Kaitse Kodu! nr 6 2025. a

KAITSE KODU! 100

KAITSELIIDU AJAKIRI

6/2025

KUIDAS DROONISõJAS ELLU JÄÄDA JA pAREMAKS SõDURIKS SAADA? NAISKODUKAITSE NAISKOORI UUS TULEMINE HARJU RINGKONNA KODUTÜTAR PORTUGALI MILITAARKOOLIS

IMpRESSUM

KAITSELIIDU AJAKIRI

6/2025

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada.

Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal.

Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: TRIINU KÜÜNAL

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6/2025

3

SISUKORD

6 SÜNDMUS

Kirde maakaitseringkonnas vahetusid pealikud

8 KAITSE KODU! 100

Kümme aastat „Kaitse Kodu!“

14 INIMENE Aivi Murd-Murulauk unistab tõhusalt toimivast organisatsioonist

18 VÄLJAÕPE Naerukajakate kursus – SOK ainult naiskodukaitsjatele

20 VÄLJAÕPE Rajal sündinud tarkus – virgatsite taktika ja

„Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, et pakun enda kandidatuuri igal pool ise välja. Sain liitudes kohe aru, et ma ei saa anda endast maksimumi, kui ma ei näe suurt pilti,“ kinnitab aasta naiskodukaitsja üle-eestilise tiitli võitnud Aivi.

ellujäämine

SÕDUR 22 HARITUD Arvamusi relvadest ehk Vähem ei ole alati rohkem ja vastupidi

26 SÕJASPORT Kaitseliidu lasketest kui liitlassidemete tugevdaja rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil

28 SÕJASPORT Kuidas saada paremaks sõduriks?

30 SÕJASPORT Kübassaare retk läbi veerandsajandi 32 SÕJASPORT Esimeste kodutütardena Põrgupõhja retke finišis 34 KOOSTÖÖ JOCO ehk CIMIC Joint Cooperation Exercise 36 MAAILMAPILK Kuidas droonisõjas ellu jääda 40 MAAILMAPILK Kuidas Läti haridusministrist sai maakaitsja ehk

14

Teekond poliitikast Zemessardzesse

42 TEST Droonide vastu: sileraudne püss, haavlid ja võrgud ...

46 KUIDAS Sinu kodu on sinu kindlus – ka kriisiolukorras 50 ÜLEELAMINE Küpsetuskaigas 2.0: just see, mida vajad!

52 MEDITSIIN Haara, kükita, tõsta ja teised tarkuseterad kannatanu transpordist

54 MEELEHEAKS Eesti muistsed sõjalaulud 4

6/2025

36 Kaitses tuleb vastane peatada ja hävitada, iga järgmine minut on otsustav ning positsioone tuleb hoida visalt.

Põlisvaenlase mõttemaailmas tuleb igasugust edu arendada ning seega ka kõige väiksema edu saavutada laskmine on meile ohtlik.

AUTORID

58 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitse naiskoori uus tulemine

60 NAISKODUKAITSE

Eesti pikim supijärjekord ehk Naiskodukaitse laulu- ja tantsupeo rahvast toitlustamas

62 NOORED Harju ringkonna kodutütar Portugali militaarkoolis 64 NOORED Rühmavanem Birgit – kindel tugi ja särav eeskuju 66 NOORED Noorte Kotkaste Põlva malev: rohkem kui vorm ja

AUTORID Brigaadikindral EERO REBO kaitseatašee Eesti suursaatkonnas Londonis Siitkandi suurimaid sõjandusasjatundjaid, kevadel Kaitseliidu peastaabi ülema ameti edasi andnud Rebo ei kirjuta ajakirjas Kaitse Kodu! just liiga tihti. Aga nüüd kirjutab!

Lugege ja õppige selgeks!

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

vapp

68 AJALUGU Läti rahvuslikud partisanid. Stompaku soolahing Kirde-Lätis

72 AJALUGU Lääne maleva malevlasest III Reichi viimase kantsleri adjutandiks

76 MILITAARTURISM

Lossivahid – Tšehhi Vabariigi presidendi kaardivägi ja nende muuseum

80 FILMIARVUSTUS Õpetame elu, õpetame surma 82 RAAMATUARVUSTUS Tina, tolm ja tropid – Eesti eriüksuslane palgasõdurina Iraagis

Oma füüsisega saab igaüks töötada iseseisvalt.

Kannatanu evakuatsiooni harjutamiseks ja drillimiseks kasuta ära iga võimalust, mis sulle antakse.

Seega: haara, kükita, tõsta ning kasuta olukordade lahendamiseks oma pead.

ELISA JAKSON Naiskodukaitse arendusspetsialist Kui Elisa midagi teeb, siis teeb ta seda ülipõhjalikult ja kompromissitu kirega. Sama kehtib siis, kui ta kirjutab Naiskodukaitse tegemistest.

MERILIN SEPP vabatahtlik autor Merilini on Kaitse Kodu! lugejad valinud üheks meie parimaks autoriks.

Asja eest! Ja nüüd kirjutab ta jälle, lugege.

JARMO HOLLO virgats Jarmo ei põrista niisama, asja eest, teist taga, mootorrattaga mööda maad ja metsa ringi. Ta on virgats.

Ja virgats teab, kuhu, miks ja kuidas.

Lugege ja saate samuti teada.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

52 6/2025

5

SÜNDMUS

KIRDE MAAKAITSERINGKONNAS VAHETUSID pEALIKUD

Kirde maakaitseringkonnas leidis suve esimeses pooles aset suurem pealike vahetus. Uue juhtimise alla läksid Viru, Järva ja Jõgeva malevad.

Tekst: KAITSE KODU!

K

irde maakaitseringkonna vastutusalasse kuulub lisaks Viru, Järva ja Jõgeva malevatele veel Alutaguse malev.

KIRDE MAAKAITSERINGKONDA JA VIRU MALEVAT JUHIB KOLONELLEITNANT MAREK VÄRK

28. juunil võttis Rakvere Vallimäel pee­ tud tseremoonial Kaitseliidu Viru maleva ja Kirde maakaitseringkonna juhtimise üle kolonelleitnant Marek Värk. „Albert Einstein on öelnud, et elu on nagu jalgratas – selleks, et püsti seista ja tasakaalu hoida, on vaja edasi liikuda.

Nii jätkan ka mina Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva arendamist koos meie kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, noorkotkaste ja kodutütardega selleks, et täita meie ringkonnale usaldatud põhiülesanne: kaitsta Eestit, NATO ja Euroopa Liidu idapiiri. Samuti jätkame koostööd kohalike omavalitsuste ja partnerorga­ nisatsioonidega, et hoida meie ringkon­

nas kogukond ühtse ja tugevana,“ ütles värske Kaitseliidu Kirde maakaitsering­ konna ja Viru maleva pealik kolonelleit­ nant Marek Värk.

Kolonelleitnant Marek Värk alustas tee­ nistust ajateenijana Kaitseväe peastaabi autokompaniis 1996. aastal. Pärast ajateenistust asus ta õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis ning alates 1999. aastast teenis Kalevi üksikus jalaväepataljo­ nis rühmaülemana ja kompaniiülema abina. 2001. aastal omandas ta Soomes pioneerieriala ning jätkas teenistust pioneeripataljonis erinevatel ameti­ kohtadel, rühmaülemast pataljoni­ ülemani välja. 2014. aastal teenis ta Kaitseväe peastaabi operatiivosakonna mobilisatsioonijaoskonnas ning alates 2015. aastast Poolas Kirdekorpuses.

Seejärel jätkas ta teenistust Eestis NATO staabielemendis operatiiv­ ja planeerimise jaoskonna ülemana. 2021. aastal osales ta Iraagis missioonil NMI ning 2022. aastast on teeninud diviisi 2. jalaväebrigaadi staabiülemana.

Kolonelleitnant Värki on muuhulgas autasustatud Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga, Kaitseväe peastaabi teeneteristiga, pioneeripataljoni rinnamärgi ja Kaitseliidu Viru maleva teenetemärgiga.

Alates 2019. aasta sügisest Viru male­ vat ja Kirde maakaitseringkonda juh­ tinud kolonelleitnant Jaanus Ainsalu jätkab oma teenistust Kaitseväes. „Hea Viru maleva pere! Soovin tänada teid kõiki ja igaüht eraldi sellel toredal ja toimekal 5,5aastasel ühisel reisil.

2019. aasta novembrikuu alguses, kui te mind oma perre vastu võtsite, ja seda Viru maleva aastapäeval peale pidulikku rongkäiku Rakvere linnas, polnud mul veel täit ettekujutust, mis on Kaitseliit ja Viru malev,“ ütles kolo­ nelleitnant Jaanus Ainsalu. „Tänu teile ja ringkonna teiste malevate liikme­ tele panime ajapikku koos paika hästi toimiva treeningutsükli, mis võimaldab igaühel anda endast maksimum meie ühise eesmärgi täitmisel. Olge ikka

KESKKOGU ISIKUVALIMISED Kaitseliidu keskkogu juuni alguses toimunud koosolekul tehti alljärgnevad otsused.

Kinnitada keskjuhatuse liikme valimistulemused, keskjuhatuse liikmeks valiti Heino Piirsalu.

Kinnitada vanematekogu valimistulemused, vanematekogusse valiti Ulla Preeden, Einar Vallbaum, Kurmet Müürsepp, Erik Reinhold, Ivar Sibul, Gunnar Havi, Mikk Rand.

Kinnitada keskrevisjonikomisjoni liikme valimistulemused, keskrevisjonikomisjoni liikmeks valiti Tiit Pruul.

Kinnitada keskrevisjonikomisjoni asendusliikme valimistulemused, keskrevisjonikomisjoni asendusliikmeks valiti Getter Lindau.

6

6/2025

ELE-HELLA KULLAMÄE

sama aktiivsed, leidlikud, ausad enda vastu, alati ülesande täitmisele foku­ seeritud, hoidke kere kõva ja pea selge ning puss terav!“

JÕGEVA MALEVA UUS PEALIK ON KAPTEN KAUR KÄÄMER

27. juunil andis kolonelleitnant Tõnis Metjer Kaitseliidu Jõgeva maleva juh­ timise vastutuse üle maleva staabiüle­ male kapten Kaur Käämerile. „Minu eesmärk on jätkata Kaitseliidu Jõgeva maleva arendamist veelgi tugevamaks. Iga vabatahtlik liige peab saama oma teadmisi ja oskusi järjepidevalt täiendada, et olla valmis meie riigi ning kogukonna jaoks.

Koostöös kogukonnaga tugevdame oma valmisolekut ja loome ühtse ning tugeva kaitsevõime,“ ütles kapten Kaur Käämer malevapealiku kohustusi vastu võttes.

Kapten Kaur Käämer läbis ajateenis­ tuse Viru jalaväepataljonis ja suun­ dus edasi Kaitseväe Akadeemiasse, kus omandas sõjaväelise juhtimise hariduse õhuväe suunal. Suure osa oma teenistusajast on kapten Käämer täitnud erinevaid ülesandeid õhuseire­ divisjoni Laiuse radaripostil. Tema viimaseks ametikohaks enne Kaitseväe

Akadeemia magistriõpinguid oli õhu­ väe staap, kus ta täitis nooremstaabi­ ohvitseri ülesandeid.

Kapten Käämer on Jõgeva maleva kaitseliitlane 2016. aastast. Vabataht­ likuna on ta Kaitseliidus panustanud peamiselt noortejuhina, täites Noorte Kotkaste Siimusti rühma pealiku abi ülesandeid.

Kolonelleitnant Tõnis Metjer, kes juhtis Kaitseliidu Jõgeva malevat 2021. aastast peale, jätkab teenistust Kaitse­ väes 2. jalaväebrigaadi staabiülemana.

Ta sõnas juhtimisülesandeid üle andes: „Tänan kõiki vabatahtlikke, allüksuste ülemaid ja kogu Jõgeva maleva staapi, kes on panustanud Kaitseliidu Jõgeva maleva võitlusvõime arendamisse.

Tänan ka kõiki kohalikke omavalitsusi ja ettevõtteid, kes meid on aidanud ja toetanud. Koos oleme ületanud kõik raskused ja tõestanud oma valmidust õppusel Siil 2025. Aitäh teile!“

JÄRVA MALEVA EESOTSAS ON MAJOR AGUR KIBUR

1. juunil võttis Paide keskväljakul Kaitseliidu Järva maleva juhtimise üle major Agur Kibur, kes seni teenis toetuse väejuhatuse staabis. Pidulikul tseremoonial andis uuele malevapea­

likule maleva lipu üle Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm. „Soovin jätkata Kaitseliidu Järva maleva arendamist, et meie kaitseliit­ lased ja naiskodukaitsjad oleksid veelgi paremini valmis oma põhiülesande täitmiseks, milleks on Järvamaa ehk Eesti südame kaitsmine. Järva malev on seni olnud ja saab ka edaspidi olema loomulik osa kohalikust kogu­ konnast,“ ütles värske malevapealik major Kibur.

Major Kibur alustas teenistust 1999. aastal Pärnu üksikus jalaväepataljonis.

Ta on omandanud sõjaväelise hari­ duse Kaitseväe Akadeemias, kus on teeninud ka taktikalektorina. Lisaks on major Kibur teeninud 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii ülemana, Viru jalaväepataljoni staabiülemana ning toetuse väejuhatuse staabis logistika planeerijana. Aastail 2006–2007 osales major Kibur välismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas EUFORi koosseisus.

Major Kibur on Kaitseliidu Pärnumaa maleva liige alates 1996. aastast.

Alates 2021. aasta novembrist Järva malevat juhtinud kolonelleitnant Kuido Pettai jätkab teenistust Kaitse­ väe peastaabis.

6/2025

7

KAITSE KODU! 100

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

KÜMME AASTAT „KAITSE KODU!“ Igal sihikindlate ülesannetega organisatsioonil on oma tarbed, õigustused ja kohustused. Nende rakendamisel teatud aate teenistusse tekib selle organisatsiooni elu, tema kultuur. See kultuur tuleb luua, kasvatada ja säilitada. Selleks vajab organisatsioon oma trükisõna.

Tekst: AADU TRUUVERE, endine KK! tegevtoimetaja

O 8

maaegne Kaitseliit täitis oma esimesel eluaastal kõiki riigi reaaljõu kohuseid, võttis osa sõjatege­ vusest, täitis politsei ning kohustusasutuste ülesandeid jne. Peaaegu iga loomisel olev riigi asutus tarvitas Kaitseliidu abi. Pärast Vabadussõja võidurikast lõppu oli Kaitseliit olukordade sunnil asunud nagu puhkusele, jäädes vaid mõningate eluavalduste kaudu oma sihtide kohaselt veel tegevusele ja valvele. Tema, kes Eesti Vabariigi rajamisel on olnud esikohal, ei tahtnud nüüd ega ka edaspidi panna käsi täiesti rüppe, vaid tahtis töötada ka edaspidi vabatahtlikul alusel, kasvatades riigile ülesehita­ mistööks vajalisi terveid ja arenenud kodanikke.

seks Kaitseliidu häälekandjaks. Ajakiri pidi ilmuma 2 korda kuus, seisma väljaspool igasugust parteipoliitikat ja käsite­ lema peamiselt k/l. puutuvaid küsimusi. Asja hingeks oli k/l. osakonna ülem V. Thomson. Esimene „Kaitseliitlase“ number trükiti Paides ja ta ilmus 10. juulil 1920. aastal.

Nende mõtetega ja Kaitseliidu taaselustamise nõuetega asutasid mõned Kaitseliidu veteranid Tallinnas sõjaväering­ konna k/l. osakonna juures 1920. a. suvel oma häälekandja „Kaitseliitlane“. Seda ajakirja tuleb õigusega lugeda esime­

Tema seljataga puudus tugi. Ehkki meie tollekordsed olud mitmetigi vajasid nii Kaitseliitu kui ka „Kaitseliitlast“, oli üldine meeleolu, veel enam aga parteipoliitiline konjunk­ tuur, tema vastu.

6/2025

Nõrk majanduslik alus, raskused tegevtoimetaja leidmiseks järgmisele numbrile ja tiraaži vähesus viisid ajakirja pärast esimese numbri ilmumist otsekohe raskustesse.

5. aug. 1920. a. ilmub küll veel „Kaitseliitlane“ nr. 2. Sisult on ta küll tihedam ja sihikindlam kui nr. 1, aga ta jäi ka viimseks.

GUNNAR VASEMÄGI

KAITSE KODU! 100

„Kaitseliitlase“ elujõuliseks järeletulijaks saab alles muutu­ nud olukorras „Kaitse Kodu!“, mille esimene number ilmus 14. okt. 1926. a. * 1924. a. lõppkuudes, Kaitseliidu taasorganiseerimise ajastul, kerkis koos vabatahtlike kodukaitse plaanikindla teostamise esimeste sammudega kohe päevakorrale jälle oma hääle­ kandja küsimus. Kuna aga erakorraliste aegade tõttu rippu­ matut mõttekandjat omaette välja anda polnud võimalik, oldi sunnitud esialgselt leppima teise teega. Peeti läbirää­ kimisi meie kaitseväe häälekandja ja ainukese eesti sõja­ asjandusliku ajakirjaga „Sõdur“, kuivõrd seda oleks võimalik osaliselt rakendada Kaitseliidu selgitustöö teenimisele.

Teadaandega 21. dets. 1924. a. nõustubki „Sõduri“ toimetus andma igas oma numbris võimaluste kohaselt ruumi Kaitse­ liitu käsitelevaile artikleile ja teadaandeile. Veel enam vastu tulles eraldatakse 1925. a. aprillikuus iga „Sõduri“ numbris 4–8 lehekülge Kaitseliidu poolt toimetatavale osale – „Kait­ seliitlane“. Seda osa asub toimetama ajakirjanik J. Järv. „Kaitseliitlane“ ilmus 1925. a. aprillikuust kuni juulikuu lõpuni läbi 17 „Sõduri“ numbri (nr. 13–29). Kuna see tekitas „Sõdurile“ tunduvaid majanduslikke kulusid, loodetud

tellijate vajaline juurekasv Kaitseliidu arvel asja uudsuse tõttu aga ei teostunud, soovis „Sõduri“ toimetus, et Kaitse­ liit edaspidi ajakirja väljaandmiskulud kannaks võrdselt. Et Kaitseliidu majanduslik olukord seda tol ajal ei võimaldanud ja sellane häälekandja koos väljaandmine ka eesmärkide taotelemise seisukohast Kaitseliidule kõige soodsam polnud, lõpetati „Kaitseliitlase“ osa ilmumine „Sõduris“ ja asuti oma ajakirja väljaandmise mõtte teostamisele. See ülesanne nähti ette peastaabi juures ellukutsumisel oleva propagandaosa­ konna ühe ülesandena.

1. augustil 1925. a. asutatigi Kaitseliidu peastaabi juure orga­ nisatsioonilise selgitustöö korraldajana propagandaosakond, pealik Viktor Neggo juhtimisel. Kui kõige hädavajaliseimad esialgsed organisatsioonilised küsimused ja töö alused olid lahenenud, asuti südidusega häälekandja küsimuse juure.

Igal ajakirjal on kandvaimaks vundamendiks ja ta elujõulise tuleviku pandiks: õige ja tabav eesmärk; asja­ ja ajakohane sisu; ilmekas nimi ja välimus; asjalik toimetamine, levi­ tamine ja majandamine, hinnalt võimalikult laialdastele hulkadele kättesaadavaks tegemine ning tugev majanduslik alus. Neid küsimusi sõeluti propagandaosakonnas, Kait­ seliidu juhtivates organites ja asjale kasulikes ringes nii pealinnas kui ka provintsis.

6/2025

9

KAITSE KODU! 100

2. septembril 1925. a. kinnitas kaitseliidu keskjuhatus üksmeelselt Kaitseliidu iseseisva häälekandja põhialused ja otsustas hakata andma välja oma, esialgu 2 korda kuus ilmuvat 24­leheküljelist ajakirja. Eesmärgiks seatakse alati valmisoleku virgutamine, rahva enesetunde kasvatamine ja isamaalisuse aate süvendamine. Ajakirja hüüdsõnaks olgu mitte ainult „kaitseliitlane“, vaid „vaba kodanik iseseisvas Eestis“. Need sihtjooned peavad elustama ja nende alatiseks meeletuletajaks olgu ajakirja nimi „Kaitse Kodu!“. „K. K!“ sisu peab olema rahvuslik ja laiaulatuseline. Ta peab olema sellane, et teda loeksid meeledi kõik rahvakihid, et ta leiaks teed igasse majja ja tallu, igasse hurtsikusse ja tarre ning pakuks puht Kaitseliidu elusse puutuvate küsimuste kõrval, mis endastki mõista leiavad väärilise paiga Kaitse­ liidu häälekandjas, ikka midagi oodatut ja midagi köitvat igale ühele. Seepärast leiavad KK! aset ka juhtkirjad, mis peavad õhutama kodanikes rahvustunnet, lugupidamist riikliku korra ja kaitsekorralduse vastu, rahvusliku omapä­ rasuse säilitamist ja arendamist, ühtlustunnet ja palju­palju seda, mis kõik on nii vajalised selle vältimiseks, et ükski meist ei laskuks väiklusesse ja isiklikusse, vaid teeks kõik, et elaks, kasvaks ja kosuks vaba Eesti. Algusest peale on KK! kirjutustel põhitooniks: Töö ja vaid üksmeelne töö viib meid sihile. Tuleb arendada tööoskust ja ­armastust. Nukrustami­ sele ja tahteid nüristavaile nähteile ei tohi anda maad. Eesti vanasõna olgu ja jäägu ausse: „Kus põhjust näed laita, seal tule ja aita!“ Vääriline koht ajakirjas pühendatakse ka Kaitseliidu erior­ ganisatsioonidele – naistele ja noortele. Hoolitsedes nii oma organisatsiooni kui ka laiemate hulkade vaimse ja kehalise küpsuse eest, leiavad KK! valgustamist kasvatuslikud küsi­ mused, kehaline kasvatus, rahva tervishoid ja kultuurpolii­ tilised küsimused. Sidemete arendajaks välismaade vennas­ organisatsioonidega ja informatoorse osana on kirjutused välismaistele küsimustele. Ilukirjanduse alal toodakse memuaare, jutustusi ja lühijutte. Sellele lisaks mitmesugust tões ja naljas, mis ajakirja teevad tihedaks ja rahvalikuks.

Vääriline koht ajakirjas pühendatakse ka Kaitseliidu eriorganisatsioonidele – naistele ja noortele. Hoolitsedes nii oma organisatsiooni kui ka laiemate hulkade vaimse ja kehalise küpsuse eest, leiavad KK! valgustamist kasvatuslikud küsimused, kehaline kasvatus, rahva tervishoid ja kultuurpoliitilised küsimused.

10

6/2025

Sisule täienduseks on illustratsioonid. Neid tuleb anda aga otstarbe ja lehe kandejõu kohaselt.

Toimetus koosneb vastutavast ja tegevtoimetajast. Loomuli­ kult tuleb ajakirja juure tõmmata laiaulatuseline kaastööliste ja lehe levitajate võrk.

Kuna ajakiri on propagandaline ettevõte, tuleb ta hinnalt teha kättesaadavaks võimalikult laialdastele hulkadele.

Seepärast määratakse üksiknumbri kaane hinnaks 25 senti (marka), aastakäik 6 krooni (600 marka). Kuna juba on ette näha, et aastatellimistest, üksiknumbrite müügist ja kuulu­ tusist eelnimetatud hinna juures pole võimalik meie olude ja tiraaži juures kõiki tulusid tagasi saada, nähakse ette toetus propagandaosakonna summadest, et ei tarvitseks tõmmata kokku lehe kavatsetud sisu. Ka oli tarvidus ajakirja elluastu­ misel saata sissetöötamiseks ja tutvustamiseks alul tasuta proovieksemplaare.

Ajakirja esimeseks vastutavaks toimetajaks määratakse kl. peastaabi propagandaosakonna pealik Viktor Neggo. Tegev­ toimetajaks kutsutakse vilunud ajakirjanik Paul Olak, Eesti Ajakirjanike Liidu tollekordne esimees.

Ajakirja trükkimine ja ekspeditsioon antakse Tallinna Eesti Kirjastusühisus „Päevalehele“, kus KK! on seni trükitud kogu 10­aastase ilmumise kestes. Toetades Kaitseliidu ettevõtet annetas A.S. Eesti Paber tasuta „Kaitse Kodule!“ 200 puuda ajalehepaberit, millele on trükitud KK! 1. aastakäik.

Kaastöölisiks palutakse ja annavad oma nõusoleku suur hulk meie nimekaid avaliku elu tegelasi, mitmeil tegevusaladel.

Loomulikult on kaastöölisiks Kaitseliidu juhtivad tegelased, nii keskkohast kui ka malevaist, kelle kaudu kajastub kogu Kaitseliidu töö ja elu. Paljudki meie kaastöölisist on KK­ga teinud kaasa kogu selle ilmumise kümme aastat ja pühitse­ vad ühes ajakirjaga ka oma isiklikku juubelit – kaastöölisena.

Ajakirja levitamise alal pöördakse üleskutsetega kõikide rin­ gide poole, kuhu „Kaitse Kodu!“ oma sisu ja mõtte kohaselt peaks levima.

14. okt. 1925. a. ilmub esimene KK! number. Kaanel on jõuküllases poosis kodukaitsja, kes seisab kilbiga ja mõõgaga valvel me kodu rajal. Tiitellehel võimas Kaitseliidu kotkas, mille all tegevtoimetaja V. Neggo pühendus: Tugev ta tiib ja kõrge ta lend, särav ta silm, ta taktile vend.

Uhkelt seal tõmbab ta vägevaid tiire, Valvab teraselt kodumaa piire.

Julgeks vaid keegi ta valda, Ei ta siis kauem seal ülal ei malda, Alla ta sööstuks kui Pikkeri nool, Purustaks vaenlase vägeval hool.

KAITSE KODU! 100

Esimese numbri sisu ja selle jaotus määrab ära KK! edas­ pidise sisulise ja välise kuju. Number on 40­leheküljeline.

Trükivärv – must. „Kaitse Kodu!“ – see imperatiivne hüüdsõna ajakirja esi­ mesel kaanel. Sama pealkiri on esimesel juhtkirjal. See pole mitte vaid tühi paljas kokkusattumine. Ei, see kannab aja märki. Ta kutsub kõigi kodanikke uuesti ühtuma vabadus­ sõjaaegseks vaimuks, et vältida sellaseid võimalikke juhtu­ meid, nagu see, kui meid kummitas reetev olukord ööl vastu 1. dets. 1924. Ta tuletab meele – sa oled võidelnud, oled võit­ nud ja pead ka võitjaks ja pärisperemeheks jääma oma isade maal. Selleks – „Kaitse Kodu!“ Ole alati valvel, siis on kodule ja sinule kindlustatud rahu ja edasiarenemise võimalus.

1926. a. suvel toimuva 1. kaitseliidupäeva puhul annab KK! välja suurekaustalise sisuka erinumbri – albumi. Majanduslik külg hakkab vähehaaval stabiliseeruma. Olgugi et aastatellijate arv tõuseb, kuid siiski vajab KK! oma kulude katteks veel toetust.

* Per aspera ad astra! – läbi võitluste võidule! Sama sõna on maksev ka Kaitseliidu ja ta häälekandja kohta. Vaevalt oli aetud esimesed vaod, kui põrgati kokku takistavate raskus­ tega. Kuid mehiseid mehi ei hirmuta ajavaimu haiglased tõkked ja kütked. Oleme ju karge põhjamaa pojad, kellel on küllalt isekust ja raugematut püüet, kui nad teavad, et siht on õige ja eesmärk õilis.

Esimesed aastad pühendab „K.K.!“ peamiselt Kaitseliidu organisatsiooni ja töö vundamendi rajamisele ja ehitamisele.

Elustatakse kirjutuste kaudu Vabadussõjast ja üksikute malevate (maakondade k/l.) loomise ja võitluspäevilt vanu kustumatuid sangartegusid. Sõelutakse päevaprobleeme.

Käsitellakse organisatsioonilisi küsimusi. Tööle asub Nais­ kodukaitse. Tööalus kujuneb perekondlikuks — nagu ta meil peabki olema. Sellases töös peab leiduma ülesandeid nii mehele kui ka naisele. Ka noorte ala hakkab ette valmistuma.

Vaadeldakse vennasorganisatsioonide tööd naabermaades, võrreldakse ja võetakse sobivaid eeskujusid.

1. mail 1926. a. lahkub tegevtoimetaja kohalt välismaale sõidu puhul P. Olak ja uueks tegevtoimetajaks kutsutakse noor kirjanik Juhan Jaik.

1926. a. suvel toimuva 1. kaitseliidupäeva puhul annab KK! välja suurekaustalise sisuka erinumbri – albumi. Majanduslik külg hakkab vähehaaval stabiliseeruma. Olgugi et aastatelli­ jate arv tõuseb, kuid siiski vajab KK! oma kulude katteks veel toetust. Sellel pinnal tõuseb päevakorrale „Kaitse Kodu!“ liitmise küsimus „Sõduriga“. See küsimus on kerkinud üles riigikogus Kaitseliidu 1926. a. eelarve läbivaatamisel. See liitmise küsimus seisis päevakorras aastaid, kuid mõlemate vennas­häälekandjate poolt ette toodud kaaluvail põhjendu­ sil ja Kaitseliidu keskjuhtiva orgaanide heatahtlikul kaastoe­ tusel jäi KK! püsima iseseisvana.

Et kuulata lugejaskonna arvamisi ajakirja sisu kohta, kor­ raldati 1926. a. sügisel vastav ankeet lugejaskonnas. Selgus,

et enamuse soov on, et KK! peaks kujunema kodukaitse mõtteid kandvaks perekonnaleheks. Õigupoolest on ta seda ka kogu aeg olnud – propaganda ajakiri – erilise ilmega, kus küsimused leiavad käsitelemist sellaselt, nagu vabatahtlikule kodukaitse organisatsioonile ja ta aateilmale on vajalised, ja kes võimalikult on arvestanud lugejaskonna soove.

1926. a. lõpeb suures raamides Kaitseliidu taasorganiseeri­ mise ajajärk. Ühes organisatsiooni töö ilme muutumisega muutub vastavas osas ka tema häälekandja ilme. Asutakse käsitelema k/l. eluga seoses olevaid päevaküsimusi. Ilmub trükis KK! osana k/l. 1926. a. tegevusaruanne. „Kaitse Kodu!“ hakkab täitma k/l. informatsiooniülesandeid ja võtma osa üksikasjaliste alade ligemaist organiseerimisküsimusist.

Vähehaaval asutakse kasvatuslike küsimuste juure ja valmis­ tatakse ette pinda noorkotklusele.

1927. a. II poolel toimuvad KK! juhtivas peres muudatused.

Siirdudes teisale lahkub tegevtoimetaja kohalt J. Jaik ja tema asemele kutsutakse 20. aug. 1927. a. noor ajakirjanik Eevalt Jalak. Samuti otsustatakse aasta lõpus ekspedeerimine – arvepidamine oma talituse näol – koondada „Päevalehe“ juurest „Kaitse Kodu!“ toimetuse juure. 12. juunil 1927. a. kutsutakse ametisse talituse juhina majandusteadlane Richard Jukk, kes talituse ja ärijuhina tegutsenud KK!­us tänini. 1927. a. lõpul tuuaksegi ekspeditsioon ja äritalitus lõplikult üle. KK! majanduslik külg on tunduvalt paranenud, kuigi näitab veel väheldast puudujääki.

1928. aastal seltsib senistele küsimustele uudisalana noor­ kotklus. Arvestades mitmesuguseid eriasjaolusid ja luge­ jaskonna soove korraldatakse KK! sisu mõnes osas ümber.

Eelmiste aastate lõppkuudes hakkasid malevais ilmuma malevate teatajad. Kuna nendes oli otstarbekam tuua seni KK!­is ilmuvaid ametlikke teadaandeid – jääb see osa KK!­st välja ja vabanevat ruumi on võimalik täita laiemaid hulki huvitavate küsimustega­materjalidega. Ka paranes tunduvalt majanduslik olukord ja KK! valmistus algama oma ilmumist nädalaajakirjana.

6/2025

11

KAITSE KODU! 100

1. jaanuaril 1929. a. näeb KK!, et ta on jõudnud võita küllalt niipalju sõpru, et ta söandab hakata ilmuma iga nädal kord, senise kahe korra asemel kuus.

10. veebr. 1929. a. lahkub töörohkuse tõttu, seoses Noorte Kotkaste organiseerimisega, senine kauaaegne vastutav toimetaja Viktor Neggo. Samuti lahkub kaitseväkke mineku tõttu senine tegevtoimetaja ajakirjanik E. Jalak. Samast päe­ vast määratakse vastutavaks toimetajaks k/l. peastaabi ülem kolonel Jaan Maide ja tegevtoimetajaks kutsutakse ajakirja­ nik Leonhard Sõerd. „Kaitse Kodu!“ on nüüd kujunenud tõsiseks perekonnaleheks ja on nii sisult kui ka väliselt hinnatud omapäraseks ning ainulaadseks ajakirjaks kogu Eestis.

Majanduslik olukord on kõigiti stabiilne, kuid mitte kauaks.

Järgnevad majanduslikult kitsikud ja kriisi aastad. Olgugi, et KK! sisuga ollakse kõigiti rahul – siiski tõusevad jällegi kahtlused lehe majandusliku külje pärast, kuna üldise kriisi tõttu tellijate arv tikub kahanema.

See algab 1931. aastaga, kestab edasi 1932. a. ja osalt ka 1933. a. Arvestades aegu, ollakse sunnitud alates 1. jaa­ nuarist 1932. a. ajakirja ilmumist senise iga nädala pealt jälle tagasi viima endisele vanale alusele ja KK! jätkab oma ilmumist 32­leheküljelisena iga kahe nädala järele.

Kulude kokkuhoiu mõttes ollakse isegi sunnitud kaotama täiepalgalise tegevtoimetaja koht ja viimase ülesanded pannakse 15. märtsil 1932. a. kõrval ametina peastaabi kultuurinformatsiooni jsk. pealikule kapten Aadu Truuverele.

Vastutav toimetaja kolonel J. Maide äraminekul staažile, 29. sept. 1934. a., määratakse ajakirja vastutavaks toimetajaks kl. peastaabi ülema k.t. colonel­leitnant August Balder.

Ajakirja sisu korraldatakse vastavalt olustiku nõuetele mõnes osas ümber, üldine struktuur aga püsib. Uute aladena seltsivad uudisalad – merekaitseliit, Kodutütred ja viimastel aegadel lennuasjandus.

* Kümne aasta kestes on „Kaitse Kodu!“ annud kuni tänaseni 10 586 lehekülge teksti. Sellest 1608 lk. klišeesid, 1764 lk. kuulutusi ja 7214 lk. puhast teksti.

Mida pikemale ulatub KK! iga, seda laiaulatuselisemaks muutuvad ka küsimused tema veergudel. Üldiselt jaguneb tänapäeval KK! sisustik: 1. Juhtkirjalised artiklid; 2. Organisatsioonilised ja muud päevaküsimused; 3. Kaitseliidu elu igakülgne käsitlus; 4. Sõjateaduslikud ja sõjatehnilised artiklid; 5. Ajalugu ja mälestused; 6. Ilukirjanduslik osa; 7. Täht­ ja päevaküsimused; 8. Naiskodukaitse ala; 9. Noorte ala; 10. Kehaline kasvatus ja rahvatervishoid; 11. Aruanded; 12. Mitmesugust.

Rööbiti sisulise külje arenemisega on järjest arenenud ja täienenud ka ajakirja väline – illustratsiooni – külg.

Nii kaane suhtes: 1925. a. nr. 1­4 oli kaane pildina kodu­ kaitsja kilbi ja mõõgaga valvel kodu rajal. Nr. 5 peale võe­ takse tarvitusele Kaitseliidu embleemi kujutus, kusjuures klišee alumine osa on pildi suhtes vahelduv. 1928. aastal tarvitatakse joonistatud kaasi, suurem osa neist erivärvides.

1929. a. 1930. a. tarvitatakse kotka kujundiga kaasi vahel­ dumisi joonistatud kaantega. 1931. aastal minnakse üle fotodele, mis vaheldumisi üksikute erikaantega on kestnud tänini.

Sisu illustratsioonidena on püütud anda niipalju ja alati värsket, kuipalju on võimaldanud ajakirja majanduslik külg.

Trükivärvina on olnud algusest kuni 1931. a. aluni must, sealt peale kuni tänaseni indigo­sinine.

Vahepeal katsestati ülemineku ajajärgul rohelist (1929. a. nr.

10) seepia (1930. a. nr. 3) ja sinist (1930. a. nr. 43/44) värve.

Peatuma jäädi siiski indigosinisele, mille kaudu meie oludes pildid tulevad kõigiti ilmekaimalt esile.

Ajakirja sisu korraldatakse vastavalt olustiku nõuetele mõnes osas ümber, üldine struktuur aga püsib. Uute aladena seltsivad uudisalad – merekaitseliit, Kodutütred ja viimastel aegadel lennuasjandus.

12

6/2025

KK! püüded jõudu mööda hoolitseda tuumaka sisu kõrval ka ilmeka ja nägusa välimuse eest, on annud seni tunnusta­ tud tulemusi ning ta on tõusnud maitsekaimalt toimetatud ajakirjade esirinda. * Olgugi et kirjutuse mõnes osas on juba mainitud ajakirja majanduslikku olustikku, lubatagu lõppeks veel viivuks

KAITSE KODU! 100

peatuda selle küsimuse juures. „Kaitse Kodule!“ on sageli heidetud ette ta majanduslikku külge. Esimestel aastatel olid puudujäägid paratamatud. Ettevõte oli uus. Oli tarvis sisse töötada. Levik aga alul väike. Teatud osa tiraažist läks tasuta eksemplaridena. Kui tellijate arv tõusis, oli tarvis järjest ja järjest teha ajakiri sisukamaks, mis nõudis kulukaid uuendusi. Lisaks sellele tuli suuremate sündmuste puhul välja anda eriväljaanded, mis lehekülgede arvult olid üle normaalse numbri suured ja seega tegid ülekulu.

Kuid otstarve ja olukord tingisid need ülekulutused. Peale selle anti rea aastate jooksul tasuta lisana kaasa maitsekas värviline seinakalender ja kalender­käsiraamat. See kõik põhjustas ülekulusid, mis pidi kaetama propagandaosa­ konna summadest.

Neile etteheidetele vastukaaluks olgu väidetud, et KK! oli tol ajal ainukeseks riikliku propaganda sisuliseks ajakirjaks.

Kuna propaganda kunagi pole otseselt tasuv, vaid kaudselt – oli KK! sellega õigustatud saama toetust. Vastasel korral oleks ta pidanud kokku tõmbama oma sisu, poleks siis aga suutnud täita temale pandut ning suikunud jälle unne, nagu ta eelkäija. Viimastel aastatel on „Kaitse Kodule!“ antav toetus märksa vähenenud. Majanduslik olustik paraneb ja kui konjunktuur üldiselt nii edasi areneb, loodan kindlasti, et pole kaugel aeg, millal KK! saab toetuseta otsad kokku.

