Hõimurahvaste aeg 2019/1 (21)

2019

1 (21)

Minu tundrapäevik Udmurdid laulavad Jumala kiituseks Põhjasaamide Piibli kasutamine laieneb Sünnipäevakutse Plussmeedia – väärt sõnum noortelt noortele

H e a l ug e j a !

Sisukord 4 6

Piiblitõlkijad kohtusid tänupeol Helsingis Raskustest piibliteksti tõlkimisel mansi keelde Valentina Ivanova

7

Minu tundrapäevik ehk kuidas ma oma tšummiga tundrasse kolisin Signe Liivak

7

10 Sugulussideme salaväel Piret Riim

11

Ei saa me läbi Soometa!

Anu Väliaho

12

Udmurdid laulavad Jumala kiituseks Maina Sašina

13 Hõimurahvaste näitus ja seminar Pärnus Urmas Saard

14

Konverents Narvas Jaan Bärenson

14

Juhhei ja Jippii ühiskontserdid Tallinnas Varje Soon

15

Hõimurahvaste näitus Mahtra Talurahvamuuseumis

15

Hõimurahvaste näitus ja konverents Maarja-Magdaleenas

15

16 Soome-ugri vaimulik maailm ja misjon Mart Rannut

Põhjasaamide Piibli kasutamine laieneb 17 18 Ežvalased Eestis Ants Soosõrv

20

Headuse ja valguse pidu Udmurtias German Andrejev

20 Mitme kodukandi õnnistus

21

Anna Mišina

21

Sünnipäevakutse Sergei Jelfimov

22

Plussmeedia – väärt sõnum noortelt noortele Sirli Kaera

HÕIMURAHVASTE AEG 2019

1 (21)

Esikaanel: mari rahvalaulik Anna Mišina Esi- ja tagakaane foto: Kati Raudsepp Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Mišina, Kaire Lotamõis, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS

ISSN 1736-7069

2

Käesoleval aastal möödub 280 aastat eestikeelse Piibli esmailmumisest. Anton Thor Helle koos oma abiliste ja ka varasemate piiblitõlkijate poolt tehtuga on jätnud sügava jälje meie vaimulikku kultuuri ja igapäevakeelde. Tänu nende kõigi pingutustele saime me Piibli rahvaks. Kui Põhjasõja-eelsel ajal ja sõja- ning katkuaastatel nägid mehed vaeva, et maarahvas saaks endale emakeelse Piibli, siis ei osanud neist keegi mõelda, milline on eesti rahvas 21. sajandil.

Eesti keele aasta 2019 tähistab eesti keele mainimist riigikeelena sajand tagasi. Eesti keelest kui riigikeelest räägiti esimest korda 4. juunil 1919. aastal vastuvõetud eelkonstitutsioonilises aktis „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord“. Eesti keele ametlik riigikeele staatus kinnitati 1920. aastal Eesti Vabariigi esimeses põhiseaduses. „Eesti keel on selgelt maailma 50 tehnoloogiliselt enim arenenud keele hulgas.

See on üks Eesti ühiskonna suurimaid saavutusi üldse,“ arvab eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu.

Konverentsil „Sajand Eesti Vabariigi riigikeelt“ Eesti Teaduste Akadeemias ütles vabariigi president Kersti Kaljulaid: „Möödunud aastasada on kujundanud meie tänased hoiakud, neid kogemusi tuleb meeles hoida, kuid nendesse ei tohi ka liialt kinni jääda.“ President rõhutas, et keelel on meie komberuumis kandev osa: „Iga väikese rahva jaoks on just oma keel kõige olulisem eneseteostuse ja enesetunnetuse vahend. Rahvas võib küll väike olla, kuid keel ei pruugi seda olla, kui soovitakse ja suudetakse oma keelt laialdaselt ning kõikjal kasutuses hoida. Suurena hoida. Eesti keel ei ole väikene keel, väikeseks saame ta muuta ainult ise oma hoolimatusega, keele kasutusvõimaluste vähendamise ja seeläbi keele väärtuse ning väärikuse kahandamisega.“ ÜRO kuulutas 2019. aasta rahvusvaheliseks põlisrahvaste keelte aastaks eesmärgiga kaitsta neid ohustatud keeli kadumise eest. „2019 peab olema pöördepunktiks meie kollektiivses sihikindluses päästa põlisrahvaste keeled ning need, kes neid räägivad,“ ütles ÜRO Peaassamblee president María Fernanda Espinosa.

Maailmas räägitakse umbes 7100 keelt. 2680 keelt on ohus ja paljud neist välja suremas. „Iga kahe nädala tagant kaob üks põlisrahva keel, see on tõesti päris kõrge hind,“ märkis ÜRO kultuuriagentuuri UNESCO asedirektor Ernesto Ottone-Ramírez. ÜRO põliskeelte aastaga püütakse suurendada teadlikkust põlisrahvaste keelte kadumisohust ning aidata kaasa nende hoidmisele ja arendamisele. Peale Eesti kuuluvad ÜRO Hõimurahvaste aeg

nr 21

Jeesuse jüngrite töö

teema-aasta juhtkomiteesse Prantsusmaa, Ecuador, Austraalia, Gambia ja Saudi Araabia.

Eestis on UNESCO eestvõttel toimuva üleilmse teema-aasta fookuses eesti murdekeeled ja piirkondlikud keeled.

Akadeemik Karl Pajusalu sõnas teemaaasta avakonverentsil, et Eesti kontekstis saab rääkida neljast põliskeelest, mida on sellel maal räägitud viimase 3000 aasta jooksul. Nendeks on ajaloolised põhjaeesti ja lõunaeesti keel, kuhu kuulub tänapäeval ka setu keel, Peipsiveeres ja Ida-Virumaal vadja keel ning Edela-Eestis Häädemeeste ja Saarde vallas liivi keel.

Tänavu möödub 150 aastat esimesest laulupeost. See oli vaimulik laulupidu.

19. sajandi 60. aastatel oli talurahva elu väga raske, sest olid toimunud mitmed ikaldused ning maarahval puudus toidust.

Aga vaatamata rasketele aegadele elati parema tuleviku ootuses. Usuti Jumalat ja tegutseti rahvusaadete nimel. Alanud oli rahvuslik ärkamine. Pool sajandit hiljem loodi Eesti Vabariik.

Käesolevas Hõimurahvaste Aeg ajakirjas võime lugeda mitmeid artikleid lootusest ja usust, mis on aidanud hõimurahvastel kogeda Jumala armastust ning õnnistust emakeelse Jumala Sõna kasutamisel.

Olgem jätkuvalt aktiivsed toetajad meie hõimurahvastega tehtavas töös ka eesti keele aastal ning põlisrahvaste keelte aastal. Ning ärgem unustagem ka oma emakeelt ja emakeelse piiblitõlkimise tööd toetamast. Julgustagu meid selleks ka loosung „Piibel 300“.

Jaan Bärenson

Kui Issand Jeesus oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.

(Mk 16:19-20) Nendes salmides näeme, kuidas pärast Issanda taevaminekut algas koguduses uus misjoniajastu. Esmapilgul võib tekkida arusaam, et see, mida jüngrid tegema hakkavad, toimub Jeesusest lahus, sest Jeesus istub Jumala paremal käel. Kuid nii see tegelikult ei ole, selles misjonitöös osaleb nii Kristus kui tema jüngrid ning nad teevad seda koos.

Kogudusel tuli alustada misjonitööd, sest nüüd oli, mida kuulutada.

Enne taevaminekut oli Jeesuse elupilt alles lõpetamata ja Püha Vaim saabumata. Aga Õlimäel, kui Jeesus jüngreid õnnistades neist lahkus, oli Tema maine elulugu saanud täiuslikuks. Tema imeline sündimine, töö, õpetus, elu, surm ja ülestõusmine olid leidnud sisuliselt olulise tulemuse.

Nüüd võisid jüngrid minna maailma ja kuulutada igale inimesele evangeeliumi Kristusest, sest nad teadsid, et nendel ei tule rääkida tühja juttu. Kallid vennad ja õed, sedasama tuleb teha täna ka kogudusel – kuulutada Kristust! Ja selles on vastutus igal Issanda tunnistajal.

Maailmas on ainult üks võimalus, kuidas inimene võib leida pattude andestuse, ja meie usklikena teame seda. On vaid üks õige tee uue elu saamiseks, ja meie tunneme seda. On vaid üks jõud, mis ületab surma võimu, ja meie teame seda. Jeesuse jüngrid ei suutnud tol ajal sellest vaikida ega tohiks tänagi. Apostel Paulus ütleb: „Meie kuulutame ristilöödud Kristust!“ (1Kr 1:23). Ka tänapäeva kogudusel tuleb teha julgelt kuulutustööd paikades, kus me elame ja kuhu Jumal meid läkitab. „Aga nemad läksid välja ja kuulutasid igal pool“ (s 20). Alati ei ole kerge minna ja kuulutada ja teinekord võib see olla isegi ohtlik. Juba varased kristlased said tunda vaenu ja tagakiusu, kuid see innukus, millega nad kuulutasid, muutis paljude inimeste elusid ja nad kogesid, et Kristus on nendega ka kõige raskemates katsumustes. Peetruse ja Johannese rõõm oli suur, kui nad talusid füüsilist karistust Kristuse pärast Suurkohtus (Ap 5:41). „Ja Issand töötas ühes nendega ning kinnitas sõna tunnustähtedega, mis pärast seda sündisid“ (s 20). Nendes sõnades on kristlaste jõu saladus. Kristus ise on koguduse tugi ja temale on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Me ei tohi unustada, et Kristus on andnud meile meelevalla. On selge, et ilma taevase abita oleme jõuetud. Me ei toetu kuulutustöös oma inimlikele oskustele, vaid usk ülestõusnud Issandasse on see, mis annab meile tugevuse. „Issand töötas ühes nendega“ (s 20). See tähendab, et siin maailmas on Issand meie juures, Ta elab kristlase südames ja koguduse keskel. Tema on taevas ja selsamal ajal ka maa peal. Ta on Isa paremal käel ja selsamal ajal ka koguduse juures. Apostel Paulus kirjutas: „Kui ma esimest korda kohtus kostsin enese eest, ei olnud ühtegi mulle toeks ... aga Issand seisis minu eest ja kinnitas mind“ (2Tm 4:16, 17). Seda tähendab koostöö Issandaga. Issand avas võimaluste ukse, kinnitas kuulutustööd, parandas nende puudujäägid ja andis kordamineku, mida nad ei saanud panna endi arvele, vaid pidid tunnistama Jumala armu imet. Jeesus ise töötab ühes meiega, ta ei ole meid maha jätnud, vaid ta elab meis Püha Vaimu kaudu ja soovib jätkuvalt, et me kuulutaksime ristilöödud Kristust, kes Jumala väe läbi surnuist üles äratati!

Alur Õunpuu Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop

PIIBLITÕLKIJAD KOHTUSID TÄNUPEOL HELSINGIS

L ugege ja pa l ve tag e e make e l e s, si i s s ä i l i t a t e oma ke e l e Mihhail Atamanov

Piiblitõlkijad Marja Kartano ja isa Mihhail Atamanov Uspenski katedraalis

Tänuõhtu avab Soome Piibliseltsi rahvusvahelise töö juht Richard Brewis

Helsingi Piiblitõlkeinstituudi tegevjuht Anita Laakso

4

Avaõhtu Uspenski katedraalis

Möödunud sügisel, kui Soomes tähistati oikumeenilist misjonipüha, toimus Helsingis mitu sündmust pealkirja all „Piibel soome-ugri rahvastele“. Ligi sada inimest tuli kokku, et tuua Jumalale ühiselt tänu piiblitõlketöö eest hõimurahvaste keeltesse.

