KÄTTEMAKSURELVA MUUSEUM PEENEMÜNDES

KÄTTEMAKSURELVA MUUSEUM PEENEMÜNDES

Naljaga pooleks peaks muuseumi täisnimeks olema Kättemaksurelvade ja kosmose anastamise muuseum, kuid sakslastele meeldib leebem variant: Ajalootehnikamuuseum Peenemünde (Historisch-Technisches Museum Peenemünde).

ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

See muuseum asutati alles 1991. aastal, pärast Saksamaa taasühinemist. Peamiselt põhjusel, et Saksa Demokraatlikus Vabariigis ei tohtinud tekitada arusaama, et Nõukogude Liidu kosmoseprogramm ja selle tulemused on pärit Usedomi saarelt Peenemündest ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa teadlastelt.

Muuseum kuulub Euroopa tööstuspärandi tee võrgustikku, mis ühendab 43 tööstusregiooni 17 Euroopa riigis ning on pärjatud Euroopa kultuuripärandi auhinnaga Europa Nostra. Muuseumi on tunnustatud ka Coventry naeltest ristiga. See on raudnaeltest valmistatud kristlik rist, mida kasutatakse rahu ja leppimise sümbolina. Algne versioon valmistati kolmest suurest keskaegsest naelast, mis päästeti Inglismaa Coventry katedraalist, kui see oli teises maailmasõjas Saksa õhutulega varemeteks pommitatud.

Muuseum on pühendatud Peenemünde Wehrmachti arendus- ja katsekeskuse (Heeresversuchsanstalt Peenemünde) ja Luftwaffe katsepolügooni „Peenemünde-West“ ajaloole, eelkõige seal aastatel 1936–1945 välja töötatud rakettidele. Saksamaa oli sunnitud arendama rakette, sest vastavalt Versailles’ lepingu tingimustele oli suurekaliibrilise suurtükiväe arendamine keelatud. Aga kuna lepingu koostajad ei vaadanud tulevikku, vaid minevikku ja olevikku, sai raketiteadus Saksamaal hoo sisse juba 1920. aastatel Weimari Vabariigi ajal.

Lisaks rakettide arendamisele oli see katsepolügooniks ka teistele relvatüüpidele, mis põhinesid rakettmootoritel, sealhulgas maailma esimesele vedelkütusel töötava rakettmootoriga lennuki prototüübile Heinkel He 176 ja rakettmootoriga püüdurhävitajale Messerschmitt Me 163 Komet, mida kasutati edukalt liitlaste raskepommitajate vastu. Ka õhutõrje sai siit oma esimesed raketid Enzian ja Watterfall, viimast arendasid vangistatud Saksa teadlaste toel edasi nii Ameerika Ühendriigid (Hermes A-1) kui ka Nõukogude Liit (raketisüsteemid R-101 ja Scud). Väljatöötatud rakettmootoriga Henschel Hs 293 oli aga esimene raadio teel juhitav liugpomm ja töötav laevatõrjerakett. Muuseumis on neist arendustest antud hea ülevaade.

Muuseum asub Peenemünde sadama kõrval Usedomi saare idaosas Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Sisenemiseks on vaja läbida endine elektrijaama juhtimisruum, mis oli kasutusel ka personali õhuründevarjendina. Kuni kahe meetri paksuste raudbetoonist seinte ja lagedega punkris saab hästi aru, mis on meil propageeritud varjumiskoha ja varjendi erinevus. Punkrihoones asuvad muuseumi kassa ja pood, kuid suurrahva kombel on saadaolev kirjandus enamasti kohalikus keeles.