Meie ei tohiks kunagi unustada, et otstarve tingib mõndki, mis silmale nähtavalt ja käega katsutavalt kohe samasse kohta tagasi ei tule. Ei! Ta tuleb kasuks teisel kujul – üldsu­ sele. * Öeldakse, et häälekandja on oma organisatsiooni peegel.

Tahaksin loota, et sama võib väita ka „Kaitse Kodu!“ kohta Kaitseliidu suhtes. „Kaitse Kodu!“ on viimasega kaasa elanud kõik tema rõõmud ja mured. Kui tänapäevse Kaitseliidu kohta öeldakse, et tema olemasolek on kõigiti õigustatud, tema töö on olnud järjest kasvav, stabiliseerunud ja saanud rahvalikuks, siis tohib küll vist sama väita ka tema hääle­ kandja kohta. Kaitseliit on lahutamatu osa eesti rahva ise­ loomisest ja tema vabatahtliku alativalmisoleku ja rahvus­ liku kaitsetahte kehastajaid.

Elu areneb pidevalt ja alati. Kunagi ei saa ütelda, et oleme jõudnud täiuseni. Sama ei või lausuda ka „Kaitse Kodu!“ toimetus. Ajad muutuvad ja meie ühes nendega, kuid tõeks­ pidamised jäävad. Aegade veeredes on muutunud ajakirja sisu, vormid ja väline ilme, on muutunud juhtivate tegelaste koosseis toimetuse peres – kuid vana sügav sihtlause, mille elluviimiseks ja edasikandjaks seni on vankumatult oldud – see jääb. See lause „Kaitse Kodus!“ ütleb kõik. Ta on meie töö alus tänapäeval ja on seda tulevikus. Peab ikka edasi arenema samades rajatud suunades. „Kaitse Kodu!“ peab ka tulevikus jääma oma organisatsiooni aateilma, tema vaimse

Öeldakse, et häälekandja on oma organisatsiooni peegel. Tahaksin loota, et sama võib väita ka „Kaitse Kodu!“ kohta Kaitseliidu suhtes. „Kaitse Kodu!“ on viimasega kaasa elanud kõik tema rõõmud ja mured. palge, tema saavutuste ja nii lähemate kui ka kaugemate tähiste väljendajaks.

Kuid pole head ilma halvata. Omal ajal nii tihe side „Kaitse Kodu!“ ja malevate vahel tundub viimasel ajal mõnes osas nagu lõdvenenud olevat. Tahaksin uskuda, et see on tingitud vaid töörohkusest kohtadel. Kuid seal, kus tehakse tööd, on ka töötulemusi, ja seda on tarvis jagada naabritega. Peale­ selle keerleb kohtadel hulk vaieldavaid küsimusi. Selleks ongi oma häälekandja.

Tahaksin loota, et edaspidi seniste ja uute sõprade ring „Kaitse Kodu!“ ümber veel rohkem tiheneb. Siis saaksid malevad pidevamat informatsiooni mitte ainult Tallinnast, vaid ka kohtadel omavahel ja vahelduksid mõtted võimali­ kult kõikide meie kodumaa nurkade vahel. Kristalliseeruks veel rohkem meie kodukaitse mõtte sügav tuum ja liidaks veel enam kõiki kokku ühiseks tervikuks.

Tänasega astub „Kaitse Kodu!“ vastu järgmisele aastaküm­ nele, et veel südikamalt teenida seniseid kandvaid sihtmõt­ teid ja tõekspidamisi. „Kaitse Kodu!“ praeguse toimetuse ja talituse otseseim tänu kõigile riigi asutustele ja Kaitseliidu organitele ning nende juhtidele, kellest on olenenud „Kaitse Kodu!“ ilmumine ning kes isalikult on hoolitsenud tema eest.

Tänu majanduslikele ringidele, organisatsioonidele, ettevõ­ tetele ja isikutele ajakirja majandusliku külje senise toeta­ mise eest.

Tänu ja südamlikud tervitused ajakirja endisile vastutavaile ja tegevtoimetajaile, lahkunud ja praeguseile kaastöölisile ja ajakirja levitajaile senise viljaka töö eest.

Soojem tervitus meie ajakirja lugejaile!

Oleme seni õilsa ja ühise töö nimel olnud koos. Jääme ka tule­ vikus kokku! Meie kõigi juhtlause on ja jääb: kaitse kodu!

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Kaitse Kodu! nr 19–20, 1935 6/2025

13

INIMENE

AIVI MURD-MURULAUK UNISTAB TõHUSALT TOIMIVAST ORGANISATSIOONIST

Aasta naiskodukaitsja 2024 Aivi Murd-Murulauk on nagu tulesäde: ühel hetkel evakuatsioonirühma ülema abi ja järgmisel õppimas esmaabi instruktoriks – sidemerullid taskus, käpuli elustamisoskusi näitamas.

Tekst: LIINA VALNER, Naiskodukaitse Tallinna ringkond

V

eel mõni silmapilk hiljem esindab Aivi ringkonda juhatuse tasandil: pihus kas sinililled või kalmuküünal või autervituseks temast endast mitu korda suurem lipp uhkelt pea kohal lehvimas.

Ta suudabki seda kõike, ta päriselt peabki kõiki neid ameteid korraga – endal samal ajal kodus neli last ja loomad takkaotsa, kes kõik samuti toidetud ja hoolitsetud.

Juba esimesel jaoskonna üldkoosolekul kauples ta ennast revisjoni asendus­ liikmeks ja seejärel liikus kogu aeg edasi – algul Sadama jaoskonna juha­ tusse ja sealt edasi Tallinna ringkonna juhatusse. „Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, et pakun enda kandidatuuri igal pool ise välja. Sain liitudes kohe aru, et ma ei saa endast maksimumi anda, kui ma suurt pilti ei näe,“ kinni­ tab aasta naiskodukaitsja üle­eestilise tiitli võitnud Aivi, kuid märgib kohe, et tegelikult olid kõik viisteist kandidaati aasta parima tiitlit väärt. „Kõik meie

14

6/2025

naised on lihtsalt nii ägedad, teiste panust on kõrvalt kergemgi märgata kui enda oma,“ tõdeb ta.

„HÄSTI VARJATUD“ ÜLLATUS

Üle­eestilisele tunnustusele kandi­ deerimisele eelnes ringkonna aasta naiskodukaitsja nominendi valimine, mis kuulutati välja Tallinna ringkonna aastapäeval. Kandidaatide esitamise õigus ja võimalus oli kõikidel ring­ konna liikmetel.

Aivi meenutab, kuidas esimene aimdus sellest, et tema selja taga midagi plaanitakse, tekkis tal siis, kui teda ei tahetud enam ringkonna juhatuse koosolekutele lubada, tuues üsna veidraid põhjusi. „Ei, sul pole vaja täna tulla, me saame ise hak­ kama,“ kõlas ühel korral ning kui Aivi end järgmisele koosolekule minema sättis, teades, et seal arutatakse just meenete tellimise teemat, millega tema juba aastaid on tegelenud, sai ta vastuseks: „Kuule, tead, pole vaja tulla, sel aastal lubas Liina ise ära korraldada!“

See oli hetk, kus Aivi hakkas taipama, et kuna kandidaatide üle arutatakse just neil koosolekutel, küllap see tiitel tuleb siis talle, ning esmajoones reetis „hästi varjatud“ üllatust just Liina mainimine, kes polnud meenete tellimisega kokku puutunud. „No mis seal ikka, las siis tegeleb,“ vastas Aivi rahulikult ning valmistus mõttes oma tiitlit vastu võtma.

Kui Kaitseliidu tänuürituse päev kätte jõudis ja Aivi tiitliga pärjati, oli pere­ kond tema üle väga uhke. Üldiselt Aivi regulaarne äraolek tema pereliikmeid eriti ei häiri, kuigi abikaasa ja väiksem poeg ikka aeg­ajalt küsivad, kas ta peab tõesti jälle minema. Tänuüritusel kaasas olnud abikaasa silmis sai aga värske aasta naiskodukaitsja kõik oma aktsiad lunastatud. „Tema pole küll enam ühtegi korda sõna võtnud, kui ma taas lähen, ta saab nüüd väga hästi aru, et mul on vaja minna, sest ma tahan panustada. Ta oli ikka väga uhke, veel mitu nädalat pärast tänuüritust hõiskas kõigile,

KRISTLIN KÕRGESAAR

INIMENE

kes vähegi kuulata jaksasid, kui tubli naine tal ikka on,“ naerab Aivi ja lisab, et kohati tundub talle, nagu oleks abikaasa selle tunnustuse üle õnneli­ kumgi kui pärjatu ise.

TIITEL MOTIVEERIB, ENT KA KOHUSTAB

Hoolimata sellest, et tiitel on Aivil nüüd käes (või seinal) ja ringkonna­ kaaslased on talle öelnud, et ei, keegi ei oota temalt nüüd saja kümne protsendilist panustamist, on Aivi jaoks endiselt südameasi oma tegevusi samas vaimus, peatumata jätkata ja pigem isegi rohkem pingutada. „Jah, see ausalt öeldes ikka kohustab küll. Kuigi kõik tõesti ütlevad, et see on tagantjärele tunnustus juba tehtud asjade eest, on mul endal ikkagi tugev tunne, et see kohustab panustama veel rohkem. Pole minu moodi loorberitele puhkama jääda. Ma ikka veel päriselt jaksan panustada ega taha, et keegi peaks minus pettuma,“ kinnitab Aivi.

Muide, Aivi isegi küsis Naiskodukaitse esinaise Airi Toominga käest üle, mille alusel otsustati, et just tema selle tiitli saab. Nagu Tooming seletas, oli kesk­ juhatuse selle aasta prioriteediks koo­ litamine. Nii enesetäiendamine kui ka organisatsioonikaaslastele ja elanik­ konnale oma teadmiste edasi andmine.

Ning tõsi ta on, et koolitamine Aivile tõesti meeldib. See tagab ka enese­ motivatsiooni ja annab energiat.

Samas tunnistab Aivi, et näiteks noortejuhiks ta ilmselt ei sobi. Lapsed eeldavad teistmoodi lähenemist. „Täiskasvanud on ikka palju rahuli­ kuma energiaga,“ muigab Aivi ja lisab, et isegi kui tema ametiaeg juhatuses läbi saab ja ta otsustab uuesti mitte kandideerida, jätkab ta koolitamisega kindlasti. „Mulle lihtsalt meeldib nii ise õppida kui teisi koolitada. Kui ma ise ennast kõige toimuvaga kursis hoian, siis teinekord pole probleemi ka koolitajana väga lühikese etteteatami­ sega n­ö puusalt tulistada. Alati tõesti ei ole piisavalt aega koolitusi filigraan­ selt ette valmistada. Samas, nagu ma aru saan, inimestele minu koolitustel üldiselt meeldib ja see on tore.“ 6/2025

15

INIMENE SÜDAMELT ÄRA – PASSIIVSED LIIKMED

Passiivsed liikmed on aastaid olnud üks Naiskodukaitse suurimatest prob­ leemidest ning võõras ei ole see teema ka Aivile, kes tunnistab, et tema koge­ musel ainuke meetod, mis passiivsed liikmed mugavast kodust n­ö lahingu­ väljale tagasi meelitab, on personaalne suhtlus. „See on suur probleem. Minu arust ainuke viis, kuidas „ära kadunud“ liige taas välja saada, ongi see, et helistad talle ja kutsud kuskile. Mitte ei kirjuta, vaid just helistad,“ selgitab Aivi. Samas möönab ta, et isiklik suhtlus on ena­ masti puudujäägis, sest selleks on ikka palju aega vaja. Mõni väiksem jaos­ kond on seda suutnud, ent kui jaos­ konnas on 80 liiget ja juhatuses viis, siis ei suudeta seda suhtlust kuidagi üleval hoida. „See on tõsine väljakutse, millega iga jaoskonna juhatus silmitsi seisab ning moel või teisel lõpuks väi­ keste kadudega leppima peab,“ nendib Aivi, kuid on täiesti kindel, et kui n­ö pauk peaks käima, tuleks kohale ikkagi suurem osa liikmetest.

Lisaks juba mainitud personaalsele suhtlusele ja erinevatele koosviibimis­ tele/õppustele on Aivi kinnitusel hästi oluline ka silmas pidada, et kui liikmel ei ole valitud kindlat ametikohta või tegevussuunda, siis ta ei saagi aru, mida ta tegema peab. Kui on olemas ametikoht ja kindel ülesanne ning ka koolitused läbitud, siis on liige juba piisavalt motiveeritud ja igati valmis reageerima vastavalt oma ametikohale. „Tal on ülesanne ja ta teab täpselt, kuhu ta peab minema ja mida tegema.“

SÜDAMELT ÄRA – NAISKODUKAITSE VS KAITSELIIT

Aivi ei ole enda juures veel läbipõle­ mise ohumärke täheldanud, kuid hetki, mil tal on tekkinud tunne, et hea mee­ lega viskaks kõik nurka, on olnud küll.

AIVI MURD-MURULAUGU ERAKOGU

„Kõige frustreerivamad hetked on need, kui ei saa tuge oma inimes­ telt oma suure organisatsiooni sees.

Närune tunne on, kui maleva või noorte üritused sõidavad Naiskodu­ kaitse tegevustest üle.“ Hiljuti jäi neil esmaabi õppepäev ära seetõttu, et kõigepealt ei saanud nad tagalakeskusest ruume, hiljem aga abi toidu ja varustuse transpordiks kaugemal asuvasse kohta. „Kuid seda,

INIMENE et mina broneerin ruumid varakult ära ja keegi teine teeb ilma teavitamata sellele oma broneeringu peale, on esi­ nenud tihti ning see ei ole hea tunne,“ kurdab Aivi.

Ta ei teagi, miks sellised asjad juh­ tuvad, aga talle on jäänud tunne, et Naiskodukaitse tegevusi ei peeta maleva tegevuste kõrval olulisteks. „Ju arvatakse, et küll me kuidagi hakkama saame. Üldjuhul kuidagi saamegi, aga mitte alati,“ nendib Aivi.

Jah, Naiskodukaitse saab sellest aastast vajadusel kasutada kohalike omavalit­ suste ja linnaosavalitsuste ruume, kuid need ei sobi alati nende õppuste jaoks.

Et läbi viia võimalikult realistlikku ja tõhusat esmaabi õppepäeva, on vaja rohkem ruumi ja ka võimalust kasu­ tada näiteks kunstverd ilma hirmuta kõik ümbritsev ära rikkuda. „Seetõttu ongi mu suur unistus, et Naiskodukaitsel oleks päris oma välja­ õpperuumid, mis ei annaks kellelegi võimalust meist üle sõita,“ ütleb Aivi otse ja ausalt välja ning lisab veel mitmeid nüansse, mis on suhtumisest Naiskodukaitsesse hinge jäänud. „On veel üks asi, mis segadust külvab.

Nimelt on osa Kaitseliidu üksusi kom­ munikeerinud, et kui Naiskodukaitse liige soovib kuuluda nende üksusesse, siis peab ta kindlasti üle minema Kait­ seliitu. Aga see pole nii,“ selgitab Aivi, tuletades meelde, et me oleme kõik üks Kaitseliit, üks tervik.

Hiljuti, kui üks tema jaoskonna liige taas Kaitseliitu üle läks, palus Aivi üle täpsustada, kas protseduurides on midagi muutunud, kuid sai peastaa­ bistki vastuse, et Kaitseliidu üksus­ tesse saab kuuluda ka Naiskodukaitse liikmena. „Seega, jah, peab tegema veel hulgaliselt selgitustööd, sest paraku tõesti on osa Kaitseliidu liikmeid ikka veel seisukohal, et me pole tõsiselt­ võetavad, kui ei kuulu nende rivirida­ desse, ja oskame hädapärast vaid kulpi keerutada.“ Aivi kinnitusel on tõde aga hoopis see, et Naiskodukaitse liige saab kuuluda igasse üksusesse ega pea üle minema Kaitseliitu.

Aivi arvates võib probleem peituda selles, et suure tõenäosusega ei saa paljud Kaitseliidu liikmed Naiskodu­ kaitse struktuurist aru. „Mõnes mõttes mõistan neid, sest nende struktuur

erineb meie omast päris palju. Ring­ kondi ja jaoskondi sellisel kujul, nagu Naiskodukaitses, neil ei ole, nendel on maakaitseringkonnad ja jaoskonnad, mis vastavad sõjaaja struktuurile,“ selgitab Aivi. „Nemad jagunevad jagudeks, kus on 6 meest, meil on aga kõige väiksem üksus jaoskond, millesse mõnel juhul kuulub isegi 80 inimest või enam,“ põrutab Aivi ja tõdeb, et see probleem võiks leida lahenduse juht­ konna tasandil ja tulla sealt allapoole üksustesse.

Sest kui Eesti julgeolek päriselt ohtu satub, siis läheb Naiskodukaitse liige oma üksusesse kohale ja teeb seda, mida tegema peab, hoolimata sellest, et tema ühe varruka peal on NKK emb­ leem ja teise peal üksuse oma.

USALDUSVÄÄRNE JÕUD

Aivi on kindel, et eestlaste seas on naiskodukaitsjad väga hea mainega, meisse usutakse ja meie peale loode­ takse. Tema sõnul aitas sellele kind­ lasti oluliselt kaasa meie aktiivsus COVIDi kriisi ajal ning muidugi ka idanaabrite sõjaline konflikt, mis tõi Naiskodukaitsesse meeletus koguses uusi liikmeid, kellest suurem osa on aktiivsed tänagi, olgugi, et „hirmu suured silmad“ ei ole enam nii suured kui paar aastat tagasi.

Osad liikmed, kes 2022. aastal suure innuga liitusid, on jäänud n­ö madal­ starti, sest nad ei usu enam, et sõda tuleb. Vähemasti ei usu nad, et see meid lähiajal ohustab, ja võimalik, et midagi ei juhtugi. Me keegi ei tea seda täna. „Ütlen ausalt, et tegelikult peaks tuleviku huvides neile selle hirmu­ faktori vaikselt tagasi tekitama, sest arusaamine, miks me oma organisat­ sioonis üldse olemas oleme, peab iga meie liikme sees olema igapäevaselt,“ leiab Aivi.

Teda ennast näiteks motiveerib hirm sõja ees – mida rohkem on ta nii töö­ kui vabatahtliku elus seotud kaitse­ valdkonnaga, seda rohkem saab ta aru, et me ei saa praegu keegi midagi aru ja see on isegi hea, sest siis on ka Naisko­ dukaitsel tööpõld veel suur ja lai. Tuleb sihikindlalt jätkata elanikkonnakaitse ja teavitustööga.

Sama tendents on ka rahva seas, sõda enam nii väga ei kardeta ning loode­ takse paljuski NATO peale või selle peale, et venelane end varsti nagunii

Ukraina vastu uimaseks jookseb. „Mina pean seda võltsturvatundeks, mis on ohtlik, ning ka sellega tuleb tegeleda.

Ma jälgin uudiseid ja loen arvamus­ artikleid sõja kohta, sest püüan endal suurt pilti ees hoida,“ räägib Aivi innukalt.

SUURIM TUGI

Paljud Aivi organisatsioonikaaslased ütlevad end kahtlevat, kas Aivi ööpäe­ vas on ikka sama vähe tunde kui teis­ tel. Aga on, ja ikkagi jõuab ta ära teha rohkem kui nii mõnigi teine – seega on ta igati aasta parima tiitlit väärt!

Siiski on üks hästi hoitud saladus, mida igaüks võib­olla enne ei teadnud. Jah, Aivil on 4 last, toetav abikaasa ja ka mõned koduloomad – kõik on toidetud ja kasitud. Aga tal on kodus veel ühed „huvitavad“ loomad. Kes siis? „Jah, mul on diivani all tolmukas­ sid! Nende arvelt saangi omale aega juurde! Nad on seal muidu vaiksed ja rahulikud ja perekonda nad ka ei sega.

Vahel vaatan kalendrisse ja nendin, et järgmine vaba nädalavahetus, mil saan nende kassidega tegelema hakata, on kahe kuu pärast. Ja siis nad hulla­ vadki segamatult seal voodi all. Kui keegi teine ette ei jõua, tegelen mina nendega siis, kui selleks saabub aeg,“ naerab Aivi.

Igatahes on Aivi siiralt tänulik oma pereliikmetele, kes on talle suuri­ maks toeks ja mõistavad teda. Ühiseid hetki leitakse näiteks reisides. Kevade alguses käidi perereisil Indoneesias, juuli lõpus aga Islandil. „Reisimine meeldib meile väga, aga me reisime tegelikult ka selleks, et kui me seda ei teeks, leiaks mu mees kogu aeg midagi, mida remontida või ehitada, ja nii juba viimased 20 aastat. Seega, kui tema reisib, siis tema puhkab,“ selgitab Aivi ja lisab, et ehkki ta ise ei võta Nais­ kodukaitse tööd tööna, vaid hobina, on tal reisidel siiski kogu aeg arvuti kaasas. „Rhodosel osalesin telefoni kaudu juhatuse koosolekul, meilidele vastan igal reisil, aga see pole mulle kuidagi kurnav, sest see on minu hobi ja minu kirg!“ Hea puhkus, mida ta tegelikult igatseb, on hea raamatuga kuskil metsas, aga seda ta pole veel teha saanud. „Võib­ olla enne pensionit jõuan … või siis … no pensionil ehk ikka,“ arutleb Aivi lõbusalt unistades.

6/2025

17

VÄLJAõpE

NAERUKAJAKATE KURSUS

SOK AINULT NAISKODUKAITSJATELE „Me ei tee naiskodukaitsjatele ühtegi allahindlust!“ ütles kursuseülem seersant Elbe Lumiste mai lõpus Põhja maakaitseringkonna kolme ringkonna naiskodukaitsjatele korraldatud sõdurioskuste kursuse esimesel päeval. Suve keskel, 9.–13. juulini toimunud sõdurioskuste kursuse laagris said 23 kursuslast seda omal nahal tunda.

Tekst: kursuslane kapral EILI ERG, NKK Harju ringkond

L

aagris saadi igasugust ilma, kõva füüsilist koormust, paugutamist, piiratud uneaega, vastase rünnakuid – päris sõdurielu pinget.

„SOK on teekond, kuhu astusin väikese hirmusabinaga, aga laagrist väljusin nagu hästi kasutatud matkapliit – väljast tahmane ja tossune, seest soe ja leek veel sees!“ muljetab Enel Kolk. „Vaatamata väsimusele, raskustele, sääskedele, vihmale ja veel vähemalt sajale põhjusele, miks mõni võiks nina vingu tõmmata, saatis meid mõnus huumor ja nakkav naer.“ SOK on mugavustsoonist väljaastumine, kuid kursuslased tõestasid igal sammul, et sõdurioskusi õppides on suurimad vastased enda võimete alahindamine ja hirm uue kogemuse ees.

Esimest korda telkmantli all magamine, kuivtoidupakid („Meil on juures 23 naiskodukaitsjat, kes oskavad nüüd mitu korda paremini hinnata meie välikokkade tööd,“ tõdes seersant Lumiste

18

6/2025

kavalalt naeratades), täisvarustuses seljakott relva ja rakmetega, viiekilose relvaga metsavetsus käimine, ripsmetuši asemel roheline kamokreem näol.

Palju esimesi kogemusi. Murdepunktile lähedal, aga üllatavalt … „loobumishetke ei tulnudki – tegelikult oli ikka raske, aga kui nägin, kui vaprad teised on, siis see aitaski. Kõik hoiavad kokku, me tuleme sellest koos läbi,“ tõdes Mall Leht.

10 SILMA

Õppes pausi ei tehtud – jalastumine ja rännak täisvarustuses, varitsused, hilisõhtutelgi ette võetud ootamatud söösta-kata-drillid, öise häire ajal napis riietuses ja relvaga kaevikusse lidumine (ning alles seal riietumine, muide, vihma käes), miiniõpe, taktikaline lahingumeditsiin, relvatest 2. „Relva- ja laskeõpet on naistele ladusam teha,“ tõdes seersant Kuus. Kui mehed kipuvad „omaenese tarkusest“, ohutusjuhendeid kuulamata tegevusse tormama, siis naised lähevad tasa ja

targu kindla peale välja – kuulavad, küsivad üle, pööravad juhendamisele rohkem tähelepanu.

Liis Peterson polnud enne SOKile tulekut relva käes hoidnudki, rääkimata laskmisest. Instruktorite juhtnööre kuulates tulid esimese nelja padruniga saja meetri pealt lamades ainult 8–10silmased tabamused. „Sul on loomulik anne, kasuta ja arenda seda, treeni ja käi võistlustel,“ kõlas soovitus naiskodukaitsjale, kes endagi üllatuseks relvatesti 2 kohe edukalt sooritas. Kas see on tulevane relvainstruktor ja siiani lihtsalt peidus olnud kalliskivi? Seersant Lumiste elas kursuslastele kaasa: „See, kuidas pärast mitut katset tulid relvatesti 2 sooritanutel eduelamusest ja kergendusest pisarad silma, liigutas mind hingepõhjani.“ „Pidime pärast kontakti vastasega kahekesi kannatanu eemale lohistama. Roomates – minul aga ei tulnud meelde, kuidas relv seal sambla sees

VÄLJAõpE EILI ERG

NKK SOKI LAUL 2025 („Sepapoiste“ viisil)

SOKi naised, SOKi naised, närvesööv, närvesööv!

Lahendame tõrkeid, lahendame tõrkeid päeval-ööl, päeval-ööl.

Meie seeru, meie seeru, täisblondiin, täisblondiin, Armu meil’ ei anna, armu meil’ ei anna, JA MIS SIIS, JA MIS SIIS!

kõhutades hopsti! ja kedagi sihtimata seljale saada. Mulle vajus peale kogu maailma frustratsioon, nähes, kuidas kaaslane kannatanut üksi ära tõmbab.

Instruktor tuli appi. Jõudsin ka kohale, relv rihmaga kuidagi ümber kaela keerdus ja ise kole õnnetu, et ei saanudki läbi elada, kuidas märjal samblal roomates kedagi järel vedada … Minu kaaslane ütles aga lihtsalt, et veame teda siis veel natuke! Siis läksid mu silmad märjaks,“ kirjeldab lahingumeditsiinis õpitu ja kamraadluse üle muljetades Birgit Veiler.

Kapral Kuuspalult õpitud nõksude abil varjusid naised kaitset tehes nii hästi ära, et mööda kõndivad instruktorid ei pannud neid tähelegi, kui arutasid järgmise ülesande plaane.

Nii said kursuslased luureinfot, et ees on varitsus, milleks on vaja kiiresti veoka kastist maha saada, varjuda ja hakata vastutuld andma. Mida öelda – söösta-kata-hooga niideti maha vastase brigaadikindral (auastmed selgeks!) ning oskuslik varjumine ja luuretöö omandasid uue tähenduse.

Täistabamus!

Selgeks sai drilli vajalikkus – scABCDE, RISE jt esmaabitegevuste tähtsuse järjekord peab jääma lihasmällu. Jutuga oskust selgeks ei õpi ja tähekombinatsioon aitab seda meelde jätta.

AUKOHUS ISAMAA EES

Veebel Teppo juhendite alusel pidid kursuslased tegema metsa kommikotte täis padrunikastidest peidikud.

Jaoülem juhendas ja koostas kaardi, kaks kaevasid ja neli tegid ringkaitset.

Kui küsisin instruktoritelt, miks on naiskodukaitsjatele SOKi vaja, oli nooremseersant Kuusi ja seersant Timtšuki välkvastus: „Meie vastane on suur, me ise väikesed. Iga panus, iga oskuslik riigikaitsja on kulla hinnas.

Mida rohkem meid on, seda edukamad oleme isamaa kaitsmisel. Naistel ei tasu sõdurioskuste omandamist karta – neil on võrreldes meestega omad tugevused, millega riigikait-

sesse panustada. AK4 on ka meestele ebamugav relv, naiste jaoks raskem ja kohmakamgi, aga nad saavad ilusti hakkama. Sõjaaja ametikoha võtmine on aukohus riigi ees.“ Kursuseülem rõõmustab: „Imeliselt nakkav positiivsus kandis kogu laagrit – olen uhke kõige selle üle, millega naised hakkama said. Kui mõni naerulind väsis, võttis järgmine üle – tõeline naerukajakate kursus.

Kohale jõudis arusaam, et pisiasjades seisnebki lahendus – uni, koostöö, ajakasutus, vilumus, mugavus. Meie instruktorid on head praktikud, hästi professionaalsed. Nende jaoks oli üllatav, et naised on teatavas väsimusastmes palju sitkemad ja õppes tänuväärsem auditoorium. Instruktorid tahavad panustama tulla järgmiselegi Naiskodukaitse sõdurioskuste kursusele – võit on mõlemapoolne.

Kursuslastele oli see aga hea praktiline kogemus, mis ilmselt muudab sõdurielust arusaamise realistlikumaks.“ 6/2025

19

väljaõpe

RAJAL SÜNDINUD TARKUS

VIRGATSITE TAKTIKA JA ELLUJÄÄMINE Virgatsid on isikkoosseisu tabelites olnud juba üle kümne aasta.

Väljaõppejuhised ja õppekava aga saadi lõpuks kaante vahele ja ajateenijatele koolitused käima alles GasGas mootorrataste hanke lõppemisega.

Tekst: JARMO HOLLO, virgats

A

jateenijatele kohandatakse intensiivse erialakursusena mõnenädalast koolitust, mille on kokku pannud kogenud enduro-spetsialistid.

Tsiviilide koostatuna sisaldab see aga peamiselt sõiduõpet ning mõningaid lisaoskusi, mida sõduril vaja võiks minna.

Kahjuks pole aga Kaitseliiduni siiani jõudnud sellist koolitusmaterjali, mis sisaldaks taktikat, tegevusi tüüpolukordades ja tegevusprintsiipe. Nii et need peavad kõik virgatseid sisaldavad üksused ise koostama, vastavalt oma äranägemisele ja kogemusele.

Intensiivne väljaõppegraafik kompanii ja pataljoni tasandil pole siiani andnud võimalust keskenduda virgatsitaktikale. Kuid selleks on juba tõsine vajadus.

Seekordne õppus Soodla harjutusalal täpselt selleks planeeritigi. Eesmärgiks oli katsetada läbi erinevaid taktikaid tüüpolukordade lahendamiseks, läbiharjutamiseks ja ka sõiduvõtetes võimalike puuduste väljatoomiseks.

Kuna oli võimalus tegutseda puhtalt moottorrattaüksusena, harjutasime ka lahingnaaset.

20

6/2025

VARITSUSEST VÄLJA

Üks virgatsile riskantsemaid olukordi on sattumine teetõkkele või varitsusse. Loomulikult on esmane ennetamine, kuid seekord olid õppuse legendi järgi varitsuse tegijateks vastase poolt ajupestud kohalikud elanikud. Nende tegevus oli ootamatu ja ettearvamatu.

Sellise takistuse ilmnemisel peab virgats suutma teha sekundi murdosa jooksul otsuse, kas proovida olukorrast läbi sõita või ohualast väljuda.

Kergest improviseeritud varitsusest on tihti tõhusam suurel kiirusel läbi sõita, kuid teetõkke korral pole see võimalik.

Olukorrast võib väljuda ka kõrvale keerates ja metsa liikudes või siis sooritada tagasipööre ja tuldud teed tagasi liikuda. Klassikaline tule avamine ja oma tule all ohualast välja rullimine on ilmselgelt võimatu valik.

Kiireim viis ohualast väljaliikumiseks on teelt kõrvale keeramine. Kuna teede kõrvalalad pole tihti sileda muru või metsaalusega, peab suutma väga kiirelt hinnata teeperve ja tihti ka kraavi kandvust ja läbitavust. Soises Eestis on suviselgi ajal tee ääres meetri jagu vett sisaldavad kraavid. Valearves-

tuse korral sellisesse sisse sõites on kukkumine vältimatu ja varustusega ujuma sattumine võib lõppeda virgatsi kaotusega.

Seega on virgatsi liikumise oluliseks osaks üllatuste ennetamine ja põgenemistee planeerimine. Seda nii võimalikke varitsuskohti analüüsides kui ka teeperve vaadeldes. Samuti on takistuste ületamiseks ääretult oluline treenida väljaõppes sõiduvõtted automaatsele tasemele. See on ka Kaitseväe kinnitatud õppekava oluline osa.

TOSS VÄLJA

Seekord katsetasime tagasipöörde võimalusi. Kaasas oli ka GoPro kaamera, et hiljem „pahalase“ vaatenurgast aru saada ja tõhusaim meetod valida.

Tagasipööret saab mootorrattaga teha kahel moel. Üks on jalgpiduriga tagaratta blokeerimine, kuniks ratas külg ees libisema hakkab, ning seejärel gaasi andes tuldud suunas kiirendamine. Võib ka aeglustada liikumiskiirust ning teha tavaline tagasipööre.

Kuna otse enda suunas liikuva objekti kiirust ja distantsi on kõige raskem hinnata, tundus hoo maha pidurdamine ja võimalikult sujuv tagasipööre

väljaõpe

efektiivsema ning ajaliselt kiirema meetodina.

Samuti katsetasime maskeeriva suitsu­granaadi heitmist oma tagasipöörde varjamiseks. See aga nõuab granaadi kättesaamiseks ja splindi eemaldamiseks ettevalmistuste tegemist. Samuti viivet enne suitsukardina moodustumist ning tuule mõjude arvestamist.

ELLUJÄÄMISKARBIKE, AITA!

Ka liikumine paaris või grupina sai läbi töötatud. Seekord oli suurepärane võimalus läbi harjutada nii turvalise pikivahe hoidmine, märguanded kui sünkroonne tegevus. Seda nii suuremal kiirusel kui ka sõiduoskusi tõsiselt proovile paneval soisel maastikul või värskel raiesmikul.

Virgats on tihti üksi liikuv element ja õnnetuse, vigastuse või lihtlabase tehnilise rikke korral ei ole tal lahingu­ paarilist aitamas. Loomulikult on üksuses kokku lepitud kohtumiskohad, otsingule minemise ajad ja meetmed, kuid üksikvõitlejana lahingnaase ja sellega koos SERE on väga oluline osa omade juurde tagasi pääsemiseks.

Ka seekord sisaldas õppuse legend olukorda, kus olime pärast varitsusse sattumist sunnitud leidma turvalise ööbimiskoha ja hakkama saama nende vahenditega, mis meil sõites kaasas olid. Igal virgatsil on lisaks patrullkotile reietaskus väike ellujäämiskarbike, mille sisu seekord proovile pandi. Tuletegemisvahendid ja viisid, sõlmed ja kinnitused, toidu valmistamine ja loodusest söögipoolise leidmine sai läbi proovitud. Okstest küljealunegi sai telkmantli alla valmis.

Ning otsustades peatselt pärast magamisasemete valmimist vallandunud mürina järgi nähti mootorrattaid uneski. Vaatamata sellele, et öösel langes temperatuur alla nulli, nii et hommikuks oli vesi joogikoti voolikus ära külmunud, ärgati puhanuna. Hommikuvõimlemiseks sobis aga kõigile laagri kokkupakkimise järel väike sõiduring ärkavas metsas.

MERIL NÄREP

Kokkuvõttes võib õppuse lugeda kordaläinuks. Mitte sellepärast, et kõik oleks läinud täpselt nagu planeeriti, vaid sellepärast, et välja tulid ka vead, harjutamist vajavad elemendid ning vajalikud varustuse muudatused-täiendused.

6/2025

21

HARITUD SõDUR

ARVAMUSI RELVADEST EHK VÄHEM EI OLE ALATI ROHKEM JA VASTUpIDI Kaitse Kodus! ilmunud artikkel teenistuspüstolitest tekitas väga palju kohinat, arvamusi ja tagasisidet. Toome lugejate ette mõned nende hulgast.

SILVER JAANSON

Tekst: HEIKKI KIROTAR, vabatahtlik autor

HARITUD SõDUR

O

sade üksuste relvurid pidid kaitseliitlaste horde õlise kaltsuga vehkides tagasi tõrjuma, kui need tulid välja võtma oma ametikohale ette nähtud püstoleid ja padrunikaste.

Tegelikult on teenistuspüstolid juba aastaid valdavalt relvaruumides hoiul ja neid kannab peamiselt valveteenis­ tus.

Uue teemana on esile tõusmas 12 cal sileraudsed relvad droonide lähi­ tõrjeks, linnalahinguks ja kaevikute puhastamiseks igasse jalaväejakku või isegi pooljakku lisarelvana, millega on hea uksi avada ja asju alla lasta. Samal ajal on jätkuvalt päevakorral osade püstolite ja automaatide asendamine või täiendamine relvasüsteemidega, milles on püstolite kerge kaal ja kom­ paktsus ühendatud püstolkuulipilduja kiire tuletihedusega. Need relvad kasu­ tavad parandatud läbivusega väikese­ kaliibrilist laskemoona. Tuntumad on sakslaste MP7 kaliibriga 4,6 x 30 mm ja belglaste P90 kaliibriga 5,7 x 28, mis mõlemad läbistavad kaitseveste ja ­kiivreid tavalisest üheksamillimeetri­ sest kuulist paremini.

Tulenevalt kuuli ehitusest, kujust ja lennukiirusest võib suhteliselt aeglane üheksamillimeetrine täismantelkuul läbistada kergema ehituskonstrukt­ siooniga seinu automaadist isegi paremini. Kuuli kiirus on mõnisada meetrit sekundis ja takistust taba­ des ei muuda kuul märgatavalt oma kuju. Automaadi väike ja kerge terava otsaga kuul on see­eest vähemalt kaks korda kiirem. Lennukiirusest tingitud jõudude tõttu puruneb automaadi kuul kergemini. Vanemad pehme südami­ kuga täismantelkuulid M193 lähevad tabades suhteliselt kergesti kildudeks.

Tänapäevase SS109 karastatud terasest läbistaja võib lennata edasi, isegi kui kuuli tagumine osa ja mantel seina kinni jääb.

Paarikümne aastaga on kümned riigid asendanud oma vanemad automaadid, püstolid või püstolkuulipildujad uute kaliibritega. Näiteks Norra ostis neid avalike andmete põhjal kuus ja pool tuhat, peamiselt toetavate väeliikide võitlejate enesekaitserelvadeks. Tagala suhtub alati halvasti, kui logistilisse ketti soovitakse midagi lisada, selle­ pärast ongi paljudes armeedes üks,

maksimaalselt kaks põhikaliibrit, sest niimoodi on kõige kindlamini võimalik tagada laskemoona järelevedu. Kõiki­ dele samad kastid samade euroaluste peal.

