Hõimurahvaste aeg 2020/1/2 (23/24)

2020

1/2 (23/24)

Kirsti Malmi – rändlaulikust misjonär Praktika ja hõimurahvaste misjon Kohtumiseni, Jamal!

Jumala sõnum levib kõige kurja kiuste Kadunud hiilguse talletaja: Paul Ariste ja soome-ugri maailm

Sisukord

Hea lugeja!

4 Kirsti Malmi — rändlaulikust misjonär

Tervitan Sind EELK Misjonikeskusest, oleme Eesti Piibliseltsi koostööpartneriks „Hõimurahvaste aeg“ projektis.

Mõned aastad tagasi hõimurahvaste palvenädala juhtlauseks olnud „Iga hõimu või kogu rahva vaimujõud sõltub tema usust ja suhtest Jumalaga“ kehtib igal ajal igale hõimule ja rahvale.

Meie kogemused hõimurahvaste tööga algasid seoses misjonitööga, mida alustasid Anu ja Juha Väliaho Marimaal ja siis Birskis. Juha ja Anu on algatanud selle töö, milleks Suomen Lähetysseura juba 1859. aastal loodi. Tsaari-Venemaal ja nõukogude ajal ei olnud soomlastel võimalik sugulasrahvaste misjonit alustada ja see sai alguse alles 1990. aastate alguses. Tänu nende kohalolule seal oleme saanud palju teavet ja kogemusi oma sugulasrahvastest Venemaal.

Sõnum meie hõimlaste olemasolust ja kultuurist on saanud tuttavaks paljudele meie kogudustele. Anu ja Juha külastasid Eesti ja Soome kogudusi järjepidevalt igal aastal. Nende programm koosnes soome-ugri muusikast, tavaliselt olid nendega kaasas solistid ja rahvuslikud pillid. Alati olid stendidel väljapanekud

Kirsti Malmiga vestles Maarja Mänd

7 Praktika ja hõimurahvaste misjon

4

Maarja Mänd

8 Palve ei tunne piire 8 Õnnistatud aeg Eestimaal

Sofia Pozdejeva

9 Ingeri Kirik sai uue piiskopi 10 Kohtumiseni, Jamal!

Daniil Solomõkov

14 Hõimupäevad 2019 15 Hõimupäevad 2020 16 Jumala sõnum levib kõige kurja kiuste

Marek Roots

17

17 Mõlemal pool Soome lahte

Piret Riim

18 Marimaa ootab misjonäre

Artjomi küsitles Maarja Mänd

20 Kauaoodatud permikomi Uus Testament valmis

Anita Laakso ja Branislav Kalčevič

22 Kirikumeedia teenistuses

Piret Riim

23 Niidumaridele valmib Uus Testament kuuldemänguna 23 Psalmid on tähtsad ka vienakarjalastele

Anita Laakso

Hea lugeja!

24 Usk, Lootus, Armastus — Anna ja Evgenii lugu

Anu Väliaho

26 Kadunud hiilguse talletaja: Paul Ariste ja soome-ugri maailm

Mart Rannut ja Jaan Bärenson

27 VIII Mikael Agricola päeva konverents

Jaan Bärenson

26

28 Neid rahvaid ei tohiks unustada

Maarja Mänd

28 Eesti-Ingeri 100 tähistamine Narvas 29 Kose kihelkonnapäevadel räägiti hõimurahvastest 30 Juhhei reisis Udmurtiasse

Annika Soon

HÕIMURAHVASTE AEG 2020

1/2 (23/24)

Esikaane foto: Kirsti Malmi kogu Tagakaane foto: Daniil Solomõkov Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Makeev (Mišina),

Kaire Lotamõis, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS ISSN 1736-7069

2

Käesolev aasta on Piibli aasta. Värske uudisena jõudis meieni teade, et Piibel on ilmunud juba 700 keeles. Aasta lõpuks on uusi tõlkeid oodata veelgi.

Tänaseks on ilmunud ka kauaoodatud permikomikeelne Uus Testament.

Kaks aastat tagasi tuli Helsingisse kokku ligi 100 inimest, et tuua Jumalale tänu piiblitõlketöö eest hõimurahvaste keeltesse. Kümne Uue Testamendi valmimiseks oli kulunud ligi 30 aastat.

Viimane, permikomi tõlge oli siis veel trükist ilmumata. Alles käesolevast numbrist saame põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas väärtuslik teos selle rahva lugemislauale jõudis.

Tänavu möödus piiblitõlkija Hieronymuse surmast 1600 aastat. Sel päeval, 30. septembril, kui tähistatakse piiblitõlkijate päeva, kirjutati seoses Piibli uue tõlke ettevalmistamise ja väljaandmisega Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Piibliseltsi ja rahvastikuministri algatusel alla ühisHõimurahvaste aeg

nr 23/24

nende tööst. Tänu sellele saime teada oma sugulaste elust ja ka usust. Oli huvitav kuulda vana rahvausundi ja ristiusu lõimumisest. Misjonimaades on kaasaja misjonärid uurinud seoseid, mille alusel on kristliku sõnumiga võimalik läheneda kohalikku konteksti arvestavalt. Ma arvan, et mitmetes EELK kogudustes on olemas Marimaalt pärit lauarist, rahvusmustriga laudlina või Anu ja Juha toodud tikitud järjehoidja. Tänu vahetule kontaktile on sündinud väga oluline koostöö meie sugulasrahvastega, mida tuleb hoida ja toetada.

Meie koostööd Venemaal võimaldab partnerlussuhe Ingeri kirikuga. Olen ise külastanud Mordva vabariiki, Joškar-Olad ja Kaasanit. Paljude toredate inimestega Ingeri kiriku Uurali praostkonnast oleme tuttavaks saanud Eestis. Üle kümne aasta on sealt Eestisse sõitnud misjonirühm Nelja Tuule ristirännakule. Nende panus on olnud praktilises teenimises ja eriti vene keelt kõnelevate inimestega suhtlemises. Nii me ei saa rääkida misjonitööst ainult ühel suunal, vaid see on alati vastastikune.

Kui rääkida misjonitöö võimalustest hõimurahvaste seas, siis tähelepanuväärne osa on laulul ja muusikal.

Emakeelsete vaimulike laulude loomine ja nende esitamine külakontsertidel oli töö algusaastatel sõnumi jagamise edukas vorm. Nii sündis Gennadi Aleksejevi initsiatiivil esimene marikeelne laulik kogudusele.

Aastatega on valminud ka mitu helisalvestist marikeelsete vaimulike lauludega. Anna Makeev (Mišina) on aastaid aidanud korraldada laulu- ja muusikalaagreid lastele.

Kogu aeg on olnud päevakorras ka Piibli tõlkimise projektid. Ühes neist, Vana Testamendi tõlkimisel ersa

keelde, osaleb praegu misjonär Liliann Keskinen. Ta kirjutab oma tegevuse kohta: „Kuna tegemist on põhiliselt kaugtööga, kus igaüks „pusib” omaette ja suhtlemine toimub peamiselt Skype’i kaudu, siis on vahel raske leida ühist aega tekstide läbivaatamiseks. Töö edeneb aeglaselt ning nõuab keskendumist ja pühendumist. Seega oleks kõigile ersa keele tõlkeprojektis osalejatele vaja tarkust ja pikka meelt, jõudu ja üksteisemõistmist ning töö sujumist.“ Selle eest saame siin Eestis palvetada.

Hõimurahvaste töös ei ole võimalik mainimata jätta soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri uurijat, ingeri pastorit Arvo Survot, kes oma uusima tööna on tänavu septembris üllitanud kultuurikeskuse Juminkeko abil ingeri-vadja eepose „Pääskölintu – päivälintu“, mille aluseks on 19. sajandi rahvaluule.

Hõimurahvaste päevi peame selleks, et õpiksime meie hõimurahvaid nägema oma lähedaste sugulastena ja tunneksime vastutust nende identiteedi säilimise eest suures naaberriigis.

pöördumisele Eesti rahva poole. Töö toetuseks moodustati koostöökogu.

Sündmus leidis aset 1249. aastal rajatud Püha Miikaeli kloostri kompleksi kuuluva Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi hoones. Aastatel 1633– 1828 asus seal trükikoda, kus trükiti 1739. aastal esimene eestikeelne Piibel. „Me oleme täna astumas otsustavat sammu, et selle sajandi eestlaste põlvkonnad võiksid Pühakirja lugeda ja seda lihtsalt mõista,“ rõhutas oma kõnes minister Riina Solman. „Ehk oleks meil kõigil tarvis rohkem tasast ja tänulikku meelt ning oma vaimulike ja rahvuslike lätete väärtustamist.“

Piiblitõlkija Toomas Paul ütles oma sõnavõtu lõpetuseks, et Piibel peaks olema värske. „Eestlastel on olnud väga hea tõlge ligi kolmsada aastat, ja seda lihtsalt „parandada” pole põhjust. Uuel on mõte ikkagi siis, kui ta mõjub kosutavalt nagu värske, hästi lõhnav tuulehoog.“ Käesoleva aasta on olnud eriline. Pandeemia on olnud väljakutseks Jumala Sõna jätkuvale levitamisele ja kuulutamisele. Tänu moodsa tehnoloogia arengule oli jumalateenistustel võimalik veebi kolida. Ka Piibliselts on andnud sellesse töösse oma osa: Piiblit saab lugeda nii veebi kui mobiilirakenduse kaudu (Piibel.net), edasi on arendatud ka kirikute piiblilugemise kalendri rakendust (kalender.net), mis on valminud tänu Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikute ja haridusümarlaua initsiatiivile ning EKNi ja Piibliseltsi rahalisel toel.

Piibliseltside tegemisi kajastab Pereraadios ja Raadio7s Piret Riimi saade „Piibel maailmas“.

Ajakiri Hõimurahvaste Aeg on samuti olnud pikka aega kanaliks, kust on võimalik saada teavet piibli- ja misjonitööst. Eriline tänu teile kõigile, kes olete meiega kaasas olnud, aidanud ja toetanud, et ka see kanal oleks avatud ja soovijatele kättesaadav. Et ajakiri saaks edaspidigi jagada uudiseid misjonipõldudelt, vajame jätkuvalt teie kõigi toetust ja abi.

Foto: Mati Bärenson

Leevi Reinaru EELK Misjonikeskuse juhataja

Ühispöördumisele kirjutavad alla rahvastikuminister Riina Solman ja piibliseltsi esimees Tiit Salumäe.

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Head lugemist!

Jaan Bärenson

3

KIRSTI MALMI rändlaulikust misjonär

Kirsti Malmiga vestles Maarja Mänd

Kuidas te jõudsite misjonikutseni?

Kasvasin usklikus perekonnas, mu vanemate jaoks oli misjon elu loomulik osa. Nad olid unistanud misjonitööst, kuid isal puudus vastav haridus. Aga ta oli oma äritöö kõrvalt innukas ilmikjutlustaja ning kuulutas aktiivselt.

Võimalus misjonitööks avanes isale pensionipõlves Venemaal Ingeri kirikus. Pensionile jäädes käis ka ema temaga kaasas. Nad palvetasid ikka, et keegi nende lastest läheks misjonitööle. Tegelikult ongi kõik meie perest lühemal või pikemal misjonil käinud, nii et Jumal võib sellistele palvetele vastata!

Mäletan lapsepõlvest, et meie kodus loeti misjonäride uudiskirju ja palvetati nende eest. Mõned misjonärid käisid ka külas, seega olen misjonitööst teadnud lapsest peale. Ma ei ole küll tundnud erilist kutset, aga ei ole näinud ka põhjust, miks mitte minna. Olen osalenud lühiajalistel misjonireisidel ja sain hea kogemuse Itaaliast.

See reis oli väga julgustav, tutvusin kohaliku koguduse noortega ja õppisin laulude kaudu päris palju itaalia keelt, sest laulude abil suutsin sõnu meelde tuletada. (Püüdsin sama tehnikat kasutada vene keele õppimisel, aga see osutus keerulisemaks.) Kogesin, et kuigi pole ühist keelt, on olemas ühise pere tunne ning Jumal saab kasutada ka noori ja kogenematuid inimesi. See on kindlasti minu edasist tegevust mõjutanud.

Kuidas sattusite misjonäriks just Eestisse?

Eestisse tulin elama eelmise sajandi lõpus, 1998. aasta alguses. Olen õppinud diakoonia- ja sotsiaaltööd, see on minu eriala.

Eestisse tulekuks oli mitmeid tegureid. Kord külastasime sõpruskogudust Eesti piiri lähedal Ingerimaal.

4

Tööle õnnistamine 2003. aastal

Pidasin külapoe ees lastetundi ja kohalik memm tõlkis seda vene keelde. Mind hakkas väga häirima, et ma vene keelt ei oska, ja soov seda õppida sai konkreetseks tõukeks, miks ma Eestisse tulin.

Mu õde oli sel ajal juba Eestis. Õemees juhtis 7–8 aastat OMi (misjoniorganisatsioon Operation Mobilisation) tööd Eestis, olin nende juures Tartus külas käinud. Kuna Eestis on päris palju vene keelt kõnelevaid inimesi, siis tekkis mõte, et ehk on see hea võimalus selle keele õppimiseks.

