ELVA-TAMSA LAHING 24. AUGUSTIL 1944 3. OSA

ELVA-TAMSA LAHING 24. AUGUSTIL 1944 3. OSA

1944. aasta 24. augustil Elva lähedal aset leidnud lahing Saksa vägede ja Punaarmee vahel on tuntud ka Elva-Tamsa tankilahinguna ja seda on teinekord nimetatud isegi suurimaks tankilahinguks, mis Eesti pinnal peetud. Kolmeosaline artikkel heidab peamiselt mõlema poole arhiividokumentidele toetudes neile sündmustele lähema pilgu.

Tekst: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

Jätkame 24. augusti lahingu jälgimist Nõukogude poole allikate põhjal. Saksa poole versiooni ning ka lahingutegevuse skeemi vaata artikli eelmises osas, mis ilmus Kaitse Kodu! 2025. aasta teises numbris.

SAKSLASTE LÜÜASAAMINE

Vahepeal olid Saksa allüksused Elva-Tamsa teest põhja pool välja tunginud Kahna talus asuva 326. laskurdiviisi komandopunkti lähistele. Saksa jalavägi ründas erinevatel teadetel kolme või kaheksa ründesuurtüki toel komandopunkti loode suunast. Selle kaitsel asusid diviisi staabi, diviisi 888. suurtükiväepolgu staabi ja teiste diviisi allüksuste isikkoosseis, samuti 290. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. rood (290. pataljon oli allutatud 326. diviisile). Rünnaku tõrjumiseks toodi otsesihtimisega positsioonile 888. suurtükiväepolgu I divisjoni 122 mm haubitsate patarei.

326. diviisi veteranide mälestusteraamatus väideti, et komandopunkti ründasid tankid, mille pihta avasid ühe sara varjust tule kolm 45 mm tankitõrjekahurit, kuid see jäi vähetõhusaks. Sama allika andmeil kutsus diviisiülem appi oma diviisi 1099. laskurpolgu kaks pataljoni. Järgnevalt löödud üks tank rivist välja tankitõrjegranaadiga ja teine suurtükitulega. Paremal tiival asusid vasturünnakule 1099. polgu allüksused, samuti avasid seal tule positsioonile asetatud 888. suurtükiväepolgu suurtükid. Kolm vastase soomusmasinat olevat põlema tulistatud.

Dokumentide järgi peatati vastase rünnak 250 meetri kaugusel komandopunktist, sealjuures vigastati või löödi rivist välja kaks ründesuurtükki, üks neist otsesihtimisega positsioonile toodud 122 mm haubitsa (888. suurtükiväepolgu I divisjonist) tule läbi. Vangi võeti viis meest Großi SS-tankibrigaadist.

Ülalmainitud 1099. laskurpolk oli eelmisel ööl paigutatud reservi piirkonda kõrgendikust 72,8 põhja pool. Polgu ülema asetäitja Vassili Andronovi mälestuste kohaselt saadeti polgu tagalaallüksuste (transpordi- ja sanitaarroodu ning töökodade) isikkoosseis hommikul kaitsele metsa servale lagendiku äärde koos ühe 45 mm tankitõrjekahuri ja kahe miinipildujaga. Neile lähenes kagu suunast vastase jalavägi kolme tankiga. Viimastest sai üks 45 mm kahurist pihta, teised kaks taandusid. Lagendiku servale toetuseks saabunud 1099. polgu pataljoni abil jalaväelaste rünnak tõrjuti, võeti ka vange.

Vene moodsamas ajalookirjanduses on väidetud, et 326. diviisi komandopunkti kaitsel osales 326. kaardiväe iseliikuva suurtükiväepolgu liikursuurtükke, mis kandsid seal kaotusi (ühe SU-152 ja kolm SU-85), kuid dokumentide põhjal tegutses polk (neli SU-152 ja kaks SU-85) sel päeval hoopis Peedu piirkonnas, kaotades ühe SU-152 ja lüües omalt poolt rivist välja ühe vastase ründesuurtüki.

Sündmuste käiku sekkus 67. armee juhataja kindralleitnant Romanovski, kes andis 326. diviisile käsu saata 1099. polk rünnakule Peedu juurest lõuna suunas, samal ajal kui 98. laskurdiviisi 4. laskurpolk pidi ründama üle Illi küla põhja sihis. Eesmärk oli Elva-Tamsa tee ümbruses tegutsevad vastase jõud sisse piirata, lõigates ära nende ühendustee Elvaga.