Teenistuspüstolite hinnad on mõne­ sajast eurost tuhandeni, sama palju maksavad haavlipüssid. Püstolkuuli­ pildujad maksavad suurusjärgus tuhat eurot ja automaadid paar tuhat. Püstoli padrun maksab pool automaadi pad­ runit, esimene kolmkümmend ja teine kuuskümmend senti. Täpsusmoona hind on euro kuni kaks. Euro eest saab teha püstoliga kolm ja automaadiga kaks lasku. Haavlipadrunite hinnad on euro kandis. Ma ei võta seejuures arvesse eriti erilisi kaliibreid ja padru­ neid, näiteks võidakse volframist haav­ litega padruni eest küsida kuni kümme eurot. Hind võib tunduda karm, kuid on reeglina seda väärt. Laskeoskuste omandamiseks ja hoidmiseks tuleb igast relvast teha mõnisada lasku aas­ tas, seega väljalastud padrunite hind ületab mõne aastaga relva enda hinna.

Alljärgnevas mõttearenduses on välja jäetud inimeste ametikohtadele ja üksustele viitavad andmed. Reeg­ lina on tegemist Kaitseliidus ja ­väes aastaid teeninud kogenud võitlejatega, kelle arvamus põhineb pikal kogemu­ sel eri relvasüsteemidega.

Relvurina töötav allohvitser: „Sõdurile kindlasti pikk püss. Lisaks võiks olla püstol. Paljud eriüksused kasutavadki teatud olukordades esimesena püstolit.

Näiteks linnalahingus ja treppidel või laeval on võimalik püstoliga paremini liikuda ja ennast vähem näidata. Kõiki­ del neil on peamiseks relvaks viis koma viiskümmend kuus, lihtsalt mingites olukordades puhkab see rihma otsas.

Samuti kui kaigas läheb katki, on hea kohe midagi haarata. Tähtsamad härrad, kes lahingus otseselt ei osale, võiksid ju midagi ka enesekaitseks omada. Olen kuulnud, et paljudel on isiklik püstol ja riigi poolt ei miskit.

Püstol jah tahab rohkem treenimist.

Samas on kõige lihtsam striker kõige parem (Glock, P10 jne). Pole lisanuppe ega ­kaitseid, et lakkelennanud adre­ naliiniga vigu teha. Vahet pole, kui hea on treenituse tase, vigu teevad kõik.

Isegi mina kipun IPSC (see on praktilise laskmise stiil, kus lastakse liikudes kii-

resti ja täpselt – HK) võistlustel näiteks Glockil kelgu lukustit nügima, kuna vasak käsi hoiab nii kõrgelt kinni. Nii­ sama harjutades seda probleemi pole.

On ostetud ka raame, kuhu sisse püstol käib. Lihtsustab sihtimist ja laskmist. Äkki seal leidub püstolkuulipildujale ka kasutust? Püstolkuulipildujad on rohkem linnalahingu jaoks ja teiste mittesõjaliste ülesannete täitmiseks.“

Kaitseliitlasest veebel, kaadriväelasena osalenud tosina aasta jooksul mitmel välismissioonil: „Minul on kogemus üheksamillimeetrise püstolkuuli­ pildujast lisarelvaga. Leian, et selli­ sed relvad on väga head toetavatel ametikohtadel teenivatele võitlejatele – juhid, logistikud jmt personal, kes peab relva kandma, aga kelle ülesanne ei ole sõdida. Lisarelva laskekiirus oli seitsesada lasku minutis.

Kiiremad püstolkuulipildujad, nagu CZ Scorpion, Kriss Vector või Mini ja Micro Uzi, mis lasevad tuhat lasku minutis ehk paarkümmend sekundis, peaksid olema jalaväeüksuses teise relvana.

Eks ta kaevikutes on hästi abiks. Kind­ lasti vana kooli kaitseliitlased, kes on saanud nautida Carl Gustavi „rauasae“ M45 aeglasest valangust tingitud stabiilsust ja täpsust, põlastavad sellist „moona raiskamist“.

Suur laskekiirus on oluline positiivne omadus, mille ma välja tooksin. Püs­ tolkuulipilduja on mõeldud valanguga lastes väga väikeste vahemaade pealt kasutamiseks. Mitu tabamust korraga tekitab vastasele suure valušoki, mis annab püstolkuulipildujale lähivõit­ luses kindlasti eelise. Vahet pole, kas vastasel on turvis. Valangut alustatakse jalast ja tehakse kiire tõmme relva loomuliku liikumise suunas. Kui relv kisub valangu ajal näiteks paremale üles, siis alustatakse valangut vasakult alt ja valang lastakse diagonaalis üle kere. Massiivne valušokk, mis vastast tabab, on püstolkuulipilduja eelis, aga see töötab väga väikeste distantside pealt. Kui on vaja vähekesegi kauge­ male lasta, siis ainult üksiklasud. Aga siis võib 9 x 19 padrun nõrgaks jääda.

Eriti talvisel ajal. Eriti siis, kui vastane kannab turvist. Eestis on politseinikel Mini Uzi kasutamise kogemus Mäo ristist, kui salakaubavedajad ründasid politseinikke automaatidega. Leian, et see oli tolle relva jaoks õige koht. Väike 6/2025

23

HARITUD SõDUR

CZ P10­st arvan seda, et see on tšehhidel hea üritus liikuda relvade valmistamises Glocki kategooriasse.

P07 ja P09 sarnanevad Heckler & Kochi USP­le, sest neil on kukk väljas ja kaitseriiv asetseb kelgul pöidla all, P10 on hoopis teisest puust. P10­l on löökraud relva sees ja ainuke väline kaitseriiv asub päästikul. Leian, et see relv oleks kena asendus USP­ dele just selle põhjusega, et väliseid liikuvaid osi on vähem – vähem asju, mis saavad takerduda. Muidu on need relvad kenasti kaasaegsetest materja­ lidest. Suurendatud päästikukaitsega, et oleks kinnastega mugav kasutada.

Salved on kaetud spetsiaalse libisemist soodustava materjaliga, et hõlbustada

salvevahetust, ja muud taktikuulid asjad. Lisaks suur padrunisalv. Kui USP standardne salv mahutab 15 padrunit, siis selle poolest on sarnane P07. P09 ja P10 salved on 19­sed. Neli lisapadrunit on kriitilisel hetkel ikkagi neli lisapad­ runit. P10 on mõnusalt suur relv suure salvega.

Kas neid jagada heldelt kõigile? Ma ise ütleks, et pigem mitte, kui räägime üldmobilisatsioonist. Kui rääkida Kaitseliidu võitlejatest, siis arvan, et jah. Oleks põhjendatud. Ülesanded on mitmekesised ja varustus peab olema mitmekesine, ehkki pärast pikka operatsiooni on iga lisakilo ikka liig mis liig (laetud salvega CZ P10 kaalub natuke üle kilo).

Mis puutub MP7­sse, siis see viis mu mõttele, et mida vähem erinevat sorti

moona on vaja üksusel kaasas vedada, seda parem. Leian, et MG3­d sobivad pigem sõidukitele ja statsionaarsetesse punktidesse, nii et jaksab moona kaasa vedada või on seda lähedalt juurde tuua. Jalastunud üksusele sobivad paremini paar kergekuulipildujat, nagu Negev või usakate M249. Kogu jaol on sama laskemoon ja kõik saavad omavahel tasajagamist teha. Lisaks on kergekullade laskekiirus väiksem ja tuli paremini kontrollitav. Seda juhtus ikka päris tihti, et MG jooksis keset kontakti lihtsalt moonast tühjaks ja kasutamata lisamoon oli näiteks tiibava üksuse käes. MP7 jaoks on sakslased valmis­ tanud spetsiaalse padruni 4,6 x 30.

See on väga haruldane ehk värdjas kaliiber, sest seda liigub siinkandis väga vähe. Kui moon on otsas, siis on otsas. Ihukaitseüksustel on see asja eest. Praktiliselt läheb lähikaitserelval vaja kahte salve – esimene lastakse lähima ründaja sisse ära ja siis jääb üks

SILVER JAANSON

distants, mille puhul suur laskekiirus õigustanuks end igati, aga kahjuks oli relva kasutaja väljaõpe kehvake.

Tarvitas relva lihtsalt valesti, mistõttu jooksis moonast liiga kiiresti tühjaks.

HARITUD SõDUR

veel varuks, aga sõdival üksusel veel mingit tüüpi moona kaasa vedada on halb mõte.“

Jalaväe tuletoetuse ohvitser: „Püsto­ lil on kaasaegse üksuse relvastuses kindlasti oma koht, kuid peamiselt lisarelvana. Lahingurelvana jääb esi­ kohale siiski ametikohale ette nähtud pikem relv, samal ajal kui püstol täidab taktikalise lisavahendi rolli. Ei püstoli ega ka püstolkuulipilduja tulejõud ei pruugi olla piisav, et tulla toime meie taktikalise vastase kehasoomusega. Ka tankistid ja muud tehnikaga operee­ rivad võitlejad võivad oma sõidukist ilma jääda või sattuda lähivõitlusse olukorras, kus üheksamillimeetrine ei pruugi olla piisav. Sama kehtib ohvitseride kohta, kellel on seni olnud tavaks kanda ainult püstolit – see aga osutub lahingukontaktis tihti ebapii­ savaks, muutes kaitsja hoopis kaitset vajavaks elemendiks.

Püstolil on kõrge väärtus lisarelvana.

See on kasulik näiteks kitsastes ruu­ mides ja põhirelva tõrke korral ning siis, kui automaatrelv tühjeneb mõned lasud liiga vara. Sellises olukorras ei mängi rolli ei ametikoht ega auaste – oluline on, et relv oleks kasutusvalmis.

Rahuajal on kasulik kanda püstoleid meeskonna kaitseks. Arvestades meie poliit­geograafilist asukohta tundub ebaloogiline minna sõjalise üksusega väljaõppele ilma lahingumoonata.

Tõsiste vahejuhtumite puudumine siiani on pigem õnn kui reegel. Lähi­ ajalugu näitab, et riigisisene stabiilsus võib asenduda kaosega loetud päevade või isegi tundidega – kiiremini, kui meie laskeoskus ja relvastuse areng suudab järele jõuda. Rinderiigina ei saa me endale lubada „relva­veganlust“ ning elementaarse julgestuse tagamine nii endale kui ka kaasvõitlejatele on meie enda vastutus.

Püstolid ja püstolkuulipildujad on siiski asendamatud ülesannetes, mis ei eelda igapäevast sõjategevust ega pikema ulatusega tulejõudu. Need sobivad hästi näiteks pooltsiviilsetele julgestusülesannetele või valve­ ja turvatööle. Praegu puuduvad püsto­ lid jalaväeüksuste tabelrelvastusest, mistõttu on ka nende kasutamise oskused võrdlemisi kehvad. On siiski aktiivseid liikmeid, kellel on isiklikud

püstolid ning kes treenivad oma oskusi regulaarselt. Siinkohal tekib prob­ leem politsei registris olevate relvade kandmise piirangutega Kaitseliidu väljaõppel – see aga jätab meeskonna kaitseks tihti vaid sõnaosavusega lae­ tud dialoogi ja sapöörilabida.“

Tankitõrjeohvitser: „Varustus­relvas­ tus peab ju samuti olema vastavuses üksuse funktsioonikirjeldusega ja meil ei ole põhi­ ega kaasnevaid ülesandeid, mis võiks eeldada püstoli kasuta­ mist. Kaitseväe varustuse tabel ei saa arvestada kõigega, mis ette võib tulla.

Põhirollina meie üksus lähivõitlust ei pea. Küsimus on ka selles, kui palju üldse eeldaks meie taktika lähidistant­ sil võitlust Mordori hordidega – kõlab suht enesetapjalikult. Püstoli vastu räägib seegi, kui palju on seda aktiivi, kes praeguselegi panustamisele veel mitu vinti peale keeraks ja ka püstoliga harjutaks. Kui oled KL­is tegija, siis on koormus juba praegugi päris suur.

Kogu Kaitseliit paraku laskepäevadel kindlasti ei käi (see oli väga viisakalt öeldud). Ja olgem ausad, Kaitseväe varustuse tabelis on täitmata auke küllaga. Ma ei tea, kas igale võitle­ jale püstol mahub sellesse üüratusse eelarvesse?

Mina andsin oma rühmaülema ameti üle vist juba kuus aastat tagasi ja uus ülem enam püstolit ei saanud. Käisingi õppustel lõpuks ainult püstoliga, sest automaat oli rühmaülemale ainult risuks. Pealegi oli tollal püstolis ette nähtud terav üksuse relvade kaitseks – see kah võeti hiljem miskipärast maha.“

Võitlusgrupi allohvitser: „Ma ei näe püstolkuulipildujale erilist rakendust, antagu kõigile sama Rahe pihku ja korras. Moodne püss on piisavalt kom­ paktseks tehtav eri pikkuses raudade ja muudetava pikkusega kabadega, et ei pea selliseid imelikke kompromisse otsima. Sita ventikasse lennates ei tahaks püstoli või püstolkuulipildujaga püssimeeste vastu sattuda. Ajad on muutunud, enam ei ole tabelrelvaks mingid rasked ja kohmakad püssiju­ rakad, isegi kuulipildujad on juba ühe võitleja poolt opereeritavad. Mida üks tavaline sõdur võiks püstoliga teha, milleks talle see? Väga erilised mehed, kel tarvis tegutseda varjatult või

kitsastes oludes, või SP või tähtsamad VIPid enesekaitseks – OK, aga milleks teistele püstol või püstolkuulipilduja?

Rullida kaevikuid püstolkuulipilduja või püstoliga ... ei taha.

Väikesel teisel relval on muidugi ka oma võlud ja plussid, aga igale sõdurile ju püstolit ei anna. Püstol ei suuda ka kiivreid ja soomusveste läbistada, pead põhimõtteliselt otse näkku tabama, et tolku oleks. Kusagil tolmustes kišlak­ kides sissivastases tegevuses hooneid ja sõidukeid läbi otsides on püstol hea, sinu üksus kontrollib olukorda jne. Aga täiemahulises sõjas soomusvesti ja püssiga vaenlaste vastu ma püstoliga sattuda ei tahaks, püstol oleks seal mõeldav ainult teise relvana. Tiiru­ aega ja moona on kah korralikult vaja, et püstolit laskma õppida. No ja siis nühid seal tiirus oma püstoliga, aga enamiku ajast on sul hoopis püss peos.

Eriväelased ja SP – saan aru.“

Piiriäärne kaitseliitlane: „Mulle pole ka keegi selgitanud, miks püstolid on relvalaos olemas ja trenni on seni tehtud kiduralt. Jaoülematel peaks kindlasti püstol olema, formeerijatel kas püstol või püstolkuuliprits. Kas kardetakse õnnetusi, mis püstoliga lihtsamad tulema, või lisatööd, sest siis peab kasutajaid treenima? Ka püstoli­ moonaga treeningu tarbeks on malevas kitsas, aga see on vist üle Eesti.“

Maleva instruktor: „Arvan, et püstol peab olema juhtivatel kohtadel ja erialarelvadel. Tavalaskuri põhitule­ jõud on siiski automaatrelv. Tavaline jalaväeüksus ei tegutse taktikaliselt selliste printsiipide järgi, mis vajaks kõigile püstolit. Sõjas saab iga huviline selle nagunii igalt poolt.

Püstol on väga kiire ja kitsastes oludes manöövrivõimeline. Niipea kui tekib distants, on jällegi tegija automaat.

Püstolkuulipilduja muutub järjest rohkem nišitooteks. Pigem lühike automaat kaliiber viis koma viisküm­ mend kuus või MP7 moodi asi. Meil ka räägitakse püstolitest, aga mitte valimatult kõigile. Sinna, kuhu päriselt mõistlik. Kuulipildurid ja täpsuslasku­ rid näiteks. Küsimus taandubki sellele, millal on parem kanda kolm auto­ maadisalve rohkem ja millal püstolit varusalvedega.“ 6/2025

25

SõJASpORT

KAITSELIIDU LASKETEST KUI LIITLASSIDEMETE TUGEVDAJA RAHVUSVAHELISEL SõJALISEL OpERATSIOONIL Eesti kontingent Iraagi Kurdistani operatsioonil Inherent Resolve (OIR) on kahe viimase rotatsiooniperioodi jooksul korraldanud Kaitseliidu laskur- ja kütiklassi normide laskmise võistlusi sõjapüssist 100 meetri distantsil, mis on osutunud menukaks ka liitlasvägede ohvitseride ja allohvitseride hulgas. Eestlaste eeskujust nakatatuna viisid ka sakslased ja ameeriklased läbi oma lasketestid, kus Eesti kaitseväelased näitasid tublisid tulemusi.

Tekst: ANDRES LEMBER, Eesti üksuse teabeohvitser Iraagis

I

dee korraldada Iraagis Kaitseliidu lasketeste algatas Kaitseliidu küberkaitseüksuse pealik kolonel Andres Hairk, kes teenis Iraagis sõjalise nõustaja ja Eesti kontin­ gendi vanemana oktoobrist 2024 kuni aprillini 2025. Kolonel Hairki sõnul oli laskevõistluse korraldamise eesmär­ kideks Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu kuvandi populariseerimine, üleüldise laskeoskuse arendamine ning oma kontingendi võitlejate moraali hoidmi­ ne. Laskmised viidi läbi ametlikult ja Kaitseliidu ülema kindralmajor Ilmar Tammega kooskõlastatult. „Minu hinnangul on laskeväljaõppest saanud Eesti kontingendi ja Erbili õhuväebaasis paiknevate liitlasriikide isikkoosseisu parim integratsiooni­ meede, kus sõlmitakse tulevikuks vaja­ likke usaldus­ ja sõprussidemeid. Tänu sellele on väikesele Eesti kontingendile kujunenud tugevate professionaalide maine, meie arvamust kuulatakse ja sellega arvestatakse. Olgu selle tões­ tuseks USA laskeinstruktori arvamus pärast Eesti isikkoosseisu lasketule­

26

6/2025

muste nägemist: „Jah, eestlastega ei maksa jamada“,“ ütles kolonel Andres Hairk.

TAGASI LASKMISE PÕHIPRINTSIIPIDE JUURDE

Kaitseliidu lasketestil osales üle 40 välismaalase seitsmest riigist: Unga­ rist, Saksamaalt, Hollandist, Slo­ veeniast, Kanadast, USAst ja Prant­ susmaalt. Liitlaste parima tulemuse saavutas USAd esindanud veebel (Sergeant First Class) Amila Garcia 273 punktiga, mis vastab kütimärgi esi­ mese klassi normile. Eesti kaitseväelasi osales ligi 80, parima soorituse tegi 288 punktiga esiküti taseme lasknud nooremveebel Hedvig Talvik Estcoy­ 21st.

Laskevõistlusel tuli sooritada 100 meetrilt 10 + 10 + 10 lasku lamades, põlvel ja püsti laskeasendis, aega lask­ miseks oli vastavalt 8, 10 ja 12 minu­ tit. Kaitseliidu laskur­ ja kütiklassi laskeharjutuses väga hea tulemuse saamiseks on vaja tagasi minna lask­ mise põhiprintsiipide, lasu sooritamise

etappide juurde. Edu tegurite seas on kannatlikkus ja ettenähtud aja mak­ simaalne ärakasutamine, mis annab võimaluse keskenduda üheks lasuks korraga.

Vastutasuks võimaluse eest osaleda Kaitseliidu võistlusel on liitlasvägede sõdurid korraldanud ka oma riikide laskeoskuse teste, nii on eestlased saa­ nud osaleda USA ja Saksamaa testidel. „Erinevad lasketestid, mida Iraagis oleme teinud, on avar­ danud sõdurite silmaringi, näidates, milliseid laskeoskuse mõõtmise standardeid seavad teised riigid,“ ütles Estcoy­22 veebel, kõigist laskmistest osa võt­ nud vanemveebel Kristo Ader. „Igal riigil on midagi eripärast, millest ka meie võiksime tulevikus oma testide arendamisel õppust võtta. Näiteks USA armee laskeoskustesti saab teha piira­ tud tingimustes lühikeselt distantsilt.“

SõJASpORT

Aderi sõnul võib öelda, et Kaitseväe laskeoskuste test 3 on raskem kui USA ja Saksa liitlaste testid. „See aga annab kindluse, et meie poiste laskeoskus ja relvakäsitlus on väga heal tasemel,“ on Eestis Scoutspataljoni A­soomus­ jalaväekompanii veeblina teeniv Ader rahul.

kamraadlust,“ selgitas kapten Carolin Brauer.

HEAD TULEMUSED LIITLASTE JUURES

USA armee täpsuslaskmise märgi (US Army marksmanship badge, ALT-C qualification) pälvis Iraagis 32 Eesti kaitse­ väelast. USA armee laskurimärgile (marksman) kvalifitseerumiseks peab tabama 40st sihtmärgist 23–29 eri distantsidelt vahemikus 50 kuni 300 meetrit. Kui saavutate veidi paremaid tulemusi (30–35), saate täpsuslaskuri (sharpshooter) märgi. Eksperdi märgi saamiseks peab tabama vähemalt 36 sihtmärki.

Iraagis operatsioonil Inherent Resolve teenivad Estcoy­22 ja rahvusliku toetuselemendi kaitseväelased osalesid Saksa relvajõudude lasketestil ja saa­ vutasid suurepärased tulemused – 17 osalenud kaitseväelasest 14 pälvisid kuldse, üks hõbedase ja kaks pronks­ märgi. „Saksa relvajõudude laskurimärk, tun­ tud ka kui Schützenschnur, on tradit­ siooniline autasu, mis antakse sõdurile erakordse laskesoorituse eest. Selle päritolu ulatub tagasi Preisi ja hil­ jem Saksa sõjaväe tavadesse ning see võeti esmakordselt kasutusele Preisi armees 1850. aastal. Märki antakse kolmel tasemel: pronks, hõbe ja kuld.

Schützenschnuri saamiseks peavad osalejad edukalt sooritama kaks laske­ harjutust nii püstoli kui ka automaa­ diga,“ ütles Saksa relvajõudude kapten Carolin Brauer.

ANDRES LEMBER

„Punutud nöörist ja märgist koosnevat Schützenschnuri kantakse vormiriie­ tuse paremal õlal ja see ei sümboliseeri mitte ainult individuaalset laskeoskust, vaid ka seost pikaajaliste sõjaväetra­ ditsioonidega. See autasu tähistab nii isiklikku saavutust kui ka üksusesisest

Schützenschnuri märgi saavad omandada kõik sõdurid, reservistid ja liitlasvägede liikmed. Punutud nööri võivad kanda ainult allohvitserid ja ohvitserid.

Parima laskurina paistis silma Estcoy­22 seersant Sven Albi, kes tabas kõik 40 sihtmärki. Korraldajad tõid esile Albi kõrgel tasemel lasketehnikat, mis võimaldas tal tabada kõik märgid maksimaalse täpsusega. Eksperdi taseme märgi

pälvis veel 16 Eesti kaitseväelast, täpsuslaskuri taseme saavutas 14 kaitseväelast ja laskuri taseme üks kaitseväelane.

TUBLI PANUS

Eesti on panustanud operatsiooni Inherent Resolve alates 2023. aasta aprillist kokku kuni 110 kaitseväela­ sega. Nende seas on jalaväekompa­ nii, sõjaliste nõustajatena teenivad vanemohvitserid ja allohvitserid ning rahvuslik toetuselement.

Ameerika Ühendriikide juhitava ope­ ratsiooni Inherent Resolve eesmärk on nõustada ja toetada Iraagi kohalikke julgeolekujõude riigi kaitsevõime ülesehitamisel, et nad suudaksid iseseisvalt alistada islamiäärmuslikke rühmitusi ning tagada riigis rahu ja stabiilsust. Islamiäärmuslus ohustab turvalisust Euroopas ja kogu maailmas.

Käesoleva aasta septembris lõpetab Eesti oma osaluse OIRil, kuid jääb Iraagis staabiohvitseridega esindatuks rahvus­ vahelisel sõjalisel operatsioonil NATO Mission Iraq.

SõJASpORT

KUIDAS SAADA

pAREMAKS SõDURIKS? Kaitseliidu laskespordientusiastid saavutasid kõrgeid kohti juuli keskpaigas Poolas toimunud võistlusel Light Infantry XI – lahingupaaridele mõeldud sõjalis-sportlikul jõukatsumisel, mille põhirõhk on kolmel punktil: laskmine kurnatud olekus, orienteerumine mägisel alal ning taktikaliste ülesannete lahendamine.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kuid tavalisest taktikalisest laskmi­ sest eristab võistlust kurnatud ole­ kus tegutsemise väga suur osakaal.

Eesmärk on anda võistlejatele aimu,

kuidas on lasta, teha olulisi otsuseid ja toimetada väga kurnatud olekus ehk võimalikult reaalses sõjaolukorras.

Korraldab seda võistlust Poola Gdanski piirkonna laskespordiklubi Klub Strezelajacych Inaczej eesmärgiga tõsta poolakate valmisolekut agres­ siooniks. Algselt võtsidki võistlusest osa ainult Poola laskesportlased, ent oma brutaalse olemuse tõttu hak­ kas see kuulsust koguma üle terve Euroopa. Praegu võtavad võistlusest

osa eelkõige militaarse taustaga ini­ mesed. Lisaks kohalikele on esindatud mitmete maade eriväelased ning meie laskesportlased.

VÕISTLUSE ÜLESEHITUS

Põhilised ülesanded, mida võistlu­ sel täitma peab, on orienteerumine mägisel pinnasel, kajakisõit ligi 8 km, laskmine taktikalistel radadel, raskuste kandmine, meditsiin, relvatundmine, sitrep, drooniülesanne, vaenlase tund­ mine jne.

M. O.

J

ah, oma sõjalis­sportlike elementide poolest sarnaneb võistlus paljuski kodumaistele jõukatsumistele, nagu Erna retk, Sookoll, Pitka. Eelmainitutest eristab seda aga taktikalise laskmise osakaal, mis moodustab võistlusest umbes kolmandiku.

SõJASpORT

Võistlus algab tavaliselt reede hommi­ kul äratusega, misjärel on kuni lõunani aega viia lasketiiru oma veetagavara.

Vesi on ka ainus, mida võib tiiru oote­ alale varuks tuua.

Avapaugu järel jooksevad kõik info­ tahvli juurde, kus saavad oma koordi­ naadid, käemärgid jne.

Kui kogu teave on kaardile märgitud, tuleb võtta transpordiasendisse ligi­ kaudu 35 kg kaaluv betoonitükk ning kanda see umbes 700 meetri kaugusele kindlatele koordinaatidele, valdavalt ülesmäge.

Järgneb täisvarustuses orienteerumine mägedes. Seejärel kajakiga ligi 8 km mööda meie mõistes kraavi, okste alt, mööda kallast ja kärestikest üles järveni. Siis asjad kilest välja, selga ja öisele orienteerumisele. Järgmise ülesande toimumiskohani, tiiruni, on linnulennult 12 km, aga teekonnale jäävad suhteliselt kõrgete küngaste otsa paigutatud punktid. Kokku umbes 20–25 km matka.

Hommikul kella kuue paiku jõutakse tiiru, kus tuleb asuda laskma. Iga raja jaoks on kindel 6 minuti pikkune ajaaken. Radu on järjest 6 – hing kinni, higi pritsib, pulss on 36 minutit järjest piirajas. Iga käimata jäänud rada annab miinuseid. Pärast laskmist on alati kaks taktikalist ülesannet, ka nendeni tuleb liikuda joostes. Lõppkokkuvõttes on pulss laes ja pea uimane 50 minutit järjest. Edasi on 4–6tunnine ajaaken.

Kes puhkab, kes tormab orienteeruma.

Ja siis jälle tiiru.

Laupäeva õhtul kindlaks kellaajaks peab olema hoopis teisest kohast tagasi toodud ka betoonitükk. See­ sama, mis võistluse alguses, aga nüüd juba poole raskem. Vähemalt nii tun­ dus osalejatele. Ülejäänud võistlus koosnebki kuuest rajast tiirus, kahest taktikalisest üles­ andest ja orienteerumisest. Nii kuni pühapäeva lõunani.

Vaatamata sellele, et lastakse ainult summutitega, on lärm võimas. Ka öösel, mil lastakse lampide ja lisaüles­ annetega.

TULEMUSED

Eestlased sattusid Light Infantry võistlusele esimest korda 2022. aastal Pärnu SRA klubi algatusel. Toona saa­ vutati rohkem kui 80 võistkonna seas 22. koht. 2023. aastal osales kaks Eesti võistkonda, kes platseerusid 13. ja 15. kohale. 2024 saavutati poolakate ning Saksa eriväelaste seas juba 7. ja 8 koht.

Käesoleval aastal tuldi 11 riigist pärit üle 90 võistkonna hulgas 2. ja 7. kohale.

Lisaks saavutati eraldi esikoht takti­ kalise ülesande eest. Kokku lõpetas võistluse tänavu 69 lahingupaari.

Võistlusel on valdavalt eesotsas need, kes suudavad kannatada. Ja eestlased suudavad seda.

Kommentaar:

TULEMUSTEST TÄHTSAMAD ON KOGEMUSED M. O., eestlaste esindaja võistlusel

Kogemus on väga silmiavav, me kodus diivanil arvame ju kõik, et just mina olen Baltikumi kõige ilusam ja tublim mees või naine. Sellised katsumused aga toovad maa peale tagasi.

Kuid arvestades kõiki asjaolusid – kuum ilm, mäed, magamatus, veepuudus, kurnatus pluss palju muid tegureid – jäi kogu Eesti tiim vägagi rahule, sest olime ju mõlema meeskonnaga kümne parima hulgas.

Eelkõige andis võistlus meile: 1) teadmise, millisel tasemel oleme võrreldes teiste Euroopa relvavendadega; 2) teadmise, millised on meie vaimsed ja füüsilised näitajad; 3) teadmise, kus on meie ja ka varustuse nõrgad kohad; 4) uusi tutvusi rahvusvahelisel tasandil NATO sõpradega. Ja neid jagus, tõeline võitleja austab väga teist omasugust. Ka meie tänu ja lugupidamine kuulub kõigile, kel oli piisavalt mune, et tulla kohale, ka neile, kes katkestasid. Seal tühikargajaid ei olnud, lihtsalt kõik ei olnud selliseks pingutuseks valmis.

Ja nagu üks hea lahingusõber on öelnud: kui tahta saada paremaks sõduriks, tuleb alustada spordi tegemisest. Kas või vähehaaval, sedagi on juba rohkem kui neil sellidel, kes ei tee midagi. Sest nagu seegi võistlus ilmekalt näitab, on sõda kerele füüsiliselt väga kurnav ja võitlus algabki alles siis, kui enam ei suuda selgelt mõelda, sest keha ja aju on väsinud.

Plaanime salamisi ka kodumaal sellesarnase võitluse korraldamist.

Siinkohal kutsumegi üles kõiki häid relvavendi ja ka õdesid, vahet pole, kas oled täppitoksija, taktikaline laskur või sõjasportlane – käigem üksteise võistlustel! Me polegi nii erinevad ja päeva lõpuks on eesmärk ühine, olla ise parem ja vaenlasele vastikum rivaal.

PS. Meeskonna eriliselt suure tänu saadame Kaitseliidu peastaabile ja Meelis Undile ning Kaitseliidu Pärnumaa malevale alates malevapealikust, instruktoritest, personaliinimestest, relvurist ja lõpetades kõigiga, kes andsid parima oma ajast ja suure osa energiast selleks, et sellised tulemused tehtud saaks.

Kui keegi tunneb, et jätsin tema kogemata välja, siis tegelikult oled ka sina suure kummarduse ära teeninud.

Eesti eest!!!

6/2025

29

KADRI PAOMEES

KÜBASSAARE RETK LÄBI VEERANDSAJANDI Noored, ilusad, tugevad ja väge täis mehed tahtsid midagi teha, osaleda erinevatel militaarvõistlustel – ja nii saigi 25 aastat tagasi alguse Kübassaare retk.

Tekst: PIRET PAOMEES, Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna instruktor

30

6/2025

SõJASpORT

K

aitseliidus oli tol ajal palju elavaid eeskujusid, kes inspi­ reerisid oma lugudega võit­ lusest Eesti vabaduse eest: soomepoisid, metsavennad, Eesti leegioni võitlejad. Selleks ajaks oli loodud juba päris mitmeid nendest lugudest alguse saanud võistlusi: Erna, Sõrve, Põrgupõhja retked, Sügistorm ja nüüd siis ka Kübassaare retk. Kõik need võistlused sündisid meeste ja naiste vabast tahtest. Tõsi, mõned neist on aja jooksul muutnud nime ja formaati ega ole enam vaid vabatahtlike korral­ dada.

Ka Kübassaare retk on teinud läbi muudatusi. Läbi aegade on olnud erinevaid distantsipikkusi, läbida on tulnud teekondi 15st kuni 50 kilo­ meetrini. Samuti on veidi mängitud asukohaga. Enamasti on retk aset leidnud Kübassaare ümbruses, kuid külastatakse ka teisi lähemaid kohti, näiteks 2024. aastal toimus retk hoopis Muhu saarel. Radasidki on olnud mitme raskusastmega – kogemustega retkelistele, noortele ja tsivilistidele.

On olnud juhuseid, kus võistlus on tahetud üldse ära jätta ja seda mitte vabatahtlike soovil. Kuid ega korral­ dajad sellega leppinud. Toimetasime nendel kordadel ilma eelarveta ning tegime retke vaid endale. Paaril korral läksime rajale parimate sõpradega.

Söögi leidsime ise, auhinnaks oli kvaliteetaeg võitluskaaslastega ning majutusime askeetlikult ehk sõdurile kohaselt. Sauna asemel nautisime mere kargust.

on saanud üheks Kübassaare retke kaubamärgiks.

Raja raskusaste on selline keskmine, et nii võistlejad kui ka kohtunikud jõuak­ sid poole ööni kuud ja tähti vaadelda, simmanil tantsida ning lõkke ääres uusi sidemeid luua ja rajalt saadud kogemusi vahetada.

Võistluse põhirõhk on oma maleva võistkondadel, kuigi eri aegadel on osalenud ka USA merejalaväelased, Rootsi kodukaitsjad ning „haisu ninna saanud“ tiimid mandrilt. Võistkondade suurusi on läbi aegade samuti olnud erinevad. Testitud on võistlust nii 2­, 3­, 4­ ja 6­liikmeliste tiimide kui ka rühmasuuruste üksustega. On olnud nii ühisstarte kui ka väikeste ajavahe­ dega teeleminekut. Retke on läbitud ka jalgratastega.

NOORIM KOLMENE, VANIM ÜLE 70

Alati on retkel olnud õpikohti, mis seostuvad Ida­Saaremaa ajaloo ja kul­ tuurilooga: kontrollpunktid annavad uusi teadmisi või tuletavad meelde vanu ning rada läbib mõnda piirkonna olulist vaatamisväärsust.

Ka kohalikul kogukonnal on olnud õnne retkest osa võtta. Noorim retkel osaleja on olnud kolmeaastane tüdruk, kes läbis raja isa seljakotis. Vanimad olid üle 70sed vanaemad, kes läbisid raja jalgratastel.

NII JALA KUI RATTAGA

Õnneks nüüd on retk taas eelarves­ tatud ning appi on leitud kohalikke sponsoreid, kes auhinnalauda piir­ kondliku toodanguga rikastavad.

Kui kunagi algas kõik sõpruskonnast, kes läksid rajale muistsete aegade mälestuseks ja enda testimiseks, siis täna oleme aatekaaslased Raplast, Pärnust ja saartelt. Vabatahtlikud, kes õnnestumise nimel panustavad oma vaba aega ja tahet. Igaüks meist ilmes­ tab retke oma leidlikkusega kontroll­ punktide loomisel ja läbimisel.

Viimasel viiel–kuuel aastal on dis­ tantsi pikkus olnud keskmiselt 20 kilomeetrit ja sellel 10 kontrollpunkti.

Mitmekesine, üllatusi, vaheldust ja proovilepanekuid pakkuv võistlusrada

Seekordne retk oli 25 kilomeetrit pikk, osales 11 võistkonda. Võitjaks osutus Muhu radaripost. Teise koha sai Nais­ kodukaitse võistkond Nautlejad ning kolmanda koha võistkond Aega On.

Kommentaar

MIKS MA SELLEL RETKEL KÄIN EVE TUISK

Olen Kübassaare retkel käinud vähemalt neljal korral. Kunagi ammu-ammu tegime naiskodukaitsjatega „nalja“ ja läbisime raja pikkades kaunites seelikutes.

Kolm viimast aastat oleme Naiskodukaitse tiimiga Nautlejad rajale läinud korrektselt laigulises vormis.

Nagu nimigi ütleb, käime seal eelkõige nautimas ja oleme andnud endale lubaduse, et hullu ei pane.

Võtame asja rahulikult ja kaine mõistusega.

Aga miks? See on hea küsimus.

Osalt vist sellepärast, et endale (ja ka oma perele) tõestada – saan hakkama küll, mis tähendab, et suudan läbida erinevaid maastikke ja kontrollpunkte ega eksi metsas ära.

Suurelt osalt käin ka võistkonna pärast. Meil on nii äge tiim ja veel ägedam toetajaliige, kellega kord aastas üks päev värskes õhus veeta on lihtsalt ääretult tore. See on väike adrenaliinilaks ja mugavustsoonist väljumine suvepuhkuses!

Tunnistan ausalt: kõige enam (ootus)ärevust on Kübassaare retkel tekitanud laskmine ja esmaabi. Neid punkte olen igal aastal kartnud. Ei teagi, miks … Seda enam olin just sel aastal väga uhke iseenda ja meie võistkonna üle, sest laskmises olime võistkondadest kõige täpsemad ja esmaabis saime ka väga kõrged punktid. Oleme kolme aasta vältel palju õppinud ja arenenud. Müts maha Kübassaare retke korraldajate ees – see sõjalissportlik retk õpetab päriselt väga palju!

6/2025

31

SõJASpORT

ESIMESTE KODUTÜTARDENA põRGUpõHJA RETKE FINIŠIS Idee osaleda Põrgupõhja retkel tekkis meil juba 2024. aastal, kui Tartu ringkonna noortejuht Siim Vahkel selle ettepaneku tegi. Olime kohe väga huvitatud, kuid mullu jäi Põrgupõhja plaan paraku katki, sest samal ajal tekkis meil võimalus esindada Kodutütreid Suurbritannias. Tänavu, kui suvi uuesti silmapiirile jõudis, tegime juba meie Siimule pakkumise. Sealt edasi oli vaja ainult tiimile nimi mõelda ning olimegi sisuliselt minekuvalmis.

HELEN SAI

Tekst: KRISTIN ALTSAAR, Stella Lümat ja Kärt Pürn Kodutütarde Tartu ringkonnast

SõJASpORT

S

uuremaid ettevalmistusi võrreldes tavapärase võist­ lusmatkaga me ei teinud.

Ainus, millele enne võist­ lust aega pühendasime, oli ajalooga tutvumine, sest Põrgupõhja teeb eriliseks selle seotus metsavend­ lusega. Vaatasime läbi sarja „Metsa­ vennad“. Ka võistluse kontrollpunktide asukohad olid metsavendlusega läbi põimunud ning juhendid­legendid viisid meid olustikku, mis kunagi oli metsavendade päris elu. Nagu alati, pakkisime päev varem varustuse ja ostsime päevased snäkid. Õhtu­ ja hommikusöökideks olime valmis varu­ nud dehüdreeritud toidud.