KOSMOSELAEV ON SÜNDINUD

Pärast sissepääsu avaneb pilgule väljak, kus esmatähelepanu haarab tohutu elektrijaamahoone. Rakettides kasutati kütusekomponendina vedelat hapnikku, mille tootmine oli energiamahukas protsess. Selleks rajati tolle aja mõistes tohutu elektrijaam. Kõrgkvaliteetsel Sileesia kivisöel töötava elektrijaama võimsus oli 33 megavatti, mis on võrreldav Narva tuhavälja tuulepargiga. Oma konstruktsiooni ja disaini poolest – kuubikujuline ja tumeda klinkertellisest fassaadiga – kuulub elektrijaam oma aja tööstushoonete avangardi. Asukoht oli valitud tehniliselt kõrgel tasemel, elektrijaam asus merre voolava Peenestromi jõe suudmes, mis tagas sadamast söe tõhusa tarnimise konveierliini kaudu otse dokkinud laevadelt. Pealegi sai jahutusvett võtta otse Peenestromist ja suunata see elektrijaamast soojendatud kujul sadama serva tagasi, mistõttu talvel püsis sadama sissepääs jäävaba. Ehitamise ajal oli jaam üks moodsamaid söeküttel töötavaid elektrijaamu Saksamaal. Osaliselt on konveierliinid tänaseni säilinud ja muuseumis vaadeldavad.

Muuseumi territooriumil vaatab vastu katapuldil asuv reaktiivmootori ja automaatjuhtimisega lennukikujuline kättemaksurelv V1 (Vergeltungswaffe 1). Tegemist on tiibraketi eelkäijaga, mis startis kas lennukilt või katapuldilt. Loomulikult peideti sellised projektid ilusate nimede alla, seegi kandis nime Kirsikivi (Kirschkern). Sakslased kutsusid relva V1 koodnimega Põrgukoer (Höllenhund), inglased aga nimetasid seda õrnalt maipõrnikaks.

Eksponaat V1 on küll koopia, kuid katapult Walterschleuder on üks kahest säilinud terassegmentidest katapuldist. Katapuldi pikkus on 48,25 meetrit ja maksimumkõrgust veidi üle viie meetri. Kahetonnise V1 kogupikkus oli 7,9 meetrit ja tiibade siruulatus 5,5 meetrit. Esimest korda katsetati relva sümboolselt Peenemünde katsepolügoonil 1942. aasta jõululaupäeval. Vaid paar kuud hiljem läks see masstootmisse. Kokku toodeti relvi V1 ligikaudu 30 000, millest sihtmärgini jõudsid peaaegu pooled.

Britid suutsid kiiresti reageerida ja välja töötada õhukaitsesüsteemi, mis koosnes dirižaablitõketest, õhutõrjepositsioonidest ja hävituslennukitest. Arvatavasti on tegemist ainukese relvaga, mille esmatabamus on märgitud kuulipärandina. 13. juunil 1944 tabas esimene V1 Londonis Mile Endis Grove Roadi raudteesilla kõrval hoonet, mis on tähistatud seda sündmust meenutava tekstiga Londoni kultuuripärandi sinisel tahvlil. Pärast teist maailmasõda kasutasid võitjariigid V1 tehnoloogiat, et arendada välja oma tiibrakette. Nõukogude Liidu esimene tiibrakett 10X oli V1 üksühene koopia.

Keset platsi kõrgub kättemaksurelv V2, kosmoserakettide ja ballistiliste rakettide esiisa. Tegemist ei ole küll originaaliga, kuid selles on kasutatud originaalosi. V2 on 14 meetrit pikk sihvakas iludus kaaluga 12–13 tonni. See oli esimene toimiv ja juhitav vedelkütusmootoriga ballistiline rakett lennuulatusega umbes 320 kilomeetrit ja maksimumkiirusega umbes 5500 km/h. Kuna lend kestis vaid 5 minutit, ei olnud toona selle relva vastu kaitset. Lõhkepea sisaldas ligikaudu 750 kilo lõhkeainet Amatol (trotüüli ekvivalent 0,8) plaanitud 1000 kilo asemel. Lubatud kõrvalekalle sihtmärgist oli 250 meetrit, kuid seda ei saavutatud. Kokku ehitati teise maailmasõja ajal 5975 raketti, lisaks Peenemündes arenduse raames veel vähemalt 314 raketti. Üheastmeline rakett koosnes umbes 20 000 üksikosast.

