
11 minute read
VIRGATS: SIDEVAHEND JA VEEL PALJU ROHKEM
VIRGATS: SIDEVAHEND JA VEEL PALJU ROHKEM
Umbes täpselt kümme aastat tagasi sain kõne Ida malevkonna pealikult. Küsiti minu valmisolekut hakata kohe-kohe loodava virgatsiüksuse ülemaks. Palusin järelemõtlemisaega. Kulusid mõned nädalad ja taas sain kõne, kus mulle anti pidulikult teada, et mind on määratud Tallinna maleva staabikaitsekompanii siderühma virgatsijao jaoülemaks.
Tekst: JARMO HOLLO , virgats
Võtmesõnaks ja peibutuspardiks lisati sõna „mootorrattad“. Tõdesin: „Peab meeldima,“ ja kuna mu lisaküsimustele ühtegi vastust polnud, ropendasin pisut.
Virgatsite vajaduse taustaks olid Ukraina 2014. aasta lahingute kogemused, kui mobiiltelefoni kasutamine lahinguväljal tõi kaela vastase mürsurahe.
Teadaolevalt tugines toona kogu Kaitseliidu juhtivtasandi infovahetus õppustel väga tugevalt just mobiilsidele. Nii et traatside ja alternatiivina virgatsid oli vanaaegne, kuid turvalisust lisav lahendus.
LUBADUSED, LUBADUSED, LUBADUSED
Järgmiseks leidsin end istumas Tammsaare pargis, pihus nimekiri 12 nime ja telefoninumbriga. Nendest nimedest vastas telefonile viis ja reaalselt oli virgatsiks valmis hakkama kaks võitlejat.
Koos oli seega virgatsijagu, kuhu reaalsuses kuulus kolm virgatsit.
Väljaõppekava, varustus, meie funktsioonid, drillid ja kõik muu üksuse tegevuseks oluline oli unustatud luua ja läbi mõelda. Kui küsisin seda väljaõppega seotud isikutelt, sain lõpuks vastuse, et see on riigisaladus ja mul polegi õigust seda teada. Seega pidime selle tegevuse käigus ise välja mõtlema. Ainus reaalne õppematerjal virgatsitegevuse kohta oli ajateenistuses saadud sissitegevuse õpik.
Üksusele olid tabelvarustuses ette nähtud mootorrattad. Need pidid tulema. Millalgi tulevikus. Samuti pidi meile Lätist hangitama uued idamaist päritolu sõidukid, kuid ka nende reaalne saabumine jäi hämaratel põhjustel katteta lubaduseks. Aeg veeres ja lähenes suurõppus Põhjakonn. Õppusel oli kõikide eelnevatega võrreldes üks oluline erinevus – mobiilside kasutamine oli keelatud!
Seega meie esimesed mootorrattad renditi. Ka meile vajalik sõiduvarustus renditi. Õppus oli esimene tõeline
virgatsijao esinemine. Kellelgi polnud väga aimu, kuidas meid kasutada ja milleks, kuid veebel Mäge me lõpuks siiski majutusalast otsima ei läinud ja meile leiti tegevust, mis hakkas kujundama meie väljaõpet ja taktikat ning näitas ära vajamineva varustuse üksikasju.
JA SIIS HUSQVARNA ROMUD
Lõpuks tulid kaualubatud Husqvarnad. Kõik nad olid katki. Väga-väga katki, kuid komplektsed. Mitme küsimise peale eraldati varuosade hankimiseks raha, kuid ise pidime otsima Eestist osadele tarnija. Leidsimegi. Siiani olen siiralt tänulik Eesti firmadele, kes meid toona aitasid ja olid nõus riigi maksmise eripäradele vaatamata meile vajaliku tellima.
Järgnesid pikad nädalavahetused maleva garaažis. Tänu kompanii tehnikule, kes alati leidis võimaluse avada meile uksed, leida vajamineva tööriista ja olla nõuga abiks, saime neljast rattast kolm käivituma ja ka soovitud suunas liikuma.
Husqvarnad olid võrratute tehniliste lahendustega, kuid väga amortiseerunud, aastaid seisnud ja ajateenijate asjatundmatu käsitsemise tõttu lihtsalt kulunud ja katki. Jagu sai üheskoos õppida, tehes tagantjärele kõik tegemata hooldused, amordiõlide, summutite villade, rattalaagrite ja käigukastiõli vahetused, tulede ja lülitite kontrollimise ja korrastamise. Lõpuks ka värviparandused ja istmekatete paikamise. Müts maha, ilma selleta poleks need rattad kunagi metsani jõudnud.