Kuna meile oli Põrgupõhja retkel osalemine esmakordne, siis oli meie ainsaks eesmärgiks jõuda üheskoos finišisse. Võistluspäeval aga, kui nägime stardis noorkotkaid, lisandus sellele teinegi: teha neile ära ehk jõuda paremale kohale.

VÄÄRT KOGEMUS ELU LÕPUNI

Kui kodutütrel või noorkotkal peaks tekkima soov pärast noorliikme aja lõppu matkamisega edasi tegeleda, siis Põrgupõhja retk on heaks ülemine­ kuks noorte võistlustelt täiskasvanute omadele. Kuperjanovlaste rajast erineb see pikema distantsi, lühema ajalise kestuse ja vastutegevuse aktiivsuse poolest, seejuures on üks elutalong rohkem väärt kui enamikul võistlus­ tel. Elutalongi väärtus seostub samuti metsavendlusega – metsavendadele oli just nende elu kõige väärtuslikum. Kui noorte võistlusel kohtab vastutegevust vaid teedel, metsasihtidel ja lagendi­ kel, siis Põrgupõhjal leiab vastutegevus sind üles ka sügavast metsast ja soost.

Ka see, et vastutegevus võib­olla igal pool, ei ole juhuslik. Võistluse pea­ korraldaja sõnul oli metsavendade olukord tollal veel hullem kui see, mida võistluse vastutegevus osalejatele olustikule lisas.

Võistluse üks raskemaid hetki oli teisel päeval, kui ööbimispunkti liikudes

jäime äikesetormi ja paduvihma kätte ning päeva jooksul kuivada jõudnud riided ja saapad said taas läbimärjaks.

Olime raskest päevast väsinud ning tol hetkel hakkasid jalgadel ka kõik villid tunda andma. Samuti morjendas meid tõsiasi, et järgmisesse punkti liikudes sattusime kõige märjemasse metsa, mida seni näinud oleme. Vesi oli peaaegu igal pool põlvini, ühes kohas lausa puusani, ning igal pool kasvas vaid kõrge roostik.

vitame kindlasti osaleda eelnevalt ka Kuperjanovlaste rajal, et saada pikema võistluse kogemus, samuti Ernakesel/ Mini­Ernal, et saada natuke kiirema ja raskema matka kogemus. Kuigi meie ise pole Mini­Põrgupõhjal käinud, võib maastiku ja olustikuga tutvumiseks ka sellest kasu olla. Oluline on ka teada, et kui tiimis on alla 18­aastaseid, on vaja leida enda tiimi vähemalt 18­aas­ tane liige, kes on varem Põrgupõhja retke lõpetanud.

Kõige eredamalt jääb aga meelde ühest suurest jõest läbi ujumine. Kuigi olime võistluse jooksul läbi tulnud juba mitmest veekogust, oli selle jõe vesi nii sügav, et ei jäänud muud üle kui võtta jalast saapad, panna seljakott prügi­ kotti ja päriselt üle jõe ujuda.

Põrgupõhja retke kohustusliku varustuse nimekirja ei tasu alahin­ nata. Esmapilgul tundub seal olevat üsna vähe asju, kuid siiski tuleks kotti pakkida magamiskott, kus saab vih­ makindlalt magada, ja midagi, millega vett keeta, kui on soov sooja süüa teha.

Meile sobis magamiseks kerge matka­ telk, sest see hoidis eemale nii vihma kui ka sääsed. Osad tiimid magasid ka telkmantli all. Meil olid lisaks kaasas veejalanõud, millega oli mugav jõge­ dest läbi minna. Samas kandsid mõned tiimid kaasas ka tosse, mis on hea alternatiiv, kui saapad on jalad täiesti katki hõõrunud.

Eraldi tasub välja tuua selle võistluse kokkuhoidvat energiat. Kõik tiimid said omavahel hästi läbi, ka korraldajad olid väga toredad. Sellist toetust ja hoolivust nagu Põrgupõhjal pole me kogenud mitte ühelgi teisel patrull­ võistlusel.

Kõige võimsam ja uhkem tunne valdas meid siis, kui ületasime Põrgupõhja retke finišijoone. Olime seda hetke kaua oodanud. Finišisirgel olid kõik kohalolijad meile kaasa elamas, mis oli äärmiselt südantsoojendav. Rasketest hetkedest hoolimata oli kogu võistlus kindlasti seda pingutust väärt, sest see kogemus jääb meile elu lõpuni meelde.

Retk näitas, et lisaks füüsilisele vastu­ pidavusele on olulised ka vaimne tugevus ja meeskonnavaim. Oluliseks maasikaks osutus ka meie võistluse alguses lisandunud eesmärk olla noorkotkastest paremad – me täitsime ka selle!

MÕNED SOOVITUSED

Teistele noortele, kes soovivad sama katsumuse ette võtta, tuleb kasuks oskuslik koti pakkimine, varasem võistluskogemus ja metsavendade ajalooga tutvumine. Oluline on ka vaimne ja füüsiline ettevalmistus. Soo­

Kaasa soovitame pakkida suured prügikotid, kuhu panna varustus, kui tuleb veetakistust läbida, kus peal saab istuda ja kus sees saab äärmi­ sel juhul ka magada. Seega on lisaks kohustuslikule üsna palju nn muga­ vusvarustust, kuid tuleb valida ainult enda lemmikud, sest kõike kaasas kanda ei jaksa.

Põrgupõhja retk on täiskasvanutele mõeldud võistlus. Füüsiliselt on see raskem kui noorte võistlused, aga teiste täiskasvanute võistluste kõrval sarnaneb noorte võistlustega siiski enim, sest ei nõua sõjalist väljaõpet.

Distants ja võistluse ajaline kestus olid pikemad kui keskmisel noorte võistlusel, kuid kontrollpunktide sisu polnud oluliselt erinev. Kokku olime rajal 57 tundi, millest 11 tundi oli öine puhkeaeg, ning ühtekokku läbisime 115 kilomeetrit.

6/2025

33

koostöö

JOCO EHK CIMIC JOINT COOPERATION EXERCISE Saksamaal Bremeni-Nienburgi-Hannoveri piirkonnas toimunud rahvusvahelise tsiviil-sõjalise koostöö (CIMIC) väliõppusest, mis keskendus NATO artikleid 4 ja 5 käsitlevatele stsenaariumidele, võttis osa 330 osalejat 25 riigist. Teiste seas ka meie Eesti meeskond.

Tekst: seersant GEA LIBLIK, Põhja MKR, tsiviil-sõjalise koostöö rühma ülem

E

estit esindas neljaliikmeline tiim: Mihkel Nõmm, kes töötas kolmanda brigaadi staabis, ning trio – artikli autor Gea Liblik, Henry Narits ja Tõnis Tamme –, kes moodustasid „põllul“ tegutseva taktikalise meeskonna (TCT).

Esmakordselt saime katsetada uut kontseptsiooni, kus kahe liikme asemel koosnes meeskond kolmest inimesest.

Gea: „Olin kõik õppusega seotud materjalid läbi lugenud ja üsna ärevil – ma ei suutnud kuidagi pähe õppida kolme lehekülje jagu lühendeid. Loot­ sin väga, et saame tegutseda Nienburgi linnas, kus mul on lähedasi ja sõpru, mis oleks andnud meile suure eelise.

Samuti soovisin saada rahvusvahe­ list kogemust koostööst teiste riikide CIMIC-tiimidega.“

Kogu õppuse jooksul rõhutati, et peame liikuma ajaga kaasas ja harju­ tama päris keskkonnas. Igas NATO rii­ gis peab olema toimiv ja pädev CIMICu võrgustik, mis suudaks toetada nii kohalikke elanikke kui ka liitlasvägesid.

Mihkel: „Minu soov oli paremini aru saada brigaadi staabi, eriti S9 töö sisust ja strateegilisest lähenemisest. Tahtsin aru saada, kuidas S9 NATO raames töötab, mida seal tehakse ja mis selle tegelik ülesanne on.“

MEIE OOTUSED ENNE ÕPPUSE ALGUST

Tõnis: „Soovisin kogeda osalejana NATO tasemel rahvusvahelist CIMICõppust, mõista tänast NATO CIMICu mõtteviisi ja planeerimist ning panna oma senised teadmised ja kogemused proovile rahvusvahelises keskkonnas.“

Henry: „Läksin õppusele pigem tagasi­ hoidlike ootustega. Kui meile räägiti, et teeme reaalset CIMICut ja suhtleme erinevate võtmeisikutega, siis arvasin, et päeva lõpuks teeme siiski rollimänge koos teiste riikide esindajatega. Tege­ likult osales õppusel üle saja näit­ leja, kes lõid toimuvast väga reaalse tunnetuse. Seepärast olen positiivselt üllatunud, kuidas sakslaste õppus oli korraldatud.“ 34

6/2025

KUIDAS SEE SIIS VÄLJA NÄGI

Õppuse käigus jagati kolmeliikmelised tiimid erinevate brigaadide alla. Eesti tiim sattus kolmandasse brigaadi koos kanadalaste, rumeenlaste, belglaste ja ungarlastega. Meie baasiks sai Lutt­

merseni sõjaväebaasis asuv võimla, kus igale tiimile anti oma töökoht arvuti ja varustusega.

Esimene päev kulus elu-, töö- ja koosolekualade sisseseadmisele ning kodukorra, infoedastuse ja vastutuspii­ ride kokkuleppimisele.

Iga tiim sai igaks päevaks ühe või kaks kohtumist kohalike elanike või asutustega. Selleks tuli meil teha põhjalik ettevalmistus: mis infot vajame meie, mis infot vajab staap; millised küsimused peame tõlgile varem ette saatma; kes meist kolmest viib kohtumise läbi, kes protokollib, kes valvab autot; kes koostab raporti.

Jagasime rollid omavahel nii, et igaüks sai täita erinevaid ülesandeid.

Meie suurimaks abiliseks staabis oli Mihkel, kes andis meile vahetut tagasisidet ja vajadusel ka seletas keerulisi olukordi lahti.

Esimene kohtumine oli kohaliku haigla juhiga. Uurisime evakuatsiooniplaa­ nide, ravimite ja verepanga olemasolu, operatsioonisaalide töökorraldust, sõdurite ravimise võimalusi ning välihaigla püstitamise võimalikkust.

GEA LIBLIKU ERAKOGU

Koos kohaliku CIMIC­ohvitseri ja tõl­ giga saime oma staabile väga põhjaliku info.

Mitte keegi meist polnud varem tõlgi abiga kohtumisi läbi viinud ning me ei teadnud, kui kaua tõlkimine võib aega võtta. Õnneks olid tõlgid väga profes­ sionaalsed ja küsimused olid neile ette saadetud, nii et kohtumised mahtusid kenasti ühe tunni sisse.

Huvitav oli ka kohtumine linna­ peaga linnavalitsuses, seal arutasime kohalike elanike hoiakut NATO üksuse kohalolekusse, vähemuste suhtumist ja kriisideks valmisolekut.

Samuti tooksin esile kohtumise vähe­ musäärmuslaste ja kultuuripärandi kaitse esindajatega. Arutlusel oli kiriku rüüstamine ja kinnitamata info NATO

sõdurite võimaliku osaluse kohta selles.

MIS TULI KÕIGE PAREMINI VÄLJA

Kuna kohtumistel osalesid ehtsad ametnikud ja haiglajuhid, oli põnev jälgida, millise stsenaariumiga nad meid üllatavad. Mõni kohtumine, mida eelinfo põhjal pidi iseloomustama pingeline õhkkond, osutus ootamatult sujuvaks – võib­olla seetõttu, et Eesti tiim tegutses nii professionaalselt, et teine pool lihtsalt tahtis koostööd teha.

Henry, kellel on tugev IT­taust, sukel­ dus kohe uude tarkvarasse, õppis selle kiiresti selgeks ning oskas hiljem ka meid juhendada. Tõnisel oli varasem kogemus haiglaga seotud teemadel, mistõttu võttis ta kogu selle kohtumise enda kanda. Mina keskendusin meie baasi ülesehitamisele ja kohtumiste ettevalmistusele. Mihkel seevastu suutis saadetud raportitest kiiresti välja filtreerida olulise info ning andis staabile edasi sihipärased soovitused.

Pärast iga kohtumist saime hindajalt kohest tagasisidet. Nende ülesandeks oli jälgida kogu suhtlusprotsessi – ala­ tes sellest, kuidas CIMICu tiim vestluse algatab ja millisel viisil suhtlust juhib, kuni detailideni, nagu ruumis paikne­ mise valik, kehakeel ja rollide jaotus meeskonnaliikmete vahel.

Tunnustust saime ka oma dokumen­ tatsiooni eest – Eesti tiimi aruanded olid väga põhjalikud ning hindaja mär­ kis meie selget arengut kogu õppuse jooksul. Viimaste kohtumiste ajal avaldas talle suurt muljet, kui kindlalt ja professionaalselt suutsime keeruli­ sed olukorrad lahendada.

6/2025

35

MAAILMApILK

„Mis on Eestis parim asi?“ „Ei pea kogu aeg pea kuklas vaatama, kas keegi tahab sind tappa.“ Jutuajamisest Azovi brigaadi võitlejaga

KUIDAS DROONISõJAS ELLU JÄÄDA

Tänaseks on ründe- ehk siis FPV-droonidest kujunenud Ukraina-Vene sõja peamine surmav jõud. Kuhugi ei ole kadunud ka vaatlusdroonid, mille abil saab tuld kutsuda ja juhtida. Mõlemad pooled on droonide abil loonud umbes 20kilomeetrise tsooni, kus liikumine on eluohtlik ning igasugune toimetamine toob kaasa vastase reaktsiooni.

Kuidas sellises droonisõjas ellu jääda?

J

Tekst: brigaadikindral EERO REBO, vabatahtlik autor

alaväelane peab olema eesliinil märkamatu, kuni vastane on tema tulealas ning saab anda täpset ja tabavat tuld. Samas on positsiooni kohal tiirlevad vastase droonid kiired reageerima ning kaitsjal tuleb vahetada laske­ positsiooni või kiirelt varjuda. Sellest ka vastase taktika teha proovirünna­ kutega selgeks, kus täpselt ukrainlaste positsioonid asuvad. Kui olukorratead­ likkus saavutatud, surutakse kaitsjate positsioonid maha ning üritatakse suu­ rel kiirusel liikuda läbi vastase jaoks ideaalis avastatud või tulega tekitatud tühimike. Kuna oluline on kiirus ning soomusmasinaid on idanaabril üha napimalt, kasutatakse mootorrattaid, ATVsid, aga ka lihtsalt sõiduautosid.

Põhiline on kiirus, millega jõuda kas kaitsjate positsioonile, hoonesse või metsatukka, mis varjaks ründajaid omakorda kaitsjate droonide eest.

36

6/2025

HAJUTAMINE

Rahuaegses väljaõppes võib jääda petlik mulje, et me justkui anname positsioone lihtsalt käest ning see on OK. Rahuaja õppustel viiakse kaitsjad rünnatavalt positsioonilt sageli ära puhtalt ohutustehnilistel põhjustel ning see ei kujuta tegelikkust, nagu ka see, et ründajal puuduvad reaalsed kaotused ja surmahirmust tekkinud stress. Päris rünnakul on pea tõstmi­ negi pingutus, rääkimata rind kummis pealeminekust. Lahingus tuleb kaitsja­ tel vastase rünnak ära seista.

Samuti ei tööta sissisõja filosoofiad: võitleme homme jälle. Kaitses tuleb vastane peatada ja hävitada, iga järg­ mine minut on otsustav ning posit­ sioone tuleb hoida visalt. Põlisvaenlase mõttemaailmas tuleb igasugust edu arendada ning seega ka kõige väiksema edu saavutada laskmine on meile ohtlik.

ERKO PAJUS

MAAILMApILK

MAAILMApILK Oluline võte vastase tekitatava kahju vähendamiseks on lennata regulaarselt omade kohal, selgitada välja kehvasti maskeeritud positsioonid ning üldiselt vaadata meie positsioone vastase pilguga.

Elektroonilise võitluse (EW) ning kaudtulega üritatakse mõjutada ukrainlaste juhtimist, sealhulgas nende võimet kasutada efektiivselt droone. Kogu rünnaku ajal töötavad venelaste droonid kaitsjate ühendus­ teedel, takistamaks haavatute evakuat­ siooni, varustamist ja reservide juurde toomist. Samas on positsioonisisesed vasturünnakud sageli edukad, sest vastane ei saa neid kaudtulega toetada ning ka droonioperaatoritel on keeru­ line vahet teha, kes oma, kes vastane.

Kui rünnak ebaõnnestub, alustatakse otsast peale ning sellisele jahvatami­ sele panevad vastu vaid hästi väljaõpe­ tatud ning ettevalmistunud üksused.

Vatijopemeestel on tekkinud uus huvi ilmateate vastu: kui ilm on droonidele kehv ja lennata ei saa, võetakse ette suuremahulised rünnakud ning kui kaitsja on liialt droonidega arvestanud, läheb raskeks. Suurepäraseid tulemusi on meiegi õppustel andnud droonide ja kaamerate kombineerimine. Samuti tuleb arvestada päikese tõusust ja loo­ jangust tulenevate vaatlusraskustega, kus termokaamerad kas veel ei ole või enam ei ole efektiivsed ning tava­ kaamera veel piisavalt hästi ei näita.

Seega peavad ka droonisõjas olema jalaväelase meeled alati teravad.

olema loodud korralik tulesüsteem viisil, kus tulealustusjooned on paigas ja sektorid teada ning kus erinevatelt positsioonidelt oleks võimalik üksteist toetada ja mõne võitleja väljalange­ misel ei tekiks kriitilist tühimikku.

Kuna positsioone surutakse aktiivselt maha, peab olema võitlejatel vähemalt 2–3 varupositsiooni, millelt tuld anda.

Positsioonil peavad olema piisavad varud ning elamiseks ja varjumiseks tuleb rajada kuni pooljao punkrid. Heal positsioonil on see kõik pealt kaetud, ideaalis betooniga. Lahtises kaevikus on jalaväelane suurel kiirusel lenda­ vatele FPV­droonidele hea sihtmärk.

Samuti ei tohi kaevikud olla pikad ja sirged, vaid käänulised, kuid ka siis, olles näinud meie koduseid drooniope­ raatoreid, peab katmata kaeviku korral olema jalaväelasel kuhjaga õnne.

Pigem valada rohkem higi kui verd ning kui ei ole võimalik kaevikut pealt katta millegi muuga, aitab maskee­ rimisvõrk vähendada nii vaatlus­ kui FPV­droonide mõju.

Ukrainlased on rääkinud taktikast, kus kombineeritakse kaudtuld lisaks tavapärasele vaatlusele ka FPV­droo­ nidega. Ukrainlased viivad alasse aegsasti FPV­droonid, seejärel telli­ takse idanaabri positsioonile tulelöök ning kui vastased hakkavad varjen­ ditesse liikuma, lähevad ukrainlaste FPV­droonid nendega kaasa ning sedasi saadakse vastaspoole kaotuste statistika jälle mõne pügala võrra paremaks.

TÕKESTAMINE

Kuna sõdime hajutatult ning vastane on kiire, on vaja talt võtta tema eeli­ sed. Teda tuleb aeglustada ja sundida olukorda, kus ta on meie jaoks võima­ likult hea sihtmärk.

Ukrainas kasutatakse massiliselt miinivälju. Kui vähegi võimalik, on tankitõrje miiniväljad sügavad, kombi­ neeritud jalaväemiinidega ja rikka­ likult varustatud miini eemaldamist takistavate vahenditega. Vastased on omakorda kannatlikud ja osavad demi­ neerijad ning igasugune valveta miini­ väli muutub kaitsja jaoks ohtlikuks, sest tekitab vaid võltsi turvatunnet.

Palju kasutatakse ka betoontõkkeid, sest need on ka pärast suurtükituld paigas ja peavad. Paraku ei jagu betooni igale poole, mistõttu on mas­ siliselt kasutuses ka tankitõrjekraavid.

Okastraattõketel on lahinguväljal samuti oluline koht. Tõkked ei ole mitte ainult positsiooni eesservas, vaid ka sügavuses ning sageli posit­ siooni sees, kus võimaldavad vastase rünnakut isoleerida. Tõkked on seotud tulesüsteemiga, kus nendega koos kasutatakse ka kaitselaenguid.

Oluline on miiniväljad hoolikalt maskeerida, sest vaatlusdroonide abil on meie tõkked idanaabrile hästi näha.

Tankitõrjemiini mättal võiks rohi edasi kasvada ning traattõkked ei pea olema tingimata karjatara moodi püsti pan­ dud. Vastane kasutab droone deminee­ rimisel, kuid samamoodi saab drooni­

Kaitsjate vaates on oluline, et allük­ suse ülemad oleksid võimelised tegut­ sema väga rasketes ja kiiresti muutu­ vates olukordades ning suudaksid oma võitlejaid juhtida ja toetada, sest sageli piisab vaid droonist positsioonide kohal, et tegevus halvata ja sundida mehed peitu pugema.

KINDLUSTAMINE

Selleks, et eelkirjeldatud rünnakule vastu panna, peab 38

6/2025

ANDRES LILLESTE

EW on jätkuvalt oluline, kuid kaitse seisukohast on keeruliseks vastaseks kiudoptilise kaabliga lendavad droo­ nid. Täna lendavad need oma kaabli otsas, olles seega sisuliselt segama­ tud üle 40 kilomeetri kaugusele, kuid mõistlik tegevuskaugus on siiski needsamad 20 kilomeetrit.

MAAILMApILK delt ka miine panna. Nägin Ukrainas transpordivastaseid miine ning 3D­prinditud jalaväevastaseid miine, mida paigaldati droonidelt. Trans­ pordivastased miinid olid piisavad ka tankiroomikute vastu ning kui tankis­ tid asusid kas roomikut välja vahetama või suisa tanki evakuatsioonimasinaga ära vedama, võtsid ukrainlased kasu­ tusele FPV­droonid. Toona ei olnud veel droonidega parvlemist, mis nüüd annab kiirema ja tõhusama tulemuse ka sellise sihtmärgi vastu nagu täna­ päevane lahingutank.

VARUSTAMINE

Kuna vastase droonid tegutsevad 20 kilomeetri sügavuselt, on varustuse jaoks vaja luua peidikud. Tõsi, varus­ tada on võimalik ka droonidelt, seda nii õhust kui ka mööda maad kulgevate süsteemidega (UGV). Kuid eesliinil olles on ka siin omad ohud.

Termovaatlusele on droonid oma soojade akude ja töötavate mootori­ tega kaugelt näha ning vastane sageli saadab neid oma vaatlusdroonidega, et juhtida tuld, kui varustusdroonid jõuavad kliendi juurde. Tänavuse Siili ajal kasutas Kirde maakaitseringkond droonidelt varustuse heitmist varjatud kohta (metsa vahele), kust jalaväela­ sed need seljas vajalikku kohta edasi toimetasid. Kuna vastase droonid takistavad liikumist, varustatakse oma üksusi droonide abil üha rohkem puhta joogiveega. Seetõttu on oluline ka kvaliteetse vee varumine.

Droonidega võitlemiseks kulub kõvasti laskemoona, seega on ülioluline säilitada hea laskedistsipliin ning mitte üritada tabada neid ebarealist­ likult kauguselt. Kuna droonid ajavad inimesi stressi, ei pidavatki olema nii haruldane, kui „roheline“ allüksus kärtsutab nende pihta oma moona ära kiirelt ja ilma erilise tulemuseta.

Kaitseliidus oleme droonitõrjeks katsetanud pumppüssi, kuid ka siin on oluline õige ambitsioon ja korralik moon. Mõistlik on seda kõike rahuajal arvestada.

Droonioperaatorite vaatest on heaks taktikaks nii­öelda droonivaritsused, mida Kaitseliidu sihtüksuse liikmed harjutasid lahinglaskmistel Ymir 25.

Droonid lennutati lahingupaika, kus need akude kokkuhoiuks maandati ning jäeti ööseks sobilikku sihtmärki ootama. Kui see päeva jooksul vaat­

lusdrooniga leiti, „ärkasid“ varitsuses olnud FPV­droonid üles ning asu­ sid tegutsema. Nii saadi kiiresti viis tabamust teel liikunud üksuses. Selline varitsus jalaväe poolt oleks harvaesi­ nev õnnestumine, aga ülalkirjeldatud süstemaatiline omade kohal lendamine suurendaks oluliselt šansse vastase droonivaritsust nurjata.

Kui veel mõni aeg tagasi räägiti eriti vastiku ilma või lumesaju korral jalaväelase ilmast, siis nüüd on selline ilm ainsaks aknaks, mille jooksul on võimalik ette võtta suuremahulisem varustamine või evakuatsioon.

Me kõik oleme näinud droonivastaste võrkudega kaetud tanke ja lahinguma­ sinaid. Ukrainlased kaitsevad samade võtetega ka logistikamasinaid ning kindlasti on võrgu ja muude kaitse­ meetmetega kaetud nende masinate peatumiskohad, et takistada vastase droonirünnakuid. Võrku takerdunud droon teeb isegi eemal plahvatades kahju, aga see ei ole siiski võrreldav otsesel vastulennul saavutatuga.

MEDITSIIN

Kuna idanaaber ei pea punase risti märgistusest, nagu ka teistest sõja ja/või humanitaarõigustest tulene­ vast tühjagi, siis on oluline ka MED vahendite varjamine droonivaatluse eest. Haavatute kogumispunktis hajutatakse patsiendid hoolega ning kuigi see nõuab meedikutelt lisavaeva, üritatakse vastasele mitte magusat sihtmärki luua.

Kuna Kaitse Kodus! on ilmunud väga hea artikkel1, milles Ukraina kogemuse pealt räägitakse, milliste meditsiiniva­ henditega tuleb ennast varustada, siis ei hakka seda siin kordama. Kuid rõhu­ tan üle, et eneseabi ning lahingupaari­ lise toetamine on oluline. Loomulikult siis, kui olukord seda lubab, sest, nagu ülal mainitud, lahinguväljal oleme ju hajutatult ning esmaseks ülesandeks on ikkagi rünnak tagasi lüüa.

Kui ennist oli juttu droonidega varus­ tamisest, siis droonide abil täienda­ takse sageli ka meditsiinivahendeid.

SIDE

Väidetavalt kaotab Putini armee ligi pooled oma droonidest omaenese vägede tegevuse läbi. EW, kehv sage­ duste jälgimine ja nigel sidedistsipliin on peamised põhjused, kuid pole har­

vad ka juhused, kus kõige labasemalt lastakse positsioonide kohalt üle len­ davad oma droonid igaks juhuks alla.

Droonidelt saadavat infot näevad Ukrainas ka erinevate tasandite ülemad ning sageli ei kasutata omade kohal lendamist mitte ainult vaatlemi­ seks, vaid ka lahingu juhtimiseks, kus näiteks rühmaülemal on hea olukorra­ teadlikkus ning võimalus selle kaudu jagusid juhtida ja kaudtuld tellida.

Kuna käsijaamade kasutus on oluline ning vastane üritab leida ja hävitada kõike juhtimise ja sidega seotut, on raadioside tagamiseks kriitilisel hetkel abi olnud ka droonist, mille külge pan­ dud sidesüsteemid asendavad puudu­ vat või purukslastud sidelinki.

Samuti kasutavad osapooled repii­ terdroone selleks, et pikendada vaat­ lus­ või ründedroonide tegevusulatust.

Droonide segamiseks kasutatakse suit­ sukatet, mis takistab operaatorit oma surmavat laadungit kiirelt ja täpselt sihtmärgini läkitamast. Droonitelt alla visatud suitsuga üritatakse sageli pimestada vastase relvasüsteeme, mille ligikaudset paigutust teatakse, kuid mida ei saada erinevatel põhjustel maha suruda. Samuti kasutab Putini režiim kõiki rahvusvahelisi konvent­ sioone rikkudes droone selleks, et eri­ nevate keemiavahenditega ukrainlasi positsioonidelt tõrjuda.

Käesolevas artiklis ei jõudnud rää­ kida droonitõrjest (C­UAS), kuid selle arendamisega tegeldakse jõudsalt ning selleski valdkonnas käib Kaitseliidu ja Kaitseväe vahel tihe koostöö. Suureks inspiratsiooniallikaks on Ukrainas toimuv, mida kodukamaral samuti eri­ nevate testidega katsetatakse ja järele proovitakse. Siia juurde kuuluvad ka erinevad droonivastased drillid.

Lõpetuseks. Droonid on lahinguväljale tulnud, et jääda, ning Ukraina sõjas on nende areng olnud kiire. Peame seda Eestis jälgima ning kaasa mõtlema ja testima. Droone tuleb enamasti vaadata koosmõjus teiste lahinguväljal toimivate elementidega. Üha olulise­ maks muutub tehisaru kasutuselevõtt sõjanduses ning sellest tulenev.

VIIDE: 1

Kristjan Laubholts. Lahinguväljal testitud üksikvõitleja meditsiinikomplekt. KK! 8, 2024

6/2025

39

maailmapilk

KUIDAS LÄTI HARIDUSMINISTRIST SAI MAAKAITSJA

EHK TEEKOND POLIITIKAST ZEMESSARDZESSE Läti Ülikooli filoloogina lõpetanud Ilga Šuplinska oli 23. jaanuarist 2019 kuni 3. juunini 2021 Läti haridus- ja teadusminister. Pärast 2024. aasta veebruarisündmusi otsustas ta astuda Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze ridadesse. Selle suure sammu tagamaadest räägib ta nüüd ka Kaitse Kodu! lugejatele.

Tekst: ILGA ŠUPLINSKA, Zemessardze liige

S

ee eksistentsiaalne piirsituat­ sioon, mida piirist kaugelkaugel elavad inimesed kogevad üksnes kriisija stressiperioodidel, on piiriäärsetel elanikel pidevalt veres.

Lihtsalt rahuajal on raskem märga­ ta, kuidas vähene pealehakkamine, massiga kaasaminek, vastutusvõime­ tus jt sellised omadused tekitavadki ääremaatunde, usalduse puudumise omaenda tegutsemis- ja mõtlemisvõi­ messe, mis rasketel aegadel ja hübriid­ sõja tingimustes kasvab üle hirmuks enda ja lähedaste elu pärast.

Regionaalpoliitika pole enam kui 30 aasta jooksul suutnud välja pakkuda optimaalseid lahendusi, mistõttu maapiirkonnad on nõrgenenud, aga

40

6/2025

Latgalel ja ositi Vidzemel on naabri­ teks agressorriigid: Venemaa ja Valge­ vene. Kujutage ette, et elate majas, kus idapoolsed aknad on alati kinni, kuid just sealt tulvab sisse igasugust infot, mis huumori, telesarjade ja meelelahu­ tussaadete kaudu kuulutab vastupidist: et hoopis kõigis teistes ilmakaartes on aknad kinni. Kui ülemad tegelevad lehmakauplemisega, miks ei võiks siis piiriäärsed elanikud seda petlikku info­ voogu uskuda? Kuni 24. veebruarini 2022 ei märganud neid inimesi õieti keegi, ettevõtlikumad neist lahkusid ise, et elada inimväärset elu, sest tee­ nuste kättesaadavus ja esmavajaduste rahuldamine on piiriäärsel alal luksus. „Piir peab pidama“ tähendab nende inimeste jaoks kangekaelselt oma juur­

test, keelest ja iseendast kinnihoid­ mist, sest keegi ei näe ega õigupoolest tahagi näha teistsugust elu. Minu jaoks tähendab põhimõte „piir peab pidama“, et ma pean olema seal, kus saan võimalikult palju panustada oma jaksu ja teadmisi oma isiksuse ja minu Läti arengusse.

Zemessardzega liitumine on vähemalt minu jaoks ääremaa kibedust hajuta­ nud. Minu Zemessardze 32. jalaväepa­ taljon on ainulaadne ka selle poolest, et igapäevane vestluskeel on latgali keel.

Esimest korda hakkasin Zemessardze peale mõtlema 2014. aastal seoses Krimmi sündmustega. Aga toona vaatas seadusest vastu vanusepiir 45 aastat, ma olin siis juba 44.

MAAILMApILK Millegipärast mõtlesin oma peas, et see on nagu politseis, kus minnakse varem pensionile, ja mulle ei tulnud pähe, et see kehtib vaid kutseliste sõjaväelaste kohta. Tookord arvasin, et mul on juba hilja Zemessardzega liituda. Kuid minu Läti parlamendis olles tehti seadusesse muudatused ja vanusepiiri tõsteti esialgu 60, praegu juba 65 aastani.

jalaväepataljon, sinna esitasingi oma dokumendid. Mul oli riigisaladuse luba, olin riikliku taustaga isik, aga Läti julgeolekuteenistus kontrollis mu dokumente päris hulk aega. 21päe­ vase baaskursuse läbisin augustis, kui parlament oli puhkusel. Baaskursusel oli umbes 65 uut maakaitsjat, naisi vist 15, ning olin vanuselt teine. Aga tulemuste poolest jäin neljandaks!

nii et see nõuab parajat keskendumist, pühendumust ja enese motiveerimist, samuti koostoimetamise ja koosole­ mise oskust. Näha on, et noored ei ole harjunud oma mugavustsoonist lah­ kuma, nad ei suuda enda eest päriselt hoolitseda ega mõista, mida tähendab kollektiivne tööülesannete jagamine ja hoolitsemine sulle elamiseks määratud ruumi eest.

Kui 2022. aastal algas Venemaa kallale­ tung Ukrainale, esitasin teisel sõja­ nädalal dokumendid Zemessardzesse astumiseks. Kodus rääkisin mehega, et üks meist peab tingimata minema.

Ning miks mitte mina, sest ma otsus­ tan kiiremini ja mind paelub kõik, mis on seotud igasuguste väljakutsetega.

Nii otsustasime, et mina liitun Zemes­ sardzega, aga kui, hoidku Jumal, saabub X­tund, siis tema hoolitseb laste eest.

Olen teoinimene ega suuda oodata, kuni keegi millalgi midagi otsustab.

Nüüd olen rahulik – ma tean, mida pean X­tunni saabudes tegema. Püüan koolitada ka lähikondseid.

Õppisime paljusid asju, programm oli väga mahukas – esmaabi, orienteeru­ mine, praktilised harjutused välitin­ gimustes, riviõpe, laskmine, relvaõpe, topograafia, sõjaline koostöö. Päev algas hommikul kell seitse ja lõppes õhtul kell kümme. Psühholoogiliselt oli noortel vist raskem, minul on selja taga folklooriekspeditsioonide ja laagrite kogemused. Noorematel on keerulisem igapäevaelust välja astuda, aga baaskursuse läbimise ajal pole sa kunagi üksi, oled alati hõivatud mingi ülesandega,

Zemessardze baaskursuse lahutamatu osa on kehaline ettevalmistus – iga hommik algas hommikuvõimlemise ja krossijooksuga. Pealegi tuleb joosta relvaga. Olin üks neist, kes õhtuti samuti jooksmas käis, sain aru, et pean hingamise paika saama. Baas­ kursuse päevad on tegemisi tihedasti täis pikitud, käia tuleb palju. Kehaline ettevalmistus ei pea olema tippsport­ lase tasemel, aga igaüks peab end oma kehas mugavalt tundma ja taluma füüsilist koormust ka siis, kui see on tavapärasest suurem.

Kui liitusin Zemessardzega, olin veel Läti parlamendi (Seimi) liige.

Liitusin oma kodulinna (Rēzekne) üksusega, sest olin mures Latgale olukorra pärast. Infootsingul leidsin, et Rēzeknes asub Zemessardze 32.

Praegu töötan Zemessardzes, oma 32. jalaväepataljonis.

2023. aasta suvel läbisin teavitusspetsialisti koolituse, seal hulgas tsiviil­militaar­ koostöö (CIMIC) väljaõppe.

Kui pataljoni teavitusspet­ sialist läks raseduspuhkusele, küsiti minult, kas ma ei soovi teda mõnda aega asendada.

Miks ka mitte?! Alates 2022. aasta suvest olen ühtlasi Latgale kultuuriseltsi juhatuse esinaine ja töötan väikese koor­ musega ka Rēzekne tehnoloo­ giaakadeemias.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus ERAKOGU

Nõukogude ajal räägiti meil kodus ühtepuhku iseseisvast Läti riigist. Olen lapsepõlvest saati teadnud, et oma riik ei ole enesestmõistetav, vaid selle eest tuleb alati võidelda, oma vabadust kaitsta. Latgales, Krāslava rajoonis, kus Nõukogude ajal elasin, ei olnud esimese Läti Vabariigi aegsed väärtused just põletav teema, Krāslava rajoo­ nis tekkis rahvarinne võrdlemisi hilja. Mu mõlemad vanemad olid rahvarindes, isa oli ka Zemes­ sardze liige, ja neid jõllitati umbusklikult – kuna kõik tund­ sid toimuva pärast hirmu, siis näis, et sellest ei tule midagi välja. Tõsi, Latgales on ka Rēzekne, Balvi, Preiļi, kus läti ja latgali keeled on alati dominee­ rinud, aga Krāslavas oli olukord sootuks teine.

Aeg haridusministrina oli minu elus kindlasti kõige dünaamilisem. Nüüd olen tagasi sellises elurütmis, nagu mul oli enne poliitikasse minekut.

Pärast Seimi 13. koosseisu kuulumist otsisin intensiivselt uut tööd, kuid tihtipeale sain vakantsele töökohale kandideerides vastuseks, et kuna olen olnud nii kõrgel ametikohal, on mul ilmselt ka kõrged nõudmised, mis ei sobi soovitud ametikohaga. Pärast mitmele tööpakkumisele kandideeri­ mist sain aru, et minu kogemust kas pole tegelikult vaja või seda lausa kardetakse.

Tekst on varem osaliselt ilmunud Läti Delfi uudisteportaalis

6/2025

41

RAIVO OLEV

test

test

DROONIDE VASTU:

SILERAUDNE PÜSS, HAAVLID JA VÕRGUD Kuidas sileraudse haavlipüssiga liikuvale droonile pihta saada ning milline on parim haavli suurus nende allatoomiseks? Selle väljaselgitamiseks tegime Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna vabatahtliku Margo Kivivare ja Ahti Valdmetsaga katse- ja treeningupäeva.

Tekst: RAIVO OLEV, vabatahtlik autor

D

roonide laskmist on kõige parem harjutada jahilaskmi­ ses kasutatava taldrikumasina ja lendavate savist sihtmärki­ dega. Taldrikute lennukiirus masinast väljudes on üpriski sarnane Ukrainas kasutatavate FPV-droonide omaga, kui neil on peal raske laeng ja suur aku. Väikesed luuredroonid, nagu näiteks DJI Mavic, on isegi aeglasemad ja neid on lihtsam tabada.

Taldrikute laskmisega saab kohe selgeks, et kui tahad sileraudse püssiga edukalt droone tõrjuda, pead seda kindlasti enne harjutama. Soovi­ tame kõigile lugejatele leida kohalik jahilasketiir ja ise järele proovida, sest tegevus on iseenesest väga huvitav ja kaasahaarav.

