Hõimurahvaste aeg 2022/1/2 (26/27)

Hõimukohvik Tiskres

Eestikeelsete „Piiblilugude“ saamisloost

Hõimupäevad 2022

Vassili Popov – 100

Sisukord

4 Koolivaheajaks vabatahtlikuna Eestisse Lotta-Lidiat usutles Anu Väliaho

5 „Valitud psalmid” vepsade tähtaastaks

6

Hea lugeja!

Sild üle aegade – selline oli tänavuste hõimupäevade teema. Piibli rahvana mõistame selle mõtte tõelist sisu. Meie Jumal on Igavene. Oleme astunud advendiaega – jõuluootuse aega. Ajakirja esikaanel näeme kaunist pilti ränduritest, kes on teel Kuninga juurde. Selle kunstiteose autoriks on 24-aastane Marimaa kunstnik Jekaterina Belavina, Mari Vabariigi pealinna Joškar-Ola kunstikooli joonistusõpetaja. Tema „Targad Idamaal“ on jäädvustatud ka Eesti Piibliseltsi 2022. aasta jõulumarkidele.

Lõppev aasta on olnud sündmusrikas. Keegi ei oleks osanud aasta eest mõelda, et Euroopas käib varsti ohvriterohke sõda. Ukraina sündmused mõjutavad meid kõiki, ka oleme endiselt kimpus koroonapandeemia tagajärgedega. Inimestes võib näha rahutust, hirmu, ebakindlust ja usaldamatust kõigi ja kõige suhtes.

Hõimurahvaste Aeg soovib jätkuvalt jagada usku heasse Jumalasse ning Tema armastusse, mida võib kogeda iga inimene. See annab meile lootuse, sest Jumala Sõna on lootuse ja armastuse sõna. Läbi sajandite on Pühakiri olnud julgustuseks keerulistes ja rasketes olukordades. Piiblitegelased ja Jumala pühad on aegade tagant sillaks tänasesse päeva, et meiegi jaksaksime ja suudaksime kanda meile usaldatud koormat. Oleme püüdnud oma tegevusega jagada Piibli sõnumit kõigile, sõltumata nende emakeelest, rahvusest või usutunnistusest.

Käesolevas ajakirjas on lood sellest, kuidas meie hõimlased soomlased ja ungarlased siinmail Jumalat ja oma rahvast teenivad. Kuid Eestis on veel mitmeid soome-ugri rahvusgruppe – millal alustavad nemad oma emakeelsete jumalateenistustega? Usun, et ka siin võime me kaasa aidata. Meid võiks julgustada komi mehe Vassili Popovi lugu, kelle unistuseks oli emakeelne Piibel, vaimulik lauluraamat ja emakeelne kogudus. See kõik on täna Komimaal olemas. Oleme tänulikud kõigile, kes on kaasa aidanud hõimurahvaste palvepäeva korraldamisele, samuti kogudustele, kus leidsid aset piiblipäevad, konverentsid ja mitmed muud üritused. 15 aastat tagasi,

HÕIMURAHVASTE AEG 2022 1/2 (26/27)

Esikaas: Idamaa targad.

Pildi autor on mari kunstnik Jekaterina Belavina

Tagakaane foto: Mikk Leedjärv

Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Makeev, Piret Riim, Anu Väliaho

Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee

Küljendus: Piisk OÜ

Trükk: JOON OÜ

ISSN 1736-7069

kui toimusid hõimurahvaste misjonipäevad Tule Konverentsi näol, oli palju elevust ja kaasatulemist. Soovin, et ka täna võiks olla samasugune elevus ja soov hõimurahvaste töös kaasa aidata. Ajad ja inimesed on muutunud, on leitud uusi väljakutseid. Aga koostöö hõimurahvastega ei tohiks lõppeda. Kutsun Eestimaa kogudusi üles uuendama oma tööd hõimurahvaste põllul ja osalema ka neid, kes seda veel ei ole teinud. Meie hõimusugulased vajavad meid.

Samuti ei tohi unustada meie rahvuskaaslasi nii idas kui läänes. Selles numbris lõpeb Riia eestlaste koguduse lugu. Tähendusrikas on pea igas peres tuntud raamatu „Piiblilood“ saamislugu. Siit leiab lühiülevaateid veel paljudest sündmustest. Alles hiljuti peeti Tallinna Toomkirikus juba traditsiooniks saanud Piiblipüha, kus oli võimalik tutvuda Piibli väljaannetega hõimurahvaste keeltes. Kahjuks ei mahu kõik sündmused ajakirja lehekülgedele. Et anda hõimurahvaste ajakirja välja kaks korda aastas nagu varem, selleks vajame teie toetust. Nii paber kui trükkimine, kõik on saanud hinnalisa.

Lõpetuseks tahaksin tänada Jumalat Tema abi eest, mida oleme võinud kogeda kõigi Hõimurahvaste Aja aastate jooksul. Palugem, et meie eestlaste südames võiks jätkuvalt olla koht meie hõimurahvaste jaoks.

Õnnistatud jõuluaega soovides Jaan Bärenson

JULGEKS SAAMISEST

Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga. Ps 23:4

Hõimlased ei ole päris perekond, aga nad on need, kes on juba muistsest ajast kuulunud lähedaste hulka. Kui nad aga kuuluvad Jumala perekonda, siis võime neid õigustatult tundagi lähedastena. Olen uurinud eesti rahva vana pärimust ja leidnud, et meie esivanemad ei olnud agressiivsed ega tapahimulised, aga olid vaprad oma kodu kaitsma. Neid, kes sõbralikult lähenesid, ei pidanud nad vaenlasteks. See on eelduseks, et hõimlastega on võimalik hästi läbi saada. Kui aga Jumala armastus meid oma rüppe saab haarata, siis ei ole me mitte kuidagi enam võõrad, vaid otse ühe rahva – Jumala rahva – liikmed.

Aeg on aga rahutu ja vaenulikkust palju. Seepärast pean allesjäämiseks möödapääsmatult vajalikuks Jumala läheduse otsimist. Kui sa otsid Jumalat ja lased Temal end leida, ainult siis on sul julgust ja sisemist kindlust vastata küsijale, kes usutleb, kas sa kardad. Sa saad sisemiselt kindlana ütelda: „Ma ei karda, ma pole ju üksinda! Mu Jumal on minuga ja Tema on mu kaitsja.“

Juba kaua aega tagasi julges laulik ütelda: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest mu Jumal on minuga.“ Ütle täie julgusega: ma võtan oma Jumalalt vastu sellesama julguse.

Vennastekoguduse üks suur eesmärk on ühendada inimesi ja kutsuda neid Jumala perekonna vendadeõdedena Tema lähedusse. Ainult sellisel kombel saame jõuda julguse leidmisele ja ka vastuvõtmisele, kui koguneme Jumala perekonnana ja meie Issand on meie keskel. Olen selle eestpalvetamise hoole, julguse ja ühtse meele leidmiseks pannud nüüd ka sinu kui lugeja hingele.

Eenok Haamer Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem

Foto: Siimon Haamer

Fotod: Mati Schönberg ja EPS

Hõimurahvaste piiblinäitus Tallinna Toomkirikus

Piiblinäitus Tallinna Tehnikaülikoolis

Minu nimi on Lotta-Lidia. Tulin Soomest koolivaheajaks EELK Saue Pauluse kogudusse vabatahtlikuna abiks. Tahtsin ka tutvuda Eestis elavate soomeugrilastega, sest minu ema on soomlane ja isa pärit Mordvast Saranskist. Meie pere – ema, isa ja kaks venda – elab Espoonlahtis, aga mina elan praegu Asikkalas ja õpin Vääksü gümnaasiumis lennunduse erialal. Osalen aktiivselt koguduse tegevuses ja olen abiks noortetöös. Tulevikus tahaksin lennukiga lennata ja maailma näha.

Minu ema Eveliina töötab Espoolahti koguduses ja on rahvusvahelise töö misjonisekretär. Isa Vadim teeb koguduses venekeelset tööd. Mõlemad töötavad Soomes elavate mujalt tulnud inimestega. 20 aastat tagasi läks ema misjonitööle Venemaale, Ingeri Ev.lut. kiriku kogudusse Marimaal Joškar-Olas. Seal kohtus ta Mordvast tulnud koguduse vabatahtliku abilise Vadimiga. Anu ja Juha Väliaho olid neid mõlemaid kutsunud abiks kogudusetööle. Oli saabumas Anu 50. sünnipäev ja noored valmistasid Anule üllatust: nad tahtsid talle hommikul kell kuus voodi juures äratuslaulu laulda ja juubeli puhul tervitada. Kõik toimus suure saladuskatte all ja nii olid noored palju koos. Sealt sündis ka armastus – võib öelda, et tänu Anule sündis meie perekond! 17 aastat tagasi sõidutas Anu mind Venemaal lapsevankris, nüüd, kui tulin Sauele, saime uuesti kokku.

Laupäeval, 22. oktoobril jõudsin laevaga Tallinna. Mul oli vastas marilanna Anna Makeev koos mordvalasest

KOOLIVAHEAJAKS VABATAHTLIKUNA EESTISSE

abikaasa Evgeniiga, kes olid minu vanematega juba tuttavad. Nad näitasid mulle Tallinna ilusat vanalinna, siis sõitsime ööbima Sauele nende koju, mis sai kogu nädalaks ka minu koduks.

Minu vanemad on musikaalsed, nad laulavad ja mängivad mitmeid pille. Mina mängin viiulit, kannelt ja ukulelet. Pühapäeval aitasin viiulimänguga kaasa teenida Saue koguduse jumalateenistusel. Esmaspäeval osalesin koos Juhaga tema juhatusel tegutsevas Saue Päevakeskuse soome keele tunnis. Seal mängisin viiulit ja sain soome keeles vestelda. Teisipäeval ja neljapäeval käisin Saue lasteaias Soomemaad tutvustamas. Mängisin erinevaid pille ja rääkisin Soome ristilipust, seljas olid mul Soome Karjala rahvariided. Anna laulis mari keeles ja Pavel Kutergin Udmurtiast mängis lõõtspilli. Lapsed olid väga armsad ja uudishimulikud. Kolmapäeval osalesin koguduse piiblitunnis ja õhtul koguduse lauluharjutusel.

Mul oli veel võimalus käia tutvumas Tallinna Mari Seltsiga ja osaleda filmimisel, mida korraldas marilane Aleksei Aleksejev.

Reedel külastas Saue kogudust sõpruskogudus Soomest Salost. Sain kohtumisel mängida viiulit ning rääkida juba Saue kogudusest ja sellest, et ehk on minul ja ka Salo noortel võimalik tulla teine kordki abiks Eestis tehtavale kristlikule noortetööle.

Lotta-Lidia Roznovski

Fotod: Anna Makeev, Anu Väliaho

Saue lasteaias

Lotta-Lidia karjala rahvarõivais

Eesti on väike maa, aga siin on palju huvitavat. Käisime Viimsis vaatamas Aasia teatri festivali, tutvumas Jaapani ja Korea kultuuriga. Veel olin külas Anul ja Juhal nende Tiskre kodus ja sain tuttavaks nende suure pere kolme põlve esindajatega.

Minu reis oli suurepärane, täis uusi kogemusi ja kohtumisi. Loodan väga, et võin tulla sagedamini Eestisse.

„VALITUD PSALMID” VEPSADE TÄHTAASTAKS

Vepsa piiblitõlkijale Nina Zaitsevale oli rõõmus üllatus, et just tänavu, kui tähistatakse Vepsa Kultuuriseltsi 20. tegevusaastat, tuli trükist väljaanne „Valitud psalmid” kaheteistkümne psalmiga Piiblist. Need jagavad lugejale vaimutoitu – lootuse ja lohutuse sõnu.

Tähtaasta kalender on olnud tihe, sisaldades muu hulgas rahvapidustusi vepsa asulates, keelekursuseid, seminari „Keel ja kunst” ning Nina Zaitseva tõlgitud vepsakeelse „Kalevala” esitlust.

