Jalka (juuli 2025)

Millist fänninänni

Premium liiga tiimid pakuvad?

25 aastat Flora ja Iron Maideni lahingust

Kas kaotus saab maitseda nagu võit?

Kunstnik

Natalie Mei jalgpalli lummuses

Postritel Nõmmemeeskond,Kalju

FC Flora naiskond, PSGArsenalimeeskond, naiskond

PROOVIME JÄRELE:

kuidas saab Jalka hakkama Eesti

VIVATBE T.EE

Uue alguse aeg

19. juunil jõudis finišisse üks peatükk Eesti jalgpallist. Üle pikkade aastate läks jalgpalliliidu presidenditooli nimel reaalseks valimisvõitluseks, mis meie jalgpalliüldsuse kahtlemata kahte leeri jagas. Loodetavasti mitte igavesti, sest on selge, et kaotajapoole jalgpalli juurest kadumist ei taha mitte keegi. Küll haavad kinni kasvavad ja suhted taastuvad!

Võimuvõitlus jalgpalliliidus muutus kevade jooksul Eesti ühiskonnas suisa üheks laiema avalikkuse jututeemaks, mis jättis külmaks väheseid. Just see on ka üks asi, mille jalgpall saab sellest ajast kaasa võtta – hoolimata kõigest läheb vutimäng Eesti rahvale korda! Kindlasti mitte nii palju kui mõnes teises riigis või ühiskonnas, aga siiski. Koondise mäng Norraga müüdi enam kui kümnele tuhandele pealtvaatajale välja ning sama „oht“ tundub olevat ka sügisesel kohtumisel Itaaliaga. A. Le Coq Premium liiga pealtvaatajate ja otseülekannete vaatajate arv on samuti visalt, aga stabiilselt siiski kasvanud ning üha sagedamini näeme ka seda, et väga uhkete numbritega paistavad mõlemas kategoorias silma esiliigatiimid. Uus algus ja uus võimalus ootab juuli alguses ka nelja Eesti klubi: valitsev meister FCI Levadia alustab teekonda uue hooaja Meistrite liigas, Nõmme Kalju, Paide Linnameeskond ja FC Flora Konverentsiliigas. Laiem eesmärk on kõigil ühine: Eesti klubid vajavad õnnestunud eurohooaega, et vältida saatust, mis meid mõni aasta tagasi tabas, kui jäime mõneks ajaks neljandast eurokohast sootuks ilma.

Seega tasub tulla staadionile omasid toetama – kes teab, ehk aitab mõni Paide või Kalju tänane võit paari aasta pärast hoopis Levadia, Flora või mõne teise klubi Euroopasse tegusid tegema! Mõnusat suve, kallis jalgpallisõber!

KAANELUGU

LK 20–28

Eesti parim rannajalgpallivõistkond SK Augur Enemat / Coolbet sõitis juuni alguses Portugali, et mängida seal rannajalgpalli Meistrite liigaks nimetatud Euro Winners Cupi turniiril. Jalka käis ühes Auguri viimastest turniirieelsetest trennidest kohal – ja mitte ainult kohal, vaid tegi trenni täieliku võhikuna suisa ässadega kaasa!

KOHUSTUSLIK LUGEMINE:

1. juulil 2000 toimus Kadrioru staadionil üks omapärane jalgpallikohtumine: heategevuslikul eesmärgil läksid vastamisi Eestis suurkontserdi andnud Iron Maideni bändi võistkond, kellele astus vastu

FC Flora Amatööride nimeline tiim, kuhu kuulus kirev seltskond mängijaid koos parasjagu Eestis puhkamas olnud Mart Poomiga, kes tolles mängus karjääri ilmselt totraima vigastuse sai. Mida asjaosalised ise sellest mängust 25 aastat hiljem meenutavad?

Ajalugu lk 54–57

12 Raul Ojassaar

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud

40 Mängija luubi all: Anželika Jotkina

50 Persoon: Kerdu Lenear

Naistekoondise taustajõudude hulka kuulub kevadest saati endine korvpallur Kerdu Lenear, kes täidab omapärast rolli: nagu ta ise ütleb, aitab ta mängijatel treenida mõttemusklit!

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

& numbrid

16 Premium liiga

Millist fänninänni meie tippliiga tiimid oma poolehoidjatele soetamiseks pakuvad?

18 Faktifoto: naistekoondise magus võit

20 Rannajalgpall

42 Tagaseljajutud

Saue JK tiimikaaslasi räägib taga Kaur Kippar.

ESIKAANEL: SANDER LEPIK JA KRISTIAN MARMOR

FOTO: JOSE MANUEL ALVAREZ / BSWW

NR 7 (211) 2025

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

GUNNAR SALU

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Kaks vastast, kaks kaotust, aga kaks lootustandvat mängu

Eesti meestekoondis mängis MM-valiksarjas juunis kaks kodumängu: Iisraelile jäädi alla 1 : 3 ja Norrale 0 : 1, kuid mõlemast mängust oli siiski nii mõndagi kaasa võtta.

1 : 1! Just niimoodi viigistasid iisraellased kaheksa minutit pärast Mattias Käidi juhtväravat seisu.

Värava autor Dan Biton lisas hiljem teisegi kolli, penaltist vormistas lõppskoori Mohammad Abu Fani.

Fotod: Lembit Peegel

Avarii! Kokku on põrganud Manor Solomon ja Ioan Yakovlev. Üks mängib Inglismaa kõrgliigas ja teine Kreeka esiliigas, aga nagu näha, siis putsamudel on sama!

Norra suured ässad meie alaealise vastu! Erling Håland triblab Patrik Kristali vastu, taamal jälgib olukorda Martin Ødegaard.

Jälle tühjad pihud! Erling Hålandil jääb üle vaid käsi laiutada, sest pall on taas Karl Jakob Heina haardes. Lõpuks sai Manchester City ründeäss oma värava siiski kätte, millega Norra Tallinnast endale 1 : 0 võidu välja pigistas.

Lembit Peegel pälvis EOK teenetemärgi

Eesti olümpiakomitee tunnustas tänavusel täiskogul viit silmapaistvat sporditegelast, kellele jagas EOK teenetemärgi. Töö ja pühendumusega oluliselt Eesti spordi arengusse panustanud inimeste sekka kuulusid sel korral endine maadleja Epp Mäe, kergejõustikuedendaja Erich Teigamägi, ausa spordi eestvedaja Henn Vallimäe, karateföderatsiooni pikaaegne peasekretär Mehis Kard ja enam kui kuue kümnendi pikkuse karjääriga spordifotograaf Lembit Peegel. Palju õnne!

Sandra Nigulis

Eesti kohtunik Sandra Nigulis sai kõrgetasemelise määramise, tegutsedes ühena kaheksast abikohtunikust tüdrukute

Poolas toimunud U19 EM-finaalturniiril.

Laagri kunstmurustaadion

Laagri kunstmurustaadioni katte vahetamine toodi jalgpalliliidu, Saue valla ja Saue JK koostöös esialgu plaanitust kaks aastat varasemaks. Tööd tehakse uue plaani järgi ära juba selle suve jooksul. Staadionil mängib teiste seas kodumänge A. Le Coq Premium liiga meeskond Harju JK Laagri.

Eesti ja Norra jalgpalliliit alustasid kahes valdkonnas koostööd

Eesti Jalgpalli Liit ja Norra jalgpalliliit allkirjastasid ühiste kavatsuste lepingu, millega alustatakse koostööd kahes olulises valdkonnas – naistejalgpalli arendamises ja kunstmuruväljakute keskkonnasõbralikumaks muutmises.

Leppe kohaselt tehakse tihedat koostööd nii naistejalgpalli arendamisel üldiselt kui ka spetsiifiliselt naistreenerite ja -juhtide koolitamisel ja kogemuste vahetamisel. Samuti plaanitakse ühiselt leida häid alternatiive seni kasutuses olnud kunstmuru täitematerjalidele ja viia ellu selleteemalisi pilootprojekte.

„Norra ja Eesti jagavad ühiselt pühendumust tüdrukute- ja naistejalgpalli arendamisele ning mõlemad keskendume ka jätkusuutlike ja jalgpallimänguks parimate omadustega täitematerjalide leidmisele. Leppega tugevdame koostööd ja dialoogi kahe riigi vahel, et vahetada kogemusi, luua ühisprojekte ja jagada teadmisi mõlema alaliidu hüvanguks,“ ütleb Norra jalgpalliliidu president Lise Klaveness.