TEST: MILLINE HAAVEL SOBIB?

Meie teine eesmärk oli teha selgeks, millise suurusega haavel on drooni tabamiseks kõige parem. Selle testi jaoks printisime välja drooni sihtmär­ gid ja panime nad 9 mm vineeri peale.

Vineeri võtsime aluseks just selleks, et

välja selgitada, millisel haavlil on üldse läbistavat jõudu näiteks 50 meetri pealt.

Tulemused

Tuleb arvestada, et FPV-droonide raamid on üldiselt tehtud süsinikkiust ning oluliselt tugevamad kui mõne tavalise poedrooni omad. Haavlite puhul on loogika väga lihtne: mida väiksemad nad on, seda rohkem on neid padrunis ja seda suurem on võimalus nendega tabada; mida suu­ rem on haavel, seda vähem on neid padrunis.

3,3 mm haavlid tekitasid küll vineeri

Seega oli meil vaja leida selline haavel, mis oleks kaalult piisavalt raske, et läbistada pikemalt distantsilt, ja mida samas oleks padrunis piisavalt palju, et tabamisvõimalus oleks võimalikult suur. Proovisime haavleid suurusega 2,9 mm, 3,3 mm, 3,5 mm, 3,9 mm ja 4,1 mm, padrunid olid 76 mm pikad ehk Magnum, 50 g laenguga ning haavlid olid pliist. Terashaavlid ei sobi kind­ lasti droonitõrjeks, sest on liiga kerged ja nende jõust ei piisa, et FPV-drooni vigastada.

2,9 mm haavlid ei suutnud läbistada 9 mm vineeri 50 meetri kauguselt.

taha pragusid, aga ei läbistanud vineeri korralikult 50 meetri pealt.

3,5 mm haavlid läbistasid 9 mm vineeri 50 m pealt. Drooni kujutist tabas 2 haavlit ning mitu haavlit olid sellele väga lähedal, nii et oleksid potent­ siaalselt võinud tabada mõnd liikuvat tiivikut. See droon oleks kindlasti alla kukkunud.

3,9 mm haavlid läbistasid 9 mm vineeri ja 2 haavlit tabas drooni kujutist.

Aga ümber drooni oli oluliselt vähem haavleid kui näiteks 3,5 mm haavlite puhul. Seegi droon oleks lendamise lõpetanud.

4,1 mm haavlid läbistasid 9 mm vineeri ilusti, aga kahjuks ei tabanud drooni kujutist mitte ükski haavel. See droon kahjuks poleks sellest lasust alla kuk­ kunud.

6/2025

43

TEST

nide tõrjes ja natukene ka muudest droonitõrjumise võimalustest.

Edasi läksime ainult kahe kõige edukama haavliga, milleks olid 3,5­ ja 3,9millimeetrised. Nende mõlema jaoks panime üles uued märgid koos uute vineeralustega. Märke lasime seekord 30 meetri kauguselt.

Minu kevadine abireis Ukrainasse leidis aset märtsi lõpus – aprilli alguses põhieesmärgiga viia Hersoni õhutõrje meestele FPV­droonide osi ja lisasid.

Nemad kasutavad väikseid FPV­ droone, et nendega õhata venelaste suuri ja kalleid luuredroone.

Tulemused

3,5 mm haavlid tabasid 30 meetri pealt drooni kujutist 7 haavliga ja ümber drooni kujutise oli hulganisti haavleid.

See droon oleks oma lõpu leidnud.

3,9 mm haavlid tabasid 30 meetri pealt drooni kujutist 2 haavliga ning haavlid olid drooni kujutise ümber tunduvalt tihedamalt kui 50meetrises katses. See droon oleks samuti pilbasteks lenna­ nud.

Et kraam asja ette läks, näitab seegi, et kahe nädala jooksul pärast meie varus­ tuse saamist õnnestus neil hävitada kaks venelaste luuredrooni Supercam s350. Sellise luuredrooni maksumu­ seks hinnatakse 400 000 dollarit.

Hävitada selliseid droone alla tuhande euro maksvate droonidega on ülimalt efektiivne.

Seega leidsime oma katse tulemusena, et droonitõrjeks kõige parem haavel

võiks olla 3,5 mm pliihaavel ja kõige parem padrun 76 mm pikk Magnum 50 g laenguga. Oma töö teeb selgelt ära ka

3,9 mm haavel, aga, nagu test näitas, on oluline ka haavlite kogus padruni sees, ja tundub, et 3,5 mm haavlid on just selline kuldne kesktee.

Pealegi põhjustavad need luuredroonid Ukrainas väga suuri probleeme. Niipea, kui nendelt avastatakse sihtmärk, järg­ neb rünnak rakettide, KAB­ide, suurtük­ kide või ründedroonidega. Ühesõnaga oleme jõudnud ajastusse, kus drooni­ dega võideldakse teiste droonide vastu.

Ja mitte ainult luuredroonide vastu.

Ukraina on võtnud juba väga edu­ kalt kasutusele mobiilsed grupid, mis

Sellele annab kinnitust ka interneti­ avarustest leitud Vene sõjaväe pilt soo­ vituslikest padrunitest droonide vastu, kus samuti oli välja toodud 3,5 mm haavlitega padrun.

Veel tasub mainimist, et droonitõr­ jeks sobivad sileraudsetest püssidest ilmselt kõige paremini poolautomaat­ sed, salve suure mahutavusega, pikema rauaga ja vahetatava tšokiga. Tšokk on jahipüssi või haavlipüssi toru otsa sisse ehitatud või keeratav kitsendus, mis mõjutab haavlite hajuvust ehk seda, kui laiali lendavad haavlid pärast lasku.

Testis kasutasime Benelli M2 26­tollise rauaga, 9 padrunit mahutava salve ja täistšokiga.

KOGEMUS LAHINGUVÄLJALT

Räägiksin nüüd Ukraina kogemusest sileraudsete püsside kasutamisel droo­ 44

6/2025

RAIVO OLEV

Kokkuvõttes: kui kasutada õiget moona, õiget relva ja harjutada liikuva märgi laskmist, on päris edukalt või­ malik droone õhust alla lasta.

RAIVO OLEV

Need mehed alustasid oma tegevust täiesti omaalgatuslikult ja rahastavad seda oma isiklikust palgast. Seda enam olid nad õnnelikud Eestist tulnud abi üle, mille hulgas oli ka paremat ja kallimat varustust, mida neil oma vahenditega polnud võimalik soetada.

jahivad palju kiiremaid (170–180 km/h liikuvaid) Shahed/Geran­tüüpi droone.

Hersoni õhutõrje meestega kohtu­ des hakkas kohe silma, et enamikul meestel on kaasas poolautomaatsed sileraudsed püssid, mitte AK­d. Selle

kohta küsides sain vastuseks, et kui tahad siin ellu jääda, siis ostad endale sileraudse, sest FPV­droonid ründa­ vad neid iga päev ja tihti mitu korda päevas. Veel mainisid nad, et ega neil automaate liiga tihti kaasas olegi, sest Hersonis lähtub suurim oht just droo­ nidest ja sileraudse haavlipüssiga on neid kõige parem hävitada. Kahte relva on aga tülikas kaasas kanda.

Lisaks Hersoni õhutõrjele kohtusin ka sõduritega Donetski rindelt. Nende suurimaks mureks olid kiudoptilise kaabliga droonid. Positsioonide ees on neil Electronical Warfare’i vahendid, mis tavalised FPV­droonid üldiselt edu­ kalt maha võtavad. Küll aga ei aita need kiudoptiliste kaablitega FPVde vastu.

Nii et jällegi aitab vana hea sileraudne püss. Nagu mehed rääkisid, on nad päris hästi omandanud haavlipüssi kasutamise FPV­droonide vastu. Kui nad ühel päeval lasid alla 20 vaenlase

kiudoptilise kaabliga FPV­d, loobus vaenlane mitmeks päevaks nende kasutamisest. Kiudoptilise kaabliga droonid on tänu nende külge kinnita­ tud kaablirullile märksa aeglasemad kui tavalised FPV­droonid ja tänu sellele on neile haavlipüssiga liht­ sam pihta saada. Selliste kaabli otsas droonide kasutamine ainult kasvab ja nende tõrjumine haavlipüssidega samamoodi.

Lisaks peame arvestama, et käivad juba esimesed tehisaru juhitud FPV­droo­ nide katsetused ning ka nende tõrjeks ei ole jalaväelasel mingit paremat lahendust kui haavlipüss. Mida ma tahan sellega öelda, on see, et haavli­ püssid ei ole mingi lähiajal mööduv nähtus, vaid töövahend, mis võiks olla vähemalt igas jaos.

NAGU LINNUJAHT

Lisaks sileraudsetele haavlipüssidele on droonitõrjes täna väga tähtsal kohal

kalavõrgud. Tugevamate, nöörist võr­ kudega kindlustatakse näiteks teid, kus tehnika liigub ja oleks muidu haavatav droonirünnakutele.

Teine näide on droonide püüdmiseks positsioonide juurde tõmmatavad tamiilist nakkevõrgud, mida piloot ei pruugi märgatagi, enne kui droon on juba sinna kinni jäänud.

Lõpuks ongi ju droonid nagu robotlin­ nud ja just võrkudega püüavad linde rõngastamiseks ornitoloogid, jahime­ hed aga kütivad linde haavlipüssidega.

Nii et mõnikord on keeruliste prob­ leemide vastu just lihtsad ja ammu kasutusel lahendused need kõige paremad.

Kui tahate veel Ukraina kogemusi lugeda ja Ukrainat toetada, siis seda saab teha meie kodulehel www.voidu­ tahe.ee, seal on ka üleval kampaania Hersoni õhutõrje abistamiseks.

6/2025

45

KUIDAS ...

SINU KODU ON SINU KINDLUS – KA KRIISIOLUKORRAS

Kriisivarustus ei ole luksus, vaid osa igapäevasest valmisolekust. Kui elutähtsad teenused — elekter, kaugküte või gaas — katkevad, muutub kõige olulisemaks ellujäämine. Õige pliit, sellele sobiv gaasisegu ning alternatiivsed küttelahendused võivad olla turvalise toimetuleku võtmetegurid.

Tekst: TAIMI OJASOO, vabatahtlik autor

K

ortermajade elanikud on sellises olukorras sageli kõige haavatavamad. Ei ole võimalik kütta ahju, võtta kaevust vett ega kasutada õues välipliiti.

Eluruum on piiratud, varustust napib, aknad lasevad külma sisse ja toidu val­ mistamine sõltub vaid elektripliidist.

Kuidas tagada sellistes tingimustes soe toit ja vähemalt minimaalne soojus?

KUIDAS VALIDA ÕIGE MATKAPLIIT JA GAAS?

Kriisiolukorras vajame lahendust, mil­ lega saab lihtsalt ja ohutult valmistada toitu või keeta vett. Õige pliit peab töötama usaldusväärselt ka külmas ja ilma elektrita. Sobiva pliidi ja selle kütte valik sõltub kütusetüübist, kasu­ tuskeskkonnast (toas või õues) ning temperatuurist.

1.

2.

46

Butaanikassettidega matkapliidid (näiteks Happy Home, Kemper) on kompaktsed ja kergesti kasutata­ vad. Töötavad MSF­1a tüüpi 227 g butaanikassettidega.

Sobivad suviseks või siseruumides kasutamiseks (+5 °C ja soojem).

Keskmine põlemisaeg täisvõim­ susel 227 g balloonil on umbes 2 tundi.

Kahegaasilised matkapliidid (näiteks Brock PSG 001 BK, ONROAD) 6/2025

töötavad nii butaanikassettide kui ka suuremate LPG­balloonidega.

Suure ballooniga kasutamisel on vaja 30 mbar rõhuregulaatorit ja voolikut (komplektis kaasas ainult adapter­otsik).

Sobivad kodus pikemat aega kasu­ tamiseks.

3. Keermega matkapliidid ehk priimused (näiteks Primus, Pinguin, Quick­ Boil) kasutavad EN 417 keermega gaasiballoone, mis sisaldavad isobutaani ja propaani segusid.

Need pliidid on usaldusväärsed ka külmemates oludes (alla 0 °C). Väga kompaktsed, sobivad matkamiseks või rõdul toiduvalmistamiseks.

Osad mudelid (näiteks Pinguin Trek) kinnituvad otse ballooni külge ja sobivad 1–2 inimesele. Integree­ ritud süsteemid (QuickBoil) on eriti tõhusad vee keetmiseks. Madala ja stabiilse konstruktsiooniga kokkupandavad voolikpriimused sobivad hästi suurematele nõudele ja tuulisesse ilma.

Kasutada õues, rõdul või lühikest aega hästiventileeritud ruumis, sest on vingugaasi tekke oht.

Ballooni suurused ja keskmine põlemisaeg täisvõimsusel: 100 g – 30–45 min, 230 g – 1,5–2,5 tundi, 450 g – 3–5 tundi.

4. Vedelkütusel priimused (näiteks Primus Omnifuel II; Primus Omni­ lite TI) on varustatud nn multikü­ tuse põletiga, mis suudab põletada nii gaasi, bensiini kui diislit.

Sobivad ekstreemsetesse oludesse, kuid nõuavad rohkem hooldust ja kogemust.

SOOJA SAAMISE JA TOIDUVALMISTAMISE MITMEKÜLGSUS Kriisiolukorras on oluline varustust mitmekesistada, et katta erinevaid stsenaariume. Alljärgnevalt mõned soovitused nii eraldi kütust (gaasi) vajavate seadmete kui ka alternatiiv­ sete, veidi „kastist välja“ lahenduste kohta. Vaata ringi ka kodus juba olemas olevate esemete hulgas – ehk leidub midagi, mida saaks kriisiolukor­ ras kasutada.

Gaasikiirgur/soojendi (näiteks Mil­Tec Radiant Heater) on praktiline, kompaktne ja kerge gaasisoojendi, mis sobib ideaalselt matkale või kriisiolukorras kiireks soojenduseks. Seade kasutab EN 417 keermega matkaballoone.

Tänu 1,2 kW võimsusele levib soo­ jus vaid mõne sekundiga. Seadmel on lihtne elektrooniline süütaja ja leegi reguleerimisnupp. Kasutada hästiventileeritud ruumis või õues.

TAIMI OJASOO

KUIDAS ...

KUIDAS ...

Lillepotiahi ehk „terrakota-radiaator“ on elektrivaba ja odav viis väikese ruumi soojendamiseks, kasutades soojusallikana tee­ küünlaid. Kuigi soojusväljund on väike, aitab see väiksemas ruumis temperatuuri tõsta. Minu testitud versioon koosnes kahest ühesuu­ rusest terrakotapotist (alumine Ø 17,5 cm, kõrgus 15,5 cm). Potid on ühendatud keermestatud poldi abil, alumine toetub õhutusvahega taldrikule ning kogu konstrukt­ sioon oli stabiliseeritud metallist ehituslindiga.

Tähtis on ka kahe poti vahele jääv sisemine õhuvahe, mis tagab sooja õhu efektiivse akumuleerimise ja hajutamise. Poti alla paigaldatud alustaldrik lisab stabiilsust ning aitab kuumusel ruumis ühtlase­ malt levida.

Katseks kuumutasin ahju nelja teeküünlaga (põlemisaeg umbes 4 tundi) tavapärases 22 °C ruu­ mis. Juba 10 minutiga tõusis poti keskosa temperatuur 38 °C­ni, 30 minuti möödudes oli terrakota­ pinna temperatuur 60 °C ja tunni möödudes üle 70 °C. Selline lihtne ja kompaktne terra­ kota­ahi on ideaalne lisasoojusal­ likas väikeses ruumis, kui elektrit pole. Materjalide maksumus on umbes 10 eurot ja kogu lahendus on hõlpsasti hoiustatav näiteks keldris või rõdunurgas.

Risupõleti (näiteks Outrest Cam­ ping Stove) on kergesti kokku­

pandav ja tõhus lahendus, mis kasutab küttena kergesti leitavaid kuivi oksi ja risu. Selle peal on võimalik keeta vett või valmistada toitu, kui aluspind on stabiilne ja tasane.

Risupõleti eraldab tugevat kuumust, võimaldades kiiresti vett keema ajada, mistõttu sobib see hästi matkadel või kriisiolu­ korras, kus ei pruugi olla muid kütteallikaid. Ohutuse tagamiseks tuleb põletit kasutada avatud ja hästiventileeritud kohas ning veenduda, et poti asetuspind on tulekindel ja stabiilne, vältimaks ümberkukkumist või põlengut.

Muffinipann ja teeküünlad on lihtne ja taskukohane viis väikese veekoguse soojendamiseks. Aseta metallist muffinipanni süven­ ditesse mitu teeküünalt ning süüta need. Pane pann stabiilsele, tulekindlale pinnale (nt paksem lõikelaud) ja küünalde kohale kaa­ nega anum vähese veega. Meetod sobib väikese koguse vee soojen­ damiseks või soojuse hoidmiseks, kui elektrit või muud kütust pole.

Tegin katse nelja teeküünlaga (põlemisaeg 4 tundi) ja 250 ml veega. Kaanega kaetud potis saa­ vutas vesi 45 minutiga umbes 70 °C. Oluline on tagada ohutus: hoia küünlad süttivatest materjalidest eemal ning kasuta kuumakindlat alust.

Teeküünla alusega teekann. Kui matkapliidil soojendatud teevesi

valada kannu, mille alla käib teeküünlaga soojendusalus, on võimalik seda kauem soojana hoida. Väike põlev küünal annab lisasoojust, mis aitab teel kuu­ mana püsida ja soojendab pisut ka ümbritsevat ruumi. See lihtne ja energiasäästlik lahendus sobib hästi külmemates tingimustes või olukordades, kus soojuse säilita­ mine on oluline.

KINDLUS ALGAB HEAST ETTEVALMISTUSEST

Kriisiolukorras vali elamiseks ja kütmiseks kõige väiksem ning sooja­ pidavam ruum, et säästa energiat.

Kuna gaasipõletid ja pliidid tarbivad hapnikku, on oluline tagada hea ventilatsioon. Jälgi tuleohutust: hoia lapsed ja lemmikloomad tuleallikatest eemal ning paiguta seadmed kindlale, stabiilsele alusele, et vältida ümber­ kukkumist või kokkupuudet süttivate materjalidega.

Enne magamaminekut kustuta kütte­ allikad või kasuta „lõkkevalvet“, et ennetada õnnetusi. Tutvu enne pliidi või priimuse kasutamist alati põhja­ likult kasutusjuhendiga, veendu, et kasutad sobivaid gaasiballoone, ja kontrolli tootja soovitusi. Pea meeles: igasugune põlemine kulutab hapnikku – isegi kütteta oludes on vaja ruume regulaarselt õhutada. Hea ettevalmis­ tus annab kindluse, et ka kriisi ajal jagub kodus soojust, toitu ja meele­ rahu.

GAASID JA NENDE SOBIVUS TEMPERATUURIDEGA Gaas

Aurustumispunkt

Soovitatav temperatuur

Kasutus

Butaan

−0,5 °C

+5 °C ja soojem

Suvi, siseruumid

Isobutaan

−11 °C

0 °C ja jahedam

Kolme hooaja matkad, külmad ööd

Gaasisegud

~−20 °C

0 °C kuni −10 °C

Nelja hooaja matkad, universaalne matkamiseks ja varudeks

Propaan

−42 °C

Alla 0 °C

Talv, suured balloonid, väliküte

NB! Propaanballoonide kasutamisel on kohustuslik 30 mbar rõhuregulaator, et vältida liigset gaasivoolu. Samuti peab tagama hea ventilatsiooni, sest põletamisel tekib CO2 ning ohtlikul juhul vingugaas (CO).

GAASIBALLOONIDE KEERMED JA ÜHILDUVUS Ballooni tüüp

Standard/keere

Näited seadmetest

Ühilduvus

Keermega matkaballoon

EN 417 (7/16” UNEF)

Primus, Pinguin, QuickBoil

Kõik keermega priimused ja süsteemid

Butaanikassett

MSF-1a / „click-type“

Happy Home, Kemper

Ainult matkapliidid ehk kassettpliidid (adapterita)

LPG (propaan)

G12, G3/8” vasakkeere (EU)

Suured majapidamisballoonid

Vajalik adapter ja rõhuregulaator

EN 417 on kõige levinum ja universaalsem matkapliitide ja priimuste gaasistandard. Kui valid keermega priimuse, on balloonide saadavus väga hea. Neid leiab lisaks matkapoodidele ka supermarketitest, tanklatest ja tööriistakauplustest.

Ohutus ennekõike! Gaasiseadmete kasutamisel võib hapnikupuuduse tõttu tekkida mittetäielik põlemine, mille tagajärjel eraldub mürgine vingugaas (CO). Kasuta seadmeid vaid hästiventileeritud ruumis või õues. LPG-balloonidega on alati vajalik 30 mbar rõhuregulaator.

48

6/2025

TAIMI OJASOO

KUIDAS ...

6/2025

49

ÜLEELAMINE

KÜpSETUSKAIGAS 2.0: JUST SEE, MIDA VAJAD!

Küpsetad tule kohal vardasse aetud lihakäntsakat ja märkad, et selle alumine pool hakkab juba kõrbema. Haarad kaikast, et liha teine külg leegi poole keerata, ja näed, kuidas see liha sees keerleb, ent küpsetis ise jääb jonnakalt paigale. Tuttav probleem, kas pole? Muidugi, kõigil on juhtunud. Aga mul on selle jaoks lahendus – kaheharuline küpsetuskaigas.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

50

6/2025

ÜLEELAMINE

1. VALI SOBIV TOORAINE

Ja ma ei räägi siin lihast, vaid kaikast. Leia umbes suure mehe pöidla jämedune sirge ja tugev, võimalikult väheste oksakohtadega kaigas – parim on toores lehtpuu, näiteks lepp või pihlakas. Need lõhenevad paremini kui okaspuud. Pealegi eraldavad okaspuud kuumaga mõjutades vaiku ning ebameeldivat lõhna.

Tõsi, ka lehtpuu koor võib lisada küpsetatavale lihale spetsiifilist ja kõigile mittesobivat maitsenüanssi – selle vältimiseks tuleks kaigas koorest vabastada. Mis jällegi on toore lehtpuu puhul lihtne ülesanne. Kui ei ole lihtne, siis sattusid suure tõenäosusega vana ja kuivanud oksa otsa – see ei lõhene hästi, kipub murduma ning rikub kogu ettevõtmise. Mine vali uus ja vali paremini – metsas leidub neid küllaga.

Kaika pikkus sõltub juba tuleaseme tüübist ja lõkke suurusest. Oluline on aga, et sellega saaks opereerida nõnda, et ei peaks küünarnukini tulle ronima. Kõrbenud karvad käsivarrel ei ole just parim mälestus lõkkeõhtust.

Sestap eelista pigem natuke pikemat vart – lühemaks saab selle alati lõigata.

2. LÕHESTA KAIGAS

Aja kaigas noa abil keskelt kaheks haruks. Selleks toeta kaika üks ots tugevamale pinnasele. Ise vaatad, kas kännule, kivile või pingiotsale. Seejärel aseta noatera vertikaali aetud kaika teise tipu keskjoonele ning avalda noale survet nõnda, et see kaika sisse jookseks. Siinkohal tuleb kasuks pigem õhema kui jämedama teraga nuga.

Kui vaja, võid noa kaika sisse „koputada“ teise puutükiga – aga mõistlikult, tegemist on ikkagi täppis-, mitte kirvetööga. Kuigi jah, osavam kirvekäsitseja saab ilmselt ka kirvega kaika pikkupidi lõhestatud.

Liiga pikalt lõhestada pole samuti tarvis – paarkümmend sentimeetrit on täitsa piisav. Mida pikemaks lõhet ajada, seda suurem on tõenäosus, et midagi läheb valesti. Kas muutub kaigas liiga vedelaks või murdub üks harudest küljest.

3. INSTALLI LIHA

Selleks on kaks võimalust. Esimene on asetada liha harude vahele ning tõmmata harud tipust kokku. Näiteks traadiga.

Kui aga traati käepärast pole, siis tuleks lükata liha harude otsa. Õigemini ajada harud läbi liha. Selleks tuleb harud nüüd otsast teravaks ihuda. Just nüüd, mitte enne lõhestamist, sest sellisel juhul oleks lõhestamine keerukam, et mitte öelda võimatu. Ja täpselt nii teravaks, et

need liha kiudude vahelt vaevata läbi jookseks – sa tahad liha harude otsa lükata, mitte rammida. Nagu peaaegu igal pool mujal, nii kehtib ka siin reegel, et kui sa pead millegi tegemiseks liiga palju jõudu rakendama, teed sa midagi valesti.

Teravaks ihutud harusid läbi liha ajades jälgi, et harude vahele jääks vähemalt kahe sõrme jämedune vahe – vastasel juhul on sisuliselt tegemist ikkagi monokaikaga ning soovitud funktsionaalsust ei tagata. Liialt laiali neid harusid kah muidugi painutama ei pea. Sellisel juhul tekib oht, et üks harudest murdub ning tuleb tagasi minna esimese sammu juurde ehk uut kaigast otsima.

4. ASU KÜPSETAMA

Aseta kaikale installitud lihakäntsakas hõõguvate süte kohale. Toonitan, süte, mitte leekide. Kui just eesmärgiks pole pealt kõrbenud ning seest toores suutäis. Mõnele muidugi on just selline roog mokkamööda, aga sellisel juhul pole ilmselt üldse mingit küpsetuskaigast vaja.

Kui üks pool lihast on saavutanud soovitud küpsetusastme, haara kaikast ning keeruta seda 180 kraadi, nõnda et lihatüki veel küpsemata pool jääb kuumusallika poole.

Tänu kaika täiustatud konstruktsioonile liigub liha kaasa ega jää kangekaelselt ühte asendisse toppama, nagu klassikaliste või võiks isegi öelda primitiivsete varraste puhul pigem sagedamini kui harvem ette tuleb.

AGA MIKS?

Siinkohal võib muidugi suured silmad teha ja küsida, et kuule Asso, miks jamada jämeda kaika lõhestamisega, kui võib võtta lihtsalt kaks peenikest kaigast ning need paralleelselt lihast läbi ajada.

Vastus on lihtne: kaheharuline kaigas on tugevam ja stabiilsem lahendus. Peenikesed vitsad kipuvad murduma, vajuvad läbi või hakkavad keeramisel omatahtsi liikuma. Seega, kui tahad kontrolli ja töökindlust, siis küpsetuskaigas 2.0 on just see, mida sa vajad.

ASSO PUIDET

J

ust-just, kaheharuline kaigas aitab liha paremini fikseerida, tagades sellega kaikaoperaatori tegevusvabaduse, millega saavutatakse soovitud resultaat: ühtlaselt küpsenud liha – seda sa ju tahad ja väärid. Niisiis, kaheharulist kaigast valmistama!

6/2025

51

MEDITSIIN

HAARA, KÜKITA, TõSTA JA TEISED TARKUSETERAD KANNATANU TRANSpORDIST

Üks osa jaosanitari väljaõppest hõlmab kannatanu transporti lahinguväljalt. See väljaõppe osa paneb kokku üpris tervikliku arusaama, kes on jaosanitar ning milleks ta peab võimeline olema. Väga vajalik on talle oskus säilitada kainet meelt ning ausalt hinnata nii olukorda kui ka iseenda võimeid.

Tekst: MERILIN SEPP, vabatahtlik autor

EVAKUATSIOONI PÕHIPRINTSIIBID

„Kümme korda mõõda, üks kord lõika“ on teada­tuntud rahvatarkus, mida tasub meeles hoida nii väljaõppe ajal kui ka päris olukordades. Efektiivne evakuatsioon ja transport peavad tagama võimalikult suure osa kannata­ nute ellujäämise.

Siin peitub ka põhjus, miks drillitakse kannatanu evakuatsiooni erinevates olukordades, sealhulgas maastikul – et jaosanitar õpiks olukordi nägema, hin­ dama ja mõistma ning leidma nendes lahendusi.

Kiire ja oskuslik esmaabi koos kan­ natanu evakueerimisega vähendab tüsistusi ning loob eeltingimused edaspidiseks raviks, mis omakorda kiirendab sõdurite tagasipöördumist rivvi. Samuti kuulub evakuatsiooni põhiprintsiipide juurde lahinguvälja puhastamine ning sõdurite võitlus­ vaimu tõstmine.

ENNE MÕTLE, SIIS TEGUTSE!

Evakueerimisviisi valikul peab abi­ andja oskama arvestada viie olulise teguriga, mis mõjutavad kannatanu transporti lahinguväljalt. Juhinduda tuleb põhimõttest vähendada oma tegevusega lisavigastuste tekkimise ohtu nii kannatanule kui iseendale.

52

ise liikumisel abistama või kas vigastus vajab spetsiifilist võtet.

Vahemaa – sõltuvalt sellest, kas vigas­ tatu on vaja transportida mõne meetri, mõnesaja meetri või mõne kilomeetri kaugusele, tasub läbi mõelda, milline transpordiviis on abiandjale kõige jätkusuutlikum.

Maastik – millised võimalused loob see kannatanu transpordiks? Kuidas jao­ tada abiandjad kanderaami kandmisel, kui transportides on vaja liikuda üle tõusude, kraavide vms?

Abiandja füüsiline vorm – teinekord tuleb lähtuvalt iseenda füüsilisest vormist ja võimetest valida, millise transpordiviisiga on kannatanut üldse võimalik abistada.

Tasub meeles pidada, et lahingu­ olukorras on nii abiandjal kui ka kannatanul seljas lahinguvarustus, mis paneb õlgadele lisakilosid. Kui on vaja transportida kannatanut, kes on kas teadvuseta või ei ole suute­ line ise kaasa aitama, on kogu raskus abiandja(te) kanda.

Kannatanu vigastused – määravad

Lahingutegevuse iseärasused – kas ja mil viisil on kannatanu transport võimalik ilma ennast ohtu seadmata?

Oluline on tagada iseenda ohutus ja tegutseda vastavalt võimalustele.

paljuski ära, kuidas ja mil viisil saab kannatanut liigutada ja transportida.

Näiteks kas kannatanu on võimeline

Kõik need viis tegurit on omavahel tihedalt seotud, pole üht ilma teiseta.

6/2025

Kui maastik, füüsiline vorm ja kannatanu vigastus võimaldaksid kaaslase kiiret seljas tassimist, siis lahingutegevuse hetkeseis võib sun­ dida maadligi. Kui aga kannatanu vigastus võimaldab tal endal liikumisega aidata ning ta vajab vaid lisatoetust, võib transport olla kiire ja abiandjat säästev.

ÜKS-KAKS-KOLMLÄKSIME!

Kui kannad kannatanut üksinda, siis pead arvestama vaid sellega, millal sina oled valmis lahingukaaslast endale selga või sülle vinnama. Koos paarilise või meeskon­ naga kannatanut transportides tuleb ühel võtta juhiroll.

Juhirollis abiandja kontrollib kõigi (sh kannatanu) valmisolekut transpordiks ja tema käsu peale liigutatakse kan­ natanut ühes taktis. Tuletame siinko­ hal meelde artikli alguses mainitud põhimõtet, et kannatanu transpordil tuleb lisavigastuste tekkimise oht viia miinimumi. Kui hakkame vigastatut liigutama eri aegadel eri suundades, oleme selle printsiibi juba minetanud.

Kahekesi või mitmekesi kannatanut transportides on oluline omavaheline suhtlus. Märku tuleb anda nii sel­ lest, kui abiandjal endal on tekkinud

MERILIN SEPP

probleem (väsimus, valu), mis takistab transpordi jätkamist, kui ka võimali­ kest takistustest liikumistrajektooril.

Kannatanu transportimisel kanderaa­ miga on oluline meeles pidada ja jälgida kannatanu asendit liikumissuunal. Tasa­ sel teel kantakse haavatut jalad ees, välja arvatud juhul, kui tegemist on alajäse­ mete vigastusega – siis on kannatanul pea liikumissuunas. Tõusust või trepist üles liikudes on kannatanu peaga liiku­ missuunas ning alla liikudes jalad ees.

Kannatanu varustus (välja arvatud relv, mille võtab enda kätte abiandja) käib temaga alati kaasas. Tasub meeles pidada, et kannatanu jalgadepoolne ots on veidi kergem kanda – mitmekesi transportides jaotage kohad vastavalt abiandjate võimekusele ning vajadusel tehke vahetusi.

HAARA, KÜKITA, TÕSTA!

Tõsta jalgadega, mitte seljaga. Ka see vana hea tarkus tuleb endal kogu aeg kuklas hoida. Iseenda vigastamine

või toore jõuga rapsides endale liiga tegemine annab lõpptulemuseks roh­ kem vigastatuid, kui olukord oleks ehk nõudnud.

Oma füüsisega saab igaüks töötada iseseisvalt. Kannatanu evakuatsiooni harjutamiseks ja drillimiseks kasuta ära iga võimalust, mis sulle antakse.

Seega: haara, kükita, tõsta ning kasuta olukordade lahendamiseks oma pead.

6/2025

53

MEELEHEAKS

EESTI MUISTSED SõJALAULUD 1928. aastal kirjutas kultuuriloolane Aleksander Põrk Kaitse Kodu! laulupeonumbrisse Eesti muistsetest sõjalauludest. Kaitse Kodu! 100. juubeli ning äsja lõppenud laulu- ja tantsupeo tuules taasavaldame tema teksti.

KAITSE KODU!

Tekst: A. PÕRK

54

6/2025

MEELEHEAKS

E

esti rahvalaulu on loonud rohkem küll naised kui mehed, ja seepärast on ka tema sisuks rohkem naiste (kodune elu, pulmad, peod) kui meeste tegevus. Aga et naine oli mehega ometi seotud ja neil sidemetel ei puudunud omajagu õrnust, äratasid ka kõik täht­ samad sündmused meeste elus vastu­ kaja naiste hinges ja panid ta südame põhjast liikuma ja laulma. Meeste tähtsam elutegevus oli vanal ajal sõda.

Seepärast ongi meie rahvalauludes aset leidnud sõttaminek, kodust lahkumine, kojutulek ja jutustused sõjakärast.

Ei või ometi öelda, et mehed jäid laululoomisest üsna kõrvale. Ka nemad laulsid, aga nende laulud on mehisema sisuga ja üsna loomulik on mõelda, et nemad lõid lugusid oma sõjakäikudest ja tegevusest välisilmas.

Luua laule sõjategevusest oli sõjas käi­ nud ja sealt eluga tagasi tulnud lauljale üsna loomulik ülesanne. Laulus võis ta kirjeldada oma tegusid, jäädvustada ennast ja teisi kangelasi, kiita nende väljaastumisi jne. Kodus neid laule lauldes võis ta meele tuletada endiseid päevi, äratada enese vastu austust, anda noorematele sõttaminejatele eeskuju ja kasulikke õpetusi, levitada laiemates ringkondades tähtsaid põhi­ mõtteid maa ja rahva kasuks.

Mitmeid niisuguseid laule lauldi isegi minnes lahingusse ja valmistudes võitlusele, et äratada ja alal hoida eneses ja kaasvõitlejates julgust ning mehisust1. Mõned niisugused sõjalau­ lud on, hoolimata ajahamba hävitavast mõjust, elanud üle isegi pika orjaaja ja säilinud meie päevini. Eesti endisest vabaduseajast on neid järele jäänud siiski vähe ja ainult üksikuid. Nendest esimesena tuleb nimetada „Jõuaksin ma sõjan surra“, mis sisaldab kauneid mõtteid sõjasurma ilu ja lahingus lan­ gemise aususe ning väärtuse kohta: Jõuaksin ma sõan surra, Sõan surra sõitlemata, Vaeno rüpen variseda, Ilma pikkila piinata, Ilma koole kumamista, Ilma taudi tappemista!

Kenam on sõassa sulguda, Alla lipu langemale, Mõõga möllul elu müüa,

Ambu noolila anguda!

Ei ole tõbe tülitseda Ohto-põlve orjamista, Valusängil valvamista.

Sõasurmal suurem ilu Vellitseje vermelilla, (haavade juures) Sõsarsilma ikkevada: Oh mo veli õiermala (õitse ajal) Langes lausa lahingilla!2 Niisuguse ülistava vaimustusega võis eestlane sõtta minna ainult siis, kui ta oli veel iseseisev ja pidi kaitsma oma vabadust, maad ning rahvast võõraste pealetungijate vastu. Maa allaheitmisel (1222–1227) kaotas rahvas oma polii­ tilise iseseisvuse ja pidi sõjakäikudest osa võtma sakste sunnil. Arusaadav, et niisugusel sõjamehel puudus huvi sõdimiseks ja võimatu oli tal siis luua sarnaseid sõjalaule. Endised laulud võisid aga küll meele jääda ja neid kor­ dasid võitlejad ka nüüd vana mälestuse järele. Nii ongi mõned neist püsinud alal meie ajani, muidugi mõne väikese muudatusega keeles.

Teine sõjalaul, mis näib olevat sama vana ja pärit iseseisvuse ajast, on „Sõjasõit Saaremaale“3. See on üles­ kutse minna sõjaga Saaremaale kätte tasuma saarlastele nende retke eest mandrile: Tulge kokko, kolga mehe, Ümbre tsõõri oma mehe!

Meil on tülü tulemah, Vainu vanker veerimäh, Sõda õige sõitemah.

Saarest tulnu vana' sõbra', õtnu mie' vele vereva hobeze, Tapnu mie' auza omadze, Turgulatsi vanemba, Keä leie Lembitit, Keä saafe saarelaizi, Keä murz' Saare sõrmeluid, Painut Saare säläluid, Keä tegi puhtas Viro veere', Sääd' parve suurele viele, Tegi tied tolle poole, Keä orjas mie omatsit, Armast' mie vanno vanembit, Kogozi kokko mie' sõzarit.

Seda mie' peame otsima, Seda mie peame ikkema, Seeni kui om mehe päida, Seeni kui mie' velil verdä.

Tulge kokko kogemata Juoske kokko hagemata, Mie' vele', mie' kõva' söäme',

Mie' ezä', mie' rawadze' käe', titel meelel, utel mõttel, Üts olgu süda üle kõige.

Jätke imä jumalaga, Noore' neio' nuttemahe, Kalli' silma kaemahe.

Säädke sõtta sõudemahe, Ruzikoga rulli lüomä.

Tapame neid nõnatarko, Lööme maana lokerpäid.

Ei mie' enne rahu jäta, Kui meil tuvvas tutva vasta, Vele verrev hobene Turgulatsi tulipää.

