Kaitse Kodu! erinumber 2025. a

kaitse koDu! 100

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis

• http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu

• www.facebook.com/kaitsekodu

• www.instagram.com/kaitsekodu/

• http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Artiklite tõlked inglise keelde: A&A Lingua OÜ

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

KAITSE KODU!

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT (ESTONIAN DEFENCE LEAGUE)

Kaitseliit (the Estonian Defence League) is a part of the Estonian Defence Forces, a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of the government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfills the tasks prescribed by the National Defence League Act.

The Estonian Defence League is the legal successor of the Estonian Defence League established on the 11th of November 1918 as a self-defence organisation.

The task of the Estonian Defence League is to enhance, by relying on free will and selfinitiative, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order.

There are nearly 18,000 members in the Estonian Defence League (EDL). Together with the affiliated organisations Naiskodukaitse (Women’s Voluntary Defence Organisation), Noored Kotkad and Kodutütred, the EDL has nearly 30,000 volunteers in action.

MAGAZINE KAITSE KODU!

The first issue of the EDL’s magazine Kaitse Kodu! was published on the 14th of October 1925, which makes it one of the oldest still published magazines in Estonia. The first issue had 40 pages and it went into circulation with 18,000 copies.

Due to clever marketing, improved content and design, the popularity of the magazine grew and by the end of 1928 it was one of the most read magazines in Estonia. From 1929 to 1932 Kaitse Kodu! was published as weekly. The last issue before the war came out on the 20th of July 1940.

The new beginning of Kaitse Kodu! was in 1993, when the magazine was published again under the auspices of the Defence League. During 1993 until 1995 four issues were published, and in the second half of 1995 the magazine became a periodical. Now Kaitse Kodu! is published eight times a year with a circulation of 5000 copies.

Kaitseliit Naiskodukaitse Noored Kotkad Kodutütred

KAITSELIIDU AJAKIRI 2025

MAGAZINE OF THE ESTONIAN DEFENCE LEAGUE

ESIKAANE FOTO / FRONT COVER PHOTO: MERILIN NAUDRE

6

INIMENE | PERSON

Aasta naiskodukaitsja Anna-Liisa Kerna: „Igal naisel on riigikaitses koht“

Women's voluntary defence organizations member of the year Anna-Liisa Kerna: “Every woman has a place in national defence”

14 KAITSELIIT | ESTONIAN DEFENCE LEAGUE

Malevlasest reameheks – me jõudsime selleni!

From ordinary Defence League members to trained soldiers – we did it!

18 SÕJASPORT | MILITARY SPORT

MILCOMP kui proovikivi, ja mitte ainult osalejatele

MILCOMP: a tough challenge, and not only for the participants

26 ÜKSUS | UNIT

Kurjad linnud ehk Tamme droonigrupp

Angry birds: the Tamme drone group

30 KOOSTÖÖ | COOPERATION

Prantsuse liitlased saatsid diversioonigrupid Sõrve poolsaarele

French allies send “saboteurs” to Sõrve Peninsula

38 SÕJARAUD | EQUIPMENT

Spike SR – igamehe tankitõrjerakett!?!

Spike SR – the everyman’s antitank missile

42 ÜLEELAMINE | SURVIVAL

Tee see ise: Kogu keha termokott

Build it yourself: Thermal rescue bivvy

46 NAISKODUKAITSE | WOMEN’S VOLUNTARY DEFENCE ORGANISATION NAISKODUKAITSE

„Minu kohus“ kaamera ees ja taga

My Duty: behind and in front of the camera

54 NOORED | YOUTH

Noored esmaabiandjad piloteerisid kursust

New course piloted for young first aid givers

58 AJALUGU | HISTORY

Saatuseaastad 1941–1944. Kui kergeid otsuseid teha polnud võimalik 1941–1944. Fateful years when there were no easy decisions

aasta naiskoDukaitsJa

anna-liisa kerna:

„iGal

naisel on riiGikaitses koHt“

Women's Voluntary DefenCe orGaniZations memBer of tHe year anna-liisa kerna:

“eVery Woman Has a plaCe in national DefenCe”

Tartu ringkonnast aasta naiskodukaitsjaks valitud Anna-Liisa on veendunud, et iga naine saab riigikaitses tegutseda.

Tekst: MARGE TASUR , vabatahtlik autor

Nagu näitab tema 12aastane kogemus, võivad tööd ja tegevused, mis naisi riigikaitses köidavad, olla ääretult mitmekesised. „Naiskodukaitse on elukestev organisatsioon ning tüdimust siin tekkida ei saa,“ kinnitab ta.

„Minu kohta saab harva öelda, et olen sõnatu, aga siis ma seda tõesti olin,“ kirjeldab Anna-Liisa, sada sõna sekundis, aasta naiskodukaitsja tiitli pälvimist. Saja sõnaga sekundis kirjeldab ta oma kiiret juttu. Kuulajale kõlab see aga mõnusalt sorava, täpse, tabava ja haaravana. Kui keegi suudab mõnest teemast, praegusel juhul Naiskodukaitsest, rääkida sellise mängleva veenvuse ning sisemise põlemisega, siis märkad õige pea, et tahad just kõike seda ka ise kogeda. Anna-Liisa põhimõte on lihtne, Eesti riik on temasse väga palju panustanud (andnud näiteks maailmatasemel kuldaväärt tasuta kõrghariduse), miks siis mitte midagi vastu anda. Riigikaitse on selleks hea võimalus. Seejuures pole tähtis, kui palju sul on aega, ressurssi või füüsist.

Women's voluntary defence organizations volunteer of the year Anna-Liisa from the WVDO’s Tartu district is convinced that every woman can take part in national defence.

Anna-Liisa hinnangul olid kandidaatide kohta kirjutatud esseed nii ringkonnas kui üle-eestilisel tunnustamisel tugevad. „Nii põnev oli lugeda neist naistest, kes on seal minuga

AText: MARGE TASUR , volunteer contributor

s Anna-Liisa’s 12 years of experience show, there is a boundless variety of work and activities that can captivate women in the national defence structures. She is convinced that “the Women’s Voluntary Defence Organization (WVDO) is a life-long organization and there’s no possibility for boredom.”

“I can rarely be accused of being at a loss for words, but I really was,” she says about when she was told she was the Women’s voluntary defence organizations member of the year. She usually speaks a hundred words a second and she’s the first to admit it. But anyone listening to her gets the impression of someone who is fluent, precise, and listenable. Anyone who can converse about a topic with that sort of easy persuasiveness and inner fire, at the moment it’s WVDO, is likely to inspire others. Anna-Liisa’s principle is simple: the Estonian state has invested lots in her (for example, giving her a world-class university education) – so why not give something back. National defence is a good opportunity for that. It isn’t important how much time, resources you have or what your physical build is like.

Anna-Liisa feels the essays written about the candidates both in the district and the countrywide recognition were strong: “It was

koos. Milline on nende teekond, kuidas keegi on siia jõudnud, mida teinud ja riigikaitsele andnud. Rollid on erinevad, aga naised ägedad ja seda tiitlit väärt,“ sõnab ta ja naerab, et kui kirjelduses mainiti lastearsti, siis tundis ta enda ära. Pinge hoidmiseks oli sõnastus kaval ning esimesed laused sobisid enamikule nominentidest.

interesting to read about the women who are there with me. How they ended up in the organization, what they have done and given to national defence. The roles vary, but the women are amazing and deserve the title,” she says and laughs about the fact that when the description mentioned a paediatrician, she recognized herself. The wording was clever to maintain suspense and the first sentences would be suitable for describing a majority of the nominees.

„Juba see on nii suur tunnustus, et jaoskonna ja ringkonnakaaslased on minu tegevuse kirjalikult kokku võtnud. Seda oli rõõm lugeda. Ma loodan, et igal naiskodukaitsjal on sellised kaaslased, kes temast ühe korra sellise essee viitsivad kirjutada, see on preemia, mida iga naiskodukaitsja väärib,“ räägib Anna-Liisa austuse ja tänutundega.

ÄRATUNDMINE ESIMESEST HETKEST

Anna-Liisa on kogenud nimekirjade ja tabelite inimene. Tema suurepärane planeerimisoskus on meistriklassist.

„Naiskodukaitse õpetab, et kui on tahe midagi teha, siis leidub selleks ka võimalus ja viis,“ märgib ta ning lisab, et on planeerimist ikka kõvasti harjutanud.

Naiskodukaitsega liitus ta kõige tihedamal ajal üldse. Selleks, et kogeda kogu põnevust, mida organisatsioon pakub, tuli hakata planeerima, sest pooleli olid arstiõpingud ning soov oli käia laulukooris ja rahvatantsutrennis. „Tihedamatel perioodidel võib olla vaja planeerida oma päevi tunni täpsusega, millal ja mida on vaja teha. See aitab tasakaalu hoida.“

“Merely the fact that my fellow members described what I do in writing is a great tribute for me. It was gratifying to read that. I hope that every woman in the organization has people like that beside them who can write that kind of essay about them, it is a reward that every WVDO member deserves,” says Anna-Liisa, respect and gratitude in her voice.

INSTANT RECOGNITION THAT SHE WAS IN THE RIGHT PLACE Anna-Liisa is experienced in drawing up lists and tables. She’s a master planner – she’s always worked hard at it. “The WVDO teaches you that if you have a will to do something, there will also be a way and means,” she says.

She joined WVDO in the busiest period of her life. To experience all the exciting things that the organization offers, she had to plan accordingly, because her medical studies were unfinished and she also wanted to continue singing in a choir and participating in folk dancing. “In busier periods, you have to plan your days hour by howur as to when and what you need to do. That keeps you balanced.”

Naiskodukaitse paindlikkus ja mitmekülgsus võlusid teda kohe. Teismeeas avaldunud militaarhuvi sai kinnitust, kui vanema õe Triinu kõrvalt hakkas kujunema selgem teadmine Naiskodukaitsest. „Triin liitus aasta enne mind, nägin, mida ta teeb ja kõiki neid võimalusi. See oli minu meelest nii äge,“ kirjeldab Anna-Liisa. Naiskodukaitse võimaluste plejaad jõudis temani ruttu. „Triin käis spordilaagris, koormusmatkal ja äkki sai minu õest, kes polnud suur toitlustushuviline, ka kirglik välitoitlustaja. Nägin teistmoodi proovilepanekuid ning otsus liituda tuli kergelt,“ on Anna-Liisa praegugi õhevil nagu värske liige.

The flexibility and multifaceted nature of the WVDO swept her up immediately. Her interest in the military sphere, cultivated as a teenager, was reaffirmed when she started developing a clearer awareness of WVDO beside her older sister Triin. “Triin joined a year before me, I saw what she was up to and all the possibilities. It was so incredible for me,” says Anna-Liisa. “Triin attended sports camps, WVDO endurance competition and suddenly my sister, who was not into cooking, became a passionate field cook. I saw different sorts of challenges and the decision to join came easily,” she says, sounding as excited as if she had just joined yesterday.

Naiskodukaitse tegemistest võttis ta agaralt osa juba enne liikmeks astumist. Esimene üritus oli Naiskodukaitse proov, kus pandi mängu baasväljaõppes saadud teadmised. Väljaõpet veel polnud, aga õde meelitas ta rajale.

„Vaimustusin igas punktis. Käisime põlvini vees, saabaste peale tõmmatud prügikotid, ja lahendasime ülesandeid, ise reieni vees. Esmaabipunktis olid põnevad olukorrad nii realistlikult lahendatud. Selles punktis sain kenasti hakkama,“ naerab ta.

Pärast tuli maakaitsepäeva rivistus Raadil. Vihma kallas, vesi imbus viltkübarast läbi ning voolas mööda põski alla. Ja Anna-Liisal polnud kahtlustki, et ta on kõige õigemas kohas, kus üldse olla saab. „Naiskodukaitse on lihtsalt nii äge! Proovi ja vaata!“

In fact, she was already taking part actively in the WVDO even before becoming a member. The first event was a WVDO test where basic training skills were measured. She hadn’t been through training yet, but Triin coaxed her to participate.

“I found every checkpoint exciting. We waded in water up to the knees, with trash bags over our boots, and solved assignments, thigh-deep in water. The first aid point had such realistic simulated scenarios. I did well at that checkpoint.”

Later came a line up for the local Victory Day celebration at Raadi base. It was pouring rain and the water soaked through the felt hat and flowed down her cheeks. Still, Anna-Liisa didn’t have the slightest doubt she was in the ideal place for her. “The WVDO is so awesome. I encourage people to see for themselves!”

Kogu see ägedus ei ole praegugi kuhugi kadunud. Koos õdedega võeti Naiskodukaitse proov ette ka kümme aastat hiljem ja ikka oli seiklus sama vinge nagu esimesel korral. „Pidime kehakeele abil AK-4 osi seletama. Mina näitasin, Triin arvas ja Kärt pani kokku,“ kihistab ta, et relva luku seletamine ajab neid siiani naerma.

Mõne aasta eest avastas Anna-Liisa laskmise võlud. Ta oli värskelt emaks saanud ja otsis Naiskodukaitses uusi väljundeid. Parasjagu oli COVIDi pandeemia ja maailm seisis. Ent piiranguid arvestades oli võimalus tiirus käia. Naiskodukaitse vabad ajad olid reede õhtuti. „Panime Triinuga lapsed magama ja läksime lasketiiru. See oli nii rahustav, kui sai keskenduda ühele asjale. Laskmine hakkas meeldima, naiskodukaitsjatest laskeinstruktorite toetava pilgu all sain lihvida oma laskeoskusi, milleks varasematel aastatel polnud aega.“

ORGANISATSIOON KASVATAB

Anna-Liisa on vabatahtlik juht, tegutseb mitme valdkonna instruktorina ning koolitab naiskodukaitsjaid, kaitseliitlasi, kodutütreid ja noori kotkaid. Ta on võtnud endale ka sõjaaja ametikoha. Sõjaline riigikaitse on teda alati huvitanud ning arstikogemustest on seal suur abi. Esmaabiinstruktorina on ta koolitanud sadu naisi, kes oskavad endale ja lähedastele abi anda.

Töös noortega on talle oluline, et peale kasvaks hästi hakkama saajate põlvkond, kes mõtlevad oma peaga ja on lahenduste leidjad. „Üks mu akadeemilistest emadest, nagu ma kutsun kogenud naiskodukaitsjaid, kes minu kõrval olid, kui ma alustasin, ütles, et Naiskodukaitse on maraton,“ sõnab Anna-Liisa. Just see maratonitempo ongi andnud õige kulgemise. Igas eluetapis on rütm erinev, ent alati on kaasvõitlejad mõistvad ning on võimalik rajal püsida ja tegutseda. Kui tuli valmistuda residentuuri lõpueksamiks, keskendus ta ainult sellele ning jätkas pärast sealt, kus pooleli jäi. Kui Anna-Liisa beebit ootas ja killuvest enam selga ei mahtunud, tegeles ta rohkem avalike suhetega ning aitas Nais-

The awesomeness is still very much in evidence. With her sisters, Anna-Liisa tackled the WVDO test 10 years later and it was just as great as the first time. “We had to explain the parts of an AK-4 using body language. I held them up, Triin identified them and Kärt assembled them,” The siblings still joke about explaining the firearm lock.

A few years ago, Anna-Liisa discovered the allure of shooting. She had become a mother and looked for new outlets in the WVDO. The pandemic had started and the world came to at a standstill. Yet even with the restrictions, she could go to the shooting range. Friday evenings had free slots for WVDO activities. “Triin and I put the kids to bed and hit the range. It was so calming to focus on one thing. I started liking shooting and I could hone my skills under the supportive guidance of the WVDO instructors, which I hadn’t time for in the previous years.”

AN ORGANIZATION FOR PERSONAL GROWTH

Anna-Liisa is a volunteer leader, serves as instructor in several fields and trains WVDO members, Defence League members and the boys and girls in the youth organizations. She has accepted her wartime position that members are assigned to. Military national defence has always been one of her interests and medical experience are highly valued there. As a first aid instructor, she has trained hundreds of women who are now able to provide administer first aid to themselves and others.

In her work with Estonian youth, she wants to build a generation of can-do people, people who think with their heads and find solutions. “One of my academic parents (a function in sorority hierarchy – Trans.) as I call experienced WVDO members beside me when I started out, said the WVDO is like a marathon,” says Anna-Liisa. It was the marathon pace that got her in the right rhythm. The rhythm is different in every stage in life, yet her fellow women are understanding and make it possible for her to stay on and be active. When she had to prepare for the final examination for her residency, she focused only on that and continued where she left off. When she was expecting her first child and the flak jacket wouldn’t fit anymore, she pivoted to public relations

kodukaitset tutvustada. Ka lapsega kodus olles andis avalike suhete valdkond võimaluse tunda ennast väärtusliku osana suuremast eesmärgist – paremast homsest, Eesti riigist ning veelgi rohkemate inimeste kaasatusest riigikaitsesse. AnnaLiisa muigab, et välitoitlustamas on ta käinud ainult korra.

„Sain aru, et see on nii raske. Minu lugupidamine ja tänutunne kõigi toitlustajate vastu on mäekõrgune,“ sõnab ta. Praegu pole see küll tema valdkond, aga ei saa välistada, et see ka aastate pärast nii on. „Olen korduvalt öelnud, et ühe või teise valdkonnaga ma Naiskodukaitses tegelema ei hakka, aga mõne aja pärast vaatan, et see on ju päris tore. Arvasin, et avalikud suhted pole minu valdkond, kirjutamine ei tule hästi välja. Nüüd olen käinud Naiskodukaitse pakutavatel koolitustel, harjutanud ja asjad saavad kirja,“ naerab ta.

Naiskodukaitse loob turvalise keskkonna asjade jupphaaval proovimiseks. Jõukohaste ampsudega saab endale kasvatada suurema rolli. „Ma ei kujutanud ennast ette ka juhina. Minu kõrval olid aga väga vinged naised, raudvara, kelle kõrvalt õppida ja juhiroll võtta,“ tõdeb ta, et paljud naised üllatavad tegelikult iseennastki. Koormusmatka kohta muigab aga Anna-Liisa, et see valmistab suurepäraselt ette emaduseks. „Rajal nägin, et jaksan kõndida järjest 70 km ja veel lõpujooksu teha. Paar minutit puu najal tukkumist ja suudad küll olla kaks ööpäeva magamata!“

12 aastat tagasi oli Anna-Liisa enda sõnul oluliselt tagasihoidlikum. Julgus ja enesekindlus on koos Naiskodukaitse väljakutsetega pööraselt arenenud. „Kaitseliidu koolitustest olen alati supervaimustuses. Juhtimiskoolitustel õpin ennast paremini tundma ja saan eluks universaalseid oskusi, mis tulevad ka tsiviilelus kasuks,“ loetleb ta innuga, kuidas üks või teine oskus abiks tuleb.

Naiskodukaitse mitmekülgsus kaitseb ka läbipõlemise eest. Iga aasta on oma nägu. Näiteks selle aasta suurim eesmärk on keskenduda oma sõjaaja üksuse väljaõppele. Muud tegevused vabatahtliku instruktorina ja avalike suhete valdkonnas jooksevad muidugi kogu aeg paralleelselt.

KÕIK ON VÕIMALIK

Anna-Liisa teatab pikemalt mõtlemata, et on riviusku. Hea rühi ja koos harjutamise tausta on andnud ka rahvatants. Praegugi tantsib ta Eesti Lennuakadeemia segarahvatantsurühmas Päkkpöörd. Ta oli tuumikus, kes kunagi rühma algatas. „Sirged rivid paraadil näitavad meie organisatsiooni kõrget distsipliini ja ühtekuuluvust,“ selgitab ta.

Pärast mõnel paraadil osalemist sai temast sujuvalt rühmaülem. Organisatsiooniõpetusse oli vaja riviõppe instruktorit. Anna-Liisa tegi põhjaliku konspekti ja nii ta alustas. Siin olgu mainitud, et planeerimise kõrval on ta meister ka süsteemsuses. Põhjaliku ettevalmistuseta ei lähe ta kuhugi. Aasta naiskodukaitsjana sai ta ülesande olla vabariigi aastapäeval Naiskodukaitse kompanii ülem. „Minu töö sellel paraadil oli lihtsam kui varem, sest rühmaülemad valmistasid rühmad ette, mina vaatasin nad pärast tervikuna üle ja tegin omapoolsed väikesed täiendused. Rühmaülemad olid tublisti tööd teinud,“ jagab ta kiidusõnu.

Samas tuli paraadkäsuga ikkagi tööd teha, koduski harjutada, et kindrali ees kõik sujuvalt välja tuleks. „Riviõppe

and helped promote the organization there. When she was on parental leave, the public relations field gave her a chance to feel that she was a valuable part of a bigger goal – building a better tomorrow and Estonia and getting even more people involved in national defence. She chuckles about the fact that she has been a field cook only on one occasion.

“I realized how hard it was. I have great respect and gratitude to all field cooks,” she says. It isn’t her speciality at the current time but she can’t rule out that it will become one years from now. “I’ve always said that some fields in WVDO are a no-go for me but after a while I start reconsidering and see them as pretty fun. I thought PR wasn’t for me, because I wasn’t a good writer. But I’ve taken the training courses offered by WVDO, practised and things now do get written,” she says with a laugh.

The WVDO provides a safe environment for trying new things, bit by bit. Incrementally one can carve out a bigger role for oneself. “I didn’t conceive of myself as a leader. I had some amazing women beside me, the workhorses, to learn from and take the leadership role.” She says many women end up surprising themselves. Anna-Liisa chuckles that the WVDO endurance competition is a real crash course for motherhood. “While on the course, I saw that I was capable of walking 70 km and then doing the final run. A couple minutes of shut-eye propped up against a tree and it is possible to be awake for two days non-stop!”

Twelve years ago, Anna-Liisa said she was more introverted. Her confidence has soared step in step with the WVDO challenges. “I was always totally gung-ho about the Defence League training courses. At leadership courses, I got to know myself better and gained universal skills that are also valuable in civilian life.”

