„PIIBLILUGUDE“

Meie ees laual on „Piiblilood”. Raamatut avades leiame, et selle on koostanud Borislav Arapovitš ja Vera Mattelmäki, vene keelest tõlkinud J. ja M. Ugam. Neljas, parandatud ja täiendatud trükk, 1992. Väljaandja: Piiblitõlke Instituut, Stockholm.

Miks ja kuidas see raamat ilmavalgust nägi? Enne siiski tutvustuseks: mina, Jaan, ja mu abikaasa Milone Ugam, keda siin tõlkijatena ära toodi, olime ja oleme tänagi

EEKB Liidu Oleviste Koguduse liikmed.

Nõukogude ideoloogia vihkas kristlust ja esmajoones püüti usust eemal hoida lapsi. Igasugune vaimulik töö lastega oli kogudustes rangelt keelatud. Lastel lubati kirikus esineda kahel korral aastas – jõuluajal ja emadepäeval. Kui möödunud sajandi 70. aastatel meie enda (ja ka sõprade) peresse hakkasid lapsed sündima, muutus probleem laste vaimuliku harimise osas teravamaks. Salapühapäevakooli sai muidugi sünnipäevade varjus peetud, aga kust leida materjali sellekski. Liikus küll Eesti Vabariigi aegseid vanemaid väljaandeid, aga neistki oli suur puudus. Pole siis ime, et mõte liikus, kust ja kuidas leida abi.

1965. aastal seati sisse laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Taastati see, mis kunagi oli olnud nii loomulik. Siin hakkasid käima Soome turistid. Vanemate usklike põlvkondade vahel hakkasid taastuma sõjaeelsed suhted, mil läbikäimine kahe sugulasrahva vahel oli igati loomulik. Igati mõistetav oli ka, et jumalasõna leviks ning jõuaks abivajajateni siin- ja sealpool Soome lahte.

Minu vanemad kuulusid alates 1. jaanuarist 1939 Tallinna Evangeeliumi Kristlaste Immaanueli

Vabakogudusse. Isa oli juba aastaid laulnud selle koguduse mandoliini-meeskooris. Nagu mitmed teised kooriliikmed, nii pidi ka isa jätma sõjas oma elu. Selle tagajärjel lahkus meie perekond Tallinnast. Saabusin siia uuesti alles palju aastaid hiljem ja hakkasin käima Oleviste kirikus, kuhu nõukogude võim oli väevõimuga – aga nagu aeg ja elu näitab, mitte ilma Jumala korraldamiseta – seitse kogudust üheks koguduseks kokku pannud (nende hooneid muidugi enne riigistades).

Tallinna õppima ja elama saabus Hiiumaalt ka mu tulevane abikaasa Milone. Olevistes me tutvusime ja aastaid hiljem ka abiellusime. Abikaasa sai kaasa haaratud salajase pühapäevakooli töösse, mida koguduse liikmed oma lastele korraldasid. Selle käigus puutus ta kokku ühe raamatuga, mis oli ilmselt Soomest salaja sisse toodud nagu paljud teisedki, mida usuvennad ja -õed kaasa tõid, riskeerides Eestisse sissesõiduõiguse kaotusega.

Aastakümned on nendest aegadest möödunud, aga arvatavasti oli vahendajaks selle raamatuga kohtumisel kunagine Immaanueli ja hilisem Oleviste koguduse liige Magda Räni. Temal olid sidemed sõja ajal välismaale jõudnud noorpõlvesõpradega Immaanueli kogudusest, nende seas minu isa laulukaaslase Bernhard Kosega, kes elas USAs. Seega arvame, et tõeline kokkupuude „Piiblilugudega“ sai toimuda ainult Magda vahendusel. Ilmselt pidas KGB Magdal silma peal, sest ka tema korter otsiti läbi kampaania käigus, mis järgnes filmi demonstreerimisele Billy Grahami külaskäigust Tallinna 1984. aasta sügisel mitmetes Eestimaa kogudustes.

