Hõimurahvaste aeg - 2018/2 (20)

2018

2 (20)

Veerand sajandit koos hþimlastega Narvas peeti kirikute päevi Eestlanna tþlgib ersadele Suvi on laagrite aeg

H e a l ug e j a !

Sisukord 4 Veerand sajandit koos hõimlastega Anu Väliaho

4

6 Piiblisõna salvestamise vägev kogemus Kaija Turunen, Anita Laakso

7 Eesti ja Põhjamaade soome-ugri misjonist Rauli Lehtonen

8 Eesti-Soome koostööst misjonäride koolitamisel Jaan Bärenson

10 Soov ja tahe aidata

10

Signe Liivak

11 Salehardi koguduses õpiti Piiblit 12 Mikael Agricola soomekeelse Piibli tõlkijana ja kirjastajana II

Anna Perälä

14 VI Mikael Agricola päeva konverents Narvas Jaan Bärenson

15 Narvas peeti kirikute päevi

15

16 Eestlased komidel külas Ants Soosõrv

17 Komid eestlastel külas Svetlana Popova

18 Eestlanna tõlgib ersadele Intervjuu Liliann Keskineniga

19 Mäemari kirjakeele teekonnast 19 Eduard Ahrensile pühendatud konverents Kuusalus 20 Õpetussõnade raamat tõi komidele peo Marja Kartano, Anita Laakso

21 Meeldejääv aeg noortelaagris 21 Misjonikalender 2019 Anatoli Marõtšev

22

22 Suvi on laagrite aeg Anna Mišina

23 Lastelaager Võrus

HÕIMURAHVASTE AEG 2018

2 (20)

Esi- ja tagakaane foto: Mikk Leedjärv Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Mišina, Kaire Lotamõis, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS

Käesoleva ajakirjanumbri üheks pealkirjaks võiks olla soome ajaloolase Seppo Zettenbergi möödunud aastal eesti keeles ilmunud raamatu pealkiri „Rändajad Soome sillal“.

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe. Eeposes „Kalevipoeg“ lõi F. R. Kreutzwald rahvaluulele tuginedes pildi Soome lahe mõlemat kallast ühendavast sillast. „Kalevipojast“ alates on Soome sild saanud sümboliks – hõimusillaks ehk kahte sugulasrahvast ühendavaks metafooriks.

Lydia Koidula on Soome silla kirjutanud otsekui Eesti-Soome suhete sümboliks: Silla otsad ühendatud, Kandes kahte isamaad, Tõe templiks pühendatud Nagu – millal tõeks saad? …………….

Sõlmitud meil südamed: Issand ise jagab hinda, Et meil kokku käivad teed!

Soome sillal ei ole kõndinud ainult kultuurija äriinimesed, seda on ühiseks tegutsemiseks kasutanud ka ristirahvas. Kui mõelda paljudele abi- ja toetuslastidele, mis Soome lahe põhjakaldalt meieni on jõudnud, siis on see sild kandnud raskeid koormaid. Ka on selle silla kaudu saabunud sadu tuhandeid eksemplare eestikeelset Pühakirja.

19. sajandi lõpul läksid seda silda mööda Helsingisse Eestimaa noored mehed H. Tuttar ja M. Meedar, et õppida Soome Misjonikoolis ja saada misjonäriks. Möödunud sajandi algul järgnes neile H. Kokamägi. Nende kaudu said õnnistatud nii soomlased kui eestlased, aga ka rahvad Aafrikas ja Hiinas.

R. Lehtonen meenutab oma artiklis, kuidas hõimurahvaste misjon ühendas soomlasi ja eestlasi üheksakümnendatel aastatel. A. Perälä tuletab jätkuvalt meelde M. Agricola tähtsust soomekeelse Piibli tõlkimisel.

Pikkade sajandite jooksul on piiblitõlkijad teinud oma tähtsat tööd, mille vilju võime maitsta veel sajandeid hiljem.

Lisaks Soome lahe mõlemat kallast siduvatele lugudele leiame ajakirjast lugusid meist ida pool asuvast soome-ugri maailmast.

Ka need on ühised lood, on ühe perekonna lood.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärk on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama.

ISSN 1736-7069

2

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Foto: Internet

28.–30. septembril 2018 toimusid Narva kirikute päevad, kuhu olid oodatud kõigi Eesti koguduste liikmed ja külalised. Üheks eesmärgiks oli kuulutada linnarahvale head sõnumit ning aidata koguduste elu ja tegevust nii Narvas kui ka IdaVirumaal nähtavamaks muuta. Suurüritusele eelnenud Nelja Tuule ristirännak oli mõeldud inimeste teavitamiseks ja kohale kutsumiseks. Allpool jagavad oma muljeid ristirännakul osalenud vabatahtlikud abilised Uurali praostkonnast.

Olen Ingeri kiriku Saranski Velmema kogudusest. Mu isa on poolakas, ema poolt olen ersa. Olen professionaalne muusik, laulan ja mängin klarnetit. Narva Aleksandri kirikus andsime kristliku kontserdi.

Eestisse jõudes hämmastas mind siinne puhas õhk. Ka piiriäärne Narva on ilus ja puhas. Neil päevil tegime siin kõike: koristasime kirikut, jagasime ostukeskustes ja tänavatel kirjandust. Sealsamas palvetasime inimeste vajaduste eest, kui nad seda soovisid.

Mida ma siit kaasa võtan? Olen märganud, et teiste muresid nähes kaovad enda probleemid. Alati pole kerge välja minna, eriti halva ilmaga, kuid hiljem saad aru, kuidas armastust jagades Jumal sind ennast õnnistab.

Jelena Kuzma

Tulime Ingeri kirikust siia kuuekesi, nende hulgas minu kaheaastane tütar. Pooled meist on siin juba varem olnud. Olen ise Udmurtiast Gurez-Pudka kogudusest ja käin Eestis pea igal aastal.

Eestlased ja soomlased olid ka esimesed, kes kunagi meie juurde Udmurtiasse sõitsid, nende seas Anu ja Juha Väliaho. Vastastikused suhted on väga olulised.

Narva päevade ettevalmistamisel osales paljud kirikuid. Pidustused mööduvad ju kiirelt, kuid korraldamine võtab palju aega. Mulle meeldis kõige rohkem, et nad tegid asju ühiselt nagu sõbrad. Tööd tegi siin üle 100 vabatahtliku. Teenime Kristust.

Marat Fazlullin

Olen Eestis esimest korda, mulle meeldib siinne värske ja puhas õhk. Ma olen mari juurtega, vabakogudusest Joškar-Olast. Praegu õpin Tšuvaššias Tšeboksarõ ülikoolis kunsti ja disaini erialal.

Narvas kohalikke kirikute päevadele kutsudes olid paljud avatud ja tulid ise meie juurde. Oli ka üksikuid, kes ei vaadanud hea pilguga, aga nemad olid vähemuses. Noored tahtsid suhelda ja esitasid küsimusi. Üllataval kombel ütlesid just mõned vanemad inimesed, et neil on veel vara kirikusse tulla. Et praegu on kiire, pensionile jäädes võib sellele mõelda. Nagu oleks kirik ainult vanade jaoks.

Oli hea näha, kuidas inimesed siin Jumalat teenivad, see haarab ennastki kaasa.

Nadežda Koškina

3

Fotod: Maarja Vardja, Kaire Lotamõis

Eesti Kirikute Nõukogu kuulutas tänavu välja teema-aasta „Eesti usk“.

Teema-aasta läkituses tuletatakse meelde „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“.

Läkitusest loeme: „Selles meie riigi sünnitunnistuses on järeltulevatele põlvedele pärandatud palve, et Jumal valvaks meie üle. Mida muud see tähendab, kui arvestamist temaga, usku temasse? Usk on inimsuhete ja elu alus ja nurgakivi. Luuletuses „Vanemate Piibel“ ütleb Marie Under: Usku nii kanget, usku kui kivist, päritud esihõimude rivist, voogab: ma sirgun kui puhastusveest!

Sirgugem meiegi selles iidses, samas uudses ja meid seesmiselt puhastavas usus. Seisab ju Piibliski: „Kui te ei usu, siis te ei püsi!“ (Js 7:9).“ Mis siis on Eesti usk?

EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets: „Eesti usk on ristiusk. Kui poleks ristiusku, poleks ka kirjakeelt, sealt edasi vennastekogudusi, seltsiliikumisi ega rahvuslust.

Eestlased on keelekeskne rahvas. Meie kujunemislugu on selge, aga mis saab edasi? Milliseid valikuid teeme?“ EAÕK Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse ülempreester Jüri Ilves: „Ma ei tea, mis on Eesti usk. Ma tean, mis on usk Kristusesse. Kristlus on universaalne, rahvusteülene Tee Jumala juurde, mille tuum on Armastus, Usk ja Lootus.“ EPSi esimees piiskop Tiit Salumäe: „Eesti usk on meie soome-ugri mõtlemine koos heebrea arusaamadega.

Eesti usk on väga looduslähedane – kõigel elaval on hing. Eestlane ei otsi Jumalat ainult kivist ehitatud hoones, vaid pigemini looduses ja oma varjatud minas. Määrav ei ole ainult see, et mina usun Jumalat, vaid ka see, et Jumal usub minusse ja usaldab mulle ülesande ja vastutuse.“ Pole nii oluline, kas meie ühendajaks on jäätee või sild või planeeritav tunnel.

Oluline on, et HÕIMUSILD ühendaks meid jätkuvalt tegutsema ühiselt selle nimel, et meie soome-ugri maailmas saaks igaüks oma emakeeles Jumalat teenida ja Pühakirja lugeda.

Veerand sajandit koos hõimlastega 1992. aasta suvel abikaasa Juhaga Marimaale pulmareisile sõites ei olnud meil aimugi, et see „reis“ kestab tervelt 20 aastat. Jumala abiga sündis selle aja jooksul kogu Uurali praostkond, mille praostina ka Juha teenis. Inimestel oli nälg jumalasõna järele ja nii jagasime teistele seda, mida olime ise leidnud. Algasid piiblija palvetunnid ning õige pea toimusid esimesed ristimistalitused.

14. augustil 1993 kogunes Joškar-Olas rühm inimesi sooviga registreerida Ingeri Evangeelse Luterliku kiriku rüppe uus kogudus. Seda Jumala imet saabus vaatama bussitäis kristlasi Soomest. Altariks püstitati Lenini-nimelise kultuuripalee lavale valge linaga kaetud laud väikse risti ja lilledega. Armulaua moodustas kristallvaas veiniga ja taldrikuke soolaküpsistega.

Oli Jumala lähedalolu, ristimine ja leeriõnnistus. Kultuurimaja värviliste prožektorite valguses oli üks imeline uue ajastu algus.

Nüüd, 25 aastat hiljem kutsuti meid taas külla vanade sõprade ja usukaaslaste juurde. Joškar-Ola koguduse juubelipeole tuldi kokku Soomest, Eestist, Peterburist ja Moskvast, samuti Uurali praostkonna erinevatest kogudustest: Mari-Elist, Mordvast, Tšuvaššiast, Tatarstanist, Baškiiriast ja Udmurtiast.

13. august. Alustasime reisi kolmekesi: EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru, minu abikaasa Juha Väliaho ja mina.

Tallinna lennujaamas liitus meiega mari laulja ja muusikaõpetaja Anna Mišina, meie kaastööline juba 15 aastat. Öösel kell kaks Tatarimaale Kaasanisse jõudes oli meil autoga vastas Aleksander Mitjakov Marimaalt. Ööbisime Kaasani kirikus, mis sai valmis 2016. aastal ja oli viimane ehk neljateistkümnes meie abiga ehitatud kirikuhoone. Tänu Jumalale!

M a r im aa l

Anu Väliaho

Leevi Reinaru, Anu ja Juha Väliaho

Tervitusi toovad Baškiiria marid

Külalised Marimaa pealinnas Joškar-Olas

Uuralite teeolud on kohati keerulised

4

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Fotod: autori kogu

14. august. Täna algasid Joškar-Ola koguduse 25. aastapäeva pidustused. Olime Juhaga teeninud sealset kogudust 12 aastat. Koos Hyvinkää ja Kemimaa sõpradega kirikusse jõudes võtsid meid vastu kirikuõpetaja Sergei Peršin ja Uurali praostkonna praost Konstantin Subbotin koos 80 lähemalt ja kaugemalt saabunud külalisega.