Tekst ja foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Lotta-Lidia vanemad Eveliina ja Vadim pulmapäeval

Piiblitõlkija Nina Zaitseva

Lotta-Lidiat usutles Anu Väliaho

Muusikuna koguduse piiblitunnis

KUIDAS „PIIBLILOOD” JÕUDSID MILJONITE LUGEJATENI

INTERVJUU VERA MATTELMÄKIGA

Helsingi Piiblitõlkeinstituudi väljaannet „Piiblilood” on trükitud juba üle 9 miljoni eksemplari. Ilmunud on see 52 keeles, nende seas aunusekarjala, vepsa, sürja- ja permikomi, udmurdi, niidumari, ersa, mokša, eesti jt soome-ugri keeltes. Kaukaasiast pärit ja Soome elama siirdunud Vera Mattelmäki keeldus aga alguses kaks korda venekeelse originaali Detskaja Biblija (Lastepiibel) toimetajaks asumisest, sest pidas end nii vastutusrikka töö jaoks ebasobivaks.

Piiblitõlkeinstituudi asutaja dr Borislav Arapović võttis Vera Mattelmäkiga kontakti juba 1980ndate algupoolel Stockholmis, kus Vera oli abiks IBRA raadio (International Broadcast Radio Association) töös. Tollal toodeti Rootsi pealinnas venekeelseid vaimulikke raadiosaateid, mis lühilaine kaudu Nõukogude Liidus levisid. Nende kuulajaid oli miljoneid.

IBRA levitas muu hulgas ka eestikeelseid jutlusi ja kristlikke laule. Saateid toodeti Stockholmi Eesti Nelipühi Kirikus, kus neid teiste seas juhtisid Marju Kuut ja Maila Lehtonen. Nõnda jätkati tööd, millega oli USAs ja Kanadas alustanud pastor Helmut Rüdmik.

Ühel päeval külastas Borislav Arapović stuudiot, kus Vera töötas. Tal oli kaasas väikelastele mõeldud ingliskeelne lastepiibel Bible for little eyes, kus olid kaunid pildid, aga teksti iga pildi juures vaid mõni rida. Ta näitas seda Verale ja pani ette, et too võiks nende piltide alusel hakata kirjutama hoopis uut raamatut vene keeles. Arapović oli saanud õiguse selle lastepiibli piltide kasutamiseks, kui teos mõnes muus keeles välja antakse. Vera Mattelmäki meenutab: „Ütlesin kindla ei, sest ei pidanud seda enda kutsumuseks. Aga Boris tuli ka hiljem minu juurde jutuga, kuidas Jumal oli temaga kõnelnud, ning tegi taas sama ettepaneku. Mina polnud Jumalalt veel taolist juhatust saanud ja keeldusin uuesti.”

Edulugu saab teoks

Ilmselt oli Arapović saanud oma visiooni tõesti Jumalalt, sest ta tuli kolmandatki korda Vera jutule ja seletas, kuidas tema nägemusse kuulub nende rahvaste evangeliseerimine, kes Jumalat veel ei tunne. Mõne väikerahva keeles ei olnud veel ühtki piibliosa ilmunud, tõlkimiseks oleks aga kulunud pikki aastaid. „Kui Arapović seletas, et lastepiibli lood võivad olla keeles, mis sobib ka täiskasvanutele, kes saavad neid lastele ette lugeda, siis tundsin, kuidas ma ei saa enam jääda ükskõikseks,” tunnistab Vera. „Mõtlesin rahvaste peale Venemaal, kõikide laste ning nende vanemate peale, kes saaksid niimoodi Pühakirjaga tuttavaks. Sellisesse töösse soovisin heameelega anda oma panuse, kui Issand mind aitab. Nii

„Piiblilugude” väljaandeid soome-ugri keeltes

Rauli Lehtonen

Vera ja Juhani Mattelmäki

see algas.”

Vera Mattelmäki sündis Aserbaidžaani pealinnas Bakuus ja kolis hiljem koos vanematega Tbilisisse elama. Aastal 1978 abiellus ta soomlase Juhani Mattelmäkiga, kellega neil on kolm poega ja kaks lapselast. Kaukaasias elatud aastad panid ta südamele just väikerahvad, kellel ei ole veel emakeelset Piiblit. Kaukaasias elab kümneid selliseid rahvaid, kellest paljud said esmakordselt piiblilugusid lugeda just Lastepiiblist, mida toimetas Nõukogude Liidu vähemuskeeltesse Vera Mattelmäki. Raamat jõuab miljonite lugemislauale

Vera Mattelmäki sai ka oma silmaga näha, kuidas raamatut raudse eesriide taga levitati, ehkki tuhandeid eksemplare tuli sisse viia veel salaja, enne kui glasnost avas ametlikult ukse evangeeliumile. Esimesel aastal avaldati Lastepiibel venekeelse kõrval ka leedu ja tadžiki keeles.

1990ndate alguses tõusis teose menu plahvatuslikult. Praeguseks on seda ainuüksi vene keeles levitatud juba üle viie miljoni eksemplari. Vera mäletab: „Sain külastada Jaroslavli piirkonda, kus mulle räägiti, et Detskaja Biblija lülitati kooli õppeprogrammi. Seda kasutati usuõpetuse tundides ka mujal Venemaal. Raamat oli populaarne ka Iisraelis vene keele rääkijate seas. Esimese trüki kaanel oli pilt sõimes magavast Jeesuslapsest. Hilisemate trükkide kaanele sai pilt maakuulajatest, kes naasevad Tõotatud maalt viinamarjakobaraid ja puuvilju kandes.”

Palvetavad emad

Praegu töötab Vera Mattelmäki rahvusvahelise palveteenistuse ridades, innustades eri maade emasid palvetama laste eest. Pea iga päev kannavad nad kogu maailma lapsi palvetes Taevaisa ette. Näib, et Vera 1980ndatel alanud töö otsekui jätkub. Naine soovib neid

õnnistada ja teha kõik võimaliku selliste laste heaks, kes tunnevad oma Looja ees hirmu või alaväärsust. Nii nagu ta ise oli tundnud vajadust toetuda Jumalale maailma eri paigus liikudes, Soome kolides ja lastepiibleid toimetades, soovib ta nüüd lapsi ja noori palves Issanda ette kanda. Visioon on sama, samuti veendumus, et Issanda käsi ei ole abistamiseks liiga lühike. „Praegu on mu palveks, et iga kool meie maal saaks endale ustava eestpalvetaja,” lõpetab Vera Mattelmäki.

Fotod: V. Mattelmäki

Vera esimeste „Piiblilugudega”

„PIIBLILUGUDE“

Meie ees laual on „Piiblilood”. Raamatut avades leiame, et selle on koostanud Borislav Arapovitš ja Vera Mattelmäki, vene keelest tõlkinud J. ja M. Ugam. Neljas, parandatud ja täiendatud trükk, 1992. Väljaandja: Piiblitõlke Instituut, Stockholm.

Miks ja kuidas see raamat ilmavalgust nägi? Enne siiski tutvustuseks: mina, Jaan, ja mu abikaasa Milone Ugam, keda siin tõlkijatena ära toodi, olime ja oleme tänagi

EEKB Liidu Oleviste Koguduse liikmed.

Nõukogude ideoloogia vihkas kristlust ja esmajoones püüti usust eemal hoida lapsi. Igasugune vaimulik töö lastega oli kogudustes rangelt keelatud. Lastel lubati kirikus esineda kahel korral aastas – jõuluajal ja emadepäeval. Kui möödunud sajandi 70. aastatel meie enda (ja ka sõprade) peresse hakkasid lapsed sündima, muutus probleem laste vaimuliku harimise osas teravamaks. Salapühapäevakooli sai muidugi sünnipäevade varjus peetud, aga kust leida materjali sellekski. Liikus küll Eesti Vabariigi aegseid vanemaid väljaandeid, aga neistki oli suur puudus. Pole siis ime, et mõte liikus, kust ja kuidas leida abi.

1965. aastal seati sisse laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Taastati see, mis kunagi oli olnud nii loomulik. Siin hakkasid käima Soome turistid. Vanemate usklike põlvkondade vahel hakkasid taastuma sõjaeelsed suhted, mil läbikäimine kahe sugulasrahva vahel oli igati loomulik. Igati mõistetav oli ka, et jumalasõna leviks ning jõuaks abivajajateni siin- ja sealpool Soome lahte.

Minu vanemad kuulusid alates 1. jaanuarist 1939 Tallinna Evangeeliumi Kristlaste Immaanueli

Vabakogudusse. Isa oli juba aastaid laulnud selle koguduse mandoliini-meeskooris. Nagu mitmed teised kooriliikmed, nii pidi ka isa jätma sõjas oma elu. Selle tagajärjel lahkus meie perekond Tallinnast. Saabusin siia uuesti alles palju aastaid hiljem ja hakkasin käima Oleviste kirikus, kuhu nõukogude võim oli väevõimuga – aga nagu aeg ja elu näitab, mitte ilma Jumala korraldamiseta – seitse kogudust üheks koguduseks kokku pannud (nende hooneid muidugi enne riigistades).

Tallinna õppima ja elama saabus Hiiumaalt ka mu tulevane abikaasa Milone. Olevistes me tutvusime ja aastaid hiljem ka abiellusime. Abikaasa sai kaasa haaratud salajase pühapäevakooli töösse, mida koguduse liikmed oma lastele korraldasid. Selle käigus puutus ta kokku ühe raamatuga, mis oli ilmselt Soomest salaja sisse toodud nagu paljud teisedki, mida usuvennad ja -õed kaasa tõid, riskeerides Eestisse sissesõiduõiguse kaotusega.

Aastakümned on nendest aegadest möödunud, aga arvatavasti oli vahendajaks selle raamatuga kohtumisel kunagine Immaanueli ja hilisem Oleviste koguduse liige Magda Räni. Temal olid sidemed sõja ajal välismaale jõudnud noorpõlvesõpradega Immaanueli kogudusest, nende seas minu isa laulukaaslase Bernhard Kosega, kes elas USAs. Seega arvame, et tõeline kokkupuude „Piiblilugudega“ sai toimuda ainult Magda vahendusel. Ilmselt pidas KGB Magdal silma peal, sest ka tema korter otsiti läbi kampaania käigus, mis järgnes filmi demonstreerimisele Billy Grahami külaskäigust Tallinna 1984. aasta sügisel mitmetes Eestimaa kogudustes.

Mida me mäletame sellest raamatust? Milonel on

Jaan ja Milone Ugam kuldpulmapäeval

kindlalt meeles, et see koosnes vaimulikest piltidest, mille all ei olnud rohkem kui Piibli kirjakoht, kust võis pildi kohta lugeda. Mina mäletan samailmelist bulgaariakeelset raamatut, napi ja vähese tekstiga, pilt kõrvalleheküljel. Igal juhul venekeelne meie kätte lõpuks tuli. Kas see oli hiljem levinud Detskaja Biblija, seda kahjuks enam ei mäleta, aga mäletan, et meil tuli seda parasjagu täiendada. Sellel ei olnud vist ka märget tõlkijate kohta, ilmselt ettevaatlikkuse mõttes – ei olnud ju vabaduse ajad veel kätte jõudnud.

Meie töö abikaasaga oli tõlkimine ja tarbe korral teksti sisu täiendamine. Elasime ateistlikus usuvaenulikus ühiskonnas, mis püüdis inimest juba lapseeast hoida eemal igasugustest usulistest mõjutustest, eelkõige kättesaadavast kirjasõnast, seda moonutada, välja naerda ja ebateaduslikuks kuulutada. Seetõttu tekkis vajadus lugejale näidata, et vastuolu usu ja teaduse vahel ei ole põhjendatav, et tuleb arvestada keele omapäraga, ajastu taustaga jne. Näidata, et ainus pääsetee maailmale moraalsest ummikseisust on Jeesus Kristus, pääsenud inimese kasvukoht on Tema kogudus ning juhiks Püha Vaim.

Nii me alustasime siis tööd Milone kohverkirjutusmasinaga Constellation. Ustav abimees oli välismaalt salaja toodud ja abiks vaimuliku kirjavara paljundamisel. Aastate vältel õnnestus sellel trükkida õige mitmeid raamatuid, mis praegugi raamaturiiulil ajalugu meelde tuletavad.

