20 minute read
VÄLJAÕPE
KAITSELIIT ÕPPUSELSIIL 22 TULEMUSED JA JÄRELDUSED 2. OSA
Kaitseliit osales õppusel Siil 22 nelja kompanii suuruse üksusega, üks Saaremaal ja kolm Lõuna-Eestis Valga ja Võru vahelisel alal. Lisaks oli lõunas toetuseks Taani Kodukaitse rekkekompanii ja üks Poola Rahvuskaardi rühm. Esmakordselt tegutseti kogu õppuse jooksul kõigi üksustega hajutatud lahingutegevuses, kus peamine võitlev üksus oli jagu.
Tekst: major RENE TOOMSE, PhD, Kaitseliidu peastaap
Üldiselt saab lugeda õppust Siil 22 Kaitseliidule hästi kordaläinuks, sest kõik allüksused olid aktiivselt tegevuses just hajutatud lahingutegevuse raamistikus ja kõik õppisid palju juurde.
NUMBRITEST
Saaremaal toimus vaid vastutegevuse (22MEU) ja Kaitseliidu omavaheline võitlus ehk vastutegevus keskendus kogu oma jõuga just maakaitseüksuste neutraliseerimisele. Seejuures kasutas ta ohtralt õhuvahendeid nii meie üksuste leidmiseks kui ka nende hävitamiseks, mille vastu maakaitse oli täiesti kaitsetu. Saaremaal jäi liiga palju Kaitseliidu allüksuste masinatel liikumisi kontaktiala lähedale ja see võimaldas vastutegevusel hävitada suure osa nende veokitest.
Aktiivse võitluse periood Saaremaal kestis tegelikult kaks päeva, 21.-22. maini. Toimus 34 lahingukontakti, mille jooksul „hävitati“ ja „haavati“ 99 vastast ja 13 tehnikaühikut. Ise aga kaotati 113 võitlejat ja 13 tehnikaühikut, mis teeb suhte kergelt meie kahjuks.
Et eeltoodud suhet oluliselt parandada, tuleb kindlasti üle vaadata sellise vastase vastu kasutatavad taktikad. Sellisel kujul ei ole Saaremaa vastasele keelamine jätkusuutlik.
Lõuna-Eestis oli vastase põhipingutus suunatud 2. brigaadi kaitsest läbimurdmisele, mitte võitlusele maakaitsega. Vaatamata sellele, et õppuse seaded polnud maakaitsekesksed, põhjustasid Kaitseliidu allüksused arvestatavat kahju. Nelja (tegelikult kolme ja poole, sest esimesed kontaktid algasid alles 22. mai õhtul) aktiivse päeva jooksul toimus 120 lahingukontakti, milles „hävitati“ ja „haavati“ vastutegevuse 630 võitlejat ja 185 tehnikaühikut, sh mitu kõrge väärtusega sihtmärki. Ise kaotati vastasele 185 võitlejat ja 20 tehnikaühikut, mis teeb keskmiseks suhteks 3,4 vastast ühe meie võitleja kohta.
Võrreldes kontseptsioonide erinevusi Saaremaal (liikuv kaitse ehk viivitus koos vastase edenemisega ja pigem tema eesosas) ja Lõuna-Eestis (pigem varitsused oma vastutusaladel, vastase läbi liikuda laskmine ja siis tema reidimine selja tagant), annavad Lõuna-Eestis kasutatud kontseptsioon ja taktikad maakaitseüksuste jaoks parema tulemuse.
Arvestuslikult võib tuletada, et kui Siil 22 raames osales maakaitses võitlejaid 1270 (MKRS antud arvude põhjal) ning „langenute“ ja „haavatutena“ kokku kaotati 250 võitlejat, teeb see maakaitse kaotuste protsendiks 19,7. Vastutegevuses osalejate täpne arv,
kellega maakaitse kokku puutus, ei ole kahjuks tuvastatav, kuid on teada, et Saaremaal osales 405 merejalaväelast (Saaremaa maleva andmetel), lõunas aga 1468 Eesti võitlejat ja 1226 liitlast (1JVB andmetel) ehk kokku 3099 „vastast“. Võttes arvesse maakaitse tekitatud kahju kokku kogu „vastase“ isikkoosseisule 729 (99 + 630) võitlejat, saame maakaitse kulutatud vastase osakaaluks 23,5%.
Summeerides kõik Kaitseliidu peetud lahingud õppuse jooksul nii Saaremaal kui Lõuna-Eestis, saame 154 lahingukontakti kohta tulemused, mis on kokku võetud joonisel 1.
