LEGEND ELUAJAL: PÕHJA-TARTUMAA MALEVKONNA PEALIK RISTO POOL

LEGEND ELUAJAL: PÕHJA-TARTUMAA MALEVKONNA PEALIK RISTO POOL

Kui maailm oleks teadnud, et pisut enne eelmise sajandi seitsmekümnendaid näeb ilmavalgust paadunult patriootiline pisut punapäine kärsitu poisslaps, kelle sütitav võitlusvaim suudab vaevata koondada inimmasse, oleks meie rahvale pealesurutud diktaatorlik riigikord ilmselt tunduvalt varem oma lõpu leidnud.

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Küll aga andis lapsepõlve hoovõtt suurteks tegudeks varakult aimu, et kohalik poisiklutt ei kavatse piirduda rahuliku kulgemisega, vaid plaanib oma eluteele tekitada nii mõnegi järsu kurvi. Valjuhäälne, alati rõõmsameelne, mõõdukalt korpulentne ning meeletult kompvekke ja viikingifilme armastav Risto Pool on täpselt sedasorti mees, keda kuidagi ignoreerida ei õnnestu. Temast lihtsalt õhkub nakatavat positiivsust ka kõige masendavamatel hetkedel.

Samas vihkab Risto kohutavalt ebaõiglust ning jalgsi järske mäkketõuse, aga nende eripäradega on ta ajapikku õppinud toime tulema või neist kavalalt mööda hiilima.

Isu on tal ikka hea olnud, aga odava pajukiga teda meelitada ei soovita, mis kindlasti ei tähenda pirtsakust. Kiirtoit ja punane supp jäägu teistele nautimiseks, tema rakmepaunast leiab alati rõnga suitsuvorsti ja mõne kvaliteetkonservi, mida vabal hetkel mõnus taskunoaga seljakotis lapikuks muljutud saiale määrida.

Ristole kuulub ka avastus, et AK-4 salvetaskud on ideaalsed suitsupakkide mahutamiseks ning neid avades ei tea kunagi, kas satud sigarettidele või padrunitele. Ka pärineb Ristolt kindel teadmine, et mis pole lubatud ohvitserile, on lubatud veeblile, ning seda omaloodud narratiivi on ta usinalt praktiseerinud ka Kaitseliidu kõige kõrgemal tasemel.

Karmaplekke tema südametunnistusel väidetavalt pole, althõlma ta asju ei aja ning jaanalinnupoliitikat ei harrasta, sest kõigest tuleb rääkida alati otse ja igasuguse valehäbita.

Tavakasutaja jaoks on Risto keskmiselt rahulik keskealine Eesti mees, kellele meeldib sõpradega saunalaval istuda või kalastamas käia, aga seda kõike üsna ebaloomulikus kastmes, sest igasuguse alkoholiga on mehel juba pikki aastaid nulltolerants. Enda väitel olevat ta mitme elu jagu pidusid ette ära pidanud, aga reeglina tema seltskonnad selle erisuse tõttu aktsiaid ei kaota.

Selline lühikokkuvõte võiks iseloomustada legendaarset Risto Pooli, kes suudab suutmatut ja väldib vältimatut, sattudes sealjuures aeg-ajalt omaloodud sekeldustesse, mille tagajärgi tal paraku tuleb endal ka remontida.

LAPSEPÕLV JA NOORUS

Lapsepõlves oli Ristol sõpru täpselt nii palju, kui üks väike alev võimaldas hankida, ja selles lapsepõlves sai eeskujulikult purustatud ka enamik pätitempude standardeid. Miilitsat ja Puiatu erikooli väga ei kardetud, sest kõik planeeritud kaklemised oli vaja õigel ajal ära kakelda. Elus saadi kenasti hakkama ilma depressiooni ja nutitelefonita.

Kui indiaanlaste ja kauboide seiklused Kõrveküla mängumaadel olid veel üsna süütud, siis tiblade tagaajamise mängud sügaval Nõukogude perioodil põhjustasid lähikondlastele juba põhjendatult siirast hirmu võimalike tagajärgede ees. Sõpruskonna kambavaim narris sageli riigireegleid ja kompas ellujäämist.

Edasi kool ja juba vanemate poiste mängud, mis jõudsid esimeste pruutide ning armumisteni, aga need valgustkartvad seiklused sobivad jutustamiseks rohkem mõnda teistsugusesse ajakirja.

Tolle aastakäigu noormeeste repertuaari jäi ka „võitmatu“ Nõukogude armee vabatahtmatu külastus ning Risto saabumisega Gorki sõjaväeossa said mitmete kindralite ja väiksemate tärnerite õnnepäevad kiiresti loetuks.

Baltikumi frustratsioonist aklimatiseerumist tuli mõnel korral kiirendada isegi kodust saadetud Vana Tallinnaga, sest Risto vene keele oskamatus põhjustas seal anekdootlikke olukordi, mis telgiõhtutesse siiamaani lõbusat jutuainet pakuvad.

