Hõimurahvaste aeg 2021/1 (25)

Hõimurahvaste Aeg — 15 aastat koostööd

Ajakirja Hõimurahvaste Aeg 25 . number

Sisukord

4 Koostöö mari muusikutega

Marimaal, Soomes ja Eestis

Anu ja Juha Väliaho

6 Varakult Jumala kätes

Maarja Mänd. Intervjuu Hindrek Taavet Taimlaga

8 Kas meie keelel on väärtust?

10 Piiblitõlked soome-ugri keeltesse

12 Hõimurahvaste oikumeeniline palvus Tartu Jaani kirikus

13 VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress Tartus

Mart Rannut

15 Emakeelne Sõna kinnitab ja toob rõõmu

16 Julia ja Germani kiri

17 Usalduse viljad

Piret Riim

18 Eesti kogudusest Riias I

Valdek Johanson

20 Tagasivaade hõimurahvaste misjoni(töö)le

Maarja Mänd. Intervjuu Jaan Bärensoniga

22 Sügisene piiblipäev Kullamaal

23 IX Agricola päevad Narvas

Hea lugeja!

„Loodame, et see kristlik ajakiri saab inspiratsiooniallikaks nii vanadele kui noortele. Me soovime, et erinevatest ühiskondadest pärit kristlased võiksid olla ühendatud armastuses meie sugulasrahvaste vastu ja teha kõik, mis on meie võimuses, et nad leiaksid tee igavesse ellu Jeesuse Kristuse kaudu.”

Nii lõppes 15 aastat tagasi ajakirja Hõimurahvaste Aeg esimese numbri esilugu, mille kirjutasime koos Rauli Lehtoneniga. Tõdemus, et aeg on kiiresti lennanud, tundub kulunud ja igav, aga need aastad on olnud täis väljakutseid ja võimalusi, lootust ja pettumust, usku ja armastust ...

Mitmed kaastöölised, kellega 15 aasta eest ühist ugrimugri teekonda alustasime, on leidnud uued väljakutsed. Muutunud on ka maailm meie ümber, samuti võimalused. Aga lootus jääb, vaatamata kõigile raskustele – olgu selleks siis pandeemia, ebaõiglus või meie rahutu maailm.

HÕIMURAHVASTE AEG 2021 1 (25)

Esikaane foto: Anu Väliaho on koos abikaasa Juhaga

teeninud misjonärina hõimurahvaid ligi 20 aastat

Tagakaane foto: Mikk Leedjärv

Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Kaire Lotamõis, Anna Makeev, Piret Riim, Anu Väliaho

Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee

Küljendus: Piisk OÜ

Trükk: Spin Press AS ISSN 1736-7069

Esimese ajakirja sõnumit lugedes julgen öelda, et kirjutaksin sellele uuesti alla. Käesolev juubelinumber sisaldab kõike seda, mida oleme kogenud ja õppinud nende aastate jooksul. Soovime seda kõike jagada jätkuvalt teiega, head lugejad! Nendesse aastatesse on mahtunud palju reise, konverentse, näitusi, jumalateenistusi – palju misjonit! Ka kohtumisi sõpradega, uute sõprade leidmist. Usun, et need kontaktid ja suhted jätkuvad. Meie kalendris on kinnistunud hõimurahvaste palvepäev oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Julgustan seda üha enam tähtsustama oma koguduse elus. Eestpalved on olulised ja Jumal vastab palvetele.

Jaan Bärenson (vasakul) ja Rauli Lehtonen 2013 „misjonituuril” mööda Eestimaad

Soome-ugri külalised tutvuvad ajakirja Hõimurahvaste Aeg esimese numbriga 2007. Vasakult: Küllike Evartov, komi piiblitõlkijad Nina Vattuleva ja Iraida Popova, Helsingi Piiblitõlkeinstituudi juhataja Anita Laakso, Jaan Bärenson ja Ove Võsu.

Oleme nende aastate jooksul regulaarselt jälginud Pühakirja tõlkimist hõimurahvaste keeltesse. Ka juubelinumbris peatume sellel olulisel teemal. Milline tähendus on emakeelsel Jumala Sõnal!

Tänavu suvel toimus hõimurahvaste tähtsündmusena VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress Tartus. Kongressi raames peetud oikumeeniline palvus Tartu Jaani kirikus on kindlasti tunnustus meie pikaaegsele ühistööle. Jaani kiriku iidsete võlvida all kõlas eesti vaimulik rahvalaul ja soome-ugri keeltes loeti evangeeliumi – see oli tõeline PÜHA PALVUS!

Tavaliselt tehakse ümmarguste tähtpäevade puhul kokkuvõtteid ja seatakse sihte tulevikuks. Kuid isegi lühike kokkuvõte läheks pikemaks, kui leheruum võimaldab. Seetõttu lõpetan varasemate mõtetega veendumuses, et need mõtted on olulised ka täna.

Piiskop Joel Luhametsa tervitus

VIII soome-ugri rahvaste

maailmakongressi palvusel

Tartu Jaani kirikus

Tervitan teid VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi palvusel siin Tartu Jaani kirikus! Olgu need päevad siin õnnistusrikkad, sest me vajame üksteist ja ka vastutame üksteise eest.

See, milles me üksteist kõige rohkem peaksime toetama, ei ole sugugi endastmõistetav. Jeesuse tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest on juttu sellest, kuidas rikas mees alles tagantjärele taipas, et tal on vennad ja mida need vennad tegelikult vajavad. Neid oli vaja hoiatada, et nemadki ei satuks sinna piinapaika, kus ta ise oli. Headel päevadel rikkale mehele ilmselt ei meenunud, et tal on vennad, veel vähem see, kui tähtsad on igaviku küsimused.

Hõimurahvaste olemasolu ja nende vajadusi on hea õigel ajal tähele panna. Halvaks märgiks oleks Kaini suhtumine: kas ma olen oma venna hoidja? Individualismi poole suunduvas maailmas on osadust otsival kongressil eriline tähendus.

Õnnistagu meid Jumal, et suudaksime üksteise eest hoolt kanda. Rikkale mehele vastati, et ta vendadel on Mooses ja Prohvetid, sellest peaks olema õndsuseks küllalt. Täna oleme kehvemas olukorras kui nemad, sest kõigil meist ei olegi Moosest ja Prohveteid. Me kõik vajame Jumala Sõna oma emakeeles, vajame Sõna kuulutajaid ja hingekarjaseid, et keegi meist ei jääks ilma Jumala annist, mille Ta meile on valmistanud Jeesuse Kristuse lunastustöö läbi. Selles osas vajame esmalt üksteise tuge ja selles töös aidaku meid Jumal.

„Ma usun, et meie hõimurahvaste koostööl on tulevikku ja me peame seda jätkama nii kaua, kui on aega. Kui alustasime projektina, siis tänaseks on selge, et see ühine töötamine ongi meie elustiil. Tahaks loota, et see on jätkuvalt nii EEA, EPSi kui ka EELK Misjonikeskuse elustiil järgnevaks sajandiks.”

(Esilugu 2019)

Hõimurahvaste Aeg on olnud juba pikka aega kanaliks piibli- ja misjonitöö uudiste edastamisel. Et ajakiri saaks edaspidigi jagada teavet misjonipõldudelt, vajame jätkuvalt teie kõigi toetust ja abi. Eriline tänu kõigile teile, kes olete meiega kaasas olnud, aidanud ja toetanud, et see kanal oleks avatud ja soovijatele kättesaadav!

Jaan Bärenson

Head toetajad, tänu teie abile läheb kristlik hõimutöö edasi!

Iga rahvas, kultuur ja keel on Jumala hinnaline looming, mida tuleb kalliks pidada. Handid, komid, marid, udmurdid ja teised väikerahvad väärivad võimalust, et tunda Jumalat. Meie igaühe palve ja toetus on abiks piiblitõlkimisele, kohalike koguduste tööle ja töötegijate koolitamisele. Üheskoos saame aidata!

Annetusteave ajakirja tagakaanel

Aamen.

Hõimurahvaste oikumeeniline palvus Tallinna Jaani kirikus 2010. a

2006. aastal Siberis hantidel külas

Koostöö mari muusikutega Marimaal, Soomes ja Eestis

Kui me 1992. aastal Kesk-Venemaale Marimaa pealinna Joškar-Olasse suundusime, jäime ligi 20 aastaks misjonitööle Ingeri kiriku Uurali praostkonda. Meie läkitajaks oli Soome Misjoniselts. Hiljem asutati Eesti Luterliku Kiriku Misjonikeskus ja saime misjonitöö toetajaid ka Eestimaalt. Varsti sündis Joškar-Olas Püha Risti kogudus. Mõni aeg hiljem leidsid tee kogudusse Anna Mišina (nüüd Makeev) ja Inga Pogonina, kaks mari rahvusest muusikut, kellega tegime koostööd kümme aastat. Nüüd on ühine töö jätkunud juba kaheksa aastat Eestimaal Saue koguduses.

Koostöö Joškar-Ola koguduses

Joškar-Ola koguduse asutamise järel 1993. aasta augustis toimusid kogunemised üüriruumides. Aastal 1995 remontisime kogudusemajaks vanema puumaja. 1997. aastal valmis soomlastest talguliste abiga selle kõrvale

Joškar-Ola Püha Risti kirik ning sellega laienes kiiresti laste- ja noortetöö ning koguduse tegevus üldiselt. 21. sajandi esimestel aastatel sai koguduse liikmeks mari kirjanik ja luuletaja Gennadi Aleksejev ning kogudus alustas nii pealinnas kui ka mari külades venekeelse töö kõrval ka marikeelset tööd. Tõlgitud sai marikeelne katekismus ja lauluraamat.

6. detsembril 2003, kui kogudus tähistas Soome iseseisvuspäeva, tuli Joškar-Ola kirikusse noor marilanna, viiuli- ja klaverimängija Inga Pogonina, kes tegutses 23 aastat viiulimängijana Mari Filharmoonia rahvamuusika ansamblis. Ingast sai varsti koguduse teine organist ja piiblitundide juhendaja. Peagi kohtusime ka Permi oblastist saabunud Anna Mišinaga, kes oli tulnud Marimaa pealinna laulmist õppima. Anna onu Vassili Nikolajev töötas ülikoolis õppejõuna ja oli koguduse sekretär.

