse asjad nii väga drastiliselt teistmoodi kui Eestis. Läti ja Eesti sarnased mure-, kitsas- ja rõõmukohad vaba-

tahtlikus riigikaitses tulid kenasti välja konverentsi viimase ettekande ajal, mil lätlased, kuulates kindralmajor Ilmar Tamme ettekannet „Vabatahtlikkuse võimalused ja väljakutsed tänases ja homses riigikaitses Kaitseliidu kogemusel“, aeg-ajalt meie sünkroontõlgile (kes neile eestikeelseid ettekandeid arusaadavaks tegi) kommenteerisid: „Meil on Lätis täpselt samamoodi!“

Kindral Tammele meeldib „akadeemikutel“ külas käia. Kuulajaskond sai haarava ülevaate Eesti vabatahtliku riigikaitse hetkeseisust ja võimalikest tulevikuarengutest, mis kindralil osalt juba paberil, aga osalt veel mõtetes. Avatud kaartidega suhtles ta publikuga õige mitmel olulisel teemal. Üheks „akadeemikuid“ viimasel ajal vahest enim käima tõmmanud jutupunktiks on tüdrukute võimalik ajateenistuskohustus. Kindral Tamm, kes osales ka suvel Paides Arvamusfestivalil Akadeemilise malevkonna samateemalises paneelis, tõi taas välja Eesti elanikkonna nukravõitu demograafilise perspektiivi ning ajateenistusse suunduvate noorukite füüsilise võimekuse. Õhku jäi mõte, et varem või hiljem tuleb meil riigina selle teema juurde tagasi tulla, tahame seda või mitte.

Konverentsi lõpetas kindralite aruteluvoor. Arutelus osales kolm endist Kaitseliidu ülemat: kindralmajorid (r) Neeme Väli, Meelis Kiili ja Riho

Ühtegi. Arutelu, nagu ka konverentsi tervenisti, vedas kolonel (r) Peeter Tali, kes sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama.

„Kohe näha, et vanad sõbrad ...“ võinuks sedastada filmiklassikat tsiteerides, sest kindralite kohatist omavahelist lõõpi ja sõbralikku „puude alla ladumist“ oli lõbus jälgida. Ometi räägiti ka tõsistel teemadel ning nagu ikka oli üheks pidepunktiks sõda Ukrainas.

Viis konverentsitundi koos kahe kohvipausiga möödusid lenneldes ning need „julged hundid“, kes sel õhtul Mektoryst öhe kadusid, said teele kaasa šokolaadisüdamed. Konverentsil

kuuldu vajus hetkega kuhugi tagaplaanile ning peas hakkasid kerima uued tegevusplaanid, eeskätt see, kuidas seletada oma kõige kallimatele, miks veetsid reedese sõbrapäeva õhtu koos omasugustega kuskil Mustamäel, kinnises ruumis ... Õnneks oli šokolaadisüdameid kaasavõtmiseks valmis pandud hästi palju ning kaasahaaratavaid koguseid kaalus igaüks endale ise, vajaduspõhiselt.

PIDULIK RIVISTUS VABADUSE

VÄLJAKUL JA KUI PIDU, SIIS PIDU! Laupäeva, 15. veebruari „meeldivalt jahe“ hommikupoolik leidis paljud eelmise õhtu konverentsikülastajad eest Vabaduse väljakult – Kaitseliidu Tallinna maleva Akadeemiline malev-

kond korraldas oma 100. aastapäeva puhul piduliku rivistuse. Kõlasid Eesti Vabariigi hümn, trompetihelid „Head ööd“ ja „Äratus“ ning Vabadussamba jalamile asetas kõigi lahkunud kaitseliitlaste mälestuseks pärja malevkonna pealik kapten Tarmo Loorand. Kõige värskemalt liitunud Akadeemilise malevkonna liikmed andsid vande.

Juubelinädalavahetuse lõppakordiks sai Akadeemilise malevkonna 100. aastapäevale pühendatud piduõhtu Kruiisiterminalis. Üritus kukkuski välja täpselt nii hästi kui üks „kukkumine“ kahekordse salto, kolme- ja poolekordse aksli ja telemarki maandumisega välja kukkuda saab.

Ligi kolmsada kutsutud külalist said osa Akadeemilise malevkonna külalislahkusest. Olime valmistunud. Eelmise aasta kevadel käima lükatud AKM 100 lühivideoprojekt oli valmis saanud ning kõik neli klippi tulid publikule ettekandmisele. Kohe pärast videote ühisvaatamist astus üllatus-live’ina üles Antsud Metal Project oma looga „Südames“, mis on AKM 100 videote taustamuusikaks ja seda läbivaks motiiviks.

Muusikaga ei olnud selleks õhtuks kaugeltki kõik. Nagu malevkonna aastapäevapidudel mõnusaks traditsiooniks, oli tantsuks kohal AKMi „majabänd“ Kaitseliidu Tallinna maleva Bigband, kes ongi mõnusa meeleolu loomisel kõige kõrgema tasemega meistrid.

Tervitused, tänamised, tunnustused, ergutused ... Ega nendeta saa ja harjub pikapeale ära ka, kui taustal on maitsvas ja mõistlikus koguses süüajuua. Süüa sai, juua ka – mõistlikult ja maitsvalt. Magustoitugi sai – Naiskodukaitse oli omalt poolt valmistanud Akadeemilisele malevkonnale kingituseks suure tordi. Ei-tea-kust marssisid järsku kohale Sakala maleva sõjatorupillid ning enne uut päeva pöördus juubelipidu rokiradadele, sest laval võttis oma koha sisse Kaitseliidu päris oma rockbänd Mustad Kolonelid. Kontserdile järgnes disko ning otsa see pidu saigi.

Saja aasta pärast uuesti!

TUDENGiD

HakkaSiD

kOmmUNiSTiDElE VaSTU

1. detsembril 1924 kiirustasid mitmed Tallinna Tehnikumi üliõpilased, kuuldes kommunistide mässukatsest, Tallinna garnisoni komandandi kolonel Oskar Raudvere jutule ning avaldasid soovi astuda Kaitseliitu. Nende soov rahuldati ning juba samal päeval saadeti salk relvastatud üliõpilasi sõjaväele ja politseile abiks korra taastamisel.

15. veebruaril 1925 panid 120 tehnilise taustaga üliõpilastkaitseliitlast aluse Tehnilisele malevkonnale. Seda päeva loeb Tehnilise malevkonna õigusjärglane, Kaitseliidu Tallinna maleva Akadeemiline malevkond, oma sünnipäevaks.

1997. aasta kevadel tekkis toonase Tallinna Pedagoogikaülikooli kaitseliitlastest tudengitel mõte taastada Kaitseliidu Tallinna malevas üliõpilasi koondav allüksus. Olulist rolli mängisid malevkonna taastamisel organiseerunud üliõpilased – korporandid ja üliõpilasseltside liikmed –, kes oma innuga tõmbasid kaasa ka mitteorganiseerunud üliõpilasi. Kuna vahepealse rohkem kui 50 aasta jooksul oli ka Tallinna kõrghariduspilt jõudnud oluliselt mitmekesistuda, siis loobuti ajaloolisest nimest ning võeti nimevalikul eeskuju Kaitseliidu Tartu „akadeemikutest“.

26. mail 1998 kutsus Kaitseliidu ülem ellu Akadeemilise malevkonna. 2009. aasta võidupühal annetas Kaitseliidu Tallinna maleva juhatus Akadeemilisele malevkonnale uue embleemi kujutisega lipu.

PEETER TALVAR

jÄRVakaD VõTSiD mETSaVENDaDENa HUkkUNUD pERE

mETSaHaUa Oma HOOlE alla

Roosna-Alliku kaitseliitlased käisid Lehtse lähistel praegusel Kaitseväe keskpolügoonil täpselt 75 aastat tagasi NKVD haarangus hukkunud peret mälestamas ja nende haudu korrastamas.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

1950.

aasta 22. jaanuaril hukkusid Lehtse lähedal Tori metsas NKVD-laste haarangu käigus Ristimäe talu peremees Heinrich (50) ja perenaine Aliide (43). Perepoeg Ülo Ervin (24) pääses esiti põgenema, kuid jälitajad said noormehe kätte Aru mõisa lakast ja lasid ta maha. Pere kolm nooremat last jäid orvuks. Hukkunud maeti mõnesaja meetri kaugusele punkrist.

Kohalike koduloolaste teada olnud pere 1949. aastal küüditatute nimekirjas ja varjas sestsaati end metsas. Peremees aitas 1939. aastal hobusega Viru randa kaks meest, kes läksid vabatahtlikena Soome sõtta. Sõja ajal oli peremees Omakaitses ja hiljem toitis metsavendi.

Pere ehitas metsa punkri, kus kõik eluks vajalik olemas, isegi leiba küpsetas perenaine ise. Osa punkrist leitud esemeid ja ahi toodi 1999. aastal Lehtse koduloomuuseumisse. Hukkunute pereliikmed paigaldasid 2012. aasta suvel lähedaste matmispaigale monumendi. Kaitseliidu Roosna-Alliku üksikkompanii liige ja tegevväelane Lauri Mäepalu oli metsavendade mälestuskivist teadlik ja jõulude ajal otsustas lumevaest aega ära kasutades minna seda otsima.

„Paljud igapäevaselt keskpolügoonil tegutsevad kaitseväelasedki ei tea haua ja mälestuskivi asukohta. Tookord mälestuskivi vaadates jäi silma, et kohe-kohe on saabumas pere hukkumise 75. aastapäev ja panin kodukompanii kaitseliitlastele ette minna mälestama.

Hukkunud pere oli ju siis Järvamaa pere ja meie kompanii lähim Järvamaa kaitseliidu üksus. Arvasin, et heal juhul tuleb meid 3-4 inimest, aga tuli peaaegu 30, ka naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid,“ rääkis Mäepalu.

Roosna-Alliku kompaniipealiku abi Aare Kabel oli aga seda meelt, et miks minna ainult päeval küünlaid ja lilli viima, tuleb ikka õhtuks suurem vägi kokku saada ning mõned langenud puud ja võsagi ära koristada.

„Saemehi oli kaks, aga töökäsi kokku 28. Tegime platsi korda, süütasime lõkke, Urmo ja Vaiko Kütismaa regilauluansamblist Arhailised Mehed võtsid laulu üles,“ meenutas Kabel sooja sõnaga pimedal talveõhtul aset leidnud mälestustseremooniat.

Kommentaar:

kEllElE kUUlUVaD VaNaD mÄlESTUSkiViD?

MARTIN ANDRELLER, metsavendluse uurija

Möödunud 30 ja enama aasta jooksul on üle Eesti paigaldatud sadu mälestuskive ja -märke 20. sajandi okupatsiooniperioodil hukkunud metsavendadele, küüditatutele, arreteeritutele.

Paljude kivide ja mälestusmärkide püstitajaid pole tänaseks enam meie hulgas. Mõnelgi korral on tähise püstitaja teinud seda aga sisemisest (õiglus)tundest ja avamisele, kui sellist oligi, ei tulnudki vahest väga palju rahvast või ajakirjanikke. Seega on meil omajagu mälestusmärke, mille asukohta või eksistentsi teabki ainult kohalik kogukond. Nagu on öeldud, muld mälestust ei mata ja isegi kui mälestusmärgi paigaldajat enam meie seas ei ole, tuleks need kohad korras hoida ja mälestada inimesi, kelle nimed kividele raiutud. Kui kohalik muinsuskaitseselts või muu kultuuriühendus on selle juba oma hooleks võtnud, siis on igati hea. Kohtades, kus seda aga tehtud pole, kutsuks küll üles kohalikke Kaitseliidu üksuseid või Naiskodukaitse jaoskondi kindlasti ka noorteorganisatsioone kaasates asja ette võtma. Tehke see üks talgupäev aastas, korrastage oma vastutusalal olevad mälestusmärgid ning leidke see küünlajupp või lilleõis nende ette asetamiseks. Nii on vääriliselt hoitud nende inimeste mälestus, kes meie vabaduse eest oma elu andsid. Nõnda on hoitud ja tunnustatud ka nende mälestus, kes võib-olla omaenda rahakoti najal kunagi selle mälestuse talletamisega algust tegid. See on austus meie eelkäijate vastu, mis ei võta suurt tükki küljest, kuid mille tähtsus kerksusele on suur.

ESimENE „kikU kiRVES“ lÄkS SaaREmaalE

Pidamaks meeles varalahkunud veebli Kristjan Prii panust Kaitseliidu kommunikatsiooni edendamisse ning selle jätkusuutlikkuse tagamisse vabatahtlike koolitamise kaudu, hakkas Kaitse Kodu! toimetus alates tänavusest aastast välja andma veebel Kristjan Prii nimelist Kaitseliidu meediaauhinda „Kiku kirves“.

Esimesena pälvis selle Saaremaa ringkonna fotograaf Kadri Paomees.

Tekst: KAITSE KODU!

Veebel Kristjan Prii nimelise Kaitseliidu meediaauhinna pälvib Kaitseliidu vabatahtlik, kes on pika aja vältel silma paistnud oma panusega Kaitseliidu kommunikatsioonivaldkonna arengusse. Seda nii teos, sõnas, pildis kui videos.

Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna Pihtla jaoskonna esinaine Kadri Paomees astus oma vanemate õdede tuules Naiskodukaitse ridadesse juba aastal 2013, kui sai aru, et just nüüd on õige aeg. Ent juba enne seda oli ta osalenud aktiivselt Naiskodukaitse tegevuses.

Organisatsiooni ei tulnud Kadri kaks kätt taskus, vaid võttis endaga kaasa ka oma suurima hobi – pildistamise.

Kui Kadrilt küsida, mitu pilti on ta nende aastate jooksul teinud, siis täpset numbrit ta nimetada ei oska. Sada tuhat ja ilmselt veel pisut peale kah, pakub ta. Inimeste ja sündmuste talletamine fotodele ongi tema enda sõnul ta suurim panus organisatsiooni. Ning seda panust on

märgatud. Oma piltide kaudu on Kadri tuntud väga paljudele Kaitse Kodu! lugejatele.

Ja mitte ainult neile. Kadri tehtud fotod Naiskodukaitse tegemistest ning Kaitseliidu väljaõppest kaunistavad ja rikastavad sotsiaalmeediaplatvorme. Tema alati suurepäraselt kadreeritud ning oskuslikult valitud hetki peegeldavaid fotosid on kasutanud ka Kaitsevägi ja ajakiri Sõdur. Ja muidugi on kohalik leht Saarte Hääl tarvitanud tema fotosid rohkem kui korra. Palju rohkem.

Ehkki Kadri on valmis mujalegi tulema, kui kutsutakse, tegutseb ta oma nüüdseks juba enam kui kümme aastat vana kaameraga peamiselt Saaremaal. Olgu tegu mõne väiksema, kohaliku õppusega, üleilmse Admiral Pitka luurevõistlusega või kõiki organisatsiooni liikmeid ühendava võidupüha paraadiga, Kadri on ikka kohal. Päikeselõõsas ja lumetormis. Kevadel, kui tärkavad esimesed murulibled, ja sügisel, kui langevad viimased lehed. Jäädvustamas aja ja meie lugu nii praegustele kui tulevastele põlvedele. Luues nõnda midagi, mis jääb.

6 X KADRI PAOMEES

VÄljaõpE

VõiTlUS Ei lõpE SEllEGa, ET laSkEmOON SaaB OTSa VõiDElDa TUlEB lõpUNi!

Olukordi, kus asi läheb käsikähmluseni, tuleb tänapäeva sõjas ette harva, kuid seda võib juhtuda. Kui sõduril puudub vastav ettevalmistus, võib teda haarata paanika.

Käsivõitluse õppimine ongi vajalik eelkõige selleks, et sõdur ei kardaks vastasega lähikontakti astuda.

Tekst: seersant RAIVO IRD , Tartu Esimese malevkonna instruktor

MILLEKS SÕJALINE KÄSIVÕITLUS?

Sõjalise käsivõitluse instruktorite kursuste algatajaks ja eestvedajaks Kaitseväes on Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Ranno Raudsik.

Käsivõitluse õpetamise mõtet ning vajalikkust selgitab ta nii: „Meie suurem eesmärk lähivõitlust õpetades on see, et sõdurid muutuksid julgemaks ja enesekindlamaks ega kardaks vastasega lähikontakti astuda. Kui sõdur on elementaarsed käsivõitluse oskused omandanud, on ta tunduvalt julgem ja enesekindlam. Näiteks kaevikus vastasega kokku sattudes ollakse valmis temaga silmast silma võitlema.“

MIS ON SÕJALINE KÄSIVÕITLUS?

Sõjaline ehk taktikaline käsivõitlus õpetab vastasega lähikontakti minemist ja tema mõjutamist ilma tulirelva kasutamata. Sisuliselt täpsem olekski öelda „lähivõitlus“.

Ajal, mil lahinguväljadel domineerivad droonid, tuleb lähivõitlust ette üha harvem, mingid situatsioonid aga siiski jäävad. Laskemoon võib otsa saada, relv võib katki minna, võidakse sattuda kitsastesse ruumidesse, kus ei saa relva kasutada. Rahvarohked kohad, massirahutused, tsiviilisikud – kui relvastamata inimene haarab tänaval relvast, siis ei hakka ju teda kohe tulistama.

KUS SAAB SÕJALIST KÄSIVÕITLUST ÕPPIDA?

oskusi omakorda edasi väeosades või malevkondades.

Instruktorite kursused on jagatud kolmeks tasemeks. TASE-1 toimub matisaalis ja seal õpitakse MMA baastehnikaid. Instruktoriteks-treeneriteks on Eesti parimad vabavõitluse spetsialistid. TASE-2 viiakse läbi juba lahinguvarustuses – õpitakse, kuidas kasutada automaati löökide blokeerimisel ja löömisel, samuti kuidas isikuid kinni pidada. TASE-3 on instruktoritaseme kursus, mille läbijad hakkavad omakorda uutele kursuslastele TASE-1 ja TASE-2 õpet läbi viima.

2024. aasta kevadel jõudis sõjalise käsivõitluse õpe esmakordselt Kaitseliidu vabatahtlikeni, kui kakskümmend Tartu esimese malevkonna kaitseliitlast läbisid relvastatud käsivõitluse treeningpäeva. Õpiti automaadi kui sõduri peamise võitlusvahendi kasutamist lähivõitlusrelvana.

KUIDAS SEE KÄIB?

Peensusteni lihvitud võitlusoskustest olulisem on võitleja psühholoogiline ettevalmistus ning sügavalt sisse harjutatud baasoskused. Stressiolukorras ja surmahirmus inimese aju ei tööta –pauk käib ja pea on tühi. Siis toimivad ainult lihtsad asjad, mistõttu tulebki õppida eelkõige lihtsaid ja efektiivseid baastehnikaid ning need korralikult lihasmällu treenida.

tekib vastav olukord ja võimalus, siis võiks selle täägi muidugi kinnitada. Kõige halvem lähivõitlusrelv on nuga – sellest veel halvemad on vaid tühjad pihud. Noavõitlusdistantsile sattunud võitlejad saavad kindlasti mõlemad vigastada.

MILLEST ALUSTADA?

Käsivõitlusega saab hakkama igaüks. Evolutsiooni käigus on inimene selleks hästi kohastunud – enne heaoluühiskonna tekkimist oli see igapäevaelu lahutamatu osa. Muidugi peab arvestama oma võimeid ja tervislikku seisukorda, et treeningutel mitte üle pingutada või viga saada.

Õppida ja treenida saab ka omal käel, mingit erivarustust sellega alustamiseks vaja ei ole. Kõige nõrgem lüli on alati üldfüüsiline vorm, nii et alustada võiks sellest. Edasi on vaja treeningupartnerit, et saaks hakata tegema tasakaalu ja distantsi harjutusi ning omandama poksi ning maadluse baastehnikad. Suuremat erivarustust läheb vaja alles relvadega võitleimisel.

Eesti sõdurite käsivõitlusoskuste arendamine on olnud aastaid vaeslapse osas, nüüd aga on see lõpuks käsile võetud. Kolonelleitnant Ranno Raudsiku algatatud sõjalise käsivõitluse instruktorite kursused toimuvad Kaitseväes alates 2020. ja Kaitseliidus alates 2023. aastast. Kursused läbinud instruktorid annavad omandatud

Iga sõdur võiks igapäevaselt mingi võitluskunstiga tegeleda. Vahet pole millisega, kõik nad arendavad võitlejat mingil määral – maadlus, poks, MMA. Kui mingi põhi juba all, on sealt lihtne edasi minna.

Relvana saab lähivõitluses kasutada ükskõik mida – labidad, kirved ja matšeeted on kõik väga head lähivõitlusrelvad. Tänapäeva sõdur satub käsivõitluse olukorda kõige tõenäolisemalt automaat käes ja seda ta peabki siis kasutama. Tänapäeva relvad ei ole paraku lähivõitluseks disainitud, aga neid tuleb kasutada nii hästi, kui saab. Tääkidega nüüdsel ajal enam väga ei mässata, aga kui

Iga Eesti sõdur võiks omandada mingil tasemel lähivõitlusoskused. Meie vastase kasutada on väga hästi treenitud eriüksused ja dessantväelased. Sageli paisatakse neid ootamatult vastase tagalasse. Kas meie sõdur on selleks valmis? Kas Sina oled selleks valmis? Kas triibulise madrusesärgi nägemine paari meetri kauguselt ning räige venekeelne sõim võtab põlved vedelaks? Mõtle sellele ja tule trenni! Uuri võimalusi oma väeosast või malevkonnast.

DROONiDE mÄNG

SaaREmaa

TaEVaS

Mehitamata õhusõidukite tähtsust modernses sõjapidamises pole võimalik üle hinnata. Seetõttu oleme Saaremaa maleva droonispetsialistidega võtnud enda asjaks maleva droonivõime ja drooniteadlikkuse kasvatamise.

Tekst: ARGO KAASIK , vabatahtlik autor

Vaadates maleva kaugpiloodi A1/A3 pädevusega droonipilootide nimekirja, avastasime, et piloote oleks justkui küll, kuid kahjuks käib õppustel kaasas heal juhul paar-kolm drooni ning needki ei tõuse alati lendu.

Malevlastega vesteldes said selgeks ka põhjused – üks mainitud asjust oli ülemate vähene teadlikkus droonide võimetest ning nende sobitamisest ülesandega, teine ja palju sagedamini esinev mure oli vähene lennupraktika. Senini on nulltaseme õppes keskendutud lendamise poolelt vaid õhkutõusule ja maandumisele, mida kahjuks on liialt vähe.

Murekohad selgeks tehtud, otsustasime nulltaseme õppekava muuta, et

uutel pilootidel oleks julgust õpitud teadmisi rakendada. Õppenädalavahetuse jagasime kahte ossa: teoreetiline laupäev ja praktiline pühapäev.

ALGUL TEOORIA

Teoreetiline osa toimus Saaremaa maleva õppeklassis. Suure töö tegi ära meie teooriainstruktor Indrek Teppan Kuressaare malevkonnast, kes lühikese ettevalmistusajaga suutis õppematerjalid koondada mahtu, mis võimaldas lühendada teooriaõpet kahelt päevalt ühele.

Nagu Teppan kinnitas, on huvi mehitamata õhusõidukite õppe vastu jätkuvalt kõrge. „See on enesestmõistetav, kui jälgida mehitamata platvormide arengutrende sõjaväljadel,“ nentis ta.

Sestap, nagu Teppan selgitas, on tema senine eesmärk olnud luua laiapõhjaline kaitseliitlaste ring, kes mehitamata platvormide võimalusi ning piiranguid mõistes suudavad kättesaadavaid lennuvahendeid kasutades lahendada olukordi endale kasulikult. Edasine eesmärk on aga alustada spetsiifilisemate koolitustega ja tagada erinevatele üksustele väljaõppinud erialaspetsialistid.

ICOMI ja REPide osas aitas meid MaarjaLiis Milter Naiskodukaitse Saaremaa ringkonnast, kes suutis väga kitsas ajaraamis edastada kogu vajaliku info.

„Tutvustasin kursusel osalejatele sidevahendeid, sideprotseduure ning

erinevaid ettekandeid, millega droonijuht peaks olema kursis,“ täpsustas Milter, kes Saaremaa maleva droonikoolitusel esmakordselt koolitajana üles astus.

Nagu Milter märkis, oli tal koolitajana hea tõdeda, et enamik kursusel osalejatest olid sideerialaga juba tuttavad ja tundsid paljusid protseduure. „Arutasime omavahel sideprotseduurid läbi ning järgmisel päeval said kursandid juba maastikul oma teadmised ja oskused proovile panna,“ sõnas ta tagasivaatavalt.

Teooriaõppepäeva lõpetas maanteeameti A1/A3 kaugpiloodi eksam. Muudetud õppemudeli sobivust näitab kindlasti see, et eksami sooritasid kõik õppurid positiivselt.

SIIS PRAKTIKA

Praktiline pühapäev leidis aset Kungla sadamas ja selle lähiümbruses ning keskendus ainult õhuluurele.

LaKo droonimeeskonna ülem Kert Kreem viis läbi kiire topograafiaõppe. Lisaks selgitasin õpilastele maastikult otsimise põhimõtteid ning otsimustrite kasutamist. Jagasime õppurid droonimeeskondadeks ning selgitasime rolle ja nende ülesandeid.

Seejärel suundusid õppurid maastikule. Päeva esimeseks ülesandeks oli leida maastikule peidetud sõidukid MB GD ja MB Unimog. Pärast masinate leidmist tuli määrata nende koordinaadid ning anda infot matkitud vastase hulga ja tegevuse kohta.

Päeva teine ülesanne oli leida maastikult vaenlase droonimeeskond (vaenlase rolli täitsid meeskonnad roteeruvalt) ning esitada INTREP. Harjutus andis lisaks inimeste otsimise kogemusele ka arusaama enda varjamisest vastase droonide eest.

Tagasiside õppusele oli positiivne ning osalejatel oli suur huvi ka täiendava koolituse vastu, milleks õhurekke suunalt võiks olla termokaameraga droonide kasutamine või ründe- ehk FPV droonide õpe.

kUkkUSiD jÄÄaUkU: RaHU!

Ühel päikeselisel, kuid krõbedalt külmal veebruaripäeval kogunesid Harju maleva noored kotkad Kõrnumäe karjääri. Ees ootas iga-aastane jääauku kukkumise õpe.

Tekst: KRISTLIN KÕRGESAAR, Põhja maakaitseringkonna tsiviil-militaarkoostöö ohvitser

Muidugi pole peamine mitte jääauku kukkuda, vaid sealt pääseda, seetõttu saidki kohaletulnud instruktoritelt õpetussõnu, kuidas jääaugust välja tulla ja mida pärast väljasaamist ette võtta.

Kõikidel osalejatel olid kaasa võetud vahetusriided, mis tähendas, et igaüks sai „kukkumise“ ja väljaronimise ka reaalselt läbi proovida.

Õppepäeva juhendajateks olid üle Eesti tegutsevad MTÜ Õpime Aitama pikaajalised instruktorid Kaimo Tamme ja Maico Saar. Mõlemad instruktorid on meie vabatahtlikega veeohutuse teemasid läbi võtnud juba üle seitsme aasta. Kõige noorem vettekukkuja on olnud 7aastane ja vanim 68aastane. Tänaseks on neile ka teada, et nende õpetatu on päästnud reaalselt elu.

Jääaugu kõrval ootas soe saun, ohutust tagasid MTÜ Ennetaja Kiirabi ja Saue Vabatahtlik Tuletõrjeühing.

KÄED TASKUST VÄLJA

Siinkohal on mõistlik meelde tuletada, et matkama minnes võiks mobiiltelefon olla laetud ja juba veekindlas kotis, samuti võiksid kaasa võetud varuriided olla veekindlalt pakitud. Kui lähed lühemale matkale, siis pista ikka tasku

ellujäämiskarp, milles kuiv tulehakatus ja tulepulk.

Enne jääle minekut on mõistlik vaadata veeohutus.ee lehelt jääkaarti. See annab ülevaate jääoludest üle Eesti. Jääle minnes tuleks veenduda, et jää paksus oleks vähemalt 10 cm. Jää kõige nõrgemad kohad on jõgede kiire vooluga aladel, allikatel, paadisildade ja kõrkjate läheduses. Üksi on parem jääle üldse mitte minna!

kaugemale kalda poole, kuni oled veendunud, et jää kannab. Kaldale jõudes vabasta end kiiresti märgadest riietest ja pane selga kuivad (õnneks õppepäeval saime seda teha soojas saunas).

Jääl ära kõnni kunagi käed taskus, sest jalad võivad libiseda ja käed takerduda ning sa võid kukkuda raskelt ninaga vastu jääd. Hoia käsi lahtiselt keha kõrval, siis aitavad need ka tasakaalu hoida.

Aga kui siiski juhtus, et kukkusid läbi jää … Jää rahulikuks, mõtle, hinga (sest külm vesi tekitab külmašoki ja koos sellega lämbumisohu) ja tegutse! Kui sul on seljas seljakott või muu varustus, vabasta end ebavajalikust raskusest. Võta suund sinnapoole, kust sa jääle tulid, sest seal jää kandis sind. Purusta pehmem jää enda eest ja upita end kandva jää peale. Kui sul ei ole kaasas jäänaaskleid, siis kasuta käepäraseid vahendeid – võtmeid, pliiatseid, mõnda muud tugevamat eset või lausa küüsi.

Kui varuriideid juhtumisi kaasas ei ole, siis tuleb seljas olnud riietest suurem vesi välja väänata ja need selga tagasi panna. Karmimatel kursustel võetakse sel hetkel taskust tulepulk ja tehakse endale soojendav lõke.

ÄRA ULATA ABIKÄTT!

Olukorras, kus läksite kahekesi jääle ja sõber kukkus läbi jää, helista esimese asjana 112! Muidu juhtub nii, et sina tormad appi, kukud ka ise läbi jää ja mitte kedagi ei ole teile abi kutsumas. Pärast kõnet võid osutada sõbrale abi. Kindlasti ära jookse mõtlematult jääaugu suunas! Kõnni ettevaatlikult ja lasku aegsasti enne auku kõhuli, et roomata lähemale. Ära ulata sõbrale kätt, sest ta võib sind endaga vette tõmmata. Kasuta enda ja sõbra vahel abivahendeid – oksi, nööri, riideid, kotti või midagi muud tugevat, millest sõber saab haarata. Välja tõmmatud sõber peab järgima eespool toodud õpetussõnu enda kalda poole rullimise kohta. Kaldal oodake abi ära.

