VÕITLUS EI LÕPE SELLEGA, ET LASKEMOON SAAB OTSA - VÕIDELDA TULEB LÕPUNI!

VÕITLUS EI LÕPE SELLEGA, ET LASKEMOON SAAB OTSA - VÕIDELDA TULEB LÕPUNI!

Olukordi, kus asi läheb käsikähmluseni, tuleb tänapäeva sõjas ette harva, kuid seda võib juhtuda. Kui sõduril puudub vastav ettevalmistus, võib teda haarata paanika. Käsivõitluse õppimine ongi vajalik eelkõige selleks, et sõdur ei kardaks vastasega lähikontakti astuda.

Tekst: seersant RAIVO IRD , Tartu Esimese malevkonna instruktor

MILLEKS SÕJALINE KÄSIVÕITLUS?

Sõjalise käsivõitluse instruktorite kursuste algatajaks ja eestvedajaks Kaitseväes on Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Ranno Raudsik.

Käsivõitluse õpetamise mõtet ning vajalikkust selgitab ta nii: „Meie suurem eesmärk lähivõitlust õpetades on see, et sõdurid muutuksid julgemaks ja enesekindlamaks ega kardaks vastasega lähikontakti astuda. Kui sõdur on elementaarsed käsivõitluse oskused omandanud, on ta tunduvalt julgem ja enesekindlam. Näiteks kaevikus vastasega kokku sattudes ollakse valmis temaga silmast silma võitlema.“

MIS ON SÕJALINE KÄSIVÕITLUS?

Sõjaline ehk taktikaline käsivõitlus õpetab vastasega lähikontakti minemist ja tema mõjutamist ilma tulirelva kasutamata. Sisuliselt täpsem olekski öelda „lähivõitlus“.

Ajal, mil lahinguväljadel domineerivad droonid, tuleb lähivõitlust ette üha harvem, mingid situatsioonid aga siiski jäävad. Laskemoon võib otsa saada, relv võib katki minna, võidakse sattuda kitsastesse ruumidesse, kus ei saa relva kasutada. Rahvarohked kohad, massirahutused, tsiviilisikud – kui relvastamata inimene haarab tänaval relvast, siis ei hakka ju teda kohe tulistama.

KUS SAAB SÕJALIST KÄSIVÕITLUST ÕPPIDA?

Eesti sõdurite käsivõitlusoskuste arendamine on olnud aastaid vaeslapse osas, nüüd aga on see lõpuks käsile võetud. Kolonelleitnant Ranno Raudsiku algatatud sõjalise käsivõitluse instruktorite kursused toimuvad Kaitseväes alates 2020. ja Kaitseliidus alates 2023. aastast. Kursused läbinud instruktorid annavad omandatud oskusi omakorda edasi väeosades või malevkondades.

Instruktorite kursused on jagatud kolmeks tasemeks. TASE-1 toimub matisaalis ja seal õpitakse MMA baastehnikaid. Instruktoriteks-treeneriteks on Eesti parimad vabavõitluse spetsialistid. TASE-2 viiakse läbi juba lahinguvarustuses – õpitakse, kuidas kasutada automaati löökide blokeerimisel ja löömisel, samuti kuidas isikuid kinni pidada. TASE-3 on instruktoritaseme kursus, mille läbijad hakkavad omakorda uutele kursuslastele TASE-1 ja TASE-2 õpet läbi viima.

2024. aasta kevadel jõudis sõjalise käsivõitluse õpe esmakordselt Kaitseliidu vabatahtlikeni, kui kakskümmend Tartu esimese malevkonna kaitseliitlast läbisid relvastatud käsivõitluse treeningpäeva. Õpiti automaadi kui sõduri peamise võitlusvahendi kasutamist lähivõitlusrelvana.

KUIDAS SEE KÄIB?

Peensusteni lihvitud võitlusoskustest olulisem on võitleja psühholoogiline ettevalmistus ning sügavalt sisse harjutatud baasoskused. Stressiolukorras ja surmahirmus inimese aju ei tööta –pauk käib ja pea on tühi. Siis toimivad ainult lihtsad asjad, mistõttu tulebki õppida eelkõige lihtsaid ja efektiivseid baastehnikaid ning need korralikult lihasmällu treenida.

Relvana saab lähivõitluses kasutada ükskõik mida – labidad, kirved ja matšeeted on kõik väga head lähivõitlusrelvad. Tänapäeva sõdur satub käsivõitluse olukorda kõige tõenäolisemalt automaat käes ja seda ta peabki siis kasutama. Tänapäeva relvad ei ole paraku lähivõitluseks disainitud, aga neid tuleb kasutada nii hästi, kui saab. Tääkidega nüüdsel ajal enam väga ei mässata, aga kui tekib vastav olukord ja võimalus, siis võiks selle täägi muidugi kinnitada. Kõige halvem lähivõitlusrelv on nuga – sellest veel halvemad on vaid tühjad pihud. Noavõitlusdistantsile sattunud võitlejad saavad kindlasti mõlemad vigastada.

MILLEST ALUSTADA?

Käsivõitlusega saab hakkama igaüks. Evolutsiooni käigus on inimene selleks hästi kohastunud – enne heaoluühiskonna tekkimist oli see igapäevaelu lahutamatu osa. Muidugi peab arvestama oma võimeid ja tervislikku seisukorda, et treeningutel mitte üle pingutada või viga saada.

Õppida ja treenida saab ka omal käel, mingit erivarustust sellega alustamiseks vaja ei ole. Kõige nõrgem lüli on alati üldfüüsiline vorm, nii et alustada võiks sellest. Edasi on vaja treeningupartnerit, et saaks hakata tegema tasakaalu ja distantsi harjutusi ning omandama poksi ning maadluse baastehnikad. Suuremat erivarustust läheb vaja alles relvadega võitleimisel.

Iga sõdur võiks igapäevaselt mingi võitluskunstiga tegeleda. Vahet pole millisega, kõik nad arendavad võitlejat mingil määral – maadlus, poks, MMA. Kui mingi põhi juba all, on sealt lihtne edasi minna.

Iga Eesti sõdur võiks omandada mingil tasemel lähivõitlusoskused. Meie vastase kasutada on väga hästi treenitud eriüksused ja dessantväelased. Sageli paisatakse neid ootamatult vastase tagalasse. Kas meie sõdur on selleks valmis? Kas Sina oled selleks valmis? Kas triibulise madrusesärgi nägemine paari meetri kauguselt ning räige venekeelne sõim võtab põlved vedelaks? Mõtle sellele ja tule trenni! Uuri võimalusi oma väeosast või malevkonnast.

Video: https://youtu.be/PEtw51-fKcY