Esimene töökoht ja aus palk teeniti välja Tarmeko mööblitööstuse autojuhina. Haltuura ja Venemaaga äritsemine kuulus samuti 1990. aastate alguse ägedamate meeste maailmapilti ning Risto suutis ka nendes teemades kanna korralikult pinnasesse suruda. Sellised lihtsalt olid tolle ajastu eneseteostuse möödapääsmatud proovikivid.

Järgnes töökoht Eesti Energias ja elektriku elukutse omandamine ning pingelises pingete valdkonnas opereerib loo peategelane edukalt kuni tänase päevani.

JUHTUM NIMEGA KAITSELIIT

Ühel hetkel oli kogu lapsepõlve sõpruskond koos Risto vanema venna Raigoga Kaitseliitu sattunud ja nädalalõppude omaette veetmine muutus kurjakuulutavalt monotoonseks. Pikalt mõtlemata otsustas ka Risto servapidi kaitseliitlase elu mekkida. Sealsed tegevused mõjusid piisavalt inspireerivalt, et pikemalt paigale jääda. Kõik see algas 1994. aastal ja üsna varsti neelas Kaitseliit Risto, või oli see vastupidi, igal juhul hakkasid noorele sõdurielule maksma lõivu tema pere, töö ning kõik tema senised hobid ja tegevused.

Ristole pole kunagi meeldinud olla taustamängija ning ka Kaitseliidus osales ta kõiges, mis vähegi väljakutseid pakkus. Teiste rõõmuks võttis ta tihti enda kanda kohustusi, mida kaasvõitlejad vältisid, ning selliselt oli ta alati mugav ja oodatud kamraad. Ega ta püüdnudki sellele ülekohtule kuidagi vastu seista, vaid nautis tähelepanu ja tähtsust täiel rinnal – kui mitte osalejana, siis kindlasti korraldaja või mentorina.

Tema eriliseks lemmikuks said mitmesugused laskevõistlused, kus mees saavutas ka märkimisväärseid tulemusi. Mingist hetkest alates polnud enam võimalik malevaelu ilma Risto Poolita ette kujutada ja temast sai organisatsiooni pulbitsev vereringe, millega kohmakamatel oli raske sammu pidada.

Kui Risto olulisust veel kuidagi rõhutada, siis Hendrik Sal-Saller julges oma loomingus väita, et jalgpall on parem kui seks, aga ilmselt polnud tubli muusik selleks hetkeks veel kuulnud ei Kaitseliidust ega Risto Poolist. Vastasel korral oleks see tuntud muusikateos melomaanide hitilistis saanud sootuks adekvaatsema tähenduse.

POOLIDE LAHINGUDÜNASTIA

Paraku ei jäänud Risto aktiivsus ja äärmuslik kohusetunne märkamata vajalikel inimestel, kes peagi sundisid ta rühmavanema ametikohale üksuses, mille rühmaülemaks oli Risto eelmainitud vanem vend ja üleaedne Raigo. Sellest sai alguse Poolide lahingudünastia ning nende juhitud rühm muutus aja jooksul niivõrd populaarseks, et sinna pääsemiseks käis alatasa tihe rebimine või võitlejate ülejooksmine. Kus seiklesid vennad Poolid, seal ei saanudki asjad rahulikult lõppeda. Tegelikult lahingutes teiseks jäämine pole Ristole kunagi piinlikkust põhjustanud, kui vastaspoole võit on tema meelest õiglaselt või stiilselt saavutatud.

Vastupidistel juhtudel suudab ta järjekindla piparlikkusega oponentide meelerahu rikkuda, rakendades oma tahte saavutamiseks kadestamisväärset võitlusvõimet. Vaidlemisoskuses on tal must vöö ning soovi korral võib ta lühikese etteastega ka kõige sõbralikuma vastasmängija vanduma sundida.

Kui aga juhtus, et Pool üks läks Pool kahega vastuollu, siis ei kohtutud sõjaplaanide arutamiseks traditsiooniliselt elamukruntide piiril, vaid vahetati SMSe või kirjutati üksteisele ametlikke e-maile. Ühel või teisel viisil ometi kõik toimis ning Risto rühmavanemana teostatud mitmeid innovaatilisi algatusi ja ideid kasutatakse allüksustes veel siiani.

Muidugi on Risto 30aastase Kaitseliidu teenistuse jooksul sokutanud nii mõndagi kodusesse vitriinkappi – hunnik suurõppuste sertifikaate, teenetemärke ja -medaleid, kingitusi ning tunnustusi. Kõige olulisemaks saab aga ilmselt pidada 2016. aastal president Toomas Hendrik Ilvese annetatud Kotkaristi teenetemärki ja seda ikka silmapaistva aktiivsuse ning teenete eest Kaitseliidu ridades. Tunnustatu enda sõnul ei oma aga miski loetletust tähtsust, kui nende taustal puuduvad võitluskaaslased ja organisatsiooni ühised väärtused.

MALEVKONNA PEALIKUKS

Elupõlise elektrikuna teab Risto, et igale poole kontrollimatult näppe toppida on üsna ohtlik. Ometi võttis ta olude sunnil enda kanda suure vastutuse, astudes malevkonnapealiku ametisse ning asudes koos sellega arendama ka vastloodud territoriaalkaitset.