EJLi peasekretär Anne Rei tõdes, et koostöö loob suurepärase võimaluse arendada Eesti jalgpallis prioriteetseid teemasid nagu naistejalgpall ja infrastruktuur. „Sõlmitud ühiste kavatsuste leping avardab võimalusi just Eestis naistejalgpalliga tegelejatele. Norra on aastakümnete jooksul olnud naistejalgpallis üks juhtivaid riike. Leping on alles esimene samm, mis tulevikus toob kaasa

37

vastuseta väravat on FC Flora naiskond löönud viimases üheksas omavahelises mängus Eesti viimaste aastate hõbedanaiskonnale

Saku Sportingule. 4 : 0 võiduga omavahelises võitis Flora naiskond viimati Eesti karika.

Vasakult EJLi

peasekretär Anne Rei, Norra jalgpalliliidu president Lise Klaveness ja EJLi president Aivar Pohlak.

Foto: Liisi Troska

2

projekte nii teadmiste jagamises, treenerite ja jalgpallijuhtide koolitamises kui parimate praktikate jagamises,“ räägib Rei. „Kunstmuru alternatiivse täitematerjali väljatöötamine saab põhjamaade jaoks olema katsumus. On oluline, et saame selles jõud ühendada ja teadmisi vahetada. Eesmärk on tagada kunstmuruväljakute võimalikult lai kättesaadavus ja taskukohasus uute keskkonnanõuete valguses,“ lisab Rei.

Eesti meeskonda jõudsid sel hooajal noorte Balti liigas poolfinaali: U15 vanuseklassis Nõmme United, U16 vanuseklassis Viimsi MRJK. Finaali paraku kumbki ei pääsenud, sest Läti võistkondadele jäädi alla: United kaotas RFSi akadeemiale, Viimsi aga FS Mettale.

11 577

pealtvaatajat jälgis Eesti–Norra MMvalikmängu kohapealt. Eesti koondise mängude lõikes on tegu A. Le Coq Arena ajaloo kolmanda näitajaga: Eesti–Saksamaa mängu 2019. aastal vaatas 12 062 ning Eesti–Belgia mängu 2023. aastal 11 772 inimest.

Noppeid uuest arengukavast: tribüünid saavad katused, Eesti saab oma UEFA

Pro koolituse ja piletitulu kasvab

Eesti Jalgpalli Liidu üldkogul tutvustati arengukava aastateks 2026–2030. Mis on põhilised arengusuunad?

1. Jalgpall kui populaarseim rahvatervise edendaja

Eesti jalgpalli proovilepanekute seas on istuva eluviisi süvenemine, noorte arvu vähenemine, mis omakorda võib vähendada aktiivsete jalgpallimängijate arvu, ja jalgpalliväljakute kättesaadavus eriti linnapiirkondades. EJL soovib, et jalgpall oleks nähtavalt ja sisuliselt avatud kõigile. Ka seda, et jalgpall jõuaks rohkem koolidesse ning püsiks teismeliste juures.

EJL on seadnud edu mõõdikud järgmiselt: naisharrastajate arv suureneb tänu sihtrühmale suunatud tegevustele 2030. aastaks 50%, koolidega koostööd tegevate klubide arv suureneb 2030. aastaks 20%, registreeritud saalijalgpallurite arv suureneb 2030. aastaks 25% võrra ning igas piirkonnas on loodud infrastruktuuri arengukava.

2. Kvaliteetne arengukeskkond on tuleviku edu alus Katsumuste seas on muuta Eesti rahvuskoondiste positsiooni UEFA reitingus jätkusuutliku ja pika perspektiiviga arendustegevusega, parandada koduses jalgpalliliigas pallivate mängijate ettevalmistust ja toetada Eesti mängijaid, et suurendada Euroopa 20 tugevaimas liigas mängivate jalgpallurite arvu.

EJL on seadnud edu mõõdikud järgmiselt: aastaks 2030 on Eestis vähemalt kolm jalgpalliakadeemiat, mis vastavad 4. taseme (akadeemia) kvaliteedistandardile, 2027. aastaks rakendavad kõik Eesti noortekoondised ühiseid mängupõhimõtteid ning noormeeste U17–U21 rahvuskoondiste välisklubis või Premium liigas mängivate sportlaste osakaal suureneb 2030. aastaks 20% võrra.

3. Uuendusmeelne ja kestlik jalgpalli ökosüsteem

Eesti jalgpallis valitseb ressursinappus kogu ökosüsteemis, klubide rahaline seis on ebastabiilne, mis piirab pikaajalist planeerimist, pärsib arengupotentsiaali ja digilahenduste rakendamist jalgpalli arendamises, juhtimises ja igapäevases toimimises.

Edu mõõdikud: aastaks 2027 on loodud koostöös erasektoriga jalgpalli voogedastusplatvorm,

Üldkogul tutvustas arengukava EJLi jalgpalli arendamise osakonna juhataja Mihkel Uiboleht.

aastast 2030 ei ületa Premium liiga klubide tööjõukulude osakaal tuludest 70%, aastaks 2030 tõusevad Premium liiga klubide koondtulud 20% ning aastaks 2030 väheneb Premium liiga negatiivse omakapitaliga klubide arv 50% (2025. aasta seisuga on neid seitse).

4. Jalgpall on ühiskonna ühendaja

Premium liiga mängud võiksid kasvada linna/ piirkonna esindusüritusteks, rahvuskoondiste mängud luua tugeva emotsionaalse sideme ning meie staadionid peaksid olema valmis pakkuma aastaringset kvaliteetset külastuskogemust.

EJLi seatud edu mõõdikud: 2030. aastaks on igal Premium liiga klubil ametlik registreeritud fännirühm, mängude külastatavus suureneb 2030. aastaks Premium liigas 30% ja rahvuskoondistes 20%, Premium liiga piletitulu suureneb 2030. aasta lõpuks 240% ning 2030. aastaks toimub 100% kõrgliigamängudest katusega tribüüniga staadionitel.

5. Tark jalgpallirahvas

Väljakutsetena on välja toodud, et Eesti jalgpallis puuduvad sügavalt juurdunud professionaalsed tavad ning riigi akadeemilist ja digipotentsiaali kasutatakse jalgpallitöös vähe, juhtimisvõimekus ja ­oskused on klubides ja piirkondades ebaühtlased. Eestil on võimalus saada eestvedajaks nutika, andme­ ja hariduspõhise jalgpallijuhtimise valdkonnas. Edu mõõdikuid: aastaks 2027 on EJLis vähemalt kaks täisajaga jalgpallispetsiifilist akadeemilist ametikohta, taastame konverentside formaadi, mis toob vähemalt kaks korda aastas Eestisse valdkonna tippspetsialistid, ning aastaks 2029 on EJL korraldanud esimese rahvusvahelise UEFA Pro kursuse.

Tekst: Kris Ilves / Foto: Liisi Troska

Võidu mekiga KAOTUS

Kui palju kordi on varem käinud ajakirjandusest ja mängijatetreenerite sõnavõttudest läbi, et ilusate kaotuste aeg võiks nüüd läbi olla? Juunikuu koondiseakna lõpetanud kodune 0 : 1 kaotus Norrale oli kindlasti Eesti koondise viimase kümmekonna aasta üks ilusamaid, kui mitte ilusaim kaotus.

Tol esmaspäeva õhtul sai A. Le Coq Arenal näha mõneti kummalist olukorda, kus lõpuvile järel ei olnud põhjust suurelt kurvastada kummalgi tiimil, kuigi üks oli võitnud ja teine kaotanud. Jah, tabasime kahel korral posti­latti ja ei suutnud Norrale lõpuks õhus olnud viigiväravat lüüa ning kaotasime üsna õnnetust väravast, kuid mäng üldiselt oli üle ootuste positiivne ja nauditav. Kui üht Tarmo Kingi värvikat ja mitte üldse ammust võrdlust meenutada, siis vaatamise kõrvale ämbrit vaja ei läinud, kaugel sellest.