Kui sul õnnestub jää peale ronida, siis ära kohe tõuse! Rulli ennast jääaugust

Ohutut jääületamist!

ENESE pÄÄSTmiNE jÄÄaUGUST

Eestis hakkavad veekogud jäätuma hilissügisel, novembris. Külma talve korral püsib jää kuni varakevadeni, märtsini. Sel perioodil liiguvad inimesed jääl – uisutatakse, püütakse kala ja tugevat jääd ületatakse isegi autodega. Kahjuks juhtub jäätunud veekogudel ka õnnetusi. Kõige sagedamini juhtuvad need just sügiseti ja kevadeti, kui jää on nõrk. Paljud neist õnnetustest jääksid aga juhtumata, kui inimestel oleksid baasteadmised jää tekkimisest ja olemusest.

Ent kui juba vajusid läbi jää, siis: hüüa appi; püüa mitte sattuda paanikasse –ole rahulik ja ära rabele; jälgi, et veevool sind jää alla ei tõmba; siruta käed jääaugu servale ja proovi tugevate ujumisliigutustega keha ja seejärel jalad jääaugu servale saada. Ole võimalikult kõhuli, selliselt jaotad oma kehakaalu mööda jääpinda ja sa ei vaju uuesti läbi; kui sul on jäänaelad, aitavad need sul kiiresti jääaugust välja saada. Võta kumbagi kätte jäänael, löö need jää sisse ja tõmba ennast jääle; kui oled jääaugust välja saanud, siis ära tõuse kohe püsti, nii võid uuesti läbi jää vajuda. Eemaldu jääaugust kas rulludes või roomates; ohutus kauguses tõuse püsti ja lahku jääle tuldud rada pidi. Andmed: veeohutus.ee

lÄÄS lUBaS pUTiNil

pikalT ValETaDa

2025. aasta algas moraalselt ja vaimselt väga rängalt, sest USA uus president lõi kärmelt sassi kogu senise maailmapildi, kui ta kuulutas, et mitte Putin ei alustanud sõda Ukrainas, vaid selles on süüdi president Zelenskõi, kes pealegi ei julgevat valimisi korraldada.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Selliste avalduste kõrval on juba tühiasi harjumus rääkida kahest kohalikust sõjast, ent mitte käimasolevast maailmasõjast, võtta kui normaalsust poole maailma läbikäimist ja suhtlemist Putini ja Venemaaga, ehkki agressor ja tema riik peaksid olema paariad. Või siis juurelda selle üle, kas ja kus on tegu genotsiidiga või tuleb seda ühel juhul kuidagi teisiti nimetada.

Maailm on muutunud, suurriikide toores jõupoliitika ei maksa mitte ainult Moskvas ning sealt idas ja lõunas, vaid seda kostab isegi Washingtonist ja ka oma liitlaste pihta. Seejuures on Trump uusvana USA president. Ehk siis – tema uus tegevus ei saa olla üllatav. Kui nüüd vähegi aus olla, tuleks üllatuda iseenese toonase käitumise üle – miks NATO eiras kaitsekulutuste suurendamise nõuet ajal, mil uus sõda Euroopas käis?

LEPLIK LÄÄS

Tuletagem öeldu valguses meelde, et esimene maailmasõda 1914–1918 oli sõda peaaegu ühesuguste impeeriumite vahel, viimaks lõpule omavahelist maailma jagamist. Teine

maailmasõda algas 1939. aastal kahe totalitaarse suurvõimu kallaleminekuga demokraatlikele riikidele. 1941. aastal läksid sõja algatajad omavahel tülli ja tekkis taktikaline liit – totalitaarne NSV Liit koos demokraatlike impeeriumitega totalitaarse Saksamaa ja selle liitlaste vastu. 1945 lõppes sõda Saksamaa okupeerimisega, ent võitjad leppisid ka sellega, et kogu Nõukogude armee vallutatud/vabastatud osa Euroopast jäi NSV Liidu kontrolli alla. Nii tekkis NSV Liidu kõrvale teine punaimpeerium – sotsialistlik maailmasüsteem, mis Hiina kommunistide toel laienes ka Aasiale.

Euroopas oli käibel mõiste „raudne eesriie“, mis paraku osutus kahepoolseks, sest idasakslaste (1953), ungarlaste (1956), tšehhide-slovakkide (1968), poolakate (1980–1981) katsetele vabaks saada appi ju ei mindud. Moskva poliitikast 1939.–1941. aastani oli aga kombeks mitte rääkida. Seega saab öelda, et täna paljuräägitud Lääne-Euroopa riikide pealtvaatamisharjumus Kremli märatsemistele IdaEuroopas algas juba 1950. aastatel.

Õnneks oli sotsialismus ise sisemiselt hävingule suunatud projekt ja lagunes.

Moskva aga oli vahepeal kasutanud ÜROd selleks, et dekoloniseerida oma teise maailmasõja aegsed liitlased – Briti ja Prantsuse impeeriumid lakkasid ju olemast. Samas Nõukogude/ Vene impeerium säilis ja rääkis kaasa Aafrikas ja Aasias toimunud riikide iseseisvumistes. Arvata on, et Winston Churchill ja Franklin Roosevelt ei osanud uneski arvata, et ühine võitlus Staliniga Natsi-Saksamaa vastu niisuguse lõpptulemuse annab.

1999.–2000. aastal pääsesid Moskvas taas võimu juurde ringkonnad, kes kuulutasid avalikult oma eesmärgiks vahepeal kärbitud impeeriumi taastamise kogu tema hiilguses. Projekt, mida on ellu viidud muud maailma osavalt kaasava propagandaprogrammiga.

Mõned võtmesündmused neist. 2000. aastal tehti sõjaaegne NSV Liidu hümn taas Venemaa hümniks. 2001 pakkus president Putin oma Lähis-Ida poliitikaga põrunud ja 11/9 terrorirünnaku üle elanud USAle kiirelt lennuvälju sõjaliseks operatsiooniks Afganistanis ja pälvis president Bushi usalduse. Vaid vähesed nägid toona Putini silmades tähti „KGB“. Ootamatu muutus VeneUSA suhetes tõi kaasa selle, et 2002–2003 jättis Putin lihtsalt täitmata president Jeltsini 1999. aastal Istanbulis antud lubaduse likvideerida Venemaa sõjabaasid Moldovas ja Gruusias.

Ehk siis hetkel, mil Moskva vallandas kisa NATO liikumisest itta, kinnistas ta endale sõjalise eelposti Läänes ehk Kagu-Euroopas. Nagu teada, on Moskva Pridnestrovjet, samuti Gagauusia autonoomset piirkonda Moldovas kasutanud kogu Ukraina konflikti vältel kõikvõimalike provokatsioonide korraldamiseks. Kui lisada neile veel 1996. aastal tehtud Vene-Valgevene liiduriik, oli ju seegi Moskva sõjaline liikumine Läände. Paraku pole Lääs aastakümneid nendest Moskva ettenihkumistest probleeme teinud.

PIKA PLAANI PUTIN

Mais 2003 kuulutas Putin välja Venemaa taastamise, loodi Võidu komitee (Komitet Pobedõ), mis hakkas koordineerima meie-võidu-propaganda kolmaastakuid. Need lähtusid Suure Isamaasõja sündmuste ümmargustest aastapäevadest (60, 65, 70, 75, 80 aastat võidust) ehk siis algasid Stalingradi lahingu võitmise ja lõppesid Berliini vallutamise tähistamisega. Punkt aga pandi 9. mail võiduparaadiga Moskva Punasel väljakul, kuhu meelitati kohale muu maailma poliiteliit.

Eelnevalt – 2004. aastal saadi ÜROs

Aasia ja Aafrika riikide toel kätte otsus, et teine maailmasõda lõppes nii 8. mail (nagu loetakse Euroopas) kui ka 9. mail (nagu soovis Stalin), ent kuna Euroopas puuduvad sääraste sündmuste tähistamise traditsioonid, oli Moskval

lihtne end uudsusega kehtestada. 2004. aastal tehti teinegi propagandistlikult oluline käik – 7. november kui oktoobrirevolutsiooni aastapäev, mille sisuks ühtede venelaste võit teiste venelaste üle, asendati 4. novembri kui rahvusliku ühtsuse päevaga. Paraku on see pigem jutt Poola okupantide väljaajamisest Kremlist ja kogu Venemaalt 1612. aastal. Tuletagem nüüd meelde, et Euroopa Liidu loomine algas ju tegelikult Prantsusmaa ja Saksamaa leppimisest, mis hõlmab ka loobumist naabri lõputust ärritamisest. Ehk siis – kui Euroopas tähendab leppimine leppimist kõiges, siis Venemaal kasutatakse minevikku teisiti. Ka Moskva jaoks ebameeldivate seikade mahasalgamiseks, mille alla mahub kindlasti Eesti-Venemaa piirileppe tegemine 2005. aastal. Isegi allkiri võeti lepingult tagasi, sest – teksti lisati Tartu rahu. Ajaloos on Venemaa sõjaliselt alla jäänud Poolale (korduvalt), Eestile ja Soomele ning täna tehakse kõik, et neist asjust mitte rääkida.

2008. aastal toimus Bukarestis NATOVenemaa tippkohtumine, enne mida oli president Bush üritanud avada Gruusiale ja Ukrainale tee NATOga liitumiseks. Paraku põrkus see Saksamaa kantsleri Merkeli ja Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy vastuseisule.

Esimene oli lummatud Venemaa gaasi saamisest, teine aga tegi suisa enne-

kuulmatut – hakkas 2010. aastal ehitama Venemaale kopterikandjaid Mistral. Seda agressorile – 2008. aastal läks Venemaa kallale Gruusiale ja kehtestas oma ülemvõimu tema kahe piirkonna, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia üle.

Ometi oli Punase väljaku tribüün 9. mail 2010 täis külalisi Euroopast, ehkki neil tuli kohti jagada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia „juhtidega” ja vaadata pealt Gruusias sõdimas käinud väeosade möödamarssi!

VOLITATUD ISIKUTE AEG

Tänase päeva aususe seisukohalt tuleb suisa kentsakaks pidada lääneriikide ja nende propaganda tegevust Ukraina konflikti alguse avapäevadel, mille kajastamises on kinnistunud Putini loodud ja korrutatav narratiiv – toimus fašistlik riigipööre, genotsiidiohus vene rahvas palus abi jmt. Tegelikult on see kummutatav, ent keegi suurtest nagu ei üritagi enam seda teha. Võtkem või kurikuulus Ukraina valitsuse ja opositsiooni 21. veebruari 2014 kokkulepe, millel oli kolm tunnistajat Saksa, Poola ja Prantsuse välispoliitika juhtide näol. Lihtne küsimus: miks aga on vastaval dokumendil (guugeldades lihtsasti leitav) neli nime, ehkki vaid kolm allkirja? See neljas oli Vladimir Lukin, Venemaa presidendi eriesindaja, kelle osalemisest kõnelustes ja teksti koostamises Moskva täna ei räägi. Miks aga vaikib Lääs?

Mis puutub võimu vahetamisse, st president Janukovõtši ja uue ajutise riigijuhi valimisse 21.-22. veebruaril, siis politoloogia seisukohalt oli see igati seaduslik parlamentaarne protseduur. Toona oli ülemraadas 447 liiget, koos käis napilt 350 kandis, ent kuna võimupartei liikmed oli juba sõitnud Harkivisse, sai otsustav hääletus 329 poolthäält. Mõned päevad hiljem kuulutas üks Saksamaa kommunist-jurist, et põhiseaduse järgi pidanuks olema 337 poolthäält, ja läkski lahti tänaseni karjutav – tegu oli riigipöördega. Viga olnuks väiksem, kui enne hääletust oleks läbi viidud kohaloleku kontroll –paraku seda ei tehtud.

Jutt riigipöördest on samas kentsakamgi, kui arvestada, et Vene dessantväed alustasid Krimmi poolsaare hõivamist 20. veebruaril 2014. See daatum on kirjas ka medalil, mis annetati kõigile selles operatsioonis osalenutele.

Lõpetuseks veel ühest kentsakusest, kust hea lühitee tänaste suurmuutuste mõistmiseks. Sõjategevuse lõpetamiseks Ida-Ukrainas kogunesid veebruaris 2015 Aljaksandr Lukašenka kutsel Minskisse Putin, Ukraina president Petro Porošenko, kantsler Merkel ja Prantsuse president Hollande, keda kõiki näidati.

Ometi on 12. veebruaril 2015 sõlmitud Minsk-2 lepingul vaid volitatud isikute

– Ukraina ekspresidendi Kutšma, Venemaa suursaadiku Zarubini, OSCE esindaja Tagliavini – allkirjad ja veel kaks tiitlita allkirja, Zahhartšenko ja Plotnitski. Nood olid Donetski ja Luhanski separatistide juhid. Ehk siis tegu on tüüpilise vastutusest kõrvalehiilimise näitega – tegin, aga ei teinud ka!

Seda huvitavam saab nüüd olla näha, kuidas Putini eeskujul teisi kamandama hakanud Trump üritab oma eesmärke saavutada. Ehk kes annab allkirja ja kes vaatab pealt. Tuletaks meelde, et teise maailmasõja lõpetasid ikkagi kolme suure allkirjad. Tõsi –manalateele läinud Roosevelti asendas verivärske asepresident Harry Truman ja valimistel lüüa saanud Winston Churchilli opositsioonijuht Clement Attlee. Kas nüüd jätkub volitatud isikute aeg?

Üldistaks sääraselt, et kui Trumpi võimule tagasitulek avalikustas suurtegijate omavahelise suhtluse vähetuntud külje, siis võiks see nüüd saada ajaloolastele ja ajakirjanikele õigustuseks panna alati ja kohe kõik kirja nii, nagu see toimub. Igal juhul mitte pooli asju maha vaikides või toimunut ilustades – sellest lõikavad kasu vaid Putini-sugused. Pealegi on rahvastel õigus kõigest õigel ajal teada saada, mis peaks tagama ka võimaluse õigel ajal õigesti reageerida.

miS kiNDlUSTaB

mEiE jUlGEOlEkUT?

RaHVaSTEliiT.

DESaRmEERimiNE. paTSiFiSm.

SõjaliNE kaiTSEVaimUS OlEk.

Mis kindlustab meie julgeoleku? See on küsimus, mis tänasel päeval on tõusnud väga teravalt päevakorda. Nii nagu see oli päevakorras ka 1929. aastal. Muuhulgas ka ajakirjas Kaitse Kodu! Just seal ilmunud artikli nüüd ajakirja juubeliaasta puhul taasavaldame.

Tekst: KAITSE KODU!

Julgeoleku ja rahu kindlustamise küsimus on päevakorral kogu maailmas ja selle kiireks lahendamiseks otsitakse kogu aeg abinõusid. Loomulikult leiavad rahu kindlustamise katsed vastukõla esimeses joones väikeriikides, kaasa arvatud ka Eesti.

Meil kuuldub tihti mõtteid, nagu oleks rahu saavutamine ja kindlustamine lihtne sel teel, et tuleks sõjariistad maha panna, sõjaline ettevalmistus lõpetada ja noorsugu kasvatada rahusõbralikus ja sõjavastases vaimus.

Kuna küsimus laiaulatuslik ja põhimõttelise tähtsusega, ei ole üleliigne selle juures peatuda üksikasjalisemalt, analüüsides neid abinõusid ja meetodeid, mida kogu haritud maailmas seni rahu kindlustamiseks käsitatakse või millest loodetakse abi. Need on: Rahvasteliit, desarmeerimine, patsifism (sõjavastane ja rahu propageeriv liikumine) ja lõpuks sõjaline kaitsevaimus olek.

Kaitseväe ja eriti kaitseliidu vastased rõhutavad ikka esimest kolme abinõu, kuna riigikaitse ettevalmistuse kulud, inimeste aeg ja energia olevat pillatud asjatult.

Kuivõrd üks või teine ilus rahukindlustamise kava praktilises elus on teostatav ja kas see sobib meile, sellele püüame leida vastuse järgnevatest näidetest.

RAHVASTELIIT.

Rahvasteliit ja maailmarahu — neid mõisteid nimetatakse ikka ühendatult. On meilgi neid, kes loodavad Rahvasteliidult tulevat reaalset abi kallaletungi korral ja seepärast peavad riigikaitse kulusid liigseks koormaks.

Tegelikult ongi Rahvasteliit rahu kindlustamise probleemi kallal töötanud kogu oma eksisteerimise aja, kuid ei ole jõutud mingisuguste konkreetsete tulemusteni.

1924. aastal töötati Genfis välja riikidevaheline kokkuleppe tekst, n. n. „Genfi protokoll“, mille sisuks oli sunduslik vahekohus kõigi riikide vahel kõigis konfliktides ja sõjalise kallaletungi täieline keeld. Kuid – „Genfi protokollile“ on seni kirjutanud alla ainult üksikud riigid ja kokkulepe on jäänud ainult kavaks paberile.

Tõsiselt tõsteti julgeoleku küsimus päevakorrale Rahvaste-

liidu 8. istungjärgul aasta tagasi. Väikeriigid, eesotsas Holland, nõudsid suurriikidelt otsustavaid samme sõdade tekkimise võimaluse kõrvaldamiseks. Kuid kohe selgus, et reaalseteks sammudeks ei ole suurriikidel tõsist tahtmist. Hollandi ettepanek – Genfi kokkulepe viia ellu – kukkus kohe läbi.

Järgnev Poola ettepanek võttis aluseks Genfi protokolli põhimõtted, kuid suurriikide „paranduste“ järel ei jäänud kokkuleppesse enam kohustusi ja see omandas ainult deklaratiivse kuju.

Toome siin vastuvõetud Poola ettepaneku:

„Rahvasteliidu kongress deklareerib: 1) iga kallaletungisõda on ja jääb lubamatuks; 2) rahvusvaheliste konfliktide

lahendamiseks, ükskõik missugust iseloomu nad on, tuleb kasutada rahulisi teid. Kongress deklareerib, et Rahvasteliidu kõigi liikmete peal on kohustus pidada silmas mõlemaid tähendatud põhimõtteid.“

Milline tegelik väärtus on sel kokkuleppel sõdade ärahoidmiseks? – See kokkulepe ei pane riikidele juriidiliselt mingit kohustust ja seda tuleb võtta kui sooviavaldust. Maailmapoliitika juhtivad mehed tunnistasid pärast isegi, et kokkuleppel on peaasjaliselt moraalne tähendus. Kuid millal on kallaletungi-sõdade puhul arvestatud asja moraalse küljega?

Väikeriikidele ei anna see kokkulepe reaalseid tagatisi kallaletungide eest suuremate naabrite poolt, sest kallaletungi korral ei ole ükski riik kohustatud kallaletungitavale appi tulema ja rahurikkujat riiki jõuga sundima sõda lõpetama.

Suurriigid ütlevad ära enda peale mingisuguste kohustuste võtmisest kallaletungitavate kaitsmiseks ja seetõttu kaotavad niisugused kokkulepped, kas sõlmitakse neid Locarnos või Genfis, igasuguse tegeliku tähenduse.

Kelloggi rahupakti vastuvõtmine suurema osa maailmariikide poolt oli viimase aja suuremaks sündmuseks maailmapoliitikas. Väljaspool Rahvasteliitu algatatuna Kelloggi pakt püüab ligemalt määrata ära küsimust, kuidas lahendada konflikte riikide vahel ja hoiduda sõjast. Kuid ka siin puuduvad kohustused, millel oleks tegelik tähtsus.

Nii näitavad praktilised kogemused, et Rahvasteliit ei ole praegu veel see õige abinõu, mis väikeriikidele võiks tagada julgeoleku sõjalise kallaletungi eest. Ta suudab anda ainult moraalset toetust.

DESARMEERIMINE.

merejõudude suuruse vahekorra Inglismaa, Põhja-Ameerika Ühisriikide ja Jaapani vahel proportsioonis 5:5:3 ja piirates ristlejate ning allveepaatide suurust ja kahurite kaliibrit.

Need konverentsid on kutsutud kokku asjasthuvitatud riikide eneste algatusel. Rahvasteliidu algatusel seni tehtud katsed relvastuse vähendamiseks ei ole küsimust seni suutnud viia kaugemale komisjonide nõupidamistest, s. o. tegelikkude sammudeni või vähemalt sellekohaste lubadusteni. Kümne aasta jooksul ei ole Rahvasteliit suutnud kutsuda kokku väevähendamis-konverentsi, sest suurriigid ei taha seda.

Läinud aastal tuli kokku väevähendamiskonverentsi ettevalmistav komisjon, kus tuli arutusele konverentsi kokkukutsumise aeg ja koht. Komisjoni istung lõpetati aga veerand tunni pärast määramata ajani, sest ühegi riigi esindaja ei võtnud asja kohta sõna!

Relvastuse vähendamise küsimus tõusis päevakorrale kohe pärast maailmasõja lõppu. Suured kulud sõjavägede ja eriti sõjalaevastikkude ülalpidamiseks käisid maailmasõjas kurnatud riikidel üle jõu.

Esimeses järjekorras näeme katseid merejõudude vähendamiseks.

Novembrikuus 1921. aastal astus Washingtonis kokku konverents merejõudude vahendamiseks. 1922. aasta veebruaris kirjutati konverentsi töö tagajärjena alla n. n. „Washingtoni kokkulepe“, mis osaliselt piiras mõnd liiki sõjalaevade suurust ja arvu.

Kaks aastat hiljem Roomas ja 1927. aasta juunis-juulis Genfis peetud merejõudude vähendamise konverents ei andnud samuti kuigi suuri tulemusi, määrates ainult kindlaks

Umbusaldus riikide ja rahvaste vahel on liig suur selleks ja mitmesugused vastuolud selleks liig teravad, et ükski maailmapoliitikas tähtsamat osa mängiv suurriik julgeks desarmeeruda.

Seega ei ole meil loota rahu kindlustamist relvastuse vähendamise kaudu, samuti ei ole meil suurriikidest võtta relvastuse vähendamises eeskuju. Kui aga väikeriik, olles ümbritsetud hambuni relvastatud naabritest desarmeerub, siis ei too see kasu maailmarahule, väid on ühest küljest naiivne usk utoopia teostamisse ja teisest küljest andeksandmatu kergemeelsus, otse kuritegu rahva iseolemise ja vabaduse vastu.

PATSIFISM.

Maailmaparanduse õpetusi on palju, seda on religioon, sotsialism ja ka patsifism, sõjavastane ja rahu propageeriv liikumine. Patsifismil on seljataga küllalt pikk minevik selleks, et leida mõnigi huvitav ja õpetlik näide niisuguse propaganda tegelikkudest tagajärgedest sõjaliste kokkupõrgete puhul.

Juba ammugi enne maailmasõda oli Euroopas ja Ameerikas hulk rahuorganisatsioone, mis üksteisega olid seotud Bernis asuva „Rahvusvahelise rahubürooga“. Sel ajal olid patsifistlikkude organisatsioonide liikmeteks peaasjaliselt kodanlikud elemendid, kuna sotsialistid hoidusid patsifistlikust liikumisest eemale, arvates ainuõigeks rahu kindlustavaks organisatsiooniks olevat proletaarliku internatsionaali.

Tuli maailmasõda ja kohe selgus vahe eluvõõraste teoreetiliste targutuste ja reaalelu vahel. Ürgjõuline rahvustunne lõi lõkkele. Proletaarlik internatsionaal lagunes ja rahubüroo Bernis lõpetas tegevuse, sest tema liikmete vahel tulid 1915. aasta jaanuarikuus esile teravad põhimõttelised lahkuminekud Belgia erapooletuse rikkumise küsimuses.

Siin selgus kohe, et ka kõige veendunumas patsifistis ärkavad siis, kui ta rahva saatus seisab kaalul, ürgjõulised rahvuslikud tunded ja isegi patsifist, s.o. sõjavastane, võtab möödapääsmatu vajaduse korral relva kätte isamaa kaitseks.

Vaevalt oli maailmasõda lõpnud, kui patsifistlik liikumine võttis jälle hoogu ja asutati uusi rahuühinguid. Haagis asutati „Naiste rahvusvaheline vabaduse ja rahu liiga". Hollandis asutati „Anti-Orlog Raad“. Saksamaal „der Bund Neues

Vaterlands“ (uue isamaa ühing), Inglismaal „Union of democratic Control“ Ühisriikides asutati end. presidendi Tafti eestvõttel „League to enforce Peace“

Inglismaal on kõige rohkem liikmeid „Rahvasteliidu ühingutel“, mille eesmärgiks ja ülesandeks on inimesi kasvatada Rahvasteliidu vaimus. Rahvasteliidu ühing on asutatud ka Eestis. Prantsuse rahuühingud koondusid „Delegation Permanent“ nimelisse koondisse, kuna vanem ja mõjuvam nendest ühingutest Prantsusmaal on „La Paix par le Droit“. Saksa väga mitmekesiste rahuühingute koondiseks on „Deutsches Friedensikartell“, mis ühendab rohkem kui kakskümmend suurt rahuorganisatsiooni.

Kõigil neil organisatsioonel on kokku kümneid miljoneid liikmeid, kes sõja ja rahu küsimustes võivad avaldada teatud mõju. Kuid põhimõttelised seisukohad lähevad neil üksteisest palju lahku. Kõik patsifistid püüavad selle poole, et kaotada sõda ja sõjaettevalmistused. Kuidas seda püüdu tegelikus elus teostada, selles lähevad mõtted lahku, üks vool hindab rohkem küsimuse õiguslikku külge (Rahvasteliidu, rahvusvahelise vahekohtu jne. abi), teised tahavad sõda kaotada eetiliste abinõudega (noorsoo kasvatamine sõjavastases vaimus, ajakirjanduse kihutustöö, kiriku mõju jne.).

Kõige rohkem aga lähevad vaated lahku selles küsimuses, kas võtta omaks kvaakerite seisukoht (kurjale mitte jõuga vastu astuda, mingil tingimusel mitte tarvitada vägivalda) või lubada kaitsesõda kui hädast tingitud akti.

Kogu küsimuse keerulisus seisab selles, et sõjavastase kihutustöö juures ometi ei saa unustada iga rahvuse iseseisvuse ja julgeoleku küsimust. Kui propageerida absoluutset rahu ja kuulutada sõda sõjale ja sõja ettevalmistustele (ka kaitsesõja otstarbeks), siis tuleb jätta rahva saatus teiste määrata, teha olenevaks teiste eetilistest tunnetest. Kuid me teame, et riikidevahelises elus on olukord samasugune kui ühe riigi elanikkude juures: suurema osa meie kodanikude pärast ei oleks üldse vaja politseid ega teisi korravalve asutisi, kuid teiste hulgas leidub ühiskonnas alati isikuid, kes kõlblis-eetilistes küsimustes ei alistu üldisele korrale ja keda peab üldise rahu ja korra alalhoidmiseks sundima jõuga.

Samuti on lugu ka riikidega. Siin satudki patsifistlik idee ummikusse. Relvastuse täielisel ärakaotamisel muutuks mitte ainult riigid, vaid kogu maailm suureks anarhia pesaks. Relvastuse osalisel kaotamisel, s. o. vajalise korrahoiu aparaadi jätmisel, võib kallaletungihimuline rahvas salaja ikkagi relvastuda ja ohvriks langeks see rahvas, kes üldist kokkulepet tahaks pidada ausalt.

Seetõttu ei ole patsifistlik liikumine niisugune tegur, mis võiks rahvastele kindlustada rahu ja julgeoleku.

KAITSEVALMIS OLEK JULGEOLEKU PANDINA. Eesti soovib alalist rahu esimeses joones juba seepärast, et tema riiklik iseseisvus sõjakeerises ei satuks hädaohtu. Kuid Eesti rahvas ei taha rahu osta vabaduse ja iseseisvuse kalli hinnaga. Väikeriik, nagu Eesti, peab olema niikaua sõjaliselt kaitsevalmis ja relvastatud, kuni need riigid, kelle poolt on karta kallaletungi, ei ole viimase meheni desarmeerinud oma sõjavägesid.

Meie vabadussõda tõendas, et elada tahtev rahvas – ka väikesearvuline – suudab end kaitsta arvuliselt palju kordi tugevama kallaletungija vastu. Teiste riikide abi võib osutuda väga vajaliseks ja kasulikuks, kuid abi antakse ikkagi ainult sellele rahvale, kes end ka ise jõuab kaitsta. Tühja kotti ei hakka keegi ajama püsti. Kui me ise jõuga ei astu vastu sissetungijale vaenlasele, ei saada ükski rahvas meile ainustki sõdurit ega padrunit.

Sõjalise ettevalmistuse vastased ja patsifistid seletavad, et sõjaline ettevalmistus toorestab noorsoo hinge. Sest ei olevat ilus tappa vastase sõdurit, kes samuti on inimene ja peab täitma oma kohust.

Kui võrra need väited on põhjendatud? – Võideldes, relv käes, sissetungiva vaenlasega, paneb sõdur oma elu kaalule. Ta peab meeles, et tähtsam üksiku isiku või ka tuhandete elust on kogu rahva saatus ja järeletulevate põlvede tulevik.

Sõjakunsti õpetades ja riigikaitsele ette valmistades arendatakse meie kodanikudes ka niisugust kohusetruudust oma rahva ja omaste vastu, ülivat eneseohverdamist suure eesmärgi – rahva vabaduse – pärast. Seega ei ole sõjaline ettevalmistus inimhinge toorestamine, vaid ülevate ja kaunite omaduste arendamine. Haledusvooluaegne härdameelsus, mis keelaks hävitada kuritahtlikult kallaletungivat vaenlast, on võõras eestlase rasketes elutingimustes kujunenud ja võitluses olemasolu eest karastatud iseloomule. Eesti ema ei hoia poega tagasi, vaid võitluspäevil astub ka ise mehe ja poja kõrvale võitlusse, et jääda perenaiseks-peremeheks oma maal, oma kodus.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Kaitse Kodu! nr 10, 1929

kaiTSETaHE SEE Ei kaSVa TÜHja kOHa pEalT

Relvad, turvatunne ja kaitsetahe on omavahel tihedalt seotud. Siiski on relvastatud kodanik Eestis pigem haruldane nähtus, mistõttu relvataolise eseme märkamine avalikus ruumis või stardipüstoli paugutamine põhjustab sageli paanikat ja hädaabikõnesid politseile.

Tekst: AKU SORAINEN , vabatahtlik autor

See ei ole alati nii olnud.