The diversity of the WVDO also protects against burnout. Every year is a little different. This year, the biggest goal was to focus on the training of the military unit she was assigned to. Her other activities as a volunteer instructor and public relations field continue in parallel.

EVERYTHING IS POSSIBLE

Without thinking about it very long, Anna-Liisa says she believes in discipline and orderliness. Folk dance has also given her good posture and a background in group synchronization. She dances in the Estonian Aviation Academy’s mixed folk dance troupe Päkkpöörd. She is a core member, an original founder. “Orderly ranks at a parade show our organization’s high discipline and solidarity.”

After participating in a few parades, she smoothly became a platoon commander. A drill and marching instructor was needed for organizational theory. Anna-Liisa prepared a thorough syllabus and started teaching. A born planner, she is a master of the systematic approach. She never goes anywhere without thorough preparation. As WVDO Member of the Year, she was tasked to be in the role of WVDO company commander on Independence Day. “My work at this parade was easier than in the past since the platoon leaders prepared the platoons, I reviewed them as a whole later and made small changes. The platoon leaders had done their work diligently.”

But the parade commands still took homework for everything to go smoothly under the watchful eyes of the general. “The allure of drill and marching training lies in practicing and participating in the

võlu on koos harjutamises ja paraadil käimises,“ jutustab Anna-Liisa. Ta nendib, et paljude inimeste esimene kontakt Naiskodukaitsega võib tekkida just seal. Seega on oluline, kuidas välja nähakse ja missugune võimestav mulje jäetakse. „Inimese sisemist põlemist ja sädet on võimalik toita. Paraad on kindlasti üks kohti, kus saame huvi Naiskodukaitse vastu tekitada ja aidata veel rohkem naisi riigikaitsesse tuua.“ Ta arutleb, et paraadil nähtud hetked süstivad ka väikestesse tüdrukutesse teadmist, et kõik on võimalik. Viljandis võidupüha paraadil oli üks poiss vaimustunud, kui avastas, et mööda marssivas laiguliste rühmas on ainult naised. Anna-Liisa kolmeaastane tütar teab, et emme käib marssimist õpetamas. „Kui läksin laigulises vormis välja, ütles ta: „Emme, sa oled nii ilus!“ Ta teab, et emme panustab riigikaitsesse, et meil oleks hea ja turvaline,“ räägib AnnaLiisa, unistades vaikselt, et tema tütrest saaks kodutütar ja seejärel kunagi ka naiskodukaitsja. Ta ise küll ei kuulunud

parade,” she says. She admits that for many people, the first time they run into WVDO is at a parade, so first impressions are important. “It’s possible to nurture that spark inside of people into a flame. The parade is certainly a place where we can incite people’s interest in WVDO and bring more women into national defence.” She says that the pageantry of a parade also instils belief in endless possibility in young girls. At the Victory Day parade in Viljandi, one young boy’s curiosity was piqued when he discovered that one platoon of individuals marching in uniform consisted wholly of women. AnnaLiisa’s three-year-old daughter is also aware that her mother teaches marching. “When I went out in my camouflage uniform, she said, ‘Mommy, you’re so pretty!’ She knows that her mother is contributing to national defence so that it would be good and safe for us.” Anna-Liisa quietly hopes that her daughter will become a member of Defence Leagues youth organization for girls Kodutütred and eventually a WVDO member. She never was one herself, but her younger sister was, and loved it.

kodutütarde ridadesse, küll aga kuulus sinna väike õde ning vaimustus sellest, mida neile pakuti.

Anna-Liisa ja kõik tema kolm õde on nüüdseks Naiskodukaitses, väike vend läheb Kaitseväkke ja hiljuti astus Kaitseliitu isa. Nagu nad perega alati naeravad, on ema neil tagalate tagala. „Ta on meie kõikide tagala ja hoolitseb selle eest, et asjad toimiksid. Kuldaväärt tagalata ei tee midagi ära. Kui kõik saavad eesmärgist aru, siis on lihtsam tegutseda.“

Arstiameti, teadustöö, riigikaitse ja tantsimise kõrval on kesksel kohal pere ning oma tütrega ajaveetmine. See on mõnusaim aeg üldse.

Anna-Liisa and all three of her sisters are now members, her younger brother went off to the Estonian Defence Forces and her father recently joined the Defence League. As they like to joke in the family, their mother provides support to everybody. “She is the supports all of us and makes sure things function. Without a well-organized support at home, you won’t get anything done. If everyone understand what the goal is, it is easier to do things.”

Besides the medical profession, teaching, national defence and dancing, her family and spending time with her daughter are also central for her. For her, that’s the most pleasant time of all.

maleVlasest reameHeks –me JÕuDsime selleni!

from orDinary DefenCe leaGue memBers to traineD solDiers – We DiD it!

Nii, nagu sõda Ukrainas tõi riigikaitsesse juurde mehi, tõi see Naiskodukaitsesse juurde ka naisi, kes on nüüd hakanud jõulisemalt avaldama sõjaliste oskuste omandamise soovi. Nende hulgas on ka Tallinna ringkonna naised.

Just as Russia’s full-scale invasion of Ukraine led to more men joining Estonia’s national defence, it also brought more women into the Women’s Voluntary Defence Organisation (WVDO), who have begun expressing a vocal demand for becoming trained in military skills. Among them are the women of the Tallinn regional unit.

Tekst: MARI-LEEN KIIREND , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna instruktor, Toompea jaoskond

Text: MARI-LEEN KIIREND , instructor with the WVDO Tallinn district Toompea sub-district

Sõduriks saamise teekonna alustamiseks ei olnud

Tallinna maleva tagalasse kunagi varem kogunenud nii palju Naiskodukaitse naisi. Kõigist 51st SOK-13 kursusele arvatust oli neid lausa 16.

Varasematel malevapõhistel kursustel olid siiani osalenud enamjaolt Kaitseliidu liikmed, kellest omakorda enamik olid mehed.

UUED KAASLASED

Never before had so many women from the WVDO assembled in the Tallinn district to start basic soldier’s training. In fact, 16 of the 51 registered for the soldier’s basic skills course SOK-13 course were female. Previous courses organized along district lines had drawn mostly Defence League members, most of whom were male.

NEW “PARTNERS”

Me keegi ei teadnud täpselt, mis meid ees ootamas oli. Kuid olime eelnevalt tutvunud ajakavaga, mis reetis, et esimese nädalavahetuse teemad pidid hõlmama kursuse ülema tutvustavat tundi, riviõpet, organisatsioonitutvustust, mõisteid, julgeolekureegleid, rahvusvahelist sõjaõigust jmt. Kõik see esimese laupäeva ja pühapäeva sisse mahtuski. Koos erinevate tunnete, muljete ja mingisuguse seletamatult mõnusa ühtekuuluvustundega, mis vähemalt mind isiklikult saatis juba esimesest konteinerklassis veedetud õppepäevast alates.

Kui esimesel nädalavahetusel kogunesime erariietes, siis järgmiseks kohtumiseks märtsis oli enamik meist saanud endale laost vajaliku varustuse, mida õppisime õigesti kasutama ja pakkima. Varustus oli ka teise õppenädalavahetuse üks teemasid. Arvatavasti ei ole kursusekaaslast, kelle näpud ei mäletaks rakmete kokkupanemist. Teine suur valdkond oli seekord meditsiiniõpe. Märksõnadega žgutt, side, kolmnurkrätik, CABCDE, MIST ettekanne.

Edaspidistel õpetel olimegi varustuses ning aprilli alguses saime kõik endale kaaslaseks ka omanimelise automaatrelva AK-4. Uue kaaslasega käisime laskmas ja tegime Test 1-te.

None of us knew exactly what lay in store for us. But we had reviewed the schedule, which let us know that the topics to be covered at the first weekend would include getting to know the course supervisor, learning to line up in formation, an introduction to the organization, terminology, security rules, international law of warfare, etc. All of it duly fit into the first Saturday and Sunday. Along with various emotions and impressions, I felt an inexplicably pleasant feeling of camaraderie come over me from day one spent in the modular classroom, and I probably don’t speak just for myself.

We were dressed in civilian clothing when we met for that first weekend, but the next time, in March, most of us had received the necessary gear, which we learned to use and pack properly. Gear was also among the topics the second weekend. I’m sure all of fellow course participants now have gear assembly in their muscle memory. The second major module of subjects was medicine training. The keywords were tourniquets, bandages, slings, triangular bandage, CABCDE, and MIST reports.

From there on, we attended the training in our uniforms and in early April, we all were issued our personal AK-4 automatic weapon. We went out to the firing range with our new “companion” and took the Test1.

KOKKU KASVAMINE

Järgmistel õppenädalavahetustel aprilli lõpus, mais, juulis, septembris ja oktoobris tegime läbi pioneeriõppe teooria ja praktika osa ehk õppisime ja katsetasime lõhkamisega seonduvat. Seejärel läbisime jalaväelase oskuste õppe koos väliööbimisega, kus saime selgeks jaoformatsioonid ja käemärgid ning püstitasime telklaagri. Veel ootas meid ees topograafia- ehk kaardiõpe, väike proovirännak, laskmised nii Klooga kui Männiku harjutusväljal ning side- ja vastaseõpe, kus õppisime tundma vastase tehnikat ehk siis erinevaid sõidu- ja sõjapidamisvahendeid. Teemad, mis paberilt lugedes tundusid võõrad ja hoomamatud, saime fantastiliste instruktorite käe all kergelt selgeks. Harjutusväljadele jõudmiseks kasutasime Unimoge, mille juhtideks koolitati meie endi tublid kaaslased.

Õppeteemade ja tegevuste vahel sõime olenevalt nädalavahetuse ülesehitusest nii kuivtoitu kui ka Naiskodukaitse toitlustusgrupi valmistatud häid roogi.

Iga kogunemise järel oli tunda, kuidas jaanuaris veel võhivõõrad inimesed olid koostegemise käigus muutunud kokkuhoidvateks, lõbusateks ja üksteist toetavateks. Innustatult sellest ühtekuuluvustundest oli peagi jäänud läbida veel üksainus õppe osa ehk lõpurännak. Veel mõned päevad enne lõppakordi, teadmata, mis ootab ees, oli minule selge, et nii õigete kaaslastega on kõik võimalik.

MALEVLASEST REAMEHEKS

Lõpurännakuks kogunesime varustuses jällegi Plangu tänava tagalas. Teadsime, et rännaku pikkuseks on kavandatud 25 kilomeetrit ning selle läbimise käigus peame oma teadmisi ja oskusi meelde tuletama ning proovile panema.

Väiksemateks gruppideks jagatuna sõitsime Männikule, kus alustasime loositud järjekorras oma rännakut. Toona me veel ei teadnud, et rajale üles seatud kuus kontrollpunkti sisaldasid järgmisi teemasid: laskmine – ohutu relva käsitsemise põhireeglid; meditsiin – ala julgestamine, bloodswipe, CABCADE valem, rõhksideme paigaldamine jm; jaoformatsioonid ja käemärgid, sidepidamise reeglid ja ettekannete edastamine, vastase tehnika tundmine ning miinide tundmine ja kokkupanek. Kõik see, mida me olime terve kursuse vältel õppinud.

Rampväsinuna, kuid õnnelikena lõpp-punkti jõudes saime peagi teada, et metsas ööbimise asemel ootavad meid Plangu õppeklassi põrand ja saun – täielik õnnistus. Järgmisel päeval ootas veel varem tegemata jäänud granaadiheide ning lõpetuseks rivistus, kus saime kõik kursuse ülematelt ja staabiveeblilt edasisse ellu kaasa kiitvad sõnad ning kursuse märgi vormile lisamiseks.

Nagu meie instruktor alguses oli lubanud: „Me jõuame selleni!“.

Ja jõudsime tõesti. Üksteist koosveedetud kuud oli saanud punkti.

BONDING

At the next training weekends in late April, May, June, July, September and October, we also underwent combat engineering theory and practice – i.e., we studied and practised content related to blasting, then underwent infantry training, along with a night spent in the field, where we mastered squad formations and hand signals and set up a tent camp. Topography – map training –came next, as did a short trial version of the ruck march, shooting at Klooga and Männiku practice area and communication and adversary theory, where we learned to identify the adversary’s vehicles and combat equipment. Topics that seemed unfamiliar and hard to grasp on paper were quickly mastered under our instructors, who were fantastic. We used Unimogs to get to the practice areas, and our own diligent companions received training to drive them.

In between the study topics and activities, we consumed both dry rations as well as tasty meals prepared by the WVDO field cooks.

After each exercise, we sensed how people who had been perfect strangers in January became even more cohesive, mutually supportive and fun partners in the course of tackling these challenges together. The sense of solidarity made the modules fly past, and it wasn’t long before there was only one more training component to complete – the endurance march in full gear. A couple days before that finale, even though I didn’t know precisely what lay ahead, I was certain that with the right companions, nothing was impossible.

FROM BASIC DEFENCE LEAGUE MEMBER TO SPECIALIZED SOLDIER

For the final march, we assembled in full gear in the rear area of the Plangu Street site. We knew that the march was planned to cover 25 kilometres and that we would have to draw on and successfully apply the knowledge and skills we had learned.

Split up into smaller groups, we travelled to Männiku, where we drew lots as to who would set out first. We didn’t yet know that six checkpoints set up along the course included the following topics: shooting– the basic rules of safe weapons handling; medicine – securing an area, bloodswipe, the CABCADE formula, applying a pressure bandage and other such techniques; squad formations and hand signals, rules for communication and reports, familiarization with the adversary’s combat vehicles as well as mines and mine assembly. In short, everything we had studied throughout the course.

Dog-tired but happy upon reaching the final checkpoint, we soon learned that instead of a night in the forest, we could look forward to sleeping indoors, on the floor of the Plangu classroom, and a sauna – a real blessing. The next day, we had to complete grenade throwing, which we hadn’t got around to yet. Last of all, we lined up for a final review, where the course supervisors and sergeant major heaped praise on us and bestowed on us an emblem for completion of the course, which we could from now on proudly wear on our uniforms.

As our instructor told us at the start: “We’re going to get there!”

And get there we did. The 11 months spent together had culminated in success.

estonian DefenCe leaGue

2024. suvesse jäänud sõjaline mitmevõistlus MILCOMP kaasas ligi 500 osalejat ja vabatahtlikku. Alljärgnev lugu on kirja pandud peakorraldaja vaatevinklist, mitte sportlaste medalisäras helkivate meenutuste põhjal.

Tekst: KÄRT PRAKS , MILCOMPi peakorraldaja

MILCOMP ehk military competition on nädal aega kestev võistlus, mis on mõeldud NATO ja selle partnerriikide reservohvitseridele ja reservallohvitseridele. Võistlus on üks sündmus suvekongressi raames, mis sisaldab ka keeleakadeemiat, meedikute komitee kokkusaamist, noorte reservohvitseride komitee tegevusi ja palju muud. MILCOMP on kogu kongressi tegevustest üks pikimaid ning vajab spordialade rohkuse tõttu väga palju vabatahtlike tööjõudu.

RANGED REEGLID

MILCOMP on põhiliste sõdurioskuste testimise mitmevõistlus. Aladeks on laskmine, orienteerumine ja takistusribad – nii maismaal kui ka vees läbitavad. Viimased kaks on oma

MLCOMP, a multi-event military challenge held in summer 2024 drew close to 500 participants and volunteers. The following is written from the point of view of the head organizer, not so much from the athletes’ medal-tinted recollections.

MText: KÄRT PRAKS, head organizer of MILCOMP

ILCOMP – military competition – is a weeklong event for reserve officers and NCOs from NATO and the alliance’s partners. It’s one event held in the context of a summer congress that also includes a language academy, meeting of the medics’ committee, young reserve officers’ committee activities and much more. MILCOMP is one of the longest of the congress events and because of the sheer number of events, it takes a huge amount of volunteers.

STRICT RULES

MILCOMP is a military pentathlon for testing basic soldiers skills: shooting, orienteering and obstacle courses to be negotiated on land and in water. The orientation and obstacle course compo-

nõuetelt nii ranged, et peavad pikkuste, kõrguste ja muude näitajate poolest vastama kõikides riikides täpselt ühesugustele nõuetele ja olema nii identsed kui vähegi võimalik.

Laskmises võisteldakse nii püstolist kui automaadist, mõlema relvaga on kavas täppislaskmine ja kiirlaskmine. Eraldi alad on veel kauguste hindamine, kaardi lugemine ja granaadivise.

Seega moodustavad traditsioonilise kolmevõistluse tegelikult kaheksa ala, milles võistlevad kolmeliikmelised võistkonnad. Rahvusvaheline reservohvitseride kogu on määranud ka võistluskategooriad: noviitsid ehk esimest korda sellises formaadis võistlevad meesterahvad; veteranid ehk vähemalt kolmel korral võistelnud meesterahvad; meeste põhiklass; naiste põhiklass ning rahvusvaheline võistkond. Rahvusvahelised võistkonnad moodustatakse koha peal põhivõistkondade varuliikmetest ning need võivad olla segavõistkonnad – rolli ei mängi riik, auaste ega sugu, küll aga puudub neil võistluseelse kokkuharjutamise võimalus.

20 AASTAT KOGEMUSI

Eestlased osalesid mitmevõistlusel esimest korda 2001. aastal. Tookord toimus see Hispaanias Toledos ning sellest ajast saadik on Euroopa risti ja põiki läbi võisteldud – Norrast Kreekani, Türgist Belgiani. Nende enam kui 20 aasta

nents are rigorous and have to meet the same requirements in terms of lengths, heights and other indicators in all countries and be as close to identical as possible.

Shooting is from a pistol and rifle, with sharpshooting and rapidfire formats in both. Additional, separate events include range estimation, map reading and grenade throwing.

Due to the adjunct events, there are actually eight events in which three-member teams square off. The Interallied Confederation of Reserve Officers (CIOR) has also defined the competition categories: the novices are men competing for the first time in such a format; veterans have competed at least three times in the past; there’s a primary class for men, a primary class for women, and international team competition. International teams are formed on site from reserve members from the main teams and they can be mixed teams where members have different nationalities, military ranks and gender; what they lack is a chance to practise together before the competition.

20 YEARS OF EXPERIENCE

Estonians first competed at such a multiple-event challenge in 2001. That time it was held in Toledo, Spain, and ever since that time, they have criss-crossed Europe – from Norway to Greece, Turkey to Belgium. The nucleus of the old guard, like Raul Hindov

jooksul on tollastest sportlastest, nagu Raul Hindov ja Kaido Ruul, saanud valdkonnas hästi orienteeruvad spordifanaatikud, kelleta oleks raske võistlust korraldada.

Minul oli võimalus 2019. aastal võistelda Eestis, kui panime esimest korda välja naiste võistkonna. Pärast 2019. aasta võistlust otsustas tollane Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) MILCOMPi komitee eestvedaja teatepulga üle anda ja tänutundest, et sain osaleda nii ägeda kontseptsiooniga võistlusel, võtsin komitee eestvedamise enda kanda.

Kui tookord jah ütlesin, siis mainiti põgusalt, et 2024. aastal tuleb samasugune võistlus korraldada Eestis. Oleks ma tollal teadnud, mida suure rahvusvahelise võistluse korraldamine reaalselt tähendab, oleksin enne pakkumise vastuvõtmist vist tunduvalt kauem järele mõelnud.

Kuna MILCOMPi võistlust korraldatakse igal suvel koos rahvusvahelise reservohvitseride kogu suvekongressiga, siis osalesin komitee- ja delegatsioonijuhina 2022. aastal samal võistlusel Ateenas ja 2023. aastal Helsingis. Kõige kurvem oli see, et uues rollis ei saanud ma ise samal ajal võistelda, kuid positiivse poole pealt oli mul võimalik näha kahe väga erineva riigi korraldatuna kahte täiesti erinevat võistlust. See andis mõtteainet, mida 2024. aastal Eestis teha ja mida mitte teha.

PARAS PEAVALU

Võistluste planeerimine sai alguse 2022. aastal, täpselt kaks aastat enne võistluse toimumist, kui tuli valida võistluspaigad, majutuskoht, lasketiir ja muu olmega seonduv. Eestis on see õnneks kerge – EROKil on Kaitseliidu ja Kaitseväe toetus ning vahemaad ei ole meil aeganõudvad. Viimane tõik võimaldab hea logistilise ettevalmistuse juures organiseerida sportlastele väga mugav võistlus, mis osalejaid asjatult ei kurna.

MILCOMP on korralduselt väga palju energiat nõudev võistlus, sest alasid on palju, logistikat veel rohkem ja eks inimtööjõudu ole alati puudu. Viimati mainituga seostus minu enda suurim hirm: mis saab siis, kui minu ja teiste entusiastide perekondadest ja sugulastest ei piisa selleks, et teha asi ära hindele „väga hea“.

Esialgu ma suurepärast tulemust isegi ei lootnud, sest leida keset Eesti kõige ilusamat puhkuseperioodi sada inimest, kes aitaksid kaheksa päeva erinevate ülesannetega, ei ole just lihtne ülesanne. Inimressursi puudus oli ka võimalikest riskidest esimene, mille tõin esile korralduskoosolekutel. EROKi liikmeskonnas on ligi 500 inimest, kuid kümnendikul neist olid kanda ülesanded seoses suvekongressi korraldamisega ning ülejäänutele oli vabatahtlik panustamine suvisel ajal liiga „hall ala“, millest püüti vaadata võimalikult kaugele.

LAPSED HOITUD

Seega alustasin ülesande sooritust oma lemmikviisil – tee ära, aga vaata ise, kuidas hakkama saad. Seda ilma igasuguse

and Kaido Ruul, have become sports fanatics who orient extremely well in this field, and are a major asset to organizing a tournament.

I had a chance to compete in Estonia in 2019 when we fielded a women’s team for the first time. After that event, the then Estonian Reserve Officers’ Association (EROK) MILCOMP committee leader decided to pass the torch and out of gratitude for being able to take part in a competition modelled on such a cool idea, I shouldered the committee leader’s duties.