Mängu järel eestlasi vallanud emotsioon oli segu mitmest tegurist, kuid minu hinnangul oli neist üks suuremaid see, kui väikesed olid mängueelsed ootused. Norralased sõitsid Tallinnasse tõeliselt vägeva hoo pealt, olles eelmises viies mängus löönud Sloveeniale, Kasahstanile, Moldovale, Iisraelile ja Itaaliale neli, viis, viis, neli ja kolm väravat, võites kõik mängud kindlalt. Rünnakul Erling Håland ja Alexander Sørloth, nende all toimetamas Martin Ødegaard. Kuidas ometi me sellise maailmaklassi jõu vastu üldse saama peaksime – pealegi veel olukorras, kus mitu kaitseliini põhitegijat eesotsas Karol Metsaga on vigastatud?

Tekst: Raul Ojassaar

Aga Norra vastu jooksis platsile Eesti koondis, kes neid mänge Rootsiga ei mäletanud – või oli neist lihtsalt väga õiged järeldused teinud. Mängiti enesekindlalt ja aukartuseta, pigistades endast kohati välja ehk rohkemgi, kui pallurite sees esialgu peidus paistis olevat.

Paide Linnameeskonna äärekaitsja Joseph Saliste, kes veel paar aastat tagasi ei paistnud A­koondislaste ringi lähedal olevat, madistas pea jagu pikema ja turuväärtuselt enam kui sada korda väärtuslikuma Sørlothiga kui võrdne võrdsega. Maksim Paskotši ja Märten Kuusk rebisid maailma kardetuima kesktormaja Hålandi sisuliselt kinni. Jah, mängu ainus värav läks lõpuks tema nimele, kuid ülejäänud matši jooksul suudeti Hålandi pakutud oht neutraliseerida. See, millise enesekindlusega meie kaitsjad ja väravavaht Karl Jakob Hein oma kastis ja selle ümber söötu lükkasid, süstis kindlust kogu ülejäänud võistkonnale.

Nakatav üksteise toetus

Iseäranis jäi Norra vastu silma võistkonna meelestatus ja kambavaim, mida kiitis hiljem isegi Norra peatreener Ståle Solbakken. „Ta ütles, et talle väga meeldis, mida ta meie juures nägi,“ kommenteeris Henn pärast mängu omavahelist vestlust Solbakkeniga. Need ei olnud tühjad sõnad – Norra peatreener kiitis ka mängujärgsel pressikonverentsil Eesti meeskonda. „Eesti mängis väga hästi ja ütlesin seda ka teie treenerile, et kui leiate tasakaalu selle, mida praegu teete, ja mängijate arendamise vahel, siis võite jõuda väga kaugele.“

Norra vastu jooksis platsile Eesti koondis, kes neid mänge Rootsiga ei mäletanud – või oli neist lihtsalt väga õiged järeldused teinud.

Enne mängu kumas nii ajakirjanike kui fännidega vesteldes läbi, et Eesti peamine eesmärk on hoida kaotusnumbreid viisakas vahemikus. Kodumurul saadud 0 : 5 ja 0 : 3 kaotus Rootsi käest olid paljudel veel hästi meeles – kummaski mängus ei suutnud me rootslastele varba peale astuda ning ainus küsimus oligi see, kui palju vastaste ründeässad meie võrku sahistavad.

Tõeliselt mõnus oli mängu ajal näha, kuidas Eesti koondislased iga väikest õnnestumist tähistasid. Karl Jakob Hein silkas korduvalt oma väravajoonelt spetsiaalselt kümmekond meetrit eemale, et anda patsu mängijale, kes oli just vastase pealelöögi korneriks blokeerinud. Iga taklamine ja hea sööt leidis tunnustamist nii väljakul kui tribüünil ning andis mängijatele lisaenergiat. Tundub justkui väga lihtne ja labane viis, kuidas meeskonnavaimu üleval hoida, aga igas mängus see nii ei õnnestu. Ja ilmselt poleks õnnestunud ka mängus Norraga, kui vastased oleksid näiteks esimese kümne minuti jooksul kuskilt avavärava kätte saanud. Aga ei saanud – ja iga minutiga suurenes eestlaste enesekindlus.

Mäletan hästi, kuidas tavaliselt jalgpalli mitte kajastav spordiajakirjanik Märt Roosna ehmatas paljusid, kui ta 2017. aasta märtsis tembeldas oma arvamusloo pealkirjas pärast Eesti 3 : 0 võitu Horvaatia üle selle sõpruskohtumise kokkuleppemänguks. Mõistagi ei kahtlustanud ta loos endas aasta hiljem MM-finaalis mänginud horvaate kihlveopettuses, vaid sõnastas olukorra kavalalt: eestlased leppisid kokku, et annavad endast väljakul 110 protsenti, horvaadid sellist kokkulepet ei teinud. Millegipärast meenus mulle Eesti–Norra mängu vaadates seesama artikkel. Jah, seekord ei suutnud me Norrat küll suurelt võita, kuid tasub tähelepanu pöörata: 2017. aasta märtsikuu kohtumine oli sõpruskohtumine, kus Horvaatia suuremad tähed jäid koju, üks mängija sai märtsikuisel murul vigastada ja ülejäänud polnud ilmselt eriti motiveeritud endast kõike andma. Norra tuli aga Tallinnasse nendele väga vajalike võidupunktide järele ning nende motivatsioonis ei saanud mitte mingisugust küsimust olla, kuna see võistkond jahib 25aastase suurturniiripõua lõppu ning oli selleks juba enne võitu Eesti üle ladunud hea põhja, alistades kodus Itaalia 3 : 0.

Siiski kaotus

Üht aga ei saa meelest lasta – võisime Norra (ja enne Iisraeli) vastu mängida küll selgelt varasemast paremini, ometi lõppesid mõlemad kohtumised kaotusega. Peatreener Jürgen Henn hoidis samuti pärast kaotusi jalad maa peal.

Rocco Robert Shein Norra koondislastega madistamas.

Eemalt jälgivad olukorda Patrik Kristal ja Maksim Paskotši.

Foto: Liisi Troska

„Me ei tohi olla liiga pilvedes. Meeskond on ka natuke pettunud, sest tegime piisavalt, et sellest mängust rohkem kätte saada.“ Just nii – arenguruumi on veel kõvasti, sest isegi hea mängu korral ei suutnud me kodus kahest mängust võtta ainsatki punkti. Ja mitte miski ei garanteeri, et me järgmisel korral sama hästi või veel paremini suudame mängida.

Kuna koondisejalgpallis mängitakse sedavõrd vähe ja nii suurte pausidega, kiputakse üksikuid mänge üle analüüsima. Ei maksa unustada, et jalgpallivõistkonna mänguline areng ei pruugi olla lineaarne – see, et tegime mänguliselt juunikuus sammu edasi, ei tähenda tingimata, et septembris sellele veel üks samm lisandub. Võib minna hoopis vastupidi – läheme liiga julgeks ja saame kõrvetada. Oleme sedagi varem näinud. Aga rahvas lahkus mängult Norraga värskendatud eneseusus ja teadmises, et heal päeval oleme taas võimelised ka Euroopa tugevatele kõvasid lahinguid andma.

Ja kui väljaku peal tulid kaotused, siis see oli ometi üks võit, mille me juunikuust kaasa võtame – just selliselt võitlevat, tahtvat ja uskuvat Eesti koondist tahavadki fännid väljakul näha. Kui nii suudame jätkata, ei jää ka tulemused tulemata!

Praegu oli meile kompliment see, milline kergendus Euroopa absoluutsetes tippliigades mängivaid Norra koondislasi lõpuvile kõlades tabas. Mõnel järgmisel korral tahaks juba, et vastaste kergendus asenduks masendusega.

Foto: Liisi Troska

68 : 34

Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks valiti järgmiseks neljaks aastaks Aivar Pohlak. Esimest korda Pohlaku 18aastase presidendiaja jooksul oli tal hääletusel vastaskandidaat, Eesti läbi aegade parim jalgpallur Ragnar Klavan.

Pohlak kogus 19. juunil EJLi üldkogul toimunud salajasel hääletusel 68, Klavan 34 häält.

Lisaks tehti muudatusi jalgpalliliidu juhatuses. Põhimõttelise muudatusena desünkroniseeritakse osa juhatuse liikmete ametiaeg, et kogu juhatus ei saaks korraga vahetuda ning oleks garanteeritud järjepidevus. See tähendab, et osa juhatuse liikmeid kinnitati praegu ametisse neljaks, teised kaheks aastaks.

