MEDITSIIN

KUI ON ÕPPETUNNID, SIIS KUS ON JÄRELDUSEDJA TEGEVUSED?

Vähem teadlikel võitlejatel võib olla ekslik nägemus, et kannatanu peamine ülesanne lahinguväljal on leida mugav asend ja hüüda haleda häälega meedikuid, kes siis kusagilt hetkega saabuvad ja kannatanu päästavad. Tegelikult on lahinguväljal kannatanu abistamine tänapäeval esmalt kannatanu enda ja seejärel teiste probleem.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, meditsiinilise rakenduskõrgharidusega kaitseliitlane

Põhimõtteliselt peaks esmaabikomplektiga MK1 suutma haavatud sõdurile anda elupäästvat esmaabi igas olukorras, ka siis, kui tal on jalg otsast läinud või ta on saanud kaheksa kuulihaava. Kuid sisuliselt on MK1 näol tegemist ühe arteriaalse verejooksuga käehaava esmaabikomplektiga.

Aktiivne kaitseliitlasest parameedik Andrus Rumm kirjutas neli aastat tagasi, sügisel 2018 ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud artiklis „Higi säästab verd – Kaitseliidu meditsiiniväljaõppest kriitiliselt“ järgmist: KL sõduri esmaabikomplektiks on „kuulus“ MK1, mis koosneb kolmnurkrätikust, 4 tollisest (käe)haavasidemest, CAT žgutist ning esmaabijuhendist. MK1 on loomulikult vaid tublimatel rohelistel üksustel. Kollastel ja punastel on enamasti üks 1991. aastal toodetud nn Rootsi side või 1968. aasta Bundeswehri marliside. MK1 on absoluutne miinimum, et hea õnne korral haavatud sõduri elu päästa. Võrdluseks olgu mainitud, et näiteks Soome sõduri esmaabikomplektis on CAT või SOFTT-W žgutt, 6tolline rõhkside, rindkerehaava plaaster, termolina ja ninatoru. Ameeriklastel on komplektis lisaks eelnevale ka hemostaatikuga immutatud tamponeerimisside (CELOX).

Kogu artiklit ei ole siin võimalik tsiteerida, kuid ta jõudis põhjendatud järeldusele, et Kaitseliidul on organisatsiooni esmaabi- ja evakuatsioonivõimest ilustatud ettekujutus ja probleem algab sellest, et keskmine kaitseliitlane, kaasa arvatud allohvitser ja ohvitser, ei pea esmaabiõpet oluliseks ega viitsi selles osaleda. Seega ei harjutata ka õppustel piisavalt vigastatute abistamist ja evakueerimist ega kaotusi kandnud üksuste täiendamist. Reaalsesse lahingusse sattunud Kaitseliidu üksuste kaotused laostavad alguses võitlusmoraali ja seejärel -võimet.

Andruse artikli ilmumisest saati on kindlasti palju muutunud. Ta ise on aktiivselt korraldanud MTÜ Vaba Ukraina kaudu eestlaste annetuste eest meditsiinikoolitust ja -varustust sajale Ukraina sõjaväemeedikule ja tuhandele reavõitlejale. Ukrainlastele pandi kokku ka esmaabikomplektid, mis on sisult palju paremad kui Eesti omad. Tema viimastest reisist Ukrainasse ja kogemustest käesoleva aasta maikuus ukrainlastega koos Harkivis lahingutegevuse piirkonnas viibides sai lugeda 3. augusti Eesti Ekspressist. Artiklis kritiseeriti Eesti reservväelaste välimeditsiinikoolituse taset ja varustust, peamiselt oli juttu võitleja esmaabikomplektist MK1 ning jaosanitari komplektist MK2. Mõlemad on puudustega, kuid odavad!

EESTI TOODAB VÄLIHAIGLAID ENDALE JA UKRAINALE!

Kirjutan seda artiklit pärast Ukraina sõja teise vaatuse kahesajandat päeva ja lõppu ei ole näha. ETV „Pealtnägija“ räägib põhjendatud uhkusega ja näitab pilti juurde Eestis ehitatud ja sakslaste makstud modulaarse ja mobiilse ning heade meditsiiniseadmetega varustatud 7 miljoni eurose hinnaga välihaigla viimisest Ukrainasse, kus on välihaiglaid väga vaja. Hellitusnimega „Kuldne tund“ tuntud moodulvälihaigla suudab iseseisvalt tegutseda kuni 72 tundi, sest toodab ise ka elektrit! Kuldse tunni nimetus tuleneb I maailmasõja kogemusest, mille järgi peab haavatu sõjaväljal saama 10 minuti jooksul kvaliteetset esmaabi (hingamisteede tagamine ja verejooksu peatamine) ja 1 tunni jooksul kirurgilist abi, sest iga viivitatud minut suurendab surma riski!