Pärast kehakinnitust algas meie ühine osadus, Uurali praostkonna perelaager teemal „Mina ja minu pere teenime Issandat“. Saime Juhaga õiguse alustada pidupäevi tänupalvega ja ettekandega misjonäripere elust. Rääkisime Joškar-Ola koguduse tekkimisest ja algusaastatest, rõõmudest ja muredest 1993. aastast alates. Kuidas juba loodud kogudus sai kiriku, kogudusemaja, pastoraadi ja misjonimaja, kuidas kogudus kasvas ja toimusid piiblitunnid, pühapäevakool, muusikatöö, noorte ja eakate tegevused.

Meenutasime raamatukogu ja kogudusekooli tekkimist ning misjonitööd naabervabariikides. Oli olnud imeline õnnistatud aeg, kui meid kutsuti koolidesse, lasteaedadesse ja inimeste kodudesse.

Saime seda kõike üheskoos meenutada, vaadata suurt fotonäitust, palvetada, naerda ja kurvastadagi meie hulgast lahkunud sõprade pärast. Vaimulike vanemate rollis olla on imeline eesõigus.

Ingeri kiriku piiskop Aare Kuukauppi oli kohal, et tuua tervitusi Peterburist. Tema südamlikud ja targad sõnad tõid rõõmu ja usukinnitust. Õhtul toimus pidulik kontsert, milles astusid üles muusik Mihhail Mosunov, kes oli laulnud juba 25 aastat tagasi koguduse asutamise jumalateenistusel, ja paljud teised koguduse liikmed.

15. august. Päev algas palve ja piibliõpetusega. Moskva praostkonna praost Valeri Antipov õpetas abikaasa Nataljaga erinevaid viise pereteenistuste korraldamiseks, praost Konstantin Subbotin rääkis Martin Lutheri perekonnast. Meie õpetaja Leevi Reinaru jagas kogemusi oma isiklikust elust pastori pojana, pastorina ja pereisana.

Oli tore kuulda, kuidas nad abikaasa Hellega on aastaid koos Jumalat teeninud ja üles kasvatanud kolm tublit poega, kellest on omakorda saanud jumalariigi kaasteenijad. Birski kiriku õpetaja Vladislav Abdullin jagas meenutusi teekonnast elava Jumala juurde ja oma pere teenimisest kirikutöös.

Marimaa pealinnas toimus ka ekskursioon. 25 aastaga on linn vaiksest väikelinnast muutunud uhkeks kaasaegseks linnaks oma kremli, kirikute ja muude vaatamisväärsustega. Linnapildis olid kesksel kohal kirikute kuplid, pühakute kujud ning turistidele rõõmu pakkuvad atraktsioonid, kus eesel kannab seljas Jumalaema ikooni või inimsuuruses Jeesus kõnnib ees ja tema järel liiguvad ustavad jüngrid taevaväravate poole.

Seda imeasja on nüüd ka meie silmad näinud.

Anu ja Juha räägivad elust misjonäriperena

16. august. Viimane päev kulus veel üheskoos lauldes, palvetades ja ühisel missal, kus jutlustas piiskop Aare Kuukauppi ja ühine armulauaosadus liitis meid kõiki kokku üheks suureks jumalarahvaks.

Kaugemad külalised kiirustasid lennujaama, et lennata tagasi Soome ja Eestisse. Juha ja Leevi kiirustasid teenima oma kogudusi Läänemaal ning Keilas ja Sauel. Mina jäin külastama eakaid koguduseliikmeid, kes ise ei suuda enam kirikusse tulla. Meenutasime vanu aegu, jõime teed ja olime tänulikud kõige eest.

B i r s ki s

19. august. Eile sõitsime koos Anna Mišinaga liinibussiga Kaasanisse, et jätkata teekonda Uuralite poole. Plaan oli edasi sõita Artjom Dmitrievi hiljuti ostetud vanapoolse autoga. Kui mehed pagasiruumi kaste, kotte ja kohvreid laadisid, märkasin, et kapoti alt tuleb suitsu. Peagi jõudsid tuleleegid ka auto pagasiruumi. Meie õnneks olime veel kiriku juures ja leidsime kastmisvooliku, millega mehed said tulekahju kiiresti ära kustutada. Selgus, et auto eelmine omanik oli pagasiruumi pannud lisajuhtmetega kõlarid ja need enne auto müümist sealt juhtmeid läbi lõigates välja võtnud. Kohvrid surusid isoleerimata juhtmed kokku ja lühiühendus pani auto põlema. Õnn, et see ei süttinud maanteel, kus poleks olnud vett. UhUh. Hea, et niigi läks. „Ingel“ ehk tatarlasest koguduse aktiivne abimees Fail Galeejev aitas juhtmed maha võtta ja uuesti korda teha, nii et täna lõuna ajal saime jätkata teekonda Baškiiriasse.

Birski kogudus oli meid oodanud pühapäevasele jumalateenistusele, kuid nüüd jõudsime kohale alles hilisõhtul. Olime Juhaga seda kogudust teeninud kaheksa aastat. Pastor Slava ja abikaasa Lilija tervitasid meid rõõmsalt ja rääkisid, kuidas kogudus oli üheskoos palvetanud, et auto korda saaks.

P e r mi obl a s t j a U ur a l i mä e d

Muusikud Kristi Mühling ja Anna Mišina

Hõimurahvaste aeg

nr 20

20. august. Ööbisime koguduse misjonimajas ja juba hommikul tulid inimesed meid tervitama ja uudiseid kuulama. Oli tore näha ustavaid koguduse sõpru, kellega olime kaheksa aastat lähestikku elanud ja koos kogudust rajanud, ehitanud kirikut ja kogudusemaju. Varsti oli aeg lahkuda ja jätkata teekonda Permi oblasti poole.

Teel külastasime meie armastatud muusiku ja abimehe Vassili Mihhailovi eakat ema, käisime Vassili haual ja külastasime kaugel külas tema õe Valentina peret. Oli väga tervendav näha tõelist maaelu, kesiseid tingimusi külades ja suurt töötahet perede ülalpidamiseks. Jumal aidaku ja õnnistagu neid.

22. august. Baškiiriast jätkasime teekonda Permi oblasti Sõzganka külasse, kus elavad Anna sugulased. Seal ootas meid juba ees eestlannast kandlemänguvirtuoos Kristi Mühling, Eesti kromaatilise kandle interpreet, kes mängib klassikalist ja ka nüüdismuusikat. Koos Annaga olid nad hiljuti välja andnud CD-plaadi. Mõlemad on imelised muusikud, kelle kontserdid olid planeeritud mitmesse sealkandi külaklubisse. Kontserdid olid tasuta – tänutäheks sealsetele mari külade elanikele, kooliõpetajatele ja sugulastele, kes olid üles kasvatanud mari rahvalauliku Anna Mišina, kes praegu õpib ja töötab Eestis.

Järg lk 6

5

Teede läbimine Uuralites oli kohati tõeline katsumus nii autole kui ka Artjomile. Siiski jõudsime igasse külla, kus perenaised hoolitsesid meie eest lüpsisooja piimaga ja mehed püüdsid varahommikul kalu ning korjasid kukeseeni. Õhtuks oli köetud suitsusaun. Läbi kastemärja rohu saunast tagasi tulles saime imetleda kuud ja tähistaevast. Tundsime endid tõeliste maainimestena.

Nägime ka külaelu raskusi ja olelusvõitlust. Mõned majapidamised olid uhkesti korras, samas oli palju lootusetult lagunenud maju, kust elanikud olid lahkunud taevateele või säravate tuledega suurlinnadesse.

24. august. Päevad on kulunud linnulennul. Anna sugulasi ja õpetajaid külastades on igal pool imeline vastuvõtt. Igaõhtustel kontsertidel oli tänusõnu ja lilli tõesti palju. Kristi imeline oskus kandlest igasugu hääli ja helisid välja võluda lummas kuulajaid kõikjal. Vaskinos kadus õhtu eel elekter ja meie kontserdi alguseks oli kogu küla pime. Klubi juhataja otsis kokku kõik küünlajupid ja kontsert algaski nende värelevas valguses. Mina pidasin oma ettekande mobiiltelefonide valgusel. Rahvast oli

vähevõitu, sest arvati, et kontsert jääb ära. Peagi tuli üks mees jooksuga ja lülitas elektrivalguse sisse. Oh seda rõõmu meile ja külarahvale, kes rutates kohale saabusid!

Kontsert jätkus öötundideni, hiljem maiustati veel ühises teelauas pirukate ja kookidega.

Teel Suksunist Permi külastasime Kunguri jääkoopaid.

Rahvuspark ja koopad olid tõesti vaatamist väärt. Mitme kilomeetri pikkune rännak viiekraadises temperatuuris oli põnev ettevõtmine. Panime endile selga kõikvõimalikud riided ja saime hakkama. Giid rääkis, kuidas mägede sisse on tekkinud koopad oma selgete järvedega, stalaktiidid ja igasugu põnevad kivimoodustised, kuidas mäed elavad ja hingavad.

Artjom viis meid Permi lennujaama ja alustas ise tuhande kilomeetri pikkust koduteed Marimaale. Auto käigukast ütles Udmurtias üles, järgnes paar päeva remonti ja kodutee jätkus. Meie Annaga lendasime Peterburi, sealt bussiga edasi Tallinna. Koju.

Issanda teed on imelised, aga kõige imelisemad on need koos Issandaga käies.

Majake Permi oblasti mari külas

Anu Birski sõprade Arina ja Viktoriga

Piiblisõna salvestamise vägev kogemus Ersakeelse Uue Testamendi üllitas Helsingi Piiblitõlkeinstituut juba 2006. aastal. Nüüd saab teost ka kuulata: salvestus valmis kevadel Mordva pealinnas Saranskis. Tehnilise teostuse eest seisis hea piiblitõlkeinstituut koostöös organisatsiooniga Faith Comes By Hearing. Helsingi Piiblitõlkeinstituudi kahe kohaliku kaastöölise, Tamara ja Tatjana hooleks oli jälgida, et tekst loetaks sisse täpselt kirjasõna järgides.

Lugejaid oli kümmekond, nende seas mitmed Mordva rahvusteatri näitlejad. Kõik olid sorava emakeelega, kelle hääled sobisid piibliteksti esitamiseks hästi. Tamara hinnangul sujus projekt suurepäraselt ja tööd tehti rõõmuga. Iga roll leidis õige esitaja ning üldse tundus, nagu oleks kogu salvestusperiood olnud salapäraselt ette ära korraldatud.

Rohkem kui poolteist kuud kestnud töö ajakava oli tihe. Tatjana on tänulik: „Mõelda, et sain just enne ülestõusmispühi, suure paastu ajal iga päev mitu tundi

6

kuulata kaunihäälset piiblilugemist! Oleme tulemusega rahul, kvaliteet on väga hea.”

Tamara lisab: „Pole lihtne kirjeldada tundeid, mida helifaili kuulamine äratab – milline tohutu töö on olnud Uue Testamendi tõlkimine ersa keelde! Kuulates on Sõna vägi veel eriliselt tunda. Kui helge ja kõikehaarav on Jumala Sõna meie keeles – sellele mõeldes tulevad pisarad silma!”

Salvestamine näitas kõikidele projektis osalenutele uuel moel ka teed Jumala juurde. Näitleja Pavel, kes sai muuhulgas Jeesuse osa, täpsustas töö käigus tihti, kuidas teksti täpselt mõista, kuidas eri kohti lugeda ja millise rõhuasetusega esitada Jeesuse sõnu. Samamoodi oli tööst sisse võetud apostel Pauluse kirjade ettekandja Andrei.

Tamara kirjeldab: „Kui te vaid näeksite meie lugejaid!

Nad hakkavad särama, igaüks õhkab: „Nüüd ma loen küll terve selle raamatu läbi!””

Kaija Turunen, Anita Laakso (RKI)

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Eesti ja Põhjamaade soome-ugri misjonist

„ Ku st ma saan e make e l se Pi i b l i ?”

1970.–1980. aastail arvas suurem osa rootslasi, et Nõukogude Liidus elavad üldiselt ainult venelased. Isegi Soomes ei teadnud paljud, et selles riigis elab ametlikult rohkem kui neli miljonit soomeugrilast, kelle seast vähemalt mordvalasi, marisid, komisid, hante ja manse loeti evangeliseerimata rahvaste sekka.

