Kaitse Kodu! on alati kajastanud erinevaid ja huvitavaid teemasid ning käesolev number pole selles suhtes mingi erand. Tinglikult võiks värsket ajakirja iseloo mustavaks sõnaks olla maakaitse, sest kaks pikka ja põhjalikku teksti lahkavad just seda valdkonda. Kumbki oma nurga alt muidugi. Major Rene Toomse Kaitseliidu peastaabi väljaõppeosakonnast võtab kaitseliitlaste vaatenurgast lähtu des kokku kevadise suurõppuse Siil ning räägib talle omases arusaadavas keeles, mis läks hästi ja mida peaks veel parenda ma. Väärt lugemine organisatsiooni iga tasandi liikmele.
Aivar Toom Kaitseliidu peastaabi planeerimisosakonnast räägib seevastu ideekorjest Kaitseliidu uuendamiseks, mis vormus konverentsiks „Maakaitse 2035“. Ei pea vist maini magi, et ka sellele kirjatükile tasub pilk peale panna kõigil, keda huvitavad meie organisatsiooni arengusuunad järgmis tel aastatel.
Loomulikult sisaldab uus number veel palju põnevat, alates laskeväljaõppest Põlva Püssimehe näitel ning lõpetades Ran geri kursusega Ameerikas. Seega on, mida lugeda!
Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõja väeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.
Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisat sioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.
Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja oma algatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struk tuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütar dega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.
Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.
Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.
Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioo diliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.
KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!
Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti
Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.
Trükk: AS Printall
Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtaeg: 8/2022 – 19. oktoober
„Suurim inimeste motiveerija on motiveeritud juht.
Kui on näha, et juht ise on oma tegevustest põnevil, on kerge inimesi kaasa haarata.“ Ja motiveerida Imre juba oskab.
8
Ameeriklastel on armees oma kindel sõnavara ehk käsklused, mida öeldakse, kui harjutusi tehakse, ja keeruline on aru saada, mida öeldakse. Mina lihtsalt vaatasin, mida teised teevad, ja tegin järgi.
Kaitseliidu väljaõppeosakond
On väga vähe asju, mida major Toomse maakaitsest ei tea. Ja neist ta ei räägi ega kirjuta. Ta kir jutab asjadest, mida teab. Lugege!
URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ning mee diasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambi pirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.
KARMEN VESSELOV Lääne maakaitseringkonna tsi viil-sõjalise koostöö ja teavituse spetsialist Karmen on visiooniga naine. Teab, mida tahab. Ja mis veel olulisem – teab, kuidas seda saavutada. Ta teab ka, millest kirjutada. Ja kui das. Ikka nii, et hea oleks lugeda.
HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab neid ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.
KÄRT PRAKS vabatahtlik autor Mereväeohvitser Kärt on parim sõdur! Peaaegu. Igatahes saavu tas ta USA-s toimunud National Guard Best Warrior võistlusel 2. koha. Lisaks on Kärt väga hea, detailirikas ja selge kirjutaja.
TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, aja kirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.
GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ning teiseks hobiks filmikunst. Ajakir jas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.
ASSO PUIDET
Kodu!
Kaitseliit areneb keskkogu poolt 2017. aasta sügisel heaks kiidetud Kaitseliidu arengukava 2030 kohaselt. Fookuses on seekord mittesõjalise kaitse võime arendusliin1
Mittesõjaliste võimete süsteemsem arendamine algas 2021. aasta septembris, kui määrati arendatavad valdkonnad ja nende eest vastutajad. Avalikkusele pakuti võimalust tutvuda arendatavate mittesõjaliste võimetega 2022. aasta alguses ajakirja Kaitse Kodu! vahendusel. Riigi- ja kohaliku elu edendajatele anti üldine ülevaade üleriigilisel maakondade turvalisuse nõukogude Skype’i-koosolekul märtsis 2022. Detsembri alguses peame maha konverentsi „Kaitseliit 2035“, et arutada seni tehtut, korjata uusi ideid ning uuendada lähiajal Kaitseliidu arengukava aastani 2035.
Kaitseliidu keskjuhatus on monitoorinud riigikaitse laia käsitluse toetamiseks loodud võimete hetkeolukorda. Dokumendiloome on tehtud. Käib sihtüksuste ja võrgustike mehitamine. Osaliselt on väljaõppe tarbeks olemas õppekavad ja väljaõpe toimub.
Oma koosolekul 21. septembril 2022 otsustas keskjuhatus pöörduda malevate juhatuste poole, et tagada malevate liikmeskondade igakülgne informeeritus Kaitseliidus arendatavatest mittesõjalistest võimetest enne 10. detsembril toimuvat konverentsi, selgitada mittekaitseväekohustuslastest Kaitseliidu liikmetele vajadust leida endale sobivaim rakendusviis mittesõjaliste sihtüksuste ja võrgustike kaudu ning tagada moodustatud sihtüksuste ja loodud võrgustike kestlik areng Kaitseliidu arengukava 2030 raames püstitatud peaeesmärgi täitmiseks.
Kaitseliidu keskjuhatuse spetsiifilised suunised malevate juhatustele:
1) paluti leida malevas ja selle allüksustes käepärased võimalused, et iga Kaitseliidu liige saaks koostatud dokumentidega tutvuda, eriti need, kes osalevad konverentsil „Kaitseliit 2035“;
2) paluti jätkata nende Kaitseliidu liikmete arvamist sihtüksustesse/võrgustikesse, kes ei ole nimetatud maakaitse sõjaaja ametikohale;
3) rõhutati, et õppekava olemasolul ja väljaõppe läbiviimisel satuksid pakutavale kursusele eelisjärjekorras need Kaitseliidu liikmed, kes on sihtüksusesse arvatud ning pandud vastutama kestliku arengu eestvedamise ja sihtüksuses plaanitud funktsioonide elluviimise eest;
4) küsiti konverentsile toomiseks maleva ideid ja mõtteid Kaitseliidu arengukavas 2030 plaanitud laiapindse riigikaitse kompetentsikeskuse ellukutsumise kohta.
Valitsus otsustas kutsuda 2861 kaitseliitlast ja reservväelast lisaõppekogunemisele Okas 2022. Kaitseväe juhataja ettepanekul kutsuti lisaõppekogunemisele 42. Kirde maakaitseringkonna koosseisu arvatud kaitseliitlased ning 11. jalaväepataljoni ja 16. õhutõrjepataljoni reservväelased.
Juba loetud tunnid pärast lisaõppekogunemise väljakuulutamist olidki esimesed kaitseliitlased formeerimispunktides. „Kes tuli kodust söögilaua tagant, kes lasketiirust, kes otse töölt. See näitab kaitseliitlase tahet ja innukust oma riiki kaitsta, kui selleks tekib vajadus,“ oli Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva pealikul kolonelleitnant Jaanus Ainsalul hea meel selle üle, et nii lühikese etteteatamisajaga leidsid kaitseliitlased kiiresti võimaluse riigikaitsesse panustada.
Kaitseliidu Järva maleva pealiku kolonelleitnant Kuido Pettai sõnul oli neid, kes tulid hea tujuga, aga ka neid, kes nii rõõmsad ei olnud. Aga tuju polegi siinkohal nii väga oluline. Oluline on see, et tuldi. Ja nagu Pettai kinnitas, anti tulnutele koheselt ka varustus.
Ainsalu selgitusel sai formeerimisest huvitav proovikivi, sest koos Kaitseliidu vabatahtlikega tuleb aidata läbi viia ka üldreservi reservväelaste formeerimine.
Nagu Pettai märkis, oli kaitseliitlastega asi lihtsam, sest neil on oma varustus olemas, kuid reservväelastega oli keerulisem ja nende varustamiseks läks vaja teiste malevate abi, sest oma laos selliseid koguseid ei olnud.
Kuid saadi hakkama. „Seni on kõik sujunud kenasti, inimesed on tublid ja motiveeritud,“ kinnitas Ainsalu.
Formeerimisele järgnes sõdurivalmiduse kontroll Rutja õppeväljakul, millega saavutasidki Kirde maakaitseringkonna üksused lahinguvalmiduse.
Lisaõppekogunemise Okas 2022 käigus harjutati riigikaitse käsuahela toimimist valitsuse otsuse langetamisest kuni kiirreageerimisstruktuuri reservväelaste kogunemiseni. Õppus kestis 22.–28. septembrini.
Lisaõppekogunemine kui selline on harjutava iseloomuga, see toimub igal aastal vastavalt valitsuse otsusele ja ilma osalejatele ette teatamata. Eesti reservarmeel põhinev riigikaitsemudel eeldab, et oleme valmis mis tahes ajahetkel kiiresti reageerima ja harjutama.
Sellise reservõppekogunemise õnnestumiseks on väga oluline tööandjate mõistev suhtumine ning reservväelaste lähedaste tugi. Mõistmine, et Kaitseväe ülesanne on tagada riigi valmisolek kõigiks olukordadeks. Ning et Kaitsevägi koos Kaitseliiduga peavad olema valmis Eestit kaitsma ja seda õppustel harjutama.
Eesti reservarmeele tuginev riigikaitsemudel on taas tõestanud oma elujõudu ja tõhusust heidutusvahendina. Aga julgeolek ei teki iseenesest ja just seepärast peab Eesti korraldama ka rahuajal regulaarselt õppusi, et säilitada ja tõsta reservstruktuuri kiirreageerimise võimet.
Kes on teisipäeviti Elva malevkonna peastaabis käinud, teab, et sealt ei puudu peaaegu kunagi üks Imre Krüünvald. Käre hääl kostab kaugele ja võib esiti kohutada. Seda enam, et hääl kuulub suurt kasvu kiilaspäisele mehele.
Kuid mehe karuse pealispinna all on hea ja abivalmis inimene, kes omade heaks on kõigeks valmis. Oma südameasjaks on ta võtnud ka Elva malevkonna edendamise ning on sellega hästi hakkama saanud.
Kaitseliiduga liitus Imre aastal 2013. Sellele eelnes aasta „ringijõlkumist“ – uuris organisatsiooni kohta, sai uusi tuttavaid ja sõpru ning otsustas siis, et on aeg asi ametlikuks teha. Elva malevkond oli kõhklematu valik, sest tollal pesitsesid Elvas pioneerid.
Nimelt kuna Imre oli Kuperjanovis aega teeninud jalaväelasena, tahtis ta Kaitseliitu astudes proovida midagi hoopis teistsugust ja põnevamat. Pioneerid tundusid suurem proovikivi. Kui pioneerid aga hiljem mujale üle viidi, jäi Imre ikka Elvasse. „Ajasin siin pioneeriasja edasi – las viivad ära, teeme ise uuesti ja uhkemalt!“ Eks natuke kriipis hinge ka see otsus, miks nad mujale viidi.
Ametilt on Imre sõjaaja üksuses kompaniiveebel ja Elvas malevkonna pealiku abi. Enda kanda on ta võtnud ka paljude ürituste korraldamise, et hoida inimesi koos ja elavdada malevkonna elu. Tema eestvedamisel on käidud teatrietendusi vaatamas,
1. brigaadi külastamas ning korraldatud muidki sotsiaalseid koosviibimisi.
Suuresti just Imre teenena on Elva malevkond ka aktiivsemalt pildil.
Kuigi üsna vanakooli inimene, teab ta sotsiaalmeedia võimu ning seda, kui oluline on end nähtavaks teha. Kuidas uued liikmed meid muidu üles leiaksid?
Alati on Imre üks esimestest, kes palumise peale „Tulge tehke külapäevadel/väliüritusel väljapanek“ noogutab lühidalt ja teatab konkreetselt: „Teeme ära!“. Ja kui Imre juba nii ütleb, siis võib olla kindel, et asi saab ka tehtud!
See on ilmselt üks Imre hinnatumaid omadusi. Kui tema juba oma sõna annab, siis seda ta ka peab. Ühelt poolt on ta väga hea organisaator, kes lükkab asjad käima, teisalt osav delegeerija. Ei pea ju oma elu keeruliseks elama. Imre genereerib ideid ning leiab siis tegusad inimesed neid täide viima, ise kõrvalt juhendades ja abistades.
„Suurim inimeste motiveerija on motiveeritud juht. Kui on näha, et juht ise on oma tegevustest põnevil, on kerge inimesi kaasa haarata.“ Ja motiveerida Imre juba oskab. Ilmselt mängib siin rolli see, et Imre ise usub väga sellesse, mida ta ise teeb, mida
esindab Kaitseliit ja mida tähendab talle Elva malevkond. Ise uskudes on kerge sütitada teisigi oma plaanidega kaasa minema ning oma „muidugi teeme ära“ suhtumist on ta süstinud paljudesse.
ALATI OLEMAS
Kuigi Elva peastaabi remontis vald, andis sellele õige hoo sisse Imre. Kui varem oli lahtiste uste päev iga kuu esimene teisipäev, tegi tema ettepaneku hakata inimesi vastu võtma igal teisipäeval. „Alguses istusin seal üksi. Nokitsesin riiulite ja väljapanekute kallal, puhastasin maja, korrastasin ladu.“ Organiseeritud staap ja ruumid on miski, millesse Imre palju panustab – igal asjal olgu oma koht.
Siis hakkas inimesi tulema. Alguses kaks, siis kolm ... Tänaseks käib teisipäeviti majast heal juhul läbi kuni 40 inimest, „kehvemal“ päeval kümmekond. Üks on aga selge – Imre on seal alati olemas! Lisaks kohale, kus käia niisama aega veetmas, on Imre andnud Elva malevkonnale ka ühtekuuluvustunde.
Võib öelda, et tema on Elva staabi süda. Üheskoos saavad läbi arutatud kõik probleemid ja mured, aega leitakse uute tulijate või niisama läbiastujate jaoks. Ka vanem generatsioon, kes õppustel enam käia ei saa, on hakanud tihedamini majas
käima. Tulevad kas või niisama läbi tere ütlema ja kätt suruma, aga on nüüd neilgi koht, kus kokku saada, kus nad tunnevad, et neid kuulatakse. Tihtipeale ei puudu laualt ka midagi meeleheaks – majja astudes tunned alati, et oled sinna oodatud.
Kooskäimine on oluline infojagami se vaatepunktistki. Enne õppusi on klassiruum alati rahvast täis. Aru tatakse läbi plaanid ning pannakse paika kavad. Malevkonna murekohana näebki Imre info vähest liikumist. Alla, tavasõduri tasemele, jõuab info ürituste, kursuste ja õppuste kohta veidi liiga hilja. „Kaitseliit on eelkõige ju isamaaline hobi. Inimestel on aga selle kõrvale panna muidki tegevusi. Kui jääda teatamisega hiljaks, ongi neil selleks ajaks juba midagi muud plaanitud!“ Sellisel juhul ei saa olla pahane kaitseliitlase peale, vaid tuleb vaadata iseendale otsa ning midagi muuta.
Lisaks leiab ta, et malevkonna sees võiks iga mees tunda iga relva, kas või ülevaatlikult. Varem, rühmavanemana ta selle arusaama järgi tegutseski. Kui tuli uus liige, oli Imre kohus talle ka relvad selgeks teha. Jah, mitte küll üksikasjalikult, kuid piisavalt, et saaks lahinguväljal hakkama.
Loomulikult on praegusel ajal Kaitseliitu astujate arv suurenenud. Ukrainas toimuv on tõstnud eestlaste motivatsiooni ning tegutsemistahte ga inimesi on palju. Selline liitujate tung võib tekitada olukorra, kus päris kohe ei jõuta kõiki varustada ja välja õpetada. Aga selle nimel pingutatak se. „Tuleks taguda rauda, kuni see on kuum. Inimesed on motiveeritud ja seda tuleb ära kasutada,“ toonitab Imre.
Nagu Imre ütleb, saabub Kaitseliidus hingeline rahu siis, kui hoomad laia pilti. Niikaua, kui oled üksikvõitleja tasemel, tundubki teinekord, et kõik on pinges, olukorrad keerulised ja üldiselt kõik arusaamatu. Lisaks veel malevate/malevkondade vaheline võistlusmoment, mis ühest küljest on hea ja motiveerib mehi pingutama, teisalt aga kipub piirama vaatevälja ainult oma malevkonnaga. „Minul pole vahet, olen käinud Tartust väljas peaaegu kõigi üksustega. Eesmärk on ju kõigil üks. Kui sellest aru saada, et
siht ja suund on meil kõigil sama, on maru lihtne kõike teha.“
Imre peab loomulikuks, et üksuste vahel tekivad pinged või võistlushet ked, aga sellest tuleb suuta üle olla. Inimesed on erinevad, kõik ei peagi meeldima – aga kui on vaja midagi ära teha, siis saab see ka tehtud. Pealegi kui on vaja vabatahtlikke, kes aitaksid teiste malevate õppuseid läbi viia, on Imre alati esirinnas kätt tõstmas ning tihtipeale võtab endaga kaasa veel hulga inimesi.
Kuigi väga palju Imre vaba aega (ja ka ruumi – varustust on tal mahuliselt vaat et korteritäis) võtab enda alla Kaitseliit, jätkub tal jaksu ja mahti tegeleda ka muuga. Lisaks põhitööle tegeleb ta turvateenuse pakkumisega ööklubis. Eks sealt selline konkreet sus, kohati järsk kõnemaneer ning kipras kulm tulevadki.
Kuigi loomult ta nii järsk pole, tuleb konkreetsus Kaitseliidus kasuks küll. Kõik saab kohe kiiremini tehtud, kui pole nii palju ümbernurgajuttu või ühe teema pidevat ülerääkimist.
Kuna Imrele meeldib väljakutseid pakkuv elu, siis on ta teinud näi teks langevarjuripaberid ja omab ka sukelduja sertifikaati. Sukeldumas on ta käinud nii Eestis kui välismaal ning nakatas selle pisikuga ka oma poja.
Kaitseliidus on tal puudu vaid me ditsiinialane väljaõpe ning läbimata on SERE. Muud kursused, mida on võimalik läbida – olgu täpsuslaskmi sed, TT- või kuulipildurikoolitused – on tehtud. Peale selle – põhjus, miks ta ju üldse Elvasse tuli – on tal EOC-demineerija ning C-kategooria lõhkaja paberid. Mis on aga Imret nii kaua Kaitseliidus hoidnud ja veel nii tegusana? Lühike vastus on see, et ta näeb, et teda on vaja. Tihti on õppuse välistes tegevustes vaja seda üht juhti, kes paneb paika plaani, määrab ini mesed ning hoiab üldiselt kätt pulsil, mis-kus toimub. Elva malevkonnas on tema selle enda peale võtnud, sest sageli on nii, et kui tema kätt ei tõsta, ei tee seda ka keegi teine.
Aga väsib loomulikult temagi. Imre ise tunneb, et tema ideed ja mõtted hak kavad juba kuluma ning kuna inimene
on oma harjumuse ori, ei tule temalt enam innovaatilisi plaane. Ideaalis näeks ta, et pärast iga tegevust küsi takse kõigilt asjalikku tagasisidet ning kaasatakse juba planeerimisse rohkem (uusi) inimesi. Kas või sellepärast, et igaühel on oma vaatenurk ja võib-olla hoopis teist masti ideed, mis annavad palju juurde, et järgmised olukorrad ja tegevused veelgi edukamad oleksid. Temalegi pakutakse pidevalt uusi kursusi, siiski leiab ta, et seda on eel kõige vaja uutel liikmetel. Kuigi Imre tegutseb ja teeb isegi rohkem, kui talt nõutud, ootab ta pikisilmi kedagi, kes tuleks värskete ideedega ning esitaks temalegi nii-öelda sõbraliku välja kutse.
„Mina olen lihtsalt stabiilne joone hoidja, et tase ei langeks. Pole minust enam seda särajat. Kui tuleb keegi uus särasilm – jumal tänatud! Jooksku mind üle. Tulevadki uued ideed, teis tel ka huvitav. Minu ideed ketravad juba ringiratast, vaatenurk on sama. Arenguks sellest ei piisa.“
Tema ideaalis tuleksidki peale uued „särasilmad“, kes õpiksid asjad selgeks ja lööksid oma vaadete ja ideedega. Arengut on ju vaja, paigal tammumist on palju, aga seda ongi oodata, kui uusi mõtteid peale ei tule. Senini on küll kõik toiminud, kuid mõtteviis „alati on ju nii tehtud“ on progressi vaenlane.
Mantlipärijat pole aga Imre veel leidnud. Ehk on asi ka selles, et kingad on täitmiseks päris suured – tal on kaaslaste seas autoriteeti, aastate jagu teadmisi ning kasulikke tutvusi kogu Kaitseliidus ja väljaspoolgi. Seni aga, kuni keegi tema jälgedesse ei astu, toob Imre Elvasse uusi liikmeid. Aastate jooksul on tema soovitusel liitujaid olnud 30 ringis. Enamik neist teotahet täis inimesed, kes teevad nagu temagi pisut rohkem, kui neilt nõutud. Mine tea, ehk õpetabki Imre nii välja oma mantlipärija, kes Elva lippu ka edaspidi kõrgel hoiab.
Kindel on aga see, et Kaitseliidu (m)elust Imre kõrvale ei jää. Kuigi rõõmuga valmis ruumi tegema uutele ja võimekatele liikmetele, jagab ta oma kogemusi heal meelel alati ning tahab käsi külge lüüa igal pool, kus võimalik. On ta ju nii harjunud „asjas sees“ olema, et lihtsalt pealtvaatajaks jääda tunduks mõeldamatu.
Augusti viimasel nädalavahetusel lookles varahommikuses udus keset Järvamaad Kodasema metsa vahel mööda legendaarset Paide ralli rada kaitsevärvi masinate kolonn. Selle idülli lõpetas esimese masina tagant paremalt raiesmikult avatud käsirelvade tuli.
Tekst:
maleva Koeru üksikkompanii pealiku abi
Kuna see oli Kaitseliidu Järva maleva traditsiooniline õppus Suvesüda, teadsid mehed, et teisele poole metsa nad varitsusele sattumata ei jõua. Veelgi enam – trass tuli läbida kolmel korral.
Kitsal käänulisel kruusateel, kus kahel pool on tiheda võsaga alusmets, noorendikud ja võsastunud raiesmikud, on liikuvast masinast raske märgata vastast enne, kui esimene pauk on käinud. Esimene veok sai tabamuse, teine peatus ohutumas kauguses, aga kolonni sabas olnud maastikuauto sööstis ette, selle meeskond jalastus ja liikus metsa kattevarjus masina haavatud juhti ära tooma. Relvad vaikisid ja sellega oli esimene intsident läbi.
Lahingu järel tõmbus varitsusele sattunud üksus tagasi, et teha kokkuvõte äsjasest kontaktist vastasega.
„Mida sa nägid?“ uuris instruktor nooremleitnant Sander Poak üksuse ülemalt.
Too kirjeldas napilt juhtunut.
„Kas sa vastast nägid?“ pinnis instruktor edasi.
„Kastist väga palju ei näinud,“ vastas ülem.
„Mina nägin,“ sekkus esimese masina kabiinis juhi kõrval olnud võitleja ja täiendas lahingu kirjeldust.
„Äkki peaksid järgmine kord kabiinis olema?“ ei jätnud instruktor ülemat rahule.
„Seal on suurem tõenäosus pihta saada,“ arvas üksuse juht.
„Kastis võid ka pihta saada, aga sealt ei näe sa midagi. Vähemalt on kabiinist lahinguväljale parem ülevaade. Sul on vaja kiiresti informatsiooni, et otsuseid langetada,“ õpetas instruktor.
Võitlejad nägid õppimiskohta ka omavahelise suhtlemise parandamises, sest lahingumöllus on võsas keeruline omadel ja võõrastel vahet teha. Korrati üle paroolid ja käemärgid.
Teise ringiga oli kolonn jõudnud eelmisest varitsuskohast Järva-Jaani ja Peetri kihelkonna piiril kilomeetri võrra kaugemale, kui noorendiku taga raiesmikul, nii paarkümmend meetrit teest, käis kärgatus ja tõusis suitsusammas – varitsus kasutas külglaengut.
Tagumise masina kabiini katuseluugil olnud kuulipildur hakkas kohe raiesmiku suunas tikkima ja sai instruktorilt vastase mahasurumise eest kiita.
Kolmandal ringil sai kolonn vastu külge käsirelvade tuld. Murdosa sekundi jooksul oli autokastist paremalt umbes 50 meetri pealt näha korraga kolme-nelja tuld sülgavat toru. Veokid põrutasid peatumata edasi, aga maastikuauto meeskond tormas hagijana vastast otsima. Ülejäänud üksus asus positsioonidele teisele poole metsa.
Õppuse läbiviija kapten Lauri Mäepalu selgitusel võttis õppuse Suvesüda korraldusmeeskond seekord ambitsiooniks kaasata võimalikult palju Järva maleva isikkoosseisu.
„Varasemad õppused on keskendunud eelkõige lahingukompanii üksuse treenimisele, seekord oli võimalus osaleda kõigil malevlastel, sest õppuse raamistikus olid olemas kõik toetavad funktsioonid,“ lausus ta.
Mäepalu lisas, et tänavu on õppust disainitud nii, et tegevust leiaksid kõik osalejad, olenemata nende sõjaaja funktsioonist. „Seetõttu on keeruline määratleda tänavuse väljaõppe ühte konkreetset eesmärki. Üldistades võime öelda, et harjutasime hajutatud lahingutegevust kodumaakonnas,“ ütles ta.
Järva malevast osalesid sel korral erineva profiiliga üksused, igaühel omad väljaõppelised tegevused. Maastikul olid sidemehed, kes tagasid sidevõime kogu osalevale koosseisule ning selle kaudu kinnistasid oma rutiine ja drille. Värske üksusena oli platsis miinipildujarühm, kes harjutas kaudtuletoetuse andmist oma üksustele.
Kõige raskem osa lasus lahingukompanii tegevliikmetel, kes müttasid kogu õppuse metsikus kuumuses raske varustusega taktikalises raamistikus, millega anti hinnang jagudele nende kaasnevate ja ründavate tegevuste läbiviimisel. Maakaitseüksus kinnistas oma üksusega ala julgestamise protseduure.
„Lahingukompanii sõdurite elu muudeti väga keeruliseks, sest liikuda sai vaid raskel maastikul,“ märkis kapten Mäepalu.
Tegevust leiti ka alles kevadel liitunud värsketele kaitseliitlastele, kel on sõdurioskuste kursus veel pooleli. „Ukraina sõda Venemaaga on kasvatanud Kaitseliidu liikmeskonda ja äratanud ka muidu passiivsemad liikmed aktiivselt väljaõppes osalema. Tulenevalt sellest ja ka lahinguüksuse kaasamisest oli maleva enda liikmete osalus viimaste aastate suurimaid,“ selgitas Mäepalu.
Ukrainas on näidanud end lahingutes väga edukatena droonid, mis on silmad taevas ja annavad reaalajas lahinguüksustele luureinfot. Ka Suvesüdamel võis taevas näha ja teravama kõrvaga kuulda mehitamata õhusõidukeid, kes andsid üksustele vastase tegevuse kohta teavet.
„Drooniga kaardistasime mitu õpituvastust, mida järgmistel kordadel rakendada,“ selgitas Mäepalu. „Õppusel osalenud üksused täitsid kõik neile püstitatud ülesanded väga hästi ja õppus oli edukas. Eraldi tuleb kiita lahinguüksust, kes sellises põrgukuumuses pidas kogu isikkoosseisuga õppuse algusest lõpuni ilma kaotusteta vastu. Tunnustamata ei saa jätta ka RMK-d ja kohalikke elanikke alade kasutamise võimaldamise eest.“
Samal ajal, kui varitsusest läbi tungiv üksus plaani kohendas, külitas Türi üksikkompanii väljaõppepealik leitnant Tõnis Orumaa droonioperaatoriga mõnekümne meetri kaugusel teisel pool küngast ega saanud lennuvahendit enne võitlejate lahkumist alla tuua.
„Droone kasutatakse operatsioonides laialdaselt, alates päästest ja otsingust kuni korrakaitseni välja. Loomulikult on droonid leidnud koha lahinguväljal ja luures. Youtube’is näeb palju videoid, kus lahingudroonid hävitavad tehnikat ja inimjõudu. Droon on hea vahend, et leida territooriumile imbunud vastane. Teisalt on kergesti leitavad ka meie endi üksused, kui jätame arvestamata õhust varitseva ohu,“ selgitas Orumaa.
„Õppusel oli meie ülesanne õppida mõlemat poolt: droonioperaator
püüab leida väljaõppes osalejaid ja õppusel osalejad püüavad varjuda õhuohu eest. Kui tavakaamera jääb võitlejate leidmisel hätta, siis termopilt toob esile juba drooniga arvestamata jäänud võitlejad või tehnika,“ näitas Orumaa võrdlevaid ülesvõtteid.
Paide üksikkompanii liige Jüri Hiiemäe alustas rohujuure tasandi meenutust õppusest agusihvkalikult: kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ilmateate jälgimisest. Oli teada, et õppus kestab kaks päeva, ilm tuleb ülimalt soe ja sademeteta, mistõttu sai kaasa võtta võimalikult vähe varustust.
Magamiskott, lebomatt, vihmariided ja muu selline varustus jäi suurest seljakotist välja. Hiljem selgus, et igal mahajäetud grammil oli kilo hind.
Kuigi osa üksusi läks maastikule juba reede õhtul, algas Hiiemäele harjutus laupäeval. „Õppus algas, seega ka olukord läks peale kell üheksa hommikul, kui jagati relvad ja paigutati varustus autodele. Maastikule alustasime väljasõitu keskpäeval. Nii olime kolm tundi vastasele paigalseisvaks sihtmärgiks. Õppusest oli juba kasu, et sellest aru saada,“ lausus Hiiemäe.
Maastikule jõudnud võitlejad jalastusid ja liikusid rännakuga alale, kus tuli vastasele seada varitsus. Viimaste suvekuumade päevade õhutemperatuur oli üle 35 kraadi.
„Mul kaalus seljakott üle 20 kilo. Sel õppusel oli mul kanda veel MG3 kuulipilduja, mis kaalub 12 kilo. Kaardi järgi oletasime distantsiks kuus kilomeetrit. No ei tundunud lihtne. Esimene, mida jälgisime, oli vee olemasolu. Kõrged temperatuurid ja rasked kandamid teevad oma, mistõttu on vee tarbimine sellistel rännakutel ülioluline. Teiseks hoidsime tempo kõigile jõukohase, nii kilomeeter tunnis. Pidasime silmas, et oluline on kohale jõuda ja antud ülesanne täita. Sellepärast üritasime vältida vastasega kontakte, et mitte sattuda lahingutesse,“ selgitas Hiiemäe.
Ta kiitis tugevat meeskonda. „Pooled meist olid vanad olijad, pooled esimest korda suurel õppusel. Kõigil oli raske, aga keegi ei kurtnud. Minu käes olev MG3 muutus iga sammuga raskemaks. Et see on jao relv, aidati pärast esimest kilomeetrit see vaidlusteta ühiselt sihtpunkti viia,“ lausus ta.
Hiiemäe meelest oli oluline roll maastikul orienteerumisel. „Osa varustusest, veest ja toidust oli maas-
tikul pandud peidikutesse, mistõttu pidime postkastid meetri täpsusega üles leidma. Kui ei leia, jääd näiteks laskemoonast ilma. Meie jaoülemale ja pointman’ile ei olnud peidikute leidmine probleem. Eks edaspidi hakkab selliseid elemente õppustel rohkem olema,“ lausus ta.
Hiiemäe ütlust mööda oli vanadele olijatele õppus eelmiste koolituste kinnistamine. „Kõik, mida näed, kanna jaoülemale ette, kõik, mida näed, jäta meelde. Jaoülemale antud info vastase liikumise ja suuruse kohta on väga oluline, et ta saaks teha õigeid otsuseid. Meie eesmärk rännakul oli vastast vältida, et täita põhiülesanne – korraldada varitsus ettenähtud kohas. Kuigi me teadsime, et vastased kasutavad kolme autot, otsustasime enne kolmandat autot üle tee liikuda. See oli viga ja meid märgati. Jälle õppetund edaspidiseks!“ selgitas ta.
Aeglase liikumiskiiruse tõttu jõudis Hiiemäe üksus viimasesse kogunemispunkti pimeduse saabudes. „Varitsuse luure jäi pimedas ära ning säilitasime hommikuni valguse- ja häälerežiimi, mis õnnestus hästi. Samas saime hiljem kinnitust teadmisele, et pimedus ei kaitse droonidel olevate termokaamerate eest,“ ütles ta.
Varitsus läks nagu läks. „Me teame, et õpetatud drillid ei ole tüütud nõuded, vaid kogemuste najal välja kujunenud kohustuslikud rutiinid. Igal varitsuse elemendil on oma kindel mõte, mis peab tagama kogu ülesande eduka läbiviimise. Ja edukas tähendab seda, et vastane saab hävitatud, ise kaotusi kandmata,“ kordas Hiiemäe algtõed üle.
Tema hinnangul sai neile taas saatuslikuks vastase kolmas auto, mille nad piisava tähelepanuta jätsid. „Viimane auto varitsusse sisse ei sõitnud ja selles olnud vastane lõikas ära meie taandumistee. Tundub, et kokku jooksmine oli mõlemale poolele ootamatu, sest meid ei tulistatud, vaid anti korraldus relv maha visata ja käed üles tõsta. No mis mõttes!“ protestis Hiiemäe võitlejahing.
„Mina ei saanud oma MG3-ga tuld avada. Astusin kõrvale ja avasin laskekoridori minu järel tulijatele. Kohe anti tuld ja nii mõnigi võitleja sai „kannatada“. Seejärel sekkus õppuse läbiviija ja meil lasti ära liikuda. Arvestasime sellega, et mõne aja pärast meile järgnetakse, kuid seda ei juhtunud. Sellest kokkupõrkest on õppida, et pead alati olema valmis võitlema ja vastast survestama, sest kiirem jääb ellu. Alla ei anna ja vange ei võta,“ võttis Jüri Hiiemäe vahejuhtumi kokku.
Õppus ilma vigadeta on raisatud aeg. Mul on hea meel, et me selle õppusega aega ei raisanud
õppuse tagasisidel
Kaitseliit osales õppusel Siil 22 nelja kompanii suuruse üksusega, üks Saaremaal ja kolm Lõuna-Eestis Valga ja Võru vahelisel alal. Lisaks oli lõunas toetuseks Taani Kodukaitse rekkekompanii ja üks Poola Rahvuskaardi rühm. Esmakordselt tegutseti kogu õppuse jooksul kõigi üksustega hajutatud lahingutegevuses, kus peamine võitlev üksus oli jagu.
Tekst:
Üldiselt saab lugeda õppust
Siil 22 Kaitseliidule hästi kordaläinuks, sest kõik allüksused olid aktiivselt tegevuses just hajutatud lahingutegevuse raamistikus ja kõik õppisid palju juurde.
Kaitseliidu peastaap
Saaremaal toimus vaid vastutegevuse (22MEU) ja Kaitseliidu omavaheline võitlus ehk vastutegevus keskendus kogu oma jõuga just maakaitseüksuste neutraliseerimisele. Seejuures kasutas ta ohtralt õhuvahendeid nii
meie üksuste leidmiseks kui ka nende hävitamiseks, mille vastu maakaitse oli täiesti kaitsetu. Saaremaal jäi liiga palju Kaitseliidu allüksuste masinatel liikumisi kontaktiala lähedale ja see võimaldas vastutegevusel hävitada suure osa nende veokitest.
Aktiivse võitluse periood Saaremaal kestis tegelikult kaks päeva, 21.-22. maini. Toimus 34 lahingukontakti, mille jooksul „hävitati“ ja „haavati“ 99 vastast ja 13 tehnikaühikut. Ise aga kaotati 113 võitlejat ja 13 tehnikaühikut, mis teeb suhte kergelt meie kahjuks.
Et eeltoodud suhet oluliselt parandada, tuleb kindlasti üle vaadata sellise vastase vastu kasutatavad taktikad. Sellisel kujul ei ole Saaremaa vastasele keelamine jätkusuutlik.
Lõuna-Eestis oli vastase põhipingutus suunatud 2. brigaadi kaitsest läbimurdmisele, mitte võitlusele maakaitsega. Vaatamata sellele, et õppuse seaded polnud maakaitsekesksed, põhjustasid Kaitseliidu allüksused arvestatavat kahju. Nelja (tegelikult kolme ja poole, sest esimesed kontaktid algasid alles 22. mai õhtul) aktiivse päeva jooksul toimus 120 lahingukontakti, milles „hävitati“ ja „haavati“ vastutegevuse 630 võitlejat ja 185 tehnikaühikut, sh mitu kõrge väärtusega sihtmärki. Ise kaotati vastasele 185 võitlejat ja 20 tehnikaühikut, mis teeb keskmiseks suhteks 3,4 vastast ühe meie võitleja kohta.
Võrreldes kontseptsioonide erinevusi Saaremaal (liikuv kaitse ehk viivitus koos vastase edenemisega ja pigem tema eesosas) ja Lõuna-Eestis (pigem varitsused oma vastutusaladel, vastase läbi liikuda laskmine ja siis tema reidimine selja tagant), annavad Lõuna-Eestis kasutatud kontseptsioon ja taktikad maakaitseüksuste jaoks parema tulemuse.