Paljud tublid noormehed ja neiud tulid hõimurahvaste programmi kaudu õppima Eesti ülikoolidesse. Olime sagedasti nende noorte kontaktisikuteks nii Eestimaal, Soomes kui ka noorte ja nende koduste vahel. Sel viisil oleme endale saanud palju hõimlastest sõpru.

Anna ja Ingaga teenisime ühiselt mitu aastat JoškarOla koguduses, siis suundusime tööle Baškiiriasse Uurali mägede ümbrusesse idamaride hulka. Anna läks Tšeboksarõ ülikooli, et muusikat edasi õppida, ja valmistus saama muusikaõpetajaks.

Koostöö Birski koguduses

Baškiirias (Baškortostani Vabariigis) alustasime 2002. aastal misjonitööd Birski linnas, 100 km pealinnast Ufaast põhja pool. Birski kogudus asutati aastal 2003 ja sügisel 2005 kolisime Joškar-Olast Birskisse elama. Sealkandis on Birsk nagu väike maride pealinn, kuna ümbruskonnas Belaja jõe ääres on palju maride külasid. Töötasime koguduses aastatel 2005–2012.

Birski koguduses jätkus koostöö Anna Mišinaga, kui ta Tšeboksarõ ülikoolist suvevaheajaks ja jõuludeks kohale saabus. Anna aitas peale muusikatöö kaasa ka laste ja noortega ning igapäevases kogudusetöös. Kutsusime ta peale Tšeboksarõ ülikooli lõpetamist kogudusse tööle, mõeldes eriti vajadustele mari külades.

Birski koguduses arenes koostöö ka koguduse liikmeks saanud idamari muusikutega. Esimene nendest oli mari laulja, kitarrimängija ja laulukirjutaja Konstantin Zainetdinov. Tema loodud on mitmed marikeelsed vaimulikud laulud. Teine marilasest muusik oli Vassili Mihailov, laulja, klahvpillimängija, saksofonist ja laulutegija. Nende kahe muusikuga, keda inimesed juba eelnevalt tundsid, korraldasime kontserte mari külade kultuurimajades.

Anu ja Juha Väliaho

Anu ja Juha Baškiirias Birskis Belaja jõe kõrgel kaldal 2005

Programmis olid rahva- ja vaimulikud laulud ning kontserdi lõpus jagasime kohalikele väikseid evangeeliumilugudega marikeelseid trükiseid. Koguduse praegune vaimulik Slava (Vladislav Abdullin) oli varem töötanud fotograafina ja rahvatantsude õpetajana ning temalgi oli palju sõpru maride külades. Sellise tiimiga oli rõõm ühiselt teenida.

Koostöö nende kolme mari muusikuga toimus ka reisidel Soome ja Eestisse, kui igal teisel aastal tugikogudusi külastasime.

Koostöö Saue koguduses

Kui kevadel 2012 Kesk-Venemaalt Eestisse kolisime, jätkus meie soome-ugri töö eestlaste keskel Saue linnas. Sinna suunati meid alustama uut luterliku koguduse tööd Eestis. Koos meiega tuli kolmeks kuuks appi mari muusik Vassili Mihailov, kellest sai Saue koguduse loo-

misel meie esimene organist. Peagi oli tarvis oma pühakoda ja algas luterliku kiriku ehituse planeerimine Sauele. Selleks asutasime 2018. aastal Saue Pauluse koguduse, kus Juha sai abiõpetajaks ja Anu diakoniks.

2012. aastal tuli Anna Mišina Tartu ülikooli doktoriõppesse etnoloogiat õppima. Aasta pärast järgnes talle Inga Pogonina. Alguses hakkas nädalavahetustel Saue kogudusetöös kaasa aitama Anna, hiljem, kui Inga Tallinna elama kolis, sai temast Saue koguduse organist. Nii on soome-eesti-mari rahva esindajate koostöös jätkunud soomeugrilaste ühine teenimine Saue koguduses juba mitmeid aastaid. Anna Makeevist sai 2016. aastal koguduse täisajaga töötegija, kelle palgatoetuse oleme saanud Soomest. Tänu olgu Jumalale, et oleme saanud olla ühe hõimupere liikmeteks!

Ja et oleme saanud paljudele olla vaimulikuks emaks ja isaks.

Vasakult: Inga, Anu, Anna ja Inga õde Svetlana 2003. a Joškar-Ola kirikus

Endine ja praegune vaimulik: Juha Väliaho ja Vladislav Abdullin

Suvel 2011 Birskis. Lustakas meeleolus Vassili Mihailov ja Anna enne laste muusikalaagrisse minekut.

Anu maridega vabaõhumuuseumis

Foto: Aleksei Aleksejev

Varakult Jumala kätes

Maarja Mänd

Hindrek Taavet Taimla on Eesti Metodisti Kiriku Reeküla koguduse pastor, EMK Teoloogilise Seminari õppejõud ja Püha Johannese kooli inglise keele õpetaja. Hindrek Taavet on abielus, peres kasvab pisitütar Amada Salome. Meie hõimurahvastest on ta kõige rohkem kokku puutunud udmurtidega. Missugune oli sinu tee usu juurde?

Jumalast rääkis mulle ema, kes oli usklikuks saanud paar aastat enne minu sündi. Kuna mu tervis oli esimesel eluaastal kriitilises seisus, siis andis ema mu elu varakult Jumala kätte, paludes, et Jumal jätaks mind elama.

Ja Jumal jättis. Kasvasin üles Võrumaal, käisin seal teenistustel ja sain teadmisi Jumala kohta. Esimese teadliku pühendumispalve tegin 6-aastasena. Tegelikult oli veel tähtsam hetk siis, kui 8-aastaseks saades õnnestus koos ema ja vanema õega sõita Tartu Elu Sõna koguduse korraldatud reisiga Iisraeli. Meid ristiti kolmekesi Jordani jões, ühtlasi saime ka Võru Baptistikoguduse liikmeiks.

Varases teismeeas proovisin Jumala plaanide eest ära joosta ja tundsin end usu poolt ahistatuna. Mulle tundus, et mu elu on liiga ette määratud ja vähe on valikuid. Püüdsin siis klassikaaslaste ja sõpradega elada ka teistsugust elu. 16-aastaselt oli mu elu teine suur pöördepunkt, kus Jumal „sai mind kätte”. Armastus siis sai mind kätte, muutis mu teod ja mu mõtted – nii ütleb üks Cruxi laul. Ühel suvel tegin suurema alistumise Jumala ees, kogesin Jumala puudutust ja väge (mõni ütleks, et isegi ristimist Püha Vaimuga). Sellest päevast alates olen käinud Jumalaga kõikidel oma teedel. Keskkooli lõpetades otsisin Jumala juhtimist seoses edasiste õpingutega. Jumal suunas mind Tartu Ülikooli ja nii asusin kolmeks aastaks Tartusse teoloogiat õppima. Seejärel tajusin, et Jumal suunab mind jätkama Ameerika Ühendriikides. See tundus kauge unistusena, aga sai ometi teoks ning mu magistriõpingud kestsid seal ligikaudu 4,5 aastat. Nüüd mõtlen juba doktorantuurile. Sellega seoses meenub seik, kuidas üks Aafrika külaline sai mu keskkooli lõpueksamite eest palvetades Jumalalt järgmise sõnumi: Jumal aitab sul läbi teha nii keskkooli, ülikooli, magistrantuuri kui ka doktoriõpingud. Ühesõnaga, olin ise palunud vaid keskkooli lõpueksamite eest, kuid Jumal näitas teed palju kaugemale.

Intervjuu Hindrek Taavet Taimlaga

Emaga 2011. aastal Iisraelis

Udmurtias aastal 2012

Misjonipõllul peab kõigeks valmis olema

Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris annad sa loenguid misjonist ja misjonitööst. Miks sind just see teema köidab?

Pärast pühendumist asusin kohalikus kirikus tegelema noortetööga ja teenisin kaasa ka teiste andidega, mida Jumal oli mulle andnud. Siis jõudis minuni uus kutsumus – teha pastoraalset teenimistööd misjoni kaudu. Mind õnnistati noorte misjonipastoriks. Esmalt ma ei tunnetanud midagi, kuid juhtus, et mõne aja pärast kolis Võrumaale üks noormees Rio de Janeirost. Käisime temaga koos konverentsidel nii Eestis kui ka mujal. Meenuvad misjonireisid Saksamaale ja Põhja-Iirimaale. Samal suvel käisime misjonireisil ka Udmurtias. Need reisid ja see suvi muutsid mu elu. Jumal andis mulle uue eesmärgi – tegeleda ka välismisjoniga. Õpingute vältel olen käinud päris mitmel misjonireisil pea kõikidel kontinentidel. Minu südames on olnud kõigi rahvaste tulek Jumala juurde, kuid eriti südamelähedased on Iisrael ja Brasiilia – need riigid on mu elus võitnud erilise koha.

Kas on mõni valdkond, mis on eriti südamelähedane?

Misjonitöö on igasugune kristluse sihilik väljaelamine, ükskõik kas lähedal või kaugel. Välismisjonist on mul praeguseks raske taganeda, ka on mul palju sõpru, kes sellega tegelevad. Kui mõelda hõimurahvastele, siis elumuutva mõjuga oli esimene mu kolmest reisist Udmurtiasse: nägin erilist kristlikku armastust tagakiusu keskel, mida kogetakse nii rahvuse kui ka usu suunal. Selle kõige keskel võis näha Jumalat teenivat ja lõpuni armastavat kogukonda ja see oli minu jaoks elumuutvaks kogemuseks. Misjon sealses kontekstis on teistsugune, see toimub näiteks kultuuritöö, laulude ja tantsude kaudu, läbi selle kuulutatakse ka evangeeliumi. Teine suur eesmärk on olnud udmurdi kogukonna ülesehitamine ja julgustamine. Oleme eestlastena nendele nagu suureks vennaks, omades oma keelt, Piiblit ja riiki. Kui eestlased ja soomlased ka sinna ei läheks, siis kes võiks udmurte mõista, julgustada ja nendega osaduses olla?

Mõeldes misjonitöö tulevikule hõimurahvaste seas, siis tuleb mõista, et Jumal on läbi ajaloo ka rõhumise keskel kirikut kasvatanud. Raskused on puhastumise ajaks ja tulevad mingil viisil kasuks. Peame palvetama ja tunnetama, kuidas misjonitööd teha. Teatud mõttes on tendents rahvusluse kadumisele, see juhtub näiteks segaabielude tõttu. Keele ja kultuuri hääbumine võib misjonitööd mõjutada, kuid annaks Jumal, et see ei läheks kaduma. Mida soovitaksid inimesele, keda huvitab misjonitöö?

Kui inimene ei ole veel misjonil käinud, siis tuleks alustada lühiajalise misjonireisiga. Selleks pole tarvis mingit püha kutsumust ega ordinatsiooni. Lühireisidel õpivad inimesed ka ise palju. Kui aga Jumal kutsub pikemaajalisele tööle, siis on vajalik kutsumine.

Kui endal pole võimalik füüsiliselt minna, võiks võtta ühendust näiteks mõne misjonäriga, pakkuda eestpalvet, ressursse – nii saab ka kodumaal olla välismisjoniga seotud. Kuningas Taavet kehtestas sellise seaduse, et võrdset palka saavad nii lahingus olevad sõjamehed kui ka need, kes asuvad laagris. Ma arvan, et nii on ka nende tasuga, kes julgustavad ja toetavad misjonitööd. Nende panus misjonikäsu täitmisel on Jumala silmis sama üllas ja kuulekas.

Kui misjon on seotud peamiselt kaugete kultuuride ja keeltega, siis misjonimeelsus on seotud sellega, kuivõrd oleme valmis misjonimeelsust oma lähedastega jagama. See teekond on oluliselt pikem. Misjon ei ole alati geograafiline, see on seotud südame näitamisega. Võiksime mõelda sellele, et piirangute kiuste on kirik tegutsenud ka koroonapandeemia olukorras ning geograafiline asend ja füüsiline kokkupuude on siin teisejärguline. Oluline on oma mugavustsoonist väljuda ning lasta Jumalal ennast kasutada – see on misjon. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus suure misjonikäsu: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda läkitan mina teid.“ (Jh 20:21)

Evangeeliumi kuulutamine Keenias samburude seas 2017

Kihlumine Veronikaga

2. jaanuaril 2018 Keenias Nyahururu joa all

Brasiilia sõpradega Rio de Janeiro linna kohal

Lektorina EMK Teoloogilises Seminaris

EMK Teoloogilise Seminari koolitus Käsmus

Kas meie keelel on väärtust?

Piibli tõlkimisel soome-ugri rahvastele Venemaal on mitme sugupõlve pikkune ajalugu, mis aina jätkub. Ala tes 1820. aastaist oli osadele soomeugrilastele mõningaid Piibli osi tõlgitud, kuigi nende kirjakeel polnud veel välja kujunenud. Revolutsiooniga see töö lõppes. Nõukogude ajal ehk 1920–90 polnud isegi venekeelset Piiblit vabalt saada, ligikaudu 130 vähemusrahvust jäid aga üldse ilma emakeelse Pühakirjata. Kuid ligidal oli muutus, mis algas Stockholmist.

Horvaatias sündinud filosoofiadoktor Borislav Arapo vić oli õppinud nii Soomes kui Rootsis ja jäi lõpuks Rootsi elama. Kui ta 1970ndate alguses ühele oma kaasmaalase le Stockholmi raamatupoodidest horvaatiakeelset Piiblit otsis, siis ta seda ei leidnud. Tal soovitati pöörduda Slaavi Misjoni poole, kus ta raamatulattu juhatati. Sealt ta otsi tava ka leidis. Samas esitas ta küsimuse: kus säilitatakse piibliteemalist kirjandust Nõukogude Liidu ligi 130 kee les? Oma suureks hämmastuseks kuulis ta vastuseks, et selliseid raamatuid polegi olemas. See avastus oli Arapo vićile selline šokk, et põhjustas suure pöörde tema elus. Arapovići eestvõttel asutati Stockholmis 1973. aastal Ida Piibliinstituut, mis hiljem nimetati ümber Piiblitõlkeinstituudiks. Eesmärgiks sai Piiblit ning selle osi tõlkida ja välja anda ka väiksematele Nõukogude Liidu rahvastele.

Aastal 1983 asutati lisaks Soome osakond Helsingi Piiblitõlkeinstituudi näol, ülesandega koordineerida piiblitõlketööd Nõukogude Liidu soome-ugri rahvastele.

Tõelise hoo sai see töö sisse alates 1990ndate algusest, kui NSVL kokku kukkus. Osakonda juhib Anita Laakso ja tõlkeprojekte soomeugrilastele on käigus tosin.

„1990ndate algusest on üks Piiblitõlkeinstituudi osakond töötanud ka Moskvas,” selgitab Riitta Pyykkö, kes on töötanud misjonärina nii Peterburis kui Mordvas ning osaleb praegu Mordva piiblitõlkeprojektis. „Kõik need Piiblitõlkeinstituudi osakonnad kokku on tänaseks valmis saanud tervikpiibli kahes keeles, Uue Testamendi 28 keeles ja väiksemaid piibliosi 41 keeles.”

Kas minu keel on tegelikult ka tähtis?

Riitta Pyykkö oli 1994. aastal koos misjonärist kolleegiga kutsutud ühte ersade külasse pulma. „Olime pärast südamlikku koosistumist end minema asutamas. Istusin juba autosse, kui üks noor mees jooksis koos sõbrannaga veel minu juurde. Tal oli käes vihikuke pealkirjaga „Mis on elu mõte”, mida me olime just peolistele laiali jaganud. Võimalik, et see oli esimene ersakeelne vaimulik trükis pärast NL lagunemist. Noormees küsis anuval ilmel: „Kas sa tegelikult ka usud, et ersa keel on sama tähtis kui teised keeled?” Ma sain talle kogu südamest kinnitada: „Usun loomulikult! Ega ma muidu sinuga siin ersa keelt ei räägiks!”

Pyykkö sõnul oli see küsimus 1990ndatel vähemuskeelte rääkijate seas tavaline. Põhjusest võis hästi aru saada: paljudes nõukogude aja koolides polnud emakeele kasutamine mitte ainult keelatud, vaid selle eest sai isegi karistada. Inimesed harjusidki oma keelt ja rahvust häbenema ning varjama. „Emakeele küsimus on seotud aga palju tõsisema küsimusega, inimese ettekujutusega endast: kes ma olen? Kas ma olen oluline? Kas minu keel on tegelikult ka tähtis? Kas meil on tulevikku?”

Tõlkimine läheb edasi

21. sajandil on Jumala sõna väljaandeid valminud juba kümnele sugulasrahvale, nende seas üks tervikpiibel, mis ilmus aastal 2013 udmurdi keeles, ja üheksa Uut Testamenti: 2003 aunusekarjala, 2006 vepsa, 2006 ersa, 2007 niidumari, 2008 sürjakomi, 2011 vienakarjala, 2014 mäemari, 2016 mokša ja 2019 permikomi keeles. Lisaks on pooleli tõlketööd handi ja mansi keeles. Piiblitõlkeinstituudi koostööpartneriteks Venemaa soomeugrilaste projektides on teiste seas Ühinenud Piibliseltsid, Wycliffe’i piiblitõlkijad, misjoniorganisatsioonid, eri kirikud ja kohalikud teadusasutused. Soomes osaleb Piibli tõlkimises ersadele Rahvamisjoni töötaja Liliann Keskinen, kes jätkab pensionile jäänud Riitta Pyykkö tööd. Mobiilirakendused ja digiversioonid võimaldavad meie sugulasrahvail kasutada piiblitekste ka interneti vahendusel. Tekstide paigutamisel sinna ja ka audiopiiblite tootmisel osalevad omakorda eri tegijad, teiste hulgas näiteks Karjala keele selts ja Faith Comes By Hearing

Kui 1548. aastal sai valmis soomekeelne Uus

Ersakeelne Uus Testament

Testament, siis trükiti seda 125 eksamplari. 1624 valminud tervikpiiblit trükiti 200, nii et vaevu jätkus igale kogudusele üks. Sel ajal oli ka kirjaoskus haruldasem, aga emakeelset Jumala sõna hakati rahva seas juurutama. Praegu on kirjaoskus soomeugrilaste seas tavaline, aga emakeelse piiblisõna viimine rahva sekka on tähtis töö, mida tuleb teha kõikide vahenditega.

Sõna juurdumine

Viimasel ajal on mõnel pool koroonaviiruse tõttu keeruline raamatuid laiali jagada. Näiteks küsitakse Mordvas ersade luterliku Velmema koguduse pastori Aleksei Aljoškini sõnul uusi ersa- ja mokšakeelseid Jumala sõna väljaandeid rohkem, kui on suudetud levitada. Riitta Pyykkö lisab: „Pealegi on tõlketöö paljudes keeltes alles pooleli. Meie armsad sugulasrahvad vajavad töötegijaid, kes alustaksid emakeelseid piiblitunde ja -ringe, emakeeles Jumala sõna kuulutaksid. Nad vajavad ka kaaslasi, kes „nende eest usuksid” ehk oleksid neile igal

moel toeks. Ka halvatud mees pääses Jeesuse juurde ju niiviisi, et neli meest kandsid teda. Selleks läheb vaja nii eestpalvet kui praktilist tööd kohapeal.” Pyykkö leiab, et kui koguduste jaluletõstmiseks Nõukogude Liidu lagunemise järel vajati abilisi, siis teiste poolt halvustatud emakeele kasutamise taastamiseks läheb samuti vaja abijõude. Oma töös on ta märganud, kuidas Püha Vaim kasutab just emakeelt usu saladuste avanemisel. Aastal 2011 nägi ta lähedalt, kuidas emakeel mõjus: „Olin veidi enne ersa psalmide väljaandmist ühes külakeses tõlkele tagasisidet kogumas. Üks lugeja oli mees, kellel olid psalmid vene keeles peas, aga emakeelseid polnud ta kunagi näinud. Ta alustas valjul häälel lugemist, aga vakatas siis. Mõtlesin juba, et tekstis on midagi valesti, aga mees sai lõpuks suurest liigutusest võitu ja tõdes: „See on ju nagu palve!” Veidi rahunenud, suutis ta edasi lugeda ja jagas mulle õhinal parandusettepanekuid. Andsin talle psalmide koopiaid kaasa ja mees helistas juba järgmisel päeval. Ta oli poole ööni lugenud ja laulnud neid emakeelseid psalme, mis teda südamepõhjani vapustasid.”