Meie enda kaitsejõududes on kaks välihaiglat, üks mõlemas brigaadis ehk poole Eesti kohta.

Kuid enne maakonnahaiglasse või brigaadi välihaiglasse jõudmist tuleb vigastatud võitleja elu põllul päästa ja teda kümneid kilomeetreid transportida. Seda sõjakaoses ja vastasega, kellele meditsiin on ihaldatud sihtmärk, mis tähendab, et iga laskeulatuses haigla ning isegi meditsiiniauto pihta lastakse. Väidan, et baastaseme välimeditsiinis napib nii oskusi kui ka vahendeid peamiselt sellepärast, et kaitsejõudude meditsiinivaldkond on tahte puudumisel jätkuvalt alarahastatud ja -mehitatud. Olemasoleva raha ja vähese personaliga (kes tihti rabavad kahel kohal, nii kaitsejõududes kui mujal meditsiinis) suudetakse hoida illusiooni toimivast süsteemist, jooksvad asjad enam-vähem korras, kuid see on ka kõik. Eriti raskes olukorras on Kaitseliidu meditsiiniteenistus, kus inimesed põlevad kiiresti läbi ning personali rotatsioon on tihe, sest asju, mida ülemad nõuavad, on palju, tegijaid aga vähe.

Arusaamatu, miks ajal, kui poliitikud ja staabiinimesed vahutavad üksteise võidu Ukraina sõja õppetundidest ja hangitakse sadade miljonite eurode eest kahtlemata ülivajalikke relvi, ei ole nelja kulunud aastaga välimeditsiinis baastasemel palju muutunud? Või kui on õppetunnid, siis kus on järeldused ja tegevused?

IFAK 1 CELOX – Lääneriikide eeskujul ukrainlastele kokku pandud isikliku meditsiinikomplekti näidis hinnaga üle 100 euro. Sisuks on CAT žgutt (30.-), 6tolline rõhkside (15.-), 2 rindkerehaava plaastrit (35.-), termolina (7.-) ja ninatoru (12.-), hemostaatikuga immutatud tamponeerimisside (55.-), traumakäärid (20.-), kaitsekindad, MIST-kaart ja markerpliiats.

HAAVATU ELU TULEB PÄÄSTA, SEST LANGENUD VÕITLEJA ON KALLIS

Soome Väylävirasto, Eesti mõistes teedeamet, arvestas 2010. aastal liiklusõnnetuste ennetamise plaani tegemisel, et soomlase elu hind on 1 918 809 ehk ligi 2 miljonit eurot. Arvestati sisse nii elu jooksul tehtud panus rahvuslikku koguprodukti kui lähedaste heaolu languse hind enneaegse surma tõttu. Eestlase elu maksis 2012. aastal hinnanguliselt 861 000 ehk ligi 900 tuhat eurot. Teise, DALY-meetodiga (disability adjusted life years) arvestakse tervena elatud või siis kaotatud eluaasta hinnaks arenenud riikides 40 000–50 000 eurot aasta kohta.

Ukrainas vigastab ja tapab peamiselt kaudtule kild ja lööklaine, mis tekitavad korraga hulga vigastatuid. MASCAL ehk suure hulga kannatanutega olukord võib tekkida millal iganes, näiteks kui miinipildujamiin kukub taktikalise veoki kõrvale, kus on rännakul jagu või isegi kaks. Pärast plahvatust on enamikul jaost kõikides kaitsevesti ja kiivriga katmata kehaosades riisitera- kuni hernesuuruste kildude haavad, raskemad neist sügavad ja isegi läbivad, peapõrutused, sääreluumurrud ja kirsina tordil paar ventiilpingelist õhkrinda. Kõikide aukude lappimiseks on heal juhul igal võitlejal MK1 ja jao sanitaril MK2.