Venemaalt saabus Helsingisse kuus piiblitõlkijat: Mihhail Atamanov (udmurdi keel), Daniil Popov (komi), Olga Kuukauppi (mokšamordva), Larissa Orzajeva (mari), Zinaida Dubinina (aunusekarjala) ja Nina Zaitseva (vepsa). Peale nende olid kohal soomlastest piiblitõlketoimkonna liikmed Marja Kartano (udmurdi), Riitta Pyykkö (ersamordva), Tiina Ollikainen (mari- ja mäemari), Juhani Makkonen (handi ja mansi), Anne Kuosmanen (permikomi) ja Sinikka Saari (vienakarjala keel). Mitmed piiblitõlkijad ja tõlketoimetajad on koos tegutsenud juba kaua, mõned koguni pea kolm aastakümmet, kuid kõigi keelte tõlkijate kokkusaamist ühel ja samal ajal tuleb harva ette. Seda enam tunti nüüd rõõmu ühisest osadusest.

Laupäeval, 13. oktoobril toimus Uspenski katedraalis esmalt vigiilia, seejärel algas sugulasrahvastele pühendatud osa. Külaliskõnelejaks oli keeleteadlane ja piiblitõlkija, ülemdiakon Mihhail Atamanov Udmurtiast. Kõne pidas ka Soome Piibliseltsi peasekretär Markku Kotila.

Pühapäeval koguneti Helsingi Vabakogudusse suurele tänupeole, kus Piiblit loeti ette pea kõigis hõimurahvaste keeltes. Tänulikkus emakeelse Sõna eest läbis kõiki meenutusi ja lugusid. Vienakarjala tõlkija Raissa Ramšujeva tunnistas, et Jumal on tulnud talle tõlke kaudu lähemale, lausa ta kõrvale ning ta on aru saanud, et Jumalaga võib rääkida ka oma sõnadega. Ühislaulu aeg Helsingi Vabakirikus

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Mitmed olid avastanud, kui palju tähendab emakeelne piiblitõlge vähemusrahvuste eneseteadvusele: „Tõlge on asetanud meidki võrdväärseina maailma muude keelte ja rahvaste sekka.”

Piiblitõlkija töö pole tihti just kerge, see nõuab nii vaeva kui ka kannatlikkust. Isegi pisaraid tuleb ette, kuid seda suurem on rõõm, kui töö lõpuks vilja kannab.

Vepsa piiblitõlkija Niina Zaitseva kirjeldas, kuidas ta alguses ei uskunud, et vepsa keelde oleks üldse võimalik midagi tõlkida. Töö algusajal oli vepsa keele rääkijaid järel nii vähe, et keel ei tundunud tõlketöö õnnestumiseks enam piisavalt elujõuline. „Aga Jumalal oli teine plaan! Jumal andis oma vägeva käe, silmad ja kõrvad, ning kuskilt mälupõhjast leidus äkki sõnu, mille olemasolu me ei teadnudki,” tunnistas Zaitseva.

Vepsakeelne Uus Testament ilmus 2006. aastal.

Mokšamordvalanna Olga Kuukauppi tõlkijate nooremast põlvkonnast meenutas, kuidas ta leidis veebist nõukogudeaegse kirjutise teemal, et Piibel on muinasjutt ning Jumal ei saa kedagi raskuste korral aidata, sest Jumalat lihtsalt pole olemas. „Kus need arvajad nüüd on? Neid pole enam kuskil! Aga Jumal elab endiselt ning me saame vastuseid, pöördudes oma haiguste või hirmudega Tema poole. Ta vastab oma Sõnaga meie mokšakeelsest Piiblist: „Ärge kartke, ma olen koos teiega!””

Nii Soome kui ka Rootsi piiblitõlkeinstituutide tegevjuhid Anita Laakso ja Brane Kalcević meenutasid töö algetappi 1990. aastate alguses, kui Nõukogude Liidu lagunedes hakkasid sugulasrahvad emakeelsete piiblite vajaduse teemal nendega kontakti võtma.

Asja edendamiseks oli vaja luua struktuur ning Soome Piibliseltsi ja Ühinenud Piibliseltside koostöö andis ettevõtmisele kindlust, tagas töö pikema jätkuvuse ja tõlkijate koolitamise, pakkus meetodeid ja kvaliteedihindamist. „Õnnestunud piiblitõlke saladus peitubki koostöös,” kinnitas tõlkimise asjatundja Seppo Sipilä.

Aasta-aastalt suureneb nende inimeste hulk, kes saavad Piiblit lugeda oma emakeeles. 2018. aastal jõudis lõpule Uue Testamendi tõlkimine permikomi keelde ja sellega on Uus Testament ilmunud juba kümnes soomeugri keeles.

Tõlkekonsultant Heikki Jäntti (vasakul) ja Stockholmi Piiblitõlkeinstituudi tegevjuht Brane Kalcević

Vepsa keeleteadlane ja piiblitõlkija Nina Zaitseva tütre Olgaga

Handi ja mansi keelte asjatundja Juhani Makkonen

Piiblitõlkijad Olga Kuukauppi (vasakul) ja Larissa Orzajeva

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Eestlaste delegatsioon soomeugrikeelsete piiblitõlgete väljapaneku ees

Fotod: Mati Bärenson, Soome Piibliselts

Allikas: Soome Piibliselts

5

Raskustest piibliteksti tõlkimisel mansi keelde Mansi (end voguli) rahvast on praegu järel 12 tuhande inimese ümber, neist oskab emakeelt alla tuhande. Elavad nad rändkarjakasvatajate traditsioonilist eluviisi jätkates hajusalt Eestist tosin korda suuremal alal Loode-Siberis Uurali ja Obi alamjooksu vahel, peamiselt Handi-Mansi autonoomses ringkonnas. Valdav osa sealseid elanikke on sisserännanud, mansid moodustavad elanikkonnast alla protsendi, lisaks veel paar protsenti teisi põlisrahvaid (handid, neenetsid, komid jt). Haridust mansi keeles ei saa, lapsed õpivad venekeelsetes internaatkoolides, kus emakeel unarusse jääb. Mansi keelt kasutatakse suuliselt vaid maal elavates sugukondades nn köögikeelena.

Artikli autor, Siberi taigas sündinud ja Sosva mansi külas üles kasvanud Valentina Ivanova on mansi keele ja kultuuri ekspert: keeleteadlane, Mansikeelne Matteuse evangeelium etnograaf, kirjanik ja folklorist ühes isikus. Algselt matemaatikaõpetajaks õppinud, jätkas Valentina õpinguid keele ja kultuuri alal. Piiblitõlkega alustas külvanud, selle asemel käidi jahil ja kalal, korjati looduses ta 1990. aastate lõpus.

Piiblitõlge on keeruline protsess, kus on vaja teadmisi kasvavaid ande. Tõlkisime selle kui колас-сам унттум mitmest valdkonnast: tõlketeooriast ja keeleteadusest хум – leivataime seemneid levitav mees.

Mitmed sageli evangeeliumides esinevad sõnad laiemalt, aga ka usuteadusest, kirjandusteadusest, etnograafiast, psühholoogiast jm, kõike selleks, et nõudsid vaste puudusel sobivat asendust: „Issand“ sai luua kommunikatiivselt lähtekeelele võrdväärne tekst tõlgitud kui „Peremees“ (Кусяй), „prohvet“ kui „Jumala sihtkeeles. Lugeja jaoks peab see asendama originaali, Sõna levitav inimene“ (Торум латынг тотнэ хум), seega peab olema tõlge ekvivalentne, edastades sisu „tempel“ kui „püha maja“ (ялпынг кол). Sõna „paastuma“ mansi keeles ei esine, seda pole mansid kunagi täielikult.

Olen Rahvusvahelise Piiblitõlke Instituudi (Institute for harrastanud, karm kliima seda ei soosi. Siin kasutasime Bible Translation Helsinki-Stockholm) soome-ugri osakonna lihtsalt vene laensõna „поститахтунгкве“. Enam kui 40 kaastööline ja tõlkija. Minu ülemuseks on Anita Laakso. uut sõna on paigutatud väiksesse mansi-vene sõnastikku Töötan paaris teoloogist toimetajaga. Seni olen tõlkinud (Маньси-русь латынг) evangeeliumi lõpus. Seal on ka mansi keelde Markuse (2000), Johannese (2012) ja pealkirja Латнгыт (sõnad) all toodud umbes 30 termini Matteuse evangeeliumi (2014). Suur roll tõlkimisel selgitused. Selgitusi on ka viidetena teksti sees, nt Mt 23:7 on Piibli termineid selgitaval teoloogist toimetajal, Равви – ты еврей латнгыл ханисьтан хум (rabi tähendab üldtoimetajal ning kahtlemata osakonnajuhatajal Anita heebrea keeles õpetaja) ning Jh 12:13, Mt 21:9 осанна – Laaksol, seetõttu on ehk õigem öelda, et oleme need koos ты еврей латнгыл: „Вестэн, нётэн! Ургалэн!“ (heebrea keeles: aita! Hoia!) tõlkinud.

Tõlkimise järel tuli kogu materjal uuesti läbi vaadata Piibli tõlkimine oli keeruline töö, siin tuli ette mitmeid raskusi. Eelnevalt koolitati meid küll ulatuslikult: juba mõtte tasandil ning sünktaktiliste ja stilistiliste õpetati piiblitõlke teoreetilisi aspekte, käisime Soomes seoste alusel. Peamine oli termini ja tekstilõigu tähenduse teadusseminaridel. Meile peeti loenguid Vanast ja Uuest väljatoomine ning pikkamööda hakkasin üle minema Testamendist, selgitati sõnade tähendusi, arutasime koos kogu tekstilõigu või fraasi tõlkele. Tõlkija peab tõlkima võimalikult täpselt, lähtudes ennekõike semantilisest mitmeid lõike tõlgetest teistesse keeltesse.

Meie esimese tõlketöö – Markuse evangeeliumi osas vastavusest, et anda edasi originaali sisu terviklikult oli probleeme palju, ennekõike terminite tõlkimisel. ja korrektselt. Tõlke tegime kaasaegsel vene keelel Mõnikord tuli tõlkida lihtsalt morfeemide kaupa, ilma põhinevast kanoonilisest variandist (nn современный struktuurseid seoseid arvestamata. Eriti alguses tõlkisingi перевод), lisaks kasutasime mõningaid venekeelseid sõnasõnaliselt, kus puudusid mõtte-, süntaktilised ja käsiraamatuid. Kontrollisime teksti tagasitõlke kaudu, mõnikord viisime läbi testimise kuulajaskonna põhjal. stilistilised seosed sõnade vahel.

Alustasime sõnaga „evangeelium“, mille tõlkisime kui Viimase jaoks sõitsid piiblitõlkeinstituudi esindajad „hea sõnumi“ (Ёмас Ляххал). Ristija Johannese tõlkisime Anita Laakso ja teoloogist toimetaja Handi-Mansi pärast pikki arutelusid teoloogist toimetaja ja Anitaga Autonoomsesse Ringkonda Berjozovo rajooni, kus sõnaühendiga Иоан витыл пернал пиннэ хум – vee abil mansid elavad, et neile teksti ette lugeda.

Piibel on maailma enim tõlgitud ja trükitud raamat, risti peale panev mees. Ise ma selle tõlkega rahul polnud, seda on tervikuna või mõne osana tõlgitud enam kui kuid teised leidsid selle sobiva olevat. Ka sõna „külvaja“ kolme tuhandesse keelde. Väike mansi keel on üks neist. puudub mansi keeles: mansi rahvas pole kunagi midagi

6

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Fotod: Eesti Piibliselts

Valentina Ivanova

Signe Liivak

Minu tundrapäevik Fotod: autori kogu

e h k k u ida s ma o m a t šu mmiga tu n drasse kolisin

Põdrakasvatajate külake tundras

Olen juba kaks kuud elanud põdrakasvatajate juures tundras. Seekord aga mitte enam tundraelanike külalisena, vaid oma kodus nende keskel. Kulus 15 aastat, enne kui selline võimalus avanes. Mu soov on lihtsalt elada põdrakasvatajate seas, luua uusi kontakte, jagada neile hädavajalikku riideabi ning lastele kingipakke.