Arvestuslikult võib tuletada, et kui Siil 22 raames osales maakaitses võitlejaid 1270 (MKRS antud arvude põhjal) ning „langenute“ ja „haavatutena“ kokku kaotati 250 võitlejat, teeb see maakaitse kaotuste protsendiks 19,7. Vastutegevuses osalejate täpne arv,
kellega maakaitse kokku puutus, ei ole kahjuks tuvastatav, kuid on teada, et Saaremaal osales 405 merejalaväelast (Saaremaa maleva andmetel), lõunas aga 1468 Eesti võitlejat ja 1226 liitlast (1JVB andmetel) ehk kokku 3099 „vastast“. Võttes arvesse maakaitse tekitatud kahju kokku kogu „vastase“ isikkoosseisule 729 (99 + 630) võitlejat, saame maakaitse kulutatud vastase osakaaluks 23,5%
Summeerides kõik Kaitseliidu peetud lahingud õppuse jooksul nii Saaremaal kui Lõuna-Eestis, saame 154 lahingukontakti kohta tulemused, mis on kokku võetud joonisel 1.
Arvestades, et vastasel on võitlejate ja relvastuse ning tehnika varu mitu korda suurem kui meil, tuleb võtta palju suurem ambitsioon – soovituslikult mitte alla 10 : 1 mõlemas kategoorias. Selleks on ilmselgelt vaja vältida vastase tugevusi, mis suudavad kergeid maakaitseüksusi haarata või maha suruda, ja rünnata peamiselt tema haavatavaid osi suundadest, millel ta ei ole võitluseks valmis. Kogu selle tegevuse juures tuleb ise jääda liikuvaks ja liikumisel ka varjatuks. Lisaks kontseptuaalsele väljakutsele tuleb igapäevaselt suuremat tähelepanu pöörata ka mitmele muule valdkonnale ja selle kohta kogunes õppuse jooksul vahekohtu (OCT)2 kriitikat ja ettepanekuid.
Kaitseliitlaste moraal on väga kõrge. Seda näitas suur osalusprotsent (kokku 88%). Lisaks ametlikult kutsututele osales 146 vabatahtlikku kaitseliitlast (sh NKK liiget), mis tõstab osalejate protsendi tegelikult 90 peale. Kokku osales maakaitses 1270 võitlejat (ilma NKK-ta).
Õppus näitas, et hajutatud lahingutegevuse kontseptsioon töötab. Maakaitse tegutses peamiselt jagudena,
ei kaevunud ega hoidnud maastikku, vaid oli pidevas liikumises varitsuste ja reidide vahel ning vastase ümber. Taktikad, mis vältisid lineaarsust (ei liigutud ainult vastase ees, pigem tema ümber) säästsid oma võitlejate elusid oluliselt rohkem kui lineaarsema, viivituslahingu lähenemisega võitlus (peamiselt Saaremaal).
Õppus tõi ka välja, et väljaõppes on vaja oluliselt rohkem panustada pealike loovuse treeningule võitluses hajutatud lahingutegevuses. Võitlejate tasandil on vaja tunduvalt suuremat rõhuasetust oma julgestusele, ohutustehnikale ja üldisele lahingudistsipliinile. Nii vähendame oma kaotusi märkimisväärselt.
Selgusid ka mitmed olulised puudused koosseisudes ja varustuses, millega tuleks kiiremas korras tegutsema hakata. Põhjalikumalt allpool.
Kuid enne ettepanekuid tuleb anda ülevaade, kuidas me jõudsime selliste tulemuste salvestamiseni ja järelduste tuletamiseni. Iga õnnestumise võti on läbimõeldud ettevalmistused.
Võttes kokku kõige olulisemad tähelepanekud OCT-de, vastutegevuse ja allüksuste endi poolt, saab valdkondade kaupa esile tuua järgmisi tähelepanekuid ja soovitusi.
a) Ühine planeerimine (kompaniipealik-rühmapealikud; rühmapealikud-jaopealikud) on edu võti mitmes mõttes: see hoiab kokku planeerimise aega, kinnistab ülesande juba varakult mällu ja kooskõlastab kogu tegevuse juba varakult naaberüksustega. Allüksused, kes seda tegid, olid edukamad.
b) Planeerida tuleb detailselt, sh olukorrad „juhul, kui …“ ehk mis
saab siis, kui asjad ei lähe põhilise plaani järgi. Selgelt tuleb määrata vastutused, kes teeb mida, kes kannab mida jne.
c) Tuleb oluliselt rohkem tähelepa nu pöörata enda varjatusele. Ei lobiseta, kolistata ega kasutata avatult valgust. Oma asukoht, olgu siis positsioonil, puhkealas või lühikesel peatusel, tuleb alati julgestada. Igas suunas vaatlus, relvade kate ning ei saa olla laisk kaitselaengute ülespanekuga. Lu bamatu ja piinlik on langeda vangi või hukkuda sellepärast, et kõik magasid või ei viitsitud ohtlikku suunda julgestada.
d) Enda masinad tuleb jätta varit suskohast piisavalt eemale ja välistada nende kasutamine samal teel, kus on plaanitud hävitusala. Õppusel said mitmed masinad „tabamuse“, kui nad tulid välja samale teele, millel nad alles olid sooritanud varitsuse. Liikumiseks tuleb plaanida kõrvalteed ja hoida vastase peamiselt kasutatav tee oma liikumistest vaba.
e) Objekti või enda üksust julges tades, plaanides või ka käsku andes ei tohi olla teedel ja muudel avatud aladel. Kuigi pimedas võib see tunduda ohutu, oleme avatud maastikul vastase vaatlusvõime tõttu nähtavad. Alati tuleb kasu tada puude, kraavide ja muude objektide varjet. Vältida tuleb püsti seismist, eriti kohtades, kus vastane saab pikalt distantsilt vaatlust teostada.
f) Alati tuleb maskeerida oma masinad, varud ja iseennast ka õhuvaatluse vastu. Erilised vas tase õhutule magnetid on liikuvad rohelised veoautod.
g) Tuleb tunda oma varustust, et mitte kaotada aega salvevahetuse või muu olulise varustuselemendi kättesaamisel. Samuti peab varus tus olema kohandatud mugavaks, et see ei häiriks liikumist ja tegut semist. Jaopealikel on vastutus koolitada oma võitlejaid relvastust ja varustust kõige mõistlikumalt kasutama ja testida seda oskust.
h) Tuli, liikumine, varjumine, vahemaad võitlejate vahel, kaaslaste asukoha tunnetus ja ohutustehnika oma relvade kasutamisel on baasoskused, mille nõrk tase ilmnes mitmes allüksu ses. Kas tegemist on ohutunnetuse puudumise, laiskuse või nõrga
väljaõppega, pole isegi oluline – need baasoskused tuleb igal harjutusel ja õppusel võtta hoolika tähelepanu alla ja mitte lasta neis n-ö nurki lõigata. Päris sõjas tekib nende distsipliinide ignoreerimise tõttu palju tarbetuid kannatanuid.
i) Alati tuleb toimuva kohta jagada infot kogu meeskonnaga. Eest lane on loomult kidakeelne, kuid õppustel ja sõjas rikub see omadus ülesande ning suurendab riske.
Pealik peab alati andma kogu all üksusele teavet olukorrast ja oma plaanidest. Kui seda on riskantne teha kogu allüksust kokku võttes, siis annab ta oma kavatsuse edasi abidele, kes viivad selle iga üksiku võitlejani. See annab esiteks eel hoiatuse järgnevateks tegevusteks, aidates võitlejal enesekindlamalt valmis olla, kuid on samas ka olu line üldise moraali tõstja.
j) Üldine füüsiline seisukord on osades allüksustes probleemiks. Kui võitleja ei jaksa oma varustu ses liikuda, siis ei saa teda määrata lahinguülesandele. Selline võitleja seab ohtu nii ülesande täitmise kui ka oma kaaslaste elud. Jaopea likud peavad planeerima selliste võitlejate kasutamise kas tagajul gestuses või muudes toetavates ülesannetes, kus ei tule kiiresti või pikalt jalgsi liikuda.
a) Ülesandekeskne juhtimine on ühtaegu lihtne ja keeruline. Väikeüksustes, kes tegutsevad hajutatult ja kehvades sidetingi mustes, on see samas möödapääs matu juhtimisstiil. Osad allüksu sed rakendavad seda üsna hästi, teised, eriti rühmade, kompaniide ja staapide tasandil, jällegi mitte. Kedagi ei saa vägisi harida, kuid abiks oleks, kui allüksuste peali kele antaks selge argumenteeri mise õigus, kui kõrgemalt antud ülesanne ei tundu mõistlik või pole selgelt eesmärgistatud. Kui ülesanne on rumal või hävingule viiv, siis peab pealikul olema õigus sellisest ülesandest keelduda. Iga tasandi pealikud peavad õppima väljendama väga selgelt oma tahet ja sooritatava ülesande eesmärke.
b) Varitsuses tuleb arvestada vastase vaatlusvõimega (sh termovaat lus) nii maapinnalt kui õhust. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata oma jälje vähendamisele, kuid
ka vajaliku kauguse ja asukoha valikule maastikul. Mida lähe mal plaanitud hävitusalale, seda suurem on võimalus, et vastane avastab varitsuse enne sellesse sisenemist. Järgneb tulega maha surumine ja jalaväe rünnak tiivalt.
c) Sihtmärgi tuvastamine peab pa ranema. Õppusel esinesid mõned kontaktid oma üksuste vahel ja selline olukord on lubamatu. Esi teks tuleb treenida kannatlikkust kontakti alustamisel, kuid erilist rõhku tuleb panna protseduuride le, kuidas omasid ja tsiviilisikuid ära tunda. Päris elus läheb selliste vigade eest kohtu alla.
d) Reid on riskantne ülesanne ja nõuab head tasuvusanalüüsi, põh jalikku planeerimist ja harjutamist. Reid õnnestub tavaliselt vaid tänu suhtelise ülekaalu saavutamisele ja õigel hetkel eemaldumisele. Ei tasu võtta riski ning sõita vastase laagrisse tsiviilmasinatel sisse ja seal tuli avada. Kui vastane on vähegi organiseerunud, ei õnnestu sellest enam välja tulla või on oma kaotused lubamatult suured.
e) Vastase peatamine või piisav aeglustamine on võtmetegevused kombineeritud varitsuse õnnestu misel. See võimaldab TT-relvadega sihtida ka ettevalmistatud posit sioonidelt, mis ei sunni laskurit lagedale minema. Tuleb töötada välja lahendused kiireks puude langetuseks vastase kolonni ette, miinimattide kasutamiseks ja ka mineeritavate truupide rajamiseks võtmekohtadesse. Viimased saab rajada ja peita rahu ajal; vastav tehnoloogia on olemas.
f) Varitsuste kombineerimine ja vasturünnaku blokeerimine peab saama maakaitse varitsuste pla neerimise standardiks. Tuleb ar vestada, et vastane tegutseb kiirelt kohe, kui osa tema masinaid on sattunud rünnaku alla. Iga ohtlik lähenemistee varitsevale allüksu sele peab olema julgestatud piisa va jõuga, et tiibav või ka frontaal selt ründav vastane seisma panna. Ühelgi juhul ei tohi vastase tee varitsejateni olla kerge ja iga tema manööver varitsuse hävitamiseks peab tegelikult pakkuma meile uusi kergeid sihtmärke. Samavõrd oluline on planeerida kaudtule sihtmärk hävitusalasse ning iga saadaoleva kaudtulevahendiga tu leb põhjustada peatunud ja ennast
korrastavale vastasele täiendavaid kaotusi.
g) Kaugjuhitavate miinide ja muude lõhkekehade kasutamine annab suure eelise ja ajalise võidu varitsuste ülesseadmisel. Hoo likalt plaanitud miinivaritsused on vastasele moraalselt kõige hävitavamad ja oma võitlejatele kõige säästvamad, sest vastasel ei ole sihtmärki. Samuti annab kaug juhitav süsteem eelise distantsis ja komplekti kaalus. Segamiskind luse saavutamiseks tuleb kaug juhitavus kombineerida vajaliku pikkusega kaabli ja vastuvõtjaga.
h) Suundmiinid tuleb sihtida või malusel soomukite tagaluuki, et põhjustada maksimaalne võimalik häving elavjõus. Tuleb katsetada ka arendust suundmiinide ja ka teiste lõhkekehade täiendamiseks anduritega, mis igal juhul init sieeriksid lõhkekeha õigel ajal ja aitaksid vältida inimlikku eksitust. Operaator peab vaid aktiveerima anduri vahetult enne plaanitud sihtmärgi jõudmist hävitusalas se, see väldib vale sihtmärgi või tsiviilisikute kahjustamist.
i) Lühimaa TT-relvade kasutamine on probleemiks. CG, Installaza, AT4 jms on lühikese maa relvad, mille vahetu kasutamine seab laskja suurde ohtu vastase poolt. Tuleb tõsiselt läbi mõelda lühimaa TTrelvade taktika ja täiendada vasta valt õppekavasid. Võtmekohaks on siin positsioonide valik ja etteval mistamine, et laske saaks sooritada varjatult ning samas takistusteta. Tuleb vältida lagedale minekut, mida selle õppuse ajal tihti juhtus.
j) Kaudtule planeerimine, kasu tamine ja tule juhtimine peab olema iga maakaitsja baasoskus. Eelmainitud varitsustes on see tõsine täiendavate kahjude looja, kuid seda peab saama kasutada ja juhtida ka puhkuseks peatunud või positsioonidel vastase vastu. Maa kaitse kaudtuleüksused peavad osalema manöövri plaanimises, andma soovitusi enda rakenda miseks kõige tõhusamal moel ja olema valmis pärast iga tulelööki kiirelt positsioone vahetama. Samavõrd peavad nad õppima tegutsema koostöös ka hajutatult, et olla väiksem sihtmärk vastase rekkevahenditele.
k) Snaiprid ja täpsuslaskurid saavad tekitada olulist kahju eriti
segastes olukordades, kus muu müra ja oht maskeerivad nende tegevust. Seetõttu peavad nad olema maakaitseüksuse juures ja isegi koosseisus. Täpsuslaskur peaks olema igas jaos, snaipripaar rühmas. Tuleb tõsiselt vaadata nende spetsialistide õppekavades se ja viia need konteksti maakaitse põhimõtetega.
l) Tsiviilmasinate kasutamine on ühest küljest möödapääsmatu, teisest küljest seab see sihtmärgiks tsiviilisikud. Nende masinatega saab varjata oma liikumisi vastase ohtlikul alal paremini kui rohelise tendiga veokitega. Saaremaa prak tika näitas, et veokid said kiiresti pihta, kasutatud tsiviilmasinad aga mitte. Oluline on läbi mõelda ja seada selged reeglid, milliseid masinaid ja kuidas me kasutame.
m) Droonide kasutamine rekkeks ja eelhoiatuseks andis väga häid tulemusi ja seda praktikat tuleb jätkata. Hea termokaameraga väi ke vaatlusdroon peaks olema igas jaos, suurema ulatusega igas rüh mas. Õppusel kasutasid mitmed võitlejad isiklikke droone ja nende abil leiti mitmeid vastase sihtmär ke, millele sai kaudtuld kutsuda. Tõsiselt vajab uurimist droonide ohutu kasutamine, vastavalt tuleb välja töötada juhised ja koolitus.
n) Haavatute ja langenute käsit lemine on väga nõrgal tasemel ja kahetsusväärselt alahinnatud. Vaid üksikud allüksused tegid läbi vajalikke protseduure. Samas ei ole olemas veel selget kontsept siooni ja praktikat, kuidas me haavatutega tegeleme, kuidas ja kuhu evakueerime. See on üks prioriteetsemaid valdkondi, millele tähelepanu suunata, sest kui haavatutega parimal võima likul viisil ei tegeleta, siis päris lahingutes on see kiirem allüksuse moraali tapja kui vastase relvad. Nõrga moraaliga üksus ei ole enam lahinguvõimeline.
o) Sõjavangide käsitlemine on täiesti puuduv kontseptsioon. Õppuse jooksul tekkis nii mõnigi olukord, kus vastane võeti kinni. Neid ei võetud vangi, kuid sel les valdkonnas tuleb luua väga selged reeglid ja kriteeriumid, sest esiteks on vabaks lastud vastane julgeolekuoht (annab oma vastu luurele kogu teabe, mis ta koges meie üksusega) ja teiseks oleks ta
meie jaoks luureallikas. Koostöös sõjaväepolitseiga tuleb luua vastav reeglistik ja protseduurid ning harjutada neid igal sobival õppusel.
p) Varude täiendamine jäi sellel õppusel suuresti läbi mängimata aktiivse aja lühiduse tõttu. Kuid see on valdkond, mis vajab sama võrd tähelepanu kui kannatanute käsitlemine. Tegelikkuses saaks neid vedusid ühildada ja seda tu leks ka harjutada jällegi õppustel.
q) Vahetu tagasiside pärast üles ande teostamist on iga ülesande kohustuslik osa. Standard peab olema, et esimeses ohutus julges tuspeatuses antakse kõigile kiire ülevaade toimunust koos kogutud rekkeandmetega, rikkumata see juures julgestusnõudeid. See on vajalik selleks, et isegi kui üksus satub välja astudes varitsusse, saab kasvõi ainus minemapääseja viia info kõrgemale edasi. Ühtlasi on see ka õppimise koht järgmis teks ülesanneteks.
r) Toetusvõrgustikud vajavad süsteemset lähenemist ja vara kult käivitamist. Õppusel proo viti käigult saada alades elavad ja liikuvad tsiviilisikud saatma vastase kohta teateid. Saaremaal töötas see paremini tõenäoliselt sellepärast, et seal oli selle organi seerimiseks spetsiaalne meeskond. Lõuna-Eestis jäi osalus väheseks. Samuti vajab sellise võrgustiku „ülessoojendamine“ pisut roh kem aega. Kuid selle põhjal, mis jooksvalt sai korraldatud, saab uskuda, et elanikud tulevad kaasa. Info liikus igaühele kättesaadavaid kanaleid mööda. Kontseptsioon vajab edasiarendamist.
s) Koostöö KV allüksustega oli teemaks vaid Lõuna-Eestis, kus Lõuna MKR üksused tegutsesid 2JVB toetuseks viimaste eesalas. Kuigi planeerimisel said nagu piirid ja protseduurid paika, ei toiminud koostöö õppuse ajal nii sujuvalt, kui oleks võinud eeldada. MKR staabist 2JVB staapi saadetud läviisik olevat staabist ära saade tud ja seetõttu hakkas lonkama ka kooskõlastamine üksuste vahel. Tekkis nii mõnigi tulekontakt oma üksuste vahel olukorras, kus 2JVB rekkeüksus tuli maakaitse alale ja seda ei olnud kooskõlastatud. Igal juhul on läviisiku ärasaatmine lubamatu ja kujutab endast suurt ohtu oma üksuste tervisele. Lisaks
raskendab see ebamõistlikult kaudtule kasutamist eesalas, kuhu võivad ulatuda brigaadi vahendid ja mille kaugemalt hävitamine muudab kergemaks ka brigaadi ni jõudva võitluse. Siin võiks KV oma protseduurid üle vaadata ja edaspidi välistada selliste ohtlike anomaaliate tekkimise.
a) Koosseisu ja varustuse tabeli (KVT) ülevaatamine on möö dapääsmatu. Tõhus hajutatud lahingutegevus seab märksa teistsugused tingimused ja nõu ded koosseisudele, relvastusele ja varustusele. Tabelite koostamisel tuleb lähtuda tegelikest vajadus test ja eeldavatest tulemustest, mitte teha neid kellegi vanadele põhjadele. Kuna peamine üksi võitlev üksus on jagu, siis ei saa seda relvastada ja varustada sellise mudeli järgi, nagu oleks sellel pi dev rühma tugi, ega ka rühma nii, nagu võitleks see ühise kompanii na. Autonoomsed allüksused pea vad olema nagu mini-lahingugru pid, et suuta iseseisvalt saavutada oodatud tulemusi. Kuulipilduja ja palju (odavat) tankitõrjet peab olema igas jaos – nagu jalaväejaos, nii ka rekkejaos, sest neil kõigil tuleb sihtmärke mõjutada. Kui nõutakse vastase hävitamist, siis tuleb selleks anda ka vastavad relvad ja lahinguvarud. Taktika, kuidas seda tehakse, jääb allüksus te endi otsustada (ülesandekeskne juhtimine). Täpsemalt relvade ja varude kohta allpool. b) Sidet ja olukorrateadlikkust tu leb parandada. Vaja on tänasest paremaid sidelahendusi juba jao tasemele, et kasvõi kõrge väärtu sega sihtmärgi (KVS) avastamisel anda selle asukoht ja kutsuda peale saadaolev kaudtuli. Lahen duseks, kuidas saada kiiremaks ja täpsemaks otse sensorilt (maa kaitsejagu), võib olla seadistatud tahvelarvuti ja selle integree rimine sidevahendiga. Tahvlis peaks olema eelkõige kaart koos ülesannete planeerimistööriista dega, kuid ka kaudtulejuhtimiseks vajalikud seaded. Selles peab saa ma plaanida, ettekanded koostada ja muud vajalikud toimingud teha offline ja sidesse minnes pakitult ära saata. Saadetavate andme
te protokoll peab ühtima teiste kõrgemal tasandil kasutatavate rakendustega, et mitte raisata staabis aega ja inimtööjõudu andmete ümberkantimisega. Tah vel on soodne; vaja vaid töötada välja vastav äpp ja asuda seda katsetama. Tasub tõsiselt mõel da edasiarendusele lairibavõrgu kasutamiseks taktikalise side pidamisel. Tuleks ehitada välja täiendavad varjatud ühendus punktid, kus maakaitseallüksused saaksid ohutult ühenduda nii enda ettekannete saatmiseks kui ka info ja uute ülesannete vastuvõtmi seks. See on suund, millele tasub tõsiselt mõelda, kui tahame olla kiired info saamisel ja ka vajalike mõjutuste saavutamisel.
c) Kuulipildujad on igas maakaitse allüksuses, sh igas erialaüksuses, hädavajalikud, sest need põhjus tavad jalastunud vastasele tubli kahju. Vastane ei ela oma soomu kis, vaid tuleb sealt välja kontakti korral, kuid ka puhkamiseks. Just need on olukorrad, mil maakaitse peab neid ründama agressiivse tulega. Lisaks saab kuulipildujate ga teha pinnatuld (kaudtuld) üle metsatukkade ja küngaste (selleks on vaja ka statiive). Sellise tak tikaga ei lase maakaitse vastasel rahulikult puhata ka kõige julges tatumas laagris.
d) TT-granaadiheitjaid, palju ja pigem odavaid, peaks olema jagu des rohkesti. Maakaitses võiksid julgelt olla ka odavad Hiina M-69 granaadiheitjad (RPG-7 analoog), mis on oma tõhusust tõestanud lugematutes konfliktides. Ei ole kulutõhus kasutada kallimaid ja tugevamaid TT-relvi veoautode ja soomusmasinate peale, kui oda vama vahendiga teeb töö ära. Iga jao liige peab oskama neid relvi ka omadele ohutult kasutada.
e) Snaiprid ja täpsuslaskurid peak sid olema igas rühmas – täpsuslas kur igas jaos ja snaipripaar rühmas. See annab juba madalaimalt tasan dilt võimaluse mõjutada sihtmärke erinevatel kaugustel. Neid spet sialiste ei ole mõttekas koondada erialarühmadesse, sest nad ei pea praktiliselt kunagi iseseisvat la hingut. Neist on palju rohkem kasu maakaitserühma koosseisus.
f) Miinid, laengud, andurid, dis tantslõhkamisseadmed peavad olema iga maakaitsejao standard
varustuses ja neid peab olema piisav kogus.
g) Õhutõrje on maakaitses kriitiline vajadus, mida ei saa sõja puhuks usutavalt luua (võib-olla) reservist juurde tulevate meeskondadega. Sellised reservistidest meeskonnad saabuksid võõrale territooriumile ja võõrasse seltskonda, kus nende integreerimine on aeganõudev. Maakaitseüksus ilma oma õhutõrje kaitseta on määratud hukule, kui teeb varitsust vastase kolonnile, mis liigub oma õhutoetuse kaitse all. MANPADS3 õhutõrje peab olema maakaitseüksuste orgaa niline relvasüsteem vähemalt kompanii tasandil. Maandamaks riski, et kaitseliitlased hakkavad valimatult ka liitlaste koptereid alla laskma, tuleks plaanida pikalt ette oma liikmed juba ajateenis tuses õhutõrjesse. Samuti läbiksid need oma liikmetest õhutõrjujad regulaarselt täiendkoolitusi ja osa leksid harjutustel ÕT-pataljoniga. Valitud Kaitseliidu liikmed teeksid seda tunduvalt motiveeritumalt kui suvaliselt määratud reservväelased ning oleksid ka muude koostööhar jutuste ja õppuste kaudu pidevalt kooskõlas oma vastutusala maa kaitseüksustega. Eraldi lähenemist vajab vastavate relvasüsteemide hajutamine ja ladustamine, et need oleksid samuti meeskondadele kiiresti kättesaadavad.
h) Termovaatlusvastased ekraanid/ katted peavad olema täna juba iga võitleja standardvarustuses. Enamik õppusel „langenuid“ tabati tänu vastase termovaatlusvõimele. Kui kevadest sügiseni saab veel luua mingit katet taimestiku ja distantside kombineerimisega, siis talvel on olukord ilma sellise lisakaitseta suhteliselt lootusetu.
i) Vaatlusdroonid peavad olema iga jao ja isegi meeskonna tasandil, termovaatlusvõimega vähemalt üks rühmas. Ka tapjadroonid võiksid olla juba rühma tasandil. Ukraina kogemustest õppides on kasu pigem odavatest droonidest, sest vastase tõrjevõime tõttu oleks kallite droonide kasutamine liht salt raiskamine.
j) Öövaatlusvahendid, sh termo vaatlus, peavad olema vähemalt lahingupaaril. Vaatlusseadmed peavad olema kinnitatavad nii kiivrile kui pähe, et tegutseda kä tega. Koolitustesse tuleb rohkem
Snaiprid ja täpsuslaskurid peaksid olema igas rühmas – täpsuslaskur igas jaos ja snaipripaar rühmas. See annab juba madalaimalt tasandilt võimaluse mõjutada sihtmärke eri kaugustel
lisada vaatlusseadmetega tege vusi, sh pimendatud masinatega liikumist.
k) Video- ja pildisalvestussead med on vajalikud iga meeskonna tasandil, et filmida oma ülesande sooritust ja koguda luureandmeid, aga ka salvestada vastase kurite gude tagajärgi tõenditeks. Igaühel on tänapäeval taskus telefon, mis pildistab ja filmib. Lahinguolukor ras peab see siiski olema väljalü litatud või lennurežiimis. Isikliku telefoni kasutamine kontakti filmimiseks ei ole ka parim prak tika, sest kus tahes seda salvestist pärast esitatakse, võivad faili me taandmed paljastada filmija isiku. Seetõttu oleks mõistlikum igas meeskonnas omada spetsiaalselt seadistatud kaameraga telefoni, mida saab statiiviga kiirelt paigal dada ja kaasa võtta. Vt ka infoope ratsioonide alapunkti allpool.
l) Elektri tootmine maakaitses on keerukas ja seetõttu tuleb kogu vajalik elektroonika valida minimaalse voolutarbimise järgi. Laadida saab tihti vaid päikesepa neeli kasutades. Paneel ja ka muud alternatiivsed vahendid koos piisava võimsusega akupankadega tuleb lisada jagude varustusse.
m) Suitsugranaadid on kontaktist eemaldumisel peamised elupääst vad vahendid. Maakaitses varitsusi tehes või reidilt eemaldudes tuleb tekitada suitsukate oma liikumise varjamiseks. Neid granaate tuleb anda jagudele piisavalt ja raken dada igal harjutusel ja õppusel, et neid õpitaks ka tõhusalt kasutama. n) Sõidukid ja nende kasutamise reeglid tuleb selgelt paika panna. Ei saa jääda lootma vaid tsiviilist rekvireerimiste peale, vaid masinad peavad olema treenimiseks juba väljaõppes. Parimad vahendid on kastiga pikapmaasturid, millega saab sooritada varude vedusid, kuid kuhu saab vajadusel kinnitada ka relvasüsteeme, mida on vaja kiiresti saada laskepositsioonile ja sealt jälle ära. Igal jaol peaks olema kaks sellist maasturit. Mõelda tuleks ka arenevatele tehnoloogia tele, nagu elektrilised maastiku jalgrattad, millega saab liikuda ja kanda relvastust vaikselt ja väikese sihtmärgina. Kui laadimisvõimalust ei ole, siis toimivad need ikkagi tavaliste jalgratastena, aitavad kiiremini liikuda ja varusid kanda.
Kaaluda tuleb ka väikebusside kasutamist vedudeks, kuid teatud liiki tsiviilsõidukeid peaks olema kindlasti keelatud kasutada mis tahes lahingutegevuses, et mitte seada elanikke sihtmärkideks.
o) Matkevahendid on väga olu line osa õppuse õnnestumisest vähemalt kahel põhjusel. Esiteks loob see toimunust arusaada vama visuaali ja teiseks tõstab oluliselt võitlejate motiveeritust. Kriidipulbriga plahvatused olid väga selgelt tuvastatavad ja suureks abiks olid ka Defforce OÜ Carl Gustafi imitatsioonlasud Igal juhul tuleb palju suuremat tähelepanu pöörata tsentraalselt hangitavale ja maakaitse vajadus tele vastavatele matkevahenditele.
p) Väga oluline on kasutada matkeja inertgranaate, -miine, -mürske, mis oleksid sama kaaluga kui tegelik lahingumoon, et võitlejad ja logistikud harjuksid nii vedami sel kui ladustamisel varu tegeliku massi ja ruumalaga. Neid aspekte ignoreerides ei toimi sõja korral ka lahinguplaanid.
q) Infooperatsioonide kontsept sioon vajab väljaarendamist. Kui KV stratkom harjutab seda poolsalaja, siis ei jõua selle vajadus ja olulisus kunagi võitlejateni. See omakorda tähendab, et neist ei saa infooperatsioonide jaoks häid allikaid, kuigi potentsiaali oleks küllaga. Vaadates Ukraina head tööd selles valdkonnas, on loogili ne, et infooperatsioonide peamised sisendid tulevad võitlevatelt üksus telt. Meil ei saa kunagi olema nii palju spetsialiseerunud meeskondi, kes oleks suutelised tegutsema ka kõrgendatud ohuga piirkonnas, seetõttu on möödapääsmatu „rel vastada“ maakaitsemeeskonnad vastavate kaameratega ja ühendus protokolliga salvestatud materjali edastamiseks. Vaid nii on lootust saada palju musta materjali, millest saab teha ka palju ja häid infoope ratsioonide tooteid.
r) Vastase relvastuse ja tehnika kasutamine on valdkond, millele tuleb hakata tähelepanu pöörama. Vastavate erialaspetsialistide õp pekavad peaksid sisaldama asjako hast tutvustust, et olukorras, kus õnnestub vastase relvi ja varusid oma valdusesse saada, suudaksid maakaitseüksused neid ka vastase vastu kasutada.
s) Viimaseks, kuid sugugi mitte vähem oluliseks teemaks on kogu meie õppuste tulemuste salves tamise süsteemi korrastamine
Kui me ei tea, mis tegelikult toi mus, nii kvantiteedis kui kvalitee dis, siis me ei tea oma kitsaskohti ja seega ei saa neid parandada. Selleks õppuseks Kaitseliidus välja töötatud OCT-de ettekandevorm ja allüksuse hinnanguvorm täitsid oma eesmärgid, kuid vajavad täiendamist. OCT staabis peab olema ka vastav ühilduv süsteem, kuhu saab ettekanded jooksvalt sisestada nii, et erinevad valdkon nad summeeritakse automaatselt. Praegu tuli seda teha väga suure tööajakuluga pärast õppust. Suu reks abiks oleks mobiiliäpp, mille kaudu saaks automaatselt sises tada andmeid ühtsesse süsteemi. Selline platvorm on võimalik luua ArcGis platvormile ja lisaks ette kannetele peab saama selle kaudu ühendust pidada ka vastaspoole OCT-ga. Töö selles suunas on käi mas. Samasugusele lähenemisele peaks mõtlema ka kaitsevägi.
Kõike kokku võttes võib öelda, et see oli maakaitse jaoks hea õppus, mis tänu Kaitseväe vastutulekule ehk Kaitseliidule antud vabadele kätele õpetas paljudele meist hajutatud lahingutegevuse valu ja võlu vähemalt murdosaski kogu sellest valdkonnast. Selgeks saime just selle, et palju on tööd teha nii väljaõppes kui relvas tuses ja protseduurides. Kuid saime selgeks ka selle, et doktriin töötab.
Kui me suudame parandada enda tuvastatud kitsaskohad, korda saada oma read ja varustatuse, siis suudame vastasele valu teha mitu korda rohkem, kui seda on teinud meie relvavennad Ukrainas. Meil on veel aeg ja võimalus saada parimaks. Kasutagem seda aega siis hoolikalt – me teame, mis on tarvis teha. Enamik neid tehnikaid, protse duure ja reegleid on lahti kirjutatud „Maakaitse käsiraamatus“ ja selle taskumõõtu versioonis „Patrullija tas kuraamat“ – kasutagem neid.
VIITED:
1 Käesolev artikkel on refereering põhjalikumast ametlikust kokkuvõttest, mis on saadaval Kaitseliidu sisevõrgus. Ametlik ja palju detailsem kokkuvõte on mahult 50 lehekülge koos 29 lisaga, millest on pärit kõik artikli andmed ja järeldused. Artiklis avaldatud andmed on üldistused, mis ei lähe avaliku kasutamise piirangu alla.
2
3
Märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.
Tekst: veebel RENEE ALUSTE , Harju malev
Rangeri kursus on jalaväe väikeüksuse juhtimise kursus, mis keskendub täielikult jao ja rühma patrullidele „vastase“ kontrollitaval alal – reke, varitsused ja reidid. Kuid tegelikult ei ole selle kursuse rõhuasetus metoodilisel õpetamisel, vaid see on kahe kuu pikkune enesetest.
Kursuse idee on lõpuks autasustada Rangeri embleemiga vaid neid, kes
ei murdu; kelles on psühholoogilist tugevust suuta juhtida allüksust tõsiselt rasketes tingimustes ja pingutada füüsiliselt rohkem, kui ise oleks endast uskunud. See kursus testib peamiselt meeletugevust, enesekindlust ja juhiomadusi.
18. märtsil saabusin Ühendriikidesse. Tulin lennukilt maha koos kahe sakslasega, kellega tutvusin juba eel-
mises lennujaamas. Nad tulid samale kursusele, veebel ja nooremleitnant. Sakslastele tuldi lennujaama vastu, keegi kõrges auastmes vanem mees. Minule pidi ka keegi järele tulema, kuid seda ei juhtunud. Proovisin helistada International Military Student Office (IMSO) numbritele, mis mulle olid antud. Oli reede õhtu kella 22 paiku. Kedagi kätte ei saanud. Rääkisin oma murest sakslastele, nad võtsid mind oma auto peale ja viisid Abrams
Halli. See on meeletult suur hotell Fort Benningis. 860 tuba.
Me olime kolm esimest, kes kohale jõudsid. Hakkasin ennast sisse regist reerima ning selgus, et mul puudub broneering. Sakslastel probleeme pol nud. Saksa täpsus. Õigel hetkel astus hotelli uksest sisse IMSO esindaja, kes pidi mind lennujaamast peale võtma. Temaga olid veel kanadalane ja kaks filipiinlast. Ütles, et hilines lennu jaama. Nad hakkasid kohe tegelema broneeringu probleemiga. Mingid lepingud olid aegunud, rahad kinni. Lõpuks saime kõik toad. Tuba oli ilus. 4 tärni. Päevad olid osaliselt sisus tatud, viibisime palju Troop Medical
Center’s (TMC) meditsiinikontrollis, kuid enamik ajast oli vaba.
Kursuse alguseni oli 2 nädalat, mis tõttu otsustasin sel ajal trenni teha. Nädal varem olin vigastanud Eestis oma paremat jalga. Käisin kodus ühe tuttava juures spordimassaažis ning valu oli juba meelest läinud. Kuid ma otsustasin liikuma hakata enne vigastuse täielikku paranemist ja see maksis kurjalt kätte.
Mäletan, kuidas saabumisele järgne nud päeval ühest künkast alla joostes minu paremas sääres miskit justkui rebenes. Valu polnud väga tõsine, lihas oli soe, jätkasin kõndimist. Mul
oli veel vaja minna poodi ja tagasi, 5 km. See väike rebend mu treeninguid ei takistanud.
Paar päeva möödus ning otsustasin joosta 5 miili aja peale. Ilm oli ilus, tuju oli hea. Keha energiat täis. Käisin ka pildistamas langenud ranger’ite monumendi juures.
Smith Fitness Centre ja staadion asuvad ranger’ite monumendi kõrval. Seal on miiline ring ümber muruplat si. Kuulasin head muusikat ja tegin sooja. Venitasin. Hakkasin jooksma.
Umbes 2,5 miili ja äkitselt tugev valu paremas sääres.