Arvestades, et vastasel on võitlejate ja relvastuse ning tehnika varu mitu korda suurem kui meil, tuleb võtta palju suurem ambitsioon – soovituslikult mitte alla 10 : 1 mõlemas kategoorias. Selleks on ilmselgelt vaja vältida vastase tugevusi, mis suudavad kergeid maakaitseüksusi haarata või maha suruda, ja rünnata peamiselt tema haavatavaid osi suundadest, millel ta ei ole võitluseks valmis. Kogu selle tegevuse juures tuleb ise jääda liikuvaks ja liikumisel ka varjatuks. Lisaks kontseptuaalsele väljakutsele tuleb igapäevaselt suuremat tähelepanu pöörata ka mitmele muule valdkonnale ja selle kohta kogunes õppuse jooksul vahekohtu (OCT) 2 kriitikat ja ettepanekuid.
VÕTMEJÄRELDUSED ÕPPUSEST
Kaitseliitlaste moraal on väga kõrge. Seda näitas suur osalusprotsent (kokku 88%). Lisaks ametlikult kutsututele osales 146 vabatahtlikku kaitseliitlast (sh NKK liiget), mis tõstab osalejate protsendi tegelikult 90 peale. Kokku osales maakaitses 1270 võitlejat (ilma NKK-ta).
Õppus näitas, et hajutatud lahingutegevuse kontseptsioon töötab. Maakaitse tegutses peamiselt jagudena, ei kaevunud ega hoidnud maastikku, vaid oli pidevas liikumises varitsuste ja reidide vahel ning vastase ümber. Taktikad, mis vältisid lineaarsust (ei liigutud ainult vastase ees, pigem tema ümber) säästsid oma võitlejate elusid oluliselt rohkem kui lineaarsema, viivituslahingu lähenemisega võitlus (peamiselt Saaremaal).
Õppus tõi ka välja, et väljaõppes on vaja oluliselt rohkem panustada pealike loovuse treeningule võitluses hajutatud lahingutegevuses. Võitlejate tasandil on vaja tunduvalt suuremat rõhuasetust oma julgestusele, ohutustehnikale ja üldisele lahingudistsipliinile. Nii vähendame oma kaotusi märkimisväärselt.
Selgusid ka mitmed olulised puudused koosseisudes ja varustuses, millega tuleks kiiremas korras tegutsema hakata. Põhjalikumalt allpool.
Kuid enne ettepanekuid tuleb anda ülevaade, kuidas me jõudsime selliste tulemuste salvestamiseni ja järelduste tuletamiseni. Iga õnnestumise võti on läbimõeldud ettevalmistused.
ETTEPANEKUD MAAKAITSE TUGEVDAMISEKS
Võttes kokku kõige olulisemad tähelepanekud OCT-de, vastutegevuse ja allüksuste endi poolt, saab valdkondade kaupa esile tuua järgmisi tähelepanekuid ja soovitusi.
LAHINGUDISTSIPLIIN
a) Ühine planeerimine (kompaniipealik-rühmapealikud; rühmapealikud-jaopealikud) on edu võti mitmes mõttes: see hoiab kokku planeerimise aega, kinnistab ülesande juba varakult mällu ja kooskõlastab kogu tegevuse juba varakult naaberüksustega. Allüksused, kes seda tegid, olid edukamad.
b) Planeerida tuleb detailselt, sh olukorrad „juhul, kui …“ ehk mis saab siis, kui asjad ei lähe põhilise plaani järgi. Selgelt tuleb määrata vastutused, kes teeb mida, kes kannab mida jne.
c) Tuleb oluliselt rohkem tähelepanu pöörata enda varjatusele. Ei lobiseta, kolistata ega kasutata avatult valgust. Oma asukoht, olgu siis positsioonil, puhkealas või lühikesel peatusel, tuleb alati julgestada. Igas suunas vaatlus, relvade kate ning ei saa olla laisk kaitselaengute ülespanekuga. Lubamatu ja piinlik on langeda vangi või hukkuda sellepärast, et kõik magasid või ei viitsitud ohtlikku suunda julgestada.
d) Enda masinad tuleb jätta varitsuskohast piisavalt eemale ja välistada nende kasutamine samal teel, kus on plaanitud hävitusala. Õppusel said mitmed masinad „tabamuse“, kui nad tulid välja samale teele, millel nad alles olid sooritanud varitsuse. Liikumiseks tuleb plaanida kõrvalteed ja hoida vastase peamiselt kasutatav tee oma liikumistest vaba.
e) Objekti või enda üksust julgestades, plaanides või ka käsku andes ei tohi olla teedel ja muudel avatud aladel. Kuigi pimedas võib see tunduda ohutu, oleme avatud maastikul vastase vaatlusvõime tõttu nähtavad. Alati tuleb kasutada puude, kraavide ja muude objektide varjet. Vältida tuleb püsti seismist, eriti kohtades, kus vastane saab pikalt distantsilt vaatlust teostada.
f) Alati tuleb maskeerida oma masinad, varud ja iseennast ka õhuvaatluse vastu. Erilised vastase õhutule magnetid on liikuvad rohelised veoautod.