Mõned vigastatud iga hukkunu kohta on tõsisemas sõjas tavaline ja üks paljudest asjadest, mis aitab vigastatute elusid päästa, on kiire ja tõhus abi lahinguväljal ning vigastatu hilisem toimetamine meditsiiniabi järgmisele tasemele.

Kui välimeditsiin ei tööta, on hukkunuid rohkem ja ellujäänud vigastatuid vähem. USA kaotas Vietnamis iga neljanda vigastatu, Iraagis ja Afganistanis iga kaheksanda. Seega suhtelised kaotused vähenesid kahekordselt!

Haigekassa raviteenuste hinnakirja alusel on kalleima intensiivravi piirhind kuni 718 eurot ööpäevas ja seda lubatakse maksimaalselt 25 ööpäeva, haigla kirurgiaosakonna voodipäeva hind on 87 eurot kuni kuueks päevaks, enamiku eriarstiabi haiglapäev on samas hinnaklassis, järelravi kuni 60 päeva 65 eurot päevas. Kirurgiline operatsioon olenevalt kehapiirkonnast ja raskusastmest maksab mõnesajast mitme tuhandeni. Lihtsalt mõtteharjutusena: mis oleksid haavatu ravikulud, kui ravi on edukas? Vigastatu viiakse mööda meditsiinilise abi ketti viieks päevaks intensiivravisse toibuma (3590 eurot), seejärel operatsioon sama palju, paraneb hästi 5 päevaga (435 eurot), järelravi 1 kuu (1950 eurot). Kõik kokku 9565 ehk ümardatult 10 000 ja pooleteise kuuga võiks toibuda? See oleks veerand tervena elatud aasta hinnast. Ei ole kallis!

MK1 hind on suurusjärgus 40 eurot, koos täiendustega 100! Jao sanitari parandatud paun maksaks 800–900 eurot ehk sama palju kui ülejäänud jaol kokku. Normaalsed suhtarvud. Kaitse-eelarve raamides on tegemist suhteliselt väikeste summadega. Kui tänane MK1 kogu EKJ sõjaaja koosseisule maksab miljoni (ehk 1,1 eestlast või 10 Javelini), siis täiendatud MK1 maksaks suurusjärgus kaks ja pool miljonit ja jao sanitari paunad sama palju. Viis miljonit on ühe pataljoni taseme piiratud võimalustega välihaigla hind.

IFAK 1 – IFAK erinevatest toodetest, odavam kui ukrainlaste komplekt. SOFTT-W žgutt on kallim (40.-), kuid ka tugevam kui CAT. Rindkerehaava plaastrite paar on asendatud kahe suure tugeva plaastriga, mis maksavad mõni euro paar, lisatud on ARS ventiilnõel (20.-) ja roostevabast terasest lukustatavad Pean-tangid (20.-).

HAAVATU PÄÄSTMINE ON PEAMISELT HAAVATU ENDA ASI!

Liitlased kasutavad aastaid oluliselt mahukamaid, kallimaid ja paremaid „emkaaühtesid“ ning tavaline nõue enne sõtta saatmist on ühenädalane kursus esmaabist välitingimustes. Isiklik esmaabikomplekt ehk IFAK sisaldab tavaliselt kahte või isegi kolme taskut, millest esimeses on mõlema käega haaratavas kohas žgutt või paar, lisaks on tavalise suurusega rakmetasku, mis sisaldab kuue- või kaheksatollist rõhksidet või isegi kahte, rindkerehaava plaastreid (alati kaks, sest see, mis tuleb eest sisse, läheb tihti tagant välja), termolina ja ninatoru ning hemostaatikuga immutatud tamponeerimissidet. Miljonilise vara kaitsmiseks paarsada eurot kulutada ja mõned päevad koolitada, et oleks hiljem kedagi ravida?

Vähem teadlikel võitlejatel võib olla ekslik nägemus, et kannatanu peamine ülesanne lahinguväljal on leida mugav asend ja hüüda haleda häälega meedikuid, kes siis kusagilt hetkega saabuvad ja kannatanu päästavad. Taustaks meditsiinisoomuki mootori urin ja -helikopteri tiivikute müra. Mediitsiinihelikopter on ju alati selline lendav

kiirabi koos väiksema operatsioonisaaliga? Et siis milline meditsiinisoomuk? Helikopterist ma ei räägigi. Numbritest – Soome maaväe helikopter NH90 maksab 17 miljonit ja lennutund 16 000 eurot ning suudab liigutada kuni 20 inimest ehk selle allalaskmise korral on kahju 37 miljonit rahvuslikus koguproduktis. Samas suurusjärgus maksavad ka teised liitlaste helikopterid. Ei hakata selliste masinatega haavatute järele lendama, vigastatud tulevad kompanii sidumispunkti ise või kantakse ja veetakse mööda maad.