Nr Ese
Päritolu
Multitööriist – nuga ja saag Eesti
Randmekompass Suunto, 360° USA
Tavaline kompass 360°– Eestist kaasas Eesti
Sammuloendur – saad ise teha USA
Juukselõikusmasin Eesti
EU–US vooluadapter USA
Jalapulber, päikesekreem, habeme ajamiskreem, hambapasta (suured tuubid)
USA
Kileteip Eesti
Tulemasin, tuulekindel USA
Niisked lapid USA
Mikrofliisrätik USA
Eesti
veekindlas pakendis (hoitakse
saapad:
märkmik.
rohelised,
the rain,
telli esimesel võimalusel
USA
rulli Eesti
USA
kiletamiseks Eesti
komplekt
USA
„Sama asi jälle,“ mõtlesin endamisi ning jätkasin jooksmist. „Mis siis, kui see juhtub katsete ajal? Ma ei tohi seisma jääda, see pole hetkel nii hull, et ei saa edasi joosta. Vaatame, kas jõuan aega!“
Ma ei jäänud seisma. Hirmuga lonkisin oma 5 miili lõpuni. Lonkasin hotelli ning viskasin pikali. Sukeldusin internetti otsima vastuseid, mis mul viga on ja kuidas kiirelt paraneda. Kõik tundemärgid viitasid lihase rebendile, millest taastumine võtab minimaalselt 4 nädalat.
Rohkem uurides selgus, et see on shin splint ehk mediaalne sääreluu stressi sündroom. Paranemisaeg 2–4 nädalat.
Kõik asjakohased Youtube’i videod said läbi vaadatud ning raviplaan paika pandud. Esimesed 3 päeva külmakott 20 minutit iga tunni aja tagant, et paistetus peatada. Kaks korda päevas külma ja sooja vee dušš, mis aitab kiirendada ainevahetust lihases. Lamasin 3 päeva oma toolis, jääkott jala peal. Käisin ainult hommikust söömas. 4. päeva hommikul oli jalutamine juba ilma valudeta, ei longanud. Pärast seda masseerisin lihast iga päev. Ravi toimis ning kaks päeva enne Pre-Ranger kursuse algust tegin proovijooksu ajaga 38.50. Tehtud! Kätekõverdused ja kõhulihased tulid pärast sellist puhkust lihtsalt.
Sel perioodil tehakse enamik tegevusi koos teiste rahvusvaheliste kursuslastega. Meil oli probleeme varustuse kättesaamisega, sest eelmainitud leping oli lõppenud ja uuel lepingul oli kinnitus puudu. IMSO väljastas meile 7 salve, kompassi, paukpadruni laskmise otsiku ja 2 torukotti. „Ranger Joest“ saime kogu kohustusliku varustuse, välja arvatud US army pt uniform trenniriided. Need ostsin ise. Igatahes saime suurema osa oma kohustuslikust varustusest vahetult enne kursuse algust, osa isegi kursuse esimesel päeval.
Asukoht: ARMY National Guard (ARNG), Warrior Training Center (WTC). Kursuse nimetus on Ranger
1. OSA – iseloomustus iga mehe kohta, ei tohi olla ühesõnaline. 2. OSA – kui sinu jaos on 16 meest, siis moodustad nendest pingerea. Pingerea esimene kolmandik saab 1 punkti juurde, keskmine kolmandik on neutraalne ja lõpukolmandikul võetakse punkt maha. 3. OSA – NO annab miinus 3 punkti, YES on neutraalne. 4. OSA – sinu hinnang võitlejale faasi lõpus.
JOONIS 1. HINDAMISLEHT
Training Assessment Course (RTAC) ja pikkus 14 päeva. Kursuse eesmärk on õpetada kandidaadile oskusi, mis on vajalikud, et Rangeri kool edukalt läbida. Statistiliselt on selle kursuse lõpetajatest 75% edukad ka Rangeri koolis, mis on päris kõrge tulemus.
Esimesed 8 päeva jäljendasid Rangeri kooli benning faasi, füüsilised katsed ja klassitunnid läbisegi. Järgnes lõpuharjutus, patrulli planeerimine ja teostamine, kus keskenduti õpetamisele, mitte hindamisele. Vigade tegemine on andestatav ning kedagi koju ei saadeta.
Esimesel päeval anti varustust juurde. Seljakott ja rakmed, sisuliselt lahinguvarustus ja vihmariided. Samuti relvamakett, mida kutsuti hellitavalt kummipardiks (rubber duck). Tutvus-
tati reegleid. Kohustuslik oli kanda kaasas camelbag’i ja see pidi olema pidevalt täidetud. Liikuda tohtis ainult koos paarilisega (ranger buddy). Ei olnud oluline, kellega sa liikusid, sest alati leidus keegi, kel oli samuti vaja minna vetsu või kuhugi mujale.
Samuti pidi olema kaaslastega viisakas, avatud ja abivalmis, isegi kui sa seda oma loomult ei ole, sest ka sinu jaokaaslased hindasid sind. Seda kutsuti peer evaluation’iks. Instruktorid ei näe iga sinu sammu, kaaslased küll. Kooli lõpuks peaksid sa aga olema hea juht ja järgija, hea võitleja ja ülem.
Süsteem on keeruline, aga proovin selgitada. Iga etapi lõpus, pärast lõpuharjutust, toimub koheselt hindamine. Jagatakse kätte hindamislehed iga sinu jaoliikme kohta (vt joonist 1).
Teekonnaks valmis. Varustus on väga tihedalt pakitud kahte torukotti
Kõik alustavad 75 punktiga. Kui sinu hinne on lõpus alla 60 punkti, mis tähendab, et terve jagu on sind hinnanud üsna madalalt, jääd etappi kordama.
Kursust alustas 119 õpilast. Meid oli nii palju, et klassi oli raske ära mahtuda, limiit oli täis. Kuna meie kui välismaalased olime viimased saabujad, pandi meid rivi lõppu. Seega istusime klassi viimastena, mistõttu olime kõige tagumised. Sealt ei näinud tahvlile ega ka klassi paigutatud ekraanidele. Õnneks olid kõik slaidid erinevate püsitoimingute (PÜTO) kohta seinale paigutatud. Vahetunnis käisin neid vaatamas ja tegin märkmeid. Samuti tehti enne iga testi klassis tutvustus ja ohutusbriif.
Ranger Physical Fitness Assessment (RPFA) oli esimene testitav ala. 5 miili jooksu asemel oli 2,5 miili, aga muu oli sama. 49 kätekõverdust ning 59 istessetõusu, 6 lõuatõmmet, peopesad enda poole.
Kell 03.00 äratus. Pikad dressid ja camelbag kaasa. Oli aprill ja väljas külm. Veelompidel jääkirme peal. Bussidega viidi meid Malvesti väljakule. Samasse kohta, kus toimub Rangeri kooli RPFA. Seisime rivis ning meil kästi pikad dressid koos camelbag’iga maha panna. Seejärel, pärast käsklust „Rivitult!“, pidime rivistuma maas olevate numbrite taha. See oli nüüd see koht, kus tuli trügida võimalikult esimeseks, jäädes samas viisakaks. Mul õnnestus kuskile keskele saada. Rivis ei tohtinud rääkida ega niheleda. Jube külm oli, tekkisid kontrollimatud värinad.
Pärast pooletunnist ootamist tuli minu kord. Olin riides nagu kõik teised ja instruktorid ei teinud vahet, kas oled väljamaalane või ameeriklane. Jooksin oma hindaja juurde ja
jäin seisma madala liivakottidest valli taha. Vaatasin hindajale otsa.
Ruuporist tuleb korraldus: „Enter the pit.“
Üle valli astudes tuleb karjuda „RANGER!“
Algab dialoog minu ja instruktori vahel:
RI: „Roster nr …?“
Aluste: „One zero two.“
Instruktori näost oli näha, et midagi oli valesti ja ta sai vihaseks.
RI: „And ….?“
Ma olin segaduses ja tema samuti. Ma ei saanud aru, mida minult oodatakse. Piinlik paus kus vaatasime üksteisele otsa ja siis ta küsis:
RI: „Are you international?“
Aluste: „Yes.“
RI: „OK.“ Nüüd pinge katkes ja ta mõistis, milles on probleem. Ma lihtsalt ei teadnud kombeid. Ta selgitas mulle, et iga vastuse lõpus pean ütlema „sergeant“
Aluste: „Yes, sergeant.“
RI: „Lets try again, step out of the pit.“
Astun välja ja ootan valli taga.
RI: „Roster nr …?“
Aluste: „One zero two, sergeant.“
RI: „Enter the pit.“
Aluste: „RANGER!“
Ruuporist kostab: „Get set, begin.“
RI: „Lower. Lock your arms.“
Instruktor tegi märkusi, kuid sellest hoolimata luges kõik minu sooritused. Tegin kätekõverdusi aeglaselt ja korrektselt, ilma puhkepausideta. Laskusin nii madalale, et oleksin võinud närida koorelaaste, mis katsid maapinda, ja ajasin käed täielikult sirgu.
Ootasin, kuni instruktor ütles numbri, ja alles siis lasin ennast uuesti alla. 40 juures juba värisesin. Lihased olid kinni, ma ei saanud aru, mis toimub.
Peale 45 kordust lasin ennast alla ja enam üles ei tõusnud. Öeldi, et teine katse on nädala pärast ja kui siis ära ei tee, kukud välja. Ma ei olnud ainuke.
Selliseid võitlejaid oli peale minu veel.
Mina välja ei kukkunud. Kõhulihaste, lõuatõmmete ja jooksmisega mul aga probleeme polnud, seega läksid need ladusalt.
Järgmised 5 päeva möödusid põhili selt õppetundide saatel. Iga päev sai kolm korda päevas süüa ning magada 5–6 tundi, mis on sõdurile piisav. Elati kasarmus. Aeg ajalt „suitsutati“ meid erinevate distsipliiniprobleemi de tõttu. Karistati kollektiivselt. Eks võitlejad ise lõpus jagavad üksteisele hindeid ja need, kes on pidevalt prob leemsed, kukuvad välja.
Ameeriklastel on armees oma kindel sõnavara ehk käsklused, mida öeldak se, kui harjutusi tehakse, ja keeruline on aru saada, mida öeldakse. Mina lihtsalt vaatasin, mida teised teevad ja tegin järgi.
Need „suitsutamised“ olid tegelikult üsna leebed. Umbes 20–30 kätekõ verdust, 10–20 kükki ja selili lesta löögid. Üldiselt sellega piirduti. Ja alati oli võimalik natuke sohki teha, sest nad ei jõudnud kõiki jälgida. Va hel oli aga nii külm, et tegid iseseis valt rohkem.
Mina kogenud sõdurina nägin pide valt distsipliiniprobleeme, mida oli valus vaadata. Siin peab aru saama, et võitlejad on kõik erineva taustaga. Paljud on n-ö pühapäevasõdurid, nagu meie kaitseliitlased. Rivis räägiti pidevalt ja üleüldine mulje oli kehv. Aga mida aeg edasi, seda vähemaks meid jäi ning distsipliin paranes olu liselt, sest alles jäid enamasti profes sionaalsemad võitlejad.
Esimesel nädalal oli kolm hindelist testi: RPFA, orienteerumine ja 9 miili rännak. Need on natuke lühemad distantsid kui Rangeri koolis, sest eesmärk on säästa jõudu.
Klassis olid SOP ehk PÜTO tunnid. Rangeri koolis nimetatakse neid 20 boards FOOM – Formation and Order of Movement.
Klassitundidele järgnes alati prak tiline osa. Nendes tundides tuli kindlasti kaasa teha ja pakkuda
ennast juhtivale ametikohale, A & B meeskonna- või jaoülemaks. Suure tõenäosusega olid päeva teises osas ehk ülesande teostust sooritamas rahvusvahelise õpilasena hinnata val ametikohal A- või B-meeskonna ülemana. Tunnid läksid loogilises järjekorras.
Mida aeg edasi, seda enam inime si välja kukkus. Klassis oli iga päev järjest vähem inimesi. Nüüd saime istekohad juba klassi keskosas. Ühel päeval toimus ka Ranger Training Tasks, sisuliselt relvadrillid ja raadio jaamade programmeerimine.
Kokku oli 7 hindelist ala:
See kõik toimus betooni peal ja lihtne oli oma käed ära lõhkuda. Minul olid küünarnukid ja sõrmenukid igatahes puruks. Soovitan küünarnukikaits meid. Ka see pealtnäha lihtne ala võib sind lihtsalt koju saata.
RTAC FTX
Viimased 3 päeva on lõpuharjutus (FTX). See algab hommikul kell 5.30 planning bay’s käsu kättesaamisega. Eelkäsk ehk WARNO peab valmima 30 minuti jooksul. Et see oleks tehtav, peab igaüks natuke panustama. Minu ülesanne oli kaardile märkida vastu tusala piirid ning sõbralikud üksused.
1. Maintain an M249 Machine Gun 3 min
2. PRC6809 MBITR Multiband Inter / Intra Team Radio seadista mine ja sidekontroll 5 min
3. Advanced System Improvement Program (ASIP) seadistamine ja sidekontroll 5 min
4. Clear, Load, Reduce Stoppage, Unload, and Clear an M249 Machine Gun 30 sek
5. Perform Operator Maintenance on an M240B Machine Gun 3 min
6. Clear Load, Reduce Stoppage, Unload, and Clear an M240B Machine Gun 30 sek
7. Claymore placement and retrival 8 min paigaldus 5 min eemaldus
Hiljem tegin veel kõiki teisi ülesan deid ka.
Olulised osad, mis tuli 30 minuti jook sul valmis teha:
§ 1. Olukord (Situation)
Kaart – sinna märgitud: huviala (Area of Interest, AI); operatsioonipiirkond (Area of Operations, AO), märgitud musta teibiga mööda lineaarseid orientii re; sõbralikud üksused; vaenulikud üksused; sisenemispunkt (Insertion Point, IP); kogunemispunkt (Link Up point, LU); eesmärk (Objective, OBJ); Box; Trace; Orient; CARR – Cas Artillery Reinforce ments Reserves; 3 looduslikku orientiiri (natural identifiable features); 3 tehisorientiiri (man made identi fiable features).
Weather report on eraldi lehel, mis tuleb käsuga kaasa, panna tahvlile ja tutvustada.
§ 2. Põhiülesanne (Mission)
Kes, mida, millal, kus ja miks (Who? What? When? Where? Why?)?
§ 3. Elluviimine (Execu tion)
General K to K. Tasks to subs and timeline – planeeri misülesanded allüksustele.
See on nüüd see osa, mille eest sind põhiliselt hinna takse. Peab olema põhjalik ja detailne. Mida peab keegi tegema enne väljaliikumist ja mis ajaks need asjad peavad olema tehtud. Need asjad on võimalik maha kopeerida näi dise pealt, mis asub Planning bay WARNO seinal.
§ 4. Jätkusuutlikkuse tagami ne (Sustainment)
§ 5. Juhtimine ja side (Command and signal)
Copy-paste kogu sisu ning asendus skeem Succession of Command tuleb teha oma jao meestest, kõik liikmed kirja.
WARNO jaoks vajaliku info leiad „Ranger Handbook“ lk 2–11.
WARNO on selles faasis hinnatav. Jaoülem ning B-tiimi ülem saavad hinde. Suure osa B-meeskonna ülema hindest moodustab varustuse jaotus koos täiendusega, mis toimub kohe pärast WARNO-t. Laskemoona ja in ventari kogused peavad olema seinal õiged ning meeste seljakott ja lahin guvarustus välja liikumiseks valmis.
Pärast WARNO-t algab sujuvalt järgmine etapp ehk operatsioo nikäsk (OPORD). Siin saavad kõik juhid hinnatud. A-meeskonna ülema ülesanneteks on teostada nõueteko haselt maastikumudel ja planeerida põhi- ja alternatiivliikumistee nende juurde formaadis KDDTMK. Tulejuht planeerib selle järgi kaudtule ning Bmeeskonna ülem planeerib haavatute kogunemispunktid.
Esmalt tuleb paika panna teekond insertion point’ist kuni objektini,
samuti alternatiivne marsruut. Koor dineerimise ajaks peab olema tehtud ka kaardikile, kus on kõik vajalik peale märgitud. Selle paned komandörile lauale nina ette ning tutvustad ennast ja oma suurepärast plaani. Kaasa tasub võtta teip, et kile korralikult kaardile kinni tõmmata. Kui kõik on mõistlik, antakse luba. Kui ei ole, siis pead planeerima uue teekonna. Või oled selles ülesandes läbi kukkunud, sest see on hinnatav tegevus. Briifin gu ajal saab juurde küsida ka võimeid, nagu luuredroone, ning lisateavet, nagu veeületuskohad, pilte objektist, lisainfot vastase kohta.
OPORD briifi alguseks peab seis olema laitmatu. Jagu seisab laudade taga meeskondade kaupa. Kõik üh temoodi varustuses. Laual on pliiats, RHB ja märkmik. Tahvlid on täidetud selgelt loetavas käekirjas. Maastiku mudel on valmis. Relvad hooldatud. Kaitseriivid peal. Vesi täidetud. Las kemoon laetud ja jaotatud. Meeskond on pärast käsku valmis koheselt välja liikuma. Sel hetkel ei tea enamik jaost veel plaani, sest seda on näinud ainult 3–6 inimest. Nüüd hinnatak segi seda, kuidas jaoülem plaani oma jaole selgeks teeb.
B-meeskonna ülemat hinnatakse selle järgi, kuidas ta briifib 4., lahingutee ninduse peatükki (Sustainment). Seal on põhirõhk kannatanute evakueeri misel ja seda ülesande kõikides faasi des: liikumine, tegevused objektil ja eksfiltreerumisel, sõjavangide käsitlus ja märgistused. Massiliste kaotuste (mass casualties, MASCAL) plaan, mis on vajalik selleks, kui jagu on võitlus võimetu ehk kannatanuid on rohkem, kui on võimet neid transportida. Määrab kanderaamide arvu.
Selles osas peab olema varus tuse nimekiri ning varustuse ja laskemoona tellimus. Samuti saab kopeerida Planning bay WARNO seinalt. RTAC diplom
Kõik need asjad on samad ka Rangeri kooli esimese faasi teises pooles ehk derby’l. 3 päeva väliõppust (FTX), üks päev pausi ning uuesti 3 päeva. Kõiki jao mehi hinnatakse kaks korda erinevatel positsioonidel. Pre-Ranger on päris hea sissejuhatus derby faasi. Tundus, et isegi raskem kui derby
Pre-Rangeri kursuse lõpetas 46 võitlejat, mina nende hulgas.
oontagana rannakaitseüksus on üks aktiivsematest Pärnumaal ja usutavasti kogu Kaitseliidus. Lisaks oma väljaõppele on just nende liikmed valmis õla alla panema teisteski valdkondades, olgu siis kriiside lahendamisel või Naiskodukaitse sõdurioskuste väljaõppe läbiviimisel.
Rannakaitseüksuse loomise taga oli loomulikult tõsiasi, et Pärnumaa maleva vastutusalal oli juba toona rannapiiri päris palju, 279 km, kuid rannikukaitsega ei tegelenud keegi. Varem tegutsenud mereüksus oli lõpetanud tegevuse 2007. aastal. Uue loomisel otsustati, et tuleb luua just rannikukaitseüksus, sest laevu-paate ning ka neil töötavaid asjatundjaid nappis.
AUG12
Relvaõpe AK-4; Meditsiin (hügieen, elustamine, esmaabi traumade korral, lahingustress); Välioskused (moondamine/varjumine, sihtmärkide osutamine, tulejuhtimiskäsklused, tuli ja liikumine, takistuste ületamine, tulekaart, käemärgid, liikumisviisid, jao liikumise moodused); Orienteerumine koordinaatmeetodil Tiirulaskmine
1 nv 02-04NOV12
Pioneeriõpe (laskepesa rajamine, JV ja TT miinide paigaldamine, miinivälja rajamine, JV tõkete rajamine, tegevus mineeritud alal); Sideõpe (kuuldekood ja info edastamine, käsiraadiojaama käsitsemine, traatside loomine), Suundorienteerumine Tiirulaskmine 1 nv
RÜHMA ESIMENE VÄLJAÕPPEPLAAN 2012. AASTAST
2012. aasta aprillis võeti vastu otsus, et luuakse rannakaitserühm. Kohe alguses määrati üksuse eestvedajaks Jaanus Ots. Üksuse mehitamisel otsiti nimelt selliseid inimesi, kes oleks kuidagi seotud merega – endised
mereväelased, piirivalvurid, aga ka sukeldujad ja veesportlased.
Otsa kõrval aitas rühma inimesi leida ja käima tõmmata varem laeval töötanud Vaigo Vaske. Liikmed saadi kokku
kiiresti ja juba 2012. aasta augustis toimus esimene õppus, kus osales 20 inimest. Sellest ajast on säilinud ka rühma esimeste väljaõpete plaan.
Täna, 10 aastat hiljem, on rannakaitserühmi kokku kaks. Nagu spetsialiseerunud üksustele kohane, moodustab ka rannakaitsjate väljaõppest suure osa ikkagi jalaväelase oskuste omandamine. Selle kõige kõrval tuleb aega leida eriomase drilli jaoks.
Väljaõppekavasse on kuulunud muu hulgas kõikvõimalikud veeharjutused basseinis, paatidel, sukeldumisülikondades. Eraldi treenitakse ujumist kaitseväe laigulises vormis, kuigi leida sellist basseini, kuhu lubataks riietega harjutama, ei ole just kerge.
Erialaõppe hulka kuulub veekogude ületamine, sadama hõivamine ja julgestus, dessandiõpe ja ka vastupidine tegevus, dessanditõrjeõpe. Algusaastatel toimus rühmal kümmekond erialaõppust aastas, kuid vahepeal keskenduti enam sõdurioskustele. Et see muudatus hakkas vaikselt rühma nägu kaotama ja üksuse motivatsiooni vähendama, otsustati liigutada kaalukausse tagasi erialase koolituse suunas. Tänaseks on üksus saanud enda käsutusse paadid ja viinud nendega läbi mitmeid harjutusi.
Vee peal toimetamisel alustati kõige tavapärasemast lihtsast paadiõppest koos Pärnu jahtklubiga. Kuid nüüd on väljaõpe taas ülimalt kirev ja mitmekülgne. Õppused on rühmaliikmeid viinud paljudesse Eesti sadamatesse, nagu Pärnu, Kihnu, Roomassaare, Virtsu, Liu, Suursadam, Mõntu, Hara jt.
Tihedat koostööd tehakse teiste sarnase suunaga üksustega. 2022. aasta juubeliõppuski toimus koos Kaitseliidu meregrupi ja Harju maleva luurajatega.
Et kohapealt on sobivaid instruktoreid ja koolitajaid keeruline leida, ei piirdu koostöö sugugi meie riigipiiriga.
Ühiseid harjutusi on korraldatud koos Zemessardze Cesise pataljoniga, Lätis on koostööõppustel käidud kohalgi. Osaletud on Taani
Hjemmeværneti merekodukaitse rannikukaitse õppustel ja Soome Uppiniemi mereväebaasis merevaatluskursustel.
Üks teemadest, mida ikka ja aina harjutatakse, on paljudest osadest koosnev merevaatlus. Üks neist, nagu nimigi ütleb, on lihtsalt mere vaatlemine. Et merd saaks rahulikult ja tulemuslikult vaadelda ning samal ajal ka enda ohutust tagada, tuleb kinni pidada mitmest etapist.
Soontagana malevkonna pealiku ja rannakaitseüksuse looja Jaanus Otsa sõnul tuleb esmalt määrata vaatlusala. Selleks tuleb välja selgitada, kust vastane võiks tulla.
Üksusele antakse vastutusala, kus ta peab panema üles vaatluspostid. Postil olles on oluline teada, kui kõrgel on see merepinnast. Samuti tuleb selgeks teha, kui hea on üldse hetkel nähtavus ehk kui kaugele saab vaadata ning kas vaateväljas on maastikutakistusi.
Valges ja pimedas vaatlemiseks on vaja teistmoodi oskusi. Ülioluline on suutlikkus kaugust hinnata ning oskus kasutada selleks sobivaid tööriistu. Kursi ja asimuudi määramine on samuti üks neist võimetest, mis merd vaatleval võitlejal peab une pealt selge olema.
Vaadeldavad objektid on teistsugused kui need, mida kohtame maismaal. Tsiviillaev, sõjalaev, allveelaev, korvett, fregatt on ainult selle jada algus, mille Ots ühe hingetõmbega suudab üles lugeda. Laevade määramise abistamiseks on koostatud põhjalik juhend.
Üksuse liikmetele püütakse rannakaitseüksuses anda võimalikult laiapindset õpet. Kaalutakse kõikvõimalikke tegevusi, kus on kokkupuudet veega, ja harjutatakse näiteks vette kukkumist, veest ja jääaugust väljasaamist ning alajahtumise esmaabi. Oluline oskus, mida läheks tarvis kõigil, kes kummipaadiga veel käia armastavad, on kummuliläinud paadi püsti keeramine ja hättasattunud inimeste päästmine.
Rannakaitseüksuse võitlejad suudavad ka seljakoti pakkimises teistele silmad ette teha. Nimelt saab täiesti veekindlalt pakitud seljakotist vapralt veepinnal hulpiv abivahend, mida saab kasutada lihtsalt vee peal püsimiseks, aga ka suhteliselt stabiilse laskeasendi võtmiseks.
Seljakotis on palju kohevaid asju: magamiskotid, riided. Need toimivad õhupatjadena ja tuleks pakkida eraldi veekindlalt kilekottidesse. Samuti tuleks kindlasse kohta sulgeda eluliselt vajalikud tarbed. Kui tavaliselt üritatakse pakkimise käigus võimalikult palju õhku kotist välja suruda, siis sellisel pakkimisel tuleb õhk just asjade vahele jätta, sest nii ujub poi paremini.
Edasi on kaks võimalust. Kuna seljakott ise on päris heast ja kiiresti kuivavast materjalist, siis võib koti taskud tühjaks teha, pakkida oma maine vara suure tugeva prügikoti sisse ning panna see seljakotti. Sellise pakkimisviisi plussiks on võimalus kinnitada kotisangade külge nööre ja karabiine.
Kui aga pakkida nii, et seljakott jääb teise koti sisse, saab vajalikud asjad haakida koti ümber mässitud jalgrattakummi külge.
Kott tuleb kindlasti kinnitada nööriga enda külge, muidu võib see iseseisvalt merereisile minna. Lisaboonus on sellise pakikese juures veel see, et palliks muudetud kott aitab merel märkamatuks jääda. Koheva kompsuga ringi hulpides ei paista inimese siluett esmapilgul silma.
Veeäärne üksus ei tegele kaugeltki ainult supluse ja vaatlusega. Nende väljaõpe võimaldab täita keerulisi ülesandeid, et takistada vastase dessanti. On kunst hoida vaenlane sadamast eemal nii, et taristu ise jääb rikkumata ja selle saab ohu kadumisel taas kasutusele võtta.
Merd ja rannikut võib käsitleda nii abilise kui ka vaenlasena ja see, kummal poolel nad on, sõltub paljuski just võitlejate oskustest olusid ära kasutada.
Alates 2022. aastast on Põlva maleva kaitseliitlastel võimalik iga kuu süstemaatiliselt ja kogenud instruktorite juhendamisel arendada oma automaatrelvaga võitlemise oskust. Et väljaõppes osalejatel oleks huvitavam ning kõik saaksid tagasisidet omandatud oskuste ja enda arengu kohta, otsustasime teha iga kord pärast õpetamist ja harjutamist kolm kontrollharjutust. Niimoodi sündis Põlva Püssimees 2022.
Tekst: kapten TARVO PLANKEN , Põlva maleva staabiülem / operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ülem
Küllap nõustub enamik inimesi väitega, et kui kellegi elukutse eeldab tööriista käsitsemist, siis on ta sellega tööd tehes osav, ohutu ja efektiivne. Ühegi ehitusfirma töödejuhataja pole õnnelik, kui ehitusmehe kätte usaldatud uus Makita akutrell on tuksi keeratud ning noormees ei tee vahet TX- ja PZ-kruvipeadel. Tulles üle militaarmaailma, siis siin on sõdur samamoodi oskustööline, kelle peamiseks töövahendiks on relv ning me eeldame, et ta tegutseb sellega ohutult ja efektiivselt. Paraku on iga oskusega nii, et iseenesest see külge ei hakka ja ükskõik mis kehalise võime või oskuse arendamisel töötab endiselt kõige paremini kordusmeetod1, 2 . Kui sa tahad relvakäsitsemises olla kas või rahuldaval tasemel, siis kord aastas või veel harvemini vintrauast ämblikke välja puhudes oskustöölise taset paraku välja ei anna.
Aastal 2011 muutis meie suurim NATO liitlane Ameerika Ühendriikide armee oma laskeväljaõppe kontseptsiooni3. Enne seda oli kasutusel nn traditsiooniline lähenemine laskeoskusele ehk legacy marksmanship, kus õpetati relvast laskma (shoot a rifle). Nii nagu arenevad kõik elualad, teeb seda ka laskeväljaõpe ning USA armee läks üle nn uuele laskeväljaõppele,
kus ei õpetata relvast ainult laskma, vaid relvaga võitlema (fight with a rifle). Uue ja vana põhimõtte erinevused on välja toodud tabelis 1.
Samu põhimõtteid järgides on loodud ka 2017. aastal Kaitseväes kasutusele võetud automaatrelva baasõppe kava. Selles kavas on kirjeldatud, kuidas saavutada kriitilised ja olulised baasoskused4, mis aga ei sisalda kõiki vajalikke oskusi selleks, et efektiivselt relvaga võidelda5
Kuna kaitseliitlased osalevad väljaõppes vabatahtlikult oma vabast ajast, siis oskustöölise mõõdu välja
andmiseks on oma aega vaja ohverdada üsna palju. Seetõttu otsustasime Põlva malevas, et alates 2022. aastast on võimalik iga kuu süstemaatiliselt arendada oma automaatrelvaga võitlemise oskust kogenud instruktorite juhendamisel. Selleks, et väljaõppes osalejatel oleks huvitavam ning kõik saaksid tagasisidet omandatud oskuste ja enda arengu kohta, otsustasime kolm korda aastas, seekord veebruari, juuni ja augusti laskepäeval, teha iga kord pärast õpetamist ja harjutamist kolm kontrollharjutust. Kui juba tulemusi mõõta, siis võiks anda sellele ka mingi nime ja niimoodi tekkiski Põlva Püssimees 2022 ehk kokku üheksa
Legacy Marksmanship “Shoot a Rifle”
Soldiers taught to fear rifle “Up & Downrange” on ranges
1 Shot-1 Kill as part of qualification
Antiquated firing positions
M68 CCO introduced in ARM 2
Malfunction=Alibi
Magazine changes are an administrative function
Endstate: A Soldier who could successfully engage 23 of 40 targets.
Legacy Basic RIfle Marksmanship (BRM) vs. New BRM
341 rounds fired vs. 370 rounds
Percent Increase: 8.5 percent
New Marksmanship “Fight with a Rifle”
Soldiers taught to be comofortable with a rifle 360 degree low-ready on ranges
Some targets require multiple hits for a kill
Combat-relevant firing positions
M68 CCO introduced in BRM 2
Malfunction clearnce is a part of the qualification
Magazine changes are part of the qualication
Endstate: A confident Soldier who continually assesses the situation he is presented with and acts decisively to not only engage targets but keep his weapn operational.
Legacy Advanced RIfle Marksmanship (ARM) vs. New ARM 216 rounds fired vs. 360 rounds
Percent Increase: 66.6 percent
BRM/ARM Markmanship, 198th IN BDE, Command Sgt. Maj. Richard Weik
kontrollharjutust. Õpiväljundid, mille saavutamist kontrollharjutused hindavad, leiad harjutuste kirjeldustest. Alljärgnevalt lühike ülevaade laskepäevadest.
Laskepäeva alustasime relvade normaaljooksule seadmise ja kontrolliga. Seejärel õpetasime ja harjutasime ebastandardseid laskeasendeid ja varjest tekkivate tugede ära kasutamist. Positiivne on see, et kohale tulnud kaitseliitlased on motiveeritud, parandavad töö käigus oma sisseharjunud vigu, ilma ajalise piiranguta tegutsevad päris ilusti ja saavad ka sihtmärkidele pihta. Taktikaline relvakäsitsemine ja varustuse kasutamise oskus vajab omajagu arendamist, nt kasvõi millist relvarihma kasutada või kuhu ja kuidas paigutada salvetaskud. Laskurid ei
tunne ennast oma varustuses hästi, sest asjad pole käe ja keha järgi paigas. Samuti oli kohati vaja ümber õpetada ja harjutada kaitseriiviga manipuleerimise oskust. Päris mitmed laskurid üritasid kaitseriivi kogu aeg peale panna nõrgema käega, kuigi kiirem ja ohutum on teha seda tugevama käega ehk sama käega, millega sa hoiad relva püstolkäepidemest kinni. Õnneks R-20 kasutuselevõtuga on võimalik seda liigutust teha oluliselt kiiremini tänu relva ergonoomikale. Ohutuse koha pealt esineb ka üksikuid relvaga vehkimise juhuseid, kus laskur ei kontrolli relvaraua suunda.
Kõikides kontrollharjutustes sai alla poole laskuritest kõik lasud pihta suurele poolkujule 50 x 100 cm SM02, mis näitab seda, et ka väikeses ja lihtsas stressiolukorras lastakse väga palju mööda6. Ainult stressivabas keskkonnas põhilaskeasenditest omas tempos ilma lahinguvarustuseta treenimine
ei anna varustusega ja stressiolukorras vajaminevale laskeoskusele väga palju juurde, vaid tuleb treenida „train as you fight“ ning „fight with a rifle“, mitte „shoot a rifle“ põhimõtete järgi. Taktikaline laskeoskus on kompleksoskus, mis koosneb ohutust relvakäsitsemisest, laskeoskusest, varustuse kasutamise ja kandmise oskusest, oma keha dünaamika tundmise ja valdamise oskusest. Selleks, et olla automaatrelvaga efektiivne, tuleb arendada tervikut. Kui tuua paralleele spordimaailmast, siis hea tulemuse saavutab see kümnevõistleja, kes on stabiilne kõigil kümnel alal. Seetõttu on artikli autor seda meelt, et sõdurile vajaliku laskeoskuse arendamiseks on oluline süsteemne ja mõtestatud tervikoskuse treenimine ja saavutatud taseme hindamine. Treenides ainult ühte osa kompleksoskusest, jääb tervik ikkagi nõrgaks. Seega vajavad sõduri laskeoskuse juures võrdset arendamist kõik eelnimetatud komponendid.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase tähistatud laskekohtadest A-E vabalt valitud järjekorras ja asendist igast laskekohast kumbagi sihtmärku kaks lasku.
Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga
Sihtmärgid: 2 KV SM02
Max. punktid: 100
Max. laskude arv: 20
Valmisolekuasend: seistes laskealas näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask
Peamised õpiväljundid:
1. Tuvastab sihtmärkide asukoha kauguse.
2. Võtab sisse ja tabab KUNI 200 meetri kaugusel asuvat sihtmärki, kasutades varjest tekkivat tuge, ebastandardsest laskeasendist.
3. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
4. Teostab kiirelt positsioonivahetuse.
KONTROLLHARJUTUS 1: 100 M, 20 LASKU EBASTANDARDSETEST LASKEASENDITEST, AJALISE PIIRANGUGA, SM02 POOLKUJU. ILMA ÜHEGI MÖÖDALASUTA SOORITAS HARJUTUSE 10 LASKURIT EHK 37%.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase tähistatud laskekohast püsti toega asendist mõlemasse sihtmärki kaks lasku, toesta taktikaline salvevahetus ning lase lamades toega asendist mõlemasse sihtmärki kaks lasku. Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga Sihtmärgid: 2 KV SM02
Max. punktid: 60
Max. laskude arv: 12
Valmisolekuasend: seistes laskealas näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal
Stopp: viimane lask
Peamised õpiväljundid:
1. Tuvastab sihtmärkide asukoha kauguse.
2. Võtab sisse ja tabab KUNI 200 meetri kaugusel asuvat sihtmärki, kasutades varjest tekkivat tuge, ebastandardsest laskeasendist.
3. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
4. Teostab kiirelt positsioonivahetuse.
5. Teostab kiirelt salvevahetuse.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase tähistatud laskekohtadest 1–5 igast laskekohast sihtmärki kaks lasku. Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Selles harjutuses laskepositsiooni vahetamisel lahinguvälja kontrolli tegema ei pea. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga
Sihtmärgid: 1 KV SM02
Max. punktid: 50 Max. laskude arv: 10
Valmisolekuasend: seistes laskealas näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask
Peamised õpiväljundid:
1. Tuvastab sihtmärkide asukoha kauguse.
2. Võtab sisse ja tabab KUNI 200 meetri kaugusel asuvat sihtmärki, kasutades varjest tekkivat tuge, ebastandardsest laskeasendist.
KONTROLLHARJUTUS 3: 200 M, 10 LASKU EBASTANDARDSETEST LASKEASENDITEST, AJALISE PIIRANGUGA, SM02 POOLKUJU. ILMA ÜHEGI MÖÖDALASUTA SOORITAS HARJUTUSE 6 LASKURIT EHK 22%.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase tähistatud laskekohtadest A, B, C vabalt valitud järjekorras igast laskekohast igasse sihtmärki kaks lasku. Enne laskepositsiooni vahetamist teosta taktikaline salvevahetus (2 salvevahetust).
Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga
Sihtmärgid: 3 KV SM02
Max. punktid: 90
Max. laskude arv: 18
Valmisolekuasend: seistes laskealas näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask
Peamised õpiväljundid:
1. Tuvastab sihtmärkide asukoha kauguse.
2. Võtab sisse ja tabab KUNI 300 meetri kaugusel asuvat sihtmärki, kasutades varjest tekkivat tuge, ebastandardsest laskeasendist.
3. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
4. Teostab kiirelt positsioonivahetuse.
TABAMINE KUNI 300 M DISTANTSILE
Võtsime kokku ja andsime hinnangu I poolaasta laskepäevadel õpitule. Keskendusime oma relva ballistika ja normaaljooksu tundmaõppimisele ja sihtmärgi tabamisele kuni 300 m distantsile. Kogu aeg kohal käinutel normaaljooksu seadmise ja mõistmisega probleeme ei ole. Pikematele
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase seljakotti toena ära kasutades tähistatud laskekohast vabalt valitud järjekorras sihtmärkidesse 1–3 igasse sihtmärki neli lasku.
Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
distantsidele laskmisel jääb puudu kindlusest ja stabiilsusest.
Relvadega käivad oskuslikult ringi ja ka lasketulemuste poolest on teistest üle need vabatahtlikud, kes osalevad praktiliselt iga kuu laskeväljaõppes. Kord aastas või veel harvem relvaga väljas käivad kaitseliitlased on igas mõttes ebaefektiivsed. Juba endaga hakkama saamine nõuab pingutust, rääkimata varustuse ja relvasüsteemi vilunud kasutamisest.
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga
Sihtmärgid: 3 KV SM01
Max. punktid: 60 Max. laskude arv: 12
Valmisolekuasend: seistes laskealas näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv ripub rihmaga küljes, käed kõrval ja seljakott seljas.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask Peamised õpiväljundid:
1. Tuvastab sihtmärkide asukoha kauguse.
2. Võtab sisse ja tabab KUNI 300 meetri kaugusel asuvat sihtmärki, kasutades varjest tekkivat tuge, ebastandardsest laskeasendist.
3. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase liivakotti toena ära kasutades laskekohast A vabalt valitud järjekorras sihtmärkidesse 1–3 igasse sihtmärki kaks lasku, seejärel teosta taktikaline salvevahetus ning vaheta roomates positsiooni ja lase laskekohast B sihtmärkidesse 4–6 igasse sihtmärki kaks lasku. Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik ning raua suund roomamisel peab olema SM suunas.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga
Sihtmärgid: 6 KV SM02
Max. punktid: 60
Max. laskude arv: 12
Valmisolekuasend: lamades laskeasendis laskealas A või B näoga sihtmärkide poole, relv laetud ja kaitseriivistatud ning rihmaga küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask Peamised õpiväljundid:
1. Tuvastab sihtmärkide asukoha kauguse.
2. Võtab sisse ja tabab KUNI 300 meetri kaugusel asuvat sihtmärki, kasutades varjest tekkivat tuge, ebastandardsest laskeasendist.
3. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse. 4. Teostab kiirelt taktikalise salvevahetuse.
LASKURIT
Laskepäeva alustasime taas relvade normaaljooksule seadmise ja kontrolliga. Jätkasime uue teemaga, milleks on automaatrelvaga lähivõitluse alused (CQB – close quarter battle). Tegime kolm treeningharjutust, pärast mida asusime kolme kontrollharjutuse juurde. Treeningharjutustes keskendusime sihtimis- ja tabamispunkti erinevustele 5–25 m kauguselt, primaarse ja sekundaarse tabamusala tabamisele ning laskepositsiooni võtmisele ette- ja tahapoole liiku-
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase laskealast A SM1 kolm lasku, tee kiirsalvevahetus ja lase veel kolm lasku, liigu laskealasse B ja lase laskealast B SM2 kolm lasku, tee kiirsalvevahetus ja lase veel kolm lasku, liigu laskealasse C ja lase laskealast C SM3 kolm lasku, tee kiirsalvevahetus ja lase veel kolm lasku.
Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
des. Seeriate ja harjutuste vahel relvi tühjaks ei laadinud, vaid kõik liikusid ringi täielikult laetud relvadega. Ohutusega mingeid probleeme ei olnud, tegutseti väga teadlikult.
Kas Põlva malev võib väljaõppes osalejate aktiivsusega rahule jääda? Kindlasti mitte, seetõttu sai ette võetud ka käesolev kirjatükk. Vähemalt ühel laskepäeval osales 34 erinevat inimest, kõigil kolmel oli kohal 20 kaitseliitlast. Sellisel kujul korraldatakse väljaõpet esimest aastat ning malevaga on liitunud hulk noori
ja teotahtelisi inimesi, kellest osad kolmandal etapil juba kaasa lõid. Toonitan veel kord, et püstitatud õpiväljundite saavutamist on vaja hinnata, muidu ei saa ju mitte kuidagi teada, kas püstitatud eesmärgid on saavutatud või mitte.
Kontrollharjutustes jagasime laskurid kahte kategooriasse: mehaaniliste sihikutega ning optilise sihikuga automaatrelvad. Kuna vahepeal jõudsid kohale R-20 relvad, on järgmisel aastal oodata selles kategoorias kõvasti lisa.
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga Sihtmärgid: 3 KV SM02
Max. punktid: 90
Max. laskude arv: 18
Valmisolekuasend: seistes laskealas A näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask
Peamised õpiväljundid:
1. Eristab sihtmärke, mille tulemusel tabab õigeid sihtmärke lühidistantsilt.
2. Tuvastab sihtmärkide asukoha, kauguse ja „ohtlikumad“ sihtmärgid.
3. Lahendab mitme sihtmärgi ilmumisel olukorra õigesti, alustades sihtmärkide mõjutamist „ohtlikumast“ sihtmärgist.
4. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
5. Teostab kiirelt kiirsalvevahetuse.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase laskealast A vabalt valitud sihtmärgile kaks lasku kehasse, vaheta sihtmärki ja lase kaks lasku kehasse ja kaks lasku pähe. Vaheta sihtmärki ja lase kaks lasku pähe ja kaks lasku puusadesse, vaheta sihtmärki ja lase kaks lasku puusadesse, kokku 12 lasku, 6 kumbagi sihtmärki.
Lisalaskude tegemine on keelatud. Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud. Punasega tähistatud ala on A-tsoon, ülejäänud tabamusalad vastavalt KV sihtmärgile.
OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga Sihtmärgid: 2 KV SM01 tsoonidega
Max. punktid: 60
Max. laskude arv: 12 Valmisolekuasend: seistes laskealas A näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask Peamised õpiväljundid:
1. Eristab sihtmärke, mille tulemusel tabab õigeid sihtmärke lühidistantsilt.
2. Tuvastab sihtmärkide asukoha, kauguse ja „ohtlikumad“ sihtmärgid.
3. Lahendab mitme sihtmärgi ilmumisel olukorra õigesti, alustades sihtmärkide mõjutamist „ohtlikumast“ sihtmärgist.
4. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
Harjutuse tüüp: automaatrelva jätkuväljaõppe kvalifikatsiooniharjutus
Relva tüüp: automaat
Protseduur: peale stardisignaali kõlamist lase laskealast A vabalt valitud sihtmärgile kaks lasku kehasse, vaheta sihtmärki ja lase kaks lasku kehasse ja kaks lasku pähe. Vaheta sihtmärki ja lase kaks lasku pähe ja kaks lasku puusadesse, vaheta sihtmärki ja lase kaks lasku puusadesse, kokku 12 lasku, 6 kumbagi sihtmärki.
Lisalaskude tegemine on keelatud.
Laskepositsiooni vahetamisel on relva kaitseriivistamine kohustuslik.
Enne laskepositsiooni vahetamist on lahinguvälja kontrolli teostamine kohustuslik. Iga laskeharjutuse protseduuri rikkumine on miinus 10 punkti.
Väljaspool laskeala laskude sooritamine on keelatud.
Punasega tähistatud ala on A-tsoon, ülejäänud tabamusalad vastavalt KV sihtmärgile. OE vea korral on harjutuse tulemus null (samad, mis Test nr 3).
Punktiarvestus: punktid jagatakse ajaga
Sihtmärgid: 2 KV SM01 tsoonidega, 1 NS
Max. punktid: 60
Max. laskude arv: 12
Valmisolekuasend: seistes laskealas A näoga sihtmärkide poole, laetud ja kaitseriivistatud relv käes. Relv rihmaga keha küljes.
Start: audiosignaal Stopp: viimane lask Peamised õpiväljundid: 1. Eristab sihtmärke, mille tulemusel tabab õigeid sihtmärke lühidistantsilt.
2. Tuvastab sihtmärkide asukoha, kauguse ja „ohtlikumad“ sihtmärgid.
3. Lahendab mitme sihtmärgi ilmumisel olukorra õigesti, alustades sihtmärkide mõjutamist „ohtlikumast“ sihtmärgist.
4. Teostab kiirelt sihtmärgivahetuse.
A
Üheksa kontrollharjutuse tulemuste kokkuvõttes võitles tiitli Põlva püssimees 2022 mehaaniliste sihikutega relvadest tihedas konkurentsis välja Rivo Rebane, paremuselt teine oli Margus Paekivi ning kolmas Jaanus Paekivi. Sama tiitli optiliste sihikutega automaatrelva kategoorias sai Tarvo Planken, teine oli ainus naisvõitleja Elis Õunapuu ning kolmas Janno Limbak. Kõige tähtsam on aga see, et kõik laskurid said tagasiside oma automaatrelvaga võitlemise tervikoskuse tasemest distantsile 5–300 m.
Väljaõppe ja ka laskeväljaõppe aasta Põlva malevas pole kaugeltki läbi. Sügisel jätkame omandatud oskuste kinnistamisega, läheme edasi laskeharjutustega halva nähtavuse ja pimeda aja tingimustes ning korraldame Lõuna maakaitseringkonna kuulipilduritele jätkuväljaõppe laskepäeva.
Põlva Püssimeest 2023 ootavad oma sõnul kindlasti kõik kolmandal etapil osalejad ja küllap lisandub uusi laskureid, kes ei karda oma laskeoskuse arendustööd ette võtta.
VIITED:
1 Hirvonen, J, Aura, O. Voimaa ja sen harjoittaminen. Suomalainen valmennusoppi. Harjoittelu. Urheilu Syke OY, Helsinki,1989
2 Myers, D.C, Gebhardt, D.L, Crump, C.E. The dimensions of human physical performance: factor analysis of strength, stamina, flexibility, and body composition measures. Hum Performance, 6: 309-44, 1993
3 Dual Path Strategy Series: Part III – Soldier Battlefield Effectiveness. Program Executive Office Soldier G5, Strategic Communications Office 2011. lk 15.
4 Eesmaa, A. Automaatrelva baasõppe ainekava väljatöötamine ja selle rakendamise tulemuslikkuse hindamine Kuperjanovi JVP näitel. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Sõjaväepedagoogika ja juhtimise õppetool. Magistritöö. 2016.
5 Rumvolt. J. J. Laskuri ettevalmistus lahinglaskmisteks. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Taktika õppetool. Lõputöö. 2014.
6 Radcliff, Robert, COL. Improving Soldier Lethality. NDIA Small Arms Symposium. May, 2008. http://www.dtic.mil/ ndia/2008Intl/Radcliffe.pdf
Kommentaarid:
LAURI PUUSEPP:
„Väga lahe, et Põlva malev sellise võistluse korraldas. Pinget jagus kuni viimase stage’i lõpuni. Isiklikult arvan, et Põlva Püssimehest võiks saada traditsiooniline iga-aastane üritus. Mulle meeldis ja tiirus näeme!“
RIVO REBANE:
„Siiani mulle kõige rohkem pinget pakkunud laskevõistlus, mis meie kodumalevas on läbi viidud. Taktikaline laskmine sai minu jaoks uue tähenduse. Sihtmärki täpselt tabada on tähtis, aga samas ei tohi enda ümber toimuvat ära unustada. Seda kõike sai õpitud ja ka koheselt praktiseeritud. Võtan sellest võistlusest igal võimalusel uuesti osa.“
JANNO LIMBAK:
„Kui Põlva Püssimees algas, siis nägin, et relvaga opereerimine ja laskude tabamused olid erinevad, kellel parem, kellel halvem. Kuna mulle endale meeldib laskmine ja tege-
len sellega aktiivselt, siis relvaga (ohutult) opereerimine on väga vajalik. See peab olema iga üksikvõitleja baasoskus.
Mida aeg edasi, seda paremaks mehed said ja tase ühtlustus, seda oli lausa silmaga näha. Relvarauad püsisid ilusasti sihtmärgialal ja nende võitlejate kõrval oli turvaline olla.
Minu arvates oli Põlva Püssimehe ellu kutsumine väga vajalik, et arendada sõduri individuaalseid oskusi. Loodan, et selliseid üritusi tuleb veel.
See, millega Tarvo Planken ja tema meeskond hakkama said, oli igati tubli saavutus.“
JANAR SAARNIIT:
„Võistlus oli kõigile osalenutele arendav. Aastaga toimus baasoskustes märkimisväärne taseme paranemine. Erinevad harjutused pakkusid väljakutseid ka kogenematutele laskuritele. Tänan oma meeskonda, hea sooritus tõi teise koha.“
Igal aastal peab reservohvitseride ülemaailmne kogukond suvekongressi, mille raames panevad reservohvitserid end proovile ka sõjalisel mitmevõistlusel. Tänavu leidis jõukatsumine aset Ateenas, kust eestlased tõid koju mitu kõrget kohta.
Tekst: KÄRT PRAKS , EROK-i spordikomitee juht
Reservohvitseride rahvusvahelise ühenduse CIOR Milcomp sõjalisel mitmevõistlusel osaleb tavaliselt 30 kuni 40 kolmeliikmelist võistkonda 12 riigist. Võistlus sai alguse aastal 1957 ja on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse kui sõjaväelistel oskustel põhinev mitmevõistlus, milles pannakse proovile nii juhtimisoskus kui füüsilised võimed. Võistlusklasse on 5: veteranid, eksperdid, noviitsid, naised ja rahvusvahelised segavõistkonnad. Alates 2010. aastast on lubatud osaleda lisaks ohvitseridele ka allohvitseridel ja reakoosseisul.
Ateena võistluse ettevalmistus algas, nagu tiimialade komplekteerimisega liiga tihti juhtub, üsna viimasel hetkel. Kui alles märtsis oli õhus küsimus, kas Eesti üldse oma võistkonnad kokku saab, siis aprillis selgus, et meil on võimalik välja saata isegi kolm võistlushimulist mees- ja naiskonda. Mais jätkus võistkondade moodustamine ning kogu bürokraatlik asjaajamine, mida oli demokraatia sünniriiki Kreekasse vaja ette valmistada vähemalt sama palju, kui sportlased peavad ette valmistama oma füüsilist vormi.
Võistkonnad moodustati Kaitseväe ja Kaitseliidu reservohvitseridest ja tegevväelastest. Naiste tiimi kuulusid kapten Pauliine Nettan, leitnant Jane Mednis ja veebel Aune Surva. Kui Pauliine ja Jane on muidu väga mitmekülgsed sportlased, siis Aune oli võistkonnas eelkõige mitmevõistluse kogemusega sportlane, kellel on rahvusvahelistelt võistlustelt mitmeid kõrgeid kohti ette näidata.
Noviitside ehk esmakordselt võistlejate meeskonda kuulusid nooremleitnandid Karel Sarv ja Karel Kuus ning nooremveebel Kristo Davo Kons. Ka-
relitel langes võistluse ettevalmistus kokku Kaitseväe Akadeemia lõputöö kirjutamise, lõpupraktika ning lõpu töö kaitsmisega, mis pani korralikult proovile nende stressitaluvuse. Vete ranide võistkonna moodustasid leit nandid Marek Soop ja Marek Zahkna ning kapral Margus Andresson. Nende hulgast oli Milcompi võistlustel kõige rohkem osalenud Marek Soop, lausa kuuel korral.
Kreekasse jõudsime päev enne võist luste algust ning kohe sai selgeks, et võistlemine rohkem kui 40kraadises kuumuses ei saa meile olema ei loo mupärane ega kuidagi lihtne. Kuumu sega võitlemist ei teinud kergemaks kreeklastele omane organiseerimine. Kõike võeti väga rahulikult ja oo tamist oli iga päev väga palju. See õpetas kannatlikkust.
Võistlus toimus Hellenic Army Acade my territooriumil. Kogu sealviibimise aeg oli piiratud väga karmide reeglite ga: liikuda tohtis ainult koos kohaliku grupijuhiga, ühtegi ruumi peale söök la ja võistluspaiga ei olnud lubatud siseneda ning igasugune pildistamine oli keelatud. Akadeemia ise oli suve puhkusel, kuid meil õnnestus paaril korral kohata akadeemia ülemat, kes oli võistlusest väga huvitatud, sest oli ka ise olnud militaarmitmevõistleja.
Võistluspäevad olid väga pikad. Võist luspaika sõideti välja juba hommikul kell 7 ning tagasi saabuti kella 21 ajal. Öötundide vahele pidid sport lased mahutama lisaks taastumisele ka toitumise ning järgmiste päevade võistlusstrateegia läbi arutamise. Selleks kogunesid meie kolm võist konda tavaliselt kogemusi vahetama ühte hotellituppa. Koosveedetud nädal muutis eestlased, kes varem üksteist ei tundnud, kiiresti väga tugevaks ja kok kuhoidvaks meeskonnaks, kus kõigil oli soov panustada järgmistel võistlus päevadel paremate tulemuste nimel.
Võistlus koosneb viiest osavõistlusest, mida kolmeliikmeline võistkond peab sooritama üheskoos. Need toimuvad kolmel päeval: esimesel laskmised, teisel takistusribad ja kolmandal orien teerumine koos lisaülesannetega.
Laskmispäeval on kaks harjutust: korraldajamaa relvadest püstolilask
mine 25 m tiirus ja püssilaskmine 200 m tiirus. Mõlemas tiirus toimub täpsuslaskmine ringmärki 9 lasku ja kiirlaskmine siluettidesse 9 lasku. Püstoli kiirlaskmisel on lisaks kohus tuslik ka salvevahetus. Paraku jäeti Kreekas laskmine suure tuleohu tõttu täiesti ära.
Võistluste teine päev kuulub takis tusradadele – maa peal 500 m ja 20 takistust, vees 50 m ja 5 takistust. Võistkond peab liikuma takistus ribadel koos ja lubatud on üksteise abistamine. Ujudes kannavad võistle jad seljas korraldajamaa vormi, maal igaüks enda vormi. Kõik harjutused on meestele ja naistele võrdsed ning kui mõnda elementi ei suudeta läbida kol me katsega, järgneb karistus, millega ei ole võistlust võita enam võimalik.
Ka takistusrajal, täpsemalt ujumise omas, tegid kreeklased võistluses erisusi – nimelt ujuti ujumisriietes, mitte vormides. See tuli eestlastele kahjuks, sest naiste tiimi kuulusid väga tugevad ujujad, kes vormis takistust läbides oleksid punktivahet teiste tiimidega kindlasti suurenda nud. Mõlemad takistusribad on NATO riikides standardsed ning neid on idee järgi kodumaal kerge harjutada. Küll aga sõltub palju konkreetse raja hool dusest. Ateena maatakistusriba oli omajagu amortiseerunud ja pinguta mata, mistõttu keset võistlust murdus näiteks üks köis ning redelite kinni tustrossid muutusid üha lõdvemaks, mis tegi meie viimastena startinud noviitside tiimile raja läbimise oluli selt raskemaks.
Naiste võistkonna kapten Pauliine Nettan pidas võistkonna tugevuseks koostööd: „Meie võistkonna tuge vuseks oli meeskonnatöö, teame üksteise tugevusi, harjutades panime rõhku eeskätt neile elementidele, kus on oluline teha koostööd.“
Näiteks tuleb maatakistusribal läbida elemente, mis on tehniliselt üpriski keerukad. Seetõttu harjutati Eestis maatakistusriba läbimist väeosade ter ritooriumitel ning Männiku lasketiirus.
Kolmas võistluspäev on orienteerumi ne – 12 kuni 14 km erineva mõõtkava ja formaadiga kaartidega. Lisaks kaardiharjutus, kauguste hindamine ja granaadivise täpsuse peale ning lisaülesanded korraldajamaa valikul.
Ateena võistlusel toimus orientee rumine nende loodusele omaselt kiviklibusel ja künklikul, kohati isegi mägisel maastikul. Orienteerumisrada oli nii raske, et lubatud ajaga suutis selle läbida vaid kolmandik võistkon dadest. Kõik võistlejad saabusid rajalt tagasi üsna söestena, seda mitte üle 40kraadise kuumuse tõttu, vaid see pärast, et metsapõlengud olid maaala osaliselt täiesti hävitanud. Kui korraldajalt küsiti, milliseid loomi või linde rajal võib kohata, siis vastati, et karta pole midagi, kõik on metsadest kas põgenenud või seal põlengutes hukkunud. Rajal nähti ka tulle jäänud suuri kilpkonnakilpe.
Võrreldes teistega tõi orienteerumine meile pigem häid punkte, sest meie sportlased on sel alal saanud Eestis kor raliku ettevalmistuse nii ajateenistuses kui ka orienteerumise teisi- ja neljapäe vakutel osaledes. Küll aga jäi ära kaar diharjutus, mida korraldajad otsustasid mitte läbi viia. Kõikides võistkondades kandsid vastavalt Milcompi traditsioo nidele kapteni rolli kõige tugevamad orienteerujad, olenemata auastmest või varasematest kogemustest.
Lisaks toimuvad võistluste neljan dal päeval eraldi võistlused TCCC-s (taktikaline lahingukannatanu käsit lemine) ja LOAC-is (rahvusvaheline sõjaõigus). Need on eraldiseisvad võistlused, mis leiavad aset Milcompi raames. Mõlemad võistlused mõõ davad sportlaste erialateadmisi ega nõua tugevat füüsilist ettevalmistust.
Võistlustelt saadi mitmeid häid kontakte teiste meeskondadega ning kutsed järgmistele võistlustele sel sügisel Lõuna-Aafrikas, järgmisel kevadel Soomes ja suvel Münchenis. Suvel 2024 korraldab Eesti sama sugust võistlust ja siis on plaanis hõivata juba rohkem pjedestaalikohti kui Ateenas.
Ateenas võitis Kaitseväe ja Kaitseliidu liikmetest koosnev naiskond hõbe medali. Veteranide meeskond, kelle moodustasid vaid Kaitseliidu liikmed, saavutas neljanda koha ja noorte ehk noviitside arvestuses saavutati viies koht. Konkurents oli väga tugev ning nii headele tulemustele ei oleks jõu tud ilma tiimide hea sisekliima ja tu geva ettevalmistuseta. Täpselt sellist vaimset ja füüsilist pühendumist Eesti reservohvitseridelt oodataksegi!
Lätis toimuvast patrullvõistlusest oli meie võistkond väga põgusalt küll kuulnud, aga ei osanud sellest midagi eeldada ega arvata. Sellest hoolimata võtsime väljakutse vastu ning tõime võidu koju.
Esialgu kohalikele kaitseväe lastele mõeldud, kuid järjest suuremaks ja rahvusvahelise maks pürgivat võistlust kor raldab Lätis igal aastal erinev Zemessardze üksus, tänavu toimus see Jurmala läheduses. Jõukatsumine leidis aset juba 30. korda ja oli näha, et juubelivõistluseks olid korraldajad eraldi pingutanud. Kokku osales 31 meeskonda 6 erinevast riigist.
Teet Leppänen on spetsialist luures ja sõjatehnika tundmises. Marko Pikka tugevus on meditsiin ja tiimi juhtimi ne taktikalistes olukordades. Käes oleva loo autor Margus Ots vastutab kaardilugemise ja käsu analüüsi eest. Ootamatult ei saanud osaleda kalev laste meeskonna neljas liige Marko Heinmäe ega tema asendus Kristjan Peterson, kuid õnneks saime Põhja kompaniist laenata kogenud pat rullvõistleja Marek Soopi, kes olude sunnil pidi omandama uue eriala ning täitma meeskonna tühimikku side alal, sest rajal pidi suutma kodeerida sideaparaate ja teha erinevaid side raporteid. Selleks saime meeskonna peale kaasas kanda ka ühte suurt Harrist.
Võistluse planeeritud kestus oli 36 tundi, võistkonnad pidid saabuma kohale 1 päev enne võistlust ehk neljapäeval ning lahkuma päev pärast võistlust ehk pühapäeval. Kuna võist
luse juhendis oli reede hommikule märgitud „preparation phase“, siis eeldasime, et see on ette nähtud pak kimiseks, sättimiseks ja planeerimi seks. Illusioon mõnusast ja rahulikust võistlusest kadus neljapäeva õhtul kohale saabudes – koheselt anti võist kondadele käsk, mille viimse detailini läbitöötamine ja kaardiga sünkroni seerimine lõppes kell 3 öösel.
Nii-öelda ettevalmistus sisaldas ka tiimi jagamist erinevate ülesannete vahel, mis olid koostatud selliselt, et kõigile päris meelepäraseid tegevu si komplektis ei olnud – paaris olid üldfüüsiline ja meditsiin; granaat ja militaarteadmised; side ja orienteeru mine; püstoli ja automaadi laskmine. Ülesanded ei olnud lihtsad, igaühel oli juures mingi kiiks.
Üks väga oluline nüanss käsus – vett kästi kaasa võtta kogu võistluse ajaks ehk 36 tunniks ning tasuta, see tä hendab ilma trahvipunktideta, lubati refilli teha iga 8–12 tunni tagant. See tõttu pidime tegema klooritabletiga joodavaks vetikaid täis jõevett ja tuleb tunnistada, et janu korral maitseb ka see nagu Fanta. Kui vesi vahetult enne plaanitud täiendust päris otsa lõppes, saime tuge ootamatust kohast – pa rima koha saavutanud Läti meeskond pakkus meile ise ühte oma pooleliit rist pudelit spordijoogiga.
„Looks like you really needed some
water. We are allies and are supposed to help each other,“ oli nende pealiku sõnum pärast võistlust. Kinkisime neile tänutäheks väärika meene.
Meeskonna ettevalmistusfaasi indi viduaaltulemuste põhjal pandi paika stardijärjekord. Meie saime rajale viiendana. Esmalt viidi meid veoauto ga sadamasse, kus istusime kiirkaat rile. Kaatrisõitu oli hinnanguliselt umbes 5 kilomeetrit ja see oli elamus, sest kapten andis ikka korralikult kuuma. Olime endale käsu põhjal sel geks teinud, mis hetkest hakkab pihta vaenulik ala, sinnamaani ei pidanud me liikumisel taktikalist olukorda arvestama.
Esimeseks ülesandeks oli pimedates maa-alustes katakombides vastase kohta andmete kogumine, seejärel suundusime korraldaja ette antud rada kasutades pehmele Jurmala ran naliivale. Päevitajate ja ujujate vahel kiirmarsis liikumine tõi palju üllatu nud nägusid ja kaasaelajaid. Päikeses ja rohkem kui 30kraadises kuumuses saime oma motivatsiooni igati proovi le panna ning nautida merevaadet ja rannaliiva kokku üle 4 km. Tundus, et läbisime ka nudistide randa.
Kuna oluline kriteerium oli raja läbi mise kiirus, siis tempos me endale ei halastanud ning saime nii mõnegi tii mi kätte juba esimesse punkti minnes.
Edasi pidime punktide vahel liikuma hämarduvas metsas ja sooritama põnevaid ülesandeid, mille hulgas oli veetakistuse ületamine, alpinism, tehnika tundmine, meditsiin. Öise orienteerumise ülesandel tuli tiimiga kaheks jaguneda ja otsida punkte väga keerulisel ja tehnilisel rajal. Korraldajad olid andnud meile selleks tarbeks veidi vanema ja ebatäpse kaardi, mis muutis tegevuse eriti vaevarohkeks.
Algkäsus rõhutati, et väga oluline on anda üle sidekoodidega ümbrik vastupanuliikumise baasi, mis oli rajal 4. või 5. punkt. Seda tegi lõpuks vaid üks meeskond 31-st. Meie see kahjuks ei olnud, kuigi fikseerisime ära baasi jõudmise.
Luureülesanne oli samuti ette nähtud ja selles tuli meil hea tulemus. Erinevalt Eesti patrullikatest ei toimunud vastase alas Tom & Jerry moodi tagaajamist, vaid taktikaliselt vale käitumisega, st mittevarjatult liikumisega vahele jäänud meeskondadele pandi lihtsalt miinused kirja ja punkt. Väga kõhe tunne oli näha ATVga vastutegijat mäe otsas lähedalt mööda sõitmas, kuid õnneks suutsime samblaga ühte sulada. Vahest üheks olulisimaks ülesandeks oli kaudtule
tellimine vastase juhtimissoomukile nagu meie Pitkal.
Kuna võistlus oli kiiruse peale ning me liikusime rajal esimestena, ei pidanud me punktis ootama, vaid saime kohe edasi minema.
Pärast laskmisülesannet ootas meid ees evakuatsioon Pasi soomukis. Ei julgenud end veel päris lõdvaks lasta, kuigi lõpp tundus lähedal olevat. Järsku käis trahh! – meile tehti varitsus. Pidime määrama oma asukoha, saime uued koordinaadid ja võistlus jätkus veel mitmesuguste huvitavate ülesannetega. Lõpujooksuks oli hoonesisene takistusriba, kus saime lisaks enda varustusele kaasa kanderaami koos 75 kg kaalunud „haavatuga“ ja seigelda mahajäetud tehases treppidest üles-alla. Samal ajal pidi üks võistkonnaliige korstna otsa ronima ja lipu heiskama, mis tähistas asula vabastamist.
Pärast finišit magasime mõned tunnid ja läksime linnaga tutvuma. Samal ajal toimusid seal Zemessardze päevad ning linnas leidsid aset kontserdid ja üritused, millest korraldajad julgustasid meid osa võtma.
Pühapäeva hommikul oli ette nähtud paraad koos rivistusega, kus tehti teatavaks lõpptulemused, mida kogu retke aja oli kiivalt varjatud. Saime korraldajatelt sinimustvalge lipu ja marssisime orkestri saatel riviplatsile, kus mängiti kõikide osalenud riikide (Läti, Saksamaa, Itaalia, Leedu, Kanada, Eesti) hümne. Kui järg meieni jõudis, ühendasime väärikalt hääled ja kuigi meid oli vähe, oli meid kaugele kuulda. Nagu õpetatakse laulus „Eesti vennad, laulgem rõõmsast“.
Kokku käisime rivi ees neli korda – kiireim takistusriba, parim navigeerimine/kiireim raja läbimise aeg (5 ülesande alamvõitu autasustati eraldi), parim välismaine tiim ja üldvõitja. Üllatus oli siiski suur ning korraldajate tehtud väärikas tseremoonia suurendas head tunnet. Suur kummardus lõunanaabritele!
Kokku tuli trassi umbes 55 km, mida läbisime praktiliselt ilma puhkepausideta ja täie rauaga kiirustades, jagades omavahel vett ja toitu ning toetades üksteist nii hästi kui oskasime. Toimunut analüüsides nõustusime, et tegemist oli ühe parima võistlusega, kus me oleme kunagi osalenud.
Kaitseliidu ülem algatas eelmisel aastal Kaitseliidu kehtiva arengukava (KLAK)1 korralise uuendamise protsessi, mille 10. juunil 2021 kiitis heaks Kaitseliidu keskjuhatus. Uuendamise üheks meetodiks on ideekorje, milleks korraldati ka kõnesolev konverents. Konverentsist on olemas videosalvestus, millega malevates saab tutvuda, ning kirjalik kokkuvõte, mis on edastatud osavõtjatele.
Konverentsi ettekanded olid kolmes plokis, arvestades lahingufunktsioonide2 loogikat. Esimene plokk andis konverentsile laiema doktrinaalse tausta, teise ja kolmanda ploki ettekanded keskendusid kitsamalt lahingufunktsioonide täitmiseks vajalikele võimetele. Ettekandeid tegid Kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem, Kaitseväe luurekeskuse ülem, Kaitseväe relvaliigiinspektorid ning Kaitseliidu ohvitserid. Ettekannetele järgnesid ettekandjatega arutelupaneelid.
Konverentsi tulemusel paranes osalejate olukorrateadlikkus Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülema kavatsusest suurendada maakaitset 20 000 võitlejani (MK20K) lühemas perspektiivis ning RKAK 2031 raames MK-üksustele tarnitavast varustusest ja MK võimalikest arengutest pikemas perspektiivis. Nii on kõige lähemas perspektiivis Kaitseliidu sõjalise kaitse võime tegevusliini3 arendamise eesmärk kogu MK20K lahinguvalmiduse saavutamine 24. veebruariks 2024 (24VEB24). Järgmisel arenguperioodil jääb sama tegevusliini põhipingutuseks MK lahinguvalmiduse alahoidmine ja selle kvaliteedi tõstmine. MK20K ülesandest ja selle täitmise praktilistest tegevustest selles artiklis juttu ei tule, sest sellekohast infot vahetatakse operatiivsemaid suhtluskanaleid kasutades.
Kaitseväe juhataja sõnastas konverentsil neli printsiipi meie võidukaks manöövriks.
1. Meie tulesüsteemid peavad olema vastasest võimalikult kaugel.
2. Meie jalavägi peab olema vastasele võimalikult lähedal, et sundida teda hargnema ja jalastuma.
3. Meil on vaja tõkkesüsteeme oma üksuste ümber, päristõketele lisaks peab olema ka hulgaliselt pettetõkkeid.
4. Me peame oskama enda keskkonda kasutada.
Konverentsi lõpus rõhutas Kaitseliidu ülem, et kogu päeva jooksul erinevate inimeste suust kõlanud laused, kuidas oleme seda või teist juba teinud või see juba toimib, tõestavad MK arendamisel valitud suuna õigsust. Samas ei tähenda see, et on kõik ideaalses korras või kõik on juba saavutatud. Allpool on autori subjektiivne valik konverentsi peamistest järeldustest, mida maakaitse arendamisel pikemas perspektiivis silmas võiks pidada ja mille abil maakaitse lahinguvalmidus võiks püsida. Edaspidine eritelu näitab, kas sellele valikule tuleb lisa ning mis teemadest kujunevad sisendid KLAK järgmisse versiooni.
Juba rahuajal ning veel enam kriisis ja sõjas on ühiskonna eri osade ootused Kaitseliidule suured. Süvaanalüüsitagi võib väita, et need ootused ületavad KL-i olemasolevad ja ka nähtavas tulevikus moodustuvad võimed. Nii oleks kõigile selgem, kui on kokku lepitud riigi tasemel organiseeritud ressurssidega toetamise pikaajalised prioriteedid.
Praegu on Kaitseliidus valdav arusaam, et maakaitseringkond (MKR) on lahinguruumi reaalne omanik, kelle maa-alal paiknevad manööverüksuste
operatsioonialad, kus toimub lahingutegevus vastavalt manööverüksuste plaanidele. Kõigega väljaspool operatsioonialasid suhtleb MKR. See on MKR-ile mahukas ülesanne ning konverentsil ei selgunud, missuguseid arenguid on vaja MKR-ide tasemel läbi viia, et sellele ootusele vastata.
Samas on teada (nt Siil 22 tähelepanekute kaudu), et juhtmaleva staap ei saa korraga ja tulemuslikult tegeleda nii MKR-i kui ka maleva teemadega. Seega tuleb vähemalt juhtmalevates moodustada kriisiaegne kaksikjuhtimine, kuid katkematu juhtimine on vaja tagada ka teistes malevates.
Tõenäoliselt on sõjaaja malevate (SAM) ülesannete mahtu tsentraalses vaates alahinnatud, mis võib tähendada probleeme maleva tasandil juba rahuaja tegevustes, rääkimata kriisivõi sõjaajast. Teisisõnu, napp hulk piisava ettevalmistusega personali KL-i malevates ei pruugi näiteks lühiajalise õppuse juures olla ületamatu probleem, kuid täitmata ametikohtadega on vaja midagi ette võtta, et olla paremini valmis ka pikaajaliseks vastupanuks.
Konkreetsemaks minnes, maakaitse hüppeline kasv 10 500 lisavõitleja võrra, mis tõstab maakaitse mahu 20 000 võitlejani, on Kaitseliidu juhtimise mõttes kahtlemata tõsine proovikivi. Lisanduvate inimestega tekib juba niigi üle koormatud malevastaapides koormust juurde. Ka juurde moodustatavate üksustega tegelemine vajab lisaressurssi, kuid täna valitseb ohvitseride ja veeblite laialdane puudus. Traditsiooniliselt mõeldes on ülesannete hulga kasvades vaja juurde luua ametikohti, kuid ametikohtade juurde loomine on vaid osa võrrandist, sest tegevteenistuses ei ole piisaval hulgal kvalifitseeritud inimesi. Selline olukord tähendab teistsuguseid lahendusi ja lahenduste leidmiseks tuleb tähelepanelikult vaadata eelkõige reservi suunas. Senine
praktika aga näitab, et reservist tagasi tegevteenistusse erilist tungi ei ole. Üheks lahenduseks võiks olla tööampsude võimaldamine – võtame reservist nädalavahetusteks või ka natuke pikemaks ajaks mingi konkreetse ülesande lahendamiseks tööle kogenud inimesi.