Otsustasin esialgu Tartu OMi misjonimeeskonnaga liituda kaheks aastaks, kuid jäin veel kolmandakski.

Tol ajal sain kokku Soome Rahvamisjoni misjonäride Tuovinenidega, kes kutsusid mind Rahvamisjoni kaudu Eestisse tagasi. Soome jõudes töötasin seal ühe aasta ning läksin õppima misjonikursustele, et valmistuda pikemaajaliseks misjoniks. Mõttes oli uuesti Eestisse Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

tulla, kuid Soome Rahvamisjonil ei olnud tol ajal plaanis oma tööd Eestis laiendada. Valida sai Venemaa, Etioopia või Jaapani vahel.

Kaalusin Venemaa varianti ning valmistusin juba Siberisse minekuks, kui sain Eestist kutse, et EELK Misjonikeskus vajab peasekretäri. Mind otsustati ikkagi Eestisse läkitada! Olin peasekretäri ametis ligi viis aastat, seejärel hakkasin rohkem rändlaulikuna tegutsema ning külastama hooldekodusid üle Eesti. Viimased kolm ja pool aastat olen põhikohaga töötanud Lasnamäele rajatavas luterlikus koguduses ja lisaks töötanud intellektipuudega inimestega. Tuleb tunnistada, et vene keelt ei räägi ma siiani kuigi hästi.

Rääkige palun natuke oma tööst Lasnamäe koguduses.

Kodus Soomes käin ikka vahel kalal ja Lasnamäe koguduse rajamise töödki võib võrrelda kalapüügiga. Üks üsna tavaline viis on n-ö õngega püüdmine ehk siis inimestega üks ühele suhtlemine, mis on minu jaoks olnud väga huvitav.

Eestisse kolides oli mu esimeseks koduks Lasnamäe piiril asuv Väo küla, mistõttu sõitsin Lasnamäelt pidevalt läbi ja omasin mingisugust ettekujutust sellest üüratust paneelmajade piirkonnast. Nüüd olen lähemal vaatlusel näinud seal palju ilusat. N-ö õngega püüdmine tahab rahulikku olemist ja ringivaatamist.

Nii võib jutuajamine mõne inimesega tekkida pargis, kui jagame lõkkekohvi, või mõnel linnaosa üritusel. Oleme osalenud pirukafestivalil ja seal inimestega suhelnud.

Eelmisel kevadel saime Laagna kogukonnaeda – see on ilus oaas keset paneelmajade rajooni – kogudusele oma peenrakasti. Võtsime seal osa ühistest talgutest ja kord viisin ise ühe töötoa läbi. See on olnud võrgustiku loomine suhtlemise kaudu. Oleme püüdnud inimesi kirikusse kutsuda, aga see pole nii lihtne. Üürime ühe ärimaja soklikorrusel ruume Pae palvekojale. Seda võiks võrrelda kalapüügivahendi kadiskaga. Meie „kadiska“ on palvekoja uks – ootame, et inimesed astuksid avatud uksest sisse. Enne üritusi paneme ukse kõrvale „söödaks“ teadetetahvli. Teisipäeviti tullakse siin kokku osadusõhtule või armulauaga jumalateenistusele. Kord kuus toimub vabamas vormis nn hea tuju pärastlõuna, mis on suunatud eakamatele inimestele. Enne koroonakriisi algust jõudsin teha ka ühe

Misjonifailide toimetuse liikmed Margus Vain, Piret Riim ja Kirsti Malmi Jüri koguduse käärkambris 2003

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

käsitöö õpitoa, aga sinna tuli vaid üks kohalik. Eelmisel kevadel avatud kunstinäitus on siiani kirikus üleval.

Oleme avatud olnud ka Teeliste kiriku projekti raames ja teinud „suvekirbukaid“.

Mul on kodus sauna taga kaks hästi suurt püünist – rüsa. Üks nendest kuulus mu isale, teine vanaisale. Rüsa võiks võrrelda suuremate üritustega, sest selle ülespanekuks on vaja mitut inimest – meeskonda. Viimane selline üritus oli Nelja Tuule ristirännak Lasnamäel 2019, kus abiks oli paarkümmend vabatahtlikku Venemaalt Ingeri kirikust, Eestist ja Soomest.

Tellisin oma suvilasse uue punase kalavõrgu kaubamärgiga „Pietarinverkko” (Peetruse võrk). Olen sellega kalastades õppinud uusi asju, mis on pannud mõtlema ka koguduse „kalapüügi“ peale. Koroona ajal tuli ka kogudusetöös harjutada võrgupüüki.

Kuidas on koroonakriis teie elu mõjutanud?

Tulin aprilli alguses Soome plaanilisele kodumaaperioodile, et külastada oma tugikogudusi. Selline aeg on meil misjoniorganisatsioonis ette nähtud. Sel kevadel aga jäid need kokkulepitud kohtumised ära. Loodan siiski, et meil õnnestub enne sügist, kui taas Eestisse tulen, veel kohtuda. Ise olen olnud terve.

On olnud teistmoodi kevad. Samas on hea, et saab rahulikumalt võtta. Olen praegu Kagu-Soomes, oma kodukandis Lappeenrantas. Elan oma suvekodus ja naudin ilusat loodust järve ääres. See on minu ema sünnikodu lähedal, seega olen praegu oma juurte juures.

Kui epideemia tõttu pidime hakkama asju ajama internetis, siis ei olnud meil kuigi palju kogemusi, kuidas näiteks kas või kaamera ees olla. Aga nüüd on ka sellega veidi harjutud. Tegime veebiülekande teel mitmeid asju, näiteks hea tuju pärastlõunaid. Kuna enam ei saanud ringi käia ja inimestele otse viia tervitusi Taevaisalt, siis hakkasin Youtube’i üles panema lühikesi lauluvideoid.

Olen neid filminud eri kohtades, näiteks järve peal paadis. On tore, kui Jumal saab nende kaudu inimesi julgustada.

Tuues veel paralleele võrgupüügiga, on oluline rõhutada meeskonnatööd. Koostöö on tähtis, sest koguduse rajamine ei ole ühe inimese soolo. Näiteks ilma sõudjata on raske võrku vette saada. Olen tänulik oma tugikogudustele ja toetajatele, kes on justkui sõudjad

EELK misjonisekretäridega Marimaal 2005

5

Eelmisel nädalal püüdsin kahekilose koha, kui olin juba lootuse kaotanud, kuna võrk läks liiga lühikeste ankrunööride tõttu põhja. Ma loodan, et ka koguduseja misjonitöös võib Jumal üllatada isegi lootusetutes olukordades, anda edusamme ja saaki ning aidata üllataval kombel just siis, kui tundub, et nüüd on kõik põhja läinud.

Milline on olnud kõige toredam aeg Eestis?

EELK misjonipäevadel Keilas oktoobris 2009

oma eestpalvete, julgustavate tervituste ning ustavate annetustega, et me saaksime Lasnamäel võrgud vette visata!

Olen tähele pannud, et mida suurem on saak, seda rohkem on võrk pusas. Nii olen selliste pusade tekkimist kogenud ka meil Lasnamäel. Siis tuleb võtta aega ja need pusad lahti harutada. Vahel kipub olema ka nii, et ilus saak jätab oma jäljed: suure kala lahtiharutamisel tekivad võrku augud. Tundub, et raskused ja kriisid käivad võitude ja heade saakide juurde. Nendestki saab Jumala abiga üle.

Raske öelda. Lasnamäe töö on olnud tore. Kui rändlaulikuna kohtusin inimestega lühikest aega, siis nüüd on Lasnamäe kogudus mulle nagu oma pere. See on tore ja meenutab minu Tartu aegu, kui inimesed said mulle väga lähedasteks ja osadega suhtlen siiani.

Olete misjonär olnud pikka aega. Mida soovitate teistele misjonäridele, kes selle tööga alles alustavad?

Misjonäri tähtsaim ülesanne on püsida Jeesuse läheduses, mitte sooritada igasuguseid asju ja saavutada tulemusi. Tuletan ka endale meelde, et Jumal ei oota meilt eelkõige tegemist, vaid olemist. Ka misjonärina võib sattuda keerlema nagu orav rattas. Tööpõld on ju lõpmatu! Õnneks ei seisa Jumala töö meie najal. Võiksime paluda, et Jumal annaks meile unistusi tema südamest ning julgust ja tunnetust püüda kala seal, kuhu ta meid juhatab, olgu see siis kodukandis või kaugemal. Mind on juba aastaid saatnud üks Pekka Simojoki laul: „Siiamaani on tuldud tema armuväes, homne päev on veel peidus ta käes. Küllap Jumal oma hullude eest hoolitseb, viigu ta, kuhu viivad ta teed.”

Kuidas on plaanid Eestisse tagasitulekuga?

Fotod: Kirsti Malmi kogu

Rändlaulik Kirsti vabatahtlike messil Tallinnas 2011

Plaanis on tagasi tulla oktoobri lõpus, mu kodu on seal ootel. Kavatsen jätkata tööga Lasnamäe koguduses, samuti intellektipuudega inimeste kirikutundidega nt Loopealse ja Vääna-Viti kodudes.

Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Fl 3:20-21

Rõõmus kalaline

6

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

PRAKTIKA JA HÕIMURAHVASTE

Foto: autori kogu

MISJON

Maarja Mänd

Kui ma olin laps, siis armastasin palju lugeda. Mäletan, et lugesin muinasjutte, mis rääkisid tundrast, kumõssist, jurtadest, teistsuguse riietusega inimestest ja paljust muust. Mõtlesin sageli, kuidas see kõik võiks päriselt välja näha.

Aastaid hiljem kuulsin hõimurahvaste misjonist ning see puudutas mind. Seepärast olin väga rõõmus, kui mul Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari tudengina avanes võimalus sooritada oma praktika Eesti Piibliseltsis hõimurahvaste misjoni suunal.

Minu jaoks oli see vahva aeg! Kohtusin mitmete uute toredate ning pühendunud inimestega, samas oli see heaks võimaluseks hõimurahvaste misjonitööd lähemalt tundma õppida ja sellele ka pisut kaasa aidata.

Juba esimesel koosolekul kohtusin Marimaalt tulnud misjonäriga ja kuulsin lähemalt Ingeri kiriku elust Venemaal. Mõistsin, et soome-ugri misjonil on küllaltki

Piibliseltsis ajakirja Hõimurahvaste Aeg toimetuse koosolekul. Maarja, Anu Väliaho, Piret Riim, Jaan Bärenson ja Küllike Evartov

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

pikk ajalugu ning sellega on järjepidevalt tegeldud juba aastaid.

Oma praktika raames viisin läbi mitmeid intervjuusid hõimurahvaste ajakirja tarvis. Oli üsna huvitav kuulata erinevate inimeste lugusid selle kohta, kuidas kellestki on misjonär saanud. Mõnikord võib kutse misjonitööle olla väga selge ja tugev, teisel puhul aga vaikne kujunemisprotsess. Sama põnev oli osa saada inimeste erinevatest kogemustest. Misjoniga saab ju tegelda mitut moodi: mõnikord suuri koosolekuid korraldades, teinekord aga võib see olla lihtne praktiline abi ja nõu.

Oluline on leida kõiges Jumala juhtimine. Ühes olen veendunud – meie hõimurahvaid ei tohiks unustada. Eestlastena oleme oma ajas ja ruumis, meie viimaste aastakümnete arengud on olnud väga kiired.

Uuenduste ja muudatuste keskel kipume unustama oma lähiminevikku, arengud sunnivad tihtipeale fokusseerima enam iseenesele. Kuid me ei tohiks unustada oma sugulasrahvaid ning oma põlvnemise lugu. Ühtviisi on see meie võimalus toetada rahvaid, kes seda vajavad. Kuid teisalt – unustades oma põlvnemise, kaotame ka osakese oma identiteedist ja juurtest.

Mul oli hea meel, et avanes võimalus sellise praktika sooritamiseks. Loodan, et tulevikus avaneb mul endalgi võimalus misjonireisile minna ja misjonitööle kaasa aidata.

Ja sõita ka päriselt maadesse, millest juba lapsena lugesin ja kuulsin.

7

Palve ei tunne piire Er i olu kor r a le t ag asi vaad ate s „Helsingi Piiblitõlkeinstituudi töö jätkub koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud eriolukorrast hoolimata,” kirjutas juhataja Anita Laakso 2020. aasta kevadel. „Tõlketöö tähtsus on veelgi enam esile tõusnud, sest inimesed otsivad rahu ja kindlust, mida Jumala sõna pakub. Ka on tõlkijad harjunud kaugtööga, mis jätkub arvutiühenduse kaudu.

Trükki on minemas kolm uudisteost: mokšakeelsed 1. ja 2. Moosese raamat, ersakeelne „Õpetussõnad” koos veel nelja Vana Testamendi raamatuga ning mansi „Piiblilood”. Palvetagem, et need kenasti lugejateni jõuaksid! Ligi pääseb nendele ka veebis.”