Esimese asepresidendina jätkab neljal aastal finantsvaldkonna eest vastutajana Gerd Müller. Pikaaegse tippjuhina on Müller töötanud Swedbanki (toona Hansapanga) juhatuse liikmena, Nordea Eesti filiaali juhatajana, samuti ehitusettevõtte Nordecon juhatuse esimehena. Praegu on ta strateegia ja arenduse juht pankadele IT­teenuseid pakkuvas rahvusvahelises ettevõttes Tietoevry Banking.

Teise asepresidendi rollis vahetab Ainar Leppäneni välja vandeadvokaat Daniil Savitski, kes vastutab neljal aastal juriidilise valdkonna eest. Endine A. Le Coq Premium liiga taseme jalgpallur töötab advokaadibüroos K & S Legal juhtivpartnerina ja kuulub ka UEFA juriidilisse komiteesse.

Juhatuse liikmena jätkavad neljal aastal Tarmo Lehiste (vastutusala A­koondis) ja Indrek Schwede (vastutusala meedia ja kommunikatsioon). Neljaks aastaks valiti jätkama ka Teet Ilves (vastutusala taristu), kuid Pohlak märkis üldkogul, et järgmisel aastal on põhikirja muudatuse alusel plaanis viia taristu eest vastutamine presidendi ülesandeks ning sel hetkel vabatahtlikult ametist loobuva Ilvese asemel tuua juhatusse IT ja innovatsiooni valdkonna eest vastutav inimene.

Kaheks aastaks jätkavad juhatuse liikmena Marek Lemsalu (vastutusala: reklaam ja turundus), Eduard Rõžov (koh­

tunikud), Mart Poom (noortejalgpall), Are Altraja (tippjalgpall) ja Anastassia Morkovkina (naistejalgpall).

Juhatuse uue liikmena kinnitati neljaks aastaks ametisse Monica Rand (piirkondlik areng), kaheks aastaks Kari-Andri Kask (ranna­ ja saalijalgpall) ja Raio Piiroja

Rand on Tartu Tammeka kogukonnajuht, aga töötanud näiteks ka Tartu abilinnapeana ja Tallinna munitsipaalpolitsei juhina. Samuti on ta pühendunud vabatahtlik, aidates sageli kaasa ka jalgpallimängude korraldamisel. Kask on Eesti rannajalgpalli pikaajaline eestvedaja, keda teatakse koondise käimalükkajana ning Eesti rannajalgpalliliigade ja Läänemere rannajalgpalliliiga peakorraldajana.

Raio Piiroja on hetkeseisuga juhatuses küll nii­öelda portfellita liige, kuid põhikirja kavandatava muudatuse järgi saab tema ülesandeks olla jalgpallisaadik.

Peale senise asepresidendi Leppäneni lahkusid juhatusest Priit Penu ja Ragnar Klavan.

Eesti Jalgpalli Liidu juhatus

President – Aivar Pohlak

Asepresident – Gerd Müller

Asepresident – Daniil Savitski

Juhatuse liige – Tarmo Lehiste

Juhatuse liige – Marek Lemsalu

Juhatuse liige – Teet Ilves

Juhatuse liige – Mart Poom

Juhatuse liige – Eduard Rõžov

Juhatuse liige – Are Altraja

Juhatuse liige – Anastassia Morkovkina

Juhatuse liige – Indrek Schwede

Juhatuse liige – Monica Rand

Juhatuse liige – Kari-Andri Kask

Juhatuse liige – Raio Piiroja

Pärnust pusa, Florast fliiskindad ja Tammekast tutimüts –kuhu lüüa klubi logo?

Ega see pole mingi Meistrite liiga, kus iga võistluspaari puhul pannakse õmblusmasinad huugama ja valmis saavad sallid, mida annab, nina püsti, kanda vaid ühel ja järgmisel kolmapäeval. Ja siis põrutab aeg juba edasi, uute sallide poole.

Käisin aasta eest Saksamaa vutipealinnas Münchenis, kui klubijalgpall oli selleks hooajaks lõppenud ning EM-finaalturniir koputas uksele. Läbi sai käidud ka Müncheni Bayerni nännipoest – neid oli linnas muidugi meeldivalt kamaluga – ning pisut rahagi laristatud. See tagasihoidlik ost vajus aga üsna pea tagaplaanile, sest poemüüja­kutt haaras leti tagant Bayerni ja Arsenali ühise Meistrite liiga salli ja ulatas selle mulle kingiks. Sest ega kaks kuud hiljem ei käidagi nende eest välja sentigi.

See on suure jalgpalli reaalsus: nänni annab toota igal kujul, sest kuskil on ikka keegi, kes selle ära ostab. Ja kui midagi kuskilt üle jääb, siis ei juhtu miskit. Ehk isegi vastupidi – selliste väikeste žestidega annab täielikult oma poolele meelitada tagasihoidlikust kil last pöidlahoidjaid. Üks trikk varrukas juures.

Ega Eesti jalgpalliski varrukaist puu dust tunta, kuid nende saamiseks tuleb teinekord üsna ränka vaeva näha. Hästi, üldpilt on ikkagi rõõmustav – enamik Premium liiga klubide fänne saab lemmikule kaasa elada kok kusobivais rõivais, olgu kaelas veel sall ja päikese (või külma) eest kaitsmas müts.

E-pood kutsub juba kaugelt ligi

Tallinna FC Flora, Tallinna FCI Levadia, Pärnu JK Vaprus, Harju JK Laagri, FC Kuressaare ja Tartu JK Tammeka on teinud esimese sammu ülimalt eeskujulikult ära, sest fännidele või ka niisama klubiliikmetele on tehtud e­poe üles leidmine

hõlpsaks. Õige koht hõikab juba kodulehe ülaosast nii, et pole erilist varianti mööda jalutada. JK Tallinna Kalev on viinud oma poe kerge kerimise kaugusele.

Neist vaid Flora on ehitanud e­poe oma saidile, teised juhatavad lingi kaudu varustuspartneri (enamasti kas TeamSpirit või iSport) juurde. Ostlejal ei tohiks küll erilist vahet olla – ainult näiteks kõrgperioodil võib suurt hulka klubisid teenindava kaupleja tarneaeg pi­

Paraja proovikivi teed on Premium liiga klubidest läinud Nõmme Kalju FC ja Paide Linnameeskond, kes kodulehe kaudu teed kätte ei annagi. Šoppaja peab olema kohaliku turuga tuttav: iSport (Nõmme Kalju puhul, tegeleb Adidase firmamärgiga) ja TeamSpirit (Paide puhul) pakuvad tegelikult nende klubide kaupa

Kui lihtne on endale osta Premium liiga meeskonna mängusärki? Tuleb välja, et oleneb paljuski klubist! Foto: Andre Böttker

FC Kuressaare stiilne vabaajasärk. Hind 25 eurot. Foto: teamspirit.ee

Tekst: Laura Jaansen

küll. Nõmmekate seis on kodulehel seisva lubaduse põhjal paranemas – Kalju Shop avatakse varsti.

Kõige kaugemaks on fännidest jäänud JK Narva Trans, kelle koduleht on esiteks täielikult venekeelne – valikut Eesti riigikeele kasuks ei tundu olevat võimalik teha. Teiseks on link magazin ’i viidud kodulehe allosasse ning võib öelda, et see on üks päris puuduliku sortimendiga kauplus.

Mis passib Premium liiga sõbrale selga? Ühe kõige ­ kõige õigema fänni garderoobi mahub käesoleva hooaja vormisärk. Selle memo on kätte saanud kuus klubi kümnest ning keskmine hindki moodustab samasuguse numbrimaagia –60 eurot. Klubi värvides teisi särke ja pusasid pakub oma letil samuti kuus klubi, samal ajal kui nii Paide kui Kuressaare ongi vaid seda teed läinud.

Selles vallas on konkurentidest pika puuga ees saarlased: särkide ja pusade disainis rõhutakse klubi värvidele ja muudele sümbolitele võtmes, mis pole pealesuruv või häirivalt esiletorkav. Ühest küljest kaob sellega osa fänninänni funktsioonist, sest oluline on luua toetajaist tõmbavat massi, samas kutsub šikk särk end kandma ka vabal ajal, olles seega kui varjatud reklaam.

Teenitult on avalikku tähelepanu saanud ka Paide ja Vapruse vabaajasärgid, millel on samuti kasutatud läbimõeldud ja tabavat disaini. Kui jär vamaalased on läinud stiilipuhta kirja teed, siis pärnakad on toonud mängu ka klubi sümboliks oleva vapra karu, mis mõjub kollasel riideese mel eriti efektselt.