RASKE ÕPPUSTEL
Õppusevälisel ajal läks suurim energia maleva juhtkonnale põhjendamiseks, miks on mootorrattal liikuval võitlejal vaja kaitsevarustust ja miks ei sobi selleks tavaline lahinguvarustus. Miks on kiiver virgatsi isiklik varustus, mitte laenatav ja jagatav.
See kirjavahetus kulmineerus liialt kõvahäälse vaidlusega majori ja vanemseersandi vahel kaunil PõhjaEesti paeväljal. Ma pole selle üle uhke, kuid meie vajadustest saadi lõpuks aru ja me saime endile kaitsevarustuse, millega virgats jääb kukkumise korral terveks ja suudab oma ülesannet jätkata.
Esimene õppus Hunt Husqvarnadel näitas ära, et maastikusõiduks loodud masinad ei sobi mitmekümnekilomeetriseks maanteesõiduks. See on ränk nii juhile kui ka masinale. Tekkis vajadus transpordi järele.
Luurajad ulatasid abikäe ja üksusesse lisandus kerge veoauto Volvo. Volvost sai aastateks meile oluline tugikoht ja tagala. Samuti laiendas see masin virgatsite võimet pakkuda üksustele alternatiivseid transpordimeetodeid. Volvo kastis toodi paranenud võitlejaid laatsaretist ja transporditi üksusele mahajäänud laskemoona. Küttega kast, võimalus võtta märg varustus seljast, kuivatada ja varjatult liikumiste vahepausidel hooldada nii masinaid kui võitlejaid, oli oluline lisa, kindlustamaks hea teenuse pakkumist.
Sideüksuse oluliseks osaks on koostööõpe Kaitseväe üksustega. Saime kutse südatalvisele õppusele Furious Pigeon. Õppusele pääses jaoülemale lisaks veel üks võitleja, seega 66% isikkoosseisust oli kohal.
Naelrehve meil polnud. Lahendasime olukorra rehvi sisse kruvitavate naeltega. Need aitasid, kuid neid polnud piisavalt. Mitmeid kukkumisi ja kiilasjääl ukerdamisi, kuid õpetlik ja julgustav õppus.
Talv meie tegevust ei väga ei häiri. Husqvarnade kuulsaid suuski saime ühe paari laenuks Pärnust. Külge neid lõpuks ei pannudki, sest nendega kukkumine tekitas raami ja mootorikinnituste vigastusi. Kahe ratta raamil oli juba meie kätte tulles nendest remonti vajavaid jälgi. Kuid Kaitseväes oldi meie tegevusest üllatunud ja suhtuti meisse äärmiselt positiivselt.
Mõned aastad edasi ja Husqvarnade piiratud ressurss sundis otsima siiski ka muid lahendusi.
VIIMAKS GASGASID
COVID ja Tallinna maleva koostöö politseiga poegis lubaduse politseilt rattad saada. Neil pidavat miskit kuskil seisma ja seisvat ainult allkirjastamise taga. Kahjuks kustus ka see lootus nagu lõpuni põlenud küünal.
Remontisime Husqvarnasid ja kuulasime järgmist lubadust. Riigihange on kohe-kohe läbi ja sügiseks tulevad rattad. Ka järgmiseks Kevadtormiks pidid tulema. Ei tulnud. Rattad tulid taas rendist ja Kaitseliidu ülemalt tuli lubadus, et meie relvastusse ja varustusse tuleb selge parandus. Ei tulnud seda ka.
Remontisime, sõitsime, kui võimalust oli. Kahjuks väljaõppe oluliseks osaks see võimalusi ei jätnud. Taktikat, süsteemset sõiduõpet ja näidisolukordade läbimängimist nende masinatega teha ei saanud. Ei raatsinud neid kasutada õppusevälisel ajal, sest poleks ehk õppuse ajaks korda saanud.
Ja siis tuli kauaoodatud telefonikõne: riigihankega hangitud GasGasid on saabunud. Mähkimist selle projekti ümber on ilmselt enamik inimesi ajakirjandusest lugenud. Kuid õue peal nad olid ja sama üllatuslikult kadusid üleöö õue pealt ära ka meie truud Husqvarnad.