Ideid laekus taluvuspiirini, tõrjuda tuli mõtteroimi ja üle suudeti elada ka Ukraina sõja algusele järgnenud meeletu värbamislaine. Kõik see kõlas kohati sama pööraselt kui tervisliku sõja pidamine, aga olukorra kaootilisusel oli samuti oma võlu. Edasi järgnes ametikoht sõjaaja malevkonna pealikuna, kus lisaks oluliselt suurenenud põhiüksusele tuli tegeleda ka ussisõdalastega.

Vaatamata pikale veeblistaažile hakati nõudma uuele ametikohale vastavat täiendharidust ja nii sattus Risto Kaitseliidu kooli rühma juhtkonna kiirkursusele ning patused vinklid pagunil asenduvad peagi pisikese, kuid vapra tärniga.

Võitluslähikondlased ootavad nüüd suure põnevusega, kas veeblipõhimõtted laienevad Risto puhul edasi ka debüütohvitseri reljeefseteks väljaastumisteks või nähakse tulevikus tunduvalt enesekriitilisemat ja sõnakuulelikumat isikuformaati.

Tõenäoliselt meelemuutustest tingituna vajaks Risto DNA ümberstruktureerimist, aga sellisel juhul kaotaks Tartu malev jällegi kirka pärli Kaitseliidu kullafondist.

MULTIFUNKTSIONAALNE KOGUKONDLANE

Organiseerimisvõime ning osavõtlikkusega on Risto ka väljaspool Kaitseliitu eredalt silma paistnud. Mitmeid aastaid korraldas ta kohalike rammumeeste jõukatsumisi, puhkpillitas kooliorkestris ning toimetab siiani Kõrveküla ajalooklubis. Alati oli ja on ta asjaosaline, kui vaja organiseerida kogukonna üritusi või ka sõprade ja sugulaste tähtpäevi. Tema loomuses on taldade ja sõrmede sügelus, kui kusagil midagi toimuma hakkab.

Kirurgilise täpsusega tudeerib ta une eel öökapiraamatuid, mis peaasjalikult koosnevad militaarõpikutest või ajalooraamatutest. Oskab ühe korraga vähemalt nädalaks süüa valmistada ega jää hätta varjusurma sattunud nõudepesumasina või murutraktori remondiga. Loomulikult jagab ta alati rõõmuga omi teadmisi ja oskusi ning laenab välja kõike, mis küsijale abiks.

Kuuldavasti on Ristol olemas ka sügav romantiline külg, aga sellest osasaanud keelduvad survemeetmetest hoolimata teema tehnilistest detailidest avalikult rääkimast.

Risto Pooli firmaroaks aga on ja ilmselt ka jäävad vaimukad anekdoodid, mida tal jätkub kõikidesse kollektiividesse ja olukordadesse, olenemata naljaloo teemast või tsensuuriastmest. Hea huumoriga suudab ta plaasterdada ka kõige hingehaavatuma võitleja, kui viimane on mõnes õppelahingus peksasaamisest solvunud või muude probleemidega ummikusse jooksnud.

Kui mõnda mälumängurit peaks aga huvitama, siis Ristole kuulub ka Kaitseliidu Tartu maleva suvepäevade parima maletaja tiitel aastast 2015.

PISIKESED PARADOKSID

Suhteintriigid saavad loomulikuks elu osaks, kui näiteks pool aastat ette broneeritud teatripiletid tuima enesekindlusega Kaitseliidu õppuste või ürituste vastu vahetatakse. Paraku on see tublimate kaitseliitlaste kaasadele kaasavaraks määratud mõru dilemma, kus lootus jääb, aga võidab alati Kaitseliit. Armukadetseda siin ei tasu, võib ka olemasolevast poolest ilma jääda.

Pole harvad juhused, kui Risto ei mäleta oma asjade asukohta, aga kuidagimoodi suudab ta iga õppuse lõpuks puuduolevad killud kokku korjata ning ümbritsejatele vägagi usutavana näida. Need vastuolud on paraku osake temast ja ärge kunagi proovige Ristoga manipuleerida, sest norija kehamassiindeks peab hilisema hambavaluga relevantne olema.

Kokkuvõtteks on Risto puhul tegemist kadestamisväärselt tööka ja pühendunud kaitseliitlase ja riigikodanikuga, kes on alati valmis ennast säästmata loovutama kõik ja rohkemgi veel, et püsti hoida ühiskonna ning Kaitseliidu mainet, traditsioone ja väärtusi.

Et aga kõike Ristoga seonduvat südamelt ära rääkida, tuleks taasavada raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ning lisada sinna auväärne 56. trükis. Kuni selle magusa hetkeni peab piirduma lühikokkuvõttega ja pakkuma lugejatele fantaseerimisvõimalust.

Küll aga maandub Risto Pooli isik kindlasti vabatahtliku riigiteenistuse kvaliteediredeli ülemistele pulkadele ning jääb sinna teistele kättesaamatu elavlegendi staatusesse arvatavasti veel aastakümneteks.