When I said yes on that occasion, it was briefly mentioned that 2024 would be Estonia’s turn to host the same kind of event. Had I known what holding a major international competition would actually entail, I would probably have paused for thought.

Since MILCOMP is held every summer in conjunction with the reserve officer assembly summer congress, I served as committee and delegation leader at the same competition in Athens in 2022 and in Helsinki in 2023. The worst part was that being in my new role, I couldn’t compete myself, but on the positive side, it did prove possible to see two completely different competitions owing to the very different organizing countries. That gave food for thought as to what to do and what not to do in Estonia in 2024.

A REAL HEADACHE

The planning of the competition started in 2022, two years before the tournament, when we had to choose the competition locations, lodging site, shooting range, and other logistical matters. All that was easy in Estonia, fortunately – EROK gets support from the Defence Forces and Defence League and the distances within the country are not time-consuming to cover. The last factor makes it easy, provided that there is ample logistical preparation, to put on a very comfortable competition for athletes where they aren’t needlessly exhausted by the daily grind.

In terms of organizing it, MILCOMP is a tournament that takes a lot of energy, since there are many fields, even more logistics and there’s never enough human workforce. The manpower shortage was my biggest fear – what if, even after dragooning all of our families and relatives into service, it wouldn’t be enough to earn an “excellent” grade for the whole tournament?

At first, I had no illusions that we would put on a superb event, because it is hard to scratch up 100 people during the sweetest period of summer in Estonia to contribute eight days of hard work. The manpower shortage was also the primary of the potential risks that I highlighted at organizers’ meetings. EROK has close to 500 members but around 50 of them had duties in relation to organizing the summer congress itself while for the rest volunteering in summer was too much of a “grey area” and they didn’t exactly clamour to fill these roles.

BRING YOUR KIDS

So I started the task in front of me in my favourite way – you have to get it done but you’re on your own getting it done. It was

irooniata, sest kuigi protsessi raskus oli tihti peatäit nuttu väärt, viis vajadus tegutseda üsna vabade käte ja mõtetega nii, et raha ei kulu ja inimesi ei ole, meie meeskonda tihti innovaatiliste ja isegi ägedate mõteteni.

Ütlen siinkohal ära, kuid ei soovita kellelegi – unepuudus oli tihti see surve, millest tulenevalt sündisid head ideed. Mu paremaks ja parimaks käeks oli Jane Mednis, kes tegi terve korraldusprotsessi minuga kaasa ning oli võistluste toimumise ajal „paarisrakendis“ oma kahekuise beebiga (ja kahe veidi vanema lapsega, kes vajasid samuti tähelepanu).

Minu enda olukord võistluse peakorraldajana, kui tegin samal ajal oma igapäevatööd poolteiseaastase lapse kõrvalt, tundus ikka täieliku nohuna. Kui te-

hard enough to make you cry, but the need to do things without spending anything or relying on anybody else often led our team to devise innovative, even ambitious ideas.

Not that I’d recommend it to anyone, but sleep deprivation was often the catalyst for good ideas. My best and right-hand woman was Jane Mednis, who was there with me throughout the organizing process and was on board along with her two-month baby (and two slightly older children who also needed attention).

My own situation as the head organizer, while I was doing my everyday work alongside caring for an 18-month-old seemed easy by comparison. When we put out the call for volunteers from the Women’s Voluntary Defence Organization (WVDO), we said right away that having to bring a child to the organizing work shouldn’t be an obstacle to any member wishing to take part – we would manage to look after all the young charges and still get all the tasks done. That mindset no doubt stood out for competitors

gime üleskutse vabatahtlike leidmiseks Naiskodukaitsest, siis ütlesime kohe, et lapse võistluskorralduse juurde kaasa võtmine või lapsehoidja puudumine ei pea ühtegi naist takistama – kamba peale saame lapsed hoitud ja kõik ülesanded tehtud. Küllap jäi see mõtteviis ka mitmes teises olukorras silma nii võistlejatele kui ka välisdelegatsioonidele, sest naiskodukaitsjad said korduvalt ja väga palju kiita. Võistluste tehniline peakohtunik küsis isegi: „How can we make our soldiers as great as your female volunteers?“ (Kuidas saavutada, et meie sõdurid oleks sama võimekad kui teie vabatahtlikud naised?)

NAISTE VÄGI

Olen Naiskodukaitses olnud üle kümne aasta, aga sellist meeskonnatööd pole kunagi varem kogenud. Mul tuli korduvalt imestada – enne kui jõudsin autost kaste tooma hakata, oli keegi sellega juba alustanud, enne kui jõudsin otsima hakata kedagi, kes järgmise päeva ajakava välja prindiks, oli keegi jõudnud selle juba tahvlile kirjutada.

Mu suurim üllatus tuli kohe esimesel päeval, kui andsin juhiseid, kuidas delegatsioone vastu võtta. Uskusin, et teen seda väga lihtsalt: „Rohelise markeriga joon alla, kleeps peale, siit rinnasilt, sealt stardimaterjalid ...“. Iga mu juhise kordas üks tragi naine lihtsamas ja loogilisemas sõnastuses üle. Ta tegi seda sellisel viisil, et mina juhina tundsin ennast väga mugavalt ja viisteist veidi segadusse sattunud naiskodukaitsjat said olukorrast kiiresti selgema pildi.

Kui olin kolm suuremat teemablokki ära selgitanud, siis ütlesin, et edasi teeme täpselt nii, nagu tema ütleb, sest tema metoodika tundub oluliselt paremini vett pidavat. Kõnealune kohkus veidi ja ütles, et on lihtsalt hotellis töötanud ja seetõttu tunneb sisseregistreerimise süsteeme hästi. Sel hetkel sain aru, et oma meeskonnale, mis koosnes vaid naistest, võin usaldada ka need ülesanded ja kohustused, mille läbiviimisest mul endal veel väga head aimdust ei ole.

EI SAA ÖELDA EI

Kui 2022. aastal hakkas olukord Ukrainas teravnema, tekkisid mul esimesed kahtlused võistluste korraldamise asjus. Kahtlused muutusid kõhklusteks, kui sõda reaalselt algas. Mäletan hästi koosolekut, kus küsisin organisatsiooni juhtidelt, kas me tõepoolest hakkame korraldama sellist suurüritust nagu suvekongress, ning veelgi enam – mille kuradi pärast meil on vaja tegeleda spordivõistlusega ajal, kui peaksime tegelema mõne oluliselt rohkem riigikaitsesse panustava tegevusega. Tänaseks kogu võistlusmöllust taastununa olen tagantjärele leidnud kolm mõtet, mis mind on positiivselt kõnetama jäänud.

and foreign delegations, since WVDO members often drew no small amount of praise. (“How can we make our soldiers as great as your female volunteers?”)

A WOMEN’S FORCE

I have been in the WVDO for over 10 years but I have never experienced that sort of teamwork before. I found myself marvelling a number of times – before I managed to start bringing boxes from the car, someone had already started. Before I got around to looking for someone, to print out the schedule for the next week, someone had already written it down on a whiteboard.

My biggest surprise came already on day one, when I issued instruction on how the delegations were to be received. I thought I was barking out instructions in a very elementary manner. But all of my instructions were repeated by some diligent woman in a simpler and more logical wording. She did so in a manner that made me feel very comfortable as a leader and 15 somewhat confused WVDO members quickly got a clearer picture of the situation

After I had explained three larger modules of topics, I said now let’s do things exactly the way she says, because her methodology seems much more watertight. The woman was taken aback a bit and said she has only worked in a hotel and knows check-in systems well. I realized at that moment that I could also entrust duties and tasks that I didn’t have a good grasp of to my team, which consisted of only women.

CAN’T SAY NO

When the situation in Ukraine began escalating in 2022, I had my first doubts about organizing the competition. The doubts became reservations when the invasion started. I remember well a meeting where I asked the organization’s leaders whether we would really undertake an event like the summer congress and furthermore, why the hell did we need to deal with a sports tournament at a time when we should be tackling some activity that made a bigger contribution to national defence. Today, having recovered from the whole bustle of the competition, I have in hindsight identified three thoughts that resonate positively for me.

One is that Estonia is so small a country and nationality, that pride doesn’t allow us to say no to anything. Next year, the summer congress will be held in Spain, but they won’t take over the organizing of MILCOMP because it is so resourceintensive in terms of time and money, to say nothing of human workforce.

Since MILCOMP was first held in 1957, no country has taken on the organizing duties on such a large scale and over such a short span (2019 and 2024). The attitude of “let’s get it done, no matter what it costs” is characteristic of precisely the Estonians, I think. They get it done even if there are no resources – they will always find ways and means.

Esiteks, Eesti on nii väikene riik ja rahvus, kuid uhkus ei luba meil millelegi öelda ei. Näiteks järgmisel aastal toimub suvekongress Hispaanias, kuid MILCOMPi korraldamist nad ette ei võta, sest see on väga ressursirohke nii rahaliselt kui ka ajaliselt, inimtööjõust rääkimata.

Kogu MILCOMPi korraldamise ajaloo jooksul, alates 1957. aastast, ei ole ükski riik võtnud võistluste korraldamist ette nii mastaapselt ja nii väikeses ajavahemikus (2019 ja 2024). Selline „teeme ära, maksku mis maksab“ on minu arvates omane just eestlastele. Tehakse ära ka siis, kui mitte midagi ei ole – alati leitakse viis ja vahendid.

Teiseks, sportlased või võistlemist harrastavad inimesed on kindlasti ka keerulisematel aegadel selge silmavaatega ega löö kergesti verest välja. Enese füüsiliselt heas vormis hoidmine on iga riigikaitsja loomulik ülesanne, mida pole vaja isegi mitte meelde tuletada. Võistlemine sealjuures nõuab oma tegevuste-ettevalmistuste ja võistlusstrateegia, sealhulgas soorituste sügavamat analüüsi ning vaimu pidevat treenimist ja teravana hoidmist. Ka näiteks tippjalgpallurid harrastavad maletamist, et hoida ajutöö vilgas ja erk.

Viimaks – kui Kaitseliidul oleksid täna kasutada samad ressursid kui Kaitseväel … Keeruline on seda lauset isegi lõpetada, sest mõte läheb rändama nii paljudele radadele. Võimed ilma entusiasmita on nagu püss ilma kuulita. Olen ise naiskodu-

Second, military athletes are clear-eyed even in complicated times and aren’t intimidated easily. Keeping oneself in good physical condition is a natural part for everyone in national defence; you don’t even need to remind people of that. Competing demands preparation and strategy, including a deeper analysis of performances and mental training and keeping yourself sharp. For example, top football players are involved in chess to keep their mind sharp.

And finally, if only the Defence League had the same resources as the Estonian Defence Forces… It is hard to even finish that sentence, because my mind starts roaming down all kinds of hypotheticals. Having abilities without enthusiasm is like a gun

kaitsja aastast 2009 ja täitnud erinevaid rolle ja ametikohti, mistõttu olen Kaitseliitu ja kaitseliitlasi näinud omajagu. Seda enam teeb meele heaks tõik, et kaitseliitlased, sh allorganisatsioonide liikmed, pole oma meelelt mitte lihtsalt tublid riigikaitsesse panustajad, vaid ka osavõtlikud kodanikud.

Võistlus arvati olevat siiani toimunutest parim ja seda ei öeldud suusoojaks lõputseremoonial, vaid see soe tagasiside on minuni jõudnud mitme kanali kaudu. Ürituse peakorraldajana võisin ma ju omada ettekujutust, kuidas ja mida teha, kuid ilma ligi 150 vabatahtliku panustajata, 14 tiimikaptenita ja õla alla pannud ettevõtjatest toetajatena istuksin endiselt kirjutuslaua taga.

without bullets. I’ve been in the WVDO since 2009 and fulfilled different roles and positions, which is why I have seen my share of the Defence League and Defence League members. It’s all the more pleasing for me to see that Defence League members, including sub-organization members, aren’t just diligent contributors to national defence but also caring fellow citizens.

The final verdict was that the competition was the best one so far and that wasn’t just lip service at the closing ceremony; rather, I got the same warm feedback through a number of channels. As the head organizer, I could have an idea of how and what to do but without close to 150 volunteers, 14 team captains and corporate supporters, I would still be sitting behind a desk.

kurJaD linnuD eHk tamme DrooniGrupp

anGry BirDs:

tHe tamme Drone Group

Ukraina sõda on näidanud, et droonid on lahinguväljale tulnud selleks, et jääda. Sestap ongi Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonnas drooniteema juba paar aastat tugevalt pildil olnud ja seda võimet arendatud.

Tekst: MADIS MÄHAR , vabatahtlik autor

See kõik ei ole tulnud niisama ja tühja koha pealt. On ju drooniteema väga tehniline ning ka suhteliselt lollikindla poedrooni, näiteks DJI Mavicu kasutamine nõuab omajagu tehnilisi võimeid. Rääkimata siis FPVdest (first person view) või muudest eriotstarbega droonidest, mille tehniline raskusaste hetkega sajakordistub.

Enamik vajalikke teadmisi ongi tulnud hobimudelismi harrastavatelt liikmetelt. Tamme malevkonna droonigrupis on liikmeid, kes on FPV droonidega lennanud enam kui seitse aastat ning osalenud ka võistlustel.

Seega saab suurem osa lennutundidest ning tehnilisest tööst tehtud hobi korras, vaba aja arvelt. Kodus, pargis ja mujal droonide lennutamine ning seejärel parandamine või hooldamine on enamikule liikmetele peaaegu igapäevane tegevus.

Kui palju pundil lendavaid droone on, ei tea täpselt keegi. Kuni eelmise aasta alguseni olid enamik neist isiklikud ehk liikmete oma raha eest ostetud. Tänaseks on saadud ka malevkonnalt toetust korralike vaatlusdroonide soetamiseks. Samuti on saadud toetust droonivõime meeskonna arenduseks ja tehnika soetamiseks. Ikka selleks, et droonimeeskond saaks paremini toimetada. Lisaks droonidele on vaja suurt hulka toetavaid asju, nagu autot või bussi, generaatorit, ekraane, akupanku jmt.

LENNUTUNDE ON VAJA

Et väljaõpe oleks ühtlane ja ühistel alustel, on droonigrupi jaoks välja töötatud standarddrillid, mida järjepidevalt harjutatakse.

The war in Ukraine has shown that drones are on the battlefield to stay. As a result, the drone topic has been prominent for the Defence League’s Tartu district’s Tamme subdistrict for several years and drone capability has seen advances.

Text: MADIS MÄHAR, volunteer contributor

This didn’t all appear out of nowhere. The topic of drones is a very technical one, and the use of even a pretty idiot-proof store-bought drone, like the DJI Mavic, takes its share of technical acumen. That’s to say nothing of FPVs (first person view) or other special-purpose drones, which get 100 times more complicated technically.

Most of the necessary knowledge comes from members who are model aircraft hobbyists. Tamme sub-district drone group has members who have flown FPV drones for more than seven years, including competing at tournaments.

Thus, a majority of flying hours and technical homework are done on a hobbyist level, on people’s free time. Flying drones at home, in parks and elsewhere and repairing and maintaining them is almost an everyday activity for most members.

As to how many drones our members have in the air, no one knows exactly. Until the start of last year, most of them were personal ones, bought with their own funds. The sub-district has also now pitched in for buying proper observation drones. Support has also come for developing a drone capable team and buying equipment. It’s all to better support the drone team. Besides drones, there are a variety of necessary auxiliary items such as cars or buses, generators, screens, batteries, etc.

FLYING LESSONS NEEDED

In the interests of consistency of training, standard drills have been developed for the drone group and these are

Näiteks toimus mõni aeg tagasi grupi enda planeeritud õppepäev, mille käigus harjutati liikuva sihtmärgi ründamist droonidega.

Eesmärk oli leida vaatlusdrooniga metsast sihtmärk ning seda siis FPV drooniga rünnata. Samuti harjutati liikuva sihtmärgi pihta lendamist.

Aga peamised tarkused ja teadmised, eriti FPV kohta, on tulnud grupi liikmetel ikkagi endal internetist välja otsida ning praktikas proovile panna.

Ühel malevlasel on Tartu lähedal koduhoovis FPV droonide rallirada, kus huvilised sobiva ilmaga kokku tulevad ning droone lennutavad. Samast koduhoovist tänane üksus alguse saigi.

Talvisel ajal lennatakse toas, kontoris, mahajäetud hoonetes ja teistes sellistes kohtades. Sest lennutunnid on olulised.

KÄSI VIRTUAALSELT SOOJAKS

Kõige odavam, kiirem ja ilmastikukindlam viis droonindusega alustamiseks ning esimeste lennutundide kirja saamiseks on droonisimulaator. Selleks on vaja osta endale droonipult. Konsoolipult sobib samuti, kuid nende täpsus on niivõrd vilets, et võib isu ära võtta.

Pult olemas, polegi muud, kui hakata arvutis drooni lennutamist harjutama. Simulaatoreid on tänaseks juba väga palju,

practiced constantly. Some time ago, a study day planned by the group itself was held: members practiced hitting moving targets with drones. The goal was to find a target in the woods using an observation drone and then using an FPV drone to attack it. It also practiced flying drones directly at a moving target.

However, the main know-how, particularly regarding FPV, came from the group members’ independent internet research and then putting it into practice.

One member of the district has a FPV drone rally course in their own yard, where if the weather is suitable, people meet and fly drones. In fact, today’s unit evolved from that same yard.

In wintertime, drone enthusiasts continue to operate, flying them indoors, in offices, abandoned buildings and other such places. Flight time is important.

VIRTUAL TRAINING AS A WARM-UP

The cheapest, fastest and most weather-proof way to get involved in flying drones and one’s first hours of flight time is to use a drone simulator. That requires buying a drone console. A remote console is also suitable but their accuracy is so poor that it can take away the appetite.

üks paremaid, Velocidrone, maksab vähe ega ole arvuti suhtes väga nõudlik. Teine simulaator, mida proovida tasub, on FPV SkyDive.

Simulaatorit ei maksa alahinnata, ka enamik võistluspiloote või palgatööna droonipiloote hoiavad nendega kätt soojas.

Kui minna päris lendava drooni juurde, siis on soovitus alustada võimalikult väikselt. Kõik Tamme droonigrupi uued FPV piloodid on alustanud mikrodroonidega. Whoop ehk väike, alla 100 g droon on õppimiseks kõige mõistlikum valik, just need, millel on raam ümber propellerite. Näiteks EMAX TinyHawk 2 või 3, Happymodel Mobula või BetaFPV Cetus X. Nende droonidega võib sadu ja sadu kordi alla kukkuda, lennata vastu telekat või toalille, enamasti sellest mingit kahju ei teki. Suurem droon läheb suhteliselt kiiresti katki ja halvimal juhul lõhub veel midagi ära. Pealegi peab suuremate droonidega lendama ikkagi väljas, selleks aga ei pruugi olla ilma ega aega. Talvel on eriti oluline, et oleks olemas väike droon, millega siseruumides kätt harjutada.

Toas 50 g drooniga lendamine on paras väljakutse. Kui sellega saad hakkama, siis maastikul läheb asi juba väga lihtsalt.

Once you have a console, the next step is to practicing computer drone simulations. There are many simulators on the market today. One of the bets, Velocidrone, doesn’t cost too much and the system requirements aren’t too demanding. Another one worth trying is FPV SkyDive.

Simulators shouldn’t be underestimated. Most competitive pilots and hired drone pilots use them to stay in top form.

When moving on to an actual physical drone, the best recommendation is to start small. All of the Tamme drone group’s new FPV pilots started out with microdrones. Whoop – a small, sub-100-gram drone, is the best for training purposes – ones that have a frame around propellers. Or an EMAX TinyHawk 2 or 3, Happymodel Mobula or BetaFPV Cetus X. These drones can crash hundreds of times, collide with a TV or potted plant, usually without sustaining damage. A larger drone tends to break quickly and in the worst case, will also damage other property. In any case, the place for larger drones is outdoors, but the weather or time might not be right. In winter, it’s particularly important to use a small drone to practice indoors.

Flying a 50 g drone indoors is a real challenge. Once you’ve mastered that, things start going pretty easily out outdoors.

prantsuse liitlaseD saatsiD DiVersiooniGrupiD

sÕrVe poolsaarele

frenCH allies

senD “saBoteurs” to sÕrVe peninsula

12.–15. septembrini Saaremaal peetud õppusel diversantideks kehastunud

Prantsuse kergejalaväelastel õnnestus Sõrve poolsaarel keset hirvejahti ja kohalike kaitseliitlaste vastutegevust ning vaatamata ootamatule kohtumisele karuperega hõivata ja hävitada seitse olulise tähtsusega objekti kaheksast kavandatust.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Artikli autorist sai neljaks õppusepäevaks Prantsuse üksuse liige kompaniiülema kapten Benoît’ juhtimispunktis. „Peaksin ma kaptenist maha jääma, võivad teised prantslased mu käed selja taha siduda,“ viitasin oma kaitseliitlase varustusele. Nii nagu prantslastelgi, oli mul seljas paarikümnekilone kott kuivade riiete, toidu, vee, magamiskoti, matkamati ja muu neil päevil metsas hakkama saamiseks vajalikuga.

Pikema jututa tõmbas Yuriks kutsutud sõdur oma seljakotilt Prantsuse lipu ja vajutas selle mu käisele: „Nüüd on korras.“

Hiljem uurisin alati lõbusatujulise sõdurilt ebaprantslasliku eesnime kohta. „Mu vanaisa oli venelane,“ kõlas vastus.

Sajakonna prantslase seltskonnas tundsin end kui 25 aasta taguse menufilmi „13. sõdalane“ Antonio Banderase mängitud araablane, kes viikingite juurde läkitatud saadikuna ei mõistnud kuid sõnagi võõrustajate keelt.