Mida me mäletame sellest raamatust? Milonel on kindlalt meeles, et see koosnes vaimulikest piltidest, mille all ei olnud rohkem kui Piibli kirjakoht, kust võis pildi kohta lugeda. Mina mäletan samailmelist bulgaariakeelset raamatut, napi ja vähese tekstiga, pilt kõrvalleheküljel. Igal juhul venekeelne meie kätte lõpuks tuli. Kas see oli hiljem levinud Detskaja Biblija, seda kahjuks enam ei mäleta, aga mäletan, et meil tuli seda parasjagu täiendada. Sellel ei olnud vist ka märget tõlkijate kohta, ilmselt ettevaatlikkuse mõttes – ei olnud ju vabaduse ajad veel kätte jõudnud.

Meie töö abikaasaga oli tõlkimine ja tarbe korral teksti sisu täiendamine. Elasime ateistlikus usuvaenulikus ühiskonnas, mis püüdis inimest juba lapseeast hoida eemal igasugustest usulistest mõjutustest, eelkõige kättesaadavast kirjasõnast, seda moonutada, välja naerda ja ebateaduslikuks kuulutada. Seetõttu tekkis vajadus lugejale näidata, et vastuolu usu ja teaduse vahel ei ole põhjendatav, et tuleb arvestada keele omapäraga, ajastu taustaga jne. Näidata, et ainus pääsetee maailmale moraalsest ummikseisust on Jeesus Kristus, pääsenud inimese kasvukoht on Tema kogudus ning juhiks Püha Vaim.

Nii me alustasime siis tööd Milone kohverkirjutusmasinaga Constellation. Ustav abimees oli välismaalt salaja toodud ja abiks vaimuliku kirjavara paljundamisel. Aastate vältel õnnestus sellel trükkida õige mitmeid raamatuid, mis praegugi raamaturiiulil ajalugu meelde tuletavad.

Mõningaid mõisteid tuli lahti seletada. Mäletan ise probleemi, mis oli mul kunagi maailma loomisest arusaamisel. 22. veebruaril 1953. aastal sain isikliku kutse Kristus Päästjana vastu võtta. See juhtus Pärnu

Evangeeliumi Kristlaste Saalemi koguduses, mille liige mu ema oli. Sel ajal olid 9. klassi õppeainete seas ka darvinismi alused ja mul tekkis küsimus: kuidas mahuvad Piibli loomispäevadesse need miljonid ja miljardid arenguaastad, millest koolis räägitakse? Küsimus säilis ka peale Kristuse vastuvõtmist, samuti kui pärast keskkooli lõpetamist Tartusse geograafiat õppima läksin. Seal oli ajaloolise geoloogiaga kokkupuude igal sammul. Püüdsin siiski Jumalat usaldama jääda. Tema teab, kuidas ta selle maailma lõi.

Lahendus tuli lihtne. Olin teise kursuse kevadel Tartu Kolgata koguduses, kui noored arutlesid (minu probleemist teadmata) ühe koosoleku järel kõrvalruumis maailma loomise küsimuse üle. Jumala juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat kui üks päev –järelikult ei saa see olla maine päev! Raskus kadus ja läksin rahus eksamile, mis ees seisis. Hiljem lisandusid teadmised veelgi. Loomistöö õigeks mõistmiseks on vaja arvestada Piibli algkeele omapära. Sõna „päev” tähendab algkeeles „aeg”. Sellesse terminisse mahub nii momentaalne loomine kui ka pikaajaline arenemine. Piiblitekst psalmisti (Ps 90:4) ja apostel Peetruse (2Pt 3:8) sõnadest, millele viitasid tol õhtul minust vanemad usklikud üliõpilased, sai mulle vajalikuks valgustuseks. Taolisi pudemelisi täpsustavaid selgitusi tuli meil selle tõlkimistöö juures anda. Nagu tuleb ka elus anda, nii endale kui teistele.