Uute sõiduvahendite saabumine tekitas meie üksuse vastu elavamat huvi. Üksus kasvas kiiresti. Taas põrkasime kummalise iseärasuse otsa. Üksusele vajamineva varustuse planeerimine oli ikkagi asi, mis unustati aastast aastasse tegemata.
Head juhid meile midagi siiski pigistasid ja peaaegu kõik jao uued liikmed said omale asjakohase kaitsevarustuse. Lõpuks oli üksus komplekteeritud, võimalik oli aktiivselt tegeleda väljaõppega ja Kaitsevägi sai valmis väljaõppekava, mille alusel seda kõike teha.
Meie juhtkonda tuli juhte, kellel oli selge nägemus, kuhu ja milleks meid taas muutunud lahinguväljal vaja on. Uued tuuled tõid mulle võimaluse anda jaoülema teatepulk edasi noorematele ja osavamatele.
Heitlikud ajad pole ilmselt siiski ka meie jaoks lõppenud. Katteta lubadusi ja meie olemasolu ununemist juhtub siiski ebamugavalt palju. Lootusrikkalt ootame uusi tuuli ja sujuvat koostööd järgmisel dekaadil.
TAKTIKA JA ISEÄRASUSED
Kes on virgats? Ametlikult on ta sideüksusse kuuluv võitleja, kes täidab käskjala ülesandeid. Mootorrattaga virgats on sealt samm edasi. Liikumisvahend annab talle kiirust, väljaõpe võimaldab tal liikuda kõikjal, ületades ka selliseid takistusi, mis jäävad tavalisele jalgsi liikuvale, ilma erivahenditeta virgatsile ületamatuks.
Ta suudab opereerida laiemal maaalal ja pakkuda n-ö teenust enamatele üksustele. Lühidalt kokkuvõttes on mootorrattaga virgats sidevahend. Nagu telefon, kuid mõningate eelistega. Näiteks pole võimalik distantsilt omastada virgatsi valduses olevat infot. Virgatsist ei jää eetrisse jälgi ja ka hoolika virgatsi jäljed maastikul on vaevu märgatavad.
Samuti ei transpordi virgats ainult infot, vaid ka mateeriat, mälupulgast laskemoonakastini. Kuid tagalas, õppustel ja muudes rahuaja tegevustes on virgats teenäitaja, liikluse reguleerija, Kaitseliidu populariseerimis- ja värbamisüritustel inimeste tähelepanu tõmbav element.
Mida virgats ei ole? Vaatamata kiusatusele teda luurajana kasutada virgats tegelikult siiski luuraja ei ole. Poleks rumalamat tegu kui saata oma ainus virgats vastast luurama ja siis mõne tunni pärast tõdeda, et virgatsit vist enam pole, kuid pole ka infot vastase kohta.
Malemängu reeglid kehtivad siingi. Turvalises tagalas kolonnile liikumistee luuramine ja üksustesse saabumise eelteavitamine on aga virgatsi igapäevane tegevus.
Üksiku eriülesannet täitva võitlejana ei ole virgats siiski lahingus osalev üksus. Loomulikult siis, kui pahalast hakatakse tõrjuma juba kivide ja hangudega, on kõik võitlejad lahingus. Kuid sinnamaani peaks virgats olema sidevahend. Keegi ei hakka ju oma ainukese Harrisega varjendi seina naelu lööma.
Rahuajal on virgatsi relvastus väga piiratud. Liiklusohutuse huvides ja vigastuste vältimiseks ei tohiks virgats kanda relva seljal. GasGasidele hankega kaasa tulnud kinnitusvahendid kas lõhuvad ratta juhtseadmeid või sinna kinnitatud relva. Need ei sobi Eesti metsades ja maastikul liikumiseks. Füüsika osa sellise kinnituse juures teab igaüks, kes on kunagi üritanud poekotti jalgratta juhtraua külge riputada ja koju vändata. Seega virgatsile sobiliku relva, näiteks püstoli tabelvarustusse saamine on alles selgitustöö ja veenmiste taga.
Kuidas virgats ellu jääb? Virgatsi väljaõppe üks olulisemaid osi on maastikusõit. Selleks on õppekava välja töötanud Eesti enduromeistrid ja sedasama õppekava me oma väljaõppes järgimegi. Tegemist on pika ja põhjaliku materjaliga, mis annab virgatsile oskused kasutada oma sõidukit efektiivselt Eesti mistahes loodusoludes.