g) Tuleb tunda oma varustust, et mitte kaotada aega salvevahetuse või muu olulise varustuselemendi kättesaamisel. Samuti peab varustus olema kohandatud mugavaks, et see ei häiriks liikumist ja tegutsemist. Jaopealikel on vastutus koolitada oma võitlejaid relvastust ja varustust kõige mõistlikumalt kasutama ja testida seda oskust.
h) Tuli, liikumine, varjumine, vahemaad võitlejate vahel, kaaslaste asukoha tunnetus ja ohutustehnika oma relvade kasutamisel on baasoskused, mille nõrk tase ilmnes mitmes allüksuses. Kas tegemist on ohutunnetuse puudumise, laiskuse või nõrga väljaõppega, pole isegi oluline – need baasoskused tuleb igal harjutusel ja õppusel võtta hoolika tähelepanu alla ja mitte lasta neis n-ö nurki lõigata. Päris sõjas tekib nende distsipliinide ignoreerimise tõttu palju tarbetuid kannatanuid.
i) Alati tuleb toimuva kohta jagada infot kogu meeskonnaga. Eestlane on loomult kidakeelne, kuid õppustel ja sõjas rikub see omadus ülesande ning suurendab riske. Pealik peab alati andma kogu allüksusele teavet olukorrast ja oma plaanidest. Kui seda on riskantne teha kogu allüksust kokku võttes, siis annab ta oma kavatsuse edasi abidele, kes viivad selle iga üksiku võitlejani. See annab esiteks eelhoiatuse järgnevateks tegevusteks, aidates võitlejal enesekindlamalt valmis olla, kuid on samas ka oluline üldise moraali tõstja.
j) Üldine füüsiline seisukord on osades allüksustes probleemiks. Kui võitleja ei jaksa oma varustuses liikuda, siis ei saa teda määrata lahinguülesandele. Selline võitleja seab ohtu nii ülesande täitmise kui ka oma kaaslaste elud. Jaopealikud peavad planeerima selliste võitlejate kasutamise kas tagajulgestuses või muudes toetavates ülesannetes, kus ei tule kiiresti või pikalt jalgsi liikuda.
TAKTIKAD JA PROTSEDUURID
a) Ülesandekeskne juhtimine on ühtaegu lihtne ja keeruline. Väikeüksustes, kes tegutsevad hajutatult ja kehvades sidetingimustes, on see samas möödapääsmatu juhtimisstiil. Osad allüksused rakendavad seda üsna hästi, teised, eriti rühmade, kompaniide ja staapide tasandil, jällegi mitte. Kedagi ei saa vägisi harida, kuid abiks oleks, kui allüksuste pealikele antaks selge argumenteerimise õigus, kui kõrgemalt antud ülesanne ei tundu mõistlik või pole selgelt eesmärgistatud. Kui ülesanne on rumal või hävingule viiv, siis peab pealikul olema õigus sellisest ülesandest keelduda. Iga tasandi pealikud peavad õppima väljendama väga selgelt oma tahet ja sooritatava ülesande eesmärke.
b) Varitsuses tuleb arvestada vastase vaatlusvõimega (sh termovaatlus) nii maapinnalt kui õhust. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata oma jälje vähendamisele, kuid ka vajaliku kauguse ja asukoha valikule maastikul. Mida lähemal plaanitud hävitusalale, seda suurem on võimalus, et vastane avastab varitsuse enne sellesse sisenemist. Järgneb tulega mahasurumine ja jalaväe rünnak tiivalt.
c) Sihtmärgi tuvastamine peab paranema. Õppusel esinesid mõned kontaktid oma üksuste vahel ja selline olukord on lubamatu. Esiteks tuleb treenida kannatlikkust kontakti alustamisel, kuid erilist rõhku tuleb panna protseduuridele, kuidas omasid ja tsiviilisikuid ära tunda. Päris elus läheb selliste vigade eest kohtu alla.
d) Reid on riskantne ülesanne ja nõuab head tasuvusanalüüsi, põhjalikku planeerimist ja harjutamist. Reid õnnestub tavaliselt vaid tänu suhtelise ülekaalu saavutamisele ja õigel hetkel eemaldumisele. Ei tasu võtta riski ning sõita vastase laagrisse tsiviilmasinatel sisse ja seal tuli avada. Kui vastane on vähegi organiseerunud, ei õnnestu sellest enam välja tulla või on oma kaotused lubamatult suured.
e) Vastase peatamine või piisav aeglustamine on võtmetegevused kombineeritud varitsuse õnnestumisel. See võimaldab TT-relvadega sihtida ka ettevalmistatud positsioonidelt, mis ei sunni laskurit lagedale minema. Tuleb töötada välja lahendused kiireks puudelangetuseks vastase kolonni ette, miinimattide kasutamiseks ja ka mineeritavate truupide rajamiseks võtmekohtadesse. Viimased saab rajada ja peita rahu ajal; vastav tehnoloogia on olemas.
