MILITAARTURISM

POOLA ARMEEMUUSEUM - POOLA AU JA UHKUSE TUNNISTUS

Poola on meie lähim sõbralik suurriik oma kuulsusrikka ja keerulise ajalooga, kus relvajõud on etendanud tähtsat osa. Küllap ongi sellepärast Poolas üle 30 sõjamuuseumi, millest suurim on Poola relvajõudude koosseisu kuuluv Muzeum Wojska Polskiego Varssavis oma 250 000 eksponaadiga.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

19 19aasta jaanuaris algatas rühm noori Poola ohvitsere sõjamuuseumi loomise Varssavi kuningalossi. Kogu koosnes peamiselt I maailmasõja eksponaatidest. 22. aprillil 1920 andis Poola relvajõudude ülemjuhataja marssal Józef Piłsudski korralduse asutada sõjamuuseum, mis võttis kollektsiooni üle.

Muuseum avati külastajatele 1922. aastal. Oma praegusesse asukohta, Rahvusmuuseumi jõepoolsesse tiiba koliti 1933. aastal. Saksamaa okupatsiooni ajal viidi osa varadest Saksamaale, enamik neist tagastati 1946. aastal. Kuid juba 1944. aastal jätkas muuseum oma tegevust. Välisukse lengi sisse põletatud kiri „Waffen SS“ on meeldetuletus okupatsiooniajast, mil hoones asusid relva-SS-i laod. 2008 toimus rahvusvaheline konkurss uue muuseumihoone rajamiseks. Plaani järgi pidi muuseum kolima ajaloolisse tsitadelli Żoliborzi linnaosas, kuid see ei ole veel teoks saanud.

HARULDUSTE VÄLJANÄITUS

Välialalt leiab sõjarelvi alates XVII sajandist. Siin on Poola-Leedu väejuhi Radziwiłł’i vappidega suurtükid, mis on üles tõstetud Zabierzi lossi järvest, ja kaks haruldast Prantsuse 24naelast piiramispüssi XVIII sajandist. I maailmasõja relvade rikkalikus kollektsioonis on Briti 5tolline Mk I haubits, üks kahest tänapäevani säilinud Vene 12tollisest 1915M haubitsast ja ainukesed kaks säilinud Prantsuse 280 mm piiramishaubitsat.

Külastajad näevad ka Wehrmahti kasutatud Prantsuse 400 mm raudteekahuri, Saksa 600 mm iseliikuva kahuri Karl ja Saksa suurima, 800 mm kahuri Dora mürsukesti, et aru saada nende tohutust hävitusjõust.

Omanäolisem on Poolas toodetud tankett TKS, mis moodustas suurema osa Poola soomusjõust, kuid ei olnud võrdväärne vastane Wehrmahti tankidele. 1934. aastal ostis Eesti Poolast kuus tanketti TKS. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt võeti need kasutusele Punaarmees.

Teiseks eriliseks esemeks on Kubuś (Väike Jakob), improviseeritud lahingumasin, mille ehitasid Varssavi ülestõusnud. Ainueksemplari ehitamine algas nädal pärast Varssavi ülestõusu algust ning see valmis 13 päevaga. Seda kasutati ülestõusnute rünnakute toetuseks, kuid kahenädalase teenistuse järel sai masin tabamuse ja langes rivist välja. Kubuś võis vedada 8 kuni 12 sõdurit ning oli relvastatud Nõukogude kuulipilduja DP-27 ja leegiheitjaga. 1945. aastal pukseeriti masin esimese eksponaadina pärast Varssavi vabastamist Poola armeemuuseumi ja taastati siin.