Riitta Pyykkö tegutseb piiblitõlketöö heaks ka pensionärina. Ingeri kiriku Velmema koguduse misjonisekretärina hoiab ta sidet selle töö soomlastest toetajatega nii kirja teel kui külastusi organiseerides. „Juba 1845 Ingerimaal sündinud ja Aafrikasse misjonäriks suundunud Martti Rautanen tahtis kõigepealt minna just soomeugrilaste juurde. Tsaari vastuseisu tõttu see soov luhtus. Praegu saavad soomlased aga vabalt tegutseda ja need, kes ise ei saa misjonile minna, võivad selles töös osaleda just palvete ja annetamise kaudu.”

Helsingi Piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

Mitmes Ingeri luterliku kiriku koguduses Venemaal on laste õnnistamine enne kooliaasta algust juba tavaks saanud. Ülem-Suetuki külas õnnistab lapsi 1. septembril 2020 kooliteele õpetaja Sergei Šilovski.

Ersamordva piiblitõlkerühm (vasakult): Liliann Keskinen, Mirjam Makkonen, Tamara Bargova ja Riitta Pyykkö

Foto: Branislav Kalčevič

Piiblitõlked soome-ugri keeltesse 2021. aasta MAI seisuga

Aunusekarjala (livvi)

1991 Jeesuse elu

1993 Markuse, Johannese evangeelium

1995 Piiblilood

1997 Matteuse, Luuka evangeelium

1999 Apostlite teod

2003 Uus Testament

2006 Psalmid

2010 1. Moosese rmt

2012 Joona rmt

2012 Luuka evangeelium Apostlite (audioversioon)

2014 Õpetussõnad

2015 Jesaja rmt

2020 Ruti rmt

Tõlkimisel: Taanieli rmt

Vienakarjala (päriskarjala)

1994 Jeesuse elu

1996 Markuse evangeelium

1999 Luuka evangeelium

2004 Apostlite teod

2006 Johannese evangeelium

2007 Matteuse evangeelium

2011 Uus Testament

2011 Uus Testament (audioversioon)

2018 Lugusid Piiblist

2018 Lugusid Piiblist (audioversioon)

2020 Joona rmt

Tõlkimisel: valik psalme

Vepsa

1991 Jeesuse elu

1992 Markuse evangeelium

1993 Johannese evangeelium

1996 Luuka evangeelium, Piiblilood

1998 Matteuse evangeelium

1999 Apostlite teod

2006 Uus Testament

2012 Psalmid

2012 Luuka evangeelium 1. Johannese kiri (audioversioon)

2016 Õpetussõnad

2019 Joona raamat

Tõlkimisel: valik psalme

Sürjakomi

1979 Uus Testament (proovitrükk)

1993 Jeesuse elu

1994 Jeesus – laste sõber

1995 Markuse evangeelium

1996 Luuka evangeelium

1998 Johannese evangeelium

1999 Matteuse evangeelium

2008 Uus Testament

2010 Piiblilood

2013 Psalmid

2014 Uus Testament (audioversioon)

2016 Joona rmt

2017 Õpetussõnad

Töös: Vana Testamendi tõlke läbivaatamine

Permikomi

1993 Jeesuse elu

1996 Markuse evangeelium

1997 Jeesus – laste sõber

2001 Matteuse evangeelium

2002 Piibli jutustused

2003 Piiblilood

2005 Luuka evangeelium

2007 Johannese evangeelium

2009 Apostlite teod

2011 Luuka ja Johannese evangeelium

Lugusid Piiblist (audioversioon)

2019 Uus Testament

Tõlkimisel: Psalmid

Udmurdi

1990 Piiblilood

1991 Markuse evangeelium

1993 Evangeeliumid

1994 Jeesus – laste sõber

1997 Uus Testament

1999 Psalmid

2004 Joona rmt

2005 Jesaja rmt

2006 1.–2. Saamueli ja Kuningate rmt

2007 Iiobi rmt

2013 Piibel

2015 Uus Testament

2015 Uus Testament (audioversioon)

2016 Vana Testamendi apokrüüfid

2016 Psalmid (audioversioon)

2020 Piiblilugusid

Tõlkimisel: Valik psalme

teod

Ersamordva

1990 Johannese evangeelium

1991 Jeesuse elu

1993 Piiblilood

1995 Markuse evangeelium

1996 Luuka evangeelium Apostlite teod

1998 Matteuse evangeelium

2006 Uus Testament

2011 Psalmid

2011 Luuka evangeelium (audioversioon)

2018 Uus Testament (audioversioon)

2020 Ruti rmt, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul

Tõlkimisel: Vana Testament

Mokšamordva

1993 Jeesuse elu

1995 Markuse evangeelium

Jeesus – laste sõber

1997 Luuka evangeelium

1999 Piiblilood

2002 Matteuse evangeelium

2003 Johannese evangeelium

2005 Apostlite teod

2009 Pauluse kiri roomlastele

2011 Luuka evangeelium

Apostlite teod (audioversioon)

2016 Uus Testament

2020 1.–2. Moosese rmt

Tõlkimisel: Psalmid

Niidumari

1986 Uus Testament ja psalmid (proovitrükk)

1993 Jeesuse elu

1994 Markuse evangeelium

1995 Luuka evangeelium

1997 Johannese evangeelium

1999 Matteuse evangeelium

1990 Piiblilood

2001 Piibli jutustused

2007 Uus Testament

2014 1. Moosese rmt

2019 Uus Testament (audioversioon)

Tõlkimisel: Vana Testament

Mäemari

1994 Jeesuse elu

1995 Markuse evangeelium

Jeesus – laste sõber

1998 Johannese evangeelium

2009 Matteuse evangeelium

2011 Apostlite teod

2011 Luuka evangeelium (audioversioon)

2014 Uus Testament

2016 Piibli jutustused

Tõlkimisel: Joona rmt, Õpetussõnad

Handi

1995 Jeesuse elu

2000 Markuse evangeelium

2003 Piibli jutustused

2010 Markuse evangeelium Piibli jutustused (audioversioon)

2011 Luuka evangeelium

2012 Luuka evangeelium (audioversioon)

2015 Apostlite teod

2017 1. Moosese rmt

2018 Joona rmt

Tõlkimisel: Valik psalme

Mansi

1996 Jeesuse elu

2000 Markuse evangeelium

2003 Piibli jutustused

2012 Johannese evangeelium

2012 Piibli jutustused (audioversioon)

2014 Luuka ja Matteuse evangeelium

2016 Joona rmt

2020 Jutustusi Piiblilugudest

Tõlkimisel: Uue Testamendi lugusid lastele

Liivi

1942 Uus Testament

2002 Valik psalme

„Lootuse sõnad”

2013 Evangeeliumid setu keeles

VIII soome-ugri rahvaste kongressi raames toimus 16. juunil Tartu Jaani kirikus hõimurahvaste oikumeeniline palvus, korraldajaks Eesti Piibliselts koostöös EKNi liikmeskirikutega. Kongressi puhul avati Tartu Jaani kirikus piiblinäitus soome-ugri keeltes ja Pauluse kirikus fotonäitus hõimurahvaste elust.

Soome-ugri rahvaste maailmakongressid

I Sõktõvkar 1992

II Budapest 1996

III Helsingi 2000

IV Tallinn 2004

V Hantõ-Mansiisk 2008

VI Siofoki 2012

VII Lahti 2016

VIII Tartu 2021

Kirikusse!

Palvust juhatab piiskop Joel Luhamets

Keelemees Mart Rannut, Budapesti Ülikooli soome-ugri õppetooli juhataja Andres Bereczki ja ungari keeleteadlane prof János Pusztay Palvusel

Palved soome-ugri rahvaste eest

Piiskop Joel Luhamets, õp Aivo Prükk ja preester Stefan Fraiman

Hõimurahvaste fotonäitus Tartu Pauluse kirikus

Soome-ugri piiblinäitus Tartu Jaani kirikus

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress Tartus

Soome-ugri maailmakongressid on kujunenud meie hõimurahvaste tähtsaimaks iga nelja aasta järel toimuvaks ürituste sarjaks kõikjal soome-ugri maailmas, pakkudes võimaluse nii võtta kokku arenguid ja saavutusi, kui ka jagada mõtteid ja edukaid lahendusi. Eesti Rahva Muuseumis 16.–18. juunil 2021 toimunud maailmakongressist võtsid osa 14 soome-ugri rahva esindajad, mis on üle poole soome-ugri rahvastest, seega oli kongress otsustusvõimeline. Viimane oli mureks mitmelgi põhjusel: ühelt poolt keeruline koroonapandeemia olukord, mistõttu üritust aasta võrra juba edasi lükati, teisalt idanaabri Venemaa juhtkonna järjest süvenev umbusk oma rahvaste ja kultuuriasutuste kontaktidesse läänega, eriti kui partneriks on riigis teist keelt ja kultuuri väärtustavad organisatsioonid.

Need mured jätsidki tuntava jälje kongressi töösse, mis kajastus rahvaste tagasihoidlikumas kohapealses esindatuses. Sellest saadi üle töö korraldamisega hübriidvormis, kus osaleda sai ka veebi teel. Ühtekokku osales kongressil ligi 400 inimest. Eriti esinduslikult olid kohal ungarlased, samas kui soomlased jätsid koroonale viidates tulemata (samas lubades jalgpallifännid EM-mängudeks koroonas vaevlevale Venemaale!). Venemaa vastutegevusest jäi ebameeldiv maik: kuigi Vene kultuuriminister ise kongressil tervitusega esines, üritati aktiivselt takistada delegaatide osavõttu ning kongress sisuliselt põhja lasta. Esines riigiametnike üleskutseid boikotile, Venemaa delegaatide ülekuulamisi ning ähvardusi töölt vallandamisega (suur osa delegaate töötab riiklikes kultuuri- ja haridusasutustes), piiriületamise keelde, internetiülekande häirimist ning paljut muud. Selgelt oli tunda Nõukogude ajast pärit arusaama, et teist keelt rääkivate inimeste lojaalsus on kaheldav, teistes kultuurides ei suudeta näha rikkust, olulisem on rahvaste kontrolli all hoidmine. Senise koostöö jätkumist praegune Venemaa juhtkond ilmsesti ei soovi.

Samas oleks kultuurikoostöö kolme soome-ugri riigi –Eesti, Soome ja Ungari vahel kogu soome-ugri maailma silmas pidades vägagi piiratud ega kannaks välja oma esialgset mõtet: maailmakongressi peaeesmärk on siiski hääle, staatuse ja rahvusvahelise koostöövõimaluse tagamine riigita soome-ugri rahvastele. Just neile on oluline

taoline rahvusvahelise staatusega esindusfoorum, kus tuua esile oma arenguid ning probleeme. Selle kadumine oleks aga kahetsusväärne tagasilöök nende kultuurilistele püüdlustele, nende hääle vaigistamine ning pikemas perspektiivis keele- ja kultuurimõrv.

Muusikaline tervitus eri rahvaste esindajailt

Kongressi tervitab vabariigi president Kersti Kaljulaid

Kõneleb kultuuriminister Anneli Ott

Mart Rannut

Kuigi viimasel ajal on idapoolsetele soome-ugri rahvastele ägedalt kaikaid kodaraisse loobitud, oleme me kõigest hoolimata vankrit edasi vedanud, leides samal ajal uusi tegevusvorme. Veebiülene kongress ja hübriidvorm on soome-ugri rahvastele väga vajalik kogemus. Maailmakongressi ajalooline eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuure ja keeli, edendada soome-ugri rahvaste omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme, leida neile lahendusi ning teostada kõigi soome-ugri rahvaste enesemääramise õigust kooskõlas rahvusvaheliste normide ja põhimõtetega. Vägagi osavõturohketes teemarühmades käsitleti olulisemaid väljakutseid: keele säilitamist ja järgnevale põlvele edastamist, kakskeelsuse problemaatikat, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele ning meedia- ja kultuuriküsimusi. Jätkuva soome-ugri rahvaste arvulise vähenemise ja venestumise taustal on mitmeski valdkonnas töö intensiivistunud, otsitakse ja levitatakse oma juuri innovatiivsel moel, toetudes kaasaegsele tehnoloogiale ja teadmistele, et paremini oma keeli ja kultuure arendada ning nende kasutamist võimaldada ja julgustada.

Soome-ugri rahvastel on kuulsusrikas minevik. Kunagisest enamikku Põhja-Euroopat ning Uuraleid ja Volgat kontrollinud soome-ugri hõimude konglomeraadist (pakuksin perioodiks pronksiaja algust 12. sajandil eKr – 10. sajand A. D.) on praeguseks järel vaid tagasihoidlik meenutus kolme rahvusriigi näol (Eesti, Soome ja Ungari), Venemaa paljudest rahvastest on järel vaid riismed. Ometi oli vaid 40 aastat tagasi mordvalasi rohkem kui eestlasi, 50 aastat tagasi võis komi keeles saada ka keskharidust, 100 aastat tagasi ei osatud mitmetes soome-ugri keskustes vene keelt ning üritati kohale saadetud võimumehi panna rahvuskeelt ära õppima. Hõimurahvaste olukord on vägagi erinev, kuid soome-ugri idapoolne maailm on jätkuvalt kriisis. Emakeelset haridust on võimalik saada vaid mõne üksiku keele puhul külakoolides, linnastuvad soome-ugri keelt emakeelena kõnelejad lähevad keskkonna survel üle vene keelele, tihtipeale ei oska järgnev põlvkond oma isade keelt üldse ning häbeneb oma rahvust. 2018. aastal muutis Vene riigiduuma soome-ugri keelte õppimise vabatahtlikuks, mis sisuliselt rahvusliku hariduse hävitas: neil keeltel pole ühiskonnas enam kasutust ning nii on need taandunud vaid kodukeelteks külades. Siiski on miskit veel alles: jätkuvad minimaalsel tasemel soome-ugri keelte tunnid koolis, valmistatakse ette emakeeleõpetajaid ja antakse välja ka vähest õppevara. Lisaks on ka meediatooteid: mõni harv ajaleht ja raadiosaade, õhinapõhine omakeelne veebinurk jms.

Selles valguses on tore positiivse hõlvamise saavutusena ära märkida samas tugevnenud kristlikku tööd ning Pühakirja levikut soome-ugri idarahvaste seas. Ennekõike tuleks siin märkida Helsingi Piiblitõlkeinstituudi järjekindlat ja tulemuslikku tegevust soome-ugri rahvaste hulgast pärit tõlkijate juhendamisel ja koolitamisel, tänu kellele ja millele on emakeelne Jumala Sõna jõudnud suuremal või vähemal määral pea kõigi hõimurahvasteni.

Kongressil oli ka vaimulik osa, algas see kahe eksootilise palvusega: Tartu Jaani kirikus pidasid oikumeenilise avapalvuse kristlased ning Toomemäel maausulised (osa soome-ugri rahvaid on siiani animistid). Kristlik palvus

oli lisaks oikumeenilisele esindatusele, kus teenisid vaimulikud eri konfessioonidest, samas ka paljurahvuseline, kus lisaks paljude hõimurahvaste teenistusel osalemisele loeti eri keeltes ka piiblilektsioone ning lõpus Meie Isa palvet. Lauludeks olid õp. Mart Jaansoni valitud põnevad kristlikud regilaulud, eeslauljaks Kristjan Luhamets. Lisaks kaunistas palvust oma marikeelse lauluga Anna Makeev. Tervituskõne pidas piiskop Joel Luhamets, kes vaese Laatsaruse ja rikka mehe hoiatava tähendamissõna valguses rõhutas, et teiste hõimurahvaste vajadusi on hea õigel ajal märgata, me vajame üksteise tuge ja osadust.

Kongressil on nende mõtete raames just meie vähemate hõimurahvaste jaoks erakordne tähtsus – just neil üritusel tunnevad need rahvad, kuivõrd tähtis on nende keel ja kultuur, rahvuslik identiteet ja selle kõige väärtustamine ning hoidmine. Aidaku selles meid Jumal!

Kongressil Eesti Rahva Muuseumis

Soome-ugri keelte säilitamise ja arendamise teemaistungit juhatab keeleteadlane Mart Rannut

Ungarlaste delegatsioon koos külalistega Tartu vanalinnas

Fotod: Janek Jõgisaar, Villu Lillmaa ja Szilárd Tibor Tóth

Emakeelne Sõna kinnitab ja toob rõõmu

„Usun, et iga kord, kui emakeelse piiblitõlke lugeja annab teksti kohta tagasisidet, puutub ta otse kokku elava Jumalaga,” mõtiskleb komi piiblitõlkija Nina Vattuleva. „Kui keegi loeb Jumala sõna, siis hakkab teda mõjutama Püha Vaim, selleks et ta elu uuendada, muuta paremuse poole. Meile ei pruugi see välja paista, aga Jumala Sõna täidab ikka oma ülesannet. Seepärast ma olengi Jumalale nii tänulik iga inimese eest, kes saab proovitõlgete katsetamisel emakeelse Jumala Sõna maitse suhu. See on nagu hea seeme, mis elu käigus kindlasti vilja kannab. Tagasiside andjad loevad Sõna küllap ka tulevikus ja võib julgelt öelda, et nad on tõlkijate kolleegid selles tähtsas töös.

Osa katselugejatest tunneb Piiblit vähemalt veidike, aga osad puutuvad sellega kokku esimest korda. Üks mees näiteks väitis alguses kindlalt, et temal on oma Jumal ja teistesse ta ei usu. Aga ta võttis tõlke – tegemist oli Õpetussõnadega – ikkagi ette ja hakkas kõva häälega lugema. Aegamööda tema ilme muutus ja ta tunnistas, aukartus hääles: „See on ju sulatõsi!” Ta tõi meile kohe näiteid oma elust, kuidas asjad olidki nii läinud nagu kirjas.

Hea oli näha, kuidas Sõna juhatas lugejat nägema ennast ja teisi uuel moel. Mees avastas näiteks retsepti, kuidas toimida riidude korral. Õpetussõnade 21. peatüki 14. salm on komidele tõlgitud nii: „Salajane and vaigistab viha ja kingitus põuest – tugeva raevu.” Mees järeldas: „Tuleb öelda oma vastasele siiralt midagi head, mida ta ei oskagi oodata, midagi julgustavat, mis teda rõõmustaks. Sellelt pinnalt võib siis vimma kandmata edasi elada.”

„Liitusin komi piiblitõlketiimiga rohkem kui kümme aastat tagasi kolmanda tõlkijana,” jutustab Nadežda Gabova. „Minule kui usklikule tundus teema hingelähedane ja filoloogina motiveeris mind see, et Piibli tõlkimine rikastab meie keelt. Aga alles töö edenedes sain aru selle veelgi sügavamast tähendusest. Nägin ise, kuidas emakeelne Sõna inimestele mõjus: nad hakkasid seda uskuma, alkohoolikud vabanesid sõltuvuse köidikust ja asusid oma laste eest hoolitsema. Paljude juba meeleheitel inimeste elu läks jälle rööbastesse. Sain aru, et Piibli sõna on kõige parem ja tähtsam asi, mida üldse võib kellelegi anda! Viimase aasta pandeemia tingimustes on Sõna tähendus veelgi enam esile tulnud. Usklikele annab see jaksu ja rõõmu. Teised saavad lohutust ja leiavad pääsetee.

Minu elul on nüüd selge eesmärk: soovin teha kõik selleks, et komid saaksid emakeelse tervikpiibli ja hakkaksid seda kasutama. Olen väga tänulik, et saan osa võtta sellest maailma kõige olulisemast tööst!”

Jumala Sõna jõudmine oma handi rahvani on juba aastaid südameasjaks Ljudmila Rusmilenkole, kes on õppinud ka Tallinna Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris. Viiruseohu ajast on ta suure osa veetnud kodukülas Lopharis Obi jõe kaldal. Seal, paarsada kilomeetrit Jamali Neenetsi ringkonna keskusest Salehardist lõunas, on ta koos sugulastega emakeelseid piibliosi uurinud. „Eriti pööran tähelepanu Jeesusele Kristusele ja selgitan, mida Ta on meie heaks teinud,” räägib Ljudmila. „Koos mõnede usklike naistega oleme palvetanud nende tekstide juures. Üks neist loeb neid kodus ette oma mehele, kes vene keelt üldse ei oska.

Ma loen ka ise järjepidevalt handikeelseid piiblitekste. Need lähevad mulle väga südamesse ja mõjuvad niivõrd hästi! Palvetan, et emakeelne

Sõna jõuaks kõigi hantideni ja nad õpiksid selle järgi elama. Ka meie koguduses Salehardis oleme koos hantidega lugenud emakeelset Sõna ja tänanud Taevast Isa piiblitõlkeinstituudi eest.

Ema, isa ja vanema õega räägime me kogu aeg handi keelt. Õde ütleb, et võrreldes selle ajaga, kui rohkem Salehardis elasin, on mu keel siin paremaks läinud. Handi keeles me ka palvetame. Ema õpetas mulle just ühe vana handi palve: „Taevaisa, tule ligi, et toit tooks tervist ja maitseks hea.” Ma olengi nüüd enne sööma asumist seda kasutama hakanud!”

Ljudmila Rusmilenko

Nina Vattuleva

Nadežda Gabova

Tere, head sõbrad!

Mina, German, kasvasin üles Narva lastekodus. Kuna mu perekonnanimi on Andrejev, olin end alati venelaseks pidanud. Alles täiskasvanuna, kui olin oma vanematest rohkem teada saanud, selgus, et mu pere oli isuri rahvusest ja elas Kingissepa rajooni Mattia külas. Varasem isuri perekonnanimi tuli nõukogude võimu sunnil ära vahetada.

Praegu olen ma protestantliku koguduse Eluallikas (Источник Жизни) pastor. Teenin Jumalat sel viisil, et tegelen vähekindlustatud peredest pärit teismeliste ja lastega. Korraldame koos abikaasaga neile klubitegevust, breiktantsu treeninguid ja heategevuslikke kontserte. Sageli sõidan heategevuslikel eesmärkidel Venemaale soome-ugri rahvaste juurde. Piiblis on öeldud, et Jumala riigis saavad olema inimesed eri rahvustest ja keeltest, seepärast on minu arvates üheks oluliseks ülesandeks Piibli tõlkimine ja levitamine soome-ugri keeltesse. Ning nad laulsid uut laulu: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest.” (Ilm 5:9)

Varasemalt oleme käinud Mari ja Komi vabariigis ning Udmurtias, kuid sel aastal alustame koos Moskva misjonäridest sõpradega teenimist Põhja-Tveri oblasti külades ja asundustes. On selgunud, et juba Peeter I saatis nende alade asustamiseks sinna välja Karjala elanikke, kes suutsid säilitada oma karjala kultuuri, kuigi olid oma kodumaast eraldatud. Praegugi on nendes külades paljud nimed karjala keeles.

Jumala abiga on pastorid avatud ja valmis meie telgifestivalideks ja misjonitööks Ukrainas, Rumeenias, Makedoonias ja Albaanias. Sinna saatsime juba oma suured telgid. Palume teil koos meiega palvetada sellele tööle Jumala õnnistust, et võiksime kuulutada nendes maades evangeeliumi juba sel aastal. Möödunud sügisel kohtusime Albaanias kahe linnapeaga, kes andsid meile loa telgifestivali korraldamiseks ja näitasid selle vastu üles suurt huvi. Varem Albaanias võimu juures olnud kommunistid püüdsid hävitada inimestel igasugust usku, seetõttu on seal palju tööd. Ühes mägilinnas on pärast telgifestivali plaanis rajada kogudus.

Tänu Jumalale, et meie väike, kuid suure südamega Eesti saadab misjonäre maailma äärteni!

Ristimisel

Julia ja German Andrejev

Telgiteenistusel Helsingis

Telgiteenistus Leningradi oblastis isurite aladel

Usalduse viljad

Piret Riim

Augustis 2021 tuleb esitlusele raamat „Usalduse viljad”

EELK Misjonikeskusega seotud 30 misjonikoostöö aastast. Tegemist on tõsielu lugude kogumikuga, millel autoreid üle saja, pooled Eestist ja pooled välismailt. Idee värvifotodega illustreeritud inforikka ja meeleoluka teose väljaandmiseks tuli keskuse juhatajalt Leevi Reinarult, kes kaasas autoreid. Kirju kimbu kaastöid seadis tervikuks Piret Riim.

Enamik välisautoreid on Soomest, mis kõneleb meie hõimlaste tähtsast rollist Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku misjonitöös nii taas iseseisvas Eestis kui ka piiri taga. Kirjutajate seas on ka ajakirja Hõimurahvaste Aeg lugeja head tuttavad Anu Väliaho ja Liliann Keskinen, aga lisaks eestlaste diasporaa vaimulikud Peeter Kaldur, Jaanus Noormägi, Jaan Tammsalu, Dagmar Õunap jt. Veidi on kaasatud ka arhiivimaterjale, nagu näiteks Laine Villenthali lugu Petseri luterliku koguduse teenimise algusaja õnnistustest.

Oma misjonikoostööd eestlastega kirjeldab üle 45 soomlase. Eriti mõtlemapanevad on Soome usuõdedevendade meenutused just 30 aasta tagant, kus väljendub nende siiras hool ja mure nõukogude surutisest vabanenud eestlaste vaimse olukorra pärast, mis neid siiapoole tegutsema tõi. Lisaks kirjeldavad oma sidemeid meiega Venemaal tegutseva Ingeri luterliku kiriku eelmine ja praegune piiskop Aarre Kuukauppi ja Ivan Laptev. Nii mõnelegi on ehk üllatus, kuidas Ingeri kiriku taastulemise aegne misjon oli ühtlasi Eesti luterliku kiriku misjon, sest misjoninägemusega vaimulik Arvo Survo kuulus siis EELK alluvusse, nagu ka 1990ndail taas ärganud hilisema Ingeri kiriku kogudused.

256 leheküljega suures formaadis raamatu pealkiri on inspireeritud nii Jumala kui esialgu veel võõraste

Arturi tunnistus

naabermaa kristlaste tingimusteta usaldamisest, mis on head vilja kandnud. Raamat lõpeb viiruseohust tingitud muudatuste saabumisega meie kõigi ellu. Nii on edaspidi küllap oodata juba uutmoodi lugusid!

Meie lugejaile pakume aga tervikuna tutvumiseks Riia eesti koguduse hooldajaõpetaja Valdek Johansoni ülevaadet Riia koguduse loost, mis raamatus ilmub lühendatult, siin aga kaheosalise järjejutuna.

Olen rahvuselt sölkup, mul on neli venda ja kaks õde. Üks mu vendadest on usklik juba 1990. aastatest. Ta palvetas kõik need aastad minu eest, kuni ma 2015. aastal rehabilitatsioonikeskuses usule tulin. Olen abielus, mul on seitse last. Loodan väga, et ka mu pere ja lähedased võiksid Kristuse oma ellu vastu võtta.

Eestikeelse koguduse algus Riia Jakobi kirikus

Esimeseks kirikuks eestikeelsele kogudusele Riias oli Püha Jakobi kirik. See Riia vanemaid kirikuid oli üks nendest, kus algas luterlik reformatsioon Riias. Siin asus ka Riia esimene lätikeelne kogudus, mille esimeseks pastoriks sai 1527. aastal liivlane Nicolaus Ram(m). Rootsi ajal tegutses kirikus rootsikeelne kogudus. Kuna Rootsi sõjaväes teenis suurel hulgal soome rahvusest sõdureid, siis kuulutati jumalasõna ka nende emakeeles.

17. sajandi lõpus alustas Jakobi kirikus tegevust saksakeelne kogudus, peale Põhjasõda jätkati saksa ja rootsi-soome kogudusetööga. 1777. aastal Soomest rootsi-soome vaimulikuks kutsutud Johann Ytter ei leidnud eest mitte soomlasi, vaid eestlased, kelle keele ta pidi ära õppima. Samast aastast alates Jakobi kirikus eestikeelseid jumalateenistusi pidanud eesti kogudus iseseisvus 1870. aastal. Kogudust on teeninud mitu eestlasest vaimulikku: Eduard Terras (1907–1914), Theodor Tallmeister (1913–1919), Arnold Häusler (1923–1938). Riia Jakobi eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja oli aga Viljandimaalt pärit Kikka Jaak, kelle

Riias sündinud poega Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) peetakse Eesti rahvuskirjanduse loojaks.

Aastal 1923 toimus referendum, kus rahvas otsustas, kellele kirik kuuluma peaks. Referendumi tulemusel sai Jakobi kirik katoliiklastele, kes võtsid selle kasutusele Riia peapiiskopkonna katedraalina.

Eesti kogudusest Riias I

Apostlite Peeter-Pauli (Pauluse) nime sai kogudus aastal 1918, kui siirdus Jakobi kirikust vabanenud PeeterPauli kirikusse, mis asus vanalinna külje all olevas garnisonilinnakus ehk tsitadellis. See kirik võeti ära nõukogude sõjaväebaasi tulekuga 1939. aasta sügisel. Sõja-aastatel tegutses kogudus pikemalt reformeeritud kiriku hoones. Eesti koguduse õpetaja aastatel 1940–44 oli ema poolt eesti päritolu Edgars Jundzis.

Sõjajärgsetel aastatel oli koguduse hooldajaõpetajaks Roberts Feldmanis, kuid kõik jumalateenistused ja eestikeelsed kiriklikud talitused pidas kohalik jutlustaja Jüri Muul. Alates 1940. aastate teisest poolest on eesti kogudus tegutsenud Jaani (Ristija Johannese) kiriku juures. Olen ka ise esimesel eluaastal ristitud Riia eesti koguduses.

Mõnikord on väidetud, et nõukogude ajal olid keelustatud kõik eestlaste organisatsioonid Lätis. Üldine poliitika see muidugi oli, ent eesti kogudus jäi erandina siiski püsima. Põhjus võis olla väga lihtne: tagasihoidlik, oma kirikuta kogudus ei paistnud teiste hulgas võimudele kuidagi silma. Samas tuleb märkida, et kogudusega seotud õpetajatel tuli jagada paljude oma kaasaegsete saatust. 1950. aasta aprillis vahistati R. Feldmanis ja 1951. aasta oktoobris E. Jundzis. Mõlemad veetsid mitu aastat

Venemaa vangilaagrites. Õpetaja Jundzis teenis eesti kogudust taas alates 1959. aastast kuni oma surmani 21. oktoobril 1986. Tema põhikogudus ja elukoht oli sel ajal Jaunpiebalgas, kuid iga kuu teisel pühapäeval teenis ta Riias eesti kogudust. Jumalateenistus toimus käärkambris ja algas kell 10 – samal ajal lätikeelse põhikoguduse jumalateenistusega kirikus. Käärkambrit lahutab kiriku kooriruumist üksainus vaheuks, kuid läbikostvad helid ei mõjunud häirivalt, vaid kajana teineteist toetavalt. Õpetaja Jundzis oli suur läti kultuuripatrioot, aga teenis ka eesti kogudust hoole ja armastusega. Ühtlasi oli ta veel Uue Testamendi professor Läti ELK Usuteaduse Seminaris. Kui palusin temalt soovitust, et siirduda Eestisse usuteadust õppima, siis tema soov oli, et ma teeksin seda sealsamas Riias. Mine tea, tema soovitust järgides oleksin ehk saanud Riia eesti koguduse teenimist jätkata kohe pärast õpetaja Jundzise surma, ilma et koguduse tegevus oleks kolmeks aastaks katkenud. Jäägu see oletuseks.

Minu isa Elmar Johanson valiti koguduse juhatusse kassapidajaks 1941. aastal. Ta ei olnud kunagi koguduse

Jakobi kirik 18. sajandi gravüüril

Foto: internet

Valdek Johanson

esimees, ent kassapidajaks valiti ikka tagasi, jäädes täitma seda kohta kuni aastani 1986, ehkki esimehed vahetusid. Hiljem isa möönis, et selles ametis oli tema peamine mure tagada, et koguduse õpetaja ja organist saaksid alati oma töötasu kätte. Üks vaheaeg tuli sellesse tegevusse ometi. Nimelt sattus mu isa parteitu töölisklassi kvoodiga ühes koosseisus Läti NSV Ülemnõukogu saadikute hulka. Juhtus aga olema keegi pealekaebaja, kes saatis seepeale kaebuse, et isa on seotud usulise tegevusega. Ülemnõukogu sekretär seltsimees Zorin kutsus siis rahvasaadiku vaibale ja tegi talle selgeks, et tegevus usuühingus ei ole saadiku mandaadiga ühitatav. Vahejuhtum piirdus sellega, et isa astus tagasi koguduse juhatusest kuni saadikuperioodi lõpuni, kuid jätkas osavõtmist jumalateenistustest. Rahvavaenlaseks teda ei tembeldatud, aeg polnud siiski enam endine.

Minagi võtsin oma noorusaastatel Riias eesti jumalateenistustest kord pidevalt, kord harvemalt ikka osa, kuid leeris ei olnud ma veel käinud. Peamine põhjus oli selles, et ma tundsin end üksikuna, kuna teised eesti noored kirikus ei käinud ja ka ilmalikus elus ei puutunud ma kokku pea ühegagi neist. Samas ei olnud usulisi huve ka läti noortel, kellega sel ajal suhtlesin.

Olukord hakkas muutuma vist 1978. aasta kevadtalvel. Ja muutus see tänu ühele noormehele nimega Uno Schultz, kes „sattus” tol korral Riiga ja võttis osa eesti jumalateenistusest. Ei teagi täpselt, milline huvi teda juhtis, kuid mulle ta mõjus kui Jumala juhitu. Samas on see näide, kuidas mitteformaalne isiklik algatus võib mõjutada edaspidiseid sündmusi. Igatahes olen täiesti veendunud, et Uno tegutses missioneerivalt. Tänu tema kutsele sain osa samal suvel toimuvast kristlikust noortelaagrist Tahkurannas ning käisin sügisel Häädemeeste kirikus õpetaja Villu Jürjo juures leeris. Järgmisel korral käis Uno Schultz juba Riia Jaani kirikus nii eesti kui läti jumalateenistusel laulmas isetegevusliku kristliku Härjapea ansambli koosseisus (nimi võetud tänava järgi Tallinnas, kus tollal elas ansambli juht Eti Sukmit).

Häädemeeste noortelaagrite üks korraldajaid oli praegune Eesti Teaduste Akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere, kes oma muude väljapaistvate annete kõrval muusikut endas ei avastanud, kuid leidis võimaluse tegutseda missioneerivalt selleski valdkonnas. Nimelt korraldas ta plaadimuusika tunde – esmalt Tallinna Püha Vaimu kirikus, aga peatselt üle kogu Eesti. Kuulata sai kristliku muusika suurteoseid, mis plaadistatud enamasti „sotsialistliku sõprusühenduse” maades ja olid suhteliselt kättesaadavad. Lisaks muusikale endale seisnes missioneeriv toime aga selles, et Tarmo tõlkis muusikateoste vaimulikud tekstid eesti keelde ning luges enne ettekannet ja osade vahel need ette. Sellise muusikatunni tegi Tarmo kord ka Riia Jeesuse kirikus, kus mina siis omakorda tõlkisin Liszti oratooriumi „Kristus” teksti läti keelde ja lugesin selle ette. Kuulajaid jagus.

Kaheksakümnendate alguspoolelt meenuvad kaks eestlaste külaskäiku Riiga. 8. novembril 1981 jutlustas Riia Jaani kirikus Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe ja laulis ansambel Hingeleib Anne-

Mai Salumäe juhatusel (ka läti kogudusele). 2. juulil 1983 aga jutlustas Riias Märjamaa koguduse õpetaja Priit Rannut ja laulis ansambel Oikumene Eve Lendi juhatusel. See toimus Katlakalnsi kirikus, õpetaja Feldmanise põhikoguduses.

Olles meenutanud neid helgeid hetki sovetliku hämaruse ajastust, jõuame välja uude ärkamisaega, mil aktiviseerus ka eestlaste tegevus Lätis. 14. detsembril 1988 registreeris Läti Justiitsministeerium Läti Eesti Seltsi (vabariigiaegse Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi õigusjärglase). 20. septembril 1989 alustas tööd Riia Eesti Kool. Nende ja teiste saavutuste taga olid paljude Läti eestlaste ühised jõupingutused. Olgu siinkohal nimetatud ainult võtmeisikuks osutunud proua Leili Utno, kes oli ka koguduse taastajate hulgas ja kellest sai esimene Eesti suursaadik Lätis pärast taasiseseisvumist. Peapiiskop Kuno Pajula õnnistusega taasalustasime Riia eesti koguduse tegevust jumalateenistusega Jaani kirikus 29. oktoobril 1989. Sellel esimesel teenistusel jutlustas mind leeritanud õpetaja Villu Jürjo, kes nüüd teenis Urvaste kogudust. Lisaks tõid Eestist lauluduo kujul tervituse Mõisaküla koguduse noored Monika Jegorov ja Riina Ots. Sestsaadik toimus eestikeelne jumalateenistus iga kuu. Juba jõuluteenistusel oli kaastegev eesti seltsi segakoor. Esimesed viis leerilast said õnnistatud nelipühal, 17. juunil 1990.

28. septembril 1990 käisin Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel taaspühitsemas mõnda sõjas Landeswehri vastu langenud eesti sõjameeste matmispaika piki rindejoont Riia lähistel. Koguduse registreerimise avaldusele andis oma allkirja 29 inimest ning Läti Vabariigi Justiitsministeerium registreeris koguduse 31. märtsil 1992. (Järgneb)

Riia Jaani kirik

Tagasivaade hõimurahvaste misjoni(töö)le

Intervjuu Jaan Bärensoniga

Jaan Bärenson on pikka aega töötanud Eesti Piibliseltsi peasekretärina ja olnud ka hõimurahvaste misjoni alguse juures 1990. aastatel. Kuidas sattusite hõimurahvaste misjonitööga tegelema ning miks just hõimurahvad?

Sellele küsimusele võiks vastata mitut moodi. Ühelt poolt on töö piibliseltsis ise piiblimisjon – tegeleme siin sellega, et meie oma rahvas saaks emakeelse Piibli. Kuid me oleme ka osa soomeugrilaste suurest perest. Aastaid tagasi Eesti Piibliseltsi taastades oli meile toeks Soome Piibliselts, seega on hõimurahvaste misjon selle töö loogiline jätk.

Mulle kui ajaloolasele andis teise tõuke liivlaste juures käimine. Nii mõnigi neist ütles tookord: oleme viimased liivlased, kui meid enam ei ole, kes kõneleb siis edasi liivi keelt? Hiljem olen ikka ja jälle Liivi rannas käinud.

Tegelikult läheb minu lugu veelgi kaugemale, tagasi mu lapsepõlve. Tsaariajal olid mu sugulased kuni Kaug-Idani välja rännanud ja osa nendest (olles küüditatud Peterburi tagant), elas Udmurtias, kuhu lapsena mõnel korral külla sõitsime. Mu mällu on sööbinud pilt ühest Udmurtia sõidust, kui mingis jaamas tulid rongi peale väikesed rahvariietes naised, kes paistsid väga alandlikud. Kes nad on, küsisin isalt, ja tema vastas: need on udmurdid. Vene keelt kõnelevad reisijad suhtusid neisse üleolevalt, udmurdi memmedele nende pingil kohta ei leidunud. See pilt on minusse jäänud tänase päevani.

Kuidas vaatate täna tagasi hõimurahvaste misjonitöö algusele?

Kui piibliseltsiga tööd alustasime, olid meil tihedad kontaktid Rootsiga. Sealt toodi piibleid salakaubana Eestisse juba Nõukogude Liidu ajal. 1993. aasta esimesest soome-ugri misjonikonverentsist oleme Rauli Lehtoneniga kirjutanud juba varem. Kutsusime tookord külla hõimurahvaid, korraldasime ühiseid piibliseminare ning lootsime, et oleme ühe suure töö alguses. Ja nii oligi.

Eestil on hõimurahvastega olnud küllaltki tihe koostöö ka Tartu Ülikooli kaudu. Näiteks oli Paul Ariste mees, kes armastas hõimurahvaid. Ka olid Komimaa vangilaagritesse saadetud vaimulikele jäänud komi rahvast väga head mälestused. Nii oligi olemas nii huvi kui ka soov. Siinjuures peab tunnistama, et kogemusi ega vahendeid küll eriti ei olnud, aga see-eest oli indu.