Kleepsudest joogipudelite ja sallideni

Kes siis ei tahaks endale FC Barcelona kel la, Liverpooli soola­ ja pipratopse või Pariisi Saint­Germaini voodipesu?! Päris sellist turgu Premium liiga klubid (veel) ei paku, ent valikuid hoida lemmikklubi oma igapäeva juures pisut jagub.

Kui enamik klubisid on läinud klassikalist teed, andes fännipoest võimaluse soetada ka sall ja müts, siis Flora pole endale piire eriti seadnud. Tass? Saab. Sokid? Saab ka. Kleepsu leht ja helkur? Mõlemad on olemas! Rääkimata joogipudelist, pleedist, kinnastest, peapaelast, nokkmütsist, märkmikust, pastakast, võtmehoidjast ja... Kokku on Flora fännipoes müügil lausa 46 toodet.

Valiku poolest paigutub auväärt teisele kohale Tammeka, kelle sortimendis on lausa viis erinevat mütsi (neist kolm on artikli kirjutamise ajal küll välja müüdud) ning ka torusall, mikrofiiberrätikud, sussikott ja kruus. Kuressaarel on vastu panna kolm mütsi, torusall ja rätik. Teiste eriilmeline laskemoon jääb tagasihoidlikumaks.

FC Flora pakub müügiks klubi logoga ja kõvade kaantega joonelist märkmikku – „koolis kasutamiseks või toredate trennimärkmete tegemiseks“. 96 lehekülge, hind viis eurot! Foto: pood.fcflora.ee

Reklaam missugune!

Vaid venekeelseid kliente teenindav Transi fännipood ei täida samuti teisi lahtreid, sest kogu sortimendi moodustab kümme toodet, mille seas pole ei särki, salli ega mütsi. Seeeest on võimalus valida kolme anuma vahel – tass, termokruus ja pudel – või langetada valik seljakotikese või mängukaru kasuks. Silma kriibivad jõuliselt aga 2021. aasta hoo­ ja klubikaardid ning 2021/22. hooaja kalender – kas tõesti pole keegi leidnud nelja aasta jooksul aega e ­ poodi ajakohastada?

Sama saab küsida ka tartlastelt, kelle vormisärgile teeb endiselt reklaami meeskonda viimati hooajal 2023 esindanud Sander Puri. Samuti Floralt, kelle osaks modellideks on ammu klubist lahkunud näod. Nende seas Karl­Sander Eensoo, kes on sellest aastast võtnud koha sisse Kuressaare treeneritiimis. On ju kentsakas?

Siiski on rõõm tõdeda, et enamik Premium liiga klubisid annab poolehoidjatele võimaluse elada kaasa, kandes meeskonnaga samu värve. Isegi kui kodulehe kaudu pole võimalik vormisärki soetada – nelja klubi puhul kümnest –, võiks selleks võimalus avaneda kas kodumängul või otse klubi poole pöördudes. Sellele lootma jäämine näib aga fännivaenulik.

Paide Linnameeskonna fännipusa on saadaval 42 euroga. Foto: teamspirit.ee

Magus lõpp Rahvuste liigale

Eesti naistekoondis lõpetas tänavuse Rahvuste liiga turniiri võidukalt, saades viimases mängus võõrsil Bulgaariast 1 : 0 jagu. Kohtumine sai dramaatilise lõpu: Eesti läks juhtima 90. minutil, vastased eksisid pärast seda penaltil.

Foto: Marleen Mälk

Meie

kangelased

Katarina Elisabeth Käpa (kollases) ja Kristina Teern (paremal) osutusid meie koondise sangariteks. Just vahetusest sekkunud Teern oli see, kes 90. minutil Loviise Männiste hea söödu võiduväravaks realiseeris, Käpa aga säras neljandal üleminutil, tõrjudes vastaste mängija Leonora Zheleva penalti.

Pool aega arvulises

ülekaalus

Bulgaaria vastu aitas meid võiduni tõsiasi, et sisuliselt pool kohtumist pidid vastased mängima vähemuses: 44. minutil tegi Bulgaaria kapten

Nikoleta Boycheva viimase

lootuse vea Katriin Saulusele ning saadeti varakult duši alla.

Draama

tõi grupis teise koha

Kuigi juba mängu eel oli selge, et Iisrael võidab meie kolmeliikmelise alagrupi ning nii Eestil kui Bulgaarial ei ole enam võimalik C­liigast kõrgemale tõusta, oli mängu tulemusel siiski oluline tähendus: Teerni värava ja Käpa penaltitõrje abil saadud võit tähendas seda, et Eesti napsas bulgaarlannade ees alagrupis teise koha ning saab seepärast järgmiseks tsükliks alagruppide loosil karvavõrd parema asetuse. 2026. aasta esimeses pooles mängitakse EM 2027 valiksari, mille grupid loositakse tänavu novembris.

Verinoor koosseis

Eesti võidu muutis veel magusamaks tõsiasi, et meie koondis pidi hakkama saama väga mitme olulise mängijata: vigastused jätsid eemale nii Lisette Tammiku, Vlada Kubassova, Inna Kiss­Zlidnise, Jaanika Volkovi, Kristiina Tulluse, Emma Treibergi kui Getter Saare! Olude sunnil saatis peatreener Aleksandra Ševoldajeva platsile algkoosseisu, mille keskmine vanus oli vaid 20 ja pool aastat! Põhirivistusse kuulus vaid üks mängija, kelle sünniaasta algab numbriga 1, ja sedagi kõige napimalt – Siret Räämet sündis 1999. aasta 31. detsembril!

Esimene tutvus rannajalgpalli palli ja selle liival käsitsemisega läheb üllatavalt hästi.

Ei ole midagi üle mõistuse!

Liiv silmas, jalad tulitamas,

aga tuju rõõmus: kuidas ma Auguri Euroopa poole teele saatsin

Eesti meister rannajalgpallis SK Augur

Enemat / Coolbet osales juuni alguses

Portugalis Nazarés Euro Winners Cupi nime kandval turniiril, mis on olemuselt sisuliselt rannajalgpalli Meistrite liiga vaste. Jalka käis kohal Auguri ühes viimastest turniirieelsetest trennidest – ja mitte lihtsalt kohal, vaid lõi selles mängijana kaasa!

Alustada tuleks ilmselt sellest, et ma olen mitmes mõttes justkui ühe rannajalgpalluri totaalne vastand. Suvel rannas käimine ei ole minu jaoks just lemmikute sekka liigituv ajaviide – mu nahk ei talu päikest, meres ujumise võludest ei ole ma kunagi aru saanud ning isegi rannaliival jätan üldjuhul plätud jalga, kuna ei naudi absoluutselt õues paljajalu käimist. Kusjuures kui mõnele inimesele sobib ka jalgpalli paljajalu mängida, siis minul on lapseeast mälestused sellest, kuidas palli palja jalalabaga virutada oli tohutult valus.

Kõlab täpselt nagu üks anti­rannajalgpallur, eks ole?

Seda põnevam oli mul elus esimest korda rannaliival vutitagumist proovida. Ja mitte niisama üksi ja nurga taga, vaid kohe Eesti parimatega koos ja kaamera ees!

Õnneks võtsid Auguri mehed mu rõõmuga ja huviga vastu ning avasid hea meelega ukse oma treeningule. Või noh, mis ukse – Nõmme spordikeskuse väliväljakul peetud trenni oleks soovi korral saanud vaatama tulla iga huviline. Aga igal huvilisel ei lasta kaasa mängida!

„Treenime siin Auguriga tavaliselt kaks korda nädalas, millele lisandub suurel osal võistkonnast veel üks trenn nädalas koondisega – koondises on 16 mängijat, neist 11 tuleb meie tiimist.“ Auguri ja Eesti koondise väravavaht Kaspar Kotter naeratab uhkusega. Ta on ühtlasi esimene, kes treeningule kohale jõuab ja ennast valmis sätib. Trenniaeg on küll kella kuuest tööpäeva õhtul, kuid kogunetakse tavaliselt võimalusel 17.30 paiku. Just nimelt võimalusel, sest amatöörsportlastena ollakse üldjuhul enne seda kella viieni tööl. Kes tuleb kaugemalt, jõuab paratamatult väikese hilinemisega ja sellega on juba arvestatud.

