REIMO JA AIVAR SELLEST, MIS ON OLULINE

REIMO JA AIVAR SELLEST, MIS ON OLULINE

Oma pühendumuse ja tegudega eeskujuks olnud 2024. aasta parim noorkotkas Reimo Jürjo ja parim Noorte Kotkaste noortejuht Aivar Krusta võtsid aja maha, et vestelda omavahel käidud teekonnast, jagada kogemusi ning avada mõtteid laiemale lugejaskonnale.

Tekst: REIMO JÜRJO , Noorte Kotkaste Sakala maleva Kesklinna rühma pealiku abi

AIVAR KRUSTA , Noorte Kotkaste Saaremaa maleva pealik

Aivar: „Reimo, räägi, kuidas see üldse nii läks, et sinust noorkotkas sai?“

Reimo: „Aasta oli 2011, olin vist 1. või 2. klassis. Meie kooli tuldi tutvustama Kodutütarde organisatsiooni. Siis kuulsingi esimest korda, et tüdrukutel on selline äge organisatsioon loodud ja sain teada, et poistele on ka täitsa olemas oma organisatsioon Noored Kotkad. Mõtlesime poistega, et tahame ka liituda, aga kuna meie koolis veel kotkaste juhti ei olnud, siis lõime alguses kodutütardega kampa.“

Aivar: „Mu oma teekond Kaitseliitu sai samuti alguse 2011. aastal. Noortega tegelemiseni jõudsin küll natukene hiljem, 2014. aastal, kui mälu mind ei peta. Teekond Noorte Kotkaste juurde ei olnud juhus, vaid loomulik jätk minu soovile panustada noorte arengusse ja isamaalisse kasvatamisse. Alguses olin lihtsalt kõrvaltvaataja, aga mida rohkem nägin, seda rohkem hakkas asi meeldima.

Noored õpivad praktilisi oskusi, saavad uusi kogemusi ja harjutavad meeskonnatööd, kõik väga asjalikud ja elus vajalikud oskused. Ühel hetkel tuli võimalus ka ise panustada, nii ma vaikselt rolli sisse kasvasin. Noortejuhina püüan omalt poolt kaasa aidata, et noortel oleks põnevad ja kasulikud tegevused. See ei ole mingi peen amet või suur loosungitega asi, lihtsalt hea võimalus teha midagi, mis päriselt loeb ja loob väärtust. Noortejuhi rolli võtmine tähendab suurt vastutust, kuid ka suuremat võimalust mõjutada ja inspireerida noori, aidates neil kasvada tugeva iseloomuga, teadlikeks ja hakkajateks kodanikeks. Tänaseks on Noored Kotkad minu jaoks rohkem kui organisatsioon – see on elustiil ja pühendumus. Olen uhke, et saan olla osa sellest teekonnast ning aidata kujundada tulevasi liidreid ja Eesti riigi tugevat tulevikku.

Aga sina, mis on sind hoidnud siiani kotkaste juures?“

Reimo: „Ma arvan, et oluline nüanss on minu puhul kambavaim. Koos heade sõpradega lahedate asjade koos tegemine ja aja veetmine. Kui ma juba natukene olin koondustel käinud või laagrites osalenud, nautisin sõpradega koos uute teadmiste omandamist ja praktiseerimist. Mida aasta edasi, seda enam tundsin, kuidas see side koos raskusi ületades järjest tugevnes. Selliseid sõpru, kellele võid igas olukorras toetuda, niisama koolipingist juba ei leia.“

Aivar: „Too näide mõnest olukorrast, mis on eredalt meelde jäänud.“

Reimo: „Esmalt meenub üks Talvelaager, mis toimus Kolga-Jaanis. Ma ei teadnud organisatsioonist veel suurt midagi, aga kui tuli kutse osaleda, siis haarasin sellest võimalusest kinni ega kahetsenud seda. Seal sai loodud esimene eriline side Sakala maleva Noorte Kotkaste noortejuhi Eda Kivisillaga, kes oli terve mu teekonna toetav ja abivalmis juht.