Oli aeg, kui kümned Eesti laskurid kuulusid maailma tipptasemele ning püstitasid maailmarekordeid sport- ja vabapüssist laskmises, edestades šveitslasi ja soomlasi, kes seni olid laskespordis silma paistnud.

Eestlased võitsid 1930. aastatel arvukalt maailmameistritiitleid ja kaks korda legendaarse Argentiina karika. Aastal 1937 said Eesti laskurid Helsingis kuus meeskondlikku MM-tiitlit ja püstitasid neli maailmarekordit. Kaks aastat hiljem Šveitsis Luzernis võitis Eesti meeskondlikult neli kuldmedalit, neist kolm uue maailmarekordiga. Mitteametlikult kuulus Eestile maailma parima laskurmaa nimetus.

Kaitseliidus ja selle noorteorganisatsioonides tegutses umbes 100 000 liiget. Eesti Laskurliidu juhtimisel muutus laskesport peaaegu rahvaspordiks

ja seda harrastati aktiivselt igal pool Eestis. 1937. aastal oli rahva kaitsetahe kõrgel, relvataoliste esemete nägemine ega stardipüstoli paugutamine ei põhjustanud paanikat ega ajaleheuudiseid.

Värskelt oli meeles Vabadussõda ja see, kui napp oli pääsemine jaanuaris 1919, kui punaste rünnakute ajal kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu jäi puudu relvadest ja oskusest neid kasutada.

Inimlikud instinktid, mis sunnivad tarduma ja põgenema, pääsesid küll alguses mõjule, aga kui saadi relvad ja nende käsitsemise koolitus, tekkis kaitsetahe ja soov võidelda ning Vabadussõda viidi võiduka lõpuni.

Praegu käib Euroopas jälle sõda, mille on alustanud meie suur naaberriik, kes peab meid vaenlaseks ja üritab hirmutada kasvõi meie merekaableid läbi lõigates. Või kelle huvides näiteks mõni „ennustaja“ ajalehes kirjutab,

Tallinna Ehituskooli ja Tallinna Kopli ametikooli õpilased Tallinna maleva riigikaitselaagris. Sest kaitsetahet tuleb kasvatada! See ei kasva ise

et aasta 2025 saab olema raske ja ellu jäävad need, kes lahkuvad.

Üritatakse mõjutada inimloomusele tüüpilisi instinkte, milleks on reageerida ohule võitlemise, tardumise või põgenemisega. Kui lugeda Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo jõulude ajal antud pikka intervjuud, siis on tema sõnum, et NATO on väga oluline, aga me peame olema suutelised kaitsma ennast ka ise. Elanikkonna kaitsetahe on sama oluline kui Kaitseväe relvad, laskemoon ja tehnika. Tardumine ja põgenemine ei too meile soovitud lahendust.

MAAST MADALAST RELVAGA

Kaitsetahte tugevus on Eesti riigi ja rahva püsimajäämiseks suure agressiivse naabri kõrval palju tähtsam küsimus kui mujal Euroopas. Enamikule Euroopa riikidele on rahva kaitsetahe sekundaarne teema, sest nende sõjalistes stsenaariumides kaitseb riiki

hästivarustatud professionaalne kaitsevägi ja rahvast pole sõjapidamiseks otseselt vaja. Seega pole rahval vaja ka õppida relvi käsitsema.

Soomes on teisiti. Seal on peetud rahva tugevat kaitsetahet eluliselt vajalikuks. Eriti pärast Venemaast iseseisvuse saavutamist ehk viimased 106 aastat. Selle tulemusena on eriti maapiirkondades väga paljudes peredes relvad. Ka lapsi õpetatakse varakult relvi turvaliselt käsitsema, algul õhupüssist ja hiljem näiteks metsaservas sportpüssist laskmist harjutades. Meie oma peres lasksime talviti maal olles õhupüstolist märki koos vanematega ning enamasti võitis ema. Kui juba noorena saadi relvade kasutamise kogemus, siis oli ka ajateenistusse minek iseenesestmõistetav ja motivatsioon teenistuse läbimiseks kõrge. Nii oli olnud ka isa ja vanaisaga, kelle eeskuju oli noortele oluline.

Nende traditsioonide tulemusena usaldavad soomlased oma sõjalist võimekust ja see suurendab nende kaitsetahet. Soomes pole ma kunagi kohanud sellist hirmu Venemaa ees, mis ajendaks inimesi tarduma või põgenema ehk tõsiselt arutama kodumaalt lahkumist Venemaa ohu tõttu.

VÄHEM RELVI, SUUREM TURVALISUS?

Eestis on avalikkuse suhtumine relvadesse ajaloost tulenevatel põhjustel hakanud uuesti kujunema alles pärast taasiseseisvumist ja viiekümneaastast pausi. Viimase kümne aasta jooksul on meid järjest rohkem hirmutanud maailmauudised massitulistamistest, eriti koolitulistamised USAs ja hiljuti Rootsis ning terroristlikud rünnakud mitmes välisriigis.

Kardetakse, et ehk juhtub sama ka Eestis. Seetõttu saavad relvadega seotud üksikud vahejuhtumid Eestis ebaproportsionaalselt palju avalikku tähelepanu ja tekitavad avalikkuses suhtumist, et relvad on halvad ja neid peaks olema vähem.

Seda suhtumist võtab arvesse ka Eesti politsei, kes on eriti viimase kaheksa aasta jooksul üritanud realiseerida oma seisukohta, et mida vähem on inimestel tulirelvi, seda turvalisemalt tunneb ennast elanikkond tervikuna. Arvestades Venemaal toimuvat, on selge, et relvade vähendamine ei kasvata elanikkonna turvalisust ega kaitsetahet, vaid pigem vastupidi.

Ainult vähestes Euroopa riikides peale Eesti on riigikaitse aluseks laiapõhjalise riigikaitse või täpsemini totaalkaitse põhimõte. Nagu termin vihjab, hõlmab selle põhimõtte järgi korraldatud riigikaitse ühiskonna kõiki liikmeid ja valdkondi ning suur osa elanikkonnast ja riigi ressursist võidakse vajadusel suunata riigikaitsesse.

Totaalkaitse kontseptsiooni oluline osa on see, et suur osa rahvast on läbinud ajateenistuse, saanud hea väljaõppe, käib kordusõppustel ning oskab turvaliselt ja oskuslikult tulirelvi käsitseda.

Venemaa piiririikidest on ainult Soome aastakümneid järjepidevalt arendanud totaalkaitset koos massilise ajateenistuse ja reservi koolitamisega. Nii Soomes kui ka sarnase kaitsekontseptsiooniga Šveitsis läbib ajateenistuse vähemalt 2/3 meeste vanusegrupist ja vabatahtlikult ka väike hulk naisi. Mõlemas riigis on rahva kaitsetahe kogu aeg olnud Euroopa kõrgemaid.

VÕI SIISKI ROHKEM RELVI?

Eestis läbib praegu ajateenistuse umbes 50 protsenti meestest ja ka väike hulk naisi. Seda on liiga vähe, aga kindlasti on siin olukord parem kui teistes totaalkaitsele orienteeritud riikides, nagu Rootsi, Norra, Läti ja Leedu, kus ajateenistuses käib veelgi vähem noori. Totaalkaitse põhimõtteid järgivates riikides tugevdab rahva kaitsetahet see, kui vaimselt tervete ja usaldusväärsete elanike käes on relvad, mida osatakse turvaliselt ja oskuslikult kasutada. Või, nagu eelmine Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi Eesti totaalkaitset tabavalt ja lühidalt kirjeldas: „Iga põõsas laseb.“

Mul on Baltimaades mõned kolleegid ja tuttavad, kes Ukraina-Vene sõja alguses pakkisid oma asju kokku ja olid valmis vajadusel kodumaalt põgenema. Ka üks minu naiskolleeg pakkis 2022. aastal oma pere asjad kokku ja ostis isegi autoelamu, et sellega minema sõita kohe, kui vaja.

Paar kuud hiljem liitus ta hoopis Kaitseliiduga, õppis relva kasutama ja sai aru, kuidas tema saab panustada Eesti riigikaitsesse. Temas tärkas tugev kaitsetahe ja peagi pakkis ta asjad jälle lahti.

Tulirelva kasutamist võiks õppida ka väljaspool Kaitseliitu, kui selleks oleks

häid võimalusi, sest paljud, kes alles ehitavad oma töökarjääri, ei jõua võibolla rahu ajal Kaitseliidu tegevusse aktiivselt panustada. Kui palju on meie piirkonnas täna tulirelvi ja kui hõlpsasti saab Eestis laskmist harjutada?

Allpool on valikuliselt relvade ja relvaomanike hulk 100 inimese kohta ja lasketiirude koguarv:

Soome: umbes 30 relva ja 11 relvaomanikku. Lasketiirude arv 600, aga kohe Ukraina sõja alguses otsustas Soome valitsus suurendada lasketiirude arvu vähemalt 1000-le.

Norra: 29 relva ja lasketiire üle 3000. Huvitav on muide seegi, et Eestis on jahimehi ja -naisi kokku 15 000, aga Norras on ainuüksi jahinaisi üle viie korra rohkem! Kas relvad on kana ja aktiivne jahilkäimine muna või vastupidi?

Rootsi: 23 relva ja umbes 3000 lasketiiru.

Šveitsis on 27, Leedus 13 ja Lätis 10 relva 100 inimese kohta.

Eestis on ainult viis relva ja kaks relvaomanikku 100 inimese kohta. Lasketiire ja eratarbeks mõeldud laskepaiku on politsei andmetel ainult 111.

Eeltoodust nähtub, et võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus valitseb totaalkaitse põhimõte, on relvade ja lasketiirude arv tänapäeva Eestis kõige väiksem. Totaalkaitse eeldaks ka Eestis teistsugust lähenemist ja elanike käes võiks vabalt olla oluliselt rohkem tulirelvi ja võimalusi laskmist harjutada.

KAITSETAHE TUGEVAMAKS!

Eestlaste kaitsetahtele oleks kasuks alljärgnev.

1. Riigikaitset ning relvade turvalist käsitsemist ja laskmist õpetatakse täna õnneks juba mitmes koolis, aga kas kõikides? Seda võiks teha kõikides, nagu teatavasti tehakse Šveitsis.

2. Kuigi ajateenijate hulka on kasvatatud, võiks ajateenistuse läbida kaks korda rohkem noori kui täna. Ehk ajateenistusse oleks vaja oluliselt rohkem naisi.

3. Kaitseliit on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja sellel on täna koos noorteorganisatsioonidega umbes 30 000 liiget. Ideaalis võiks see olla kaks

korda suurem, jäädes isegi siis veel oluliselt alla oma 1939. aasta suurusele.

4. Juba täna teeb politsei igale relvaomanikule põhjaliku taustakontrolli ja see on hea. Kui taustakontroll on läbitud, siis võiks suurem hulk inimesi omada relva ja harrastada laskmist ilma kohustuseta käia laskevõistlustel. Nagu ju ka enamik neist, kes käivad jõusaalis ja jooksmas, ei tee seda võistlemiseks. Politsei kontrollitud relvaomanikud võiksid soovi korral omada ka rohkem relvi, ilma et politsei piiraks relvade hulka nii aktiivselt, kui täna pahatihti juhtub.

5. Lasketiire ja -paiku võiks olla vähemalt kaks korda rohkem kui täna. See eeldaks eelkõige eratarbeks ehitatud laskepaikade turvanõuete ülevaatamist, et teha nende ehitamine odavamaks.

Artikli autor Aku Sorainen õppusel Siil

6. Soome ja Rootsi eeskujul võiks Eestigi maapiirkondades anda õiguse maaomaniku loal harjutada piiratud ulatuses laskmist turvalises kohas ja naabreid häirimata. Esialgu võiks lubada lasta sportpüssist märgi pihta, millel on ohutust silmas pidades kuulipüüdja. See võimaldaks maapiirkondades harrastada laskmist ilma, et peaks sõitma kümneid kilomeetreid lasketiirudesse ja maksma seal tasusid, mis võivad olla kõrged. Täna pole õigust harjutada laskmist väljapool lasketiire või eratarbeks ehitatud laskepaika. Samas on maaomaniku loal õigus pidada jahti. See tähendab, et täna saab jahimees lasta peaaegu igasse ilmakaarde siis, kui ta peab jahti, aga märgi pihta lasta ei tohi.

7. Tasub meeles pidada, nagu Kaitseväe juhataja oma intervjuus mainis, et viimase tuhande aasta jooksul on

meil olnud venelastega võitlemist keskmiselt iga 25 aasta tagant. Kui selleks on valmis oldud, on väga tihti saadud hästi hakkama.

Kahtlemata annab üks mitmeraketiheitja HIMARS koos laskemoonaga Kaitseväele rohkem võimekust kui 50 relva elanike käes. Aga kui needsamad elanikud oskavad kasutada relva turvaliselt ja oskuslikult, siis on nende kaitsetahe tugevam kui elanikel, kes pole kunagi relvaga kokku puutunud.

Lisaks õpetavad needsamad elanikud oma lastele kaitsetahet ja nii kasvavad tulevased ajateenijad ja HIMARSi opereerijad, kes Venemaa tekitatud ohu ees ei tardu ega mõtle põgenemisele.

* Artikkel on modifitseeritud kujul ilmunud ka Eesti Rahvusringhäälingu portaalis ja ajakirjas Eesti Jahimees.

RÜNDEDROONiDE aRENDUSTEST DROONipaRVEDE kaSUTamiSENi

Jaanuari lõpus leidis Soomes aset seni suurimaks peetud kaitse- ja julgeolekukonverents koos sama teema toodete ja arenduste esitlusega. Ühe huvitava punktina tutvustati SecD-Day messil ka Soome riikliku droonistrateegiat kuni aastani 2030.

Tekst: HEIGO VIJA , Sisekaitseakadeemia

HEIKKI KIROTAR , vabatahtlik autor

Konverentsi strateegiapaneeli tutvustusel tõdeti, et Soome ettevõtted on juba täna jõudnud droonide ehitamises maailma tippude hulka. Rõhutati, et drooniehituse tehnoloogiat võib pidada järgmiseks tehnoloogiliseks revolutsiooniks, sest see võimaldavat asendada inimest pikaajaliste, rutiinsete ja ohtlike ülesannete täitmisel. Lisaks saavat Soome omalt poolt lähimas tulevikus toetada partnereid teadmiste ja oskustega nii droonide arendamisel kui ka nende tootmise korraldamisel.

PIKENDATUD LENNUKAUGUSEGA RAUDKOTKAS

Tavapäraste arenduste kõrval olid messil esindatud ka paljud droone tootvad ettevõtted. Ühte huvitavat ründedrooni lahendust esitles Soome kaitsejõudude strateegiline partnerettevõte Insta Group OY Tamperest. Ettevõte tutvustas väljaarendatud uudistoodet, milleks oli multirootordroonile kasuliku koormana integreeritud jalaväe ja kergete soomustatud sõidukite vastane suundlaeng Steel Eagle ER, maakeelde panduna pikendatud lennukaugusega raudkotkas.

Tegemist on nelja rootoriga drooni alla kinnitatud 3,6 kg suundlaenguga, mille maatriks sisaldab kolme tuhandet 3,8 mm läbimõõduga terasest või volframist kuuli. Ründedroon juhitakse sihtmärgi kohale ja kahekümne meetri kõrgusel plahvatades paiskab see kuulid maa suunas, kattes ligi kahe tuhande ruutmeetrise ala keskmiselt ühe või kahe kuuliga ruutmeetri kohta.

Teraskuulid läbistavad kuni kaks millimeetrit terasplaati, kõvemast ja raskemast volframist kuulid kuni viis millimeetrit. Teraskuulide läbivus on tootja sõnul piisav, et vigastada kaitsmata isikkoosseisu ja soomustamata tehnikat, volframist kuulid võivad läbida ka killuveste ning kergelt soomustatud sõidukeid.

Suundlaengut kandva ründedrooni hinda ei avalikustatud, kuid tootja andmetel on see märgatavalt suurema lennukaugusega, odavam ning suurema kasuliku koorma kandmise

võimega kui nende varasem mudel. Ründedrooni madalam hind tuleneb sellest, et nii tootearendus ja tootmine toimub Ukrainas, mis on märgatavalt taskukohasem kui Soomes. Seejuures müüakse kõik esimesed Steel Eagle ER ründedroonid Ukraina relvajõududele.

Ühe mõttena jäi esitluselt kõlama, et Steel Eagle ER ründedroonidega loodetakse täiendada või taktikalisel tasandil asendada seni jalaväes kasutatud jalaväe ja soomustamata transpordi vastaseid kergeid suundlaenguid (soome k viuhkapanos – VP) VP88 kaaluga 2 kg ja VP2010 kaaluga 2,5 kg. Kirjeldatud suundlaengud, mida Eesti kaitsejõududes teatakse ka kaitselaengute nime all, on samasugune tavaline jalaväerühma taktikaline kuluvahend nagu padrunid. Neid kasutatakse vastase võimalike lähenemisteede julgestamisel ja kaitsepositsioonide tugevdamiseks, varjatud sektorite katmiseks ning varitsus- ja üllatusrünnakute korraldamisel. Tegemist on odava tööriistaga, ühe sellise suundlaengu hind ei ületa tavaliselt paarisadat eurot.

DROONIPARVED ROOTSIST

Lisaks Soomele andis droonide uudsest rakendamisest teada ka naaberriik Rootsi. Rootsi relvajõud teatasid 15. jaanuaril 2025 toimunud pressikonverentsil, et kasutusele võeti täiustatud drooniparve tehnoloogia. See võimaldavat korraga rakendada erineva suurusega droone, mis teevad vajalike ülesannete täitmiseks omavahel koostööd.

Tegemist on Rootsi relvajõudude algatusega, kelle koostööpartneriteks oli Rootsi lennundusettevõte Saab, Rootsi kaitsematerjalide administratsioon ja Rootsi kaitseuuringute agentuur. Saab osales koos teiste agentuuridega eelkõige drooniparve juhtimiseks mõeldud tarkvara väljatöötamisel.

Drooniparve „sülemitesse“ kuuluvad mehitamata õhusõidukid varustatakse erinevate võimalustega, nagu mitmesugused andurid, kasuliku koorma kandmise võimalused ja sidevõimenduse ülesannete täitmine. Drooniparve suutvat juhtida üks operaator, kes saab määrata ühele või mitmele „sülemile“

ülesandeid näiteks mobiiltelefoni kaudu. Saabi esindaja sõnul töötati drooniparve tehnoloogia välja väga lühikese aja jooksul ning selle vastu on juba huvi tundnud ka teised NATO liikmesriigid.

Huvi drooniparvede kasutamise vastu ei ole uus, sest erinevate riikide sõjaväelased on uurinud nii sülemite pakutavaid võimalusi kui ka võimalikke ohte. USAs asuva Atlandi Nõukogu mõttekoja hiljutises väljaandes nimetas Ukraina Brave 1 kaitsetehnoloogia klastri juht drooniparvede arendusi 2025. aastal Ukraina üheks peamiseks prioriteediks.

Klastri juhi sõnul liiguvad Ukraina drooniüksused edasi esialgsest üks droon – üks operaator kontseptsioonist ja soovivad 2025. aastal üle minna drooniparvede kasutamisele. Siiani kasutatud drooniparvede peamiseks piiranguks peetakse seda, et need on tavaliselt koosnenud suhteliselt väikestest, lühimaadroonidest, mis tähendab, et nende lennuaeg on piiratud umbes 30 minutiga.

Rootsi relvajõudude maaväed ja õhuüksused rakendavad drooniparve lahendusi eelkõige luure ja seire ülesannete täitmiseks. Saabi väljatöötatud süsteemi demonstratsioon on kavas eelseisva õppuse Arctic Strike ajal. Kaitsetööstuse ettevõtetel on drooniparvede tehnoloogia arendustes üha olulisem roll. Seda näitab kasvõi see, et märtsis 2023 katsetasid Norra relvajõud esimest korda lahingumasinat CV-90 juhtsoomukina drooniparve juhtimiseks.

Kaitse Kodu! jätkab kindlasti nii droonide kui miinide teemat oma järgmistes numbrites.

ALLIKAD:

• Gosselin-Malo, E. 2025. Sweden unveils drone swarm to be paired with ground troops. Defence News. (https://www.defensenews.com/global/ europe/2025/01/17/sweden-unveils-drone-swarm-tobe-paired-with-ground-troops/)

• Kushnerska, N. 2025. Missiles, AI, and drone swarms: Ukraine’s 2025 defense tech priorities. Atlantic Council. (https://www.atlanticcouncil.org/blogs/ ukrainealert/missiles-ai-and-drone-swarms-ukraines2025-defense-tech-priorities/)

• Schwenke, Y. 2025. Sverige med ny dronesvermteknologi. Forsvarets Forum. (https://www. forsvaretsforum.no/sverige-med-ny-dronesvermteknologi/418489)

BÖÖmimaal OSaTakSE 1 EHk CZ pÜSTOliD TŠEHHiST

Kaitse Kodu! vabatahtlikel autoritel õnnestus eelmise aasta sügisel näha vana ja hästi tuntud Tšehhi relvatehase

CZ sõjarelvade tutvustust, kus publik koosnes peamiselt operaatoritest ja lipsudest. Sellest koorus idee neid tööriistu ka ise lähemalt kaeda ja järele proovida.1

Tekst: HEIKKI KIROTAR , vabatahtlik autor

Riigiametite töötajad kujutavad väga hästi ette, mis emotsioonid võivad kummalgi seltskonnal sellisel üritusel tekkida. Operaatorid vaatavad uusi tööriistu alati huviga ning lipsude ülesanne on eurosid lugeda ja öelda, et ei saa, limiit on täis ja finantse pole. Seepeale operaatorid kurvastavad ja lähevad edasi opereerima ning lipsud lähevad raha juurde nõiduma, sest tegelikult saavad mõlemad aru, et uusi tööriistu on vaja. Kui mitte kohe, siis mõne aasta pärast kindlasti.

CZ teenistusrelvade ajalugu tänases Eesti Vabariigis algas praktiliselt kohe pärast iseseisvumist ja esimestel aastatel olid need päris populaarsed enesekaitserelvad nii riigiteenistuses kui eraisikute hulgas. Olukorras, kus riigiametnikele anti tundmatus Uurali koopas pimedate trollide poolt valmistatud erinevas lagunemisastmes ryssänpaska* Makarovi püstol, mille

alternatiiviks olid veel jubedamas korras püstolid TT ning isegi Naganti revolvrid, olid harvad Böömi, Saksa ja Austria käsirelvad täiesti teine tase, mis kadusid relvapoodidest kiiresti. Muidugi, relva puudumisel on ka ryssänpaska parem kui kivi või teritatud otsaga kaigas, kuid näiteks Makaroviga sarnase kaalu ja mõõtmetega CZ 83 kaliibris 9 või 7,65 mm oma kaheteistvõi isegi viieteistlasuliste salvedega võimaldas kahes salves kaasas kanda kuni kolmkümmend padrunit ryssänpaska kuueteistkümne asemel. Teadlikumad ametnikud ja võitlejad näiteks ostsid toona endale isiklikuks relvaks CZ, sest nende kvaliteet oli hea ja hind mõistlik ning kuuldavasti on enamik neist jätkuvalt kasutuses ka kolmkümmend aastat ja tuhandeid laske hiljem.

KAS HEA VÕI ODAV?

Vanaema õpetas mulle, kui esimest korda raha näpu vahele sain ja laristama asusin, et kui ma tahan head ja

odavat, tuleb osta kaks asja, üks hea ja teine odav. See oli väga mõistlik nõuanne. Enamik käsirelvahankeid on huvitavad, sest testijad valivad järjekindlalt välja kõige parema. Tihtipeale aga ostetakse kõige odavam, mis seejärel kipub nii ostjate kui kasutajate „rõõmuks“ kiiresti lagunema, sest paratamatult tarvitatakse relvi tuima järjekindlusega peale laskmise ka nuia, tooli ja labidana ning hooldatakse ainult siis, kui seersant pilguga mõrvama asub. Seega absoluutselt kõik relvad kuluvad läbi ja tehakse katki ning suures plaanis on need kuluvahendid, mida ongi vaja remontida ja välja vahetada. Samas näevad relvatehased palju vaeva, et valmistada relvi, mis oleksid piisavalt kvaliteetsed ja odavad ning võimaldaksid ka kasumit teenida, sest süüa on ka vaja.

Kahjuks artiklit ettevalmistanud inimestel ja Eestis üldse puuduvad Böömimaa relvade pikaajalise lammutamise kogemused, seega peame tuginema teiste kogemustele. Näiteks üks kaugel maailma ääre peal asuv riik, kus enamik aastast on pime ja külm ning kus vajadusel kästakse teenistusse nii Jõuluvana kui ka põhjapõdrad, kasutab peamiselt kodumaiseid käsirelvi, mis hoolimata ajateenijate, reservväelaste ja kaadri pingutustest ning jõuvõtetest lagunevad vähe. Igast ajateenijate rotatsioonist vajavad mõned relvad kompanii kohta peamiselt sihikute hooldust. Relvarauad kestavad keskmiselt viis tuhat lasku ilma hoolduseta ja kümme tuhat hooldusega. Kaugetel kuuekümnendatel kasutusele võetud relvad on siiani väikeste modifikatsioonidega teenistuses. Euroopa suurriigis, mis kahes maailmasõjas jäi auhinnata teisele kohale, oli teenistuspüstolite ressursiks aga ette nähtud viis tuhat lasku. See sai täis keskmiselt kümne aasta jooksul.

Tänapäevased käsitulirelvad kestavad oluliselt paremini kui eelmise põlvkonna omad. Näiteks hõikasid väärikad inimesed Böömimaalt, kes teavad, mida nad räägivad, inimestele, kes samuti teavad ning kellele ei tasu jama ajada, et regulaarse puhastamise ja hooldusega kestavad relvad keskmiselt kakskümmend tuhat lasku. Väikesed vedrud ja mutikad lähevad ikka katki ja kuluvad ära. Kümme tuhat lasku aga siis, kui relvale näidatakse peamiselt ainult õlist kaltsu ja puhastusvarrast,

kuid mitte relvurit. Nii logistikutel kui kasutajatel läheb selle peale muidugi lambike põlema, sest oluliselt suuremad numbrid tähendavad vähem varuosi ja relvasepa töötunde ehk ilusasti kirjutades madalamaid elutsüklikulusid. See on saavutatud lihtsalt öeldes edusammudega metallurgias ja metallitöötluses. Tänapäeval pakuvad kõik endast ja kliendist lugu pidavad relvatehased oma maaletoojate kaudu ka põhjalikku teenindust kogu relva elutsükli jooksul. Ehk omades kogemust, mida ja kui palju on vaja hooldada, tehakse seda ennetavalt, vältimaks relvade enneaegset purunemist. Seega on ka normaalne ja loogiline, et X pataljoni ja Y maleva relvad mõne aasta tagant vahetatakse ja hooldatakse ning suunatakse uuele ringile.

KAS NEED TEEVAD PAUKU KA? Kui lipsud olid taandunud raha nõiduma, hiilis Kaitse Kodu! testijate ja lammutajate üksus pühade ajal süldilauast ära ja Tšehhi relvadega uuesti välja, et rahulikult proovida, kuidas need päriselt tunduvad. Kahjuks ei olnud võimalik neid legodeks lasta, sest relvad olid juba ära müüdud, kuid kogemus on piisav kokkuvõtete tegemiseks.

Allakirjutanu on alati olnud seda meelt, et igal teadlikul kodanikul peab olema relv enese, vara ja vajadusel ka ühiskonna kaitseks ja sellega tuleb ka regulaarselt harjutada. Regulaarne harjutamine tähendab mitmeid treeninguid ja sadu sihitud laske aasta jooksul. Alustame siis püstolitest, millest laskma õppimine ning nende oskuste hoidmine on kõige raskem.

Jagame püstolid loogiliselt kolme kategooriasse suuruse ja põhilise kasutamise järgi – suured teenistuspüstolid, väikesed teenistuspüstolid ja enesekaitsepüstolid.

SUUR TEENISTUSPÜSTOL

CZ laiemalt tuntud suur teenistuspüstol on mudel 75, mida toodetakse sellest ajast tänapäevani. Eesti laskurite käes on neid ja natuke uuemat mudelit 85 märgatav kogus, näiteks praktilise laskmise harrastajate hulgas. Vendade Josef ja František Kouckýy loodud püstol on nii hea, et vähemalt kaheteistkümnes riigis on toodetud selle ametlikke või mitteametlikke koopiaid.

Neid vargaid ma siin nimetama ei hakka, neid on nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas.

Suuremad püstolid on mõeldud reeglina vöökabuuris kandmiseks, sest suurt püstolit on raske mugavalt riiete all varjatult kanda. Samas oli ühel testijal kaasas samasse suuruseklassi kuuluv Glock 17 vöö all kantavas kabuuris, mida ta niimoodi kogu aeg kannab. Seega kui on vaja, siis hea kabuuriga on see kindlasti võimalik.

Lasime seekord alustuseks CZ mudelit P-10 F kaliibris üheksa Para. Suur teenistuspüstol ja selle kompaktne modifikatsioon on nii Tšehhi armee kui paljude teiste riikide kasutuses. Sama relva on võimalik tellida ka kaliibris nelikümmend viis, mis on eriti populaarne Ameerika Ühendriikides. Püstol on kakskümmend sentimeetrit pikk ja viisteist kõrge ning kaalub koos üheksateist padrunit mahutava kaherealise tühja salvega natuke üle kaheksasaja grammi. Ise olen kaherealiste salvedega eri relvasüsteemidega aastakümneid põrgates harjunud laadima salvedesse paar padrunit vähem, sest täiesti täispressitud pikka salvega on relva vinnastamine raske. Üheksa Para padruni kaal kõigub kaheteist grammi ümber, seega kaalub püstol koos laetud salvega umbes üks kilo, mis on suurte teenistuspüstolite puhul tavaline. Relva sisemine löökraud on blokeeritud kuni päästikule vajutamiseni, välistades seeläbi õnnetud juhulasud, kui näiteks laetud padrunipesaga relv käest maha kukub. Lisaks on nähtav kaitseriiv päästiku keskel, mis ei lase päästikul tagasi liikuda ilma korralikult päästikule vajutamata. Päästiku keskele vajutades lükatakse päästiku kaitseriiv taha, päästik saab liikuda tagasi ning toimub lask. Päästiku tõmbetugevus on kakskümmend viis njuutonit, päästik liigub tagasi üheksa millimeetrit ja päästikumehhanismi vinnastus toimub, kui päästik liigub neli millimeetrit ette. Päästiku võimalikult lühikene käik on tähtis teise lasu võimalikult kiireks sooritamiseks.

