Kas meie keelel on väärtust?

Piibli tõlkimisel soome-ugri rahvastele Venemaal on -mitme sugupõlve pikkune ajalugu, mis aina jätkub. Alates 1820. aastaist oli osadele soomeugrilastele mõningaid Piibli osi tõlgitud, kuigi nende kirjakeel polnud veel välja kujunenud. Revolutsiooniga see töö lõppes. Nõukogude ajal ehk 1920–90 polnud isegi venekeelset Piiblit vabalt saada, ligikaudu 130 vähemusrahvust jäid aga üldse ilma emakeelse Pühakirjata. Kuid ligidal oli muutus, mis algas Stockholmist.

Horvaatias sündinud filosoofiadoktor Borislav Arapović oli õppinud nii Soomes kui Rootsis ja jäi lõpuks Rootsi elama. Kui ta 1970ndate alguses ühele oma kaasmaalasele Stockholmi raamatupoodidest horvaatiakeelset Piiblit otsis, siis ta seda ei leidnud. Tal soovitati pöörduda Slaavi Misjoni poole, kus ta raamatulattu juhatati. Sealt ta otsitava ka leidis. Samas esitas ta küsimuse: kus säilitatakse piibliteemalist kirjandust Nõukogude Liidu ligi 130 keeles? Oma suureks hämmastuseks kuulis ta vastuseks, et selliseid raamatuid polegi olemas. See avastus oli Arapovićile selline šokk, et põhjustas suure pöörde tema elus. Arapovići eestvõttel asutati Stockholmis 1973. aastal Ida Piibliinstituut, mis hiljem nimetati ümber Piiblitõlkeinstituudiks. Eesmärgiks sai Piiblit ning selle osi tõlkida ja välja anda ka väiksematele Nõukogude Liidu rahvastele.

Aastal 1983 asutati lisaks Soome osakond Helsingi Piiblitõlkeinstituudi näol, ülesandega koordineerida piiblitõlketööd Nõukogude Liidu soome-ugri rahvastele. Tõelise hoo sai see töö sisse alates 1990ndate algusest, kui NSVL kokku kukkus. Osakonda juhib Anita Laakso ja tõlkeprojekte soomeugrilastele on käigus tosin. „1990ndate algusest on üks Piiblitõlkeinstituudi osakond töötanud ka Moskvas,” selgitab Riitta Pyykkö, kes on töötanud misjonärina nii Peterburis kui Mordvas ning osaleb praegu Mordva piiblitõlkeprojektis. „Kõik need Piiblitõlkeinstituudi osakonnad kokku on tänaseks valmis saanud tervikpiibli kahes keeles, Uue Testamendi 28 keeles ja väiksemaid piibliosi 41 keeles.” Kas minu keel on tegelikult ka tähtis?

Riitta Pyykkö oli 1994. aastal koos misjonärist kolleegiga kutsutud ühte ersade külasse pulma. „Olime pärast südamlikku koosistumist end minema asutamas. Istusin juba autosse, kui üks noor mees jooksis koos sõbrannaga veel minu juurde. Tal oli käes vihikuke pealkirjaga „Mis on elu mõte”, mida me olime just peolistele laiali jaganud. Võimalik, et see oli esimene ersakeelne vaimulik trükis pärast NL lagunemist. Noormees küsis anuval ilmel: „Kas sa tegelikult ka usud, et ersa keel on sama tähtis kui teised keeled?” Ma sain talle kogu südamest kinnitada: „Usun loomulikult! Ega ma muidu sinuga siin ersa keelt ei räägiks!”

Pyykkö sõnul oli see küsimus 1990ndatel vähemuskeelte rääkijate seas tavaline. Põhjusest võis hästi aru saada: paljudes nõukogude aja koolides polnud emakeele kasutamine mitte ainult keelatud, vaid selle eest sai isegi karistada. Inimesed harjusidki oma keelt ja rahvust häbenema ning varjama. „Emakeele küsimus on seotud aga palju tõsisema küsimusega, inimese ettekujutusega endast: kes ma olen? Kas ma olen oluline? Kas minu keel on tegelikult ka tähtis? Kas meil on tulevikku?”

