Tagasivaade hõimurahvaste misjoni(töö)le

from Hõimurahvaste aeg 2021/1 (25)

by Hõimurahvaste aeg

Kas meie keelel on väärtust?

Intervjuu Jaan Bärensoniga

Maarja Mänd

Jaan Bärenson on pikka aega töötanud Eesti Piibliseltsi peasekretärina ja olnud ka hõimurahvaste misjoni alguse juures 1990. aastatel.

Kuidas sattusite hõimurahvaste misjonitööga tegelema ning miks just hõimurahvad?

Sellele küsimusele võiks vastata mitut moodi. Ühelt poolt on töö piibliseltsis ise piiblimisjon – tegeleme siin sellega, et meie oma rahvas saaks emakeelse Piibli. Kuid me oleme ka osa soomeugrilaste suurest perest. Aastaid tagasi Eesti Piibliseltsi taastades oli meile toeks Soome Piibliselts, seega on hõimurahvaste misjon selle töö loogiline jätk.

Mulle kui ajaloolasele andis teise tõuke liivlaste juures käimine. Nii mõnigi neist ütles tookord: oleme viimased liivlased, kui meid enam ei ole, kes kõneleb siis edasi liivi keelt? Hiljem olen ikka ja jälle Liivi rannas käinud.

Tegelikult läheb minu lugu veelgi kaugemale, tagasi mu lapsepõlve. Tsaariajal olid mu sugulased kuni Kaug-Idani välja rännanud ja osa nendest (olles küüditatud Peterburi tagant), elas Udmurtias, kuhu lapsena mõnel korral külla sõitsime. Mu mällu on sööbinud pilt ühest Udmurtia sõidust, kui mingis jaamas tulid rongi peale väikesed rahvariietes naised, kes paistsid väga alandlikud. Kes nad on, küsisin isalt, ja tema vastas: need on udmurdid. Vene keelt kõnelevad reisijad suhtusid neisse üleolevalt, udmurdi memmedele nende pingil kohta ei leidunud. See pilt on minusse jäänud tänase päevani. Kuidas vaatate täna tagasi hõimurahvaste misjonitöö algusele?

Kui piibliseltsiga tööd alustasime, olid meil tihedad kontaktid Rootsiga. Sealt toodi piibleid salakaubana Eestisse juba Nõukogude Liidu ajal. 1993. aasta esimesest soome-ugri misjonikonverentsist oleme Rauli Lehtoneniga kirjutanud juba varem. Kutsusime tookord külla hõimurahvaid, korraldasime ühiseid piibliseminare ning lootsime, et oleme ühe suure töö alguses. Ja nii oligi.

Eestil on hõimurahvastega olnud küllaltki tihe koostöö ka Tartu Ülikooli kaudu. Näiteks oli Paul Ariste mees, kes armastas hõimurahvaid. Ka olid Komimaa vangilaagritesse saadetud vaimulikele jäänud komi rahvast väga head mälestused. Nii oligi olemas nii huvi kui ka soov. Siinjuures peab tunnistama, et kogemusi ega vahendeid küll eriti ei olnud, aga see-eest oli indu.

Tegelikult oli vaja Eestimaa kristlased aidata misjonitöö juurde tagasi tuua, just nii, nagu see oli enne nõukogude aega. Samuti jäid liiga kaugele teised riigid, kuhu oleks võinud veel misjonitööle minna. Meil oli ka hea patroon, president Lennart Meri, kes oli suur hõimurahvaste sõber. Nii algaski 90ndate keskel töö pihta ja mitmed misjonärid läksid välja. Püüdsime hõimurahvaste tööd elus hoida kuni 2006. aastani, mil leidis aset päris uus algus.

Jurino küla Udmurtias Sarapuli rajoonis, kuhu lapsena sai külla sõidetud

Ungari noorte misjonikonverents Transilvaanias 1994

Missugune üritus või sündmus on selle aja jooksul kõige enam meelde jäänud?