Paraku ei aita see edasi rühma ja jao tasandit, sest sinna on vaja leida ja määrata juhid/pealikud, kes tegutsevad selles rollis pikemat aega. Nii jääb „palgalise koosseisu“ nappuse tõttu üha rohkem vabatahtlike juhtide kanda ka väljaõppe läbiviimise vastutus. See tähendab jao- ja rühmapealike praktilise õpetamise vajaduse järsku kasvu, mis omakorda tähendab jällegi vabatahtlike panuse kasvu. Aga pole enam 1990ndad, mil KL oligi valdavalt vabatahtlike entusiasmi najal püsiv organisatsioon. Tänane vabatahtlik tahab oma vaba aja eest organisatsioonilt pigem saada midagi enda jaoks olulist, mitte niivõrd organisatsioonile anda. Ehk siis ootused kipuvad olema erinevad. Kuidas sellest üle saada? See on ilmselt protsess omaette, mida pole kiiresti võimalik
läbi viia ja millest ilmselt kujuneb üks omaette arengueesmärk nt aastaks 2035. Nii pika perspektiivi juures tuleb kindlasti arvestada, et kiiresti arenev tehnoloogia suudab aidata inimestel teha oma tööd ohutumalt ja tõhusamalt. Kuidas täpselt, saame teada tulevikus.
Tulles tagasi reservi juurde, on selleks, et reservteenistust aktiveerida, vaja selget plaani või reservteenistuse kontseptsiooni, mille alusel tegutseda. See plaan peaks võimaldama reserviga süsteemset tegelemist just kvalitatiivses plaanis. Senine käsitlus reservist on olnud pigem üksusepõhine, kuid sinna juurde on vaja tekitada spetsiifilisi reservikategooriaid, nt juhid-mentorid, staabiohvitserid, instruktorid, relvaliigi (LT) või toetuse (LTT) spetsialistid jne. Eraldi on vaja rohkem fookust seada laiapindsele riigikaitsele, sest sõjaline riigikaitse kipub siiani toimetama pigem omapead, kaasamata piisavalt kõiki teisi MKR alal tegutsejaid (PPA, Päästeamet, KOV, tervishoiuasutused, erasektor jne). Teiselt poolt soovivad KOV-d jt
tsiviilpartnerid teha KL-iga aktiivset koostööd. Nii on lähiaja üks esmaseid arendusülesandeid Kaitseliidu kriisi- ja sõjaaja juhtimise, koordineerimise ja side kontseptsiooni (KL C3) väljatöötamine ja tõhus rakendamine, et nii KL-i kui MK juhtimine võiks olla üha enam detsentraliseeritud ja ülesandekeskne.
Venemaa Föderatsiooni armee praeguses invasioonilaines Ukrainasse on palju sarnasusi varasemate operatsioonidega Süürias, Gruusias ja Tšetšeenias. Vastane ei haara territooriumi kogu ulatuses kohe, vaid liigub võtmealasid kiiresti hõivates mööda rünnakukoridori edasi kuni mõne strateegilise objekti vallutamiseni. Samal ajal jätkavad meie asutused ja ettevõtted võimalusel tegevust ka rünnakukoridoris. Juhul, kui mõnest kohast on tulnud lahingute tõttu evakueeruda, taastatakse võim esimesel võimalusel pärast vastase vägede lahkumist. See on nii ka vastase esi-
mese ešeloni üksuste taga, kui vastav taristu võimaldab.
Kaitseliit ja kitsamalt maakaitse toetab katkematult kogu riigi toimimist. Maakaitset tuleb selles olukorras näha tervikuna, st koos Kaitseliiduga, mis toetab kriisi ja sõja korral alt üles printsiibil kogu ühiskonda. Kõik pealikud peavad arvestama, et Kaitsevägi annab maakaitseks umbes 10 000 reservväelast rühmadena, ja needsamad pealikud peavad ka välja nuputama, kuidas seda lisajõudu konkreetses piirkonnas tõhusalt kasutada. Selline lahendus on hea ka seetõttu, et saame rühmad koos varustusega, mitte meile määratud varustust, mida siis kriisi/ sõja puhul tuleb mehitama hakata. Siinjuures tuleb arvestada, et meil ei ole luksust hoida ülal monofunktsionaalseid üksusi. Teisisõnu, kui konkreetses lõigus enam/veel vastast ei ole, siis see ei tähenda, et maakaitseüksusel ülesanne puudub. See tähendab, et vaja on luua tingimused kõikide vabatahtlike kaitsetahte eesmärgistamiseks vastavalt Kaitseliidu ees seisvatele ülesannetele. Arendatavad mittesõjalised võrgustikud on selleks hea algus, aga need võrgustikud peavad viivitamatult praktikasse rakenduma selliselt, et me kohalikke olusid tundes oleme valmis mistahes probleeme lahendama nii, et igaüks teeb ära oma ja natuke rohkem.
Maakaitseüksused tegutsevad asümmeetriliselt, mittelineaarselt ja hajutatult eesmärgiga hoida olukorrateadlikkuse tase võimalikult kõrgel. Näiteks Siil 22 esialgsete järelmite põhjal saab öelda, et maakaitseüksused on kõige edukamad kaugvaritsuste läbiviimisel ehk siis, kui vastane on 300–400 m distantsil, ning kõige keerukamad on maakaitse jaoks kohtumislahingud. Järelikult tuleb kohtumislahinguid vältida, mis omakorda tähendab, et ei tohi olla olukorda, mil maakaitsele tuleb üllatusena, et vastane on alasse imbunud.
Üks võimalus olukorrateadlikkuse tõstmiseks on KLP-de õigetes kohtades ülespanek ja nende opereerimine kogu operatsiooni vältel. Maakaitseringkond on lahinguruumi omanik ning sõjalise operatsiooni
läbiviijad oma konkreetses operatsioonialas vajavad MKR-i toetust. MKR-id peavad oma ala malevate ja malevkondade vahel ära jagama ning vastavad allüksuste ülemad peavad nendel aladel enda reaalseid tegevusi pidevalt planeerima, läbi harjutama ja uuendama. Maakaitseüksuste taktika põhineb KLP-l, mille ümber korraldatakse kogu kohalik operatsioon. Tasub üle korrata, et iga KLP toimib kindlasti koostöös PPA jt kohalikega ning koostöös partneritega tuleb välja mõelda, kuidas sisekaitset sõjalise kaitsega võimalikult varakult kombineerida. Seejuures ei või jääda pidama vaid taktika juurde. Konkreetne KLP või sealt organiseeritud varitsus on vaid planeerimisülesande üks osa, siin on veel hulk kaasnevaid ülesandeid, nagu infokorraldus, liikumine alale, opereerimiseks vajalike vahendite leidmine ja varustuse/laskemoona hoiustamine, jao/KLP liikmete majutuse jm toetuse tagamine jne. Eelnevast tulenevalt võib MKR-i antav ja oodatav toetus olla nii sõjaline kui mittesõjaline.
MKR-i LaKo-d on kasutatavad üle terve MKR-i vastutusala. MKR-i vastutusala on suur ja olemasolevad sideühendused ei taga katkematut sidet staabi ja manööverüksustega. Side korraldamiseks tuleb kasutusele võtta alternatiivseid meetmeid ning anda allüksuste juhtidele rohkem autonoomsust. Suhtlemine vastutusalal tegutsevate naabritega/partneritega peab olema kokku lepitud, juurutatud ja harjutatud, vastasel korral tekivad suured probleemid, mida tõhusalt korraldatud suhtlemisega saab leevendada. Muuhulgas on kriitiline leida standardne lahendus toetatava üksuse juurde saadetava, aga ka sealt saabuva läviisiku (LO) töökorraldusele. See peaks olema kohustuslik toiming.
Kahtlemata jäävad malevkonnad ja nende põhjal moodustatud üksused alles ning nendegi üksuste eesmärgiks on vastase kulutamine kõige laiemalt maleva piires, kuid väiksemad allüksused jäävad tegutsema enda kodukandis, nt täpsusega jao kodukohast arvestades kuni 20 km raadiuses. MK-üksuste komplekteerimisel võiks arvestada, et kõik allüksuse liikmed
ei pea elama konkreetses asulas. Oluline on, et kogu jagu saab regulaarselt kokku ja harjutab tervikuna kohalikke olusid arvestavate plaanide alusel. Peame õppima ja harjutama seda, mida kriitiliselt tegema peame, ja sellega, mis juba praegu olemas on. Kõige tähtsam ongi, et teeme kokkulepitud tähtajaks midagi valmis ja siis arendame neid võimeid saavutatud tasemelt edasi. Näiteks võtame kasutusele tsiviildroonid ja hakkame neid kasutama, head ja vead tulevad kohe välja. Võtame kasutusse uued TT-vahendid ja siis analüüsime, mitu kihti on neid kuhugi vaja. Teeme maakaitses nii, et anname sõjaajalaadsed ülesanded jagudele kätte ja need jaod harjutavad iseseisvalt oma ülesannete täitmist. Ka andragoogilises mõttes on väga tähtis võimaldada täiskasvanud inimestel reaalsetes oludes ise õppida. Sellise praktika kaudu saame teada, mida on päriselt juurde vaja. Me peame harjuma mõtlema, mida saab olemasoleva varustusega tänases keskkonnas kohe ära teha, mitte unistama sellest, mida kunagi hangime või mis olukorrad tulevikus võivad tulla.
Kergejalaväe ülesanded MKR-ide piires saavad MK-üksustele selgeks hiljemalt 24VEB24, sealt edasi on vaja eesmärgistada koostegevused teiste relvaliikide ja partneritega, sest maakaitse ei koosne vaid püssiga jalaväelastest. Seega post-24VEB24 eesmärk on MK20K lahinguvõime alalhoidmine, arendamine ja kvaliteedi tõstmine koostöös teiste relva- ja väeliikidega ning teadaolevate partneritega riigikaitse laia käsitluse (RLK) kontekstis.
Inspektorid esitasid plaane, kuidas maaväe relvaliigid lähiajal maakaitse arendamisse panustavad. Tuleb terve rida võimeid, millega peame arvestama ja kellega tuleb maastikul koostööd teha. Lisaks ilmnes, et relvaliigid ootavad koostööks tuge, et nt iga suurtükiväelane teaks, kuidas ta koos maakaitsega kriisi ja sõja korral Eesti ära kaitseb!
Tõkestamine on iga lahinguplaani orgaaniline osa, mitte ainult pioneeride
asi tagada. Iga allüksus rajab ise vähemalt julgestustõkked, planeerib tõkked/välikindlustamise ja vastutab nende eest oma lahingualal. Lähiajal on võimalik tõsta tõkestamise ja välikindlustamise kiirust, viies ’sõdiv taristu’ nende kasutuskohtade lähedusse ning tehes võimalusel ära eelnev ehitustöö. Nt Siil 22 ajal katsetati valmis elementidest tõkkesüsteemide ehitamist ja õppuse lõpus veeti elemendid KL malevate määratud kohtadesse, mitte enam tagasi KV kesklattu. Lisaks allkirjastati kevadel Kaitseväe ja RMK vaheline koostööleping, mille alusel on kokkuleppel RMK-ga võimalik RMK aladele ehitada püsivaid rajatisi, nagu tõkked, välikindlustused vmt.
Tankitõrje on taas jalaväe funktsioonidest kõige olulisem. Tankitõrje universaalsed arengusuunad pikamaarelvade puhul on sihtmärgi avastamise kauguse ja lasu täpsuse kasvatamine. Keskmaarelvi arendatakse kergemaks, täpsemaks, hukukindlamaks ja väiksema personalivajaduse suunas ning lühimaarelvade puhul tuleb esmalt kitsendada meie relvastuse nomenklatuuri, sest vähem on rohkem.
RKAK31 ei näe ette maakaitse pikamaa-tankitõrjevõime loomist. Täna on keskmaa-tankitõrjevõime kompanii tasemel olemas vaid maakaitseüksustel. B300, M69 ja 90 mm TTK arvatakse lähiajal relvastusest välja. Alles jäävad Javelinid ja CG-d, viimased asendatakse uuemate versioonidega. Maakaitseüksustesse hakkavad ühekordsed Instalazad ja Spike SR TT-süsteemid jõudma alates 2022. aasta lõpust. Tegeldakse ka öise vaatlusvõime arendamisega, just uute CGM4-de jaoks, vastavad termosihikud on hankes.
Iga taseme pealik/ülem (alates jaoülemast) teab, mis tuletoetusvahendeid on temal võimalik kasutada, suudab neid efekte vajadusel oma plaani integreerida ning lahinguväljale tellida. Igas MKR-is on lähiajal olemas inimene, kel on miinipilduri või suurtükiväelase taust ning kes oskab planeerida, koordineerida ja juhtida
ringkonna taseme tuletoetust ning seeläbi panustada üleriigilisse ühend(joint) ja süva- (deep) tuletoetuse toimimisse. Sama isik peab arendama ka ringkonnasisest tuletoetuse õpet.
Suurtükiväe inspektuur eeldab, et maakaitse rollid kujunevad lähiajal järgmisteks.
1. Kõrge väärtusega sihtmärkide leidmine (find), fikseerimine (fix), sihtmärgistamine (target) ja jälgimine (track) oma vastutusalas.
2. Tuletoetusüksuste tulepositsioonide luure, ettevalmistamine ja julgestamine, olukorrateadlikkuse vahetu uuendamine, petteoperatsioonide korraldamise toetamine.
3. Pidev valmidus välise tuletoetuse koordineerimiseks ja sihtmärkide klaarimiseks (de-confliction/clearance).
4. MKR-ide tasandil on vaja aru saada, missugused oma süsteemid lasevad, ning seda infot tuleb pidevalt valideerida KV tulejuhtimiskeskusega.
4. ÕHUTÕRJE
Planeeritavas ajaraamis orgaanilisi õhutõrjevahendeid maakaitsele ei tule. Küll aga tegutsevad kõik ÕTüksused MKR-ide alal ning sellest lähtuvalt on hulgaliselt koostöökohti. Kaitseväe ÕT-relvastus piirdub lähiajal MISTRAL lühimaasüsteemide, 23 mm õhutõrjekahurite ja ÕT teostamiseks vajalike radaritega. Lähiajal on tulemas lühimaasüsteem PIORUN. Samuti saabuvad droonitõrjesüsteemid, mis suruvad maha need sagedused, millega opereerivad praeguseks teadaolevad droonid.
Maakaitse annab praegu oma panuse õhuruumi kontrolli: 1.1.1) aktiivselt – käsituli- ja TTrelvad tulega, kui vastav objekt on laskeulatuses; 1.1.2) passiivselt – maskeerimine ja pettetegevus, hajutamine, varjamine, õhuvaatlus, et tuvastada, kas keegi ka meie tegemisi jälgib.
Droonide kasutamine on tänapäevastanud rühma ja kompanii juhtimise paradigmat, lihtsustades vastamist
ülemate põhiküsimustele: kus on vastane, kus on meie üksused ja millega nad tegelevad. Praegu on droonid ette nähtud igasse kompaniisse, aga edaspidi võiksid kõik MK allüksused (kompaniid, üksikrühmad) olla varustatud Mikro-UASidega, MKR-idel aga olla Mini-UASi võime (vähemalt 20 km lennuraadiusega). Droonid on kuluvahendid, seda vaatamata nende hinnale, mis jääb sõltuvalt kaamera tüübist vahemikku 1000–9000 eurot. Tuleb ka silmas pidada, et ilma soojuskaamerata drooni ost on raha raiskamine, täiesti mõistlik on drooni hinnale juurde arvutada u 2500 eurot termokaamera jaoks. Maakaitse peamiseks vahendiks olukorrateadlikkuse ülalhoidmisel on hästi toimiv ja kogu territooriumit kattev vaatlusvõrgustik, mis tugineb tsiviilkeskkonnale.
Küberoperatsioon ei otsusta sõja kulgu, vaid on kujundav tegevus laiapindse riigikaitsesüsteemi toimepidevuse hoidmisel/hävitamisel.
Küber- ja infooperatsioon algab enne kineetilist operatsiooni rahva moraali ja kriitilise taristu mõjutamiseks ning on selge indikaator, et järgneda võib midagi tõsisemat. Käimasoleva Ukraina sõja praeguse etapi üks olulisemaid tulemusi küberdomeenis on ulatuslik ja efektiivne rahvahange (crowdsourcing), mille puhul ülesande lahendamine delegeeritakse vabatahtlikkuse alusel tegutsevale kogukonnale siiani laiemalt levinud üksikute häkkerite palkamise asemel. Uudne on ka ideoloogiliselt motiveeritud häkkerite ehk häktivistide kaasumine Ukraina poolel.
Ukrainlased arvasid, et taristu ülevõtmine võtab aega nädalaid, kuid läks mööda ainult üks ööpäev, kui nt nende sidemastide kaudu hakati ründama Ukraina sihtmärke. Seega tuleb meie kontrolli alt väljapoole jäävad objektid muuta koheselt kasutuskõlbmatuks. Alternatiivside korraldamiseks pakub meile palju võimalusi raadioamatööride kaasamine, sest nad ei tekita eetris täiendavat müra.
„Harjuta, nagu sõdid“ printsiibile ei aita kuidagi kaasa meie õppuste vastane, kes räägib inglise keelt, st ka
vene keele osa õppustel tuleb paremini mõtestada ja senisest realistlikumalt harjutada.
Osalejad andsid konverentsi sisule valdavalt positiivse hinnangu, sest maakaitseteemasid ei ole nii põhjalikult nii suures auditooriumis käsitletud ning konverentsiks valmistumine ja sel osalemine aitas nii esinejatel kui osalejatel maakaitseteemadele hoolikalt mõelda. Järgmise 10 aasta jooksul maakaitset enam ei suurendata, vaid tähelepanu pöördub nii sõjalise kui mittesõjalise Kaitseliidu osa valmisoleku tasemete ühtlustamisele. Lisaks on vaja paremini ette valmistada ka kogu muu toetus maakaitsele, et kujuneks välja tõeliselt laiapindne maakaitse.
Kaitseliidu vanematekogu esimees võttis konverentsi kokku mõttega, et kogu käimasoleva arengu juures peame vaatama Kaitseliidu tervik-
likku olemust. Kui räägime üksikult üldisele, siis organisatsiooni põhisisu on vabatahtlik inimene. See vaba tahe peab säilima ka siis, kui meid pannakse täitma mingit ülesannet. Positiivne suhtumine ei tohi kaduda, sest see annab Kaitseliidule ainuomase sisu. MK20K tulemusel tekib segastruktuur, kus pooled on Kaitseliidu liikmed ja pooled reservväelased. Nende vahele on tõmmatud joon, aga see joon ei saa olla hermeetiline. Sidusus nende kahe poole vahel ei tohi kaduda, lisaväärtus vabatahtlikkusest ehk kaitseliitlase entusiasm peaks kanduma üle ka teisele poolele. MK20K tervikuna ei saa olla reservpataljon, vaid ikka Kaitseliit.
Üldiselt üksikule vaadates peab organisatsiooni olemus samuti alles jääma, see tähendab et kõik algatused peavad olema ressursiga kaetud. Igalt kaitseliitlaselt peab nõudma rohkem kui keskmiselt kodanikult, aga teatud miinimum kulude kompenseerimiseks
peaks olema tagatud ning kaitseliitlased ei tohi tunda, et neid kasutatakse odava tööjõuna. Me peame süüvima sellesse, kes me oleme ja miks me midagi Kaitseliidus teeme, motivatsiooni alge on tähtis. Inimeste panus on oluline, aga selle panuse juures ei tohi inimest ennast ära unustada! Püüame kõik teha selleks, et organisatsioon toimiks ja riik kasutaks ära kogu Kaitseliidu potentsiaali, mis ei ole ju ainult sõjaline.
VIITED:
1 Kaitse Kodu! on KLAK-i tutvustanud oma 2018. aasta numbrites 3 ja 5.
2 Lahingufunktsioonide jaotus on järgmine: 1) juhtimine, 2) luure, 3) tulejõud, 4) manööver, 5) kaitstus, 6) õhukaitse, 7) lahinguteenindus. Vt lk 90 https://www.ksk.edu.ee/wp-content/ uploads/2011/01/maav2e-taktikalinelahingutegevus_2010.pdf
3 KLAK 2030 definitsioon, lk 5 – Sõjalise kaitse võime. Tegevusliin keskendub riigikaitse arengukavades kokku lepitud ning sealtkaudu rahastatud KL-ile püstitatud sõjaliste ülesannete (maakaitseülesannete) ettevalmistamise täitmisele. Sõjalise kaitse võime kandjateks on KL-i ettevalmistatavad KV SA lahingu- ja toetusüksused (võitlejad ja võimaldajad) ning nende võimete saavutamiseks vajalikud võimendajad.
Venemaa välispoliitika on presidentaalne ehk presidendi aetav, nagu täna uhkelt kinnitatakse. Samas on see imperiaalne ehk otsuseid tehakse paleedes säravate tseremooniate saatel. Väärikusele järgneb tihti aga räpakus ja alatus.
Seda põhjusel, et Venemaa aetava välispoliitika sisuks pole muu kui oma tahte pea lesurumine teistele riikidele ja rahvastele. Seda on saanud tunda peaaegu kõik Venemaa väike sed naabrid.
Kremli suhtlus suurriikidega on mõistagi teisest puust, ent kui vaja, võib Venemaa selleski end kiirelt ja jultunult kehtestada, nagu Putin ise iseloomustas Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal.
Moskva toonane agressiivsus tuli lääne suurriikidele üllatusena, ent leiti ka töötav vastumeede sanktsioonide kujul. Veninud positsioonisõjas pidi Kreml ühel hetkel otsustama: kas viia pooleliolev vallutuskäik lõpuni või tõmbuda osaliseltki tagasi. Järgnenus sõltus kõik Ukrainast, selle vabadust armastavatest juhtidest ja rahvast, kes hakkasid vastu ja sundisid venela si avama end kohe kõige brutaalsemal moel.
Toimuvast vapustatud demokraatlik maailm asus kes suuremal, kes vähe mal määral Ukrainat toetama. Esma pilgul on pilt võimas – kogu Euroopa + USA, Kanada, Austraalia Venemaa vastu. Ent on ka viimast toetav, ehkki sõdimist pealt vaatav mittedemo kraatlike riikide grupp – Hiina, India ja teised. Aasia, samuti Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid.
Ehk siis maailm on jagunenud kolmeks: Ukraina oma liitlastega, üksi sõdiv Venemaa ja tema poliitika pooldajad.
Mis teha, sõjad pole veel kuhugi ka dunud. Nüüd võiks ehk ometi teren duda nende lõpp, sest sõda käib jälle Euroopas endas, kus on sündinud kõik
suured rahu tegevad otsused. Täna suurendab Kremli iga uus liigutus elu hindajate soovi ta oma algpiiridesse tagasi tõrjuda ja tema liidrite üle kohut mõista.
NEVSKI NIMEL Venemaa naabrid ütlesid juba pärast agressiooni Gruusias, et ega Kreml sellega piirdu. Pealegi on ta harju nud laial rindel tegutsema. Ukrainas sõdimise kõrval ei jäänud Moskval märkamata tanki kui sõjasümboli eemaldamine Narvas ja 11. septemb ril oli uus T34 postamendil kaksik linna teisel poolel Ivangorodis. Seda Venemaa kaitseministri korraldusel ja asekaitseministri osalusel.
Selgitus postamendil kuulutab, et on tegu vastusega „Eesti valitsuse riikli kule vandalismile“ ja et tanki asupaik olla ajutine. Ehk siis vihje-nõue – tank olgu Narvas! Välispoliitiline jõuähvar dus missugune! Pealegi mitte ainus Eesti idapiiril.
Päev hiljem avati Venemaa välismi nisteeriumi ees nn Jäälahingu võitja vürst Aleksander Nevski (1221–1263) büst. Mullu 12. septembril aga olid president Putin ja patriarh Kirill ava nud teisel pool Peipsit Samlova külas Aleksander Nevskile ja Jäälahingule pühendatud 20meetrise hiigelmonu mendi.
Vene-Ukraina piir oli siis juba tuline ja uhkeldati sellega, et vürstiga koos monumendil olnud sõdalased kandsid 1242. aasta turviseid, ent olid 2000. aastal Tšetšeenias hukkunud Pihkva 76. õhudessantdiviisi liikmete nägu! Ehk siis ajalugu ja tänane poliitika koos.
Büsti panek välisministeeriumi tuleneb aga sellest, et vürst kuulutati
veel 16. sajandil pühakuks ja seejärel tehti temast Venemaa välispoliitika patroon. Välisministeeriumi alale too nases Peterburis ehitati 1828. aastal Aleksander Nevski kirik, kus Venemaa diplomaate ja nende perekonnaliik meid ristiti ja laulatati ning nendega hüvasti jäeti ja kus anti ka diplomaadi ametivanne.
Seejärel läks lahti Aleksander Nevs ki kirikute ja katedraalide rajamine just piirialadel (Tallinna oma valmis 1900), aga ka välismaal, nii et tegu on omapäraste Venemaa välispoliitika sümbolitega. Tänase päeva seisuko halt russkii mir’i sümbolite ja Venemaa välispoliitika tugikeskustega.
Teadu on suuremate Venemaa välis esinduste koosseisus nüüd ka õige usu vaimulikud ja juba esimene Putiniaegne välispoliitika doktriin (2000. aastast) rääkis „vaimse julgeoleku“ ta gamisest. Ehk siis Vene õigeusu kiriku domineeriva osa tagamisest kõikjal, kus on suudetud kanda kinnitada. Tasub mäletada, et juba Aleksander Nevski katedraali Toompeale ehitades järgiti korraldust, et „Vene peakiriku rist kui õigeusu võidu sümbol säraks kõrgel üle Tallinna“.
Büsti avamisel peetud kõnes rõhutas välisminister Lavrov, et just Aleksan der Nevski pani õigeusule tuginedes aluse iseseisvale Venemaa tsivili satsioonile, tema targast ja kavalast diplomaatiast aga sündis tänane mitmevektoriline välispoliitika.
Mõistagi on kavaldamine alati olnud diplomaatia osa. Venemaa puhul on pahatihti siiski tegu lihtlabase valeta misega. Raske öelda, millal ja kuidas see algas, ent isegi täna, kus lihtsalt mindi teist korda kallale Ukrainale,
korrutavad Venemaa liidrid üksnes seda, et nemad pole kunagi kellelegi kallale läinud!? Raske põhjendada, miks nii väidetakse, aga väidetakse.
Ju loodavad superriigi juhid sellele, et keegi ei hakka jultunuga vaidlema. Kremlis teatakse, et demokraatlike riikide juhtide kasvatus on säärane, mis ei luba öelda omavahelises suhtluses autoritaarile vis-a-vis, et too valetab. N-ö distantsilt seda öelda pole samuti viisakas.
Teisi teades käitub Kreml ise vastupidiselt ja seda päevast päeva. Tõele au andes on Kreml hästi omandanud telepropaganda reeglid. Tal on olnud aastakümneid oma tõe levitamise monopol ja see on teinud oma töö – oma liidri jutu usaldustase on erakordselt kõrge.
Sestap – arvestades kasvõi Wikipedias olevaid puudulikke artikleid – kummutaks lõpetuseks veel kord Putini, Lavrovi jt kinnitused sellest, et 22. veebruaril 2014 toimus Kiievis põhiseadusevastane, neonatslik, sõjaline jne riigipööre.
Sündinut tervikuna nimetatakse õigesti Euromaidani revolutsiooniks: iga revolutsiooni põhiprobleemiks on võimu vahetus, mis ka toimus, ent mitte sõjaliselt, vaid rahumeelselt parlamentaarses vormis.
Võimul olnud 450-liikmeline Ülemraada valiti oktoobris 2012, Mõkola Azarovi valitsus kinnitati 252 poolthäälega, millest 185 kuulus Regioonide parteile. Novembris 2013, kui partei juht ja president Janukovõtš tegi katse pöörata riik Euroopa teelt Euraasia Liidu teele, hakkas just see partei lõhenema ja 20.-21. veebruaril lahkus sellest 53 saadikut.
See kajastus Janukovõtši tagandamises ning uue ajutise riigipea valimise ja uute presidendivalimiste ühisotsuse hääletamises, mis kiideti heaks 328 häälega. Mõni päev hiljem avastas Saksa kommunist, et see on vaid 72,88% häältest, samas kui põhiseadus nõuab 336 häält ehk 75protsendilist toetust.
Tegelikult oli Ülemraadas kohal vaid umbes 400 saadikut, kohaloleku kontrolli ei tehtud ja oli teada, et suur grupp saadikuid istus samal ajal juba Harkivis Moskva-meelsete kõigi tasandite saadikute kongressil.
See 3477-liikmeline kogu võttis endale „vastutuse põhiseaduse järgimise tagamisest“. Kongressile oodati ka
Janukovõtšit, kes kohale ei tulnud. Küll aga olid kohal Venemaa Riigiduuma mõlema väliskomisjoni esimehed Aleksei Puškov ja Mihhail Margelov (läks sinna vaat et otse Tallinnast!?), samuti Voroneži ja Belgorodi oblasti kubernerid.
Naabermaa säärane esindatus tuletab vägisi meelde, et juunis 1940 viibis Tallinnas NSVL Ülemnõukogu liidunõukogu väliskomisjoni esimees Andrei Ždanov, kes koordineeris siit ka võimuvahetust Riias ja Vilniuses.
Ehk siis – seda, mis toona Harkivis tegelikult kavas oli, pole tänaseni avalikustatud, seda asendab Kremli intensiivne jutt välismõjust Ülemraada hääletusele. Teine suur varju jääv detail on see, et Vene väed alustasid
Krimmi hõivamist juba 20. veebruaril 2014, mis mõistagi oli kaks päeva hiljem teada nii Kiievis kui Harkivis. Nii et mis mõjutas mida, kas 22. veebruari hääletus Venemaa sissetungi kaks päeva varem või oli asi ikkagi vastupidi?!
Alanud agressiooni tingimustes oli palju nõuda Ülemraadalt kõigi protseduurireeglite täitmist ja nii tulebki seda asja selgitada. Samas olid mais 2014 toimunud presidendivalimised Ukraina ajaloos erandlikud selles mõttes, et esimest ja ainsat korda võitis presidendiks valitud Petro Porošenko valimised kõikides oblastites. See toona paljudele märkamatuks jäänud rahvuslik ühtsus lõi uuesti välja veebruaris 2022 ja nüüd on see sõnum kõigile selge.
Selle aasta kuumalt alanud sügis jääb ilmselt meelde paljudele. Usutavasti rohkem venelastele ja nende Luganda-Dombabwe1 käsilastele, keda juba mõnda aega ajavad mitme oblasti metsades ja steppides taga nii vene-tšetšeeni karistussalgad kui ka Ukraina kaitseväelased.
Sellist tehnilist nokauti nähti Euroopas viimati 1995. aasta suvel Balkanil, kui püüdis levida nn Српски свет2. Kas need kaks ajaliselt ligi 30aas tase vahega sündmust võivad olla omavahel seotud?
Liialdamata saab öelda – nii mas taapset ja efektset vasturünnakut ei ole Euroopas toimunud alates 1995. aastast (ning enne seda Teises maail masõjas), mil algas operatsioon Torm (Operacija Oluja). Erinevalt Venemaa agressioonikampaaniast Ukrainas oli toona tegemist tõelise sõjalise erioperatsiooniga, aga ka Horvaatia vabadussõja viimase suure lahinguga, mis määras suuresti ära Bosnia sõja lõpptulemuse.
4. augustil 1995 kell 5 hommikul alustasid Horvaatia relvajõud 630 kilomeetri pikkusel rindejoonel operat siooni, mille eesmärgiks oli taastada kontroll Serbia toel tekkinud ning isehakanud Serbia Krajina (Република Српска Крајина) kvaasiriigi üle. Küsi mus puudutas enam kui 10 000 ruut kilomeetri suurust territooriumi, mis moodustas 18,4% Horvaatia Vabariigi territooriumist.
Operatiivplaan koosnes neljast eraldi etapist (Torm 1 kuni Torm 4), mis jaotati eri korpuste vahel vastutus alade alusel ning iga etapp oli algselt kavandatud kestma neli kuni viis päeva. Ründeks seati valmis 130 000 horvaadi ja 3000 bosnia sõjaväelast viie (Split, Gospić, Karlovac, Zagreb ja Bjelovar) armeekorpuse all. Eraldi määrati kuues tsoon Horvaatia eri politseile Spliti korpuse vastutusalas, Gospići korpuse piiri lähedal.
Kampaania algas Horvaatia õhujõudu de koordineeritud löökidega nii staapi de, logistika kui kommunikatsioonivõr kude pihta. Piirkonnas viibinud ÜRO rahuvalvevägesid, mis olid UNCRO missioonil, teavitati kolm tundi enne operatsiooni algust.
Lisaks sellele teavitas iga armeekor pus oma marsruudil asuvat UNCRO sektorit peatselt algavast rünnakust, paludes kirjalikku kinnitust teabe kättesaamise kohta. Ehkki rahuvalve väed edastasid teabe ka mässulistele, kinnitades sellega hoiatusi, mille viimased oli saanud eelmisel päeval Jugoslaavia armee peastaabilt, ei olnud sellel lahinguväljal mingit mõju. Juba 7. augusti õhtuks oli Serbia Kraji na ja selle relvajõud lakanud eksistee
rimast, hoolimata märkimisväärsetest vastupanukolletest, mis lõplikult likvideeriti 14. augustiks.
Toonane edu oli tingitud mitmetest muudatustest Horvaatia relvajõudu des ja otsustavatest läbimurretest mässuliste positsioonidel, mida nii Horvaatia kui Bosnia ja Hertsegoviina väed hiljem ära kasutasid.
Olgugi et laiaulatuslik vasturünnak ei olnud kõikjal kohe edukas, tip nes võtmepositsioonide hõivamine mässuliste juhtimisstruktuuri ja üldise kaitsevõime kiire kokkuvarisemisega.
Tekkis täielik kaos. Serbia-meelsete mässuliste ebaedule sai määravaks reservide puudumine, mida horvaa did ja bosnialased enda kasuks ära kasutasid, sest mässuliste staatiline kaitse ei suutnud toime tulla kiirete rünnakutega.
Samuti ei suutnud mässulised kontrol lida rindejoonest väljapoole suunatud manöövreid ja nende eriüksuste kor pus ebaõnnestus mobiilse reservina, suutes Horvaatia 1. kaardiväebrigaadi Slunjist lõuna pool lahingutega siduda vähem kui ööpäeva. Ukraina lahingu
väljadel on samad probleemid end okupantidele ilmutanud ikka ja jälle. Krajina mässulised lootsid traditsioo niliselt Bosnia serblaste armeele ja Jugoslaavia sõjaväele kui strateegi lisele reservile, kuid olukord Bosnias ja Hertsegoviinas muutis sealsed serblaste reservid liikumatuks ning Jugoslaavia ei sekkunud sõjaliselt. Toonane president Slobodan Miloše vić, samuti sõjakurjategija, ei andnud selleks korraldust – sekkumine oleks Jugoslaavia armeele andnud lahingu tegevuse suure kiiruse tõttu väga vähe aega, et saata mässulistele elavjõudu ja tehnikat.
Sarnasusi venelaste ja serblaste vahel on teisigi. Näiteks vastuseks Horvaa tia armee edusammudele 1993. aastal ründas Serbia Krajina Vabariigi armee aeg-ajalt mitmeid horvaatide linnu ja külasid suurtükiväe ja rakettidega.
Suure tõenäosusega jäädakse Ukraina vasturünnakuoperatsiooni (mille nimi ei ole veel teada) mäletama sama moodi ja sama vastandlike tunnetega – kes võidu algusena, kes tehnilise nokaudina. Üks on kindel, külmaks ei jäta see kedagi ning sarnaselt ope
ratsioonile Torm mõjutab see selgelt kogu edasise sõjategevuse käiku.
Veelgi olulisem, eriti okupantide jaoks, on see, et põhiline küsimus pole enam niivõrd selles, kas Ukraina annab vas tulöögi, vaid millises rindelõigus järg mine pauk tuleb. Juba see iseenesest on suur saavutus, sest kui vastasel tekib alaline hirm, muutub see ühel hetkel halvatuseks.
Edu Harkovi all võib innustusena levida edasi mujalegi, kui väiksemad rindelõigud aktiveeruvad ja proovivad kohalikes sektorites samuti edasi liikuda. Ajahetk on ülimalt soodne ja vastase jaoks täis määramatust, keerukust ja kaost.
Erinevalt 1995. aasta horvaatide operatsioonist on ukrainlaste sõja plaanis ka õige kogus salapära, sest pikalt välja kuulutatud kohene Hersoni vabastamine tõi kaasa okupantide ko gunemise lõunasse, kus jäädi puruks lastud sildade taha lõksu.
Raske öelda, kuivõrd on Hersoni-suu naline vasturünnak lõpuks pettepea letung, vahest on seegi ühe täiusliku tormi osa, kui eri algusaja ja inten siivsusega etappidest algab üks vaid
selleks, et järgmisele mõnes teises kohas algus sisse juhatada.
Paradoksaalsel kombel tekkis Kiievil ja Moskval tänu Ukraina edukale pealetungile lõpuks üks ühine teema – mõlemad räägivad edukast eriope ratsioonist. See annab lootust, et ka pitulatsiooniläbirääkimisedki võiksid lähemale jõuda.
Luganda ja Dombabwe – vastavalt Luganski ja Donetski (kvaasi)rahvavabariik.
ALLIKAD
Pehme jõud ei mõju üleöö: täna kuulan jutlust või õpin koolitunnis ja homme reedan kodumaa. Pehme jõud kujundab identiteeti ja väärtushinnanguid aeglaselt, ent piisavalt tugevalt ja veenvalt, et olla pikas perspektiivis ohtlikum kui mürsud või raketid.
