HÕIMURAHVASTE PALVEPÄEVA JUTLUS

Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! Ps 103:1–2

Hõimurahvaste palvepäev ei tekkinud tühjale kohale. Kui 2009. aastal hakkasime kogudustega üle meie maa tähistama hõimurahvaste palvepäeva, siis küsiti, kas seda on mõttekas teha, kui igasugu palvepäevi on juba nii palju. Mäletan, kuidas tookordne EKNi president Einar Soone kahtlejatele vastas: palveks peaks meil ikka aega olema!

Ka täna tahame hõimurahvastele mõeldes tänada Jumalat, aga ka paluda, et Jumal võiks muuta olukordi ja aidata neid, kes vajavad abi. Ja palvetada, et kõik soome-ugri rahvad võiksid saada emakeelse Pühakirja. Kui ühelt komi piiblitõlkijalt kunagi küsiti, kuidas temast sai piiblitõlkija, siis ta vastas: mind puudutas sügavalt üks emakeelne vaimulik laul – korraga mõistsin, et Jumal kõneleb minu keeles, et Ta kõneleb minuga! Nüüd on komikeelne täispiibel valmis ja peaks trükist ilmuma lähiajal.

Ehk nii mõnigi mõtleb, miks me räägime nii palju hõimurahvastest, miks korraldame hõimunädalaid ja konverentse, anname välja ajakirja. Aga selle kaudu me tahame anda au Jumalale, nii nagu on kirjas ülaltoodud psalmis, tänada, et Ta on oma sõna taga. Kui me 15 aasta eest hõimuprojektiga alustasime, siis me ei teadnud, kuidas see edasi areneb. Paljud ilusad plaanid on tänaseks takerdunud sõjamürinasse ja suletud piiridesse, aga Jumal on alati olnud oma sõna taga ja oma asja edasi viinud.

Hõimupäevade peakontserdil esitasid erinevad rahvad oma laule ja lugusid. Kontserdi lõpetas tuntud saami muusik Katarina Barruk. See muusika oli ilus, võimas ja emotsionaalne, aga kui laulja ei oleks laulude vahel jaganud iseennast, oma südant, siis oleks paljugi jäänud arusaamatuks ja kaugeks. 15-aastasena avastas Katarina leerilaagris olles, et keel, mida ta kodus räägib, on teistele võõras. Ta südamesse jäi valu ja ta hakkas otsima, kas on midagi rõõmustavat ka tema rahva jaoks. Ja ta leidis tänulikult, et see on keel, mida isa oli talle õpetanud. Võib vaid lisada, et kui saami keeles 2019. aastal täispiibel välja anti, siis rõõmustas ja pidutses kogu rahvas.

„See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:18–20)

Seda tuletab apostel Paulus meile täna meelde. Peale Berliini müüri langemist ja paljude rahvaste iseseisvumist mõeldi, et nüüd tuleb uus rahuaeg, peaaegu nagu paradiis, kus kõik meie unistused täituvad. Aga me näeme endiselt sõdu, rahutusi, vägivalda, valu ja kibestumist. Kõigele lisaks on meid mitu aastat räsinud koroonaviirus. Siis kuuleme sageli ka kristlaste suust küsimust: mis saab edasi, kas meil on lootust?

Jumal ütleb oma Sõna kaudu: jah, on, kui paneme oma lootuse Tema peale ega lase end kõigutada olukordadest meie ümber. See ei tähenda, et peaksime kõike toimuvat ignoreerima. On ju öeldud, et Jumal ei vii oma lapsi raskustest mööda, vaid raskustest läbi. Tagantjärele näeme, et Ta on meid viinud läbi olukordadest, mis on olnud rasked, valusad ja keerulised, aga Ta on nendes olnud meiega.

Meile on pandud lepitusamet. Meie igaühe ülesanne on olla lepitaja selles maailmas. Oled sa poemüüja, autojuht, õpetaja, pastor või muusik – seal, kus sina oled, seal on sinu lepitusamet. Seal saad sina aidata inimesi, kes ei oska oma eluga edasi minna, seal võib Jumal neid kõnetada just sinu kaudu. Oleme Jumala käskjalad, aga on hea, et me ei ole esimesed, kes peavad neid radu alles avastama. Meie eel on läinud need, kes on jätnud oma eeskuju, ja nende elu on õpetanud ja julgustanud meid ka täna. Mõtlen täna Valter Karbi peale, kes oli Oleviste kirikus majandusjuhataja, üks väärikas mees. Kuidas ta meid, noori, usaldas! Kuigi ta ema oli liivlane, ei olnud ta ise lapsena Liivi rannas käinud. Mäletan, kui tõin talle 1942. aastal ilmunud liivikeelse Uue Testamendi, mis kahjuks sõja tõttu paljude liivlasteni ei jõudnud. Ta on kirjutanud oma emotsionaalsetest mälestustest, kuidas ta seisis Liivi rannal, paitades seal kasvavaid mände ja mõeldes: siin on mu ema kasvanud, siin elasid mu esivanemad ...