Relva raam on kaalu säästmiseks polümeerist ja käepidemel on võimalik tagumist osa vahetada, et relv istuks paremini igas kämblas. Raami külge on võimalik kinnitada valgustit. Kelgupeataja on suur ja suhteliselt raami sees, mis on hea, sest sõrmed ei satu selle

P-10 F on suur teenistuspüstol ametikohtadele või laskesportlastele, kus on oluline võimalikult suur sihikute vahe ja maksimaalse mahutavusega padrunisalv

peale juhuslikult. Käe kuju, sõrmede pikkus ja liikuvus ning randme loomulik asend on inimestel erinev ning muutub ka samal inimesel elu jooksul. Vanematel püstolitel oli üks standardne käepide ja laskur pidi lihtsalt sellega kohanema. Suurema käega inimesed panid käepideme ümber teibist või kummist paksendusi. Liiga väikese käega laskurid lihtsalt ohkasid ja püüdsid mingit haaret saada.

P-10 C on keskmise suurusega ehk kompaktne teenistusrelv, mida on mugav kanda nii vöö peal kui varjatult riiete all. Paljud ametkonnad ja eraisikud eelistavad just sellist suurust, sest sellel on enamik täissuuruses püstoli häid omadusi

See mõtteviisi ja ehituse oluline muudatus puudutab kõiki nüüdisaegseid püstoleid. Vahetatavad käepideme tükid on olemas igal relval, sest relv peab võimalikult hästi kätte sobima, et laskur saaks kiiresti hea ja kindla haarde. CZ-l on kolm erinevat vahetatavat käepideme tükki. Käepideme karestus on piisav hea haarde saamiseks. Püstolit peab saama kiiresti sihtmärgile suunata ja tulistada ning kasutada salveriivi ja kelgupeatajat ilma asendit muutmata. Samuti peab toimuma loomulikult ja kiiresti püstoli uuesti sihtmärgile suunamine pärast esimest lasku.

CZ P-07 on klassikalise mudel 75 edasiarendus, võimalikult väike ja ümarate nurkadega, sest see relv on peamiselt mõeldud vormis või erariides inimeste enesekaitseks. Samas üheksamillimeetrine kaliiber tagab piisava löögijõu ja salve mahub viisteist padrunit

Päästikusõrm peab ulatuma päästikule nii, et päästikut vajutatakse sujuvalt otse taha päästikusõrme esimese lüli keskosaga. Kui vajutatakse esimese ja teise lüli vahekohaga või sõrmeotsaga, liigub keskmine tabamispunkt vastavalt paremale või vasakule. Halb haare on teine lasketäpsuse ja -kiiruse hävitaja. Haarde tugevus peab olema piisav. Liiga lödi haardega võivad tekkida isegi ümberlaadimise tõrked või tabamused hajuda kuhugi sihtmärgi servadesse. Liiga tugeva kägistushaarde korral hakkab püstol käes värisema, ülepinge takistab sujuvat sihtimist ja päästmist ning tabamuste hajuvus kasvab. Õige haare on nende kahe äärmuse keskel. Halva haarde või vale käepideme suuruse ja nurga tunneb ära sellest, kui relva tõstes on vaja sihikupilti otsida ja selleks relva käes keerata, või kui tuleb haaret muuta, et kasuta salveriivi või kelgupeatajat. Kolmas oluline lasketäpsuse ja -kiiruse hävitaja on see, kui haare on liiga madal, lasule järgnev tagasilöök viskab püstoli üles ja järgmise sihitud lasu tegemiseks on vaja uuesti sihtida. Isegi kogenud laskurid võivad kiirete topeltlaskude tegemisel rabistada ja teha teise lasu enne, kui relv on sihtmärgile tagasi tulnud. Siis on teine lask esimesest kõrgemal.

Püstoli kelgul on nii ees kui taga seitseteist sügavat sisselõiget, mis aitavad kelgust laadimisliigutuseks paremat haaret saada. Püstol laetakse, haarates nõrgema käega tugevasti kelgust niimoodi, et kestade väljaviskamise ava on vaba. Seejärel lükatakse relvaraam tugevama käega sujuvalt edasi, hoides samal ajal kelgust tugevasti kinni. Kui kelk on liikunud äärmisesse tagumisse asendisse, lastakse kelk lahti ja taandurvedru lükkab selle ise edasi. Kolm pimedas helendavat täppi kirbu ja tagumise sihiku peal võimaldavad saada paremini sihikupilti. Suhteliselt pikk sihikute vahekaugus aitab vähendada sihtimisveast tekkivat tabamuste kõrvalekallet. Kümnendal mudelil on võimalik osta ka pikem keermega relvaraud summuti kinnitamiseks ning süvendiga kelk punatäppsihiku kasutamiseks.

Püstoli raamil on võimalik sättida salveriivi sobivaks nii vasaku kui parema käega laskmiseks. Lasime nii sihitud üksiklaske kui ka kiireid topeltlaske: püstol on töökindel ning tagasilöök mõõdukas. Kindlasti hea valik inimestele, kes käivad püstol vööl vormis tööl või tegelevad spordialadega, kus on vaja kiiresti ja täpselt lasta. Keskmise või väikese käega inimesele võib püstoli käepide tunduda pikavõitu, kuid see tegelikult ei sega laskmist. Väike, aga oluline pisiasi on seegi, et padrunisalve tõstuk on erepunane, seega on lihtsam näha, kas salv on tühi või on seal veel padruneid. Komplektis on kaks padrunisalve, puhastusvarras ja vahetatavad käepideme tükid.

VÄIKE TEENISTUSPÜSTOL

CZ P-10 C ehk kompaktne modifikatsioon on tehniliselt täpselt sama, head relva on lihtsalt väiksemaks ja kergemaks tehtud ja seda müüakse alates aastast 2017. Raua pikkusest on kadunud sentimeeter ja salve mahub maksimaalselt viisteist padrunit, millega laetud relv kaalub natuke üle üheksasaja grammi. Valmistatakse kolmes kaliibris, lisaks üheksa Parale veel kolmsada kaheksakümmend auto ja nelikümmend viis S&W, viimased kaks peamiselt ameeriklastele.

Testimiseks antud relval oli Holosuni punatäppsihik. Punatäpi vajalikkuse üle vaieldakse palju, selle artikli ettevalmistamisel küsitletud inimeste

oma kogemustest koorus välja, et punatäppsihik võimaldab oskuslikul laskuril kiiremini lasta ning eriti palju on see abiks kaugemale ja hämaras laskmisel. Sellepärast on ka enamikel uutel püstolitel mudelid, kus on punatäppsihiku kinnitamise süvend. Punatäppsihiku kvaliteetsed mudelid maksavad jaemüügis praktiliselt püstoli hinna, seega ei jagata neid riigiteenistuses mitte kunagi kõikidele püstolitele. Punatäpiga püstol võiks olla ametikohtadel, kus püstol on esimene ja tihti ainukene relv, kuid see eeldab, et selle korrasolekut kontrollitakse pidevalt ja patareisid vahetatakse palju tihedamini kui kasutusjuhendis lubatud maksimaalne kasutusaeg ideaalsetes tingimustes. Samas peab iga laskur esmajärjekorras õppima laskma raudsihikutega ja lihtsalt relva sihtmärgile suunates, et mitte sattuda kriitilisel hetkel olukorda, kus punatäppsihik ei tööta. Ametikohtadel, kus püstol on varurelvaks, ei ole vidinaid vaja, sest nemad kasutavad püstolit, kui esmane relv teeb paugu asemel klõpsu ja vaenlasele on vaja välgukiirusel kaks lasku rindkeresse ja kolmas näkku tulistada. Püstolit aksessuaarina kandvad inimesed tegelikult püstolit ei vaja, sest harjumust enesekaitseks välgukiirusel relv haarata ja tulistada ei ole neil tekkinud.

Nüüd tagasi CZ kompaktse teenistuspüstoli juurde, mis on sobiv nii vöö peal avalikult kui riiete all varjatult kandmiseks ning algselt loodud võistlemaks Glocki kuulsa mudeliga 19. Lääneriikides on raske leida püstoleid, mis on rohkem levinud ja tuntumad enesekaitse- ja teenistusrelvad kui Gaston Glocki mudel 17 ja selle kompaktne modifikatsioon 19. Kaitse Kodu! testijate ja lammutajate rühmal on pikk ja põhjalik kogemus nii suurte kui kompaktsete teenistuspüstolitega. Täiesti selgelt pakuvad Böömi relvameistrid oma Austria konkurentide toodangule asjalikku alternatiivi. Hoolimata üle kümne protsendi vähemast kaalust on kompaktne mudel kümme lihtne ja kiire lasta nii raudsihikutega kui punatäpiga. Põhjus, miks paljud riigiametid valivad peamiseks teenistuspüstoliks just kompaktse mudeli, ongi see lihtne tõsiasi, et suuremat ei ole vaja, sest kompaktne teeb ära sama töö. Huvitav oli see, et Böömi relv suu-

dab kasutada sama klassi Saksa püstoli padrunisalve.

ENESEKAITSEPÜSTOL

Kolmandaks ehk nii-öelda kirsina tordil lasime CZ klassikaliste püstolite ehk seitsmekümneviite edasiarendust enesekaitseks ehk mudelit CZ P-07, mis on omakorda kompaktne versioon suurest CZ P-09st. Tänapäeval on CZ tootevalikusse lisandunud P-09 Nocturne variantides F (Full-size) ja C (Compact), mis kirjade järgi peaks ühendama paljusid P-09 ja P-07 omadusi, kuid seda relva meil kahjuks testida ei õnnestunud.

Igatahes on CZ P-07 ehituses nähtud palju vaeva, et ta oleks igapäevaseks varjatud kandmiseks väike, aga samas tulejõuline. Püstolit tehakse nii üheksa Para kui 380 Auto kaliibris ning salvetäis on viisteist padrunit.

Null-seitsme kõikvõimalikud osad on ümardatud, et vähendada relva takerdumist riiete või varustuse külge väljatõmbamisel. Vanematel püstolitel oli tavaline, et kirbu ja tagumise sihiku nurgad olid teravad ja vinnastades õnnestus peopessa mõnusad haavad rebida, null-seitsmel seda ohtu ei ole. Püstolil on väline kukk ja kaitseriiv. Kaitseriivi peale lükates vabastatakse kukk vinnast, püstolit on võimalik kanda padrun padrunipesas ja esimene lask läheb pika tõmbega. Pika päästiku tõmbetugevus on nelikümmend neli njuutonit ja vinnastatud kukega kakskümmend üks, mis on ainult natuke vähem kui kümnenda mudeli kakskümmend viis njuutonit. Seega väiksemasse kätte või varjatud kandmiseks hea püstol.

CZ püstolite jaehinnad Eestis jäävad eri mudelitel ja modifikatsioonidel mõistlikku vahemikku ning neid toob maale Harjumaal Peetri külas Läike teel tegutsev Nordic Armoury OÜ.

Kaitse Kodu! jätkab uute Tšehhi relvade tutvustamist järgmistes numbrites.

VIIDE JA MÄRKUS:

1 Ükski artiklit ettevalmistanud inimene ei tööta riigiametis ega oma ka hetkel ega nähtavas tulevikus Böömi relvi või relvatehase aktsiaid, kuigi võiks, sest relvad on head ja aktsia teenib ilmselt hästi.

* Selle sõnaga võtsid eestlasi aitama ja õpetama tulnud soomlased kokku eestlaste idamaade imedest koosneva käsirelvade arsenali olukorra. See tähendab tibla sõnnikut, sest nii relvade materjal, töötlus kui ka osade kokkusobitamine olid keskaegsed.

ViRGaTS: SiDEVaHEND ja VEEl paljU ROHkEm!

Umbes täpselt kümme aastat tagasi sain kõne Ida malevkonna pealikult. Küsiti minu valmisolekut hakata kohe-kohe loodava virgatsiüksuse ülemaks. Palusin järelemõtlemisaega. Kulusid mõned nädalad ja taas sain kõne, kus mulle anti pidulikult teada, et mind on määratud Tallinna maleva staabikaitsekompanii siderühma virgatsijao jaoülemaks.

Tekst: JARMO HOLLO , virgats

Võtmesõnaks ja peibutuspardiks lisati sõna „mootorrattad“. Tõdesin: „Peab meeldima,“ ja kuna mu lisaküsimustele ühtegi vastust polnud, ropendasin pisut.

Virgatsite vajaduse taustaks olid Ukraina 2014. aasta lahingute kogemused, kui mobiiltelefoni kasutamine lahinguväljal tõi kaela vastase mürsurahe.

Teadaolevalt tugines toona kogu Kaitseliidu juhtivtasandi infovahetus õppustel väga tugevalt just mobiilsidele. Nii et traatside ja alternatiivina virgatsid oli vanaaegne, kuid turvalisust lisav lahendus.

LUBADUSED, LUBADUSED, LUBADUSED

Järgmiseks leidsin end istumas Tammsaare pargis, pihus nimekiri 12 nime ja telefoninumbriga. Nendest nimedest vastas telefonile viis ja reaalselt oli virgatsiks valmis hakkama kaks võitlejat.

Koos oli seega virgatsijagu, kuhu reaalsuses kuulus kolm virgatsit.

Väljaõppekava, varustus, meie funktsioonid, drillid ja kõik muu üksuse tegevuseks oluline oli unustatud luua ja läbi mõelda. Kui küsisin seda väljaõppega seotud isikutelt, sain lõpuks vastuse, et see on riigisaladus ja mul polegi õigust seda teada. Seega pidime selle tegevuse käigus ise välja mõtlema. Ainus reaalne õppematerjal virgatsitegevuse kohta oli ajateenistuses saadud sissitegevuse õpik.

Üksusele olid tabelvarustuses ette nähtud mootorrattad. Need pidid tulema. Millalgi tulevikus. Samuti pidi meile Lätist hangitama uued idamaist päritolu sõidukid, kuid ka nende reaalne saabumine jäi hämaratel põhjustel katteta lubaduseks. Aeg veeres ja lähenes suurõppus Põhjakonn. Õppusel oli kõikide eelnevatega võrreldes üks oluline erinevus – mobiilside kasutamine oli keelatud!

Seega meie esimesed mootorrattad renditi. Ka meile vajalik sõiduvarustus renditi. Õppus oli esimene tõeline

virgatsijao esinemine. Kellelgi polnud väga aimu, kuidas meid kasutada ja milleks, kuid veebel Mäge me lõpuks siiski majutusalast otsima ei läinud ja meile leiti tegevust, mis hakkas kujundama meie väljaõpet ja taktikat ning näitas ära vajamineva varustuse üksikasju.

JA SIIS HUSQVARNA ROMUD

Lõpuks tulid kaualubatud Husqvarnad. Kõik nad olid katki. Väga-väga katki, kuid komplektsed. Mitme küsimise peale eraldati varuosade hankimiseks raha, kuid ise pidime otsima Eestist osadele tarnija. Leidsimegi. Siiani olen siiralt tänulik Eesti firmadele, kes meid toona aitasid ja olid nõus riigi maksmise eripäradele vaatamata meile vajaliku tellima.

Järgnesid pikad nädalavahetused maleva garaažis. Tänu kompanii tehnikule, kes alati leidis võimaluse avada meile uksed, leida vajamineva tööriista ja olla nõuga abiks, saime neljast rattast kolm käivituma ja ka soovitud suunas liikuma.

Husqvarnad olid võrratute tehniliste lahendustega, kuid väga amortiseerunud, aastaid seisnud ja ajateenijate asjatundmatu käsitsemise tõttu lihtsalt kulunud ja katki. Jagu sai üheskoos õppida, tehes tagantjärele kõik tegemata hooldused, amordiõlide, summutite villade, rattalaagrite ja käigukastiõli vahetused, tulede ja lülitite kontrollimise ja korrastamise. Lõpuks ka värviparandused ja istmekatete paikamise. Müts maha, ilma selleta poleks need rattad kunagi metsani jõudnud.

RASKE ÕPPUSTEL

Õppusevälisel ajal läks suurim energia maleva juhtkonnale põhjendamiseks, miks on mootorrattal liikuval võitlejal vaja kaitsevarustust ja miks ei sobi selleks tavaline lahinguvarustus. Miks on kiiver virgatsi isiklik varustus, mitte laenatav ja jagatav.

See kirjavahetus kulmineerus liialt kõvahäälse vaidlusega majori ja vanemseersandi vahel kaunil PõhjaEesti paeväljal. Ma pole selle üle uhke, kuid meie vajadustest saadi lõpuks aru ja me saime endile kaitsevarustuse, millega virgats jääb kukkumise

korral terveks ja suudab oma ülesannet jätkata.

Esimene õppus Hunt Husqvarnadel näitas ära, et maastikusõiduks loodud masinad ei sobi mitmekümnekilomeetriseks maanteesõiduks. See on ränk nii juhile kui ka masinale. Tekkis vajadus transpordi järele.

Luurajad ulatasid abikäe ja üksusesse lisandus kerge veoauto Volvo. Volvost sai aastateks meile oluline tugikoht ja tagala. Samuti laiendas see masin virgatsite võimet pakkuda üksustele alternatiivseid transpordimeetodeid. Volvo kastis toodi paranenud võitlejaid laatsaretist ja transporditi üksusele mahajäänud laskemoona. Küttega kast, võimalus võtta märg varustus seljast, kuivatada ja varjatult liikumiste vahepausidel hooldada nii masinaid kui võitlejaid, oli oluline lisa, kindlustamaks hea teenuse pakkumist.

Sideüksuse oluliseks osaks on koostööõpe Kaitseväe üksustega. Saime kutse südatalvisele õppusele Furious Pigeon. Õppusele pääses jaoülemale lisaks veel üks võitleja, seega 66% isikkoosseisust oli kohal.

Naelrehve meil polnud. Lahendasime olukorra rehvi sisse kruvitavate naeltega. Need aitasid, kuid neid polnud piisavalt. Mitmeid kukkumisi ja kiilasjääl ukerdamisi, kuid õpetlik ja julgustav õppus.

Talv meie tegevust ei väga ei häiri. Husqvarnade kuulsaid suuski saime ühe paari laenuks Pärnust. Külge neid lõpuks ei pannudki, sest nendega kukkumine tekitas raami ja mootorikinnituste vigastusi. Kahe ratta raamil oli juba meie kätte tulles nendest remonti vajavaid jälgi. Kuid Kaitseväes oldi meie tegevusest üllatunud ja suhtuti meisse äärmiselt positiivselt.

Mõned aastad edasi ja Husqvarnade piiratud ressurss sundis otsima siiski ka muid lahendusi.

VIIMAKS GASGASID

COVID ja Tallinna maleva koostöö politseiga poegis lubaduse politseilt rattad saada. Neil pidavat miskit kuskil

seisma ja seisvat ainult allkirjastamise taga. Kahjuks kustus ka see lootus nagu lõpuni põlenud küünal.

Remontisime Husqvarnasid ja kuulasime järgmist lubadust. Riigihange on kohe-kohe läbi ja sügiseks tulevad rattad. Ka järgmiseks Kevadtormiks pidid tulema. Ei tulnud. Rattad tulid taas rendist ja Kaitseliidu ülemalt tuli lubadus, et meie relvastusse ja varustusse tuleb selge parandus. Ei tulnud seda ka.

Remontisime, sõitsime, kui võimalust oli. Kahjuks väljaõppe oluliseks osaks see võimalusi ei jätnud. Taktikat, süsteemset sõiduõpet ja näidisolukordade läbimängimist nende masinatega teha ei saanud. Ei raatsinud neid kasutada õppusevälisel ajal, sest poleks ehk õppuse ajaks korda saanud.

Ja siis tuli kauaoodatud telefonikõne: riigihankega hangitud GasGasid on saabunud. Mähkimist selle projekti ümber on ilmselt enamik inimesi ajakirjandusest lugenud. Kuid õue peal nad olid ja sama üllatuslikult kadu-

sid üleöö õue pealt ära ka meie truud Husqvarnad.

Uute sõiduvahendite saabumine tekitas meie üksuse vastu elavamat huvi. Üksus kasvas kiiresti. Taas põrkasime kummalise iseärasuse otsa. Üksusele vajamineva varustuse planeerimine oli ikkagi asi, mis unustati aastast aastasse tegemata.

Head juhid meile midagi siiski pigistasid ja peaaegu kõik jao uued liikmed said omale asjakohase kaitsevarustuse. Lõpuks oli üksus komplekteeritud, võimalik oli aktiivselt tegeleda väljaõppega ja Kaitsevägi sai valmis väljaõppekava, mille alusel seda kõike teha.

Meie juhtkonda tuli juhte, kellel oli selge nägemus, kuhu ja milleks meid taas muutunud lahinguväljal vaja on. Uued tuuled tõid mulle võimaluse anda jaoülema teatepulk edasi noorematele ja osavamatele.

Heitlikud ajad pole ilmselt siiski ka meie jaoks lõppenud. Katteta lubadusi ja meie olemasolu ununemist juhtub

siiski ebamugavalt palju. Lootusrikkalt ootame uusi tuuli ja sujuvat koostööd järgmisel dekaadil.

TAKTIKA JA ISEÄRASUSED Kes on virgats? Ametlikult on ta sideüksusse kuuluv võitleja, kes täidab käskjala ülesandeid. Mootorrattaga virgats on sealt samm edasi. Liikumisvahend annab talle kiirust, väljaõpe võimaldab tal liikuda kõikjal, ületades ka selliseid takistusi, mis jäävad tavalisele jalgsi liikuvale, ilma erivahenditeta virgatsile ületamatuks.

Ta suudab opereerida laiemal maaalal ja pakkuda n-ö teenust enamatele üksustele. Lühidalt kokkuvõttes on mootorrattaga virgats sidevahend. Nagu telefon, kuid mõningate eelistega. Näiteks pole võimalik distantsilt omastada virgatsi valduses olevat infot. Virgatsist ei jää eetrisse jälgi ja ka hoolika virgatsi jäljed maastikul on vaevu märgatavad.

Samuti ei transpordi virgats ainult infot, vaid ka mateeriat, mälupulgast laskemoonakastini. Kuid tagalas,

õppustel ja muudes rahuaja tegevustes on virgats teenäitaja, liikluse reguleerija, Kaitseliidu populariseerimis- ja värbamisüritustel inimeste tähelepanu tõmbav element.

Mida virgats ei ole? Vaatamata kiusatusele teda luurajana kasutada virgats tegelikult siiski luuraja ei ole. Poleks rumalamat tegu kui saata oma ainus virgats vastast luurama ja siis mõne tunni pärast tõdeda, et virgatsit vist enam pole, kuid pole ka infot vastase kohta.

Malemängu reeglid kehtivad siingi. Turvalises tagalas kolonnile liikumistee luuramine ja üksustesse saabumise eelteavitamine on aga virgatsi igapäevane tegevus.

Üksiku eriülesannet täitva võitlejana ei ole virgats siiski lahingus osalev üksus. Loomulikult siis, kui pahalast hakatakse tõrjuma juba kivide ja hangudega, on kõik võitlejad lahingus. Kuid sinnamaani peaks virgats olema sidevahend. Keegi ei hakka ju oma ainukese Harrisega varjendi seina naelu lööma.

tagab virgatsile tema ellujäämise eelduse – kiiruse liikumisel. Kiirelt liikuvat sihtmärki on raskem tabada. Sellest tingitult on ka õppuste tagasisides olnud märkusi virgatsite liikumiskiiruse kohta. Kui me ei saa seda õppustel harjutada, kus siis? Õnneks viimaste määrustega on ka meile lubatud õppuste alal väljaõppeks piisav piirkiirus. Situatsioonitaju ja valitseva olukorra lugemine kuulub iseenesestmõistetavalt virgatsi vastutustundliku käitumise hulka, nagu kõikidel sõidukijuhtidel.

Olulisuselt järgmine osa väljaõppest on orienteerumine. Väga tihti on info üksuste paiknemise ja vastase kohta kas aegunud, puudulik või vale. Seega on virgatsi põhioskus lugeda kaarti, lugeda maastikku, leida jälgi ja arvata ära, kus võiks olla see üksus, kes on hästi varjunud, andnud juhtimispunkti natukene valed koordinaadid ja pole tavalise sidevahendiga kättesaadav.

Rahuajal on virgatsi relvastus väga piiratud. Liiklusohutuse huvides ja vigastuste vältimiseks ei tohiks virgats kanda relva seljal. GasGasidele hankega kaasa tulnud kinnitusvahendid kas lõhuvad ratta juhtseadmeid või sinna kinnitatud relva. Need ei sobi Eesti metsades ja maastikul liikumiseks. Füüsika osa sellise kinnituse juures teab igaüks, kes on kunagi üritanud poekotti jalgratta juhtraua külge riputada ja koju vändata. Seega virgatsile sobiliku relva, näiteks püstoli tabelvarustusse saamine on alles selgitustöö ja veenmiste taga.

Kuidas virgats ellu jääb? Virgatsi väljaõppe üks olulisemaid osi on maastikusõit. Selleks on õppekava välja töötanud Eesti enduromeistrid ja sedasama õppekava me oma väljaõppes järgimegi. Tegemist on pika ja põhjaliku materjaliga, mis annab virgatsile oskused kasutada oma sõidukit efektiivselt Eesti mistahes loodusoludes.

Seesama sõiduvilumus ja pidev treening, ka n-ö tsiviilis oma tehnikaga,

Kokkuvõttes on tegemist erialaspetsialistiga, kelle osavus ja vilumus on saavutatav ainult intensiivse väljaõppe, hea ja funktsionaalse varustuse ja tugeva tahtega.

VIRGATSI VARUSTUS

Laias laastus jaguneb virgatsi varustus kolmeks.

Miiniväljade ja muude tõkete vältimine, kaugelt avastamine ja neist mööda pääsemiseks lahenduse leidmine on samuti oluline osa väljaõppest. Sealt edasi on vaja suhtlusoskust, et läbi hammustada tunnussõnade kasutamise eri viisid, meelitada tunnimehelt välja info tema ülema paiknemise kohta ja aru saada, mis üksus see võiks olla, kuhu ta ise kuulub.

Diplomaatia ja eneseteadlikkus aitab suhelda ka üksuste ülematega, kellel tihtipeale on lahingustress ja palju tähtsamatki teha kui miski mootorrattahiire sõnumit kuulata.

Väljaõppesse kuuluvad ka maskeerumine, varjumine, ellujäämisoskused ja võime pikemagi aja vältel liikuda tagasi oma üksuse juurde. Kuna virgats liigub tihti üksinda, kontrollimata maa-alal ja teedeta maastikul, on ka vigastused kukkumise tagajärjel realiteet, millest ülesaamiseks on eneseabija meditsiinioskused vältimatud.

Sõiduvarustuse peamised elemendid on kaitsekiiver, turvis, põlvekaitsmed ja sõidusaapad. Kindlasti tekib küsimus, miks ei võiks sõita tavalise lahingukiivriga. Põhjusi on kaks.

Lahingukiiver on raske, väsitab juhi väga kiiresti ja loob võimaluse väga tõsiseks kaelavigastuseks. Samuti ei kaitse lahingukiiver juhi nägu ja eriti lõuga kukkumise korral.

Teiseks on reaalsuses väga ebatõenäoline, et vastane proovib kiirusega 60 km/h liikuvat sihtmärki pähe tabada. Sõiduvälisel ajal, puhkealas ja muu tegevuse käigus vahetub sõidukiiver siiski tavalise ballistilise vastu, kui selleks on võimalus.

Turvis, mis virgatsil sisaldab õla ja küünarnukikaitsmeid, mahub ilma rinna/ seljakaitsmeta ilusti kuulivesti alla. Põlvekaitsmed, mis on pikemad ja katvamad kui tavalise jalaväelase omad, peavad kinni teel olevate okste löögi sääreluu pihta ja püsivad kukkudes paigal, kaitstes põlvi laiemalt.

Sõidusaabaste vajadusele on vastuseisu olnud kõige rohkem ja inimesel, kes mootorrattaga maastikul ei liigu, on kindlasti raske mõista, miks meie mugav ja turvaline sõdurisaabas piisavalt ei kaitse. Spetsiaalne sõidusaabas kaitseb sõduri varbaid löökide, muljumiste, lohisemise ja torgete eest. Sõidusaabaste sisse ehitatud hüppeliigese tugi ei lase jalal deformeeruda ka takerdudes või kukkudes. Veekindel kõrge säär ja soe hingav sisevooder on olulised igal aastaajal. Seda kõike meie sõdurisaabas kahjuks tagada ei suuda.

Kuigi üksuse taktika sisaldab tegevusi kadunud virgatsi leidmiseks, on esmatähtis siiski virgatsi individuaalne oskuste pagas ja mentaalne võime olukordi lahendada.

Kokkuvõttes on sõiduvarustust rahuaja väljaõppes vaja selleks, et see koolitatud võitleja, kes on kasutanud riigi ressursse ja panustanud enda omi, ei

langeks Kaitseliidu tegevusest välja sellise lihtsa ja väga reaalselt ähvardava vigastusega, mida oleks võimalik vältida paari lihtsa varustuselemendiga.

Lahinguvarustus

Virgatsil on seljas kuulivest. Kindlasti kuuluvad varustusse ka rakmed/ lahinguvöö. Kui jalaväelasel sisaldab see põhiliselt lahinguks tarvilikku, siis virgatsil on seal ellujäämisvarustus Ellujäämiskomplekt, kaardid, sidevahendid, vesi, tööriistad, meditsiinikomplekt, kus on ka lahastamiseks vajalik, kindlasti käsi- ja suitsugranaate, toitu ja vahetusriideid, kui mainida põhilist.

Relvastus on enesekaitseks. Kuna sõiduki kandevõime on piiratud, maastikusõit on füüsiliselt väga raske ja liigne varustus ümber kere lisab kukkudes vigastuse ohtu, on kaasaskantava varustuse hulk minimaalne ja hoolikalt valitud. Väike patrullkott aitab mahutavust pisut laiendada, kuid on probleemne, sest lisab raskust ja seega inertsi õlgadele ja koormust kätele.

Mootorratta varustus

sees sõiduki pisiremondiks vajalikud tööriistad.

Ka on kaasas maskeerimisvahendi kott, sees tihtipeale vihmamantel, millega saab mootorratta kuumajälge peita, ja vähesel määral maskeerimisvõrku. Pikematele operatsioonidele võetakse kaasa ka lisakütus ja pisut tarvikuid hoolduseks.