Seesama sõiduvilumus ja pidev treening, ka n-ö tsiviilis oma tehnikaga, tagab virgatsile tema ellujäämise eelduse – kiiruse liikumisel. Kiirelt liikuvat sihtmärki on raskem tabada. Sellest tingitult on ka õppuste tagasisides olnud märkusi virgatsite liikumiskiiruse kohta. Kui me ei saa seda õppustel harjutada, kus siis? Õnneks viimaste määrustega on ka meile lubatud õppuste alal väljaõppeks piisav piirkiirus. Situatsioonitaju ja valitseva olukorra lugemine kuulub iseenesestmõistetavalt virgatsi vastutustundliku käitumise hulka, nagu kõikidel sõidukijuhtidel.
Olulisuselt järgmine osa väljaõppest on orienteerumine. Väga tihti on info üksuste paiknemise ja vastase kohta kas aegunud, puudulik või vale. Seega on virgatsi põhioskus lugeda kaarti, lugeda maastikku, leida jälgi ja arvata ära, kus võiks olla see üksus, kes on hästi varjunud, andnud juhtimispunkti natukene valed koordinaadid ja pole tavalise sidevahendiga kättesaadav.
Miiniväljade ja muude tõkete vältimine, kaugelt avastamine ja neist mööda pääsemiseks lahenduse leidmine on samuti oluline osa väljaõppest. Sealt edasi on vaja suhtlusoskust, et läbi hammustada tunnussõnade kasutamise eri viisid, meelitada tunnimehelt välja info tema ülema paiknemise kohta ja aru saada, mis üksus see võiks olla, kuhu ta ise kuulub.
Diplomaatia ja eneseteadlikkus aitab suhelda ka üksuste ülematega, kellel tihtipeale on lahingustress ja palju tähtsamatki teha kui miski mootorrattahiire sõnumit kuulata.
Väljaõppesse kuuluvad ka maskeerumine, varjumine, ellujäämisoskused ja võime pikemagi aja vältel liikuda tagasi oma üksuse juurde. Kuna virgats liigub tihti üksinda, kontrollimata maa-alal ja teedeta maastikul, on ka vigastused kukkumise tagajärjel realiteet, millest ülesaamiseks on eneseabija meditsiinioskused vältimatud.
Kuigi üksuse taktika sisaldab tegevusi kadunud virgatsi leidmiseks, on esmatähtis siiski virgatsi individuaalne oskuste pagas ja mentaalne võime olukordi lahendada.
Kokkuvõttes on tegemist erialaspetsialistiga, kelle osavus ja vilumus on saavutatav ainult intensiivse väljaõppe, hea ja funktsionaalse varustuse ja tugeva tahtega.
VIRGATSI VARUSTUS
Laias laastus jaguneb virgatsi varustus kolmeks.
Sõiduvarustuse peamised elemendid on kaitsekiiver, turvis, põlvekaitsmed ja sõidusaapad. Kindlasti tekib küsimus, miks ei võiks sõita tavalise lahingukiivriga. Põhjusi on kaks.
Lahingukiiver on raske, väsitab juhi väga kiiresti ja loob võimaluse väga tõsiseks kaelavigastuseks. Samuti ei kaitse lahingukiiver juhi nägu ja eriti lõuga kukkumise korral.
Teiseks on reaalsuses väga ebatõenäoline, et vastane proovib kiirusega 60 km/h liikuvat sihtmärki pähe tabada. Sõiduvälisel ajal, puhkealas ja muu tegevuse käigus vahetub sõidukiiver siiski tavalise ballistilise vastu, kui selleks on võimalus.
Turvis, mis virgatsil sisaldab õla ja küünarnukikaitsmeid, mahub ilma rinna/ seljakaitsmeta ilusti kuulivesti alla. Põlvekaitsmed, mis on pikemad ja katvamad kui tavalise jalaväelase omad, peavad kinni teel olevate okste löögi sääreluu pihta ja püsivad kukkudes paigal, kaitstes põlvi laiemalt.