Laul üleskutsega minna sõtta on tekki­ nud otse pärast saarlaste retke, kui ei olnud veel kindlasti teada, kes kadu­ nutest langenud, kes vangi viidud, ja kui veel lootust oli vangist päästa või lunastada oma tuttavaid ja sugulasi, eriti aga Turgulatsi vanemat, „keda peame otsima, keda peame ikkema, seeni kui on mehe paide, seeni kui mie velel verdä.“ Kes see „Turgulatsi vanemb“ oli, laulik ei seleta pikemalt. Et aga laul ise on üles kirjutatud Räpina elaniku suust ja mujal on tundmata, võib arvata, et ta ka sündinud Setumaal, mis vanasti kaubateedega ühendatud oli Pihkva ja Riiaga, ja et Turgulaste vanema all tulebki mõista setulaste vanemat, kelle maal oli Riia­Pihkva kaubateel tähtis turukoht, näit. Petseris või Irboskas. Et laulus on jutt selle Turgulatsi vanema endisest võidust Lembitu üle, pidi kir­ jeldatav saarlaste sõjakäik Setumaale sündima kas Lembitu päevil või vähe pärast tema surma, kui eestlased olid veel vabad (kuni 1224).

Läti Hindreku kirjeldus Lembitu sõjakäigust Pihkvasse langeb 1212. aastasse. Tema ütleb: „Lembit pööris tagasi oma väe juure. Ja kuna vene­ lased Eestimaal olid, läksid nemad (s. o. Lembit eestlastega) selle vahel Venemaale, tungisid Pihkva linna sisse ja hakkasid seal rahvast maha lööma.

Ja et kära sündis, pöörsid nemad põge­ nedes mõnedega Ugauniasse tagasi. Ja kui venelased tagasi tulid, leidsid nad oma linna paljaks riisutud olevat“4.

Nii siis Pihkvas Lembit ei saanud „lüüa", vaid linn riisuti puhtaks ja eest­ lased pöörsid saagiga tagasi, aga teel läks asi Lembitule hädaohtlikuks ja ta 6/2025

55

MEELEHEAKS

ruttas „põgenedes“ Ugauniasse tagasi.

See põgenemine võibki olla ühenduses setu Turgulatsi vanema pealetungiga.

Sest sel ajal olid veel eestlased vene­ lastega vaenujalal ja Setumaa ei olnud vaba vene mõjust ja survest.

Saarlaste viimane sõjakäik Setu pii­ rimaale võis olla aga sündinud juba mõni aasta hiljem, kui Lembitu retkest olid olemas veel värsked mälestused.

Läti Hindreku raamatust tunnen üht niisugust saarlaste sõjakäiku Lõuna­ Eestisse. Kui sakslased 1216. a. Otepää kantsi kindlaks tegid ja asusid sinna ühes ristitud eestlastega, tulid vene­ lased seda sakslaste kantsi ära võtma.

Venelastele astusid appi ristimata eestlased. Ja siis ei tulnud mitte üksi saarlased ja harjulased, vaid ka sakala­ sed, kes juba ammugi ristitud olid, sel­ les lootuses sakslaste ike kõige nende ristimisega sel viisil enestest jälle ära saata. „Ja venelased Käisid ümber maada, võtsid palju kinni ja tapsid ära ... ja tegid kõik kurja, mis nemad aga ise võisid, hävitasid ja põletasid kõige selle maa ümberringi paljaks.“5 Siin ei tule aga venelaste all mõelda ainult venelasi, vaid kõiki sakste ja Otepää vastu sõdijaid. Siis võisidki ühes venelastega ka saarlased tungida maale lõuna poole, nagu sakslased Lätimaale tungisid, Läti Hindreku andmete järele.6 Sel või mõnel muul saarlaste retkel kaotasid turgulased oma vanema.

Nende saarlaste vastu kutsutaksegi nüüd „turgulaitsed“ üles vasturet­ kele. Kuid see üleskutse ei ole kõigile ühteviisi meeltmööda. Paljud tunnevad nähtavasti kaasa venelastele, kelle kaa­ sas saarlased võitlesid sakslaste vastu, ja need ei toeta sõja­sõitu: „Ei mie' taha Saarde sõita, Saarde sõita, Saarde jõuda.

Ole-e Saareh mie' veljo, Armzit omme, sõzarit, Valuzit mie' vanembit.

Saarde saanu soe-liha', Saarde tulnu tondi näo', Saanu vana' sarvilize', Kokko jooznu joodzige'.

Ole-e Saarelt neiot saada, Neiot saada, peiot peridä.

Saareh neio' näotuma', Näotuma', jalutuma', Jalotuma', käzitümä', 56

6/2025

Käzitümä', kõrvotuma'.

Mie' virve vereva, Mie' kaaza' kallimba'. Üleskutsujad aga seletavad vastu: Kui läät Saarde sõdima, Saarelt ots'ma omakeizi, Varastetu vanembit, Ära kaegu Saare neiot, Saare neio meelütüst.

Maske kätte vere võlga, Vere võlga, varga palka.

Tapke näid kui täi nahko, Opake kui oineit.

Sama vana kui eelmine, näib olevat ka laul „Minek mere poole“7. See oleks nagu eelmise järg. Ta kujutab maleva liikumist mere poole ja sealt edasi mere taha. Liikumine algab (Peipsi) järve poolt — üleskutse, manitsuse ja troostiga: Jätke maaha maja, pereh, Jätke maaha naize' rase', Jätke latse' lawa mano, Jätke karja' kaema, Jätke' nurme' norotama, Jätke põllu puhkama, Jätke mõtsa' mõtlema.

Meil on minek mere poole, Sõudemine sõa poole, Jättemine Järve poole, Saamine Saare poole.

Siis kirjeldab laul raskusi, mis võivad teel ette tulla: Mineku om mitu vika, Mitu vika, mitu hätä, Mitu hätä, mitu vaiva.

Sest meri on ise mandrielanikule vas­ tumeelt ja meretöö käib nende jõust üle ning nõuab neilt iseäralist jõupin­ gutust; ka ähvardavad seal mereröövlid ja ikka tuleb vaadata merele kui oma surmasõbrale: Mere surm mie' surmast šuuremb, Mere surm mie' surmast mõromb, Mere matus madali Aga kõigest sellest saab üle. Juba kuju­ tabki laulik, et on mehed merel ja on kokku puutunud röövlitega, kuid neist lahti saanud: Rüövli sõbra lahkemba', Rüövli silma selgembä.

Rüövli anni hõpe hõlma, Saadi ära talle poole.

Aga nüüd tulevad vastu vaenuväed ehk sõjasõbrad ja nendega on lugu halvem, tuleb „ajada vere juttu.“ Mis tuleb nüüd teha? Ei Muud kui kokko maleva, Viibimata' ta viimne maa.

Võtke kätte kärbä' nuia', Otsa pange vaiva' väidze', Tagaotsa kirve tera', Kirve tera' kandilize'.

Ei mie' jäta järele, Ei mie' anna peräle, Seeni kui meil võit ja võimus.

Kui ei peaks jätkuma oma meestest, loodab laulik saavat abi Soomest ja Virust, kes on ehk kangemad ja merel osavamad ja Ajava' merde mie' mõrdzigo', kuna mandrimeestele Meri on mie' õnnetus, Jõgi on mie' jõledus, Kost meil hätä pelädä, Hätä pelädä, vallu valva.

Selle vastu palju armsam ja rahulikum on oma kodu järv: Järvekene, kallikene, Mie' armas omakene!

Siin pervil mie' pezä, Siin veereb mie' vele', Kos mie' kokko saame sõbra', Saame sõbra, Viro vele, Oma' ono' Oandist.

Sääl mie' peä säärast nõvvo, Sääl mie' märgi säärast märko, Mis meil tetä mõrdzikille, Mis meil suovi soale, Mis meil kotoh oma elo.

Enne väljaastumist ongi just tarvis muretseda ka selle eest, kuidas jätta maha kodud, et majapidamine ei saaks kahju, Ja laul lõpebki seletustega, mis kodu jääjad peavad tegema ja kuidas oma töödega valmis saama. Naised jäävad koju ja siin peab Neio hobust häälitsema, Adra peräh astumahe, Lõpuks hoiatus: Perenaise, perelatse, Panke kinni pajalavva.

Otske takah usepulga',

MEELEHEAKS

Meil omma mehe' veretüöl.

Säält või tulla sada sõta, Säält või tulla tuhat vainu, Viija kõik mie' varandust, Rikku kõik mie' pärandust, Häötädä mie' häid lätsi.

Selle hoiatusega lõpeb laul ja malev arvatavasti astub välja.

Ka orjaaja vastuhakkamised ja mässud, mis algasid sakste tapmisega ja losside põletamisega, ei ole tundmata rahva­ laulule. Üks niisugune laul ütleb8: Saksalane, sala-ussi, Sisaliko sileda, Ikestas meid orjaikke.

Ega see ole eha-puna!

See on vaeno tule-puna, Mässamise mängi-puna, Mis on taevas taretanud, Pilved piilul palistanud.

Eha täht jäi ehmatama, Koido täht sai kohkunema, Kuu palgegi kahvatama.

Tuleb meele eestlaste raske olukord enne 1343 a. jüriöö võitlust, siis jüriöö võitluste algus, sakslaste salakavalus ning äraandlik tegevus Paide lossis, kus tapeti ära läbirääkimistele kutsu­ tud Eesti kuningad. Sakslane oli siis tõesti „sala­ussi, sisaliko sileda."

Sama 1343. a. tuletavad meele ka järgmised lauluread, mis kõnelevad Tallinna ümbruses väljaastunud võit­ lejate oodatavatest abilistest Soomest, Virust, Harjumaalt, Saarest ja mujalt9: Küll tuleb Soomest sugulane, Saare mees meil sarnaline, Abimeesi Harjomaalta, Visa meesi Viromaalta.

Viro vikat on vihane, Harju ahingud ägedad, Hiio kiilid kiusalikud, Turjamaa tuusad tugevad.

Nagu teada, algaski liikumine Tallinna ümbruses, lagunes siis laiali Harju­ maal, läks üle Virumaale ja Läänes Haapsalu poole; Soomest — Viiburist ja Turust — palutud abilised jäid hiljaks ja liikumine mandril suruti maikuus maha, aga algas uuesti suvel Saare­ maal.

Need olid laulud võitlustest oma vabaduse eest. Sõjaga tegemist teha

tuli eestlastel hiljemgi, eriti venelaste pealetungil ordule a. 1558, mil kogu meie maa oli sõja jalus:

Hari mo saapad savista, Siis mina räägin sõjajuttu, Kuidas sõjas oltanessa, Sõjaleiba süödanessa. Õekene noorekene!

Sõjaleiba on sõmera, Vaenukakuke kareda Sõjas ei ole naene armas, Naene armas, kaasa kallis, Sõjas armas hallas mõeka, Kallis kangepeä hobone.

Venelane vennikene, Kaela leikja karokene Avas Koero kõrvetama, Viskas Virmla Viru sisa, Põletaja Põltsamaale, Viletsuse Viljandisse.

Se'p ole küla kütis-suitsu, See ori sõja sõrva suitsu, Ahtra ahervarre auro, Lahingi Laritsa suitsu, Põlend linna põua suitsu.

Seäl on püsside põrina, Suuretükkide surina, Tinakuulide logina; Seäl on hellad, seäl on velläd, Seäl on velläd vehkelemäs, Taadipojad tappelemas.

Teene püüab teese peada, Teene teese verd imeda.

Seäl on vüöni meeste verda.

Pooli sääri poeste verda, Ratsu kapju kaaza verda, Tühigi tüdreku verda.

Niisuguses sõjas, võõraste vägede jalus, võidi muidugi sõda ja sõdureid õigustatult pidada ainult õnnetuseks.

Samuti ka hiljem, kui Eesti meestel tuli sunnituna ja võõra rahva eest marssida sõjaradu Vene väes10: Meid oli viidud mere ääre, Pantud meida parve peale, Luese lootsiku ninasse, Puese purpu keskeelle.

Meid on viidud Venemaale, Saadetud meid Saksamaale, Tuubitud meid Türgimaale, Roogitud meid Rootsimaale.

Lagunegu Rootsi laevad, Pihastagu parved paksud, Väzigu Vene hobused Meie mehi viiessagi, Sinna maale saiessagi, Kus ei kivid kõnele, Paed ei heältä pakatagi, Kus ei kuulnud kuke heältä Egä linnu laulu heältä, Vaid riksumista, raksumista, Igas nurgas nuttemista, Põrgu piitsa plaksumista.

Seesugune sõdurielu raskuste kuju­ tamine ja kurtmine on mõistetav just eelöeldud põhjustel, kuna ka väetee­ nistuseaja pikkuse pärast kujunes sõjaväkke minek igavesti lahkumiseks, ja seepärast pole muidugi imestada, et kõik nooremad, Vene sõjaväes tee­ nimisest kõnelevad rahvalaulud on sama tendentsiga. Õiget sõdurimee­ leolu võiks heal tahtel lugeda välja vast ainult järgmise rahvalaulu ridade vahelt11: Vend siis mõistis, vastu kostis: Õekene noorekene!

Pese mo peä verestä,

Eesti muistsetest sõjalauludest on meile tervelt säilinud ainult mõned üksikud, nagu nägime eelpool, suurem osa on aga läinud kaduma või hoidu­ nud alal vähestes katkendeis teiste laulude keskel. Nende abil ei saa meie luua veel kindlat pilti vana Eesti sõdade ja võitlusviiside kohta.

Kui aga neile võtta lisaks rahvapäraselt luuletatud sõjalaulud Kreutzvaldi Kale­ vipojast, ja silmas pidada seejuures ka ajaloolisi andmeid Läti Hindreku raamatust ning teistest allikatest, siis võime neist rahva­ ja rahvapärastest lauludest luua enesele kaunis terve pildi meeste vahvast väljaastumisest võõraste vastu oma vanemate ja üle­ mate juhatusel.

Tekst ilmus esmakordselt ajakirjas Kaitse Kodu! nr 12, 1928.

VIITED: 1

Saxo Grammaticus. Gesta Danorum, XIV, lk 847. (Siin ja edaspidi on originaali allikaviiteid tänapäevastatud – toim) 2 Villem Reiman (koostaja). Eesti kultura II. Postimees, 1913, lk 221.

3 Jakob Hurt (koostaja). Vana kannel. Tõine kogu. EKS Toimetised, nr 3, 1886, 100.

4 Läti Henrik, tlk Jaan Jung. Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat. XV ptk, §10.

5 Liiwi maa kroonika, XX ptk, § 7–8.

6 Samas, § 8.

7 Vana kannel II, 101.

8 Heinrich Neus. Ehstnische Volkslieder, Reval, 1850, nr 40a.

9 Samas.

10 Vana kannel II, 431b.

11 Vana kannel II, 441a.

6/2025

57

KERSTI SIMON

NAISKODUKAITSE

NAISKODUKAITSE NAISKOORI UUS TULEMINE

Kogu Eesti hingas tänavu kuude kaupa laulu- ja tantsupeo rütmis, nii ka naiskodukaitsjad. Ent Naiskodukaitsele tuli laulupidu sel suvel teisiti – esindasime organisatsiooni ametlikult ka laulukaare all!

Tekst: LEELO JÕULU, NKK Tallinna ringkond, Lääne jaoskond KERSTI TELVE, NKK Tallinna ringkond, Kalevi jaoskond 58

6/2025

naiskodukaitse

Ü

leskutse koos laulda saatis Nõmme jaoskonna juhatuse esinaine Signe Steinberg Tallinna ringkonna liikmetele 2022. aasta oktoobri viimasel päeval ja huvi selle vastu oli päris suur – endast andis märku üle 20 laulja.

Kohaletulnute hulgas olid ka Muu­ sika jaoskonna naised, kes olid varem laulnud nüüdseks tegevuse lõpeta­ nud Kaitseliidu segakooris. Esimest lauluproovi 4. novembril 2022. aastal saamegi lugeda oma koori taassünni kuupäevaks.

Dirigenti meil veel ei olnud, juhenda­ jaks oli Sille Tamm. Algselt nimetasime ennast naljatamisi Muusika jaoskonna ansambli laiendatud koosseisuks.

Esialgu toimusid proovid Nõmme vabaajakeskuses. Kooriproovide korraldamise ja muud asjaajamised võttis enda peale Kersti Telve Kalevi jaoskonnast. Tema on siiani meie tegus ja energiline koorivanem, jõu ja nõuga on toeks olnud Katrin Sepp ning Ruta Kallaspoolik.

Kibekiiresti asusime harjutama, sest tulemas oli Tallinna ringkonna 95. aas­ tapäeva pidulik aktus Glehni lossis. Ja juba 8. detsembril oligi esimene esine­ mine. Värskelt kokku tulnud koorile oli see paras väljakutse – koosseis oli veel väike, proovide tegemiseks aega napilt viis nädalat. Seetõttu valiti repertuaari tuntud laulud – „Oma laulu ei leia ma üles“ ja „Mu kodu“.

Peagi võttis Kaitseliidu peastaap koori oma katuse alla, korrati üleskutset kooriga liituda ning samal ajal otsiti dirigenti.

KUIDAS DIRIGENT, NÕNDA KOOR

Esimese dirigendi leidsime tut­ vuse kaudu – evakuatsioonirühma õppusel kurtis Ruta Kallaspoolik Katrin Sepale muret, et koor on, kuid puudub dirigent. Samal ajal juhtus toitlustajate hulgas olema Katrini tuttav, muusikaharidusega Marii Prii, kes läbis toitlustamise BVÕd. Marii oli kohe nõus kampa lööma ja koori juhatama. 30. jaanuaril oligi koori

esimene proov dirigendiga – emot­ sioonid olid laes.

2023. aasta sügishooaeg algas uue dirigendiga. Meiega liitus MUBA tudeng Urmeli Valgre. Kui senini olime tegutsenud laulurõõmust, siis sügisel koos Urmeliga formeerus ka esimene reaalne eesmärk: peame laulma end laulupeole.

Kuna laulupeo repertuaar on nõudlik, kutsusime Harju ringkonnast appi lisajõude. Samuti tekkis identiteedi­ küsimus – kuidas koori nimetada?

Kas saame ennast lugeda eelmise Kaitseliidu/Naiskodukaitse laulukoori järglaseks, oleme me Naiskodukaitse või ainult Tallinna koor? Kas kutsuda kampa ka Kaitseliidu mehed või jääda naiskooriks? Laulupeo registrisse sai lõpuks kirja Naiskodukaitse naiskoor.

Laulupeorongkäigus tekkis muidki loomingulisi nimevariante, nagu Nais­ kaitse kodukoor ja Naiss.

2024/25. hooajaks pidime taas uue dirigendi leidma. Mis juhtus? Lihtsalt meile on sattunud nii ägedad ja tegu­ sad dirigendid. Urmeli Valgre, meie senine superdirigent, lõpetas MUBA ja siirdus edasi õppima Soome Sibeliuse Akadeemiasse.

Ega muud, kui jälle kirjake MUBA poole teele, ja nii saimegi omale imelise Paula Kõrvitsa. Terava kõrvaga nõudlikule noorele dirigendile and­ sime pärast pingelist prooviperioodi tiitli „noorim dirigent, kes viib oma koori laulupeole“, sest meie pingutusi kroonis edu ning sel suvel sammusime uhkusega laulukaare alla. See oli väga võimas tunne!

ESINEMINE EI HÜÜA TULLES

Muide, Tallinna ringkond toitlustas 1938. aasta XI üldlaulupeo väliskülalisi ning pidas einelauda. Meie einelauda ei ava, aga tantsijate kõhud söödame täis küll! Naiskodukaitsjad on ikka laulu- ja tantsupeol vabatahtlikena kaasa löönud, nii olid mitmed meist seegi kord kogu peonädala platsis, esialgu tagalas tantsupeolisi toitlusta­ mas, seejärel kooriproovis, rongkäigus ja kaare all pidu nautimas.

Suurem osa laulupeoeelsest hooajast kulus naiskooride kava omandamisele.

Lisaks iganädalastele proovidele pida­ sime kaks koorilaagrit ja mõned lisa­ proovid. Eriti just pikema laulmispau­ siga lauljatele oli pingutust ja kõhklusi küllaga. Traditsioonilised koorilaulud ja uudisteosed said korraliku lihvi.

Nagu kõik teisedki koorid, läbisime ka meie kaks eelproovi laulupeo dirigen­ tidega ning järgnevad ettelaulmisvoo­ rud. Saime laulda nii risti kui ka sirbi ja vasara all (metodisti kirikus ja Vene kultuurikeskuses).

Ootusärevus muudkui kerkis, vahepeal võtsime kuulda dirigentide detailset tagasisidet ja ühel aprillilõpu hilisõh­ tul saabus kauaoodatud teade: laulu­ peo kunstiline toimkond ootab meie koori peole!

Organisatsiooni sündmustel esineme enamasti pidulikus Naiskodukaitse vormis, kuid laulupeole otsustasime minna rahvariietes – kellel omad, kel­ lel laenatud. Juured on meil tugevalt Eestimaa pinnas, igal undrukul oma lugu. Seelikutriibud said rongkäigu ajaks kenasti läbipaistvate keepide alla varju, jalad olid sõdurisaabastes kuivas, peorõõmu ei rikkunud ei vihmavalin­ gud ega pikk ootamine.

Sinimustvalgete lippude meres võt­ sime üles reipa ühislaulu: „Päikene paistab ja loodus lokkab“, „Jää vabaks, Eesti meri“, „Kui sul tuju hea!“.

Pealtvaatajad ergutasid meid hõige­ tega „Elagu Naiskodukaitse!“, „Elagu naiskodukaitsjad!“.

Avaühendkooride esinemisel me kaare alla ei mahtunudki, kogu kaareesine plats sai tihedalt lauljaid täis. Kõlas „Koit“ ja laulupeotuli süttis.

Kooslaulmisest tekkiv energia on sõnulseletamatu. Ülev ja pidulik meeleolu kestab veel päevi pärast peo lõppu. See ongi meie iseoma tunne.

Koorivanem Kersti teatas juba opti­ mistlikult, et järgmisele peole läheme valikkooride koosseisus, mis tähendab mahukama repertuaari omandamist.

Unistada tulebki suurelt!

6/2025

59

NAISKODUKAITSE

EESTI pIKIM SUpIJÄRJEKORD

EHK NAISKODUKAITSE LAULU- JA TANTSUpEO RAHVAST TOITLUSTAMAS Laulu- ja tantsupeo toitlustuse korraldamine on suur logistiline väljakutse, kus söögi kvaliteedile ja serveerimise sujuvusele pööratakse erilist tähelepanu, sest toitlustada on ühe päeva jooksul vaja viiesaja inimese asemel ligikaudu 50 000.

ELISA JAKSON

Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

NAISKODUKAITSE

S

elle keeruka projekti elluvii­ misel on alates 2017. aastast tähtis roll olnud Naiskodu­ kaitsel, kelle kogemused väli­ köökide ja suurte toitlustus­ ürituste korraldamisel on hindamatud.

Naiskodukaitse jaoks tähendab panus­ tamine rahvapeo korralduse õnnestu­ misse nii rahvusliku pärandi hoidmist kui ka kogukonna teenimist, rääkimata organisatsiooni liikmete kompetentsi hoidmisest ja piiride kompamisest.

Toitlustuse ettevalmistus algas juba mitu kuud varem. Laulu­ ja Tantsupeo Sihtasutuse etteantud arvude järgi tuli hakata tegema korralikku matemaati­ kat. Arvestuse aluseks oli sööjate arv, muutujatena osalesid aeg ja ruum, nii et kõiki matemaatilisi tehteid arvesse võttes olid tulemuseks supiliitrite ja leivapätside kogused, seejärel vajali­ kud katlad ja kütuseliitrid, transpordi­ vajadus ja lõpuks ka personal. Et kogu arvestus oleks adekvaatne ning arvestaks sisse ka väliseid muutujaid (nt kogemus, kõhutunne ja õpituvastu­ sed), olid kaasatud valdkonnaeksperdid logistikust laohoidjani.

TÖÖNÄDAL EMOTSIOONIS

Toitlustusala ülesseadmine algas väliköögis juba 29. juunil, kui tantsu­ peolised alles seadsid samme harjutus­ väljakute poole ja pühkisid pasteldelt tolmu. Koos ettevalmistusega kujunes väliköögi töönädal kaheksapäevaseks.

Kahe esimese päeva jooksul (esmas­ päev ja teisipäev) toitlustati lisaks Kalevi staadioni välisööklale ka kaheksal erineval harjutusväljakul, kus isegi lihata supp sai vaatamata ilusale suveilmale kiiresti otsa.

Kolmapäeva kohta öeldi väliköögis „chill“, sest toitlustada tuli ainult ca 11 000 tantsijat kohapeal. Tundus, nagu oleks paaritunnise ajaraami sees söömas käinud pool Eestit, sest tuttavaid pilke ja hüüdeid kuuldus igalt poolt. Õhtul lahutasime väliköögi kaheks, umbes pooled meist (need, kes olid veel energilisemad) kolisid üles seadma uut välikööki Eesti Näituste Messikeskuse tagahoovi.

Neljapäeval ja reedel jätkus kogu välitoitlustus seega kahes asukohas – Kalevis tantsijatele ja Eesti Näitustes lauljatele, kes selleks ajaks olid samuti oma häälepaelad lahti saanud. Kõige

intensiivsemaks osutus laupäev, mille kohta võib tagantjärele öelda, et kogu Eesti tantsu­ ja laulurahvas jõudis rongkäigust sööma. Väliköögi töönädal kulmineerus pühapäeval, mil toitlus­ tasime iga natukese aja tagant üles võetud laulu saatel.

PEAKOKK JA TEMA STAAP

Selleks, et supp Salvesti kolmeliitrisest purgist sööja taldrikule jõuaks, on vaja väga kindlat juhtimist, head koordi­ neerimist ja tugevat kontrolli.

Kõige suurem roll ja vastutus oli siin peakokk Margit Kirsil (Sakala ring­ kond), kes vähemalt näilise kergusega suutis taustal teha kõrgema matemaa­ tika valdkonda kuuluvaid arvutusi ning anda need selgete juhistena edasi.

Kuna peakokk üksi ei jõua kõigi 170 inimeseni, olid tööliinid ehk valdkon­ nad jaotatud: kokad ja ettevalmistajad, põletite hooldajad, vedajad, jagajad ja kandikute puhastajad. Igal põhivald­ konnal oli oma eestvedaja ehk koordi­ naator.

Koordinaatorite vahendusel sai kogu meeskond teada olulisema info ning koordinaator oli esmane kontakt kõi­ kide küsimuste ja tagasiside korral. Nii saigi Eestimaa pikim supijärjekord loo­ gelda Vabaduse väljakult otse Näituste messikeskuseni ilma tõrgeteta nagu korralik masinavärk.

Sellise ürituse õnnestumine pole võimalik ilma tublide naiskodukaitsja­ teta, kes täitsid peonädala jooksul väga paljusid suuremaid ja pisemaid rolle.

Samuti on oluline ära märkida Nais­ kodukaitse tihedat koostööd Kaitseväe ja Kaitseliiduga, kes sel korral aitasid nii varustuse, logistika kui ka personali (meesjõu) tagamisel. Esmakordselt kaasati partnerina Toidupank, kes jagas laiali need supiportsjonid, mis tantsijatel­lauljatel enam kõhtu ei mahtunud.

TOITLUSTUSPIDU NUMBRITES

Kogu peo jooksul valmistasid 14 välikokka ligi 70 tonni suppi – see on 178 000 portsjonit.

Supi kõrvale sõid peolised ära üle

205 000 viilu Leiburi leiba.

Kõige suurem ühe päeva toidukogus jagati välja laupäeval – 46 400 portsjonit.

Üldvastutaja Airi Tooming, Naiskodukaitse esinaine Peakokk Margit Kirss, Sakala ringkond Peakoka abi Elle Vinni, Alutaguse ringkond Jagamisliinide võll Piret Taim, Sakala ringkond Personalitädi Leena Tammets, Alutaguse ringkond Logistika ehk katelde kunn Andres Välli Laoboss Eneli Lõhmus, Rapla ringkond Väljavedu tantsuväljakutele Helen Allas, Naiskodukaitse esinaise asetäitja Personal: 95 jagajat 14 kokka 4 x ettevalmistus 17 vedajat 7 põletite hooldajat

Kasutati 7 suurt Hollandi välikatelt FHK900, mille kütmiseks kulus mitu tuhat liitrit lennukikütust.

Väliköögis panustas nädala jooksul

ligi 170 naiskodukaitsjat, kaitseliitlast, tegevväelast ja vabatahtlikku.

Ligikaudu 5000 korda sai pestud 30-liitrist potti.

Kõige noorem väliköögi liige oli

10aastane Uku, kõige vanem 82aastane Marje-Anne.

Väliköögi meeskonna kõige populaar­ sem nimi oli Helen.

Toitlustamistegevustele lisaks olid naiskodukaitsjad kaasatud peo õnnes­ tumisse mujalgi: tagati pidulistele esmaabi, oldi rohesaadikuna abis jne.

Rääkimata kümnetest ja kümnetest naiskodukaitsjatest, kes tantsuväljaku­ tel oma rühmades tantsides päkkadele tööd andsid ning laulukaare all teis­ tega üheskoos aasta kaunimail viisidel kõlada lasid.

6/2025

61

NOORED

HARJU RINGKONNA KODUTÜTAR

pORTUGALI MILITAARKOOLIS Tänu Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse agentuurile avanes Kiili Gümnaasiumi riigikaitsesuuna õpilastel kevadel võimalus külastada Portugali ning saada osa rahvusvahelisest projektist, mis pakkus nii keelepraktikat, uusi teadmisi kui ka häid sõpru.

Tekst: HELENA VAIN, Harju ringkonna kodutütar

62

6/2025

NOORED

Esimene reisipäev kulus Poola kaudu Portugali lendamisele ning kohaliku eluolu ja kultuuriga kohanemisele.

Järgmisel hommikul suundusime Ins­ tituto dos Pupilos do Exército güm­ naasiumiossa. Seal tutvustati meile kooli igapäevaelu ja tehti põhjalik ringkäik. Sealsed õpilased kannavad koolipäeva jooksul koolivormi, elavad ühiselamus ning päev algab ja lõpeb rivistusega. Igal reedel on kavas kogu koolipere ühine marssimine.

Päevad on pikad – hommikul kaheksast õhtul kuueni. Koolil on militaarsuu­ nitlus, kuid samas pakutakse seal ka erialaõpet, mis mõneti meenutab Eesti kutsekoole. Lõunasöögiks pakuti koolis makarone, kanafileed ja salatit — ilma kastmeta! See oli meile veidi harju­ matu, kuid huvitav kogemus. Kui olime mitmesuguste tegevuste ja ettekannete käigus üksteisega tuttavaks saanud, viisid kohalikud õpilased ja õpetajad külalised linnaekskursioonile, mis lõppes vaba ajaga.

linnu — Estorili, Cascaid ja Sintrat.

Kolmandal päeval viibisime Instituto dos Pupilos do Exércitose põhikooli hoones, kus lisaks koolituurile osalesime grupi­ töödes Euroopa Liidu teemadel. Grupid arutlesid kestlikkuse, noorte tuleviku­ võimaluste ja Euroopa identiteedi üle.

Samuti saime näha, kuidas koolihoovis marssis ühiselt sealne noorem kooliaste — juba alates 5. klassist harjutatakse distsipliini ja rividrilli.

Alguses oli meil oma eestlasliku tagasihoidlikkuse tõttu küll veidi raske portugallastega suhtlema hakata, kuid nende avatus ja sotsiaalsus muutsid selle samm­sammult lihtsamaks.

Kindlasti oli see hea võimalus suhelda uute inimestega, õppida tundma teist kultuuri ning saada rohkem julgust rahvusvaheliseks suhtluseks.

Neljandal päeval avastasime koos kohalike õpilastega Portugali kauneid

Viimasel päeval pakkisime asjad ning oligi aeg tagasi Eestisse lennata.

Portugalis oldud aja jooksul saime väga palju inglise keele praktikat, arenda­ sime meeskonnatöö oskusi, kriitilist mõtlemist ja muid vajalikke üldpäde­ vusi. Samuti saime lähemalt tuttavaks Portugali kultuuri, inimeste ja haridus­ süsteemiga.

Erasmus+ projektis osalemine avardab maailmapilti ja annab kogemusi, mida muidu naljalt ei saaks.

ERAKOGU

S

oovisime teha koostööd just Lissabonis asuva Instituto dos Pupilos do Exércitoga, et näha, milline erinevus on ühe välismaa militaarkooli ja meie riigikaitsesuuna vahel ning, mis kõige olulisem, arendada koostööd väljas­ pool Eestit. Võrdluses Kiili Gümnaasiu­ mi riigikaitsesuunaga tundus mulle, et seal keskendutakse rohkem visuaalsele küljele ja marssimisele ning vähem sisulisele riigikaitsele.

6/2025

63

NOORED

RÜHMAVANEM BIRGIT KINDEL TUGI JA SÄRAV EESKUJU

2022. aastal märkasin, et Kodutütarde organisatsioon pakkus Facebookis võimalust hakata noortejuhiks. Kuna minu enda tütar oli parajasti noorliige, mõtlesin, et miks mitte anda organisatsioonile ka oma panus.

Tekst: BIRGIT POOM, Viru ringkonna Haljala rühma vanem, aasta noortejuht

E

64

sialgu arvasin, et minust ei ole rohkem asja kui rühmavanema abiks. Siis aga pakkus Viru ringkonna vanem Kairi Laubholts võimalust aktiveerida Haljala Kodutütarde rühm ja saada selle rühma vanemaks.

lüüa vabatahtlikult kaasa peidetud õppes – sest iga laagri, matkamängu ja koondusega õpitakse midagi. Tule üles saamine tulepulgaga, matkamängu meeskonna kooshoidmine või retsepti järgi kokkamine – kõigest on midagi õppida.

Väljakutsed ja uued ettevõtmised meeldivad mulle väga ja otsustasin, et proovin. Üsna pea sai selgeks, et rühma juhtimine pakub igati ägeda kogemuse. Olen tegelnud aladega, millega ma poleks tavaelus kindlasti kokku puutunud. Orienteerumine, laagerdamine, mitmesugusteks erikatseteks vajalike teadmiste talletamine ja muidugi laskmine – viimane on meie rühmale eriti hingelähedane ala.

Mulle meeldib näha noorte entusiasmi

Sooviksin, et iga noorliige leiaks organisatsioonist endale kõige südamelähedasema teema, olgu selleks siis laskmine, orienteerumine, meditsiin või kokkamine. Selle baasilt on soovi korral hea edasi minna Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu.

6/2025

Ent las parem noored ise räägivad oma rühmast – sellest, mida me koos teinud oleme, mis on neile oluline ja eriti meelde jäänud.

NOORED

„Minu meeldejäävaim mälestus Viru ringkonnast on selle aasta kevade maakondlik matkamäng. Rajale sai mindud enesekindlana ja algus sujuski hästi. Võistluse ajal läks aga kaardi lugemine vussi ja me tiirutasime rajal kaks tundi, kuni võistlus katkestati.

Haljala rühma vanem Birgit aga sellest ei heitunud ja me läheme koos rühmavanemaga sama rada uuesti läbi käima. Eks ikka selleks, et olla järgmistel matkamängudel paremad kui eelmistel.“

LISETE

„Mulle meeldivad koondused, kus saab küpsetada. Eriti meeldib mulle tuua maitsmiseks soolaseid küpsiseid või saiakesi. Ühel sellisel kokkamiskoondusel valmistasime juustuvahvleid – ikka selle vana vahvlirauaga. Et mitte kogu koondust kokkamise alla panna, lahendasime ka NATO tähestiku ristsõna. Seni, kuni Birgit noorliikmetega toimetas, võtsin küpsetamise oma õlule ja küpsetasin taina ise lõpuni.

Eks iga laps tahab kiitmist, eriti siis, kui oled ise hoolega teinud. Väga meeldib mulle ka lasketrenn, mida Birgit organiseerib neljapäeviti. Muidugi on vaja ka seda harjutada, aga iga korraga muutub silm täpsemaks. Õnneks on Birgit alati ka lohutanud ja toetanud, kui mõni trenn või võistlus ei õnnestu nii, nagu ise lootsin.

Jah, mulle meeldib Birgiti kannatlikkus ja energia, et igal pool käia ja üritustest osa võtta. Olen väga rahul, et astusin Haljala kodutütreks ja et just Birgit on minu juhendaja!“

LIZANDRA

„Kokkamise koondus meeldib mulle kohe eriti. Birgit vaatab alati välja sellised retseptid, mida saavad noored ka ise kodus teha – lihtsad ja kiiresti valmivad. Samuti meeldivad mulle koondused, kus saab ammutada kasu-

likku infot ja hiljem koolis öelda, et ma juba tean vastust, kuna see teema on meil kodutütardes läbitud.

Võisin näiteks oma teadmisi jagada ühes sellises tunnis, kus õppekavas olid ilmakaared ja mina sain öelda, et tean kõiki 16 ilmakaart. See näitab, et kui asju huvitavalt õpetada, siis jääb õpetus paremini meelde.“

HELLERIIN

„Eriti meeldivad mulle loovust arendavad ülesanded, kus saab ise midagi meisterdada või välja mõelda. Aga samas on väga väärtuslik õppida ka praktilisi oskusi, mis võivad olla kasulikud igapäevaelus või eriolukordades. Näiteks on olnud põnev õppida, kuidas teha tuld ilma tikkudeta, kuidas kasutada kompassi ning anda esmaabi. Need teadmised annavad kindlustunde.

Kõige meeldejäävam laager on seni olnud Toolse Spektri laager. Sealne õhkkond oli eriline – sai ööbida suurtes telkides, päevakava oli hästi läbimõeldud ja tegevused mitmekesised ning lõbusad. Kogu laager toimus looduse keskel, mis andis tegevustele veelgi erilisema tähenduse. Samuti oli väga meeldejääv Pealinna laager, kus sain tutvuda kodutütardega Eesti erinevatest paikadest. Sellised kogemused aitavad mõista, kui lai ja ühendav see organisatsioon tegelikult on. Koos tegutsemine ühise eesmärgi nimel on väärtus, mida hindan väga ja mis annab mulle jõudu ja motivatsiooni ka igapäevaelus.“

üsna mitu puud ja nõnda me ühe puu taha kinni jäimegi – vooluga risti.

Muud lahendust seal ei olnudki, kui et Birgit kargas kanuust välja, ajas kanuu puust mööda ja saime taas teed jätkata.

Vahepeatuse platsil oodati kõik kanuutajad ära ja lasime hea maitsta Meki kriisitoidu pakkidel. Aga ega me kanuutamisega piirdunud. Kaitseliidu liikmed tegid meile maskeerimise töötoa. Samuti harjutasime kätt tulepulgaga tule üles saamisega.“

MIRELLE JA MIA

„Kõige rohkem on meile meelde jäänud orienteerumisvõistlus „Puurdeni jälgedes“, mis toimus Sakala ringkonnas 2024. aastal. Mirellele oli see päris esimene võistlus, Miale juba mitmes.

Päris suur katsumus oli ilm – lõi välku, paistis päike, sadas rahet ja vihma, kuid tänu meeskonna koostööle saime ilusti hakkama.

See orienteerumine õpetas, et isegi kui on väga raske, ei tohi alla anda, sest pingutused ja hea meeskonnatöö viivad parema tulemuseni. Saavutasime teise koha ja saime oma esimese auhinna valida – valisime välivoodi.