Mäletan, kuidas ühed piiblite sissetoojad olid 1970. aastate algupoolel Tallinnas metodisti kirikus kohanud ühte komi rahvusest meest. Too oli neilt küsinud, kust saaks komikeelseid piibleid. Mõni nädal hiljem olid mõned marid ja mordvalased läinud sama küsimusega Oleviste kirikusse. Neilegi tuli öelda, et selliseid raamatuid pole veel olemas ...

Nii hakkasid Nõukogude Liidu viimastel aastatel moodustuma esimesed sammud meie hõimurahvaste töös: 1973. aastal rajati Stockholmi horvaat Borislav Arapovici algatusel piiblitõlkeinstituut. Stockholmi Soome Filadelfia koguduse liige Anita Ollikainen koges kutset selleks tööks. Stockholmi instituudis töötamise järel kolis Anita Helsingisse, et juhtida 1983. aastal rajatud soome-ugri keelte osakonda.

Misjoniorganisatsioon Avainmedia, tollase nimega Avainsanoma (avain – võti) ning Soome ja Rootsi kogudused hakkasid toetama piiblitõlkimist meie hõimurahvastele. Palju käsikirju tuli Eesti kaudu salaja ühtepidi Helsingisse ning teistpidi Volga ja Uurali aladele toimetada. Tänapäeval toetab tõlkimist ja trükkimist ka Eesti Piibliselts ning tööd tehakse ka Venemaal.

Vasakult: ungarlasest pastor ... Oradeast Rumeeniast, pastor Gyözö Dobner Budapestist, pastor Pavel Želnovakov Udmurtiast, Nikolai ... Marimaalt

Hõimurahvaste aeg

Fotod: autori kogu

Eestlastel on hõimurahvaste misjonis alati olnud päris tähtis roll. 1970ndail sai Tallinnast üks olulisemaid kanaleid piiblite salakaubaveol Nõukogude Liitu. See hoidis sidemeid Volga ja Uurali alade kristlastega ning sai 1990ndail oluliseks ühenduslüliks paljudele Soome, Rootsi ja Ungari kogudustele, kes siis hõimurahvaste tööga liitusid. Loodetavasti tajuvad eestlased oma võtmepositsiooni ka tulevikus.

Soome-ugri rahvaste hulka kuulub praegu veidi üle 30 miljoni inimese. Rootsis moodustavad soomlased kõige suurema vähemusrahvuse, keda on seal üle 720 000.

Siiski on nad paljude poolt unustanud! Euroopa kõige vähem evangeliseeritud rahvaste sekka kuuluvad aga meie sugulasrahvad Venemaal. Kõige kurvem on see, et Lääne-Euroopa kristlased pole misjonitööd nende seas kuigi oluliseks pidanud.

Rauli Lehtonen

Rauli Lehtonen soome-ugri konverentsil Budapestis 1994

Ü hi s e d pi i bl i kool i d j a konv e r e nt s id

Koos avalikustamise ja uutmisega avanesid Volga ja Uurali alad muuhulgas turismile. Nii hakkasime koos Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoniga plaanima esimest misjonikonverentsi Volga piirkonna evangeelsetele kristlastele. See korraldati 1993. aasta sügisel Tartus ning kujunes Balti ja Põhjamaade sugulasrahvaste misjonitöö esimeseks ühiseks suurettevõtmiseks.

Konverentsile tuli 25 külalist Udmurtiast, Marimaalt, Mordvast, Baškiiriast ja Ungarist, lisaks umbes 30 osavõtjat Eestist, Rootsist ja Soomest. Peakorraldajad olid Jaan Bärenson Eestist ja Rauli Lehtonen Rootsist.

Kohtumised toimusid Tartus Baeri majas.

Muuhulgas tehti konverentsil otsus rajada ühiselt Volga ja Uurali maile piibli- ja misjonikoolid. Eesmärgina nähti misjonijutlustajate ja koguduse juhtide väljaõpetamist soome-ugri rahvaste elupiirkondades: Udmurtias, Marimaal, Mordvas ja Komis. Esimene kursus algas Esimene soome-ugri misjonikonverents oktoobris 1993 Tartus Baeri majas

oktoobris 1993 Iževskis Udmurtias ja kestis 6 kuud. Õpilasi oli kokku 30. Kooli lõpunädal korraldati 1994. aasta kevadel Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.

Kuni aastani 2008 toimus misjonikursusi igal aastal.

Selle aja jooksul õpingutes osalenud 400 õpilasest siirdus hiljem vähemalt 30% jumalariigi tööle. Lisaks Iževskile olid kursuste toimumiskohaks veel Joškar-Ola, Sõktõvkar, Saransk ning Neberežnie Tšelni (Tatarstan). Koolide toetamisest võtsid Soome, Rootsi ja Eesti kristlased osa ka ajakirja Hõimurahvaste Aeg kaudu.

Jätkusid ka soome-ugri kristlaste konverentsid. Pärast Tartu esimest konverentsi on neid korraldatud Budapestis (1994), jälle Tartus (1995), Solnas (1996), Tallinnas, Järg lk 8

7

Tamperes, Iževskis, Sõktõvkaris (noortekonverents) ja Stockholmis (2011).

Konverentsid innustasid hõimurahvaste misjoniga liituma ka ungari kogudusi Ungaris ja Rumeenias.

Nemad astusid sel alal oma esimesed sammud lühiajaliste misjonireiside näol Handi autonoomses piirkonnas aastatel 1995 ja 1996. Neil aastail võtsid paljud ungarlaste keelesugulased handid Jeesuse oma ellu vastu.

Konverentsist osavõtjad Tartus. Vasakult: Pavel Želnovakov Iževskist, Jouko Rajala (Avainmedia, Soome), Kenneth Bergkvist (Ljus i Öster, Rootsi), Valdeko Säre Tartust

Rumeenia ja Ungari ungarlased tegid esimese misjonireisi hantide juurde 1995. a

Viimased kaks aastat on Venemaal tugevnenud äärmusrahvuslikud tunded, mis on raskendanud meie hõimukaaslaste rahvuslike koguduste tegevust ning lääne kristlaste sidepidamist nendega. Mõnedes paikades on venekeelsed emakogudused vähemuste emakeelsed jumalateenistused isegi ära keelanud (sooviga panustada rohkem lõimumisse ...). Venemaa vähemusrahvad on palunud end nendes uutes väljakutsetes eestpalvetega meeles pidada. Võimalik, et nad vajavad nüüd Põhja- ja Baltimaade ühist toetust rohkem kui kunagi varem.

Eesti-Soome koostööst misjonäride koolitamisel

Soome Misjoniseltsi misjonimaja Helsingis 20. sajandi algul

Soome Misjoniselts (Suomen Lähetysseura) asutati 19. jaanuaril 1859 ülesandega „levitada evangeeliumi paganate seas ja äratada ning ülal pidada misjoniarmastust kodumaal“.

Misjoniselts plaanis oma tööd alustada Venemaal elavate soomeugrilaste seas, kuid õigeusu kiriku survel keelas tsaar ära misjonitöö kogu Venemaal. Tekkinud olukorras tuli küsida, kuidas edasi: kas toetada suuri misjoniseltse, kellel juba on oma misjonialad, või alustada iseseisvat tööd? Esialgu otsustati toetada Saksamaal tegutsevaid suuri misjoniseltse, kuid seal sai probleemiks õpilaste vähene keeleoskus. Seetõttu võeti vastu otsus avada algõpetuse andmiseks oma misjonikool Helsingis.

1867. aastal otsustati kool laiendada iseseisvaks misjonikooliks, mille eesmärgiks on misjonäride ettevalmistamine. Esimeseks misjonimaaks valiti Ambomaa (nüüdne Namiibia) Aafrikas, kuhu esimesed misjonärid saadeti 1868. aastal. Alates 1901. aastast sai Soome Misjoniseltsi tööalaks Hiina.

Eestimaalt võtsid esimesed misjonärid misjonitee jalge alla juba 19. sajandi algul. Teadaolevatel andmetel siirdus esimene eesti misjonär G. R. Ryländer ühe inglise misjoniseltsi kaudu Indiasse juba 1806. aastal. Järgmisena suundus K. H. Hahn 1841. aastal Barmeni ehk Rheini

8

Fotod: EPSi kogu

Jaan Bärenson

misjoniseltsi kaudu Aafrikasse. Neile järgnesid 19. sajandi teisel poolel mitmed teised misjonärid.

Eestlased said vajaliku koolituse harilikult Saksamaa misjonikoolides, kuid eesti vaimulike soovil otsustas Soome Misjoniselts 1897. aastal hakata koolitama ka eestlasi, et need siis peale misjonikooli lõpetamist alustaksid tegevust Soome Misjoniseltsi tööpõldudel.

Esimene Eestist pärit misjonär, kes Soome misjoniseltsi kaudu teele asus, oli Hendrik Tuttar (24.11.1873 – 28.03.1946). Jõudnud 1903. aastal praeguse Namiibia alale Aafrikas, tegutses ta seal kuni 1908. aastani. Aafrikas kaotas Tuttar malaaria tõttu nii oma abikaasa kui ka poja. Seejärel otsustas ta ühe aasta kodumaal Hendrik Tuttar puhata, kuid elas siin läbi sügava vaimuliku kogemuse ning liitus baptistikogudusega. Peagi abiellus Tuttar Pärnu Baptistikoguduse pastori J. Milli tütre Martaga, kes oli misjonitööst väga innustunud. Milli surma järel sai Tuttar Pärnu baptistikoguduse pastoriks.

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Hendrik Tuttar oli Eestis aktiivne misjonitöö tutvustaja: ta osales paljudel misjonikonverentsidel ning kirjutas ja tõlkis suure hulga vastavat kirjandust. Nii oma kõnedes kui ka raamatutes kutsus ta üles toetama paganamisjonit.

1905. aastal läkitati misjoniseltsi poolt Hiinasse Martin Meedar (28.09.1875 – 27.09.1952). Meedari vanemad oli tõsised vennastekoguduse liikmed ja väga innukad misjonitöö tegijad. Ta ise otsustas misjonäriks saada juba lapsena. Õpingute järel Helsingis Soome misjonikoolis (1897–1903) õnnistati Meedar tööle Aafrikasse. Et aga laienev Hiina tööpõld vajas samuti lisajõudu, tuli siirduda Hiinasse.

Enne misjonärielu algust abiellus ta Elisabeth Pundtiga.

järel 13. novembril Hiina sisemaale Hunani provintsi Tsingšisse. Sel pikal teel juhtus lugu, mida Kokamägi oma mälestustes meenutab: „See sündis a. 1910, kui olime reisil Hiinamaale. Ühel udusel ja kõledal oktoobrikuu õhtul istusime Peterburis rongile. Sõitsime kolmandas klassis.

Reis läbi suure, laia Venemaa ja Siberi oli huvitav.

Kuskil Uurali mägede kohal astus meie vagunisse mees, kellel oli seljas suur paun. Hakkasime temaga varsti juttu ajama. Ja vene rahvusest mees rääkis oma elust. Ta oli olnud sõdur, kuid nüüd on piiblimüüja ja läheb Siberisse pühakirja levitama. Siis ta jutustas, kuidas ta kord noorena puhkas oma toas. Korraga astus tuppa keegi võõras suure seljakotiga ja pakkus talle raamatuid müüa. „Mis raamatud need siis on?” oli ta küsinud. „Need on evangeeliumid ja neid on neli.” „Aga mida siis neist võtta?” küsinud ta jälle võõralt. „Oo, need on kõik ühesugused head, võtke siis esimene – see on Matteuse evangeelium.”

