KAITSETAHE - SEE EI KASVA TÜHJA KOHA PEALT

KAITSETAHE - SEE EI KASVA TÜHJA KOHA PEALT

Relvad, turvatunne ja kaitsetahe on omavahel tihedalt seotud. Siiski on relvastatud kodanik Eestis pigem haruldane nähtus, mistõttu relvataolise eseme märkamine avalikus ruumis või stardipüstoli paugutamine põhjustab sageli paanikat ja hädaabikõnesid politseile.

Tekst: AKU SORAINEN , vabatahtlik autor

See ei ole alati nii olnud. Oli aeg, kui kümned Eesti laskurid kuulusid maailma tipptasemele ning püstitasid maailmarekordeid sport- ja vabapüssist laskmises, edestades šveitslasi ja soomlasi, kes seni olid laskespordis silma paistnud.

Eestlased võitsid 1930. aastatel arvukalt maailmameistritiitleid ja kaks korda legendaarse Argentiina karika. Aastal 1937 said Eesti laskurid Helsingis kuus meeskondlikku MM-tiitlit ja püstitasid neli maailmarekordit. Kaks aastat hiljem Šveitsis Luzernis võitis Eesti meeskondlikult neli kuldmedalit, neist kolm uue maailmarekordiga. Mitteametlikult kuulus Eestile maailma parima laskurmaa nimetus.

Kaitseliidus ja selle noorteorganisatsioonides tegutses umbes 100 000 liiget. Eesti Laskurliidu juhtimisel muutus laskesport peaaegu rahvaspordiks ja seda harrastati aktiivselt igal pool Eestis. 1937. aastal oli rahva kaitsetahe kõrgel, relvataoliste esemete nägemine ega stardipüstoli paugutamine ei põhjustanud paanikat ega ajaleheuudiseid.

Värskelt oli meeles Vabadussõda ja see, kui napp oli pääsemine jaanuaris 1919, kui punaste rünnakute ajal kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu jäi puudu relvadest ja oskusest neid kasutada.

Inimlikud instinktid, mis sunnivad tarduma ja põgenema, pääsesid küll alguses mõjule, aga kui saadi relvad ja nende käsitsemise koolitus, tekkis kaitsetahe ja soov võidelda ning Vabadussõda viidi võiduka lõpuni.

Praegu käib Euroopas jälle sõda, mille on alustanud meie suur naaberriik, kes peab meid vaenlaseks ja üritab hirmutada kasvõi meie merekaableid läbi lõigates. Või kelle huvides näiteks mõni „ennustaja“ ajalehes kirjutab, et aasta 2025 saab olema raske ja ellu jäävad need, kes lahkuvad.

Üritatakse mõjutada inimloomusele tüüpilisi instinkte, milleks on reageerida ohule võitlemise, tardumise või põgenemisega. Kui lugeda Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo jõulude ajal antud pikka intervjuud, siis on tema sõnum, et NATO on väga oluline, aga me peame olema suutelised kaitsma ennast ka ise. Elanikkonna kaitsetahe on sama oluline kui Kaitseväe relvad, laskemoon ja tehnika. Tardumine ja põgenemine ei too meile soovitud lahendust.

MAAST MADALAST RELVAGA

Kaitsetahte tugevus on Eesti riigi ja rahva püsimajäämiseks suure agressiivse naabri kõrval palju tähtsam küsimus kui mujal Euroopas. Enamikule Euroopa riikidele on rahva kaitsetahe sekundaarne teema, sest nende sõjalistes stsenaariumides kaitseb riiki hästivarustatud professionaalne kaitsevägi ja rahvast pole sõjapidamiseks otseselt vaja. Seega pole rahval vaja ka õppida relvi käsitsema.

Soomes on teisiti. Seal on peetud rahva tugevat kaitsetahet eluliselt vajalikuks. Eriti pärast Venemaast iseseisvuse saavutamist ehk viimased 106 aastat. Selle tulemusena on eriti maapiirkondades väga paljudes peredes relvad. Ka lapsi õpetatakse varakult relvi turvaliselt käsitsema, algul õhupüssist ja hiljem näiteks metsaservas sportpüssist laskmist harjutades. Meie oma peres lasksime talviti maal olles õhupüstolist märki koos vanematega ning enamasti võitis ema. Kui juba noorena saadi relvade kasutamise kogemus, siis oli ka ajateenistusse minek iseenesestmõistetav ja motivatsioon teenistuse läbimiseks kõrge. Nii oli olnud ka isa ja vanaisaga, kelle eeskuju oli noortele oluline.

