Eesti kogudusest Riias I

Eestikeelse koguduse algus Riia Jakobi kirikus

Eesti kogudusest Riias I

Esimeseks kirikuks eestikeelsele kogudusele Riias oli Püha Jakobi kirik. See Riia vanemaid kirikuid oli üks nendest, kus algas luterlik reformatsioon Riias. Siin asus ka Riia esimene lätikeelne kogudus, mille esimeseks pastoriks sai 1527. aastal liivlane Nicolaus Ram(m). Rootsi ajal tegutses kirikus rootsikeelne kogudus. Kuna Rootsi sõjaväes teenis suurel hulgal soome rahvusest sõdureid, siis kuulutati jumalasõna ka nende emakeeles. 17. sajandi lõpus alustas Jakobi kirikus tegevust saksakeelne kogudus, peale Põhjasõda jätkati saksa ja rootsi-soome kogudusetööga. 1777. aastal Soomest rootsi-soome vaimulikuks kutsutud Johann Ytter ei leidnud eest mitte soomlasi, vaid eestlased, kelle keele ta pidi ära õppima. Samast aastast alates Jakobi kirikus eestikeelseid jumalateenistusi pidanud eesti kogudus iseseisvus 1870. aastal. Kogudust on teeninud mitu eestlasest vaimulikku: Eduard Terras (1907–1914), Theodor Tallmeister (1913–1919), Arnold Häusler (1923–1938). Riia Jakobi eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja oli aga Viljandimaalt pärit Kikka Jaak, kelle

Jakobi kirik 18. sajandi gravüüril

Riias sündinud poega Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) peetakse Eesti rahvuskirjanduse loojaks.

Aastal 1923 toimus referendum, kus rahvas otsustas, kellele kirik kuuluma peaks. Referendumi tulemusel sai Jakobi kirik katoliiklastele, kes võtsid selle kasutusele Riia peapiiskopkonna katedraalina.

Valdek Johanson

Apostlite Peeter-Pauli (Pauluse) nime sai kogudus aastal 1918, kui siirdus Jakobi kirikust vabanenud PeeterPauli kirikusse, mis asus vanalinna külje all olevas garnisonilinnakus ehk tsitadellis. See kirik võeti ära nõukogude sõjaväebaasi tulekuga 1939. aasta sügisel. Sõja-aastatel tegutses kogudus pikemalt reformeeritud kiriku hoones. Eesti koguduse õpetaja aastatel 1940–44 oli ema poolt eesti päritolu Edgars Jundzis.

Sõjajärgsetel aastatel oli koguduse hooldajaõpetajaks Roberts Feldmanis, kuid kõik jumalateenistused ja eestikeelsed kiriklikud talitused pidas kohalik jutlustaja Jüri Muul. Alates 1940. aastate teisest poolest on eesti kogudus tegutsenud Jaani (Ristija Johannese) kiriku juures. Olen ka ise esimesel eluaastal ristitud Riia eesti koguduses.

Mõnikord on väidetud, et nõukogude ajal olid keelustatud kõik eestlaste organisatsioonid Lätis. Üldine poliitika see muidugi oli, ent eesti kogudus jäi erandina siiski püsima. Põhjus võis olla väga lihtne: tagasihoidlik, oma kirikuta kogudus ei paistnud teiste hulgas võimudele kuidagi silma. Samas tuleb märkida, et kogudusega seotud õpetajatel tuli jagada paljude oma kaasaegsete saatust. 1950. aasta aprillis vahistati R. Feldmanis ja 1951. aasta oktoobris E. Jundzis. Mõlemad veetsid mitu aastat Venemaa vangilaagrites. Õpetaja Jundzis teenis eesti kogudust taas alates 1959. aastast kuni oma surmani 21. oktoobril 1986. Tema põhikogudus ja elukoht oli sel ajal Jaunpiebalgas, kuid iga kuu teisel pühapäeval teenis ta Riias eesti kogudust. Jumalateenistus toimus käärkambris ja algas kell 10 – samal ajal lätikeelse põhikoguduse jumalateenistusega kirikus. Käärkambrit lahutab kiriku kooriruumist üksainus vaheuks, kuid läbikostvad helid ei mõjunud häirivalt, vaid kajana teineteist toetavalt. Õpetaja Jundzis oli suur läti kultuuripatrioot, aga teenis ka eesti kogudust hoole ja armastusega. Ühtlasi oli ta veel Uue Testamendi professor Läti ELK Usuteaduse Seminaris. Kui palusin temalt soovitust, et siirduda Eestisse usuteadust õppima, siis tema soov oli, et ma teeksin seda sealsamas Riias. Mine tea, tema soovitust järgides oleksin ehk saanud Riia eesti koguduse teenimist jätkata kohe pärast õpetaja Jundzise surma, ilma et koguduse tegevus oleks kolmeks aastaks katkenud. Jäägu see oletuseks.

Minu isa Elmar Johanson valiti koguduse juhatusse kassapidajaks 1941. aastal. Ta ei olnud kunagi koguduse

esimees, ent kassapidajaks valiti ikka tagasi, jäädes täitma seda kohta kuni aastani 1986, ehkki esimehed vahetusid. Hiljem isa möönis, et selles ametis oli tema peamine mure tagada, et koguduse õpetaja ja organist saaksid alati oma töötasu kätte. Üks vaheaeg tuli sellesse tegevusse ometi. Nimelt sattus mu isa parteitu töölisklassi kvoodiga ühes koosseisus Läti NSV Ülemnõukogu saadikute hulka. Juhtus aga olema keegi pealekaebaja, kes saatis seepeale kaebuse, et isa on seotud usulise tegevusega. Ülemnõukogu sekretär seltsimees Zorin kutsus siis rahvasaadiku vaibale ja tegi talle selgeks, et tegevus usuühingus ei ole saadiku mandaadiga ühitatav. Vahejuhtum piirdus sellega, et isa astus tagasi koguduse juhatusest kuni saadikuperioodi lõpuni, kuid jätkas osavõtmist jumalateenistustest. Rahvavaenlaseks teda ei tembeldatud, aeg polnud siiski enam endine.