Üle 40 aasta tagasi olin ise esimest korda Liivi ranna külades liivlaste keskel. Neid oli vähe järel ja nad ütlesid liivi keeles: kui meie ka sureme, siis on liivi rahvas välja surnud. See tekitas minus lootusetuse tunde –kas tõesti pean nägema ühe rahva väljasuremist? Täna julgen öelda, et see rahvas elab, kuigi neid ei ole palju. Eilsel hõimukontserdil lauldi liivikeelseid laule, lisaks Uuele Testamendile on ilmunud valik psalme ja muud kirjandust. Miks ei jõudnud liivikeelne UT õigel ajal liivlasteni, sellele ei ole mul tänapäevani vastust. Aga ühte ma tean – Jumal ei ole liivi rahvast unustanud. Liivi Uue Testamendi tõlkija Edgar Vaalgamaa, kes sõitis enne sõda Soome, teenis kogu elu Kirikut, samuti tema järeltulijad. Jumal kasutas neid.

Täna meenub mulle veel teinegi mees, kellega on olnud eesõigus kohtuda. Mitmed Oleviste koguduse vanemad inimesed mäletavad, kuidas meid 1970. aastatel külastas Vassili Popov Komimaalt. Ta rääkis komi rahvast ja piiblitõlkimisest ning Árpád Arder tõlkis teda. V. Popovil oli juba 1960. aastatel südames, et komidel peab olema emakeelne Pühakiri ja tegutsema komi kogudus. Tol ajal ei olnud see lihtne. Ta andis välja komi vaimulike laulude raamatu ja tõlkis komi keelde kogu Piibli. Täna jätkab Sõktõvkari komikeelse koguduse tööd tema poeg Daniil. Kõigi nende meeste eest on põhjust palvepäeval Jumalat tänada. Niisamuti on ka meil Eestimaal mehi, kes on aidanud Piiblit tõlkida ja levitada.

Meil on põhjust tänada Jumalat heategude eest, mida oleme osanud tähele panna, aga ka nende eest, mida peame nii loomulikuks. Vaevalt me oskame pühapäeval kirikusse tulles mõelda, milline arm see on, et pühakoja uksed on lahti, et saame emakeeles lugeda Pühakirja ja palvetada. See tundub sama loomulik nagu õhk hingamiseks.

Jumal kutsub meid jagama lepitussõna tänases maailmas, sest maailm vajab rahu. Mõtleme sageli, kas oskame seda ülesannet täita. Nii vaidlesid ka vana aja prohvetid Jumalaga: saada keegi teine, keegi, kes on parem. Aga Jumalal ei ole paremaid kui meie!

Olgem siis täna need, kes on valmis olema Tema käskjalad ja lepitussõna jagajad, sest maailm vajab praegustes keerulistes olukordades Jumala sõnumit, kus Ta ütleb: ma armastan sind, inimlaps, tule minu juurde ja ma annan sulle hingamise. Ma annan sulle rahu, annan uue elu, see kõik on sinu päralt. Tule!

Vastakem siis Jumalale: Jah!

Jutlus on peetud 16. oktoobril 2022 Oleviste kiriku jumalateenistusel.

Hõimupäevad 2022 kandis teemapealkirja „Sild üle aegade”. Hõimupäevade raames kõlasid mitmel pool Eestis kontserdid, avati näitusi, korraldati kirjandusõhtuid ja konverentse. Traditsiooniliselt tähistati hõimupäevi ka paljudes koolides.

Praeguses olukorras, kus riigipiiride ületamine on raskendatud, ei saanud paljude rahvaste esindajad hõimupäevadele kohale tulla. Ilmselt selle tõttu kandis Tallinnas ja Tartus korraldatud peakontsert pealkirja „Kiri kodukanti“, kus esinejateks olid põhiliselt Eestis elavad soomeugrilased. Kuulda ja näha võis mari, komi, liivi, udmurdi, vadja, ersa, mokša, soome, ungari ja eesti folklooriansambleid ja soliste.

Kontserdi lõpetas tuntud saami muusik Katarina Barruk. Ume saami keel, milles ta laulis, on UNESCO punasesse raamatusse kantud eriti ohustatud keelena. Katarina Barruk on oma võimsa häälega andnud kontserte ja tutvustanud oma isade keelt üle kogu Euroopa.

Hõimupäevade peakorraldajaks on Fenno-Ugria Asutus.

Allikas: Fenno-Ugria