Liliann Keskinen, kes teeb misjonärina Soomest kaugtööd luterliku Ingeri kiriku meediaosakonnas, „osales” pühapäeviti peamiselt Peterburi Püha Maria või Keltto koguduse veebijumalateenistusel. „Aprilli alguseks plaanitud kirikukeskuse töötegijate koosolek peeti samuti veebis ning igakuisest kokkusaamisest on saanud nüüd iganädalane,” tõi Liliann välja eriolukorra plussi. „Osalen igal kolmapäeval koosolekul, kus

arutatakse mitmesuguseid kirikuelu küsimusi. Sellest on suur rõõm, sest ühine palveaeg ja koosviibimine mõjuvad julgustavalt ning tunnen, et kuulun kollektiivi!

Ingeri kirikus alustati ka kirikuüleste palvehetkedega.

Loodetavasti aitab seegi kirikurahva ühtsust hoida, kui muul viisil kokku tulla ei saa.”

Kevadel jõustus ka Komi Vabariigis mõjuva põhjuseta liikumise keeld. Sõktõvkari kirikud suleti ja pastor Daniil Popovi sõnul leidsid „kokkusaamised“ aset veebis. „Meie koguduses on pühapäeviti veebijutlus, koguduse liikmetega oleme ühenduses telefoni ja meili teel.

Korraldame ühiseid veebipalvusi ka teiste kogudustega.

See on kõigile tähtis.”

Piirangud võivad küll olla, kuid palve ei tunne piire. Ühiseid palvehetki kindlal kellaajal korraldasid ka paljude teiste koguduste kristlased. Palvetati nii haigestunute tervenemise, nakkusest hoidumise kui ka vaimuliku ärkamise eest. Pastor Daniil julgustab meid kõiki: „Olge julged, Jeesus on Võitja! Kui püsime Temas ja Tema armus, ei pea me muretsema.“

Õnnistatud aeg Eestimaal Sofia Pozdejeva

8

Foto: Tatjana Potapova

Minu esimene välisreis toimus 2020. aasta jaanuaris, kui sõitsin koos teiste komi noortega Eestisse.

Eestimaa kaunist loodusest ja inimeste külalislahkusest olin sõpradelt korduvalt kuulnud. Ka seekord oli meie aeg siin igati õnnistatud, sisutihe ja täis rõõmu. Esimestel päevadel osalesime iga-aastasel noortekonverentsil Türil, kus meid väga soojalt vastu võeti. Türi on väike õdus linnake, kuhu tahaks kindlasti veel tagasi minna.

Konverentsi peakõnelejaiks olid Mike Lenz Ameerikast ja pastor Neemo Raasik. Mulle jäi kuuldust eriti meelde küsimus: kas oled valmis Jeesusele järgnema, kui kuuled Tema kutset?

Tallinna jõudes leidis aset vahva kohtumine Nõmme Põhikooli algklassiõpilastega. Tutvustasime neile oma Komi vabariiki ja mängisime jaapani lauamängu rendžut.

Pealinnas külastasime ka nelja rehabilitatsioonikeskust ja saime näha, millise armastuse ja siirusega seal inimesi teenitakse.

Olen tõesti tänulik võimaluse eest viibida Eestis. Kuigi see on teine maa ja inimesedki on teistsugused, ühendab meid kõiki Issand Jeesus Kristus.

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

INGERI KIRIK SAI UUE PIISKOPI

Jutlustab vastne piiskop Ivan Laptev Ivan Laptev abikaasa Irinaga

Peterburi Püha Maria kirikus pühitseti 9. veebruaril 2020 Ingeri kiriku uueks piiskopiks Ivan Laptev. Pühitsejaks oli piiskop emeeritus Aarre Kuukauppi, kes on kirikut juhtinud 24 aastat. Teda assisteerisid Läti luterliku kiriku peapiiskop Jānis Vanags, Soome luterliku kiriku Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen ja piiskop Tiit Salumäe Eestist.

Jumalateenistusel osales ka Siberi luterliku kiriku piiskop Vsevolod Lõtkin.

Ingeri kiriku piiskop Ivan Laptev on oma juurtelt ingerisoomlane. Ta on lõpetanud Ingeri kiriku Keltto teoloogilise instituudi ja tegutsenud ka ise instituudi juhina. Aarre Kuukauppi jätkab teenimist Keltto koguduse vaimulikuna.

Fotod: EELK MIsjonikeskus, L. Keskinen

Piiskopiks pühitsemine Peterburi Maria kirikus

Ivan Laptev on pühitsetud piiskopiks. Altaris (vasakult): Tiit Salumäe, Janis Vānags, Aarre Kuukauppi ja Seppo Häkkinen.

Anu Väliaho, Aarre Kuukauppi abikaasaga, Tiit Salumäe, Vsevolod Lõtkin ja Leevi Reinaru

9

Kohtumiseni, Jamal!

Daniil Solomõkov

2019. aasta viimastel päevadel täitus üks mu unistusi, kui koos metodisti kiriku noortega õnnestus ette võtta reis Siberisse Jamali Neenetsi ringkonda. Tahtsime osaleda talvises lastelaagris Salehardis ja aidata tundraelanike lastele jõulukingitusi kohale toimetada.

Hakkasime reisiks ettevalmistusi tegema juba varakult.

Seda enam, et ilmaprognoos eriti julgustav ei olnud – külmakraade lubati neljakümne ümber. Varusime hoolega sooje rõivaid, kindaid ja karusnahast mütse.

Lastele vajaliku materjali lisandudes paisus pagas sama suureks kui viimati kogu perega kuuks ajaks puhkusele sõites.

Reis algas Tallinnast 27. detsembri varahommikul.

Peterburis liitusid meiega veel mõned noored Venemaa eri paigust ja Salehardi lennukile suundusime juba üheteistkümnekesi.

Kuid Salehard ei võtnud meid vastu. Tugeva küljetuule tõttu osutus maandumine võimatuks ja linna kohal tiireldes siirdusime lõpuks itta, 450 km kaugusele Novõi Urengoisse, mis on Venemaa suurim maagaasi tootmise keskus.

Pika ootuse järel pidi reis edasi lükkuma ka järgmisel päeval, kuna ilmastikuolud Salehardis olid endiselt keerulised. Võttis aega, enne kui taipasime olukorra pärast palvetada. Moodustasime ringi ja palusime üheskoos Jumalalt abi. Ja ime sündis – juba viie minuti

pärast kuulutati välja meie lend! Kui oleksime palvetanud juba varem ...? Pole vist mingi uudis, et tagantjärele tarkuses oleme me kõik tugevad.

Ligi 3000 km läbimise järel maandusime lõpuks Salehardis, kus meid ootas koguduse Blagaja Vest („Hea sõnum“) pastor Anatoli abikaasaga. Meid sõidutati kirikusse, kus kohtusime lastelaagri korraldajatega.

Seejärel läksime linnaga tutvuma.

Otse polaarjoonel asuv Salehard kandis 1933. aastani Obdorski nime (komikeelsest väljendist „koht Obi ääres“).

Piirkond on juba tsaariajast alates tuntud asumisele saatmise paigana. Pärast Oktoobrirevolutsiooni saadeti siia õigeusu vaimulikke.

Nägime vanu puumaju, mis on kohaliku pinnase eripära tõttu – soo ja igikelts – keskelt maadligi vajunud. Tänapäeval ehitatakse hooned igikeltsa sisse püstitatud vaiadele, mis omakorda ümbritsetakse külmutusseadmetega, et maja soojus igikeltsa ära ei sulataks ja hoone vajuma ei hakkaks.

Uue aasta vastuvõtt Salehardi koguduses

10

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Meeste poolel

Meie võõrustaja Signe

Tundrasse põhjapõdrakasvatajate juurde sõitsime kahel korral. Handist sõbra Borisiga külastasime vahetult enne uut aastat meie „tundramisjonäri“ Signet, kes elab juba teist talve tundrakülas.

Algelise elulaadi keskele sattudes võib mõelda, et põlisrahvas ei oskagi teisiti elada. Kuid selleks on hoopis objektiivsem põhjus: kogu oma elamisega põdrakarjaga ühest kohast teise rännates ei saa lubada suurt luksust.

Kes sellist eluviisi mõistab ja veel selle üle võtab, pälvib kohalike lugupidamise. Just selline on Signe, igati rahulik ja kindlameelne inimene, kelle misjon on pikaajaline ja nõuab ohvrimeelsust. Kuid just see jätab jälje inimeste südameisse. Tema elu erineb kardinaalselt sellest, millega kohalikud 1990. aastatel kokku puutusid, kui välismaa „misjonärid“ püüdsid rändhõime õpetada tsiviliseeritult elama. Vene keeles on hea ütlus: Ära mine võõrasse kloostrisse oma reeglitega!

Sõit Signe juurde ei kulgenud kaugeltki seiklusteta.

80 km autosõidu järel jõudsime lähima külani. Edasi kihutasime juba mootorsaaniga, mahtudes vaevu istuma kingipakkidega koormatud saani äärele. Taluda tuli tugevaid tuuleiile ja näkku tuiskavat lund, jalad samal ajal kokkusurutusest ja külmast kangestumas. Et laadung pöörangutel ümber ei läheks, tuli kinni hoida nöörist – seda kõike 40–50 km tunnikiiruse ja kümne külmakraadi juures! Tänu Jumalale, et prognoositud neljakümnekraadine pakane jäi tulemata!

Tagasiteel lõppes mootorsaanil ootamatult kütus otsa.

Ei jäänud muud üle, kui jalgsi läbi lumetuisu hakata auto juurde bensiinikanistri järele kõmpima. Seda lootuses, et keegi möödasõitjaist meid hädast välja aitab. Nii juhtuski – 1000 rubla eest õnnestus hankida 20 liitrit bensiini.

Lõpptulemusena sumpasime mööda täistuisanud jõeteed ikkagi oma 6 km, higistades raskeis rõivais, mis mõeldud pakasega saanis istumiseks.

Puuriit kerkib!

Enne ärasõitu Signe tšummi ees. Mihkel (vasakul) ja kaks Daniili

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

11

Kojusõit mootorsaani taga reel

12

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Fotod: Autori kogu

Uus aasta Salehardi kirikus kogudusepere keskel pidulikult vastu võetud, jätsime osa noori lastelaagrisse abiks ja asusime jõulupakkide laadungiga uuesti tundra poole teele. Seekord viiekesi: peale minu veel Natalja ja Timur kohalikust kogudusest, arstitudeng Daniil Jaroslavlist ja Mihkel Eestist.

Ka sel rännakul ei pääsenud me üllatustest. Poolel teel mööda jõge sõites takerdus auto nii tugevasti jäätunud roopasse, et mingid katsed seda välja kaevata või mootorsaaniga vedada ei õnnestunud.

Otsustasime kogu oma varanduse ümber laadida ja sõita mootorsaaniga tundrakülasse abi tooma. Olude sunnil pidime juba tuttavas kohas jääma kaheks ööpäevaks Signe külalisteks.

Jambura lapsed jõulukinkidega Tõime Signele metsast puid, saagisime, lõhkusime ja ladusime riita. Vööni ulatuvas lumes osutus see töö isegi tarbeks. Üldiselt on põdrakasvatus nomaadidele olulise kolmele tugevale mehele parajaks katsumuseks. Signe ja tähtsusega: sealt tuleb sissetulek, toit, samuti rõivad ja Natalja jagasid tšummides lastele kingipakid laiali. Õhtuti tšummi ehitamise materjal. Ühe täiskasvanud põdra kokkuostuhind võib küündida ajasime juttu, palvetasime 500 dollarini. Keskmine kari on ja laulsime kõigile tuntud 300–400 pealine, suuremas võib kristlikke laule. Olime küll eri põtru olla isegi kuni 5000. rahvusest ja kirikutest, kuid Vesteldes ja teed juues veetsime meid ühendava Vaimu mõjul külas ligi viis tundi, kuni tuli aeg tekkis tunne, nagu oleksime vabastada kohad uutele külalistele tuttavad juba aastaid.

– pererahva sugulastele teisest Tšummis ööbimisel muutundrakülast. Põhjarahvaste kultub parajaks seikluseks isegi tuuris on külalislahkus olulisel tualeti külastamine, mis kohal. Siiski on hea teada ja tegelikult tähendab tundras järgida teatud reegleid, nii näiteks lähima kuuse leidmist. ei istuta laua taha ilma kutsumata, Magamiskotist välja pugedes ka mitte sokkides ja ammugi mitte tuleb üles otsida latern, paljajalu. Traditsiooniliselt on riietuda ja väljuda kargesse ruum jaotatud kolmeks: meeste ja öhe. Selge ja tuuletu ilma naiste pool ning köök. korral valgustavad teed Teejoomine on siin omaette taevas säravad tähed, helgib tegevus, seda tarbitakse suurel lumi ja probleeme ei teki. hulgal ja pidevalt. Kuna talveõhk Isegi kuiv pakane ei põhjusta Arstitudeng Daniil kontrollib laste tervist erilist ebamugavustunnet. Seevastu tuulise ja pilves tundras on väga kuiv ja hingamisel kaotab organism ilmaga muutud lõikava tuule käes esimeste minutitega pidevalt niiskust, on vedeliku tarbimine väga tähtis. külmast kangeks. Pealegi paistavad pimeduses kõik Toiduaineid hoitakse õues saanides. Kui külmunud leib tšummid eemalt ühesugused ja sa ei tea, millises neist on ahju juures soojaks teha, on see mõne aja pärast värske ja lõhnav, justnagu oleks äsja küpsetatud. just sinu magamiskott ootamas ...

