KAHTLUSI JA KÕHKLUSI TEKITAV FILM

KAHTLUSI JA KÕHKLUSI TEKITAV FILM

Kõige paremini iseloomustab käesolevat linateost termin operetta, sest ooper see kindlasti ei ole. Ooper eeldaks, et see, kes parajasti surema hakkab, laulab vähemasti aaria. Soojenduseks. Siis kõnnib natuke aega ringi ja laulab teise aaria veel. Laulust ja tantsust kubisevad filmid on India kohalik omapära. Keegi ei eelda, et Nüganeni „1944“ sisaldaks kaevikus kaerajaani vihtumist, aga Indias – palun väga. Sellest annab tunnistust ka 2018. aastal valminud linateos „Paltan“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Hiina ja Indias asuva Sikkimi protektoraadi vaheline piir. Juba aastast 1962 on siin kaks riiki omavahel näägelnud, mistõttu on kummagi poole ametimeestel väga selge ettekujutus sellest, kus peaks või ei peaks piir õigupoolest jooksma. Hiinlased arvavad, et näe, need kivid seal India poolel näevad välja täpselt Hiina kivide moodi. Mis tähendab, et piir peaks käima sealtkaudu. Indialased jällegi ei ole millegipärast Hiina seisukohtades nii veendunud. Sõnade kinnituseks toob Hiina vaidluspaika sõdureid, sama teeb ka India. Hakkab peale vastastikune pingpong, mis sisaldab seisukohti röökivaid valjuhääldajaid, piiri markeerivaid kive ümber paigutavaid sõdureid, okastraati, rusikatega vehkivaid ja vastaspoole pihta kive pilduvaid mundrikandjaid. Isegi jänes Adalbert saaks aru, et on vaid aja küsimus, millal minnakse kividelt üle püsside ja granaatide kasutamisele.

Enamiku ajast jätab linateos mulje, et see on mõeldud lastele. Justkui läheks söögikohta, telliks peenelt „pommes a la etudiant“ ning lauda saabuvad … praekartulid. „Paltani“ saab võrrelda sellise menüüga, mida pakub Disney filmivabrik. Erisuseks mõistagi suurem kogus tantsu ja laulu. Läänepoolsest toodangust sarnaseim, mis kohe pähe kargab, on „Monumendimehed“. Pealtnäha justkui sõjafilm, aga kõik aeg kipud endas kahtlema. Vaatad kirjeldust IMDb-st, loed arvustusi, näpistad ennast, aga ikka jääb kerge ebalus sisse. Täiesti mõistetav, sest aktsioonija tulistamissõprade lemmikhetked algavad alles „Paltani“ tagumises veerandis. Igatahes film paneb kahtlema. Kas see, mida filmis näidatakse, ongi päris? Kas see, mis aknast välja vaadates paistab, on võlts, tegelikult elamegi me maatriksis ja päriselus käib asi ikka nii, nagu film näitab? Äkki peaks rohkem laulma ja tantsima? Äkki ma tegelikult laulan ja tantsin, aga ma lihtsalt ei tea seda? Tekivad kahtlused, tekivad kõhklused.

Tihtilugu võivad indialased Euroopa vaataja oma arusaamadega kinokunstist lausa hulluks ajada. Mingeid asju seletatakse ikka seitse korda üle ja eeldatakse, et vaataja on kolmeaastane. Lõik filmist: istuvad eite-taati kuskil aasal. Taamal traavib põllul adra ja pühvliga varustatud kangelane-sõjamees. Ätid seletavad: „Näedsa, meie poeg! Töötab põllul! Etskae!“ Ja nii edasi. Samal ajal teeb vapper sõdalane midagi, mis näeb välja väga kündmise moodi. Eriti kui vaadata ilma prillita. Ja pöörata pea teises suunas. Teadmata põhjustel on India filmindus sedalaadi koomilisi ja lapsikuid episoode silmini täis. Kultuuriline eripära? Võimalik, aga siin on va eripäraga vint ikka kõvasti üle keeratud. Ja mitte üks vint, vaid terve parv. Ka netikommentaatorid on võtnud nuriseda J. P. Dutta teose üle, mis „pole ikka see“, „jääb nõrgaks“ jne. Võrreldakse kõvasti režissööri varasema filmiga „Border“ (1997), mis olevat igati etem, aga siinkohal ei saa ise sõna võtta. Mainitud „Border“ on mul isiklikult veel nägemata.