Ega alati ei oskagi seda kõige eredamat välja tuua. Kõige isiklikumalt mõjus esimesel soome-ugri misjonikonverentsil ühe mari rahvusest mehe üleskutse: ärge unustage oma hõimurahvaid! See on meid motiveerinud ja tegutsema pannud. Nende aastate jooksul on olnud

palju üritusi, näiteks konverentsid Soomes, Ungaris, Venemaal. Üks põnevamaid sündmusi oli 1994. aastal Budapesti II soome-ugri misjonikonverentsi korraldamine koos Rauli Lehtoneniga, mille käigus osalesime ka ungari noorte misjonikonverentsil Transilvaanias. Meenub ka, kuidas Ungari noored lendasid eesti ehitajate lennukiga Eesti kaudu Siberisse hantide juurde. Need on olnud põnevad ajad. Kuivõrd on hõimurahvaste misjonitöö iseloom paarikümne aasta jooksul muutunud?

Tegelikult ei ole töö iseloom ajas väga palju muutunud, võib-olla vaid teatud rõhuasetused. Kuna tänastes oludes ei saa Venemaal kõike nii toimetada kui 1990. aastate alguses, siis tingib see teisi viise nende toetamiseks. Hõimurahvad on üks väljund meie misjonitöös, tänapäeva muutunud oludes ei tohiks neid ära unustada. Erinevad poliitilised süsteemid ei tohiks meie koostööd takistada, kuid meil peab olema selge arusaam, mil viisil saame tegutseda. Olen veendunud, et tulevik on olemas, aga peame mõistma, mis on need kõige olulisemad valdkonnad, kuhu abi oodatakse ning mida me saame ära teha. Oluline on, et kõik meie hõimurahvad võiksid saada vähemalt emakeelse Uue Testamendi. Täna on täispiibel ainult udmurtidel, loodetavasti varsti ka komidel.

Kuidas võiksime täna paremini hõimurahvasteni jõuda?

Jätkuvalt tuleks toetada sealseid tegevusi, piibliõpet, koolitusi, kuid sama tähtsad on ka vennalikud suhted. See töö, mis toimub väljaspool, innustab ka meid. Eesti kogudustel ei ole palju vahendeid, millega aidata, aga me peame mõtlema aegadele, kui saime ise abi. Me ei peaks olema sulgunud oma kirikumüüride vahele ega unustama neid, kes vajavad meie toetust, julgustust ning mõnda heategu.

Teinekord küsitakse, miks me tegeleme nii väikeste rahvastega, kelle keel niikuinii kunagi kaob. Kuid mina olen seda usku, et kui Jumal on loonud inimese ning üle 7000 keele, siis meie nende keelte kõnelejatena peaksime nende keeltega ka tegelema. Kui viimaselt oma rahva esindajalt, kamassi rahvusest Klavdia Plotnikovalt küsiti, kuidas ta on üksipäini suutnud emakeele säilitada, vastas Klavdia, et ta räägib iga päev oma Jumalaga. See näitab, kuivõrd oluline on Jumalale meie igaühe keel. Kas selle pika aja jooksul on mõni rahvus eriti hinge läinud?

Misjonitöö puhul on oluline omada isiklikke sõpru. Kuna mul on häid sõpru Udmurtias ja Komi Vabariigis, siis on nende misjonitöö mind eriti kõnetanud. See on selline vastastikune julgustamine, mis ongi selle töö tulevik. Isiklikud suhted on väga olulised – organisatsioonid teevad ametlikku koostööd, aga suhted toimivad inimeste kaudu. Organisatsioon on vorm, mis aitab asju raames hoida. Hõimurahvaste tööd alustasime projektina, kuid täna on see muutunud meie elustiiliks ning saanud osaks maailmavaatest. Kõigest heast, millest oleme osa saanud, aitame osa saada ka teistel.