Kohalikes peredes on harilikult 4–5 last, kellest Külastasime üht noort peret, Vitalit ja Rimmat, kes tegelevad kalapüügiga ja põtru kasvatavad ainult enda kooliealised õpivad internaatkoolides. Põdrakarjad on Jamalis paarikümne aastaga kasvanud ligi kaks korda, seetõttu uutele karjadele enam tundras ruumi ei jätku. Nii sõidavad paljud lapsed linna ametit õppima ja vähesed jäävad vanemate nomaadliku eluviisi juurde.

Vaatamata ateistlikule kasvatusele järgib hantide ja neenetsite vanem põlvkond esivanemate traditsioone ja jätkab „oma jumalate teenimist“, mõjutades ka nooremat põlve. Kogudused ja misjonärid otsivad võimalusi, kuidas neile kõige paremini edastada Head sõnumit.

Olulised on siin isiklikud suhted, kultuuri ja eluolu tundmine. Ka jõulupakkide jagamine tundraelanikele on tegevus, mis näitab, et kristlik misjonär ei ole usufanaatik, vaid tavaline inimene, kes mõistab võõrast kultuuri ja on valmis teiste heaks midagi tegema.

Äkki mõistan, mida mõeldakse, kui öeldakse, et pole midagi kaunimat ega suursugusemat põhjamaa ilust.

Tundrast lahkudes sõitsime edasi Jambura kalurikülla, kus jagasime lastele kingitusi ja osalesime kohaliku koguduse teenistusel. Meelde jäi neenetsist kalur Ivan, kes jutustas oma elust ja palus, et tema eest palvetaksime.

Ta oli kunagi alajahtumise tagajärjel kaotanud oma abikaasa, kui paat oli jõel ümber läinud. Järele jäi kümneaastane tütar ...

Selliste inimeste eest palvetades koged, kui väga Jumal neid armastab ja neist hoolib. Vahel inimesed ootavad, et keegi võtaks neil käest kinni ja talutaks Jumala juurde.

Kuid igaühel on oma individuaalne tee. Misjonär võib selle kätte näidata, pastor või preester aidata sel teel käia, kuid minna tuleb ikka ise.

Jamburast suundusime viimasesse sihtkohta, Obi harujõgede vahelisel madalikul asuvasse väikesesse põdrakasvatajate laagrisse. Niisiis istume taas rappuvas saanis ja kihutame paarikümnekraadises pakases ühelt jõeharult teisele, kuni jõuame metsatundrast välja tühjusesse – meie ees laiub lage lumine maastik, kus ainsaks orientiiriks on mootorsaanide jäljed. Vaid 130 km kaugusel Salehardist tekib tunne, et oleme jõudnud maailma äärele ... Muide, Jamal tähendabki tõlkes „maa lõpp“.

Viimaks leiame peatuspaiga üles ja pääseme sooja tšummi teed jooma. Selles laagris on selgelt märgata nomaadide ehedat elu: kõik paistab siin kuidagi ajutine, nagu oodates käsklust, et on aeg laager kokku pakkida ja põdrakarjaga järgmistele karjamaadele rännata.

Välja minnes näen roosatavas taevas nii imelist päikeseloojangut, et selle ilu on võimatu sõnadega kirjeldada. Mulle on see kogu reisi kõrghetk: äkki mõistan, mida inimesed mõtlevad, öeldes, et pole midagi kaunimat ega suursugusemat põhjamaa ilust.

Tänumeeles tõstan silmad üles Jumala poole.

Juba homme oleme tagasi Salehardis ja kohtume sõpradega, kes jagavad muljeid õnnestunud lasteüritustest. Mina aga lõhnan tšummi järele, meenutan tundrat ja arutlen omaette, millal saan sinna tagasi pöörduda.

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Oleme jõudnud kaugeimasse põdrakasvatajate laagrisse

Tagasiteel. Peatus Obi jõeteel

Kohtumiseni, Jamal, oota meid taas!

13

Hõimupäevad 2019 Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad! Ps 67:4 Mullusügisene traditsiooniline hõimurahvastele pühendatud oikumeeniline palvus toimus 20. oktoobril Tartu Peetri kirikus. Kaasa teenisid koguduste esindajad Tartust ja kaugemaltki.

Palvust juhatas kohaliku koguduse õpetaja Tartu praost Ants Tooming. Jutlustas Tartu Pauluse Koguduse abiõpetaja Marek Roots ja orelit mängis Mari Tooming. Ühises palves toodi Jumala ette kõik soome-ugri rahvad ning nende vajadused. „Taevane Isa, kõigi rahvaste Jumal, oleme tänulikud võimaluse eest Sind üheskoos kiita, tänada ja paluda,“ kõlas kiriku iidsete müüride all. „Kanname palves Sinu ette eestlased, setud, vadjalased, liivlased, soomlased, vepsad, ingerlased, isurid, karjalased, saamid, mordvalased, marid, udmurdid, komid, handid, mansid, ungarlased. Ühenda meid kõiki, kes elame hajali laias maailmas, üheks Jumala laste perekonnaks.“ Lõpuks paluti üheskoos Meie Isa palvet.

Tartu Peetri kirik

EELK Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming

Palvusel

EELK Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Aivo Prükk (vasakul), Eesti Piibliseltsi juhatuse liige Mart Rannut ja preester Väino/Herodion Niitvägi (EAÕK)

Ühine palve soome-ugri rahvaste eest

Jaan Bärenson julgustab hõimurahvaste misjonit jätkuvalt toetama

Tutvumine hõimurahvaste näitusega

Fotod: Mati Schönberg

Palvuse lõppedes tänas Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson kõiki osalejaid koostöö eest ja kutsus üles jätkuvalt meie sugulasrahvaid toetama. „Hõimurahvaste misjon on üks osa Suurest Misjonikäsust, millega Jeesus meid teiste rahvaste juurde saadab. Ikka selleks, et iga rahvas võiks Head sõnumit kuulda oma emakeeles.“ Õhtu viimase osana tutvuti hõimurahvaste vaimuliku kirjanduse väljapanekuga.

14

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Fotod: Väliahode kogu

Hõimupäevad 2019

Anu Väliaho ja udmurdi-eesti ansambel Ar-God hõimupäevade Kloostri Aida kultuurikohvikus, kus Anu oli abiks väljapaneku sisustamisel.

EELK Saue Pauluse kogudus on juba algusest peale hõimurahvastega tihedalt seotud. Mari rahvalaulik Anna Mišina väljapaneku ees.

Hõimupäevad 2020 Hõimupäevade seekordne tunnuslause Tee akkuna avõõ tähendab vadja keeles „Tee aken lahti!“ 17. oktoobril Tartus Eesti Rahva Muuseumis korraldatud peakontsert tehti veebiülekande kaudu kättesaadavaks kõigile soomeugrilastele, hoolimata COVID-19 viiruse levikust. Otseülekandena sai jälgida ka Tallinnas Rahvusraamatukogu kuppelsaalis 16. oktoobril toimunud

hõimupäevade konverentsi „Hõimurahvaste emakeeled ja küberruum”. 18. oktoobril etendati Telliskivi Vabal Laval kontsert-lavastust „Soome-ugri maastikud”.

Hõimupäevad on kõige olulisem soome-ugri rahvaid tutvustav ja koostööd edendav avalikkusele suunatud sündmuste sari Eestis.

Rakvere Kolmainu kirikus toimus hõimurahvaste palvepäeval, 18. oktoobril oikumeeniline palvus, mida korraldatakse Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse

Alliansi ja Eesti Piibliseltsi koostöös. Palvusel teenisid kaasa EKN liikmeskirikute esindajad.

Viimastel aastatel on traditsiooniks saanud hõimupäevade tähistamine Narvas. 15. oktoobril avati Narva Aleksandri Suurkirikus Eesti Piibliseltsi fotonäitus

„Hõimurahvaste aeg“. 16.–17. oktoobril toimus piirilinnas rahvusvaheline konverents „Uralo-indogermanica“.

Foto: Jään Bärenson

Fennougria

Fotonäituse „Hõimurahvaste aeg“ avamine Narva Aleksandri Suurkirikus

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

15

Jumala sõnum levib

Marek Roots

kõige kurja kiuste Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama. Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele.

Paulus ja Barnabas aga ütlesid avalikult: „Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile, aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole. Sest nõnda on meid Issand käskinud: „Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani.”” Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.

Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna. Ap 13:44–49 See on olulise murdepunkti kirjeldus: juutide uskmatus avas tee paganate evangeliseerimisele.

Sündmus toimus apostel Pauluse esimese misjonireisi ajal Pisiidia Antiookias – linnas, kus asus ka sünagoog.

Paulus ja Barnabas kuulutasid evangeeliumi Jeesusest Kristusest ning see äratas tähelepanu juutides ja jumalakartlikes proselüütides. Järgmisel hingamispäeval nädala pärast kogunes juba peaaegu kogu linn apostleid kuulama.

Rahvahulkade huvi evangeeliumi vastu muutis juudid „väga kadedaks“. Keda on täpselt silmas peetud?

Eelpool anti justkui mõista, et ka juudid uskusid apostlite kuulutust. Kas siinkohal on silmas peetud kohalike juutide ladvikut, sünagoogi juhte? Või toimus vahepeal usu poole kaldunud juutides järsku (paganate pöördumist nähes) mingisugune tagasilangus? Igatahes korraga juudid „vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele“.

Kuidas käitusid apostlid? Näib, et neile tuli korraga nagu mingisugune selgus misjonitöö osas. Ja nimelt: „Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile [juutidele], aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole.“ Evangeeliumi kuulutus algas ajaloolisest Jumala rahvast. Ütles ju ka Jeesus esialgu oma jüngritele: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!“ (Mt 10:5–6). Ka algkogudus sündis just Iisraeli keskuses – Jeruusalemmas. Kuid paraku leidus juutide hulgas siiski vähe neid, kes usaldasid rõõmusõnumit Jeesusest.

Jeesus, nagu ka VT prohvetid, kuulutas korduvalt ette Jumala valitud rahva taganemist ja paganate pöördumist. „Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani!“ Kuigi Jumal alustas oma valitud rahvaga, on Tema päästetöö mõeldud kõikidele

16

maailma rahvastele, sest Jumal on kogu loodu Isa, Ta on Jumal nii juutidele kui ka paganatele! Jeesuse misjonikäsk – see on kõigile! „Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.“ Kui juudid tundsid kadedust ja vaidlesid pilgates apostlitele vastu, siis paganad rõõmustasid ja said usklikuks. Need kaks reaktsiooni on otsekui kaks teed, mis seisavad iga inimese ees, kes kuuleb evangeeliumi. Millisele teele astun mina? Millisel teel liigun edasi?

Kirjakoht lõpeb siinkohal sõnadega: „Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.“ Juutide uskmatuse tõttu ei jäänud evangeeliumi levik ometigi seisma. Vastupidi: just nende uskmatus andis tõuke (avas tee) rõõmusõnumi levimisele paganate juurde! Diakon Stefanose märtrisurm ja sellele järgnenud tagakius olid mõeldud selleks, et peatada kristluse levik. Tegelikult aga sai just nendest hirmutavana tunduvatest sündmustest jõud, mis paiskas evangeeliumi kuulutuse senisest veel kaugemale.

Miks see nii on? Selle taga on Jeesuse ülestõusmise saladus! Seal, kus kõik pidi lõppema, algas uus. See kummaline ja võitmatu vägi hoiab kiriku elus ajast-aega ja täidab Jeesuse tõotuse: põrgu väravad ei saa sellest võitu! (Mt 16:18) Raskused ja inimlik nõtrus võivad Jumala käes saada hoopis õnnistuseks. See on Jumala riigi töö paradoks. Kui Osmanite riik ründas 16. sajandil Kesk-Euroopat, siis avaldas Martin Luther lootust, et ehk õpetavad türklased seeläbi sakslased lõpuks ometi palvetama ja Jumalat kartma nagu kord ja kohus. Nii võib juhtuda!

Täna mõtleme eriliselt soome-ugri rahvastele ja imetleme Jumala sõna jõudmist meie juurde. Ka see sai võimalikuks nende sündmuste tõttu, millest tänane kirjakoht räägib!