1099. polgu järgnevast tegevusest on väga napid andmed; näib, et see püüdis metsast kõrgendiku 72,8 piirkonnas rünnata edela ja lõuna suunas.

98. laskurdiviisi oli 122. laskurkorpuse juhatus mäletatavasti kavatsenud kasutada pealetungiks Elvast lõunas, kuhu diviisi allüksused 24. augusti jooksul ka saabusid. 4. laskurpolk (kaks pataljoni) saadeti 67. armee juhataja Romanovski antud käsu põhjal edasi Illi metsavahikoha suunas. Kella 12.30 paiku alustas polk sealt edenemist põhja suunas, pealetungiga liitus 891. polgu II pataljon, mis oli hommikul metsavahikoha rajooni taandunud. Kella 13.30 paiku jõudsid ründajad Illi küla ja kõrgendiku 83,4 lähistele, kus põrkuti vastase jalaväele koos soomustehnikaga. 4. polku toetasid otsesihtimisega positsioonile asetatud 45 mm kahurid (98. diviisi tankitõrjedivisjonist). Hiljemalt kella neljaks lõikas 4. polgu II pataljon maantee käänaku piirkonnas Illi külast loodes läbi, sealt ida pool võitlesid I pataljon ja 891. polgu II pataljon. Kella 16 paiku saabus 4. polgu paremale tiivale kõrgendiku 88,8 piirkonda 98. diviisi 166. laskurpolgu II pataljon, mida toetas polgu suurtükivägi; pataljon läks seejärel rünnakule maantee suunas. Kella 17.30 ajal tõmbusid sakslased Tamsa juurest tagasi Elva suunas. Kella kaheksaks õhtul loeti hommikune olukord lõplikult taastatuks.

Kui Elvast idas pidi Punaarmee 24. augusti hommikul tõrjuma vastase rünnakuid, siis linnast põhjas ja lõunas püüti ise peale tungida. Põhja pool läks 189. diviisi 880. laskurpolk kell 7 hommikul rünnakule Verevi suunas ning 891. laskurpolk (ilma II pataljonita) kõrgendiku 68,5 sihis. 891. polku toetasid 1047. iseliikuva suurtükiväepolgu 3. ja 4. patarei (kuni 10 SU-85). Mõlema laskurpolgu pealetung kukkus läbi, kaotusi kandsid ka liikursuurtükkide patareid. Kella 8 ja 11 vahel tõrjuti kolm Saksa vasturünnakut, mida olevat toetanud kaks-kolm ründesuurtükki. Verevi suunas ründas sel päeval ka 326. diviisi 1101. laskurpolk, mis olulist edu ei saavutanud, tõrjus vasturünnakuid ja jäi pidama metsaservale Verevist umbes kilomeeter ida pool.

Elvast lõunas ei suutnud 189. diviisi 864. laskurpolk 24. augustil edeneda, pidades tulevahetust raudtee joonel Leivastest kagus. Sakslaste kätte langenud vangi sõnul oli 864. polgu pataljonides rivisse jäänud kõigest 40 meest. Päeva jooksul saabus polgu vasakule tiivale 98. diviisi 308. laskurpolk ja paremale tiivale 166. polgu I pataljon, nende järgnevad rünnakukatsed ebaõnnestusid.

3. Balti rinnet toetav 14. õhuarmee sekkus 24. augusti lahingutesse Elva juures alles õhtul, mil võitlused olid juba lõppfaasis. Kella 18.35 ja 19.00 vahel ründas kokku 22 Il-2 erinevatest üksustest (175., 237., 606. ründelennuväepolk) hävitajate kattel sihtmärke Elva linnas, sealhulgas raudteejaama. Kolm 606. polgu lennukit said õhutõrjetulest pihta, kuid suutsid oma lennuväljal maanduda. 14. õhuarmee osa kõnealustest võitlustest jäi niisiis tagasihoidlikuks.

Nõukogude poolel loeti 24. augusti jooksul kaotatuks neli 76 mm diviisikahurit ja neli 122 mm haubitsat (189. diviisi 431. suurtükiväepolgust), üks 45 mm tankitõrjekahur (189. diviisi tankitõrjedivisjonist) ning kolm 37 mm õhutõrjekahurit (432. õhutõrjepolgu 2. patareist). 690. ja 1246. tankitõrjepolgu kaotuste kohta kahurites täpsemad teated puuduvad, arvatavasti jäid need kokku kümne lähedale (kaotusi kandis peamiselt 690. polk). 98. ja 326. diviisi suurtükiväe võimalike kaotuste kohta andmeid samuti pole.

