Kaitse Kodu! nr 3 2025. a

PRANTSUSE AUTORI PILK EESTI AJALOOLE: XAVIER BPUVET' ROMAAN OTTO TIEFIST

Otto Tiefi kõige silmatorkavam omadus oli tagasihoidlikkus, tõdeb Indrek Paavle Eesti riigijuhtide eluloosarjas ilmunud monograafias, mis ilmus 11 aastat tagasi. Ometi osales Tief mitmes Eesti ajaloo olulises ja murrangulises sündmuses, millest kahtlemata kõige märgilisem on 1944. aasta septembris toimunu.

Tekst: JUKKO NOONI , vabatahtlik autor

Sakslased taganesid Eestist ja Nõukogude väed polnud veel lõplikult kohale jõudnud. Selles lühikeses interregnumis püüti vähemalt „de facto“ säilitada Eesti omariiklus, mis siiski ebaõnnestus.

See sündmustik ongi põhiteljeks mullu sügisel ilmunud Xavier Bouvet’ ajaloolises romaanis „Valge laev“, mis keskendub Otto Tiefi saatusele. Tähelepanuväärne on, et autor on prantslane, kes võtnud vaevaks põhjalikult süveneda Eesti ajalukku ja kirjutada sellest haaravalt ja tõetruult. Väikerahvaste saatused jõuavad rahvusvahelise lugejani pigem harva.

Romaan algab kirjeldusega, kuidas põgenikud ootavad Läänemaal Puise rannas päästelaeva, samal ajal kui „vaid paarikümne kilomeetri kaugusel haarasid Nõukogude väed juba maid ja maju.“

Teiste seas ootasid seal lahkumisvõimalust ka valitsuse liikmed: „Puises toetas Friedebert Tuglas pea vastu suurt kivi ja seiras Tiefi. See Tuglase selge pilguga eakaaslane seisis sirgelt taastatud valitsuse liikmete keskel ranna ainsa hoone juures.“

Raamat on äärmiselt detailirohke, mistõttu võib lugedes tabada end mõttelt, kas teose autor on tõesti välismaalane. Prantsuskeelses originaalis leidub rohkelt selgitusi, mis aitavad lugejal mõista tegelaste tausta ja nende tähtsust Eesti aja- ja kultuuriloos, kuid eestikeelses tõlkes pidi kommentaare olema oluliselt vähem. Nagu on viidanud kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer, oleks eestlastele tundunud võõrastav, kui joonealustes märkustes tutvustataks näiteks Tuglast, Underit, Vares-Barbarust, Uluotsa või mõnd teist isikut, kes vähemalt nimeliselt meie lugejale teada. Seepärast otsustas autor koostöös tõlkijaga, millised selgitused sisse jätta ja millised välja võtta.

Nõukogude võim ei andestanud Tiefile tema tegevust ning maksis selle eest karmilt kätte. Tollal 55aastane Tief saadeti kümneks aastaks vangilaagrisse, millele järgnes sundasumine Kasahstanis. Kuid ka pärast vabanemist ei saanud ta rahulikult Eestis elada –pideva surve ja jälgimise tõttu valis ta vabatahtliku pagenduse Ukrainas ja Lätis. Üksiku mehena, sest abikaasal ja lastel õnnestus põgeneda. Alles oma elu viimased kuud sai ta olla kodumaal, kuid siis juba Ahja haiglas.

Romaan ei lõpe siiski sellega, vaid jõuab tagasihoidliku riigimehe ümbermatmiseni 1993. aastal. Tema soov oli leida viimne puhkepaik oma sõbra, haridusminister Arnold Susi kõrval. Paraku ei olnud seda võimalik kohe täita ning alles 17 aastat pärast surma toodi ta põrm riiklike austusavalduste saatel Metsakalmistule.

Autor esitab romaani lõpus ka huvitava mõttemängu: milliseks oleks võinud kujuneda Tiefi ja tema perekonna saatus siis, kui tal oleks õnnestunud Puise rannas Eestist lahkuda? Kuid siiski nendib autor: „Ent kõigis neis eludes pole rohkem sisu kui udus, mis hajub 1944. aasta 28. septembri hommikul Liia tühjal horisondil.“

Otto Tiefi lugu illustreerib Nõukogude võimu julmust ning väikeriikide keerulist saatust suurriikide mängumaal.

VALGE LAEV

Xavier Bouvet

232 lehekülge

Varrak