TÄIESTI UUS KOGEMUS

12. septembri õhtul kell 18 hakkasid prantslaste esimesed mõnemehelised diversioonigrupid Läätsast erinevaid metsaradu pidi alla poolsaarele imbuma.

Enne seljakoti turjale upitamist ja relva kätte võtmist võõpasid sõdurid näole maskeerimisvärvi. Ei pääsenud ka mina teele kriimude silmadeta. Igal üksusel oli vastasele pihku jäädes lubatud kaotada kuni viis elu, seega tuli minulgi vältida sissekukkumist.

Prantslaste juures peatus maastur, mille juht otsis ülemat. Selgus, et paari kilomeetri kaugusel käis hirvejaht ja jahimees võrdles prantslaste ülemaga kaarte, et mitte üksteisega metsas kohtuda.

At a training exercise held from 12–15 September 2024 on Saaremaa, French light infantry playing the role of hostile special operations units succeeded in seizing and destroying seven out of eight strategic targets – in the middle of a deer hunt and in spite of opposing force of Defence League members and an unexpected encounter with a group of bears.

Text: URMAS GLASE , volunteer contributor

For four days, the writer became a member of the French unit at the command point of company commander Benoît. “If I should fall behind the captain, the other Frenchmen can tie my hands behind my back,” I said, referring to my Defence Leaguer’s gear. Like the French, I was wearing a rucksack weighing more than 20 kg, with dry clothing, food, sleeping bag, sleeping mat and other necessities for surviving in the woods for several days.

Without further talk, a soldier called Yuri pulled a French flag out of his rucksack and pressed it to my sleeve: “Now’s it’s OK.”

Later I inquired about the not very French sounding first name of this always cheerful solider. “My grandfather was Russian,” he said.

I felt like the Arab played by Antonio Banderas in The Thirteenth Warrior who was sent as an emissary to the Vikings but didn’t speak a word of his hosts’ language.

A TOTALLY NEW EXPERIENCE

At 18:00 on 12 September, the first French sabotage groups started infiltrating the peninsula in Läätsa, fanning out on various forest paths.

Before slinging on their rucksacks and picking up weapons, the soldiers applied a swath of camouflage paint to their faces. Nor was I any exception. Every unit was allowed to lose up to five lives if apprehended by the opposing force, so I, too, had to avoid getting caught.

A jeep braked to a halt by the French soldiers. The driver was looking for the commander. It turned out that a deer hunt was under way a couple kilometres in the distance. The hunter wanted to compare maps with the French commander so that they wouldn’t bump into each other in the forest.

„Käime öö otsa. Grupid peavad jõudma hommikuks määratud rünnatavate objektide lähedusse positsioonidele ja tegema luuret. Tõenäoliselt on vastane need mehitanud. Peame liikudes jääma märkamatuks ja vältima inimestele silma puutumist. Kui on oht olla märgatud, tuleb koheselt võtta madalaks või varjuda. Rünnak algab ülejärgmise päeva hommikul kell 7. See tähendab, et objekt tuleb hõivata, kaitsjad, kui neid on, kahjutuks teha ja paigaldada lõhkelaengud nii, et jääks ainult nupule vajutada,“ selgitas kapten teekonna alguses.

Ta möönis, et jalaväelased on harjutanud konventsionaalseks sõjaks, kus on lahinguformatsioon, rindejoon ja vastane, nii et diversiooni läbiviimine on neilegi täiesti uus kogemus.

Kümme minutit enne kaheksat tõmbas keegi paarsada meetrit eespool kreissae undama ja me keerasime elektriliini koridorilt metsa varju, et ringiga mööda ja üle kruusatee hüpata, kuid läheneva sõiduauto ees pidime kiire sööstuga põikama tagasi metsa. Ju sõidukijuht ikkagi märkas liikumist, sest jäi paariks minutiks seisma.

Kahe tunni järel tegime esimese puhkepausi. Teine paus tuli enne keskööd, sest kompaniiülem võttis raadio teel vastu rühmaülemate ettekanded ja edastas ülespoole.

Head öövaatlusseadmed olid sihtmärkidele suundunud gruppidel, kuid meil polnud sugugi kerge pimedas metsa all liikuda, eespool minejat silm sama hästi kui ei seletanud. Õnneks astus minu ees kapral Benjamin raadiosaatjaga, nii et hoidsin silma taeva taustal õõtsuval antennil. Ent korra vajus võssa külili temagi. Oleks keegi juhtunud meid kuulma, arvanuks ta, et metsas tallab kuivanud okstel kari elevante.

Kui ei näe, teravnevad muud meeled, nagu kuulmine ja haistmine. Ninast käisid läbi angervaks, käärinud õunad, vorstirohi … kuni pulmitava punahirve spetsiifilise muskuseni välja. Õppuse esimene öö oli vaikne ja haripunkti jõudnud hirvepullide võimsad paaritusmöirged kostsid ümberringi kõikjalt. Juba see oli elamus omaette.

KARUEMA KOOS POJAGA VÕI TAGAJALGADEL EMIS? Kell neli öösel keerasime pärast 25kilomeetrist rännakut Iide lähedal metsa alla ja jäime laagrisse. Kapten Benoît selgitas, et valis ümbruskonna kõrgeima paiga, et raadioside üksustega oleks võimalikult hea ja juhtimispunkti vahemaad positsioonidele asuvate gruppideni sarnased.

Kuigi metsas käis kogu omavaheline jutt sosinal, hommikul kell 8 piisas prantslaste vestlusest, et silm lahti lüüa. Tõsi, neile sekundeeris vähemalt kolm lakkamatult täristavat rähni ja paar leebelt pinisevat lahjat sääske.

Keegi ei pesnud hambaid, kuni polnud teada, millal varusid saab täiendada, sest joogivesi oli väärtuslikum silmapesuveest, mida asendasid niisutavad taskurätid.

Kapten triikis kannal suurt villi. „Valed saapad valisin,“ naljatas ta esiti ja lisas, et käis nädalavahetusel jooksmas Tallinna maratoni, mis tegi jalgadele pisut liiga.

Noogutasin kaastundlikult, sest terved jalad on jalaväelasele väga olulised.

“We’ll be walking all night long. Groups have to reach positions near the sites to be attacked and perform reconnaissance. It’s likely the adversary has manned them. We have to remain unnoticed. If there is a danger of being spotted, we have to crouch down or take shelter. The attack starts the day after tomorrow at 7:00. That means that the object can be captured; the defenders if any have to be neutralized and explosive charges placed so that we would only need to press a button to detonate them,” said the captain as we set off.

He admitted the infantry had trained for conventional warfare –where there is a combat formation, front lines and an adversary –so carrying out a sabotage operation was a totally new experience for them as well.

Ten minutes before 8:00 someone a few hundred metres ahead of us fired up a circular saw. We left the power line corridor to take cover in the forest, with the intent to go around the source of the sound and quickly run across a gravel road, but hearing an approaching car, we had to dart back into the woods. The driver must have noticed movement because he came to a halt for a few minutes.

Two hours later, we took our first rest break. A second one came before midnight, since the company commander received reports from squad leaders and conveyed them to higher-ups.

The groups heading to the targets had good night vision gear, but it wasn’t easy at all for us to make headway in the dark forest, one could hardly see the person in front of them. Fortunately, Corporal Benjamin walked in front of me with a radio transmitter so I kept my eyes trained on the antenna bobbing against the backdrop of the sky. Yet he, too, at one point hit the ground in the brush. If anyone had heard us, they would have thought a herd of elephants were trampling on dry branches.

When you can’t see, your other senses become more acute, like hearing and sense of smell. I could smell meadowsweet, rotten apples, wild oregano … even the specific musky smell of a rutting hart. The first night was quiet and the powerful mating calls of the male deer could be heard all around us. That was an experience in itself.

A BEAR SOW WITH TWO CUBS OR A WILD PIG ON ITS HIND LEGS?

At 4:00, we veered into the forest near Iide after a 25 km march and remained in camp. Captain Benoît explained that he chose the highest point in the area in the interests of the best radio link with the units and so that the distance from command point to the groups taking their positions would be similar.

Although all talk in the woods was conducted at a whisper, conversation between the French at 8:00 was enough to wake me up. They were accompanied by at least three incessant chattering woodpeckers and the whine of a few lazy mosquitoes.

No one brushed teeth, since we didn’t know when stocks could be replenished, since drinking water was more valuable than water for washing faces – moist towelettes did the trick there

The captain was lancing a large blister on his heel. “I picked the wrong boots,” he said and added that he had competed at the Tallinn marathon over the weekend, and that his feet took a beating there.

I nodded sympathetically because having intact skin on your feet is very important for infantrymen.

Pärast mõnetunnist pikutamist kolisime mõned meetrid eemale tihedama kuusenoorendiku alla, sest üksused teatasid taevas märgatud vastase droonidest. Kuna jäime järgmiseks ööpäevaks paigale, murdsin külje alla korraliku kihi sõnajalalehti.

„Vastane teab, et me oleme siin, aga ta ei tea, kus. Meie ei tee midagi, puhkame, aga nemad on pinges, otsivad, kulutavad ressurssi,“ haris kompaniiülem mind võsas pikutamise taktikalisest tähtsusest.

Tema sõnul kasutas tema üksus sama võtet Prantsuse Guajaanas teenides, kus võideldi koos kohaliku politseiga Brasiiliast juhitud illegaalse organiseeritud kullakaevandamisega: „Läksime avatult džunglisse ja kadusime mitmeks päevaks. Esialgu tõmbusid nad tagasi, siis hakkasid meid otsima, lõid käega ja tulid uuesti kaevama. Alles siis alustasime operatsiooniga.“

Bretagne’i poolsaarelt pärit ja minust peaaegu poole noorema kapteni rügement paikneb alaliselt Le Mansis. Ta on kaks aastat teeninud Ida-Aafrikas Djiboutis, kus paikneb Prantsusmaa suurim väekontingent väljaspool riigi piire, ja kuu aega Norras NATO õppustel.

Eestis oli tema neli kuud kestnud ja oktoobri keskel lõppenud rotatsiooni veidraimaks kogemuseks leilisaun, mis oli kasarmus olemas, ja Soodla harjutusväljadel kohatud inimeste seenelembus. Kapten täpsustas, et Eestit ta väga näinud pole: „Kaks korda olen Tallinnas käinud ja nüüd siin Saaremaal.“

Elevust tekitas ühelt rühmaülemalt laekunud ettekanne öisest kohtumisest karudega.

After a few hours of downtime, we moved a couple metres to a denser stand of spruce, since units reported they had seen the adversary’s drones in the sky. Since we stayed put for the next 24 hours, I laid down a decent layer of fern fronds as cushioning.

“The adversary knows we’re here but doesn’t know where. We aren’t doing anything, we’re resting but they are stressed, hunting, expending resources,” the company commander said regarding the tactical importance of resting.

He said his unit used the same technique while serving in French Guyana, where they and local police were fighting against illegal organized gold mining run from Brazil: “We went openly into the jungle and disappeared for several days. Initially, they fell back, then started looking for us, gave up and then returned to mining. Only then did we launch the operation.”

The regiment of the captain who is from the Brittany peninsula and is barely half my age is permanently stationed in Le Mans. He served in Djibouti in eastern Africa for two years which is where France’s largest contingent outside France is located, and spent a month at a NATO exercise in Norway.

In Estonia, the most unusual episode during his four month rotation that wound up in mid-October was the sauna in the barracks, and witnessing people’s enthusiasm for mushroom gathering in the Soodla training area. The captain said he hadn’t seen too much of Estonia: “I’ve been to Tallinn twice and now here in Saaremaa.”

A report that came in from one platoon commander about a nighttime encounter with bears created a buzz.

Karu Saaremaal kõlas sensatsiooniliselt ja ma ei tahtnud esiti oma kõrvu uskuda, kuid veebiotsing ei valetanud: mullu novembrist olla karu saarel tagasi. Veelgi enam, värske kohtumine karupoja ja tema emaga andis tunnistust, et Saaremaal peaks kuskil luusima veel ka vähemalt üks isakaru.

Õppuse lõpul rääkis karuga kohtunud rühmaülem leitnant Adrien: „Liikusime öövaatlusseadmetega objekti suunas, kui märkasin viie meetri kaugusel karubeebit.“ Oma sõnade kinnituseks vedas ohvitser kätevahe poole meetri laiuseks.

Jalaväelastel polnud aega nunnumeetrit põhja vajutada –võsas ajas pahaseks saanud karuema end tagajalgadele ja hakkas valjult urisedes sõdurite poole liikuma. Nood pidid kiiresti reageerides eemaldumise katmiseks lahti laskma paar õppegranaati, et emakaru maha raputada.

Leitnandiga kaasas olnud sõdur lisas, et puutüvedel oli näha pikki küünejälgi, samuti karuema kokku veetud toidu jäänuseid, mis viitas karupere paiksusele.

„Teavitasime teisi üksusi, et nad sellest kohast eemale hoiaksid,“ ütles ohvitser ja uuris, kui tihti karud Eestis inimesi on rünnanud.

Hiljem seadsid kohalikud jahimehed prantslaste karujutu kahtluse alla, arvates, et nood võisid kohata hoopis metssiga. Sel juhul oleks tagumistel jalgadel mörisev emis veelgi sensatsioonilisem tegelane.

Prantslased ei maiustanud metsas hanepasteedi ja šampanjaga, vaid pakkisid seljakotist välja täiesti eestimaise röstsaia ja muud kohalikust kaubandusvõrgust pärit toidukraami.

Kapten Benoît kinnitas, et Prantsuse toidupaki mant on maitsev, kuid pakk tervikuna jalgsipatrullis kaasas kandmiseks raske, seetõttu on praktilisem retkeks vajalik toidutagavara ise komplekteerida.

Küll oli ülema adjutant, kirglik suitsumees ja kohvisõber Pierre-Yves pannud priimuse tulele ja lähenes kahe aurava kohvitopsiga, ulatades ühe kaptenile ja teise mulle. Kuna mina kohvi ei joo, sai kuuma joogi omale kapral.

A bear on Saaremaa sounds sensational and I didn’t want to believe my ears but web search didn’t lie – bears were reportedly back on the island as of November. A new encounter with a cub and his mother suggested that there should be a male bear somewhere on the island as well.

At the end of the training exercise, the lieutenant, platoon commander Adrien, the one who had seen the bear, said: “We were moving toward the object with night vision gear when I noticed a baby bear five metres away.” To verify his words he splayed out his hands half metre apart.

Infantrymen didn’t have time to be bowled over by cuteness quotient – the bear sow was cross, reared up on her hind legs and growling loudly moved toward the soldiers. They had to react quickly and deploy a few training grenades to cover their retreat and shake off the pursuer.

A soldier accompanying Adrien said long claw marks could be seen on tree trunks, and food remnants that the mamma bear had hoarded, which suggested that the bear clan was settled in the area.

“We notified the other units to avoid that location,” said the officer and inquired how often bears attacked people in Estonia.

Later, local hunters cast some doubt on the French bear story, venturing that maybe it was a wild boar. That would make a wild boar sow on its hind legs an even more sensational character.

The French didn’t partake of foie gras and Champagne in the woods but subsisted on totally Estonian items like white bread and other local grocery store fare.

Captain Benoît said French rations were tasty but as a whole the pack was heavy to carry on foot patrol, so it was more practical to put together their own provisions for the march.

The commander’s adjutant, an avid smoker and coffee drinker named Pierre-Yves fired up a Primus and approached with two steaming containers of coffee, handing one to the captain and the other to me. Since I don’t drink coffee, I passed it on to the corporal.

Teise päeva õhtuks oli kapten rahul, sest ükski tema üksus polnud kaitseliitlastele vahele jäänud. Kuna keskööks lubas vihma, sättisin aseme kohale telkmantli ja prantslased vihmakatte, mis hoidis meid vähemalt hommikuni kuivad.

SEITSE SIHTMÄRKI KAHEKSAST KÄES

14. septembri hommikul kell 6.40 läks kilomeeter lõuna pool tulevahetuseks. Hiljem selgus, et kaitseliitlaste patrull sõitis juhuslikult prantslastele selga ja nurjas objekti hävitamise.

„See ei muuda midagi,“ rõhutas kapten ja tal oli õigus – teised seitse sihtmärki langesid ründajate saagiks.

Ülema plaan oli juhtimispunktiga kiirel sammul 10–15 kilomeetrit eemalduda, kuniks kaitsjad paari tunniga rünnakust toibuvad ja vastast otsima hakkavad, ning oodata poolsaare kitsaima osa läbimiseks pimedat. Ühe kohaliku memmega oli kokkulepe aita varju alla saamiseks.

RMK pikki ja sirgeid kruusateid mööda liikuma minnes astus Pierre-Yves paarsada meetrit eespool, teised 15meetriste vahedega. Vihmasadu summutas helid. Nii ilmus ühel käänakul ootamatult nähtavale väliroheline meditsiiniauto. Jõudsime välkkiirelt metsa põigata.

Puhkehetkel lehvitas Pierre-Yves rõõmsalt mütsiga: „Üleeelmisel ööl kaotasin ära, täna leidsin teelt üles.“

Rühmaülemate hommikustest ettekannetest ilmnes, et vaid üks sihtmärk oli kaitsjatega mehitamata. Nende kätte langes vangi kaks kaitseliitlast ning sõjasaagiks veok ja maastikuauto.

Umbes 9.40 kostis kolm kilomeetrit eespool lahingukära, kuid meie nelik ei teinud teist nägugi, liikusime veel 20 minutit edasi, enne kui tuure koguva vihmasaju eest metsa keerasime.

Tegime seda õigel hetkel, sest loetud minutite pärast sõitis mööda sõjaväeveok ja peatus saja meetri kaugusel ristteel. Uksed paukusid, kostis hõikeid ja seejärel jätkas masin teekonda. Varsti sõitsid edasi-tagasi kaks tsiviilvärvides sõidukit ja sõjaväemaastur. Hiljem põikasime samade masinate eest võssa veelgi.

Major Durand tõi meie juurde metsa alla Eestis baseeruva Prantsuse kontingendi ülema kolonelleitnant Dorian Paucheti, kes pistis mulle käe pihku ja küsis: „Kas on põnev?“

„Just seda ma otsima tulingi,“ vastasin reipalt.

Minu kaaslased arutasid vihmakatte katuseks lahti ja järgnes prantsuskeelne püstijalanõupidamine, milles eristasin korduvalt oma nime.

Ülemuste lahkumise järel küsisin kaptenilt, mis ta minu kohta rääkis.

„Rääkisin meie eilsest arutelust taktika üle ja su küsimusest, miks me raadiojaama asemel mobiilsidet ei kasuta. Veel kiitsin su teravat kõrva ja silma. Päästsid ennist kiire reageerimisega meie naha, kui auto kurvi tagant tuli. No ja pead pagana hästi meie tempole vastu. Ise veel 55aastane!“ polnud kompaniiülem hea sõnaga kitsi.

On the evening of day 2, the captain was content, because none of his units had been apprehended by Defence League members. Since rain was in the forecast by midnight, I set up a tent anorak over the sleeping place and the French, a rain fly, which kept us dry at least until the morning hours.

SEVEN OF EIGHT TARGETS IN HAND

At 6:40 on the morning of 14 September, fire was exchanged a kilometre to the south. It turned out later that a Defence League patrol happened to come up behind the French and prevented the object from being destroyed.

“That doesn’t change anything,” emphasized the captain and he was right – the other seven targets fell prey to the attackers.

The commander planned to put 10–15 km distance between the command point, until the defenders would recover from the attack in a few hours and start searching for the adversary, and waiting for darkness to negotiate the narrowest part of the peninsula. There was an arrangement with a local villager to help get the men sheltered.

Setting off on the long and straight gravel state forest roads, Pierre-Yves strode a couple hundred metres in front, the others at 15 m intervals. The rainfall muffled sounds. An olive-green medical vehicle hove into sight unexpectedly as we came around a curve. At lightning speed, we hit the tree line.

During the rest break, Pierre-Yves cheerfully waved his cap: “The night before last, I lost it, today I found it lying on the road.”

Form the squad leaders’ morning reports, it was evident that only one target was unmanned by defenders. Two Defence League members were taken prisoner by them, and a truck and jeep were also captured.

About 9:40, noise of combat was heard three kilometres ahead of us, but our group of four didn’t flinch, we kept moving for 20 minutes before we turned into the forest from the increasing rain.

We did so at the right moment because just a few minutes later, a military vehicle passed and stopped at an intersection at a few hundred metres’ distance. The doors slammed, there were shouts and then the vehicle continued its journey. Soon two vehicles in civilian colours and a military jeep drove back and forth. We later sheltered in the brush some more to evade the same vehicles.

Major Durand brought over Lt. Col. Dorian Pauchet, commander of the French contingent in Estonia. Pauchet shook my hand and asked, “Is it exciting?”

“It’s exactly what I was looking for,” I replied jauntily.

My companions unfurled a rain fly as a shelter and a stand-up meeting conducted in French ensued. I heard my name mentioned a couple times.

After the commanders left, I asked the captain what they said about me.

“We went over tactics we had discussed yesterday, and you bringing up the question why we don’t use mobile communications instead of radio transmitter. I also praised your sharp eye and ear.

Pärastlõunal lõime kallavale vihmale käega, kuna olime teistest üksustest tempolt maha jäämas. Poole tunniga oli kaelasadav vihm valgunud riideid mööda saabastesse. Mitut puhku paukusid kuskil eespool relvad.

Peagi keerasime 1950ndatel ehitatud, praeguseks hüljatud ja võssa kasvanud raudteetammile. Kaimri küla juures märkasin tammil padrunikesti, mis andsid aimu kaitseliitlaste varitsusse astunud prantslastest. Mõni minut hiljem põikas meie teelt üksik põder.

Kell 16 paiku väänasime kokkulepitud taluaida pööningul suurema vee riietest välja, vaatasime midagi hamba alla ja keerasime lauavirna otsa magama. Plaan oli öö jooksul pimeduse varjus hiilida vastase varitsusi vältides hiirvaikselt ja ettevaatlikult viimased viis kilomeetrit läbi poolsaare kõige kitsama osa tagasi Läätsale, kust retk alguse sai.