1047. iseliikuv suurtükiväepolk, milles lahingu alguses oli kokku 21 SU-85, kaotas neist päeva jooksul üheksa (neli loeti ärapõlenuks ja viis vigastatuks). Osa kaotustest kanti põhja pool Elvat, osa võitluses Strachwitzi tankidiviisiga. Lisaks langes kolm SU-85 rivist välja tehnilistel põhjustel. Vähemalt ühe liikursuurtüki (SU-152), nagu juba märgitud, kaotas sel päeval ka 326. kaardiväe iseliikuv suurtükiväepolk.

Punaarmee inimkaotuste kohta 24. augustil on katkendlikud andmed. Näiteks 189. diviis teatas esialgu oma kaotusteks 18 surnut ja 139 haavatut, kuid täpsustatud andmetel (kaotusnimekirjade järgi) oli hukkunuid või teadmata kadunuid 32, peale selle veel neli surnut 31. üksikus trahviroodus, mis oli allutatud 189. diviisile. 98. ja 326. diviisi puhul on teada ainult surnute hulk – vastavalt 17 ja 10 (jääb selgusetuks, kuivõrd täielikud need andmed on). Erinevates suurtükiväe- ja soomusüksustes väljaspool diviise on teada kokku 29 surnut. Kokku nõukogude poolel niisiis vähemalt 92 hukkunut või teadmata kadunut, kuid see arv ei sisalda 39. ja 290. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni allüksuste kaotusi, mille kohta andmed puuduvad. Võib hinnata, et Punaarmee kogukaotused jäid 500 surnu ja haavatu lähedale.

Lahingus osalenud Nõukogude üksused kandsid hiljem ette hävitatud vastase lahingutehnikast. Näiteks 189. diviisi aruande kohaselt kaotas vastane seitse Pantrit (neist kaks põles ära), kaks liikursuurtükki (mõlemad põlesid ära), 13 soomustransportööri (neist kaheksa põles ära) ning kaks 8 cm ja kaks 12 cm miinipildujat. Toodud arvud näivad tõelähedased (suurt liialdamist arvatavasti pole), aga pole selge, kas ja mil määral sisaldavad need soomustehnikat, mis löödi rivist välja 326. diviisi lõigus Peedu ja Kahna juures. 326. diviis raporteeris seitsme tanki ja 14 soomustransportööri hävitamisest, arvatavasti lõviosa neist kirjutati 1246. tankitõrjepolgu arvele.

98. diviis väitis olevat hävitanud 12 tanki ja liikursuurtükki ning 15 soomustransportööri, teises dokumendis märgiti, et viis tanki, 12 soomustransportööri ning kolm 12 cm miinipildujat saadi sõjasaagiks. Tõenäoliselt kirjutas 98. diviis oma arvele siiski rohkesti lahingutehnikat, mis oli maha jäänud diviisi pealetungilõiku, kuid mille olid rivist välja löönud teised üksused. Usaldust ei ärata ka 1047. iseliikuva suurtükiväepolgu pretendeerimine kokku 10 tanki ja liikursuurtüki hävitamisele – ilmselt on tegu liialdusega.

Saksa poole andmetele toetutes, nagu varem nägime, võib rääkida kümne või veidi enama Saksa tanki ja ründesuurtüki kaotamisest. Kaotused soomustransportöörides jäid, arvestades teavet mõlema poole dokumentides, oletatavasti 20–30 masina lähedale.

Punaarmee võetud vangide koguarv pole teada. Eelnevalt sai juba märgitud, et 326. diviisile langes vangi viis meest Großi SS-tankibrigaadist. Vange saadi ka 101. tankibrigaadist, kuid täpsemad andmed puuduvad.

Elva-Tamsa lahing 24. augustil lõppes Saksa poolele niisiis lüüasaamisega. Pärast vastase eesliinist läbimurdmist Elvast idas edeneti paar-kolm kilomeetrit Tamsa ja Kahna suunas, kuid Pangodi mägede piirkonnas takerduti vastase kaitses, mida läbi ei suudetud murda. Samuti põrkusid tugevale kait-

sele vasakul tiival Peedu suunas tungivad Saksa allüksused. Päeva teisel poolel läks Nõukogude pool Strachwitzi diviisi tiibadel vasturünnakule lõuna ja põhja suunast, ähvardades sakslaste ühendustee Elvaga läbi lõigata. Õhtul järgnes Strachwitzi diviisi tagasitõmbumine Elvasse.