Mõningaid mõisteid tuli lahti seletada. Mäletan ise probleemi, mis oli mul kunagi maailma loomisest arusaamisel. 22. veebruaril 1953. aastal sain isikliku kutse Kristus Päästjana vastu võtta. See juhtus Pärnu

Evangeeliumi Kristlaste Saalemi koguduses, mille liige mu ema oli. Sel ajal olid 9. klassi õppeainete seas ka darvinismi alused ja mul tekkis küsimus: kuidas mahuvad Piibli loomispäevadesse need miljonid ja miljardid arenguaastad, millest koolis räägitakse? Küsimus säilis ka peale Kristuse vastuvõtmist, samuti kui pärast keskkooli lõpetamist Tartusse geograafiat õppima läksin. Seal oli ajaloolise geoloogiaga kokkupuude igal sammul. Püüdsin siiski Jumalat usaldama jääda. Tema teab, kuidas ta selle maailma lõi.

Lahendus tuli lihtne. Olin teise kursuse kevadel Tartu Kolgata koguduses, kui noored arutlesid (minu probleemist teadmata) ühe koosoleku järel kõrvalruumis maailma loomise küsimuse üle. Jumala juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat kui üks päev –järelikult ei saa see olla maine päev! Raskus kadus ja läksin rahus eksamile, mis ees seisis. Hiljem lisandusid teadmised veelgi. Loomistöö õigeks mõistmiseks on vaja arvestada Piibli algkeele omapära. Sõna „päev” tähendab algkeeles „aeg”. Sellesse terminisse mahub nii momentaalne loomine kui ka pikaajaline arenemine. Piiblitekst psalmisti (Ps 90:4) ja apostel Peetruse (2Pt 3:8) sõnadest, millele viitasid tol õhtul minust vanemad usklikud üliõpilased, sai mulle vajalikuks valgustuseks. Taolisi pudemelisi täpsustavaid selgitusi tuli meil selle tõlkimistöö juures anda. Nagu tuleb ka elus anda, nii endale kui teistele.

Tõlgitud raamatus oli ühel leheküljel kena värviline pilt, selle kõrval seletav tekst. Teksti all oli originaalkirjakoht Piiblist, mida pilt ja tekst käsitlesid. Küsimus tekkis seoses pealkirjaga. Arvestades tollast ajastut, otsustasime panna neutraalsema pealkirja kui „Laste Piibel”. Valisime „Piiblilood”. Nii see raamat Jumala abiga valmis sai.

„Piiblilugude“ 1989. ja 1992. aasta väljaanne

Minu viimast sõitu kodukanti ei saa nimetada õnnelikuks reisiks. Kui ma 4. juuni hommikul üles ärkasin, helistas täditütar ja teatas mu isa Ilja surmast. Tema lahkumine oli olnud kerge – ta suri jalapealt, vaevata. Augustis oleks isal täitunud 70. eluaasta.

Mu isa kodupaik on Permi krais Suksuni rajooni Sõzganka külas. Viimastel aastatel hoolitses isa eest tema õetütar Ludmila, kohalik perearst. Tablette ei tahtnud isa kunagi võtta, ütles, et nendesse inimesed surevadki. Ta ise ei põdenud külmetushaigusi, kuigi käis terve elu kalastamas ja ka talviti jahil. Kord päevas sõi ta tükikese küüslauku ja pool sibulat.

Isa oli kogu elu töötanud autojuhina, ta oskas autot remontida ja selle eest hoolitseda. Jumalast ja usust mõtles ta nii: minul on oma usk, ma ei ole selline usklik nagu baptistist naaber, ma usun omamoodi, omaette. Isa ei olnud ristitud, aga käitus paremini kui mõned kristlased. Ta ei rääkinud kunagi teistest halvasti, isegi mitte siis, kui naabrinaine varastas tema majast asju või lapsed tassisid kappidest toiduvaru minema. Ja andis ikka ära oma viimase, et aidata kaugemaid alkohoolikutest sugulasi, kes vajasid abi. Ta ütles, et kui nad on vaesed ja nendel ei ole, siis tuleb neid aidata. Isal oli hea süda.

Matus oli minu jaoks vaimselt pingeline. Ja seda mitte niivõrd leina, kuivõrd maride traditsioonilise kombestiku tõttu. Pealegi ei olnud aega pisaraid valada, sest kohe peale 2500 km pikkust reisi Eestist Uuralitesse tuli hakata tegelema igasugu toimetustega. Veel samal õhtul läksime täditütrega metsa nuluoksi korjama. Oksad visatakse leinarongi ees sõitva sõiduki ette, millel on puusärk ja kus istuvad lähisugulased. Oksi peab jätkuma mitme kilomeetri katmiseks kuni kalmistuni, mis asub kõrgemal

ISA MÄLESTUSEKS

kohal väljaspool küla. Tavaliselt maetakse lahkunu oma koduküla kalmistule, kuid meie otsustasime isa matta naaberküla kalmistule, kus tädi saab oma perega haudade eest paremini hoolitseda. Matusetalitus algab maridel kohe peale inimese surma, maetud peab ta saama juba kolmandal päeval. Lahkunu riietatakse tema lemmikrõivaisse ja pannakse ostetud või kohaliku puusepa tehtud kirstu. Mõlemal ööl valvatakse surnut, siis peab vähemalt üks inimene olema ärkvel. Surmapäeval ja sellele järgneval päeval käivad külainimesed lahkunuga hüvasti jätmas. Kõik nad mälestavad söögi, joogi ja küünalde süütamisega ka enda ammu surnud sugulasi. Kirstu kõrvale panevad külalised lahkunu (ja ka teiste surnute) mälestuseks nisuteradega täidetud kausi ja süütavad seal mesilasvahast valmistatud küünlad. Kausi juures on kolmeliitrine purk, kuhu valatakse mälestusjooki: viina, veini, õlut või kalja. Kuna

Anna Makeev

Anna Makeev mari rahvarõivais

Isa koduaias

Isa maja on kerkinud vanavanaisa maja kõrvale.

isa suitsetas, siis pandi talle ka sigarette. Nendel päevadel saunas käies jätab viimane saunaline kaussi alles pisut vett ja seepi, et ka surnu saaks ennast pesta.

Tavakohaselt peab matuserong alustama liikumist kohe pärast keskpäeva. (Meie ootasime alevikust sugulasi ja seetõttu hakkas leinarong liikuma tund aega hiljem.) Leinarongile vastu sõitvad autod jäävad seisma ja ootavad matuseliste möödumist. Leinarongist mööda sõita ei tohi, sest see on surnu teekond teise maailma. Matusele tulijad toovad tavaliselt kaasa kunstlilli ja kunstlilledest pärgi, samuti kompvekke ja pannkooke, et kostitada haudadel esivanemaid ja teisi surnu sugulasi.

Usutakse, et uue surnu järele tulevad kõik varem lahkunud esivanemad – sel ajal oleks surnute värav justkui avatud. Üks kommete järgijatest oli purki valmis seganud vedelat tainast, et visata see kalmistust 100–150 m kaugusele jäärakusse (alati ühte kindlasse kohta), tuues sellega ohvri „surnuaia vanemale“ ja n-ö avades surnute maailma väravad.

Haua juures lahkunuga hüvasti jättes öeldakse surnule, et ta ei tuleks nende elu häirima ega ilmuks unes. Siis soovitakse head teed ja elu „uues kodus“ ning kõnnitakse järjekorras vastu päikest kirstu ja haua ümber. Enne kaane sulgemist pannakse lahkunule labakud kätte, et tal ei oleks talvel külm. Kodust oli isale juba „teele“ kaasa pandud raha ja leiba eraldi kotikestes, mis me õmblesime eelmisel õhtul, samuti žiletitera, sest ta ei jõudnud selles maailmas habet ajada.

Seejärel pannakse kirst naeltega kinni. Kaevajad lasevad selle alla pikkade valgete rätikutega ja tõstavad kolm korda kiigutades üles-alla. Allalastud kirstu peale viskavad tulijad kolm peotäit mulda ja teevad taas vastu päikest kolm ringi ümber haua. Kui kaevajad haua lõpuni korda teevad, siis „söödavad” matuselised taas surnut ja annavad suitsu. Mina istutasin hauasamba ette võõrasema istikuid, sest isa armastas väga ehtsaid lilli. Ta tõi tihti tuppa põllulillede kimpe ja kuivatas neid. Ka

mulle ei meeldi kunstlilled, aga pole midagi parata, kui inimesed on harjunud hauale tooma kunstlilledest pärgi ja lilli. Vanasti pandi lähima puu külge ka pikk valge rätik, kuid sel korral ei olnud seda keegi korraldanud.

Seejärel käivad matuselised kalmistul ka oma sugulaste haudu üle vaatamas. Üks-kaks naist jäävad lahkunu majja, et põrand puhtaks pesta ja laud katta. (Meie keetsime õega kana- ja nuudlisupi suures potis juba varahommikul valmis.) Lauale tuuakse kaasa ka pirukaid, pannkooke ja muid küpsetisi.

Kalmistult saabujad pesevad koduvärava juures käed ja astuvad seejärel üle väikese põleva lõkke, mis on tehtud ühest surnu rõivaesemest. Nii „puhastavad“ kõik kalmistul olijad ennast kokkupuutest surnute maailmaga. Vesi ja tuli puhastavad ja eraldavad kahte maailma. Surnute maailma ei tohi elavate juurde tuua.

Kaks päeva pärast matust on surnute mälestamise päev – troitsa. Siis käiakse kalmistul surnuid mälestamas (söötmas), hauaplatse korrastamas ja kunstlilli viimas. Meie siis ei läinud, külastasime hiljem teises külas ema hauda ja istutasime sinna lille.

Järgmistel päevadel sadas kogu aeg vihma. Marid ütlevad, et kui matusepäeval oli päikseline ja hea ilm, siis sai maetud hea inimene.

Puhka rahus, isa ...

Sõlva jõgi, kus isa kalastamas käis.

Kase külge riputatud rätik kalmistul

Sõzganka kalmistu, kuhu on maetud isa ja vanaema.

Fotod: Autori kogu

KOLTASAAMI JOHANNESE EVANGEELIUM NÜÜD KA DIGIVERSIOONIS

Evvan evaŋǧe’lium on nüüd kättesaadav aadressil raamattu.fi, samuti rakenduse Piplia kaudu. Selle aluseks kasutati 1980ndaist pärit teksti, mis oli tipitud spetsiaalsel kirjutusmasinal, kus sisaldusid kõik 36 koltasaami tähemärki koos erimärkidega. Koltasaami keelt, mille kasutajaid leidub enim Soomes Lapimaal ja Venemaal Koola poolsaarel, loetakse ohustatud keelte hulka.

Digitaliseerima hakates leiti, et enam kui 30 aastaga on koltasaami kirjaviis siiski muutunud liiga palju, et evangeeliumi senisel kujul avaldada. Õigekirja kohendama hakates leiti nii mõnigi lihtne trükiviga, aga pandi ka tähele, et osa kirjakohti erines tugevalt harjumuspärasest. Nii tuli nende sisu viia paremasse vastavusse kreeka originaaliga. Siiski polnud tegemist terve tõlke ülevaatamisega, sest põhieesmärk oli teksti digitaalselt kättesaadavaks tegemine. Seejuures koltasaami tähestiku viimistlemine digikeskkonna tarbeks veel kestab. „Digievangeelium keeleliselt parandatud kujul on koltasaamidele suur asi,” kinnitas saami kirikupäevadel 5.–7. augustil Inaris selle rahva esindaja Veikko Feodoroff. „See lisab tekstile kasutamisvõimalusi ja asetab meid teiste saamidega võrdsemasse olukorda. Ka kirikuelu haakub nii muu keelekeskkonnaga paremini. Loodame, et kunagi tulevikus tõlgitakse terve Piibel koltasaami keelde.”

Nuʹt lij Vuâsppåʹd maaiʹlm räʹǩstam, što uuʹdi oʹdinakai Pääʹrnes, što ij ni õhtt, kååʹtt åskk suu, jäämče, pâi vuäǯǯči jieʹlled âʹǩǩpââjas. (Jh 3:16)

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

Aalǥâst leäi sääʹnn da sääʹnn leäi Vuâsppååʹd åʹrnn, sääʹnn leäi Vuâsppåʹd. (Jh 1:1)

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.