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Kristluse elujõud seisneb ka selles, et see ei nõua ühtset kultuurikäitumist (riietus, keel, toidud, muusika jne). Sel on küll kõrged usulised ja ka moraalsed nõuded, kuid rõõmusõnum Jeesusest ei jää takerduma kultuuriliste eripärasuste taha. See ei nõua ka vaid ühte – või kahte – keelt Pühakirja lugemiseks ja mõistmiseks. Jumala Sõna saab tõlkida ja mõista kõikides maailma keeltes!

Selles usus töötavad ka mitmed piibliseltsid, et anda hõimurahvastele Jumala sõna nende oma emakeeles.

Paganad rõõmustasid, ülistasid Issanda sõna ja said usklikuks. Apostlite tegude 13. peatüki murrangulised sündmused kutsuvad meid üles mõtlema sellele, kui

suure õnnistuse on Jumal lasknud osaks saada ka meie rahvastele. Kas oskame selle üle veel rõõmustada nii nagu Pisiidia Antiookia esimesed kristlased? Kas Issanda sõna äratab meis usaldust ja usku ka täna?

Palvetagem, et see võiks nõnda olla. Ja et Jumal ei peaks meist pöörduma ära kellegi teise poole. Tehkem Jumala riigi tööd veendumusega, et Jumalat ei takista kaduva maailma vastuseis, vaid Tema viib oma sõnumi edasi kõige kurja kiuste. Aamen.

Jutlus on peetud 20. oktoobril 2019 hõimurahvastele pühendatud oikumeenilisel palvusel Tartu Peetri kirikus.

Mõlemal pool Soome lahte

Titta Hämäläinen on Soome Misjoniseltsi saadikuna töötanud Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus aastast 2005.

Kõik need aastad EELK Laste ja Noorsootöö Ühenduses tegutsenud Titta siirdus 2020. aasta keskel tagasi kodumaale, kuna Soome Misjoniselts lõpetab töö kogu Euroopas. „Töö jätkub riikides, kus kristlasi on alla 10% ja kus vajatakse lisaks arenguabi,” selgitab misjonär.

Peale Eesti jäävad nõnda misjoniseltsi toest ilma ka Venemaa ja Prantsusmaa. „Kui ma Eestisse tulin, töötas meid EELK allasutuses neli ja pool inimest. Praegu on alles jäänud kaks,” teatab Titta asjade arengust. Ühe oma olulise töölõigu, noorte piibli- ja misjonikursuse juhtimise on ta saanud juba üle anda kohalikule töötajale Kadre Arikainenile EELK Keila kogudusest. Mis saab edasi vabatahtlike lastetöötajate toetamisest neile kokkusaamiste korraldamise näol – mis samuti oli Titta vastutusalas –, seda ta veel öelda ei oska.

Aga soomlanna on töö edasimineku suhtes optimistlik.

Titta on ka nukker, sest Eestisse jääb maha palju suurepäraseid inimesi, kellega ta on kokku kasvanud.

Et kõikidega edasi sidet pidada ei jaksa, teab ta hästi.

Murelikuks teeb ka muu: „Soomet, kust ma 15 aastat tagasi lahkusin, võis nimetada veel kristlikuks riigiks.

See maa, kuhu nüüd tagasi lähen, seda kahjuks enam ei ole. Pealinnas on koguduste liikmeid alla 50% elanikest, ehkki maakonniti on pilt parem. Palju võib kuulda Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

argumenteerimist kristluse vastu. Ehkki koolides on usuõpetus ja enamik noori läbib veel leerikooli, tundub, et kristluse põhisõnumi taipamiseni ei jõuta. Mõni aasta tagasi kirjeldasin ühes kodumaa koguduses olukorda Eestis: et kristlusest kodudes ei räägita ja usku loetakse eraasjaks. „Aga see on ju nagu meil,” vastas üks soome poiss. See vastus jäi mulle teravalt meelde ...”

Titta kiidab Soome luterlikke kogudusi, kuidas nad on aktiivsed ja võtavad palju ette. Siiski väheneb koguduseliikmete kahanedes ka koguduste võimekus töötajaid palgata, samas kui vabatahtlike abi pole seal harjutud kasutama. Eestis on Titta kogenud, kui tähtis inimvara on meie koguduste vabatahtlikud, ilma kelleta ei toimuks kogudustes suurt midagi. Ta loodab, et ka Soomes võidaks lõunanaabritelt õppida vabatahtlike usaldamist ja rakendamist. „Eestist oleks Soome päris palju misjonäre vaja!” võtab Titta olukorra kokku.

Titta kodukoguduseks Eestis sai 2013. aastal rajatud EELK Saku Toomase kogudus. 22. juunil korraldati Sakus armastatud kaaslase auks lahkumispidu, kus tunnistati: „Oleme olnud eriliselt õnnistatud, et saime temalt õppida nii palju Jeesuse jüngriks olemise kohta ja kogeda erilist armastust! Kinkisime koguduse poolt talle pingi, mis jääb kiriku aeda. Pingile saab toetuda ja pink suudab kanda rohkem, kui ta ise kaalub. Just nagu Tittagi. Taevaisa hoidku ja kaitsku sind, armas Titta!”

Fotod: Erakogu

Titta Hämäläinen

Piret Riim

Alates 2011 on Titta juhtinud EELK noorte piibli- ja misjonikursust korraldavat vabatahtlike tiimi. Pildil on üks lend kursuselt, mis noori aktiivseks kristlaseeluks ja kogudusetöö vabatahtlikeks ette valmistab.

17

M a r i m a a o o ta b m i s j o n ä r e I n ter vju u A r tjom D mi tre vi g a

Artjomi küsitles Maarja Mänd

Eestit külastas veebruari alguses järjekordselt Artjom Dmitrev Marimaa pealinnast Joškar-Olast.

Kuidas sai sinust kristlane?

Elan Joškar-Ola luterliku kiriku kõrval. Olin kuueaastane, kui misjonärid Anu ja Juha Väliaho 1992. aastal sealkandis tööd alustasid. Üsna pea registreeriti Ingeri Evangeelse Luterliku kiriku Joškar-Ola mari-vene luterlik kogudus.

Läksime naabripoistega kohe appi kirikuehituse krunti korrastama ja risu põletama. Nii olengi tänase päevani koguduses aktiivne abimees, kokku juba 26 aastat.

Millega oled kirikus tegelnud?

Alguses osalesin pühapäevakoolis, hiljem lõin kaasa noortetöös. Pärast mitme kursuse ja koolitusprogrammi lõpetamist õnnistati mind katehheediks. See tähendab, et olen jutlustaja-evangelist. Olen aastaid teeninud koguduse noortejuhina, samuti abilise-autojuhina paljude uute koguduste rajamisel ning palvemajade ja kirikute ehitamisel. Praegu olen endiselt abiks nii vaimulike ürituste korraldamisel kui ka praktilistel töödel kinnisvara remontimisel ja hooldamisel. Meie talved on lumerohked ja ka igapäevane lumerookimine on tihti minu teha.

Artjom Dmitrev

on eri konfessioonide koostöö suurem, seal korraldatakse mõnikord ühiseid vaimuliku muusika kontserte, kus osaleb ka õigeusu kirik.

Mari Eli Vabariigis on maride seas levinud vana paganlik loodususk, tatarlaste seas põhiliselt islam.

Maride jaoks on populaarsed palvused paganlikes pühapaikades, kus mõnikord on koos väga palju rahvast.

Ma ise sellistel palvustel ei osale, käin kirikus.

Kirikutalgutel

Kuidas hindad kristluse olukorda Marimaal?

Olukord on mitmepalgeline: ühelt poolt riik justkui toetab ristiusku, kuid toetus on peamiselt suunatud Vene Õigeusu Kirikule. Protestantlikesse kirikutesse üldiselt hästi ei suhtuta. Kui üldse, siis ehk luterlikesse, kuna luterlik kirik on Venemaal eksisteerinud juba üle 400 aasta. Paljude evangeelsete kirikute suhtes on hoiak tõrjuv ja sellist vaba evangeeliumi kuulutamist, nagu oli 1990. aastatel, me praegu ei näe. Moskvas ja Peterburis

18

Artjom viib läbi piiblitundi Birski koguduse esimeses leerilaagris 2009

Mis seob sind Eestiga?

Minu suhted Eestiga on olnud väga head, kuna pärast vanemate surma võtsid Anu ja Juha Väliaho mind nagu oma kasulapseks. Esimest korda sõitsin Soome ja Eestisse 17-aastaselt, hiljem olen siin käinud paar-kolm Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

korda igal aastal. Ametlikuks kutsujaks on olnud EELK Misjonikeskus, sest olen osalenud misjoniga seotud kirikuüritustel ja peaaegu alati Nelja Tuule ristirännakul.

Olen kaasa toonud Uurali praostkonna noori, olnud autojuhiks ja teinud evangeeliumi kuulutamisel ja ürituste korraldamisel kõike, mida vaja.

pea paarikümnele inimesele. Laagrite ajal magatakse harilikult ka kiriku rõdul.

Meie praost Konstantin Subbotin on noor ja väga aktiivne. Ta elab 100 km kaugusel Tšuvaššias Tšeboksarõs ja külastab meid sageli. Tema jutlused on huvitavad ja eriti hinnatud on tema minijutlused ja piibliõpetus internetis. Tänapäeva noored kasutavad palju internetti ja sellised vaimulikud videod meeldivad neile.

Meie kogudus Marimaal Joškar-Olas ei ole praegu kuigi suur. Kui Anu ja Juha veel kirikus elasid ja töötasid, siis oli rahvast alati palju ja inimesed osalesid koguduse erinevates tegevustes. Praegune pastor Sergei elab mujal ja rahvast käib nüüd vähem. Noored on elama läinud teistesse linnadesse ja vanad inimesed taevariiki ... Oleks vaja misjonäre, kes kogudust toetaksid ja julgustaksid.

Meil on olemas kirik, koguduse- ja misjonimaja. Isegi kolmetoaline korter, kus töötegijad võiksid elada. Nii et ootame väga misjonäre!

Raadiosaate salvestamine 2016. aastal Piibliseltsis

Vaskio koolis Põhja-Soomes

Fotod: Anu Väliaho kogu

Mõnikord oleme aidanud Eesti kogudustel korrastustöid ja kergemaid remonditöid teha. Aga oleme Venemaa noortega ka kirikute ümbruses lihtsalt värvilisi sügislehti riisunud. Vanade kirikute juures on ju alati midagi toimetada ja noortel on jõudu ka raskemateks töödeks.

Memmed keedavad meile siis suppi ja küpsetavad maitsvaid pirukaid.

Anule ja Juhale olen sageli olnud autojuhiks, kui nad külastavad Soome sõpruskogudusi. Siis on meil kaasas suur misjonitöö näitus, mida on vaja kirikusse või kogudusemajja tassida, seal üles panna ning pärast kõik uuesti auto pagasiruumi ja katuseboksi tagasi pakkida.

Kogudusi tuleb igal reisil mitukümmend, nii et viimasel reisil olin roolis ligi 4300 km.

Autojuht Artjom

Kuidas läheb täna sinu kodukogudusel Marimaa pealinnas?

Meie koguduses korraldatakse Ingeri Kiriku Uurali praostkonna laagreid noortele ja vaimulikele, on seminare ja koolitusi. Meil on head võimalused: uus soe kirik, laste mänguväljak ja ööbimisvõimalus misjonimajas Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Juha ja Anu Väliaho ja Anna Mišinaga sügisel 2019 Salo koguduses Soomes

19

KAUAOODATUD PERMIKOMI

Anita Laakso Branislav Kalčevič

UUS TESTAMENT VALMIS Veebruaris 2020 tähistati Permikomi ringkonna keskuses Kudõmkaris ja Pešnigorti külas permikomikeelse Uue Testamendi ilmumist. Tegemist oli juba kümnenda soome-ugri keelde tõlgitud Uue Testamendiga.

Alljärgneva ülevaate saatsid meie ajakirjale esitlustel viibinud Piiblitõlkeinstituudi Helsingi osakonna juhataja Anita Laakso ja Stockholmi osakonna juht Branislav Kalčevič. „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ Nende Johannese evangeeliumi sõnadega alustas Kudõmkaris Permikomi Rahvakultuuri keskuses oma tervitust üks tõlkijatest, Ljudmilla Nikitina. „Nüüd on see Sõna jõudnud ka permikomideni! Olen nii väga oodanud seda päeva! Tõlkimine kestis pikka aega, sellega alustati juba 1990. algusaastail ja vahepeal töö mitmesugustel põhjustel seiskus. Kartsin juba, et see ei saa kunagi valmis, aga nüüd meil on Jumala abiga Uus Testament käes!” Nikitina tänas pisarsilmi kõiki, kes ühel või teisel viisil olid tõlkeprotsessis osalenud.

Oma tänulikkust väljendas ka teine tõlkija, kooliõpetaja Raissa Petrova, kellele sai emakeelse Sõna olulisus selgeks juba noorena kirikus, kus kirikuslaavi liturgia ja jutlus üsna arusaamatuks jäid. See kogemus tõigi ta piiblitõlkimise juurde. Õnnelik Raissa ei jätnud rõhutamata, kui suur töö veel ees seisab: „Vajame ka Vana Testamendi tekste, eriti psalme!”