Tundrasse läbirääkimistele Anja ja Tihhoniga sõitsime pastor Anatoliga jaanuari alguses. Salehardi linnast on tundrasse 83 km, sellest 60 km auto- ja 20 km talve(jõe)teed. Viimased kolm kilomeetrit tuleb läbida mootorsaaniga. Seekord tuli sõita keerulistes oludes, kuna jõejääl ei olnud pehme talve tõttu veel õiget paksust.

Tundras veedetud paari tunniga soojenes ilm veel tublisti ja tagasiteel oli jääl paiguti lausa vesi.

Anjat ja Tihhonit tunnen juba viis aastat. Olen nende külaliseks olnud nii suvel kui talvel, algul ühe päeva, hiljem juba mitu nädalat. Leppisime kokku, et transpordime Salehardi kogudusele kuuluva tšummi (minu eluaseme!) kohale niipea, kui ametlik talve(jõe)tee avatakse.

Signe oma koeraga

Käreda pakasega on küttepuude olemasolu ülioluline

Hõimurahvaste aeg

nr 21

16. jaanuar. Lõpuks ometi on talvetee avatud!

Kulub terve pärastlõuna, et mu tšummi materjal (seitsmemeetrised teibad, põrandalauad, viltja põdranahast katted, pliit) koos madratsite, nõude ja muu vajalikuga kahe auto peale laadida. Tänu Jumalale, tee on sõidetav ja sõbrad juba ootavad teelahkmel! Tšummi tundrasse toimetamiseks tuleb mootorsaaniga kuus korda edasi-tagasi sõita. On juba hilja ja ilm kisub tuisule. Anja katab ruttu laua ja kostitab meid tee ja külmutatud kalaga. Tihhon viib mu abiväe – Anatoli, Borissi, Vitaliku ja Timuri – autode juurde tagasi, mina jään Anja tšummi ööbima.

17. jaanuar. Eelmisel õhtul alanud tuul on üle läinud tugevaks tuisuks, seega ei tule tšummi püstitamisest täna midagi välja. Ongi hea, saan rahulikult katuseakent õmmelda.

Põdrakasvatajate tšummiküla asub metsa sees väiksel lagendikul. Peamiselt kasvavad siin kuused ja lehised, kaski on vähe. Puud on nii madalad, et õhtupimeduses võib näha Aksarka tulesid. Külas on minu elamuga kokku viis tšummi. Esimese tšummi asukad Anja ja Tihhon on põdrakasvatuse andnud üle oma vanematele lastele. Teises tšummis elab Ženja, kolmandas Anja tütar Ira koos mehega.

Nemad töötavad Aksarkas ja käivad tundras vabadel päevadel.

7

Neljandas tšummis elab Rimma oma mehe ja kolmeaastase pojaga, nende kooliealised lapsed on internaadis ja saabuvad koju vaheaegadeks. Suviti tegeleb see pere kalastamisega. Kõik tundraküla elanikud on rahvuselt handid.

Mehed lähevad harilikult peale hommikusööki välja.

Nende tööks on puudevedu metsast, saagimine ja lõhkumine ning muu tegevus väljas. Mootorsaanid on kõigil vanad ja suur osa ajast kulub nende remontimisele. Ženja hoiab põdrakarjal silma peal, tema liikumisvahendiks on suusad. Naised tassivad õuest puid ja vee sulatamiseks lund, nad hoiavad tšummi korras, teevad süüa, õmblevad, parandavad, kasvatavad lapsi. Nad tegelevad ka põdranahkadega ja söödavad koeri, kellel on talvel puhkus nagu põdrakasvatajatelgi.

Põdrad otsivad sel perioodil toitu iseseisvalt.

18. jaanuar. Peale tuisku hakkan oma tšummile kohta kaevama, Anja ja Ženja tulevad appi. Esimeses järjekorras tuleb paika panna põrandalauad, siis pliit.

Seejärel pannakse toikad püsti ja saab kogu sisustuse sisse viia.

Puude varumine

Signe oma tšummikodus

Õigel ajal jõuavad kohale abilised Salehardist, kes aitavad tšummi katta kõigepealt viltriidest kattega, seejärel põdranaha ja presentkattega. On juba pime, kui selle töö lõpetame. Panen pliidi küdema ja generaatori tööle. Nüüd on valgus olemas ning kogudusevennad saavad põrandalaudu paigaldada. Peale õhtusööki sõidavad Anatoli ja Boriss tagasi Salehardi, Vitalik jääb perega veel mõneks ajaks appi puid tegema.

20. jaanuar. Anja aitas mul ette valmistada voodikoha: kuuseoksad alla, igasugu vaibad ja katted peale, siis põhust punutud madrats, põdranahk ja madratsid.

Nüüd magan külalistega juba oma tšummis.

Järgmisel hommikul tuleb minul kui perenaisel esimesena tõusta. Tuul õõtsub, põrandalauad krigisevad, vesi nõudes on jäätunud ... Anja on mulle õpetanud, kuidas teha tuli pliidi alla ühe tikuga: puud äärde, kasetoht põlema, pilpad ja puud peale. Umbes tunni aja pärast on kodu soe ja teised võivad voodist välja tulla. Teevesi keeb, laud on kaetud – hakkame hommikust sööma! Samal ajal saame interneti kaudu kuulata Salehardi koguduse pühapäevast teenistust. Õhtul sõidab Vitaliku pere minema.

26. jaanuar. Õmblesin ööseks alla lastava seinakatte (siis on magamistuba) ja tegelen igapäevatoimetustega: täidan paagid vee saamiseks lumega, tassin puid, teen süüa. Külmakraade on väljas üle 35 ja tuli on pliidi all terve päeva. Üldiselt on tšummis soe, ainult põrandad on külmad. Põdranahast üle pea tõmmatavat kasukat ma veel välja võtnud ei ole, sest sellega on tülikas WC-s käia. „Tualetiks“ on igaühel oma kuusepuu, mille all käiakse.

27. jaanuar. Täna lõunaks jõudis kohale Timur oma meeskonnaga, et aidata tšummi teine pool korda teha. Põrandalauad tuleb üles võtta ja lumi äärtest keskele kühveldada, sest kahe nädalaga on lumi pliidi juurest sulanud ja lauad kiiguvad. Keetsin sõpradele põdralihasuppi, mis neile väga maitses. Tšummis on tegelikult isegi tee maitsev.

28. jaanuar. Kuigi vesi ja pesukauss on tundras olemas, otsustasin siiski sõita Timuriga Salehardi, et ennast ja pesu pesta. Tihhon lubas teisipäeval jõe äärde vastu tulla.

Lume kogumine vee saamiseks

8

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Grupp tundraelanikke koos külalistega.

Keskel kükitab Tihhon, tema selja taga seisab abikaasa Anja.

29. jaanuar. Salehardis. Ilm on väga külm, üle 40 kraadi. Kuna käredat pakast lubatakse kogu nädalaks, küsib Anatoli, kas ma ikka tahan praegu tundrasse minna. Helistan Anjale, kes teatab, et tšummis pole veel keegi ära külmunud. Nii sõidutavad Anatoli ja Boriss mind uuesti tundrasse.

Anja on pliiti kütnud, teekann sahiseb tulel ning tšumm on soe. Nii hea on olla tagasi oma tšummikodus!

2. veebruar. Ilmad on olnud erakordselt külmad, kogu aeg ligi 50 kraadi! Ühel ööl oli külmakraade koguni 53.

Puud on peaaegu otsas, kuid teiste abiga saan hakkama.

Kuna ükski mootorsaan sellise külmaga ei sõida, oleme sel nädalal ilma külalisteta. Õmblen praegu kleiti ja selleks on kõige soojem koht pliidi kõrval. Enne magama minekut panen pliidi alla jämeda paku, et see kauem põleks.

Eriti külm on hommikuti, kui tuleb üles tõusta ja pliidi alla tuli teha. Ühe tunniga on tšumm enam-vähem nii soe, et võib igapäevatoimetustega pihta hakata.

Vajalikud toiduained on mul olemas: leib, tee, kuivained, lisaks põdraliha ja kala, mis asuvad väljas nartas. Mulle toodi terve põdrakere ja kui tahan midagi potti pista, tuleb sellest saagida parajad tükid. Tihti sööme lõunat üksteise juures või joome koos teed. Kasutame kogu küla peale ühte generaatorit, kõik aitavad bensiiniga.

3. märts. Päevad on kiiresti möödunud ja ilm pehmemaks läinud – temperatuur on 30 kraadi juurde pidama jäänud. Paaril korral tuiskas nii kõvasti, et ükskord oli mul raskusi uksest välja saamisega. Anja sõnul poleks see olnud esimene kord, kui kellelegi peab ukse väljastpoolt lahti kaevama.

Mitmel korral on tulnud puid tegema mu abilised: Vitaliku pere, David oma ameeriklasest sõbra Johniga ja teised. Kostitan neid alati põdralihasupiga. Kaks korda olen vastu võtnud möödasõitvaid põdrakasvatajaid.

Kaugelt tulijail on hea meel, kui keegi kutsub tšummi sooja ja pakub teed. Mitmetele väikelastega peredele olen saanud anda kingipakke ning jagada riideabi.

Olen siinse elurütmiga juba harjunud. Ilmad on viimastel nädalatel püsinud 20–30 külmakraadi vahel.

Märtsis on päevad pikemad ja generaatori paneme tööle kaks tundi hiljem kui jaanuaris.

Veel üks tähtis uudis: mul on juba nädal aega koer. Tuli ükspäev ei tea kust, nüüd magab minu tšummi juures ja valvab seda. Teab vist, et iga töötegija on kõhutäit väärt.

16. märts. Ma ei ole juba terve kuu tundrast kordagi lahkunud. Anjal ja Rimmal käib palju külalisi, mõned Hõimurahvaste aeg

nr 21

Signe koos abilistega oma tšummi ees

nendest on ka mind külastanud. On kombeks, et teed joomas tuleb käia kõigis tšummides. Ühed tulid järele oma kahele põdrale, kes olid siinsesse karja sattunud.

Põdrad pandi saanile ja sõidutati tagasi koju Salemali.

Ilmad on soojemaks läinud, külma on vahel isegi alla 10 kraadi. Kloppisime tšummi lumest puhtaks, et päike lund nahkade külge ei sulataks. Rimma tõi naistepäevaks lapsed internaadist koju.

Just siis, kui mu tšummis olid järel viimased puuhalud, tõi Tihhon puid, saagis ja lõhkus need ära.

Tänu Jumalale! Tegin Tihhonile tänutäheks pannkooke, tean, et talle need maitsevad. Jagame üksteisega kõike.

Kui keegi sõidab Aksarkasse, toob ta alati ka teistele värske leiva kaasa. Ühel päeval helistati tundrast ja paluti abi – kellelgi oli mootorsaan katki läinud. Tundras ei jäeta ühtegi inimest abita. Hakkas tuiskama ja olude sunnil oldi ära kaks päeva, nii et tšummikülla jäi peale minu ainult Ženja ja viis koolilast.

Küsisin lastelt, kas nad on täna midagi söönud, nemad kõik kooris vastu: jah, oleme. „Mida te siis sõite?“ – „Teed jõime!“ Sain aru, et lastel on kõhud tühjad, ja pakkusin põdralihasuppi. Olin seda keetnud potitäie külaliste jaoks, kes jäid tulemata. Üks lastest keeldus kategooriliselt, öeldes, et kõht pole tühi, ja kõik teisedki vastasid tema järgi samamoodi. Kutsusin neid siis lihtsalt külla. Ei läinud kuigi kaua mööda, kui mu laua ümber istus kuus külalist, kes sõid tühjaks suure pajatäie suppi ja jõid teed peale. See, kes algul süüa ei tahtnud, sõi kõige rohkem!