Tekst: KADRI PAAS , sisejulgeoleku asjatundja
Moskva patriarhaadi õigeusu kirik on Vene riigi pehme jõud maailma piirkondades, kus õigeusu religioon on valitsevaks jõuks. Nagu Eesti. Seda tüüpi mõju kasutatakse selleks, et meelitada endisi nõukogude vabariike vaimselt eemalduma lääne kultuuriruumist. Moskva kiriku patriarh allub tsaarile, st Venemaa Föderatsiooni presidendile, sõjakurjategija Vladimir Putinile. Kremli ja Moskva patriarhaadi koostööd ei varjata, pigem esitletakse seda avalikult ja demonstratiivselt. Riigi kontrolli all olev Vene meedia, eeskätt televisioon, mis on enamiku venelaste jaoks peamine infoallikas, mängib peamist rolli õigeusu kiriku positiivse maine tugevdamisel avalikkuses.
Tihedamate sidemete loomine Kremliga, mida täheldatakse alates kommunismi kokkuvarisemisest ja mis on viimasel ajal Kremli algatusel arenenud enneolematu kiiruse ja ulatusega, pakub Moskva patriarhaadile ka lühiajalist PR-kasu. Enamik venelasi tajub Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut Venemaa poliitilise süsteemi elemendina. Teisisõnu, Kremli ladviku vaieldamatu osana. Tänu sellele on viimastel aastatel täheldatud kõrget avalikku toetust Putini valitsusele, mis on osaliselt seotud eufoorilise reaktsiooniga Krimmi annekteerimisele.
Nimelt seostub Krimmi annekteerimisega ka patriarh Kirilli tegevus ja heakskiit. Enamik praeguse valitsuse toetajaid, st valdav osa Vene inimestest samastavad automaatselt end Moskva patriarhaadiga, sest peavad õigeusku kaheldamatult patriotismi kõige kesksemaks osaks. Venemaal, Ukrainas ja
Valgevenes kuulub Moskva patriarhaadi õigeusu kirikusse ligikaudu 150 miljonit inimest. Peale selle endised Nõukogude vabariikide kogudused.
Patriarh Kirill kuulub Vene võimuhierarhia kümne olulisema inimese sekka, platseerudes pigem esikolmiku lähistele. Põhjus on selge. Kirill on õnnistanud Putini brutaalset sõjakäiku Ukrainasse, aga toetanud avalikult ka Putini varasemat tegevust ja Vene maailma narratiivi. Patriarhi pastoraalvisiidid riikidesse, mida peetakse „Vene maailma“ osaks, misjonitegevus ja mitteametliku isikliku mõju tugevdamine selles valdkonnas on üks paljudest meetmetest, mida pehme jõu meetodina kasutatakse Kremli imperialistlike ideede edendamiseks ja levitamiseks. Üks näide sellistest meetmetest olid patriarh Kirilli sagedased pastoraadivisiidid Ukrainasse, mille vältel ta kutsus üles ületama Ukraina õigeusu skisma ja looma tihedamaid kontakte Moskva patriarhaadiga.
Venemaa on sajandeid kasutanud Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut teiste riikide ellu sekkumiseks ja meelsuse mõjutamiseks Kremlile
soodsas ja sõbralikus suunas. Jossif Stalini ajal kasutas Nõukogude režiim kommunistliku terrori all kannatanud õigeusu kiriku riismeid oma elanikkonna ja välisriikide mõjutamiseks. Sellest ajast alates allub Moskva patriarhaadi õigeusu kirik Vene eriteenistustele.
Vene välisluure (SRV) ja sõjaväeluure (GRU) rakendavad Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut pehme jõuna, mis õõnestab süstemaatiliselt sihtriikide elanikkonna moraali ja kiidab takka Kremlile kasulikku käitumist. Kasutatakse strateegilisi narratiive – muu hulgas „Vene maailma“ –, mida määratletakse kommunikatiivse vahendina, mille abil Kreml püüab anda minevikule, olevikule ja tulevikule kindla tähenduse, et saavutada oma poliitilisi eesmärke.
Sisuliselt tegeleb Moskva patriarhaadi õigeusu kirik eesotsas patriarh Kirilliga Kremli huvide esindamise, õigustamise ja levitamisega sama jõuliselt ja jultunult nagu Vene telekanalidki, mis Eestis kinni keerati. Vene eriteenistuste käepikendusega tegutsev kirik aga jätkab senini oma vaimset laastamistööd, nende tegevuse keelustamist ei ole millegipärast nõudnud ükski poliitik.
Ukraina sõda käib käsikäes ideoloogiaga, milles Moskva patriarhaadi õigeusu kirik täidab keskset rolli. Seetõttu rõhutab tunnustatud teoloog ja Ameerikas õigeusu vaimulikuna tegutsev John Chryssavgis, et sõjakurjategijana tuleb vastutusele võtta mitte ainult Kremli peremees, vaid ka patriah Kirill.
Patriarh Kirill ei ole Ukraina sõda poole sõnagagi hukka mõistnud. Moskva kirikupea on korduvalt lagedale tulnud hoopis sõda õigustavate seisukohtadega. Päev enne Vene agressiooni algust, 23. veebruaril tähistati Venemaal isamaakaitsjate päeva ehk endist Nõukogude armee aastapäeva. Selle käigus asetas patriarh Kirill tundmatu sõduri hauale pärja ja justkui sõja algust ette teades mainis Venemaa piire ähvardavat ohtu, mille tõttu armee peab valvel olema.
Moskva patriarh on kõik oma sõjaaegsed seisukohad ehitanud Vene maailma väärtusruumi ning Ukraina ja Venemaa ühise ajaloo ümber. 28.
Patriarh Kirill (passinimega Vladimir Mihhailovitš Gundjajev, 75) on Kremli-meelne natsionalistist imperialist. 1970. aastal lõpetas ta Leningradi vaimuliku akadeemia. Alates 1989. aastast juhtis Kirill Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonda. 2009. aasta veebruaris sai temast Moskva ja kogu Venemaa patriarh.
Ta on „Vene maailma“ (русский мир) kontseptsiooni toetaja ja levitaja. Selle järgi kuuluvad kõik õigeusklikud kristlased ühte kirikusse ja õigeusku. Geograafiliselt ulatub „Vene maailm“ üle idaslaavlaste asustatud territooriumide, mis kunagi kuulusid ajaloolise, nn püha Venemaa koosseisu, st sinna kuuluvad ka venekeelsete ja õigeusu diasporaade territooriumid teistes maailma riikides, sh Eestis.
Arvatavasti võlgneb patriarh Kirill oma karjääri kiriku esindajana Kirikute Maailma Nõukogu juures ja seejärel väliskontaktide osakonna juhina oma sidemetele KGB ja seejärel FSB-ga. Erinevate meediakajastuste järgi tegutses ta eriteenistuste kaastöötajana varjunime all Mihhailov.
Riigid ja suured organisatsioonid kasutavad pehmet jõudu (soft power) sihtmärgiks olevate ühiskondade, sihtgruppide sõbralikuks ja heatahtlikuks hõlvamiseks ja mõjutamiseks. Pehme jõu osad on kirjandus, muusika, religioon, teleseriaalid ja filmid, kõige laiemalt kultuuriline ja vaimne tegevus ja kaasamine. Britid ja ameeriklased mõjutasid Nõukogude ajal NSV Liidu ikke all olnud läänepoolseid rahvaid isegi rõivastuse vms sarnasega. Teksad ja näts olid ju nõukaaja laste ja noorte jaoks ihaldusväärne kaup, kättesaamatu defitsiit ... Pehmest jõust on palju kirjutanud Joseph Nye. Pehme jõud ei mõju üleöö: täna kuulan jutlust või õpin koolitunnis ja homme reedan kodumaa. Pehme jõud kujundab identiteeti ja väärtushinnanguid aeglaselt, ent piisavalt tugevalt ja veenvalt, et olla pikas perspektiivis ohtlikum kui mürsud või raketid.
veebruaril mainis Kirill pärast liturgiat, et palvetas püha Venemaa eest, kuhu kuuluvad nii Ukraina, Valgevene kui Venemaa. Vene väärtusruumi ja Vene maailma kaitsmine tipnes Kirilli 6. märtsi jutlusega, milles patriarh kordas Putini sõnu, justkui oleks kaheksa aasta vältel toimunud Donbassis Vene maailma väärtuste ja seda kaitsvate inimeste hävitamine. Kirilli väitel algas Ukraina sõda seetõttu, et Donbassi elanikud ei taha, et seal korraldataks geiparaade. Aprilli alguses kiitis patriarh Vene relvajõudude katedraalis sõda Ukrainas. Samal päeval kritiseerisid lääneriikide juhid Vene vägede korraldatud Butša veresauna.
viga. Targad poliitikud mõistavad, et väärtused loovad võimu.
kuhu kuuluvad nii Ukraina, Valgevene kui Venemaa. Vene väärtusruumi ja
Sõda Ukrainas on pehme jõu olulisust kinnitanud. Lühiajalistes lahingutes on domineerinud muidugi kõva sõjaline jõud. Lähiajal määrab sõja tulemuse kõva jõud, sh Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO riikide tarnitav varustus, ja kõva, sunniviisilise majandusliku võimu kasutamine. Kuigi kaubandus- ja finantssanktsioonidega ähvardamine ei takistanud president Putinit sõda alustamast, on kehtestatud sanktsioonid avaldanud mõju Venemaa majandusele. Samuti ei ole Hiina, venelaste peamine partner, osutanud Kremlile sõjalist abi.
Rahvusvahelises poliitikas on pehme jõu mõju aeglane. Pommide ja kuulide hävitustöö tulemust on kohe näha, samas kui väärtuste ja kultuuri mõju on nähtav alles pikemas perspektiivis. Kuid nende mõjude eiramine või tähelepanuta jätmine oleks ometi
Kuid mis veelgi olulisem, ka pehme jõud on juba mänginud konfliktis oma rolli. USA ametnikud on aastaid avaldanud Saksamaale survet, et see loobuks Nord Stream 2 gaasijuhtme projektist, hoiatades, et see muudaks Euroopa veelgi enam sõltuvaks Vene maagaasist ja et selle Läänemere-
alune trass nõrgestaks Ukrainat. Saksamaa keeldus aastaid jonnakalt ja ülbelt. Kuid 24. veebruar 2022 muutis sakslaste suhtumist. Tsiviilelanike vastu suunatud julmused muutsid Kremli Saksa avaliku arvamuse jaoks nii ebameeldivaks, et valitsus peatas torujuhtme ehitamise.
Samamoodi nõudsid ameeriklased aastaid, et Saksamaa suurendaks oma kaitsekulutusi kahele protsen dile SKT-st. Ka ses osas saatis Berliin ühendriigid kuni tänavu veebruarini kuu peale, ent pärast Putini verise sõja algust muutsid sakslased peaaegu üleöö meelt.
Ukraina president Volodõmõr Zelens kõi on osutunud eriti osavaks pehme võimu kasutajaks. Kui USA pakkus talle, et ta viiakse sõja puhkedes turvalisse paika, vastas Ukraina presi dent, et vajab tankitõrjemoona, mitte küüti. Zelenskõi varasem kogemus näitlejana on talle abiks. Oma mitte ametliku riietuse ja pideva suhtlemise abil lääne meedia ja parlamentidega on tal õnnestunud esitleda Ukrainat atraktiivse ja kangelasliku riigina. Tu lemuseks ei olnud mitte ainult lääne sümpaatia, vaid ka Ukrainale vajaliku sõjavarustuse tarnete märkimisväärne suurenemine.
Kiievi eeslinnas Butšas ja mujal Ukrainas toime pandud tsiviilelanike tapatalgud on vähendanud Vene peh met jõudu ja tugevdanud Lääne süm paatiat Ukraina vastu. Kas ja kuidas mõjub pikaajaline sõda Vene pehme jõu toimele, on veel vara hinnata, ent mingisugune reaktsioon ukrainlas te genotsiidile kahtlemata järgneb. Näiteks viskas ÜRO aprilli alguses oma Inimõiguste Nõukogust välja. Venemaa väljaviskamise poolt hääle tas 93 riiki. Vastu oli 24 riiki eeotsas Hiinaga, erapooletuid oli 58. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) 216 liiget hääletasid Venemaa Euroopas inimõigustega tegelevast Euroopa Nõukogust välja juba kuu aega varem. Kolm liiget jätsid toona hääletamata.
Ukrainas oli Vene õigeusu kirik veel 2018. aastani Kremli ülioluline mõju tusvahend. Välisluureameti andmetel osales selle juhtkond Ukraina-vas tases õõnestustöös juba aastaid enne Venemaa avalikku kallaletungi Ukrainale 2014. aastal. 2018. aasta ap
rillis pöördusid Ukraina kahe õigeusu kiriku ja riigivõimu esindajad seetõttu palvega õigeusu kiriku vaimse juhi, oikumeenilise (Konstantinoopoli) patriarhi Barholomeos I poole palvega anda Ukraina õigeusklikele iseseisev staatus.
Moskva patriarhaadi õigeusu kirik käivitas seejärel Kremli käsul laimu kampaania Ukraina ja oikumeenilise patriarhaadi vastu. Vaenuliku info kampaaniaga Ukraina õigeusu kirikule iseseisva staatuse andmise vastu liitus ka Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik. Eesotsas 2018. aasta kevadel Moskvast määratud metropoliit Jevge niga (kodanikunimega Valeri Rešetni kov), kes Moskva vaimuliku akadee mia ja seminari rektorina külastas Krimmi juba 2014. aasta kevadel, va hetult pärast poolsaare okupeerimist. Kuigi vastutus Vene õigeusu kiriku lõhkumise ja nõrgestamise eest Ukrai nas lasub Kremli juhtkonnal eesotsas president Putiniga, jääb süüdi Kremli käsku täitnud patriarh Kirill.
KREMLI „PEHME“ JÕUD EESTIS Õigeusk on Eesti peamine religioon – ligikaudu 180 000 inimest peab ennast õigeusklikuks ja tasapisi nende hulk aina kasvab. Eesti Apostlik-Õige usu Kirikusse kuulub umbes 30 000 inimest ja ülejäänud on Moskva Pat riarhaadi õigeusu kiriku liikmed.
Eestis allub otse Moskva Patriarhaadi õigeusu kirikule, st Kremlile ja pat riarh Kirillile, kaks kogudust: Tallinna Aleksander Nevski Stavropigiaalne Kogudus ja Pühtitsa Jumalaema Uinu mise Stavropigiaalne Naisklooster Ku remäel. 1998. aastal registreeriti need kaks kogudust Eestis. Ülejäänud Vene õigeusu kogudused alluvad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule, mis allub organisatsioonina Mosk vale. Praegusel ajal ühendab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik 38 kogudust. Kremli kiriku vaimulik kond Eestis koosneb 69 vaimulikust: metropoliit, piiskop ja abipiiskop, 52 preestrit ja 14 diakonit.
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Jevgeni määras 2018. aastal Eestisse teenima Moskva patriarhaat. Varem töötas Jevgeni Moskva vaimuliku akadeemia rekto rina ja teenis Vereja ülempiiskopina. Patriarh Kirilli otsene alluv metro poliit Jevgeni ei ole samuti sõnagagi
hukka mõistnud ukrainlaste genotsii di. Vähe sellest, Moskva kiriku survel jättis ka Eesti Kirikute Nõukogu sõja otsesõnu taunimata.
Moskva patriarhaadi mõju kasvata miseks on Kreml elavdanud kiriku tegevust oma naaberriikides. Mosk va Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik korraldas mõne aasta eest ajalookon verentsi, mille eesmärk oli näidata Eestit vene õigeusu iidse territooriu mina. Seejuures on Kremli narratiivist erinev II maailmasõja käsitlus siinse õigeusu kiriku hinnangul ajaloo kuri tegelik ümberkirjutamine.
Eestis esmakordselt 2002. aastal registreeritud Moskva Patriarhaat asutas 2012. aastal Tallinnasse ka Püha Johannese kooli, millel valmis tänavu augustis Nõmmel, Kaitselii du Tallinna maleva Plangu tänava kinnistu lähistel uus koolimaja-kirik. Kool nimetab oma dokumentides kodukirikuks Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Ristija Johannese kogudust Nõmmel. Selle ülempreester on Toomas Hirvoja, kes allub siinsele metropoliit Jevgenile ja Jevgeni otse patriarh Kirillile, st Kremlile. Ülem preester Hirvoja on kooli loomisest alates viinud õppeasutuses läbi kõiki ikoonilisi teenistusi. Olulisematel käib isiklikult kohal ka metropoliit Jevgeni.
ALLIKAD:
• Chryssavigis, J. (2022). An orthodox Christian Standing With Ukraine. Public Orthodoxy. https:// publicorthodoxy.org/2022/02/27/orthodox-christianstanding-with-ukraine/
• Loštšin, N. (2022). Metropoliit Eugeni: tsiviilobjektide pommitamine on kuritegu. ERR. https://www.err. ee/1608548929/metropoliit-eugeni-tsiviilobjektidepommitamine-on-kuritegu
• Luxmoore, M. (2022). Putin’s Powerful Orthodox Church Ally Helps Cement Russian Support for War. WSJ. https://www.wsj.com/articles/putinorthodox-church-ally-kirill-russian-support-forwar-11653495434
• Nye, J. S. jun. (2022). Soft Power After Ukraine. Project Syndicate. https://www.project-syndicate. org/commentary/soft-power-after-russia-war-inukraine-by-joseph-s-nye-2022-05
• Патриарх Кирилл утвердил архиепископа Евгения предстоятелем Эстонской православной церкви. ERR, 2022. https://rus.err.ee/836755/ patriarh-kirill-utverdil-arhiepiskopa-evgenijapredstojatelem-jestonskoj-pravoslavnoj-cerkvi Патриаршая проповедь в Неделю сыропустную после Литургии в Храме Христа Спасителя. Русская Православная Церковь (2022). http:// www.patriarchia.ru/db/text/5906442.html Rohtmets, P. (2022). Ukraina sõda kui ususõda. ERR. https://www.err.ee/1608526780/priit-rohtmetsukraina-soda-kui-ususoda • Rohtmets, P. (2022). Vene Õigeusu Kiriku taassünd Stalini välispoliitika tööriistana. ERR. https://www.err. ee/1608676363/priit-rohtmets-vene-oigeusu-kirikutaassund-stalini-valispoliitika-tooriistana В День защитника Отечества Святейший Патриарх Кирилл возложил венок к могиле Неизвестного солдата у Кремлевской стены. Русская Православная Церковь. (2022). http:// www.patriarchia.ru/db/text/5903402.html
Aastail 2019–2021 avaldasin ajakirjas Kaitse Kodu! mitu artiklit Putini režiimi ettevalmistustest Ukraina sõjaks. Mullu detsembris kirjutasin Postimehes 2022. aastale ette vaadates, et Venemaa sissetung Ukrainasse on vältimatu. Tänavu 18. veebruaril ennustasin oma Facebooki-lehel, et Putin alustab Ukraina pommitamist 20.–26. veebruaril. Sõda algas 24. veebruaril 2022. Kuid mind ei rõõmusta sugugi, et paljud eksperdid, kes sõda ei uskunud, eksisid ja minul oli õigus.
publitsist, Eesti NATO Ühingu liige
Sõda tähendab häda, surma ja hävingut. Sõda annab tun nistust, et ajaloo õppetunnid on omandamata jäänud. Sõda tuletab kogu inimkon nale meelde, kui habras on maailm, milles me elame. Ja kui me tahame, et tulevikus ei ohustaks meid uued sõjad, peame mõistma, kuidas ja miks sai sõda Ukrainas võimalikuks. Peame välja selgitama, kus Lääne poliitikud eksisid, kui nad ei suutnud Putini agressiooni ohjeldada. Kui oleme aru saanud, mis juhtus, peame hakkama vigu parandama ja looma üleilmse julgeolekumehhanismi.
Turumajandus ja demokraatia on läänemaailma alustalad. Ent ärielu pragmaatiline ja kalkuleeriv olemus läheb sageli vastuollu kõlbluse ja õi
gusega. Ettevõtjate soov investeerida Vene majandusse ning osta Venemaalt naftat ja gaasi on mõistetav: ladus logistika ja hea hind tagasid väga ka sumlikud ärisuhted Moskvaga. Suurt kasumit jahtides eirasid ettevõtjad aga tõsiasja, et Lääne investeeringud Venemaale kindlustavad Putini au tokraatiat ja rahastavad Vene sõja masinat. Kuid küsimus ei ole üksnes kõlbluses. Kasumi nimel on ohverda tud üks vabaturu keskseid põhimõt teid – konkurents.
Riigiettevõtted Gazprom ja Rosneft, mida juhivad Vene julgeolekutee nistuste inimesed, on saavutanud Euroopas valitseva seisundi. 2021. aastal moodustasid Vene tarned 45% Euroopa gaasiimpordist ja 27% toornaftaimpordist. Venemaalt päri nes 46% Euroopa kivisöeimpordist. Sellise äritegevuse tõttu jäi Euroopa Liit Vene energiatarnetest täielikku
sõltuvusse. USA president Joe Biden hoiatas Euroopa riigijuhte mitu korda, et Putin võib kasutada gaasi geopo liitilise relvana. Kuid nood ei võtnud tema hoiatust kuulda ja jätkasid in vesteerimist ühistesse taristuprojek tidesse, eelkõige projekti Nord Stream 2. Pärast sõja puhkemist ja Vene naftale kehtestatud embargot kukkus Euroopa energiaturg kokku. Lääne ettevõtete kasumist sai hiigelsuur kahjum. Nüüd ootavad Euroopa Liidu elanikud murelikult talve: inflatsioon, jahe kodu ja suured eluasemekulud on hind, mida peab maksma rahvas, sest lühinägelikud poliitikud ja ahned ärimehed pakkusid Putinile kandikul võimalust Euroopa majanduslikult ikestada. Paraku lahkus pärast Ukrai na sõja algust Venemaalt ainult 20% välisettevõtetest, 80% aga jäi kohale ja need firmad jätkavad Putini režiimi rahastamist, mistõttu ei saa Lääne sanktsioonipakette tõsiselt võtta.
Probleemi teine tahk seisneb asjaolus, et Euroopa eliit suhtub leebelt Putini režiimi tegevusse Euroopa poliitilise koorekihi varjamatul äraostmisel. President Toomas Hendrik Ilves nimetas seda kunagise Saksa kantsleri, poliitikukarjääri lõppedes Vene energiakontsernide juhatuses tööle asunud Gerhard Schröderi järgi Euroopa schröderiseerimiseks. Putinil on õnnestunud luua oma lobivõrgustik peaaegu igas EL-i liikmesriigis. Ja need Venemaa huvide eestseisjad on tekitanud Euroopale tohutut kahju, mille täielikku ulatust saame hinnata alles tulevikus, kui üleilmse sõja oht on kas realiseerunud või kadunud. Vigade parandamiseks tuleb tunnistada kõik suhted Putini Venemaaga kahjulikuks, mitmekesistada nii palju kui võimalik äritegevust Euroopa majanduse kriitilistes sektorites ning mitte lubada Euroopa poliitikute koostööd vaenulike režiimidega.
Putin valmistus Ukraina sõjaks kaheksa aastat mitmel suunal. Üks
peamisi neist oli Kremli infopoliitika. Selleks et ametivõimud saaksid tegutseda tõhusamalt, monopoliseeriti Vene ajakirjandus ning muudeti see riigist ja riigiettevõtetest sõltuvaks.
Kaheksa aasta jooksul on propagandale eraldatud riigieelarvest peaaegu triljon rubla ehk 12,5 miljardit eurot. Pärast Ukraina ründamist on Vene meedia rahastamine kolmekordistunud. Samuti on õigusakte muutes karmistatud tsensuuri ning kuulutatud valitsuse ja sõjaväe kritiseerimine kriminaalkuriteoks. Välisluureteenistus, relvajõudude kindralstaabi peadirektoraat ja FSB on loonud infooperatsioonide juhtimiseks eriüksused. Ülikoolides on avatud erialasid, kus koolitatakse personali, kes peab võitlema värviliste revolutsioonide vastu. Kõige selle tulemusel toetab 80% Venemaa rahvastikust sõda Ukrainas. Euroopa Liidus usub 7–44% vastanutest, et sõjas on süüdi Ukraina ja Lääs. Seejuures ilmneb otsene seos: mida aktiivsem on riigis Vene propaganda, seda suurem on toetus Putini agressiivsele poliitikale (Bulgaaria, Slovakkia ja Rumeenia). Balti riikides
avaldub selgelt venekeelse rahvastiku osakaalu ja venemeelsete hoiakute korrelatsioon: Eestis ja Lätis on kummaski 23–24% venemeelseid aktiviste, Leedus 14%.
Niisiis saab järeldada, et Lääs ei ole suutnud Vene propagandamasinale tõhusalt vastu astuda. Pean üheks probleemiks seda, et raha, mida mitmesugused Euroopa ja Ameerika fondid on Vene infosõja taustal üldsuse harimiseks eraldanud, on laiali hajunud. Ei moodustatud keskset organit, mis oleks Venemaa vastu peetavat infosõda koordineerinud.
Vastupropagandale spetsialiseerunud ajakirjanikud ja meediaeksperdid ei koondunud ühtseks rusikaks, vaid tegutsesid omaette kitsas infoväljas. Suure vene kogukonnaga riikides katkestati Vene propagandakanalite edastamine liiga hilja ja siiani ei ole tehtud midagi, et segada satelliidisignaali, mis võimaldab vaadata Vene telekanaleid satelliidiantennide abil.
Eesti puhul on üks propagandavastase võitluse puudujääke ka asjaolu, et ei ole loodud võimalust koolitada venekeelseid ajakirjanikke.
Muidugi on arvamuste mitmekesisus ja sõnavabadus Lääne demokraatia aluspõhimõtted. Kuid neid põhimõtteid ei tohi kuritarvitada. Sõnavabadus ja sõjapropaganda on teineteist välistavad mõisted. Just Vene propaganda soodustas Ukraina venekeelsetes piirkondades kollaboratsionismi. Isegi pärast viit kuud sõjategevust tegutsevad Ukraina tagalas kohalikest elanikest Vene agendid ja okupeeritud aladel moodustavad Vene salateenistused reeturite abil tsiviil-sõjalisi võimuorganeid. Mariupolisse, kus tapeti kümneid tuhandeid tsiviilelanikke, tõid Vene okupandid esimese asjana mobiilsed ülekandejaamad, et edastada Vene telekanaleid ning levitada Putinit ja Venemaad ülistavat propagandat.
Vene propagandistide peamine eesmärk on õõnestada sõjaväe võitlusvaimu ja ukrainlaste võiduusku. Kreml jätkab Lääne ründamist suhtlusmeedias ja võrgustikes, ähvardades tuumasõja ja Euroopa
majanduse kokkuvarisemisega ning õhutades ühiskondades vastuseisu Ukraina pagulastele. Eesti venekeelses suhtlusmeedias on see kampaania kestnud juba pikka aega ning pärast Ukraina sõja algust on see ainult laienenud. Eestis levitatakse eelkõige juttu vajadusest astuda välja NATO-st, lõpetada Ukraina toetamine ja alistu da Putinile. Teisisõnu proovitakse ku jundada meeleolu, kus Vene sõjaväes nähakse vabastajat. Niisiis, kui Lääne demokraatia jääb infosõjas nõrgaks, kaotab ta nii avalikus inforuumis kui ka lahinguväljal.
Ukraina sõda on näidanud, et sealsete inimeste ohutunne ei avaldu isegi vaenlase pidevate raketi-, suurtüki väe- ja õhurünnakute all. Arvukaid tsiviilohvreid on põhjustanud muu hulgas asjaolu, et paljud inimesed ei reageeri õhuhäirele ega lähe varjen disse. Ukrainas ei usutud viimase het keni, et sõda puhkeb, ja loomulikult ei tehtud selleks ettevalmistusi. Riigis
ei olnud organiseerivat jõudu, mis oleks saanud rahvast ette valmistada. Minu arvates on Eestis selline jõud olemas ja just Kaitseliidu malevatel on peamine roll Eesti inimeste sõjaks ettevalmistamisel. Selle tööga on mõistlik alustada enne kriitilist hetke, mitte selle järel.
Pärast sõja puhkemist on Ukraina territoriaalkaitse üksustest saanud sõjaväe, omavalitsuste ja kodanike ühenduslüli. Ukrainas loodud tege vuste algoritmi järgitakse sõja korral ka Eestis. Sõjasündmuste kroonika on paljastanud Ukraina linnade kaitse nõrgad kohad. Selleks et vältida teiste vigade kordamist, peame juba praegu asuma probleeme lahendama. Näiteks on Tallinnas ja teistes Eesti linna des suuri raskusi pommivarjendite ja muude varjumiskohtadega. Ei ole koostatud kindlat plaani, mille alusel elanikke evakueerida. Rahvale tuleb selgitada erisuguseid sõjalisi ohte ja seda, kuidas ohu korral käituda. Vaja on juhiseid toiduainete ja esmatarbe kaupade hädavarude koostamiseks. Rahvast saab teavitada muu hulgas
korteriühistute kaudu. Samuti võib nende kaudu korraldada esmaabi ja hädaolukorra kursusi – näiteks juhuks, kui on vaja enne päästjate saabumist asuda purustatud hoonet lammutama, et inimesi rusude alt välja aidata.
Koostöös ajakirjandusega tuleks toota tele- ja raadiosaateid, kus selgitatakse ellujäämise taktikat sõjaolukorras. Teine tähtis siht on õpetada välja vabatahtlikke, kes patrulliksid naab ruskonnas ja hoovides, et hoida ära rüüstamist ja sabotaažiakte. Arstid, psühholoogid, politseinikud, päästjad ja kaitseliitlased peavad aitama ini mestel kõige raskemates olukordades toime tulla ja nende elu päästa.
Ladinakeelne sentents praemonitus, praemunitus – „kui oled ette hoiata tud, oled ka relvastatud“ – võib kõlada klišeelikult, kuid see on päevakajaline ja õige.
See ei saa ju väga keeruline olla. Arvestades, et esimene kompass valmistati ... noh, see polegi nii väga oluline. Oluline on, et algupärane kompass kujutas endast veega täidetud anumas ulpivat puutükki, mille peal asetses piklik ja lame magnetiline rauatükk, mis võttis ja hoidis põhja-lõuna suunda. Ehk siis rauatüki üks tipp näitas lõunasse ja teine loogiliselt põhja, eeldusel, et rauatükk oli sirge.
Miks ja kuidas kompassinõel põhja-lõuna suunale joondub, sellest võite lugeda mõnest füüsikaõpikust. See pole selle artikli teema. On hoopis see, kuidas käepärastest vahenditest ise kompass valmistada.
Millised vahendid peavad siis käepärast olema? Nagu öeldud, on vaja anumat. Mitte igasugust, aga sellist, mis peab vett. Kust selline anum saada? Vaadake oma kotti –tõenäoliselt on seal volditav plasttops. See sobib imetabaselt. Teiseks on vaja vett, mida anumasse valada. Näiteks oma joogilähkrist.
Kolmandaks on vaja midagi, mis püsiks anumasse valatud vee pinnal. Mis see võiks küll olla? Näiteks puuleht. Mitte liiga suur ega liiga väike, vaid selline, et mahuks teie veeanumasse ära ja saaks seal vabalt pöörelda.
Miks mõned esemed veepinnal püsivad ja teised mitte, pole jällegi selle artikli kontekstis niivõrd oluline. Küll aga on oluline, et ese mitte ainult ei püsiks vee peal, vaid suudaks samal ajal kanda ka sellele asetatud metallobjekti.
Niisiis, neljandaks on vaja peenikest ja sirget metallist eset. Kõlab nagu nõel, eks ole. Ja kui miski kõlab nagu nõel, siis see tõenäoliselt ning soovituslikult ongi nõel. Nõelakomplekt on teil ju igaks juhuks metsas kaasas. Puhuks, kui on vaja riideid paigata või siis nüüd ja edaspidi kompassi ehitada.
Ja viimaseks on teil vaja Maa magnetpooluseid. Aga nende pärast ei maksa muretseda, need on juba olemas ja paigas.
Kui kõik nimetatud käepärased esemed olemas, saabki hakata kompassi ehitama. Võtke anum ning asetage see horisontaalsele pinnale. See on oluline. Nii selleks, et sinna oleks võimalik vett valada, kui selleks, et kompass ei valetaks. Seejärel valage anumasse vesi. Et edasised peenmotoorika valdkonda kuuluvad operatsioonid oleksid lihtsamini teostatavad,
on soovituslik anum peaaegu ääreni täis valada.
See tehtud, asetage vette meelepärane pinnal ujuv objekt. Näiteks keskelt soonjas kaseleht sobib selleks suurepäraselt. Ja nüüd võtke oma käsitöökarbist nõel ning asetage see puulehele.
Vaadake, mis juhtub. Mitte midagi ei juhtu. Miks? Aga sellepärast, et te jätsite tegemata kõige olulisema asja – nõela magneetimise. Mistõttu see maakera magnetpoolustele ei reageerigi.
Niisiis eemaldage nõel ujukilt ning magneetige see. Aga kuidas magneetida? Selleks on mitmeid võimalusi. Vaatame lähemalt kolme.
MILLEGA MAGNEETIDA?
Esimene, kõige lihtsam võimalus on asetada nõel vastu magnetit. Mida kauemaks nõel magnetiga kokku jätta, seda tugevamalt see magnetiseerub. Miks, jääb jällegi mõne füüsiku selgitada. Aga igatahes nii on. See selgitab ka, miks näiteks vasest kirjaklamber kompassinõela valmistamiseks ei sobi. Mis ei hakka magneti külge, see ka ei magnetiseeru.
Teiseks magneetimise võimaluseks on mõjutada metalleset elektrivooluga. Nimelt tekitavad liikuvad elektrilaengud magnetvälja. Kõige lihtsam on esemeid elektrivooluga mõjutada, kui teil on midagi, milles on elektrivool sees. Midagi, mida tuntakse ka patareina. Leiate selle näiteks oma tasku- või otsmikulambist. Lisaks läheb teil selle meetodi juures vaja natuke peenikest traati. Kerige traat spiraalselt ümber nõela nõnda, et nõela mõlemasse otsa jääks veel paari-kolme sentimeetri pikkused traadiotsad. Ühendage need traadiotsad patarei pluss- ja miinuspoolega ning oodake natuke aega. Elektrivool teeb oma töö ja nõel saab magneeditud.
Kui teil aga patareid ei ole, siis on võimalik elektrilaenguid tekitada nõela kassi vastu hõõrudes. Kui kassi kah pole, sobivad villased sokid või kampsun. Nüüd on oluline mitte nühkida nõelaga edasi-tagasi, vaid ühes suunas. Vastasel juhul te ühe liigutusega magneedite ja teisega demagneedite.
Kui olete nõela ühel või teisel viisil magneetinud, võtke see uuesti ettevaatlikult sõrmede vahele ning asetage ikka veel vees ulpivale puulehele. Sõltuvalt sellest, kui hästi teil magneetimine õnnestus, näetegi nüüd, kuidas nõel koos puulehega kiiremini või aeglasemalt pöördub, põhja-lõuna suuna võtab ja sinna pidama jääb.
Nägite? Tegite? Siis head orienteerumist. Ning hoidke elus ikka kindlat suunda. Kasvõi siis põhja!
Vähem teadlikel võitlejatel võib olla ekslik nägemus, et kannatanu peamine ülesanne lahinguväljal on leida mugav asend ja hüüda haleda häälega meedikuid, kes siis kusagilt hetkega saabuvad ja kannatanu päästavad. Tegelikult on lahinguväljal kannatanu abistamine tänapäeval esmalt kannatanu enda ja seejärel teiste probleem.
õhimõtteliselt peaks esma abikomplektiga MK1 suut ma haavatud sõdurile anda elupäästvat esmaabi igas olu korras, ka siis, kui tal on jalg otsast läinud või ta on saanud kaheksa kuulihaava. Kuid sisuliselt on MK1 näol tegemist ühe arteriaalse verejook suga käehaava esmaabikomplektiga.
Aktiivne kaitseliitlasest parameedik Andrus Rumm kirjutas neli aastat tagasi, sügisel 2018 ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud artiklis „Higi säästab verd – Kaitseliidu meditsiiniväljaõp pest kriitiliselt“ järgmist: KL sõduri esmaabikomplektiks on „kuulus“ MK1, mis koosneb kolmnurkrätikust, 4 tollisest (käe)haavasidemest, CAT žgutist ning esmaabijuhendist. MK1 on loomuli kult vaid tublimatel rohelistel üksustel. Kollastel ja punastel on enamasti üks 1991. aastal toodetud nn Rootsi side või 1968. aasta Bundeswehri marliside. MK1 on absoluutne miinimum, et hea õnne korral haavatud sõduri elu päästa. Võrd luseks olgu mainitud, et näiteks Soome sõduri esmaabikomplektis on CAT või SOFTT-W žgutt, 6tolline rõhkside, rind kerehaava plaaster, termolina ja nina toru. Ameeriklastel on komplektis lisaks eelnevale ka hemostaatikuga immutatud tamponeerimisside (CELOX).
Kogu artiklit ei ole siin võimalik tsiteerida, kuid ta jõudis põhjendatud järeldusele, et Kaitseliidul on orga nisatsiooni esmaabi- ja evakuatsioo nivõimest ilustatud ettekujutus ja probleem algab sellest, et keskmine kaitseliitlane, kaasa arvatud alloh vitser ja ohvitser, ei pea esmaabiõpet oluliseks ega viitsi selles osaleda. See ga ei harjutata ka õppustel piisavalt vigastatute abistamist ja evakuee rimist ega kaotusi kandnud üksuste täiendamist. Reaalsesse lahingusse sattunud Kaitseliidu üksuste kaotused laostavad alguses võitlusmoraali ja seejärel -võimet.