Mu reisikaaslane jätkas: „Niisiis võtsin Uue Testamendi esimese raamatu, Matteuse evangeeliumi. Ei tea, kui palju aega möödus – seisis kaua lugemata. Aga ühel päeval, kui oli aega, tuli see ostetud raamat meelde ja hakkasin seda ajaviiteks lugema. Lugesin esimese peatüki – ei Martin ja Elisabeth Meedar Hiinas olnud huvitav, ainult nimed. Lugesin edasi – see paelus Martin Meedar tegutses Hiinas misjonärina juba rohkem tähelepanu. Lugesin veel edasi – läks aina vaheaegadega kuni 1938. aastani. Hiinas töötamise ajal põnevamaks. Nii lugesin terve raamatu läbi. Et see nii tutvustas ta Eestimaa kirikutes aktiivselt misjonitööd ning huvitav oli, hakkasin veel kord lugema. Nii lugesin osales Eesti misjoniseltsi tegemistes. Kodumaal viibides seda raamatut jätkuvalt ja mida enam ma lugesin, osales ta misjonikonverentsidel ja külastas kohalikke seda enam vangistas see mind. Viimaks, kui vabanesin kogudusi, kutsudes neid üles misjonitööd toetama. Temalt sõjaväeteenistusest, otsustasin oma elu pühendada selle ilmus ajakirjanduses suur hulk misjonialaseid artikleid raamatu levitamisele rahva hulgas.” ning mitmed misjonit tutvustavad raamatud. Aastatel Nii jutustas meie reisikaaslane, kes oli nüüd teel Siberi 1923–1924 juhtis Meedar Piibliseltsi tööd Eestis. poole. Seal kuskil teisel pool Uurali mägesid jättis ta 1910. aastal sai Hiina misjonäriks meid ja lahkus – astus ühes jaamas maha Hendrik Kokamägi. Misjonikooli pidulik ja kadus oma piiblikotiga Siberi öösse. lõpuaktus ja misjonäriametisse ordiKuid see imelik mees oma piiblipambuga neerimine toimus 1. juulil 1910 Soome on jäänud mulle eluks ajaks meelde. Ja Misjoniseltsi aastakonverentsil Johannese mulle sai see lugu veel armsamaks, kui kirikus Helsingis. me reisikaaslane lisas, et see vana mees, Misjoniseltsi häälekandja Suomen Läkes kord ta tuppa astus ja talle Matteuse hetyssanomia („Soome Misjonisõnumid“ evangeeliumi müüs, oli olnud e e s t l a n e.

1910, nr. 8) kirjutab nimetatud sündmusest Nii oli meie huvitav reisikaaslane, see vene järgmist: „Veel jutlustasid hiljuti ordineeripiiblimüüja, saanud esimese tõuke usule tud misjonär K. Korhonen ja kirikuõpetaja kellegi tundmatu eesti piiblimüüja kaudu.

R. Wühner – eesti keeles. Teda tõlkis misjoMilline salapärane jumalariigi tööliste rida Hendrik Kokamägi ja Alma när Kokamägi. Õp. Wühner tõi meile venhargneb siin meie ees! Millise tähtsuse Maria Uuraslahti kihlus nasrahva tervituse teispoolt Soome lahte annab see meie igale teole, liigutusele, Hiinas Kulingis 1911. a Jeesuse sõnadega: „Sellest tunnevad kõik, jah – tervele elule! Mitte ainult alatine et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis” üheselamine inimestega ei ole tähtis, vahel on juhuslikud (Jh 13:35).” kokkupuutumised veelgi tähtsamad.”

Hendrik Kokamägi ja Kalle Korhonen asusid Helsingist Aprillis 1912 abiellus H. Kokamägi kaasmisjonäri Alma teele 12. oktoobril 1910 ja jõudsid terve kuu kestnud reisi Maria Uuraslahtiga. 1917. aasta sügisel lahkuti Hiinast ja suunduti läbi revolutsioonilise Venemaa Soome poole.

Oktoobris 1924 alustas Hendrik Kokamägi tööd Tallinnas Briti ja Välismaa Piibliseltsi kohaliku juhina. Neid ülesandeid täitis ta kuni 1940. aasta lõpuni, mil piibliselts natsionaliseeriti ja suleti.

Sellised olid siis Soome-Eesti misjoni koostöö esimesed tulemused. Peale teist maailmasõda kadus eestlastel võimalus ühistööd jätkata. Pidime ootama ligi pool sajandit.

Uus aeg on andnud uued võimalused. Pilku minevikku heites ei tohi me unustada tänaseid väljakutseid.

Soome misjonikooli õpetajad ja õpilased 1899.

Hõimurahvaste 20 ja paremalt kolmas M. Meedar Seisavad: vasakult aeg neljas H.nr Tuttar

9

Soov ja tahe aidata

Signe Liivak

Ühe kaluripere suvine elamine

10

Signe Liivak

Mehed panevad majale soojustust ümber

Meie tiimi õhtusöök Ženja tšummis.

Jumala Sõna jagab David.

Fotod: autori kogu

Salehardist 130 km põhja pool asub väike Jambura kaluriküla.

Suvel saab sinna paadiga mööda jõge, talvel jääteed pidi auto või mootorsaaniga. Külas puudub siiamaani elekter, valguse saamiseks tuleb igaühel oma generaator käima tõmmata.

Külaelanikud tegelevad igapäevaselt kalapüügiga. Talvel elatakse külas asuvates väikestes majakestes, suvel külast eemal tšummides (põhjarahvaste püstkojas).

Jamburas elab paar usklikku peret, kes omavahel tihedalt suhtlevad. Kalapüügi kõrvalt leiavad nad ikka aega, et kokku tulla ning üheskoos palvetada ning Sõna uurida. Ka Salehardi kogudusest käiakse neid aeg-ajalt külastamas.

Mõni aasta tagasi suri külas üks kristlasest pereisa, onu Vova.

Tema abikaasa Ženja jäi kahe alaealise lapsega üksi ja nende maja on väga kehvas seisus. Kogudus võttis onu Vova pere oma hoole alla. Talvel veetakse Obi teiselt kaldalt 5 km kauguselt puupakke ja lõhutakse need ära. Suvel aga otsustasid kogudusevennad terve maja nii seest- kui väljastpoolt remontida.

Kogu remondiks vajaminev ehitusmaterjal paadi peale laaditud, suundusime augusti alguses kuueliikmelise grupiga Jambura poole teele: kes ekstreemsemates tingimustes mootorpaadiga, kes mugavalt laevaga reisides. Kohale jõudes sättisime end sisse Ženja tšummis, mis asub kilomeetri kaugusel Jamburast väikesel saarel.

Minu ülesandeks oli hoida tšumm korras ja puhas ning et soe toit oleks laual. Kuna elasime kalurite keskel, siis ei puudunud meie toidulaualt kordagi kala, seda sai valmistatud mitmel erineval moel.

Maja oli tõesti armetus seisus – põrandad õhkasid külma, seinad lasksid tuult läbi. Tööd jätkus kõigile: ühed tegelesid välisseina soojustamisega, teised kiskusid põrandaid üles. Kogu ehitusmaterjal tuli osta ja kohale toimetada Salehardist. Tööd aeglustasid muidugi ka sääsed, nende kaitseks tuli end pealaest jalatallani vastava riietusega katta.

Töö käigus pani Jumal vendade suhted ja tööharjumused kõvasti proovile. Olime kõik eri rahvusest (neenets, ukrainlane, venelane, ameeriklane, sölkup ja eestlane), seega igaühel ka vastav temperament, erinevad arusaamad ning töövõtted. Kõigele vaatamata said põrandad uued prussid ja soojustuse, majaseinad soojustati ka väljastpoolt ja kaeti tuuletõkkega. Jäi veel seinte pahteldamine, tapeetimine ning maja ja akende värvimine. Selleks sõidab mõne aja pärast kohale rühm abilisi Soomest.

Ma tänan Jumalat Tema erilise viisi eest ühendada inimesi, õpetada nägema ligimese vajadusi ning soovi ja tahet aidata.

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Salehardi koguduses õpiti Piiblit Tänavu aprillis korraldati Salehardi koguduses kahenädalased piibliõppe kursused. Rahvustest olid esindatud neenetsid, põhja- ja lõunahandid, samuti sölkupid, komid ja isegi saamid. Esimesel nädalal õpiti muuhulgas Vana Testamendi lugusid meelde jätma liigutuste abil, et neid siis oma kodukohas paremini ümber jutustada.

Teisel nädalal said osavõtjad ülevaate sellest, kuidas kirik on läbi ajaloo muutunud ja kasvanud. Inspiratsiooni pakkus vene misjonäride käsitlus kultuuri rollist misjonitöös, milles sai avastada enda kultuuri rikkust. Väga oluliseks peeti omavahelist suhtlemist: osalejad õppisid üksteise praktilistest kogemustest ning lõid võrgustiku edaspidiseks palvetoeks ja koostööks. Paljud andsid tunnistust oma usule tulekust ja elust koos Jumalaga. Allpool toome mõned lood ka meie lugejateni.

Olen hant, pärit kalurite perest. Kristusest kuulsin esimest korda 1993. aastal. Tol ajal pruukisin kõvasti alkoholi.

Kuigi mu elus oli juhtunud ime – olin täiesti inimtühjas kohas olnud surnuks külmumas, kui äkki keegi ilmus lumesaaniga ja korjas mind üles – elasin teadmisega, et mu elul pole mingit mõtet. Alles hiljem mõistsin, et see oli Jumal, kes tookord mu appihüüdeid kuulis ja mulle vastas. Mu teadvusse jõudis selgus, et Jumalal oli mu elu jaoks mõte juba siis, kui ma Teda veel ei tundnud. 1996. aastal andsin oma elu Jumalale ja aasta hiljem sain ristitud. Õpingute järel misjonikoolis hakkasin koos teistega hantide ja neenetsite juurde sõitma. Jumal vabastas mind alkoholist, andis uue elu ja uued sõbrad. Mu soov on, et Jumal tooks pääste veel paljudele meie rahva seast.

Boris

Ma kuulsin Jumalast 1997. aastal, kuid kristlane sai minust alles neli aastat hiljem. Tänu Jumalale, et ta andis mulle uskliku abikaasa, koos temaga kasvasin usus ja õppisin tundma Jumala Sõna. Jumal kinkis meile kaks imearmsat last.

Augustis 2014 lahkus mu abikaasa ja laste isa igavikku. Iiobi raamatus on järgmised read: Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud! (Ii 1:21). Tütar pani sel ajal kirja järgmised read: Isaga on nüüd kõik hästi, ta on koos Jumalaga. Need sõnad tõid mullegi rahu ja kindluse. Jumal on meie kaitsja ja tugevus! Selles maailmas lähme me kõik läbi erinevatest katsumustest, kuid Jumal on meiega, ta juhib ja õpetab meid sel okkalisel teel. Olen tänulik, et olen Jumala laps. Palvetage minu rahva eest Jamali regioonis, ärkamise eest ja et Jumala valgus paistaks veel kaugemale. Piiblikursustel soovin enam õppida tundma Jumala tahet.

Jevgenia

Sündisin Siberis Jambura külas. 2011. aastal kutsus onu Vova mind ülestõusmispühadeks kirikusse ja juba sama aasta septembris saime koos naisega ristitud.

Mõni aasta hiljem tulid mõned usklikud meile Jamburasse külla. Ühel palveõhtul laulsime laulu: Ta päästis mu hinge surmast, mu silmad pisaraist ja jalad komistamast. Sellepärast võin kõndida koos Jumalaga elavate maal. Järsku nägin nagu filmis mõningaid juhtumeid oma minevikust, kui olin surmale olnud lähedal, kuid Jumal oli mu elu imeliselt päästnud. Seni oli mul piinlik olnud teistega koos kõva häälega palvetada, aga nüüd ma enam ei kartnudki.

Onu Vova, kes mind kirikusse tõi, lahkus 2014. aastal igavikku. Tundsin, et Jumal tahab, et teeniksin Teda ja võtaksin üle onu Vova vaimuliku juhi koha meie külas. Tahaksin saada tugevamaks ja vaimulikult kasvada. Ja et Jumal aitaks mul oma perele rääkida Jumala Sõna.

Viktor

Tulin usule 13-aastaselt. Kaua aega ei julgenud ma oma usust kellelegi rääkida, isegi mitte oma abikaasale. Nii hoidsin edasi kinni paganlikest kommetest, kuigi ma nendesse ise enam ei uskunud. Kõik mu elus oli hästi, ma ei suitsetanud ega polnud mul teisi halbu harjumusi. Teadsin, et Jumal näeb ja teab kõike. Piiblit lugesin siis, kui abikaasat ei olnud kodus mind nägemas. Hiljem selgus, et temagi luges salaja Piiblit, kuid enne usule tulekut ei saanud ta loetust aru.

Sain ristitud 2011. aastal. Jumal muutis mu abikaasa elu ja temagi sai aasta hiljem ristitud. Ka meie kolm last usuvad Jumalat. Siin loodan õppida, kuidas rääkida Jumalast ja õpetada õigesti oma rahvast.

Natalia

Hõimurahvaste aeg

nr 20

11

Mikael Agricola soomekeelse Piibli tõlkijana ja kirjastajana II

Anna Perälä

Algus eelmises numbris

Mikael Agricola oli esimene piiblitekstide soome keelde tõlkija, kelle tõlgitud on Uus Testament ning lisaks mitmeid Vana Testamendi raamatuid. Tema puhul tuleks lisaks tõlkimisele ja laiemale kultuuritegevusele lisada veel paar tõika: nimelt oli Agricola kõige olulisem kirjastaja kogu Rootsimaal. Teiseks oli ta moodne kujundaja, mis torkab silma just Uue Testamendi tõlkes.