Esmaspäeval võtame mu tšummi maha, pakime nartadele ja viime jõele ligemale, et see seal suvel uuesti püsti panna. Olen Jumalale tänulik kogu selle aja eest, mille sain veeta tundras põdrakasvatajate keskel. Ma tänan, et Ta oli iga päev minu kõrval. Soovin, et Jumal puudutaks siinsete tundraelanike südameid ja nad võtaksid Jeesuse Kristuse vastu kui oma Päästja.

9

Sugulussideme salaväel Lasnamäel ja Viimsis on novembrist 2018 kuni märtsini 2019 vabatahtlikuna soome ja rootsi keelt õpetanud staažikas koolmeister Kaarina KahilaPekkonen.

Soomlannast Kaarina huvi Eesti vastu pärineb juba vanematelt. „Kui isa ja ema kihlusid, sõitsid nad üle lahe Tallinna kihluspäeva tähistama. Eriti ema oli väga huvitatud ka ingerlastest, karjalastest ja teistest sugulasrahvastest. Noores põlves, veel tsaari ajal, töötas ta viis aastat Ameerikas nagu paljud soomlased tollal.

Käis seal eestlaste üritustel ning tal oli isegi eestlasest austaja. Aga siis pidi ta ema haigestumise tõttu Soome tagasi tulema.

Minagi olen saanud tänu isa ja ema kihlusreisile edaspidi väga palju häid eesti sõpru. Olen tutvunud toredate inimestega New Yorgi, Sidney ja Londoni Eesti Majades. Emaga saime Bradfordis tuttavaks ühe väga huvitava eesti perega. Pärast üksi Inglismaal käies elasingi nende juures.”

Keeleõpingud algavad Kaarina tutvumine eesti keelega algas üliõpilasena. „Elasime õega Helsingis väga kokkuhoidlikult, aga mul õnnestus vanakraamiärist osta raadio, millega sai kuulata ainult Tallinnat. Kuulasime muusikat, aga varsti otsisime välja ka isa ja ema vana keeleõpiku. Huvi kasvas.”

Tollal oli tavaline, et noortel oli üle maailma palju kirjasõpru. Õdedel tuli mõte hankida kirjasõpru Eestist. „Kirjutasime ümbrikule täiesti umbropsu: Tallinna Pedagoogiline Instituut, Tallinn. Arvasime, et selline koht peab kindlasti olemas olema! Veidi aja pärast saimegi kahelt üliõpilasneiult kirjad. Minu sõbranna on Eestis praegugi alles!”

Eksootilisele maale Varsti nägi Kaarina Soome ajalehes teadet, et Eestis toimuvale sotsialismimaade laulupeole saavad Nõukogude Liidu Soome sõbrad külla sõita. Kähku koguti koos õega kokku raha nii korraldava ühingu liikmemaksuks kui ka reisiks. Bussitäis soomlasi sõitis 1962 Leningradi ja järgmisel päeval rongiga Tallinna.

Kaarinal seisab tänini silme ees suurepärane vastuvõtt rongijaamas rahvariietes koorilauljate ja lillesülemitega.

Külastus kestis viis päeva, ööbiti ühe koolimaja võimla põrandal. Kokku saadi ka kirjasõpradega.

Edasised reisid said teoks juba küllakutsetega. „Reisimine oli tõesti keeruline ja seotud rohke bürokraatiaga, eriti küllakutsujale. Aga võimalus mõnevõrragi Eesti elu näha on avanud mu silmi nägema

10

Kaarina Kahila-Pekkonen

ka Soome elu. Ehkki Soome vabaduse eest pidid paljud oma elu jätma, oleme saanud vabadust nautides areneda vähemalt väliselt, nii et ei oska seda oma mõtetes küllalt kõrgele tõsta ...”

Verisulis õpetaja Juba siis, kui keel alles enam-vähem sujus, jätkus Kaarinal tarmukust minna Lappeenrannas õhtukooli juhataja jutule ja pakkuda eesti keele tundide andmist täiskasvanuile. Soomest vaadates näis Eesti kompaktselt suletud, aga Kaarinal õnnestus hämmingus juhatajat tundide mõttekuses veenda. Õppematerjal tuli koostada ise, allikateks ikka too vanemate vana õpik ning muu hulgas lasteraamat „Pille-Riini lood”. Keelerühmaga jõuti koguni Eestis ära käia ning kui Kaarina mõne aasta pärast Rootsi kolis, jätkas grupiga üks tema õpilastest.

Stockholmi Ülikoolis sai Kaarina oma eesti keele oskust aga oluliselt täiendada, samuti elas seal suur eestlaste kogukond, kellega läbi käia.

Sugulusside tõmbab Eestlastest sõprade olemasolu pani Kaarinat juba ammu lootma, et kui maailm peaks kunagi muutuma, saab temagi ehk Eestis veel midagi head ära teha.

Vahepeal viis kutsetöö Kaarina kümneks aastaks isegi Senegali Soome misjonäride lapsi õpetama. Alles hiljuti sai juba pensionil õpetaja kontakti Lasnamäel luterlikku kogudust rajavate Soome misjonäridega, kes julgustasid teda kindlasti tulema Eestisse oma vabatahtlikku panust andma.

Miks on kõik need aastad olnud Kaarinale lähedased just sugulasrahvad? „Onude ja tädide peredega kokku Hõimurahvaste aeg

nr 21

Fotod: autor

Piret Riim

saades tunneme kohe, et saame üksteisest aru. Sama on ka sugulasrahvastega. Küllap armastab suurem osa meist rahu, vaikust, loodust, ausust ...”

Tutvumine liivlasega Uhkusega teatab Kaarina, et tal on isegi liivikeelne Väike katekismus. Ta oli ammu teadnud, et ta koduvallas Iittis elab liivi päritolu kooliõpetaja, kes oli omal ajal tulnud Soome teoloogiat õppima ja alanud sõja tõttu sinna jäigi. Kaarinal õnnestus pensionieas härraga tutvuda mõniteist aastat tagasi soome-ugri keelte rahvusvahelisel konverentsil Iittis. „Ta oli saanud korra 1950ndatel käia Liivimaal, kaasas omaenda Piibel, mille pidi tollis deklareerima. Liivlased tundsid Piibli vastu suurt huvi.

Härra kutsus meid koos filoloogist õega oma koju kohvi jooma. Talle ja abikaasale väga meeldis, et meid Liivimaa lugu nii huvitas, ning ta kinkis meile autogrammiga Väikesed katekismused. Ning märkan, et eesti keele abil saan raamatust rohkem aru kui ainult soome keelega saaksin!”

Soome keele tund EELK Lasnamäele rajatava koguduse palvekojas. Lisaks õpetab Kaarina Viimsis vabakoguduse majas rootsi keelt.

Ehkki Kaarina käib Soomes heameelega ka rootsikeelsetel jumalateenistustel, loeb ta Piiblit vaatamata mitmete keelte oskusele siiski emakeeles.

Selle kui tundekeele erilist mõju inimesele ja rahvastele seletab ta lihtsa tõsiasjaga: „Oleme seda keelt kuulnud ju juba emaihus, kui ema üheksa kuud last kandes selles keeles räägib ja laulab. See imbub meisse!”

Ei saa me läbi

Soometa !

Anu Väliaho

Peame meie hõimurahvaid oma sugulasrahvaiks.

Hea, kui nad on lisaks sellele veel ka hingesugulased.

Põhjanaabrid soomlased on ajalooliselt rasketel aegadel ikka meie rahvale abiks olnud. Kui nõukogude aeg oli lõppemas, tulid 1990. aasta veebruaris soomlased ja tõid meie rahvale kingituseks 100 000 eestikeelset Piiblit. Nii sai jumalasõna enamikule soovijaist kättesaadavaks. Tulid ka esimesed jumalasõna kuulutajad ja piibliõpetajad, koguduste aktivistidele korraldati kursusi ja seminare. Meile, kes olime just usule tulnud ja kellel oli küll palju indu, aga koguduse tööst vähe teadmisi, oli Soome abi väga vajalik.

Esimeste saabujate hulgas oli Kirsti Malmi, kes on meiega tänaseni jaganud oma teadmisi jumalarahvana olemisest, usust ja usuvõitlusest. Tema enda teenimine on olnud tõeline nelja tuule ristirännak kogu Eesti alal, piirist piirini. Laulva misjonärina on ta pakkunud hingekosutust kirikutes, laste- ja hooldekodudes, kodudes ja linnaväljakutel. Ta on keetnud lugematu arvu liitreid lõkkekohvi ja inimesi sel viisil vaimulikele üritustele kutsunud.

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Kirsti Malmi (keskel) hõimunädalal Saue koguduses

Hõimupäevade aegu, 11. oktoobril 2018 olid hõimlased kutsutud Saue Päevakeskusesse. Seal on samuti soomlase, pastor Juha Väliaho eestvõttel juba aastaid tegutsenud ja hiljuti ametlikult iseseisvana registreeritud EELK Saue Pauluse kogudus. Seekord oligi külaliseks Kirsti, kes tõi muusikalisi tervitusi Taevaisalt ja õpetas huvilistele, kuidas kasutada kirikukohvist alles jäänud kohvipakke. Vahvad kohvilõhnalised rahakotid tõid rõõmu nii tegijatele kui ka neile, kes neid kingitusena vastu võtsid.

Kiitos suomalaisille kahvista ja Jumalan Sanasta!

11

Udmurdid laulavad Jumala kiituseks Ansambel Madjon kavaga „Me kodupaik, me sünnimaa“.

Vasakult teine ansambli juht Maina Sašina

K u i das Kõldõsi ni st sai Mad j on Maina Sašina

Enne usule tulekut olin ma täiesti kadunud inimene, ilma kindlate eesmärkide ja elumõtteta. Ateistlik maailmavaade, milles ma kasvasin, hävitas igasuguse huvi usu, kiriku ja kõige Jumalaga seonduva vastu. Kogu see tühjus mu hinges viis mõtted peagi enesetapule ...

Suur Jumala arm ja halastus ei lasknud mul teha seda kohutavat ja rumalat sammu. Sõnum Päästjast Kristusest, mis jõudis minuni ühe protestantliku taustaga naise kaudu, lausa lõikas mu südamesse, andes tulevikku ja lootust. Nii ma leidsingi ennast Iževski linna evangeelsest Filadelfia-nimelisest kogudusest.

Jeesuse Kristuse armastuse sõnum elustas mind ning tõi välja meeleheitest ja depressioonist, avades uued senitundmatud perspektiivid enda isiksuse mõistmiseks ja avanemiseks Jumalas.

Kõldõsin Piiblit lugedes ja koguduse piiblikoolis õppides kuulsin järjest selgemalt Jumala kutset oma udmurdi rahva teenimisele. Eriti soodustas seda tutvumine soome-ugri sõprade ja misjonäridega Soomest ja Eestist. Just nemad aitasid mul saada kindlust selles kutsumises ja täituda suure rõõmuga oma rahvusidentiteedi teadvustamises.

Kirglikud palved Jumala poole udmurdi rahva teenimisviisi osas viisid udmurdi kristliku ansambli Kõldõsin loomisele. Kõldõsin on Jumala imeline ilmutus Tema plaanist udmurdi rahva jaoks. „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust täis armu ja tõde,“ on kirjas Johannese evangeeliumis (Jh 1:14). Kõldõsin tähendab tõlkes „riietatud sõna“, kuid tänapäeval viitab see udmurdi jumalate panteonis tähtsuselt teisele jumalusele.

Meie ansambel hakkas innukalt kuulutama evangeeliumi nii Udmurtias kui ka väljaspool vabariigi piire asuvates udmurdi külades. See oli imeline Jumala armu ja imede aeg! Udmurdid avasid südamed emakeelsele evangeeliumile ja mitmetes udmurdi külades tekkisid kogudused. Eriti tõhusad olid koos eestlaste ja soomlastega korraldatud evangeelsed teenistused.