Tegelikult oli vaja Eestimaa kristlased aidata misjonitöö juurde tagasi tuua, just nii, nagu see oli enne nõukogude aega. Samuti jäid liiga kaugele teised riigid, kuhu oleks võinud veel misjonitööle minna. Meil oli ka hea patroon, president Lennart Meri, kes oli suur hõimurahvaste sõber. Nii algaski 90ndate keskel töö pihta ja mitmed misjonärid läksid välja. Püüdsime hõimurahvaste tööd elus hoida kuni 2006. aastani, mil leidis aset päris uus algus.

Maarja Mänd

Missugune üritus või sündmus on selle aja jooksul kõige enam meelde jäänud?

Ega alati ei oskagi seda kõige eredamat välja tuua. Kõige isiklikumalt mõjus esimesel soome-ugri misjonikonverentsil ühe mari rahvusest mehe üleskutse: ärge unustage oma hõimurahvaid! See on meid motiveerinud ja tegutsema pannud. Nende aastate jooksul on olnud

Jurino küla Udmurtias Sarapuli rajoonis, kuhu lapsena sai külla sõidetud

Ungari noorte misjonikonverents Transilvaanias 1994

palju üritusi, näiteks konverentsid Soomes, Ungaris, Venemaal. Üks põnevamaid sündmusi oli 1994. aastal Budapesti II soome-ugri misjonikonverentsi korraldamine koos Rauli Lehtoneniga, mille käigus osalesime ka ungari noorte misjonikonverentsil Transilvaanias. Meenub ka, kuidas Ungari noored lendasid eesti ehitajate lennukiga Eesti kaudu Siberisse hantide juurde. Need on olnud põnevad ajad.

Kuivõrd on hõimurahvaste misjonitöö iseloom paarikümne aasta jooksul muutunud?

Tegelikult ei ole töö iseloom ajas väga palju muutunud, võib-olla vaid teatud rõhuasetused. Kuna tänastes oludes ei saa Venemaal kõike nii toimetada kui 1990. aastate alguses, siis tingib see teisi viise nende toetamiseks. Hõimurahvad on üks väljund meie misjonitöös, tänapäeva muutunud oludes ei tohiks neid ära unustada. Erinevad poliitilised süsteemid ei tohiks meie koostööd takistada, kuid meil peab olema selge arusaam, mil viisil saame tegutseda. Olen veendunud, et tulevik on olemas, aga peame mõistma, mis on need kõige olulisemad valdkonnad, kuhu abi oodatakse ning mida me saame ära teha. Oluline on, et kõik meie hõimurahvad võiksid saada vähemalt emakeelse Uue Testamendi. Täna on täispiibel ainult udmurtidel, loodetavasti varsti ka komidel.

Kuidas võiksime täna paremini hõimurahvasteni jõuda?

Jätkuvalt tuleks toetada sealseid tegevusi, piibliõpet, koolitusi, kuid sama tähtsad on ka vennalikud suhted. See töö, mis toimub väljaspool, innustab ka meid. Eesti kogudustel ei ole palju vahendeid, millega aidata, aga me peame mõtlema aegadele, kui saime ise abi. Me ei peaks olema sulgunud oma kirikumüüride vahele ega unustama neid, kes vajavad meie toetust, julgustust ning mõnda heategu.

Teinekord küsitakse, miks me tegeleme nii väikeste rahvastega, kelle keel niikuinii kunagi kaob. Kuid mina olen seda usku, et kui Jumal on loonud inimese ning üle 7000 keele, siis meie nende keelte kõnelejatena peaksime nende keeltega ka tegelema. Kui viimaselt oma rahva esindajalt, kamassi rahvusest Klavdia Plotnikovalt küsiti, kuidas ta on üksipäini suutnud emakeele säilitada, vastas Klavdia, et ta räägib iga päev oma Jumalaga. See näitab, kuivõrd oluline on Jumalale meie igaühe keel.

Kas selle pika aja jooksul on mõni rahvus eriti hinge läinud?

Misjonitöö puhul on oluline omada isiklikke sõpru. Kuna mul on häid sõpru Udmurtias ja Komi Vabariigis, siis on nende misjonitöö mind eriti kõnetanud. See on selline vastastikune julgustamine, mis ongi selle töö tulevik. Isiklikud suhted on väga olulised –organisatsioonid teevad ametlikku koostööd, aga suhted toimivad inimeste kaudu. Organisatsioon on vorm, mis aitab asju raames hoida. Hõimurahvaste tööd alustasime projektina, kuid täna on see muutunud meie elustiiliks ning saanud osaks maailmavaatest. Kõigest heast, millest oleme osa saanud, aitame osa saada ka teistel.

Viimane kamassi keele kõneleja Klavdia Plotnikova

Koos Mart Rannutiga 2019. aastal Liivi rannal

Kohtumine udmurdi rahva suurkuju Mihhail Atamanoviga 2013. a Udmurtias

Koos komi pastori Daniil Popoviga 2008. a Sõktõvkaris

Sügisene piiblipäev Kullamaal

Piiblipäeva on Kullamaal tähistatud juba pikka aega. 10. oktoobril 2020 koguneti taas Kullamaa kiriku ette H. Gösekeni ja H. Gutsleffi mälestuskivi juurde, et tänada Jumalat sealmail tegutsenud vaimulike eest, kes on oma tööga jätnud sügava jälje eesti rahva ajalukku. Heinrich Göseken (teenis Kullamaa kogudust 1641–1681) andis välja eesti keele grammatika ja sõnastiku, 1710–1747 teeninud Heinrich Gutsleffi tööks oli 1715. aastal ilmunud Uue Testamendi tõlkimine. Palvuse viisid läbi koguduse õpetaja Kari Tynkkynen ja Eesti Piibliseltsi esimees, piiskop Tiit Salumäe.

Päev jätkus kultuurimajas konverentsiga „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust”. Kokkutulnuid tervitasid Kullamaa Kultuurimaja juhataja Loit Lepalaan, kes on juba aastaid väsimatult piiblipäevi korraldanud, ja koguduse õpetaja Kari Tynkkynen. T. Salumäe rõhutas varasemate põlvkondade tööd Piibli tõlkimisel ja luges ette ühisavalduse „Pöördumine Eesti rahva poole seoses Piibli uue tõlke ettevalmistamise ja väljaandmisega”.

Huvitava ettekande pidas Tartu Ülikooli Narva Kolledži õppejõud Szilárd Tibor Tóth, kelle väitel on tartu keele tuumaks Wastne Testament ja kirikliku tartu kirjakeele kasutamise raamid hõlmavad perioodi tartu keele kodifitseerimiskatsest 17. sajandi keskpaigas kuni 1913. aastani (viimase raamatu ilmumiseni ja seega keele väljasuremiseni). Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson andis ülevaate rahvusvahelisest Piibli aastast. Kirikud, piibliseltsid ja paljud teised organisatsioonid kuulutasid 2020. aasta Piibli aastaks, et tähistada ühiselt 1600 aasta möödumist Püha Hieronymuse surmast, kes tõlkis ori-

ginaalkeeltest ladina keelde täispiibli Vulgata. See tõlge kujunes sajanditeks läänekiriku Pühakirja standardiks ning lääne kristliku kultuuri ülesehitajaks.

Kullamaa kultuurimajas oli üles seatud päevakohane näitus H. Gösekeni ja H. Gutsleffi elust ja tööst, vaadata sai lühifilmi Eesti Piibliseltsi viimase aasta tegevusest. Sisuka päeva lõpetas professor Imbi Tarumi suurepärane klavessiinikontsert.

Veiko Semilarski

Kullamaa koguduse õpetaja

Kari Tynkkynen Piiskop Tiit Salumäe palvusel kiriku ees

Palvusel

Konverentsi avab Kullamaa Kultuurimaja juhataja Loit Lepalaan Sõna on Szilárd Tóthil

Viimased piiblipäevalised, keskel lilledega prof Imbi Tarum

IX Agricola päevad Narvas

Narvas toimus 9.–10. aprillil 2021 üheksandat korda Mikael Agricolale pühendatud konverents. Soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola oli esimese soomekeelse aabitsa ja katekismuse autor, Uue Testamendi tõlkija ning Soome esimene luterlik piiskop.

Ingeri hotellis peetud veebikonverentsil oli esinejaid Tallinnast, Narvast, Soomest, Petroskoist, Peterburist, Moskvast, Iževskist, Sõktõvkarist, Szegedist, Tbilisist, Hantõ-Mansiiskist, Permist ja mujalt. Ettekandeid peeti leksikoloogia, etümoloogia, grammatika, kirjakeele ajaloo, folkloristika jt teemadel. Ingeri hotelli fuajees sai konverentsi ajal tutvuda ingerisoome kirjanduse

näitusega. Ettevõtmise eestvedaja oli jätkuvalt TÜ Narva Kolledži õppejõud Szilárd Tibor Tóth. Konverentsipäevad lõppesid J. Bärensoni ja M. Rannuti ühisettekandega „Juubelipiibel 300. Mis on teisiti?”, kus tutvustati uue piiblitõlke võimalikke arenguid.

TÄNAME TÄNAME TÄNAME

Ajakirja Hõimurahvaste Aeg võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Szilárd Tibor Tóth veebikonverentsil

Fotod: EPSi kogu

Mart Rannut (vasakul), Jaan Bärenson

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse

„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105)

Uus Testament on ilmunud juba kümnes soome-ugri keeles. Töö jätkub Vana Testamendi raamatute tõlkimisega, kuid tervikpiibli valmimiseni on piiblitõlkijail veel palju teha. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

Piibliõpe

„Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.”

(2Tm 2:2)

Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda.

Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

Läkita eestlased hõimurahvaste juurde!

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“

(Mk 16:15)

EEA misjonitoimkond kutsub eestlasi üles osalema hantide, komide, udmurtide ja maride kristlikus töös.

Aita viia lootust soomeugri küladesse!

Vana Testamendi tõlkimine ersa keelde

„Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.”

(Rm 10:8)

Toetagem eestlanna Liliann Keskineni tööd piiblitõlketiimis, et ka ersa rahvas saaks südamelähedases keeles Jumala sõna!

Kindla projekti toetamiseks tuleb viitenumbri lahtrisse kirjutada toetatava projekti viitenumber. Üldise annetuse puhul ei ole vaja.

Tulumaksusoodustuse saamiseks tuleb selgituse lahtrisse lisada oma isikukood, ajakirja saamiseks ka postiaadress.

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

viitenumber 0013

viitenumber 0039

viitenumber 0042

viitenumber 0026