Tekst ja foto: https://www.piplia.fi/tiedote-johanneksen-evankeliumi-koltansaamen-kielelle-uudistettu-ortografialtaan/

KOMI TERVIKPIIBLIT OODATES

Helsingi Piiblitõlkeinstituudilt on veel tänavuse aasta lõpul oodata komikeelse tervikpiibli ilmumist. Tähtsa raamatu saabumiseks on tehtud hulga ettevalmistusi, mille hulka kuulub näiteks komi televisiooni saatesari, kus tuntud avaliku elu tegelased – ajakirjanikud, näitlejad ja kirjanikud – esitavad lõike 2008. aastal ilmunud komikeelsest Uuest Testamendist. Piiblitõlkija Nina Vattuleva kiidab: „Meil on selle TV-sarja üle nii hea meel! Inimesed tunnevad järjest suuremat huvi selle vastu, et Piibel ilmub tervikuna meie keeles. Sarja kaudu valmistab Jumal meid ette Tema Sõna vastuvõtmiseks.” Komi keeles on Vana Testamendi raamatutest praegu olemas Psalmid (2013), Joona (2016) ja Õpetussõnad (2017).

Podjelski külas koguneti 5. augustil raamatukokku kirjandusõhtule, et tutvuda Õpetussõnadega. Huvilisi oli paarkümmend, kellest enamik oli sündmusest lugenud raamatukogu kodulehelt. Külla olid tulnud piiblitõlkijad Nina Vattuleva ja Nadežda Gabova. Igaühele jagati kätte raamat Jumala iidsete juhistega, mida nii mõnigi nägi esimest korda. Tekstidega tutvudes hakkas tasapisi avanema, kes oli õpetussõnade autor kuningas Saalomon ja miks Jumala tarkust niivõrd rõhutati.

Üheskoos uuriti laste kasvatamise, vanemate ja laste suhete ning kuulekusega seotud küsimusi (Õp 6:20–23).

Komikeelne piiblitekst on jagatud teemadeks, nendest kuuenda peatüki pealkiri kõlab nii: „Isa ja ema juhtnöörid

kaitsevad sind”. Nii mõnigi väljendas muret, miks tema lapsel nii raske on. Kohtumisel osalenud pastor Olga tunnistab: „Jõudsime tõdemuseni, et ka vanemad vajavad juhiseid, kuidas oma järeltulijaid õigesti kohelda. Vaja läheb just Jumala Sõna, mille kaudu Issand õpetab inimesi nagu enda lapsi. Raamat hoiatab ka tagajärgede eest, kuhu viib halb käitumine (Õp 23:29–35). See näitab, kui olulised on valikud, mida me oma eluviisi kohta teeme. Seepärast tasub Jumala Sõna lugeda iga päev. Õpetussõnades on sobivalt 31 peatükki, iga kuupäeva jaoks üks.”

Kirjandusõhtu lõpetati teetassi taga, kus jätkus vestlus ja loetu üle arutlemine. Muidugi polnud igaühel kerge tunnistada, et tuleb oma elu üle järele mõelda ja loetut ellu rakendada. Õhtust osavõtt tähendas siiski soovi midagi enda ja oma lähedaste elus muuta. Tõlkija Nadežda rõõmustas Õpetussõnade raamatu ajakohasuse üle – see võimaldab igaühel end uuest küljest näha ja paremale teerajale juhtida. Osalenud olid kohtumise üle rõõmsad ja otsustasid teinegi kord Jumala Sõna juurde kokku tulla.

Tekst ja foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Kohtumine Podjelskis

HÕIMUPÄEVADE KONVERENTS NARVAS

Handi näitus

Hõimupäevade tähistamine Narvas on kujunenud juba traditsiooniks. Ka sel sügisel korraldati mitmeid üritusi TÜ Narva kolledžis, hotellis Inger ja Narva Ingerisoomlaste Seltsis.

14.–15. oktoobril 2022 toimus Narva kolledžis V rahvusvaheline teaduskonverents „Uraloindogermanica“, mida on hõimupäevade raames korraldatud vaheldumisi konverentsiga „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes“, mis toimus esmakordselt 2013. aastal.

Seekord oli fookus suunatud soome-ugri-ukraina keelekontaktidele. Erilist tähelepanu pöörati TagaKarpaatiast pärit ungari-slaavi keelesuhete asjatundja ja rahvaetümoloogia uurija Sándor Mokányi tegevusele, kelle sünnist möödus 90 aastat. Kokku oli ettekandeid 22, nendest suur osa ungari keele ja päevakajalisena ukraina teemal. Huvitava ettekande pidas Krimmi eestlaste 19.–21. sajandi ajaloost ja kultuurist Enda Trubok. Jaan Bärenson andis ülevaate komi piiblitõlkija Vassili Popovi tegevusest.

Konverentsi raames toimus ka hõimukontsert, esitleti uusi raamatuid ning avati mitu näitust, nende seas handi kultuuri tutvustav väljapanek „Meie põlisrahvastest sõbrad“.

HÕIMURAHVASTE PALVEPÄEVA JUTLUS

Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! Ps 103:1–2

Hõimurahvaste palvepäev ei tekkinud tühjale kohale. Kui 2009. aastal hakkasime kogudustega üle meie maa tähistama hõimurahvaste palvepäeva, siis küsiti, kas seda on mõttekas teha, kui igasugu palvepäevi on juba nii palju. Mäletan, kuidas tookordne EKNi president Einar Soone kahtlejatele vastas: palveks peaks meil ikka aega olema!

Ka täna tahame hõimurahvastele mõeldes tänada Jumalat, aga ka paluda, et Jumal võiks muuta olukordi ja aidata neid, kes vajavad abi. Ja palvetada, et kõik soome-ugri rahvad võiksid saada emakeelse Pühakirja. Kui ühelt komi piiblitõlkijalt kunagi küsiti, kuidas temast sai piiblitõlkija, siis ta vastas: mind puudutas sügavalt üks emakeelne vaimulik laul – korraga

Rühm konverentsist osavõtjaid

Jaan Bärenson

mõistsin, et Jumal kõneleb minu keeles, et Ta kõneleb minuga! Nüüd on komikeelne täispiibel valmis ja peaks trükist ilmuma lähiajal.

Ehk nii mõnigi mõtleb, miks me räägime nii palju hõimurahvastest, miks korraldame hõimunädalaid ja konverentse, anname välja ajakirja. Aga selle kaudu me tahame anda au Jumalale, nii nagu on kirjas ülaltoodud psalmis, tänada, et Ta on oma sõna taga. Kui me 15 aasta eest hõimuprojektiga alustasime, siis me ei teadnud, kuidas see edasi areneb. Paljud ilusad plaanid on tänaseks takerdunud sõjamürinasse ja suletud piiridesse, aga Jumal on alati olnud oma sõna taga ja oma asja edasi viinud.

Hõimupäevade peakontserdil esitasid erinevad rahvad oma laule ja lugusid. Kontserdi lõpetas tuntud saami muusik Katarina Barruk. See muusika oli ilus, võimas ja emotsionaalne, aga kui laulja ei oleks laulude vahel jaganud iseennast, oma südant, siis oleks paljugi jäänud arusaamatuks ja kaugeks. 15-aastasena avastas Katarina leerilaagris olles, et keel, mida ta kodus räägib, on teistele võõras. Ta südamesse jäi valu ja ta hakkas otsima, kas on midagi rõõmustavat ka tema rahva jaoks. Ja ta leidis tänulikult, et see on keel, mida isa oli talle õpetanud. Võib vaid lisada, et kui saami keeles 2019. aastal täispiibel välja anti, siis rõõmustas ja pidutses kogu rahvas.

„See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:18–20)

Seda tuletab apostel Paulus meile täna meelde. Peale Berliini müüri langemist ja paljude rahvaste iseseisvumist mõeldi, et nüüd tuleb uus rahuaeg, peaaegu nagu paradiis, kus kõik meie unistused täituvad. Aga me näeme endiselt sõdu, rahutusi, vägivalda, valu ja kibestumist. Kõigele lisaks on meid mitu aastat räsinud koroonaviirus. Siis kuuleme sageli ka kristlaste suust küsimust: mis saab edasi, kas meil on lootust?

Jumal ütleb oma Sõna kaudu: jah, on, kui paneme oma lootuse Tema peale ega lase end kõigutada olukordadest meie ümber. See ei tähenda, et peaksime kõike toimuvat ignoreerima. On ju öeldud, et Jumal ei vii oma lapsi raskustest mööda, vaid raskustest läbi. Tagantjärele näeme, et Ta on meid viinud läbi olukordadest, mis on olnud rasked, valusad ja keerulised, aga Ta on nendes olnud meiega.

Meile on pandud lepitusamet. Meie igaühe ülesanne on olla lepitaja selles maailmas. Oled sa poemüüja, autojuht, õpetaja, pastor või muusik – seal, kus sina oled, seal on sinu lepitusamet. Seal saad sina aidata inimesi, kes ei oska oma eluga edasi minna, seal võib Jumal neid kõnetada just sinu kaudu. Oleme Jumala käskjalad, aga on hea, et me ei ole esimesed, kes peavad neid radu alles avastama. Meie eel on läinud need, kes on jätnud oma eeskuju, ja nende elu on õpetanud ja julgustanud meid ka täna. Mõtlen täna Valter Karbi peale, kes oli Oleviste

kirikus majandusjuhataja, üks väärikas mees. Kuidas ta meid, noori, usaldas! Kuigi ta ema oli liivlane, ei olnud ta ise lapsena Liivi rannas käinud. Mäletan, kui tõin talle 1942. aastal ilmunud liivikeelse Uue Testamendi, mis kahjuks sõja tõttu paljude liivlasteni ei jõudnud. Ta on kirjutanud oma emotsionaalsetest mälestustest, kuidas ta seisis Liivi rannal, paitades seal kasvavaid mände ja mõeldes: siin on mu ema kasvanud, siin elasid mu esivanemad ...

Üle 40 aasta tagasi olin ise esimest korda Liivi ranna külades liivlaste keskel. Neid oli vähe järel ja nad ütlesid liivi keeles: kui meie ka sureme, siis on liivi rahvas välja surnud. See tekitas minus lootusetuse tunde –kas tõesti pean nägema ühe rahva väljasuremist? Täna julgen öelda, et see rahvas elab, kuigi neid ei ole palju. Eilsel hõimukontserdil lauldi liivikeelseid laule, lisaks Uuele Testamendile on ilmunud valik psalme ja muud kirjandust. Miks ei jõudnud liivikeelne UT õigel ajal liivlasteni, sellele ei ole mul tänapäevani vastust. Aga ühte ma tean – Jumal ei ole liivi rahvast unustanud. Liivi Uue Testamendi tõlkija Edgar Vaalgamaa, kes sõitis enne sõda Soome, teenis kogu elu Kirikut, samuti tema järeltulijad. Jumal kasutas neid.

Täna meenub mulle veel teinegi mees, kellega on olnud eesõigus kohtuda. Mitmed Oleviste koguduse vanemad inimesed mäletavad, kuidas meid 1970. aastatel külastas Vassili Popov Komimaalt. Ta rääkis komi rahvast ja piiblitõlkimisest ning Árpád Arder tõlkis teda. V. Popovil oli juba 1960. aastatel südames, et komidel peab olema emakeelne Pühakiri ja tegutsema komi kogudus. Tol ajal ei olnud see lihtne. Ta andis välja komi vaimulike laulude raamatu ja tõlkis komi keelde kogu Piibli. Täna jätkab Sõktõvkari komikeelse koguduse tööd tema poeg Daniil. Kõigi nende meeste eest on põhjust palvepäeval Jumalat tänada. Niisamuti on ka meil Eestimaal mehi, kes on aidanud Piiblit tõlkida ja levitada.

Meil on põhjust tänada Jumalat heategude eest, mida oleme osanud tähele panna, aga ka nende eest, mida peame nii loomulikuks. Vaevalt me oskame pühapäeval kirikusse tulles mõelda, milline arm see on, et pühakoja uksed on lahti, et saame emakeeles lugeda Pühakirja ja palvetada. See tundub sama loomulik nagu õhk hingamiseks.

Jumal kutsub meid jagama lepitussõna tänases maailmas, sest maailm vajab rahu. Mõtleme sageli, kas oskame seda ülesannet täita. Nii vaidlesid ka vana aja prohvetid Jumalaga: saada keegi teine, keegi, kes on parem. Aga Jumalal ei ole paremaid kui meie!

Olgem siis täna need, kes on valmis olema Tema käskjalad ja lepitussõna jagajad, sest maailm vajab praegustes keerulistes olukordades Jumala sõnumit, kus Ta ütleb: ma armastan sind, inimlaps, tule minu juurde ja ma annan sulle hingamise. Ma annan sulle rahu, annan uue elu, see kõik on sinu päralt. Tule!