Permikomi kultuuriministeeriumi rahvakultuuri osakonna juhataja Vitali Bajandin väitis kindlalt, et Uus Testament mõjub rahvale hästi: „Oleme tänulikud iga emakeelse raamatu eest ja Piibli eest veel eriti!” Õigeusu koguduse esipreester isa Sergei tunnustas koos tähtsa tööga tõlkijate õlgadele langenud koormat ja vastutust. „Issand ütles: Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad! Tänu sellele tõlkele on Issanda antud ülesannet permikomide seas nüüd kergem täita. Me hakkame seda Uut Testamenti levitama oma piiskopkonnas.”

20

Permikomi piiblitõlkijad Raissa Petrova (vasakul) ja Ljudmila Nikitina

Pastor Sergei Otegov permikomikeelse Uue Testamendiga

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Esinevad permikomid

Sürjakomide muusikaline tervitus

Fotod: H. Pitkäaho, B. Kalčevič

Esitluspidu algas rahvariietes tantsijate ja lauljate värvikate etteastetega.

Lisaks väljakuulutatud sõnavõttudele tuldi publiku seastki luule või lauludega oma tänu väljendama. Südantliigutav oli osa saada akordioniduo saatel permikomi keeles lauldud Meie Isa palvest. Muusikaõpetaja Larissa tõi esile, kui olulised oleksid permikomi vaimulikud laulud. „Soovin, et Komimaa saaks kogeda vaimulikku ärkamist!” õhkas ta.

Avaldati lootust, et lapsedki võiksid kord koolis Piiblit õppida.

Sürjakomidest osales pidustustel viis Sõktõvkari Komi koguduse liiget, nende seas pastor Daniil Popov ning piiblitõlkijad Nina Vattuleva ja Nadežda Gabova.

Külalised laulsid komikeelseid laule ja õhutasid Piiblit lugema ning selle sõnu oma südamesse talletama. Daniil rõhutas, et Piibel pole mitte lihtsalt üks raamat teiste hulgas, vaid elav Sõna, mis võib muuta nii ühte inimest kui ka tervet ühiskonda.

Järgmisel päeval jätkusid pidustused kitarrihelide saatel Pešnigortis, kui emakeelse lauluga kostitas külalisi noor muusik ja luuletaja Jevgeni Klimov. Vaatamiseks pakuti slaidiesitlust Piibli ja Pešnigorti ajaloo teemal.

Kõnepuldist jagas oma rõõmu ja tänu tõlketöö valmimise puhul kultuurimaja juhataja Olga Radosteva. Tõlkijad Nikitina ja Petrova kirjeldasid tõlkimise rõõme ja muresid eri etappidel.

Ka siin saadi kokku soojas õhkkonnas ja see julgustas laulude ja tänukõnedega spontaanselt üles astuma.

Lauldi tuttavaid ja armsaid rahvalaule ning jagati siiraid tundeid. Mitmest suust kõlas: „Oleme seda raamatut nii kaua oodanud!” Kohalik elanik Nadežda tunnistas: „See on mu elu kõige õnnelikum päev! Olen seda raamatut oodanud kogu oma elu!” Mitmed lisasid, et loodavad saada emakeelse Piibli ka tervikuna.

Mõlemal esitlusel oli Uusi Testamente saada ja osa pidulistest võttis neid ka sõprade jaoks, kel kohale tulla ei õnnestunud.

1. märtsil toimus tänupalvus tõlkija Raissa Petrova kodukoguduses Kudõmkaris. Kasutusele võetud Uuele Testamendile paluti Jumala õnnistust, et seda lugedes leiaksid paljud permikomid tee Jumala juurde.

Permikomi Uus Testament ootab omanikke

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Permikomilanna emakeelse Uue Testamendiga

21

Kirikumeedia teenistuses

Fotod: Liliann Keskineni kogu

Piret Riim

Lisaks meediatööle osaleb Liliann Vana Testamendi tõlkimises ersa keelde. Koos töökaaslase ja juhendaja Mirjam Makkoneniga.

Liliann Keskinen kutsuti paar aastat tagasi tööle Ülearust tööd välditakse, pidades kinni peateemast, Ingeri kiriku soomekeelse ajakirja Inkerin Kirkko mille raames uudised ja intervjueeritavad leitakse. „Ühte toimetusse Peterburis. Mullu sügisest Soomes elades ajakirja mahub keskmiselt 12 lühemat uudist. Täidan jätkab ta seda tööd. lisaks ka Ingeri Kiriku kodulehte ja Facebooki, kuhu Eestlanna tööandja, Soome Rahvamisjoni palgal saab panna rohkem lühinupukesi. Ajakirja jõuavad on järjest rohkem selliseid välismisjonäre, kes ei saa lood üritustest, mis on seotud kas koguduste koostööga, sihtriigis enam mingil põhjusel kohal viibida, aga saavad ajalooga, väliskülalistega või paistavad muidu silma oma oma ülesandeid jätkata Soomes. Nende hulka kuulub erilisusega, olles teistele eeskujuks. ka Liliann, kes praegu kogub ajakirjale materjali Ingeri kiriku koguduste ja töötegijatega kaugteel ühendust võttes. „Sain hiljuti ka uue viisa. Varem Peterburis elades vajasin lisaks tööluba, mis pole kaugtööl enam vajalik,” selgitab Liliann erinevusi. „Just hiljuti sõitsin varahommikuse rongiga Peterburi, viibisin seal päev otsa ja sõitsin õhtuse rongiga tagasi. Nii on mugav, ehkki ka väga väsitav. Aga kui palju saab kohal käies ja inimesi nähes infot, mis muidu jääks saamata, sest lihtsalt ei oska küsida!

Soomes töötamise eelis on jälle, et aega kulub vähem, kui ma ei käi kedagi intervjueerimas ega pildistamas.

Päris telefoni teel ma intervjuusid veel teinud ei ole, aga olen helistanud mõnede asjade täpsustamiseks. Kõike seda saab hästi teha ka e-kirja ja Skype’i teel.

Olen ise selline inimene, kes võib prauhti esitatud Liliann asus 1999. aastal jätkama misjonär Riitta Pyykkö tööd küsimusele anda hoopis teistsuguse vastuse võrreldes Mordvas. 20 aastat hiljem: Riitta (vasakul), Liliann, abikaasa Hannu ja ersa koguduse pastor Aleksei Aljoškin abikaasa Niinaga. sellega, kui saan küsimused kirja teel ja mul on aega mõelda, Venemaa sotsiaalvõrgustikus 1999–2001 Liliann Grünvald laste- ja mida on antud olukorras kõige VKontakte on esindatud paljud noortetööl Mordvas vajalikum välja tuua. Mõnda olen kogudused. Paraku on sündjulgustanud, et ega vastuseid mustest seal enamasti vaid paar 2003–2019 Liliann Keskinen koos abikaasa Hannu ja tütarde Hanna ja Miriamiga polegi vaja ilusasti vormistada. lauset ja pilt. Lehejutu saamiseks misjonitööl Omskis, Tartus ja Peterburis Võib kas või punktide kaupa tuleb saata lisaküsimusi, aga panna kirja mõtted, millest saan neile ei pruugi tulla vastust ... Loo 2017 – ... Liliann Keskinen osaleb ajakirja kenasti teksti teha.” juurde peab saama ka korralikud Inkerin Kirkko toimetuses Lilianni kogutud lugudest valib pildid. Kehva telefoniga head 2018 – ... Liliann Keskinen osaleb Helsingi toimetus Peterburis välja need, trükipilti ei saa, ükskõik kui tore Piiblitõlkeinstituudi ersa piiblitõlketiimis mis numbrisse sisse lähevad. asi fotol ka poleks.”

22

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Vaatamata mitmetele takistustele imestab Liliann, Liliann tõlgitu kõrvutamist võrdlusmaterjalidega, abiks kuidas Jumal on kogu seda protsessi algusest peale arvutitarkvara Paratext. „Инязорксчинь колмоце suunanud. „Vahel on tundunud, et ma ei näegi книгась“ on otsetõlkes hoopis „3. kuningate raamat“, kirikuelus muid asju kui just neid, mis on seotud sest Saamueli raamatuid nimetatakse ersadel kuningate järgmise ajakirjanumbri teemaga. Olen kohtunud just raamatuteks nagu venekeelses Piiblis. Nagu aimata võiselliste inimestega, kellelt saan antud teemale vastuseid! me, on „kuningas“ ersa keeles „инязор“. Õppisin ka ära, et kui keegi kiriku töötegija juhtub mulle Vanast Testamendist on ersade lugemislaual juba kuus kuskil vastu tulema, siis teen temast kohe foto, sest mõne raamatut: 2011 ilmunud Psalmidele lisandus tänavu sunädala pärast helistab mulle kiriku infoosakonna juht ja vel kogumik, kus Õpetussõnad, Ülemlaul, Koguja, Rutt küsib, et ega mul ei juhtu sellest inimesest pilti olema. ja Joona on ühiste kaante vahel. Ersa koguduse pastor Olen saanud väga toredaid ja naeruseid pilte ka Aleksei Aljoškin Saranskist on õnnelik: sellistest inimestest, kes kuuldavasti ei soovi pildistamist „Soovin südamest tänada väga õnnestunud tõlke eest! üldse ja jäävad piltidel alati mornid.

Rõõm on lugeda, ja kui kaunis on selle Vahel küsivad mu lapsed, et miks ma tõlke keel! Usun, et see kogumik leiab palju pilti tehes nii kangesti naeratan. Aga lugejaid ja seda loetakse korduvalt. kuidas – mina ei naerata, kui teine peab Õpetussõnade raamatus oli ka paar naeratama?” väljendit, millest ma esimese hooga hästi Lisaks tööle Ingeri kiriku meediaosaaru ei saanud. Aga alati on tore kohata konnas asus Liliann Keskinen Helsingi ka mõnda harvaesinevat uut või arhailist Piiblitõlkeinstituudi töötajana septembväljendit – on vaid aja küsimus, millal ris üle vaatama 1. Kuningate raamatu nendega harjutakse. tõlget ersamordva keelde. Ersa tõlkija Pehmete mugavate kaantega raamatut Tamara Bargova töö aluseks on peamion ka hea käes hoida. Soovin, et seda selt venekeelne piiblitekst, mitte origiloeksid kõik ersad! Palju Jumala õnnistust naal, mistõttu vajabki tulemus sisulist igale tõlkijale!” kontrollimist. „Hirmus põnev töö, aga Ersamordva keele rääkijaid on umbes Ersa keele tõlkija Tamara Bargova väga aeglaselt edeneb,“ iseloomustab pool miljonit.

Niidumaridele valmib Uus Testament kuuldemänguna Helsingi Piiblitõlkeinstituudile tuli salvestamisel appi rahvusvaheline organisatsioon Faith Comes By Hearing („Usk tuleb kuuldust,“ Rm 10). Uue Testamendi tekst salvestati mullu novembris paljude mari näitlejate ja raadiohäälte osalusel Marimaa pealinnas Joškar-Olas.

Emakeelne Uus Testament on niidumaridel käes alates 2007. aastast. Pärast kuu aega kestnud salvestustööd toimetati materjal edasi montaažilauale, kus toimetajad eraldi sisse loetud rollid kokku miksisid. Lõpuks jõuab viimistletud tervik veebi vahendusel kuulajaini.

Teksti sisselugejad olid innustunud tööst, mille sarnast ei tule iga päev ette. Lugemise vaheaegadel sündis põnevaid vestlusi usu ja Piibli teemadel. Rõõmuga saadi teada, et varsti on valmimas ka Vana Testamendi tõlge ja koos sellega ilmumas tervikpiibel niidumaridele.

Mari rahva läänepoolses kirjakeeles, mäemaride keeles ilmus Uus Testament 2014. Selleski keeles on kavas koostada FCBH kaasabil Pühakirja audioväljaanne veel tänavu.

Allikas: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Psalmid on tähtsad ka vienakarjalastele Psalmide raamat on õigeusu kiriku mõjualas nii oluline, et Helsingi Piiblitõlkeinstituut on Venemaa usklike palvel hakanud psalme tõlkima kohe pärast Uue Testamendi avaldamist. Näiteks aunusekarjala ja vepsa keeles ilmus Psalmide raamat vastavalt aastatel 2006 ja 2012.

Vienakarjala keelne Uus Testament ilmus 2011.

Nüüd on tõlkija Raissa Remšujeva alustanud psalmide ümberpanemist. Esialgu on töölaual vaid mõned psalmid. „Parem on alustada väikeste sammudega, sest Jumala sõna tõlkimine on tõsine asi. Eriti tunnen seda psalmide juures, mis on Jumala kõne luulevormis,” selgitab Raissa. „Lähenen ettevaatusega – kas olen piisavalt sobiv selleks tööks? Praegu on pooleli nn kuuspsalmiku ehk psalmide Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Anita Laakso

3, 38, 63, 88, 103 ja 143 ja lisaks 91. psalmi tõlkimine. Kui Jumal seda tööd õnnistab, siis jätkan.”