Tegelikult on lahinguväljal kannatanu abistamine tänapäeval peamiselt kannatanu enda, seejärel tema lahingupaarilise probleem. Kannatanu peab esmajärjekorras ise varjuma ja võimalusel vastu tulistama, sest lahing jätkub ja jao sanitar, rääkimata rühma parameedikust, asuvad kümnete või sadade meetrite kaugusel ehk liiga kaugel. Kannatanu asub esimesel võimalusel sajatuste saatel otsima vigastusi ning peatama eluohtlikku verejooksu isikliku meditsiinikomplekti vahenditega. Samal ajal püüab tema jagu vastast tulega maha suruda, et tekkiks võimalus kannatanu juurde minna, sest kuulirahe alla ronivad ainult hullumeelsed.

ALATI ON PUUDUS AJAST, RAHAST JA INIMESTEST, KUID EELKÕIGE TAHTEST

2018. aastal oli Kaitseliidu meditsiiniteenistuse eesmärgiks nelja aasta jooksul komplekteerida kõik parameediku ja meditsiiniõe ametikohad vajamineva varustuse ja personaliga ning kahte suuremasse malevasse komplekteerida pataljoni meditsiinirühmad. Selles suunas on ka palju tööd tehtud, kuid nagu Kaitse Kodu! meditsiiniteemaliste artiklite rubriigis on väga värvikalt kirjeldatud, on pataljoni meditsiinirühma vastutusala terve maakaitsepiirkond ehk hajutatud lahingutegevuse korral liiga vähe ja liiga kaugel. Lisaks napib Eestis välitingimustes tegutsemise võimega meditsiiniõdesid, arstidest rääkimata. Needki, kes on, kohustatakse sõja korral suure tõenäosusega jääma oma senisele ametikohale, sest kui kõik meedikud sõtta saata, kukub tagala kokku.

Kaitseliitlased on alati leidlikud ja kui ei saa teha täis rehkendust, siis tehakse pool, kuid selle eest hästi! Näiteks on Lõuna maakaitseringkonna staabi meditsiinispetsialist Anu Jõgeva pannud koos meditsiinijao vabatahtlikega käima hajutatud lahingukompanii pooliku võimsusega sidumispunkti. Kaitseliidu peastaabi poolt aitab neid meditsiiniohvitser proviisor leitnant Diana Vänt, kes lisaks põhitööle ka ajakirjas Kaitse Kodu! tublisti rahvavalgustustööd teeb. Loodan et mõlemad jaksavad veel palju teha, sest meditsiinispetsialisti, -pealiku ja -ohvitseri kohtadel kipuvad inimesed kiiresti läbi põlema ja ära minema üle jõu käiva töökoormuse tõttu.

Meditsiinijagu koosneb kolmeliikmelisest sidumismeeskonnast ja kahest evakuatsioonimeeskonnast, kes oma kompanii vigastatuid kokku korjavad, lapivad ja edasi saadavad. Ülevalt alla liigub ka meditsiinivarustus rühmadele, jagudele ja võitlejatele ehk siis need paljukirutud emkaakolmed, -kahed ja -ühed.

Seda artiklit ette valmistades sain infot paljudelt kaitseliitlastelt, reavõitlejast arstini, ja küsisin, millist meditsiinivarustust nad ise kannavad, kuidas kasutavad ning millest puudust tunnevad. Tuli välja, et olenevalt isikliku meditsiiniväljaõppe põhjalikkusest ja teadlikkusest on MK1-te täiendatud päris palju. Kaasas kantakse oluliselt rohkem meditsiini, kui ametikoht ette näeb, ning saadakse aru, et kui üksus ei suuda enda haavatuid mõistliku aja jooksul evakueerida, peab endal olemas olema piisavalt vahendeid, et vigastatuid abi saabumiseni elus hoida. See tähendab ka, et sõduri isiklik esmaabikomplekt peab olema maksimaalselt tõhus!