Ärkasin kell 22. Ma ei jõudnud ära imestada, miks lärm oli paisunud suureks ja otsmikulambid särasid. Kas nad ei pelga vastast enam üldse?

„Jahimehed peavad eespool hirvejahti ja ülem otsustas ohutuse huvides 130 mehe eluga mitte riskida ning lõpetas õppuse ennetähtaegselt. Liigume pealampide valgel mööda teed välja. Enam kiiret pole,“ rahustas kapten.

Oma tund tuima marrsimist ja olime tagasi punktis, kus kaks ööpäeva tagasi liikumist alustasime. Kompanii valgus metsa alla laagrisse ja peagi kajas türnpuupadrik norskamisest.

Minugi kaaslased tõmbasid improviseeritud telgi taas püsti. Kuna katte alla mahtus kolm meest, loovutas Pierre-Yves oma koha mulle ega teinud teist nägugi, kui pool ööd talle vihma näkku sadas.

SÕDURITE TEE RISTUMINE JAHIMEESTEGA LÕPETAS ÕPPUSE

Tund enne õppuse algust andis prantslaste ülem major David Durand mulle legendist kiire ülevaate.

„Meie üksuste ülesanne on maabuda poolsaarel, liikuda 3-4meheliste diversioonigruppidena varjatult vastase strateegiliste objektideni, hõivata need, mineerida ja hävitada. On veel rahuaeg, kuid kergejalaväe kompanii ülesanne on valmistada ette soodne pinnas järgmisteks sammudeks, olgu neiks siis põhivägede maabumine või kehtiva korra muutmine,“ seletas ohvitser, kelle rolliks oli koordineerida õppust Saaremaa kaitseliitlastega ja oma üksustega ning hoida suurel pildil silma peal.

„Oleme Kaitseliidu väikeüksuste taktikat õppustel näinud, kuid meile on see uus ning soovisime seda ise rakendada. Tahtsime saada ka kogemust, kus üksus tegutseb tsiviilkeskkonnas väikeste gruppidena, keskendudes mitte võitlusele konventsionaalse vastasega, vaid valitud objektidele sihitud löökidele. See on täiesti kastist välja mõtlemisega õppus,“ rääkis major Durand õhinaga.

Major täpsustas, et sihtmärkideks olid mitmed sidemastid, radarid ja kaitseotstarbelised militaarobjektid.

You saved our skin a ways back with your quick reaction when the car came around the curve. And you keep up well with our pace. And you’re 55!” the company commander didn’t hold back with the praise.

In the afternoon, we stopped worrying about the pouring rain, since we were falling behind the pace of the other units. In half an hour, the rain had run down our clothing into our bots. On several occasions, weapons could be heard somewhere ahead of us.

We soon turned on to an overgrown abandoned railway embankment built in the 1950s. Near the village of Kaimri, I noticed shell casings that indicated that the French were caught by Defence Leaguers lying in ambush. A lone elk crossed our path a few minutes later.

Around 16:00, in the attic of the agreed barn, we wrung out most of the water from the clothing, rustled up something to eat and sacked out for sleep on a pile of boards. The plan was to carefully and silently sneak past the adversary’s ambushes under cover of darkness for the last five km through the narrowest part of the peninsula back to Läätsa, where the march started.

I awoke at 22:00. I couldn’t get over my amazement at why no one was keeping silent and headlamps were blazing. Didn’t they fear the adversary at all?

“The hunters are going after deer ahead of us and the commander decided in the interests of safety not to risk the lives of 130 men and ended the exercise prematurely. We will take the road out using the light from the headlamps. There’s no hurry anymore,” assured the captain.

After a good hour of slogging, we were back at the point where we set off two days ago. The company flowed into the camp under the trees and soon the stand of buckthorn trees was full of snoring sounds.

My companions again erected an improvised tent. Since three men fit under the shelter, Pierre-Yves ceded his place to me and seemed implacable about rain falling on his face for half the night.

EXERCISE BROUGHT TO AN END BY SOLDIER-HUNTER INTERACTION

An hour before the exercise started, the French commander, Major David Durand gave me a quick overview of the exercise scenario.

“Our units’ task was to land on the peninsula, move stealthily as 3-4-man diversion groups to the adversary’s strategic objects, capture them, mine them and destroy them. It is still peacetime, but the infantry company’s task was to lay promising groundwork for the next steps, be it an amphibious landing of the main forces or a coup,” explained the officer, whose role was to coordinate the exercise with the Saaremaa Defence League members and keep an eye on the big picture.

“We saw the tactics used by the Defence League’s smaller units at exercises, but it was new for us and we wanted to apply it ourselves. We also wanted to gain experience where a unit operates in small groups in a civilian environment, focusing not on a fight with a conventional adversary but as strikes aimed at selected objects. It was a training exercise that trained outside the box thinking,” said Major Durand enthusiastically.

kapten kaup:

„VÕtsime neilt kÕVasti elusiD“

Kaitseliidu Saaremaa maleva pealiku ülesandeid täitev kapten Kristjan Kaup ütles, et kaitseliitlaste ülesandeks õppusel oli etendada prantslastele vastast.

Ta tunnistas, et liitlased valmistasid Sõrve kaitsmisel palju peavalu, kuid andsid kaitseliitlastele hindamatuid kogemusi.

„Kindlasti polnud õppus klassikalise taktikaga, vaid väikeste gruppidena maastikule hajunud vastane kasutas liikumiseks tsiviiltaksosid ja kohalike inimeste abi,“ märkis kapten Kaup. „Et vastutegevuses oli mõnikümmend meest, koondasime oma jõud prantslaste püüdmiseks poolsaare kitsaimale lõigule, kus tekkis pudelikael. Võtsime neilt seal kõvasti elusid.“

Ent me organiseerisime liitlastele ka kaks mootorpaati, millega nad said luurejao rannikule toimetada ja pärast operatsioonialast välja viia.

„Organisatoorse poole pealt oli meil koostöö väga sujuv,“ kinnitas Kaup. „Kohalikud on harjutavate kaitseliitlastega harjunud. Vaid üks memmeke helistas hommikuse laskmise peale politseisse.“

Nädal enne õppust käisid erariietes „turistid“ Sõrves maastikuluurel ja pildistasid rünnakuks valitud objektid põhjalikult üles, et varustada diversandid võimalikult põhjaliku infoga.

„Kaitseliitlastel ja kohalikel politseinikel on õigus meid takistada ja meie võime neil käed raudu panna, aga ilmselt oleme siis kohe ka avastatud ja vahel,“ möönis ülem.

Ohvitseri kirjeldus andis mõista, et stsenaarium sarnanes paljuski sellega, mida venelased tegid Ukrainasse tungides, aga ka ukrainlased hiljuti Venemaale Kurski oblastisse sisenedes.

Major täpsustas, et nende kergejalaväelased on väljaõppelt ja tegutsemiselt nagu ameeriklastel merejalaväelased: „Kompaniis on kolm rühma käsitulirelvadega sõdureid kergetel soomusmasinatel, rühm pioneere, mõned tulejuhid.“

Pühapäeval selgitas major Durand eelmisel päeval vastu võetud otsust õppus enne plaanitud aega lõpetada: „Liiga riskantne oli saata 130 meest öösel hiilides läbi metsa, kus jahimehed on samal ajal kuul rauas varitsemas. Mõtle, kui mõni jahimees peab põõsas sahistavat sõdurit hirveks ja tulistab? Parem oli sellist olukorda vältida. Pealegi oli täidetud õppuse põhiline ülesanne: leida ja hävitada valitud objektid.“

Kohalikel jahimeestel olid hirvejahis külas jahituristid KeskEuroopast. Kuigi neljapäeval oli jahimeestega kokkulepe, et jahti ei alustata enne, kui sõdurid on alast läbi liikunud, oli metsas siiski laske kuulda. See muutiski Prantsuse majori jahimeeste suhtes umbusklikuks.

Captain kaup: “We Got a lot of kills on tHem”

Captain Kristjan Kaup, acting head of the Defence League Saaremaa district, said the Defence League’ members task at the exercise was to play the opposing force against the French saboteurs.

He admitted that the allies posed a headache when it came to defending Sõrve, but they gave the volunteers invaluable experience.

“Certainly this exercise didn’t use classical tactics, but rather the adversary split up over the terrain and used civilian taxis and local people’s assistance,” said Kaup. “There were several dozen men playing the role of the opposing force, we marshalled our forces to apprehend the French in the narrowest part of the peninsula where there was a bottleneck, We got a lot of kills there.”

Yet we also organized two motorboats for the allies that they could use to transport a recon squad to the coast and later transport them out of the operating area.

“On the organizational side of things, cooperation was very smooth,” said Kaup. “Locals are used to Defence Leaguers training there. Only one older woman called the police when she heard shooting in the morning.”

The major explained that the targets were a number of communication masts, radars and defensive military sites.

A week before the exercise, plain-clothes “tourists” reconnoitred the terrain in Sõrve and photographed the objects selected for attacks thoroughly to supply the diversionists with the fullest information.

“Defence League members and local police officers have the right to use countermeasures against us and handcuff us, but that would mean we have been discovered and caught,” said the commander.

The officer’s description hinted that the scenario was very similar to what the Russians did when they invaded Ukraine, as well as the Ukrainians’ actions when they entered Kursk Oblast.

Major also explained that their infantrymen are like US marines in how they are trained and operate: “The company has three platoons of soldiers on light armoured vehicles with light handheld firearms, a platoon of engineers, some fire direction officers.”

On Sunday, Major explained the decision made the day before to end the exercise prematurely: “It was too risky to send 130 men to steal through the forest at night when hunters are stalking deer with loaded guns. Imagine if some hunter takes a soldier rustling in the underbrush for a deer and fires? It was better to avoid that situation. Anyway, the main task of the exercise was fulfilled: to find and destroy selected objects.”

The local hunters were hosting hunting tourists from central Europe. Although there was an agreement with the hunters on Thursday that the hunt would not start before the soldiers had passed through the area, some shots were heard in the forest. That made the French major uneasy about the hunters.

Spike SR (Short Range) on tandemlõhkepeaga varustatud õlaltlastav „lase ja unusta“ tankitõrjerakett, mis on mõeldud asendama Kaitseliidus kasutuses olnud 90millimeetriseid järelveetavaid tankitõrjekahureid.

Tekst: veebel BRUNO SUVI , 411. maakaitsepataljon vanemseersant ARPO KULLERKUPP , 411. maakaitsepataljon

Relvasüsteem on kaalult kerge – kõigest 10,2 kg. Tema lõhkepea aktiveerub umbes 50 m kaugusel ja raketi sihikuliseks laskekauguseks annab tootja 2000 m. Rakett objekti kaugust ei mõõda ja täitsa võimalik, et kui suudad objekti lukustada, siis saab lasta ka kaugemale.

Iseloomulik on veel see, et rakett ei vaja opereerimiseks eraldi juhtkonsooli (Command Lauch Unit), vaid kõik on raketi kanistri enda küljes. Sihtur näeb sama pilti, mida rakett, ja kogu raketi „tarkus“ lendab koos raketiga minema. Järele jääbki juhtkonsool, kanister koos suudmekatetega ja aku. Vähem sodi ja kaalu, mida metsast välja vedada. Selles mõttes sarnaneb rakett väga ühekordse tankitõrjelasuga Instalaza.

Tänu termokaamerale saab raketisüsteemi kasutada objektide jälgimiseks päeval ja öösel.

Uue relvasüsteemi kasutuselevõtuga on uuenenud ka lahingukompaniide struktuur. Kui enne oli kompaniis tankitõrjekahurite rühm, iga kahurit opereeris viieliikmeline meeskond, siis rakette Spike SR opereerib üks jagu. Samas on Spike SRi käsitlemine lihtne ja kõigile selgeks õpitav. Vaja on vaid tahet ja pisut aega.

The Spike SR (Short Range) is a shoulder-fired “fire and forget” anti-tank missile equipped with a tandem warhead, intended to replace the Defence League’s 90 mm anti-tank cannons.

Text: Sergeant First Class BRUNO SUVI , 411th territorial defence battalion, Sergeant ARPO KULLERKUPP , 411th territorial defence battalion

This weapons system is lightweight, just 10.2 kg. Its warhead activates at a distance of 50 m and the effective firing range is given by the manufacturer as 2000 m. However, the missile does not measure the distance to the target, so it is possible to engage targets beyond this range if a lock-on is achieved. Another characteristic is that the Spike does not require a separate command launch unit – everything is attached to the rocket’s own launch tube. The person aiming the rocket sees the same picture as the rocket and all of the rocket’s “brains” similarly fly away with the projectile. The command launch unit, the launch tube, muzzle cap and the battery are left behind. There’s less debris and weight to haul out of the forest. In that sense, the rocket is very similar to a single-use antitank weapon called the Instalaza.

Thanks to its thermal camera, the missile system can be used to track targets in the dark as well.

Along with adoption of the new weapons system, the structure of the infantry companies was upgraded. Before, the company had an antitank cannon platoon, each cannon was operated by a five-member team, but now Spike SR is operated by one squad. Handling the Spike SR is simple and can be easily learned by everyone. It only takes will and a bit of time.

Incidentally, Estonia also uses the Spike LR II (Long Range). Finland and Latvia are two of Estonia’s neighbours that also use Spike systems.

sÕJarauD

Muide, Eestis on kasutuses ka raketisüsteem Spike LR II (Long Range). Ja Eesti lähiriikidest kasutavad Spike’i süsteeme veel Soome ja Läti.

SPIKE SR VS JAVELIN

Spike SRil on Javeliniga võrreldes mõned eelised ja mõned puudused. Spike SR ei vaja eraldi CLUd (Command Lauch Unit). Javelini laskmiseks ühendatakse CLU (6,4 kg) raketikanistriga (15,9 kg), mis kokku kaalub 22,3 kg.

Üks näide: sul võib olla jagu, kellel on ülesandel kaasas 10 Javelini raketti, aga korraga lendu saadetavate rakettide arv sõltub CLUde arvust. Kui sul on kaasas 10 raketti Spike SR, siis võid need kõik korraga teele saata – laskjate arv sõltub ainult väljaõpetatud sõdurite arvust.

Spike ei vaja jahutamismoodulit nagu Javelini BCU (Battery Coolant Unit).

Ka hind räägib Spike’i kasuks – Spike SR maksab u 80 000 eurot, Javelini rakett u 100 000 ja Javelini laskeseade (CLU) u 150 000 eurot.

Javelini eelistest rääkides: sellel on parem termokaamera ja võib-olla seetõttu on sellele antud ka suurem sihikuline laskekaugus – 2,5 km vs Spike SRi 2 km. Praktikas on ukrainlased lasknud Javelini raketti ka 4 km kaugusele.

Spike SRi on võimalik sihtmärgile lasta ainult otsesuunas. Javelinil saab laskur valida, kas rakett lendab sihtmärgile otse või ülevalt (top attack).

Erinevusi on veel, aga neid ei jõua siin lahata. Kui tahad täpsemalt teada, uuri oma kompanii tankitõrje spetsialistidelt.

SPIKE SR VS. JAVELIN

Compared to the Javelin, the Spike SR has both advantages and drawbacks. The Spike SR doesn’t require a separate CLU, or Command Launch Unit. The CLU (6.4 kg) is combined with a launch tube (15.9 kg), for a total weight of 22.3 kg.

An example: if a squad is out on a mission carrying 10 Javelins, the number of Javelins that can be fired at once depends on the number of CLUs. If you have 10 Spike SRs, the only limitation is the number of trained personnel.

Spike doesn’t require a BCU, or Battery Coolant Unit, like the Javelin does.

The price also speaks in favour of the Spike – an SR costs about 80,000 euros, a Javelin is approximately 100,000 and the Javelin CLU is about 150,000 euros.

As to advantages of the Javelin, it has a better thermal camera and thus the rated firing distance is greater – 2.5 km vs. the Spike SR’s 2 km. In practice, though, the Ukrainians have fired Javelins at targets 4 km away.

The Spike SR can be fired at the target only in a forward direction. With the Javelin, though, there’s a choice between direct flight path and top attack.

There are a few other differences, but they’re beyond the scope of this article.

SPIKE SR TRAINING IN THE DEFENCE LEAGUE

We have it good when it comes to training resources for the Spike SR – an OutDoorTrainer or ODT, e-learning environment in Ilias, slides, manuals, an exercise book, references, quick start guides,

TABEL 1. SPIKE SRI SÜSTEEMI VÕIMALIKE VÄLJAÕPPETASEMETE NÄIDE

Kaitseliidu

väljaõppe maatriks

TABLE 1. EXAMPLE OF POTENTIAL

SPIKE SRI VÄLJAÕPE KAITSELIIDUS

Õppematerjaliga on Spike SRi puhul väga hästi – meil on välitreeninguseadmed (OutDoorTrainer e ODT), e-õppe keskkond Iliases, slaidid, manuaalid, töövihik, meelespead, kiirjuhendid, testid. Eestis ei ole ainult sisetreeninguseadet, neist lähim asub Lätis. Kõik materjalid täiendavad üksteist ja on ka eraldi kasutatavad.

Kõige efektiivsemaks õppevahendiks võib pidada muidugi ODTd – kui sul on nutikas sõdur ja pisut aega, siis saab ülikiire „lukusta ja lase“ õppe teha minutite jooksul.

Kaitseväes ja Kaitseliidus on Spike’i raketi tootjatehase Rafael koolitusega instruktorid. Kaitseliidus on toimunud oma Spike SRi instruktorikursus, kus lisaks malevate instruktoritele said õpet ka vabatahtlikud instruktorid.

Maleva instruktorite ja vabatahtlike instruktorite eesmärk on koolitada Spike SRi üksuse liikmeid ehk lõppkasutajaid lahingukompaniides. Spike’i üksuse liikme eesmärk on koolitada oma kaasvõitlejaid teistes rühmades, kuhu Spike SRi jaoliige või relvasüsteem võib sattuda. Koolitamisega saame enda teadmisi värskena hoida ja oma kamraade tundma õppida. Sellist süsteemi rakendades ei koorma me üle väärtuslikke instruktoreid ja kasvatame järelkasvu, sest tankitõrjet pole kunagi liiga palju!

Tankitõrje ei ole relvasüsteem, vaid meetmete kogum, mis koosneb paljudest osadest, nagu luure, planeerimine, maastik, tõkked, pioneerivahendid, relvasüsteemid jne. Kindlasti on selles väga oluline koht sõduril ja tema väljaõppel. Seetõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et Spike SRi laskurite arv sõltub väljaõpetatud sõdurite arvust.

tests. Estonia only lacks an indoor trainer, the closest one being in Latvia. All materials are both mutually complementary and can be used separately.

The ODT is the most effective of all – if you have a soldier with good aptitude, a super-efficient “lock and fire” training can be conducted in a matter of minutes.

The Estonian Defence Forces and Defence League have instructors who were trained at Rafael, which manufactures the Spike. The Defence League has held its own Spike SR instructor course where besides the defence districts’ instructors, volunteer instructors were also trained.

The goal of the districts’ instructors and volunteer instructors is to train members of an Spike SR unit – the end users in the infantry companies. The aim of the Spike unit members is to train their fellow fighters in other platoons where a Spike SR squad member of the weapons system itself may end up serving. Training keeps our skills fresh and lets us get to know our brothers in arms. By using this system, we do not overburden our valuable instructors and develop a future brain trust – there’s no such thing as too much in the way of anti-tank systems!

Actually, “anti-tank” isn’t just a weapons system but a set of measures consisting of numerous components like reconnaissance, planning, terrain, barriers, combat engineer equipment and weapons systems. Certainly the soldier and their training play a very important role in it all. To sum up, we can say that Spike SR unit members’ ultimate numbers depend on the number of soldiers trained.

tee see ise: koGu keHa termokott

BuilD

it

yourself:

tHermal resCue BiVVy

Meedikute seas on tuntud trauma „surma triaad“ – kolm juhtivat põhjust, mis langetavad märgatavalt kannatanu võimalust ellu jääda. Nendeks on koagulopaatia ehk verehüübemehhanismi häire, metaboolne atsidoos ehk veri on muutunud liiga happeliseks ja hüpotermia ehk alajahtumine.

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS , KiMKRi meditsiinispetsialist

Healthcare professionals are familiar with the “triad of death” – three main reasons that significantly lower a victim’s chances of survival. One is coagulopathy, impaired blood clotting function; the second is metabolic acidosis, when the blood becomes too acidic; and the third one is hypothermia.

Text: staff sergeant KRISTJAN LAUBHOLTS , Regional Command North-East medical specialist

Kõik nad võimendavad üksteist ning viivad kannatanu pidevalt surmale lähemale, kui probleemi ei lahendata. Lahinguväljal ja kriisis on meditsiinilised vahendid piiratud ning ainuke osa „surma triaadist“, mida saame ise lihtsate vahenditega mõjutada, on hüpotermia.

MK-3s ehk parameediku meditsiinikomplektis on olemas termokile või -tekk, aga kumbki neist ei ole aktiivne soojendaja. Need aitavad tagasi peegeldada kannatanu enda soojust, soojust juurde aga ei teki, seega on soojakadu neid kasutades vältimatu.

Kui üksikvõitleja oma väljaõppes soojakaole tavaliselt väga tähelepanu ei pööra, siis talvistes tingimustes mõistavad kõik, kui oluline on keha soojas hoida. Iga sõdur, kes on talvel mänginud meditsiiniharjutuses kannatanut, teab, et külm poeb põue juba esimesel minutil.

All three feed off each other and bring the victim closer to death’s door unless there is a speedy intervention. Since medical supplies and equipment are limited in the battlefield and in times of crisis, the only part of the triad of death that we can typically influence with basic supplies on hand is the third one, hypothermia.

The MK-3 – a paramedic’s medical kit – contains a space blanket or reflective vapour barrier, but that isn’t an active heating agent. They help reflect the victim’s body heat back but don’t increase heat, so heat loss is unavoidable.