Psalmide raamat kuulub üldse kõige armsamate ja loetavamate raamatute hulka. Venemaa kristlaste jaoks on need veel eriti olulised, sest õigeusklikud loevad psalme igal hommikul ja õhtul. Ka ortodoksi kiriku jumalateenistusel on psalmid kesksel kohal: enne iga teenistuse algust loetakse üks katisma ehk 1/20ndik kogu psalmidest. Niimoodi loetakse psalter igal nädalal ühe korra läbi.

Ka ortodoksi jumalateenistuste palved ja kirikulaul põhinevad suures osas psalmidel. Kuuest psalmist koosnevat kogumikku, nn heksapsalme ehk kuuspsalmikut loetakse näiteks iga hommikupalvuse alguses.

23

Usk, lootus, armastus

Anu Väliaho

Anna ja Evgenii lugu „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” (1Ms 2:18) Anna lugu

Anna pühapäevakooli õpetajana Birskis 2010

Anna Mišina sündis Magadanis mari rahvusest vanemate peres. Tervis oli tal nõrguke, seetõttu viisid vanemad lapse kohalikku õigeusu kirikusse ristimisele, ehkki nad ise aktiivselt kirikus ei käinud.

Enne Anna kooliminekut pöördus pere tagasi Permi oblastisse, kodukülla Uurali mägede ümbruses. Siin polnud üldse kirikut ja jumalasõna jäi kuulmata. Anna oli väga musikaalne ja seetõttu saadeti ta pärast põhikooli lõpetamist muusikaõpinguid jätkama 1200 km kaugusele Marimaale.

Pealinnas Joškar-Olas kohtus Anna inimestega mari luterlikust kogudusest, kus kuulutati jumalasõna nii vene kui ka mari keeles. Siit leidis ta endale vaimuliku kodu.

Varsti läbis Anna ka leerikursuse ning muusika ja laul said peagi kristliku sisu. Pühapäevakool, töö noortega, evangeeliumi kuulutamine – kõik see haaras kaasa.

Ka ülikooliaastad Tšuvaššia pealinnas Tšeboksarõs ja muusikaõpetaja töö Baškiirias ei seganud teda kirikus edasi teenimast. Pikkadeks aastateks sai seitset vabariiki hõlmav Ingeri kiriku Uurali praostkond praktiliselt Anna koduks.

Evgenii lugu

Pelmeenide valmistamine Baškiirias

Perestroikaga algas vaimulik ärkamine mitmel pool Nõukogude Liidus. Mordvamaal Saranskis alustas mokšakeelne kogudus Mikiš Mišini juhatusel kogudusetööd ja kiriku ehitamist. Kuulutustunde peeti aktiivselt ka mujal Mordva Vabariigis. Kuna Ingeri Kirik ei olnud veel iseseisvunud, liituti esialgu Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga.

Kovõlkino rajoonis Staraja Samaevkas kasvas kooliõpetajate peres üles poeg Evgenii, kes oli ristitud õigeusu kirikus nagu Annagi. Ülikoolihariduse omandas noormees Moskvas, kuid seejärel eriala süvendama suundus ta oma rahvalaulikust tädi Vera Savkina kutsel Eestisse. Ka Evgenii vanaema on tuntud mokša rahvalaulik.

Fotod: Väliahode kogu

Ühine lugu

Kolm mari muusikut Birski koguduse jumalateenistusel: Anna Mišina, Vassili Mihhailov ja Konstantin Zainetdinov

24

Anna kohtus hõimurahvaste üritustel mitmel korral tädi Veraga. Sõprus viis selleni, et Vera tuli Anna kutsel Sauele jumalateenistusele ja tõi kaasa ka Evgenii. Nii kaks noort kohtusidki.

2019. aasta jaanuarikuus oli parajasti käsil koguduseruumide kolimise aeg ning Anna kutsus noormehe appi mööblit ja raskeid raamatukaste tassima.

Noormees oli jumalateenistusel koos tädiga ju ilusasti laulnud ... Kärmesti sai kolimistöö tehtud ning usaldus Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Noori laulatab õpetaja Kaido Soom

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Kandlevirtuoos Kristi Mühling, Anna ja Evgenii Makeev

Anna võetakse soola-leivaga Evgenii perre vastu

Pulmafotod: Kati Raudsepp

ja sümpaatia oligi sündinud. Peagi nähti noori Saue mõisapargis jalutamas ja jalgratastel kihutamas.

Augustikuus viis Evgenii Anna Mordvamaale oma vanematega tutvuma. Tagasiteel palus romantiline noormees Annat endale naiseks otse keset Narva silda.

Nii saabusid reisilt tagasi kaks äsja kihlunud õnnelikku hõimlast, kes valisid ühiseks kodumaaks Eesti.

Pulmapäevaks valiti tänavuse liigaasta 29. veebruar.

Pulmapeole Saue mõisa saabus külalisi kohale Mordvast, Marimaalt, Udmurtiast, Ukrainast, Soomest ja muidugi Eestimaa eri paigust. Oli veel viimane rahulik aeg enne seda, kui koroonaviirus kogu elu pea peale keeras.

Laulatustalituse viis vene keeles läbi EELK vaimulik Kaido Soom, soomlastele tõlkis Anu Väliaho. ,,Armastuse ülemlaul” loeti ette vene, mari, mokša ja soome keeles.

Koraalideks olid Soome muusiku Pekka Simojoe laulud vene keeles, mille sisu teadsid soomlased peast.

Muusikaga saatis talitust Anna kauaaegne hea sõber, kandlevirtuoos Kristi Mühling. Abielu sõlmimise järel sai paar ühiseks perekonnanimeks Makeev. Evgenii vanemad ja ristiema pidasid kõne, kinkisid noorpaarile õnnistussoovide saatel Jeesuse ikooni ning võtsid Anna soola ja leivaga oma perre vastu. Õnnitlejate seas olid Saue koguduse vaimulikud ja liikmed, sõpruskoguduste ja misjoniseltsi ELY esindajad Soomest, Saue mõisaproua Elgi Kriisa, sugulased ja sõbrad. Kesk-Soomest Laukaast oli kohale sõitnud vanim kauaaegne sõber ja misjonitöö toetaja, 92-aastane Eino Hannikainen.

Soome sõbrad tervitasid noorpaari ja lubasid ka tulevikus jumalasõna kuulutamisele kaasa aidata nii Eestis kui ka Venemaa avarustes, sest maailm koos Jeesusega on parim maailm.

Viimaks jõudsid kohale ka üllatuskülalised, kelleks oli udmurdi muusik Pavel Kutergin koos nelja udmurdi memmega ansamblist Ošmes. Nemad esinesid vahva rahvamuusika kavaga. Peagi sai esinemisjärje ka pruut, kes esitas kandle ja lõõtspilli saatel mitu marikeelset laulu. Mordvalastel olid külakostiks kaasas mokšakeelsed rahvalaulud. Kauni kõne pidas Anna onu Vasili Nikolajev. Õhtupimeduses laskis noorpaar lendava laterna taeva poole teele. Pidu lõppes lumesajuses mõisapargis imelise tuletantsuga marilanna Tatjana Alõbinalt.

Olgu Jumala õnnistus alati teiega, Evgenii ja Anna!

Tantsu löövad üllatuskülalised udmurdi ansamblist Ošmes

25

Kadunud hiilguse talletaja: Paul Ariste ja soome-ugri maailm

„Mäletan aastat 1973, kui tudengina tulin Eestisse soome-ugri üliõpilaste konverentsile mainekasse Tartu ülikooli. Pühapäeval käisime luterlikus kirikus.

Orel mängis ja koor laulis imekaunilt, nii et viis sööbis meelde. Pastor jutlustas, aga meie, võõrsilt tulnud noored, ei mõistnud sellest sõnagi.

Aastal 1975 õnnestus mul pääseda õppima Tartu ülikooli soome-ugri kateedrisse akadeemik Paul Ariste juurde. P. Ariste uskus Jumalasse ega salanud seda, vaid

Mihhail Atamanov hõimunädalal 2011 Paul Aristele pühendatud konverentsil

26

rääkis avalikult, et ta on õigeusklik. Kui sain temalt kingiks udmurdikeelsed evangeeliumid, oli see imeline õnn!

Meenutan sageli hommikuid Tartus, kui läksime jumalateenistusele Uspenski kirikusse.

1980. aastal osalesin Soomes fennougristika kongressil.

Seal kutsus P. Ariste mind jumalateenistusele kaasa.

Pidime minema salaja, sest Nõukogude Liidust tulijail ei soovitatud kirikusse minna. Meid jälgisid nuhid, kuid vahele me ei jäänud. Hiljem meenutas Ariste korduvalt seda reisi ja kiitis mind, et olin abiks „vana mehe“ soovile saada osa Turu õigeusu kiriku jumalateenistusest.

Paul Ariste ütles kord: „Igal arenenud rahval peab olema oma keelde tõlgitud Piibel.“ Tema sõnad jäid mu südames kõlama. Teisalt soovisin ka, et mu ema, kes vene keelt ei mõistnud, võiks udmurdi keeles palvetada ja Jumalat kiita. Üks põhjuseid, miks ma siirdusin teadustöölt Kirikut teenima, oligi Piibli ja jumalateenistuslike tekstide tõlkimine. Piibli ja harduskirjanduse emakeelde tõlkimine aitab udmurdi keelt säilitada, arendada ja rikastada, mis rõõmustab omakorda rahvast ja tõstab selle eneseteadvust. Tahtsin, et ka minu armas udmurdi rahvas kuuluks nende rahvaste kilda, kellel on arenenud keel, kultuur ja usk.“

Tänu Paul Aristele sai minust piiblitõlkija

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Foto: Marja Kartano

Mihhail Atamanovi mälestuskilde Paul Aristest

1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut. Eriti tänuväärne oli Ariste akadeemiline suhtlus Venemaa soome-ugri piirkondadega ning sealt tulnud kraadiõppurite juhendamine, millele lisas väärtust sügavalt inimlik ja samas vaimulik pool – konfessionaalselt oli ta õigeusklik.

Ariste lingvistiline fookus oli vadjalastel, kelle juurde ta jõudis esmakordselt Saksa okupatsiooniaastatel. Ta uuris ja kirjeldas tol ajal praktiliselt tundmatut ning kiiresti hääbuvat vadja keelt, rahvaluulet ning etnograafilist tausta laiemalt.

Tänu temale talletustele on meil sellest kaduvast rahvakillust palju rohkem kui vaid mälestus. Väidetavalt oli tema vadja-huvi seotud võimalike juurtega: oli ju vadja asustus veel sajand-paar tagasi ulatunud üle Peipsi sügavale Kirde- ja Ida-Eesti kanti, kust temagi pärit oli.

Ariste ise oli polüglott, ta oskas mitmeid keeli. Ülikoolis õpetas ta alamsaksa, rootsi, soome ja mitmeid teisi keeli, kurioosumina oskas ta ka mustlaskeelt.

Paul Ariste suri 2. veebruaril 1990 ning on maetud Raadi kalmistule.

Foto: Internet

Eesti keeleteadlane akadeemik Paul Ariste (1927. aastani Paul Berg) oli Eesti okupatsiooniaastail meie tuntuim keeleteadlane. Ta sündis 1905. aastal Laiusel, Esimese maailmasõja ajal koliti Tallinna. Tema keele- ja teadushuvi ilmnes varakult: esimene teadusartikkel ilmus 16-aastaselt Paulilt esperanto keeles liivlastest. Tartu ülikool aastatel 1925–30 oli selle loomulik jätk.

Magistritöö oli rootsi laensõnadest, doktoritöö hiiu murrete häälikutest.

Pärast täiendamist välisülikoolides sai Aristest 1933. aastal Tartu Paul Ariste ülikooli õppejõud, kust ta ka professorina emerituuri siirdus, vahepaladeks lühike vangipõlv nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooniajal.

Kuigi Ariste kirjutas mitmetel teemadel, oli tema suur armastus ning põhipanus lingvistikasse laiemalt soomeugri keeleteaduse edendamine. 1500 a tagasi praktiliselt kogu Põhja-Euroopat valitsenud võimsast soome-ugri rahvaste kontiinuumist oli viimase 1000 aasta jooksul enamikust keeltest järele jäänud vaid üksikud keelesaared keset vene keelemerd, osa aga oli kadunud jäädavalt. Just see oli Ariste uurimisfookus. Ta on avaldanud umbes

Mart Rannut Jaan Bärenson

VIII Mikael Agricola päeva konverents in memoriam Mati Hint

Jaan Bärenson

Soome keele päeva ehk Agricola päeva tähistatakse esimese soomekeelse aabitsa ja katekismuse autori ning Uue Testamendi tõlkija M. Agricola surmapäeval, 9. aprillil. Narvas on alates 2013. aastast sündmuse toimumise kohaks olnud Tartu Ülikooli Narva Kolledž.

Aprillikuu konverentsi alustati tänavu eriolukorra tõttu virtuaalselt, kuid selle teine pool 13.–15. augustil toimus traditsiooniliselt kohapeal. Koroonaaeg nõudis ka sel üritusel muudatusi: karantiini ja muude piirangute tõttu jäid kõrvale mitmed hõimurahvaste esindajad Soomest ja Venemaalt.

Konverentsipäev algas Narva Ingerisoomlaste Seltsi esinaise Helle Kuldsepa ülevaatega Narva Ingerisoomlaste Seltsi 30st tegevusaastast. Ettekannetega järgnesid Heinike Heinsoo („Riik, rahvus, keel vadja keele näitel“) ning Madis Arukask ja Eva Saar („Animism vepsa keeles“). Pille Arnek rääkis Virumaa vanadest hauakirjadest.

Mati Hindile pühendatud osas tõid Helle Metslang, Martin Ehala ja Piret Norvik välja prof M. Hindi laialdase keelealase tegevuse. Äramärkimist väärib Szilárd Tóthi ettekanne „Mati Hint ja tartu kirjakeel“.

Minu ettekande teemaks oli „Eestikeelse Piibli mitu juubelit“, milles meenutasin muu hulgas M. Hindi rolli keeletoimetajana Toomas Pauli tõlgitud Uue Testamendi väljaandmisel aastal 1989. Päeva lõpetas Tõnu Tender („Mati Hint: inimene ja (keele)poliitik“), seejärel vaadati lühikokkuvõtet dokumentaalfilmist „Mati Madis Arukask

Hint. Keeleväär(a)tused“ ja kohtuti filmi autori Annika Koppeliga. Üritusel osalesid ka Mati Hindi lesk ja tütar.

Narva muuseumi Põhjasaalis avati Fenno-Ugria Asutuse rändnäitus „Kellele iseseisvus, kellele autonoomia.

100 aastat soome-ugri rahvaste iseolemist”. Raamatutest esitles Jaak Prozes Fenno-Ugria aastaraamatut „Soomeugri sõlmed 2019” ja Szilárd Tóth „Ida-Euroopa kirjanduse kontseptuaalseid küsimusi” (2019). Tavakohaselt rikastas konverentsipäevi muusikaga Narva Ingerisoomlaste Seltsi koor Iloiset Ystävät.

Agricola päevade alalise osavõtjana imetlen jätkuvalt ürituse erilist õhkkonda ning S. Tothi entusiasmi ja energiat nende päevade korraldamisel. Loodan, et tema poolt alustatu jätkub veel kaua, tuues ugrimugri maailma kokku idast ja läänest, põhjast ja lõunast.

Konverentsipäevad lõppesid Narva Aleksandri suurkiriku külastamisega.

Konverentsil

Pille Arnek

Jaan Bärenson

Szilárd Tóth poja Laciga, M. Hindi lesk Juta ja tütar Maarja Maasikas

Narva Ingerisoomlaste Seltsi koor Iloiset Ystävät

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

27

Neid rahvaid ei tohiks unustada

Maarja Mänd

Hõimurahvaste teemaõhtu Kadrinas kuigi mõne hõimurahva elu on hoopis teistsugune, näiteks tuleb hommikul ärgata karges tšummis ja harjuda ära karmi pakasega, ei tähenda see, et inimesed ei oleks oma eluga rahul. Jäime mõtisklema selle üle, et ükskõik kui head on elutingimused ja kui palju sa omad, ei määra see eluga rahulolu.

Igaüks sai endale ka järjehoidja, kuhu on neljateistkümnes soome-ugri keeles kirjutatud tuntud salm Johannese evangeeliumist: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Seda lugedes on hea meenutada meie hõimurahvaid ning nende eest palvetada, misjonitööd toetada. Kes teab, ehk läheb keegi kunagi Kadrina kodugrupistki sinna misjonireisile.

Kokkuvõttes võisime tõdeda: on hea mõelda sellele, et meil, eestlastel, on oma hõimurahvad. Ja neid rahvaid ei tohiks me unustada.

Fotod: Autori kogu

Märtsikuus oli Karmeli koguduse Kadrina kodugrupis tavalisest teistlaadne üritus – külas käis Küllike Evartov, kes on aastaid olnud tegev misjoniprojektis Hõimurahvaste Aeg. Kadrina grupp on Ruth ja Jürgen Tabo kodus käinud vahelduva eduga koos juba mitmeid aastaid. Kuna mõni aeg tagasi sündis perre pisipoeg, on neid kooskäimisi jäänud viimasel ajal pisut harvemaks. Seekord oli koos uue põlvkonnaga ehk siis lastega kokku umbes tosin osalejat.

Rääkisime hõimurahvastest, nende olukorrast ning misjonist nende seas. Küllike tutvustas hõimurahvaste projekti eesmärke, tegevusvaldkondi ja inimesi, kes Jumala kutsele vastates on pikemat või lühemat aega soome-ugri rahvaste juures elanud ja töötanud: Anu ja Juha Väliaho, Mark Nelson, Signe Liivak, Ljudmilla Voltšihhina, Andrus Kask, Ants Soosõrv ja teised. On neidki, kes on korduvalt maha sõitnud tuhandeid kilomeetreid, et kohalikke kristlasi kas või mõne nädala jooksul julgustada ja toetada.

Täna on eesti keel meie riigikeel ning me suhtleme oma emakeeles igapäevaselt. Armastame oma keelt ja peame seda ilusaks. Kuid hoopis teistsugune on lugu mitmete meie sugulasrahvaste seas. Emakeelt rääkida ei ole populaarne, eriti linnades. Nii mõnigi udmurt, hant või komi on tunnistanud, et tunneb end teisejärgulise inimesena. Õigemini öeldes tundis enne seda, kui sai teada, et Jumal armastab kõiki võrdselt ja Tema silmis on iga inimene väärtuslik.

Ka emakeelne tervikpiibel on soomeugrilastest lisaks eestlastele veel ainult ungarlastel, soomlastel ja udmurtidel, teistesse keeltesse tõlkimine alles käib. Piibli ilmumine on ühele rahvale kindlasti suursündmus ja pikaajalise töö vili.

Kuulasime põnevusega lugusid hõimurahvaste elust ja vaatasime üheskoos pilte. Huvitav oli tõdeda, et

Kadrina kodugrupis

Eesti-Ingeri 100

Soome-ugri (ingerisoomlased, isurid, eestlased) ja vene segaelanikkonnaga väike Narva-tagune maa-ala sai 100 aastat tagasi Eesti osaks. Juubeli puhul avati Narva Aleksandri Suurkirikus kolme Eesti Ingeris teeninud soome kirikuõpetaja mälestustahvel. Initsiaatoriteks olid Eesti ingerisoomlased Taisto Raudalaise eestvedamisel.

Samuti õnnistati sisse 1641. aastast alates Narvas tegutsenud Ingerimaa superintendendi Heinrich Stahli (1600–1657) mälestustahvel. Stahl kujundas esimese eesti kirjakeele, tõlkis 13 psalmi ja koostas grammatika. Üritusel kõnelesid Heinrich Stahli rollist kultuuri- ja kirikuloos Szilard Tóth ja Piret Lotman.

28

Õp Vladimir Batuhtin (vasakul), Piret Lotman, Szilard Toth, Pasi Hujanen Aleksandri kiriku tornis H. Stahli mälestustahvli all

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Foto: S. Tothi kogu

tähistamine Narvas

Kose kihelkonnapäevadel räägiti hõimurahvastest Kose kihelkonnapäevade raames peetavast piiblikonverentsist on saamas traditsioon – tänavusel iseseisvuse taastamise päeval toimus see juba kolmandat korda.

Eesti iseseisvuse taastamise päev 20. august algas mälestushetke ja pärgade asetamisega vabadussambale Kose kalmistul. Seejärel jätkus pidupäev jumalateenistusega Kose kirikus, kus eeskojas tervitas kirikulisi tornist alla võetud kukk, jutlustas koguduse õpetaja Kerstin Kask ja koorilt teenis kaasa kiriku pasunakoor, kes saatis lisaks kirikulauludele kogu liturgiat.

Pärast ühist lõunasööki Kose pastoraadis algas sealsamas avaras pastoraadisaalis piiblikonverents.

EELK Valga praostkonna abipraost ja Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu pidas ettekande teemal „Piibel ja arheoloogia: tekstid muistsel kivil ja tekstid paberist raamatul“. Keeleteadlase Mart Rannuti ettekanne „Soome-ugri maailm ja kristlus“ tutvustas soome-ugri rahvaste varaseid kokkupuuteid kristlusega. Konverentsi lõpetas Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni ülevaade soomeugrikeelsetest piibliväljaannetest kuni 20. sajandi alguseni.

Pastoraadis oli üles seatud vaimuliku kirjanduse näitus soome-ugri keeltes.

Vasakult: Jaan Bärenson, õp Vallo Ehasalu, õp Kerstin Kask ja Mart Rannut

Vallo Ehasalu

Konverentsil Kose pastoraadis

Soome-ugri vaimuliku kirjanduse väljapanek pastoraadis

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

29

Annika Soon

JUHHEI REISIS UDMURTIASSE

Plaadiesitluskontserdil

Oktoobris 2019 sõitsime Juhhei noortega Udmurtia pealinna Iževskisse, et osaleda udmurdi lastekoori Ura esimese CD-plaadi esitlusel.

Lastekoor Juhhei on koos Soome Jippii kooriga udmurtidele oma tegemisi tutvustanud juba kaua aega tagasi, kuid esialgu töö seal käima ei läinud. Seeme jäi siiski idanema ja umbes neli aastat tagasi hakati Jippii-Juhhei laule tõlkima udmurdi keelde. Jippii töö koordinaator Merja Hakala tutvustas kohalikele kristlastele koori tegemisi ning sealt saadi inspiratsiooni oma lastekoori moodustamiseks. Esialgu oli raskusi laululaste leidmisega, kuid lõpuks leiti nad pealinnast umbes 130 km kaugusel asuvast väikesest Azamatovo külast.

Meid võeti udmurtide poolt vastu tohutu armastusega, saime kogu aeg tunda nende südamlikku ja sooja hoolitsust. Ka meie enda noored kogesid Jumala ligiolu ja juhtimist terve reisi vältel. Viibides Udmurtias turistidena, ei tohtinud me ise 26. oktoobril Filadelfia koguduses toimunud plaadiesitluskontserdil üles astuda. Kuid me saime kaasa laulda oma istekohtadelt ja olla nii õnnistuseks pisikesele Azamatovo lastekoori

Ühine koosolemine pärast kontserti Filadelfia koguduses

30

Iževskiga tutvumas

rühmale, kes oma esimest plaati esitles. Iga meie Juhhei noor oli kodus nende jaoks ka väikese kingipaki valmistanud. Lapsed olid väga üllatunud, nähes, et meie noored olid valmis nende laule õppima. Ja sõitma nii kaugele, et jagada nendega Jumala armastust. Meie misjonireisi tüdrukuid liigutas väga, kui kohalikud oma tagasihoidlikele elutingimustele vaatamata soovisid meile anda oma parimat.

Peaingel Miikaeli kiriku ees

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

Täname teid, armsad toetajad!

Tänu teie toetusele läheb kristlik hõimutöö edasi!

Iga rahvas, kultuur ja keel on Jumala hinnaline looming, mida tuleb kalliks pidada.

Handid, komid, marid, udmurdid ja teised väikerahvad väärivad võimalust, et tunda Jumalat. Meie igaühe palve ja toetus on abiks piiblitõlkimisele, kohalike koguduste tööle ja töötegijate koolitamisele. Üheskoos saame aidata!

Annetusvõimaluste teave on ajakirja tagakaanel.

Panustagem koos Hea Sõnumi kuulutustöösse soome-ugri maailmas!

TÄNAME

TÄNAME

TÄNAME

Ajakirja Hõimurahvaste Aeg võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 23/24

31

OTSEPOST

P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse

Pi i bl i õpe

L ä k it a e e st la se d

Va na Te st a m en di

hõ imur a hva st e

t õ lk imine e r s a

juur d e !

k e e ld e

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15)

„Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.”

(Rm 10:8) Toetagem eestlanna Liliann Keskineni tööd piiblitõlketiimis, et ka ersa rahvas saaks südamelähedases keeles Jumala sõna!

„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105)

„Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.”

(2Tm 2:2)

Uus Testament on ilmunud juba kümnes soome-ugri keeles. Töö jätkub Vana Testamendi raamatute tõlkimisega, kuid tervikpiibli valmimiseni on piiblitõlkijail veel palju teha. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda.

Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

EEA misjonitoimkond kutsub eestlasi üles osalema hantide, komide, udmurtide ja maride kristlikus töös.

viitenumber 0013

viitenumber 0026

viitenumber 0039

Aita viia lootust soomeugri küladesse!

viitenumber 0042

Kindla projekti toetamiseks tuleb viitenumbri lahtrisse kirjutada toetatava projekti viitenumber. Üldise annetuse puhul ei ole vaja.

Tulumaksusoodustuse saamiseks tuleb selgituse lahtrisse lisada oma isikukood, ajakirja saamiseks ka postiaadress.

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

1813