Sakslaste ebaedu peamiseks põhjuseks oli ühelt poolt nende endi jõudude nõrkus ja teiselt poolt vastase piisava tankitõrjevõime viibimine lahinguväljal. Rünnakule läinud kuni 15 tanki ja ründesuurtükki, kuni sadakond soomustransportööri ja kaks jalaväepataljoni (võib-olla lisaks veel 12. Luftwaffe jalaväediviisi allüksusi, kuid ilmselt mitte suurel määral) hajusid järgnevalt mitme erineva rünnakusuuna vahel ega suutnud kuskil otsustavat läbimurret saavutada. Järgnevalt pidid sakslased oma rünnakusuundadelt jõude ilmselt ümber paigutama eriti lõunatiiva kaitseks, kus alustas survet vastase 98. diviis.

Niisiis võttis lahingust Saksa poolel osa ligi 15 tanki ja ründesuurtükki, samal ajal kui vastaspoolel oli kasutada 27 liikursuurtükki. Eesti mastaapides oli tegemist muljetavaldava soomusjõudude kokkupõrkega (ehkki osa Nõukogude soomustehnikast ei tegutsenud Strachwitzi diviisi vastu, vaid toetasid oma jalaväge Elvast põhja pool). Need võitlused ei küündi siiski kuidagi pretendeerima Eesti suurima tankilahingu tiitlile, nagu vahel on arvatud. Näiteks 1944. aasta 3. augustil saatis Punaarmee Narva rindel Sinimägedest lõuna pool ühe kilomeetri laiuses rindelõigus rünnakule ligi 60 tanki ja liikursuurtükki, vastaspoolel seisva 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisi Nordland käsutuses oli samal ajal 23 lahingukorras tanki ja ründesuurtükki.

JÄRELMÄNG PUHJA JUURES 25. AUGUSTIL

Pärast ebaõnnestunud lahingut Elva lähedal liikus Strachwitzi tankidiviis ööl vastu 25. augustit üle Konguta ja Sangla Puhja, kust pidi kava kohaselt Tartu suunas ründama. Kella seitsmeks hommikul koonduti Sangla–Puhja piirkonnas, sealjuures Puhja alevikus endas avastati vastane. Saksa dokumentide kohaselt alustas 101. tankibrigaad kell 11 ennelõunal Tänassilma juurest rünnakut Puhja sihis, vastase tugevuseks hinnati umbes üks pataljon. Kell 11.40 saavutati Puhja lõunaäär, seejärel hõivati alevik ja tungiti umbes kilomeetri võrra itta Mõisanurme suunas, ent seal rünnak takerdus tugeva vastupanu tõttu. Hommiku seisuga lahingukorras olnud kolmest tankist kaotati üks vastase soomustehnika tule läbi ja teine vajus sohu (tanki edasine saatus pole teada, võimalik, et see õnnestus evakueerida).

Samuti kaotati soomustransportööre, neist ühes hukkus Puhjast idas 101. tankibrigaadi ülem ooberst Richard Schmidtgen. Temaga samas masinas viibinud Johannes Morgensterni meenutusel satuti ründeteraviku eesotsas sõites tankitõrjekahurite ja -püsside tule alla. Soomustransportööri juht sai pihta, tema asemele asus isiklikult Schmidtgen, kuid uute tabamuste tõttu lahvatas masin põlema. Schmidtgen ja veel üks võitleja hukkusid soomustransportööris, ülejäänud kuuel mehel läks korda maha hüpata. Neist siiski ainult üks pääses tervelt minema, teised kõik said vastase tulest pihta. Morgenstern, kes sai haavata, nägi, kuidas üks tema haavatud kaaslane viidi vaenlase sõdurite poolt vangina kaasa. Surnut teeselnud Morgensternilt endalt võeti ära vormiriietus. Pimeduse saabudes õnnestus tal lõpuks minema hiilida. Sakslased ise said Puhja juures ühe vangi 128. laskurdiviisist.

Kell 13.40 andis armeegrupp Narwa Strachwitzi diviisile käsu lahing katkestada ja koonduda Leies (Võrtsjärve põhjakaldal), lisaks pidi diviis kaitsma Jõesuud. Selleks ajaks oli Saksa vägede olukord Tartu all veelgi halvenenud – Punaarmee oli 24. augustil loonud sillapea Emajõe põhjakaldal Kärevere juures ning 25. augusti hommikul Tartusse tunginud. Armeegrupi Narwa jaoks tekkis seega vajadus Strachwitzi diviisi kasutada vastase edenemise takistamiseks Emajõe põhjakaldal, kus see järgnevalt lahingusse saadetigi.