Sõidusaabaste vajadusele on vastuseisu olnud kõige rohkem ja inimesel, kes mootorrattaga maastikul ei liigu, on kindlasti raske mõista, miks meie mugav ja turvaline sõdurisaabas piisavalt ei kaitse. Spetsiaalne sõidusaabas kaitseb sõduri varbaid löökide, muljumiste, lohisemise ja torgete eest. Sõidusaabaste sisse ehitatud hüppeliigese tugi ei lase jalal deformeeruda ka takerdudes või kukkudes. Veekindel kõrge säär ja soe hingav sisevooder on olulised igal aastaajal. Seda kõike meie sõdurisaabas kahjuks tagada ei suuda.
Kokkuvõttes on sõiduvarustust rahuaja väljaõppes vaja selleks, et see koolitatud võitleja, kes on kasutanud riigi ressursse ja panustanud enda omi, ei langeks Kaitseliidu tegevusest välja sellise lihtsa ja väga reaalselt ähvardava vigastusega, mida oleks võimalik vältida paari lihtsa varustuselemendiga.
Lahinguvarustus. Virgatsil on seljas kuulivest. Kindlasti kuuluvad varustusse ka rakmed/ lahinguvöö. Kui jalaväelasel sisaldab see põhiliselt lahinguks tarvilikku, siis virgatsil on seal ellujäämisvarustus Ellujäämiskomplekt, kaardid, sidevahendid, vesi, tööriistad, meditsiinikomplekt, kus on ka lahastamiseks vajalik, kindlasti käsi- ja suitsugranaate, toitu ja vahetusriideid, kui mainida põhilist.
Relvastus on enesekaitseks. Kuna sõiduki kandevõime on piiratud, maastikusõit on füüsiliselt väga raske ja liigne varustus ümber kere lisab kukkudes vigastuse ohtu, on kaasaskantava varustuse hulk minimaalne ja hoolikalt valitud. Väike patrullkott aitab mahutavust pisut laiendada, kuid on probleemne, sest lisab raskust ja seega inertsi õlgadele ja koormust kätele.
Mootorratta varustus. Mootorrattale on kinnitatud elementaarsete tööriistade komplekt, kus on sees sõiduki pisiremondiks vajalikud tööriistad.
Ka on kaasas maskeerimisvahendi kott, sees tihtipeale vihmamantel, millega saab mootorratta kuumajälge peita, ja vähesel määral maskeerimisvõrku. Pikematele operatsioonidele võetakse kaasa ka lisakütus ja pisut tarvikuid hoolduseks.
ILMA EI SAA
Pika jutu lõpuks peab tõdema, et saab ju ka ilma virgatsita. Võtame mobiili ja helistame või käseme reamees Tammel võtta kompaniiveebli GD ja minnasõita, kuhu vaja. Aga kui kolonn liigub ilma peatumata läbi asustatud ala ja teeotstel ei pea arvama, kust üksuse eesmised autod läksid, vaid sealt viibatakse teejuhatuseks, kui kuue veomasina tupikus ringikeeramise asemel tuleb varakult info, et sealt läbi ei saa, või on vaja peaminister juhatada õppuse alasse ja teha seda pisut peenemalt – siis on hea, kui on paar virgatsit võtta.
Samuti siis, kui on vaja kahe Väga Salajase Üksuse juhid kokku viia väga salajases kohas, teeb virgats selle töö tõhusamalt ja põhiüksus saab tegutseda vastavalt plaanile.
Tihtipeale ei mahu kogu info peenikesse juhtmesse, kuid mahub väga hästi virgatsi riietesse õmmeldud salataskusse. Ja juhe ei saa veel ise hakkama ka selle info õige kättesaaja tuvastamisega, sellekski on vaja virgatsit. Nagu ka paljuks-paljuks muuks.
Ma loodan, et eelnev valgustas pisut nende tüütute „pläristajate“ ja „kihutajate“ (laenatud tagasisidest) tegelikku tegutsemist, väljakutseid ja võimekust.
Ka meie täidame endale pandud ülesannet pühendumusega ja parimate oskuse järgi. Seda juba kümme aastat. Virgatsid on äärmiselt motiveeritud ja arendavad oma oskusi vähemalt sama palju väljaspool õppusi kui õppustel.
Püüdke ka meist aru saada, pange paigal seisvatel veoautodel mootorid seisma, teadke, kes ja kus on teie juhid, kontrollige meid oma läbipääsutõkete juures hoolega ja kasutage meid! Enne, kui kritiseerite või arvate, miks me midagi teeme, tulge küsige. Me vastame hea meelega kõikidele küsimustele.
Video: https://youtu.be/dTjXWeJw83Q