ILMA EI SAA

Tihtipeale ei mahu kogu info peenikesse juhtmesse, kuid mahub väga hästi virgatsi riietesse õmmeldud salataskusse. Ja juhe ei saa veel ise hakkama ka selle info õige kättesaaja tuvastamisega, sellekski on vaja virgatsit. Nagu ka paljuks-paljuks muuks.

Ma loodan, et eelnev valgustas pisut nende tüütute „pläristajate“ ja „kihutajate“ (laenatud tagasisidest) tegelikku tegutsemist, väljakutseid ja võimekust.

Mootorrattale on kinnitatud elementaarsete tööriistade komplekt, kus on

Pika jutu lõpuks peab tõdema, et saab ju ka ilma virgatsita. Võtame mobiili ja helistame või käseme reamees Tammel võtta kompaniiveebli GD ja minnasõita, kuhu vaja. Aga kui kolonn liigub ilma peatumata läbi asustatud ala ja teeotstel ei pea arvama, kust üksuse eesmised autod läksid, vaid sealt viibatakse teejuhatuseks, kui kuue veomasina tupikus ringikeeramise asemel tuleb varakult info, et sealt läbi ei saa, või on vaja peaminister juhatada õppuse alasse ja teha seda pisut peenemalt – siis on hea, kui on paar virgatsit võtta.

Samuti siis, kui on vaja kahe Väga Salajase Üksuse juhid kokku viia väga salajases kohas, teeb virgats selle töö tõhusamalt ja põhiüksus saab tegutseda vastavalt plaanile.

Ka meie täidame endale pandud ülesannet pühendumusega ja parimate oskuse järgi. Seda juba kümme aastat. Virgatsid on äärmiselt motiveeritud ja arendavad oma oskusi vähemalt sama palju väljaspool õppusi kui õppustel.

Püüdke ka meist aru saada, pange paigal seisvatel veoautodel mootorid seisma, teadke, kes ja kus on teie juhid, kontrollige meid oma läbipääsutõkete juures hoolega ja kasutage meid! Enne, kui kritiseerite või arvate, miks me midagi teeme, tulge küsige. Me vastame hea meelega kõikidele küsimustele.

SõjaRaUD

1930. aasta lõpus arendama hakatud BMW R75 oli Saksamaa Wehrmachti eliitmootorratas. See 750 cm³ boksermootoriga ja külgkorviga varustatud mootorratas oli tuntud oma vastupidavuse ja maastikusuutlikkuse poolest

SõjaRaUD

mOOTORRaTaSTE OSaTÄHTSUS RaHU- ja Sõjaajal

Milline mootorratas on parim lustisõiduks, milline sobib sõjaliste ülesannete täitmiseks. See on teema, mille üle arutleti ajakirjas Kaitse Kodu! juba 1938. aastal artiklis, mille ajakirja juubeliaasta puhul taasavaldame.

Tekst: ltn. A. KÄRSNA

Elame motoriseerimise ajajärgul. Kiiruse tegur on hakanud omama järjest suuremat tähtsust. Elutempo on suuresti kiirenenud. Teiste sõidukite hulgas on viimasel ajal hakanud erilist tähelepanu äratama mootorratas.

Kaasajal märkame tarvitusel olevat palju liike ja erinevate tehniliste omadustega mootorrattaid. Iga liik on kahtlemata mõeldud ka erineva eesmärgi taotlemiseks. Alljärgnevalt püüan vaadelda kaasaja mootorrataste liike üksikasjalisemalt.

Venelane N. Ernest jagab kaasaja mootorrattad nende tsilindrimahu ja raskuse järgi alljärgnevatesse liikidesse: ülikerged: tsilindrimahuga 100–200 cm3 ja raskusega kuni 120 kg, kerged: tsilindrimahuga 200–300 cm3 ja raskusega 120–130 kg, keskmised: tsilindrimahuga 350–500 cm3 ja raskusega. 130–165 kg, rasked: tsilindrimahuga üle 750 cm3 ja raskusega 165–250 kg.

Harley-Davidson WLA oli Ameerika Ühendriikide armee jaoks toodetud mootorratas, mille aluseks oli tsiviilkasutuseks mõeldud WL mudel. See 740 cm³ V2-mootoriga ratas oli vastupidav, lihtne hooldada ja sobis hästi sõjaväelistele ülesannetele

Antud liigitusest on olenevad ka need eesmärgid, mida vastavalt liigilt võib nõuda. Peale toodud liigituse esineb veel palju teisi liigitusi, näiteks jagunemine liikideks konstruktsiooni järgi, rataste arvu järgi jne.

Missugused nõuded esitatakse siis kaasajal mootorrattale? Mainitud küsimusele vastamiseks tuleks algul vaadelda, missuguste ülesannete täitmiseks kasutatakse mototsüklit peaasjaliselt.

On selge, et suurimat kasutamist leiab mototsükkel turistsõidukina, kuna ta on kiire sõiduriist, tarvitab võrdlemisi vähe kütte- ja määrdeaineid, võib liikuda kitsastel teedel ja osutub ka hinnalt küllalt odavaks.

Missugune liik mootorrattaist oleks turistsõidukina kõige otstarbekohasem? Kui heidame pilgu statistilisile andmeile, siis selgub meile järgmist.

Kõige suurema % kasutusel olevatest mootorratastest moodustavad Saksamaal 250 cm3 mahuga masinad, moodustades kuni 50% kogu mootorrataste pargist. Meil oli 1. okt. 1937.

a. olemasolevast 2085 mootorrattast 1158 mootorratast tsilindrimahuga 200–350 cm3.

Umbes samasuguse pildi saame, kui vaatleme ka teiste riikide mootorrataste parki. Niisiis kerged liigid on enamuses.

Kas see asjaolu on millegagi põhjendatud?

Esialgsel pealiskaudsel vaatlemisel meile paistab, et kergete mototsüklite liigid peaksid osutuma tõesti kõige otstarbekohasemaiks kasutamisel turistmasinaina. Nii kerge mootorratta kaal 120–130 kg ümber nõuab vähest kütteaine kulu, võimaldab ühel inimesel võrdlemisi kerge vaevaga mootorratast ümber pöörda kehvadel teedel, võimaldab ühel inimesel mootorratast läbi lükata liikumiseks ebasoodsatest lühema ulatusega kohtadest ja lõpuks kerge mootorratta keskmine liikumiskiirus 40–50 km/tunnis on küllalt rahuldav.

Lähemal uurimisel meile paistab kergete mootorrataste kasutamine turistmasinana siiski hoopis teises valguses.

Matkadel ja rännakutel tuleb reisijal kokku puutuda igasuguste teedega ja ilmastikuga. Halbadel teedel ja halbades ilmastiku tingimustes kerge mootorratas osutub nõrgaks. Sõidul tuleb hakata kasutama vähemaid käike. Mootor kuumeneb. Kiirus väheneb. Materjalosa hakkab kannatama suureneva kuluvuse ja rikete tekkimise all.

kahekesi. Võetakse kaaslane tagumisele istmele, hoolimata sellest, kas see on masinale kasulik või mitte. Tagajärjeks on muidugi mootorratta suur kuluvus ja enneaegne sõidukõlbmatuks muutumine.

Toodud väiteile võidakse vastu vaielda, öeldes, et ometi tegelikult kasutatakse kergeid mototsükleid kõige rohkem ja et eks nende kasutamises siis pea olema midagi väärtuslikku või kasulikku. Nagu juba eespool nägime, kasutatakse kergeid mootorrattaid kõikjal massilisemalt kui teisi mootorrattaid.

Kuid siin me ei tohiks unustada, et meie teedevõrk üldiselt pole mootorratastele nii soodus kui see on näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal. Kerge mootorratas heal teel on tõesti ökonoomne ja otstarbekohane sõiduriist, kuid meie teede ja ilmastikuolude tõttu ta selleks ei kujune.

Meie oludes kergete mootorrataste kasutamine võiks olla õigustatud suuremate linnade piirkonnas, kus on palju asfalttänavaid ja on head teed. Aga sel juhul me ei saaks enam rääkida mototsükli kasutamisest turistsõidukina, vaid võibolla ainult sõidukist, millega tehakse aegajalt mõni lõbusõit linnas või selle lähemas ümbruses.

Käesolevate ridade kirjutajal on olnud juhus kokku puutuda kerge mootorratta kasutamisega halbadel teedel ja kehvades ilmastiku tingimustes KL instruktori teenistuskohuste täitmisel. Selgus huvitav asjaolu, et ühe tuntud firma 250 cm3 tsilindrimahuga mootorratas nõudis 8000 km sõidu järele juba põhjalikku remonti ja mõnede tähtsamate osade asendamist uutega, hoolimata sellest, et hoolekanne nimetatud mootorratta eest oli otse eeskujulik ja sõidul masinat ülekuumenemiseni ei lastud minna.

Tähendab, juba sõit raskel maastikul kulutas materjalosa niisugusel määral, et lõpuks kerge masina kasutamine läks võibolla märksa kallimaks kui see oleks olnud tugevama mototsükli kasutamisel.

Võibolla aitasid kiireks kulumiseks kaasa ka selle mootorratta konstruktiivsed ja tehnilised puudused, võibolla ka alaväärtuslik materjal, kuid sellest hoolimata etendas kindlasti oma osa masina väike võimsus.

Kokku võttes mootorrataste kasutamise küsimusi turistsõidukeina võiks märkida, et hoolimata näilistest positiivsetest omadustest kerged mootorrattad meie oludes ei osutu kõige odavamaiks ja otstarbekohasemaiks sõidukeiks. Loomulikult pole selleks soodsad ka ülikerged mootorrattad.

Missuguseid masinaid kasutada siis turistmasinaiks? Matemaatilised kalkulatsioonid mootori võimsuse, mootorratta raskuse ja kütteaine kulu suhtes näitavad, et kõige ökonoomsemaks osutub mootorratas 350 cm3 tsilindrimahuga. Kuna need mootorrattad on juba märksa võimsamad 250 cm3 tsilindrimahuga mootorrattaist, bensiinitarviduses aga seejuures olulist suurenemist ei näita, võrreldes kergete mootorrataste bensiinitarvitusega, ja et ka 350 cm3 tsilindrimahuga mootorratta raskus osutub ainult vähe suuremaks kui 250 cm3 tsilindrimahuga mootorratta oma, siis peaks 350 cm3 tsilindrimahuga mootorratas kujunema kõige otstarbekohasemaks turistisõidukiks.

Kergete mootorrataste juures ei saaks nimetamata jätta ka nende võrdlemisi suurt ebastabiilsust sõidul. Olukordades, kus 350 cm3 või 500 cm3 tsilindrimahuga mootorratas püsib teel sõidul olles võrdlemisi hästi, sünnitab 250 cm3 tsilindrimahuga mootorratta teel hoidmine tõsiseid pingutusi ja raskusi – öeldakse: mootorratas loobib.

Veel kolmandagi negatiivse omaduse kergete moto-tsüklite juures võiks ära märkida, ja see oleks nende väike kandejõud.

Reisile minnes mõeldakse ikka mitmesugustele esemetele ja asjadele, mis on tarvis kaasa võtta. Kõik see aga koormab veel enam nõrka mootorit. Sagedasti armastatakse reisida

Pealegi suudab see masin kanda kaht inimest ja hinnalt ületab ta 250 cm3 tsilindrimahuga masina keskmiselt ainult 200–300 kr. Igatahes sõidu stabiilsus ja vähem materjalosa kuluvus 350 cm3 tsilindrimahuga masina juures peaksid lõpuks ületama kõik kergete masinate omadused, mis võibolla näivad küll soodsaina, aga tegelikult seda pole.

Olles valgustanud kaasaja mootorrataste osatähtsust turistsõidukeina asuksin mootorrataste kasutamise juure majanduslike ülesannete täitmisel.

Igapäevases elus-olus näeme mootorrattaid kasutatavat mitmesuguste vähemate vedude teostamisel, mõningate teenistuskohuste täitmisel ja sportabinõudena võidusõitudel.

Vähematel vedudel mootorratast õigustavad ta suur kiirus, valmisolek sõiduks ja veo odavus võrreldes väikeste vedudega

Norton 633 WD „Big 4“ oli Briti armee mootorratas. See oli varustatud 633 cm³ ühe silindrilise mootoriga ning mõeldud peamiselt raskemate koormate ning haubitsate vedamiseks maastikul

autol või hobusel. Vedudeks kasutatakse peaasjaliselt korviga mootorrattaid, milledel on suurem kandevõime. Selleks otstarbeks on kaasajal kasutamist leidnud korviga mootorrattad tsilindrimahuga 750–1200 cm3, olenevalt sellest, missuguse raskusega ja missuguse iseloomuga vedusid teostatakse. Laiemaid tegevusvõimalusi vähemate vedude alal avaneb linnades, kus liiklemist ei takista lumeolud ja kus üldine kiire tempo pakub selleks soodsaid võimalusi.

Mis puutub mootorrataste kasutamisse teenistuskohuste täitmisel, siis tuleb mainida, et selleks otstarbeks kasutatakse suuremal määral ülikergeid mootorrattaid, sest teenistustasu paljudel juhtudel ei võimalda ega tasu tugevajõulise masina tarvitamist. On tarvitusele võetud mototsüklid, kus võib tarbe korral sõiduks rakendada oma jõudu ja mootori jõudu ainult niipalju, kuipalju selleks avaneb soodsaid võimalusi ja kuivõrd see osutub tarviliseks.

Võistlustel kasutatakse mitmesuguse võimsusega masinaid. Oma konstruktsioonilt võistlusmasinad on erinevad teistest, kusjuures peamiseks erinevaks omaduseks tuleks pidada nende suurt ülekannet mootorilt veorattale.

Tuleks veel vaadelda, missugusele arenemisastmele üldiselt kaasaja mootorrattad on jõudnud. Kas nad on tehniliselt ja konstruktiivselt niivõrd täiuslikud ja vastupidavad, et nad tasuvad kasutamise? Peab tähendama, et kuni viimase ajani mootorratas osutus võrdlemisi tujukaks sõidukiks: alatised

masinarikked ja osade katkiminekud olid sagedasiks nähtusiks. Mainitud rikete põhjusiks olid konstruktiivsed puudused, materjali väike vastupidavus ja liikuvate osade katmatus väliste mõjude eest.

Viimasel ajal on sel alal sündinud suur pööre paremusele. Mootor on muutunud kompaktsemaks: on püütud võimalikult kõik vähemad üksikosad peita ühisesse kindlasse kesta, et tolm, niiskus ja muud välised mõjud ei pääseks mootori sisemusse ja liikuvatele osadele.

Kettülekanne on osaliselt asendatud kardaanülekandega. Bensiinitarvitus on vähenenud, ulatudes 250 cm3 – 500 cm3 tsilindrimahu juures vastavalt 2–6 liitrini 100 km kohta.

Viimase aja uuendused on suuremal määral ära kasutatud firma B. M. W. mootorrataste juures. Selle tõttu on mõned riigid oma sõjavägedes tarvitusele võtnud B. M. W. mootorrattad sõjaliste ülesannete täitmisel. Mototsüklite kasutamist sõjaliste ülesannete täitmisel selgitan edaspidi.

Järgmisena asun mootorrataste osatähtsuse valgustamisele sõjaliste ülesannete täitmisel.

Järeldusena eespoolöeldust tuleks alla kriipsutada, et rahu ajal eraelus esinevate tööde ja toimingute täitmisel peaksime piirama vähemate ja kergemate mootorrataste kasutamist ja soodustama tugevajõulisemate mototsüklite kasutamist,

sest raskemate tee- ja ilmastikuolude puhul tugevajõulised masinad meil ei osutu sugugi kulukamaiks kui nõrgajõulised, pealegi, nagu edaspidi näeme, on tugevajõulised masinad meil väga olulise tähtsusega tulevikus võimaliku sõja puhul. Teiste mootorrataste hulgas tuleks meil eelistada kompaktse mootoriga mootorrattaid, sest need on suurema töötamise stabiilsusega, vähema kuluvusega ning ühtlasi pikema elueaga.

Nagu juba eespool nägime, kasutatakse mootorrattaid rahu ajal igapäevases tegevuses võrdlemisi laiaulatuseliselt. Rööbiti mootorrataste kasutamisega rahu ajal igapäevastel toimingutel mootorrattaid on kasutatud ka sõjaliste ülesannete täitmiseks.

Kui maailmasõjas kasutati mototsükleid peaasjaliselt sidemepidamiseks, siis kaasajal nad on rakendatud palju laiaulatuselisemalt. Kokkuvõtlikult öelduna nüüdisajal kasutatakse mootorrattaid järgmistel juhtumitel:

1) lahinguliste ülesannete täitmiseks mootorratturüksuste koosseisus;

2) sidemepidamiseks üksikute sidemasinatena ja side-rühmadena;

3) õhukaitse teostamisel;

4) evakueerimisel;

5) vähemaulatuseliseks varustuse veoks lahinguvälja otseses läheduses.

Nii märkame mootorrattaid kasutatavat väga mitmesuguste ülesannete täitmiseks. Missugustel asjaoludel on siis nende ülesanded sõjaliseks otstarbeks suurenenud?

Eeskätt seda on põhjustanud mootorrataste arvu suur kasvamine. Kaasajal omavad mototsükleid: Saksamaa, umbes 1 miljon, Prantsusmaa ja Inglismaa kumbki umbes 0,5 miljonit, Itaalia umbes 100.000 tk., Ühendriigid umbes 100.000 tk. ja teised riigid juba vähem.

On selge, et riigid, kes omavad niisuguse soliidse hulga mootorrattaid, on huvitatud ka olemasolevate mototsüklite ärakasutamisest sõjalisteks ülesanneteks. Mainitud asjaoludest tingitult näemegi, et mootorrataste kasutamises sõjaliste ülesannete täitmiseks sammub esirinnas Saksamaa.

Mootorratta võimsus ja kiirus on suurenenud. See on saavutatud tuuride arvu tõstmisega, materjali väärtuse tõstmisega ja konstruktiivsete täiendustega. Nii ulatub kaasaja keskmiste soolorataste efektiivne võimsus 2000 tuuri juures minutis 2–5 HP ja korviga varustatud mootorrataste juures 5–13 HP. Sõidukiirused keskmise headusega teedel pikema sõidu puhul kõiguvad 40–80 km tunnis.

Kütte- ja määrdeainete kulu on suuresti vähenenud. Moodsad soolomootorrattad 250–500 cm3 silindri mahuga tarvitavad bensiini 100 km kohta 2–6 liitrit. See asjaolu on teinud kaasaja mootorratta võrdlemisi odavaks sõiduriistaks.

Moodsad mootorrattad on muutunud kaalult märksa kergemaks kui endised tüübid. Seetõttu on tõusnud mootorratta läbipääsvus. Nii kaaluvad 250–500 cm3 silindri mahuga soolo-mootorrattad keskmiselt 120–160 kg.

Mainitud raskus võimaldab ühel inimesel mototsüklit üle lükata kehvadest teeosadest, võimaldab mototsüklit ümber pöörda peaaegu igasugustes olukordades ja tingimustes.

Korviga varustatud moodsad mootorrattad on tugeva veovõimega, mis on saavutatud sellega, et ka korvi ratas on rakendatud vedamisele. Kahjuks see uuendus on rakendust leidnud ainult üksikute firmade poolt ja ainult üksikute mootorrataste tüüpide juures.

Mitte ainult mootorrataste arvu suur tõus pole põhjustanud nende laialdast kasutamist sõjaliseks otstarbeks, vaid seda on soodustanud ka mootorrataste tehniline areng.

Mida kujutab siis see areng? Kokkuvõtlikult võiks seda arengut iseloomustada alljärgnevate ridadega.

Mootor on muutunud kompaktsemaks: väikesi üksikosi on püütud peita võimalikult ühisesse kinnisesse kesta. Seetõttu on tõusnud ka mototsüklite töötamise stabiilsus: masinarikkeid ja töötamistakistusi tuleb vähem ette kui vanade tüüpide juures.

Kettülekanne on osaliselt asendatud kardaanülekandega. See osutub küllalt tähelepanuväärivaks uuenduseks, sest kett harilikult venib ruttu välja, hakates rikkuma hammasrattaid ja sünnitades palju tüli mootorratturile.

Peale mainitud uuenduste esineb veel hulk teisi uuendusi, mille loetlemine viiks teemast kõrvale ning mis pole ka käesoleva kirjutuse ülesandeks.

Järgmiseks põhjuseks mootorratta rakendamiseks sõjaliste ülesannete täitmisele võiks nimetada mootorratta võrdlemisi soodsaid taktikalisi omadusi, nagu: väike tabavus vastase tulest, võime liikuda rinde otseses läheduses, võime saavutada ootamatust, temal asuva meeskonna kiirem võitlus- ja tegevusvalmisolek kui näiteks autol asuva meeskonna oma jne.

Kõikidel mainitud asjaoludel kaasaja mootorrattale on usaldatud väga mitmesuguste sõjaliste ülesannete täitmine, nagu eespool juba tähendatud.

Missuguseid mootorrattaid kasutatakse sõjaliseks otstarbeks? Selleks kasutatakse nii soolo-mootorrattaid kui ka korviga varustatud mootorrattaid, aga ainult võrdlemisi tugevajõulisi ja kompaktse mootoriga.

Viimast nõuet peetakse silmas ainult võimaluste järgi, kuna mootori tugevuse nõue omab olulist tähtsust ja on paratamata tarviline. Nii on Saksamaal eelistatud soolo-rattaks 500 cm3 silindri mahuga mootorratas ja korviga rattaks 1000–1200 cm3 silindri mahuga mootorratas. Seejuures peetakse otstarbekohasemaks firma BMW kompaktse mootoriga mootorrattaid.

Tekib võibolla küsimus, et miks sõjaliste ülesannete täitmine nõuab nii tugevaid masinaid. Esiteks sõjalised ülesanded nõuavad tegutsemist olenemata maastiku ja ilmastiku tingimustest. Kui eespool jõudsime otsusele, et turistki ei võinud

leppida nõrga masinaga, siis ei või sellega kaugeltki leppida sõjamees oma ülesannete täitmisel.

Sõjamees pole lõbusõitja, kes kerges riietuses varustuseta sõidab – sõjamehel tuleb endaga kaasa vedada relva, laskemoona ja muid abinõusid, mis kõik midagi kaaluvad. Raskusi suudab aga paremini kanda tugev masin.

Sõjaliste ülesannete täitmisel mootorratturil oma masinaga tuleb tihti liikuda väljaspool teid. Selleks on tarvis tugevat masinat.

Kirjeldatust peaks meile selge olema tarvidus tugevate masinate järele sõjaliste ülesannete täitmisel.

Kui vaadelda meie mootorrataste parki, siis näeme siin nõrkade masinate rohkust, mis on tingitud väga mitmesugustest asjaoludest ja mida on osaliselt valgustatud juba eespool.

See nõrkade masinate rohkus pole meile soovitav ei rahuaja tarviduste rahuldamiseks ega ka sõjaliste ülesannete täitmiseks. Nõrga masina kasulikkus rahuaja toimingutes osutub sagedasti petlikuks, tema kasu tihti on ainult näilik, välja arvatud juhtumid, kus nõrka masinat kasutatakse ainult soodsates teede ja ilmastiku tingimustes. Eriti ebasobiv on nõrk masin sõjas.

Arvesse võttes eespooltoodud väiteid peaksid meie mootor-

ratturid suhtuma mootorrataste ostmisse ettevaatlikumalt, peaksid suhtuma sellesse toimingusse suurema kriitikaga.

Parem maksa tugevama masina eest mõnisada krooni rohkem ja sõita sellega mitu korda rohkem kilomeetreid kui maksa nõrga masina eest küll vähem ja sõita sellega ka mitu korda vähem kilomeetreid võrreldes tugevama masinaga.

Siinjuures tuleks silmas pidada ka riigikaitse huvisid. Kui meie mootorratturid endile muretseksid tugevamaid masinaid, siis sellega nad ühtlasi kindlustaksid ka riigikaitset.

Nendel asjaoludel oleks väga soovitav rohkem levitada tugevamaid mototsükleid rahva keskel. Tugevate mototsüklite sissevedu tuleks soodustada ja need muuta kättesaadavamateks laiematele hulkadele. Seejuures-nõrgemate masinate sissevedu ja levitamist tuleks piirata. Nad pole meile kasulikud ei majanduslikult ega sõjaliselt.

Samuti firmade suhtes on meil valitsemas suur virrvarr. Esineb hulk firmasid mitmesugustest riikidest. Seejuures püüab iga firma levitada oma masinaid teistest suuremal hulgal. Oma kauba levitamisel ei peeta sagedasti silmas materjalosa väärtust, vaid püütakse konkurente ületada odavusega, mis aga ei jäta avaldamata oma negatiivset mõju.

Siingi oleks soovitav anda mootorrataste levitamisele firmade suhtes teatav kindel suund, mis oleks kooskõlas meie riigikaitse huvidega.

Moto Guzzi Trialce oli Itaalia armee kolme rattaga sõjaväemootorratas, mis meenutas väikest poolroomikut. Selle 500 cm³ horisontaalse silindriga ühepütane mootor ja tagavedu muutsid selle kasulikuks varustuse ja meeskonna transpordiks raskel maastikul

kEVaDHOOlDUS: mOOTORRaTTURi ESmaNE

ElUkiNDlUSTUS

Mootorratturite pikisilmi oodatud kevad on kohe käes. Nüüd pole muud, kui hüpata ratta selga, keerata võtit, vajutada starterit ning gaasi peale väänata. Vale! Suure tõenäosusega ei jõua niimoodi kaugele. Kui üldse kuhugi. Enne, kui talveunest äratatud kaherattalisega metsaradadele või linnaliiklusesse söösta, tuleb talle teha elementaarne hooldus. Kuidas?

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Eks see, kui põhjalikult kevadhooldust teha, ole kinni igaühe enda südametunnistuses, viitsimises ja rahakotis. Ning oleneb suuresti ka sellest, mida ratta juures, enne kui see talveks seisma jäi, tehtud sai. Aga mõningad põhilised kevadtööd käime allpool üle.

Esimese asjana otsi üles või soeta endale oma ratta kasutusjuhend. Muu hulgas on seal kirjas ka rehvirõhud ja mõõdud, ketilõtku vahemik, õli ning teiste eluliselt oluliste vedelike tüübid

ja kogused ning muu vajalik informatsioon.

VISUAALNE HINDAMINE

Nagu inimeste puhul, algab ka motoriseeritud hoolealuse ülevaatus visuaalsest vaatlusest. Esmalt vaata, ega rattal loiku all ei ole. Kui on, tuleb selgeks teha, millega tegemist ja kust see pärineb.

Lekkiv esiamordi tihend, mootorikaane tihend, õlipunn, karburaator, auk radiaatoris või naabri kass – põhjusi võib siin olla mitmeid. Nagu ka tagajärgi. Igatahes ei ole mõistlik enne sõitma minna, kui on teada, mis ja miks on lekkinud.

Kui juba nägemismeelt kasutada, tasub igaks juhuks, eriti kui ratast hoitakse niisketes tingimustes, pilguga üle

käia ka kõik nähtavad metallpinnad: ega neile ole talve jooksul tekkinud rooste- või mingeid muid kahtlasi plekke. Samuti vaata ja kompa üle kõik voolikud ja juhtmed, millele näpud taha saad, ja katsu aru saada, ega need ole murenema hakanud.

REHVID JA PIDURID

Vaata kriitiliselt otsa õhufiltrile –liigselt määrdunud õhufilter ei lase rattal korralikult hingata. Ning prügi, mis läbi filtri mootorisse tungib, ei tule sellele kuidagi kasuks.

Lähitulevikus varitsevate ebameeldivate üllatuste vältimiseks pigista ja vajuta üle ka erinevad hoovad ning heeblid. Tead küll – pidur, sidur, gaas. Veendu, et need liiguks sujuvalt ning naaseks oma esialgsesse asendisse. Muidu on oht, et sõitma minnes naased ise oma esialgsesse asendisse.

Vaata üle rehvid. Need on olulised. Need hoiavad sind teel. Kas mustrit on ikka alles nii palju, kui mäletasid? Ega rehvi külgseintesse pole pragusid tekkinud? Kui rehvid on liialt kulunud, pragunenud või muul moel deformeerunud, näiteks pikalt ühe koha peal seismisest kanti vajunud, tuleks need enne hooaja algust välja vahetada. Muidu võib hooaja algusest saada suhteliselt kiiresti hooaja lõpp.

Kui juba rataste juures askeldad, kontrolli ka piduriklotse. Suuna pidurisadula avadest klotsidele valgust ja vaata, kas näed klotsi keskel olevat vagu. Mis vagu? Selge – klotsid on kriitilise piirini kulunud ja tuleb vahetada. Juba eile. Ent kui kontrollvagu on nähtav, siis ei ole vahetamisega veel kiire. Kindluse mõttes vaata üle

ka pidurikettad. On neil äkki mingeid kulunud rante või kriimustusi? Ainult vaatamisest ei piisa, mõõta on samuti vaja. Võta nihik ja kontrolli, kas ketta paksus jääb üle tootja määratud miinimumi. Kui ei, on vaja uusi kettaid.

ELEKTROONIKA JA TULED

Et mõnede järgmiste toimingute tarvis on vaja mootorratas käivitada, siis on mõistlik kohe kontrollida ka aku laetust. Seda saab teha multimeetriga. Kui aku pinge jääb alla tootja soovitatud taseme, tuleks see enne edasist tegutsemist laadima panna. Enne laetud aku tagasi ühendamist heida pilk aku klemmidele – korrodeerunud klemmid tuleb puhastada. Näiteks traatharjaga.

Kui aku on täis ning klemmid korras, ühenda see uuesti mootorrattale. Aga ära selle istme või plastikute alla

VAJA LÄHEB:

Raha: sõltuvalt ratta seisukorrast, vähe kuni palju

Tööriistad: mõned võtmed, nihik, multimeeter, ketihooldusvahendid

Oskused: põhiteadmised mehaanikast ja juhendi järgimise oskus

Kulumaterjalid (vastavalt vajadusele): mootoriõli, õlifilter, pidurivedelik, jahutusvedelik, ketimääre, õhufilter

Ajakulu: olenevalt tehtavatest töödest üks kuni mitu tundi

varjamisega kiirusta. Käivita hoopis mootorratas, võta taas multimeeter ning kontrolli sellega üle ka laadimissüsteem. Töötava mootoriga peaks aku klemmidega ühendatud multimeeter näitama tavapärase 12,5 V asemel umbes 13,5–14,5 V. Kui laadimine on liiga nõrk või puudub, võib probleem olla generaatoris või pingeregulaatoris.