Agricola rahastas kõik oma tõlgitud ja kirjastatud teosed ise, kuningalt ega Turu toomkapiitlilt ta selleks rahalist tuge ei saanud. Seega kõik kirjastamisega seotud otsused olid tema enda või koos trükkalitega tehtud.

Kuningliku trükikoja silmis oli Agricola vägagi oluline klient. Kümne aasta jooksul, mil ta selle teeneid kasutas, trükkis trükikoda vaid 28 muud trükist, Agricola osa laotud poognatest moodustas 46%.

U u en da tu d trüki kuj und us

Agricola näitus Turu toomkirikus

Kuid reformaatoritele ega nende toetajatele ei sobinud ka antiikva, mis Itaalias oli saavutanud lausa rahvusšrifti positsiooni. Reformaatorite seas tuli schwabachi, eriti Wittenbergis kujundatud schwabachi kõrval kasutusse teuerdank ja fraktuura. Selliste tähtedega trükiti Lutheri teoseid, nende trükikujundust hakati jäljendama ka mujal reformatsiooni vaimus ja rahvakeeles trükitud kirjanduse puhul.

Selliste tähtedega trükiti ka rootsikeelne tervikpiibel ja seejärel kogu muugi rahvakeelne kirjandus Rootsis. Muutus tuli järsku. Tekstile anti luterlik kujundus, tihti isegi Wittenbergi stiili jäljendav kujundus.

Agricola teoste tähed ei ole hiliskeskajast pärit gooti trükitähed ega nurgeline tekstuur. Tema trükikujundus peegeldab renessanssi, seda ennekõike kasutatud trükikaunistustes. Neis on taimede, inim- ja loomakujutisi, küllusesarvi, sambaid ja pisikesi ingleid.

Kõige rohkem väljendavad renessansimõjusid nimilehtede kaunistused.

Renessanss väljendub trükilao eripärades, kus tekstilehekülgede trükipind ei ole enam ristküliku kujuline tume väli nagu eelnevates hiliskeskaja trükitoodetes. Muidugi Mikael Agricola pöörati ka renessansiajal tähelepanu säästlikule paberikasutusele, sest see P i i bl i pi l di t r a di t s i oon oli kallis importkaup, kuid mingil määral Enamik suurimatest piltidest saavad ruumi valged pinnad äärtes.

Gustav Wasa Piiblis ja Agricola Agricola trükiste kujundus peegeldab teostes on trükitud Saksast toodud reformatsioonijärgses Põhja-Euroopas puulõikeplaatidega. Neist osa olid uued domineerivaid suundi. Gutenberg kasutas või peaaegu uued, osa aga varasemate keskaegseid gooti tähti, mõnikümmend trükkidega juba kahjustada saanud, aastat varem võeti kasutusele antiikva, kuid kõik need olid koopiad Lutheri lisaks veel ümaram rotunda ja schwabach. ja Melanchtoni teostes kasutatud Antiikva muutus üldkasutatavaks puulõigetest. Originaalide autoriteks ladina ja hiljem romaanikeelsete tekstide olid põhiliselt Lucas Cranach vanem, trükkimisel, gooti tähed aga säilisid õigusErhard Altdorfer ja Georg Lemberger. ja liturgilistes tekstides ning rahvakeelses Esimese soomekeelse Uue Agricola Uues Testamendis tasub usukirjanduses veel 16. sajandi keskTestamendi ilmumise pöörata tähelepanu sellele, mis piltides paigani.

400. aastapäeva tähistav ja kaunistustes on traditsiooniline Sel ajal hakkas Saksa aladel kujunema postmark (1948) ja mis mitte. Traditsiooniliselt oli esimene puhtalt saksa šrift fraktuur. rõhuasetus Vana Testamendi piltidel.

Selle üheks arenguetapiks oli teuerdank – suuremõõtmeline šrift, mille mõjul fraktuur sai oma Uues Testamendis võis esineda evangelistide ja apostlite lõplikud jooned: selle tähtede jooned kaarduvad, laienevad pilte, muudmoodi evangeeliume ei kaunistatud. Üksikuid erandeid siiski esines. Ka Agricola Uues ja kitsenevad.

Uute saksa šriftide tulek sattus aega, kui Luther trükkis Testamendis on evangelistide ja apostlite pildid olemas aastal 1517 oma teesid indulgentsidega kaubitsemise ning Ilmutusraamatus on isegi 24 pilti.

Ilmutusraamatu kaunistused sobituvad hästi piiblipilvastu ning kirik selle tagajärjel jagunes. Kaugenemine kiriku ühisest traditsioonist toimus reformatsiooni aladel tide traditsiooni. Ilmutusraamat ei olnud prohvetlus ega selle sisu evangeelium, vaid see oli Püha Vaimu mõjul ka visuaalselt: vanad gooti tähed hüljati.

12

Hõimurahvaste aeg

nr 20

saadud nägemuste kogu, mille tekstil on eriline ajalooline taust: selle nägemused kuvavad uskmatute saatust ja Jumala vastase võimu langemist. Ilmutusraamatu metsaline ja Babülon tähistasid tol ajal Rooma riiki ja keisrikultust. Sellist sümboolikat oli reformaatoritel kerge kohandada ka oma ajaga, Rooma ja paavstiga. Kui Lucas Cranach illustreeris Lutheri Uut Testamenti, lisas ta mõnedesse puulõigetesse propagandistlikke detaile, mis siirdusid koopiate kaudu ka Agricola Uude Testamenti.

Lohemadu sai paavsti mitra ja Babüloni hävituse loos on Babüloni kujutatud sarnaselt Roomale Hartman Schedeli Maailmakroonikas.

Testamendis veel kolm muud kannatusloo pilti. Nii rõhutas Agricola vana traditsiooni eirates visuaalsete vahenditega usupuhastuse teoloogia keskseid küsimusi, lunastusõpetust ja pattude andestust.

P ä ä s t mi s s õnum j a s õna v ä g i

Erilised märgilised tunnuspildid ei kirjelda teksti iseenesest. Agricola teostes rõhutavad need pildid kui sümbolid lunastusõpetuse ja pattude andeksandmise keskset tähendust luterlikus teoloogias. Ehk kõige radikaalsem näide selle kohta on Arma Christi (Kristuse relvad), pilt Kristusest ja piinamisvahendeist. See esindab keskaja müstikat, kus selline ikonoTraditsiooni rikkuja graafia üritas hingekurjust kõrvaldada piiLuther ise järgis traditsioonilist namisvahendite demostreerimise kaudu, piiblikaunistuste tava, andes piltidele juhtides seekaudu tähelepanu Kristuse kankoha ennekõike Vanas Testamendis, natustele. Pilt ei läinud kokku reformaatomuus osas olid piltidel vaid evangerite teoloogilise nägemusega Kristuse kanlistid, apostlid ja Ilmutusraamatu nänatuste tähendusest. Agricola on kasutanud gemused. Evangeeliumides lasti muus seda pilti sümbolina Palveraamatus ja Taaosas mõjuda vaid sõnal. veti Psalteris peatekstist eraldi. Johannese Mikael Agricola siiski murdis piiblievangeeliumis see illustreerib siiski otseselt piltide traditsiooni. Tegi ta seda viisil, teksti. milleks Luthergi ei olnud valmis: AgSee toetab tõlgendust, et pildi kannatusmüstika on Agricola teostes kõrvaldatud, et ricola Uue Testamendi ligi sajast pilLehekülg Luuka päästesõnum valdavaks saaks. dist on enamik just evangeeliumides. evangeeliumist Nägemus Arma Christi -teemast lunasTa soovis muuta kujundlikuks Piibli tusõpetuse ja pattude andestuse sümbolikesksete tekstide sisu nii pastoritele, na muutus valitsevaks hiljem barokiajal ja keda ta pidas küllaltki harimatuteks, põhiliselt 18. sajandil. Kas Agricola oli oma kui ka valdavalt kirjaoskamatule rahajast ees, pannes Uude Testamenti pildi vale. Tavaliselt peatükkide algusse Kristusest kui Vabastajast, kes surma kaudu paigutatud mõõdukalt naiivsed pildilunastas inimeste patud? kesed juhatavad teksti sisse. Nii toimiAgricola Uues Testamendis on kaks des ei olnud Agricola esimene, kuid muudki pilti, mis toovad just päästmissõsiiski üks uue traditsiooni algusepaninumi esile. Teine neist on Apostlite tegude jatest. lõppu valitud Jeesuslaps, mis esindab 15.

Kannatuslugu oli vanasti kuvatud sajandi Salvator mundi -ikonograafiat. Siin piltidena erilises kannatuskirjanduses esitatakse Jeesust kui maailmapäästjat just ja jutlusetekstides, missaraamatutes, lapsena: parem käsi õnnistab, vasak hoiab piiblilugusid sisaldavates raamatutes maakera. Sõnumit rõhutab veel jalge alla ja palveraamatutes. Ka Agricola Alguslehekülg tallatud madu.

Palveraamatus on kokku viis eri pilti 1. Tessaloonika kirjast Teise pildi Agnus Dei ehk Jumala Talle teekannatusloo kohta. Samas ei kuulunud ma viitab Ristija Johannese sõnadele: „Vaapildid piinatud ja ristilöödud Kristusest üldiselt veel 16. sajandi algupoole Piiblisse. ta, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”.

Mõnes Vana Testamendi trükis oli pilte ristilööduist, kuid Seegi vana kristlik sümbol Agricola teostes rõhutab lusel juhul ei käsitletud neid kui jutustust juhtunust, vaid nastusõpetust. Esimesel korral on Agricola paigutanud selle Johannese evangeeliumi lõppu ja hiljem on seda kaneed seoti ettekuulutustega Jeesuse tulemise kohta.

Reformatsiooni ajal ilmus ristilöödu pilt tasapisi muu- sutatud mujalgi. de teemade seas Piibli tiitellehele. Rootsis oli see juba Need kolm pilti, mis meile päästesõnumit meelde tu1526 Uue Testamendi ja 1541 Piibli trükkides. letavad, trükiti Rootsis esimest korda just Agricola Uues Agricola Uues Testamendis vaatab alasti ristilöödu Testamendis.

Mikael Agricola väljaannetes tuleb esile teksti, ususõpilt see-eest vastu tiitellehte pöördel, sama pilt kordub Johannese evangeeliumis. Lisaks on Uues numi ja pildi ühtsus. Uue Testamendi rikkalik kaunistamine ja punane trükivärv kolme teose lisavärvina tõstsid trükikulusid, aga kokkuhoiumõtted ei vähendanud AgAgricola tõlgitud ricola soovi mõjutada lugejat ka visuaalsete vahenditega.

Uus Testament näitusel Turu kirikus Reformaatorid rõhutasid sõna ja selle õiget tõlgendamist. Agricola soomendatud Uue Testamendi lõpus on ümmargune vinjett, kus on kirjas ladinakeelne tekst Heebrea kirja 4. peatükist: Sermo Dei ignitus et penetrantior qvovis gladio ancipiti ehk „Jumala sõna on elav ja tõhus.

See on vahedam kui ükski kaheterane mõõk”.

Artikli aluseks on Anna Perälä ettekanne 8. septembril 2017 Eesti Teaduste Akadeemias peetud konverentsil.

Hõimurahvaste aeg

nr 20

13

VI Mikael Agricola päeva

Jaan Bärenson

konverents Narvas

Szilárd Tóth

Külalistel oli võimalik tutvuda Eesti Piibliseltsi koostatud näitusega.

Esimeses osas olid välja pandud ajaloolised faksiimileväljaanded, nt Agricola soomekeelne Uus Testament aastast 1548, ungarikeelne Piibel 1590, samuti esimesed eestikeelsed piiblitõlked. Teine osa sisaldas tänapäevaseid soome-ugri keeltesse tõlgitud piibliväljaandeid, millest vanim oli liivikeelne Uus Testament (1942).