See on meil nüüd peaaegu igas laagris kaasas.“

MARIETTA

MIRELL, MARILIIS, KRISTELLE ELIISE

„Minul on kõige eredamalt meeles Pärnu maakonnas toimunud suurlaager Spekter, kuhu noored kotkad ja kodutütred olid üle Eesti kokku tulnud.

Vaieldamatu lemmik oli Terminaatori esinemine. Noored said lava ees mõnusa muusika saatel kaasa hüpata ja laulda.

Mariliisi kanuus oli ka rühmavanem Birgit. Keset rada oli jõele kukkunud

Eesti presidendi Alar Karise külastus punaste alal oli väga lahe üllatus ja tegi laagri eriliseks. Nagu ka Spektri ühistants, kus osalesid kõik laagrilised. Karl-Erik Taukari „Seitsme tuule poole“ ja suur osavõtt tekitasid eriti sooja tunde.“

„Meie vaieldamatu lemmik on kanuumatk Lammasmäel. Vestid selga, plaani järgi noored ja täiskasvanud kanuudesse ära jaotada ja sõit võis alata.

KRISTLIN KÕRGESAAR

JOHANNA GRETE

6/2025

65

noored

NOORTE KOTKASTE PÕLVA MALEV:

ROHKEM KUI VORM JA VAPP Kaugel lõuna pool, Põlvamaa metsade ja külade vahel tegutseb noorteorganisatsioon, mis tegeleb palju enamaga kui lihtsalt vaba aja sisustamine. Noorte Kotkaste Põlva malev on hea kasvulava noortele, kes tahavad elus rohkemat – rohkem seiklusi, rohkem teadmisi, rohkem tähendust.

Autor: AARO HALLAP, NK Põlva maleva pealik

N

ii möödunud 2024. aasta kui ka käesolev, 2025. aasta on kinnituseks, et Põlvamaa noorkotkad ei ole lihtsalt üks huviring. See on keskkond, kus noored õpivad, võtavad vastutust, jagavad kogemusi ja otsivad võimalusi eneseteostuseks.

Malevapealiku ametisse kutsusid mind noortejuhtidest kamraadid, kellega koos kuulume KL Põlva maleva sõjaaja üksusesse. Olin varem käinud noortele laagrites harjutusi läbi viimas ja osale­ nud sõjalise väljaõppe koostööharju­ tustes. Töös noortega leian pidevalt ka endale midagi harivat.

Noorkotkaid võib leida üle Põlva­ maa. Meie maakonnas on kolm valda: Räpina, Põlva ja Kanepi. Igas vallakes­ kuses ja suuremates külakeskustes on meie allüksused esindatud. Enamasti tegutsevad rühmad koolide juures.

Rühmade suurused on erinevad – täpselt sellised, nagu on ka kohalikud olud. Selleks, et noortel oleks võimalus meie organisatsiooniga liituda, peavad olemas olema noortejuhid. Meil on praegu malevas 253 noorkotkast, 15 rühma ja 23 noortejuhti, lisaks toetaja­ liikmed. Väikese maakonna kohta on see täitsa korralik näitaja. Tegelikku­ ses tundub see arv isegi suurem, sest kaasame oma tegevustesse ka noori väljastpoolt oma organisatsiooni.

ÜLE KOGU PÕLVAMAA

TEGIJAD SÜNNIVAD TEGUDES

Eesti riik ja ühiskond on olnud heas mõttes suurepärane investor, kes investeerib meie noorte ühistesse hüvedesse. Ja see tasub end ära. Ka siin ääremaal saavad noored malevas hea hüppelaua ja tööriistakasti kogu üle­ jäänud eluks nii teadmiste ja oskustena kui ka tugevate sõprussuhetena.

Minu teekond Kaitseliidus ei alanud küll noorkotkana, ent Kaitseliidu Põlva maleva liige olen olnud enam kui 25 aastat. Ka noorkaitseliitlasena nägin enda ümber ja kõrval paljusid noori, kes olid olnud noorkotkad, ning julgen 66

väita, et nad on kõige parem järelkasv Kaitseliidu Põlva malevale. Paljud neist noortest meestest on leidnud tagasitee Noorte Kotkaste juurde, olles noor­ tejuhid või toetades kaitseliitlastena noorkotkaste väljaõpet. Selline eeskuju nakatab.

6/2025

Julgen väita, et Põlvamaa noored ei rahuldu vähesega – nad pingutavad, haaravad initsiatiivi ja viivad asjad lõpule. Igal aastal valime aasta noor­ kotka ja aasta noortejuhi nominendid.

Need ei ole lihtsalt medalid rinnas

– need on märgid pühendumusest, vastutusest ja juhtimisoskusest. Ja sel­ lele eelneb pingutus, mida ei saa ainult aktiivsustundides mõõta.

Oluline on märgata ja ära märkida meie kõige nooremaid liikmeid – noor­ kotkaid, kes on alles malevaga liitunud.

Neile on eeskujuks ja suunanäitajateks vanemad noorkotkad. Meie noortekogu on selleks parim kasvulava. Näiteks Põlva noorte­kogu aseesimees Karel Kets on oma teadmised ja kogemu­ sed saanud just tänu julgusele minna kaugemale.

Alljärgnev tema kirjutatud meenutus 2025. aasta alguses toimunud ränna­ kust Kotkatorm kirjeldab kõnekalt, kuidas kujundab noori Noorte Kotkaste organisatsioon. „27. veebruarist 2. märtsini osalesin koos Harjumaa ning Tallinna maleva noortega rännakul Kotkatorm 2025 Hiiumaa metsades. Saavutasime tiimiga teise koha. Rada oli natuke alla 100 km pikk.

Stardis oli 15 meeskonda, lõpujoone ületas 10. Ööbimised olid telkides, kaks ööd järjest ainult 3 tundi und. Raskused olid päris ehtsad – miiniväli, laskmine, meditsiin, takistusrada, luure, merevaatlus, isegi lõpujooks ja erioperatsioonide väejuhatuse üles seatud katsed.“

NOORED

KOOSTÖÖ JA MITMEKESISUS

Sellised katsumused ei ole pelgalt sportlikud väljakutsed. Need kasvata­ vad vaimujõudu, strateegilist mõtle­ mist ja vastupidavust. Ja kõige oluli­ sem – need kinnistavad teadmist, et pingutus viib päriselt tulemuseni.

Karel lisab, et ka kodus Põlvamaal ei jää tegevustest puudu: „21.–22. veebruaril toimus meie kolmas ÖÖrännak.

Plaan oli harjutada kestvust kogu öö vältel, aga kuna osalejaid oli seekord vähem, kohandasime plaani. Koos Harri Sikkaga jagasime Jägala külmalaagrist saadud kogemusi – varjualuse ehitamine, lõkke tegemine märgades tingimustes, soojas püsimine. Lõpetasime öö matka ja Orajõe ületusega.“ See näitab, kui hästi suudavad noored oma teadmisi ja kogemusi edasi anda ka teistele. Neil on tahe õpetada, mitte olla lihtsalt osalejad, vaid aktiivsed kujundajad. Haarates initsiatiivi ja võttes vastutust.

See suhtumine tõi ka meeskond­ liku võidu Mini­Ernalt 2024. aastal.

Aktiivse noorkotka unistus ongi jõuda Mini­Ernale võistlema. Olen kaitse­ liitlasena osalenud militaar­sportlikel võistlustel ja tean hästi, et võistluse

läbimine ning jõudmine parimate sekka on puhas meeskonnatöö ja hea ettevalmistus.

Koostöö ja mitmekesisus ongi märksõ­ nad, mis meid iseloomustavad. Maleva sees ühisürituste läbiviimine ja ühised tegemised kodutütardega tugevdavad noori, on need siis väljaõppeüritused, öörännakud, maakondlikud suvelaag­ rid või ühine tähistamine ja õppimine.

Riiklike tähtpäevade ja sündmuste tähistamisel on samuti noored alati rivis. Rivisammul koos kaitseliitlas­ tega vabariigi aastapäevi tähistamas, mälestuspäevadel osalemas.

Sellised hetked näitavad, kui sügavalt noored tegelikult mõtestavad isamaa­ lisust. Need ei ole olnud lihtsalt tse­ remooniad – need on hetked, kus side kodumaa ja noore südame vahel sai nähtavaks. Alati, kui ühes rivis seisab suurem osa Kaitseliidu Põlva malevast, on hea tõdeda, et noored on osa sellest rivist.

ROHKEM KUI ARVATA

Koostöö ja suhtlus käib noortel ka väl­ japool malevat. PõSa on Põlva ja Sakala malevate noortekogude vaheline ühis­ tegevus, mis noori ühendab.

On ju Kaitseliit heas mõttes nagu „Reisile minuga“ saade. Noored saa­ vad kokku, loovad ja ehitavad suhteid ning sellest sünnib sõprus. Ruusa rühma noortejuhi Joonas Poomi eestvedamisel on tehtud edukat koostööd Sakala maleva Parvepoiste ning Võhma rühmaga. Kastist välja mõeldes on noortejuhid andnud noor­ tele teadmisi näiteks jahipidamisest ja metsamajandamisest. Tänu Joonasele, kes igapäevaselt töötab päästeametis päästjana, on paljud noored omanda­ nud päästja erikatse oskused.

Häid näiteid meil jagub. Peamine on vaadata noorte ja noortejuhtidega ühiselt tulevikku ning otsida ideid ja lahendusi.

Miks tullakse Noorte Kotkaste orga­ nisatsiooni? Noorte Kotkaste Põlva malevas ei otsita ainult osalejaid – siin arendatakse tulevasi juhte, meeskon­ namängijaid ja elutarku inimesi. Siin saab kogemusi, mida koolipingis ei pakuta, ja sõpru, kellega koos pingu­ tada, õppida ja kasvada. See on paik noortele, kes ei karda raskusi ega rahuldu pealiskaudsusega. Siin võid avastada, et sinus on peidus rohkem, kui oleksid osanud arvata.

RICHARD LEMENDIK

Ühe aktiivse noorkotka unistus on jõuda Mini-Ernale võistlema.

Põlva noored mitte ainult ei võistelnud seal, vaid ka võitsid

AJALUGU

LÄTI RAHVUSLIKUD pARTISANID.

STOMpAKU SOOLAHING KIRDE-LÄTIS Läti metsavendlus polnud sugugi nähtus omaette. Samalaadne liikumine oli pärast Teise maailmasõja lõppu iseloomulik veel Eestile, Leedule, Lääne-Ukrainale ja -Valgevenele. Üldiselt ollakse seisukohal, et Leedu ja Lääne-Ukraina vastupanuliikumine oli 9–14 korda ulatuslikum kui Lätis, Eesti metsavendluse mastaabid olid Läti omast aga kolm-neli korda väiksemad.

L

Tekst: MAURI KIUDSOO, ajaloolane

äti vastupanuliikumine sarnanes oma olemuselt kõige enam Eesti metsavendlusega, kuid mitte kõigis tahkudes. Erinevused tulenesid ühest küljest kodumaale jäänud meeste sõjalise väljaõppe tasemest, teisalt aga aastaajast, mil Punaarmee mõne konkreetse territooriumi okupeeris. Kui Eestis jäid (loe: jäeti) 1944. aasta sügisel saks­ laste taandumisel maha peamiselt kehvema väljaõppega piirikaitserügementide sõdurid, siis 1945. aasta mais, pärast kapitulatsiooni, suundus Kuramaa metsasügavustesse mitu tuhat idarindel Nõukogude partisanide vastases võitluses karastunud Läti leegionäri. Peale selle oli Saksa sõjaväe­ luure organiseerinud Kuramaal juba enne sõja lõppu üksuse Metskassid (kokku ligi 500 meest). Need Punaarmee taga­ las toimuvaks võitluseks väljaõppe ja relvastuse­varustuse saanud läti mehed varjusid pärast sõja lõppu samuti metsa­ desse, kusjuures nii mitmestki Metskasside ohvitserist said hilisemad legendaarsed partisanijuhid.

Pealegi ei soosinud lähenev talveperiood 1944. aastal Eestis kohest aktiivse vastupanu teket, vastupidiselt 1945. aasta Lätile, kus puud oli just lehte läinud ja suvi saabumas. 1944. aasta sügisel koos sõjakaaslastega ja mõne ohvitseri juhti­ misel metsa varjunud Eesti sõdurid seadsid peatselt sammud oma kodukoha poole. Tollane metsavendlus ei tähendanud veel aktiivse vastupanuvõitluse algust Eestis, vaid pigem rinde üleminekuga kaasnenud ajutist varjumisperioodi.

Arhiivimaterjalile toetudes olid (suuremad) kokkupõrked metsavendade ja Nõukogude julgeolekujõudude vahel 1944. aasta sügisel vähemalt Eestis veel pigem erandlik nähtus.

68

6/2025

Kuni 1945. aasta kevadeni oldi selgelt n­ö äraootaval posit­ sioonil.

LÄTI VASTUPANULIIKUMINE

Läti vastupanu oli võrreldes Eesti omaga ka organiseeritum.

Aastail 1944–1945 loodi Lätis neli suurt metsavendade ühendust kindla struktuuriga: juhtkonnad, rügemendid, kompaniid, staabid, toetajad ja informaatorid. Need olid Läti Isamaa Kaitsjate (partisanide) Ühendus Ida­Lätis, Läti Rahvuslike Partisanide Organisatsioon Põhja­Kuramaal, Isamaa Kotkad Lõuna­Kuramaal ja Läti Rahvuslike Partisa­ nide Ühendus Põhja­Lätis. Kõik need ühendused tegutsesid statuudi alusel ja suurem osa olevat väidetavalt järginud oma tegemistes eeskirju ja juhendeid. Eelmainitud ühendus­ tesse kuulusid hinnanguliselt umbes pooled Läti rahvuslikud partisanid.

Läti metsavendade võitlus olevat olnud väga julge ja meeletu, nagu on kirjas ühes KGB ettekandeski: „surmale mõistetud inimeste meeleheitega“. Viimane kuul või granaat hoiti enda tarbeks. Kui ajavahemikul 1944–1947 keskenduti rünnakutele, siis edaspidi peamiselt vaid enesekaitsele. 1954. aastal, kui metsavendlus oli Lätis peaaegu hävitatud, algas aga n­ö kättemaksufaas, kus viimased mõnisada metsavenda asusid võitlusse KGB liikmete ja üksuste, aga ka libametsa­ vendadega.

VÕITLUS ALGAB

Kirde­Lätis Abrene maakonnas algas rahvuslik vastupanulii­ kumine märksa varem kui mujal Lätis, juba 1944. aasta suvel,

AJALUGU LÄTI RIIGIARHIIV

sakslastega hakati aga tegutsema Läti huvides ning 10. detsembril 1944 loodigi Stompaku küla lähistel metsas Läti Rahvuslike Partisanide Ühing (LNPA). Asutamise hetkel kuu­ lus sellesse seitse salka 123 võitlejaga. LNPA, mis koordinee­ ris metsavendade tegevust Vidzeme põhjaosas ja Latgales, oli esimene omataoline organisatsioon Lätis.

JAUNĀ BERLĪNE

Samal ajal, kui Läti teises servas ehk Kuramaal toimunud ägedad lahingud ei näidanud veel raugemise märke, alus­ tasid Pēteris Supele alluva LNPA metsavennad kindlustuste rajamist Balvi ja Viļaka vahelisse Stompaku sohu. Viimaste püstitamisega tehti algust 7. jaanuaril 1945. Selle ametlikuks nimeks oli Saarte Kodud (Saliņu mītnes), kuid rahva seas sai koht tuntuks kui Uus Berliin (Jaunā Berlīne).

18 partisanirühmast moodustunud laagris elas umbes 350 metsavenda, kellest enamik olid relvastatud. Elanike hulgas leidus ka umbes poolsada partisanide pereliiget: naisi, lapsi ja vanureid, keda oli eelnevalt ähvardanud arreteerimine.

Läti Rahvuslike Partisanide Ühingu Kesk-Vidzeme staabi metsavennad 1950. aasta kevadel

kui Nõukogude Liit piirkonna taas okupeeris. Vältimaks arreteerimist ja sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, asusid paljud kohalikud elanikud ennast varjama. Lisaks soovima­ tusele sõdida punaste poolel soodustas sealse metsavendluse teket ka järjest kasvav viha okupantide vastu, mida oluliselt suurendas Abrene ühe osa vägivaldne liitmine Vene Föde­ ratsiooniga. Esimene registreeritud kokkupõrge Nõukogude okupatsioonijõududega toimus 27. augustil 1944 Abrene rajooni Šķilbēni vallas. Tegemist ei olnud veel klassikalise partisanirünnakuga, vaid seaduslike elanike spontaanse vastuhakuga NKVD vägedele, kes otsisid Punaarmee mobili­ satsioonikäsule mitte allunud inimesi.

Oluline sündmus, mis mõjutas Kirde­Läti tollast olustikku, leidis aset ööl vastu 2. oktoobrit 1944. aastal. Nimelt hüp­ pasid ühelt Ida­Preisimaalt Königsbergist startinud Saksa luurelennukilt Ida­Läti kohal langevarjudega alla kolm lätlastest moodustatud dessantväelaste gruppi. Ühe neist pidasid venelased kohe kinni ja hävitasid, teise saatuse kohta meil lähemad andmed puuduvad, kuid kolmas grupp suutis edukalt varjuda kodumaa metsadesse.

11­mehelist diversantide rühma (koondnimi: Lapimaa) juhtisid endine Abrene maakonna peaagronoom Pēteris Supe („Cinītis“) ja tema asetäitja, Läti Ülikooli majandusteadus­ konna üliõpilane Stanislavs Ločmelis („Dūze“). Sissisõjaks vajaliku väljaõppe olid mehed omandanud Saksa vastuluu­ reteenistuses (Abwehr). Koostöö asemel neid koolitanud

25 punkris, mis olid ehitatud pooleldi maa­alustena, võis igaühes korraga elada 8–30 inimest. Mõned neist on nüüd­ seks ka taastatud, ülejäänute asukohad on aga maastikul hõlpsasti leitavad. Lisaks elupunkritele jõuti rajada veel tallid 30 hobusele, toiduladu, haigla jm. Laagris tegutses ka partisanide kohus, mis karistas tabatud nõukogude aktiviste. Vaatamata karmidele elutingimustele küpsetati Saarte Kodude pagarikojas leiba, abielluti ja sündisid lapsed.

Spetsiaalselt selleks sisustatud punkris pidas igapäevaseid jumalateenistusi LNPA juhtorganitesse kuuluv Šķilbēni kato­ liku koguduse praost Ludvigs Štagars („Pabērzs“).

Laagri ees olevale soosaarele oli püstitatud kindlustatud eelpost, kus oli pidevalt valves üks partisanirühmadest.

Täiendavaks turbeks oli ümbruskonnas veel kolm väliposti.

Algselt planeeritud suurejoonelisem kindlustuste vöönd jäi aga sügava lume tõttu välja ehitamata ning sellega seotud rajatiste asukohad jõuti üksnes palkidega ära markeerida.

Laagrielanike toiduga varustamiseks tegid partisanid iga päev väljasõite, röövides kohalikke nõukogude aktiviste.

Samuti viidi läbi operatsioone nii kollaborantide likvideeri­ miseks kui ka arreteeritud kaaslaste ja tavakodanike vabas­ tamiseks, rünnates näiteks Nõukogude julgeolekuasutuste konvoisid. Muuhulgas võtsid partisanid Abrene rajoonis kinni vastuluure peavalitsuse SMERŠ leitnandi Pikulevi, kelle ülekuulamisel selgus, et vaenlane on nende soolaagri asupaigast teadlik.

STOMPAKU LAHING

Kuna LNPA aktiivne tegevus ohustas Nõukogude okupat­ sioonirežiimi juba otseselt, hakkas NKVD Abrene rajooni osakond 1945. aasta veebruari lõpul aktiivselt välja töötama operatsioonikava selle hävitamiseks.

LNPA juhtkond äkkrünnakut ei oodanud, sest nende luure polnud tuvastanud uute vägede saabumist Abrene rajooni.

Partisanid ei arvestatud nimelt võimalusega, et neid rün­ natakse üksnes piirkonnas viibivate jõududega. Kuigi 1945. aasta veebruari lõpuks oli Nõukogude julgeolek teinud kindlaks Stompaku soolaagri umbkaudse asukoha, ei usutud kinnipeetud partisanilt pärinevaid andmeid laagrielanike nii 6/2025

69

AJALUGU Stompaku lahingu intensiivseim faas toimus 2. märtsil kella 7.30 ja 19.30 vahel. Lahing algas pärast seda, kui partisanide laagri täpset asukohta välja peilinud NKVD luurerühm sattus vastamisi Saarte Kodude eelpostiga. Kell 8 hommikul alustasid NKVD väed juba lausrünnakut, hõivates tunni jooksul laagri idaosa (Prieksala) koos nelja punkriga. Seejärel NKVD vägede edasitung aga seiskus. Par­ tisanidel õnnestus kahjutuks teha õige mitu vaenlase kuuli­ ja miinipilduja­ meeskonda, pärssides oluliselt NKVD vägede edasist ründevõimet.

N

10

11

EESSAARED

RABASERV

12 13 14

15

17

18

3

1

16 19

RADA LAAGRISSE

2

6

20

9

BAASSAAR

8 7

Mõlema poole positsioonid kinnistusid üksteisest vaid 70–80 meetri kaugusel ning vihane lähivõitlus jätkus sealsel rindejoonel terve pika päeva, ilma et kumbki oleks saavuta­ nud otsustavat edu. NKVD väed lõpetasid aktiivse tegevuse 19.30 paiku, jäädes seejärel Rēzeknest saabuvat abiväge ootama. Partisanid otsustasid aga pimeduse kattevarjus piiramisrõngast välja murda. Kaks esimest katset neil eba­ õnnestusid, kuid tänu lumetormile saatis kolmandal korral 200–250 võitlejat edu. Seejärel õnnestus Saarte Kodust lahkuda ka ülejäänud partisanirühmadel.

21 4 22

23

5

24

25

LNPA baas Saarte Kodud. 1 – eelpost, 2 – pagarikoda, 3–5 – hobusetallid, 6 – kirik, 7 – staabipunker, 8 – valmis ehitamata punker, 9 – kalmistu, 10–25 – eluasemed

3. märtsi varahommikul alustasid NKVD väed, keda selleks hetkeks oli oluliselt tugevdatud, uut rünnakut Stompaku soosaare peakorterile, kuid nad ei leidnud enam eest ühtegi partisani. NKVD lahingugrupi juhatus ei olnud metsaven­ dade väljamurdmisest teadlik.

suure arvu kohta, arvates, et laagris ei saa olla kuidagi üle 30–40 võitleja. Seetõttu moodustaski NKVD Abrene rajooni osakonna juhtkond lahingugrupi üksnes kohapeal viibinud vägedest, mille suurus ei olnud aga partisanide hävitamiseks piisav.

Pärast lühikest puhkust jagunesid LNPA partisanid väikse­ mateks rühmadeks, suundudes oma varasematesse varju­ mispiirkondadesse ja punkritesse. Umbes 70 rahvuslikku partisani liikus kapten Ozolsi juhtimisel lõunasse Grīva metsadesse. Seal suri 26. märtsil Stompaku lahingus saadud vigastustesse LNPA asejuht Stanislavs Ločmelis. Kapten Ozols ise langes 28. aprillil 1945 Rugāji vallas toimunud lahingus.

Stompaku soosaartel ennast sisse seadnud 350 partisani vastu suunatud väed koosnesid NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuuli­ pildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure­ ja sapöörirühmast ning Abrene rajooni hävituspatal­ jonist. Kokku kuulus lahingugruppi 483 sõdurit.

Partisanidest kaotasid Stompaku soos oma elu 28 võitlejat, kellest 25 hukkus kohapeal ja kolm surid hiljem lahingus saadud haavadesse. NKVD vägede kaotused olid aga tun­ duvalt suuremad – 46 langenud sõdurit. Pärast Stompaku lahingut pandi 19 partisani surnukehad Viļaka ja Šķilbēni keskväljakule kohalikele tuvastamiseks ja hirmutamiseks

AUTOR: ZIGMĀRS TURČINSKIS

70

Läti ajaloolase Zigmārs Turčinskise järgi mängis vaenlase üllatusrün­ naku tõrjumisel tähtsat rolli endine leegionär kapten Ozols („Must­ habe“), kes oli koos oma adjutan­ diga saabunud Stompakusse vaid paar päeva enne lahingu puhke­ mist. Kapten Ozols saavutas kiiresti rahvuslike partisanide usalduse ning määrati Saarte Kodude komandan­ diks. 2. märtsi varahommikul, kui tšekistid olid lühikese ajaga hõivanud neli punkrit ja nende vastas seisnud partisanirühm oli osaliselt juba põge­ nema hakanud, hoidis just Musthabeme külmavereline tegutsemine ära tekkiva paanika.

6/2025

AJALUGU välja. Osa hukkunud partisanidest visati aga lihtsalt Viļaka katoliku kiriku aia lähedale kaevatud auku. Et jätta rahvale muljet NKVD väekontingendi väiksematest kaotustest, sängitati Viļaka vennaskalmistule vaid 18 punasõdurit; ülejäänud toimetati matmiseks edasi Pitalova ja Ostrova surnuaiale.

VÕITLUS JÄTKUB

ERAKOGU

Pärast Stompaku lahingut ei olnud Lätis enam nii suurt rahvuslike partisanide gruppi, kuid metsavennad ei kaotanud oma võimet ühineda ajutiselt suuremateks rühmadeks, et korraldada rünnakuid okupatsioonirežiimi institutsioonide vastu. Stompaku lahingu edukas tulemus tõstis relvastatud vastupanuliikumise autoriteeti kohalike elanike silmis ja tugevdas partisanide endi usku oma võimesse. Teave Stom­ paku lahingust levis kiiresti Latgales ja Vidzemes.

VõRUMAA MALEVA ESINDUS STOMpAKU LAHINGU 80.

AASTApÄEVAL

1945. aasta sügisel ühendas LNPA juba umbes tuhandet rah­ vuslikku partisani­ ning metsavennasalka Viļaka, Alūksne, Valka, Gulbene, Cēsise ja osaliselt ka Madona maakonnast.

LNPA olulisusele Nõukogude julgeoleku silmis osutab sõjajärgse vastupanuvõitluse kontekstis unikaalne sündmus – vaherahu 29. septembrist 9. oktoobrini 1945, mis sõlmiti Alūksne lähedal Alsviķis Läti Rahvuslike Partisanide Ühen­ duse ning Läti NSV siseasjade ja riikliku julgeoleku rahvako­ missariaatide vahel. Partisanide juhtkond kasutas vaherahu muuhulgas ka koostöö otsimiseks Eesti metsavendadega.

2. märtsil 2025 osales Kaitseliidu Võrumaa maleva esindus Balvi linnas Kirde-Lätis Stompaku lahingu 80. aastapäeva pidulikul mälestusüritusel. Alates 2022. aastast on see päev kuulutatud Lätis ka rahvuslike partisanide üleüldiseks mälestuspäevaks. Eesti kagunurgast jääb Balvi-Viļaka vahel asuv Stompaku soo linnulennult vaid 42 km lõuna poole. Seal toimunud lahingut 2.–3. märtsil 1945 peavad Läti uurijad sõjajärgse metsavendluse ajaloo suurimaks, mis lõppes ülekaalu omava punaarmee jaoks läbikukkumisega.

Läti kommunistliku partei keskkomitee dokumentidele tugi­ nedes oli Abrene maakonnas 1945. aastal toimunu üks otsatu läbikukkumiste jada. Näiteks 5. juuli seisuga oli 57 külanõu­ kogust purustatud ega tegutsenud 24. Kohapealsed nõu­ kogude aktivistid ja kollaborandid julgesid vallakeskustest minna kaugemale vaid siis, kui olid maskeerunud lihtsateks taluinimesteks, maakonnakeskusesse tulevaid suuremaid teid ja dokumente kontrollisid partisanid. Mis puudutab Läti käest ära võetud Abrene maakonna idapoolset osa, millest moodustati Pihkva oblasti kaks uut rajooni, siis paistab see territoorium samuti silma metsavendade arvukuse ja aktiiv­ suse poolest; eriti perioodil 1945–1948. Ajaloolase Tiit Noor­ metsa järgi oli Pihkva oblasti julgeolekus arvel 23 Põtalovo ja Katšanovo rajoonis tegutsenud sissisalka, millesse kuulus umbes 500 meest. Viimased tegid ka pärast Supe tapmist tihedat koostööd Läti poolele jäänud saatusekaaslastega. Oli ju tegemist LNPA tegevuspiirkonnaga.

KOOSTöö EESTI JA LÄTI METSAVENDADE VAHEL

LNPA looja Pēteris Supe tapeti 1 aprillil 1946 koos oma asetäitjaga. Nõukogude julgeoleku agendi (Supega kaasas olnud „ihukaitsja“) kuulipildujavalang tabas mehi momendil, kui oldi külas ühel endisel Läti armee kolonelleitnandil. Supe surnukeha pandi seejärel Vilaka kesklinnas rahvale hirmutamiseks välja, rinnal silt: „Latgale bandiidijuht“. Järgmine LNPA juht Antons Circāns („Vārpa“) hukkus lahingus 7. juulil 1947 ja viimane LNPA juht leitnant Bronislavs Slutski („Induli“) vangistati 15. jaanuaril 1953.

LTV RAIDĪJUMS „ATSLĒGAS“

JUHTIDE SAATUSED

1945. aasta septembris toimus esimene ametlik kohtumine, kui ühes Läti metsatalus said kokku LNPA Vidzeme staabi propagandagrupi ohvitser ja Eesti metsavendade salga juht. 6. oktoobri pärastlõunal 1945 leidis aset esimene ühisoperatsioon, kui viisteist lätlast ja kolm eestlast võtsid ilma vastupanuta oma kontrolli alla Hargla alevi. Edasise koostöö aluseks oli skeem, mille järgi Läti partisanid hukkasid punaseid aktiviste või andsid neile ihunuhtlust Eestis ja Eesti metsavennad Lätis. Kohalikud partisanid valisid välja rünnakute sihtmärgid, kogusid luureandmeid ja koostasid rünnakuplaanid. Sellisel viisil ei saanud rünnakute ohvrid oma vaenlasi ära tunda ja oli vähemalt lootus, et partisanide perekondi ei hakata represseerima.

VERINE VõITLUS Ajavahemikul 1944–1956 likvideeriti Lätis 702 metsavennasalka (11 042 liikmega), mille käigus kaotas oma elu 2408 või 2422 partisani. Vastupanuliikumise käigus tapsid Läti rahvuslikud partisanid aastail 1944–1952 kokku 1562 partei- ja nõukogude töötajat, 50 sõjaväelast, 64 sise- ja julgeolekuministeeriumi töötajat ning 386 hävituspataljonlast.

6/2025

71

AJALUGU

LÄÄNE MALEVA MALEVLASEST

BUNDESARCHIV

III REICHI VIIMASE KANTSLERI ADJUTANDIKS

AJALUGU

Lugedes KK! 2024. aasta viimasest numbrist ajaloolase Reet Naberi artiklit „Mõnda merekaitseliidust 5“, hakkas mind painama mõte, et minu arvates pole ühest mehest, kes oli teadaolevalt ka Tartu Kaitseliidu mereosakonna ehk Sisevete Emajõe divisjoni üks juhtivaid pealikke, piisavalt räägitud, kirjutamisest rääkimata. Kuid tänavu saab sellest juba 115 aastat, kui Siegmund Kukson ilmavalgust nägi.

Tekst: ÜLLAR REINO, jurist ja koduloolane

S

iegmund Kukson sündis 3. detsembril 1910 Moskvas. Tema ema Irma Elfriede Marie Kukson (neiuna Espenberg) oli sündinud 17. jaanuaril 1884 Tallinnas ja seal ka kuni 1910. aastani elanud. Poja sündides oli Irma abielus Felix Kuksoniga, kellest siinkirjutaja rohkemat ei tea.

Kuna poeg sündis Moskvas, siis on võimalik, et abikaasad sõitsid pärast abiellumist koos Moskvasse või sõitis Irma Kukson mehe juurde järeltulijat kandes.

Väike Siegmund elas Moskvas kuni aastani 1918, mil saabus koos emaga Haapsalus elanud vanaema matustele1. Kas Irma Kukson tuli koos pojaga oma ema Anette Louise Espenbergi matustele ajal, mil Eesti oli sakslaste okupeeritud, või Vaba­ dussõjale eelnenud ajavahemikul, see pole teada. Igatahes eesti rahvusest Vene kodanik Irma Kukson, kes saabus Ees­ tisse määramata ajaks, elas Vabadussõja ajal Eestis. Välis­ maalaste registreerimise lehe andmetel elas Irma Kukson koos pojaga Haapsalus ajutise isikutunnistuse ja Sisemi­ nisteeriumi peatusloa alusel kuni 1922. aasta märtsini. 31. märtsil 2022 astus Irma Kukson Eesti kodakondsusse1.

Siegmund Kukson õppis alates 24. augustist1924 Läänemaa Ühisgümnaasiumis ja lõpetas selle reaalharu kursuse 7. juu­ nil 1929. Gümnaasiumi lõpetamine andis talle õiguse astuda ilma eksamita ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasu­ tustesse, kui viimaste kohta ei maksa erimäärused. 17. juunil 1929 välja antud lõputunnistuse kohaselt olid S. Kuksoni elukombed head ning sealt võib lugeda: „Peale selle õppis ta vabatahtlikuna usuõpetust heade tagajärgedega“2.

Juba gümnaasiumiõpingute ajal liitus Siegmund Kaitselii­ duga ning osales selles aktiivselt. Esimestel KL Lääne maleva suusavõistlustel (5. veebruaril 1928) saavutas Kukson indivi­ duaalvõistlusel 3 km suusarajal teise koha. Samal võistlusel saavutas ta samuti teise koha Haapsalu meeskonna koossei­ sus 10 km patrullvõistlusel (Läänemaa, 11. veebruar 1928).

Gümnaasiumi lõpetanud S. Kukson võeti 5. septembril 1929 kaitseväkke aega teenima ja määrati mereväkke, kus ta alates 15. septembrist teenis auastmes „noor“ mereväe ekipaaži ajateenijana. 19. detsembril 1929 nimetati Kukson madru­ seks. Pärast Sõjakooli jalaväe aspirantide kursuse lõpeta­ mist ülendati ta 25. juulil 1930 aspirant noor­allohvitseriks.

Lisaks mainitud kursusele lõpetas Kukson ka mereväe aspi­ rantide mereväeala kursuse. 1931. aasta 27. juulil Siegmund Kuksonile väljastatud kaitseväeteenistuse (ohvitseri)tunnis­ tusest nähtub, et ta on 9. aprillil 1931 ülendatud lipnikuks mereväe alal reservväkke arvamisega (reservväekohustusega kuni 1. jaanuarini 1956 ja maakaitseväe kohustusega kuni 1. jaanuarini 1966). Kaitseväeteenistusest vabanenuna elas ja töötas Kukson Tallinnas ning kasutas talle antud õigust sõita riigi raud­ ja veeteedel kõikides klassides 50protsendilise hinnaalandusega kuni 7. novembrini 1933.3 Pärast Tallinnaga lõpparve tegemist kolis S. Kukson Tar­ tusse, kus tema elukohaks sai Lai tn 6­4. 31. jaanuaril 1934 6/2025

73

Admiral Dönitzi ja tema valitsuse vahistamine Flensburgis CAPT E. G. MALINDINE, NO 5 ARMY FILM & PHOTOGRAPHIC UNIT / IMPERIAL WAR MUSEUMS

esitas ta Tartu Ülikooli rektorile palve koos vajalike lisadega, milles palus end vastu võtta Tartu Ülikooli Õigusteadus­ konna Majandusosakonna täieõigusliseks üliõpilaseks4. Tartu rahu 14. aastapäeval ülikooli rektori Johan Kõpu ja sekretäri A. Lutsu allkirjastatud matrikli tunnistus kinnitab, et Sieg­ mund Kukson on seaduspäraselt Tartu Ülikooli üliõpilaste nimekirja tähendatud5. Eetoodut täiendab samal kuupäeval (2. veebruaril 1934) rektor Kõpu allkirjastatud legitimatsioo­ nikaart nr 13581, millest nähtub, et kaardi ettenäitaja on TÜ õigus­majandusteaduskonna üliõpilane Siegmund Kukson6.

Kaks nädalat hiljem suri ta 79aastane vanaisa Prido (Fried­ rich) Espenberg (15. september 1854 Ker(r)ema, Suuremõisa, Hiiumaa – 16. veebruar 1934 Haapsalu)7.

juba paar nädalat hiljem annab ajaleht teada nende abielu registreerimisest Tartu Perekonnaseisuametis (Postimees, 27. november 1936). Abiellumisest annab teada ka Saksa Kultuuri­ Valitsuse häälekandja Deutsche Zeitung (5. detsember 1936).

TEGEVUS TARTU MALEVAS

Andmeid, et koos poja ja pojanaisega oleks Eestist lahku­ nud ka Irja Kukson, pole mul õnnestunud leida. Viimased teadaanded Irja Kuksonist pärinevad siinkirjutajal Hiiumaa häälekandjast Hiiu Teataja (22. juuni 1937) ja Läänemaa häälekandjast Lääne Elu (23. juuni 1937). Lehtedes avaldatud „Suvitushooajaks sissesõitnute nimekirjast (4.–16. juuni)“ saab teada, et Haapsalus suvitas tollal ka Irma Kukson Tal­ linnast.

Üliõpilasena liitus Siegmund Kukson korporatsiooni Revelia vendlusega ning tegeles äriga. Igatahes 1936. aasta suvel (teadaolevalt maist juulini) müüs ta oma Laia tn korteris „wärskeimat wälismaa kestwuslainete wett „Sensibls““8.

Kaitseliidu Tartu maleva teenistusse astus Kukson 1936. aasta 15. juunil9.

Nagu sissejuhatuses öeldud, oli reservlipnik S. Kukson üks Tartu Kaitseliidu mereosakonna juhtivatest pealikest.

Kaitseliidul oli tollal Emajõel ja Peipsil oma väike sõja­ laev, kiirmootorpaat KL 1. See paat astus teenistusse aastal 1936. Mootori oli paadile annetanud Eesti kangelane eru­ kontradmiral Johan Pitka, aga paadi relvastus oli pärit mere­ väe ladudest. Peipsi laevastiku lipulaevaks oli Tartu10.

Sama, 1936. aasta 13. septembril kuulutab Postimees S. Kuk­ soni ja Helmi­Marie Laos’e (s Jauram) abiellumissoovist ning 74

6/2025

Teise maailmasõja puhkedes käivitas Saksamaa prog­ rammi Umsiedlung (ümberasumine), mille raames sõlmiti 15. oktoobril 1939 Suur­Saksamaa ja Eesti Vabariigi vahel leping Eestis elavate sakslaste ümberasumise kohta. Sieg­ mund Kukson, kelle rahvuseks oli isikutunnistuses märgitud „poola“11, otsustas Umsiedlungiga liituda. 20. oktoobril 1939 võttis ta oma dokumendid Tartu ülikoolist välja ning suun­ dus Tallinna sadamasse.