Seejärel vaata üle kogu ratta valgustus ja elektroonika. Kontrolli, kas signaal töötab ning kas kaug- ja lähituled lülituvad. Ära unusta ka pidurituld –veendu, et see süttib nii käe- kui ka jalapiduriga. Samuti testi suuna- ja ohutulesid, et kõik toimiks nii, nagu algul kokku lepitud sai.

Kui mõni tuledest ei sütti, kontrolli, äkki on pirn puru või siis konkreetse seadme kaitse läbi põlenud.

ÕLI JA MUUD VEDELIKUD

Kui mootorratas jäi talveks seisma eelmise hooaja jooksul kasutatud õliga, on nüüd tagumine aeg ratas käima panna, mootor soojaks ja vana õli välja lasta. Suvi läbi sõitnud ja talv läbi mootoris settinud õli ei määri enam korralikult. Heas mõttes. Halvas mõttes jälle määrib ja isegi lõhub mootorit. Nii et vabane sellest ja asenda uuega. Täpse õlikoguse ja -tüübi leiab rattamudeli manuaalist.

Ja kindlasti vaheta koos õliga ka filter. Õlifiltri vahetamata jätmine võrdub siin umbes samaga, kui serveerida

värskelt valmistatud toitu neli päeva kapinurgal kuivanud määrdunud taldrikult.

Kui juba vedelike kontrollimise ja vahetamisega tegeleda, tasub üle vaadata ka jahutusvedeliku tase. Hinda ka pidurivedeliku nivood reservuaarides ning vajadusel lisa vedelikku. Ning kui juba reservuaari kaas maas, vaata, milline on vedeliku seisukord. Kui see on läbipaistvast ja selgest vedelikust muutunud häguseks leemeks, on soovitatav see välja vahetada. Kui ratta võime pidurdada on oluline. Võiks ju olla.

KETT JA HAMMASRATTAD

Kui sügisel jäi kett hooldamata, on kevad ideaalne aeg see üle vaadata. Esmalt kontrolli, kas ketilõtk jääb tootja ette nähtud vahemikku – liiga lõtv või liiga pingul kett võivad põhjustada mitmesuguseid probleeme.

Vajadusel reguleeri keti lõtku vastavalt kasutusjuhendis ette antud väärtustele. Kui kett on juba nii veninud, et seda enam pingutada ei saa, on tagumine aeg uus kett paigaldada. Seda tehakse tavaliselt koos ketihammasrataste vahetamisega.

Kui uut ketti vaja pole, tasub hammasrattad ikkagi kriitilise pilguga üle vaadata. Kindel märk liialt kulunud hammasratastest on nõelteravaks kulunud ja kaardus hambumus. Kulunud hammasrattalt võib kett maha hüpata ning omajagu kaost külvata. Tõenäoliselt hüppabki ja tõenäoliselt külvabki. Ning jällegi, kui juba hammasrattaid vahetad, tasub ka uus veokett panna.

Kui kett on tehniliselt korras, tuleks see puhastada ja määrida. Kasuta spetsiaalseid, selleks ette nähtud tooteid ja vahendeid. Või hambaharja.

Ja alles siis, pärast kevadist hooldust, kui mitte ei arva, vaid tead, et rattaga on kõik korras, võid rahuliku südamega hooajale vastu sõita. Mis ei tähenda, et järgmine kord on vaja ratast hooldada alles tuleval kevadel. Tegelikult tuleb rattal hoida nii silma, kõrva kui kätt peal kogu hooaja vältel. Siis ta kestab ja suure tõenäosusega kestab ka rattur.

aBi OTSimiNE NÄiTaB TUGEVUST, miTTE NõRkUST!

Vaimne tervis on oluline osa meie üldisest heaolust, mis väga suures osas määrab meie mõtteid, tundeid ja käitumist. Sestap peab ka Naiskodukaitse seda teemat elanikkonnakaitse osana väga oluliseks.

Tekst: KRISTIINA TAMM , NKK Valga ringkonna instruktor

Mõjutab ju vaimne tervis kõiki eluvaldkondi alates töövõimest ja sotsiaalsetest suhetest kuni füüsilise terviseni, hõlmab meie võimet tulla toime igapäevaelu stressiga, töötada produktiivselt ning panustada kogukonda.

„Elanikkonnakaitse üheks teemaks on psühhosotsiaalne kriisiabi, mistõttu oleme koostöös Sotsiaalkindlustusametiga koolitanud evakuatsioonirühmi. Käesoleval aastal on plaanis pakkuda psühholoogilise esmaabi algtõdesid elanikele. Teeme koostööd Sotsiaalkindlustusametiga, et koolitada esmalt välja koolitajad ja seejärel pakkuda koolitusi elanikele,“ selgitas

Naiskodukaitses elanikkonnakaitse valdkonda eest vedav arendusspetsialist Reelika Rohuste.

MÕNED PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI ALGTÕED

Ükski allnimetatud probleemidest ei ole Sinu enda süü!

Ka „normaalsetel“ inimestel ei täida virgatsained organismis mõnikord oma ülesandeid – häired võivad tabada igaüht meist, küsimata haridustaset, ametikohta, kontojääki või auastet.

Sinu probleemile on lahendus!

3 LEVINUIMAT HÄIRET

1. AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE. Kuidas ära tunda?

Tähelepanu hajub tegevustes kergesti, kärsitus.

Raskused asjade lõpetamisega, kehv planeerimis- ja organiseerimisvõime.

TÄHTSAD KONTAKTID

Vaimse tervise tugiliin, ööpäevaringselt, 660 4500

Emotsionaalne tugi ja hingehoid, iga päev kl 10–24, 116 123

E-nõustamine täiskasvanutele: peaasi.ee

Lasteabitelefon, ööpäevaringselt, 116 111 ja koolipsühholoog E-R kl 16-20, 1226

Perearsti nõuandeliin, ööpäevaringselt, 1220

Naiste tugiliin, ööpäevaringselt, 1492

Ohvriabi kriisitelefon, ööpäevaringselt, 116 006

Raskus kuulamise teel infot vastu võtta, pisiasjade unustamine.

ÄRA halvusta ennast, mõeldes, et ma olengi laisk, kaootiline, püsimatu.

Millest võib olla abi?

Täida kalendrit, kasuta värvikoode, tee nimekirju, kasuta aja planeerimise rakendust.

Hoia tähtsad asjad alati kindlas kohas, nii raskendad nende pidevat kadumist.

Tea, et Sinu kõrge energiatase ja multitasking on Sinu tugevused.

2. DEPRESSIOON

Kuidas ära tunda?

Pikaajaline (vähemalt 2 nädalat) kestev kurbus ja halb tuju. Lootusetuse tunne ja masendus, justkui vaataks kõike läbi mustade prillide.

Jõuetus millegagi tegeleda ja raskendatud/pidurdunud toimetulek igapäevaeluga.

ÄRA võta sel ajal vastu elulisi otsuseid, tegele esmalt oma seisundiga, sest see on mööduv.

Millest võib olla abi?

Füüsiline aktiivsus, regulaarne toitumine ja piisav uni.

Meeldivate asjadega tegelemine, keskendu oma tugevustele, loo häid mälestusi.

Väikeste eesmärkide seadmine –jaota ülesanded väiksemateks osadeks ja premeeri end saavutuste eest.

3. POSTTRAUMAATILINE STRESSISÜNDROOM.

Kuidas ära tunda?

Korduvad mõtted, kujutluspildid, õudusunenäod sündmusest.

Püüe vältida traumaga seonduvaid mõtteid, olukordi, tegevusi.

Teistest võõrandumise tunne ja emotsionaalne tuimus või vastupidi – äärmiselt „lühike süütenöör“. ÄRA isoleeri ennast, kuna „keegi nagunii ei mõista“, ja väldi ebatervislikke toimetulekuviise.

Millest võib olla abi?

Mõista olukorda ja jälgi sümptomeid – PTSS on seisund, mitte „halb tuju“ või „kehv iseloom“. Suhtle usaldusväärsete inimestega – soovituslikult spetsialisti või tugigrupiga, aga abi võib olla ka avatud vestlusest sõbra või pereliikmega.

Hoolitse oma füüsilise tervise eest (unerutiin, tervislik toit, regulaarne liikumine).

Muuda väikeste sammude kaupa negatiivseid mõtteid ja käitumismustreid.

Leia turvalised väljundid traumamälestuste töötlemiseks, mitte ära püüa neid ignoreerida.

5 KÕIGE TÄHTSAMAT VAIMSE TERVISE VITAMIINI

1. HEAD SUHTED

Võta iga päev 15 minutit, et anda kellelegi oma lähedastest tõeliselt segamatut tähelepanu, keskendudes ainult teie koosolemisele/koostegevusele.

Kui tahad öelda midagi kriitilist, peatu ja mõtle hetkeks ning ütle hoopis midagi lahket.

Mine kellelegi appi. Lihtsalt vabast tahtest.

Tunnusta oma kolleegi. Ja elukaaslast. Ja sõpra. Oma ema ja isa. Last. Ja iseennast!

Täna neid, kes on Sind elus aidanud ka väikeste ja mõnikord nähtamatute asjadega

Pühenda enda ajast 15 minutit kellelegi, et teda ära kuulata ja toetada.

Vestle 10 minutit kellegagi, kellega Sa tavaliselt väga palju ei suhtle.

Loo teadlikult iga negatiivse suhtluskorra või kriitilise märkuse kohta 3 positiivset olukorda või tunnustavat märkust.

2. PUHKAMINE

Proovi 4 x 15 minutit päevas teha mitte kui midagi.

Selgita välja enda tegelik unevajadus ja planeeri endale magamiseks piisav osa ööpäevast. Pikaajaline magamatus ärritab ja teeb tusaseks. Sealjuures tasub rohkem usaldada iseenda sisetunnet ja vähem igasuguseid äppe või spetsialiste – nii väldid lisastressi.

Jaluta värskes õhus iga päev vähemalt 20 minutit. Ideaalis pärast õhtusööki ja 1 tund enne magamaminekut.

Väldi vähemalt 1 tund enne magamaminekut ekraanide vaatamist. Selle asemel loe raamatut, vestle lähedastega, tegele mõne hobiga, mõtiskle möödunud päeva üle või planeeri järgmist.

Kui muremõtted kipuvad segama und ja puhkehetki, määra endale kindel muretsemisaeg, nagu oli Grinchi päevakavas („pool tundi enesehaletsust“), aga muul ajal püüa negatiivsust vähendada.

3. TOITUMINE

Tarbi vahepaladeks „hea tuju toite“ ehk neid asju, mille puhul on kindlaks tehtud nende serotoniini ehk õnnehormooni taset tõstev toime. Näiteks lõhe, pähklid, banaanid, kakao, ingver, aprikoosid, datlid jne. Söö vähemalt 5 korda nädalas koos kellegagi, kes on Sulle oluline. Lisaks toidust saadavale energiale aitab ühiselt söögi valmistamine ja/või seltskonnas toidu nautimine muuta päeva eriliseks.

Leia hetki ja võimalusi, et nautida oma lõunasööki õues.

Kui märkad, et oled pisut närviline või on Sul raske keskenduda, küsi endalt, ega Sul äkki kõht tühi ei ole. Proovi võimalusel süüa aeglaselt, keskendudes toidu maitsetele, tekstuurile, värvile. Aeglastel sööjatel on ka ülekaalu risk palju väiksem.

4. LIIKUMINE

Tee snäkipausi asemel liikumispaus.

Liigu jalgsi poodi / sõbrale akna taha lehvitama / kontorisse / lõunapausile …

Planeeri endale liikumiseks aega –see on hea nii Sinu füüsisele kui ka keskendumisvõimele.

5. MEELDIVATE EMOTSIOONIDE KOGEMINE

Aita kedagi. Uuringud näitavad, et teistele heategude tegemine mõjub positiivselt ka Sinu enda enesetundele.

Proovi treenida oma aju märkama positiivset – see tõstab Sinu energiataset, produktiivsust ja loomingulisust. Iga ebaõnnestunud asja kohta leia päeva lõpuks enda jaoks vähemalt 3 asja, mis Sul sel päeval väga hästi välja tulid.

Vaata head filmi, loe raamatut või tegele mõne muu hobiga, mis pakub Sulle tõelist rahulolu.

Kui märkad, et keegi lähedane või tuttav kogeb vaimse tervise raskusi, saad pakkuda toetust järgmiselt:

1. Kuula aktiivselt! Lase inimesel oma tundeid väljendada ilma hukkamõistuta. Ole empaatiline ja kannatlik.

2. Paku emotsionaalset tuge – näita, et hoolid ja oled olemas.

3. Julgusta professionaalset abi otsima – soovita pöörduda perearsti, psühholoogi või psühhiaatri poole.

4. Ära anna hinnanguid! Vaimse tervise häirete üle ei tohiks nalja teha ega neid pisendada või häbimärgistada.

5. Tea kriisi märke.

RaHU RiNNUS TUNNUSTaDES VETERaNE,

kiNDlUSTaD TURVaTUNNET

Aprillikuu on Naiskodukaitses nagu ikka sinililleline – juba enam kui kümme aastat korraldatakse koostöös Eesti Vigastatud Võitlejate Ühinguga heategevuslikku sinilillekampaaniat „Anname au!“.

Tekst: ELISA JAKSON , Naiskodukaitse arendusspetsialist

Tegemist on tuntud ja teada heategevusprojektiga, mille eesmärk on kutsuda inimesi üles kandma sinilillemärki

Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks. Kui seni on toetatud tervisesporti ja taastusravi, siis käesoleval aastal pöörame tähelepanu sissepoole ehk plaanis on fookusesse tuua reservis veteranide vaimne tervis.

Veterane on meie seas ligi 3700, sh 150 naist, kes on alates 1995. aastast osalenud rahvusvahelistel sõjalistel ja rahutagamise operatsioonidel mitmel pool maailmas: Horvaatias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Liibanonis, Makedoonias, Iisraelis ja Süürias, Iraagis, Kosovos, Afganistanis, Malis, Adeni lahel, Vahemerel ja Kesk-Aafrika Vabariigis.

ANNETUSTEKS LIGI MILJON EUROT Üheteistkümne aasta jooksul on annetusteks kogutud ligi miljon eurot nii Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide toetuseks kui ka Eesti elu edendavatele projektidele. Näiteks aidati möödunud aasta tuluga kaasa Põlva Haigla uudse taastusravilinnaku rajamisele, koostöös Eesti Discgolfi Liiduga loodi esimene puuetega inimestele

ligipääsetav kettagolfirada ning soetati spordi- ja taastusvahendeid Otepää Tervisekeskusele.

Varasematel aastatel on annetuste abil toetatud:

2014 – kõnniabiseade Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravikliinikule;

2015 – kõnnirobot Haapsalu Neuroloogilisele Rehabilitatsioonikeskusele;

2016 – lihasjõutreeningu seade Pärnu Haigla taastusravi- ja heaolukeskusele;

2017 – liikumispuudega inimestele välitrenažööride ala Haapsalu rannapromenaadile, invalift Ida-Viru Keskhaigla taastusravi osakonnale;

2018 – välitrenažööride ala Tapa linna, taastusraviseadmed Tartu Ülikooli Kliinikumile ja Rakvere Haiglale;

2019 – taastusraviseadmed LõunaEesti Haigla Sihtasutusele, välijõusaal Võru linna Eesti Invaspordi Liidu istevõrkpalli treeningute läbiviimise ning võistlustel osalemise toetuseks;

2020 – taastusraviseadmed Kuressaare Haiglale, välijõusaal Narva linna Eesti

Invaspordi Liidu istevõrkpalli treeningute läbiviimise ning võistlustel osalemise toetuseks;

2021 – taastusravi seadmed Narva Haiglale, välijõusaal Viljandi linna Eesti Invaspordi Liidule, arendamaks erivajadustega inimeste sportimisvõimalusi;

2022 – taastusravi käerobot Ida-Tallinna Keskhaiglale, lisaks panustati Ukraina veteranide toetamisse;

2023 – puuetega inimeste ujumisvõimalus Pärnu randa (koostöös Pärnu Lahe Rotary Klubiga), videokolonoskoop Hiiumaa Haiglale, parasuusatamise võimalus Kiviõli Seikluskeskusesse (koostöös Paralümpiakomiteega).

Lisaks toetati aastatel 2016–2021 MTÜd Peaasjad meeste vaimse tervise edendamiseks, Eesti Füsioterapeutide Liitu spetsialistide koolitamiseks ning MTÜd Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing vigastatud veteranide ja nende lähedaste taastusravi ning spordi- ja õppetegevuse toetuseks.

KAS SINILILLE LUGU TEAD?

Eesti veterani toetussümboli loomise idee sündis veteranide endi keskel

KUS JA KUIDAS SAAB TOETADA?

Kõikjal Eestis aitavad naiskodukaitsjatest sinilillesaadikud sinilillega tooteid müües annetusi koguda. Samuti on võimalik toetust näidata ja oma panust anda mitmel sinililleüritusel:

1. aprill – Kampaania avapäev ja Sinilillejooks Tallinnas

veteranipoliitika väljatöötamise käigus 2012. aastal.

Veteranid tõid eeskujuks eelkõige Ühendkuningriigis, Kanadas ja Austraalias levinud kommet kanda veteranide austuseks punast mooniõit. Inspireerituna mooniõie kampaaniast ja Eesti Vabadussõja-aegsest laulust „Enne veel, kui kustub eha“, pakkusid veteranid toetussümboliks sinilille.

Sinilille rinnamärke ja punutud käepaelu valmistavad SA Hea Hoog vahendusel vaimsete ja psüühiliste

5. aprill – Sinilille discgolf Rakveres

6. aprill – Sinilillejooks Jõhvis

7.–13. aprill – Sinililleoksjon osta.ee keskkonnas

12. aprill – Sinilille discgolf Tartus

13. aprill – Sinilillejooks Tartus

19. aprill – Sinilille discgolf Keilas

23. aprill – päeval Sinilille discgolf ja õhtul Veteranirock Tallinnas

23 aprill on veteranipäev, üle kogu Eesti heisatakse veteranide auks lipud.

Kõikjal Eestis korraldab Naiskodukaitse kohalikke sinililleüritusi –vestlusõhtuid veteranidega, matku, linnamänge, orienteerumisi jne.

erivajadustega inimesed üle Eesti. Iga märk on kohalikust vildist ja unikaalne käsitöö.

SA Hea Hoog eesmärgiks on vaimupuudega ja psüühilise erivajadustega inimestele eneseteostusvõimaluste loomine. Sihtasutuse eestvedajate sõnul on meie ühiskonnas enim vääritimõistmist ja tõrjuvat eelhoiakut vaimse puudega inimestele töö pakkumisel, mistõttu koostöö sinililleprojektis aitab ka neil oma eesmärke nähtavamaks teha ning võimalikele tellijatele ja koostööpartneritele tutvustada.

Igal kevadel panustab kampaaniasse 300–400 või enamgi naiskodukaitsjat, kes korraldavad ühtekokku enam kui poolsada üritust.

Naiskodukaitse esinaise Airi Toominga sõnul näitab sinilillekampaania populaarsus Eesti ühiskonna ühtsust ning toetust veteranidele ja riigikaitsjatele. „Samuti on rõõmustav näha, et naiskodukaitsjad kaasavad korraldamisse ka kaitseliitlasi ja Kaitseliidu noori, panustades ühtse perena. Olen siiralt tänulik kõikidele meie liikmetele nende kustumatu sädeme eest igal kevadel sinililleürituste korraldamisel ja kampaaniasõnumite levitamisel üle Eesti,“ sõnas Tooming.

Nii selleaastaste ürituste kui ka uudistoodete kohta uuri lisa oma kodukandi Naiskodukaitse ringkonnalt. Lisainfot leiad ka Naiskodukaitse kodulehelt ja sotsiaalmeediast.

Otseülekandega annetuse tegemise võimalus on olemas ka kodulehel annameau.ee.

MARI-LIIS TEPPO

ValGE VÄlk 2025 miTTE miNGi liHTNE VõiSTlUS

Kaks päeva täis ekstreemseid katsumusi, teravat mõtlemist ja meeskonnavaimu ehk Kaitseliidu noorteorganisatsioonide võistlusmatk Valge Välk Valgamaa metsades.

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK , Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

Olgu kohe öeldud, et võidu viisid koju Pärnu noored kotkad. Nimelt tõestasid

Jaagupi Karud Valge Välgu patrullvõistlusel, et nemad on kõige kiiremad, nutikamad ja vastupidavamad. Teiseks tulid Järva noored kotkad ja kolmanda koha pälvisid Harju kodutütred. Raja pikkus oli umbes 25 km, mille jooksul tuli läbida 6 kontrollpunkti ja täita keerukaid ülesandeid. Loomulikult ei puudunud rajalt ka vastutegevus. Tundub lihtne? Ei olnud!

RIDA KATSUMUSI

KP Alfa – teadmiste test: võistkonnad pidid näitama oma teadmisi tähtpäevadest, Kaitseväe embleemidest, morsekoodist ja noorteorganisatsioonide ajaloost.

KP Bravo – füüsiline väljakutse: meeskonnad pidid aja peale läbima rajalõigu ja ületama ronimisvõrgu. Kiirus ja jõud olid siin määravad!

KP Charlie – nutikus ja ellujäämine: ülesandeks oli valmistada sprotikonservist töötav õlilamp. Kas sina teaksid, kuidas seda teha?

KP Delta – tuleproov: võistkondade ülesanne oli süüdata lõke ja läbi põletada selle kohal olev nöör, kasutades vaid puuhalgu, kirvest, nuga, tampooni ja tulepulka.

KP Echo – tähelepanelikkus ja otsustamine: võistlejad pidid alarmsõiduki varustuse hulgast välja valima õiged esemed ning need õigesti sõidukisse paigutama.

KP Foxtrot – meeskonnatöö ja suhtlemine: üks võistleja juhendas raadio teel tiimi läbi maastikumaketi, samal ajal kui kolm meeskonnaliiget sõitsid Kaitseväe soomukis ja pidid õigete kaartide abil leidma õige tee.

VINGE SEIKLUS!

Tõelisi katsumusi täis seiklus, kus noorte vaim ja füüsis pandi proovile miinuskraadide kiuste! Suur kummardus kõigile 13-le võistlustiimile, kes andsid endast parima ja võtsid katsumused rõõmuga vastu! Tänu ka korraldajatele, kes tegid sellest väljakutsest tõeliselt vinge seikluse!.

REimO ja aiVaR SEllEST, miS ON OlUliNE!

Oma pühendumuse ja tegudega eeskujuks olnud 2024. aasta parim noorkotkas

Reimo Jürjo ja parim Noorte Kotkaste noortejuht Aivar Krusta võtsid aja maha, et vestelda omavahel käidud teekonnast, jagada kogemusi ning avada mõtteid laiemale lugejaskonnale.

Aivar: „Reimo, räägi, kuidas see üldse nii läks, et sinust noorkotkas sai?“

Reimo: „Aasta oli 2011, olin vist 1. või 2. klassis. Meie kooli tuldi tutvustama Kodutütarde organisatsiooni. Siis kuulsingi esimest korda, et tüdrukutel on selline äge organisatsioon loodud ja sain teada, et poistele on ka täitsa olemas oma organisatsioon Noored Kotkad. Mõtlesime poistega, et tahame ka liituda, aga kuna meie koolis veel kotkaste juhti ei olnud, siis lõime alguses kodutütardega kampa.“

Aivar: „Mu oma teekond Kaitseliitu sai samuti alguse 2011. aastal. Noortega tegelemiseni jõudsin küll natukene hiljem, 2014. aastal, kui mälu mind ei peta. Teekond Noorte Kotkaste juurde ei olnud juhus, vaid loomulik jätk minu soovile panustada noorte arengusse ja isamaalisse kasvatamisse. Alguses

olin lihtsalt kõrvaltvaataja, aga mida rohkem nägin, seda rohkem hakkas asi meeldima.

Noored õpivad praktilisi oskusi, saavad uusi kogemusi ja harjutavad meeskonnatööd, kõik väga asjalikud ja elus vajalikud oskused. Ühel hetkel tuli võimalus ka ise panustada, nii ma vaikselt rolli sisse kasvasin. Noortejuhina püüan omalt poolt kaasa aidata, et noortel oleks põnevad ja kasulikud tegevused. See ei ole mingi peen amet või suur loosungitega asi, lihtsalt hea võimalus teha midagi, mis päriselt loeb ja loob väärtust. Noortejuhi rolli võtmine tähendab suurt vastutust, kuid ka suuremat võimalust mõjutada ja inspireerida noori, aidates neil kasvada tugeva iseloomuga, teadlikeks ja hakkajateks kodanikeks. Tänaseks on Noored Kotkad minu jaoks rohkem kui organisatsioon – see on elustiil ja pühendumus. Olen uhke, et saan olla osa sellest teekonnast ning aidata kujundada tulevasi liidreid ja Eesti riigi tugevat tulevikku.

Aga sina, mis on sind hoidnud siiani kotkaste juures?“

Reimo: „Ma arvan, et oluline nüanss on minu puhul kambavaim. Koos heade sõpradega lahedate asjade koos tegemine ja aja veetmine. Kui ma juba natukene olin koondustel käinud või laagrites osalenud, nautisin sõpradega koos uute teadmiste omandamist ja praktiseerimist. Mida aasta edasi, seda enam tundsin, kuidas see side koos raskusi ületades järjest tugevnes. Selliseid sõpru, kellele võid igas olukorras toetuda, niisama koolipingist juba ei leia.“

Aivar: „Too näide mõnest olukorrast, mis on eredalt meelde jäänud.“

Tekst: REIMO JÜRJO , Noorte Kotkaste Sakala maleva Kesklinna rühma pealiku abi AIVAR KRUSTA , Noorte Kotkaste Saaremaa maleva pealik

Reimo: „Esmalt meenub üks Talvelaager, mis toimus Kolga-Jaanis. Ma ei teadnud organisatsioonist veel suurt midagi, aga kui tuli kutse osaleda, siis haarasin sellest võimalusest kinni ega kahetsenud seda. Seal sai loodud esimene eriline side Sakala maleva Noorte Kotkaste noortejuhi Eda Kivisillaga, kes oli terve mu teekonna toetav ja abivalmis juht.

Kuigi ma ei mäleta laagrites toimunut kuigi täpselt, meenub mulle, et meisterdasime seal köiteid ja jõuluehteid. Emotsionaalses mõttes jäi mulle sellest laagrikogemusest peamiselt meelde teadmine, et kui sulle midagi pakutakse, tasub sellest kinni haarata ja vähemalt proovida. Tänu sellele laagrile sain aru, et alati tasub uusi asju katsetada – just sellised kogemused võivad osutuda tulevikus väärtuslikeks.“

Aga, Reimo, oskad sa noorkotkana äkki sõnastada, millised on noorte ootused noortejuhtidele?“

Reimo: „Noorte vaatenurgast on noortejuht eelkõige suunanäitaja –keegi, kes tõmbab noori kaasa, kui endal võib-olla pole piisavalt jõudu või kindlat sihti silme ees. Noortejuht annab suuna ja näitab võimalusi, kuhu edasi liikuda. Olles ise nüüd selles rollis mõnda aega olnud ja organisatsioonis tegutsenud, olen tihti mõelnud, kui suur töö noortejuhtidel tegelikult on. Nad panustavad oma aega ja tegutsevad täiesti vabatahtlikult omast vabast ajast, mis on muljetavaldav. See on tõesti meeletu töö, millest saan aru alles nüüd, seda kõike

Aivar: „Ma ise arvan, et noortejuhi roll pole lihtsalt näidata käega suunda ja öelda, kuhu minna. Pigem on noortejuht see, kes läheb ise ees, kutsub noored kaasa ja ütleb: „Lähme koos!“ Noored vajavad kedagi, kes mitte ainult ei juhenda eemalt, vaid tegutseb koos nendega, olles eeskujuks ja julgustajaks. Seda nimetavad targad mehed mentorluseks.

Selles rollis olemine nõuab aga tohutut pühendumist ja mitte ainult oma vabast ajast, vaid tihti ka töö, pere ja lähedaste arvelt. Noortejuht on keegi, kes ei panusta mitte ainult noortesse, vaid laiemalt ühiskonda, aidates hoida ja arendada isamaalisi väärtusi.

Aivar: „Üks minu eredamaid mälestusi oli Karujärve laager, kus koos kodutütarde ja noorkotkastega luureharjutuse ajal 2,5 tundi külmetasime. Ootasime teist jagu, kes pidid rit varjatult läbima.

ca 600–700 meet-

Meie ülesanne oli neid oodata – vapralt tuult ja külma trotsides. Samas ka tõdemus, et hea tahtmise korral on „topograafia võlumaailmas“ võimalik 500 meetri pikkusest trassist joonistada enam kui 5 kilomeetri pikkune matk.

meetri pikkune matk.

ka ise tehes.“

Ohvitserina ütlen selle peale nii, et igasugune lahinguplaan töötab kuni selle realiseerimise alguseni, aga kui sul seda plaani ei ole, pole sul midagi, mille pealt edasi liikuda. Mis oleks võinud paremini minna, see õnnestub järgmine kord, tähtis on, et oled jälle kogemuse võrra targem.

valmis olla.

Kui rääkida laagritest, siis noored võivad seal olla küll ööpäeva, aga meie töö algab palju varem ja lõpeb tunduvalt hiljem. Enne laagrit tuleb korraldada, planeerida, varustada ning pärast laagrit tuleb kõik kokku pakkida, analüüsida ja järgmiseks korraks valmis olla.

