JÄRVAKAD VÕTSID METSAVENDADENA HUKKUNUD PERE METSAHAUA OMA HOOLE ALLA

JÄRVAKAD VÕTSID METSAVENDADENA HUKKUNUD PERE METSAHAUA OMA HOOLE ALLA

Roosna-Alliku kaitseliitlased käisid Lehtse lähistel praegusel Kaitseväe keskpolügoonil täpselt 75 aastat tagasi NKVD haarangus hukkunud peret mälestamas ja nende haudu korrastamas.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

1950. aasta 22. jaanuaril hukkusid Lehtse lähedal Tori metsas NKVD-laste haarangu käigus Ristimäe talu peremees Heinrich (50) ja perenaine Aliide (43). Perepoeg Ülo Ervin (24) pääses esiti põgenema, kuid jälitajad said noormehe kätte Aru mõisa lakast ja lasid ta maha. Pere kolm nooremat last jäid orvuks. Hukkunud maeti mõnesaja meetri kaugusele punkrist.

Kohalike koduloolaste teada olnud pere 1949. aastal küüditatute nimekirjas ja varjas sestsaati end metsas. Peremees aitas 1939. aastal hobusega Viru randa kaks meest, kes läksid vabatahtlikena Soome sõtta. Sõja ajal oli peremees Omakaitses ja hiljem toitis metsavendi.

Pere ehitas metsa punkri, kus kõik eluks vajalik olemas, isegi leiba küpsetas perenaine ise. Osa punkrist leitud esemeid ja ahi toodi 1999. aastal Lehtse koduloomuuseumisse. Hukkunute pereliikmed paigaldasid 2012. aasta suvel lähedaste matmispaigale monumendi.

Kaitseliidu Roosna-Alliku üksikkompanii liige ja tegevväelane Lauri Mäepalu oli metsavendade mälestuskivist teadlik ja jõulude ajal otsustas lumevaest aega ära kasutades minna seda otsima.

„Paljud igapäevaselt keskpolügoonil tegutsevad kaitseväelasedki ei tea haua ja mälestuskivi asukohta. Tookord mälestuskivi vaadates jäi silma, et kohe-kohe on saabumas pere hukkumise 75. aastapäev ja panin kodukompanii kaitseliitlastele ette minna mälestama.

Hukkunud pere oli ju siis Järvamaa pere ja meie kompanii lähim Järvamaa kaitseliidu üksus. Arvasin, et heal juhul tuleb meid 3-4 inimest, aga tuli peaaegu 30, ka naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid,“ rääkis Mäepalu.

Roosna-Alliku kompaniipealiku abi Aare Kabel oli aga seda meelt, et miks minna ainult päeval küünlaid ja lilli viima, tuleb ikka õhtuks suurem vägi kokku saada ning mõned langenud puud ja võsagi ära koristada.

„Saemehi oli kaks, aga töökäsi kokku 28. Tegime platsi korda, süütasime lõkke, Urmo ja Vaiko Kütismaa regilauluansamblist Arhailised Mehed võtsid laulu üles,“ meenutas Kabel sooja sõnaga pimedal talveõhtul aset leidnud mälestustseremooniat.

KELLELE KUULUVAD VANAD MÄLESTUSKIVID

MARTIN ANDRELLER, metsavendluse uurija

Möödunud 30 ja enama aasta jooksul on üle Eesti paigaldatud sadu mälestuskive ja -märke 20. sajandi okupatsiooniperioodil hukkunud metsavendadele, küüditatutele, arreteeritutele.

Paljude kivide ja mälestusmärkide püstitajaid pole tänaseks enam meie hulgas. Mõnelgi korral on tähise püstitaja teinud seda aga sisemisest (õiglus)tundest ja avamisele, kui sellist oligi, ei tulnudki vahest väga palju rahvast või ajakirjanikke. Seega on meil omajagu mälestusmärke, mille asukohta või eksistentsi teabki ainult kohalik kogukond. Nagu on öeldud, muld mälestust ei mata ja isegi kui mälestusmärgi paigaldajat enam meie seas ei ole, tuleks need kohad korras hoida ja mälestada inimesi, kelle nimed kividele raiutud. Kui kohalik muinsuskaitseselts või muu kultuuriühendus on selle juba oma hooleks võtnud, siis on igati hea. Kohtades, kus seda aga tehtud pole, kutsuks küll üles kohalikke Kaitseliidu üksuseid või Naiskodukaitse jaoskondi kindlasti ka noorteorganisatsioone kaasates asja ette võtma. Tehke see üks talgupäev aastas, korrastage oma vastutusalal olevad mälestusmärgid ning leidke see küünlajupp või lilleõis nende ette asetamiseks. Nii on vääriliselt hoitud nende inimeste mälestus, kes meie vabaduse eest oma elu andsid. Nõnda on hoitud ja tunnustatud ka nende mälestus, kes võib-olla omaenda rahakoti najal kunagi selle mälestuse talletamisega algust tegid. See on austus meie eelkäijate vastu, mis ei võta suurt tükki küljest, kuid mille tähtsus kerksusele on suur.