Poola relvajõudude rasketehnika oli enamasti välismaal toodetud. Sellest on ekspositsioonis näiteks Nõukogude Liidu tankid T-34 ja IS-2, samuti ainuke Poolas säilinud Nõukogude BAV amfiibtransporter, lendliisiga saadud Grizzly – Kanadas toodetud Shermani tank – ja liikursuurtükk Sexton ning USA liikursuurtükk T-48. Raketiheitjatest on vaadata Wehrmahti 300 mm mitmelasuline raketiheitja Nebelwerfer 42 ning Nõukogude taktikalis-ballistilised maa-maa-tüüpi raketikandjad Scud A ja B. II maailmasõja lennukite kollektsioon sisaldab vaid Nõukogude Liidus toodetuid: ründelennukeid IL-10 ja IL-2M3, pommitajaid Pe-2FT ja TU-2S ning hävitajat Yak-9P. Oma silmaga saab vaadata, milline näeb välja torpeedovõrk. Kollektsiooni kuuluvad nii laeva- kui ka rannikukaitsekahurid koos tornidega.

POOLA HIILGEAEG

Muuseumi siseruumides on Poola relvajõudude ajalugu kajastatud vastavalt riigi arenguetappidele. Muuseumi eripära on, et seal ei kajastata aega, kui Poola riiki ei olnud olemas, sest siis ei olnud ka Poola relvajõudusid. Keskendutakse Poola sõjalisele ajaloole alates X sajandist, raskuskeskmega Poola sõjalise ülevuse ajastul XVII sajandil, kuni Poola hävinguni XVIII sajandil kolme jagamise käigus. Ülekaalukalt on suurem osa näitusepinnast pühendatud XX sajandile – teisele taasiseseisvumisele ja II maailmasõjale.

Esimesel korrusel saab ülevaate X kuni XVIII sajandini. Poola ajalugu näidatakse relvastuse ja varustuse arengu kaudu. Esimeses saalis kolisevad erinevad raudrüüd nii printside kui ka tavasõdurite ja hobuste seljas. Vitriinis troonib 1410. aastal Grünwaldi lahingus langenud Saksa ordu suurmeistrilt sõjasaagiks saadud gooti reliikvia. Välja on pandud ka vürst Mieszko I, Poola esimese kuninga Bolesław Vapra isa X-XI sajandist pärit kullatud kiiver.

XVI sajandil loodi Poola regulaararmee, sest oli vaja kaitsta kagupiiri tatarlaste ja türklaste eest. Vaatamiseks on väljas kuningas Stefan Batory mõõk. Ta oli see, kes andis Tartule lipu ja Valgale linnaõigused.

Paljude rohkelt kaunistatud soomusrüüde hulgas on maamarssal Skórkowski täiskomplektne tiivuline husaarirüü, mis on kaunistatud leopardinahaga. Nimetus tuleneb röövlinnusulgedest valmistatud tiibadest, mille raam kinnitati soomuse või sadula külge lootuses vaenlast demoraliseerida. Tiivulisteks husaarideks olid Poola aadlikud, sõjaväe eliit, kes olid tõhusad nii Rootsi, Vene kui Ottomani impeeriumi vägede vastu. Nende tähetund oli Viini piiramisel 1683. aastal, kui lendavad husaarid osalesid ajaloo suurimas ratsaväerünnakus ja tõrjusid edukalt osmanite pealetungi, pannes sellega piiri islami levikule Euroopas, mida on kujutatud ka Józef Brandti kuulsal maalil „Viini lahing“.

XVII sajandi kuningas Sobieski saalides näeb Poola Kuningriigi hiilgeaega, see oli ka aeg, kui Liivimaa kuulus Poola koosseisu ja Poola-Rootsi piir poolitas Eestit. Sellel ajastul sõditi 28 aastat järjest Rootsi, Venemaa, Ottomani impeeriumi ja tatarlaste vastu. Väljapaneku keskel on tähelepanuväärne XVII sajandi lõpu kahurite komplekt, mida kaunistavad Poola vapikotkad. Ruum on taas täidetud vormiriietuse ja relvadega. Ka Poola mereväeohvitser kandis raudrüüd, olgugi et see ei andnud lisaboonust vette kukkumisel. Vaatamiseks on efektsed karacena-raudrüüd, mis meenutavad kalasoomust ja andsid jäiga raudrüüga võrreldes liikumisvabadust, ning ka kuningas Jan Kazimierzi XVII sajandist pärit paraadsoomusrüü Poola vapilinnu valge kotkaga.

