JULGEKS SAAMISEST

Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga. Ps 23:4

Hõimlased ei ole päris perekond, aga nad on need, kes on juba muistsest ajast kuulunud lähedaste hulka. Kui nad aga kuuluvad Jumala perekonda, siis võime neid õigustatult tundagi lähedastena. Olen uurinud eesti rahva vana pärimust ja leidnud, et meie esivanemad ei olnud agressiivsed ega tapahimulised, aga olid vaprad oma kodu kaitsma. Neid, kes sõbralikult lähenesid, ei pidanud nad vaenlasteks. See on eelduseks, et hõimlastega on võimalik hästi läbi saada. Kui aga Jumala armastus meid oma rüppe saab haarata, siis ei ole me mitte kuidagi enam võõrad, vaid otse ühe rahva – Jumala rahva – liikmed.

Aeg on aga rahutu ja vaenulikkust palju. Seepärast pean allesjäämiseks möödapääsmatult vajalikuks Jumala läheduse otsimist. Kui sa otsid Jumalat ja lased Temal end leida, ainult siis on sul julgust ja sisemist kindlust vastata küsijale, kes usutleb, kas sa kardad. Sa saad sisemiselt kindlana ütelda: „Ma ei karda, ma pole ju üksinda! Mu Jumal on minuga ja Tema on mu kaitsja.“

Juba kaua aega tagasi julges laulik ütelda: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest mu Jumal on minuga.“ Ütle täie julgusega: ma võtan oma Jumalalt vastu sellesama julguse.

Vennastekoguduse üks suur eesmärk on ühendada inimesi ja kutsuda neid Jumala perekonna vendadeõdedena Tema lähedusse. Ainult sellisel kombel saame jõuda julguse leidmisele ja ka vastuvõtmisele, kui koguneme Jumala perekonnana ja meie Issand on meie keskel. Olen selle eestpalvetamise hoole, julguse ja ühtse meele leidmiseks pannud nüüd ka sinu kui lugeja hingele.

Eenok Haamer Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem

Minu nimi on Lotta-Lidia. Tulin Soomest koolivaheajaks EELK Saue Pauluse kogudusse vabatahtlikuna abiks. Tahtsin ka tutvuda Eestis elavate soomeugrilastega, sest minu ema on soomlane ja isa pärit Mordvast Saranskist. Meie pere – ema, isa ja kaks venda – elab Espoonlahtis, aga mina elan praegu Asikkalas ja õpin Vääksü gümnaasiumis lennunduse erialal. Osalen aktiivselt koguduse tegevuses ja olen abiks noortetöös. Tulevikus tahaksin lennukiga lennata ja maailma näha.

Minu ema Eveliina töötab Espoolahti koguduses ja on rahvusvahelise töö misjonisekretär. Isa Vadim teeb koguduses venekeelset tööd. Mõlemad töötavad Soomes elavate mujalt tulnud inimestega. 20 aastat tagasi läks ema misjonitööle Venemaale, Ingeri Ev.lut. kiriku kogudusse Marimaal Joškar-Olas. Seal kohtus ta Mordvast tulnud koguduse vabatahtliku abilise Vadimiga. Anu ja Juha Väliaho olid neid mõlemaid kutsunud abiks kogudusetööle. Oli saabumas Anu 50. sünnipäev ja noored valmistasid Anule üllatust: nad tahtsid talle hommikul kell kuus voodi juures äratuslaulu laulda ja juubeli puhul tervitada. Kõik toimus suure saladuskatte all ja nii olid noored palju koos. Sealt sündis ka armastus – võib öelda, et tänu Anule sündis meie perekond! 17 aastat tagasi sõidutas Anu mind Venemaal lapsevankris, nüüd, kui tulin Sauele, saime uuesti kokku.

Laupäeval, 22. oktoobril jõudsin laevaga Tallinna. Mul oli vastas marilanna Anna Makeev koos mordvalasest