Ersakeelne Uus Testament

Tõlkimine läheb edasi 21. sajandil on Jumala sõna väljaandeid valminud juba kümnele sugulasrahvale, nende seas üks tervikpiibel, mis ilmus aastal 2013 udmurdi keeles, ja üheksa Uut Testamenti: 2003 aunusekarjala, 2006 vepsa, 2006 ersa, 2007 niidumari, 2008 sürjakomi, 2011 vienakarjala, 2014 mäemari, 2016 mokša ja 2019 permikomi keeles. Lisaks on pooleli tõlketööd handi ja mansi keeles. Piiblitõlkeinstituudi koostööpartneriteks Venemaa soomeugrilaste projektides on teiste seas Ühinenud Piibliseltsid, Wycliffe’i piiblitõlkijad, misjoniorganisatsioonid, eri kirikud ja kohalikud teadusasutused. Soomes osaleb Piibli tõlkimises ersadele Rahvamisjoni töötaja Liliann Keskinen, kes jätkab pensionile jäänud Riitta Pyykkö tööd. Mobiilirakendused ja digiversioonid võimaldavad meie sugulasrahvail kasutada piiblitekste ka interneti vahendusel. Tekstide paigutamisel sinna ja ka audiopiiblite tootmisel osalevad omakorda eri tegijad, teiste hulgas näiteks Karjala keele selts ja Faith Comes By Hearing.

Kui 1548. aastal sai valmis soomekeelne Uus

Ersamordva piiblitõlkerühm (vasakult): Liliann Keskinen, Mirjam Makkonen, Tamara Bargova ja Riitta Pyykkö

Testament, siis trükiti seda 125 eksamplari. 1624 valminud tervikpiiblit trükiti 200, nii et vaevu jätkus igale kogudusele üks. Sel ajal oli ka kirjaoskus haruldasem, aga emakeelset Jumala sõna hakati rahva seas juurutama. Praegu on kirjaoskus soomeugrilaste seas tavaline, aga emakeelse piiblisõna viimine rahva sekka on tähtis töö, mida tuleb teha kõikide vahenditega. Sõna juurdumine

Viimasel ajal on mõnel pool koroonaviiruse tõttu keeruline raamatuid laiali jagada. Näiteks küsitakse Mordvas ersade luterliku Velmema koguduse pastori Aleksei Aljoškini sõnul uusi ersa- ja mokšakeelseid Jumala sõna väljaandeid rohkem, kui on suudetud levitada. Riitta Pyykkö lisab: „Pealegi on tõlketöö paljudes keeltes alles pooleli. Meie armsad sugulasrahvad vajavad töötegijaid, kes alustaksid emakeelseid piiblitunde ja -ringe, emakeeles Jumala sõna kuulutaksid. Nad vajavad ka kaaslasi, kes „nende eest usuksid” ehk oleksid neile igal moel toeks. Ka halvatud mees pääses Jeesuse juurde ju niiviisi, et neli meest kandsid teda. Selleks läheb vaja nii eestpalvet kui praktilist tööd kohapeal.” Pyykkö leiab, et kui koguduste jaluletõstmiseks

Nõukogude Liidu lagunemise järel vajati abilisi, siis teiste poolt halvustatud emakeele kasutamise taastamiseks läheb samuti vaja abijõude. Oma töös on ta märganud, kuidas Püha Vaim kasutab just emakeelt usu saladuste avanemisel. Aastal 2011 nägi ta lähedalt, kuidas emakeel mõjus: „Olin veidi enne ersa psalmide väljaandmist ühes külakeses tõlkele tagasisidet kogumas. Üks lugeja oli mees, kellel olid psalmid vene keeles peas, aga emakeelseid polnud ta kunagi näinud. Ta alustas valjul häälel lugemist, aga vakatas siis. Mõtlesin juba, et tekstis on midagi valesti, aga mees sai lõpuks suurest liigutusest võitu ja tõdes: „See on ju nagu palve!” Veidi rahunenud, suutis ta edasi lugeda ja jagas mulle õhinal parandusettepanekuid. Andsin talle psalmide koopiaid kaasa ja mees helistas juba järgmisel päeval. Ta oli poole ööni lugenud ja laulnud neid emakeelseid psalme, mis teda südamepõhjani vapustasid.”

Riitta Pyykkö tegutseb piiblitõlketöö heaks ka pensionärina. Ingeri kiriku Velmema koguduse misjonisekretärina hoiab ta sidet selle töö soomlastest toetajatega nii kirja teel kui külastusi organiseerides. „Juba 1845 Ingerimaal sündinud ja Aafrikasse misjonäriks suundunud Martti Rautanen tahtis kõigepealt minna just soomeugrilaste juurde. Tsaari vastuseisu tõttu see soov luhtus. Praegu saavad soomlased aga vabalt tegutseda ja need, kes ise ei saa misjonile minna, võivad selles töös osaleda just palvete ja annetamise kaudu.”

Helsingi Piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

Mitmes Ingeri luterliku kiriku koguduses Venemaal on laste õnnistamine enne kooliaasta algust juba tavaks saanud. Ülem-Suetuki külas õnnistab lapsi 1. septembril 2020 kooliteele õpetaja Sergei Šilovski.