Inkrez Selline tegevus kestis ligi viis aastat. Ühel hetkel otsustas Filadelfia koguduse juhatus, et kristlik ansambel ei tohiks kanda paganlikku nime Kõldõsin. Kristlike udmurtide vastuseisust hoolimata nimetati ansambel ümber Inkreziks, mis tähendab tõlkes „taevased meloodiad“.

Ansambel otsustas kuuletuda koguduse juhatusele ja jätkas kuulutustööd oma rahva hulgas. Kuid aegamööda teenimise vaimulik seisund muutus, tekkisid sisemised vastuolud udmurtide endi hulgas. See oli samuti seotud kiriku juhtkonna pidevate süüdistustega natsionalismis, mida toetasid ka mõningad udmurdid. Teenistuses kippus kaduma peamine eesmärk – evangeeliumi kuulutamine udmurdi rahvale tema emakeeles. Tundsin

12

oma südames taas kurbust ja leidsin end olevat tupikus, kus keegi ei saanud mind aidata ...

Tol ajal alustasin õpinguid Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris. See oli vaimulike otsingute aeg.

Kirikuloo tundmaõppimine seminaris puudutas mind kuidagi eriliselt. Selgus, et ma ei teadnud üldse, kuidas arenes Jeesuse Kristuse Kirik! Õigeusk oli minu jaoks ebasobiv oma veidrate vanatestamentlike tavade ja arusaamadega, mõistetamatu kirikuslaavi keelega ja veelgi enam oma võõrastust tekitava jumalateenistusega. Kuigi ma elasin õigeusklikul maal, ei olnud ma kunagi püüdnud õigeusku mõista. Nüüd hakkas õigeusk kaunilt ja loogiliselt mu meeltes ja südames avanema. Paradoksaalne oli, et mina, kes ma olen pärit õigeusklikult maalt, sain teada õigeusust protestantlikus Eestis. Jumalal on suurepärane huumorimeel!

Madjon Möödus veel neli aastat. Südame ja hingega olin juba õigeusus, kuid formaalselt veel endises kohas. Viimaseks tõukeks sai suur vastasseis meie koguduse udmurtide seas. Jõudsin arusaamisele, et ma ise olen pattu teinud ja sellises seisundis ei saagi olla edasiliikumist.

Hukkamõistev suhtumine, tagarääkimine, kurjus, silmakirjalikkus – see ei olnud veel täielik loetelu meie vaimuliku seisundi kohta. Tunnetades oma täielikku võimetust sellest vabanemiseks, tundsin suurt vajadust minna õigeusu kirikusse pihile. Kohtumine Jakšuri küla preestri isa Kirilliga sai pöördepunktiks mu vaimulikul teel.

Otsustasime üheksakesi õigeusku üle minna. Õigeusu kirik võttis meid rõõmuga vastu ja õnnistas meie misjonitööd udmurdi rahva seas. Meie hirm kadus, hakkasime julgesti süvenema õigeusu õpetusse. Tunne oli, nagu oleks jõudnud koju.

Meie ansambel kannab nüüd nime „Madjon“ (tähendamissõna). Me jätkame Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamist udmurdi rahvale samasuguse innuga, selgitades seda tähendamissõnade kaudu, millest iga udmurt aru saab. Meie südamesse tuli tagasi rõõm ja rahu.

Tänu Jumalale teekonna eest, kus Ta meid juhtis ja juhib praegugi. Me täname Teda kõigi sõprade eest, kelle kaudu Ta valas oma imelist armu meie peale. Tänu ja kiitus Jumalale!

nr 21 Hõimurahvaste aeg külas Udmurtide laul kõlab Podšivalovo

HÕIMURAHVASTE NÄITUS JA SEMINAR PÄRNUS

Urmas Saard

Laupäeval, 9. veebruaril 2019 pärnakatele avatud väljapanek tutvustab rikkaliku fotovalikuga Venemaa Euroopa-osas ja Siberis elavate soome-ugri rahvaste igapäevaelu, kristlikku kultuuri ning nende vaimulikku kirjandust läbi aegade. Näitusel näeb udmurdikeelset Piiblit ja Uut Testamenti vepsa, komi, mokša, mari, karjala jt keeltes. Samuti tutvustatakse pea kõigis soome-ugri keeltes ilmunud usulist kirjandust. Näitus jääb avatuks ülestõusmispühadeni.

Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson ütles Agape keskuses näitust avades, et eesmärgiks pole olnud kõrgekvaliteediliste piltidega fotonäituse eksponeerimine. „Tegemist on fotokroonikaga sellest, mida me oleme oma hõimurahvaste juures näinud, mida avastanud ja mida me tahame jagada. Kõik nad on üks osa meie endi identiteedist,” selgitas Bärenson.

Eestlased on hõimurahvaste keeltega tegelenud juba alates 19. sajandist. Tartus toimus esimene rahvusvaheline misjonikonverents 1993. aastal, koostööd hõimurahvastega alustati uue hooga taas 2006. aastal. „Näitus aitab mõista, mis meil hõimurahvastega ühist on. Praegused olud pole idapiiri taga enam sellised nagu paarkümmend aastat tagasi. Peame mõtlema, mis saab edasi.”

Igal pildil on oma lugu. „Siin on valik sarnaseid sõnu soome-ugri keeltes, aga ega me üksteisest ikka väga palju aru ei saa. Kaardilt näeb, kus meie sugulasrahvad asuvad ja nende rahvaarvu suurust.” Bärensoni kogemused ütlevad, et emakeele kasutamise statistilised andmed on üks asi, aga tegelik olukord võib olla hoopis midagi muud. „Aastal 2013 rongiga Moskvast Udmurtia pealinna Iževskisse sõites kohtusin kupees udmurdi daamiga, kes oli leidnud tööd Moskvas.” Bärensoni reisikaaslane helistas teel emale ja rääkis temaga vene keeles. „Küsisin, kuidas siis nii, et udmurt räägib emaga igapäevastest asjadest vene keeles? Vastuseks kuulsin, et nii on lihtsam ja nii ollakse harjunud.” See näide peegeldab ilmekalt meie hõimurahvaste olukorda. Probleem on ühesugune

Arutelu kuuldu üle jätkub kohvilauas.

Pildile jäid (vasakult) keeleteadlane Mart Rannut, Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, Pärnu Agape koguduse pastor Tõnu Kuusemaa, loo autor Urmas Saard ja Hõimurahvaste aeg nr 21 koguduse õpetaja Aivo Prükk.

Maarja-Magdaleena

Fotod: Külli Kuusemaa, Urmas Saard

Mahtras ja Maarja-Magdaleenas üleval olnud näitus jõudis Pärnusse

komidel, maridel, mordvalastel ja teistel: suure keele seas on emakeeles rääkimise vajadus lihtne kaduma. „Kuid põhjuseks oli ka suure Venemaa rahvaste poliitika. Nõukogude Liit ei olnud mitte ainult rahvaste vangla, vaid ka surnuaed, selle eksisteerimise ajal lõpetasid oma olemasolu 140–150 rahvust. See on kõnekas fakt ja me võime olla tänulikud, et saame rääkida oma emakeeles,” lausus Bärenson.

Näituse avamise järel jätkati seminariga Agape talvekiriku ruumides, kus loengutega esinesid keeleteadlane Mart Rannut ja Bärenson. Suurepäraselt läbimõeldud ettekanded väärinuks palju arvukamat kuulajaskonda. Mõlemad loengud olid lihtsalt arusaadavad ega eeldanud kuulajalt akadeemilist ettevalmistust.

Rannut rääkis teemal „Soome-ugri maailm ja kristlus”. Jättes pikema ülevaate kirjutamise mõneks järgmiseks korraks, piirdun siinkohal üksnes väheste viidetega, mis Rannuti ettekandest rohkem huvi pakkus. Teadlase kinnitusel hakkavad arheoloogilised, geneetilised ja lingvistilised andmed üha enam kattuma.

Läänemeresoome hõimud, sealhulgas põhjaeestlased, hakkasid mitme lainena Eesti alale saabuma pärast kliimakatastroofi, mis algas eri andmetel kas 1159 või 1173 eKr. Ühtne Eesti tollal puudus ja elanike arv võis olla umbes 2000–3000. Pärnu alad kuni Koonga ja Mihklini olid liivikeelsed. Lõunaeestlaste sisseränne oli palju hilisem ning võis olla ilmselt seotud idaslaavlaste ekspansiooni eest põgenemisega põhja poole VIII–X sajandil.

Soome-ugri ja teiste uurali keeli rääkivate rahvaste geneetiline analüüs näitab, et keele kõrval seob neid ka ühine hiljutine päritolu. Eestlastena oleme ülejäänud soomeugrilaste seas küllaltki erandlikud, kuna nn uurali komponenti on meis vaid ligi viis protsenti. Tallinna ja Tartu vaheliseks keelepiiriks on Pedja vesistu PõhjaTartumaal. Pärnu aladel ja ilmselt kogu Viljandi-KeavaTartu kaubateel valitses liivi keel.

Bärenson vahendas projekti „Hõimurahvaste aeg“ koordinaatori Küllike Evartovi ettekannet, mille sisuks oli koostöö hõimurahvastega. Bärensoni enda ettekanne käsitles Piibli väljaandeid soome-ugri keeltes kuni XX sajandi alguseni.

Artikkel on algselt ilmunud teabeportaalis kylauudis.ee

13

Esineb vadja ansambel Maaväci

Jaan Bärenson

Hõimupäevade ajal, 19.–20. oktoobril toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis III rahvusvaheline teaduskonverents Uralo-indogermanica. Konverentsi eesmärgiks oli uurali/soome-ugri (soome, eesti, ungari jt) ning indoeuroopa (germaani, slaavi, balti, armeenia, indoiraani jt) keelte ja kultuuride võrdlev või kõrvutav uurimine. Üles astusid keele-, kirjandus-, rahvaluule- ja muusikateadlased, ajaloolased, etnograafid, etnoloogid ning arheoloogid.

Kaks tihedat konverentsipäeva olid täis ettekandeid ja arutlusi. Kõikidest ülevaadet anda puudub võimalus, seetõttu peatuksin mõnel põnevamal, mis võivad huvitada laiemat lugejaskonda.

Seekord olid plenaarsektsiooni ettekanded keeleajaloo ja arheoloogia põhiküsimustest. Sergei Mõznikovi ettekanne käsitles substraatilisi keeleareaale LoodeVenemaal, Enn Ernits tutvustas Äänisjärve (Oneega) kaljujooniseid, Valter Lang analüüsis nii arheoloogilise kui ka keele- ja geneetilise materjali alusel läänemeresoome algkeele ja -kultuuri kujunemist, kultuurilisi murdekohti ja võimalikke sisserändeid. Mart Rannuti ettekanne käsitles sisuliselt sama teemat, põhinedes klimaatiliste katastroofide ja sotsiaalsete murrangute seostamisel eesti keele jõudmisega Eestisse. Mitmed ettekanded vaatlesid hilisemat aega: Madis Arukask aestide mainimist Tacituse teoses 98 AD ning Hannes Korjus lutsi maarahva päritolu. Jaan Bärensoni ettekanne oli pühendatud 1968.

Konverentsil esinejaid (vasakult): Jaan Bärenson, Heinike Heinsoo, Tõnu Tender, Szilárd Tóth, Pavel Krõlov, Arvo Survo ja Mart Rannut

Fotod: Szilárd Tóthi kogu

Konverents Narvas

aastal võõrsil trükitud Piibli ilmumise 50. juubelile.

Tegu on seni kõige levinuma piiblitõlkega eesti keelde, trükitud eksemplaride arv ulatub varmalt üle kahesaja tuhande. Ingeri Kiriku praost Pavel Krõlov käsitles nime Finn levikut tänapäeva massikultuuris.

Lisaks ettekannetele toimusid mitmed kirjandusõhtud ja kontserdid. Vadja õhtu koosnes kahest osast. Esimeses osas tuli esitlusele kaks vadja raamatut: „Med´dé vad´d´a“, autoriteks Heinike Heinsoo ja ja vadja muuseumi juhataja Marina Iljina, ning „Suuri päive“, esimene ilukirjandusliku žanri poole püüdlev teos vadja keeles. Viimase autor on samuti Heinike Heinsoo.