Saksi saalis näeme Poola riigi hävingut. XVIII sajandil valitsesid Poolat kaks Saksimaa kuningat – Augustus II Tugev ja Augustus III. Saksi ajastu tähistab Poola sõjaväe hiilguse tuhmumist ning ajastu tipnes Poola kui riigi kadumisega maakaardilt. Vaatamiseks on väljas Kozienice vintpüss – esimene Poola ühelasuline jalaväe tulelukuga vintpüss, mida toodeti aastatel 1790–1794 Poola armeele. Poolakad osalesid Napoleoni sõdades Prantsusmaa poolel, et taastada omariiklust, ja sellest on jäänud kingitus, Napoleon Bonaparte’i sadul Egiptuse sõjakäigust.

Viimane esimese korruse saal on pühendatud rahvuslikele ülestõusudele Vene impeeriumi ikke ja venestamise vastu. Esimene suurem ülestõus toimus 1830. aasta novembris, selle kaotus tegi lõpu autonoomiale. Teine suurem ülestõus algas 1863. aasta jaanuaris ning selle mahasurumiseks kulus poolteist aastat. Ülestõusu käigus peeti ligikaudu 650 lahingut, kaotusele järgnes veel suurem venestamissurve.

Tsaar Aleksander II ja tema Poola kuningriigi asevalitseja Gortšakovi portreed ääristavad tolleaegse Vene armee mundrid ja relvad. Ülestõusule eelnenud kuude rahvuslikku kliimat annavad edasi maalid isamaalistest ilmingutest, nendega seotud esemed. Ülestõusnute vormiriietus ja relvad koos muljetavaldava ülestõusnute lippude kollektsiooniga näitavad ülestõusu ulatust ja sügavust, mis haaras kõiki ühiskonnakihte.

Kubuś – Varssavi ülestõusu ajal ehitatud soomuk

Foto: Andres Rekker

ISESEISVUSE TAASTAMINE

Muuseumi teine korrus on pühendatud perioodile Poola taasiseseisvumisest kuni II maailmasõja lõpuni. Poolakatele seostub I maailmasõda eelkõige iseseisva Poola riigi taastamise ja sõjaväe taasloomisega pärast enam kui 123 aastat kestnud okupatsiooni.

Olles jagatud mitme riigi vahel, teenisid poolakad erinevates armeedes ja sõdisid ka üksteise vastu. Muuseumis näeb erinevate üksuste vormiriietust, märke ja relvastust. Taasiseseisvumise juht Josef Piłsudski tegi panuse Austria-Ungarile, lootes, et Austria-Ungari hävitab Venemaa ning Prantsusmaa ja Suurbritannia hävitavad esimese. Kokku teenis keiserliku ja kuningliku armee leegionides ja ratsaväes umbes 20 000 sõdurit.

Kindralleitnant Józef Haller von Hallenburgi (VR I/2) juhitud nn Sinine armee, mille nimi on tuletatud vormi värvist, loodi 1917. aastal. See tegutses Prantsuse vägede koosseisus läänerindel ja koosnes ligikaudu 70 000 sõdurist (Poola emigrandid ning läänerindel vangilangenud poolakad). Saksa Keisririigi 9 erinevas jalaväediviisis teenisid poolakad, kuid julgeolekukaalutustel koostati segaüksused koos sakslastega. Venemaal formeeriti Puławski leegion ja Poola I korpus, kus teenis ligikaudu 30 000 poolakat. Poola taasiseseisvumisse panustasid kõik eelpool nimetatud üksused ja neist enamik astus loodava Poola riigi teenistusse.

II maailmasõja eelse Poola läänepiiri tagasid Wielkopolska sõjaline ülestõusus sakslaste vastu, mille tulemusena läksid Poznani hertsogkonna maad Poola koosseisu, ja kolm Sileesia ülestõusu, mille tulemusena läks Poola koosseisu Ülem-Idasileesia. Lõpuks pani Poola iseseisvumisele punkti kõige tähtsam, Poola-Vene bolševike sõda (1919–1921) koos selle dramaatilise pöördepunktiga – Varssavi lahinguga 15. augustil 1920. Me ei tea, mis oleks saanud Euroopast, kui revolutsioonilised Vene ja Saksa jõud oleksid ühinenud.