Tekst: Raul Ojassaar / Fotod: Brit Maria Tael

„Nüüd peagi sõidame nädalaks Euro Winners Cupile. Varsti ootavad ees nädalavahetuseti toimuvad Läänemere rannaliiga etapid, koondiselaagrid. Hooaeg kestab nii sügiseni välja. Pooled puhkusepäevad võtan töölt ainult rannajalgpalli pärast,“ räägib Kotter.

Kahjuks ja õnneks niiske ilm

End trenniks valmis seadva Kotteriga vesteldes põrnitsen skeptiliselt Nõmme spordikeskuse rannavutiplatsi. Otse küljejoone kõrval seistes jäävad juba varba alla mõned suuremad ja kergelt teravad kivikesed, mille liiva seest tähtsa näoga välja kougin ja eemale viskan. Kotter kinnitab minu tekkinud kahtlust: mingi spetsiaalne jalgpalliliiv see siin Nõmmel küll pole!

tahkem kui kuiva ilmaga. Ühest küljest avaldan kahetsust, et ei saa seda nii­öelda päris õiget kogemust, teisalt olen õnnelik, et füüsiliselt tõotab trenn tulla ilma tõttu kriipsu jagu kergem. „Joosta on märja liiva peal kindlasti natuke lihtsam,“ hindab meeskonna kapten, Eesti rannajalgpalli mängiv legend Kristian Marmor. „Võrreldes kuiva ilmaga „pritsib“ liiva samuti vähem.“

Kaspar Kotter: „Pooled puhkusepäevad võtan töölt ainult rannajalgpalli pärast.“

Treeningu algust oodates tibab isegi pisut vihma. Kuna hommikul on rohkem sadanud, on liiv väljaku peal üsna niiske ja „väljakukate“ seetõttu

Niisama kõksides ei ole palli mingi kunst omaks võtta ja kontrollida. Hoopis teine asi on see aga siis, kui sööt tuleb kaugemalt ja kõrgemalt!

Kotter lisab, et eriti suur vahe on selles osas väravavahtidel. „Kuiva liiva tuleb teinekord löökide ajal ikka päris palju palliga kaasa ja läheb silma, juustesse ja igale poole mujale. Väravavahtidele sobib märjem ilm seetõttu natuke paremini.“

Marmor räägib muhedalt, kuidas rannajalgpallurid ja liiv igapäevaselt kokku käivad – õigem oleks öelda, et liiv käib rannajalgpalluritega sõna otseses mõttes kaasas. „Pärast trenni või mängu tuleb ikka kogu õhtu jooksul veel silmadest liiva välja, samuti juustest. Pese mis sa pesed, aga lõpuks on isegi voodi liivane!“

Kuigi klišee seostab rannajalgpalli päikese, südasuve ja palavusega, siis toob Marmor välja, et põhjamaade rannavutt ei ole paratamatult kogu aeg päike ja rand, vaid vahel ka vihm ja jahedus. „Soomlastega mängisime ükskord nii, et väljas oli vaid paar kraadi sooja. Põhjamaa inimesed, kõik olid harjunud!“

Tuleb ju välja küll!

Esimesed jutud räägitud, on aeg soojendusega tasapisi alustada. Seniks, kuni kõik kogunevad, pannakse väljaku peal käima mõned kõksimisringid, mis tähendab seda, et ma saan sobitada esimest tutvust rannas kasutatava jalgpalliga. Juba väljaku peal olles taipan, et ma polegi kunagi selle peale mõelnud, kas tegu on tavalise jalgpalli või rannamänguks kohandatud versiooniga. Peagi saan kinnituse, et õige on teine variant – rannajalgpall on küll sama suur kui tavaline number 5

Liiva peal ringijooksmine võtab aga pulsi juba üles!

Mängiv treener Rasmus Munskind ja üks juhtivmängijatest Sander Lepik demonstreerivad käärlöögitehnikat. Niisama võib ju pallile pihta saada, aga selleks, et need löögid tuleksid ka stabiilsed ja täpsed, on vaja kõvasti vaeva näha. Trennis on näha, et Auguri mehed on seda teinud!

pall, kuid pisut pehmema välispinnaga ja mitte nii täis pumbatud. Vaat siis – polegi valus paljajalu lüüa!

Kõksides tunnen end ootamatult mugavalt. Pall püsib õhus, põlvepuuted tulevad korralikult välja, jalalabaga kõksimine samamoodi. Kui keegi juhuslikult mööda kõnniks ja korra pilgu väljakule heidaks, ei pruugiks ta ehk arugi saada, et mina olen seal esimest, kõik teised aga mitmesajandat või isegi mitmetuhandendat korda. Isegi mitu augurlast heidab minu poole tunnustava pilgu. Mõni küsib,

mis tasemel ma varem „suurt jalgpalli“ mänginud olen. (Ei ole ma mingil tasemel mänginud. Kunagi natuke neljandat liigat ja rahvaliigat, see on kõik!) Kotter ja Marmor näitavad mulle põhiliigutused ette. Kõige rohkem harjutamist pidavat algajatel tavaliselt vajama palli ülestõstmine. Mõlemad mehed näitavad mulle, kuidas tuleks varvas palli alla panna ja siis põlvega („seda ei saagi täpselt kirjeldada!“) üks nõks teha. Proovin küll mitu korda ja enda meelest teen isegi enam­ vähem nii nagu nemad, aga päris õigesti see küll välja ei kuku. Marmor lohutab, et see on ühtlasi kõige lihtsamini harjutatav element – võta lihtsalt pall, mine liivale ja tee kordusi!

Paar minutit ja kops koos!

Niisama kõksimise järel algab juba päris soojendus. Mängiva treenerina tegutsev Rasmus Munskind kutsub mehed kokku – alustuseks jookseme mõne ringi ümber väljaku, sellele järgneb omakorda liikuv rondo. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et neli mängijat on ringis ümber ühe ja hoiavad üksteisele söötes palli. Igaühel on kaks puudet – kui keskmine mees palli kätte saab, vahetab ta eksijaga kohad ära.

Kristian Marmor: „Soomlastega mängisime ükskord nii, et väljas oli vaid paar kraadi sooja. Põhjamaa inimesed, kõik olid harjunud!“

Vaat see võtab läbi! Muidugi olen mina see, kes pidevalt ringi sisse satub – ja neid proffe seal taga ajada pole just teab mis lihtne. Õnneks on rannajalka juba selline, kus liivapinna juhuslikkuse tõttu ka ässad puudetega eksivad, nii et vahel pääsen. Aktiva poolele jääb aga üks atškoo, mille ise vastasele rondo käigus lükkan!

Pärast seda on mul keel juba päris tõsiselt vestil. Marmor õnneks lohutab. „Ei pea üldse põdema! Meil on siin käinud päris mitmed Premium liiga tasemel jalgpallurid, kellel on täpselt samamoodi. Siin töötavad ikkagi teised lihased, liigutused on natuke teised.“

Kui küsin, kas midagi saab joostes ka lihtsamini teha, kehitatakse õlgu. „Mõned soovitavad aukude sees joosta, on natuke lihtsam,“ toob Sander Lepik vaid välja. Proovin – tõesti, korra on ehk lihtsam, aga kuna augud ei ole täpselt sammu järgi, võtab vaat et rohkemgi energiat see, kui ebaühtlaste sammudega täpselt auke sihtida.

Marmori sõnul on just Lepik tema meelest üks mängija, kes on kõige kiiremini suurest jalgpallist

Väravavahtide roll on rannajalgpallis palju suurem kui lihtsalt väravajoonel siia-sinna hüpata ja liiva silmast välja koukida. Sageli on väravavahid rünnakutel vaat et mängujuhi rollis, kuigi palli tohib oma karistusalas hoida kõige enam neli sekundit korraga. Sageli tulevad nad põlvega kõksides vaat et keskväljale ning löövad pealegi – Markus Lukk, kelle kõksimist ma siin pildil imetlen, oli ühel turniiril kunagi isegi Eesti koondise parim väravakütt!

randa ümber lülitudes kohanenud. 13–14 aastat tagasi FC Viljandi eest Premium liigaski pallinud Lepiku sõnul läks tal umbes aasta, et sisuliselt nullist Auguri põhitegijate sekka kerkida. Teistel võtab see üldiselt pisut rohkem aega – päris nii ei ole, et see, kes on murujalgpalli kõrgel tasemel mänginud, saab kohe rannas hästi hakkama. Mingid eeldused see aga mõistagi loob.

Kuidas ma ometi enne hakkama sain?