Individual fighters usually don’t devote much attention to heat loss in their training, but in winter conditions, everyone understands how important it is to keep the body warm. Every soldier who has played the role of a wounded person in a winter training exercise knows the cold slips into one’s bones as soon as the clock starts ticking.

Sooja saamiseks on turul mitmeid tooteid. Lihtsamatest variantidest võiks nimetada magamiskoti tüüpi termotekke, mis on tavalisest paksemad ja ümbritsevad kannatanut paremini kui MK-3s pakutav lahendus.

Teiseks erinevad aktiivsoojendusvahendid – sõdurid on tõenäoliselt enim kokku puutunud käte-jalgade soojenduspadjakestega. Tavaliselt on nad soojendatava piirkonna suurused, hakkavad pärast paki avamist kohe õhuga reageerima ja lähevad soojaks. Hea nipp on kasutada neid ka saabaste või kinnaste kuivatamiseks.

Eraldi suured soojendussüsteemid on tõhusad, kuid ühekordsed ja kallid. Huvi korral võib tutvuda näiteks Ready-Heat toodetega, milles kasutatakse oma valdkonna juhtivaid lahendusi.

ABI EHITUSPOEST

Allpool annan näpunäited, kuidas kogu keha termokott ise kokku panna kas siis kodus olemasolevatest vahenditest või ehituspoest umbes 50 euro väärtuses soetatud asjadest. Vaja läheb järgmisi asju või nende alternatiive: koormakate 2 x 3 m; teip; takjateip või -kinnitus (Velcro); lõõtstoru; soojusekraan; PVC-kile; ventilatsiooniühendus; soojusallikas.

There are a variety of warming products available on the market. The simplest ones are space blankets that envelop the body like a sleeping bag, usually thicker and more of a cocoon than the type that comes in the MK-3.

Active heat sources are also sold – the ones that soldiers probably have the most experience with are chemical hand and foot warmers that react with air as soon as the seal is broken. They’re also good for drying boots and gloves.

Large separate heating systems can be effective but are disposable and expensive. One to look out for is Ready-Heat, one of the leading products of its type.

HELP FROM HOME IMPROVEMENT STORES

Below, I’ll give a few tips to construct an evacuation bivvy from common household items or products from home improvement retailers for about 50 euros. You’ll need the following or the equivalent: 2x3m tarp; duct tape; Velcro tape or fasteners; collapsible flexible ducting; reflective insulation pad; PVC film; ventilation duct coupling; heat source.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Paljusid asju selles nimekirjas saab asendada muu sarnase materjali või teistsuguse lahendusega – eesmärk on tekitada aktiivne soojendusvahend asjadest, mis on teile kättesaadavad.

Esmalt lõigake koormakate pooleks, nõnda et teile jääb kaks 2 x 1,5 m tükki. Seejärel ühendage need kaks osa omavahel. Kasutage takjateipi või muud ühendamissüsteemi – oluline on kaht osa ühendades tekitada magamiskotilaadne toode. Tõesti, võimalik on voltida koormakate lihtsalt pooleks ja sulgeda ainult üks külg, aga sel juhul saame kannatanu panna kotti alati ainult ühest küljest ning see piirab ligipääsu abivahendile.

Järgmiseks soovitan parameedikutel mõelda veenikanüülide ja luunõelte piirkondadele. Näiteks lõigata põlve ja küünarvarre piirkonda aknad, mille katame kas PVC-kilega või kasvõi vana läbipaistva dušikardinaga – oluline on meeles pidada, et kileosa peab koosnema kahest tükist, siis saab loodud akent avada. Kiled peavad olema omavahel kindlasti ülekattega, et vähendada soojakadu.

Kolmandaks tegeleme soojapeegeldusega. Siin saab kasutada soojusekraani või muud pehmet soojustpeegeldavat vahendit, et võimalikult kaua säilitada kotis soojust ja suurendada kannatanu mugavust.

Mõistlik oleks lõigata soojusekraani osad sektoriteks ning kinnitada need siis teibiga koormakatte sisemisele küljele. Sektorid võiksid olla järgmised: pea, ülakeha ehk ülaselg ja rindkere ning alaselg ja kõht, alakeha ehk tuharapiirkond koos reitega ning sääred koos labajalgadega.

Teoreetiliselt võiks kogu sisemine osa olla tehtud ka ühest seljapoolsest ning ühest rindkerepoolsest osast, aga soojustuse kinnitamine sektorite kaupa annab meile võimaluse termokott kokku voltida ja seda mugavamalt transportida.

Nüüd on vaja lõigata ava, mille kaudu ühendada lõõtstoru termokotiga. Kui sul on teada, millises masinas seda termokotti kasutama hakatakse, siis tuleks ava lõigata sellele küljele, kust pääseb kannatanule paremini ligi.

A number of the items on this list can be replaced with similar or even different materials – the point is to build an active heater from available goods.

First off, cut the tarp in half, so each piece is 2 x 1.5 m. Connect them to each other to make the tunnel part of the sleeping bag using Velcro or other fastening system. True, you could also just fold the tarp in half and connect the sides but that way we can put a victim in the bivvy only from one side, and that makes it harder to hook up medical gear.

I recommend that paramedics consider where IV drips and trocar needles will be hooked up. For example, ports could be cut in the knee and elbow area, and covered with PVC film or an old transparent shower curtain – the plastic film part has to consist of two pieces; then the port you’ve created can be opened. The pieces of film have to overlap each other as that will reduce heat loss.

Minul on hetkel kasutada 80 mm lõõtstoru – see tähendab seda, et minu ventilatsiooniühenduse ava tuleb samuti lõigata 80 mm ning umbes õla kõrgusele paremale küljele. Kui sul on olemas spetsiaalne ventilatsiooniühendus, siis saad hõlpsasti ühendada kaks osa omavahel läbi koormakatte, aga kui seda pole, saab jällegi kasutada teipi või näiteks kaablirihmu/-sidemeid.

Lõõtstoru lõppu tuleb igasse külge teha üks auk, kust saab läbi panna kaablirihma, ning nendega kohakuti tuleb teha augud koormakatte ventilatsiooniaugu ümber. Hermeetilisuse parandamiseks sulge ühenduskoha ümbrus teibiga.

ÄRA ÜLE KUUMUTA

Nüüd ongi sul valmis kogu keha termokott, mida järgmisel õppusel järele proovida. Puudu on vaid soojusallikas. Selleks on mitmeid lahendusi. Näiteks on katki läinud MEDEVACi kuudi soojendus ning ainukene soojendus töötab ees kabiinis. Tõmba lõõtstoru läbi väikese akna, mis ühendab kabiini ning kuuti, ja ühenda see ventilatsiooniava külge. Läbi lõõtstoru liigub nüüd termokotti soe õhk ja on tekkinud võimalus kannatanut soojendada. Teoreetiliselt saab soojuse tekitamiseks kasutada ka

Third, make sure the radiant heat will be reflected. Reflective foam insulation or a sleeping pad can be used so that heat will be retained in the bag as long as possible, increasing the victim’s comfort level.

It’s a good idea to cut the pieces of the reflective insulation into segments and attach them using duct tape to the inside of the tarp. The segments could be as follows: head; upper body and upper back and chest area; lower back and abdomen; lower body (buttocks and thighs); and legs and feet.

Theoretically the entire inner part could be made from a single back part and a single chest part, but attaching the insulation sector by sector makes it possible to fold up the thermal bag and makes transport easier.

Now you’ll need to cut an opening for connecting the flexible ducting to the thermal bag. Once you know what sort of vehicle you will use the rescue bivvy in, the port should be cut on the side where you will have better access to the victim.

My ducting is 80 mm in diameter, which means that the ventilation opening will also have to be 80 mm, and it will be cut on the right side at around shoulder height. If you have a special ventilation duct connector, you can easily connect two parts to each other through the tarp, but if you don’t, you can always use tape or cable straps or/zipties.

Make a hole in each side at the end of the pipe. Feed a cable strap through the openings. Aligned with these openings, make holes around the tarp’s ventilation hole. To make the seal more airtight, seal the seam with tape.

DON’T

OVERHEAT

Now you have a ready to use whole-body space blanket to test at your next winter training exercise. You’re only missing a heat source. There are several possibilities. For example, a medevac’s heater is broken and the only working heat source is in front in the cab. Feed the bellows pipe through the small window between the cab and the container and connect it to the ventilation opening. Air will now flow through the bellows pipe into the rescue bivvy and it will be possible to warm the victim. Theoretically, a blow dryer or other hot air blower can

näiteks fööni või soojapuhurit – siis on oluline, et soojusallika ja lõõtstoru ühendus üle ei kuumeneks. Samuti tuleb jälgida, et kannatanu ei saaks liiga palju kuuma, muidu tekib hoopis kuumakahjustus.

Selle lahenduse suurimaks miinuseks on helidistsipliin, sest soojusallikas peab olema selline, mis lükkab toodetavat sooja õhku edasi.

Kui soovite süsteemi kohta lisainfot, siis selline Ameerika Ühendriikide ettevõte nagu The Paradocx on loonud lahenduse nimega Hypocket, millel põhineb ka artikli autori kogemus.

be used to create heat – make sure the connection between the heat source and the collapsible ducting doesn’t overheat. Also be sure that the victim is not overheated, or they could sustain a thermal injury instead.

The biggest drawback of this solution is acoustic, because the heat source has to be of a kind that propels the hot air, and that is inevitably noisy.

Would you like more information? An American company called Paradocx has developed a system called Hypocket, which this article is based on.

Irina Rozanov (vasakul) ja Liis Lindmaa (paremal) Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku ees

Irina Rozanov (left) and Liis Lindmaa (right) in front of the Church of the “Quick to Hearken” Icon of the Mother of God in Tallinn

„minu koHus“ kaamera ees Ja taGa my Duty:

BeHinD anD in front of tHe Camera

Naiskodukaitse liikmete Liis Lindmaa ja Irina Rozanova koostöös sündinud ETV dokumentaalfilm „Minu kohus“ heidab valgust naiste rollile riigikaitses. Lindmaa režissööritöö ja Rozanova lugu väljendavad pühendumust, väljakutseid ja saavutusi, mis täidavad Naiskodukaitse liikmete igapäevaelu.

Tekst: LISETTE LUIK , Naiskodukaitse Rakvere jaoskond

Mõlemad naised on Naiskodukaitsesse kuulunudmõned aastad. Irina tegutseb Tallinna ringkonna akadeemilises jaoskonnas ning kuna pärast Liisi liitumist loodi Vägeva jaoskond, andis tema oma panuse selle loomisesse ja sai Vägeva jaoskonna juhatuse liikmeks.

Intervjuu käigus koorus välja naiste ainulaadne side, mille kaudu nad üksteist toetavad ja inspireerivad, rõhudes mitmekesiste oskuste ja kogemuste tähtsusele.

Kuidas tutvusite?

Irina: „Tutvusime sõduri baasoskuste kursusel. Meist said paarilised ja hakkasime jutustama. Liis oli väga hea kuulaja ja orienteeruja. Ma ei jaga orienteerumisest mitte midagi ning tema tegi paugupealt kõik ära. Koordinaatide lugemine polnud üldse mu tugevus ja see näitabki, kui oluline on omada erinevaid oskusi. Temast sai mu kangelane.“

The Estonian Television documentary My Duty, made by Women’s Voluntary Defence Organisation (WVDO) members Liis Lindmaa and Irina Rozanova sheds light on the role of women in national defence. Lindmaa’s directing and Rozanova’s story express dedication, challenges and achievements that fill the everyday lives of WVDO members.

Text: LISETTE LUIK , WVDO Rakvere sub-district

Both women have been WVDO members for a few years. Irina is part of the academic sub-district of the Tallinn district and since the Vägeva sub-district (in east-central Estonia) was founded after Liisi joined, she made a contribution to its inception and became member of its board.

Our interview revealed the unique bond between the women, through which they inspire and support each other, underscoring the importance of diverse skills and experiences.

How did you meet?

Irina: “It was at the soldier’s basic training course. We were assigned to the same team and got to talking. Liis is a very good listener and orienteer. I don’t have the foggiest idea about orienteering and she managed it all from the get-go. Reading coordinates isn’t a strength of mine as well and it shows how important it is to have different skill sets. She became a hero to me.”

Kui kaua kestis töö filmiga?

Liis: „Kohe, kui ma 2022. aasta kevadel Naiskodukaitsega liitusin, oli mul tunne, et sellest peaks valmima dokumentaalfilm. Siis tutvusimegi Irinaga ja filmima hakkasime 2022. aasta augustis. Montaaž lõppes 2023. aasta sügisel. Kogu protsess kestis kokku poolteist aastat.“

Kuidas jõudis film ETV ekraanile?

Liis: „Igal aastal kuulutatakse „Eesti lugude“ raames välja konkurss ning esmakordselt oli mul tunne, et tahan seal osaleda. See oli mitu kuud kestev protsess, kuni sain sõnumi, et osutusin üheks kaheksast. Mul oli kindel teadmine, et tahan seda filmi teha, ja isegi kui ma poleks osutunud valituks, oleksin otsinud rahastust mujalt.“

Kellega pidi rääkima, et saada luba sellist filmi teha?

Liis: „Esmalt tuli saada nõusolek Irinalt ning loomulikult oli vaja nõusolekut ka Naiskodukaitselt ja Kaitseliidult. Neilt oli vaja luba igaks võttepäevaks, mistõttu esitasin iga

How long did work on the film take?

Liis: “As soon as I joined the WVDO in spring 2022, I felt it should be the subject of a documentary. Then Irina and I met and we started shooting in August 2022. Editing wound up in autumn 2023. The whole process lasted 18 months.”

How did the film make it to the ETV screen?

Liis: “Each year, a competition is held for Estonian Stories and for the first time I felt that I wanted to take part in it. It was a process that lasted several months until I got the message that I was chosen as one of the eight people. I was certain I wanted to make this film and even if I hadn’t been chosen, I would have sought funding elsewhere.”

Who did you have to talk to get permission to make the film?

Liis: “First I had to get Irina’s consent and naturally from the WVDO and Defence League. Permission was needed for each day of the shoot and so I provided the camera crew members’ ID codes each time and everyone underwent a background check, the same

Kaamera ees olek tegi natuke ärevaks, kuid hea tiimitöö aitas sellest üle. Vasakult paremale operaator Mattias, Irina ja helimees Marko Being in front of the camera made her a little nervous, but good teamwork helped her overcome it. From left to right: cinematographer Mattias, Irina and sound man Marko

LIIS LINDMAA ERAKOGU / LIIS LINDMAA’S PRIVATE COLLECTION

kord võttemeeskonna liikmete isikukoodid, kõikidele tehti taustauuring ja niimoodi enne iga võttepäeva. Filmisime ka paraadil, kuhu oli kõige keerulisem luba saada. Samas olid kõik alati väga toetavad.“

Kui suur oli võttemeeskond?

Liis: „Pisike. Kolm inimest oli platsil – mina režissöörina, operaator Mattias Veermets ja helimees, kes vahetus. Alguses oli Indrek Soe, siis Kauri Lemberg ja Marko Sein.“

Irina oli tõenäoliselt kaameratega harjunud, aga kuidas teised võtetesse suhtusid?

Irina: „Ka minul oli alguses lavakramp. Alguses tundsin end väga ebamugavalt, eriti õigeusu koha pealt, sest ma pole see, kes iga pühapäev kirikus käib. Ma kartsin kohtumõistmist. Samas just see huvitaski Liisi – ta tahtis murda stereotüüpe ja peatada Eesti kogukonna lõhestumist. Mina seda alguses ei näinud, kuid nüüd tagantjärele mõistan, miks ta soovis seda filmida. Liis on meeletult hea ja turvaline koostööpartner, kes ei pane sind mitte kunagi tegema seda, milles sa ei tunne end mugavalt, ja see on väga oluline.

Paar inimest olid võtetega seoses pinges, eriti üks meesterahvas. Oli see stereotüüp, et „Ahh, naised, jälle tulete kangelast mängima!“ ning siis ma ütlesin Liisile, keda ei tohi kaadrisse jätta, ja sellest pidas ta lugu. Üks teine ütles aga vastupidi: „Mind võib alati filmida ja kaadrisse jätta.“ Inimesed reageerisid erinevalt, kuid üldiselt ikka väga toetavalt.“

Liis: „Eks see on ka normaalne. Näitlejana tean, et kaamera ees ongi ebamugav. Mida rohkem on inimesi ette valmistatud, seda mugavamaks see muutub. Seetõttu rääkisin näiteks filmis figureerinud Maret Valneri ja Annely Koolmanniga eelnevalt, mida võttepäev toob, sest inimestel tekib alati võtetega seoses küsimusi. Ettevalmistus tekitab turvalisema tunde ja mugavama olemise.“

Teleekraanilt ei paistnud üldse välja, et sul oli närv sees. Irina: „Kusjuures kõik räägivad seda, aga see on väga hästi tehtud film. See on niivõrd õiges suunas, õigel ajal ja ma vist polekski usaldanud kedagi rohkem kui Liisi. Nähes lavastust „Sõda ja rahu“, kus Liis on laval, mõistsin, kui oluline on talle vene ja eesti kogukonna lõhestumise teema.“

Rääkige lavastusest „Sõda ja rahu“.

Liis: „See tuli välja sügisel Vaba Lava lavastusena. Lavastaja on poolakas Jakub Skrzywanek ja see oli huvitav protsess, sarnane teema – sõja kontekst ning kuidas me selleks valmistuma peame. Kuidas me relvastumine, kuidas sõjapidamine ühiskonnale mõjub ja kas me tegeleme tagajärgedega.“

Irina: „Mind kõnetas see sõnumiga, et sõjast ei tulda iial tagasi – ole sa tsiviilisik või sõdur. Seal oli näha, kuidas sa võid saada tuge, ja tuge vajame kogu elu, kuid üksinda ei saa me hakkama. Me sõltume üksteisest – eriti kriisiolukordades. Kõik, kellega olen rääkinud, ütlevad, et nad teevad kõik

way before every day of the shoot. There was also filming at the parade, which was the hardest to get permission for. But everyone was always very supportive.”

How big was the crew?

Liis: “Tiny. Three people on set – me as the director, cinematographer Mattias Veermets and the sound man, at first Indrek Soe, then Kauri Lemberg and Marko Sein.

Irina was probably used to cameras, but how did others take to being filmed?

Irina: “I had stage fright too in the beginning. At first, I felt uncomfortable, especially because of Orthodox faith as I’m not a regular churchgoer. I was afraid of being judged. But Liis was interested in just that – she wanted to smash stereotypes and halt any polarization of Estonia’s community. I didn’t see that at first, but now that I look back, I understand why she wanted to film it. Liis is an incredibly good, safe partner to work with, she never has you doing anything you don’t feel comfortable in and that’s very important.

A couple people were stressed out about the filming, especially one guy. There was the stereotype of “Women. Playing the hero again!” and then I told Liis who shouldn’t be in the frame, and she respected that. Another one said the opposite: “I can always be filmed and appear in frame.” People reacted in different ways but in general it was a supportive attitude.”

Liis: “It’s normal, no doubt. As an actor I know that it is uncomfortable being in front of the camera. The more prepared a person is, the more comfortable it gets. Thus I talked to Maret Valner and Annely Koolmann, who figure in the movie, beforehand, what the day of the shooting would entail because people always tend to have questions about the shoot. Being prepared makes for a more secure feeling and puts people more at ease.”

On screen, it didn’t appear that you were nervous.

Irina: “Everyone says that, but it’s a very well made film. It’s in the right direction, at the right time, and I wouldn’t have trusted anyone more than Liis. Seeing the production War and Peace where Liis was on stage, I realized how important the topic of a division between Russian and Estonian community was to her.”

Tell us about that production.

Liis: “It premiered in autumn as a Vaba Lava theatre production. It was directed by Jakub Skrzywanek, who is Polish, and it was an interesting process, a similar topic – the context of war and how we have to prepare for it. How we arm ourselves, how warfare impacts society and whether we deal with the consequences.”

Irina: “What spoke to me was the message that you never come back from a war, whether you’re a civilian or soldier. I could see how you can get support and we need support for our entire lives, but we can’t get by on our own. We depend on each other – especially in crisis. Everyone I’ve talked to does everything in their

endast sõltuva, et sõda ei tuleks, kuid see ei tähenda, et me ei peaks selleks valmistuma.“

Kas ettevalmistus võib aidata kaasa sõjast väljatulemisele?

Irina: „Jah, kindlasti! SOK (sõdurioskuste kursus) avas mu silmad. Mulle meeldib lasta ja olen just saanud ka laskespordis rahvusvaheliseks kohtunikuks, kuid kui läksin intensiiv-SOKile, mõistsin lahinguvarustust kandes, kui raske ja keeruline on sellega olla – ja sa pead ka kaitsma! Ettevalmistus aitab teadlikkust tõsta. Elu hindamiseks tuleb mõista, et oleme surelikud. Sul peavad alati olema toiduvarud, plaan erinevateks olukordadeks ja ravimid valmis. Ka lapsele ja kassile-koerale peab olema toit valmis. Tuleb teada, mida teha näiteks siis, kui pole elektrit. Ettevalmistus annab sulle enesekindlust ja turvatunnet.“

Millist tagasisidet olete saanud peale eetrisse minekut?

Irina: „Ma olen saanud väga palju head tagasisidet ja isegi inimestelt, kellelt poleks osanud seda oodata. See oli väga liigutav. Paar kommentaari oli ka vene kogukonnalt, kuigi ma tean, et nad kardavad oma arvamust avaldada. Nemad

power to prevent war but that doesn’t mean we shouldn’t prepare for it.”

Does preparation contribute to emerging from a war?