See ei ole lihtsalt 24 tundi tööd, vaid pigem pooleteisekordne koormus, mis jääb asjaosalistele sageli märkamatuks. Seetõttu pole noortejuhi roll lihtsalt amet, vaid missioon. See nõuab tugevat juhtimisoskust ja autoriteeti, mitte käskijat, vaid tegijat, kes võtab otsast kinni ja hakkab minema, teades, et teised tulevad

võtab

talle järele.“

„Jah, ainus suund on edasi – ainult paremaks, ainult tugevamaks ja suuremaks! Olles ise värskelt läbi käinud noorkotka teekonna ja alustades uut peatükki noortejuhina, soovin ma, et need noored, kellega ma tegelen, saaksid samu ägedaid kogemusi nagu mina. Ma tahan, et nad jõuaksid vähemalt sama kaugele kui mina – või veelgi kaugemale. Kokkuvõttes kõige olulisem see, et

ongi

ANDREI OZDOBA

iga noor saaks võimaluse kasvada, areneda ja avastada oma potentsiaali, mida meie organisatsioon lahkelt pakub. Kui mina saan anda oma panuse, mis suunab noori õigele teele, tegema elus võib-olla paremaid valikuid, siis see ongi suurim võit.“

Aivar: „Ma ei kasutaks meie loosungeid, meie missioon ja visioon on juba paigas: n-ö kõigile ja kõike! Läheneksin pragmaatilisemalt – minu eesmärk on, et ka pärast meid, olgu see viis, kümme või kasvõi 26 põlvkonda hiljem, elaksid inimesed endiselt normaalses, demokraatlikus ühiskonnas, kus üksteist austatakse ja arvestatakse.

juhendanud, suudab midagi paremini kui mina või jõuab veel kaugemale, siis see on puhas rõõm. See tähendab, et minu töö on kandnud vilja.

Ainus kord, kui ma keeldun õpetamast, on siis, kui ma ise enam ei oska. Aga ka siis ei jäta ma seda noort üksi – ma leian talle kellegi, kes suudab teda edasi aidata ja uutele kõrgustele viia. Sest õpetamine ei ole mitte enda tarkuse kinnistamine, vaid tee avamine järgmisele põlvkonnale.“

Reimo: „Just! Pärast aastaid selles organisatsioonis olen saanud kaasa palju oskusi ja teadmisi, mida muidu poleks ilmselt kunagi omandanud.

nud, siis ilmselt poleks ma esmaabi ja meditsiiniga kunagi nii põhjalikult kokku puutunud. Tänu sellele olen saanud teadmisi, mis on tekitanud ka suurema huvi valdkonna vastu. See kogemus on suunanud mind ka edasiste plaanide poole, hetkel mõtlen, kas minna edasi õppima meditsiini või panustada hoopis laiapindsesse riigikaitsesse, ka politseiniku amet pole välistatud.“

visata või lihtsalt füüsiliselt proovile

Inimese kasvatamine paremaks kodanikuks on pikaajaline protsess, mitte miski, mis juhtub üleöö. Meie eesmärk ei ole inimesi külma kätte viia, porisse visata või lihtsalt füüsiliselt proovile panna. Need tegevused iseenesest pole siht, vaid pelgalt üks vahendeid. Tegelik eesmärk on õpetada mõtlema ja tegutsema ennast ja teisi säästes.

Neist suurimate ja praktilisemate seas on kindlasti meditsiiniteadmised. Kui ma poleks siia organisatsiooni astu-

Aivar: „Ma arvan, et kõige olulisem on jätkata nii kaua, kuni tervis ja võimalused lubavad. Noortega töötamine hoiab ka vanema inimese vaimu värske ja silmad lahti, see nõuab pidevat valmisolekut ja tähelepanu, sest noored on kiired, muutuvad ja arenevad.

oskust – rääkimine ja kirjutamine.

neid kirjutades ja väärtused ei

kujunevad ajaga ning neid tuleb teadlikult See-

Inimesele on omased kaks olulist oskust – rääkimine ja kirjutamine. Kui suudame oma mõtteid selgelt edasi anda ning neid kirjutades talletada, loome järjepidevuse. Traditsioonid ja väärtused ei teki ühe põlvkonna jooksul, need kujunevad ajaga ning neid tuleb teadlikult hoida ja edasi anda. tõttu on meie organisatsiooni suurim eesmärk väärtustada inimeseks olemist ja teadlikuks kodanikuks kasvamist.

väärtustada inimeseks ümber, teavad, mida tahavad, ning suudavad elus toime tulla. See on

Meie ülesanne on kasvatada põlvkondi, kes mõistavad maailma enda ümber, teavad, mida tahavad, ning suudavad elus toime tulla. See on minu jaoks organisatsiooni suurim väljakutse. Õpetaja suurim rõõm on see, kui tema õpilane kasvab, areneb ja ületab teda. Kui keegi, keda mina olen

see, kui tema õpilane kasvab, areneb ja ületab teda. Kui keegi, keda mina olen

Lihtne on uks kinni lüüa ja lahkuda, aga enne seda tuleb kahte asja meeles pidada: esiteks, et sa oma näppe ukse vahele ei jäta, ning teiseks, et kui kunagi peaks vaja olema, suudad sa selle ukse ka uuesti avada. Kui midagi teha, siis teha seda ausalt, lõpuni ja korralikult.

Mis puutub noortesse, siis ma ei nõustu nende pessimistlike filosoofidega, kes väidavad, et noorus on hukas. Ei ole! Noored on täpselt samasugused nagu alati, nad mõtlevad, otsivad oma teed ja teevad vigu, nagu tegime meiegi. Võib-olla on probleem hoopis selles, et meie, vanemad, ei oska enam nende mõtteid ja tahet mõista.

Seega tuleb lasta noortel areneda ja neid toetada. Noortega töötades ei peaks keegi olema pelgalt tugiisik, vaid pigem mentor – inimene, kes käib nende kõrval ja aitab neil oma potentsiaali avastada. See on suurim väljakutse ja samal ajal ka suurim rõõm.“

P. S. Reimo ja Aivar palusid vestlust vahendama endise Saaremaa kodutütre Kristi Tuulingu, leides, et assistent, kes keskustelu formaadis hoiab ja sellele vajaliku suuna annab, on asjakohane.

ElVa-TamSa laHiNG

24. aUGUSTil 1944

3. OSa

1944. aasta 24. augustil Elva lähedal aset leidnud lahing Saksa vägede ja Punaarmee vahel on tuntud ka Elva-Tamsa tankilahinguna ja seda on teinekord nimetatud isegi suurimaks tankilahinguks, mis Eesti pinnal peetud. Kolmeosaline artikkel heidab peamiselt mõlema poole arhiividokumentidele toetudes neile sündmustele lähema pilgu.

Tekst: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

Elva lähedal kaotatud

Pz.Kpfw. V Panther

Jätkame 24. augusti lahingu jälgimist Nõukogude poole allikate põhjal. Saksa poole versiooni ning ka lahingutegevuse skeemi vaata artikli eelmises osas, mis ilmus Kaitse Kodu! 2025. aasta teises numbris.

SAKSLASTE LÜÜASAAMINE

Vahepeal olid Saksa allüksused Elva-Tamsa teest põhja pool välja tunginud Kahna talus asuva 326. laskurdiviisi komandopunkti lähistele. Saksa jalavägi ründas erinevatel teadetel kolme või kaheksa ründesuurtüki toel komandopunkti loode suunast. Selle kaitsel asusid diviisi staabi, diviisi 888. suurtükiväepolgu staabi ja teiste diviisi allüksuste isikkoosseis, samuti 290. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. rood (290. pataljon oli allutatud 326. diviisile). Rünnaku tõrjumiseks toodi otsesihtimisega positsioonile 888. suurtükiväepolgu I divisjoni 122 mm haubitsate patarei.

326. diviisi veteranide mälestusteraamatus väideti, et komandopunkti ründasid tankid, mille pihta avasid ühe sara varjust tule kolm 45 mm tankitõrjekahurit, kuid see jäi vähetõhusaks. Sama allika andmeil kutsus diviisiülem appi oma diviisi 1099. laskurpolgu kaks pataljoni. Järgnevalt löödud üks tank rivist välja tankitõrjegranaadiga ja teine suurtükitulega. Paremal tiival asusid vasturünnakule 1099. polgu allüksused, samuti avasid seal tule positsioonile asetatud 888. suurtükiväepolgu suurtükid. Kolm vastase soomusmasinat olevat põlema tulistatud.

Dokumentide järgi peatati vastase rünnak 250 meetri kaugusel komandopunktist, sealjuures vigastati või löödi rivist välja kaks ründesuurtükki, üks neist otsesihtimisega positsioonile toodud 122 mm haubitsa (888. suurtükiväepolgu I divisjonist) tule läbi. Vangi võeti viis meest Großi SS-tankibrigaadist.

Ülalmainitud 1099. laskurpolk oli eelmisel ööl paigutatud reservi piirkonda kõrgendikust 72,8 põhja pool. Polgu ülema asetäitja Vassili Andronovi mälestuste kohaselt saadeti polgu tagalaallüksuste (transpordi- ja sanitaarroodu ning töökodade) isikkoosseis hommikul kaitsele metsa servale lagendiku äärde koos ühe 45 mm tankitõrjekahuri ja kahe miinipildujaga. Neile lähenes kagu suunast vastase jalavägi kolme tankiga. Viimastest sai üks 45 mm kahurist pihta, teised kaks taandusid. Lagendiku servale toetuseks saabunud 1099. polgu pataljoni abil jalaväelaste rünnak tõrjuti, võeti ka vange.

Vene moodsamas ajalookirjanduses on väidetud, et 326. diviisi komandopunkti kaitsel osales 326. kaardiväe iseliikuva suurtükiväepolgu liikursuurtükke, mis kandsid seal kaotusi (ühe SU-152 ja kolm SU-85), kuid dokumentide

põhjal tegutses polk (neli SU-152 ja kaks SU-85) sel päeval hoopis Peedu piirkonnas, kaotades ühe SU-152 ja lüües omalt poolt rivist välja ühe vastase ründesuurtüki.

Sündmuste käiku sekkus 67. armee juhataja kindralleitnant Romanovski, kes andis 326. diviisile käsu saata 1099. polk rünnakule Peedu juurest lõuna suunas, samal ajal kui 98. laskurdiviisi 4. laskurpolk pidi ründama üle Illi küla põhja sihis. Eesmärk oli Elva-Tamsa tee ümbruses tegutsevad vastase jõud sisse piirata, lõigates ära nende ühendustee Elvaga.

1099. polgu järgnevast tegevusest on väga napid andmed; näib, et see püüdis metsast kõrgendiku 72,8 piirkonnas rünnata edela ja lõuna suunas.

98. laskurdiviisi oli 122. laskurkorpuse juhatus mäletatavasti kavatsenud kasutada pealetungiks Elvast lõunas, kuhu diviisi allüksused 24. augusti jooksul ka saabusid. 4. laskurpolk (kaks pataljoni) saadeti 67. armee juhataja Romanovski antud käsu põhjal edasi Illi metsavahikoha suunas. Kella 12.30 paiku alustas polk sealt edenemist põhja suunas, pealetungiga liitus 891. polgu II pataljon, mis oli hommikul metsavahikoha rajooni taandunud. Kella 13.30 paiku jõudsid ründajad Illi küla ja kõrgendiku 83,4 lähistele, kus põrkuti vastase jalaväele koos soomustehnikaga. 4. polku toetasid otsesihtimisega positsioonile asetatud 45 mm kahurid (98. diviisi tankitõrjedivisjonist). Hiljemalt kella neljaks lõikas 4. polgu II pataljon maantee käänaku piirkonnas Illi külast loodes läbi, sealt ida pool võitlesid I pataljon ja 891. polgu II pataljon. Kella 16 paiku saabus 4. polgu paremale tiivale kõrgendiku 88,8 piirkonda 98. diviisi 166. laskurpolgu II pataljon, mida toetas polgu suurtükivägi; pataljon läks seejärel rünnakule maantee suunas. Kella 17.30 ajal tõmbusid sakslased Tamsa juurest tagasi Elva suunas. Kella kaheksaks õhtul loeti hommikune olukord lõplikult taastatuks.

Kui Elvast idas pidi Punaarmee 24. augusti hommikul tõrjuma vastase rünnakuid, siis linnast põhjas ja lõunas püüti ise peale tungida. Põhja pool läks 189. diviisi 880. laskurpolk kell 7 hommikul rünnakule Verevi suunas ning 891. laskurpolk (ilma II pataljonita) kõrgendiku 68,5 sihis. 891. polku toetasid 1047. iseliikuva suurtükiväepolgu 3. ja 4. patarei (kuni 10 SU-85). Mõlema laskurpolgu pealetung kukkus läbi, kaotusi kandsid ka liikursuurtükkide patareid. Kella 8 ja 11 vahel tõrjuti kolm Saksa vasturünnakut, mida olevat toetanud kaks-kolm ründesuurtükki. Verevi suunas ründas sel päeval ka 326. diviisi 1101. laskurpolk, mis olulist edu ei saavutanud, tõrjus vasturünnakuid ja jäi pidama metsaservale Verevist umbes kilomeeter ida pool.

Elvast lõunas ei suutnud 189. diviisi 864. laskurpolk 24. augustil edeneda, pidades tulevahetust raudtee joonel Leivastest

kagus. Sakslaste kätte langenud vangi sõnul oli 864. polgu pataljonides rivisse jäänud kõigest 40 meest. Päeva jooksul saabus polgu vasakule tiivale 98. diviisi 308. laskurpolk ja paremale tiivale 166. polgu I pataljon, nende järgnevad rünnakukatsed ebaõnnestusid.

3. Balti rinnet toetav 14. õhuarmee sekkus 24. augusti lahingutesse Elva juures alles õhtul, mil võitlused olid juba lõppfaasis. Kella 18.35 ja 19.00 vahel ründas kokku 22 Il-2 erinevatest üksustest (175., 237., 606. ründelennuväepolk) hävitajate kattel sihtmärke Elva linnas, sealhulgas raudteejaama. Kolm 606. polgu lennukit said õhutõrjetulest pihta, kuid suutsid oma lennuväljal maanduda. 14. õhuarmee osa kõnealustest võitlustest jäi niisiis tagasihoidlikuks.

pool Elvat, osa võitluses Strachwitzi tankidiviisiga. Lisaks langes kolm SU-85 rivist välja tehnilistel põhjustel. Vähemalt ühe liikursuurtüki (SU-152), nagu juba märgitud, kaotas sel päeval ka 326. kaardiväe iseliikuv suurtükiväepolk.

Nõukogude poolel loeti 24. augusti jooksul kaotatuks neli 76 mm diviisikahurit ja neli 122 mm haubitsat (189. diviisi 431. suurtükiväepolgust), üks 45 mm tankitõrjekahur (189. diviisi tankitõrjedivisjonist) ning kolm 37 mm õhutõrjekahurit (432. õhutõrjepolgu 2. patareist). 690. ja 1246. tankitõrjepolgu kaotuste kohta kahurites täpsemad teated puuduvad, arvatavasti jäid need kokku kümne lähedale (kaotusi kandis peamiselt 690. polk). 98. ja 326. diviisi suurtükiväe võimalike kaotuste kohta andmeid samuti pole.

1047. iseliikuv suurtükiväepolk, milles lahingu alguses oli kokku 21 SU-85, kaotas neist päeva jooksul üheksa (neli loeti ärapõlenuks ja viis vigastatuks). Osa kaotustest kanti põhja

Punaarmee inimkaotuste kohta 24. augustil on katkendlikud andmed. Näiteks 189. diviis teatas esialgu oma kaotusteks 18 surnut ja 139 haavatut, kuid täpsustatud andmetel (kaotusnimekirjade järgi) oli hukkunuid või teadmata kadunuid 32, peale selle veel neli surnut 31. üksikus trahviroodus, mis oli allutatud 189. diviisile. 98. ja 326. diviisi puhul on teada ainult surnute hulk – vastavalt 17 ja 10 (jääb selgusetuks, kuivõrd täielikud need andmed on). Erinevates suurtükiväe- ja soomusüksustes väljaspool diviise on teada kokku 29 surnut. Kokku nõukogude poolel niisiis vähemalt 92 hukkunut või teadmata kadunut, kuid see arv ei sisalda 39. ja 290. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni allüksuste kaotusi, mille kohta andmed puuduvad. Võib hinnata, et Punaarmee kogukaotused jäid 500 surnu ja haavatu lähedale.

Lahingus osalenud Nõukogude üksused kandsid hiljem ette hävitatud vastase lahingutehnikast. Näiteks 189. diviisi aruande kohaselt kaotas vastane seitse Pantrit (neist kaks põles ära), kaks liikursuurtükki (mõlemad põlesid ära), 13 soomustransportööri (neist kaheksa põles ära) ning kaks 8 cm ja kaks 12 cm miinipildujat. Toodud arvud näivad tõelähedased (suurt liialdamist arvatavasti pole), aga pole selge, kas ja mil määral sisaldavad need soomustehnikat, mis löödi

Elva lähedale maha

rivist välja 326. diviisi lõigus Peedu ja Kahna juures. 326. diviis raporteeris seitsme tanki ja 14 soomustransportööri hävitamisest, arvatavasti lõviosa neist kirjutati 1246. tankitõrjepolgu arvele.

98. diviis väitis olevat hävitanud 12 tanki ja liikursuurtükki ning 15 soomustransportööri, teises dokumendis märgiti, et viis tanki, 12 soomustransportööri ning kolm 12 cm miinipildujat saadi sõjasaagiks. Tõenäoliselt kirjutas 98. diviis oma arvele siiski rohkesti lahingutehnikat, mis oli maha jäänud diviisi pealetungilõiku, kuid mille olid rivist välja löönud teised üksused. Usaldust ei ärata ka 1047. iseliikuva suurtükiväepolgu pretendeerimine kokku 10 tanki ja liikursuurtüki hävitamisele – ilmselt on tegu liialdusega.

Saksa poole andmetele toetutes, nagu varem nägime, võib rääkida kümne või veidi enama Saksa tanki ja ründesuurtüki kaotamisest. Kaotused soomustransportöörides jäid, arvestades teavet mõlema poole dokumentides, oletatavasti 20–30 masina lähedale.

Punaarmee võetud vangide koguarv pole teada. Eelnevalt sai juba märgitud, et 326. diviisile langes vangi viis meest Großi SS-tankibrigaadist. Vange saadi ka 101. tankibrigaadist, kuid täpsemad andmed puuduvad.

Elva-Tamsa lahing 24. augustil lõppes Saksa poolele niisiis lüüasaamisega. Pärast vastase eesliinist läbimurdmist Elvast idas edeneti paar-kolm kilomeetrit Tamsa ja Kahna suunas, kuid Pangodi mägede piirkonnas takerduti vastase kaitses, mida läbi ei suudetud murda. Samuti põrkusid tugevale kait-

Elva lähedal kaotatud soomustransportöör Sd.Kfz.250 ja tank Pz.Kpfw. V

sele vasakul tiival Peedu suunas tungivad Saksa allüksused. Päeva teisel poolel läks Nõukogude pool Strachwitzi diviisi tiibadel vasturünnakule lõuna ja põhja suunast, ähvardades sakslaste ühendustee Elvaga läbi lõigata. Õhtul järgnes Strachwitzi diviisi tagasitõmbumine Elvasse.

Sakslaste ebaedu peamiseks põhjuseks oli ühelt poolt nende endi jõudude nõrkus ja teiselt poolt vastase piisava tankitõrjevõime viibimine lahinguväljal. Rünnakule läinud kuni 15 tanki ja ründesuurtükki, kuni sadakond soomustransportööri ja kaks jalaväepataljoni (võib-olla lisaks veel 12. Luftwaffe jalaväediviisi allüksusi, kuid ilmselt mitte suurel määral) hajusid järgnevalt mitme erineva rünnakusuuna vahel ega suutnud kuskil otsustavat läbimurret saavutada. Järgnevalt pidid sakslased oma rünnakusuundadelt jõude ilmselt ümber paigutama eriti lõunatiiva kaitseks, kus alustas survet vastase 98. diviis.

Niisiis võttis lahingust Saksa poolel osa ligi 15 tanki ja ründesuurtükki, samal ajal kui vastaspoolel oli kasutada 27 liikursuurtükki. Eesti mastaapides oli tegemist muljetavaldava soomusjõudude kokkupõrkega (ehkki osa Nõukogude soomustehnikast ei tegutsenud Strachwitzi diviisi vastu, vaid toetasid oma jalaväge Elvast põhja pool). Need võitlused ei küündi siiski kuidagi pretendeerima Eesti suurima tankilahingu tiitlile, nagu vahel on arvatud. Näiteks 1944. aasta 3. augustil saatis Punaarmee Narva rindel Sinimägedest lõuna pool ühe kilomeetri laiuses rindelõigus rünnakule ligi 60 tanki ja liikursuurtükki, vastaspoolel seisva 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisi Nordland käsutuses oli samal ajal 23 lahingukorras tanki ja ründesuurtükki.

JÄRELMÄNG PUHJA JUURES 25. AUGUSTIL

Pärast ebaõnnestunud lahingut Elva lähedal liikus Strachwitzi tankidiviis ööl vastu 25. augustit üle Konguta ja Sangla Puhja, kust pidi kava kohaselt Tartu suunas ründama. Kella seitsmeks hommikul koonduti Sangla–Puhja piirkonnas, sealjuures Puhja alevikus endas avastati vastane. Saksa dokumentide kohaselt alustas 101. tankibrigaad kell 11 ennelõunal Tänassilma juurest rünnakut Puhja sihis, vastase tugevuseks hinnati umbes üks pataljon. Kell 11.40 saavutati Puhja lõunaäär, seejärel hõivati alevik ja tungiti umbes kilomeetri võrra itta Mõisanurme suunas, ent seal rünnak takerdus tugeva vastupanu tõttu. Hommiku seisuga lahingukorras olnud kolmest tankist kaotati üks vastase soomustehnika tule läbi ja teine vajus sohu (tanki edasine saatus pole teada, võimalik, et see õnnestus evakueerida).

Samuti kaotati soomustransportööre, neist ühes hukkus Puhjast idas 101. tankibrigaadi ülem ooberst Richard Schmidtgen. Temaga samas masinas viibinud Johannes Morgensterni meenutusel satuti ründeteraviku eesotsas sõites tankitõrjekahurite ja -püsside tule alla. Soomustransportööri juht sai pihta, tema asemele asus isiklikult Schmidtgen, kuid uute tabamuste tõttu lahvatas masin põlema. Schmidtgen ja veel üks võitleja hukkusid soomustransportööris, ülejäänud kuuel mehel läks korda maha hüpata. Neist siiski ainult üks pääses tervelt minema, teised kõik said vastase tulest pihta. Morgenstern, kes sai haavata, nägi, kuidas üks tema haavatud kaaslane viidi vaenlase sõdurite poolt vangina kaasa. Surnut teeselnud Morgensternilt endalt võeti

ära vormiriietus. Pimeduse saabudes õnnestus tal lõpuks minema hiilida. Sakslased ise said Puhja juures ühe vangi 128. laskurdiviisist.

Kell 13.40 andis armeegrupp Narwa Strachwitzi diviisile käsu lahing katkestada ja koonduda Leies (Võrtsjärve põhjakaldal), lisaks pidi diviis kaitsma Jõesuud. Selleks ajaks oli Saksa vägede olukord Tartu all veelgi halvenenud – Punaarmee oli 24. augustil loonud sillapea Emajõe põhjakaldal Kärevere juures ning 25. augusti hommikul Tartusse tunginud. Armeegrupi Narwa jaoks tekkis seega vajadus Strachwitzi diviisi kasutada vastase edenemise takistamiseks Emajõe põhjakaldal, kus see järgnevalt lahingusse saadetigi.

25. augustil, lühikest aega enne ooberst Schmidtgeni hukkumist, asus tankidiviisi juhtimisele ooberst Meinard von Lauchert (pole teada, miks jäi kindralleitnant Walter Chales de Beaulieu diviisiülema periood kõigest ööpäeva pikkuseks). Strachwitzi tankidiviisi asemel kasutati edaspidi nimetust von Laucherti tankikoondis.

Nõukogude allikate järgi võttis Saksa rünnaku Puhjas vastu 128. laskurdiviisi 374. laskurpolk, mis oli sinna saabunud pisut varem ida suunast, ülesandega liikuda edasi Jõesuu sihis, et hõivata sealne Emajõe ülekäik. Lahingu alguses tegutses 374. polk (kaks pataljoni) ilma suurtükkide toetuseta, sest need olid maha jäänud Ulila jõe purustatud silla taha. Polgu ridades oli palju lahingukogemuseta mobiliseerituid ning vastase löögi alla sattunud I pataljon taandus,

Lahinguväli Elva lähistel. Vasakul 2 cm õhutõrjekahuriga relvastatud soomustransportöör Sd.Kfz.251/17

selle ridades tekkis paanika. Põgenejad suudeti polgu staabi läheduses siiski peatada ja vasturünnakule viia. Lahingu ajal jõudsid järele 374. polgu 45 mm tankitõrjekahurite patarei ja 76 mm jalaväekahurite patarei, samuti üks liikursuurtükkide patarei. Vastase rünnak tõrjuti, põlema tulistati üks Panter-tank ja seitse soomusmasinat (ilmselt peeti silmas soomustransportööre – R. R.), üks leegiheitjatega relvastatud soomustransportöör saadi tervena sõjasaagiks. Võeti vähemalt kaks vangi. Punaarmeelasi hukkus Puhja lahingus kaotusnimekirjade järgi 73, haavatute arvu kohta teave puudub.

Lõpetuseks olgu ära toodud Saksa dokumentides sisalduvad teated Strachwitzi tankidiviisi inimkaotusest. 101. tankibrigaadi puhul leiduvad koondandmed perioodi 19.–25. august kohta: 30 surnut ja teadmata kadunut, 38 haavatut. Pole teada, milline osa neist kanti Lätis kuni 21. augustini. Eraldi 25. augusti kohta on 101. tankibrigaadi kaotusteks märgitud 11 surnut ja teadmata kadunut ning 18 haavatut. Großi SS-tankibrigaadi kaotusteks 18.–30. augustini loeti 67 surnut ja teadmata kadunut ning 127 haavatut (eraldi 24. või 25. augusti kohta andmed puuduvad).

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/316, RH 19-III/317

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/957, T-312/958, T-312/961, T-312/965, T-312/1607

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635

Puhja ümbruskond Eesti 1938. a. topograafilisel kaardil mõõtkavas 1:50000

• II armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/161, T-314/162, T-314/164

• 4. ründeeskaadri dokumendid: Bundesarchiv RL 10/360c, RL 10/470

• Alfred Arnoldi autasuesildis 03.11.1944; 19. SS-suurtükiväerügemendi III divisjoni ülema ettekanne Läti Leegioni kindralinspektorile 01.09.1944 (koopiad Petter Kjellanderi eraarhiivis)

• Meinard von Laucherti kiri proua Schmidtgenile 28.08.1944, Josef Kiermeieri kiri Erich Geffersile 09.09.1944, Johannes Morgensterni kiri proua Schmidtgenile 20.02.1947 (koopiad Urmas Salo eraarhiivis)

• 3. Balti rinde, 67. armee, 14. õhuarmee, 122. laskurkorpuse, 98., 128., 189. ja 326. laskurdiviisi, 280. segalennuväediviisi, 305. ründelennuväediviisi, 35. üksiku hävitus-tankitõrjesuurtükiväebrigaadi, 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyatnaroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов "Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг” (https://podvignaroda.ru) Kirjandus

• Jentz, Thomas L.; Doyle, Hilary Louis. Panzer Tracts No.15-3, mittlerer Schuetzenpanzerwagen (Sd.Kfz.251) Ausf.C & D. History of Production, Variants, Organization, and Employment in Action from 1943 to 1945. Boyds, 2006

• Kalvo, Arved. Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn, 1972

• Poller, Herbert. Armoured Reconnaissance With the Waffen-SS on the Eastern Front. The SS-Panzer-Aufklärungs-Abteilung 11 "Nordland" and the Swedish SS-Platoon in the Baltic States, Pomerania and Berlin, 1943-1945. Stockholm, 2010

•

• Lexicon der Wehrmacht (https://www.lexikon-der-wehrmacht.de)

• Missing Links. Photophile no 1, a research database for modellers. Sturmgeschutz IV, sd.kfz. 167. Compiled by Chris Leeman. 2002 (https://missinglinks2.tripod.com/stugiv. pdf)

kÄTTEmakSURElVa mUUSEUm pEENEmÜNDES

Naljaga pooleks peaks muuseumi täisnimeks olema Kättemaksurelvade ja kosmose anastamise muuseum, kuid sakslastele meeldib leebem variant: Ajalootehnikamuuseum Peenemünde (Historisch-Technisches Museum Peenemünde).

ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

See muuseum asutati alles 1991. aastal, pärast Saksamaa taasühinemist. Peamiselt põhjusel, et Saksa Demokraatlikus Vabariigis ei tohtinud tekitada arusaama, et Nõukogude Liidu kosmoseprogramm ja selle tulemused on pärit Usedomi saarelt Peenemündest ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa teadlastelt.

Muuseum kuulub Euroopa tööstuspärandi tee võrgustikku, mis ühendab 43 tööstusregiooni 17 Euroopa riigis ning on pärjatud Euroopa kultuuripärandi auhinnaga Europa Nostra. Muuseumi on tunnustatud ka Coventry naeltest ristiga. See on raudnaeltest valmistatud kristlik rist, mida kasutatakse rahu ja leppimise sümbolina. Algne versioon valmistati kolmest suurest keskaegsest naelast, mis päästeti Inglismaa Coventry katedraalist, kui see oli teises maailmasõjas Saksa õhutulega varemeteks pommitatud.

Muuseum on pühendatud Peenemünde Wehrmachti arendus- ja katsekeskuse (Heeresversuchsanstalt Peenemünde) ja Luftwaffe katsepolügooni „Peenemünde-West“ ajaloole, eelkõige seal aastatel 1936–1945 välja töötatud rakettidele. Saksamaa oli sunnitud arendama rakette, sest vastavalt Versailles’ lepingu tingimustele oli suurekaliibrilise suurtükiväe arendamine keelatud. Aga kuna lepingu koostajad ei vaadanud tulevikku, vaid minevikku ja olevikku, sai raketiteadus Saksamaal hoo sisse juba 1920. aastatel Weimari Vabariigi ajal.

Lisaks rakettide arendamisele oli see katsepolügooniks ka teistele relvatüüpidele, mis põhinesid rakettmootoritel, sealhulgas maailma esimesele vedelkütusel töötava rakettmootoriga lennuki prototüübile Heinkel He 176 ja rakettmootoriga püüdurhävitajale Messerschmitt Me 163 Komet, mida kasutati edukalt liitlaste raskepommitajate vastu. Ka õhutõrje sai siit oma esimesed raketid Enzian ja Watterfall, viimast arendasid vangistatud Saksa teadlaste toel edasi nii Ameerika Ühendriigid (Hermes A-1) kui ka Nõukogude Liit (raketisüsteemid R-101 ja Scud). Väljatöötatud rakettmootoriga Henschel Hs 293 oli aga esimene raadio teel juhitav liugpomm ja töötav laevatõrjerakett. Muuseumis on neist arendustest antud hea ülevaade.

