SOOME-UGRI KIRIKUTE ESINDAJAD KOHTUSID TURUS

(Lapua, Soome 2000); X „Traditsiooni tähendus luterliku identiteedi säilitamisel“ (Kolozsvári (Klausenburg), Rumeenia 2004); XI „Usu emakeel“ (Révfülöpi, Ungari 2008); XII „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas“ (Eesti, Tartu 2012) ja XIII „Luterlik ja oikumeeniline“ (Karjala, Petroskoi (Petrozavodsk) 2016). Sellega on praegu aktiivsete soome-ugri kirikute ring täis saanud, lisanduda võivad Volga kallastel ja Siberis tegutsevad luterlikud rühmitused, kui need organiseeruvad kirikuteks.

Oikumeeniline liikumine ei ole algusest peale olnud ainult suur kirikutevaheline ettevõtmine. Selle raames toimusid ja toimuvad sageli väiksemate mõõtmetega kirikutevahelised üritused ja kohtumised, sealhulgas ka soome-ugri rahvuslikul baasil. Palju sõltub rahvusvaheliselt aktiivsete kirikuõpetajate olemasolust, nende suhtlemisvalmidusest, keeleoskusest ning vastava kirikuvalitsuse oikumeenilisest ettevõtlikkusest.

Meie luterliku kiriku jaoks toimus selline üritus esimest korda 1935. aastal Tallinnas, kui kohtusid Eesti ja Soome kirikuõpetajad. Kohtumisele saabus Soomest piiskop Loimaranta juhtimisel umbes 30 vaimulikku; eestlaste esindus, keda juhtis piiskop Rahamägi, oli mõnevõrra väiksem. I luterlike kirikuõpetajate konverents teemal „Meie kirikute ajalugu, hõimutöö“ toimus 1937. aastal Ungaris Budapestis. Ungari luterlike vaimulike lisandumisega võis sellest kõnelda kui esimesest soomeugri konverentsist ajaloos. Eestist oli umbes 30 osavõtjat, seega tõenäoliselt rohkem kui ühelgi teisel korral.

II maailmasõja ajal ja lähiaastatel konverentse ei olnud. Siiski peeti jätkuna esimesele 1939. aastal Soomes Lappeenrannas teine konverents. III soomeugri konverents teemal „Rahutöö“ toimus 1968. aastal taas Budapestis. Tollases poliitilises olukorras oli see teema ainumõeldav, et konverentsi üldse pidada. IV konverents leidis aset alles aastal 1981 Iisalmis (Soome), kus paari Ungari esindaja kõrval osalesid põhiliselt Soome vaimulikud. Eestist oli kohal õpetaja Voldemar Ilja. V konverents teemal „Kiriku ühiskondlikud suhted“ toimus 1985 Budapestis ja sellest võtsid osa ka Andres ja Marje Põder. VI konverents „Oikumeenia ja tänapäeva luterlus“ leidis aset 1989 Soomes Valkealas. Aastal 1993 korraldati Sangastes VII konverents „Luterlik identiteet muutuvas Euroopas“. Üritus toimus esimest korda pärast sõda Eestis ja võimaldas suhteliselt rohket osavõttu meie kirikust. Sellele järgnes VIII konverents „Evangeelne vabadus – ajalooline ja rahvuslik identiteet“ (Budapest, Ungari 1996); IX „Piiril“

XIV soome-ugri vaimulike konverents toimus 10.–13. augustil 2022 Soomes Turu linnas. Konverentsi teemaks oli „Laske lapsed minu juurde tulla – kristlik kasvatus“, osalejateks soomlased, eestlased, ungarlased, Rumeenia ungarlased ja ingerlased. Üritusest võttis osa ja pidas ettekande Soome õigeusu kiriku ülempreester Heikki Huttunen. Eestit esindasid piiskop Tiit Salumäe, Kristel Engman, Triin Käpp, Hedi Vilumaa, Vladimir Batuhtin, Vallo Ehasalu, Peeter Kaldur, Enn Salveste ja Kari Tynkkynen. Raske kindlalt öelda, kuid tundub, et osavõtjate arv annab märku huvi kasvamisest oikumeeniliste ettevõtmiste vastu.