Mingil hetkel tegutsevad mõlemad piiril madistavad pooled rohkem nagu Käkikeerajate Ühisus, mitte sõjavägi. Ühisuse kandev idee paistab olema oponendi ukse alla paksema kraami punnitamine lootuses, et keegi sisse astub. Ja päevaveerel jääb võitjaks tõdemus, mille on kenasti sõnastanud Kreisiraadio: „Lähme ikka ja paneme Alekannude maja põlema!“ Ma saan aru, et film põhineb päriselt juhtunud sündmustel ja nii. Mille kajastamine India kodupublikule on vägagi oluline. Ja et kunstilisuse huvides on sisse lükitud koreograafiat ja vokaal-instrumentaalpalu. Ent kole raske on tõsiselt võtta sõjafilmi, kus vahepeal tões ja vaimus tantsu vihutakse. Peamine, mille tõttu film kõvasti kannatab, ongi plakatlikkus. Võib parafraseerida ütelust, mis väidetavalt kuulub tuntud muumiale tema eluajal: plakatlikkus, plakatlikkus, plakatlikkus. Ehk teisisõnu: kui siin filmis võtab mõni sõdalane ülakeha paljaks, siis seda lubatakse teha ainult sellel näitlejal, kes on jõusaalis käinud.

„Paltani“ vaadates tuleb kõvasti kannatust varuda. Mõistmist samuti, sest nagu eelnevaltki mainitud, on arusaam sellest, mis vaadatav ja mis mõistlik, ikka kaunikesti erinev meile harjumuspärasest. India rahvuseeposed on reeglina viissada salmi pikad, kolmsada salmi laiad ja nelisada salmi paksud ning ega neil filmidki teab mis lühemad välja ei kuku. Enne, kui „Paltanis“ kõvemaks sõjaks läheb, tuleb kõigepealt kaks tundi oodata. Selleks, et pinge kasvaks. On aga pinge liialt varakult haripunkti saavutanud, jääb piisavalt aega vetsus käia, võtta midagi söömist või haarata kaasa suurem limpsitünn. Terve film on kõva kaks ja pool tundi pikk.

Klišeelikkus ja kõik selline filmile üldse mitte hästi mõjuv kraam kandub sujuvalt üle ka näitlejatele. „Ei usu!“ tahaks filmi jooksul nii mitu korda hüüda, et suu väsiks ära. Lihtsalt ei usu ja kõik! Mängitakse nii, nagu väikesed lapsed esitavad „Põdra maja“ laulu. Kui ma kellegi mängu natukesegi usun, siis Jackie Shroffi oma. Aga ainult natuke. Usutavamalt mõjusid ka Hiina poole lihtsõdurid. Vahest seetõttu, et neile polnud dialoogikohti väga ette nähtud. India sõdurite dialoogid kippusid ikka ja jälle kannatama ebausutavuse all. Sõjafilmides kasutatakse salamisi võtet, kus vastaspoolt, eriti ülemaid, kiputakse karikeerima. Seetõttu mõjusid vähegi suuremate pagunitega Hiina ülemused nagu arvutimängu eelviimase taseme lõpupahad. Jällegi, arvutimängus kena kõik, aga filmis võlts nagu Aasia netipoe kaup.

Tagatipuks on teravsilmad ja kohalike olude tundjad tuvastanud suurtes kogustes ajastule mittevastavaid asju ja seiku. Film algab stseeniga, kus postiljon ööpimeduses kirju laiali kannab. India postiljonid ei pidavat sel kombel töötama. Kui järele mõelda, siis ega nad siingi öösiti ületunde ei tee. Lisaks olevat külatanumad liiga asfalteeritud, turbanid vale fassongiga, relvad valest ajastust ja veel hulk vigu, millest tausta teadmata võib südamerahuga mööda vaadata. Eesti vaataja ei jaga mainitud vigadest esimesel vaatamisel tõenäoliselt midagi. Ometi on režissöör J. P. Dutta soov olnud teha film vägagi ajaloolisest sündmusest. Võinuks siis ikkagi jõudumööda vigu vältida. Õige kujuga turbanite hankimine oleks vaevalt eelarve pilbasteks löönud.

Efektikraam filmi lõpuks saabuvas lahingupidamise osas näib enamvähem. Film on ikkagi 2018. aasta toodang ja plahvatused mõjuvad ehtsalt. Muidugi on India sõdurid vajalikul hetkel piisavalt surematud, et plahvatusi üle elada, aga see on juba üldisema stiili küsimus. Kui vaataja on olnud piisavalt kannatlik, laulud ja tantsud ära vaadanud, siis saab pürotehnikat, valanguid ja möllu nautida piisavalt.

Kunagi Eesti-Vene piiril aega teeninuna tundus filmi teema huvitav. Sel põhjusel vaatamine ette võetud saigi. Egas piirivalvurite filme teab mis palju olegi. Igal juhul kõvasti vähem kui tankistide või lendurite filme. Paraku osutus umbropsu tehtud valik kehvakeseks nagu peojärgne esmaspäev. Mingisuguse ettekujutuse, kuidas sealmail asjad käivad, film muidugi annab. Pika meelega isikud kannatavad ka filmi lõpuni vaadata.

„PALTAN“

Osades: Jackie Shroff, Arjun Rampal, Sonu Sood

Lavastanud J. P. Dutta

2 tundi ja 34 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 8. Ajaloosündmuste valgustamine on hea mõte.

Teostus: 4. Väga lati alt läbipugemine.

Näitlejatööd kokku: 5. Keskmine, üllatusteta.

Lavastajale: 4. Veniv ja klišeelik.