V2 avas ka kosmoseajastu – 20. juunil 1944 lendas rakett 174,6 km kõrgusele, ületades 100 kilomeetri kõrguse tingliku Kármáni joone, mida peetakse kosmose piiriks. Algselt oli raketi nimi Seade 4 (Aggregat 4), kuid selline nimetus ei sobinud strateegilise kommunikatsiooni spetsialistidele, mistõttu ristitigi see Kättemaksurelvaks 2 (Vergeltungswaffe 2 ehk V2). Raketi välispind on jaotatud mustadeks ja valgeteks aladeks, kontrastvärvi abil said insenerid raketti jälgida, et varakult tuvastada soovimatud rullumised ümber pikitelje. Tollal oli kombeks kanda rakettidele õnnetoov märk. Siinse raketi õnnemärgiks on motiiv filmist „Neitsi Kuul“(„Jungfrau am Monde“), mida kasutati testmudelil nr 4, kui see 3. oktoobril 1942 edukalt startis, saavutades tippkiiruseks 4824 km/h ja jõudes 84,5 km kõrgusele, tungides seega esimest korda kosmose piirialasse. Projekti sõjaväeline juht kindralmajor Walter Dornberger olevat hüüatanud: „Kosmoselaev on sündinud!“

1929. aastal valminud ulmefilmis reisist Kuule, mille motiivi kasutati, tahtis režissöör Fritz Lang olla teaduslikult võimalikult tõetruu. Ta tutvustas mitmeastmelise raketi kasutamist ning rajas selleks võtteplatsile raketi stardiplatvormi. Temalt pärineb kosmonautikas tänase päevani kasutatav pöördloenduskella kontseptsioon, kus loetakse aega nulli suunas (kolm-kaksüks-start).

Nii V1 kui ka V2 olid mõeldud sõjaliseks vastuseks õhurünnakutele Saksa linnade tsiviilelanikkonna vastu. Saksa sõjapropaganda propageeris lootust, et neil tehniliselt täiesti uutel relvadel on ainulaadne löögijõud, mis toob sõjas pöördepunkti. Entusiasm seoses raketiga A4, mis tekkis pärast esimesi edukaid missioone 1944. aasta septembris, haihtus aga peagi, sest loodetud sõjalist pööret ei toimunud. Kuigi tabamuste täpsus oli madal, avaldasid äkilised, ilma igasuguse hoiatuseta löögid elanikkonnale tohutut demoraliseerivat mõju. Kui V1 rünnakute ajal oli võimalik anda õhurünnakuhoiatust, siis V2 ülehelikiiruse tõttu oli see võimatu, sest ei starti ega ballistilist lendu ei olnud tolleaegse radaritehnoloogia ja heli abil võimalik tuvastada. See viis selleni, et Suurbritannia valitsus arutas isegi keelatud keemiarelvade käikulaskmist sakslaste vastu.

Muuseumiesisel platsil seisab ka üksildane rongivagun, meenutamaks raudteevõrku, mis rajati Peenemünde katsepolügooni personali teenindamiseks. Raudteevõrk, mille pikkus oli 79 kilomeetrit ja kus sõitis 15 elektrimootoriga vagunit, sai valmis 28. veebruaril 1943, kuid ametlikult avati see reisijatele alles sama aasta juunis. See oli määratud eranditult katseinstituutide töötajate ja pereliikmete transpordiks, sõjavangid reisisid eraldi kinnistes vagunites. Rohkem kui 10 000 töötaja tööle transportimine oli suur logistiline väljakutse.

