MAAILMAPILK

OPERATSIOON TORM 2.0 EHK TEHNILINE NOKAUT IDARINDELT

Selle aasta kuumalt alanud sügis jääb ilmselt meelde paljudele. Usutavasti rohkem venelastele ja nende Luganda-Dombabwe 1 käsilastele, keda juba mõnda aega ajavad mitme oblasti metsades ja steppides taga nii vene-tšetšeeni karistussalgad kui ka Ukraina kaitseväelased.

Tekst: HANNES NAGEL, MTÜ Kriisiuuringute Keskus

Sellist tehnilist nokauti nähti Euroopas viimati 1995. aasta suvel Balkanil, kui püüdis levida nn Српски свет 2 . Kas need kaks ajaliselt ligi 30aastase vahega sündmust võivad olla omavahel seotud?

Liialdamata saab öelda – nii mastaapset ja efektset vasturünnakut ei ole Euroopas toimunud alates 1995. aastast (ning enne seda Teises maailmasõjas), mil algas operatsioon Torm (Operacija Oluja). Erinevalt Venemaa agressioonikampaaniast Ukrainas oli toona tegemist tõelise sõjalise erioperatsiooniga, aga ka Horvaatia vabadussõja viimase suure lahinguga, mis määras suuresti ära Bosnia sõja lõpptulemuse.

TORM KÄIS KIIRELT ÜLE

4. augustil 1995 kell 5 hommikul alustasid Horvaatia relvajõud 630 kilomeetri pikkusel rindejoonel operatsiooni, mille eesmärgiks oli taastada kontroll Serbia toel tekkinud ning isehakanud Serbia Krajina (Република Српска Крајина) kvaasiriigi üle. Küsimus puudutas enam kui 10 000 ruutkilomeetri suurust territooriumi, mis moodustas 18,4% Horvaatia Vabariigi territooriumist.

Operatiivplaan koosnes neljast eraldi etapist (Torm 1 kuni Torm 4), mis jaotati eri korpuste vahel vastutusalade alusel ning iga etapp oli algselt kavandatud kestma neli kuni viis päeva. Ründeks seati valmis 130 000 horvaadi ja 3000 bosnia sõjaväelast viie (Split, Gospić, Karlovac, Zagreb ja Bjelovar) armeekorpuse all. Eraldi määrati kuues tsoon Horvaatia eripolitseile Spliti korpuse vastutusalas, Gospići korpuse piiri lähedal.

Kampaania algas Horvaatia õhujõudude koordineeritud löökidega nii staapide, logistika kui kommunikatsioonivõrkude pihta. Piirkonnas viibinud ÜRO rahuvalvevägesid, mis olid UNCRO missioonil, teavitati kolm tundi enne operatsiooni algust.

Lisaks sellele teavitas iga armeekorpus oma marsruudil asuvat UNCRO sektorit peatselt algavast rünnakust, paludes kirjalikku kinnitust teabe kättesaamise kohta. Ehkki rahuvalveväed edastasid teabe ka mässulistele, kinnitades sellega hoiatusi, mille viimased oli saanud eelmisel päeval Jugoslaavia armee peastaabilt, ei olnud sellel lahinguväljal mingit mõju. Juba 7. augusti õhtuks oli Serbia Krajina ja selle relvajõud lakanud eksisteerimast, hoolimata märkimisväärsetest vastupanukolletest, mis lõplikult likvideeriti 14. augustiks.

NAGU HORVAATIAS, NII UKRAINAS

Toonane edu oli tingitud mitmetest muudatustest Horvaatia relvajõududes ja otsustavatest läbimurretest mässuliste positsioonidel, mida nii Horvaatia kui Bosnia ja Hertsegoviina väed hiljem ära kasutasid.

Olgugi et laiaulatuslik vasturünnak ei olnud kõikjal kohe edukas, tipnes võtmepositsioonide hõivamine mässuliste juhtimisstruktuuri ja üldise kaitsevõime kiire kokkuvarisemisega.

Tekkis täielik kaos. Serbia-meelsete mässuliste ebaedule sai määravaks reservide puudumine, mida horvaadid ja bosnialased enda kasuks ära kasutasid, sest mässuliste staatiline kaitse ei suutnud toime tulla kiirete rünnakutega.

Samuti ei suutnud mässulised kontrollida rindejoonest väljapoole suunatud manöövreid ja nende eriüksuste korpus ebaõnnestus mobiilse reservina, suutes Horvaatia 1. kaardiväebrigaadi Slunjist lõuna pool lahingutega siduda vähem kui ööpäeva. Ukraina lahinguväljadel on samad probleemid end okupantidele ilmutanud ikka ja jälle.