f) Varitsuste kombineerimine ja vasturünnaku blokeerimine peab saama maakaitse varitsuste planeerimise standardiks. Tuleb arvestada, et vastane tegutseb kiirelt kohe, kui osa tema masinaid on sattunud rünnaku alla. Iga ohtlik lähenemistee varitsevale allüksusele peab olema julgestatud piisava jõuga, et tiibav või ka frontaalselt ründav vastane seisma panna. Ühelgi juhul ei tohi vastase tee varitsejateni olla kerge ja iga tema manööver varitsuse hävitamiseks peab tegelikult pakkuma meile uusi kergeid sihtmärke. Samavõrd oluline on planeerida kaudtule sihtmärk hävitusalasse ning iga saadaoleva kaudtulevahendiga tuleb põhjustada peatunud ja ennast korrastavale vastasele täiendavaid kaotusi.
g) Kaugjuhitavate miinide ja muude lõhkekehade kasutamine annab suure eelise ja ajalise võidu varitsuste ülesseadmisel. Hoolikalt plaanitud miinivaritsused on vastasele moraalselt kõige hävitavamad ja oma võitlejatele kõige säästvamad, sest vastasel ei ole sihtmärki. Samuti annab kaugjuhitav süsteem eelise distantsis ja komplekti kaalus. Segamiskindluse saavutamiseks tuleb kaugjuhitavus kombineerida vajaliku pikkusega kaabli ja vastuvõtjaga.
h) Suundmiinid tuleb sihtida võimalusel soomukite tagaluuki, et põhjustada maksimaalne võimalik häving elavjõus. Tuleb katsetada ka arendust suundmiinide ja ka teiste lõhkekehade täiendamiseks anduritega, mis igal juhul initsieeriksid lõhkekeha õigel ajal ja aitaksid vältida inimlikku eksitust. Operaator peab vaid aktiveerima anduri vahetult enne plaanitud sihtmärgi jõudmist hävitusalasse, see väldib vale sihtmärgi või tsiviilisikute kahjustamist.
i) Lühimaa TT-relvade kasutamine on probleemiks. CG, Installaza, AT4 jms on lühikese maa relvad, mille vahetu kasutamine seab laskja suurde ohtu vastase poolt. Tuleb tõsiselt läbi mõelda lühimaa TTrelvade taktika ja täiendada vastavalt õppekavasid. Võtmekohaks on siin positsioonide valik ja ettevalmistamine, et laske saaks sooritada varjatult ning samas takistusteta. Tuleb vältida lagedale minekut, mida selle õppuse ajal tihti juhtus.
j) Kaudtule planeerimine, kasutamine ja tule juhtimine peab olema iga maakaitsja baasoskus. Eelmainitud varitsustes on see tõsine täiendavate kahjude looja, kuid seda peab saama kasutada ja juhtida ka puhkuseks peatunud või positsioonidel vastase vastu. Maakaitse kaudtuleüksused peavad osalema manöövri plaanimises, andma soovitusi enda rakendamiseks kõige tõhusamal moel ja olema valmis pärast iga tulelööki kiirelt positsioone vahetama. Samavõrd peavad nad õppima tegutsema koostöös ka hajutatult, et olla väiksem sihtmärk vastase rekkevahenditele.
k) Snaiprid ja täpsuslaskurid saavad tekitada olulist kahju eriti segastes olukordades, kus muu müra ja oht maskeerivad nende tegevust. Seetõttu peavad nad olema maakaitseüksuse juures ja isegi koosseisus. Täpsuslaskur peaks olema igas jaos, snaipripaar rühmas. Tuleb tõsiselt vaadata nende spetsialistide õppekavadesse ja viia need konteksti maakaitse põhimõtetega.
l) Tsiviilmasinate kasutamine on ühest küljest möödapääsmatu, teisest küljest seab see sihtmärgiks tsiviilisikud. Nende masinatega saab varjata oma liikumisi vastaseohtlikul alal paremini kui rohelise tendiga veokitega. Saaremaa praktika näitas, et veokid said kiiresti pihta, kasutatud tsiviilmasinad aga mitte. Oluline on läbi mõelda ja seada selged reeglid, milliseid masinaid ja kuidas me kasutame.
m) Droonide kasutamine rekkeks ja eelhoiatuseks andis väga häid tulemusi ja seda praktikat tuleb jätkata. Hea termokaameraga väike vaatlusdroon peaks olema igas jaos, suurema ulatusega igas rühmas. Õppusel kasutasid mitmed võitlejad isiklikke droone ja nende abil leiti mitmeid vastase sihtmärke, millele sai kaudtuld kutsuda. Tõsiselt vajab uurimist droonide ohutu kasutamine, vastavalt tuleb välja töötada juhised ja koolitus.