Konverents algas jumalateenistusega, mida juhatas Soome peapiiskop Tapio Luoma. Peaettekande teemal „Lapseks olemise teoloogia“ pidas Soome kiriku esindaja Eriikka Jankko. Konverentsi juhatas piiskop Seppo Häkkinen. Kõik päevad algasid ja lõppesid palvusega, mida pidasid osalevate kirikute esindajad. Samuti oli selge koht ülevaatel kiriku tööst saamide (laplaste) hulgas. Kahjuks ulatub kiriku töö vähe Venemaal elutsevate saamideni. Ülevaate oma kirikus toimuvast lastetööst andsid kõik liikmeskirikud ja Soome õigeusu kirik. Kindel koht oli Ukrainas toimuval sõjal, seetõttu leidis erilist käsitlemist lastetöö nii Ukrainas kui ka põgenike hulgas. Inimlike suhete loomiseks ja üldse vabamaks suhtlemiseks toimus ühine laevasõit Turu saarestikus, mille sees oli ka Naantali külastamine.

Osa osalejaid pidas jutluse sõpruskoguduste jumalateenistustel, paljud uuendasid senini hästi toimunud sõprussidemeid. Kui massiline sõprussidemete sõlmimine toimus 1990ndate alguses, siis nüüd on osa sidemetest lakanud või katkenud seoses loomuliku õpetajate vahetuse või ehk surmagagi, aga kaheldamatult ühte hõimu kuulumine, sageli suhtlemist võimaldav keelte sugulus ning ühine või lähedane konfessionaalne kuuluvus aitab kaasa sidemete uuendamisele. Seega tuleb loota, et praegusel kirikute ühtekuuluvuse nõrgenemise ajastul soome-ugri ühistöö jätkub ja sellele leitakse uusi väljundeid.

Järgmine konverents on kavandatud 2026. aastaks Ungarisse.

Soomekeelsed Jumalateenistused Narvas

Narva Maarja kogudus on selles mõttes eriline, et jumalateenistusi peetakse siin kolmes keeles. Traditsiooniliselt kõlab Jumala sõna eesti keeles pühapäeviti kell 10 ja selle järel kell 12 vene keeles, soome keeles aga igal teisel ja neljandal laupäeval kell 11. Keelte jaotus ja jumalateenistuse koht on aegamööda veidi varieerunud, näiteks pühadel või kogudusse külalisena saabunud õpetajate kohalolekul on peetud ka mitmekeelseid jumalateenistusi.

Hetkel jutlustab kõigis kolmes keeles põhiliselt abiõpetaja Vladimir Batuhtin. Jumalateenistuse kohaks on vahepeal pankrotipesast riigi poolt välja ostetud Aleksandri Suurkirik, täpsemalt selle torni 2. korrusel asuv kabel. Seoses energiakriisiga oli plaan, et soomekeelsed jumalateenistused hakkavad kuni kütteperiooni lõpuni toimuma Narva Ingerisoomlaste Seltsi ruumides aadressil Kreenholmi 25 (kus neid varemgi on peetud), eesti- ja venekeelsed aga Narva Eesti Seltsis aadressil Vabaduse 20. Sellega oleks Jumala sõna naasnud Narva Aleksandri koguduse endisesse majja, sest Vabaduse tänaval asuv imposantne kunagine koolimaja on ajavahemikus 1996–2015 kuulunud Narva Aleksandri kogudusele. Õnneks said finantspobleemid lahenduse, nii et Jumala sõna hakkab ka talvel kõlama Aleksandri Suurkiriku monumentaalses hoones.