Teises osas toimus vadja ansambli Maaväci kontsert. Üles astus ka paljudele tuntud pastor Arvo Survo, kes esitas vadja missa Vadja küünib taevani osasid ning vaimulikke laule. Ürituse põhikorraldajaks oli ungarlane Szilárd Tóth TÜ Narva Kolledžist, kes on korraldanud ka eelmisi sügiskonverentse ja kevadisi M. Agricola päevi.

Konverentsi toetasid ka Eesti Kultuurkapital ja Soome Suursaatkond Tallinnas.

Eesti Piibliselts on tänulik, et oleme võinud mitme aasta jooksul üritusel osaleda ja teha tihedat koostööd. Need Narva kokkusaamised on muutunud traditsiooniks, vaatame põnevusega tuleKonverentsil osalejaid: Mehmet Muslimov, vikku, kuidas meie soome-ugri Szilárd Tóth, Enn Ernits, Arvo Survo, Sven-Erik Soosaar ja Taisto Raudalainen maailm areneb.

Juhhei ja Jippii ühiskontserdid Tallinnas

Kontsert Oleviste kirikus

Hõimunädalal tuli lastekoorile Juhhei külla Jippii koor Soomest, et üheskoos tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Möödunud aastal, kui naaberriik oma 100. juubelit pidas, olid meie lapsed osalenud kontsertidel Soomes.

Kokku saabus Eestimaale 65 külalist. Kuigi Jippii koosseisus on lauljaid Soome eri paigust, said lapsed omavahel kiiresti sõbraks. Enne Juhhei ja Jippii kahte vahvat ühist kontserti jagasime Tallinna eri piirkondades kutseid ja Juhhei kirjadega õhupalle.

Laupäeval, 20. oktoobril toimus kontsert Tallinna Heleni kooli võimlas, kus tegid kaasa muusikud Eestist ja Soomest. Dirigeerisid Tähti Lehtsaar, Katariina Junttila, Varje ja Annika Soon, kaasa laulsid Tartu Kolgata koguduse lapsed. Peale kontserti viidi noorte

14

Foto: Mare Võting

Varje Soon

juhendamisel läbi ühiseid sportlikke tegevusi.

Pühapäeval, 21. oktoobril laulsime üheskoos Oleviste kiriku jumalateenistusel. Dirigeeris Espoo kristliku kooli õpetaja Katariina Junttila. Kell neli pärastlõunal toimus Olevistes ühine kontsert koos bändi ja orkestriga. Kavas olid soome ja eesti heliloojate lastelaulud, nende seas Timo Lige ja Evelin Kõrvitsa imeilusad uued lood.

Olid imelised hõimupäevad, saime palju uusi sõpru!

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Mahtra muuseumis avati 18. oktoobril hõimukuule pühendatud näitus „Hõimurahvaste aeg“. Väljapanek tutvustas soome-ugri keeltesse tõlgitud piibliväljaandeid ning fotodel Venemaa Euroopa-osas ja Siberis elavate soome-ugri rahvaste igapäevaelu.

Muuseumi tegevjuht Jaanus Plaat avaldas heameelt, et lisaks tavapärasele soome-ugri maailma tutvustamisele avab näitus ka hõimurahvaste kristliku kultuuriloo.

Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni sõnul saab siit hea ülevaate piiblitõlkealasest tegevusest ja emakeelse Pühakirja mõjust soomeugrilaste tänasele kultuuri- ja koguduseelule.

Keeleteadlane Mart Rannut ütles oma sõnavõtus, et kolme tuhande aasta eest põhjapoolsel Euroopa-Aasia

Piibliväljaanded soome-ugri keeltes

Fotod: Mati Schönberg

Hõimurahvaste näitus Mahtra Talurahvamuuseumis Fotonäitus

kaubateel (hilisema nimega „tee varjaagide juurest araablasteni“) kontrolli haaranud ja domineerima hakanud soome-ugri hõimud säilitasid selle positsiooni paari tuhande aasta jooksul. Järsu languse ja soomeugri maailma kokkutõmbumise on kaasa toonud alles viimane aastatuhat. Praegu on soome-ugri keelte kõnelejaid veel ligi veerandsada miljonit ning erinevaid rahvusi kolmekümne ligi.

Kohtumistele talurahvamuuseumis annab lisaväärtuse soe ja südamlik vastuvõtt muuseumi töötajate poolt.

Mart Rannut

Muuseumi tegevjuht Jaanus Plaat (vasakul) ja Jaan Bärenson

24. novembril avati Maarja-Magdaleenas hõimurahvastele pühendatud näitus ja peeti konverentsi.

Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson meenutas väljapanekut avades 1993. aasta misjonikonverentsi Tartus. Tookord pani üks mari rahvusest mees eestlastele südamele, et me nüüd, kui oleme saanud oma riigi, ei unustaks oma idapoolseid sugulasrahvaid.

Konverentsi avas kohaliku koguduse õpetaja Aivo Prükk, seejärel algasid ettekanded. Mart Rannut kõneles teemal „Soome-ugri maailm ja kristlus“. Ta tegi ülevaate soome-ugri rahvaste jõudmisest praeguste asualadeni ja nende esimestest kokkupuudetest ristiusuga. Samuti oli juttu misjonärist ja tõlkijast Permi Stefanist, keda peetakse komi kirjakeele loojaks.

Küllike Evartov tutvustas projekti „Hõimurahvaste aeg“ raames tehtavat koostööd hõimurahvastega.

Projektis osalevad teatavasti EELK Misjonikeskus, EEA misjonitoimkond ja Eesti Piibliselts.

Fotod: Mati Schönberg

Hõimurahvaste näitus ja konverents Maarja-Magdaleenas

Näituse avamisel

Jaan Bärensoni teemaks oli „Piibli väljaanded soomeugri keeltes kuni XX sajandi alguseni“. Ettekanne andis lühiülevaate Pühakirja avaldamisest ida- ja põhjapoolsetele hõimurahvastele 18.–19. sajandil. Esineja rõhutas ühtlasi 1813. aastal asutatud Vene Piibliseltsi ja Eestimaalt pärit Peterburi akadeemiku F. J. Wiedemanni rolli tähtsust piiblitõlkimisel.

Konverentsi lõppedes saatis Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer külalised õnnistussõnadega koduteele.

Ees keskel udmurdikeelne Piibel, seni ainus idapoolsete hõimurahvaste tervikpiibel

Hõimurahvaste fotonäitus

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Konverentsisaalis

15

Soome-ugri vaimulik maailm ja misjon Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 61 (2018).

Pille Runnel, Indrek Jääts, Agnes Aljas (kõik toim). Eesti Rahva Muuseum, Tartu.

Mart Rannut

Eesti Rahva Muuseum on värskes aastaraamatus võtnud teemaks soome-ugri rahvaste vaimse maailma kaardistamise, mida seni on süstemaatiliselt tehtud vähe ning vastavaid religiooniantropoloogia eksperte Eestis otseselt polegi. Ilmselt on just see faktor põhjustanud muidu nii esinduslikul ERMi püsinäitusel vastava valdkonna küllaltki armetu ja kohati karikatuurse esindatuse (nt neitsi Maarja eksponaat). Tegelikult on arengud just selles vallas olnud meie kirjakultuuri käivitajaks ja edasiseks mootoriks, võimaldades meil rahvusriikluse edendamisel idapoolsetest hõimuvelledest kaugemale jõuda. Samuti on meil tugev koolkond etnograafe, kes on julgelt ka usuvalla etnouuringud ette võtnud ning tehtud teadustööd tuleb tunnustada: Eva Toulouze, Art Leete, Laur Vallikivi, Indrek Jääts, Piret Koosa, Svetlana Karm jt kirjeldavad vaadeldavas kogumikus asjatundlikult ja põnevalt meie hõimurahvaste usulisi arenguid kaasaja suhtumiste ja kontaktide taustal. Seega on ERMi uus aastaraamat märgiks olulisest arenguhüppest nii antud teemasse suhtumises kui ka uuringute tasemes.

Kokkuvõtliku ülevaate kristluse rollist soome-ugri maailmas ja soome-ugri identiteedi instrumentaliseerimisest esitab Laur Vallikivi oma loos Soome-ugri misjon: Eesti kristlaste hõimutöö Venemaal. Kristluse ja soome-ugri suhet vaagides märgib autor, et soomeugri identiteedi ja kogukonna loomine ei ole eesmärk iseenesest, vaid see on vahend, et luua religioosset identiteeti ja kogukonda (lk 155). Siin on vaatluse all eelkõige Eestist (ja mõnevõrra ka Soomest) lähtuv misjonitegevus soome-ugri (uurali) keeli kõnelevate rahvaste seas Venemaal. Praegune keeleline olukord on murranguline: keskealine põlvkond on kakskeelne, nooremad aga venestumas (või vähemasti vene keel domineerib) ja üha vähem noori osaleb esivanematelt pärandatud mittekristlikel rituaalidel.

Seega võiks keeleline jätkusuutlikkus toetuda usulisele identiteedile, mida Vallikivi eri uurali rahvaste näitel analüüsib.

Eestis on hõimutööd usuvallas tehtud koos vahepealsete vaikeluperioodidega juba pikemat aega: soomeugri rahvastele suunatud misjon sai alguse enne Teist maailmasõda, kuigi süsteemsem alus pandi sellele alles taasiseseisvumisjärgselt, aastal 1993 esimesel soome-ugri misjonikonverentsil koostöös Soome ja Rootsi partnerorganisatsioonidega. Alusorganisatsiooniks sai Eesti Evangeelne Allianss, millele lisandus teoloogilise

16

hariduse andmine Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises seminaris ja ajakirja Hõimurahvaste Aeg väljaandmine (2006). Misjon sobitub siin hõimurahvaste kontseptsiooni, luues sihtrühmadega emotsionaalse lähedustunde (kust küll Eesti kui vanema venna positsioon läbi kumab), samas on takistuseks Venemaa ametlik Eesti-vaenulik ideoloogia. Igal juhul on soomeugrilaste stigmatiseerimine Venemaal fakt, paljud tunnevad häbi vähemusrahvusse kuulumise pärast ning otsivad olukorrast väljapääsu (158–160).

Usulistes püüdlustes jaotab autor idapoolsed uurali rahvad kolmeks (lk-d 160–161): enamiku jaoks pakub õigeusk domineerivat usulist identiteeti (setod, vadjalased, isurid, karjalased, vepslased, ersad, mokšad, mäemarid, komid, Koola saamid), samas kui sünkretistlikud jooned (eriti animismiga seonduvad) on veel tugevad. Teise rühma jaoks on õigeusk varieeruva tähtsusega, kuna võistleb kohaliku animistliku religiooniga (niidumarid, udmurdid). Kolmandas rühmas domineerib animistlik (eelkõige šamanistlik) ontoloogia õigeusu tagasihoidlike mõjutustega. Sellisele õigeusu ja animismi sümbioosile on lisandunud 1990. aastatest (nn rahvuslikul ärkamisajal) mitmeid uusi valikuid seoses usuküsimuste teadvustamise, vastavate rahvuslike traditsioonide institutsionaliseerimise ja uute arendamisega. Siin tegelevadki protestantlikud Eesti ja Soome misjonärid kohalike keelte ja kultuuride vääristajate ja alalhoidjatena. Praktikas ei pruugi see tegevus nii selge olla: ühelt poolt rõhutatakse emakeelsete religioossete tekstide kättesaadavuse vajadust, osaletakse kristlike tekstide tõlketöö korraldamises ning soositakse kohalikku omakeelset misjonit. Teisalt ei ole hõimumisjoni praktikas esimeseks keeleks kohalik keel, vaid vene keel, kuna vene keele oskus on soomeugrilaste seas valdav. Eeskuju andvaks mudeliks on võetud eesti ja soome kristlikud rahvakultuurid, kus paganlus on tasalülitatud ja rahvakultuuri elemendid osa kultuurilisest tervikust (lk 174).