Senini on väljaspool muuseumi äratuntavad kunagise Peenemünde tööstusraudtee liinid ja jaamad. Muuseumis eksponeeritud vagun aga leiti Baierist, kuhu see oli teadmata asjaoludel sattunud. Suurema osa raudtee liikuvkoosseisust Nõukogude Liit rekvireeris ja viis ära, nagu moskviitidele kohane. Mootorvagun on esialgsetes värvides, hiljem värviti need õhurünnakute tõttu rohelisteks.

Kui väljakul veel ringi vaadata, jääb silma väike mälestusmärk. Kivi, millele on kantud kirillitsas kümme nime. Tegemist on Saksa Demokraatliku Vabariigi ajal püstitatud mälestusmärgiga, tähistamaks Saksa sõjaväelaste lohakust teise maailmasõja päevil. Vangilaagris olnud Nõukogude hävituslenduril, kaardiväe vanemleitnandil Mihhail Petrovitš Devjatajevil õnnestus 8. veebruaril 1945 koos üheksa kaasosalisega sõjavangist põgeneda, ärandades pommitaja Heinkel He-111. Maandunud õnnestunult Nõukogude rindejoone taga heinamaal, arreteeris Punaarmee vastuluure nad, sest ei usutud, et pagemine leidis aset ilma sakslaste abita. Enamik põgenikest suunati Nõukogude trahvipataljonidesse ning nad langesid rindel, lendurit vintsutati kuni sõja lõpuni vangilaagrites. Temal õnnestus viibida Sachenhauseni kontsentratsioonilaagris kaks korda, nii sakslaste kui nõukogude ajal. Alles 1957. aastal mõisteti ta õigeks ning tänu Nõukogude kosmoseprogrammi juhile Koroljovile, kellele ta jagas infot Peenemündes toimunud arendustegevusest, sai temast Nõukogude Liidu kangelane ja tollane meediastaar.

KUI RAKETTIDEST JÄÄB VÄHEKS ...

Muuseumihoone koridorides leidub tohutu kogus nii Weimari Vabariigi kui

Kolmanda Riigi propagandaplakateid. Esimestelt vaatavad vastu erinevate parteide lubadused – vali mind, mina tean lahendusi. Teiste motiiviks on aga „Kõik võidu heaks“.

1920. aastatel kuulus kosmos veel ulme valdkonda, mistõttu on muuseumis palju raamatuid ja kutseid esitlustele, mis kirjeldavad tollast nägemust ilmaruumist. Nii leidub seal ka Austria kirjaniku ja kosmoseentusiasti Max Valieri raamatuid. Temast sai 1930. aastal esimene hukkunu plahvatusega lõppenud kosmoseraketi katsetusel.

Muuseumi saalides leidub palju erinevate seadmete üksikuid osi, sest tervikseadmed viis Punaarmee Nõukogude kosmoseprorammi arendamiseks Venemaale. Saksa pedantsusega on iga kõveraks väändunud detaili kõrval kirjeldus, milleks seda kasutati. Samuti on toodud välja kõik Peenemündes katsetatud relvasüsteemide vähendatud mudelid ja stendidel nende stardiplatsid.

Muuseumisaalis on kapid, mida avades saab lugeda Peenemündes töötanud inseneridest ja nende saatustest – kas „vabatahtlik“ emigreerumine Ameerikasse või halvemal juhul veel „vabatahtlikum“ küüditamine teadmata aastateks Venemaale.

Kõige huvitavam lugu peitub muidugi „peapahalase“ Wernher von Brauni kapis. Ta oli geeniusest teadlane-insener, kes müüs oma hinge sõjajumalale, et teostada oma unistusi. Tema loodud oli ka kättemaksurelv V2. Hiljem pani ta aluse USA kosmosevallutustele, mille tulemusena jõudis inimene Apollo programmi raames esmakordselt Kuule. Tegemist on ainsa kõige kõrgema Kolmanda Riigi tsiviilteenistuse teenetemärgi Sõjateenete eest mõõkadega Rüütliristi kandja ja SS-Sturmbannführer’iga (major), kes on saanud Ameerika Ühendriikide presidendilt USA tähtsuselt neljanda teenetemärgi väljapaistva riikliku tsiviilteenistuse eest (President's Award for Distinguished Federal Civilian Service).