TARTUST SUURADMIRALI ADJUTANDIKS

Eesti Kaitseväe reservlipnik S. Kukson lahkus Eestist koos abikaasaga 29. oktoobril 1939 reisiauriku Oceana pardal, 815 reisija hulgas (enamik neist pärit Tartust) Stettini (praegu Szczecin)12. S. Kuksoni ja H.­M. Kuksoni (s 21.12.1899) lah­ kumine Eestist Saksamaale on fikseeritud tolleaegsetel Tartu Aadressbüroo kaartidel. Tuleb vist tagantjärele tunnistada, et sellest lahkumisest (põgenemisest) algas Siegmund Kuksoni elu erakorralisem elujärk.

AJALUGU

Saksamaal astus Siegmund Kukson mereväe (Kriegsmarine) teenistusse. Sakslased ei tunnustanud tema eesti ohvitseri auastet ja võtsid ta teenima maadina. Peatselt ülendati ta aga mereväe leitnandiks. Ta teenis ajavahemikus 1940 – aprill 1945 mitmesugustel rivilistel ja staabi ametikohtadel, viimati Balti mere allveelaevastiku eskaadris vanemleitnan­ dina.

deemilisi kaasvendi ning neid, kes kodumaa hüvanguks on ohverdanud oma elu13.

Tõenäoliselt võttis S. Kukson osa kõikidest kommerssidest. kuid siinkirjutajale teadaolevalt osales ta kindlasti 11.–13. mail 1973 Heidelbergis kümnendat korda korraldatud üld­ balti kommersil.

BUNDESARCHIV

Siegmund Kukson suri 16. septembril Suur­Saksa riigi (III Reichi) kantsler 1979 Bad Dürkheimis ning maeti kuul­ Adolf Hitler nimetas testamendiga davasti kohalikule kalmistule. Ülemaa­ oma järeltulijaks suuradmiral Karl ilmse Eesti sõjameeste ja vabadusvõit­ Dönitzi (16.11.1891–24.12.1980 lejate häälekandja Võitleja 1979. aasta Hamburg). Kui admiral Dönitz Saksa septembri­oktoobri 5. numbris ilmus riigipeana oli sunnitud alustama Eesti Korporatsioonide Liidu mäles­ ettevalmistusi kapitulatsiooniks, tuskuulutus, milles antakse teada, otsis ta kiiruga adjutanti, kes oskaks et lahkus korp! Revelia lugupeetud nii inglise kui ka vene keelt. Säärase vilistlane, rer. merc. Sigmund Kukson14. mehena leiti mereväe vanemleitnant Rootsi eestlaste häälekandjas Eesti S. Kukson, kes komandeeriti Dönitzi Päevaleht – Estniska Dagbladet ilmus juurde Flensburgi. Võimalik, et Kuk­ S. Kuksoni leinateade 24. novembril son ja Dönitz olid vilksamisi kohtu­ 197915. Austraalia eestlaste ajalehes nud juba 1929. aastal, mil viimane Meie Kodu ilmus 5. detsembril 1979 korvetikaptenina Eestit külastas. Oli korporatsioon Revelia mälestuskuulu­ kuidas oli, aga kummagi mehe osa tus „Möödunud aastal vabas maail­ ei kujunenud selliseks, nagu saksla­ mas manalasse varisenud armsatele sed seda ette kujutasid. Kokkuleppel kaasvendadele“, kelleks olid 3 vilist­ Inglise ja Ameerika väejuhatuse ning Suuradmiral Karl Dönitz last, juristid Ott Purre Uus­Meremaal, Nõukogude ülemjuhatuse vahel arre­ Valfried Siirak Ameerikas ja Sigmund teeriti Suur­Saksa riigi suuradmiral ja Kukson Lääne­Saksamaal16. viimane riigipea Karl Dönitz koos oma valitsuse liikmete, sakslaste kõrgema Leian, et Haapsalus kasvanud ning koolis käinud Eesti Vaba­ väejuhatuse ülema kindralooberst Alfred Jodli ja teiste Saksa riigi kaitseliitlase ja Kaitseväe lipniku Siegmund Kuksoni kõrgema väejuhatuse ohvitseridega 23. mail 1945 Flensbur­ elu­ ja võitlustee vääriks ka tänases Eestis märkimist ja jääd­ gis. Ka Siegmund Kuksonil tuli koos suuradmiraliga sõja­ vustamist. Eelkõige pean siinkohal silmas tema mälestuse vangi rännata. jäädvustamist Haapsalus ja Tartus. Mõelgem sellele!

INGLASTE TEENISTUSEST TAGASI SAKSAMAALE

Pärast lühikest sõjavangistust inglaste juures asus Kukson Briti teenistusse, juhatades Schleswig­Holsteinis inglise ohvitseride hotelle ja puhkekodusid. Kui see „job“ lõppes, asus mereväeleitnant Kukson ühe suure mängukasiinode kontserni teenistusse, kust teda edutati Frankfurdi ruumis asuva Bad Dürkheimi rahvusvahelise kasiino direktoriks.13 Bad Dürkheimis asunud kasiino direktorina tegutses S. Kukson ligi 30 aastat. Korporatsiooni Revelia vendlusega jäi ta seotuks kogu eluks. Kõneldes 2. mail 1970 Heidelbergis seitsmendal Rahvaste kommersil (traditsioon, mille kutsusid 1964. aastal ellu baltisaksa, läti ning eesti üliõpilaskorporat­ sioonid), meenutas S. Kukson surma läbi lahkunud aka­

ALLIKAD: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16

Väljamaalaste registreerimise leht 29. 03.1922.

Gümnaasiumi lõputunnistuse ärakiri.

Kaitseväeteenistuse tunnistuse ärakiri, 7.11.1933.

Palve rektorile, 31.01.1934.

Matrikli tunnistus nr 13581.

Legitimatsioonikaart nr 13581.

Friedrich Espenbergi leinakuulutus.

Kuulutus, Postimees, 9.05.1936.

Ohvitseride andmekogu.

Võitleja, 1.07.1960.

Isikutunnistus, 25.11.1927 – ärakiri.

Päevaleht, 30.11.1939.

Võitleja, 1.12.1970.

Võitleja, 1.09.1979.

Eesti Päevaleht, 24.11.1979.

Meie Kodu, 5.12.1979.

6/2025

75

militaarturism

LOSSIVAHID

TŠEHHI VABARIIGI PRESIDENDI KAARDIVÄGI JA NENDE MUUSEUM Praha suurimat vaatamisväärsust kuningalossi külastades hakkavad silma helesinistes vormides sõjaväelased. Need on presidendi kaardiväelased, kelle põhiülesanne on valvata ja kaitsta Tšehhi Vabariigi presidendi residentsi Praha kuningalossis. Nende tähtsust rõhutab veelgi tõsiasi, et neil on oma muuseum.

Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

N

ii, nagu Eesti presidendil on oma kaardivägi Vahipataljon, on ka Tšehhi presidendil oma kaardivägi – Lossivahid (tšehhi k Hradní stráž). See ongi üksuse ametlik nimetus. Tegemist on Tšehhi Vabariigi relvajõudude bri­ gaadisuuruse sõjaväepolitsei üksusega, mis allub vahetult presidendi sõjaväe­ kantseleile. Üksuse põhiülesanne on valvata ja kaitsta presidendi residentsi Praha kuningalossis. Kuigi nende kõige nähtavam tegevus hõlmab tseremo­ niaalset teenistust Praha kuningalos­ sis, on üksuse 900 sõdurist enamiku ülesandeks presidendi kantseleile kuu­ luvate objektide reaalne kaitsmine, nad teenivad standardsetes vormirõivastes ja on tänapäevaselt relvastatud.

NÄITUSEST MUUSEUMIKS

Presidendi kaardiväe tähtsust rõhu­ tab see, et neil on oma muuseum, mis paikneb Tšehhi presidendi ametiruu­ midega sama katuse all Praha kuninga­ lossis. Muuseum asub XV sajandi lõpus rajatud põhjapoolses kindlustuses, kunagises püssirohutornis, mis on lossi kindlustuste suurim suurtükitorn – kõrgusega 44 meetrit ning läbimõõ­ duga 20 meetrit. Võrdluseks: Tallinna suurim suurtükitorn Kiek in de Kök on 38 meetrit kõrge ja 18,5meetrise läbimõõduga. Algselt seadis seal end kuningas Rudolf II valitsemise ajal sisse kuninglik alkeemik oma labo­ ratooriumiga, sest igal valitsejal pidi 76

6/2025

tollaste moetrendide järgi olema oma alkeemik. Hiljem sai sellest püssirohu­ ladu ja ka vangla. XX sajandi alguses kasutati seda lossikatedraali ametnike eluruumidena.

Keskajal anti igale kaitserajatisele alati nimi, mistõttu on torn kandnud läbi aegade Uue torni, Ringbastioni, Laboratooriumi ja Rootsi Laboratoo­ riumi nime. Tänapäeval kasutatav Mihulka (tšehhi keeles väike silmuline kala) nimi tekkis alles 19. sajandil.

1982. aastal avati Mihulka avalikku­ sele, kui siia rajati ekspositsioon, mis käsitles keskaja kunsti ja käsitööd – Rudolf II õukonna renessansiaeg­ set metallivalukoda, astroloogiat ja alkeemiat ning lossi hilisgooti stiilis kindlustust.

Esimene sõjaajalooline ekspositsioon avati tornis detsembris 2004 ning oli pühendatud Böömimaa (praeguse Tšehhi Vabariigi ajaloolise põhipiir­ konna) sõjaajaloole. Kui Praha lossi valveüksusel täitus asutamisest 90 aastat, otsustati detsembris 2008 avada näitus „Vürsti saatjaskonnast presidendi lossivahini“, millest on tänaseks saanud presidendi kaardiväe alaline muuseum. Muuseum paikneb kolmel korrusel, juhatades külastajaid läbi lossivalve korralduse ajaloo ja tänapäeva. Väljapaneku raskuskese on viimase üheksakümne aasta iseseis­ vusperioodil.

Esimesel korrusel tutvustab muuseum Praha kuningalossi ja kuninga ihukait­ set, mis XVI sajandil põhines Böömi Kuningriigi kergeratsaväelastest ja trabantidest (drab on vanas tšehhi kee­ les jalaväelane) moodustatud valvel.

Trabandid teenisid valitsejate ihukaits­ jatena hiliskeskajal ning nende baasil tekkisid hiljem kaardiväe üksused. Tra­ bantide vormiks olid Hispaania stiilis lühikesed laiade säärtega puhvpüksid.

Nende relvastuses olid algselt helle­ bardid ja torkemõõk. Seda kõike saab vaadata ekspositsioonis. Peale nende tagasid lossivalvet Praha linnavahid ja linna erinevad relvastatud vennaskon­ nad, kelle vormielemendid on samuti näha. Viimaste põhiülesandeks oli val­ veteenistus lossi väravate juures ning vangide valvamine lossikindlustustes.

Samuti saab hea ülevaate, kuidas toi­ mus tulirelvade – kahurite ja musketite ning arkebuuside – hooldus. Pärast keiser Rudolf II surma 1612. aastal ja keiserliku õukonna kolimist Prahast Viini kahanes kiiresti Praha lossi tähtsus Böömimaa kuningate asuko­ hana. Kuni Tšehhoslovakkia Vabariigi tekkeni kadus vajadus lossivalve järele ning Prahas puudus spetsiaalselt selle kaitseks määratud sõjaväeosa.

AEGADE TÕMBETUULTES

Torni teisel korrusel asuvad Tšehhoslo­ vakkia ja Tšehhi iseseisvusaja vahitee­ nistuse väljapanekud. Kui Tšehhoslo­ vakkia pärast Austria-Ungari Keisririigi

ANDRES REKKER

militaarturism

militaarturism kokkuvarisemist 1918. aastal iseseis­ vus, puudusid tal riiklikud struktuurid, sealhulgas relvajõud. Selle tühimiku täitsid laskurliidu ja panslavistliku liikumise Sokol spordiühingu liikmed.

Neid võib pidada eelnimetatud liiku­ mise rünnakrühmlasteks, kes võtsid Praha kuningalossi relvastatud valve alla. Ka sellest annab ekspositsioon hea ülevaate.

Muuseumi väljapanekusse kuuluv Sokoli liikme varustus meenutab Eesti Vabadussõja sõduri oma: tsiviilriietel kantav käelint ning ühingus kasutusel olnud nn Montenegro müts (mee­ nutab Türgi rahvuslikku mütsi fessi) Sokoli organisatsiooni punavalge märgi ja kotkasulega. Esialgu moo­ dustasid kolmkümmend neli meest kogu vahtkonna. Kuna äsjasündinud riigi valitud president Tomáš Garrigue Masaryki oli pagulusest naasmas, vajas olukord pikemas perspektiivis lahen­ dust. 6. detsembriks 1918 olid juba olemas relvajõud. Nii sai jalaväerüge­ ment nr 28 korralduse määrata lossi valveteenistusse üks jalaväekompanii suurune üksus. See koosnes kolmest jalaväerühmast ja ühest kuulipildu­ jarühmast. Isikkooseisu moodustasid leegionärid, kes olid võidelnud Antandi poolel Venemaal, Itaalias ja Prantsus­ maal. Seda peetakse ka lossivahtide üksuse sünnikuupäevaks. Üksus tagas valveteenistust riigipea residentsis ning täitis ka tseremoniaalüksuse rolli.

1929. aasta mais loodi üksusele oma vormiriietus, mis põhines Prantsus­ maal, Itaalias ja Venemaal teeninud tšehhi leegionäride vormielementidel.

Need olid rohelist värvi riidest punaste kraelõkmete ja kullatud vöörihmadega vormid, mida saab näha ka muuseumis.

Kui aga sattuda lossihoovis lossivaht­ konna vahetuse tseremooniat kaema, siis tasub teada, et tseremoonia kord on püsinud väikeste muutustega 1922. aastast tänapäevani.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist ja jaotamist natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt 15. märtsil 1939 võttis lossivahtkonna ülesanded üle Böömija Määrimaa protektoraadi valitsusar­ mee 1. pataljon. Ainsana kõigist 12 valitsusarmee pataljonist ei kasutatud seda pataljoni kunagi muudeks ülesan­ neteks peale protektoraadi presidendi residentsi valvamise ja seda ei kasuta­ tud kunagi ka väljaspool protektoraadi territooriumi. Lossivahi otsest õigus­ likku järjepidevust tagas aga Tšehhos­ 78

6/2025

lovakkia Vabariigi presidendi valve­ rühm eksiilis Suurbritannias. Pärast Tšehhoslovakkia vabastamist aastatel 1945–1948 taastati lossivahtkonna sõjaeelne ülesehitus, sümboolselt anti juulis 1945 pidulikult üle lossivahtide esialgne lipp, mida oli peidus hoitud kogu okupatsiooniaja.

Kommunistliku režiimi ajal kaotas üksus oma elitaarsuse. Lossivaht kaotas järk-järgult oma privilegeeritud positsiooni vabariigi presidendi kaits­ misel ja muutus enam-vähem ainult esindusülesannete täitmiseks mõeldud sümboolseks üksuseks, mis osales näiteks 1. mai pidustustel ja sparta­ kiaadidel tseremoniaalse üksusena.

Muuseumis on seda etappi kirjeldatud kui suurt segaduste aega.

1952. aasta reformi tulemusena viidi üksus Tšehhoslovakkia Rahvaarmee koosseisust välja ja allutati siseminis­ teeriumi sisevägedele. Üksusest sai 14. eripataljon, mis allus riiklikule julge­ olekukorpusele. 1966. aastal juhtus aga uskumatu lugu, mis sai juhtuda ainult sotsialismi viljastavates tingimustes – lossivahid allutati tsiviilkaitsestaabile.

Nelja aasta pärast saadi aru, et see ei olnud sihipärane, ning üksus viidi taas siseministeeriumi sisejulgeoleku osakonna alluvusse. Revolutsioonilistel aastatel 1985–1989 osales Tšehhoslo­ vakkia Sotsialistliku Vabariigi lossivalve paljudel esindus- ja julgeolekuüritustel, kuid ei sekkunud ühelgi juhul meele­ avaldajate vastu. Muuseumis on vaata­ miseks väljas sotsialismiaegset varus­ tust – kiivrid, relvad, käiseembleemid.

VORMID KUI KOSTÜÜMID ULMEFILMIST

Kui kommunistlik režiim 1989. aastal langes, oli Václav Havel demokraatliku presidendina esimestest päevadest peale mures relvajõudude edasise arengu pärast. Tšehhoslovakkia pre­ sidenti Václav Havelit võib võrrelda meie Lennart Meriga, mõlemad olid täis ootamatusi. Kuna lossivahtkond jäi käeulatusse, alustas ta relvajõu­ dude reformimist neist. 30. jaanuaril 1990 võttis liidukogu vastu lossivalve seaduse, millega taaskehtestati aastatel 1918–1938 kehtinud staatus. Kui Tšeh­ hoslovakkia 1992. aastal rahumeelselt lagunes kaheks riigiks – Tšehhi Vabarii­ giks ja Slovakkia Vabariigiks –, asustati slovaki rahvusest lossivahid ümber Bratislavasse, kus neist sai vastloodud Slovakkia Vabariigi presidendi aukaart.

Teise asjana leidis president, et tema kaardiväelaste vormirõivad ei vasta demokraatlikule riigile, ning algatas vormivahetuse. Kuni selleni olid lossi­ vahid kasutanud sõjaväe standardset khakivärvi vormiriietust, neid eristasid ainult rinnamärgid ja käiseemblee­ mid. Lossivahtkonna uue sõdurivormi disainis moekunstnikust erukolonel Theodor Pištěk. Ta on rohkem kui 70 filmi, sealhulgas kahe Frank Herberti „Düüni kroonikate“ alusel tehtud lina­ teose kostüümide autor. Töö eest filmis „Amadeus“ pärjati teda Oscariga.

Esimest korda kanti uusi vorme 15. märtsil 1990 Saksamaa presidendi Richard von Weizsäckeri riigivisiidi ajal. Sõdurite suvine helesinine ja orkestri punane vorm on kaunistatud epolettide, vööde, pannalde ja nöö­ pidega. Talvel kannavad nad tume­ siniseid jakke ja halle pükse, miinus­ kraadidega ja külmadel öödel pikki karvakraega mantleid ja karvamütse.

Kõik vormielemendid on muuseumis ka mannekeenide seljas ning asetatud saali keskele, et neid oleks võimalik vaadata iga nurga alt.

Kostüümikunstnik Theodor Pištěk on vormirõivaid disainides lennata lasknud oma ulmefilmide kostüümi­ fantaasial. Enda arvates järgis ta Tšehhi armee leegionäride tradit­ sioone, millega leegionärid ise aga ei nõustunud. Nende meelest on vor­ mirõivaste värv vale, liiga edev, ning rõivad kuuluvad operetivaldkonda.

2006. aastal algatasid nad diskussiooni vormi väljavahetamiseks I maailmasõja aegsete Tšehhoslovakkia leegionäride mundrite vastu. Tuleb siiski nentida, et ulmelised kostüümid on saanud osaks lossi identiteedist ja neid kantakse tänapäevani. Väljaspool tseremo­ niaalteenistust kasutab lossivahtkond Tšehhi armee välivormi 1995. aasta mudelit, nagu ülejäänud Tšehhi Vaba­ riigi relvajõudki.

RELVAJÕUDUDE ERIÜKSUS

Lossivahid on Tšehhi Vabariigi relva­ jõudude eriüksus. Erinevalt Eesti pre­ sidendist on Tšehhi presidendil kaks kantseleid – tsiviil- ja sõjaväekant­ selei. Sõjaväekantseleil on laialdased õigused, Tšehhi president on ühtlasi relvajõudude ülemjuhataja ning sõja­ väekantselei tagab presidendi funkt­ sioonide täitmise selles rollis. Lossiva­ hid alluvad Tšehhi Vabariigi presidendi sõjaväekantselei ülemale, kelle

militaarturism

ANDRES REKKER

andis selle Praha lossi hoovis pidu­ likult üle lossivalvuritele. Lipu ühel küljel oli lossivahi vapp lossi siluetiga ja teisel pool vabariigi presidendi vapp, millel olid kujutatud kõikide Tšehhi ja Slovakkia ajalooliste piirkondade vapid, mida hoidsid kaks kuldset lõvi ümbritsetuna kuldsetest pärnalehte­ dest, samuti moto „Pravda vítězí“ (tõde võidab). See Tšehhoslovakkia rahvuslik moto oli kirjas ka presidendi lipul ja vapil.

Lossivaht postil oma helesinises vormis koos igapäevateenistuses oleva, tavavormi kandva kolleegiga

nimetab ametisse ja vabastab ametist president. Lossivahtide ülesandeks on Praha lossi kaitse ja välisjulgeoleku tagamine, presidendi ja tema külaliste ajutiseks residentsiks olevate hoonete kaitse ning sõjaliste tseremooniate läbiviimine. Lossivahte võib muude ülesannete täitmiseks kasutada ainult presidendi nõusolekul.

Muuseumis saab selgeks ka lossi­ vahtide üksuse struktuuri. Tegemist on brigaadi tasemel sõjaväepolitsei üksusega, milles teenib ligakaudu 900 sõjaväelast. Üksus on osalenud NATO Afganistani missioonil, täites isiku­ kaitse ülesandeid. Ülemaks on kolo­ neli auastmes ohvitser. Brigaadis on staap, kaks pataljoni, kummaski kolm valvekompaniid ning snaiprirühm, orkester koos ansambliga, tagalaüksus koos mootorratturite rühma ja K-9 üksusega. Lisaks on neil kaks aktiivse reservi rühma. Lossivahid on elukut­ selised, viimased ajateenijad arvati reservi 22. detsembril 2004. Lossivahi kandidaat on tegevteenistuses Tšehhi relvajõududes, tal peab olema hea tervis ja füüsiline vorm, sh ettenähtud pikkus ja kaal, keelatud on kehakau­

nistused (augustamine, tätoveeringud, vuntsid, habe jne) ja prillide kandmine.

Muuseumis on väljas ka 1989. aastast teeninud legendaarne mootorratas BMW K75, mis saatis president Václav Havelit. Tänapäevaks on need välja vahetatud BMW R 1200 GS, R 1250 RT ja R 1300 GS vastu. Tseremooniatel kasutatakse Tšehhoslovakkia päritolu poolautomaatset vintpüssi Vz. 52/57.

Seda relva toodeti Tšehhoslovak­ kias aastatel 1952–1959 üle miljoni eksemplari ning see oli sotsialistlike jõudude toetatud arengumaades populaarse relvana kasutusel vähe­ malt 14 relvakonfliktis. Välja pandud kroomitud ja tumendatud relvakabaga relvad on deaktiveeritud, et ei juhtuks õnnetusi. Loomulikult on lossivahtidel muude teenistusülesannete täitmiseks tänapäevased käsirelvad, mis kõik on kodumaine toodang. Lossivahi põhirelv on valikulise tulerežiimiga püstol­ kuulipilduja CZ Scorpion EVO3 A1, mis on ka meie põhjanaabrite politsei relvastuses.

Oma lipu said lossivahid 13. oktoobril 1921, kui president Tomáš Masaryk

Teise lipu annetas neile tollane president Václav Havel 20. veebruaril 1993. Põhjuseks oli Tšehhoslovakkia rahumeelne pooldumine ning seo­ ses sellega riiklike esindustunnuste muutumine. Uue lipu ühel küljel on helesinisel taustal Tšehhi ajalooliste piirkondade vapid – Böömi Kuningriigi kahesabaline valge lõvi punasel taus­ tal, Määrimaa (Moraavia) punavalge markkrahvkonna kotkas sinisel taustal ja Sileesia hertsogkonna must kotkas hõbedase kolme ristiga poolkuuga kuldsel taustal. See kolmainsus on ka väeosa käiseembleemil ja kokardil.

Kolm vappi on ümbritsetud kuldsete pärnalehtedega ning vapi all on moto „Tõde võidab“. Samuti helesinist värvi tagakülje keskel on üles suunatud valge mõõk, millel on kuldne käekaitse ja sinine käepide, mis on seotud valgepuna-sinise rahvusvärvides paelaga.

Mõõgatera ümbritsevad ühelt poolt kuldsed pärnalehed ja teiselt poolt kuldsed loorberipuu viljad. Mõõga kohal on tumesinine kiri „Hradní stráži“ (lossivahid), mõõga all on anne­ tamise aasta 1993 ning tikitud edeva annetaja Václav Haveli allkiri. Lippu ümbritseb rahvusvärvides ääris.

Punast vormikuube kandev orkester koosneb lisaks lossivahtkonnale ka politsei orkestrantidest. Orkester loodi 1945. aastal ning jätkas esimese Tšehhoslovakkia vabariigi ajast pärit sõjaväe-, politsei- ja sandarmimuusika traditsiooni. Orkestri põhiülesannete hulka kuulub Praha lossis aset leidvate riiklike tseremooniate muusikaline saatmine. Selle väiksemad koosseisud täiendavad orkestri laia tegevusala.

1990. aastal lisandus esmakordselt ainult fanfaristidest koosnev ansambel.

Muuseumi külastus ei võta palju aega, tunni-pooleteisega saab hakkama ning jääb veel aega vaadata suursugust kuningalossi kompleksi, sest pileteid müüakse vaid komplektina.

6/2025

79

FILMIARVUSTUS

õpETAME ELU, õpETAME SURMA

Kui juhtumisi tekib kange soov nautida stiilipuhast lammutamist, möllu ja segadust, tasub ette võtta tankifilm „Fury“ (2014).

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

K

aks tundi puhast kaost, asjade ja inimeste katkitegemist.

Põhimõtteliselt pidev möll, mis teeb intensiivsusega sil­ mad ette suvalisele kaheksa­ kümnendate tulistamisfilmide kuldaja toodangule. Ei maksa lasta ennast eksitada vahepealsest tundelisemast pilgust, kus klaver mängib ja naiste­ rahvastel on viisakad riided seljas – hingetõmbepausi on vaid pilguks, kohe läheb täie vungiga edasi. Ja kõik kestab niikaua, kuni lõputiitrid ette tulevad.

Filmide, kus nii­öelda peaosas on nimega tank, ajalugu on kaunikesti pikk. Nii vanad inimesed, kelle lapse­ põlves olid filmid mustvalged ja teleka tõstmiseks läks vaja minimaalselt kaht täisjõus meest, mäletavad Poola sarja „Neli tankisti ja koer“. Poola sarjas tegi filmirolli T­34 nimega Rudy. 2014 val­ minud „Fury“ on nimega tanki filmidest üks uuemaid. Mõneti sarnaneb „Fury“ Solženitsõni raamatukesega „Üks päev Ivan Denissovitši elus“. Vaadeldav ajajärk tundub silma järgi olevatki küllalt napp. Ei käida läbi poolt ajalugu, vaid võetakse konkreetselt. Üks päev korraga. Kui mahti saab, siis teine päev veel. Aga algul vaatab, kuidas esimese päevaga läheb. Ning peaasjalikult läheb aur selle peale, et nimetatud ühe päeva jooksul tuleb elus püsida.

Filmis vaadeldav moment paikneb ajaloos millalgi aprillis 1945. Algab

80

6/2025

kõik sellega, et mõnevõrra katki tehtud tank, mille suurtükiraua peale on kenasti maalitud „Fury“, suudab lõppeks ühelt lahinguväljalt koju sõita. Keegi meeskonnast on läinud looja karja, asenduseks saabub sõdur Norman, kes mõistab küll valitseda trükimasinat ja klaverit, kuid inimeste

mahatapmisest ei tea midagi. Prak­ tika on ses osas pehmelt öeldes napp.

Siitmaalt muutub Ivan Denissovitši päev natuke selleks päevaks, mil Valdis labidaga pähe sai, enam tümmi ei kuulanud ja karvastele molli anda ei soovinud. Tuli hakata elu õpetama, noh. Elu hakkab Normanile õpetama

FILMIARVUSTUS

Film on karm. Õel. Rõlge. Režisöör David Ayer on võtnud sihiks teha film, mis näitab sõda tema täies koleduses.

Ja näidata mitte ainult seda koledust, et igal pool on mingi plöga, inimeste ja asjade varuosad ühes hunnikus segamini, vaid ikka seda koledust ka, mis sõjast inimese pea sisse pidama jääb. Olukorda, kus ka niinimetatud „head“ teevad asju, mis panevad minimaalselt kulmu kergitama. Ilus film sellest, kuidas väärtushinnangud muutuvad järjest mustvalgemaks. Kui inimene ikkagi ei ole päris kindel, kas ta päevaveeruks on elus, kaob vajadus peenemate filosoofiate järgi. Ja kui siis niimoodi kõlkuda nagu Schrödingeri kass, teadmata, kas oled elus, sur­ nud või mõlemat korraga, polegi vaja lõpuks arutleda, kas see, mida teed, on ikka mõistlik. „Fury“ on David Ayeril päris hästi välja kukkunud. Väga arvestatavalt hea sõjafilm. Seda veidram, et kohe järgmine film tuli üsna koomiksine „Suitsiidisalk“ ning viimase otsa filmid („Mesinik“ ja „Töömees“) on juba lauspuhas meelelahutus. Eks ta ise tea paremini. Või noh, kui pappi tuleb, võib ju teha, mida tahes. Kasvõi Rovaniemis elevanditõrjepulbrit müüa. „Fury“ eest igal juhul plusspunktid.

Näitlejate seltskond on saanud üsna asine. Don „Wardaddy“ Collieri mängib Brad Pitt; Norman Ellisoni, kellele tuleb hakata õpetama, kuidas elu sõjaväljal päriselt käib, Logan Lerman.

Teised Fury tankistid on Boyd „Bible“ Swan (Shia LaBeouf), Trini „Gordo“ Garcia (Michael Pena) ja Grady „Coon­Ass“ Travis (Jon Bernthal).

Hästi mängivad nad kõik, seda ei saa salata. Mehhiko juurtega Michael Pena saab mõistagi kaela kõigiti klišeeliku latiinorolli. Paistab olema mitte ainult sõjafilmide, vaid kõigi Ühendriikide filmide kohustuslik punkt rõhutada latiinotegelase päritolu ja püüda sealt mingisugust huumorit välja kangutada.

Tõenäoliselt millalgi alguses tundus naljakas, aga kui see kordub filmist filmi, siis lõpuks paneb õlgu kehitama.

Või mõjub tüütuna. „Fury” tegemise ajaks pole see hoog veel üle läinud ja

FURY

Osades: Brad Pitt, Shia LeBeouf, Logan Lerman, Jon Berenthal Lavastanud: David Ayer 2 tundi ja 15 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 7. Puhtakujuline tankifilm.

Teostus: 8. Hästi välja veetud, peetud. Nauditav.

Näitlejatööd kokku: 9. Ilus näide sellest, et tööd teeb näitleja, mitte nimi.

Lavastajale: 8. Meeldis. Hästi tehtud. latiinonaljad tulevad. Kas need ka töö­ korras on, otsustab iga vaataja ise.

Kena on, et mäng ei käi ainult War­ daddy ja Normani vahel. Stsenaarium on ses osas saanud kirja piisavalt hea ja teistelegi tankistidele on jäänud võimalus sõna sekka öelda või näidata, mis laadi iseloom või arvamused kel­ lelgi varuks on. Nii mõneski sõjafilmis on kokku kirjutatud käsikiri, kus põhi­ vunk läheb tulistamisele ja plahvatu­ sele, aga tegelaste asemele võiks vabalt paigutada toki otsa papitükile joonis­ tatud figuurid. Selle eest stsenarist­ režissöör David Ayerile eraldi tänu.

Ahjaa, sõjafilmides kohustuslik üks kena naisterahvas on ka täiesti olemas.

Emma (Alicia von Rittberg). Tõsi, vaid ühes episoodis ja midagi põhjapanevat ega maailmamuutvat korda ei saada, aga on olemas. Punkt kirjas.

Filmis ringipõrisevad tankid on kokku laenatud muuseumitest. Mis seab filmitegijad probleemi ette, sest ükski muuseum ei ole vaimustatud ideest lasta nende hoolega hoitud vara tük­ kideks või niisama nende pihta märki lasta. Jutt stiilis „need asjad olid teil algusest peale katki“ millegipärast muuseume ei veena. „Fury“ tegijad on asja lahendanud sel moel, et kriitilistes kaadrites, kus rohkem lõhkumist, seik­ levad kaadris tänapäevastest tankidest kokku miksitud replikad. Kuuldavasti pandud tänapäeva tankidele selga värkstoas tehtud ajastutruud tornid.

Kui veel sobivate plekitükkide ja arvutiga kohendada, siis petab ära küll.

Nii ei ole kaadris plahvatuse mõjul taevas laperdavad tankitornid sugugi mitte arvutiga joonistatud, vaid ikka füüsilised asjad. Üks kindel muuseum on andnud filmile olulist raudvara ja see on Bovingtoni tankimuuseum. Muuseum näib olevat

SONY PICTURES

„Fury“ komandör Don „Wardaddy“ Collier. Ja tema metoodika on pehmelt öeldes ränk. Õigust öelda ei saagi aru, kas Wardaddy soovib Normanile õpe­ tada elu või surma.

kena ja internetis paistva põhjal üle keskmise aktiivne. Igal pool, kus võimalik, demonstreerivad nad oma masinaid. Ei saa ka „Fury“ läbi Boving­ tonita, nagu Eestis on keerukas midagi ilma Lätita menetleda. Filmis figu­ reeriv Tiger I on väidetavalt viimane elus Tiger maailmas. Mootor põriseb ja roomikud roomavad. Alaline elupaik mõistagi Bovingtoni tankimuuseum.

Aga see pole veel kõik. Peategelane, tank Fury, on samuti sisse kirjutatud Bovingtoni. Aetakse aeg­ajalt õue peale päikese kätte ja näidatakse ilma­ rahvale. Kel Inglismaale asja, saab ise üle vaadata.

Ka kõige muuga võib filmis vägagi rahule jääda. Sõda käib, plahvatused ja tulistamised on, inimesed käituvad destruktiivselt, nagu päris! Aga vaat lõpulahinguga on küll tehtud mehaa­ nikute põhivigurit, mis käib nii: puruks ja pool pööret tagasi! Teisisõnu: režii, kaamera, näitlejad saavad ainult kiidu­ sõnu, kuid stsenaarium teeb lõpu eel kahetsusväärilise pöörde tobedamate arvutimängude tuuri. Lõpulahingus, kus Fury meeskond seisab silmitsi mõnesaja sakslasega ja tulistab kõi­ gest, mis käepärast, ja niikaua, kuni on, millega tulistada, ronivad saksmannid otsekui pimedad täpselt sinna, kuhu ei ole vaja ronida. Ehk siis otsejoo­ nes tankistide püssitorude ette. Kõik muu võib ära kannatada ja peenemad tobedused andestada, aga täieline eba­ usutavus on ikka liiast. Kas sakslased näevad esimest korda elus tanki? Või on neil kollektiivne kalduvus suitsii­ dile? Ei tea.

Kokkuvõtvalt võib südamerahuga nentida – hea film on saanud. Möl­ lusõpradele on piisavalt, mida vaadata; kel soov otsida sügavamat mõtet või inimhinges urgitseda, ei pea samuti lahkuma tühjade pihkudega, nagu laulis kadunud Graps.

6/2025

81

RAAMATUARVUSTUS

TINA, TOLM JA TROpID EESTI ERIÜKSUSLANE pALGASõDURINA IRAAGIS Mis juhtub, kui endine Eesti eriüksuslane satub pärast tegevteenistust tööle turvafirmasse nimega Global? Juhtub see, et ta maandub keset Bagdadi tolmu, sõidab Route Irishil (mis pole mingi romantiline turismirada, vaid maailma üks ohtlikumaid teelõike) ja peab vahepeal oma meeskonnakaaslasi kaikaga taga ajama, et relvad õigesti hooldatud saaks.

Tekst: TANEL RÜTMAN, vabatahtlik autor

A

ndrei Ambros, raamatu „Eriüksusest Iraaki“ autor, kirjeldab ausalt ja vaimukalt oma seiklusi eraturvafir­ ma ridades. Olgu tege­ mist Jugoslaavia päritolu automaadi tuunimisega või kuulipildujate diisliga pesemise tagajärgedega – igal sammul selgub, et loogika ja lahinguala ei käi alati käsikäes.

„ERIÜKSUSEST IRAAKI“

muidugi eestlased. Aga kui tuli lahing – ja neid tuli –, siis töötas kõik nagu kellavärk.

Koostanud: Andrei Ambros, Markus Saksatamm 180 lehekülge Tänapäev

Ambros meenutab, et vahel tuli isegi helikopteritest eemale põigelda, kui usakad omadest enam aru ei saanud. Eestlastele omane stoiline huumor oli seal ellujäämisvahend: kui plahvatuses keegi kannatada ei saanud, siis tähistati seda – nagu ikka – kärakaga, millega endale „mälu­ auku“ juua.

Meeskond oli rahvusvaheline: fidžila­ sed, kes jõid kava­nimelist rahvusjooki ja ähvardasid vahel naljaga pooleks kamraade nahka panna, ja iraaklased, kes kas pesid kuulipildujalinte diisliga või pidasid end kuulirahe all surema­ tuteks. Lisaks britid, ameeriklased ja 82

6/2025

TÄNAPÄEV

Relvade kõrval oli võitluses abiks ka loovus: soomukitele keevitati torud, mis lõhkekehad enne kabiini jõudmist õhku laseks; kuulivestidest tehti ukse­ tugevdusi ja Land Cruiseritest kon­ voiautosid, mille vahele pandi vilkuri­ tega mersu, et Iraagi sõdurid peaksid seda valitsuse eskordiks.

Eesti eriväelaste grand old man jutustab oma 14 aasta jooksul Iraagis kogetust ausalt, vahetult ja ilustamata.

Tema kogemused tuletavad meelde, et iga kaitseväelase, sealhulgas Kaitse­ liidu liikme oskused ja närvikava või­ vad osutuda hindamatuks ka väljaspool klassikalist sõjategevust. Rahvusvahe­ line kogemus, taktikaline paindlikkus ja vendlusel põhinev üksusetunne ei tunne riigipiire – olgu tegemist kodu­ maa kaitsega või tsiviillepingul toimiva missiooniga kõrbes.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

SAAREMAA MALEV Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee

TALLINNA MALEV Telefon: 717 9899 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee HARJU MALEV Telefon: 717 9989 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee LÄÄNE MALEV Telefon: 718 9449 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee RAPLA MALEV Telefon: 718 9949 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee

VIRU MALEV Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee

ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9799 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee

VÕRUMAA MALEV Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÕLVA MALEV Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee

TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee

JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee

JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee

VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: valga@kaitseliit.ee

SAKALA MALEV Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÄRNUMAA MALEV Telefon: 717 9599 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee

LEIA KAITSELIIT OMA KODUKOHAST!