Aeg on mängulisteks harjutusteks. Väravavaht viskab palli äärel ootavale väljakumängijale, kes võtab selle õhust omaks ja söödab talle tagasi. Seejärel saadab väravavaht pika palli ründetsoonis ootavale mängijale, kes mängib mõne puutega löögile sellesama väljakumängija, kes esialgu väravavahiga söötu mängis. „Harjutame sellega sisuliselt väravaesist lahtimängu,“ selgitab minu kõrval järge ootav Lepik.

maha. Teisel pool platsi on väravavaht Markus Lukk valvel ja löön talle küll isegi paar väravat, aga need ei ole midagi, mille üle eriliselt uhkust tunda. Kui teised saavad löögile otse õhust, siis mul kipub pall ikka iga kord oksakohaga eemale pudenema, mistõttu pean liival olevat palli lööma.

Enam ei taha pall isegi maast üles kerkida, rääkimata sellest, et see soovitud suunas lendaks. Kui natuke kiirust ja intensiivsust juurde tuleb, avastan end kohe hädast.

No nii. Kuidas see tõstmine ja söötmine mul enne nii vabalt välja tuli!? Enam ei taha pall isegi maast üles kerkida, rääkimata sellest, et see soovitud suunas lendaks. Kui natuke kiirust ja intensiivsust juurde tuleb, avastan end kohe hädast. Pall ei taha kuidagi omaks võetud saada ja põrkab

Järgmiseks harjutuseks kohendatakse asetust juba nii, et pika diagonaalsöödu järel tuleks kääre lüüa. Käärlöögid ja ülepealöögid on rannajalgpalli üks põhielemente, kusjuures see on üks väheseid asju, milles ma end enne trenni kindlalt tundsin. Olen neid ju lapsest saati tagahoovis muru peal harjutanud. See on ju minu sõiduvesi!

Esimesel korral saangi kohe pika palli kenasti põlvega omaks võetud, teise puutega saadan selle õhku ja… ühtäkki osutub liiv minu tõukejala all kuidagi eriti pehmeks. Selle asemel et võimsa hüppega kõrgele õhku kerkida ja oma kodukootud akrobaatikaoskusi demonstreerida, voldin iseennast ühtäkki kokku nagu restilt võetud pesu. Muudmoodi on seda raske kirjeldada – hüppe asemel vajun lihtsalt lössi! No mida – kas see polegi nii lihtne, kui tundub?

Õnneks paistab, et see oli vaid üksikjuhtum. Igal korral mul käärlöögiks palli endale õhku ei õnnestu võtta, aga ühel korral õnnestub see suurepäraselt.

Tüüpiline hetk mängust: teised võitlevad palli pärast, mina ei ole kas olukorda piisavalt kiirelt jõudnud või siis ei julge kontakti minna, et teisi ja ennast mitte vigastada. Jälgin sündmusi esireast!

Seekord kerkivad ka jalad õhku… põmm! Ainult et väravast mööda. Hea, et seda parasjagu pildile püüdnud fotograaf Brit pihta ei saanud, muidu oleks tal ilmselt sinine silm soolas olnud.

Siit enam paremaks ju ei saagi minna?

Sellele järgneb taktikaliste nüansside lihvimine (harjutatakse kitsama seltskonnaga küljeautide kombinatsioone) ja nagu ühes enesest lugu pidavas jalgpallitrennis ikka, kuulub lõpuosa mängule. Auguri pallureid on kohal täpselt kümme, nii et keegi peab paratamatult vahetusse jääma, ja mõistagi olen see esialgu mina. Kõrvalt vaadates on

Rannajalgpall on dünaamiline mäng: ühel hetkel üritan rünnakul söötu kaitsja selja taha küsida, teisel hetkel leian end vastaste nurgalöögi ajal Sander Lepikut katmas.

mäng suisa natuke veider – väljakumängijad löögile pääsema ei kipu ning suurema osa pealelöökidest teevad hoopis väravavahid. Väravaid selle (aega ei mõõda, aga ilmselt pisut vähem kui kümne minuti) jooksul ei löödagi. Paistab, et selline mängupilt ei ole päris plaanipärane, sest hingetõmbepausi ajal kõlab mitme mehe suust kirumist: kurat, mehed, intensiivsus on kehv, paneme juurde!

Kuna kümnest augurlasest kolm on väravavahid, tuleb ühel neist väljakul keha teha. Esimeses mängusutsakas oli selleks Markus Lukk, kelle asemel tulengi mina järgmiseks vahetuseks sisse. Küsin talt küll kiirelt, kus ma peaksin olema või mis positsiooni mängima (omades rannajalgpalli positsiooninüansside kohta nullilähedasi teadmisi!), vastus on aga lihtne: igal pool!

Huhh – mida ma siis nüüd tegema peaksin? Mind liigutatakse esialgu väljakul justkui ründajaks, ettepoole – endamisi mõtlen, et see on hea, sest kaitses jääks minu nullkogemus ehk teravamalt silma kui ründes. Kes see ikka mäletab mõnd möödalöödud väravavõimalust, pigem ikka seda kala kaitses, mis vastasele lihtsa kolli kinkis!

Õige pea saan aga aru, mida see „igal pool“ tähendab. Rannavutt ei ole selline mäng, kus väljakumängijate positsioonid oleksid kivisse raiutud või väga kindlalt paika pandud. Mäng on dünaamiline ning kuidagi vooluga kaasa minnes leian end ühel hetkel ees Marmorit survestamas, teisel hetkel viimase mehena kaitses vastase ründajaid valvamas. Imekombel pole ka intensiivsus nii suur, kui kartsin, ning end säästes (parem targalt seista kui lollilt joosta!) suudan ilma kopse välja köhimata kuidagi mängus püsida. Pallipuuted on minimaalsed, aga vähemalt enda meelest liigun väljakul loogiliselt!

Esimest puudet tuleb mul paar minutit oodata, aga tagantjärele võttes oli see minu parim võimalus värav lüüa. Paremal äärel küsin maast söötu kaitsja selja taha ja saangi selle. Aega palli üles tõsta ei ole, tuleb teha üks ettevalmistav puude ja maast peale virutada. Virutan ka – aga paraku ei olnud palli asend liiva peal kõige sõbralikum ning esimene „mätas“ peatab palli hoo sedavõrd kinni, et väravavahile on tegu lihtsa püüdmisega.

Kuidagi juhtub nii, et minu mängu sekkumise järel hakkab vastasvõistkond kohe väravaid lööma, kusjuures ma ise ei tunne end neis kahes väravas kummaski kuidagi süüdi. Raske öelda, kas tegelikult ka nii on (alati oleks ju saanud midagi teha!), aga mõlema kolli puhul sattun olema oma väravast kõige kaugemal asuv mängija. Ja mingisugust minu piinlikku äpardust kummalegi olukorrale ei eelne. Minu käed on puhtad! Vist.

0 : 2 kaotusseisus saabub aga minu tähetund. Ühel rünnakul küsin hästi söötu kaitsja selja taha. Otse õhust tulnud pikk sööt pikendataksegi pehmelt minu pea peale. Jõuan juba korra kaaluda seda, kas üritada palli peaga otse värava poole suunata, kuid tunnen, et olen selleks liiga kaugel ja jõudu löögile taha ei saaks. Seega otsustan palli tiimikaaslasele tagasi suunata – ja kõik lähebki täpselt nii, nagu plaanitud! Mõnusalt pehme

Mängus tuleb mul pidevalt ette olukord, kus mul tuleb Kristian Marmorile survet teha. Nagu tema näostki näha, siis erilist pinget see ülikogenud mängumehele ilmselt ei paku!

puude mõõdetud kaarega üle kaitsja otse Rauno Nõmmiko pea peale – ja sealt juba väravasse!

„Oota – kas see tõesti just juhtus?“ jõuab korra peast läbi käia. See on see hetk, mille ma lastelastele kunagi suureks räägin – mina andsin Eesti meistrite mängus väravasöödu!

Lukk.

Napp pääsemine traumapunktist

Jooksen mis ma jooksen, aga palli usaldatakse mulle pigem vähe. Ega ma väga ei kipu küsima ka. Küll nad teavad, mida teevad või millal mulle söötu anda. Aeg­ajalt mind ka juhendatakse, kuid peamiselt üritan käigu pealt aru saada, kuidas väljakul liikumine käib.