Irina: “Yes, certainly! The soldiery course was eye-opening. I like shooting and recently became an international umpire in shooting, but when I went to the intense soldier’s course, I realized while in battle gear how difficult and complicated it was – and defend at the same time! Training helps raise your awareness. To appreciate life, you have to realize that you are mortal. You always have to have food stored, a plan for various situations, medications ready to go. Food for children, and pets, too. You have to know what to do if there’s no power. Preparation gives you self-confidence and a sense of security.”

What kind of feedback have you received after you went on air?

Irina: “I have received a great deal of good feedback, even from people I didn’t expect it from. That was very moving. There were a few comments from the Russian community, too, although I know they are afraid of expressing their opinion. They saw it from a totally different point of view but that doesn’t dissuade me – you

võtsid seda hoopis teisest vaatevinklist, kuid see ei heiduta mind üldse – tulebki teha omale selgeks, kes sa oled ja mida sa tahad. Ma küll armastan Venemaad ja mulle meeldib vene kultuur, kuid ma ei õigusta ebaõiglust ja agressiooni.“

Liis: „Ka mulle on tulnud positiivset tagasisidet väga erineva taustaga inimestelt. Mis vastukaja enim ühendab, on see, et see lugu jääb pikemaks ajaks inimeste mõtetesse. On öeldud, et nii mõnedki asjad filmis on vaja pikemalt läbi seedida, ja et see paneb mõtlema, mis on igaühe koht ja panus elus. Ja et mõjutas ka vaataja suhtumist eestlaste ja venelaste omavahelistesse suhetesse.“

Film oli väga hästi monteeritud – väga mõjuv oli üks koht, kus Irina ütles, et see on minu kohus, ning just siis lõi kiriku kell. Liis: „Üks inimene kirjutas, et talle oli õigeusu teema kõige huvitavam, sest varem seostus õigeusk talle Vene maffiaga, kuid selles filmis nägi ta õigeusu ilu. Kirikus oldi väga vastutulelikud, olen tänulik, et meid avasüli vastu võeti. Ma ei teadnud varem, et see kellamäng on nii pikk ja ilus, kuid kui seda kuulsin, teadsin kohe, et tahan seda läbivalt filmis kasutada.“

„Intensiiv-SOK avas mu silmad,“ ütleb Irina. Pildil on kaader filmist, kus peaosatäitja on koos kaitseliitlastega metsas

“The intensified soldier’s course was eye-opening,” says Irina. Pictured is a still where the subject of the documentary is in the woods with Defence League members

have to get clear on who you are and what you want. I love Russia and I like Russian culture but I don’t justify injustice and aggression.”

Liis: “I have also received positive feedback from people with very disparate backgrounds. A common thread is that the story gets stuck in people’s minds for a longer time. It has been said that some things in the film have to be digested over a longer period and that makes you reflect on what is everyone’s role and contribution in life. And it also affected viewers’ attitudes to mutual relations between Estonians and Russians.”

The film was very well edited – there was one point where Irina says “it’s my duty”, and just then a church bell rang. That was very impactful.

Liis: “Someone wrote that the Orthodox topic was the most interesting because previously they associated the faith with the Russian mafia but in this film, they saw the beauty of the Orthodox religion. The church people were very forthcoming and I’m grateful that we were welcomed with open arms. I didn’t know the bells rang out so long and beautifully but when I heard it I knew straight away that I want to use it throughout the film.”

Do you think ETV should show more programming on national defence topics?

Liis: “There actually are plenty of them and I think it has to be in the right amount so that it wouldn’t be too much.”

Irina: “I agree that it has to be in the right amount.”

Another important aspect is that when people see a green uniform, it is associated in their minds instantly with war. For my mother, it is normal for my brother and my son to wear one, but it produced conflicting emotions in her to see me wear it. I told her I am not actually capable of acting like those who have been through eleven months of training but I have basic skills in preparing food and assisting the wounded. If they’re wounded and disarmed, I have to be able to protect them.

A country isn’t defended only with a weapon. As Maj. Gen, Riho Ühtegi, former commander of the Defence League, said: we have fighters, enablers and empowerers. You don’t have to be a fighter; you can also enable and empower. You can raise awareness and help people build up food stores, care for their home and make sure that your loved ones grow up in a secure society – that is national defence, too.”

What do you recommend to the women or men who have considered joining the WVDO or Defence League, but haven’t done so?

Irina: “I would recommend them to ask themselves what you think about it and what is your goal. For example, I didn’t want to become a soldier and honestly I had a great fear of death but it’s even more hazardous not to know how to act in a crisis. For us women, it is fortunately voluntary, but I think that everyone could undergo basic training – some could complete the eleven

KAADER FILMIST / STILL FROM MY DUTY

Kas teie hinnangul peaks ETV näitama rohkem riigikaitse teemalisi saateid?

Liis: „Neid on tegelikult piisavalt ja ma arvan, et seda peabki doseerima õigesti, et ei tekiks üleküllastust.“

Irina: „Ka mina arvan, et seda tuleb õigesti doseerida.

Teine oluline aspekt on see, et kui inimesed näevad rohelist vormi, assotsieerub see koheselt sõjaga. Mu emale on näiteks normaalne, et mu vend ja poeg seda kannavad, aga minu seljas tekitas see kuidagi vastakaid tundeid. Ütlesin talle, et ma polegi võimeline tegutsema nagu need, kes on läbinud 11-kuulise väljaõppe, aga mul on baasoskused söögi tegemisel ja haavatute abistamisel. Kui nemad on haavatud ja relvitud, pean olema mina võimeline neid kaitsma.

Riiki ei kaitsta ainult relvaga. Nagu endine Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi ütles: meil on võitlejad, võimaldajad ja võimendajad. Sa ei peagi olema võitleja, sa võid olla võimaldaja või võimendaja. Sa võid tõsta teadlikkust ja aidata inimestel tekitada toiduvarusid, hoolitseda oma kodu eest ja veenduda, et su lähedased kasvavad üles turvalises keskkonnas – ka see on riigikaitse.“

Mida soovitate neile naistele või meestele, kes on mõelnud Naiskodukaitse või Kaitseliiduga liitumisest, kuid pole seda veel teinud?

Irina: „Ma soovitaksin küsida endalt, miks sa sellele mõtled ja mis on sinu eesmärk. Mina näiteks ei soovinud saada sõduriks ja mul ausalt öeldes oli suur surmahirm, kuid veel ohtlikum on mitte teada, kuidas käituda kriisiolukorras. Meile, naistele, on see õnneks vabatahtlik, kuid ma leian, et kõik võiksid baasväljaõppe läbida – kes 11 kuud nädalavahetuseti, kes intensiivsemalt. Intensiivkursus annab loomulikult parema pildi. Kriisiajal halastust ei anta. Parem on selleks varem valmistuda. Teadmised tulevad alati kasuks.“

Liis: „Kohe alguses ütles keegi baasväljaõppel: „Kui tekib kriisiolukord, on sul kaks varianti – kas sa oled ohver, kes ootab, et keegi tuleks sind päästma, või sul on baasteadmised ja sa oled see, kes aitab nii ennast kui teisi.“ Kui sul on vähegi soov mitte olla ohver, tasub liituda.“

Mis on kõige kasulikumad oskused, mis te olete Naiskodukaitses omandanud?

Liis: „Esmaabikoolitus annab enim kindlustunnet.“

Irina: „Nõustun. Samuti on suurimaks õppetunniks kodus veevarude, toidu ja sularaha hoidmine. Mulle on väga mu-

months on weekends, others on a more intensive schedule. An intensified course naturally gives a better picture. No quarter is given in a crisis. It’s better to get prepared before it happens. Knowledge always comes in handy.”

Liis: “Right at the start, someone at a basic training session said: “If there’s a crisis, you have two options – to be a victim who waits to be saved, or you have basic skills and are the one who helps yourself and others. If you have any desire at all not to be a victim, it’s worth joining up.”

What are the most useful skills you’ve acquired in the WVDO?

Liis: “First aid course gives the most assurance.”

Irina: “I agree. Also, the biggest lessons is keeping stores of water, food and cash at home. It is very convenient for me to do assign-

Irina 2023. aasta vabariigi aastapäeva paraadil Naiskodukaitse vormis

Irina at the 2023 Independence Day parade in WVDO uniform

gav teha kõiki ülekandeid neti teel, kuid kui sul netti pole, saab teha sularahaga kõiki tehinguid.

„Ole valmis!“ äpp on suurepärane võimalus. Seal on kõik vajalikud telefoninumbrid ja varjumiskohad olemas. See töötab isegi siis, kui elektrit pole. Sain sealt hea soovituse panna kirja kõikide lähedaste telefoninumbrid, ja olen selle eest tohutult tänulik. Mul on nüüd märkmikus kirjas 20 numbrit ja kui midagi juhtub, võtan selle paberi kaasa, et saaksin helistada, kui mu enda telefoni aku on tühi.“

2023. aastal valminud dokumentaalfilmi vene juurtega Eesti naisest Irinast, kes liitub Naiskodukaitsega, et õppida sõduriks, saab järelvaadata Eesti Rahvusringhäälingu tasuta veebikanalis Jupiter.

ments online, but if you don’t have internet, you can conduct all transactions using cash.

The Be Prepared app is a great possibility. There are all the phone numbers and shelter locations you need. It works even when there’s no power. I got a good recommendation to write down phone numbers for all my relatives and friends and I’m very grateful for that. I have 20 numbers in my notebook and if anything happens, I’ll have that paper with me so I can call them if my own phone is dead.”

The 2023 documentary about Irina, an Estonian woman of Russian ethnicity who joins the Women’s Voluntary Defence Organisation to train to be a soldier, can be streamed on Jupiter, Estonian Public Broadcasting’s free web channel.

2024. aasta esimesel poolel alustas Järva malevas pilootkursus, mis kandis nime „Meediku ja esmaabiandja erikatsekursus“.

Tekst: MERILIN SEPP , vabatahtlik autor

Kõik, kes Noorte Kotkaste ja Kodutütarde erikatsete viimaste muudatustega kursis on, vaatavad mõistet „meedik“ altkulmu. Kuna aga kursuse kokkupanekut alustati veel vanadel alustel, jäi nimi seekord muutmata. Küll oli kursus üles ehitatud kõikide nõuete järgi ning sisaldas muuhulgas ka triaažiõpet nii teoorias kui praktikas. Kokku jõudis neli nädalavahetust väldanud õpingute lõpuni 12 Järva ringkonna kodutütart ja 9 Järva maleva noorkotkast.

NOORTELE TULEB AU ANDA

Erikatsekursuse planeerimisel lähtuti eelkõige erikatsete nõuetest. Neli õppenädalavahetust toimusid Kaitseliidu jaosanitari kursuse sarnaselt kord kuus ning lõppesid eksamiga. Et aga kursus õiget sammu astuma hakkaks, räägiti noortele esimesel nädalavahetusel rahvusvahelise humanitaarõiguste põhimõtetest, sealhulgas Haagi ja Genfi konventsioonidest. Inimese anatoomiast polnud samuti pääsu ning sellega seostub omaette lugu, kuidas maleva õppenukk laiali lammutati. Õnneks osati nukk pärast õppimist ka uuesti kokku panna, nii et kõik soolikad ja organid oma kohale maandusid. Vundamendi ladumise kindlustas tutvumine Kaitseliidu ja Kaitseväe meditsiinivarustusega ja kõik MKd viidi kokku oma õigete numbritega.

Noortele tuleb au anda. Nad suhtusid õpingutesse tõsiselt ning isegi pika õppepäeva hilistel tundidel esitasid agaralt küsimusi, kuulasid huviga vastuseid ning panid kõige tähtsama kirja. Olgugi, et teemad ei olnud alati lihtsamate killast. Küll aga tekitas omajagu emotsioone kursuseülema abi Sten Ivantšiku tund, kus räägiti muuhulgas levinumatest nakkus-, sugu- ja seenhaigustest ja nende vältimisest, hügieenist ning isikukaitsevahendite kasutamisest.

Teise ja kolmanda õppenädalavahetuse reeded algasid enesekontrollitestiga. Nii said noored ülevaate, kas seni õpitu on korralikult omandatud või peab mõned teemad veel kord mõttega läbi vaatama. Esimesel enesekontrollitestil oli aga näha noorte entusiasmi ning test läbiti probleemideta. Eelnenud õppenädalavahetusel rajatud vundamendile sai hakata peale laduma järgmisi teadmisi-oskusi. Näiteks hingamisteede avamine, luumurrud, triaaž, organismi termilised kahjustused, kannatanu transport jne.

Õuesõpe on populaarne termin. Noorkotkad ja kodutütred võtavad seda väga tõsiselt ning samas igapäevaselt. Nii veetsid noored tol nädalavahetusel peaaegu terve laupäevase

In the first half of 2024, a new course for medics and first aid givers was introduced in Järva district.

Text: MERILIN SEPP , volunteer contributor

Everyone who has been following the latest changes in the special skills tests in the Estonian Defence League’s youth organizations look askance at the term “medic”. Since the course was put together based on the previous set of standards, the name didn’t change. But the course was actually structured according to all requirements and also included triage training in theory and practice. A total of 12 Järva districts girls and nine boys completed the studies, which spanned four weekends.

CREDIT IS DUE TO THE YOUTH PARTICIPANTS

The course was planned above all based on the requirements for the special skills. Similarly to the Defence League’s squad medic, it spanned four weekends and concluded with an examination. To get things off on the right track, the participants learned about international humanitarian law principles, including The Hague and Geneva conventions. Nor was human anatomy omitted – dissecting the district’s dummy is quite a story! Fortunately, it was possible to reconstruct the doll after the instruction, and all of the entrails and vital organs were returned to their right places: Familiarization with the Defence League and Defence Forces equipment ensured a solid foundation and all med kits were matched up with the right numbers.

Credit is due to the young participants. They took a serious attitude to their studies and even in the late hours of the long days of training they exhibited curiosity, asked questions avidly, listened assiduously to the answers and took notes on the most important aspects, even though the topics weren’t always the easiest. The lesson taught by assistant course supervisor Sten Ivantšik prompted its share of emotions, as there was discussion of the most common infectious, sexually transmitted and fungal diseases and prevention, hygiene and use of personal protection.

The Fridays between the second and third week of study started with a knowledge test. The trainees got an overview of how solid their grasp of the material was and whether some of the subjects had to be tackled an additional time to solidify them. Enthusiasm was well in evidence on the first test and they trainees got through the task without problems. They could now start laying the next layer of knowledge and skills atop the foundation established in the previous weekend – e.g., opening airways, bone fractures, triage, thermal injuries, transport of the injured and so on.

Outdoor learning is a popular concept. The youths of EDL view it very seriously and at the same time, take it in stride as an every-

päeva õues. Kui toas oli teooria jälle omandatud, mindi õue praktiseerima.

Välitingimustes möödus suuresti ka kolmas nädalavahetus. Laupäevaseks õppeks liiguti maastikule ning koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudengitega mängiti triaaži läbiviimine situatsioonülesannete käigus praktiliselt läbi. Tudengid etendasid noortele erinevaid olukordi eri tüüpi kannatanutega. Noored õppisid nii kannatanuga suhtlema kui ka omavahel koostööd tegema ja häält kasutama. Olukorras, kus kannatanud karjuvad ja ringi liiguvad (teinekord ka eest ära jooksevad) ning on vaja saada ülevaade, kus keegi parasjagu on, on oma hääle leidmine ja selle kasutamine sama oluline kui triaažikategooriate tundmine. Omajagu elevust tekitas instruktorites hetk, mil korraga tundus, nagu jookseks üks noorkotkas neist juba kümnendat korda sama kannatanuga mööda. Nn ohutus alas kannatanute pikka rivi märgates mõistsid aga instruktorid, et noormees on hoopis süles ohutusse kohta kandnud juba peaaegu terve jao jagu kaaslasi.

JAGATUD TEADMISED

Eksaminädalavahetus koosnes kahest osast – esiti pandi teadmised proovile paberil ja seejärel juba praktiliste ülesannetena. Praktilised ülesanded olid laiali laotatud ümber Lõõla õppekeskuse ning nii said noored kahekaupa punktist punkti

day activity. The young participants thus spent nearly the entire Saturday session outdoors. Having acquired the theory indoors, they went outside to practise.

The third weekend was likewise largely held outdoors. That Saturday, they hit the open terrain and in cooperation with Tallinn Healthcare College students, they ran through a triage scenario in practice in the course of situational assignments. The students simulated scenarios involving different types of casualties. The young trainees learned to interact with the wounded as well as communication with each other and using their voice. In a situation where the wounded are moaning and moving around (sometimes also running away) and it is necessary to get an overview of where everyone is, finding one’s voice and using it are just as important as knowing the triage categories. At one point, it seemed that a boy was running past them for the 10th time with the same casualty, which perplexed the instructors. Then they realized this young man had gone back and forth to carry practically an entire squad of comrades to a safety.

KNOWLEDGE CONFERRED

The examination weekend had two parts – one of them was on paper and the other was practical assignments. The latter were scattered around Lõõla training centre and the youths had to trek in pairs from point to point. That gave the tandems the

matkata. See andis paarilistele võimaluse sooritatud ülesandeid analüüsida ning järgmisteks valmistuda. Kuna noored olid eelnenud nädalavahetuste jooksul üles näidanud pühendumust ja õpihimu, siis ei üllatanud kedagi, et kõik, kes eksaminädalavahetuseni jõudsid, selle ka edukalt läbisid. Eksami õnnestunud läbiviimisele aitasid kaasa ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudengid ning nooremad kodutütred ja noorkotkad, kes ülesannetel vapralt kannatanuid mängisid. Nagu pilootprojektide puhul ikka, on osalejate tagasiside väga oluline. Kursuseülem Urmas Piigert rõhutas noortele iga nädalavahetuse lõpus, et nad annaksid õppele ausat tagasisidet. Ainult nii saab kursust parendada ja arendada. Piigert kiitis noori, sest sama asjalikud, nagu nad olid oma õpingutes, olid nad ka tagasisidestamises. Märkmed ja muudatused õppekavasse viidi sisse iga nädalavahetuse järel.

opportunity to analyse the tasks performed and to get ready for the next ones. Since the trainees had shown dedication and thirst for learning in the previous weekends, no one was surprised that everyone who made it that far successfully passed the weekend’s challenges. The success was also aided by the Tallinn Healthcare College students and younger members of the Estonian Defence Leagues youth organizations valiantly simulated the wounded.

As is typical for pilot projects, participant feedback is very important. Course supervisor Urmas Piigert emphasized at the end of every weekend that the participants were urged to provide honest feedback on the course – the only way to improve and develop the course. Piigert praised the youth members, since they were just as diligent in giving feedback as they were in their studies. Suggestions and changes were implemented after each weekend.

Kursuse läbimise järel on osa noori käinud õpetamas ka teisi. Lisaks oma rühmakaaslaste ja teiste rühmade noorte õpetamisele on vaadatud ka organisatsioonist väljapoole. Türi Hundi rühma noorkotkad ning Türi rühma kodutütar, kes kursuse eeskujulikult läbisid, korraldasid kohalikus noortekeskuses koolituse noortelt noortele. Seal jagasid nad teadmisi esmaabi ABCst nii oma eakaaslastele kui ka noortekeskuse töötajatele.

After passing the course, some of the youths have also trained others. Besides teaching their fellow platoon members and members of other platoons, there is a perspective outside the organization. Some of the youths who passed the course with flying colours organized a training course at a local youth centre where the young participants taught the next crop of trainees. They conveyed knowledge about the basics of first aid for their peers and youth centre staff.

saatuseaastaD 1941–1944. kui kerGeiD otsuseiD teHa polnuD VÕimalik

1941–1944. fateful years

WHen tHere Were no easy DeCisions

2024. aasta oli mitme Eestit ja meie rahvast lõhkunud sündmuse ümmargune aastapäev.

Märtsipommitamisest möödub 80 ja märtsiküüditamisest 75 aastat.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

2024.

aasta teemaks ja mitmete ürituste põhjuseks oli kindlasti ka 1944. aasta sõjasündmused ning neile eelnenu-kaasnenu-järgnenu. Võtame korraks põgusalt lahti saatuseaastate ajajoone ning vaatame tagasi ajastule, mis muutis jäädavalt Eesti ühiskonda, perekondi ja inimsaatusi. Mitte ainult saatuseaastatel, vaid terve 20. sajandi jooksul.

KORDUVAD ÕUDUSED

1940. ja 1941. aasta Nõukogude okupatsioon mõjutas väga paljude inimeste otsuseid oma tuleviku kohta. Nendel, kes olid jäänud maha juuniküüditamisest või pääsenud arreteerimistest-mobilisatsioonist, olid kindlasti mõttes küsimused, kas nad polnudki nimekirjas, kas neil vedas, ja 1944. aasta sügise kontekstis – millal neile (uuesti) järele tullakse? Esmapilgul võib tunduda, et linnade pommitamine märtsis 1944 ei puudutanud enamikku Eestist, kuid tegelikult nii öelda ei saa. Jah, ei pommitatud kõiki linnu, aga pommitamise tagajärjed puudutasid kõiki. Minutitega kodudest ilma jäänud inimesed, aga ka need, kellel oli õigustatud hirm järgmiste pommilainete ees, suundusid sinna, kuhu inimesed ikka hädas lähevad. Oma lähedaste, oma sugulaste juurde. Tolleaegne Eesti oli

2024 marked two round-number anniversaries of events that shattered Estonia and its people: 80 years since the March bombing raids on Tallinn and 75 years since the mass deportations of 1949.

Text: MARTIN ANDRELLER , historian

The events of 1944 – when the Soviet occupation returned to Estonia – and the immediate past, present and future relative to that year are bound to be in the consciousness in 2024. We will deconstruct the timeline briefly and look back at an era that permanently changed Estonian society, families and human destinies – a transformation not confined to those fateful years but which would affect the rest of the 20th century.