Vastakem siis Jumalale: Jah!

Jutlus on peetud 16. oktoobril 2022 Oleviste kiriku jumalateenistusel.

Hõimupäevad 2022 kandis teemapealkirja „Sild üle aegade”. Hõimupäevade raames kõlasid mitmel pool Eestis kontserdid, avati näitusi, korraldati kirjandusõhtuid ja konverentse. Traditsiooniliselt tähistati hõimupäevi ka paljudes koolides.

Praeguses olukorras, kus riigipiiride ületamine on raskendatud, ei saanud paljude rahvaste esindajad hõimupäevadele kohale tulla. Ilmselt selle tõttu kandis Tallinnas ja Tartus korraldatud peakontsert pealkirja „Kiri kodukanti“, kus esinejateks olid põhiliselt Eestis elavad soomeugrilased. Kuulda ja näha võis mari, komi, liivi, udmurdi, vadja, ersa, mokša, soome, ungari ja eesti folklooriansambleid ja soliste.

Kontserdi lõpetas tuntud saami muusik Katarina Barruk. Ume saami keel, milles ta laulis, on UNESCO punasesse raamatusse kantud eriti ohustatud keelena. Katarina Barruk on oma võimsa häälega andnud kontserte ja tutvustanud oma isade keelt üle kogu Euroopa.

Hõimupäevade peakorraldajaks on Fenno-Ugria Asutus.

Allikas: Fenno-Ugria

SILD ÜLE AEGADE

Katarina Barruk

Fotod: fennougria.ee

Anna Makeev ja Sakiko Ishii

Maride etteaste

Maride rahvusköök

HÕIMUKOHVIK TISKRES

Harku valla rahval on tore traditsioon avada igal suvel kodukohvikute nädala raames oma kodud. Külakohvikud jagavad külalislahkust ja mõnusat olemist naabritele ja kaugemalt tulijatelegi. Siin saadakse tuttavaks üleaedsetega ja minnakse naaberkülla sealse rahva tegemisi uudistama. Kes jagab kooki, kes kohvi. Mõnes peres pakutakse ka muusikat ja vahvaid ühismänge.

27. juulil oli kohvikupäev Tiskre külas Anu ja Juha Väliaho koduõues. Hõimukohvik kutsus kokku ka siinseid soomeugrilasi, kelle kodud on kaugel Uuralites või Volga kallastel. Kodukandi külastamine on praegu seotud raskustega, samuti ei ole meil võimalik minna sõdiva suurriigi aladel elavate hõimlaste juurde.

Ettevalmistused pidupäevaks algasid varakult. Marilanna Anna Makeev püstitas koos abikaasa Evgeniiga (kes on mokša rahva esindaja) kohvikutelgi ja aitas üles seada väikese hõimurahvaste koduloo näituse. Oli käsitööd, rahvapille ja põllutööriistu. Isegi veskikivid olid õuele veeretatud, et vaadata ja proovida, kui raskesti varem viljast jahu saadi. Kuna kaelkoogud ja võimalus

Anu Väliaho

Majaperemees ja -perenaine Juha ja Anu

Hõimukohviku tublid korraldajad Marika, Anu, Inga ja Anna

Inga õpetab kaelkookudega vee kandmist.

nendega vett kanda ei ole juba ammu siinkandis kombeks, siis õpetas marilanna Inga Pogonina vee kandmist. Majaseintel olid kaardid meie hõimurahvaste asupaikadega. Soomlasest majaperemees Juha rääkis kuulajatele soomeugri rahvastest, nende ajaloost ja elust aastatel 1992–2012, mil ta teenis Ingeri ev. Luteri kiriku Uurali praostina. Inimestel oli ka Soome kohta palju küsimusi.

Anna Makeev ja Inga Pogonina tutvustasid erinevaid pille ja andsid suurepärase kontserdi vaimulikust rahvamuusikast nii eesti kui ka mari keeles.

Inga ja tema mäemarist abikaasa Nikolai olid koos poegade Nikase ja Dziukasega valmistanud mari rahva toite. Nikas oli kohvikutelgi ,,müügimees”, tema esitles letil olevat kaupa: ,,Siin on meil podgogolid, need on nagu pelmeenid, mida samuti keedetakse potis, ja neid on siin väga erineva täidisega. Klassikalisemad on kohupiima- ja kartulitäidisega, aga on ka liha-, sibula- ja kapsatäidisega. Siis on meil siin pakkuda tuaraad – need on kohupiimast tehtud soolased minisõrnikud, mida küpsetatakse ahjus. Siin on veel suupisteid heeringaga ja singiga. Magusast on meil pakkuda pavlova kooki vaarikatega ning astelpaju- kohupiimakooki. Samuti on meil marju, punaseid ja mustsõstraid ning karusmarju. Joogiks on meil morssi, kohvi ja teed.”

Kohvikut külastas 53 inimest ja müügitulu (225 eurot) korjati Marimaal peetava laste muusikalaagri korraldamiseks 2023. aasta suvel. Ka naabrid said palju uusi teadmisi meie hõimurahvaste kohta. Öeldi palju tänu kohviku korraldajatele, muusikutele ja Jumalale ilusa ilma ja õnnistuse eest.

EELK Saue Pauluse koguduse juhatuse esimees Ants Salus ja Marika Johannson

Nikas pakub mari roogasid.

Külalistele esinevad Anna Makeev ja Inga Pogonina.

Kohvik ja kontsert korraga

20. sajandi keskpaigast 21. sajandi alguseni

II OSA

Iga koguduse suurim vara on tema liikmed. Riia eesti koguduse taastamisjärgsed esimehed olid Paul Rätsep, Tiiu Plauča ja Aino Šķerberga, kes on nüüdseks meie hulgast juba lahkunud. Meenutan neid tänuga. Koguduse organistina on 30 aasta vältel tegutsenud Valgast pärit Raita Krilova, Riia Mediņši nimelise Muusikakeskkooli klaveripedagoog. Olles ise lätlanna, tunneb ta end samahästi kodus ka eesti seltskonnas. Ta laulis eesti seltsi segakooris ja oli selle koormeister. Vajaduse korral on orelit mänginud minu abikaasa Ruth Johanson. Koguduse kassapidaja on kogu selle aja olnud Ilse Purēna, väga aus ja hoolas inimene. Algusaastatel pühendus innukalt kogudusetööle ka eesti kooli õpetaja ja varsti kooli direktoriks määratud Urve Aivare, kes protokollis koguduse juhatuse koosolekuid, aga organiseeris korduvalt ka kooli koori või ansamblit jumalateenistusele laulma. Lisaks neile ja mitmele nimetamata heale kaastöölisele meenutan veel kord oma isa, kes aitas mitmeti kaasa koguduse ja seltsi tegevusele ning hoidis mind alati seltsis ja Läti kirikuelus toimuvaga kursis.

Millised on olnud eredamad hetked Riia eesti koguduse elus? Siin tasub meenutada neid kordi, mil kogudust külastasid silmapaistvad või vähem silmapaistvad inimesed Eestist, sest see tekitab alati elevust ja toob koguduse rutiinist välja. Üks selline kord oli näiteks 27. november 1994, mil pärast jumalateenistust luges oma vaimulikku luulet Johani Hint. 22. oktoobril 1995 külastas kogudust ja jutlustas siin EELK peapiiskop Jaan Kiivit. Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Peeter Piir tegi seda omakorda 4. oktoobril 1998. Novembris 1999 oli Riia kogudusel esimene kokkupuude

EELK Misjonikeskusega, kui viimane annetas Läti eestlastele hulga raamatuid. Kirikulised said pärast teenistust raamatutega põgusalt tutvuda, siis toimetati need edasi seltsi raamatukokku. 8. oktoobril 2000 külastas kogudust peasekretär Airi Võsandi ja veel kolm inimest

EELK Misjonikeskusest, 11. novembril 2001 aga jutlustas kogudusele misjonikeskuse uus peasekretär Kadri Lääs ja laulis EELK Misjonikoor Maarja Vardja juhatusel.

Sama koor laulis ka jumalateenistusel Riia Jeesuse kirikus. 13. aprillil 2003 laulis eesti jumalateenistusel

Märjamaa koguduse koor, 25. septembril 2005 jutlustas

Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgi. 25. septembril

2011 laulis Riia Jaani kirikus omakorda Tallinna Püha

Vaimu koguduse kammerkoor Riho Ridbecki juhatusel. Orelit mängis tookord Kristiina Hoidre.

2014. aasta jõuluteenistusel laulis kirikus viimast korda Läti Eesti Seltsi segakoor. Viimast korda seetõttu, et koori jõud oli ammendunud. Oma 25 tegevusaasta vältel oli segakoor Leelo pidevalt kogudusega seotud, seda juba mitme koguduseliikmest laulja kaudu. Koorijuhid vahetusid ja olid enamasti lätlased, kõige kauem juhatas koori Jānis Brants. Koor laulis peaaegu alati jõuluteenistusel, korduvalt ka Eesti Vabariigi aastapäeval, kirikupühadel ja isegi mõnel matusel. Tagantjärele hinnates olen veendunud, et just see traditsiooniks kujunenud koostöö seltsi kooriga (ja mingil ajal ka kooli kooriga) oli koguduse elu suursündmus. Teiseks koguduse ja seltsi koostöö vormiks, mis toimis ligi 20 aastat, olid kevadised ja sügisesed ühised koristustalgud Riia Metsakalmistu endises eesti sektoris. Paraku jäi seegi traditsioon mitmel põhjusel soiku.

Lisaks kõigele mainitule puudutas koguduse elu mõistagi ka ainukordne suurüritus: IX Ülemaailmsed Eesti Päevad ehk ESTO Riias aastal 2004. Päevade raames toimus kaks jumalateenistust: avapäeval, 27. juunil kontserdisaalis Ave Sol (endine Peeter-Pauli kirik) ning lõpupäeval, 30. juunil Jaani kirikus. Jumalateenistustel teenisid ja jutlustasid EELK kõrgemad vaimulikud –piiskopid ja assessorid. Avapäeva teenistusest võttis osa ka president Arnold Rüütel. Laulis Eesti Meestelaulu Seltsi poistekoor Kalev, organist oli Ene Salumäe. Lõputeenistusel kanti läti muusikute poolt ette Helen

Valdek Johanson

Fotod: autori kogu

Tobias-Duesbergi „Reekviem“. Mõlemad teenistused ja ESTO päevad tervikuna mõjusid kahtlemata võimsa sündmusena, kuid ma ei julge kinnitada, et see oleks andnud olulise impulsi Läti eestlaste edasiseks tegevuseks.

Riia eesti kogudusele on olnud suureks toeks väga soojad suhted kohaliku Jaani kogudusega. Juba tegevuse taastamisel 1989. aastal oli läti kogudus igati vastutulelik. Nii on see jäänud ka koguduse juhatuse ja õpetajate vahetudes kuni tänaseni. Oleme saanud kasutada nii käärkambrit kui ka kirikut väga soodsal suulisel kokkuleppel. Kiriku monumentaalne renessanss-stiilis kooriruum ja massiivne barokkaltar mõjuvad väikesele kogudusele siiski liiga allasuruvalt;

ristilöödud Õnnistegija käärkambri altaripildil on seevastu väga inimlikus mõõtmes. Ka käärkamber ei ole ideaalne, seal puudub päevavalgus ja kirikulised on kurtnud õhupuudust, pealegi on see ainsaks läbipääsuks kantseleiruumide ja kiriku vahel. Viimane asjaolu raskendab rohkem küll põhikoguduse mõningaid lisategevusi kui eestlaste jumalateenistust, millesse lätlased on alati pieteediga suhtunud.

Läti noorema põlvkonna vaimulike kõige silmapaistvama rühmituse vaimseks isaks kujunenud õpetaja Roberts Feldmanis ütles mulle kord eravestluses: „Kui üks jumalakoda ei ole enam jumalakoda, siis parem olgu juba nii, et kivid kisendavad.” Tark teoloog ja innukas misjonär oli veendunud, et misjoni seisukohalt on kõige mõttetumad need kirikuhooned, mis on küll üles vuntsitud ja väliselt laitmatus korras, kuid teenivad mingit muud eesmärki, mis vastandub nende rajamise eesmärgile. Sisu on tähtsam kui kest ja vorm. Sealt edasi arutledes võiksime küsida: aga keda need „kisendavad kivid” kõnetavad? Ma usun, hea lugeja, et sind on nad kõnetanud küll, nii nagu mindki. Aga on karta, et enamiku nn maailmainimestest jätab see täiesti ükskõikseks.

Kui eesti koguduse tegevus peaks Riias lõppema, ei jää sealne Jaani kirik küll sellest tühjemaks – kohalik läti kogudus on üks elujõulisemaid Riias. See on aga mõistagi nõrk lohutus. Mul oleks kindlasti palju suurem rõõm seda lugu kirjutada ja lugejatel seda lugeda, kui kõnealune eesti kogudus oleks hästi vitaalne ja kasvav. Kahjuks on tegelik olukord vastupidine, sest viimased kümmekond aastat on näidanud pidevat langust. Aastatel 1990 kuni 2011 sai ristitud 25 inimest, enamik neist lapsed, kuid peaaegu kõik ristimistalitused tuli pidada läti keeles. Hiljem pole ristimisi enam olnud. Ajavahemikus 1990–2006 said leeriõnnistuse 20 inimest, nendest enamik on aga juba keskealised või vanemad. Seejärel pole koguduse juurdekasvu enam olnud.

Iga välismaal üles kasvanud eestlane mõistab, milline korvamatu väärtus on tema vanematekodus kõneldud eesti keelel. Tunnustust väärivad ka need lapsevanemad, enamasti emad, kes õpetavad oma keelt segaperekonnas kasvavatele lastele. Neil aga seisab varem või hiljem ees vaba, kuid raske valik rahvuse pinnal. Elu on näidanud, et see valik langeb valdavalt selle rahvuse kasuks, kelle keskel elatakse.

Riia koguduse kogemuse põhjal julgen üldistada, et välismaal eesti koguduse juures püsimiseks peab inimesel olema piisavalt nii keelelist kui usulist motivatsiooni. Viimast võib mõjutada veel see, et sageli on abikaasadel erinev mitte ainult keel ja rahvus, vaid ka konfessioon. Riias on eestikeelsetest jumalateenistustest osa võtnud ka estofiile, näiteks eesti keelt õppiv läti luterlane või õigeusklik, oma juuri väärtustav venelane, kes vaid veerandi võrra eesti päritolu. Nende motivatsioon võiks olla eestlastele eeskujuks.

Aeg näitab, kas eesti kogudus Riias jääb püsima või mitte. Üks lootus jääb kristlastele siiski alati – Jumala käes on kõik võimalik.

Riia eestlased koos külalistega Eestist. Keskel V. Johansoni isa, koguduse kassapidaja Elmar Johanson

Valdek Johanson altari ees

SOOME-UGRI KIRIKUTE ESINDAJAD KOHTUSID TURUS

(Lapua, Soome 2000); X „Traditsiooni tähendus luterliku identiteedi säilitamisel“ (Kolozsvári (Klausenburg), Rumeenia 2004); XI „Usu emakeel“ (Révfülöpi, Ungari 2008); XII „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas“ (Eesti, Tartu 2012) ja XIII „Luterlik ja oikumeeniline“ (Karjala, Petroskoi (Petrozavodsk) 2016). Sellega on praegu aktiivsete soome-ugri kirikute ring täis saanud, lisanduda võivad Volga kallastel ja Siberis tegutsevad luterlikud rühmitused, kui need organiseeruvad kirikuteks.

Oikumeeniline liikumine ei ole algusest peale olnud ainult suur kirikutevaheline ettevõtmine. Selle raames toimusid ja toimuvad sageli väiksemate mõõtmetega kirikutevahelised üritused ja kohtumised, sealhulgas ka soome-ugri rahvuslikul baasil. Palju sõltub rahvusvaheliselt aktiivsete kirikuõpetajate olemasolust, nende suhtlemisvalmidusest, keeleoskusest ning vastava kirikuvalitsuse oikumeenilisest ettevõtlikkusest.

Meie luterliku kiriku jaoks toimus selline üritus esimest korda 1935. aastal Tallinnas, kui kohtusid Eesti ja Soome kirikuõpetajad. Kohtumisele saabus Soomest piiskop Loimaranta juhtimisel umbes 30 vaimulikku; eestlaste esindus, keda juhtis piiskop Rahamägi, oli mõnevõrra väiksem. I luterlike kirikuõpetajate konverents teemal „Meie kirikute ajalugu, hõimutöö“ toimus 1937. aastal Ungaris Budapestis. Ungari luterlike vaimulike lisandumisega võis sellest kõnelda kui esimesest soomeugri konverentsist ajaloos. Eestist oli umbes 30 osavõtjat, seega tõenäoliselt rohkem kui ühelgi teisel korral.

II maailmasõja ajal ja lähiaastatel konverentse ei olnud. Siiski peeti jätkuna esimesele 1939. aastal Soomes Lappeenrannas teine konverents. III soomeugri konverents teemal „Rahutöö“ toimus 1968. aastal taas Budapestis. Tollases poliitilises olukorras oli see teema ainumõeldav, et konverentsi üldse pidada. IV konverents leidis aset alles aastal 1981 Iisalmis (Soome), kus paari Ungari esindaja kõrval osalesid põhiliselt Soome vaimulikud. Eestist oli kohal õpetaja Voldemar Ilja. V konverents teemal „Kiriku ühiskondlikud suhted“ toimus 1985 Budapestis ja sellest võtsid osa ka Andres ja Marje Põder. VI konverents „Oikumeenia ja tänapäeva luterlus“ leidis aset 1989 Soomes Valkealas. Aastal 1993 korraldati Sangastes VII konverents „Luterlik identiteet muutuvas Euroopas“. Üritus toimus esimest korda pärast sõda Eestis ja võimaldas suhteliselt rohket osavõttu meie kirikust. Sellele järgnes VIII konverents „Evangeelne vabadus – ajalooline ja rahvuslik identiteet“ (Budapest, Ungari 1996); IX „Piiril“

XIV soome-ugri vaimulike konverents toimus 10.–13. augustil 2022 Soomes Turu linnas. Konverentsi teemaks oli „Laske lapsed minu juurde tulla – kristlik kasvatus“, osalejateks soomlased, eestlased, ungarlased, Rumeenia ungarlased ja ingerlased. Üritusest võttis osa ja pidas ettekande Soome õigeusu kiriku ülempreester Heikki Huttunen. Eestit esindasid piiskop Tiit Salumäe, Kristel Engman, Triin Käpp, Hedi Vilumaa, Vladimir Batuhtin, Vallo Ehasalu, Peeter Kaldur, Enn Salveste ja Kari Tynkkynen. Raske kindlalt öelda, kuid tundub, et osavõtjate arv annab märku huvi kasvamisest oikumeeniliste ettevõtmiste vastu.

Konverents algas jumalateenistusega, mida juhatas Soome peapiiskop Tapio Luoma. Peaettekande teemal „Lapseks olemise teoloogia“ pidas Soome kiriku esindaja Eriikka Jankko. Konverentsi juhatas piiskop Seppo Häkkinen. Kõik päevad algasid ja lõppesid palvusega, mida pidasid osalevate kirikute esindajad. Samuti oli selge koht ülevaatel kiriku tööst saamide (laplaste) hulgas. Kahjuks ulatub kiriku töö vähe Venemaal elutsevate saamideni. Ülevaate oma kirikus toimuvast lastetööst andsid kõik liikmeskirikud ja Soome õigeusu kirik. Kindel koht oli Ukrainas toimuval sõjal, seetõttu leidis erilist käsitlemist lastetöö nii Ukrainas kui ka põgenike hulgas. Inimlike suhete loomiseks ja üldse vabamaks suhtlemiseks toimus ühine laevasõit Turu saarestikus, mille sees oli ka Naantali külastamine.

Fotod: Jussi Rytkönen ja Kristel Engman

Eesti esindus konverentsil

Ettekannet peab Triin Käpp.

Osa osalejaid pidas jutluse sõpruskoguduste jumalateenistustel, paljud uuendasid senini hästi toimunud sõprussidemeid. Kui massiline sõprussidemete sõlmimine toimus 1990ndate alguses, siis nüüd on osa sidemetest lakanud või katkenud seoses loomuliku õpetajate vahetuse või ehk surmagagi, aga kaheldamatult ühte hõimu kuulumine, sageli suhtlemist võimaldav keelte sugulus ning ühine või lähedane konfessionaalne kuuluvus aitab kaasa sidemete uuendamisele. Seega tuleb loota, et praegusel kirikute ühtekuuluvuse nõrgenemise ajastul soome-ugri ühistöö jätkub ja sellele leitakse uusi väljundeid.

Järgmine konverents on kavandatud 2026. aastaks Ungarisse.

SOOMEKEELSED JUMALATEENISTUSED NARVAS

Narva Maarja kogudus on selles mõttes eriline, et jumalateenistusi peetakse siin kolmes keeles. Traditsiooniliselt kõlab Jumala sõna eesti keeles pühapäeviti kell 10 ja selle järel kell 12 vene keeles, soome keeles aga igal teisel ja neljandal laupäeval kell 11. Keelte jaotus ja jumalateenistuse koht on aegamööda veidi varieerunud, näiteks pühadel või kogudusse külalisena saabunud õpetajate kohalolekul on peetud ka mitmekeelseid jumalateenistusi.

Hetkel jutlustab kõigis kolmes keeles põhiliselt abiõpetaja Vladimir Batuhtin. Jumalateenistuse kohaks on vahepeal pankrotipesast riigi poolt välja ostetud Aleksandri Suurkirik, täpsemalt selle torni 2. korrusel asuv kabel. Seoses energiakriisiga oli plaan, et soomekeelsed jumalateenistused hakkavad kuni kütteperiooni lõpuni toimuma Narva Ingerisoomlaste Seltsi ruumides aadressil Kreenholmi 25 (kus neid varemgi on peetud), eesti- ja venekeelsed aga Narva Eesti Seltsis aadressil Vabaduse 20. Sellega oleks Jumala sõna naasnud Narva Aleksandri koguduse endisesse majja, sest Vabaduse tänaval asuv imposantne kunagine koolimaja on ajavahemikus 1996–2015 kuulunud Narva Aleksandri kogudusele. Õnneks said finantspobleemid lahenduse, nii et Jumala sõna hakkab ka talvel kõlama Aleksandri Suurkiriku monumentaalses hoones.

22. oktoobril toimunud soomekeelsel jumalateenistusel teenis koos õpetaja Batuhtiniga narvakate pikaajaline sõber, Ingeri Kiriku (sm Inkerin kirkko) soomlasest pastor Pasi Hujanen. Lisaks Pasile ja nüüd juba Lapeenrannas pensionipõlve nautivale legendaarsele ingerisoomlasest pastorile ja Ingeri Kiriku rajajale Arvo Survole on Narvas teretulnud külalisteks ka Soome lestaadiuslased, kes Venemaale minnes on piirilinnas alati peatunud ja siinsete ingerisoomlaste hinge hoidnud.

Szilárd Tibor Tóth

Fotod: Autori kogu

Kavva kuulus ka ajaloolise Turu toomkiriku ja seal hiljuti avatud palverännukeskuse külastus.

Jumalateenistusel. Ees istub õp Pasi Hujanen

Armulaud. Pastor Pasi Hujanen (paremal) ja õp Vladimir Batuhtin

VASSILI POPOV – 100

Piiblitõlkeinstituudi väljaandena ilmus 1984. aastal vaimulik lauluraamat, mis sisaldas 151 vaimulikku laulu. V. Popov otsis perestroika ja glasnosti aegses Nõukogude Liidus võimalusi Piibli ja vaimuliku lauluraamatu väljaandmiseks. Üheks selliseks kontaktiks oli kirjastus Kniga Moskvas. Säilinud materjalide hulgas on üks tellimiskiri, kus viidatakse kirjastusele saadetud kirjale 6. märtsist 1990. Selles soovitakse trükkida 100 000 komikeelset Piiblit, 100 000 komikeelset evangeeliumi ja 100 000 komikeelset vaimulikku lauluraamatut. See tellimiskiri kirjastusele näitab, et V. Popov tegutses kuni surmani aktiivselt selle nimel, et komid saaksid emakeelset vaimuvara. Tema aktiivse ja usujulge tegevuse tulemusena tekkis komikeelne evangeelne kogudus ning komi rahvas sai esimese emakeelse Piibli ja vaimuliku lauluraamatu.

Möödunud aasta lõpul tähistati komi piiblitõlkija Vassili Popovi 100. sünniaastapäeva. V. Popov sündis 26. novembril 1921 Komimaal Kortkeroski rajoonis Bogorodski külas, mida on alati kutsutud Viseri külaks. Seetõttu oli Vassili tuntud ka kui Viseri Vas ehk Viseri küla Vasil.

1940. aastate lõpul tutvus ta vangis olles evangeeliumiga (muidugi vene keeles). Olles kogenud elavat usku, alustas ta kodukülla tagasi jõudes evangeeliumi kuulutamist. Mitmed tema pere liikmed ja külaelanikud said siis usklikuks.

Isa Vassili südamesooviks oli tõlkida Piibel komi keelde. Piiblitõlketööd alustas ta tasahilju juba 1953. aastal. Ta reisis korduvalt Moskvasse, Ukrainasse ja Eestisse, et kohtuda erinevate vaimulike ja piiblikeele asjatundjatega ning nendega konsulteerida. Eestis kohtus ta tolleaegse metodisti kiriku superintentendi Hugo Oengoga, aga ka Árpád Arderi ja mitme teisega. Siinkirjutaja mäletab oma lapsepõlvest isa Vassiliga kohtumist, kui ta rääkis Oleviste kiriku Maarja kabelis oma tööst ja vaimulikust elust Komimaal. Teda tõlkis A. Arder. 1979. aastal kirjastas piiblitõlkeinstituut komikeelse Uue Testamendi. Tervikpiibli käsikiri valmis Popovil 1981. aasta lõpuks, kuid siis haigestus ta raskelt ning töö lõpetamine ja korrigeerimine võttis veel palju aega. Viimaks oli käsikiri valmis ja saadeti trükikotta.

V. Popov suri 27. veebruaril 1990. Tema tõlgitud komi Piibel tiraažiga 500 eksemplari tuli Sõktõvkari trükikojast sama aasta lõpul juba peale tõlkija surma. Vassili Popovi unistus oli täitunud.

Peagi on ilmumas Piibli uus tõlge komi keeles. Isa tööd jätkab komi evangeelse koguduse karjasena Sõktõvkaris tema poeg Daniil Popov.

Fotod: Daniil Popovi kogu

Vassili Popov

V. Popovi pere koos Ove Võsuga Eestist

Pastor V. Popov komi evangeelses koguduses

Piiblitõlke käsikiri

Vaimuliku lauluraamatu käsikiri

Vaimulik lauluraamat

Jaan Bärenson

SELGE SÕNA, TÄPNE MÕTE –PIIBLITÕLKIMISEST TÄNAPÄEVAL

EELK Usuteaduse Instituudis toimus 29. oktoobril 2022 Eesti Piibliseltsi XXIX piiblipäev, mis peeti koostöös Usuteaduse Instituudi ja TÜ usuteaduskonnaga.

Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson meenutas avakõnes Marju Lepajõed, kelle 60. sünniaastapäeva tähistati päev varem. M. Lepajõe oli piibliseltsile olnud ikka heaks kaastööliseks, kel oli palju säravaid ja julgeid mõtted.

Peeter Roosimaa esitas ettekande teemal „Probleeme selge sõna ja täpse mõtte tõlkimisel“. Ta meenutas, kuidas aastakümneid tagasi Saksamaale õppima minnes paluti tal hoolega välja uurida, kuidas teatud sõnu täpselt tõlkida. Sügavamal uurimisel selgus, et täpset tõlget polegi nii lihtne leida. P. Roosimaa tõi Markuse evangeeliumi tekstide näitel välja erinevaid tõlkimise võimalusi.

Urmas Nõmmik andis ülevaate usuteaduskonna projektist „Piibel kontekstis“. Selle raamatusarja eesmärgiks on tuua eesti lugejani Piibli raamatute ning nendega kõige lähemalt seotud kirjanduse (apokrüüfid, pseudoepigraafid, Qumrani kirjutised jne) tekstikriitilisi uus- ja esmatõlkeid. Ta tutvustas usuteaduskonna kodulehekülge, kus avaldatakse ilmunud tõlked ja töös olevate tõlgete tööversioonid. Seejärel andis Eesti Kirikute Nõukogu ususõnastiku töörühma juht Mariina Viia ülevaate ususõnastiku koostamisega seotud probleemidest.

Jaan Bärenson tutvustas oma ettekandes komi piiblitõlkijat Vassili Popovi, kelle sünnist möödus mullu 100 aastat. V. Popovi unistuseks oli juba 1950. aastatel Piibli tõlkimine komi keelde, komikeelse vaimuliku lauliku koostamine ja komikeelse koguduse rajamine.

PIIBLIPÜHA 2022

Juba aastaid on maikuu esimesel pühapäeval peetud piiblipüha. Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson kõneleb Oleviste koguduses piiblitöö edenemisest Eestis ja mujal maailmas.

Fotod: Mati Schönberg, EPS

Foto: Heldur Kajaste

EPSi peasekretär Jaan Bärenson

Konverentsil

Marina Viia

Urmas Nõmmik

PIIBLIPÄEV RANNU KIHELKONNAS

10. septembril 2022 toimus Võrtsjärve-äärses Rannu kihelkonnas neljas EELK Valga praostkonna piiblipäev. Piiblipäeva praostkondliku korraldamise idee kuulub praostkonna projektijuhile ja muusikasekretärile Miina-Liisa Kuusemaale ning selle sisuks on Piibli alusel praostkonna koguduste mineviku tutvustamine ning nende kultuuri- ja jumalateenistuslikku ellu panustamine. Varem on piiblipäeva korraldatud Rõngus (2019), Harglas (2020) ja Sangastes (2021).

Piiblipäeva kavva kuulub alati kontsertjumalateenistus, millest võtavad osa praostkonna vaimulikud, muusikud ja lapsed, ning minikonverents Piibliga ja võõrustava koguduse ajalooga seotud teemadel. Algusest peale on tehtud tõhusat koostööd ka Eesti Piibliseltsiga, kelle esindajad on kohapeal üles pannud näituse ning sisustanud üks-kaks konverentsi ettekannet.

Sama skeemi järgi oli üles ehitatud ka Rannu piiblipäev. Juba eelmisel päeval käis piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson piiblipäeva toimumispaikadega tutvumas. Ta seadis Rannu Püha Martini kirikusse üles fotonäituse „Hetki hõimurahvastega“ ja Rannu Rahvamajja valiku Pühakirja väljaannetest meie hõimurahvaste keeltes.

Laupäeva, 10. septembri hommikul algas kirikus kontsertjumalateenistus. Teenisid Valga praostkonna praost Mart Jaanson, abipraost Vallo Ehasalu ja vikaardiakon Urmas Saupõld. Laulsid Rannu koguduse segakoor ja piiblipäeva koor (Jõhvi koguduse ansambel, Puhja koguduse ansambel Dionysius ja sõbrad, Nõo koguduse segakoor), keda dirigeerisid Kärri ToomeosOrglaan, Meelis Roosaar ja Svetlana Kekiševa (külalisena Jõhvi kogudusest). Klaveril ja orelil musitseerisid Svetlana Kekiševa, Anneli Klaus, Meelis Olev ja MiinaLiisa Kuusemaa, viiulit mängisid Eveli Roosaar koos poeg Indrekuga, kaasa lõid ka Puhja kandlelapsed.

Jumalateenistuse käigus avas Jaan Bärenson fotonäituse ja Rannu koguduse eestpalvekoguduse Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur pidas tervituskõne.

Mart Jaanson

Rannu kirik

Valga praostkonna praost Mart Jaanson

Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson

Piiblipäevalisi tervitab Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur

Hõimurahvaste fotonäitus kirikus

Kantslist kõneles praost Mart Jaanson, kuulutades välja lühikirjandite võistluse teemal „Piibel minu elus“ ja pakkudes esimese võistlustööna välja oma kirjandi. Lühikirjandite maht on 3000 tähemärki ja laekumise tähtaeg praosti kätte jaanipäev 2023. Jumalateenistust kandsid üle või salvestasid Puhja koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa ja Eesti Piibliseltsi esindanud operaator Mati Schönberg. Samal ajal pakkusid kirikuaias osalevaile lastele kohast programmi praostkonna noorsootööjuht Kristiina Lõhmus ja pühapäevakooliõpetaja Imbi Tanilsoo.

Pärast jumalateenistust siirduti kirikust seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse Rannu Rahvamajja, kus esmalt kinnitati Nõo Soolo Cateringi maitsva toiduga

keha, vaadati piiblinäitust ja aeti mõnusalt juttu, kuni oligi aeg siirduda suurde saali konverentsi kuulama.

Kuulajad said osa kolmest ettekandest. Jaan Bärenson kõneles Piibli tõlkimisest ja väljaandmisest soome-ugri keeltes, Mart Jaanson tegi sissevaate Rannu koguduse ajalukku ja Tiit Kuusemaa meenutas 1979–1991 Rannu kogudust teeninud vaimulikku Kalju Kukke.

Täname toreda ja nii hinge kui vaimu kosutanud ettevõtmise eest lisaks eelnimetatuile veel piiblipäeva peakorraldajat Miina-Liisa Kuusemaad, Rannu kogudust, MTÜ Võrtsjärve Ühendust (projektitoetus Leadermeetme raames) ja Rannu Rahvamaja! Kui Jumal lubab ja meie elame, siis toimub järgmine Valga praostkonna piiblipäev septembris 2023!

Puhja koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa

Piiblipäeva koor

Jumalateenistusel

Rannu koguduse segakoor

Abipraost Vallo Ehasalu (paremal) ja vikaardiakon Urmas Saupõld

Hõimurahvaste piiblinäitus rahvamajas Konverentsil

UNGARI KOGUDUSE TEGEVUSEST

Ungari koguduse tegutsemisele Eestis on viimased kolm aastat osutunud suureks väljakutseks. Koguduse pikaajalise pastori Pál Molnár-Veressi pensionile minek langes ajaliselt kokku koroonaviiruse tulekuga. Selle aja jooksul meie usuelu peaaegu peatus ja sai toimuda ainult jumalateenistuste kaudu Zoomi keskkonnas.

Käesoleva aasta esimene jumalateenistus toimus 18. juunil 2022 ja selle viis läbi külalisõpetaja Biborka Csatári Budapestist. Tallinna Toomkiriku kabelisse, mis on Ungari koguduse emakirik, koguneti peale piiranguid veel tagasihoidlikult ja kartlikult.

Viimasel jumalateenistusel, mis leidis aset 1. oktoobril samuti Toomkiriku kabelis, osales juba 20 koguduse liiget. Meid külastas Mónika Karvansky Austriast Viini Ungari kogudusest. Tema on ungari protestantlike koguduste liidu Lääne-Euroopa president. Meie kogudus kuulub sellesse liitu juba kümme aastat ja 2018. aastal Tallinnas toimunud konverents oli meie korraldada.

Loodame, et edaspidi õnnestub taastada jumalateenistuste regulaarsus ja meie usuelu parandada.

Fotod: Autori kogu

István Bán

Teenib Mónika Karvansky

1. oktoobri jumalateenistus Toomkirikus

Kogudus koos Mónika Karvanskyga

István Bán

OLEME KRISTUSE SAADIKUD

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud. Jh 13:20

Paljud eestlased töötavad Soomes või Rootsis rekajuhtidena. Nende auto kannab Eesti registrimärki ja on Eesti riigi õigustega kaitstud. Kui välisriigi politsei auto peatab, siis ta ei tohi luba küsimata juhikabiini siseneda, kuna see on Eesti riigi territoorium. Nii on seadusega kehtestatud.

Samamoodi annab tänane kirjakoht teada, milline seaduslik jõud on antud meile, kui me kuulutame Jumala riiki. Me ei pea seda seostama iseenda identiteediga, vaid arvestama jumaliku meelevallaga. Jumala riigi kodanikena omame õigusi, aga ka Jumala enda kaitset, kui oleme ristitud ja kuulume koguduse osadusse. Jumala poolt kaitstud ja varustatud, oleme läkitatud maailma keskele ülesandega olla Jumala saadikud. Milles seisneb ülesanne?

Esiteks on meil kristlastena vaja olla oma ligimestele heaks kaaslaseks, keda võib usaldada ja kelle toetavale suhtumisele saab alati loota. Teiseks on meil edasi anda sõnum: meid on kutsutud tegema rahu ja looma lepitust. Me kutsume inimesi vastu võtma lepitust, mis on inimese ja Jumala suhtes teostatud, ja saame olla lepitajaks inimese ja inimese vahel. Samas tuleb aga arvestada sellega, et lepitaja või rahu tegija võib sattuda olukorda, kus temas nähakse vaenlast ja ründajat.

Kolmandaks on meil sõnum Kristuse lepitusest. Selle sõnumi jagamisel peab meil olema seesmist tunnetust, et oleme vaid sõnumi kandjad ja jagajad ning sõnum ei ole meie endi oma. See sõnum kannab vilja, kui edasiandmine toimub Jumala Vaimu ja väe ligiolus. Sellepärast me palvetame nii üksi kui ka üheskoos. Ka palvustele koguneme selleks, et üheskoos jagada kellegi elukoormat või palvetada maailmas valitsevate rahutuskollete pärast.

Sõnumi kandjad on lihtsad inimesed, nii nagu loeme ülalt evangeeliumitekstist esimeste jüngrite kohta.

Reinaru

Üks nendest oli äraandja, teine salgaja, kolmandad olid poliitikud. Ja kui vaadata kogu jüngrite hulka, siis kõik nad kadusid ära, kui Jeesuse üle kohut mõisteti.

Jüngrite identiteet sai tugevaks läbi raske kriisi ja oma Päästja uuesti leidmise. Jeesus ise otsis nad üles pärast ülestõusmist. Ta andis neile kõik andeks, nad said uue läkituse ning varustuse. Püha Vaimu vägi muutis neid oma usus ja missioonis terasest kindlamaks.

Mida see meile ütleb? Kui Jumal kutsub, siis Ta ka teab, keda kutsub, ja Ta ei loobu meie puudusi nähes. Kui me oleme nagu jüngrid, kes lasid ennast Jeesusel jälle üles leida ega jäänud oma pettumuste ahelaisse, vaid olid valmis enda minast loobuma ning Jeesust uuesti usaldama, siis saame varustuse ja väe olla saadikud.

Lihtsate inimestena jagame me jumalikku sõnumit. Kes selle vastu võtab, ei võta vastu inimest, vaid võtab vastu Jumala enda. Seepärast oleme sageli imestunud, kuidas Jumala Sõna inimelusid aitab ja uuendab. Me ei pea vaatama enda tugevusele või nõrkusele, vaid läkitaja võimule ja väele.

Hõimurahvaste palvepäeval peame palvehetke, et kanda Jumala ette sugulasrahvad ja meie endi rahvuskaaslased Venemaal ja kõikjal maailmas. Meid on kutsutud hoolt kandma vähemate vendade ja õdede eest. Hõimurahvad on meie jaoks väga konkreetne ülesanne. Mida me saame teha nende heaks – inimestena ja vaimuinimestena?

Jaak Prozes, kes on hõimurahvaste teemal palju kirjutanud ja asja ajanud, on hästi seostanud selle valdkonna meie endi identiteediga: „Minu meelest hõimurahvaste tundmine on üks osa meie enda rahvustundest. Kui me ikka ei tea ega tunne hõimurahvaid, siis on ka meie endi rahvustundega asjad halvad. See on rahvusliku identiteedi küsimus. Kui see identiteet on nõrk, siis me oleme märksa altimad igasugu võõrkultuuride suhtes.“

Minu kogemused meie kallite hõimukaaslastega on seotud Anu ja Juha Väliaho kirikliku tööga Marimaal ja Baškiirias. Ka oleme EELK Misjonikeskusega osa hõimurahvaste programmist. Paljud meie hõimukaaslased on külastanud kogudusi Eestis ja Soomes. Üle kümne aasta on Baškiiriast, Udmurtiast, Marimaalt, Kaasanist ja mujalt tulnud rühm kristlasi meile Eestisse misjoniretkele. Nad on osalenud misjonipäevadel Nelja tuule ristirännakul ja aidanud suhelda eeskätt vene keelt kõnelevate inimestega.

Venemaal oleme ühenduses ka eesti küladega. Üks eriline kohtumispaik on Jaani kirik Peterburis. Praegu, kui meil ei ole võimalik sinna kohale sõita, palvetame ja toetame neid kogukondi. Meie asi on olla vahendajad. Kristlastena vahendajad Elu Sõna õpetamiseks ja ligimesest hoolimiseks.

Jutlus on peetud hõimurahvaste palvepäeva oikumeenilisel palvusel 17. oktoobril 2021.

HÕIMUPALVUS VIIMSIS

Viimsi Püha Jaakobi kirikus traditsiooniline hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus.

Tulijaid võttis orelimuusika saatel vastu Viimsi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv. Palvusel teenisid kaasa peapiiskop emeeritus Andres Põder, EKNi täitevsekretär Ruudi Leinus, Eesti Piibliseltsi esimees piiskop Tiit Salumäe ja peasekretär Jaan Bärenson ning koguduste esindajad. Meeldejäävaks kujunes koguduse kammerkoori kõrgetasemeline esinemine.

Vaimuliku sõnumiga üles astunud EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru esitas muu hulgas küsimuse: mida saame meie Kristuse saadikutena teha hõimurahvaste heaks? Ühises palves kanti Jumala ette kõik suurde soome-ugri perre kuuluvad rahvad. Jaan Bärenson vaatas tänumeeles tagasi Hõimurahvaste Aja enam kui 15 aasta pikkusele ühistööle ja tutvustas hõimurahvaste fotonäitust, mis kajastab meie pikaajalist koostööd soome-ugri õdede ja vendadega lähemal ja kaugemal.

17. oktoobril 2021 toimus EELK

Fotod: Veiko Ilus Viimsi kirik

Viimsi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv

Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson

Hõimurahvaste palvepäev Oleviste koguduses. Jaan Bärenson rääkis hõimurahvaste tööst ja tutvustas hõimurahvaste ajakirja 25. numbrit.

Pildil: pastor Ülo Niinemägi palvetab koos kogudusega sugulasrahvaste eest.

Esineb Viimsi koguduse kammerkoor

Ühispalve hõimurahvaste eest

Hõimurahvaste fotonäitus

Vestlusringis on Tunne ja Mari-Ann Kelam ning Liina Raudvassar

TOOMKIRIKU

PIIBLIPÜHAL KÕNELDI

HÕIMURAHVASTEST

21. novembril 2021 mõeldi Toomkirikus tavalisest enam meie hõimurahvastele ja piiblitõlkimisele. Kirikulisi tervitas Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, kes kõneles piibliseltside tööst kogu maailmas ja peatus lähemalt soome-ugri piiblitõlketöö juures. Kirikus oli võimalik tutvuda hõimurahvastele pühendatud näitusega. Jumalateenistusel jutlustas peapiiskop emeeritus Andres Põder.

„Piibli tõlkimise ja trükkimise toetamine on Toomkoguduse vana traditsioon. Juba ligi 300 aastat tagasi andsid Tallinna Toomkogudus ja Oleviste kogudus suure panuse Anton Thor Helle piiblitõlke ilmumisele 1739. aastal,“ kinnitas Toomkoguduse abiõpetaja Joel Siim.

Kogudus kavatseb piiblitõlketöö toetamise traditsiooni jätkata edaspidigi.

HÕIMUNÄDALA KONVERENTS NARVAS

Hõimunädalal on Narvas ikka arvukalt üritusi: kontserte, raamatuesitlusi, näitusi. 15.–16. oktoobril 2021 Narva kolledžis toimunud konverentsil peeti ettekandeid soome-ugri kirjandusteadusest ja lingvistikast, käsitleti vähemuskeeli, mitmekeelsust jm.

Kirjandusteaduse sektsioonis esitas Jaan Bärenson ettekande pealkirjaga „15 aastat ajakirja Hõimurahvaste Aeg“. Kolledži fuajees oli üleval Eesti Piibliseltsi korraldatud samateemaline näitus. Hotell Ingeri fuajees sai tutvuda Ilja Davõdovi koostatud näitusega „Tšuktšimaa kuuris. Pildikesi Kira Aleksejeva eluloost“. Konverentsi eestvedajaks oli taas Szilárd Tóth, kellele olid abiks Piret Norvik, Elviira Küün ja Jaan Bärenson.

Andres Põder

Killuke soome-ugri fotonäituselt

Fotod: Mati Schönberg

Jaan Bärenson

Fotod: Piret Norvik, Elena Tšepurnova

Hõimuajakirjade väljapanek

Rühm osalejaid Davõdovi näituse ees

Szilárd Tóth

Piret Norvik

MUSTAMÄE KIRIKUPÄEVADE NÄITUS TTÜs

Mustamäel peeti suvel kirikupäevi teemal „Usk, lootus, armastus“. 12.–19. juunil 2022 toimunud teemanädala eesmärk oli tutvustada kohalikule rahvale lähemalt kristlikku usku, kultuuri ja koguduste igapäevaelu.

Kirikupäevade raames leidsid aset mitmesugused üritused. Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu klaasgaleriis seati kuuks ajaks üles Eesti Piibliseltsi näitus „Pühakiri – käsikirjast emakeelse Piiblini“. Näituse avas TTÜ raamatukogu direktor Tõnis Liibek, seejärel tervitasid kohalviibijaid Tallinna praost Jaan Tammsalu ja EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru.

Piiblinäituse saamisloost ja sisust andis ülevaate EPSi peasekretär Jaan Bärenson. Ekspositsiooni kuulusid koopiad ja faksiimileväljaanded 14.–16. sajandi piiblitõlgetest inglise, kõmri, islandi, hispaania, itaalia, poola, sloveeni, soome, ungari jt keeltes.

X MIKAEL AGRICOLA PÄEVA KONVERENTS

Soome kirjakeele rajajale Mikael Agricolale pühendatud 10. konverents toimus 8.–9. aprillil 2022 taas Narvas. Ettekandeid oli tõlketeooria ja -praktika alalt, obiugri ja samojeedi keeleteadusest ja mujalt. Huvitava ettekande pidas Natalja Košeljuk mansikeelse Matteuse evangeeliumi tõlkimisest 19. saj keskel.

Üles oli seatud kaks näitust: Liszti Instituudilt „Ungari-Eesti 100“ ja „Piiblilood lastele soome-ugri rahvaste keeltes“, mille korraldas Eesti Piibliselts. Ungari keeleteadlane János Pusztay, kes osales mullu soome-ugri rahvaste maailmakongressil Tartus, esitles nüüd Zoomi kaudu enda koostatud artiklite kogumikku „A Biblia finnugor nyelveken“ („Piibel soome-ugri keeltes“).

Killuke näitusest

János Pusztay teos „A Biblia finnugor nyelveken“

Fotod: Mati Schönberg

TTÜ raamatukogu direktor Tõnis Liibek avab näituse

Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru

Näituse avamine

Ungari näituse avab Siiri Erm-Nairismägi (paremalt kolmas)

Jaan Bärenson (keskel) tutvustab laste piibliväljaandeid

Laste piiblilugude näitus soome-ugri keeltes

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse

„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105)

Uus Testament on ilmunud juba kümnes soome-ugri keeles. Töö jätkub Vana Testamendi raamatute tõlkimisega, kuid tervikpiibli valmimiseni on piiblitõlkijail veel palju teha. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

Vana Testamendi tõlkimine ersa keelde

„Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” (Rm 10:8)

Toetagem eestlanna Liliann Keskineni tööd piiblitõlketiimis, et ka ersa rahvas saaks südamelähedases keeles Jumala Sõna!

viitenumber 0013 viitenumber 0042

Kindla projekti toetamiseks tuleb viitenumbri lahtrisse kirjutada toetatava projekti viitenumber. Üldise annetuse puhul ei ole vaja.

Tulumaksusoodustuse saamiseks tuleb selgituse lahtrisse lisada oma isikukood, ajakirja saamiseks ka postiaadress.

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank EE632200221031291214

Hõimurahvaste Aega saab ka koju tellida, kui annate oma soovist teada Eesti Piibliseltsi postiaadressil või eps@eps.ee