Minagi võtsin oma noorusaastatel Riias eesti jumalateenistustest kord pidevalt, kord harvemalt ikka osa, kuid leeris ei olnud ma veel käinud. Peamine põhjus oli selles, et ma tundsin end üksikuna, kuna teised eesti noored kirikus ei käinud ja ka ilmalikus elus ei puutunud ma kokku pea ühegagi neist. Samas ei olnud usulisi huve ka läti noortel, kellega sel ajal suhtlesin.

Olukord hakkas muutuma vist 1978. aasta kevadtalvel. Ja muutus see tänu ühele noormehele nimega Uno Schultz, kes „sattus” tol korral Riiga ja võttis osa eesti jumalateenistusest. Ei teagi täpselt, milline huvi teda juhtis, kuid mulle ta mõjus kui Jumala juhitu. Samas on see näide, kuidas mitteformaalne isiklik algatus võib mõjutada edaspidiseid sündmusi. Igatahes olen täiesti veendunud, et Uno tegutses missioneerivalt. Tänu tema kutsele sain osa samal suvel toimuvast kristlikust noortelaagrist Tahkurannas ning käisin sügisel Häädemeeste kirikus õpetaja Villu Jürjo juures leeris. Järgmisel korral käis Uno Schultz juba Riia Jaani kirikus nii eesti kui läti jumalateenistusel laulmas isetegevusliku kristliku Härjapea ansambli koosseisus (nimi võetud tänava järgi Tallinnas, kus tollal elas ansambli juht Eti Sukmit).

Häädemeeste noortelaagrite üks korraldajaid oli praegune Eesti Teaduste Akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere, kes oma muude väljapaistvate annete kõrval muusikut endas ei avastanud, kuid leidis võimaluse tegutseda missioneerivalt selleski valdkonnas. Nimelt korraldas ta plaadimuusika tunde – esmalt Tallinna Püha Vaimu kirikus, aga peatselt üle kogu Eesti. Kuulata sai kristliku muusika suurteoseid, mis plaadistatud enamasti „sotsialistliku sõprusühenduse” maades ja olid suhteliselt kättesaadavad. Lisaks muusikale endale seisnes missioneeriv toime aga selles, et Tarmo tõlkis muusikateoste vaimulikud tekstid eesti keelde ning luges enne ettekannet ja osade vahel need ette. Sellise muusikatunni tegi Tarmo kord ka Riia Jeesuse kirikus, kus mina siis omakorda tõlkisin Liszti oratooriumi „Kristus” teksti läti keelde ja lugesin selle ette. Kuulajaid jagus.

Kaheksakümnendate alguspoolelt meenuvad kaks eestlaste külaskäiku Riiga. 8. novembril 1981 jutlustas Riia Jaani kirikus Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe ja laulis ansambel Hingeleib AnneMai Salumäe juhatusel (ka läti kogudusele). 2. juulil 1983 aga jutlustas Riias Märjamaa koguduse õpetaja Priit Rannut ja laulis ansambel Oikumene Eve Lendi juhatusel. See toimus Katlakalnsi kirikus, õpetaja Feldmanise põhikoguduses.

Olles meenutanud neid helgeid hetki sovetliku hämaruse ajastust, jõuame välja uude ärkamisaega, mil aktiviseerus ka eestlaste tegevus Lätis. 14. detsembril 1988 registreeris Läti Justiitsministeerium Läti Eesti Seltsi (vabariigiaegse Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi õigusjärglase). 20. septembril 1989 alustas tööd Riia Eesti Kool. Nende ja teiste saavutuste taga olid paljude Läti eestlaste ühised jõupingutused. Olgu siinkohal nimetatud ainult võtmeisikuks osutunud proua Leili Utno, kes oli ka koguduse taastajate hulgas ja kellest sai esimene Eesti suursaadik Lätis pärast taasiseseisvumist. Peapiiskop Kuno Pajula õnnistusega taasalustasime Riia eesti koguduse tegevust jumalateenistusega Jaani kirikus 29. oktoobril 1989. Sellel esimesel teenistusel jutlustas mind leeritanud õpetaja Villu Jürjo, kes nüüd teenis Urvaste kogudust. Lisaks tõid Eestist lauluduo kujul tervituse Mõisaküla koguduse noored Monika Jegorov ja Riina Ots. Sestsaadik toimus eestikeelne jumalateenistus iga kuu. Juba jõuluteenistusel oli kaastegev eesti seltsi segakoor. Esimesed viis leerilast said õnnistatud nelipühal, 17. juunil 1990. 28. septembril 1990 käisin Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel taaspühitsemas mõnda sõjas Landeswehri vastu langenud eesti sõjameeste matmispaika piki rindejoont Riia lähistel. Koguduse registreerimise avaldusele andis oma allkirja 29 inimest ning Läti Vabariigi Justiitsministeerium registreeris koguduse 31. märtsil 1992. (Järgneb)