14

Ungari Instituudi direktor Tamás Orosz

Vepsakeelse Uue Testamendi tõlkija Nina Zaitseva ja Jaan Bärenson

Konverentsi avamine

Mansi teadlane Valentina Ivanova

Fotod: Szilard Toth, Jaan Bärenson

Narva Kolledžis toimus käesoleva aasta aprillis juba kuues Mikael Agricola päeva konverents. Agricola oli esimese soomekeelse aabitsa ja katekismuse autor, samuti Uue Testamendi tõlkija ning Soome esimene luterlik piiskop. Kolmel konverentsipäeval osales üle poolesaja inimese Eestist, Soomest, Ungarist, samuti Venemaa linnadest: Peterburist, HantõMansiiskist, Iževskist, Joškar-Olast, Petroskoist. Ürituse hingeks oli ka seekord Narva Kolledži õppejõud, ungarlane Szilard Toth.

Päevad Narvas olid tihedalt täis sisukaid ettekandeid, külalistele korraldati ekskursioone ja näidati soome-ugri teemalisi filme. Mitmete lühifilmide kõrval oli pikemaks Indrek Jäätsi tugevaid emotsioone tekitav film „Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem“. Ungari Instituudi direktor Tamás Orosz kõneles Ungari Instituudi tööst ja Barbro Allardt Ljunggren rootsisoomlaste soome keele õppimisvõimalustest. Hannele Valkeeniemi Soome suursaatkonnast pidas ettekande teemal „Soome 100 – Eesti 100 – soomlased Eestimaa ehitajatena eri aegadel“.

Ettekannetega esinesid veel Tõnu Tender, Madis Arukask, Heinike Heinsoo, Jaan Õispuu, Enn Ernits, Arvo Valton, Pavel Krõlov, Sergei Tambi jt. Vepsa keeleteadlane, Uue Testamendi tõlkija Nina Zaitseva andis ülevaate vepsa keeleatlase koostamisest, piiblitõlkimisest ja sellega seonduvatest probleemidest rääkis mansi teadlane Valentina Ivanova. Jaan Bärenson pidas ettekande teemal „75 aastat liivikeelse UT ilmumisest“.

EKI direktor Tõnu Tender esitleb keeleteemalist luuleantoloogiat „Keele maitsest”

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Narvas peeti kirikute päevi Kirikute päevad Narvas avati pidulikult 28. septembril Narva Aleksandri kirikus. „See imeline pühakoda on meie hoidjaks ja ühendajaks,“ lausus piiskop Tiit Salumäe kiriku kohta, kus peale pikka pausi taas jumalateenistused toimusid. Rahvast oli kogunenud palju, ainuüksi Soome Sipoo sõpruskogudusest oli külla tulnud terve bussitäis inimesi.

Muusikaga rõõmustasid teiste hulgas kuulajaid ingerisoome seltsi ansambel Iloiset Ystävät ja Arvo Survo, kes tõi tervitusi Ingeri kiriku poolt.

Reedel peeti ka ühine palverännak hävinud kirikute asupaikadesse. On ju Narva tuntud kui kadunud pühakodade linn: hävinud viies kirikus, mille asukohti külastati, tegutsesid omal ajal luterlik, õigeusu ja katoliku kogudus.

Laupäeval, 29. septembril toimus Narva kolledži ruumides konverents „Eesti usk“. TÜ usuteaduskonna õppejõud Kaido Soom pidas ettekande teemal „Millesse usub tänapäeva eestimaalane ja kuidas see usk on seotud kristlusega?“ ja TÜ usuteaduskonna doktorant Ago Lilleorg (EKNK) teemal „Miks koguduse kasvu on vaja ja kuidas seda saavutada?“. MPEÕK ülempreester Andrei Vassiljev jagas mõtteid usust Eestis.

Kolledži fuajees oli üleval piibliseltsi näitus eestikeelse Piibli ajaloost ja seal said soovijad käsitsi Piiblit kirjutada.

Konverentsi eel viis keeleteadlane Mart Rannut läbi piiblitunni, ettekannetele aga järgnesid eesti-, vene- ja soomekeelsed rühmatööd.

Kirikute päevade õhkkond oli soe, avatud ja sõbralik.

Hommikust õhtuni jätkus huvipakkuvaid tegevusi igale vanusele, osalejaile pakuti iga päev teed-kohvi ja väikest kehakinnitust.

Kirikute päevad said ümber pühapäevase lõpujumalateenistusega Narva Aleksandri kirikus.

Piiskop Laatsaruse sõnul tasus kogu töö ennast ära ka siis, kui üks inimene neil päevil Jumalale ligemale jõudis. Töö oli tõesti olnud suur: ettevalmistav protsess kestis kümme kuud. Suurt vastutust kandsid EELK Misjonikeskus eesotsas juhataja Leevi Reinaruga ning Narva ja Viru praostkonna kogudused.

Narva kirikute päevade toimkonna liige Kaire Lotamõis pidas väga oluliseks eri kirikute ja rahvuste

Jumalateenistus Narva Aleksandri kirikus

omavahelist koostööd: „Kogu korraldamise protsessi tegi eriliseks sellesse kaasatud kirikute, samuti linnavalitsuse äärmiselt soosiv ja toetav suhtumine. Udmurtiast tulnud vabatahtlikud abilised rõhutasid, et ka kohalikud inimesed on enamasti olnud altid vestlema ja nende suhtumine kirikusse on suuresti positiivne. Loomulikult on ka neid, kel pole aega või huvi sellise teema vastu.

Kõik asjaosalised olid koostööst tõsiselt huvitatud.

Mitmed Narva linna vaimulikud, kes üksteist varem ei tundnud, said nüüd nägu- ja nimepidi tuttavaks. Üksteisesse suhtuti austusega ja heasoovlikult. Kõik vaimulikud leidsid, et Narva kirikute päevad olid vajalikud ning soovisid, et saavutatud suhted ja koostöö areneks edasi.“

Eri kirikute esindajad Narvas

Mart Rannut piiblitunnis

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Rändlaulik Kirsti Malmi jagab soovijaile teed-kohvi

Vabatahtlik abiline kohalikega vestlemas

Fotod: Kirsti Malmi, Liisa Rossi, EPSi kogu

Urmas Karileet kirjutab Piiblit

15

Eestlased komidel külas

16

Ka kaugel maal võib leida sõpru – meie leidsime sõbra „Ö“

Sander avastas 5-aastase Venjaga mängides endas rendžutreeneri ande

Käsitöö töötuba lastelaagris

Fotod: Laine Peterson

Reisist Komi Vabariiki on möödunud juba üle kahe kuu ning vähehaaval hakkab tunduma, nagu oleksin juba kodus tagasi. Hoolikalt jälgides märkab Jumala tegevust ju iga päev siingi, ometi on mujale sõites suurepärane võimalus väljuda igapäevamürast ja minna vastu olukordadele, millesse Jumal meid viib.

Meie seekordse viieliikmelise grupi keskmine vanus ületas napilt kuuekümne piiri – hea märk neile, kelle arvates eluaastate tõus Jumala plaane kuidagi piirab. Samas oli märksa tagasihoidlikum aastate arv, mida olime elanud kristlastena.

Mõnigi meist oli enne Jumala juurde jõudmist tulnud läbi sügavatest katsumustest. Neid kogemusi saime siis ka teistega jagada.

Kuigi kell näitas pealinna Sõktõvkari saabudes alles öötunde, oli väljas juba täiesti valge. Pikka und meil ei olnud, sest juba hommikul algas kolmepäevane lastelaager. Kohalikel lastetöötajatel eesotsas Nataša Mešalovaga oli ette valmistatud mitmekesine ja põhjalik programm, meie olime läbiviimise juures lihtsalt abiks. See aeg oli väga oluline üksteisega tuttavaks saamiseks ja tiimina kokku kasvamiseks. Oli ju Jumal ühendanud õige erinevad inimesed, kellel – oh üllatust! – mitmes küsimuses üsna erinevad seisukohad. Õnneks oskab Jumal igaüht lihvida.

Pühapäevasel teenistusel andis vend Sander suurepärase tunnistuse Jumala töö kohta oma elus. Samuti rääkis ta andestuse teemal, mis oli ülioluline mitme kohale tulnud inimese jaoks.

Samal päeval käisime ka ühe vähihaige naise juures, kes nägi välja nagu rauk. Tema silmades polnud mingit elu, ta ainsaks sooviks oli lahkuda. Kui aga pastor Daniil päris, kas ta südames on rahu, tuli pärast mõttepausi vastus: „Mitte täiesti ...“ Seejärel tunnistas naine üles ühe teda vaevanud patu ja me palvetasime tema eest. Meie lahkumishetkel olid naise silmad suured ja selged, ta oli ise nagu hulga nooremaks muutunud. Nädal hiljem ta suri, kuid meie südamesse jäi teadmine, et ta sai koju Isa juurde.

Järgmisel päeval olime külalisteks Podjelski ja Storoževski kogudustes, andes tunnistusi ning palvetades erinevate vajaduste pärast. Jumal tegutses võimsalt, parandades nähtavalt inimeste tervist ja tuues neid endale ligemale.

Vizinga külas ei pidanud me algse kava kohaselt viibima kuigi kaua, ent Jumalal paistis olevat teine plaan. Kõigepealt tõid Sander ja Laine koos külanaistega (Jumala abiga, nad ise ei kippunud algul sugugi!) kohale alkoholiga kimpus oleva kristlasest naise ja talle kiusatust toova mehe. Seejärel palvetasime paarikümne inimese eest, kellest mitmed paranesid vaimsest seotusest või tervenesid. Jumal vastas paljude palvetele. Mina nägin paljut seal toimuvat oma silmaga esimest korda.

Tänu kõigile kallitele inimestele, kes meid ikka palves hoiavad! Soovin tänada armsaid võitluskaaslasi, erinevate andidega inimesi! Vaike laulis meile piiblisalme üheksas keeles, Aital oli väga tugev tunnistus Jeesuse nimest ja ristist. Lainele on Jumal andnud hulgaliselt asju näha ja Sander on siiras Jumala sulane, kes üritab iga hetk teha täie jõuga Tema tahtmist! Tema juhtimisel teenime kodutuid igal reedel Tallinna Keskturul.

Mulle oli see järjest kuues suvi Komimaal. Vaatamata mõningatele keerulistele olukordadele on alati olnud tunne, nagu kannaks Jumal meid kätel.

Ants Soosõrv

Koguduse teenistusel Sõktõvkaris

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Komid eestlastel külas

Svetlana Popova

Komi külalised Läänemere kaldal.

Vasakult: loo autor Svetlana, Viktoria ja Julia

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Unustamatuna jäi meelde ka reis Hiiumaale, ja mitte ainult saare maalilise ilu tõttu. Tutvusime seal Antoni ja Helve perega, kes võtsid meid oma kodus vastu ääretu soojusega. Nende külalislahkus liigutas meid südamepõhjani.

Ka kirikutes võeti meid vastu avatud südamega. Olin vaimustatud suhtlemisest noortega, kui nad erinevatest kogudustest kokku tulid, et koos Jumala Sõna uurida, palvetada ja uusi plaane teha. Võib-olla kõige suuremaks avastuseks oligi see, et siinsed kogudused ja nende liikmed, sõltumata konfessionaalsest kuuluvusest, suhtlevad omavahel ja korraldavad ühiseid üritusi. Nad osalevad ühistel jumalateenistustel, istuvad kõrvuti ühes ruumis, toetavad üksteist palves ... Tuleb välja, et selline asi on võimalik!

Olen Jumalale tänulik võimaluse eest viibida Eestis.

Tänan Antsu, Annat ja Kairet, kes meie eest hoolitsesid, samuti Daniili abikaasaga ja pastor Neemot. Iga uus päev kinkis midagi kasulikku, mida sain endaga koju kaasa võtta.

Mõistsin siin olles ka midagi väga olulist: enne kui asuda hukka mõistma mingit maad või rahvust, tuleb tingimata viibida kohapeal ja elanikega kohtuda.

Eestimaa on ja jääb kindlasti alatiseks mu südamesse.

Koos eesti sõpradega.

Paremal seisab Semjon

Fotod: Viktoria Petuhova kogu

Tõenäoliselt poleks ma ise mingil juhul teinud otsust Eestisse sõita. Kaardilt reisimiseks kohta valides oleksin kindlalt otsustanud mõne teise piirkonna kasuks.

Imelikul kombel tekkis aga tungiv soov sõita just Tallinna, kui meid sinna kutsuti. Otsus oli täiesti spontaanne, ilma et oleksin pikemalt jõudnud aru pidada.