22. oktoobril toimunud soomekeelsel jumalateenistusel teenis koos õpetaja Batuhtiniga narvakate pikaajaline sõber, Ingeri Kiriku (sm Inkerin kirkko) soomlasest pastor Pasi Hujanen. Lisaks Pasile ja nüüd juba Lapeenrannas pensionipõlve nautivale legendaarsele ingerisoomlasest pastorile ja Ingeri Kiriku rajajale Arvo Survole on Narvas teretulnud külalisteks ka Soome lestaadiuslased, kes Venemaale minnes on piirilinnas alati peatunud ja siinsete ingerisoomlaste hinge hoidnud.

VASSILI POPOV – 100

Piiblitõlkeinstituudi väljaandena ilmus 1984. aastal vaimulik lauluraamat, mis sisaldas 151 vaimulikku laulu. V. Popov otsis perestroika ja glasnosti aegses Nõukogude Liidus võimalusi Piibli ja vaimuliku lauluraamatu väljaandmiseks. Üheks selliseks kontaktiks oli kirjastus Kniga Moskvas. Säilinud materjalide hulgas on üks tellimiskiri, kus viidatakse kirjastusele saadetud kirjale 6. märtsist 1990. Selles soovitakse trükkida 100 000 komikeelset Piiblit, 100 000 komikeelset evangeeliumi ja 100 000 komikeelset vaimulikku lauluraamatut. See tellimiskiri kirjastusele näitab, et V. Popov tegutses kuni surmani aktiivselt selle nimel, et komid saaksid emakeelset vaimuvara. Tema aktiivse ja usujulge tegevuse tulemusena tekkis komikeelne evangeelne kogudus ning komi rahvas sai esimese emakeelse Piibli ja vaimuliku lauluraamatu.

Möödunud aasta lõpul tähistati komi piiblitõlkija Vassili Popovi 100. sünniaastapäeva. V. Popov sündis 26. novembril 1921 Komimaal Kortkeroski rajoonis Bogorodski külas, mida on alati kutsutud Viseri külaks. Seetõttu oli Vassili tuntud ka kui Viseri Vas ehk Viseri küla Vasil.

1940. aastate lõpul tutvus ta vangis olles evangeeliumiga (muidugi vene keeles). Olles kogenud elavat usku, alustas ta kodukülla tagasi jõudes evangeeliumi kuulutamist. Mitmed tema pere liikmed ja külaelanikud said siis usklikuks.

Isa Vassili südamesooviks oli tõlkida Piibel komi keelde. Piiblitõlketööd alustas ta tasahilju juba 1953. aastal. Ta reisis korduvalt Moskvasse, Ukrainasse ja Eestisse, et kohtuda erinevate vaimulike ja piiblikeele asjatundjatega ning nendega konsulteerida. Eestis kohtus ta tolleaegse metodisti kiriku superintentendi Hugo Oengoga, aga ka Árpád Arderi ja mitme teisega. Siinkirjutaja mäletab oma lapsepõlvest isa Vassiliga kohtumist, kui ta rääkis Oleviste kiriku Maarja kabelis oma tööst ja vaimulikust elust Komimaal. Teda tõlkis A. Arder. 1979. aastal kirjastas piiblitõlkeinstituut komikeelse Uue Testamendi. Tervikpiibli käsikiri valmis Popovil 1981. aasta lõpuks, kuid siis haigestus ta raskelt ning töö lõpetamine ja korrigeerimine võttis veel palju aega. Viimaks oli käsikiri valmis ja saadeti trükikotta.

V. Popov suri 27. veebruaril 1990. Tema tõlgitud komi Piibel tiraažiga 500 eksemplari tuli Sõktõvkari trükikojast sama aasta lõpul juba peale tõlkija surma. Vassili Popovi unistus oli täitunud.

Peagi on ilmumas Piibli uus tõlge komi keeles. Isa tööd jätkab komi evangeelse koguduse karjasena Sõktõvkaris tema poeg Daniil Popov.