Tõlgitud raamatus oli ühel leheküljel kena värviline pilt, selle kõrval seletav tekst. Teksti all oli originaalkirjakoht Piiblist, mida pilt ja tekst käsitlesid. Küsimus tekkis seoses pealkirjaga. Arvestades tollast ajastut, otsustasime panna neutraalsema pealkirja kui „Laste Piibel”. Valisime „Piiblilood”. Nii see raamat Jumala abiga valmis sai.

Minu viimast sõitu kodukanti ei saa nimetada õnnelikuks reisiks. Kui ma 4. juuni hommikul üles ärkasin, helistas täditütar ja teatas mu isa Ilja surmast. Tema lahkumine oli olnud kerge – ta suri jalapealt, vaevata. Augustis oleks isal täitunud 70. eluaasta.

Mu isa kodupaik on Permi krais Suksuni rajooni Sõzganka külas. Viimastel aastatel hoolitses isa eest tema õetütar Ludmila, kohalik perearst. Tablette ei tahtnud isa kunagi võtta, ütles, et nendesse inimesed surevadki. Ta ise ei põdenud külmetushaigusi, kuigi käis terve elu kalastamas ja ka talviti jahil. Kord päevas sõi ta tükikese küüslauku ja pool sibulat.

Isa oli kogu elu töötanud autojuhina, ta oskas autot remontida ja selle eest hoolitseda. Jumalast ja usust mõtles ta nii: minul on oma usk, ma ei ole selline usklik nagu baptistist naaber, ma usun omamoodi, omaette. Isa ei olnud ristitud, aga käitus paremini kui mõned kristlased. Ta ei rääkinud kunagi teistest halvasti, isegi mitte siis, kui naabrinaine varastas tema majast asju või lapsed tassisid kappidest toiduvaru minema. Ja andis ikka ära oma viimase, et aidata kaugemaid alkohoolikutest sugulasi, kes vajasid abi. Ta ütles, et kui nad on vaesed ja nendel ei ole, siis tuleb neid aidata. Isal oli hea süda.

Matus oli minu jaoks vaimselt pingeline. Ja seda mitte niivõrd leina, kuivõrd maride traditsioonilise kombestiku tõttu. Pealegi ei olnud aega pisaraid valada, sest kohe peale 2500 km pikkust reisi Eestist Uuralitesse tuli hakata tegelema igasugu toimetustega. Veel samal õhtul läksime täditütrega metsa nuluoksi korjama. Oksad visatakse leinarongi ees sõitva sõiduki ette, millel on puusärk ja kus istuvad lähisugulased. Oksi peab jätkuma mitme kilomeetri katmiseks kuni kalmistuni, mis asub kõrgemal

Isa M Lestuseks

kohal väljaspool küla. Tavaliselt maetakse lahkunu oma koduküla kalmistule, kuid meie otsustasime isa matta naaberküla kalmistule, kus tädi saab oma perega haudade eest paremini hoolitseda. Matusetalitus algab maridel kohe peale inimese surma, maetud peab ta saama juba kolmandal päeval. Lahkunu riietatakse tema lemmikrõivaisse ja pannakse ostetud või kohaliku puusepa tehtud kirstu. Mõlemal ööl valvatakse surnut, siis peab vähemalt üks inimene olema ärkvel. Surmapäeval ja sellele järgneval päeval käivad külainimesed lahkunuga hüvasti jätmas. Kõik nad mälestavad söögi, joogi ja küünalde süütamisega ka enda ammu surnud sugulasi. Kirstu kõrvale panevad külalised lahkunu (ja ka teiste surnute) mälestuseks nisuteradega täidetud kausi ja süütavad seal mesilasvahast valmistatud küünlad. Kausi juures on kolmeliitrine purk, kuhu valatakse mälestusjooki: viina, veini, õlut või kalja. Kuna isa suitsetas, siis pandi talle ka sigarette. Nendel päevadel saunas käies jätab viimane saunaline kaussi alles pisut vett ja seepi, et ka surnu saaks ennast pesta.