Enne varustuse täiendamist on kindlasti vaja ennast koolitada TCCC ehk tänapäevase lahingumeditsiini kursuse kogenud instruktorite käe all. Iga meditsiiniõde ega arst ei ole välimeditsiini spetsialist! Üksikvõitleja esmaabi kursus on täiesti kohustuslik kõikidele kaitseliitlastele. Paraku ei korraldata kõigile isegi regulaarset iga-aastast meeldetuletuskoolitust, sest on tähtsamaid teemasid!

Järgmises Kaitse Kodus! tutvustame MARCH algoritmi, mille alusel kannatanut aidatakse. Varem kasutati ABC-d. Järgnevad PFC ehk pikaajaline vigastatu eest hoolitsemine välitingimustes ja MASCAL ehk suure hulga kannatanutega olukord, kus kannatanute hulk ületab meditsiinisüsteemi võimekuse.

Kommentaar:

KAITSELIIDU MEDITSIINITEENISTUS ON TUGEVAM KUI KUNAGI VAREM

leitnant DIANA VÄNT, Kaitseliidu peastaabi meditsiiniohvitser

Viimasel aastal on Kaitseliidu meditsiiniteenistus olnud tugevam kui kunagi varem. Kokku on meid neli: peastaabis on meditsiiniohvitser ning kolmes ringkonnas palgaline meedik, kõik aastatepikkuse militaartaustaga, koolitatud ja eesmärgile pühendunud. Vaid Kirde maakaitseringkonnas on palgaline meedik puudu. Kaitseliidu meditsiini tänane olukord on tekkinud seetõttu, et palgalisi meedikuid ei olnud, neid oli liiga vähe, polnud piisavalt tsentraalset toetust, sõjalist koolitust ja kogemust. Nõnda ei suudetud Kaitseliidus tervikuna meditsiinikomplekte hallata ning Kaitsevägi ei saanud eelarvete planeerimiseks asjakohast ja piisava detailsusega sisendit. Hetkel on meditsiini olukorra üle kontroll olemas ning on saavutatud adekvaatne infovahetus Kaitseväe peastaabiga, mille tulemusena on 2024.–2027. aasta eelarved põhjalikult planeeritud. Kuna planeering tehakse neli aastat ette, ulatub aastatetaguse olukorra mõju ka tänasesse päeva.

Kaitseliit on iseseisev organisatsioon, kuid meie sõjalist osa ehk maakaitse meditsiini planeeritakse samamoodi nagu iga teise kaitseväe üksuse oma. Meditsiinikomplektide sisu üle otsustab Kaitseväe meedikutest koosnev meditsiinivarustusprogrammi meeskond, kes on selleks volitused saanud Kaitseväe juhataja käskkirjaga. Meditsiinivarustuse eelarved planeerib Kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond. Kaitseliidul puudub otsustusõigus meditsiinikomplektide sisu ja eelarve suuruse üle, kuid meil on õigus ja kohustus esitada omapoolne planeerimissisend.

Kaitsevägi eelistab kasutada erinevates üksustes samasuguseid komplekte. Standardsete komplektide kasutamine lihtsustab nii väljaõpet, ristkasutust, varude täiendamist kui ka planeerimist. Erisuste tegemine peab olema väga selgelt põhjendatud ning toetama maakaitse taktikalisi eesmärke. Tartu maleva alla loodud eksperimentaalüksus, kompanii sidumispunkt, on selle üks näide. Algne idee tuli meedikutelt ning leidis Kaitseliidus väga palju toetust. Üksuse liikmed ja Lõuna maakaitseringkonna meditsiinispetsialist Anu Jõgeva on teinud suurepärast tööd projekti õnnestumiseks. Siiski ei saa jätta mainimata, et eksperimentaalüksus loodi tänu Kaitseliidu juhtkonna otsusele ning eeltöö tegid ära Kaitseliidu peastaabi osakonnad koostöös Tartu malevaga. Kaitsevägi on maakaitse meditsiini osas olnud toetav. Osa järgmistesse aastatesse planeeritud eelarvet kanti sellesse aastasse üle, et hankida maakaitsele arvestatav kogus MK1 komplekte. Kaup anti Kaitseliidule üle 12. septembril 2022 ja parajasti jaotatakse seda malevate vahel. Tõenäoliselt on artikli trükkimineku ajaks malevatel olemas juba piisav MK1 varu.