Kuigi ma ei mäleta laagrites toimunut kuigi täpselt, meenub mulle, et meisterdasime seal köiteid ja jõuluehteid. Emotsionaalses mõttes jäi mulle sellest laagrikogemusest peamiselt meelde teadmine, et kui sulle midagi pakutakse, tasub sellest kinni haarata ja vähemalt proovida. Tänu sellele laagrile sain aru, et alati tasub uusi asju katsetada – just sellised kogemused võivad osutuda tulevikus väärtuslikeks.“

Aivar: „Üks minu eredamaid mälestusi oli Karujärve laager, kus koos kodutütarde ja noorkotkastega luureharjutuse ajal 2,5 tundi külmetasime. Ootasime teist jagu, kes pidid rit varjatult läbima.

Meie ülesanne oli neid oodata – vapralt tuult ja külma trotsides. Samas ka tõdemus, et hea tahtmise korral on „topograafia võlumaailmas“ võimalik 500 meetri pikkusest trassist joonistada enam kui 5 kilomeetri pikkune matk.

Ohvitserina ütlen selle peale nii, et igasugune lahinguplaan töötab kuni selle realiseerimise alguseni, aga kui sul seda plaani ei ole, pole sul midagi, mille pealt edasi liikuda. Mis oleks võinud paremini minna, see õnnestub järgmine kord, tähtis on, et oled jälle kogemuse võrra targem.

Aga, Reimo, oskad sa noorkotkana äkki sõnastada, millised on noorte ootused noortejuhtidele?“

Reimo: „Noorte vaatenurgast on noortejuht eelkõige suunanäitaja –keegi, kes tõmbab noori kaasa, kui endal võib-olla pole piisavalt jõudu või kindlat sihti silme ees. Noortejuht annab suuna ja näitab võimalusi, kuhu edasi liikuda. Olles ise nüüd selles rollis mõnda aega olnud ja organisatsioonis tegutsenud, olen tihti mõelnud, kui suur töö noortejuhtidel tegelikult on. Nad panustavad oma aega ja tegutsevad täiesti vabatahtlikult omast vabast ajast, mis on muljetavaldav. See on tõesti meeletu töö, millest saan aru alles nüüd, seda kõike

Aivar: „Ma ise arvan, et noortejuhi roll pole lihtsalt näidata käega suunda ja öelda, kuhu minna. Pigem on noortejuht see, kes läheb ise ees, kutsub noored kaasa ja ütleb: „Lähme koos!“ Noored vajavad kedagi, kes mitte ainult ei juhenda eemalt, vaid tegutseb koos nendega, olles eeskujuks ja julgustajaks. Seda nimetavad targad mehed mentorluseks.

Selles rollis olemine nõuab aga tohutut pühendumist ja mitte ainult oma vabast ajast, vaid tihti ka töö, pere ja lähedaste arvelt. Noortejuht on keegi, kes ei panusta mitte ainult noortesse, vaid laiemalt ühiskonda, aidates hoida ja arendada isamaalisi väärtusi.

Kui rääkida laagritest, siis noored võivad seal olla küll ööpäeva, aga meie töö algab palju varem ja lõpeb tunduvalt hiljem. Enne laagrit tuleb korraldada, planeerida, varustada ning pärast laagrit tuleb kõik kokku pakkida, analüüsida ja järgmiseks korraks valmis olla.

See ei ole lihtsalt 24 tundi tööd, vaid pigem pooleteisekordne koormus, mis jääb asjaosalistele sageli märkamatuks. Seetõttu pole noortejuhi roll lihtsalt amet, vaid missioon. See nõuab tugevat juhtimisoskust ja autoriteeti, mitte käskijat, vaid tegijat, kes võtab otsast kinni ja hakkab minema, teades, et teised tulevad talle järele.“

„Jah, ainus suund on edasi – ainult paremaks, ainult tugevamaks ja suuremaks! Olles ise värskelt läbi käinud noorkotka teekonna ja alustades uut peatükki noortejuhina, soovin ma, et need noored, kellega ma tegelen, saaksid samu ägedaid kogemusi nagu mina. Ma tahan, et nad jõuaksid vähemalt sama kaugele kui mina – või veelgi kaugemale. Kokkuvõttes kõige olulisem see, et iga noor saaks võimaluse kasvada, areneda ja avastada oma potentsiaali, mida meie organisatsioon lahkelt pakub. Kui mina saan anda oma panuse, mis suunab noori õigele teele, tegema elus võib-olla paremaid valikuid, siis see ongi suurim võit.“

Aivar: „Ma ei kasutaks meie loosungeid, meie missioon ja visioon on juba paigas: n-ö kõigile ja kõike! Läheneksin pragmaatilisemalt – minu eesmärk on, et ka pärast meid, olgu see viis, kümme või kasvõi 26 põlvkonda hiljem, elaksid inimesed endiselt normaalses, demokraatlikus ühiskonnas, kus üksteist austatakse ja arvestatakse.