25. augustil, lühikest aega enne ooberst Schmidtgeni hukkumist, asus tankidiviisi juhtimisele ooberst Meinard von Lauchert (pole teada, miks jäi kindralleitnant Walter Chales de Beaulieu diviisiülema periood kõigest ööpäeva pikkuseks). Strachwitzi tankidiviisi asemel kasutati edaspidi nimetust von Laucherti tankikoondis.

Nõukogude allikate järgi võttis Saksa rünnaku Puhjas vastu 128. laskurdiviisi 374. laskurpolk, mis oli sinna saabunud pisut varem ida suunast, ülesandega liikuda edasi Jõesuu sihis, et hõivata sealne Emajõe ülekäik. Lahingu alguses tegutses 374. polk (kaks pataljoni) ilma suurtükkide toetuseta, sest need olid maha jäänud Ulila jõe purustatud silla taha. Polgu ridades oli palju lahingukogemuseta mobiliseerituid ning vastase löögi alla sattunud I pataljon taandus, selle ridades tekkis paanika. Põgenejad suudeti polgu staabi läheduses siiski peatada ja vasturünnakule viia. Lahingu ajal jõudsid järele 374. polgu 45 mm tankitõrjekahurite patarei ja 76 mm jalaväekahurite patarei, samuti üks liikursuurtükkide patarei. Vastase rünnak tõrjuti, põlema tulistati üks Panter-tank ja seitse soomusmasinat (ilmselt peeti silmas soomustransportööre – R. R.), üks leegiheitjatega relvastatud soomustransportöör saadi tervena sõjasaagiks. Võeti vähemalt kaks vangi. Punaarmeelasi hukkus Puhja lahingus kaotusnimekirjade järgi 73, haavatute arvu kohta teave puudub.

Lõpetuseks olgu ära toodud Saksa dokumentides sisalduvad teated Strachwitzi tankidiviisi inimkaotusest. 101. tankibrigaadi puhul leiduvad koondandmed perioodi 19.–25. august kohta: 30 surnut ja teadmata kadunut, 38 haavatut. Pole teada, milline osa neist kanti Lätis kuni 21. augustini. Eraldi 25. augusti kohta on 101. tankibrigaadi kaotusteks märgitud 11 surnut ja teadmata kadunut ning 18 haavatut. Großi SS-tankibrigaadi kaotusteks 18.–30. augustini loeti 67 surnut ja teadmata kadunut ning 127 haavatut (eraldi 24. või 25. augusti kohta andmed puuduvad).

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/316, RH 19-III/317

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/957, T-312/958, T-312/961, T-312/965, T-312/1607

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635

• II armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/161, T-314/162, T-314/164

• 4. ründeeskaadri dokumendid: Bundesarchiv RL 10/360c, RL 10/470

• Alfred Arnoldi autasuesildis 03.11.1944; 19. SS-suurtükiväerügemendi III divisjoni ülema ettekanne Läti Leegioni kindralinspektorile 01.09.1944 (koopiad Petter Kjellanderi eraarhiivis)

• Meinard von Laucherti kiri proua Schmidtgenile 28.08.1944, Josef Kiermeieri kiri Erich Geffersile 09.09.1944, Johannes Morgensterni kiri proua Schmidtgenile 20.02.1947 (koopiad Urmas Salo eraarhiivis)

• 3. Balti rinde, 67. armee, 14. õhuarmee, 122. laskurkorpuse, 98., 128., 189. ja 326. laskurdiviisi, 280. segalennuväediviisi, 305. ründelennuväediviisi, 35. üksiku hävitus-tankitõrjesuurtükiväebrigaadi, 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyatnaroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов "Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг” (https://podvignaroda.ru)

Kirjandus

• Jentz, Thomas L.; Doyle, Hilary Louis. Panzer Tracts No.15-3, mittlerer Schuetzenpanzerwagen (Sd.Kfz.251) Ausf.C & D. History of Production, Variants, Organization, and Employment in Action from 1943 to 1945. Boyds, 2006

• Kalvo, Arved. Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn, 1972

• Poller, Herbert. Armoured Reconnaissance With the Waffen-SS on the Eastern Front. The SS-Panzer-Aufklärungs-Abteilung 11 "Nordland" and the Swedish SS-Platoon in the Baltic States, Pomerania and Berlin, 1943-1945. Stockholm, 2010

Internet

• Lexicon der Wehrmacht (https://www.lexikon-der-wehrmacht.de)

• Missing Links. Photophile no 1, a research database for modellers. Sturmgeschutz IV, sd.kfz. 167. Compiled by Chris Leeman. 2002 (https://missinglinks2.tripod.com/stugiv. pdf)