RECURRING HORRORS

The Soviet occupation of 1940 and 1941 had an influence on the future plans of very many people. Those who were unscathed by the June 1941 deportation and who had escaped arrests or being mobilized were undoubtedly preoccupied with questions such as were they not on the list, were they lucky, and in the context of autumn 1944, would they come for them again? At first glance, it might seem the bombing raids on Estonian cities in March 1944 did not affect most of Estonia, but that is not the case. It is true that not all cities were bombed but the results of the attacks were felt by everyone. They impacted not only the people whose homes were destroyed in mere minutes, but also those fearing successive waves of attacks, who then had to look for help and took up with their relatives. Estonia back then was largely agrarian, unlike

erinevalt tänasest suures osas agraarne ja igaühel oli maal sugulasi. Kedagi ei jäetud kõrvale, kellelegi ei jäetud andmata peavarju ja toidumoona. Aga jätame siinkohal lugeja mõneks lõiguks lugema ühe Arno-nimelise koolipoisi mälestusi, kes märtsis 1944 oli Raplas.

today, and just about everyone had relatives in the countryside. No one was neglected, everyone received a place to sleep and got fed. Let’s go to the recollections of one schoolboy named Arno, who found himself in Rapla in March 1944.

Saabus märts 1944. Lund oli vähe ja hoolimata kõledatest tuultest oli õhus juba kevadeootust. Neljapäeva 9. märtsi õhtupoolik oli selge, tähistaevane, kuupaistene. Vaevalt hakkas hämarduma, kui Rapla kohal kuuldus kümnete lennukite rasket, ähvardavat mürinat. Varsti süttisid põhja pool kümned „jõulupuud“. Nii nimetasime tol ajal suuri valgustusrakette, mis lasti lennukitelt langevarjudega rünnatava linna, nüüd siis Tallinna kohale. Nende valgus aitas lenduritel leida objekte, millele nad oma pommikoorma alla heitsid. Vaatasime kaua algkooliõuelt seda „ilutulestikku“ ja kümnete kilomeetrite taha paistvat ääretut tulekahjukuma, mis tähistas kauni, iidse pealinna hävingut ja sadade inimeste hukkumist. Veel südaööl, kui olime juba voodis, kostis taevalaotusest uuesti ängistavat mürinat. Vaenlane ruttas viima uusi surmakoormaid eesti rahvale.

Meie Heinoga olime sellest ööst nii heidutatud ja hirmutatud, et otsustasime pererahva soovitusel koju, Vigalasse sõita. Läksime politseijaoskonda ja saime sõiduload. Kui rong Tallinnast jaama saabus, nägime hämmastavat pilti. Sõitasoovijaid olid pilgeni täis kõik vagunid. Hoolimata külmast ilmast istuti ka vagunikatustel ja paljud rippusid isegi veduri küljes. Et vaid saaks eemale sellest hävingust ja kaosest. Suutsime kuidagi end mahatulijate asemel rongile pigistada ja jõudsime koju. Ka Vigalasse olid juba Tallinnast saabunud mitmed sõjapõgenikud, kes hobustel või jala olid linnast teele asunud.

And then it was March 1944. There wasn’t much snow and in spite of the bitter winds, the expectation of spring hung in the air. The afternoon and evening of 9 March, a Thursday, was clear, and the stars came out, the moon shone. Darkness had only just fallen when the heavy rumble of tens of aeroplanes was heard above Rapla. Soon, dozens of “Christmas trees” ignited to the north. That is how we called the big pathfinder flares that were dropped by planes over the city being attacked, in this case Tallinn. Their light helped the aviators identify the targets to drop their payload on. From our elementary school’s yard, we watched these “fireworks” and endless glow of fires that signified the destruction in the beautiful, ancient capital city and the deaths of hundreds of people. As late as midnight, when we were already in our beds, a disquieting rumble could again be heard from the skies. The enemy was hastening to deliver their next deadly payloads on the Estonian people.

Heino and I were so cowed and traumatized by that night that we decided, at the urging of our hosts, to travel home to Vigala, a smaller village. We went to the police precinct and got our permits to travel. When the train from Tallinn pulled in at the station, we saw an astonishing scene. All the cars were thronged with passengers. In spite of the cold weather, many were sitting on top of the railway cars, even hanging off the locomotive. People availed themselves of any way to get away from the destruction and chaos. We managed to squeeze ourselves on to the train, filling the spaces left by those who disembarked, and made it home. Many people fleeing the war had travelled from Tallinn to Vigala as well, on horseback and on foot.

Mõne päeva pärast saime teada, et koolitöö Raplas siiski jätkub. Läksime tagasi ja selgus, et olime klassis kahekesi Heinoga olnud kõige araverelisemad. Nii lõppes meie sõja eest põgenemine veidi häbistatuna. Kuid Narvast sõjakoleduste eest põgenenud heledapäise Leino Reio koht klassis jäi tühjaks. Ta oli sel kohutaval ööl Tallinnas tuttavate juures külas. Lühikese elutee lõpetas üks Vene lennukilt heidetud pomm.

Kui mõni aeg hiljem sattusin Tallinna, siis nägin esmakordselt oma silmaga seda hävitustööd. Kõikjal vaid lõputud varemeteväljad. Sammusin põlenud Estonia juurest mööda ahervaremetele tekkinud jalgrada otsesilmi kuni praeguse Maaliinide Bussijaamani, kus tol ajal oli turg.

Vahepealse mõne aasta jooksul võis tekkida tunne, et 1940.1941. aasta õudused on jäänud minevikku. Märtsipommitamine aga oli väga selge meeldetuletus, et see kõik võib peatselt korduda. Inimesed kindlasti ei uskunud ja pidasid võimatuks, et pealetungiv punaarmee ja Nõukogude võim Eestisse alatiseks jääda saavad. 1944. aasta sügisel usuti pigem, et jõuludeks on see justkui lõputuna näiv õudus läbi. Teine maailmasõda on läbi ja sõjaeelsed piirid taastatud. Eesti on uuesti vaba riik.

KOGEMUS, TEADMINE JA MÕISTMINE

Kui sa aga samal ajal teadsid või arvasid, et olid esimesel punasel aastal oma perega läbi ime repressioonidest pääsenud, siis oli päris ilmne, et vahepealseks okupatsiooniajaks Eestisse jäämine võib tähendada teekonda Siberisse

A few days later, we learned that school would continue in Rapla. We went back and it turned out that Henno and I were the most lily-livered of the our class. So our decision to flee the war ended with us feeling a little ashamed of ourselves. But the place of one pupil who had fled the horrors of war in Narva in the northeast, a fair-haired boy named Leino Reio, would be empty. He had been visiting acquaintances in Tallinn on that terrible night. A bomb dropped from a Russian plane ended his young life.

When I found myself back in Tallinn some time later, I saw for myself what the destruction had wrought. Nothing but endless expanses of ruins everywhere. I walked past the Estonia Theatre, burnt to the ground, following a path that went through the rubble, until I reached the current intercounty bus station, where there was a marketplace back then.

In the brief intervening years before 1944, it might have felt that the horrors of 1940–1941 were history. The March bombings were a clear reminder that it all could happen again. People didn’t want to believe it; it seemed inconceivable that the invading Red Army and Soviet regime would remain in Estonia for good. In autumn 1944, the sentiment tended to be that the terrible period, which seemed endless, would be over by Christmas. World War II would be finished and the pre-war borders would be restored, Estonia would again be a free country.

EXPERIENCE, KNOWLEDGE AND UNDERSTANDING

If you knew or guessed that you had escaped the repressions of the first year of Soviet occupation by some miracle, you also assumed that staying in Estonia for the interim occupation period

või ristideta haudadesse. Aastate jooksul on välja käidud teese, et inimesed, kes tolle aasta suve lõpul ja sügisel massiliselt Eestist lahkusid, olid justkui reeturid. Ei, nad ei olnud seda. Nad läksid enda teada ajutiselt pakku, et esimesel võimalusel koju tagasi tulla, ja ennekõike selleks, et mitte saada hukatud sovjettide käe läbi või surra vangilaagrites, kust vabasse Eestisse tagasi pöörduda poleks saanud. Vaadates tagasi sellele hetkele eelnenud sündmustele mõne aasta jooksul, on see arusaadav ja seda ei saa pahaks panna. Teispoole raudset eesriiet jäänud andsid järgnenud aastakümnete jooksul oma panuse, et teadmine okupeeritud Ida-Euroopast ei kaoks ning et see teema oleks üleval, isegi kui see ajuti oli osale poliitikutest ebamugav. Vastupanu ja Eesti eest seismine ühel ja teisel pool raudset eesriiet nägi välja erinev, kuid eesmärk oli kindlalt üks. Eesti Vabariik.

„Teekonnast, millest Teie edasi räägite, olen mõistetavasti samuti huvitatud. Paar sellist, mis möödunud sügisel teostati, ei annud oodatud tulemusi. Üks lihtsalt ebaõnnestus ja tuldi tagasi, nagu mindi. Teine aga andis väga osalisi tulemusi. Lühikese peatuse jooksul ei saa ju muutunud oludesse süveneda ega kõigiga kokku. See on paratamatu. Ma saan ka vägagi aru, miks Teie sõbrad Teid ei taha ühes võtta. Ettevõte on ju küllal hell ja riskantne.

Peale isiklike õienduste ja huvide, mis osavõtjaile omased, on muidugi üldhuvisid olemas. Esmajoones on tähtis sealseile õige pildi andmine „Maailmast ja mis selles on“.

would mean a one-way ticket to Siberia or being interred in a grave without a cross. In the years that followed the war, it has been ventured that the people who fled Estonia en masse at the end of that summer and during autumn somehow turned their backs on the country. No, they didn’t. They were refugees, believing themselves to be seeking temporary refuge so that they would not wind up dead, murdered by the Soviets or dying an undignified death in prison camps with little hope of returning to Estonia. Looking back at the events that led up to the great exodus, it is understandable and can’t be held against them. On the other side of the Iron Curtain, in the free world, they did their part in the ensuing decades to keep the flame of freedom bright and so that captive Eastern Europe would not be forgotten, even if it was at times inconvenient for some politicians. The resistance movements on either side of the Iron Curtain were different from each other but the aim was the same: the Republic of Estonia.

Some who fled even attempted a dangerous return to occupied Estonia to collect and convey information and take part in the armed resistance.

“The journey you are talking about, understandably I am also interested in it. A couple similar attempts made last autumn were unfruitful. One was simply aborted and the party came back, the same way that they went. Another produced very partial results. One cannot after all get an in-depth understanding of the situation on the ground during a brief stay, one can’t meet with everyone. That is inevitable. So I fully understand why your friends didn’t want to bring you along. The undertaking is after all quite delicate and risky.

KARRI KAAS

On oluline, et suudetaks vältida asjatuid kaotusi ja kannatusi, kuid samal ajal, et Juhan Liivi mõte edasi elaks. /-/

Kõige rohkem oleks vaja andmeid Tiefi ja Maiste kohta. Esimese suhtes on mul teatavaid oletusi. Ja kui midagi halba pole juhtunud, siis võiks ehk umbes aimata ta koordinaate. Ühendust on aga mõistetavasti raske saada.

Mind huvitaks kaugele see ekskurss maa sisse ulatuda võiks ja kui kauaks on kavatsetud seal viibimine.“

Need read kirjutas Richard Saalistele Rootsis 2. augustil 1946 kunagine Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant. Sama aasta detsembris jõudis Saaliste oma paatkonnaga Rootsist Eestisse, asus tegutsema ning langes metsavennana võitluses mõned aastad hiljem. Kuigi läände jõudnud eestlastel oli ajuti keeruline tegutseda, üritati igal võimalikul viisil kodumaalt teateid ja informatsiooni saada ning leida lahendusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Sellised retked üle Läänemere okupeeritud kodumaale ei tundu kirjavahetuse põhjal ainulaadsed, vaid korduvad. Järgnenud kümnendite jooksul aga informatsiooni levik vaba maailma ning raudse eesriide taha jäänud Eesti vahel lünklik. Aastakümnete jooksul rakendati siin elavatele ideoloogilist pressingut ning üritati manipuleerida eestlaskonnaga võõrsilgi. Mälestus ja unistus iseseisvast vabast Eestist ei hääbunud aga kummalgi pool raudset eesriiet.

Tänasest päevast minevikku vaadates tundub muidugi kõik võrratult lihtsam. Kõik justkui on teada ja oleks väga lihtne teha otsus, kas hakata kohe vastu, minna põranda alla, minna ajutiselt kodust või võtta ette mõni kolmas tee. Aga toonases segaduses, teadmatuses ning sõjaudus ja legendides oli vaat et võimatu orienteeruda. Ei saa võtta üheselt, et keegi pääses ja kellegi elu oli „parem“. Kuidas nii saab üldse mõelda? Jääd oma ilma kodust kas küüditamise või sõja tõttu, kaotad sidemed oma sugulaste, sõprade ja kodumaaga ning seda saab justkui vedamiseks pidada? Ei saa!

Terve okupatsioonide periood oli traagika, mida tuleb teada ja vähemalt üritada mõista, kuidas olid meie esivanemad sunnitud langetama otsuseid ajal, kui kergeid otsuseid teha polnud võimalik. Samamoodi tuleb aru saada nendest, kelle kodusid praegu pommitatakse, keda küüditatakse, arreteeritakse, hukatakse. Me oleme ju tegelikult mitte väga ammu sama üle ja läbi elanud ning peaksime seda justkui hästi mõistma. Ning andma abi ja toetust seal, kus teised seda kunagi meile andsid. Meil on see kogemus, see teadmine ja sisimas kindlasti ka mõistmine.

Mõelgem edaspidi veidi enam sellele, et oleme oma esivanematele tänu võlgu selle eest, et meil on võimalus Eesti riigis elada. Olgem tänulikud nendele, kes Eestit läbi aastakümnete oma südames kandsid sõltumata sellest, kas nad tegid seda vangilaagris teispool Uurale, Eestimaa pinnal või teispool raudset eesriiet. Lõpetuseks tuleb vist meelde tuletada, et meie riik on meie enda kätetöö ja keegi teine seda riiki meie eest loonud ei ole. Meie riik on seega meie enda hoida, aga selleks peame me ennekõike kokku hoidma. Eriti tormistel aegadel.

Besides the individual affairs and interests that characterize the participants, there are of course also common interests. Primarily it is important to give the ones there the correct picture “of the world and what there is in it.” It is important that pointless losses and suffering be avoided but at the same time that the idea of Juhan Liiv would endure.

/-/

What I’d need the most is any information on prime minister Tief and Maiste. I have a couple conjectures regarding the former. And if nothing bad has happened, I might have some idea of his whereabouts. But it is understandably hard to get a connection. I’d be interested in how deep inland the excursion might extend and how long they are planning to be there.”

So wrote onetime University of Tartu rector Edgar Kant to Richard Saaliste in Sweden on 2 August 1946. That December, Saaliste arrived back in Estonia from Sweden with a boatful of people, became active and perished a few years later fighting as part of the resistance in the forests. Although Estonians who made it to the West sometimes found it difficult to be active, they tried to obtain information from the homeland any way they could and find solutions for restoring Estonian independence. Based on correspondence, such expeditions across the Baltic Sea to the occupied homeland do not seem like a one-off but are rather recurring. Over the decades that followed, the flow of information between the free world and Estonia behind the Iron Curtain was often curtailed. Those who remained behind faced ideological pressure and émigrés also contended with manipulation attempts. The memories and dream of a free Estonia did not fade on either side of the curtain, however.

In hindsight, everything seems incomparably simpler, of course. Everything is open and common knowledge and it would be very easy to make a decision to resist immediately, go underground, leave home temporarily or undertake some third way. But in the chaos of that period, not having access to information and amidst the horrors of war and unconfirmed reports, it was hard to orient. It would be simplistic to see some people as having escaped or someone’s life being “better”. How could one think that way? You lose your home due to deportation or war, connections with relatives, friends and homeland are severed – could that be deemed “good fortune”? Certainly not!

The whole occupation period was a tragedy that people have to be aware of and at least try to understand how our forebears were forced to take decisions at a time when it wasn’t possible to make easy decisions. An understanding of people whose homes are now being bombed, deported, arrested, executed is also in order. After all, we experienced the same not that long ago and we should understand it well, and give assistance and support where others once gave it to us. We have the experience and knowledge and deep down, we certainly are capable of understanding it.

In future, let’s reflect a bit more about the debt we owe to our forebears for having the chance to live in a sovereign Estonia. Let’s be grateful to those who carried Estonia in their hearts for decades regardless of whether they did it in a prison camp on the far side of the Urals, in occupied Estonia, or on the other side of the Iron Curtain. In closing, we should remind ourselves that statehood is our handiwork and no one else has created this country for us. Our country is for us to preserve but to do this we have to stick together, especially in turbulent times.

MARGE TASUR

Vabatahtlik autor

Jõgeva vallavalitsuse kommunikatsiooni eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab ta lugusid maakonnalehte Vooremaa.

Volunteer contributor

Marge is responsible for public relations at the Jõgeva municipality government and is a member of Jõgeva district’s public relations group. She also writes for the regional newspaper Vooremaa.

MARI-LEEN KIIREND

Vabatahtlik autor

Mari-Leen liitus Naiskodukaitsega 2022. aasta kevadel, kuna leidis, et riigikaitse on väga tema “cup of tea”. 2023. aasta suvel ühendas ta oma töö ja hobi ning on sellest ajast Kaitseliidu Tallinna maleva palgaline töötaja, Naiskodukaitse instruktor.

Volunteer contributor

Mari-Leen joined the Women’s Voluntary Defence Organisation in spring 2022 since she found that national defence was her ‟cup of tea”. In the summer of 2023, she combined her work and hobby and has since been a salaried employee at the Tallinn district of the Defence League and a Women’s Voluntary Defence Organisation instructor.

KÄRT PRAKS

Vabatahtlik autor

Kärt on 2009. aastast naiskodukaitsja ja täitnud sellel ajal erinevaid rolle alates jaoskonna ja erialagrupi tasemelt kuni Kaitseliidu keskkogu esinduseni välja. Vabatahtlik riigikaitse andis tõuke valida elukutseks riigikaitse valdkond ning tänaseks on ta töötanud Kaitseväes üle 10 aasta.

Volunteer contributor

Kärt has been a member of the Women’s Voluntary Defence Organisation since 2009 during which time she has fulfilled different roles from precinct and speciality group level to the Defence League’s central assembly representation. Volunteer national defence propelled her to choose the field for her career and she has now been working for the Defence Forces for more than 10 years.

MADIS MÄHAR

Vabatahtlik autor

Madis on IT sektoris töötav vabatahtlik kaitseliitlane. Usub, et iga riik peab ennast ise kaitsta suutma ja FPV droon sõjapidamises on tulnud selleks, et jääda.

Volunteer contributor

Madis is a volunteer Defence Leaguer who works in the IT sector. He believes that all countries must be able to defend themselves and that FPV drones in warfare are here to stay.

URMAS GLASE

Vabatahtlik autor

Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

Volunteer contributor

As an experienced journalist and media relations expert, Urmas can make even a story about a light bulb interesting. Especially so on topics related to the Defence League.

BRUNO SUVI

Vabatahtlik autor

Bruno õpib tootedisaini, et Maa jääks inimestele jätkuvalt elupaigaks. Teemadeks, millega meeldib Kaitseliidus tegeleda, on tehnika tuvastamine, hävitamine ja (lahingu)stress.

Volunteer contributor

Bruno studies product design so that Earth could remain humanity’s home. The topics he enjoys learning about in the Defence League are identification and destruction of adversary vehicles and (combat) stress.

ARPO KULLERKUPP

Vabatahlik autor

Arpo kuulub Kaitseliitu alates 2010. aastast, mil ta astus Nõmme malevkonna Tankipurustajate rühma. Alustas 90 mm TTK sihturina ja on tänaseks saanud TTRakR rühmaülemaks. Kokku puude tankitõrjega ulatub aga veelgi kaugemale, aastatesse 2003–2004 kui ta teenis aega Vvahipataljonis tankitõrje kompaniis.

Volunteer contributor

Arpo has been in the Defence League since 2010, when he joined the Anti-Tank platoon of the Tallinn district Nõmme subdstrict. He started as the aimer on a 90mm anti-tank gun and is now the leader of the Anti-Tank rocket platoon. he has been involved in anti-tank operations going back to 2003–2004 when he did his military service in the Guard Battalion’s Anti-Tank Company.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

Regional Command North-East medical specialist

Kristjan knows everything there is to know about combat medicine. Maybe not everything – no one knows that. There’s always room to learn more. And Kristjan is prepared to teach what he knows. Read and learn.

LISETTE LUIK

Vabatahtlik autor

Lisette kirglik suhtumine sisuloomesse ja meediasse on tema panus meie ühisesse missiooni kaitsta kodu ja pakkuda lugejatele veel paremat Kaitse Kodu!.

Volunteer contributor

Lisette’s passion for content generation and media are her contribution to our common mission of defending our home and offering readers an even better Kaitse Kodu!.

MERILIN SEPP

Vabatahtlik autor

Merilin on valitud Kaitse Kodu! lugejate poolt üheks meie parimaks autoriks. Asja eest! Ja nüüd kirjutab ta jälle. Lugege!

Volunteer contributor

Merilin was chosen one of the best writers by readers of Kaitse Kodu! And for good reason. Here she is, writing again. Read, and be enlightened.

MARTIN ANDRELLER

Ajaloolane

Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

Historian

A historian of our recent past, specializing in the forest brothers, Estonia’s anti-communist freedom fighters, who is at home both exploring bunkers and riding in an armoured vehicle.

leia kaitseliit oma koDukoHast!

VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9449 E-post: valga@kaitseliit.ee

SAKALA MALEV Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee

VÕRUMAA MALEV

PÕLVA MALEV Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee

SAAREMAA MALEV Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee

PÄRNUMAA MALEV Telefon: 717 9549 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee

RAPLA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee

LÄÄNE MALEV Telefon: 717 9949 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee

HARJU MALEV Telefon: 717 9799 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9849 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee

TALLINNA MALEV

TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee

JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee

JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee

ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9599 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee

VIRU MALEV Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee