PREMIUM LIIGA
Millega tegelesid Premium liiga pallurid karantiiniajal? Individuaalse trenniga, muidugi. Aga millega veel? Võtsime nööbist kinni neljal Premium liiga palluril, et sellest natuke aimu saada. Tekst: Raul Ojassaar
T
Magnus Karofeld FC Kuressaare väravavaht
Ma arvan, et jalgpalluritele ikka
Mida jalgpalli juures kõige rohkem igatsesid? Kuidas eriolukorra ajal individuaalsete treeningute kõrvalt jäänud vaba aega sisustasid? Kas said karantiiniajal teha midagi, mida olid seni edasi lükanud või milleks seni ei olnud aega leidnud? Kas õppisid enda kohta eriolukorra ajal ka midagi uut? Filmi-, sarja- või raamatusoovitus (eelistatult midagi, mida vaatasid-lugesid viimase paari kuu jooksul).
Sarjadest-filmidest soovitan kindlasti „The Last Dance’i“, mis räägib Michael Jordani karjää-
Foto: Jana Pipar
uleb välja, et meie vutimehed olid peaaegu eranditult Michael Jordanist värskelt tehtud dokumentaalsarja lummuses, samuti pühendati palju aega lähedastele ja tegeleti usinalt eneserefleksiooni ja oma vaimse poolega.
Esitasime kõigile mängijatele viis samasugust küsimust:
nagu kombeks, siis sellist sportlikku võitlust ja emotsiooni, mida jalgpall kaasa toob, kõik need trennid ja mängud. Rahva ees mängimine, punktid, mille pärast võidelda… Alati tuli olla loov ja leida midagi, mida teha saaks. Käisin aeg-ajalt rabas või leidsin mõne muu laheda tegevuse, liikumist oli palju. Proovisin võimalikult vähe kodus istuda, vaid vabas õhus ringi liikuda – mõistagi mitte seal, kus palju teisi inimesi oli. Rohkelt sai aega veeta perekonna keskel ja linnast üldse eemal olla – kui vähegi võimalik, siis olin linnast eemal. Telesarju sai kõvasti vaadatud! Palju sai tennisepallidega tegeletud – lisaks reaktsiooni- ja koordinatsiooniharjutuste tegemisele sain lõpuks ka žongleerimise käppa. Palju sai tagantjärele mängudele mõeldud. Kui plaan on iga päev areneda, siis panin rõhku sellele, mis võiks veel parem olla. Kui mängida ei saa, siis vaadata mitte tehnilist, aga just vaimset poolt, mida mängides ehk nii palju näha ei ole, aga mis endale on väga selge. Emotsionaalse poole pealt sai tööd kõvasti rügatud – ennast õpetatud ja ennast tundma õpitud.
rist. See on vähemalt minule väga huvitav – ehk siis teistele ka?
Tristan Koskor
Tartu Tammeka ründaja Näha sõpru, nendega mõni nali enne ja pärast trenni visata ning seda tunnet, mis tekib
46
JALKA JUUNI 2020
Foto: Jana Pipar
palliga toimetades. Igatsesin kindlat trennide ja mängude rutiini. Jooksutrennideks ette valmistamine ja häälestamine oli hoopis raskem ja nõudis rohkem motivatsiooni. Mõni päev oli ikka päris raske ennast Tähtvere spordiparki ajada, teades, et mind ootab ees pikk jooksutrenn. Kõige rohkem igatsesin muidugi mänge ning sellega kaasnevat võistlushimu ja positiivset emotsiooni. Minu päev algas harilikult treenerite etteantud jooksutrenni ja jõuosaga. Jooksutrennidest väheks ei jäänud, eriolukorra ajal sai joostud üle 300 kilomeetri. Vahel oli tunne, et varsti võiks juba mõnele täispikale maratonile ennast kirja panna! Õhtupoole tegin individuaalse pallitrenni, et pallitunnetus täiesti ära ei ununeks. 11aastane õde Saskia, kes tegeleb ka ise jalgpalliga, oli suureks abiliseks