Nende traditsioonide tulemusena usaldavad soomlased oma sõjalist võimekust ja see suurendab nende kaitsetahet. Soomes pole ma kunagi kohanud sellist hirmu Venemaa ees, mis ajendaks inimesi tarduma või põgenema ehk tõsiselt arutama kodumaalt lahkumist Venemaa ohu tõttu.

VÄHEM RELVI, SUUREM TURVALISUS?

Eestis on avalikkuse suhtumine relvadesse ajaloost tulenevatel põhjustel hakanud uuesti kujunema alles pärast taasiseseisvumist ja viiekümneaastast pausi. Viimase kümne aasta jooksul on meid järjest rohkem hirmutanud maailmauudised massitulistamistest, eriti koolitulistamised USAs ja hiljuti Rootsis ning terroristlikud rünnakud mitmes välisriigis.

Kardetakse, et ehk juhtub sama ka Eestis. Seetõttu saavad relvadega seotud üksikud vahejuhtumid Eestis ebaproportsionaalselt palju avalikku tähelepanu ja tekitavad avalikkuses suhtumist, et relvad on halvad ja neid peaks olema vähem.

Seda suhtumist võtab arvesse ka Eesti politsei, kes on eriti viimase kaheksa aasta jooksul üritanud realiseerida oma seisukohta, et mida vähem on inimestel tulirelvi, seda turvalisemalt tunneb ennast elanikkond tervikuna. Arvestades Venemaal toimuvat, on selge, et relvade vähendamine ei kasvata elanikkonna turvalisust ega kaitsetahet, vaid pigem vastupidi.

Ainult vähestes Euroopa riikides peale Eesti on riigikaitse aluseks laiapõhjalise riigikaitse või täpsemini totaalkaitse põhimõte. Nagu termin vihjab, hõlmab selle põhimõtte järgi korraldatud riigikaitse ühiskonna kõiki liikmeid ja valdkondi ning suur osa elanikkonnast ja riigi ressursist võidakse vajadusel suunata riigikaitsesse.

Totaalkaitse kontseptsiooni oluline osa on see, et suur osa rahvast on läbinud ajateenistuse, saanud hea väljaõppe, käib kordusõppustel ning oskab turvaliselt ja oskuslikult tulirelvi käsitseda.

Venemaa piiririikidest on ainult Soome aastakümneid järjepidevalt arendanud totaalkaitset koos massilise ajateenistuse ja reservi koolitamisega. Nii Soomes kui ka sarnase kaitsekontseptsiooniga Šveitsis läbib ajateenistuse vähemalt 2/3 meeste vanusegrupist ja vabatahtlikult ka väike hulk naisi. Mõlemas riigis on rahva kaitsetahe kogu aeg olnud Euroopa kõrgemaid.

VÕI SIISKI ROHKEM RELVI?

Eestis läbib praegu ajateenistuse umbes 50 protsenti meestest ja ka väike hulk naisi. Seda on liiga vähe, aga kindlasti on siin olukord parem kui teistes totaalkaitsele orienteeritud riikides, nagu Rootsi, Norra, Läti ja Leedu, kus ajateenistuses käib veelgi vähem noori. Totaalkaitse põhimõtteid järgivates riikides tugevdab rahva kaitsetahet see, kui vaimselt tervete ja usaldusväärsete elanike käes on relvad, mida osatakse turvaliselt ja oskuslikult kasutada. Või, nagu eelmine Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi Eesti totaalkaitset tabavalt ja lühidalt kirjeldas: „Iga põõsas laseb.“

Mul on Baltimaades mõned kolleegid ja tuttavad, kes Ukraina-Vene sõja alguses pakkisid oma asju kokku ja olid valmis vajadusel kodumaalt põgenema. Ka üks minu naiskolleeg pakkis 2022. aastal oma pere asjad kokku ja ostis isegi autoelamu, et sellega minema sõita kohe, kui vaja.

Paar kuud hiljem liitus ta hoopis Kaitseliiduga, õppis relva kasutama ja sai aru, kuidas tema saab panustada Eesti riigikaitsesse. Temas tärkas tugev kaitsetahe ja peagi pakkis ta asjad jälle lahti.

Tulirelva kasutamist võiks õppida ka väljaspool Kaitseliitu, kui selleks oleks

Soome: umbes 30 relva ja 11 relvaomanikku. Lasketiirude arv 600, aga kohe Ukraina sõja alguses otsustas Soome valitsus suurendada lasketiirude arvu vähemalt 1000-le.