Teised artiklid süvenevad mitmetesse usunähtustesse detailsemalt, pakkudes lugejale mitmekülgset pilti idapoolsete hõimurahvaste usumaailmast.

Lõpuks õiendagem üks pisuke ebatäpsus: Eesti Piibliseltsi kuuluvad nii ortodoksi kui ka katoliku kiriku esindajad ning tegemist on üldkristliku oikumeenilise organisatsiooniga. Aga raamat tervikuna on lahe.

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Alates 2019. aasta 6. veebruarist ehk saami Boaššu tähendab saami traditsioonilise eluaseme tagaosa, rahvuspühast on veebis aadressil Biibbal.fi kättesaadav mida peetakse samuti pühaks. põhjasaamikeelne uus piiblitõlge.

Põhjasaami keelt kasutavad kümned tuhanded ehk Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu 75% saamidest. Uus piiblitõlge valmis Norra, Soome ja kiitis tõlke heaks juba novembris 2018. Trükitud Piibli Rootsi piibliseltside koostöös alates 1999. aastast, mil kasutuselevõtu pidustused on plaanitud 23.–25.08 asuti üle vaatama Norra Piibliseltsi 1998. aastal valminud 2019 Norras Kautokeinos ja 1.09 Soomes Utsjoel. põhjasaamikeelset Uut Testamenti. Täiesti uuesti tõlgiti Esmakordselt loeti aga Soomes jumalateenistusel Vana Testament, mille varasem tekst pärines aastast 1895. põhjasaamikeelseid piiblitekste juba 11.11.2018 Oulus, Ühist ettevõtmist juhtis keeleteadlane Tuomas Magga, kus paljud koguduseliikmed on saami rahvusest. kelle soov on, et tulemus rahuldaks põhjasaami keele Lisaks kasutamisele jumalateenistustel toetab kasutajaid kõigil kolmel saamide kodumaal. kaasaegses tunnetuslikus keeles piiblitõlge saamide Allikas: Soome Piibliselts vaimuelu arengut laiemalt, samuti koguduste hingehoiutööd. Kuna varasem tõlge oli raskesti mõistetav just noortele, siis on uuel suur tähtsus nii koolides kui ka koguduste leeritöös. Tõlge aitab tugevdada saamide rahvuslikku eneseteadvust ning virgutab keele mitmekesisust.

Vana Testament on saamidele südamelähedane juba ammu, sest põdrakarjadega ringi liikudes on neil kerge samastuda tõotatud maa poole rändava Jumala rahvaga.

Samuti mõistavad nad hästi Keeleteadlane Tuomas Magga (vasakul) pühamu pühima paiga olemust, ja Soome Piibliseltsi mis on tõlgitud „basimuš boaššu”. piiblitõlkekonsultant Seppo Sipilä

Foto: Soome Piibliselts

Põhjasaamide Piibli kasutamine laieneb

Olen rahvuselt saam ja sündisin tundras põdrakasvatajate peres. Jumala poole pöördusin 1991. aastal, kui meie juurde tulid misjonärid Rootsist. Mind puudutas tookord eriti ühe endisest alkohoolikust põdrakasvataja lugu: ta oli oma kelgul poolsurnuks külmunud, kui üks hea inimene ta leidis ja kirikusse viis. See heategu päästis mehe elu ja temast sai kristlane.

Pärast minu ristimist tuli peagi usule kogu mu pere. Mu elus on olnud nii tõuse kui mõõnu, kohati on rada olnud okkaline, kuid Jeesus on oma armastusega mind alati üles tõstnud. Täna teenin ma Jumalat ja oma rahvast ning püüan täita Issanda käsku: armasta Jumalat kogu oma südame, hinge ja mõistusega, samuti oma ligimest, ükskõik kes ta on. Ilma Jumalata pole see võimalik, aga koos Temaga suudame seda.

Olga

Ma olen põhjasaami rahva seast. Hakkasin juba noore poisina pruukima alkoholi, alguses lahjemaid ja hiljem juba kangemaid jooke. Kui mu kodulinna ilmusid narkootikumid, nende seas ka heroiin, hakkasin neid proovima, tarbides kõikvõimalikke variante. Olin vaid 24-aastane, kui tundsin, et mu elul pole mingit mõtet. Mu isa oli alkohoolik ja ema kannatas selle tõttu väga, muretsedes meie mõlema pärast. Nooremad vennadki jõid ja tarbisid kanepit.

2005. aastal läksin rehabilitatsioonikeskusse. Seal sain teada Kristusest ja Tema armastusest minu vastu. Peagi tulid üksteise järel usule ka mu pereliikmed. Sellega lugu ei piirdunud – ka kaugemad sugulased võtsid Kristuse oma Päästjaks vastu. Nii moodustasid suure osa meie linna rajatud kogudusest mu põhjasaamidest sugulased.

Nüüd teenin ma selle koguduse pastorina, olen abielus ja mul on väike poeg. Kuna väikerahvastel on sarnaseid probleeme, püüan olla õnnistuseks ka teistele põhjarahvastele.

Vitali Zubko

Hõimurahvaste aeg

nr 21

17

Ežvalased Ee stis Ants Soosõrv

Komi kristlased on Eestis sagedased külalised, nagu ka eestlased Komimaal. Miks sellest siis jälle kirjutada?

Aga sellepärast, et Jumal teeb kahe rahva sidemete kaudu vägevaid asju!

Mullu juulis viibis meil neli komi. Võtsime neid vastu, nagu oskasime, pakkudes mitmekesist programmi mõningase teenimisvõimaluse ja rohke lõõgastumisega.

Ettevalmistus oli valdavalt Daniil Solomõkovi ja minu õlul. Meelde jäid meile abiks olnud Toomas Vanari sõnad: „Jumal teeb oma osa, aga meie ei tohi unustada teha oma osa.”

Tänavu jaanuaris saabusid komid Türi Misjonikoguduse kutsel sealsele noortekonverentsile.

Türil on talviti võimalused üheteistkümne päeva vaheldusrikkaks veetmiseks ahtavõitu, seepärast andis Neemo Raasik kallid külalised peagi meile üle. Kaire Lotamõisa algatusel moodustatud vastuvõtumeeskonda kuulusid lisaks Daniilile veel Riina Karik, Anna Seifullina, Joonas Jõesaar, Sander Kukk ja mina. Kaasa aitas hulk „tiimiväliseid“ inimesi, toitlustusega toetas tõhusalt Päästearmee.

Seekord kujunes programm juba ohtra teenimise ja vähema meelelahutusega. Plaan oli aidata lapsi Peeteli kiriku sotsiaalkeskuses, jagada suppi ja kohvi-teed Keskturul ning koos Tabiita Misjoniga toidupakke.

Kavatsesime osaleda palvekoosolekutel, kodugruppides, jumalateenistustel, käia nelipühi piiblikoolis, metodisti seminaris jne.

Kõik meile saabunud viis komi on Sõktõvkari eeslinna Ežva kogudusest. On tähelepanuväärne, et ma ise astusin 2008. aasta jaanuaris esimest korda Komimaa pinnale just Ežva raudteejaamas! Juba suvel meil käinud õed Viktoria ja Julia tulid seekord koos emaga, Jumalale ustava Larissa Petuhhovaga. Jumal on Larissa kaudu Komimaal võimsalt tegutsenud ja paljud tema andidest ilmnesid ka siinsel teenimisel.

Veel olid grupis Natalia Pljuhhina ja Dmitri Glinski.

Dmitriga kohtusime kolm ja pool aastat tagasi kristlikus noortelaagris, kuhu sõitsime koos Henri Ausmehega.

Dima oli tookord mõelnud, et mille eest eestlasi küll karistati, et saadeti nende juurde „Komi kolkasse“. Nüüd selgus, et värvika minevikuga noormees oli just tänu tolle laagri õhkkonnale oma elu Jumalale andnud. Seega pelgas Henri tookord asjata, et vähese vene keele oskuse tõttu temast eriti tolku polnud! Praeguseks on Dimast saanud Ežva koguduse noortepastor.

Komide suur soov oli külastada Helsingit.

Anna oli kokku leppinud kohtumise Helsingi Piiblitõlkeinstituudis, seal tervitasid meid soojalt tõlkekonsultant Marja Kartano ja juhataja Anita Laakso.

18

Tallinna Missio koguduses

Olime kuni tagasisõiduni kaaskristlaste võõrustada ja see oli nagu kohtumine Jeesusega – meie kulgemine omandas sihi ja mõtte. Kohvilaud ja tundidepikkune vestlus, uue raamatukogu külastus, jalutamine, ühispildistamised ... Ka poodlemine mõistlikus koguses – ostsin minagi endale Keskturul teenimiseks sooja mütsi! Kõike seda tegime meie vastuvõtjate tähelepaneliku hoolitsuse all üheskoos. Anita ei saanud meiega lõpuni olla, kuid tema asemele ilmus Marja abikaasa Hans. Tundus, et paar on koos olnud juba aastakümneid, ent selgus, et Jumal oli kaks üksikut inimest kokku viinud alles keskeas. Tänu imelise Jumala eest!

Helsingi kesklinnas saime tänaval tuttavaks nigeerlannadega, kes ei jäänud rahule vastusega, et oleme kristlased. „Kas teate, et Jeesus tuleb varsti tagasi? Kas teate, et on vaja meelt parandada?“ kõlasid

Helsingi Piiblitõlkeinstituudis.

Vasakult: Julia, Larissa, Marja, Saša, Ants, Viktoria, Anita

kindlameelselt, kuid armastusega esitatud olulised küsimused. Kliima ei tundunud neile just kontimööda olevat, kuid nad trotsisid vapralt põhjamaa rõsket jahedust, et jõuda võimalikult paljude inimesteni.

Komid jõudsid käia ka Nõmme Põhikoolis. Kohtumisel 2b klassiga küsisid lapsed komi laulude kohta. Teadsime, et meie külalised ei laula, ent välja tuli igati armas esitus, kus sai eristada sõnu Jeesus, Hristos ja Halleluuja. Külalisi kutsuti kooli edaspidigi.

Mõnetunnine Keskturul viibimine oli külmas karastunud komi sõpradele seekord siiski paras Hõimurahvaste aeg

nr 21

katsumus, sest ilm oli eriti rõske ja külalised juba minutitega läbimärjad.

Kõike toimunut kirja panna ei jõua. Mitmed asjad ei läinud üldse kavakohaselt, kuid usun, et Jumal pakkus meile hoopis paremad lahendused. Näiteks pidi Sander komi külalised viima Helsingisse juba teisipäeval väikebussiga, aga sealne kogudus ei saanud meid vastu võtta ja ka laeval polnud bussile kohta. Seevastu laupäevaks õnnestus pea tasuta hankida laevapiletid koos kajutiga, kus külalised said puhata, päev aga möödus piiblitõlkeinstituudi armsate inimestega.

Jumal lihvis hoolega meie meeskonda ja koostööd. Tiim PEAB üheskoos palvetama igal võimalusel! Tunnetasime seda teravalt just Keskturul teenides, kus vaimne sõda on väga reaalselt kogetav. Samas kipub mujal, kus vaimsed lahingud pole nii märgatavad, Jumalaga suhtlemine kuidagi tahaplaanile jääma. Viilime tihti palvetamisega, sest „meil on midagi kiiremat ja tähtsamat teha“.

Usun, et komi sõbrad jäid siiasõiduga rahule. Larissa ütles, et ta pole ammu saanud nii vabalt teenida. Komide viisad kehtivad juuni lõpuni ja nad tahaksid selle aja jooksul veel tulla. Viisaasjade ajamine Venemaa provintsis on keeruline ja kulukas. See on ka üks põhjus, miks 17-st Eestisse soovijast jõudis kohale vaid viis.

Komimaale plaanime tänavu sõita juuni teises pooles, samuti soovime suvel külastada Udmurtiat ja Marimaad.