Andruse artikli ilmumisest saati on kindlasti palju muutunud. Ta ise on aktiivselt korraldanud MTÜ Vaba Ukraina kaudu eestlaste annetuste eest meditsiinikoolitust ja -varustust sajale Ukraina sõjaväemeedikule ja tuhandele reavõitlejale. Ukrainlastele pandi kokku ka esmaabikomplektid, mis on sisult palju paremad kui Eesti omad. Tema viimastest reisist Ukrai nasse ja kogemustest käesoleva aasta maikuus ukrainlastega koos Harkivis
lahingutegevuse piirkonnas viibides sai lugeda 3. augusti Eesti Ekspressist. Artiklis kritiseeriti Eesti reservväe laste välimeditsiinikoolituse taset ja varustust, peamiselt oli juttu võitleja esmaabikomplektist MK1 ning jaosa nitari komplektist MK2. Mõlemad on puudustega, kuid odavad!
Kirjutan seda artiklit pärast Ukraina sõja teise vaatuse kahesajandat päeva ja lõppu ei ole näha. ETV „Pealtnä gija“ räägib põhjendatud uhkusega ja näitab pilti juurde Eestis ehitatud ja sakslaste makstud modulaarse ja mobiilse ning heade meditsiinisead metega varustatud 7 miljoni eurose hinnaga välihaigla viimisest Ukrai nasse, kus on välihaiglaid väga vaja. Hellitusnimega „Kuldne tund“ tuntud moodulvälihaigla suudab iseseisvalt tegutseda kuni 72 tundi, sest toodab ise ka elektrit! Kuldse tunni nimetus tuleneb I maailmasõja kogemusest, mille järgi peab haavatu sõjaväljal saama 10 minuti jooksul kvaliteetset esmaabi (hingamisteede tagamine ja verejooksu peatamine) ja 1 tunni jooksul kirurgilist abi, sest iga viivita tud minut suurendab surma riski!
Meie enda kaitsejõududes on kaks välihaiglat, üks mõlemas brigaadis ehk poole Eesti kohta.
Kuid enne maakonnahaiglasse või brigaadi välihaiglasse jõudmist tuleb vigastatud võitleja elu põllul päästa ja teda kümneid kilomeetreid trans portida. Seda sõjakaoses ja vasta sega, kellele meditsiin on ihaldatud sihtmärk, mis tähendab, et iga laske ulatuses haigla ning isegi medit siiniauto pihta lastakse. Väidan, et baastaseme välimeditsiinis napib nii oskusi kui ka vahendeid peamiselt sellepärast, et kaitsejõudude medit siinivaldkond on tahte puudumisel jätkuvalt alarahastatud ja -mehi tatud. Olemasoleva raha ja vähese personaliga (kes tihti rabavad kahel kohal, nii kaitsejõududes kui mujal meditsiinis) suudetakse hoida illu siooni toimivast süsteemist, jooks vad asjad enam-vähem korras, kuid see on ka kõik. Eriti raskes olukorras on Kaitseliidu meditsiiniteenistus, kus inimesed põlevad kiiresti läbi ning personali rotatsioon on tihe, sest asju, mida ülemad nõuavad, on palju, tegijaid aga vähe.
Arusaamatu, miks ajal, kui poliitikud ja staabiinimesed vahutavad üks teise võidu Ukraina sõja õppetundi dest ja hangitakse sadade miljonite eurode eest kahtlemata ülivajalikke relvi, ei ole nelja kulunud aastaga välimeditsiinis baastasemel palju muutunud? Või kui on õppetunnid, siis kus on järeldused ja tegevused?
Ukrainlaste kaotustest räägiti juba kolm kuud tagasi suurusjärkudes 10 000 (!) hukkunut, inglise keeles KIA ( killed in action ) ja 30 000 haavatut ehk WIA. Artikli kirjutamise ajaks septembrikuus on kaotusi topelt, kuni 20 000 KIA ja 60 000 WIA. Need on õudselt suured numbrid. Kui arvestada, et nende maavägi koos kohalike kaitsepataljonidega on suurusjärgus veerand miljonit, siis Eesti 10 korda väiksemale sõjaaja kahele brigaadile ja Kaitseliidu maakaitsepataljonidele üle kantuna tähendaks see poole aastaga 2000 hukkunut ja 6000 vigastatut. Iga päev lisandub jagu hukkunuid ning rühm vigastatuid, halval päeval saab surma rühm ja vigastada kompanii. Täiendusmehi üldreservist muidugi saadetakse, kuid algsest koosseisust on kolmandik surnud ja vigastatud ning poole aastaga on kümnendik meie sõjaaja koosseisust langenud ja veerand vigastatud.
Soome Väylävirasto, Eesti mõistes teedeamet, arvestas 2010. aastal liik lusõnnetuste ennetamise plaani tege misel, et soomlase elu hind on 1 918 809 ehk ligi 2 miljonit eurot. Arvestati sisse nii elu jooksul tehtud panus rah vuslikku koguprodukti kui lähedaste heaolu languse hind enneaegse surma tõttu. Eestlase elu maksis 2012. aastal hinnanguliselt 861 000 ehk ligi 900 tuhat eurot. Teise, DALY-meetodiga (disability adjusted life years) arves takse tervena elatud või siis kaotatud eluaasta hinnaks arenenud riikides 40 000–50 000 eurot aasta kohta.
Ukrainas vigastab ja tapab peami selt kaudtule kild ja lööklaine, mis tekitavad korraga hulga vigastatuid.
MASCAL ehk suure hulga kannata nutega olukord võib tekkida millal iganes, näiteks kui miinipildujamiin kukub taktikalise veoki kõrvale, kus on rännakul jagu või isegi kaks. Pärast plahvatust on enamikul jaost kõikides
kaitsevesti ja kiivriga katmata keha osades riisitera- kuni hernesuuruste kildude haavad, raskemad neist sügavad ja isegi läbivad, peapõrutu sed, sääreluumurrud ja kirsina tordil paar ventiilpingelist õhkrinda. Kõikide aukude lappimiseks on heal juhul igal võitlejal MK1 ja jao sanitaril MK2.
Mõned vigastatud iga hukkunu kohta on tõsisemas sõjas tavaline ja üks pal judest asjadest, mis aitab vigastatute elusid päästa, on kiire ja tõhus abi lahinguväljal ning vigastatu hilisem toimetamine meditsiiniabi järgmisele tasemele.
Kui välimeditsiin ei tööta, on hukku nuid rohkem ja ellujäänud vigastatuid vähem. USA kaotas Vietnamis iga nel janda vigastatu, Iraagis ja Afganista nis iga kaheksanda. Seega suhtelised kaotused vähenesid kahekordselt!
Haigekassa raviteenuste hinnakirja alusel on kalleima intensiivravi piir hind kuni 718 eurot ööpäevas ja seda lubatakse maksimaalselt 25 ööpäeva, haigla kirurgiaosakonna voodipäeva hind on 87 eurot kuni kuueks päe vaks, enamiku eriarstiabi haiglapäev on samas hinnaklassis, järelravi kuni 60 päeva 65 eurot päevas. Kirurgiline operatsioon olenevalt kehapiirkonnast ja raskusastmest maksab mõnesajast mitme tuhandeni. Lihtsalt mõtteharju tusena: mis oleksid haavatu ravikulud, kui ravi on edukas? Vigastatu viiakse mööda meditsiinilise abi ketti viieks päevaks intensiivravisse toibuma (3590 eurot), seejärel operatsioon sama pal ju, paraneb hästi 5 päevaga (435 eurot), järelravi 1 kuu (1950 eurot). Kõik kokku 9565 ehk ümardatult 10 000 ja poole teise kuuga võiks toibuda? See oleks veerand tervena elatud aasta hinnast. Ei ole kallis!
MK1 hind on suurusjärgus 40 eurot, koos täiendustega 100! Jao sanitari parandatud paun maksaks 800–900 eurot ehk sama palju kui ülejäänud jaol kokku. Normaalsed suhtarvud. Kaitse-eelarve raamides on tegemist suhteliselt väikeste summadega. Kui tänane MK1 kogu EKJ sõjaaja koossei sule maksab miljoni (ehk 1,1 eestlast või 10 Javelini), siis täiendatud MK1 maksaks suurusjärgus kaks ja pool miljonit ja jao sanitari paunad sama palju. Viis miljonit on ühe pataljoni taseme piiratud võimalustega vä lihaigla hind.
IFAK 1 CELOX – Lääneriikide eeskujul ukrainlastele kokku pandud isikliku meditsiinikomplekti näidis hinnaga üle 100 euro. Sisuks on CAT žgutt (30.-), 6tolline rõhkside (15.-), 2 rindkerehaava plaastrit (35.-), termolina (7.-) ja nina toru (12.-), hemostaatikuga immutatud tamponeerimisside (55.-), traumakäärid (20.-), kaitsekindad, MIST-kaart ja markerpliiats.
IFAK 1 – IFAK erinevatest toodetest, odavam kui ukrainlaste komplekt. SOFTT-W žgutt on kallim (40.-), kuid ka tugevam kui CAT. Rindkerehaava plaastrite paar on asendatud kahe suure tugeva plaastriga, mis maksavad mõni euro paar, lisatud on ARS ventiilnõel (20.-) ja roostevabast terasest lukustatavad Pean-tangid (20.-).
PEAMISELT HAAVATU ENDA ASI!
Liitlased kasutavad aastaid oluliselt mahukamaid, kallimaid ja paremaid „emkaaühtesid“ ning tavaline nõue enne sõtta saatmist on ühenädalane kursus esmaabist välitingimustes. Isiklik esmaabikomplekt ehk IFAK si saldab tavaliselt kahte või isegi kolme taskut, millest esimeses on mõlema käega haaratavas kohas žgutt või paar, lisaks on tavalise suurusega rakme tasku, mis sisaldab kuue- või kahek satollist rõhksidet või isegi kahte, rindkerehaava plaastreid (alati kaks, sest see, mis tuleb eest sisse, läheb
tihti tagant välja), termolina ja nina toru ning hemostaatikuga immutatud tamponeerimissidet. Miljonilise vara kaitsmiseks paarsada eurot kulutada ja mõned päevad koolitada, et oleks hiljem kedagi ravida?
Vähem teadlikel võitlejatel võib olla ekslik nägemus, et kannatanu peamine ülesanne lahinguväljal on leida mugav asend ja hüüda haleda häälega meedi kuid, kes siis kusagilt hetkega saabu vad ja kannatanu päästavad. Taustaks meditsiinisoomuki mootori urin ja -helikopteri tiivikute müra. Mediitsii nihelikopter on ju alati selline lendav
kiirabi koos väiksema operatsioonisaaliga? Et siis milline meditsiinisoomuk? Helikopterist ma ei räägigi. Numbritest – Soome maaväe helikopter NH90 maksab 17 miljonit ja lennutund 16 000 eurot ning suudab liigutada kuni 20 inimest ehk selle allalaskmise korral on kahju 37 miljonit rahvuslikus koguproduktis. Samas suurusjärgus maksavad ka teised liitlaste helikopterid. Ei hakata selliste masinatega haavatute järele lendama, vigastatud tulevad kompanii sidumispunkti ise või kantakse ja veetakse mööda maad.
Tegelikult on lahinguväljal kannatanu abistamine tänapäeval peamiselt kannatanu enda, seejärel tema lahingupaarilise probleem. Kannatanu peab esmajärjekorras ise varjuma ja võimalusel vastu tulistama, sest lahing jätkub ja jao sanitar, rääkimata rühma parameedikust, asuvad kümnete või sadade meetrite kaugusel ehk liiga kaugel. Kannatanu asub esimesel võimalusel sajatuste saatel otsima vigastusi ning peatama eluohtlikku verejooksu isikliku meditsiinikomplekti vahenditega. Samal ajal püüab tema jagu vastast tulega maha suruda, et tekkiks võimalus kannatanu juurde minna, sest kuulirahe alla ronivad ainult hullumeelsed.
2018. aastal oli Kaitseliidu meditsiiniteenistuse eesmärgiks nelja aasta jooksul komplekteerida kõik parameediku ja meditsiiniõe ametikohad vajamineva varustuse ja personaliga ning kahte suuremasse malevasse komplekteerida pataljoni meditsiinirühmad. Selles suunas on ka palju tööd tehtud, kuid nagu Kaitse Kodu! meditsiiniteemaliste artiklite rubriigis on väga värvikalt kirjeldatud, on pataljoni meditsiinirühma vastutusala terve maakaitsepiirkond ehk hajutatud lahingutegevuse korral liiga vähe ja liiga kaugel. Lisaks napib Eestis välitingimustes tegutsemise võimega meditsiiniõdesid, arstidest rääkimata. Needki, kes on, kohustatakse sõja korral suure tõenäosusega jääma oma senisele ametikohale, sest kui kõik meedikud sõtta saata, kukub tagala kokku.
Kaitseliitlased on alati leidlikud ja kui ei saa teha täis rehkendust, siis tehakse pool, kuid selle eest hästi! Näiteks on Lõuna maakaitseringkonna staabi me-
ditsiinispetsialist Anu Jõgeva pannud koos meditsiinijao vabatahtlikega käima hajutatud lahingukompanii pooliku võimsusega sidumispunkti. Kaitseliidu peastaabi poolt aitab neid meditsiiniohvitser proviisor leitnant Diana Vänt, kes lisaks põhitööle ka ajakirjas Kaitse Kodu! tublisti rahvavalgustustööd teeb. Loodan et mõlemad jaksavad veel palju teha, sest meditsiinispetsialisti, -pealiku ja -ohvitseri kohtadel kipuvad inimesed kiiresti läbi põlema ja ära minema üle jõu käiva töökoormuse tõttu.
Meditsiinijagu koosneb kolmeliikmelisest sidumismeeskonnast ja kahest evakuatsioonimeeskonnast, kes oma kompanii vigastatuid kokku korjavad, lapivad ja edasi saadavad. Ülevalt alla liigub ka meditsiinivarustus rühmadele, jagudele ja võitlejatele ehk siis need paljukirutud emkaakolmed, -kahed ja -ühed.
Seda artiklit ette valmistades sain infot paljudelt kaitseliitlastelt, reavõitlejast arstini, ja küsisin, millist meditsiinivarustust nad ise kannavad, kuidas kasutavad ning millest puudust tunnevad. Tuli välja, et olenevalt isikliku meditsiiniväljaõppe põhjalikkusest ja teadlikkusest on MK1-te täiendatud päris palju. Kaasas kantakse oluliselt rohkem meditsiini, kui ametikoht ette näeb, ning saadakse aru, et kui üksus ei suuda enda haavatuid mõistliku aja jooksul evakueerida, peab endal olemas olema piisavalt vahendeid, et vigastatuid abi saabumiseni elus hoida. See tähendab ka, et sõduri isiklik esmaabikomplekt peab olema maksimaalselt tõhus!
Enne varustuse täiendamist on kindlasti vaja ennast koolitada TCCC ehk tänapäevase lahingumeditsiini kursuse kogenud instruktorite käe all. Iga meditsiiniõde ega arst ei ole välimeditsiini spetsialist! Üksikvõitleja esmaabi kursus on täiesti kohustuslik kõikidele kaitseliitlastele. Paraku ei korraldata kõigile isegi regulaarset iga-aastast meeldetuletuskoolitust, sest on tähtsamaid teemasid!
Järgmises Kaitse Kodus! tutvustame MARCH algoritmi, mille alusel kannatanut aidatakse. Varem kasutati ABC-d. Järgnevad PFC ehk pikaajaline vigastatu eest hoolitsemine välitingimustes ja MASCAL ehk suure hulga kannatanutega olukord, kus kannatanute hulk ületab meditsiinisüsteemi võimekuse.
leitnant DIANA VÄNT, Kaitseliidu peastaabi meditsiiniohvitser
iimasel aastal on Kaitseliidu meditsiiniteenistus olnud tugevam kui kunagi varem. Kokku on meid neli: peastaabis on meditsiiniohvitser ning kolmes ringkonnas palgaline meedik, kõik aastatepikkuse militaartaustaga, koolitatud ja eesmärgile pühendunud. Vaid Kirde maakaitseringkonnas on palgaline meedik puudu. Kaitseliidu meditsiini tänane olukord on tekkinud seetõttu, et palgalisi meedikuid ei olnud, neid oli liiga vähe, polnud piisavalt tsentraalset toetust, sõjalist koolitust ja kogemust. Nõnda ei suudetud Kaitseliidus tervikuna meditsiinikomplekte hallata ning Kaitsevägi ei saanud eelarvete planeerimiseks asjakohast ja piisava detailsusega sisendit. Hetkel on meditsiini olukorra üle kontroll olemas ning on saavutatud adekvaatne infovahetus Kaitseväe peastaabiga, mille tulemusena on 2024.–2027. aasta eelarved põhjalikult planeeritud. Kuna planeering tehakse neli aastat ette, ulatub aastatetaguse olukorra mõju ka tänasesse päeva.
Kaitseliit on iseseisev organisatsioon, kuid meie sõjalist osa ehk maakaitse meditsiini planeeritakse samamoodi nagu iga teise kaitseväe üksuse oma.
Meditsiinikomplektide sisu üle otsustab Kaitseväe meedikutest koosnev meditsiinivarustusprogrammi meeskond, kes on selleks volitused saanud Kaitseväe juhataja käskkirjaga. Meditsiinivarustuse eelarved planeerib Kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond. Kaitseliidul puudub otsustusõigus meditsiinikomplektide sisu ja eelarve suuruse üle, kuid meil on õigus ja kohustus esitada omapoolne planeerimissisend.
Kaitsevägi eelistab kasutada erinevates üksustes samasuguseid komplekte. Standardsete komplektide kasutamine lihtsustab nii väljaõpet, ristkasutust, varude täiendamist kui ka planeerimist. Erisuste tegemine peab olema väga selgelt põhjendatud ning toetama maakaitse taktikalisi eesmärke. Tartu maleva alla loodud eksperimentaalüksus, kompanii sidumispunkt, on selle üks näide. Algne idee tuli meedikutelt ning leidis Kaitseliidus väga palju toetust. Üksuse liikmed ja Lõuna maakaitseringkonna meditsiinispetsialist Anu Jõgeva on teinud suurepärast tööd projekti õnnestumiseks. Siiski ei saa jätta mainimata, et eksperimentaalüksus loodi tänu Kaitseliidu juhtkonna otsusele ning eeltöö tegid ära Kaitseliidu peastaabi osakonnad koostöös Tartu malevaga. Kaitsevägi on maakaitse meditsiini osas olnud toetav. Osa järgmistesse aastatesse planeeritud eelarvet kanti sellesse aastasse üle, et hankida maakaitsele arvestatav kogus MK1 komplekte. Kaup anti Kaitseliidule üle 12. septembril 2022 ja parajasti jaotatakse seda malevate vahel. Tõenäoliselt on artikli trükkimineku ajaks malevatel olemas juba piisav MK1 varu.
Naiskodukaitse korraldas enam kui sajale osalejale neli päeva kestnud baasväljaõppelaagri, kus iga osaleja sai korraga läbitud kolm baasväljaõppe moodulit. Pilootprojekt, mille sarnast organisatsioonis varem korraldatud ei ole.
Tekst: ELISA JAKSON , NKK arendusspetsialist
Koosneb ju Naiskodukaitse baasväljaõpe (BVÕ) tava päraselt viiest moodulist: organisatsiooniõpe, esmaabi, välitoitlustamine, sõdu rioskused ja ohutushoid. Reeglina korraldab baasväljaõpet üle Eesti iga ringkond ise umbkaudu paarikümnele liikmele. Sealjuures kulub iga mooduli läbimiseks enamjaolt poolteist päeva.
2022. aasta alguses oli Naiskodu kaitses liikmeid umbes 2700. Kui Venemaa alustas 24. veebruaril sõda Ukraina vastu, kasvas huvi riigikait se vastu hüppeliselt – paari kuuga laekus enam kui tuhat liitumisaval dust. Võrdluseks – tavapäraselt liitub 100–200 naist aastas. Seega tõdesime kiirelt, et sellise ootamatu ja pöörase arvu uute liikmete organisatsiooni integreerimiseks on meil vaja mõelda kastist välja ja asuda tegutsema. Lihtne arvutus näitas, et senises rütmis jätkates ei mahu kõik soovijad baasväljaõppele veel niipea. Kuid mida teha ja kuidas?
Naiskodukaitse esinaise Airi Toomin ga kokku pandud tiim hüppas aprillis alanud ja kahe kuu jooksul toimunud disainsprindi projekti. Innosprint on disainmõtlemisel põhinev lähe nemine, kus viie päevaga jõutakse
probleemi defineerimisest kasutajate peal testitud lahenduseni. Projekt on mõeldud avalikule sektorile ning seda korraldab Riigikantselei Innotiim. Osalema oodatakse meeskondi, kel on laual lahendamist vajav probleem või kes vajavad muutunud oludes teist suguseid lahendusi. Innosprint pakub oskusi ja efektiivset koostöömeetodit, et see probleem seljatada.
Parima võimaliku lahenduse leid miseks soovitati, et meeskond oleks mitmekesine ja koosneks erineva taustaga inimestest. Naiskodukaitse Innotiimis panustasid esinaine Airi Tooming, Rapla ringkonna esinai ne ja NKK arendusspetsialist Nele Pernits, NKK arendusspetsialist Elisa Jakson, Harju ringkonna instruktor Lana Toomvap ning vabatahtlikud naiskodukaitsjad Triin Tõnsing Tartu, Jane Koitlepp Sakala ja Aivi MurdMurulauk Tallinna ringkonnast. Lisaks andis meile palju tagasisidet läbi organisatsiooniväliste silmade ka projekti poolt toeks tulnud „šerpa“ Kadi Raudsepp.
Tegime viis päeva intensiivset aren dustööd, kus kõige aluseks sai uue liikme mõistmine, sealt edasi problee mi avamine ning fookuse valik.
Lauale jäi lõpuks küsimus: kuidas saaksime teha nii, et igal uuel liikmel
oleks võimalus aasta jooksul läbida BVÕ ja selle käigus oleks temast saa nud teadlik, motiveeritud ja pühendu nud liige?
Innovaatiline mõtlemine – unista, mis oleks, kui poleks rahalisi piire, inimressursi piire või, just nimelt, kui poleks üldse raha. Ja siis lõpuks –kuidas nügida inimesi tegutsema sinu soovitud suunas.
Innosprint oli nagu pöörane karussell, mis viis meid mitme hea taipamise ja mõtteni.
Probleemi läbihakkimisest jõudsime esmase lahenduseni – otsustasime pöörduda tagasi juurte juurde ehk korraldada suure laagri, kus sada liiget saavad kõik läbitud kolm moodulit. Laagri juures pidasime suurteks plus sideks ka innustavat laagrimelu, pare mat sisseelamisvõimalust osalejatele – uued tuttavad ja ühised elamused, mis seovad aastateks. Kuna lahenduse parimaks hindajaks on lõppkasutaja, siis nägi Innosprindi projekt ette ka väljatöötatud lahenduse testimist õige sihtgrupi peal.
Tegime valmis detailse ajakavaga plaani, võtsime ühendust värskete liikmetega ja küsisime nende arva must. Esmase prototüübi testimisel saime liikmetelt kasulikku infot
teemadest, mis meile tundus ilmselge, kuid neis tekitas küsimusi. Samuti saime täiustada algset ajakava ja muid detaile.
Innosprindi käigus välja töötatud laagriplaan läks kohe käiku – ajaloo esimene Naiskodukaitse baasväljaõppelaager toimus 14.–17. juulil 2022 Raplamaal Alus. Sihtgrupiks olid Põhja maakaitseringkonna ehk Tallinna, Harju ja Rapla ringkondade uued liikmed. Just Tallinnas ja Harjus oli probleem, et kõik soovijad ei mahu kuidagi baasväljaõppele, kõige tuntavam.
Innovaatilises BVÕ-laagris oli osalejaid lõpuks kohal 115 ja kokku viidi laagris läbi 9 BVÕ moodulit ehk pidevalt oli käsil 3 moodulit samaaegselt. Osalejad magasid jaotelkides Alu mõisa õuel, õppetöö toimus nii siseruumides kui ka õues.
Innosprindil osalenud naiskodukaitsja Triin Tõnsingu sõnul on BVÕ iga naiskodukaitsja jaoks nagu eluülikooli esimene kursus, kust saab teadmised
ja oskused edasiseks tegutsemiseks Naiskodukaitses.
„Tegelikult saab BVÕ-lt palju vajalikke oskusi ka päris eluks – alates sellest, kuidas enda ja oma pere kriisivalmidust tõsta, ja lõpetades rõhksideme paigaldamisega,“ lisas laagri peakorraldaja Nele Pernits.
BVÕ-laagri päevad olid hommikust õhtuni täis põnevat õppimist ja igal pool sai ise käed külge panna, kaasa mõelda ja kaasa rääkida. „Nii võisid laagrilised leida end kannatanut külili keeramas, välikatlas suppi segamas, ootamatut tulekahju kustutamas või hoopis väga hästi maskeerunud sõpra otsimas,“ rääkis Pernits.
Laagriliste tagasiside oli positiivne. Osalised tundsid, et igaüks sai kombata oma piire, palju uusi teadmisi ning ägedaid tuttavaid. Seltskond oli mitmekesine nagu Naiskodukaitse muul väljaõppelgi ja seda väärtustasid ka osalejad. Märgiti, et põnev oli vahetada muljeid telgikaaslastega, kelle seas oli nii vilunud matkajaid-alpiniste kui ka täiesti algajaid.
Eraldi kiitust pälvis korralduslik pool – kogu kava ja laagri masinavärk oli oskuslikult üles ehitatud ja hoiti tõrgeteta toimimises. Instruktorid olid osalejate sõnul särasilmsed ja professionaalsed spetsialistid, kes kõik keerulisemadki teemad osalistele vilunult selgeks tegid – isegi pärast lõunasööki, mil tavapäraselt töötab õppurite nupp natuke aeglasemalt.
„Nii lahedat ja ühtehoidvat seltskonda pole kaua näinud. Minule andis see ainult indu juurde, et olen sattunud õigesse kohta ja tahan ka siia kuuluda.“
„Kogu laager oli vapustav kogemus, ma ei ole kunagi nii palju vingeid naisi korraga koos näinud. Aitäh selle imelise kogemuse, selle sünergia eest!“
Need on vaid paar nopet tagasisidest.
Seega, Innosprindiga välja töötatud laagri idee tõestas ennast igati. Lisaks sellele, et hulk inimesi sai läbitud hulga BVÕ mooduleid, oli laagril kirjeldamatult suur lisaväärtus nii osalejatele, instruktoritele kui korraldajatele.
Venemaa sissetung Ukrainasse on toonud tuhandete naiste seas Naiskodukaitsesse ka mõne mehe, kes soovib panustada riigikaitsesse, kuid laiapindsemalt kui ainult selle sõjalisse poolde. Naiskodukaitse Tartu ringkonda on lühikese aja jooksul astunud kaks meessoost toetajaliiget. Miks on nad valinud just selle võimaluse?
Tekst: MONIKA RISTISAAR , NKK Tartu ringkond
„Olen pärit Peterburist, aga Ukraina kodanik. Minu ukrainlasest vanaisa kolis noorena Venemaale, kus ka abiellus. Mina tulin 2018. aastal Eestisse õppima plaaniga kiiresti integreeruda ja mitte kunagi enam Venemaale naasta. Olin juba enne Krimmi annekteerimist aru saanud, et soovin oma tuleviku siduda rahuliku ja demokraatliku Euroopa riigiga. Pärast seda oli otsus kindel. Valisin Eesti ja Soome vahel, kuid otsustasin esimese kasuks, kuna kord olin sattunud Tallinna vanalinna lummusesse.
Eestisse kolimise järel õppisin eesti keelt nii intensiivselt, et kõrgtaseme eksami sooritasin pooleteise aasta pärast. Lõpetasin Tallinnas magistriõpingud ja abiellusin eestlannaga. Meie kodune keel on eesti keel. Olen töötanud kaks ja pool aastat kohtutäituri büroos Tartus. Tulevikus tahaksin kolida maale ja õppida traktorit juhtima – metropolist pärit noormehe puhul pole need just ootuspärased unistused.
Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse tekkis minu suhetesse sünniperekonnaga mõra, kuid ma sain kontakti mitme kaugema sugulasega Ukrainast. Vanaisa suri kaks kuud pärast seda, kui tema pikaajaline kodumaa oli asunud vallutama tema sünnimaad.
sest Eestist oli saanud minu ainuke kodumaa. Kuna Eesti
aasta pärast, siis palju võimalusi mul polnud.
Mina aga hakkasin uurima võimalusi panustada Eesti kaitsesse, sest Eestist oli saanud minu ainuke kodumaa. Kuna Eesti kodakondsust saan taotleda alles kolme ja poole aasta pärast, siis palju võimalusi mul polnud. Leidsin, et võiksin sobida Naiskodukaitse toetajaliikmeks. Mu abikaasa oli samuti huvitatud Naiskodukaitsest ning leppisime kokku, et kui tema pääseb „Ole valmis!“ laagrisse ja talle seal meeldib, siis ühineme organisatsiooniga.
Nii läkski: kui jõudsin abikaasale laagrisse järele, võttis ta mind vastu vaimustuse ja liitumisavaldustega. Meid huvitab ajalugu ja sidevaldkond, kuhu sooviksime panustada.“
„„Tavaelus“ olen Tartu Postimehe foto- ja videograaf, mis tähendab seda, et „toodan“ pressifotosid ja aeg-ajalt olen vajadusel operaatoriks ka videolugude tegemisel.
Töö on stressirohke, kuid selle eest vaheldusrikas. Väljaspool tööd meeldib mööda Eestimaad ringi seigelda. Kasutan seda sõna, sest matkamine eeldab vähe rohkemat kui lihtsalt fotokott seljas ette rajatud matkarajal tammumine, pealegi ilma suunaviitadeta on oskus ära eksida täitsa suur. Ilmselt selle tõttu tunnen end metsas ka üsna koduselt. Samblal ja männil teen vahet, aga sellega mu loodusteadmised ka piirduvad. Sestap pildistan ka looduses ringi käies, et oskaks tuldud teed tagasi tulla (kui veidi nalja visata).
Toetajaliikmeks saamises on „süüdi“ sõber nimega Adele, kes hakkas seda toetajaliikme juttu rääkima mulle pärast seda, kui nad mehega ise liitusid Naiskodukaitse ja Kaitseliiduga.
Olin aastaid edasi-tagasi mõlgutanud mõtet Kaitseliitu astumisest, ja lõpuks lükati mind hoopis naiste suunas. Võtsin pika mõtlemisaja, kuid SIIN ma siis nüüd olen.
Kui küsida MIKS, siis ega ühest head vastust olegi. Oma roll on tahes-tahtmata Ukraina sõjal ja sellel, et hinge on jõudnud arusaamine/teadmine, et igaüks saab teha midagi oma kodumaa kaitseks ja heaks. Väljundeid on selleks erinevaid ning Naiskodukaitse juures võlus organisatsiooni mitmekülgsus. Nagu hiljuti ühe liitunud sõbraga arutasime, on valida nii palju, et tuleb hakata lihtsalt välistamismeetodit kasutama.
Vali välja ringkond (ja kui tead, siis ka jaoskond), millega soovid liituda. Tavaliselt valitakse liitumiseks elukohajärgne ringkond. Ringkondade nimekirja ja kontaktandmed leiad Naiskodukaitse koduleheküljelt ringkondade lingi alt.
Et olen üsna värske liituja, siis pole veel jõudnud suurt korda saata, ent vaikselt üritan ennast tagaplaanil kuidagi kasulikuks teha. Esimene kokkupuude oli Tagala kohvikus ning olen käe valgeks saanud ka Naiskodukaitse 95. aastapäeva aktuse pildistamisel. Kaamerast on saanud mulle omamoodi ihuliige, nii et esmane panus on läbi kaamerasilma, kuid ma ei löö risti ette ka siis, kui on vaja päriselt kuskil käed külge panna. Näiteks olen suunanud oma pilgu ka EVAK-grupi poole.“
Toetajaliikmeks astumiseks tuleb esitada liitumisavaldus ja digitaalne dokumendifoto (või foto 3 x 4 cm) ning on vaja leida kaks soovitajat. Täpsemalt saab kõige kohta teada www.naiskodukaitse.ee/Kuidas_ astuda_liikmeks_304
Aastas saavad sajad noorkotkad ja kodutütred osaleda välisriikide noorteorganisatsioonide laagrites ja võistlustel ning koguda ägedaid ja meeldejäävad kogemusi. Koostöö välisriikide riigikaitseliste noorteorganisatsioonidega on kestnud juba 20 aastat.
Tekst: MARKUS SEIN , Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialsit
Välislähetustest toovad noored ja noortejuhid kaasa kogemusi, õpikohti ning uusi lähenemisi, mida saab rakendada noorte väljaõppe mitmekesistamiseks kodumaal.
Noorte Kotkaste peavanemal Silver Tammel on rõõm tõdeda, et noorkot-
kaste ja kodutütarde väljaõppe tase on väga kõrge ning enamasti suudame teiste riikide noorte ees olla edukad ja lahendada sündmustel ette antud ülesandeid väga meisterlikult. Olgu selle kinnituseks näiteks nii kodutütarde kui noorkotkaste esikohad Rootsi kodukaitse noorte militaarvõistlusel, lisas peavanem.
Samuti on oluline pakkuda välisriikide noortele osalusvõimalusi Eestimaal, mis loomulikult nõuab meie juhtidelt eraldi pingutust sündmuste ettevalmistamisel ja korraldamisel. Peavanem Tamm on veendunud, et oleme suutnud olla head võõrustajad oma partneritele
Väliskoostöö projektid, millest Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmed on 2022. aastal osalenud:
Noorte spordimängud, 26.–29. mai, Leedu
Balti sõjaväespordimängud, 12.–14. juuli, Läti Suvelaager Baltic Guard, 25.–29. juuli, Läti Militaarlaager Žalgiris, 25.–30. juuli, Leedu Suvelaager koos kultuuriprogammiga, 25. juuni – 8.juuli, Suurbritannia Militaarlaager, 17.–24. juuli, Poola Rootsi Kodukaitse noorte kompleksvõistlus, 19.–21. august, Rootsi
Sel aastal veel tulekul: Orienteerumisvõistlus „Vējiņa kauss“, 1. oktoober, Läti Noorte spordimängud, 2.–4. detsember, Läti
Suurbritanniast, Rootsist, Poolast, Lätist ja Leedust.
Kokku on tänavu välislähetustes osalenud 103 inimest kõigist maakaitseringkondadest. Nad võtsid osa seitsmest sündmusest viies riigis: Rootsis, Lätis, Leedus, Poolas ja Ühendkuningriigis.
Nagu öeldud, olid meie noored sel suvel eriti edukad Rootsis, kust tõid kaasa esikohad nii tüdrukute kui ka poiste tiimide võistluses. Medalitega naasid noored ka Lätis toimunud Balti sõjaväespordi mängudelt medalitega.
Koostöö Poolaga on suhteliselt uus ja sinna laagrisse jõuti sel suvel esmakordselt. Kauaaegne koostöö aastast
2002 on eelkõige hõlmanud Baltimaid, koostöö Ühendkuningriigi ja Poolaga on lisandunud viimasel ajal. Poola laager eristus teistest laagritest tugeva organiseeritud kultuurikomponendiga – noori viidi laagrist välja Hundikoobast vaatama ja see oli meeldejääv kogemus.
Ka Ühendkuningriiki külastanud noored said nautida kohalikku kultuuri, kui neil oli võimalus käia muuseumis, tutvuda lossidega ja matkata mägedes.
Tänavuse väliskoostöö lõpunoodina kutsuti septembri algul kaitseministeeriumi saali Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsiooni need liikmed, kes on käinud sel aastal välismaal võistlustel või laagrites.
Välislähetuses käinud noored tegid ülevaate oma reisist, jagades teistega oma kogemusi, õpikohti ja muljeid. Selline kogunemine oli esmakordne ja lõi ka noortele ja noortejuhtidele võimaluse dialoogiks. Muidu jääksid ju saadud emotsioonid ja tulevikus teistele kasulikud tarkused vaid osalejaile endile, aga nüüd said sellest osa kõik, kes kaitseministeeriumi saalis aktiivselt kaasa mõtlesid.
Esitlusega anti ülevaade, millise organisatsiooni kutsel lähetuses käidi, milline oli reisi eesmärk, milliseid tegevusi tehti, milliste uute teadmiste-kogemuste-oskustega oma elu rikastati.
Selgus, et lähetuses käinute emotsioonid olid positiivsed ja kõik ütlesid justkui ühest suust, et kindlasti oli see
väärt kogemus. Noored said välismaal emotsioone teistsugusest kultuurist, söögist ja näiteks ka varustusest.
EMBLEEM JA RIIGILIPP
Noorte teadmised ja oskused arenesid märkimisväärselt paljudes aspektides – nende suhtlus- ja keeleoskus on parem, nende meeskonnatööoskus on sujuvam ning eelkõige on nad avatud uutele maitsetele-inimestele-tegevustele.