Norra: 29 relva ja lasketiire üle 3000. Huvitav on muide seegi, et Eestis on jahimehi ja -naisi kokku 15 000, aga Norras on ainuüksi jahinaisi üle viie korra rohkem! Kas relvad on kana ja aktiivne jahilkäimine muna või vastupidi?

Rootsi: 23 relva ja umbes 3000 lasketiiru.

Šveitsis on 27, Leedus 13 ja Lätis 10 relva 100 inimese kohta.

Eestis on ainult viis relva ja kaks relvaomanikku 100 inimese kohta. Lasketiire ja eratarbeks mõeldud laskepaiku on politsei andmetel ainult 111.

Eeltoodust nähtub, et võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus valitseb totaalkaitse põhimõte, on relvade ja lasketiirude arv tänapäeva Eestis kõige väiksem. Totaalkaitse eeldaks ka Eestis teistsugust lähenemist ja elanike käes võiks vabalt olla oluliselt rohkem tulirelvi ja võimalusi laskmist harjutada.

KAITSETAHE TUGEVAMAKS!

Eestlaste kaitsetahtele oleks kasuks alljärgnev.

1. Riigikaitset ning relvade turvalist käsitsemist ja laskmist õpetatakse täna õnneks juba mitmes koolis, aga kas kõikides? Seda võiks teha kõikides, nagu teatavasti tehakse Šveitsis.

2. Kuigi ajateenijate hulka on kasvatatud, võiks ajateenistuse läbida kaks korda rohkem noori kui täna. Ehk ajateenistusse oleks vaja oluliselt rohkem naisi.

3. Kaitseliit on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja sellel on täna koos noorteorganisatsioonidega umbes 30 000 liiget. Ideaalis võiks see olla kaks korda suurem, jäädes isegi siis veel oluliselt alla oma 1939. aasta suurusele.

4. Juba täna teeb politsei igale relvaomanikule põhjaliku taustakontrolli ja see on hea. Kui taustakontroll on läbitud, siis võiks suurem hulk inimesi omada relva ja harrastada laskmist ilma kohustuseta käia laskevõistlustel. Nagu ju ka enamik neist, kes käivad jõusaalis ja jooksmas, ei tee seda võistlemiseks. Politsei kontrollitud relvaomanikud võiksid soovi korral omada ka rohkem relvi, ilma et politsei piiraks relvade hulka nii aktiivselt, kui täna pahatihti juhtub.

5. Lasketiire ja -paiku võiks olla vähemalt kaks korda rohkem kui täna. See eeldaks eelkõige eratarbeks ehitatud laskepaikade turvanõuete ülevaatamist, et teha nende ehitamine odavamaks.

6. Soome ja Rootsi eeskujul võiks Eestigi maapiirkondades anda õiguse maaomaniku loal harjutada piiratud ulatuses laskmist turvalises kohas ja naabreid häirimata. Esialgu võiks lubada lasta sportpüssist märgi pihta, millel on ohutust silmas pidades kuulipüüdja. See võimaldaks maapiirkondades harrastada laskmist ilma, et peaks sõitma kümneid kilomeetreid lasketiirudesse ja maksma seal tasusid, mis võivad olla kõrged. Täna pole õigust harjutada laskmist väljapool lasketiire või eratarbeks ehitatud laskepaika. Samas on maaomaniku loal õigus pidada jahti. See tähendab, et täna saab jahimees lasta peaaegu igasse ilmakaarde siis, kui ta peab jahti, aga märgi pihta lasta ei tohi.

7. Tasub meeles pidada, nagu Kaitseväe juhataja oma intervjuus mainis, et viimase tuhande aasta jooksul on meil olnud venelastega võitlemist keskmiselt iga 25 aasta tagant. Kui selleks on valmis oldud, on väga tihti saadud hästi hakkama.

Kahtlemata annab üks mitmeraketiheitja HIMARS koos laskemoonaga Kaitseväele rohkem võimekust kui 50 relva elanike käes. Aga kui needsamad elanikud oskavad kasutada relva turvaliselt ja oskuslikult, siis on nende kaitsetahe tugevam kui elanikel, kes pole kunagi relvaga kokku puutunud.

Lisaks õpetavad needsamad elanikud oma lastele kaitsetahet ja nii kasvavad tulevased ajateenijad ja HIMARSi opereerijad, kes Venemaa tekitatud ohu ees ei tardu ega mõtle põgenemisele.

* Artikkel on modifitseeritud kujul ilmunud ka Eesti Rahvusringhäälingu portaalis ja ajakirjas Eesti Jahimees.