Eraldi saal on pühendatud julgeolekule, sest toona oli väga oluline, et vaenlane ei saaks teada, millega Peenemündes tegeleti. Seal on väljas žetoonid, mida kanti nähtaval ning mis määrasid õigused, kus selle kandja võis viibida. Samuti ühekordsed load, näiteks luba külastada kinoseanssi kindlas saalis. Ekspositsioonis on ka dokumendid, mis annavad ülevaate, kuidas oli märgistatud nende salastatustase.

Kuna sõjaajal valitses tööjõupuudus, kasutati uurimiskeskustes nii sõjavange kui ka sunniviisiliselt okupeeritud aladelt „värvatud“ tööjõudu. Koonduslaagris oli 1500 eri rahvusest meesvangi, kes tegid lihtsamaid ja ohtlikumaid töid. Brittide ja ameeriklaste õhurünnakutes hukkus neist ligi veerand tuhat, sest pommid ei teinud vahet vaenlastel ja omadel. Muuseumis on pühendatud neile eraldi ekspositsioon.

Suur ekspositsiooniala käsitleb kosmoseuuringuid. V2 oli Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika ja Nõukogude Liidu raketitehnoloogia ning ka USA ja NSV Liidu kosmosereiside arengu algus. Kuna Wernher von Braun koos kaastöötajatega alistus USA vägedele, andis see USA-le eelise.

Ameeriklased olid vähemalt ausad ja tunnustasid von Brauni panust. Venelased see-eest andsid kogu au Sergei Koroljovile, kes tänapäeva mõistes on plagiaator, sest kogu Nõukogude kosmoseprogramm põhines V2-l ja ligikaudu 160 Saksa teadlase orjatööl. Kui aga muuseum otsustas 3. oktoobril 1992 pidulikult tähistada 50 aasta möödumist kosmosereisist, märkides sellega esimese V2 eduka stardi aastapäeva, tekkis skandaal. Selles nähti pärast Saksamaa taasühinemist poliitilist nihet paremale, soovi tähistada teise maailmasõja aegse relva loomist, millega pommitati Ühendkuningriike, ja Saksa revanšismi. Ühendkuningriigi tabloid Daily Mirror avaldas sel puhul oma esilehel loo mõrvarlikule raketile V2 kavandatud mälestusüritusest. Nii läkski enamik tähtpäevaks vermitud mälestusmünte ümbersulatusse.

Kui pärast muuseumi külastust veel energiat jagub, võib minna uurima Peenemünde kompleksi. See asub 25ruutkilomeetrisel alal, mille raskuskeskmeks on uurimisinstituudi enamasti varemetes ehitised. Rajatud on 25 km pikkune ringtee 23 vaatamisväärsusega, mida saab külastada nii kondimootori jõul kui autoga. Teele jäävad varjendid, stardiseadeldiste jäänused, töötajatele loodud linnak, koonduslaagri vundamendid, tootmishoonete varemed ja muud huviväärsused.

Seejärel aga tasub minna muuseumi kõrval asuvasse sadamasse, kus ootavad külastamist Nõukogude Liidus möödunud sajandi 60. aastatel ehitatud tuumarelvavõimega allveelaev, NATO koodnimetusega Juliett (venelaste klass 651), ja Ida-Saksa laevastikus teeninud Nõukogude Liidus ehitatud Tarantul-klassi korvett, mis kandis Saksa kommunisti auks nime Hans Beimler.

Pärast muuseumi külastamist tuleb paratamatult tunnistada, et sõjad on tehnika arengu katalüsaatoriteks. Nii on see ka tänapäeval, kui pidada silmas seda, mis leiab aset Ukrainas.