Poola vabadussõja ajal taastati Poolas kõrgeim sõjaline autasu, mille täielik komplekt on muuseumi ekspositsioonis – sõjaline teenetemärk Virtuti Militari. 1792. aastal kuningas Stanislaus II Augustuse asutatud teenetemärk on vanim kasutusel olev sõjaline teenetemärk maailmas. Algselt kahe-, hiljem viieklassiline vapruse eest antav teenetemärk on annetatud ka kahele linnale – Lvivile ja Verdunile –, ühele laevale ja sõjaväeüksustele. Eesti ohvitserkonnast on selle V klassi hõberisti saanud vaid kindral Laidoner.

Järgmine saal on pühendatud Poola armeele sõdadevahelisel perioodil. Armee oli Piłsudski uhkus, sõjaliste kulutuste osatähtsus riigieelarves oli märgatavalt suurem kui teistel Euroopa riikidel. Ratsavägi tuli sõjast välja hiilgusega ja jäi kõige mainekamaks relvaliigiks, mistõttu jäi Poola armee tegelikult I maailmasõja alguse sõjaväeks. Sõjaväel oli väga madal motoriseerituse tase ja sidevahendid oli algelised. Saalis on esitletud aastatel 1921–1939 kasutatud vormirõivaid, rinnamärke ja teenetemärke koos selle ajastu Poolas valmistatud relvadega. Juba 1776. aastal Poola maaväes sisse viidud nurklik vormimüts võeti taas kasutusele pärast iseseisvumist ning kuulub paraadvormi juurde tänapäevani. Kokardil oli esimese Poola Piastide kuningadünastia kotkas krooniga, tänapäeval on sealt eemaldatud kroon.

Relvastusest on vaatamiseks 1935. aastast toodetud 9 mm standardpüstol Vis, mille nimi on tuletatud konstruktorite nimedest Wilniewczyc ja Skrzypiński. Seda püstolit hindasid ja kasutasid Luftwaffe õhudessantväelased. Sama meeskond lõi ka püstolkuulipilduja Mors, mida jõuti toota vaid 39 eksemplari, millest üksnes neli on säilinud. Kollektsioonis on ka Maroszka wz. 38M poolautomaatne vintpüss aastast 1938, mida lahingutegevuses ei kasutatudki. Neid jõuti toota 150 eksemplari ja säilinud on kuus. Sama konstruktor konstrueeris wz. 39 tankitõrjepüssi UR, mida plaaniti kolm igasse kompaniisse. Saksamaa sai sõjasaagiks üle 800 tankitõrjepüssi, mis müüdi 1941. aastal Itaaliale.

Ekspositsioonist vaatab vastu ka kodeerimismasin Enigma. Poola matemaatikud Marian Rejewski juhtimisel olid esimesed, kes 1933. aastal koodi murdsid, kuid Saksamaa täiustas Enigmat pidevalt. Poola teooria ja tehnoloogia panid otsustava aluse järgnenud II maailmasõja aegsele Briti Enigma dekrüpteerimisele.

Iseseisvunud Poola relvajõudude ülemjuhataja marssal Josef Piłsudski

Foto: Andres Rekker

ERINEVATE JÕUDUDE TEENISTUSES

Poola oli esimene riik, kes langes II maailmasõjas Saksamaa agressiooni ohvriks, ja seda kajastatakse 1939. aasta septembri hallis. Kangelaslikkuse sümboliks said Westerplatte kaitsmine, lahing Bzura jõel, Varssavi, Modlini ja Heli poolsaare kaitsmine. Massiteadvuses on 1939. aasta Poola armee kindlalt seotud mõõgaga tankide kallale kihutavate ratsaväelastega, mis pärineb Goebbelsi propagandast ja millel on tegelikkusega vähe ühist. Poola armee oli tolle aja standardite järgi üsna kaasaegne, ehkki vastastest nõrgem. Sõja tulemuse määras ette Saksamaa sõjaline ülekaal, NSV Liidu sõtta astumine 17. septembril ning liitlaste Suurbritannia ja Prantsusmaa reaalse abi puudumine. Osa näitusest on pühendatud 1940. aastal Nõukogude võimu poolt mõrvatud Poola armee ohvitseridele ja Saksamaa sõjavangilaagrites viibinud Poola sõjavangidele.

Pärast kaotust langes Poola Saksamaa ja Nõukogude okupatsiooni alla, kuid Poola vägesid see ei peatanud. Muuseumi ekspositsioon näitab Poola panust liitlasvägede võitu. Stendidel on näha vormiriietust, relvastust ja varustust, mida kasutasid Prantsusmaal aastatel 1939–1940 tegutsenud Poola armee ja Ühendkuningriigis moodustatud Poola üksused, sh mereväe ja õhuväe omad, kes paistsid Suurbritannia lahingutes silma oma kangelaslikkusega. Sõja lõpuks oli Poola armee liitlasriikide seas suuruselt neljas, jäädes alla ainult Nõukogude Liidu, USA ja Suurbritannia maavägedele. Poola sõdurid osalesid peaaegu kõigis suuremates kampaaniates Euroopa operatsioonidel.

Vaadata saab ka Nõukogude Liidus formeeritud üksuste varustust, mis oli sarnane Punaarmee omale. Esimesed üksused formeeriti 1941 peamiselt vabanenud sõjavangidest. Ülema kindralleitnant nant Andersi järgi kutsuti neid „Andersi armeeks“. Pärast konflikti Poola eksiilvalitsuse ja Stalini vahel läks armee brittide alluvusse. Teist korda moodustati üksus 1943, kui loodi Poola 1. Tadeusz Kościuszko jalaväediviis, mis võitles Nõukogude armee koosseisus kuni Punaarmee võiduni i Berliinis. Poolakad ei pea seda diviisi omaks, juunis 1943 kuulutas ülemjuhataja ja peaminister kindral Sikorski kommunistliku Poola diviisi Poola iseseisvust õõnestavaks ning selle looja kindralleitnant Berlingu reeturiks ja desertööriks.

Poola vastupanuliikumine oli Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal enneolematu nähtus. Näitus keskendub 1942. aastal loodud põrandaalusele Koduarmeele (Armia Krajowa), mis allus Poola eksiilvalitsusele Londonis ning mille suurus oli 1944. aastal ligikaudu pool miljonit võitlejat. Olgugi et nad võitlesid sakslaste vastu, tabas neid Nõukogude armee saabudes karm saatus Gulagis. Vaatamiseks on väljas varustus ja relvad, tutvustatakse põrandaaluseid operatsioone: luure, relvade omandamine ja salajane tootmine ning sabotaaž. Insener Zawrotny projekteeris Koduarmeele 1942. aastal lihtsa, isegi väikestes töökodades valmistatava püstolkuulipilduja Błyskawica (Välk). Tootmise hõlbustamiseks ühendati relva kõik osad kruvide ja neetidega ning see kasutas Saksa laskemoona, relva toodeti umbes 700 eksemplari. Näituse keskpunktiks on Varssavi ülestõus, väljas on ülestõusnute mundrid ja käepaelad, relvad – nii ise tehtud kui ka liitlastelt saadud ja vaenlaselt ära võetud, sealhulgas Saksa mehitamata kaugjuhitav roomikmiin Goliath, ülestõusnute ehitatud katapult ja leegiheitja.

Muuseumi eriliseks vaatamisväärsuseks on idamaiste relvade ja turviste püsinäitus, mis sisaldab palju maailmatasemel esemeid Ottomani Türgist, Krimmi khaaniriigist, Mongooliast ja Jaapanist. Kui Türgi ja tatari varustus on saadud enamasti lahingute käigus, siis Mongoolia ja Jaapani varustus on pärit Poola aadlike kollektsioonidest. Samurai enda lahinguvarustusele lisaks on väljas ka hobuse rakmed, sadulad ja soomusrüü, mis annavad sõdalasest täiusliku ülevaate.

Lõpetuseks sobib marssal Josef Piłsudski (VR l/1, III/1) tsitaat selle muuseumi kohta: „Kes ei austa ega väärtusta oma minevikku, ei vääri au olevikus ning tal pole õigust tulevikule.“