n) Haavatute ja langenute käsitlemine on väga nõrgal tasemel ja kahetsusväärselt alahinnatud. Vaid üksikud allüksused tegid läbi vajalikke protseduure. Samas ei ole olemas veel selget kontseptsiooni ja praktikat, kuidas me haavatutega tegeleme, kuidas ja kuhu evakueerime. See on üks prioriteetsemaid valdkondi, millele tähelepanu suunata, sest kui haavatutega parimal võimalikul viisil ei tegeleta, siis päris lahingutes on see kiirem allüksuse moraali tapja kui vastase relvad. Nõrga moraaliga üksus ei ole enam lahinguvõimeline.
o) Sõjavangide käsitlemine on täiesti puuduv kontseptsioon. Õppuse jooksul tekkis nii mõnigi olukord, kus vastane võeti kinni. Neid ei võetud vangi, kuid selles valdkonnas tuleb luua väga selged reeglid ja kriteeriumid, sest esiteks on vabaks lastud vastane julgeolekuoht (annab oma vastuluurele kogu teabe, mis ta koges meie üksusega) ja teiseks oleks ta meie jaoks luureallikas. Koostöös sõjaväepolitseiga tuleb luua vastav reeglistik ja protseduurid ning harjutada neid igal sobival õppusel.
p) Varude täiendamine jäi sellel õppusel suuresti läbi mängimata aktiivse aja lühiduse tõttu. Kuid see on valdkond, mis vajab samavõrd tähelepanu kui kannatanute käsitlemine. Tegelikkuses saaks neid vedusid ühildada ja seda tuleks ka harjutada jällegi õppustel.
q) Vahetu tagasiside pärast ülesande teostamist on iga ülesande kohustuslik osa. Standard peab olema, et esimeses ohutus julgestuspeatuses antakse kõigile kiire ülevaade toimunust koos kogutud rekkeandmetega, rikkumata seejuures julgestusnõudeid. See on vajalik selleks, et isegi kui üksus satub välja astudes varitsusse, saab kasvõi ainus minemapääseja viia info kõrgemale edasi. Ühtlasi on see ka õppimise koht järgmisteks ülesanneteks.
r) Toetusvõrgustikud vajavad süsteemset lähenemist ja varakult käivitamist. Õppusel prooviti käigult saada alades elavad ja liikuvad tsiviilisikud saatma vastase kohta teateid. Saaremaal töötas see paremini tõenäoliselt sellepärast, et seal oli selle organiseerimiseks spetsiaalne meeskond. Lõuna-Eestis jäi osalus väheseks. Samuti vajab sellise võrgustiku „ülessoojendamine“ pisut rohkem aega. Kuid selle põhjal, mis jooksvalt sai korraldatud, saab uskuda, et elanikud tulevad kaasa. Info liikus igaühele kättesaadavaid kanaleid mööda. Kontseptsioon vajab edasiarendamist.
s) Koostöö KV allüksustega oli teemaks vaid Lõuna-Eestis, kus Lõuna MKR üksused tegutsesid 2JVB toetuseks viimaste eesalas. Kuigi planeerimisel said nagu piirid ja protseduurid paika, ei toiminud koostöö õppuse ajal nii sujuvalt, kui oleks võinud eeldada. MKR staabist 2JVB staapi saadetud läviisik olevat staabist ära saadetud ja seetõttu hakkas lonkama ka kooskõlastamine üksuste vahel. Tekkis nii mõnigi tulekontakt oma üksuste vahel olukorras, kus 2JVB rekkeüksus tuli maakaitse alale ja seda ei olnud kooskõlastatud. Igal juhul on läviisiku ärasaatmine lubamatu ja kujutab endast suurt ohtu oma üksuste tervisele. Lisaks raskendab see ebamõistlikult kaudtule kasutamist eesalas, kuhu võivad ulatuda brigaadi vahendid ja mille kaugemalt hävitamine muudab kergemaks ka brigaadini jõudva võitluse. Siin võiks KV oma protseduurid üle vaadata ja edaspidi välistada selliste ohtlike anomaaliate tekkimise.
KOOSSEISUD, VARUSTUS, RELVASTUS, IMITATSIOON JA MUUD VAHENDID
a) Koosseisu ja varustuse tabeli (KVT) ülevaatamine on möödapääsmatu. Tõhus hajutatud lahingutegevus seab märksa teistsugused tingimused ja nõuded koosseisudele, relvastusele ja varustusele. Tabelite koostamisel tuleb lähtuda tegelikest vajadustest ja eeldavatest tulemustest, mitte teha neid kellegi vanadele põhjadele. Kuna peamine üksi võitlev üksus on jagu, siis ei saa seda relvastada ja varustada sellise mudeli järgi, nagu oleks sellel pidev rühma tugi, ega ka rühma nii, nagu võitleks see ühise kompaniina. Autonoomsed allüksused peavad olema nagu mini-lahingugrupid, et suuta iseseisvalt saavutada oodatud tulemusi. Kuulipilduja ja palju (odavat) tankitõrjet peab olema igas jaos – nagu jalaväejaos, nii ka rekkejaos, sest neil kõigil tuleb sihtmärke mõjutada. Kui nõutakse vastase hävitamist, siis tuleb selleks anda ka vastavad relvad ja lahinguvarud. Taktika, kuidas seda tehakse, jääb allüksuste endi otsustada (ülesandekeskne juhtimine). Täpsemalt relvade ja varude kohta allpool.
b) Sidet ja olukorrateadlikkust tuleb parandada. Vaja on tänasest paremaid sidelahendusi juba jao tasemele, et kasvõi kõrge väärtusega sihtmärgi (KVS) avastamisel anda selle asukoht ja kutsuda peale saadaolev kaudtuli. Lahenduseks, kuidas saada kiiremaks ja täpsemaks otse sensorilt (maakaitsejagu), võib olla seadistatud tahvelarvuti ja selle integreerimine sidevahendiga. Tahvlis peaks olema eelkõige kaart koos ülesannete planeerimistööriistadega, kuid ka kaudtulejuhtimiseks vajalikud seaded. Selles peab saama plaanida, ettekanded koostada ja muud vajalikud toimingud teha offline ja sidesse minnes pakitult ära saata. Saadetavate andmete protokoll peab ühtima teiste kõrgemal tasandil kasutatavate rakendustega, et mitte raisata staabis aega ja inimtööjõudu andmete ümberkantimisega. Tahvel on soodne; vaja vaid töötada välja vastav äpp ja asuda seda katsetama. Tasub tõsiselt mõelda edasiarendusele lairibavõrgu kasutamiseks taktikalise side pidamisel. Tuleks ehitada välja täiendavad varjatud ühenduspunktid, kus maakaitseallüksused saaksid ohutult ühenduda nii enda ettekannete saatmiseks kui ka info ja uute ülesannete vastuvõtmiseks. See on suund, millele tasub tõsiselt mõelda, kui tahame olla kiired info saamisel ja ka vajalike mõjutuste saavutamisel.
c) Kuulipildujad on igas maakaitse allüksuses, sh igas erialaüksuses, hädavajalikud, sest need põhjustavad jalastunud vastasele tubli kahju. Vastane ei ela oma soomukis, vaid tuleb sealt välja kontakti korral, kuid ka puhkamiseks. Just need on olukorrad, mil maakaitse peab neid ründama agressiivse tulega. Lisaks saab kuulipildujatega teha pinnatuld (kaudtuld) üle metsatukkade ja küngaste (selleks on vaja ka statiive). Sellise taktikaga ei lase maakaitse vastasel rahulikult puhata ka kõige julgestatumas laagris.
d) TT-granaadiheitjaid, palju ja pigem odavaid, peaks olema jagudes rohkesti. Maakaitses võiksid julgelt olla ka odavad Hiina M-69 granaadiheitjad (RPG-7 analoog), mis on oma tõhusust tõestanud lugematutes konfliktides. Ei ole kulutõhus kasutada kallimaid ja tugevamaid TT-relvi veoautode ja soomusmasinate peale, kui odavama vahendiga teeb töö ära. Iga jao liige peab oskama neid relvi ka omadele ohutult kasutada.
e) Snaiprid ja täpsuslaskurid peaksid olema igas rühmas – täpsuslaskur igas jaos ja snaipripaar rühmas. See annab juba madalaimalt tasandilt võimaluse mõjutada sihtmärke erinevatel kaugustel. Neid spetsialiste ei ole mõttekas koondada erialarühmadesse, sest nad ei pea praktiliselt kunagi iseseisvat lahingut. Neist on palju rohkem kasu maakaitserühma koosseisus.
f) Miinid, laengud, andurid, distantslõhkamisseadmed peavad olema iga maakaitsejao standardvarustuses ja neid peab olema piisav kogus.
g) Õhutõrje on maakaitses kriitiline vajadus, mida ei saa sõja puhuks usutavalt luua (võib-olla) reservist juurde tulevate meeskondadega. Sellised reservistidest meeskonnad saabuksid võõrale territooriumile ja võõrasse seltskonda, kus nende integreerimine on aeganõudev. Maakaitseüksus ilma oma õhutõrje kaitseta on määratud hukule, kui teeb varitsust vastase kolonnile, mis liigub oma õhutoetuse kaitse all. MANPADS 3 õhutõrje peab olema maakaitseüksuste orgaaniline relvasüsteem vähemalt kompanii tasandil. Maandamaks riski, et kaitseliitlased hakkavad valimatult ka liitlaste koptereid alla laskma, tuleks plaanida pikalt ette oma liikmed juba ajateenistuses õhutõrjesse. Samuti läbiksid need oma liikmetest õhutõrjujad regulaarselt täiendkoolitusi ja osaleksid harjutustel ÕT-pataljoniga. Valitud Kaitseliidu liikmed teeksid seda tunduvalt motiveeritumalt kui suvaliselt määratud reservväelased ning oleksid ka muude koostööharjutuste ja õppuste kaudu pidevalt kooskõlas oma vastutusala maakaitseüksustega. Eraldi lähenemist vajab vastavate relvasüsteemide hajutamine ja ladustamine, et need oleksid samuti meeskondadele kiiresti kättesaadavad.
h) Termovaatlusvastased ekraanid/ katted peavad olema täna juba iga võitleja standardvarustuses. Enamik õppusel „langenuid“ tabati tänu vastase termovaatlusvõimele. Kui kevadest sügiseni saab veel luua mingit katet taimestiku ja distantside kombineerimisega, siis talvel on olukord ilma sellise lisakaitseta suhteliselt lootusetu.
i) Vaatlusdroonid peavad olema iga jao ja isegi meeskonna tasandil, termovaatlusvõimega vähemalt üks rühmas. Ka tapjadroonid võiksid olla juba rühma tasandil. Ukraina kogemustest õppides on kasu pigem odavatest droonidest, sest vastase tõrjevõime tõttu oleks kallite droonide kasutamine lihtsalt raiskamine.
j) Öövaatlusvahendid, sh termovaatlus, peavad olema vähemalt lahingupaaril. Vaatlusseadmed peavad olema kinnitatavad nii kiivrile kui pähe, et tegutseda kätega. Koolitustesse tuleb rohkem lisada vaatlusseadmetega tegevusi, sh pimendatud masinatega liikumist.
k) Video- ja pildisalvestusseadmed on vajalikud iga meeskonna tasandil, et filmida oma ülesande sooritust ja koguda luureandmeid, aga ka salvestada vastase kuritegude tagajärgi tõenditeks. Igaühel on tänapäeval taskus telefon, mis pildistab ja filmib. Lahinguolukorras peab see siiski olema väljalülitatud või lennurežiimis. Isikliku telefoni kasutamine kontakti filmimiseks ei ole ka parim praktika, sest kus tahes seda salvestist pärast esitatakse, võivad faili metaandmed paljastada filmija isiku. Seetõttu oleks mõistlikum igas meeskonnas omada spetsiaalselt seadistatud kaameraga telefoni, mida saab statiiviga kiirelt paigaldada ja kaasa võtta. Vt ka infooperatsioonide alapunkti allpool.
l) Elektri tootmine maakaitses on keerukas ja seetõttu tuleb kogu vajalik elektroonika valida minimaalse voolutarbimise järgi. Laadida saab tihti vaid päikesepaneeli kasutades. Paneel ja ka muud alternatiivsed vahendid koos piisava võimsusega akupankadega tuleb lisada jagude varustusse.
m) Suitsugranaadid on kontaktist eemaldumisel peamised elupäästvad vahendid. Maakaitses varitsusi tehes või reidilt eemaldudes tuleb tekitada suitsukate oma liikumise varjamiseks. Neid granaate tuleb anda jagudele piisavalt ja rakendada igal harjutusel ja õppusel, et neid õpitaks ka tõhusalt kasutama.
n) Sõidukid ja nende kasutamise reeglid tuleb selgelt paika panna. Ei saa jääda lootma vaid tsiviilist rekvireerimiste peale, vaid masinad peavad olema treenimiseks juba väljaõppes. Parimad vahendid on kastiga pikapmaasturid, millega saab sooritada varude vedusid, kuid kuhu saab vajadusel kinnitada ka relvasüsteeme, mida on vaja kiiresti saada laskepositsioonile ja sealt jälle ära. Igal jaol peaks olema kaks sellist maasturit. Mõelda tuleks ka arenevatele tehnoloogiatele, nagu elektrilised maastikujalgrattad, millega saab liikuda ja kanda relvastust vaikselt ja väikese sihtmärgina. Kui laadimisvõimalust ei ole, siis toimivad need ikkagi tavaliste jalgratastena, aitavad kiiremini liikuda ja varusid kanda. Kaaluda tuleb ka väikebusside kasutamist vedudeks, kuid teatud liiki tsiviilsõidukeid peaks olema kindlasti keelatud kasutada mis tahes lahingutegevuses, et mitte seada elanikke sihtmärkideks.
o) Matkevahendid on väga oluline osa õppuse õnnestumisest vähemalt kahel põhjusel. Esiteks loob see toimunust arusaadavama visuaali ja teiseks tõstab oluliselt võitlejate motiveeritust. Kriidipulbriga plahvatused olid väga selgelt tuvastatavad ja suureks abiks olid ka Defforce OÜ Carl Gustafi imitatsioonlasud. Igal juhul tuleb palju suuremat tähelepanu pöörata tsentraalselt hangitavale ja maakaitse vajadustele vastavatele matkevahenditele.
p) Väga oluline on kasutada matkeja inertgranaate, -miine, -mürske, mis oleksid sama kaaluga kui tegelik lahingumoon, et võitlejad ja logistikud harjuksid nii vedamisel kui ladustamisel varu tegeliku massi ja ruumalaga. Neid aspekte ignoreerides ei toimi sõja korral ka lahinguplaanid.
q) Infooperatsioonide kontseptsioon vajab väljaarendamist. Kui KV stratkom harjutab seda poolsalaja, siis ei jõua selle vajadus ja olulisus kunagi võitlejateni. See omakorda tähendab, et neist ei saa infooperatsioonide jaoks häid allikaid, kuigi potentsiaali oleks küllaga. Vaadates Ukraina head tööd selles valdkonnas, on loogiline, et infooperatsioonide peamised sisendid tulevad võitlevatelt üksustelt. Meil ei saa kunagi olema nii palju spetsialiseerunud meeskondi, kes oleks suutelised tegutsema ka kõrgendatud ohuga piirkonnas, seetõttu on möödapääsmatu „relvastada“ maakaitsemeeskonnad vastavate kaameratega ja ühendusprotokolliga salvestatud materjali edastamiseks. Vaid nii on lootust saada palju musta materjali, millest saab teha ka palju ja häid infooperatsioonide tooteid.
r) Vastase relvastuse ja tehnika kasutamine on valdkond, millele tuleb hakata tähelepanu pöörama. Vastavate erialaspetsialistide õppekavad peaksid sisaldama asjakohast tutvustust, et olukorras, kus õnnestub vastase relvi ja varusid oma valdusesse saada, suudaksid maakaitseüksused neid ka vastase vastu kasutada.
s) Viimaseks, kuid sugugi mitte vähem oluliseks teemaks on kogu meie õppuste tulemuste salvestamise süsteemi korrastamine. Kui me ei tea, mis tegelikult toimus, nii kvantiteedis kui kvaliteedis, siis me ei tea oma kitsaskohti ja seega ei saa neid parandada. Selleks õppuseks Kaitseliidus välja töötatud OCT-de ettekandevorm ja allüksuse hinnanguvorm täitsid oma eesmärgid, kuid vajavad täiendamist. OCT staabis peab olema ka vastav ühilduv süsteem, kuhu saab ettekanded jooksvalt sisestada nii, et erinevad valdkonnad summeeritakse automaatselt. Praegu tuli seda teha väga suure tööajakuluga pärast õppust. Suureks abiks oleks mobiiliäpp, mille kaudu saaks automaatselt sisestada andmeid ühtsesse süsteemi. Selline platvorm on võimalik luua ArcGis platvormile ja lisaks ettekannetele peab saama selle kaudu ühendust pidada ka vastaspoole OCT-ga. Töö selles suunas on käimas. Samasugusele lähenemisele peaks mõtlema ka kaitsevägi.
Kõike kokku võttes võib öelda, et see oli maakaitse jaoks hea õppus, mis tänu Kaitseväe vastutulekule ehk Kaitseliidule antud vabadele kätele õpetas paljudele meist hajutatud lahingutegevuse valu ja võlu vähemalt murdosaski kogu sellest valdkonnast. Selgeks saime just selle, et palju on tööd teha nii väljaõppes kui relvastuses ja protseduurides. Kuid saime selgeks ka selle, et doktriin töötab.
Kui me suudame parandada enda tuvastatud kitsaskohad, korda saada oma read ja varustatuse, siis suudame vastasele valu teha mitu korda rohkem, kui seda on teinud meie relvavennad Ukrainas. Meil on veel aeg ja võimalus saada parimaks. Kasutagem seda aega siis hoolikalt – me teame, mis on tarvis teha. Enamik neid tehnikaid, protseduure ja reegleid on lahti kirjutatud „Maakaitse käsiraamatus“ ja selle taskumõõtu versioonis „Patrullija taskuraamat“ – kasutagem neid.
VIITED:
1 Käesolev artikkel on refereering põhjalikumast ametlikust kokkuvõttest, mis on saadaval Kaitseliidu sisevõrgus. Ametlik ja palju detailsem kokkuvõte on mahult 50 lehekülge koos 29 lisaga, millest on pärit kõik artikli andmed ja järeldused. Artiklis avaldatud andmed on üldistused, mis ei lähe avaliku kasutamise piirangu alla.
2 OCT – ingl k observer, controller, trainer.
3 MANPADS – ingl k man-portable air-defense system, kantav õhutõrjesüsteem (nt Stinger, Piorun jms).