Oli üritusi, kus eri maade esindustest tehti rahvusvahelised segatiimid (näiteks Baltic Guard 2022 Lätis).
Nii langes ära otsene pinge Eesti nimel võistlemisel ja tekkis võimalus keskenduda juhtimisoskuse arendamisele multirahvuselises seltskonnas, mis andis osalenutele kindlasti väärt kogemuse.
Välislähetuses käinud kodutütred ja noorkotkad jagasid järgmistele reisisellidele ka praktilisi nõuandeid enda kogetu põhjal. Näiteks kogesid kõik osalenud embleemipuudust hüvastijätufaasis. Internetimahtu soovitati kaasa võtta, mõnikord ka oma mõnusalt väike ja mugav magamiskott, suurem kogus t-särke ning riigilipp riviharjutuseks või esindusrivistustel osalemiseks.
Kõigist esitlustest jäi eelkõige kõlama ühtehoidev reisiseltskond ja võõrustajate loodud sõbralik õhkkond, kus mitte kedagi ei jäetud üksi.
On suur privileeg omada partnersuhteid välisriikides, õppida neilt ja jagada oma kogemusi, et noorte väljaõpe oleks võimalusterikkam ja kaasahaaravam.
Ajaloo jooksul on Jõgeva maleva noored valmistanud viis punkrit: kaks maaalust, üks poolmaa-alune, üks maapealne ja nüüd siis punker number viis, mis asub konteineris ja on liigutatav nii paigast paika kui ka sügavuti.
Vastus küsimusele miks? on kerge tulema, eriti aastal 2022, kus meid on tabanud sõda meie vennasrahva koduhoovil, energiakriis, heitlik kliima ja isolatsioonid. Iga endast hooliv täiskasvanud kodanik peab mõtlema, kuidas nii tema ise kui tema lähedased saavad hakkama olukorras, kus vesi kraanist ei voola, elektrit pole ja keskküte enam ei funktsioneeri.
Seda tühimikku meie noorte tead mistes on Jõgeva malev aja jooksul erinevaid punkreid ehitades täitnud. Ajaga on tegevus eelnevalt õpitu toel läinud aina kvaliteetsemaks ja ambit sioonikamaks.
Mis see punker tänapäeva mõistes muud olla saakski kui minimaja, kus on olemas kõik funktsioonid, et meie kliimas edukalt ja sõltumatult hakka ma saada.
Niisiis – punker number 5. Valmistatud, nagu öeldud, merekonteinerist. Kolm meetrit lai, kuus meetrit pikk ja kaks tonni kaaluv merekonteiner hangiti
Kirde maakaitseringkonnast ning trans porditi Jõgeva maleva hoovile, kus seda vastavalt plaanile ja eesmärgile hakati ümber ehitama. Eesmärgiks ei rohkem ega vähem kui tualett, elutuba, elekter, välisfassaad, soojustus ja soojus. Aega ehitamiseks oli kolm ja pool päeva.
Esmalt tundus peaaegu kõigile võima tu täita püstitatud eesmärk etteantud aja jooksul. Meister Jürgo aga oli enam kui veendunud, et lint lõigatak se lahti õigeaegselt.
Noored, täpsemalt kuus noorkotkast ja neli kodutütart, planeerisid oma päevategevused ise, võttes eesmärgiks jõuda päeva lõpuks valmis kindlate töödega, ajakulust hoolimata. Mui dugi oli neil abiks mitmeid meistreid ehituse, torude ja elektri alalt.
Päevad hakkasid pihta kell 7 ja lõppe sid 23 paiku. Tegevushoog ei raugenud. Metsik tahe ja üksteise motiveerimine, naer ja vaidlused. Uute tööriistade kasutus ja töövõtete õppimine, mis kasvatas noortes aina enam ja enam arusaamist: meie suudame, meie ise loome ja see on meie kätetöö.
Täpselt nii, päev-päevalt või koguni tund-tunnilt sai mitte ainult rooste karva, vaid kohati lausa rooste näritud merekonteiner noorte meistrite käe all uueks loodud. Uueks nii väljast kui seest.
Sädemeid pilduvad nurklihvijad, keevituse põletavsinine leek, ketas lõikuri tera hammaste alt paiskuv
saepuru, elektripuuride undamine, haamrilöögid ja pintslitõmbed. Puiduja soojustustööd. Kõike seda nägi ja kuulis Jõgeva maleva hoovinurgas neil töistel päevadel. Nagu öeldud, väga pikkadel päevadel täis teotahet ja töörõõmu.
Ja vaata, kolmandal päeval, täpselt nagu ette kuulutatud ja planeeritud, kärgatasidki kokkulepitud ajal helesi nise taeva poole viis pauku. Paugud, mis kuulutasid tööde lõppu. Viis mitte sugugi juhuslikult – need tähistasid aja jooksul valminud punkrite arvu Jõgeva malevas. Jah, Jõgeva maleva noorte viies punker oli sündinud.
See pole enam see päevi ja võib-olla ka vahuseid laineid näinud merekon teiner, mis maleva hoovile jõudis. See on hoopis midagi muud. Miski, kus mahub korraga toimetama ja elama kaks kuni neli inimest. Elama, mitte elutsema. Sest kõik eluks vajalik on seal nüüd olemas. Valgus, soojus, laud, magamisasemed ning ka käimla. Klaasitud aknaruutude ees ripub valge pitskardin, seintel pakuvad silmailu mõned maalid, kokkuvolditaval laual on linik ja kohvitassid. Kodune ja hubane elamine.
Elektrit toodab punkrisse generaator, mis on ühendatud akulaadijaga, mis omakorda toidab akupanka. Valgustid on LED-id, mille tugevust on võimalik reguleerida. Ideaalis võiksid punkrit toita kas päikesepaneelid, vesinikuvõi puugeneraator, et mitte sõltuda välisteguritest, nagu näiteks bensiin.
WC on kahesüsteemne komposttua lett, kus uriin juhitakse vooliku abil eemale ning paks läheb kogumiskasti, mis pärast igat kasutust kaetakse turbaga ja täitumisel tühjendatakse käsitsi. Kogu süsteem on varustatud ventilatsiooniga. Kasutada saab ainult istuvas asendis. Soojuse ja toidu valmistamiseks on pliit-kamin, mis töötab puidul.
Praeguseks asub punker juba metsa servas ja ootab esimesest talve, et testida, kuidas see sooja peab ning kuidas kanalisatsioon ja elektrilahen dus ennast õigustavad. Selle põhjal saame koostada tagasiside punkri plussidest ja miinustest.
Kevadel viiakse punker järgmisse kohta. Idee on punkrit presenteerides juhtida inimeste tähelepanu sellele, kuidas saada hakkama autonoomse elamisega.
Poola on meie lähim sõbralik suurriik oma kuulsusrikka ja keerulise ajalooga, kus relvajõud on etendanud tähtsat osa. Küllap ongi sellepärast Poolas üle 30 sõjamuuseumi, millest suurim on Poola relvajõudude koosseisu kuuluv Muzeum Wojska Polskiego Varssavis oma 250 000 eksponaadiga.
Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline
aasta jaanuaris algatas rühm noori Poola oh vitsere sõjamuuseumi loomise Varssa vi kuningalossi. Kogu koosnes peami selt I maailmasõja eksponaatidest. 22. aprillil 1920 andis Poola relvajõudude ülemjuhataja marssal Józef Piłsudski korralduse asutada sõjamuuseum, mis võttis kollektsiooni üle.
Muuseum avati külastajatele 1922. aastal. Oma praegusesse asukohta, Rahvusmuuseumi jõepoolsesse tiiba koliti 1933. aastal. Saksamaa okupat siooni ajal viidi osa varadest Saksa maale, enamik neist tagastati 1946. aastal. Kuid juba 1944. aastal jätkas muuseum oma tegevust. Välisukse lengi sisse põletatud kiri „Waffen SS“ on meeldetuletus okupatsiooniajast, mil hoones asusid relva-SS-i laod. 2008 toimus rahvusvaheline konkurss uue muuseumihoone rajamiseks. Plaani järgi pidi muuseum kolima aja loolisse tsitadelli Żoliborzi linnaosas, kuid see ei ole veel teoks saanud.
Välialalt leiab sõjarelvi alates XVII sajandist. Siin on Poola-Leedu väejuhi Radziwiłł’i vappidega suurtükid, mis on üles tõstetud Zabierzi lossi järvest, ja kaks haruldast Prantsuse 24naelast piiramispüssi XVIII sajandist. I maa ilmasõja relvade rikkalikus kollekt sioonis on Briti 5tolline Mk I haubits, üks kahest tänapäevani säilinud Vene 12tollisest 1915M haubitsast ja ainu kesed kaks säilinud Prantsuse 280 mm piiramishaubitsat.
Külastajad näevad ka Wehrmahti ka sutatud Prantsuse 400 mm raudteeka huri, Saksa 600 mm iseliikuva kahuri Karl ja Saksa suurima, 800 mm kahuri Dora mürsukesti, et aru saada nende tohutust hävitusjõust.
Omanäolisem on Poolas toodetud tankett TKS, mis moodustas suure ma osa Poola soomusjõust, kuid ei olnud võrdväärne vastane Wehrmahti tankidele. 1934. aastal ostis Eesti Poo last kuus tanketti TKS. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt võeti need kasutusele Punaarmees.
Teiseks eriliseks esemeks on Kubuś (Väike Jakob), improviseeritud lahin gumasin, mille ehitasid Varssavi üles tõusnud. Ainueksemplari ehitamine algas nädal pärast Varssavi ülestõusu algust ning see valmis 13 päevaga. Seda kasutati ülestõusnute rünna kute toetuseks, kuid kahenädalase teenistuse järel sai masin tabamuse ja langes rivist välja. Kubuś võis vedada 8 kuni 12 sõdurit ning oli relvastatud Nõukogude kuulipilduja DP-27 ja leegiheitjaga. 1945. aastal pukseeriti masin esimese eksponaadina pärast Varssavi vabastamist Poola armee muuseumi ja taastati siin.
Poola relvajõudude rasketehnika oli enamasti välismaal toodetud. Sellest on ekspositsioonis näiteks Nõukogu de Liidu tankid T-34 ja IS-2, samuti ainuke Poolas säilinud Nõukogude BAV amfiibtransporter, lendliisiga saadud Grizzly – Kanadas toodetud Shermani tank – ja liikursuurtükk Sexton ning USA liikursuurtükk T-48. Raketiheitjatest on vaadata Wehrmahti 300 mm mitmelasuline raketiheitja Nebelwerfer 42 ning Nõukogude taktikalis-ballistilised maa-maa-tüüpi raketikandjad Scud A ja B. II maailmasõja lennukite kollektsioon sisaldab vaid Nõukogu de Liidus toodetuid: ründelennukeid IL-10 ja IL-2M3, pommitajaid Pe-2FT ja TU-2S ning hävitajat Yak-9P. Oma silmaga saab vaadata, milline näeb välja torpeedovõrk. Kollektsiooni kuuluvad nii laeva- kui ka ranniku kaitsekahurid koos tornidega.
POOLA HIILGEAEG
Muuseumi siseruumides on Poola rel vajõudude ajalugu kajastatud vasta valt riigi arenguetappidele. Muuseumi eripära on, et seal ei kajastata aega, kui Poola riiki ei olnud olemas, sest siis ei olnud ka Poola relvajõudusid. Keskendutakse Poola sõjalisele aja loole alates X sajandist, raskuskesk mega Poola sõjalise ülevuse ajastul XVII sajandil, kuni Poola hävinguni XVIII sajandil kolme jagamise käigus. Ülekaalukalt on suurem osa näitu sepinnast pühendatud XX sajandile – teisele taasiseseisvumisele ja II maailmasõjale.
Esimesel korrusel saab ülevaate X kuni XVIII sajandini. Poola ajalugu näidatakse relvastuse ja varustuse arengu kaudu. Esimeses saalis koli sevad erinevad raudrüüd nii print side kui ka tavasõdurite ja hobuste seljas. Vitriinis troonib 1410. aastal Grünwaldi lahingus langenud Saksa ordu suurmeistrilt sõjasaagiks saadud gooti reliikvia. Välja on pandud ka vürst Mieszko I, Poola esimese kunin ga Bolesław Vapra isa X-XI sajandist pärit kullatud kiiver.
XVI sajandil loodi Poola regulaarar mee, sest oli vaja kaitsta kagupiiri tatarlaste ja türklaste eest. Vaatami seks on väljas kuningas Stefan Batory mõõk. Ta oli see, kes andis Tartule lipu ja Valgale linnaõigused.
Paljude rohkelt kaunistatud soo musrüüde hulgas on maamarssal Skórkowski täiskomplektne tiivuli ne husaarirüü, mis on kaunistatud leopardinahaga. Nimetus tuleneb röövlinnusulgedest valmistatud tii badest, mille raam kinnitati soomuse või sadula külge lootuses vaenlast demoraliseerida. Tiivulisteks husaari deks olid Poola aadlikud, sõjaväe eliit, kes olid tõhusad nii Rootsi, Vene kui Ottomani impeeriumi vägede vastu. Nende tähetund oli Viini piiramisel 1683. aastal, kui lendavad husaarid osalesid ajaloo suurimas ratsaväerün nakus ja tõrjusid edukalt osmanite pealetungi, pannes sellega piiri islami levikule Euroopas, mida on kujutatud ka Józef Brandti kuulsal maalil „Viini lahing“.
XVII sajandi kuningas Sobieski saali des näeb Poola Kuningriigi hiilgeaega, see oli ka aeg, kui Liivimaa kuulus Poola koosseisu ja Poola-Rootsi piir poolitas Eestit. Sellel ajastul sõditi 28 aastat järjest Rootsi, Venemaa, Ot tomani impeeriumi ja tatarlaste vastu. Väljapaneku keskel on tähelepanu väärne XVII sajandi lõpu kahurite komplekt, mida kaunistavad Poola va pikotkad. Ruum on taas täidetud vor miriietuse ja relvadega. Ka Poola me reväeohvitser kandis raudrüüd, olgugi et see ei andnud lisaboonust vette kukkumisel. Vaatamiseks on efektsed
karacena-raudrüüd, mis meenutavad kalasoomust ja andsid jäiga raudrüüga võrreldes liikumisvabadust, ning ka kuningas Jan Kazimierzi XVII sajan dist pärit paraadsoomusrüü Poola vapilinnu valge kotkaga.
Saksi saalis näeme Poola riigi hävin gut. XVIII sajandil valitsesid Poolat kaks Saksimaa kuningat – Augustus II Tugev ja Augustus III. Saksi ajastu tähistab Poola sõjaväe hiilguse tuhmumist ning ajastu tipnes Poola kui riigi kadumisega maakaardilt. Vaa tamiseks on väljas Kozienice vintpüss – esimene Poola ühelasuline jalaväe tulelukuga vintpüss, mida toodeti aastatel 1790–1794 Poola armeele. Poolakad osalesid Napoleoni sõdades Prantsusmaa poolel, et taastada oma riiklust, ja sellest on jäänud kingitus, Napoleon Bonaparte’i sadul Egiptuse sõjakäigust.
Viimane esimese korruse saal on pü hendatud rahvuslikele ülestõusudele Vene impeeriumi ikke ja venestami se vastu. Esimene suurem ülestõus toimus 1830. aasta novembris, selle kaotus tegi lõpu autonoomiale. Teine suurem ülestõus algas 1863. aasta jaanuaris ning selle mahasurumiseks kulus poolteist aastat. Ülestõusu käigus peeti ligikaudu 650 lahingut, kaotusele järgnes veel suurem venes tamissurve.
Tsaar Aleksander II ja tema Poola kuningriigi asevalitseja Gortšakovi portreed ääristavad tolleaegse Vene armee mundrid ja relvad. Ülestõusule eelnenud kuude rahvuslikku kliimat annavad edasi maalid isamaalistest ilmingutest, nendega seotud esemed. Ülestõusnute vormiriietus ja relvad koos muljetavaldava ülestõusnute lippude kollektsiooniga näitavad üles tõusu ulatust ja sügavust, mis haaras kõiki ühiskonnakihte.
Muuseumi teine korrus on pühenda tud perioodile Poola taasiseseisvu misest kuni II maailmasõja lõpuni. Poolakatele seostub I maailmasõda eelkõige iseseisva Poola riigi taasta mise ja sõjaväe taasloomisega pärast enam kui 123 aastat kestnud okupat siooni.
Olles jagatud mitme riigi vahel, tee nisid poolakad erinevates armeedes ja sõdisid ka üksteise vastu. Muuseumis
näeb erinevate üksuste vormiriietust, märke ja relvastust. Taasiseseisvumise juht Josef Piłsudski tegi panuse Aust ria-Ungarile, lootes, et Austria-Ungari hävitab Venemaa ning Prantsusmaa ja Suurbritannia hävitavad esimese. Kokku teenis keiserliku ja kuningliku armee leegionides ja ratsaväes umbes 20 000 sõdurit.
Kindralleitnant Józef Haller von Hallenburgi (VR I/2) juhitud nn Sinine armee, mille nimi on tuletatud vormi värvist, loodi 1917. aastal. See tegutses Prantsuse vägede koosseisus läänerindel ja koosnes ligikaudu 70 000 sõdurist (Poola emigrandid ning läänerindel vangilangenud poolakad). Saksa Keisririigi 9 erinevas jalaväediviisis teenisid poolakad, kuid julgeolekukaalutustel koostati sega üksused koos sakslastega. Venemaal formeeriti Puławski leegion ja Poola I korpus, kus teenis ligikaudu 30 000 poolakat. Poola taasiseseisvumisse panustasid kõik eelpool nimetatud üksused ja neist enamik astus loodava Poola riigi teenistusse.
II maailmasõja eelse Poola lääne piiri tagasid Wielkopolska sõjaline
ülestõusus sakslaste vastu, mille tulemusena läksid Poznani hertsog konna maad Poola koosseisu, ja kolm Sileesia ülestõusu, mille tulemusena läks Poola koosseisu Ülem-Idasileesia. Lõpuks pani Poola iseseisvumisele punkti kõige tähtsam, Poola-Vene bolševike sõda (1919–1921) koos selle dramaatilise pöördepunktiga – Vars savi lahinguga 15. augustil 1920. Me ei tea, mis oleks saanud Euroopast, kui revolutsioonilised Vene ja Saksa jõud oleksid ühinenud.
Poola vabadussõja ajal taastati Poolas kõrgeim sõjaline autasu, mille täielik komplekt on muuseumi ekspositsioo nis – sõjaline teenetemärk Virtuti Mi litari. 1792. aastal kuningas Stanislaus II Augustuse asutatud teenetemärk on vanim kasutusel olev sõjaline teenete märk maailmas. Algselt kahe-, hiljem viieklassiline vapruse eest antav teene temärk on annetatud ka kahele linnale – Lvivile ja Verdunile –, ühele laevale ja sõjaväeüksustele. Eesti ohvitserkon nast on selle V klassi hõberisti saanud vaid kindral Laidoner.
Järgmine saal on pühendatud Poola armeele sõdadevahelisel perioodil.
Armee oli Piłsudski uhkus, sõjaliste kulutuste osatähtsus riigieelarves oli märgatavalt suurem kui teistel Euroopa riikidel. Ratsavägi tuli sõjast välja hiilgusega ja jäi kõige mainekamaks relvaliigiks, mistõttu jäi Poola armee tegelikult I maailmasõja alguse sõjaväeks. Sõjaväel oli väga madal motoriseerituse tase ja sidevahendid oli algelised. Saalis on esitletud aastatel 1921–1939 kasutatud vormirõivaid, rinnamärke ja teenetemärke koos selle ajastu Poolas valmistatud relvadega. Juba 1776. aastal Poola maaväes sisse viidud nurklik vormimüts võeti taas kasutusele pärast iseseisvumist ning kuulub paraadvormi juurde tänapäevani. Kokardil oli esimese Poola Piastide kuningadünastia kotkas krooniga, tänapäeval on sealt eemaldatud kroon.
Relvastusest on vaatamiseks 1935. aastast toodetud 9 mm standardpüstol Vis, mille nimi on tuletatud konstruktorite nimedest Wilniewczyc ja Skrzypiński. Seda püstolit hindasid ja kasutasid Luftwaffe õhudessantväelased. Sama meeskond lõi ka püstolkuulipilduja Mors, mida jõuti toota vaid 39 eksemplari, millest üksnes neli on säilinud. Kollektsioonis on ka Maroszka wz. 38M poolautomaatne vintpüss aastast 1938, mida lahingutegevuses ei kasutatudki. Neid jõuti toota 150 eksemplari ja säilinud on kuus. Sama konstruktor konstrueeris wz. 39 tankitõrjepüssi UR, mida plaaniti kolm igasse kompaniisse. Saksamaa sai sõjasaagiks üle 800 tankitõrjepüssi, mis müüdi 1941. aastal Itaaliale.
Ekspositsioonist vaatab vastu ka kodeerimismasin Enigma. Poola matemaatikud Marian Rejewski juhtimisel olid esimesed, kes 1933. aastal koodi murdsid, kuid Saksamaa täiustas Enigmat pidevalt. Poola teooria ja tehnoloogia panid otsustava aluse järgnenud II maailmasõja aegsele Briti Enigma dekrüpteerimisele.
Poola oli esimene riik, kes langes II maailmasõjas Saksamaa agressiooni ohvriks, ja seda kajastatakse 1939. aasta septembri hallis. Kangelaslikkuse sümboliks said Westerplatte kaitsmine, lahing Bzura jõel, Varssavi, Modlini ja Heli poolsaare kaitsmine. Massiteadvuses on 1939. aasta Poola armee kindlalt seotud mõõgaga tankide kallale kihutavate ratsaväelastega, mis pärineb Goebbelsi propagandast
ja millel on tegelikkusega vähe ühist. Poola armee oli tolle aja standardite järgi üsna kaasaegne, ehkki vastastest nõrgem. Sõja tulemuse määras ette Saksamaa sõjaline ülekaal, NSV Liidu sõtta astumine 17. septembril ning liitlaste Suurbritannia ja Prantsusmaa reaalse abi puudumine. Osa näitusest on pühendatud 1940. aastal Nõukogude võimu poolt mõrvatud Poola armee ohvitseridele ja Saksamaa sõjavangilaagrites viibinud Poola sõjavangidele.
Pärast kaotust langes Poola Saksamaa ja Nõukogude okupatsiooni alla, kuid Poola vägesid see ei peatanud. Muuseumi ekspositsioon näitab Poola panust liitlasvägede võitu. Stendidel on näha vormiriietust, relvastust ja varustust, mida kasutasid Prantsusmaal aastatel 1939–1940 tegutsenud Poola armee ja Ühendkuningriigis moodustatud Poola üksused, sh mereväe ja õhuväe omad, kes paistsid Suurbritannia lahingutes silma oma kangelaslikkusega. Sõja lõpuks oli Poola armee liitlasriikide seas suuruselt neljas, jäädes alla ainult Nõukogude Liidu, USA ja Suurbritannia maavägedele. Poola sõdurid osalesid peaaegu kõigis suuremates kampaaniates Euroopa operatsioonidel.
Vaadata saab ka Nõukogude Liidus formeeritud üksuste varustust, mis oli sarnane Punaarmee omale. Esimesed üksused formeeriti 1941 peamiselt vabanenud sõjavangidest. Ülema kindralleitnant Andersi järgi kutsuti neid „Andersi armeeks“. Pärast konflikti Poola eksiilvalitsuse ja Stalini vahel läks armee brittide alluvusse. Teist korda moodustati üksus 1943, kui loodi Poola 1. Tadeusz Kościuszko jalaväediviis, mis võitles Nõukogude armee koosseisus kuni Punaarmee võiduni Berliinis. Poolakad ei pea seda diviisi omaks, juunis võiduni Berliinis. Poolakad ei 1943 kuulutas ülemjuhataja ja peaminister kindral Sikorski kommunistliku
Poola diviisi Poola iseseisvust õõnestavaks ning selle looja kindralleitnant Berlingu reeturiks ja desertööriks.
Poola vastupanuliikumine oli Saksa ja
de okupatsiooni ajal enneolematu nähtus. Näitus keskendub 1942. aastal loodud põrandaalusele Koduarmeele (Armia Krajowa), mis allus Poola eksiilvalitsusele Londonis ning mille suurus oli 1944. aastal ligikaudu pool miljonit võitlejat. Olgugi et nad võitlesid sakslaste vastu, tabas neid Nõukogude armee saabudes karm saatus Gulagis. Vaatamiseks on väljas varustus ja relvad, tutvustatakse põrandaaluseid operatsioone: luure, relvade omandamine ja salajane tootmine ning sabotaaž. Insener Zawrotny projekteeris Koduarmeele 1942. aastal lihtsa, isegi väikestes töökodades valmistatava püstolkuulipilduja Błyskawica (Välk). Tootmise hõlbustamiseks ühendati relva kõik osad kruvide ja neetidega ning see kasutas Saksa laskemoona, relva toodeti umbes 700 eksemplari. Näituse keskpunktiks on Varssavi ülestõus, väljas on ülestõusnute mundrid ja käepaelad, relvad – nii ise tehtud kui ka liitlastelt saadud ja vaenlaselt ära võetud, sealhulgas Saksa mehitamata kaugjuhitav roomikmiin Goliath, ülestõusnute ehitatud katapult ja leegiheitja.
Muuseumi eriliseks vaatamisväärsuseks on idamaiste relvade ja turviste püsinäitus, mis sisaldab palju maailmatasemel esemeid Ottomani Türgist, Krimmi khaaniriigist, Mongooliast ja Jaapanist. Kui Türgi ja tatari varustus on saadud enamasti lahingute käigus, siis Mongoolia ja Jaapani varustus on pärit Poola aadlike kollektsioonidest. Samurai enda lahinguvarustusele lisaks on väljas ka hobuse rakmed, sadulad ja soomusrüü, mis annavad sõdalasest täiusliku ülevaate.
Lõpetuseks sobib marssal Josef Piłsudski (VR l/1, III/1) tsitaat selle muuseumi kohta: „Kes ei austa ega väärtusta oma minevikku, ei vääri au olevikus ning tal pole õigust tulevikule.“
Vürst Mieszko I, Poola esimese kuninga Bolesław Vapra isa X-XI sajandist pärit kullatud kiiver
Plahvatustes ringihüplevaid bensiinivaate ja kõvasti aktsiooni selles filmis ei näe. Nagu ka supersõdureid, kes püüavad hammastega kuule, lükkavad tanke kummuli ja sooritavad 500 tabavat lasku sekundis. Samuti pole seal pompöösseid lahingustseene ega maailma päästmist, mistõttu esimese hooga võiks öelda, et sõjafilm või asi! Kuid ometi on sõda 2019. aastal Ukrainas valminud linateoses „Tšerkassõ“ täiesti omal kohal.
Film algab nagu hea artikkel – esimese lausega tehakse üldpilt selgeks ning siis selgitatakse asja lähemalt. Ning pärast alguskaadreid näeb vaataja hoopis … matust. Film algabki külalabrakaga, kuhu laekub mereväes teeniv Miša (Yevhen Lamakh), kes hakkab sõber Levi (Dmitri Sova)
painama, et tulgu koos temaga laevale teenima. Peo käigus sünnib otsus, Lev lööb kirvega lehma surnuks ja läheb koos pohmellis väriseva sõbraga mereväkke. Tehtud! Edasi järgneb mitte nii väga dünaamilise duo teenistus miinitraaleril Tšerkassõ. Ning siis libiseb fookus juba ajaloost tuntud sündmustele. Krimmi ülevõtmine Ve-
nemaa poolt ja kõik muu sinna juurde kuuluv.
„Tšerkassõ“ ei ole kangelasfilm, pigem püütakse siin peegeldada 2014. aasta olustikku. Mõnes mõttes on film vaimne ekskurss ka Eesti minevikku – sama õhustik ühiskonnas ja suhted (aja)teenistuses valitsesid siin
üheksakümnendatel. Igatahes tuli filmi vaadates ette nii üht kui teist tuttavlikku. Mõistagi on osa filmis kasutatavaist peegleist kõveravõitu ja osa katki, aga kokkuvõttes annab film päris hästi edasi seda, mis seisus terve Ukraina sel momendil oli. Puristid on muidugi juba nördinult puhkinud, et mis sõjafilm see sihuke on, sõda ju nagu polekski! Kui nüüd järele mõelda, siis ei näinud Krimmi hõivamine toona kah kuskilt otsast sõja moodi välja, aga sõjaks justkui kõlbab nimetada. Seega on ikka küll sõjafilm. Kangelaste ja ülivapratega on jah filmis igavene ikaldus ja vastupanu näeb välja nagu eestlase revolutsioon, mille käigus togitakse pahuralt jalaga vastu kuuriseina ja öeldakse vaikselt: „Raisk!“ Aga see on omaette viletrikk, kuidas ukrainlased on suhteliselt mannetust vastuhakust suutnud kangelasfilmi moodi toote valmis monteerida. Me ei teinud küll suurt midagi, aga hoidsime rusikat taskus! Vapralt! Sest õigust öelda seisnes vastuhakk ju üksipäinis mõnede laevakaptenite jonnakuses, kui nii võib öelda. Filmis on fookuses ühelt poolt kaks sõpra, Miša ja Lev ühes oma elukäiguga, teiselt poolt vähe suuremad sündmused. Aga see hüplemine ühelt teemalt teisele, suure pildi ja väikeste inimeste maailma vaheldumine ei seganud. See segunes täiesti sobivalt, tekkis korralik mikstuur, mis näitas hästi tolleaegset olustikku üldse. Sest tol momendil oli peale patriootide ka kahtlejaid ikkagi üksjagu.
Filmis on hunnik sirgjooni, millest moodustub lõpuks kõverjoon. Film on ühest küljest hästi lihtne, selleks, et taibata, mis järgmiseks juhtuda võiks, pole enamalt jaolt vaja väga pingutada. Teisalt sisaldab ootamatuid nükkeid. Pean silmas filmi lõppu. Vat siin läks asi põnevaks ja ennustamatuks. Kui lõpplahendus juba käega katsuda oli, polnud ikkagi väga selge, mida Ukraina meremehed siis lõpuks välja mõtlevad. Ja hoolimata sellest, mida söödab ette filmis kajastatud üldine õhkkond – Krimmi hõivamine jne –, hõljub seal kuskil kaadris, all paremas nurgas surnud lehma vaim. Põhjus on
Osades: Yevhen Lamakh, Dmitri Sova Lavastanud: Tõmur Jaštšenko 1 tund ja 30 minutit
Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 7 – pani algul pisut õlgu kehitama, aga siiski huvitav idee.
Teostus: 8 – nii mõneski mõttes on tehtud eimillestki midagi. Näitlejatööd kokku: 9 – punktid mõistagi pädeva joodikute mängimise eest.
Lavastajale: 8 – hea töö, muud ei ütlegi.
selgemast selgem – tegelikult on Lev umbkaudu sama lihtne hing kui tema lehm.
Lev on tõsine ja väheke lihtsa mõtlemisega maamees, kui ikka midagi küsitakse, siis tuleb sellest mulgust küllaltki lapsesuine ja otsekohene vastus ka. Aga see karakter sobitub kenasti filmi ja ilma temata ei oleks film enam päris see. Sõber Miša on kõvasti koleerilisem tegelane, mistõttu on temas ka teatavat dünaamilisust. Algul muidugi samasugune sirgjoon nagu Lev, siiski erinevalt sõbrast alkoholilembene elumees, kelle lemmikjoogist sõltuvad valikud elus mõnegi sündmuse põhjustavad. Miša on karakter, kelle muutumist filmi käigus võib vaataja režissööri tahtel näha. Ja kui algul, lehmatapustseeni järgi otsustades tundus, et peategelane, kelle silmade läbi vaatajale kogu lugu jutustatakse, on Lev, siis filmi käigus saab selleks sujuvalt Miša. Just Miša on see, kelle kanda jääb päris filmi lõpus nii-öelda kogu raskus, millega kaasneb Miša kui karakteri areng. Ja sellised asjad on alati huvitavad vaadata.
Igatahes pole kavatsust minna kaasa pahaselt pobisevate kommenteerijatega, sest film täitsa meeldis. Tõmur Jaštšenko on suutnud kokku keeta päris söödava supi. Tuleb tõde tunnistada, sõda on filmis tõesti vähevõitu,
aga muus jaos on film kokku pandud igati meeldivalt. Sisse toodud jaburloogiline külaühiskond oma tüpaažidega meenutab kangesti Kivirähki „Eesti matust“ ja just see lööb filmile elu sisse. Ajuti siginevad loogikahüpped sobivad igati filmile, mis kajastab kummalisevõitu sõda või mittesõda Krimmis. Niisiis paha sõna pihusolevale filmile ma isiklikult ütlema ei hakka. Igati vaadatav, näitlejad on head, režii ka täiesti pädev. Näitlejatest vast niipalju, et tegelikult on kohutavalt keeruline usutavalt mängida purjus inimest. Tihtilugu hakatakse üle mängima. Siin ei hakata. Meeldis.
Filmi stsenaarium on tõesti hästi kirjutatud ja vägagi söödavalt filmiks vormitud, selle eest müts maha. Sel moel ajaloolisi sündmusi kajastada on kaunikesti keerukas, aga Tõmur Jaštšenko on ülesandega toime tulnud. Pisiasjadest moodustub suur pilt, ilma et väikesed detailid kusagile kaoks. Kui veel arvestada, et tegu on mehe debüüdiga täismõõdus filmi žanris, siis on saavutus seda muljetavaldavam. Ootan huviga, kas ja mida Jaštšenko veel midagi lavastab.
Filmi pisut luitunud toonid ja üldine poolpeetud olek sobivad sihukesele minevikuheiastusele, kus püütakse öelda – näete, kaotasime, aga me ikkagi tegime midagi. Midagigi.
Iga hetk on oma korduvuses kordumatu. Kui see just oma kordumatuses ei kordu. Nagu juhtub Taavi Liiase raamatus „Helmandi silmus“.
Ilmselt on enamik inimesi näinud sellist filmi nagu „Lõputu küünlapäev“. Linateoses satub tuntud ja tunnustatud Ameerika koomiku Bill Murray kehastatud edukas telenägu ühte väikelinna kajastama metsümiseja „ilmaennustust“ eelseisvaks kevadeks. Mitmete viperuste kiuste teeb mees oma töö ära, kuid hommikul ärgates leiab ta end jälle sama ülesande ees. Ja nii üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
Liiase „Helmandi silmus“ järgib põhimõtteliselt sama valemit. Ainult meeldiva väikelinnamiljöö, nunnu metsümiseja ning muheda Bill Murray asemel on tolmune Afganistan, mitte väga nunnud taliibid ja õnnetu peategelane.
Teose süžee pole just ülemäära keeruline. Eesti kompanii kammib läbi viimaseid majapidamisi enne elutut Bowri kivikõrbe baasist umbes kaheksa kilomeetrit põhja pool. Öösel valves olnud luureohvitser Tanel Liivak jääb maja hoovis müüri äärde tukkuma. Kui ta ärkab, pole sõdurite ega soomukite hääli kuulda. Mehe kõige suur hirm on teoks saanud – ta on omadest maha jäänud. Liivak peab leidma viisi, kuidas läbi kõrbe baasi tagasi jõuda, enne kui Talibani võitlejad ta tabavad. Ta on lõksus tühjas majas, mille elanikud on lahkunud, kuid võivad iga hetk tagasi tulla. Iga samm ja otsus võib tähendada elu või
surma. Kas jääda tühja majja ja oodata, kuni kaasvõitlejad tema puudumist märkavad ja talle järele tulevad, või asuda pimeduse varjus baasi poole teele? Autor mängib läbi peategelase kaheksa erinevat teekonda, kaheksa erinevat valikut.
Just need kaheksa erinevat teekonda, kaheksa erinevat valikut moodustavad raamatu sisu. Autor on üsna põhjalikult lahti kirjutanud mitmed võimalused, mis võivad aset leida, kui eelpool kirjeldatud
stsenaariumis s..t ventikasse lendab. Ning seda juhtub üha uuesti ja uuesti ja uuesti, milles peitub ka teose kõige suurem nõrkus.
„HELMANDI SILMUS“ Taavi Liias Hea Lugu 192 lk
Autori valitud vorm pole tegelikult sugugi uus. Lisaks põgusalt mainitud „Lõputule küünlapäevale“ on seda kasutatud lugematuid kordi, mistõttu peab selle tee valinud kirjanik olema äärmiselt uuenduslik või nägema kurja vaeva. Liias kahtlemata näeb, kuid umbes poole peal on tal toss väljas ning peategelase järjest korduvad katsed keerulisest olukorrast terve nahaga välja tulla muutuvad tüütuks, sest ei paku enam midagi uut. Peale peategelase mooduse oma ots leida. Kuid sedagi on varasemalt juba tehtud. Vaimukamalt. Sestap mõjub „Helmandi silmus“ oma praegusel kujul ka kui ühe missioonisõduri kõikide hirmude summa.
Samas kirjatehnilise külje pealt vaadates on „Helmandi silmus“ igati tunnustamist väärt. Autor valdab sõnu ja oskab neid kenasti kasutada. Eriti erialast terminoloogiat, mis pole sugugi üllatav, sest tegemist on kaitseväelasega, kes ka ise Afganistanis käinud. Lausa lust oli lugeda.
Kindlasti ei tohiks autor nüüd sulge nurka visata, vaid peaks jätkama, sest omamaise ja tänapäevase militaarse alatooniga ilukirjanduse vallas on meil tugev puudujääk.