Tavakohaselt peab matuserong alustama liikumist kohe pärast keskpäeva. (Meie ootasime alevikust sugulasi ja seetõttu hakkas leinarong liikuma tund aega hiljem.) Leinarongile vastu sõitvad autod jäävad seisma ja ootavad matuseliste möödumist. Leinarongist mööda sõita ei tohi, sest see on surnu teekond teise maailma. Matusele tulijad toovad tavaliselt kaasa kunstlilli ja kunstlilledest pärgi, samuti kompvekke ja pannkooke, et kostitada haudadel esivanemaid ja teisi surnu sugulasi.

Usutakse, et uue surnu järele tulevad kõik varem lahkunud esivanemad – sel ajal oleks surnute värav justkui avatud. Üks kommete järgijatest oli purki valmis seganud vedelat tainast, et visata see kalmistust 100–150 m kaugusele jäärakusse (alati ühte kindlasse kohta), tuues sellega ohvri „surnuaia vanemale“ ja n-ö avades surnute maailma väravad.

Haua juures lahkunuga hüvasti jättes öeldakse surnule, et ta ei tuleks nende elu häirima ega ilmuks unes. Siis soovitakse head teed ja elu „uues kodus“ ning kõnnitakse järjekorras vastu päikest kirstu ja haua ümber. Enne kaane sulgemist pannakse lahkunule labakud kätte, et tal ei oleks talvel külm. Kodust oli isale juba „teele“ kaasa pandud raha ja leiba eraldi kotikestes, mis me õmblesime eelmisel õhtul, samuti žiletitera, sest ta ei jõudnud selles maailmas habet ajada.

Seejärel pannakse kirst naeltega kinni. Kaevajad lasevad selle alla pikkade valgete rätikutega ja tõstavad kolm korda kiigutades üles-alla. Allalastud kirstu peale viskavad tulijad kolm peotäit mulda ja teevad taas vastu päikest kolm ringi ümber haua. Kui kaevajad haua lõpuni korda teevad, siis „söödavad” matuselised taas surnut ja annavad suitsu. Mina istutasin hauasamba ette võõrasema istikuid, sest isa armastas väga ehtsaid lilli. Ta tõi tihti tuppa põllulillede kimpe ja kuivatas neid. Ka mulle ei meeldi kunstlilled, aga pole midagi parata, kui inimesed on harjunud hauale tooma kunstlilledest pärgi ja lilli. Vanasti pandi lähima puu külge ka pikk valge rätik, kuid sel korral ei olnud seda keegi korraldanud.

Seejärel käivad matuselised kalmistul ka oma sugulaste haudu üle vaatamas. Üks-kaks naist jäävad lahkunu majja, et põrand puhtaks pesta ja laud katta. (Meie keetsime õega kana- ja nuudlisupi suures potis juba varahommikul valmis.) Lauale tuuakse kaasa ka pirukaid, pannkooke ja muid küpsetisi.

Kalmistult saabujad pesevad koduvärava juures käed ja astuvad seejärel üle väikese põleva lõkke, mis on tehtud ühest surnu rõivaesemest. Nii „puhastavad“ kõik kalmistul olijad ennast kokkupuutest surnute maailmaga. Vesi ja tuli puhastavad ja eraldavad kahte maailma. Surnute maailma ei tohi elavate juurde tuua.

Kaks päeva pärast matust on surnute mälestamise päev – troitsa. Siis käiakse kalmistul surnuid mälestamas (söötmas), hauaplatse korrastamas ja kunstlilli viimas. Meie siis ei läinud, külastasime hiljem teises külas ema hauda ja istutasime sinna lille.

Järgmistel päevadel sadas kogu aeg vihma. Marid ütlevad, et kui matusepäeval oli päikseline ja hea ilm, siis sai maetud hea inimene.

Puhka rahus, isa ...