Hiljem, kui olin jaa-sõna juba andnud, tekkisid kahtlused ja küsimused: kuidas seal meisse ikkagi suhtutakse? Mis keeles me suhtlema hakkame? Kas ma üldse saan seal kellelegi kasulik olla? Mind rahustas vaid üks mõte – Jumal on ka seal minuga.

Vanematele valmistasin ma oma reisiteatega suure üllatuse: „Miks on sul vaja just Eestisse sõita? Sa ju tead, et Baltikumis meid ei armastata!“ Vastasin, et tahan siiski oma kogemuse (mitte kuulujuttude põhjal!) otsustada, kas meid seal armastatakse või mitte.

Kui koos Viktoria, Julia ja Semjoniga Tallinna jõudsime, avanes linn meie ees armsa, sooja ja rahulikuna, üksnes rannas tiirlesid kajakad rahutult tuulise mere kohal.

Alates hetkest, kui meid jaamas vastu võeti, ei lakanud me end tundmast nagu kõige kallimad külalised, keda ümbritsetakse pideva tähelepanu ja hoolitsusega. Jumal ise ilmutas meile kohalike inimeste kaudu oma armastust.

Eesti sai minu jaoks väikeste ja suurte avastuste maaks.

Kõik mu kartused osutusid asjatuks ja hajusid nagu udu. Mitte kuskil ei kohanud ma negatiivset suhtumist ei enda ega vene keele vastu. Veetsime Eestis kümme päeva, kuid tundus, nagu oleks see aeg olnud palju pikem. Päevad olid täis sündmusi, reise, uusi tutvusi ja kristlikku osadust. Sõnades on raske väljendada rõõmu, mida ma tunnen, kui meenutan jalutuskäike Tallinna vanalinna tänavail, iidseid torne ja Raekoja platsi ...

Kõige tähtsamaks avastuseks olid siiski inimesed – kristlased, kes armastavad Jumalat ja teenivad Teda.

Ants ja Sander võtsid meid kaasa turule, kus nad teenisid kodutuid. Hoolitseda õnnetute eest ja rääkida neile Kristusest – see oli mulle hindamatuks õppetunniks.

17

Eestlanna tõlgib ersadele Vana Testamendi tõlkimises ersa keelde osaleb ka eestlanna Liliann Keskinen, kes on aastaid veetnud luterliku kiriku kogudusetööl küll Mordva pealinnas Saranskis, küll Peterburis Jaani koguduses.

Vasakult: Anitta Laakso, Liliann Keskinen ja Mirjam Makkonen (tõlkekontrollija ja Lilianni mentor tõlkimisel)

18

Foto: Hanna Keskinen

Liliann, kuidas Sa sattusid nüüd ersa Vana Testamendi tõlketiimi liikmeks?

Paari aasta eest pöördus minu poole Anita Laakso Helsingi Piiblitõlkimise Instituudist ja küsis, kas võiksin lüüa kaasa ersakeelse Vana Testamendi tõlketöös. Talle oli minust kõnelnud Riitta Pyykkö, Soome Rahvamisjoni misjonär, kelle alustatud tööd ma 1999. aasta septembris Mordvasse mõneks aastaks jätkama läksin ja kes oli aastaid kaasatud ka tõlkeprojekti.

Nüüd viimati hoopis Peterburi Jaani kogudust teenides jm ülesannetes tundus mul võimatuna end kasvõi natukenegi nii suure projektiga siduda. Pealegi olin vahepealsete aastatega unustanud oma vähesedki teadmised ersa keelest ega oska heebrea keelt. Neid minu teadmiste ja oskustega seotud argumente aga väga ei aktsepteeritud ja kui aasta tagasi muutusid minu tööülesanded, siis 2018 kevadel sõlmiti Soome Rahvamisjoni ja Piiblitõlkimise Instituudi vahel leping, mille kohaselt hõlmab alates 1. septembrist orinteeruvalt kolmandiku minu tööajast ersakeelne tõlkeprojekt.

Suhtun piiblitõlketöösse suure aukartusega. Mind ja mu oskusi tundvate inimeste usk minusse julgustab ka mind – küllap ma siis suudangi kaasa aidata selles, et ersalased saaksid kogu Piiblit oma emakeeles lugeda!

Tähendusrikas on seegi, et kui kord sõitsin Riitta asemele Mordvasse, siis nüüd jätkan tõlkeprojektis samuti tema asemel.

Mida sa praegu teed ja kuidas sellega läheb?

Praeguseks on mul arvutis olemas programm Paratext, mis pakub lisaks algkeelsele kommentaaridega tekstile erinevaid tõlkeid, mis on abiks ersakeelse tõlke kontrollimisel. Olen asunud iseseisvalt ersa keele kallale: puurin grammatikat ja hakkan sõnaraamatu abil tekste lugema. Tuleva aasta alguses peaks selguma, millisest raamatust ma tõlke kontrollimist alustan, aga ilmselt on selleks 1. Kuningate raamat.

Niisiis pole mul veel olulisi saavutusi ega edusamme,

vaid olen alles päris tee alguses. Mul on olemas töövahendid ja nüüd tuleb käised üles käärida.

Mis seisus ersa Vana Testamendi tõlkimine praeguseks on?

Psalmid avaldati 2011. aastal. Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Ruth ja Joona ootavad Mordva õigeusu piiskopkonnalt heakskiitu trükkimiseks. 1. Moosese, Esra, 1. Ajaraamat, Jesaja, Joel, Obadja ja Nahum on ka valmis. Ülejäänud raamatutest on valmis toortõlge, mõnede tõlkekontroll on pooleli ja mõned ootavad konsultandi läbivaatamist.

Kuidas tõlkimine käib?

Tõlkeprotsess on pikk ja sisaldab mitmeid etappe. Siin on olulisemad märksõnad: Toortõlge – emakeelse tõlkija poolt (venekeelsete tekstide põhjal) tehtud esimene tõlkeversioon (draft translation) Tõlkekontrollija (Exegetical advisor) – sihtkeelt, Piiblit ja selle algkeeli tundev isik, kes kontrollib toortõlget algteksti ja käsiraamatute abil ning teeb koos tõlkijaga teksti parandusi Testimine – tõlgitud teksti lugemine koos sihtkeelt emakeelena kõnelejatega ning nendelt tagasiside kogumine (Field testing) Redigeerija (Stylist/Stylistic editor) – sihtkeele kirjakeele hea tundja ja tõlke stiili redigeerija Tagasitõlge (Back translation – interlinear) – konsultandi tarvis tehtav reaalune (interlineaarne) tõlge vene ja inglise keelde Tõlkekonsultant (Translation consultant) – algtekste ja kommentaare tundev ning tõlketöös kogenud spetsialist, kes on abiks tõlke keerukamates kohtades ning annab loa tõlge avaldada Milliste eestpalvetega saaksid meie ajakirja lugejad tõlkijatele abiks olla?

Kuna tegemist on põhiliselt kaugtööga, kus igaüks „pusib” omaette ja suhtlemine toimub peamiselt Skype’i kaudu, siis on vahel raske leida ühist aega tekstide läbivaatamiseks. Töö edeneb aeglaselt ning nõuab keskendumist ja pühendumist. Seega: – Kõigile ersa keele tõlkeprojektis osalejatele oleks vaja tarkust ja pikka meelt oma töö tegemiseks, jõudu ja üksteisemõistmist ning töö sujumist.

– Mulle paluge kõigepealt jõudu ja kannatlikkust ersa keele taasomandamiseks.

Liliann Keskineni küsitles Piret Riim

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Mäemari kirjakeele teekonnast Kristlusel on olnud tähelepanuväärne mõju mari, sh mäemari keele arenguteel kõnekeelest kirjakeeleni, kunagistest puusse uuristatud märkidest tänapäevaste tähtedega edasiantavaks keeleks.

Omal ajal kasutasid marid riimkirja meenutavaid geomeetrilisi märke (tište), mis graveeriti puust materjalisse. Nende abil märgiti kuni 20. sajandi alguseni üles talumajapidamisega seotud teavet nagu omandi suurust või võlgnevusi.

ajal kirjapandut suudab veidi vaeva nähes lugeda ka tänapäeva mari, ehkki sisust aru saada on keeruline.

Tõlkijateks olid vene vaimulikud, kes tihti ei arvestanud maride vene keelest erineva grammatikaga.

Kui aastal 1867 Kaasanis asutatud Püha Guri vennaskond asus Venemaa eri rahvastele tõlkima kristlikku kirjandust ja õpikuid, siis peeti keele arusaadavust ja loomulikkust juba rohkem silmas. Selle tööga hakkas liituma ka kirikus õpetust saanud marisid.

1871 ilmus esimene kasutuskõlblik mäemari aabits, millele järgnes paar aastat hiljem ka niidumaride oma.

Nendes väljaannetes võeti kasutusele tähed ӓ, ҥ, ӧ ja ӱ, millega muudeti kirillitsat mari hääldusele vastavamaks.

P i i r kondl i kud e r i ne v us e d

T e a du slik h uvi

Esimesed kobavad sammud tänapäevase mari kirjakeele suunas astuti juba 15. sajandil. Nii vene kui ka Euroopa teadlased ja rännumehed hakkasid marikeelseid sõnu ja tekstiosi üles tähendama 18. sajandil. Aastal 1705 avaldas hollandlane Nicolaes Witsen oma raamatus “Noord en oost Tartatye” mäemari keelse Meie Isa palve ladina tähtedega, mis on üks varasemaid trükitud tekste mari keeles. Kui 10.12.1775 ilmus esimene mari grammatika, siis polnud mäe- ja niidumari keeled veel teineteisest eemaldunud. Selles grammatikas on võetud aluseks nii niidumari murdeid kui ka mäemari sõnu.

Kasutati kürillilist tähestikku, kuhu oli lisatud erilisi märke tähistamaks häälikuid, mis vene keeles puudusid.

K i r iku k ir jan d us

19. sajandil tõlgiti ja avaldati marikeelset kiriklikku materjali. Esimene mäemari keelne raamat, katekismus, avaldati 1808, esimesed evangeeliumitõlked 1821. Tol

20. sajandi alguses marikeelsete tekstide väljaandmine kasvas. Kirjakeele väljakujunemisele aitas eriti kaasa marikeelne kalender, kus käsitleti lugejaile lähedasi argielu teemasid. Pärast 1917. aastat lisandus marikeelseid raamatuid ja ajalehti veelgi. Need olid enamasti piirkondlikud väljaanded, kus esines murdeerinevusi.

Keelemehed katsusid kirjakeelt, tähestikku ja grammatikat ühtlustada. 1920ndail mõeldi maride ainsa ühtse kirjakeele loomisele, aga lõpptulemusena otsustati säilitada siiski kaks kirjakeelt: niidumari ja mäemari.

P i i bl i t õl ke mõj u

Piiblil on olnud suur tähtsus mari, sh mäemari keele arenemisel kirjakeeleks. Arengut on tagant tõuganud palav soov levitada ristiusku. Omases keeles tekst pakub maridele huvi ja seetõttu on Piiblist huvitunud ka need, kes muidu seda ehk ei loeks – sest tõlgitud on loomulikke ja selgeid väljendeid kasutades.

Suomensukuisten Sana 2018, Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Augustikuus toimus Kuusalus juba kolmas eesti kirjakeele arendajale Eduard Ahrensile pühendatud eesti keele konverents. Pikka aega kohaliku kirikuõpetajana tegutsenud Ahrens töötas välja soomepärase uue eesti keele kirjaviisi, mida kasutatakse tänapäevani. See kirjaviis tekitas alguses suurt vastuseisu ja võeti kasutusele alles 1880. aastatel Piibli revideerimise käigus.

Konverentsi korraldasid Eesti Keele Instituut ja Laurentsiuse Selts. Viimase esimees Sulev Valdmaa pidas avaettekande Hõimurahvaste aeg

nr 20

Ahrensi mälestuse jäädvustamisest.

Ene Vainik kõneles pühadest ja pahadest tundesõnadest, Enn Ernits pärisnimedest F. R. Kreutzwaldi muinasjuttudes ning Mariina Viia loodavast usumõistete sõnastikust.

Eesti Piibliseltsi esindajate Jaan Bärensoni ja Mart Rannuti ettekanne „Aja- või asjakohane keel? Uue piiblitõlke väljakutsetest“ tutvustas uue piiblitõlke plaane ja arenguid.

Hiljem mindi ühiselt E. Ahrensi hauale Kuusalu kalmistul ja tutvuti pastoraadi ees tema mälestusmärgiga.

Eduard Ahrensi monument

Foto: Mart Rannut

Eduard Ahrensile pühendatud konverents Kuusalus

19

Õpetussõnade raamat tõi komidele peo

Pidulikul üritusel oli üle saja osaleja, kellest igaühel oli võimalus saada Õpetussõnade raamatu omanikuks.

Kuna kohal oli ka Komi raadio, siis info piiblitõlketööst levis kaugemalegi. Juba teataksegi oodata tervet emakeelset Piiblit.

Komi tõlketiimi liige Niina Vattuleva: „Õpetussõnades on 31 peatükki, seega üks kuu igaks päevaks. Meie peredes ongi kombeks lugeda tavaliselt hommikuti üks peatükk ühises söögilauas, või siis õhtuti, kui kõik on töölt või koolist koju jõudnud.

Miks õpetussõnad meid nii sügavalt kõnetavad?

Esiteks sellepärast, et tekst on komi keeles. Omases keeles kõlavad juhatused meie Isa suust lähevad meile korda. Teiseks teame me, et neis sisaldub tõde. Neid ei saa kõrvale lükata, nad jäävad meelde kogu päevaks. Nende üle arutletakse, soovitakse oma elu seada nende järele.

Nad kõnetavad nii usklikke kui annavad ka kõneainet vestlusteks mitteusklike pereliikmetega.”

Sõktõvkari Ülikooli komi ja soome keele õppejõud Jevgeni Igušev: „Kasvasin üles nõukogude ajal, kui Piibel oli keelatud. Mul ei õnnestunud saada isegi venekeelset.

Komikeelsest ei osanud minu sugupõlv isegi unistada! Õnneks nüüd Piiblit tõlgitakse ja selle osi võib saada nii kogudustest kui ka raamatukogudest. Õpetussõnade raamat on eriline selle poolest, et vahendab komi rahvale Jumala tarkust. Siit saab lugeja olulisi nõuandeid oma elu seadmiseks, peresuheteks, laste kasvatamiseks. Soovin kogu südamest, et komid hakkavad seda lugema ja iga päev kasutama!”

Foto: RKI

2018. aasta alguses jõudis Komimaa pealinna äsja trükitud komikeelse Õpetussõnade raamatu tiraaž. Teost esitleti 28. mail, sellega sooviti tähistada komi kirjakeele päeva. Algatus ühendada esitlus kirjakeele päevaga tuli Komi Vabariigi rahvuspoliitika ministrilt, kes ise võttis ühendust Helsingi Piiblitõlkeinstituudi ja Komi kirikuga.

Pidupäev nimeÕpetussõnad komi keeles ga „Tarkuse allikas” sai teoks Sõktõvkaris Rahvaste Sõpruse majas. Ettekanded pidasid piiblitõlkijad Nina Vattuleva ja Nadežda Gabova, komi keeleteadlane Jevgeni Igušev, Komi kiriku pastor Daniil Popov ja Sõktõvkari linna kultuuriosakonna esindaja.

Kunstikooli 7. klassi õpilased lugesid uuest Õpetussõnade raamatust katkendeid, esines komikeelne lastekoor.

Lastele oli eraldi programm: liivaanimatsioon piibellikel teemadel ning komikeelne „Superraamatu“ film.

Marja Kartano Anita Laakso

Foto: Anna Mišina

Komi piiblitõlkijad pidulikul esitlusel: Nina Vattuleva (paremalt neljas) ja Nadežda Gabova (vasakult esimene)

20

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Anatoli Marõtšev

Sel suvel saime Tallinnas puhkusel viibides kutse osaleda noortelaagris Aa rannas. Meile pakkus see suurt huvi – tahtsime, et ka meie omad lapsed saaksid näha, kuidas elavad ja tegutsevad kristlased teistes maades.

Siinkohal tahan anda edasi oma tänu laagri korraldajatele – nad olid tõesti Jumalale pühendunud, samuti lastele ja noortele. Programm (ja mitte ainult vaimulik osa!) oli hästi läbi mõeldud ja huvitav. Toimusid Laagrielu

Anatoli Marõtšev (vasakult teine) noortelaagris

Fotod: Vitali Baranovi kogu

Meeldejääv aeg noortelaagris

põnevad sportlikud ettevõtmised ja mängud. Õhtustel üritustel oli suurepärane ülistus, kogu tegevus paistis olevat õnnistatud. Paljud teismelised said puudutuse Jumalalt.

Eriti meeldejääv oli näha, kuidas noored juba kohale jõudes tundsid end nagu kodus. Tundus, et nad on seda sündmust oodanud terve aasta. Mulle kui isale on aga kõige tähtsam, et selles laagris leidis aset minu poja tõeline pöördumine ja otsus järgida Jumalat.

Misjonikalender 2019

„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Matteuse 28:19–20 Hõimurahvaste aeg

nr 20

Foto: Signe Liivak

Neenetsi poiss tundras

Kaire Lotamõis

Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond annab juba üheksandat aastat välja misjonile pühendatud seinakalendrit. Eesmärgiks on tutvustada Eestist välja läkitatud misjonäride tegevust, nende igapäevatööd, samuti maad ja rahvast, kus nad parajasti teenivad.

Nii jõuavad meieni sõnumid erinevatest riikidest üle maailma: Lätist, Kosovost, Indiast, Rootsist, Etioopiast, Paapua Uus-Guineast ja mujaltki.

Kalendris on alati olnud mingi läbiv teema: lapsed, osadus, teekond jne. Möödunud aastal saime koostöös EEA kunstitoimkonnaga õiguse kasutada kalendrikuu piltidena tuntud Eesti kunstnike pilte. Kunstnikud annetasid oma töid ka heategevusnäitusele, kus huvilistel oli võimalus meeldima hakanud taiest endale soetades toetada misjonitööd. Praegu rändab kunstinäitus mööda kirikuid.

Peagi ilmuv 2019. aasta kalender toob meieni mitmesuguseid uudiseid misjonimaadest.

Näiteks viib üks Eesti misjonäride meeskond ellu erinevaid projekte Etioopias, et kohalikke aidata.

Kuna Etioopias on kõrge vastsündinute suremus, siis varustatakse ühe piirkonna kliinikuid sünnitajatele jagatavate abipakkidega. Samuti otsitakse sponsoreid orbudele ja vaeste perede lastele, et katta nende koolija igapäevariiete ning õppevahendite ja toidukulusid.

Misjonikalendrit saab osta koguduste raamatulettidest, kristlikest raamatupoodidest ja Eesti Piibliseltsist. Soovime, et kalendrid jõuaksid igasse Eestimaa kogudusse ning pakuksid kristlastele seeläbi võimalust olla kaasas nii olulise ja tihti raske tööga, mida need pühendunud ja oma kutsumust järgivad inimesed teevad!

21

Ka Ingeri kirikus on suvi laagrite aeg. Juuni alguses toimus Peterburi oblastis Keltto külas lastelaager teemal „Igapäevane leib“, kus käsitleti Joosepi Egiptuses viibimise lugu. Osalejad olid enamasti Peterburi oblastist.

Samal ajal korraldati Baškiirias Birski koguduses lastele inglise ja soome keele laager „The Good Book“.

Laagri viisid läbi Uurali praostkonna praost Konstantin Subbotin ja Mikael Galleen, vabatahtlik Soomest. Lapsed said laagri ajal õppida keeli, mängida ja loomulikult õppida tundma piiblilugusid. Samasugused laagrid toimusid ka Lupersola luterlikus koguduses Marimaal ja Tšeboksarõ linnas rehabilitatsioonikeskuse lastele.

Seal on kohaliku luterliku kogudusega juba aastaid head suhted ja koostöö. Laagrite korraldamisel aitasid kaasa vabatahtlikud kristlikust vabatahtlike liidust, mille asutaja on Uurali praost Subbotin.

Anna Mišina

Juuni lõpus toimus laste kristlik laager Lupersola luterlikus koguduses. Pastorina teenib seal Aleksandr Mitjakov, kes on mitu korda olnud Eestis abiks Nelja Tuule ristirännakul. Abilised olid seekord Kaasani kirikust.

Kaasani Püha Andrease koguduse pastori abikaasa Olga Pogassi andis toimunust ülevaate: „Juba varem teadsime, et külakoguduses laagrit läbi viia ei ole eriti lihtne: abilisi ei ole piisavalt, eriti suvel, kui külarahval on nagunii palju põllu- ja aiatöid. Pakkusime ise Aleksandrile oma abi ja programmi. Kahe päeva jooksul tutvustasime lastele piiblilugusid, mängisime sees ja väljas, toimusid käsitöö õppetoad. Kaasanist tulid minuga kaasa Lada Gundina, Rimma Malõgina, Diana Melnikova ja Maša Tšatarova.

Esimesel päeval õppisime laulu „Olen puu sarnane“, sissejuhatuseks õunaseemne loole. Samuti vaatasime suurel ekraanil multikat „Taavet ja Koljat“ ning mõtisklesime Jumala abi üle rasketes olukordades, Taaveti suhtest vanemate vendadega, tema kuulekusest isale, hirmust ja julgusest. Lugude põhjal joonistasime lastega multika- ja piiblitegelasi. Pärast maitsvat lõunat läksid mõned lapsed jalgratastega sõitma, teised mängisid lauamänge, laulsid ja jõid teed.

Teine päev algas looga uhkusest ja isekusest kahe piibliloo põhjal. Lõpus said kõik kingituseks väikesed raamatud. Õhtul, kui kõik olid juba väsinud kuumast ilmast ja tööst, kuulasime üheskoos Kaasanist saabunud ansambli „Elav muusika“ kontserti.

Järgmisel päeval läksime rõõmsa meele ja tänuliku südamega koju.“

Fotod: Autori kogu

Suvi on laagrite aeg

Lastelaager Kelttos

22

Hõimurahvaste aeg

nr 20

Lastelaager Võrus

Foto: Anna Mišina, Anu Väliaho

26.–28. juulil 2018 toimus Võru Katariina koguduses lastelaager. Ürituse korraldamisel olid koguduse liikmetele abiks misjonär Juha Väliaho ja muusik Anna Mišina Keila Miikaeli kogudusest.

Vabatahtlikke abilisi aga saabus kohale igalt poolt üle Eesti.

Laager oli sissejuhatuseks Võru linnas toimuvale suurele lastefestivalile.

Festivali raames toimus reede õhtul Katariina kirikus hõimurahvaste näituse avamine ja palvus-kontsert soome-ugri rahvaste eest, samuti mari tantsutuba lastele ja nende vanematele. Samal õhtul näidati kõigile soovijaile kogudusemajas filmi „Mooses Egiptuses“. Kogudus pakkus festivalil osalejatele veel tasuta orelimuuseumi külastamist.

Laagris õpitud lauludega esinesid lapsed pühapäeval, 30. juulil Võru lastefestivali Vabal Laval. Lapsed olid kuulnud Head sõnumit ja jagasid seda julgesti rahvale edasi.

Hõimurahvaste Aeg näitus Mahtra Talurahvamuuseumis 18.10–17.11.18 Näituse on koostanud Eesti Piibliselts.

Tallinna vene muuseumis 26.10.–31.12.18 näitus „Mustri kõla“ Eestis elavatest Venemaa soome-ugri rahvastest.

Näitusel on ka Anu Väliaho väljapanek.

TÄNAME

TÄNAME

TÄNAME

Ajakirja Hõimurahvaste Aeg võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 20

23

OTSEPOST

P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Komidel ja mordvalastel on põhjust rõõmustamiseks: mokšakeelse Uue Testamendi ilmumise järel läheb peagi trükki permikomi oma. Ka sürjakomide tervikpiibli ilmumine pole enam mägede taga. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

viitenumber 0013

Pi i bl i õpe

L ä k it a e e st la se d

M a r id e

hõ imur a hva st e

la st e la a gr id

juur d e ! „Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.”

(2Tm 2:2)

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15)

Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda.

Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

EEA misjonitoimkond kutsub eestlasi üles osalema hantide, komide, udmurtide ja maride kristlikus töös.

viitenumber 0026

viitenumber 0039

Aita viia lootust soomeugri küladesse!

Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!”

(Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades.

Teie toetus laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!

viitenumber 0042

Kindla projekti toetamiseks tuleb viitenumbri lahtrisse kirjutada toetatava projekti viitenumber. Üldise annetuse puhul ei ole vaja.

Tulumaksusoodustuse saamiseks tuleb selgituse lahtrisse lisada oma isikukood, ajakirja saamiseks ka postiaadress.

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

1813