Inimese kasvatamine paremaks kodanikuks on pikaajaline protsess, mitte miski, mis juhtub üleöö. Meie eesmärk ei ole inimesi külma kätte viia, porisse visata või lihtsalt füüsiliselt proovile panna. Need tegevused iseenesest pole siht, vaid pelgalt üks vahendeid. Tegelik eesmärk on õpetada mõtlema ja tegutsema ennast ja teisi säästes.

Inimesele on omased kaks olulist oskust – rääkimine ja kirjutamine. Kui suudame oma mõtteid selgelt edasi anda ning neid kirjutades talletada, loome järjepidevuse. Traditsioonid ja väärtused ei teki ühe põlvkonna jooksul, need kujunevad ajaga ning neid tuleb teadlikult hoida ja edasi anda. tõttu on meie organisatsiooni suurim eesmärk väärtustada inimeseks olemist ja teadlikuks kodanikuks kasvamist.

Meie ülesanne on kasvatada põlvkondi, kes mõistavad maailma enda ümber, teavad, mida tahavad, ning suudavad elus toime tulla. See on minu jaoks organisatsiooni suurim väljakutse. Õpetaja suurim rõõm on see, kui tema õpilane kasvab, areneb ja ületab teda. Kui keegi, keda mina olen juhendanud, suudab midagi paremini kui mina või jõuab veel kaugemale, siis see on puhas rõõm. See tähendab, et minu töö on kandnud vilja.

Ainus kord, kui ma keeldun õpetamast, on siis, kui ma ise enam ei oska. Aga ka siis ei jäta ma seda noort üksi – ma leian talle kellegi, kes suudab teda edasi aidata ja uutele kõrgustele viia. Sest õpetamine ei ole mitte enda tarkuse kinnistamine, vaid tee avamine järgmisele põlvkonnale.“

Reimo: „Just! Pärast aastaid selles organisatsioonis olen saanud kaasa palju oskusi ja teadmisi, mida muidu poleks ilmselt kunagi omandanud.

Neist suurimate ja praktilisemate seas on kindlasti meditsiiniteadmised. Kui ma poleks siia organisatsiooni astunud, siis ilmselt poleks ma esmaabi ja meditsiiniga kunagi nii põhjalikult kokku puutunud. Tänu sellele olen saanud teadmisi, mis on tekitanud ka suurema huvi valdkonna vastu. See kogemus on suunanud mind ka edasiste plaanide poole, hetkel mõtlen, kas minna edasi õppima meditsiini või panustada hoopis laiapindsesse riigikaitsesse, ka politseiniku amet pole välistatud.“

Aivar: „Ma arvan, et kõige olulisem on jätkata nii kaua, kuni tervis ja võimalused lubavad. Noortega töötamine hoiab ka vanema inimese vaimu värske ja silmad lahti, see nõuab pidevat valmisolekut ja tähelepanu, sest noored on kiired, muutuvad ja arenevad.

Lihtne on uks kinni lüüa ja lahkuda, aga enne seda tuleb kahte asja meeles pidada: esiteks, et sa oma näppe ukse vahele ei jäta, ning teiseks, et kui kunagi peaks vaja olema, suudad sa selle ukse ka uuesti avada. Kui midagi teha, siis teha seda ausalt, lõpuni ja korralikult.

Mis puutub noortesse, siis ma ei nõustu nende pessimistlike filosoofidega, kes väidavad, et noorus on hukas. Ei ole! Noored on täpselt samasugused nagu alati, nad mõtlevad, otsivad oma teed ja teevad vigu, nagu tegime meiegi. Võib-olla on probleem hoopis selles, et meie, vanemad, ei oska enam nende mõtteid ja tahet mõista.

Seega tuleb lasta noortel areneda ja neid toetada. Noortega töötades ei peaks keegi olema pelgalt tugiisik, vaid pigem mentor – inimene, kes käib nende kõrval ja aitab neil oma potentsiaali avastada. See on suurim väljakutse ja samal ajal ka suurim rõõm.“

P. S. Reimo ja Aivar palusid vestlust vahendama endise Saaremaa kodutütre Kristi Tuulingu, leides, et assistent, kes keskustelu formaadis hoiab ja sellele vajaliku suuna annab, on asjakohane.