Muuseum asub Peenemünde sadama kõrval Usedomi saare idaosas Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Sisenemiseks on vaja läbida endine elektrijaama juhtimisruum, mis oli kasutusel ka personali õhuründevarjendina. Kuni kahe meetri paksuste raudbetoonist seinte ja lagedega punkris saab hästi aru, mis on meil propageeritud varjumiskoha ja varjendi erinevus. Punkrihoones asuvad muuseumi kassa ja pood, kuid suurrahva kombel on saadaolev kirjandus enamasti kohalikus keeles.

KOSMOSELAEV ON SÜNDINUD

Pärast sissepääsu avaneb pilgule väljak, kus esmatähelepanu haarab tohutu elektrijaamahoone. Rakettides kasutati kütusekomponendina vedelat

hapnikku, mille tootmine oli energiamahukas protsess. Selleks rajati tolle aja mõistes tohutu elektrijaam. Kõrgkvaliteetsel Sileesia kivisöel töötava elektrijaama võimsus oli 33 megavatti, mis on võrreldav Narva tuhavälja tuulepargiga. Oma konstruktsiooni ja disaini poolest – kuubikujuline ja tumeda klinkertellisest fassaadiga – kuulub elektrijaam oma aja tööstushoonete avangardi. Asukoht oli valitud tehniliselt kõrgel tasemel, elektrijaam asus merre voolava Peenestromi jõe suudmes, mis tagas sadamast söe tõhusa tarnimise konveierliini kaudu otse dokkinud laevadelt. Pealegi sai jahutusvett võtta otse Peenestromist ja suunata see elektrijaamast soojendatud kujul sadama serva tagasi, mistõttu talvel püsis sadama sissepääs jäävaba. Ehitamise ajal oli jaam üks moodsamaid söeküttel töötavaid elektrijaamu Saksamaal. Osaliselt on konveierliinid tänaseni säilinud ja muuseumis vaadeldavad.

Muuseumi territooriumil vaatab vastu katapuldil asuv reaktiivmootori ja automaatjuhtimisega lennukikujuline kättemaksurelv V1 (Vergeltungswaffe 1). Tegemist on tiibraketi eelkäijaga, mis startis kas lennukilt või katapuldilt. Loomulikult peideti sellised projektid ilusate nimede alla, seegi kandis nime Kirsikivi (Kirschkern). Sakslased kutsusid relva V1 koodnimega Põrgukoer (Höllenhund), inglased aga nimetasid seda õrnalt maipõrnikaks.

Eksponaat V1 on küll koopia, kuid katapult Walterschleuder on üks

Tekst:

kahest säilinud terassegmentidest katapuldist. Katapuldi pikkus on 48,25 meetrit ja maksimumkõrgust veidi üle viie meetri. Kahetonnise V1 kogupikkus oli 7,9 meetrit ja tiibade siruulatus 5,5 meetrit. Esimest korda katsetati relva sümboolselt Peenemünde katsepolügoonil 1942. aasta jõululaupäeval. Vaid paar kuud hiljem läks see masstootmisse. Kokku toodeti relvi V1 ligikaudu 30 000, millest sihtmärgini jõudsid peaaegu pooled.

Britid suutsid kiiresti reageerida ja välja töötada õhukaitsesüsteemi, mis koosnes dirižaablitõketest, õhutõrjepositsioonidest ja hävituslennukitest. Arvatavasti on tegemist ainukese relvaga, mille esmatabamus on märgitud kuulipärandina. 13. juunil 1944 tabas esimene V1 Londonis Mile Endis Grove Roadi raudteesilla kõrval hoonet, mis on tähistatud seda sündmust meenutava tekstiga Londoni kultuuripärandi sinisel tahvlil. Pärast teist maailmasõda kasutasid võitjariigid V1

V2 – kosmoserakettide ja ballistiliste rakettide esiisa

tehnoloogiat, et arendada välja oma tiibrakette. Nõukogude Liidu esimene tiibrakett 10X oli V1 üksühene koopia.

Keset platsi kõrgub kättemaksurelv V2, kosmoserakettide ja ballistiliste rakettide esiisa. Tegemist ei ole küll originaaliga, kuid selles on kasutatud originaalosi. V2 on 14 meetrit pikk sihvakas iludus kaaluga 12–13 tonni. See oli esimene toimiv ja juhitav vedelkütusmootoriga ballistiline rakett lennuulatusega umbes 320 kilomeetrit ja maksimumkiirusega umbes 5500 km/h. Kuna lend kestis vaid 5 minutit, ei olnud toona selle relva vastu kaitset. Lõhkepea sisaldas ligikaudu 750 kilo lõhkeainet Amatol (trotüüli ekvivalent 0,8) plaanitud 1000 kilo asemel. Lubatud kõrvalekalle sihtmärgist oli 250 meetrit, kuid seda ei saavutatud. Kokku ehitati teise maailmasõja ajal 5975 raketti, lisaks Peenemündes arenduse raames veel vähemalt 314 raketti. Üheastmeline rakett koosnes umbes 20 000 üksikosast.

V2 avas ka kosmoseajastu – 20. juunil 1944 lendas rakett 174,6 km kõrgusele, ületades 100 kilomeetri kõrguse tingliku Kármáni joone, mida peetakse kosmose piiriks. Algselt oli raketi nimi Seade 4 (Aggregat 4), kuid selline nimetus ei sobinud strateegilise kommunikatsiooni spetsialistidele, mistõttu ristitigi see Kättemaksurelvaks 2 (Vergeltungswaffe 2 ehk V2). Raketi välispind on jaotatud mustadeks ja valgeteks aladeks, kontrastvärvi abil said insenerid raketti jälgida, et varakult tuvastada soovimatud rullumised ümber pikitelje. Tollal oli kombeks kanda rakettidele õnnetoov märk. Siinse raketi õnnemärgiks on motiiv filmist „Neitsi Kuul“(„Jungfrau am Monde“), mida kasutati testmudelil nr 4, kui see 3. oktoobril 1942 edukalt startis, saavutades tippkiiruseks 4824 km/h ja jõudes 84,5 km kõrgusele, tungides seega esimest korda kosmose piirialasse. Projekti sõjaväeline juht kindralmajor Walter Dornberger olevat hüüatanud: „Kosmoselaev on sündinud!“

1929. aastal valminud ulmefilmis reisist Kuule, mille motiivi kasutati, tahtis režissöör Fritz Lang olla teaduslikult võimalikult tõetruu. Ta tutvustas mitmeastmelise raketi kasutamist ning rajas selleks võtteplatsile raketi stardiplatvormi. Temalt pärineb kosmonautikas tänase päevani kasutatav pöördloenduskella kontseptsioon, kus loetakse aega nulli suunas (kolm-kaksüks-start).

Nii V1 kui ka V2 olid mõeldud sõjaliseks vastuseks õhurünnakutele Saksa linnade tsiviilelanikkonna vastu. Saksa sõjapropaganda propageeris lootust, et neil tehniliselt täiesti uutel relvadel on ainulaadne löögijõud, mis toob sõjas pöördepunkti. Entusiasm seoses raketiga A4, mis tekkis pärast esimesi edukaid missioone 1944. aasta septembris, haihtus aga peagi, sest loodetud sõjalist pööret ei toimunud. Kuigi tabamuste täpsus oli madal, avaldasid äkilised, ilma igasuguse hoiatuseta löögid elanikkonnale tohutut demoraliseerivat mõju. Kui V1 rünnakute ajal oli võimalik anda õhurünnakuhoiatust, siis V2 ülehelikiiruse tõttu oli see võimatu, sest ei starti ega ballistilist lendu ei olnud tolleaegse radaritehnoloogia ja heli abil võimalik tuvastada. See viis selleni, et Suurbritannia valitsus arutas isegi keelatud keemiarelvade käikulaskmist sakslaste vastu.

Muuseumiesisel platsil seisab ka üksildane rongivagun, meenutamaks raudteevõrku, mis rajati Peenemünde katsepolügooni personali teenindamiseks. Raudteevõrk, mille pikkus oli 79 kilomeetrit ja kus sõitis 15 elektrimootoriga vagunit, sai valmis 28. veebruaril 1943, kuid ametlikult avati see reisijatele alles sama aasta juunis. See oli määratud eranditult katseinstituutide töötajate ja pereliikmete transpordiks, sõjavangid reisisid eraldi kinnistes vagunites. Rohkem kui 10 000 töötaja tööle transportimine oli suur logistiline väljakutse.

Senini on väljaspool muuseumi äratuntavad kunagise Peenemünde tööstusraudtee liinid ja jaamad. Muuseumis eksponeeritud vagun aga leiti Baierist, kuhu see oli teadmata asjaoludel sattunud. Suurema osa raudtee liikuvkoosseisust Nõukogude Liit rekvireeris ja viis ära, nagu moskviitidele kohane. Mootorvagun on esialgsetes värvides, hiljem värviti need õhurünnakute tõttu rohelisteks.

Kui väljakul veel ringi vaadata, jääb silma väike mälestusmärk. Kivi, millele on kantud kirillitsas kümme nime. Tegemist on Saksa Demokraatliku Vabariigi ajal püstitatud mälestusmärgiga, tähistamaks Saksa sõjaväelaste lohakust teise maailmasõja päevil. Vangilaagris olnud Nõukogude hävituslenduril, kaardiväe vanemleitnandil Mihhail Petrovitš Devjatajevil õnnestus 8. veebruaril 1945 koos üheksa kaasosalisega sõjavangist põgeneda, ärandades pommitaja Heinkel He-111. Maandunud õnnestunult Nõukogude rindejoone taga heinamaal, arreteeris Punaarmee vastuluure nad, sest ei usutud, et pagemine leidis aset ilma sakslaste abita. Enamik põgenikest suunati Nõukogude trahvipataljonidesse ning nad langesid rindel, lendurit vintsutati kuni sõja lõpuni vangilaagrites. Temal õnnestus viibida Sachenhauseni kontsentratsioonilaagris kaks korda, nii sakslaste kui nõukogude ajal. Alles 1957. aastal mõisteti ta õigeks ning tänu Nõukogude kosmoseprogrammi juhile Koroljovile, kellele ta jagas infot Peenemündes toimunud arendustegevusest, sai temast Nõukogude Liidu kangelane ja tollane meediastaar.

KUI RAKETTIDEST JÄÄB VÄHEKS ... Muuseumihoone koridorides leidub tohutu kogus nii Weimari Vabariigi kui

Kolmanda Riigi propagandaplakateid. Esimestelt vaatavad vastu erinevate parteide lubadused – vali mind, mina tean lahendusi. Teiste motiiviks on aga „Kõik võidu heaks“.

1920. aastatel kuulus kosmos veel ulme valdkonda, mistõttu on muuseumis palju raamatuid ja kutseid esitlustele, mis kirjeldavad tollast nägemust ilmaruumist. Nii leidub seal ka Austria kirjaniku ja kosmoseentusiasti Max Valieri raamatuid. Temast sai 1930. aastal esimene hukkunu plahvatusega lõppenud kosmoseraketi katsetusel.

Muuseumi saalides leidub palju erinevate seadmete üksikuid osi, sest tervikseadmed viis Punaarmee Nõukogude kosmoseprorammi arendamiseks Venemaale. Saksa pedantsusega on iga kõveraks väändunud detaili kõrval kirjeldus, milleks seda kasutati. Samuti on toodud välja kõik Peenemündes katsetatud relvasüsteemide vähendatud mudelid ja stendidel nende stardiplatsid.

Muuseumisaalis on kapid, mida avades saab lugeda Peenemündes töötanud inseneridest ja nende saatustest – kas „vabatahtlik“ emigreerumine Ameerikasse või halvemal juhul veel „vabatahtlikum“ küüditamine teadmata aastateks Venemaale.

Kõige huvitavam lugu peitub muidugi „peapahalase“ Wernher von Brauni kapis. Ta oli geeniusest teadlane-insener, kes müüs oma hinge sõjajumalale, et teostada oma unistusi. Tema loodud oli ka kättemaksurelv V2. Hiljem pani ta aluse USA kosmosevallutustele, mille tulemusena jõudis inimene Apollo programmi raames esmakordselt Kuule. Tegemist on ainsa kõige kõrgema Kolmanda Riigi tsiviilteenistuse teenetemärgi Sõjateenete eest mõõkadega Rüütliristi kandja ja SS-Sturmbannführer’iga (major), kes on saanud Ameerika Ühendriikide presidendilt USA tähtsuselt neljanda teenetemärgi väljapaistva riikliku tsiviilteenistuse eest (President's Award for Distinguished Federal Civilian Service).

Eraldi saal on pühendatud julgeolekule, sest toona oli väga oluline, et vaenlane ei saaks teada, millega Peenemündes tegeleti. Seal on väljas žetoonid, mida kanti nähtaval ning mis

määrasid õigused, kus selle kandja võis viibida. Samuti ühekordsed load, näiteks luba külastada kinoseanssi kindlas saalis. Ekspositsioonis on ka dokumendid, mis annavad ülevaate, kuidas oli märgistatud nende salastatustase.

Kuna sõjaajal valitses tööjõupuudus, kasutati uurimiskeskustes nii sõjavange kui ka sunniviisiliselt okupeeritud aladelt „värvatud“ tööjõudu. Koonduslaagris oli 1500 eri rahvusest meesvangi, kes tegid lihtsamaid ja ohtlikumaid töid. Brittide ja ameeriklaste õhurünnakutes hukkus neist ligi veerand tuhat, sest pommid ei teinud vahet vaenlastel ja omadel. Muuseumis on pühendatud neile eraldi ekspositsioon.

Suur ekspositsiooniala käsitleb kosmoseuuringuid. V2 oli Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika ja Nõukogude Liidu raketitehnoloogia ning ka USA ja NSV Liidu kosmosereiside arengu algus. Kuna Wernher von Braun koos kaastöötajatega alistus USA vägedele, andis see USA-le eelise.

Ameeriklased olid vähemalt ausad ja tunnustasid von Brauni panust. Venelased see-eest andsid kogu au Sergei Koroljovile, kes tänapäeva mõistes on plagiaator, sest kogu Nõukogude kosmoseprogramm põhines V2-l ja ligikaudu 160 Saksa teadlase orjatööl. Kui aga muuseum otsustas 3. oktoobril 1992 pidulikult tähistada 50 aasta möödumist kosmosereisist, märkides sellega esimese V2 eduka stardi aastapäeva, tekkis skandaal. Selles nähti pärast Saksamaa taasühinemist poliitilist nihet paremale, soovi tähistada teise maailmasõja aegse relva loomist, millega pommitati Ühendkuningriike, ja Saksa revanšismi. Ühendkuningriigi tabloid Daily Mirror avaldas sel puhul oma esilehel loo mõrvarlikule raketile V2 kavandatud mälestusüritusest. Nii läkski enamik tähtpäevaks vermitud mälestusmünte ümbersulatusse.

Kui pärast muuseumi külastust veel energiat jagub, võib minna uurima Peenemünde kompleksi. See asub 25ruutkilomeetrisel alal, mille ras-

kuskeskmeks on uurimisinstituudi enamasti varemetes ehitised. Rajatud on 25 km pikkune ringtee 23 vaatamisväärsusega, mida saab külastada nii kondimootori jõul kui autoga. Teele jäävad varjendid, stardiseadeldiste jäänused, töötajatele loodud linnak, koonduslaagri vundamendid, tootmishoonete varemed ja muud huviväärsused.

Seejärel aga tasub minna muuseumi kõrval asuvasse sadamasse, kus ootavad külastamist Nõukogude Liidus möödunud sajandi 60. aastatel ehitatud tuumarelvavõimega allveelaev, NATO koodnimetusega Juliett (venelaste klass 651), ja Ida-Saksa laevastikus teeninud Nõukogude Liidus ehitatud Tarantul-klassi korvett, mis kandis Saksa kommunisti auks nime Hans Beimler.

Pärast muuseumi külastamist tuleb paratamatult tunnistada, et sõjad on tehnika arengu katalüsaatoriteks. Nii on see ka tänapäeval, kui pidada silmas seda, mis leiab aset Ukrainas.

V2 stardipositsiooni makett

kaHTlUSi ja kõHklUSi TEkiTaV Film

Kõige paremini iseloomustab käesolevat linateost termin operetta, sest ooper see kindlasti ei ole. Ooper eeldaks, et see, kes parajasti surema hakkab, laulab vähemasti aaria. Soojenduseks. Siis kõnnib natuke aega ringi ja laulab teise aaria veel. Laulust ja tantsust kubisevad filmid on India kohalik omapära. Keegi ei eelda, et Nüganeni „1944“ sisaldaks kaevikus kaerajaani vihtumist, aga Indias – palun väga. Sellest annab tunnistust ka 2018. aastal valminud linateos „Paltan“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

1967.

Hiina ja Indias asuva Sikkimi protektoraadi vaheline piir. Juba aastast 1962 on siin kaks riiki omavahel näägelnud, mistõttu on kummagi poole ametimeestel väga selge ettekujutus sellest, kus peaks või ei peaks piir õigupoolest jooksma. Hiinlased arvavad, et näe, need kivid seal India poolel näevad välja täpselt Hiina kivide moodi. Mis tähendab, et piir peaks käima sealtkaudu. Indialased jällegi ei ole millegipärast Hiina seisukohtades nii veendunud. Sõnade kinnituseks toob Hiina vaidluspaika sõdureid, sama teeb ka India. Hakkab peale vastastikune pingpong, mis sisaldab seisukohti röökivaid valjuhääldajaid, piiri markeerivaid kive ümber paigutavaid sõdureid, okastraati, rusikatega vehkivaid ja vastaspoole pihta kive pilduvaid mundrikandjaid. Isegi jänes Adalbert saaks aru, et on vaid aja küsimus, millal minnakse kividelt üle püsside ja granaatide kasutamisele.

Enamiku ajast jätab linateos mulje, et see on mõeldud lastele. Justkui läheks söögikohta, telliks peenelt „pommes a la etudiant“ ning lauda saabuvad … praekartulid. „Paltani“ saab võrrelda sellise menüüga, mida pakub Disney

filmivabrik. Erisuseks mõistagi suurem kogus tantsu ja laulu. Läänepoolsest toodangust sarnaseim, mis kohe pähe kargab, on „Monumendimehed“. Pealtnäha justkui sõjafilm, aga kõik aeg kipud endas kahtlema. Vaatad kirjeldust IMDb-st, loed arvustusi, näpistad

ennast, aga ikka jääb kerge ebalus sisse. Täiesti mõistetav, sest aktsioonija tulistamissõprade lemmikhetked algavad alles „Paltani“ tagumises veerandis. Igatahes film paneb kahtlema. Kas see, mida filmis näidatakse, ongi päris? Kas see, mis aknast välja

vaadates paistab, on võlts, tegelikult elamegi me maatriksis ja päriselus käib asi ikka nii, nagu film näitab? Äkki peaks rohkem laulma ja tantsima? Äkki ma tegelikult laulan ja tantsin, aga ma lihtsalt ei tea seda? Tekivad kahtlused, tekivad kõhklused.

Tihtilugu võivad indialased Euroopa vaataja oma arusaamadega kinokunstist lausa hulluks ajada. Mingeid asju seletatakse ikka seitse korda üle ja eeldatakse, et vaataja on kolmeaastane. Lõik filmist: istuvad eite-taati kuskil aasal. Taamal traavib põllul adra ja pühvliga varustatud kangelane-sõjamees. Ätid seletavad: „Näedsa, meie poeg! Töötab põllul! Etskae!“ Ja nii edasi. Samal ajal teeb vapper sõdalane midagi, mis näeb välja väga kündmise moodi. Eriti kui vaadata ilma prillita. Ja pöörata pea teises suunas. Teadmata põhjustel on India filmindus sedalaadi koomilisi ja lapsikuid episoode silmini täis. Kultuuriline eripära? Võimalik, aga siin on va eripäraga vint ikka kõvasti üle keeratud. Ja mitte üks vint, vaid terve parv. Ka netikommentaatorid on võtnud nuriseda J. P. Dutta teose üle, mis „pole ikka see“, „jääb nõrgaks“ jne. Võrreldakse kõvasti režissööri varasema filmiga „Border“ (1997), mis olevat igati etem, aga siinkohal ei saa ise sõna võtta. Mainitud „Border“ on mul isiklikult veel nägemata.

„PALTAN“

Osades: Jackie Shroff, Arjun Rampal, Sonu Sood Lavastanud J. P. Dutta 2 tundi ja 34 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 8. Ajaloosündmuste valgustamine on hea mõte.

Teostus: 4. Väga lati alt läbipugemine. Näitlejatööd kokku: 5. Keskmine, üllatusteta. Lavastajale: 4. Veniv ja klišeelik.

kus, plakatlikkus, plakatlikkus. Ehk teisisõnu: kui siin filmis võtab mõni sõdalane ülakeha paljaks, siis seda lubatakse teha ainult sellel näitlejal, kes on jõusaalis käinud.

Mingil hetkel tegutsevad mõlemad piiril madistavad pooled rohkem nagu Käkikeerajate Ühisus, mitte sõjavägi. Ühisuse kandev idee paistab olema oponendi ukse alla paksema kraami punnitamine lootuses, et keegi sisse astub. Ja päevaveerel jääb võitjaks tõdemus, mille on kenasti sõnastanud Kreisiraadio: „Lähme ikka ja paneme Alekannude maja põlema!“ Ma saan aru, et film põhineb päriselt juhtunud sündmustel ja nii. Mille kajastamine India kodupublikule on vägagi oluline. Ja et kunstilisuse huvides on sisse lükitud koreograafiat ja vokaal-instrumentaalpalu. Ent kole raske on tõsiselt võtta sõjafilmi, kus vahepeal tões ja vaimus tantsu vihutakse. Peamine, mille tõttu film kõvasti kannatab, ongi plakatlikkus. Võib parafraseerida ütelust, mis väidetavalt kuulub tuntud muumiale tema eluajal: plakatlik-

„Paltani“ vaadates tuleb kõvasti kannatust varuda. Mõistmist samuti, sest nagu eelnevaltki mainitud, on arusaam sellest, mis vaadatav ja mis mõistlik, ikka kaunikesti erinev meile harjumuspärasest. India rahvuseeposed on reeglina viissada salmi pikad, kolmsada salmi laiad ja nelisada salmi paksud ning ega neil filmidki teab mis lühemad välja ei kuku. Enne, kui „Paltanis“ kõvemaks sõjaks läheb, tuleb kõigepealt kaks tundi oodata. Selleks, et pinge kasvaks. On aga pinge liialt varakult haripunkti saavutanud, jääb piisavalt aega vetsus käia, võtta midagi söömist või haarata kaasa suurem limpsitünn. Terve film on kõva kaks ja pool tundi pikk.

Klišeelikkus ja kõik selline filmile üldse mitte hästi mõjuv kraam kandub sujuvalt üle ka näitlejatele. „Ei usu!“ tahaks filmi jooksul nii mitu korda hüüda, et suu väsiks ära. Lihtsalt ei usu ja kõik! Mängitakse nii, nagu väikesed lapsed esitavad „Põdra maja“ laulu. Kui ma kellegi mängu natukesegi usun, siis Jackie Shroffi oma. Aga ainult natuke. Usutavamalt mõjusid ka Hiina poole lihtsõdurid. Vahest seetõttu, et neile polnud dialoogikohti väga ette nähtud. India sõdurite dialoogid kippusid ikka ja jälle kannatama ebausutavuse all. Sõjafilmides kasutatakse salamisi võtet, kus vastaspoolt, eriti ülemaid, kiputakse karikeerima. Seetõttu mõjusid vähegi suuremate pagunitega Hiina ülemused nagu arvutimängu eelviimase taseme lõpupahad. Jällegi, arvutimängus kena kõik, aga filmis võlts nagu Aasia netipoe kaup.

Tagatipuks on teravsilmad ja kohalike olude tundjad tuvastanud suurtes kogustes ajastule mittevastavaid asju ja seiku. Film algab stseeniga, kus postiljon ööpimeduses kirju laiali kannab. India postiljonid ei pidavat sel kombel töötama. Kui järele mõelda, siis ega nad siingi öösiti ületunde ei tee. Lisaks olevat külatanumad liiga asfalteeritud, turbanid vale fassongiga, relvad valest ajastust ja veel hulk vigu, millest tausta teadmata võib südamerahuga mööda vaadata. Eesti vaataja ei jaga mainitud vigadest esimesel vaatamisel tõenäoliselt midagi. Ometi on režissöör J. P. Dutta soov olnud teha film vägagi ajaloolisest sündmusest. Võinuks siis ikkagi jõudumööda vigu vältida. Õige kujuga turbanite hankimine oleks vaevalt eelarve pilbasteks löönud.

Efektikraam filmi lõpuks saabuvas lahingupidamise osas näib enamvähem. Film on ikkagi 2018. aasta toodang ja plahvatused mõjuvad ehtsalt. Muidugi on India sõdurid vajalikul hetkel piisavalt surematud, et plahvatusi üle elada, aga see on juba üldisema stiili küsimus. Kui vaataja on olnud piisavalt kannatlik, laulud ja tantsud ära vaadanud, siis saab pürotehnikat, valanguid ja möllu nautida piisavalt.

Kunagi Eesti-Vene piiril aega teeninuna tundus filmi teema huvitav. Sel põhjusel vaatamine ette võetud saigi. Egas piirivalvurite filme teab mis palju olegi. Igal juhul kõvasti vähem kui tankistide või lendurite filme. Paraku osutus umbropsu tehtud valik kehvakeseks nagu peojärgne esmaspäev. Mingisuguse ettekujutuse, kuidas sealmail asjad käivad, film muidugi annab. Pika meelega isikud kannatavad ka filmi lõpuni vaadata.

pRaNTSUSE aUTORi pilk EESTi ajalOOlE:

XaViER BOUVET’ ROmaaN OTTO TiEFiST

Otto Tiefi kõige silmatorkavam omadus oli tagasihoidlikkus, tõdeb Indrek Paavle

Eesti riigijuhtide eluloosarjas ilmunud monograafias, mis ilmus 11 aastat tagasi.

Ometi osales Tief mitmes Eesti ajaloo olulises ja murrangulises sündmuses, millest kahtlemata kõige märgilisem on 1944. aasta septembris toimunu.

Tekst: JUKKO NOONI , vabatahtlik autor

Sakslased taganesid Eestist ja Nõukogude väed polnud veel lõplikult kohale jõudnud. Selles lühikeses interregnumis püüti vähemalt „de facto“ säilitada Eesti omariiklus, mis siiski ebaõnnestus.

See sündmustik ongi põhiteljeks mullu sügisel ilmunud Xavier Bouvet’ ajaloolises romaanis „Valge laev“, mis keskendub Otto Tiefi saatusele. Tähelepanuväärne on, et autor on prantslane, kes võtnud vaevaks põhjalikult süveneda Eesti ajalukku ja kirjutada sellest haaravalt ja tõetruult. Väikerahvaste saatused jõuavad rahvusvahelise lugejani pigem harva.

Romaan algab kirjeldusega, kuidas põgenikud ootavad Läänemaal Puise rannas päästelaeva, samal ajal kui „vaid paarikümne kilomeetri kaugusel haarasid Nõukogude väed juba maid ja maju.“

Teiste seas ootasid seal lahkumisvõimalust ka valitsuse liikmed: „Puises toetas Friedebert Tuglas pea vastu suurt kivi ja seiras Tiefi. See Tuglase selge pilguga eakaaslane seisis sirgelt taastatud valitsuse liikmete keskel ranna ainsa hoone juures.“

Raamat on äärmiselt detailirohke, mistõttu võib lugedes tabada end mõttelt, kas teose autor on tõesti välismaalane. Prantsuskeelses originaalis leidub rohkelt selgitusi, mis aitavad luge-

„VALGE LAEV“

Xavier Bouvet

232 lehekülge

Varrak

jal mõista tegelaste tausta ja nende tähtsust Eesti aja- ja kultuuriloos, kuid eestikeelses tõlkes pidi kommentaare olema oluliselt vähem. Nagu on viidanud kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer, oleks eestlastele tundunud võõrastav, kui joonealustes märkustes tutvustataks näiteks Tuglast, Underit, Vares-Barbarust, Uluotsa või mõnd teist isikut, kes vähemalt nimeliselt meie lugejale teada. Seepärast otsustas autor koostöös tõlkijaga, millised selgitused sisse jätta ja millised välja võtta.

Nõukogude võim ei andestanud Tiefile tema tegevust ning maksis selle eest karmilt kätte. Tollal 55aastane Tief saadeti kümneks aastaks vangilaagrisse, millele järgnes sundasumine Kasahstanis. Kuid ka pärast vabanemist ei saanud ta rahulikult Eestis elada –pideva surve ja jälgimise tõttu valis ta vabatahtliku pagenduse Ukrainas ja Lätis. Üksiku mehena, sest abikaasal ja lastel õnnestus põgeneda. Alles oma elu viimased kuud sai ta olla kodumaal, kuid siis juba Ahja haiglas.

Romaan ei lõpe siiski sellega, vaid jõuab tagasihoidliku riigimehe ümbermatmiseni 1993. aastal. Tema soov oli leida viimne puhkepaik oma sõbra, haridusminister Arnold Susi kõrval. Paraku ei olnud seda võimalik kohe täita ning alles 17 aastat pärast surma toodi ta põrm riiklike austusavalduste saatel Metsakalmistule.

Autor esitab romaani lõpus ka huvitava mõttemängu: milliseks oleks võinud kujuneda Tiefi ja tema perekonna saatus siis, kui tal oleks õnnestunud Puise rannas Eestist lahkuda? Kuid siiski nendib autor: „Ent kõigis neis eludes pole rohkem sisu kui udus, mis hajub 1944. aasta 28. septembri hommikul Liia tühjal horisondil.“

Otto Tiefi lugu illustreerib Nõukogude võimu julmust ning väikeriikide keerulist saatust suurriikide mängumaal.

VARRAK

CZ P-10 SERIES

Kaitseväelastele ja kaitseliitlastele nüüd saadaval CZ militaarliini püstolid, vintpüssid ja täpsuspüssid erihinnaga

KÜSI LISA info@nordarm.com

RELIABLE STRIKER-FIRED PISTOL SERIES WITH POLYMER FRAME

CZ P-10 S OR

CZ P-10 F OR

P-10 C OR