Krajina mässulised lootsid traditsiooniliselt Bosnia serblaste armeele ja Jugoslaavia sõjaväele kui strateegilisele reservile, kuid olukord Bosnias ja Hertsegoviinas muutis sealsed serblaste reservid liikumatuks ning Jugoslaavia ei sekkunud sõjaliselt. Toonane president Slobodan Milošević, samuti sõjakurjategija, ei andnud selleks korraldust – sekkumine oleks Jugoslaavia armeele andnud lahingutegevuse suure kiiruse tõttu väga vähe aega, et saata mässulistele elavjõudu ja tehnikat.

Sarnasusi venelaste ja serblaste vahel on teisigi. Näiteks vastuseks Horvaatia armee edusammudele 1993. aastal ründas Serbia Krajina Vabariigi armee aeg-ajalt mitmeid horvaatide linnu ja külasid suurtükiväe ja rakettidega.

LÕPU ALGUS VÕI ALGUSE LÕPP

Suure tõenäosusega jäädakse Ukraina vasturünnakuoperatsiooni (mille nimi ei ole veel teada) mäletama samamoodi ja sama vastandlike tunnetega – kes võidu algusena, kes tehnilise nokaudina. Üks on kindel, külmaks ei jäta see kedagi ning sarnaselt operatsioonile Torm mõjutab see selgelt kogu edasise sõjategevuse käiku.

Veelgi olulisem, eriti okupantide jaoks, on see, et põhiline küsimus pole enam niivõrd selles, kas Ukraina annab vastulöögi, vaid millises rindelõigus järgmine pauk tuleb. Juba see iseenesest on suur saavutus, sest kui vastasel tekib alaline hirm, muutub see ühel hetkel halvatuseks.

Edu Harkovi all võib innustusena levida edasi mujalegi, kui väiksemad rindelõigud aktiveeruvad ja proovivad kohalikes sektorites samuti edasi liikuda. Ajahetk on ülimalt soodne ja vastase jaoks täis määramatust, keerukust ja kaost.

Erinevalt 1995. aasta horvaatide operatsioonist on ukrainlaste sõjaplaanis ka õige kogus salapära, sest pikalt välja kuulutatud kohene Hersoni vabastamine tõi kaasa okupantide kogunemise lõunasse, kus jäädi puruks lastud sildade taha lõksu.

Raske öelda, kuivõrd on Hersoni-suunaline vasturünnak lõpuks pettepealetung, vahest on seegi ühe täiusliku tormi osa, kui eri algusaja ja intensiivsusega etappidest algab üks vaid selleks, et järgmisele mõnes teises kohas algus sisse juhatada.

Paradoksaalsel kombel tekkis Kiievil ja Moskval tänu Ukraina edukale pealetungile lõpuks üks ühine teema – mõlemad räägivad edukast erioperatsioonist. See annab lootust, et kapitulatsiooniläbirääkimisedki võiksid lähemale jõuda.

VIITED

1 Luganda ja Dombabwe – vastavalt Luganski ja Donetski (kvaasi)rahvavabariik.

2 Serbia maailm – Russki Mir’i viiruse alatüvi.

ALLIKAD

• Anon., 1993. Rebel Serbs List 50 Croatia Sites They May Raid. The New York Times, September 13, 1993; p. 6. [Võrguallikas] Leitav: https://www.nytimes. com/1993/09/13/world/rebel-serbs-list-50-croatiasites-they-may-raid.html (kasutatud 10.09.2022).

• CIA. 2002. Balkan Battlegrounds: A Military History of the Yugoslav Conflict, 1990–1995. CIA Office of Russian and European Analysis. Washington, D.C.: Central Intelligence Agency; pp. 367, 369–370, 374–376.

• Marijan, D. 2007. Oluja. Zagreb, Croatia: Croatian Memorial Documentation Centre of the Homeland War of the Government of Croatia; pp. 67–69, 129. [Võrguallikas] Leitav: https://web. archive.org/web/20141231063832/http:/www. centardomovinskograta.hr/pdf/izdanja2/Oluja.pdf (kasutatud 10.09.2022).

• Sekulić, M. 2000. Knin je pao u Beogradu. Bad Vilbel, Germany: Nidda Verlag; p. 173. [Võrguallikas] Leitav: https://web.archive.org/web/20131111022559/http:/ www.scribd.com/doc/2867332/Mr-Milisav-Sekulic- Knin-Je-Pao-U-Beogradu (kasutatud 10.09.2022).