Pidage Jumalaga nõu ja andke oma sõidusoovist EEA Misjonitoimkonnale teada!

Ma ei ole juba kaua Komimaalt kaugemale saanud ja välismaal olin üldse esimest korda. Soovisin näha midagi uut ja kasulikku ning jagada teistega oma teenimiskogemusi.

Eesti osutus Komi Vabariigiga üsna sarnaseks, kuid minu arvates on inimesed siin palju rahulikumad kui Venemaal. Väga meeldis Tallinna vanalinn oma arhitektuuriga. Seal kõndides oleks nagu minevikku sattunud!

Suurepärase kogemuse sain turul kodutuid teenides.

Siinsed kodutud on palju hoolitsetumad kui meie omad, mind lausa hämmastas nende hea välimus.

Rõõmustav oli näha, kuidas eri konfessioonide esindajad ühise eesmärgi nimel koostööd teevad ja kuidas Jumal selle kaudu tegutseb. Meie oleme alles sinnapoole teel.

Oleme korraldajatele sooja vastuvõtu eest ääretult tänulikud. Ei olnud mingit vahetegemist, olime nagu üks suur pere Kristuses. Kahju oli lahkuda!

Jumal õnnistagu eesti rahvast ja seda tööd, mida siin tehakse!

Larissa

Tore, et Eestis on erinevate kirikute vahel nii sõbralikud suhted! Piiblikooli ja teoloogilise seminari külastusel sain palju uut teada kristluse ajaloo kohta.

Reis innustas mind koguduses rohkem kaasa teenima ja teistele inimestele Jumalast rääkima.

Julia

Hõimurahvaste aeg

nr 21

Keskturul

Eesti on imeline maa vastutulelike inimestega. Kuidas küll inimesed on pühendunud Jumalale ja Tema teenimisele!

Teenida ilma midagi vastu ootamata – see on mulle eeskujuks.

Peeteli kiriku lastekeskuses, kuhu kogunevad lapsed paljulapselistest ja puudustkannatavatest peredest, oli näha, et kirik tegeleb nendega ja abiks on isegi tavakoolide õpetajad. See on väga oluline, on ju lapsed meie tulevik!

Ootame teid külla meile Komi Vabariiki!

Viktoria

Kõige rohkem võlus Eesti mind oma inimestega. Meeldis nende külalislahkus, avatus ja pühendumus. Kohtusime paljudega, nägime nende elu ja tegemisi, millest lihtsalt ei saa mitte vaimustuda. Nägin, et rahu ja armastusega ei suhtuta mitte ainult külalistesse, vaid ka üksteisesse.

Tore oli näha uut põlvkonda, kes on omavahel sõbrad ja viivad läbi ühiseid projekte, palvetavad ja toetavad üksteist.

Meeldisid kirikud, kus teenitakse mitte ainult koguduse liikmeid, vaid ka abivajajaid. Siin on kristlasi, kes on valmis õppima ja kelles pulbitseb elu.

Dmitri

Mulle jäi meelde Tallinna Nõmme põhikool, kus kohtusime teise klassi õpilastega ja saime hiljem õpetajatega vestelda.

Uskumatu, et koolitoit on tasuta ja lapsed saavad õpikud kooli raamatukogust! Meil Komis tuleb vanematel loovutada palju ainelisi vahendeid õppetöö toetamiseks.

Mind hämmastas, et õpilased saavad ise valida, millist toitu ja kui suures koguses nad lõunasöögiks soovivad. Vahetunnis aga veedetakse aega kasulikult ja huvitavalt lauatennise ja teiste mängudega.

Natalja

19

Headuse ja valguse pidu Udmurtias Oleme abikaasa Juliaga viis aastat käinud Udmurtia külades evangeelset Headuse ja valguse pidu korraldamas.

Kahe aasta eest viisime Filadelfia kogudusele Votkinskis 150-kohalise telgi. Pastor Sergei Mansurov, kes hakkas seejärel udmurdi külades evangeelseid telgiteenistusi läbi viima, nägi, et see töötab. Paljud inimesed, kes üle

kirikuläve ei astu, tulevad meelsasti kaunilt kujundatud telki, kus neile esinevad rahvariietes udmurdi lauljad.

Laste jaoks on eraldi põnev programm klounide eestvedamisel.

Paar aastat tagasi, kui me väikse telgiga külades käisime, kontrolliti meid põhjalikult ja leiti, et kirik

Telgiteenistus Votkinskis

Pastor Sergei Mansurov

German abikaasa Juliaga

Mitme kodukandi õnnistus

20

Foto: autori kogu

Talvised reisid mööda Venemaad on suvistest veidi raskemad ning põnevust ja seiklusi piisab, teab mari juurtega muusik Eestis Anna Mišina.

Minu viimane reis koosnes nii tööst kui ka puhkusest.

Kõigepealt reisisin Tatarimaale Kaasanisse, kus vanad ja uuemadki sõbrad juba ees ootasid. Siinne kaunis kirikuhoone on mulle südamelähedane, pealegi saab kiriku külalistubades ööbida.

Kirikumehena töötab vend Valera – lastekodus kasvanud noormees, kellele ongi kogudus praegu koduks. Ta on alati abivalmis ja lahke, isegi kui saabuda öösel kell pool kolm. Meil Valeraga on kombeks altari ees koguduse pärast palvetada ning lugeda midagi psalmidest. Hea oli ka teistega elust, usust ja koguduse tegemistest vestelda. Sain osa võtta piiblitunnist, neid toimub Kaasani kirikus eri vanusegruppidele peaaegu iga päev.

Noorteseminar Joškar-Olas

German Andrejev

Anna Mišina

Kahe päevaga sai Kaasanis viibimise aeg ümber.

Läksime mari pastori Aleksandr Mitjakoviga lennujaama vastu Andrei Heikkilale Soomest, et sõita edasi Marimaale.

Teel Joškar-Olasse sattusime Zvenigovi rajoonis ühte külla, kus asub Marimaa kuulus lihatööstus. Saime imetleda nostalgiahõngulisi monumente ja loosungeid.

Järgmisel hommikul sõitsime kohtumisele Sovetski rajooni külakirikusse, mis õnnistati sisse 13 aastat tagasi ja mille fassaad hüüab nüüd pintsli ja värvi järele.

Samal päeval algas Joškar-Ola Püha Risti luterlikus koguduses noortele seminar „Star Wars”, mis keskendus peamiselt usklike sõjavarustusele ja vaimulikule võitlusele nii inimese hinges kui ümber. Lektoreid saabus Soomest, Peterburist ja Tšeboksarõst. Minu ülesandeks oli juhtida pooletunnist arutelu väikerühmas ja viia õues läbi mänge. Ilm oli üllatavalt soe – ainult 15 külmakraadi ja suured lumehanged. Meeles on ilusad hetked: kohtumised, loengud, arutelud, jumalateenistus ja talentide õhtu, samuti äsja ametisse õnnistatud Uurali praostkonna noore pastori Artur Semjonovi sõnad: „Eelkõige oleme siia kogunenud selleks, et süveneda üheskoos Jumala Sõnasse ning kogeda selle kaudu Püha Vaimu puudutust.”

Viimaks jätkasin mikrobussiga 700 km pikkust teekonda Uuralite suunas, et külastada Birski kogudust.

Elasin seal kunagi kaks aastat ja linn on mulle omaseks saanud. Kohtusin koguduseliikmetega, meenutasime möödunud aegu ja rääkisime koguduse tänasest elust, samuti tutvusin uute asukatega koguduse külalistemajas. Ülejäänud reis kulus isa ja sugulaste külastamiseks ning mitmel pool välitöödeks.

Hõimurahvaste aeg

nr 21

kuulutab õigeid ja häid asju, mis muudab ühiskonna paremaks. Möödunud suvel otsustas pastor Mansurov telgi üles panna otse Votkinski kesklinna. Võimud ei takistanud, vaid andsid loa. Venemaal on küll võimalik evangeeliumi kuulutada, kui teha kõike seaduse järgi.

Tänu Jumalale, kõik läks korda!

Kümme päeva järjest kuulutati seal vabalt evangeeliumi, kohale saabus suur hulk külalisi Venemaa eri paigust. Evangelist Krasnodarist Andrei Aleksejev tõi kaasa oma telgi, nii oli meil lausa kaks telki.

Paljud pastorid tundsid teenistuste vastu huvi ja meid kutsuti telgiteenistustega alustama ka Marimaal, Tšuvaššias ja Uljanovski oblastis. Maikuus sõidame Joškar Olasse sealsete pastoritega kohtuma ja külades programmi Pidu kogu perele läbi viima.

Laval on noored

Sünnipäevakutse

Sergei Jelfimov koguduseliikmega

Rahutervitus, armsad sõbrad!

Kutsume teid 2. juunil 2019 meie koguduse sünnipäeva tähistamisele!

Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku Sõktõvkari koguduse diakon Hõimurahvaste aeg

nr 21

Sergei Jelfimov

Foto: autori kogu

Tänavu täitub 20 aastat meie koguduse, meie armsa „emakese kiriku“ registreerimisest, nagu me teda hellitavalt kutsume.

Oleme üle elanud nii häid kui ka raskeid aegu, kuid usu tuli, mis kord meie südameis süüdatud sai, on aidanud taas üles tõusta ja püsima jääda.

Tänaseks on meil uus kirikuhoone, kirikusse on tulnud uusi inimesi ja on kuulda uusi hääli. Seni kõlanud soome, komi ja vene keelele on nüüdseks lisandunud ka saksa keel. Kuid Taevase Isa aujärje ees ülistust ja tänu tuues sulavad meie hääled kokku ühtseks harmooniliseks kooriks. Oleme ju üks Jumala perekond.

21

Plu ssm e e d i a

väärt sõnum noortelt noortele Sirli Kaera

Fotod: Plussmeedia

Rahvusvaheline Life-laager Põlvas 2016

Meedialaagris osalejad põlenud Püha Anna kirikus Peterburis 2018

Tiimipäeval osalejad 2017. aastal

22

Hõimurahvaste aeg

nr 21

1

Ärkamine

2019 Märts 2,49 €

Kristo Hüdsi – Usaldab Jumalat igal sammul GOOD WEATHER FORECAST –

Kuulus bänd tagasi asi Eestis!

Hõum –

Ajakirja Pluss saab tellida veebi lehelt plussmeedia.ee/ tellimus. Tellimisega toetad evangeelse noortemeedia jätkumist Eestis! Kui Sa tunned, et ei kuulu päris selle ajakirja sihtgruppi, siis ära pelga seda tellida mõnele sõbrale – see on meie ühine misjonitöö, et Jumala Sõna leviks.

TÄNAME

Kodu ja perekond, kuhu oled alati oodatud

KUI ÄRKV EL SA OMA USUS OLED?

TÄNAME

TÄNAME

Ajakirja Hõimurahvaste Aeg võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 21

23

OTSEPOST

P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse

Pi i bl i õpe

L ä k it a e e st la se d

M a r id e

hõ imur a hva st e

la st e la a gr id

juur d e !

„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105)

„Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.”

(2Tm 2:2)

Uus Testament on ilmunud juba kümnes soome-ugri keeles. Töö jätkub Vana Testamendi raamatute tõlkimisega, kuid tervikpiibli valmimiseni on piiblitõlkijail veel palju teha. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda.

Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

EEA misjonitoimkond kutsub eestlasi üles osalema hantide, komide, udmurtide ja maride kristlikus töös.

viitenumber 0013

viitenumber 0026

viitenumber 0039

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15)

Aita viia lootust soomeugri küladesse!

Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!”

(Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades.

Teie toetus laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!

viitenumber 0042

Kindla projekti toetamiseks tuleb viitenumbri lahtrisse kirjutada toetatava projekti viitenumber. Üldise annetuse puhul ei ole vaja.

Tulumaksusoodustuse saamiseks tuleb selgituse lahtrisse lisada oma isikukood, ajakirja saamiseks ka postiaadress.

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

1813