Väravaid lüüakse veel ja arvepidamine läheb ühel hetkel lootusetult sassi, kuigi rohkem kui kahe käe sõrmi nende jaoks vaja ei lähe. Keskendumine on lihtsalt hoopis mujal!

Trenn lõpeb omal moel sümboolselt. Satun kaitses katma Kristian Marmorit, talle antakse üsna madal sööt. Sujuva liigutusega kükitab ta nii madalale, justkui laskuks põlvili – kuid sellele järgneb kiirelt üks puude rinnaga, teine põlvega ja ühtäkki on ta otse minu kõrval käärlöögiga trennile punkti panemas. Kuna ma pole veel harjunud rannajalgpalli reegliga, mis keelab käärlööki sooritavat vastast segada, on minu esimene instinkt õhus olevat palli peaga torkida. Õnneks saan viimasel hetkel jaole, sest seal, kus oleks minu pea muidu olnud, on hoopis Marmori labajalg. Traumapunkti sõitmise asemel saan Marmori kääre vaadata nii lähedalt, justkui oleksin nina vastu kinolina surunud. Väravasse lennanud pall tähistab ühtlasi trenni lõppu – aeg on läbi saanud!

Rannajalgpallurite trennijärgse rutiini sisse kuulub ka liivast vabanemine. Venituste ja lõdvestuste järel tuleb duši alla minnes loputada

jalad koos plätudega õues asuvas spetsiaalses ämbris ning alles seejärel siseruumidesse minna.

Liiv tuleb duši all igalt poolt mujalt justkui ära, aga silmadest on seda kõige keerulisem kätte saada. Tõesti, nagu enne trenni hoiatati – isegi mitu tundi pärast trenni tulevad mõned liivaterad veel kuskilt laugude vahelt välja! Kus nad ennast küll kogu selle aja peitsid?

Keha on aga liigutamisest mõnusalt väsinud. Teate küll seda tunnet, mis keha vahel pärast täpselt paraja koormuse ja intensiivsusega trenni valdab? Just selline tunne. Kusjuures üllatuslikult polegi järgmisel hommikul kuskilt kange, isegi mõni senitundmatu lihas ei kipita. Käigu saab kordaläinuks lugeda!

Augur Euroopa 11. klubi

Juuni keskel Portugalis Nazarés toimunud Euroopa rannajalgpalliklubide Meistrite liigaks nimetataval Euro Winners Cupil tuli Eesti meister SK Augur Enemat / Coolbet tugevale 11. kohale. Alagrupiturniiril saadi küll Recreativo de Huelva (Hispaania), Marseille’i (Prantsusmaa) ja Portsmouthi (Inglismaa) ees esikoht, kuid kaheksandikfinaalis jäädi 2 : 4 alla Itaalia võistkonnale Pisa. Sellele järgnenud kohamängul saadi alagrupikaaslasest Huelvast penaltiseerias jagu, mis andis Augurile kokkuvõttes 11. koha.  Eesti meisterklubi palkas turniiriks kaks väärt täiendust: Auguri eest mängisid kaasa hispaanlasest tõusev täht Suli Batis ja Brasiilia koondisega sel aastal suisa maailmameistriks kroonitud Bernardo.

Kümme ässa ja üks algaja! Esireas vasakult Rauno Nõmmiko, mina, Rainer Nõmmiko, Kristian Marmor ja Rasmus Munskind. Tagareas vasakult Kaspar Kotter, Argo Alaväli, Sander Lepik, Joonas Laurits, Rauno Rahnik ja Markus

Pariisi Saint-Germain

Meistrite liiga võitja 2025

Foto: Michael Regan, UEFA via Getty Images

Arsenal

Meistrite liiga võitja 2025

Foto: Angel Martinez, UEFA via Getty Images

FC Flora

Eesti karikavõitja 2025

Foto: Liisi Troska

Esireas vasakult füsioterapeut Maali Pruul, peatreener Ljubov Maksimova, Gretlin Pihlak, Eva-Maria Niit, Anželika Jotkina, Karola Purgats, Mari Liis Lillemäe, Karmen Vapper, Elisabeth Õispuu, Egle-Eliise Kurg, Kristiina Tullus, Anett Joandi, Liselle Palts, Kelly Rosen Tagareas vasakult Getter Saar, Hanna Haavistu (pole näha), Lisette Tammik, Darina Kudjavnina, Anastasia Ivanova, Victoria Vihman, Helina Tarkmeel, Katarina Elisabeth Käpa, Eline Ruth Häberli, Marta Panova, Irina Kozljajeva, Alesja Kiuru, abitreener Magnus Rosen, väravavahtide treener Mattias Traublum

Nõmme Kalju

Eesti karikavõitja 2025

Pariisi Saint-Germain

Meistrite liiga võitja 2025

Foto: Michael Regan, UEFA via Getty Images

Anželika Jotkina

Naiste meistriliigas debüüthooaega tegev Anželika Jotkina (17) läheneb Tallinna FC Flora särgis väravalööjate edetabeli esikohale. Noore väravamasina omadusi hindavad neidude U19 koondise peatreener Reivo Vinter ja Flora naiskonna juhendaja Ljubov Maksimova.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Vinter: Näeb väljakul kaaslaseid üldjuhul hästi. Karistusalas on ründajale omaselt suunatud väravale, mistõttu ei pruugi seal alati parimat lahendust näha.

Maksimova: Loeb mängu hästi ja kasutab efektiivselt ruumi vastaste liinide vahel. Tema positsioneerimine ründefaasis võimaldab tal nii ise löögile pääseda kui leida sööduga paremal positsioonil olevat kaaslast.

JÕUD

Vinter: Mingitel hetkedel suudab veidi sitkust näidata, kuid suures plaanis on siin palju juurde panna.

Maksimova: Füüsilises kontaktis võiks ta tegutseda kindlamalt. Kehakasutuse arendamine aitaks tal paremini palli surve all säilitada ning olla duellides tugevam.

SISU

Vinter: Elab jalgpallile ja annab endast kõik. Tahab igat mängu võita ja seab endale suured ootused.

Maksimova: Motiveeritud, eesmärgile orienteeritud ja hea õppimisvõimega mängija.

LIIKUVUS

Vinter: Meeldib rünnakufaasis käia eri kohtades palli küsimas ja teda on raske markeerida. Viimasel ajal on ta ka kaitsefaasis arengu teinud.

Maksimova: Palliga liikuvus on heal tasemel, oskab teha erinevaid suunamuutusi. Üks ühele kaitsmises on arenemisruumi.

KIIRUS

Vinter: Kohapealt start ja esimesed sammud on väga-väga kiired. Kaitsjatel on temaga võidu joosta väga keeruline.

Maksimova: Hea kiirus, mis võimaldab tal vähen dada vahemaad kaitsjatega ja jõuda lahtistele pallidele esimesena.

ÕHUVÕITLUS

Vinter: Võitlustesse on hakanud julgemalt minema, aga pikkuse ja jõulisuse puudumise tõttu ei ole see tema trump. Maksimova: Õige ajastuse ja julgusega saab selles vallas juurde panna, eriti karistusalas.

VASTUPIDAVUS

Vinter: Siin on olnud suur areng ja suudab ka mängu lõpus veel teravust näidata. Maksimova: Vastupidavus on hetkel arenguetapis – intensiivsema mängutempo ja suurema koormusega harjumine vajab veel aega. Regulaarse mängu ja treeningute kaudu eeldatavasti paraneb.

TEHNIKA

Vinter: Tehniliselt võrdleb end ise brasiillastega ja seda igati õigustatult! Maksimova: Tehniliselt osav mängija, kes kontrollib palli kindlalt ja suudab tekitada teravust üks ühele olukordades. Kasutab enamasti oma tugevamat jalga, mistõttu vajab vasak jalg teadlikku arendamist, et vältida olukordi, kus ta peab palli tugevama jala peale ümber sättima.

SÖÖT JA LÖÖK

Vinter: Söödu- ja löögivõimekus on väga suur. Suudab mängida siseküljega, välisküljega. Valib vastavalt olukorrale erinevaid lahendusi. Maksimova: Oskab lüüa erinevatelt positsioonidelt. Tema löögitehnika on hea ning ta leiab hästi hetke, millal lõpetada rünnak. Söödud on loovad ja üldiselt täpsed, eriti viimasel kolmandikul. Vasak jalg vajab arendamist.

Fotod: Katariina Peetson, Marleen Mälk

17aastane koondisedebütant tundis hirmu, et on liiga noor

Meenuta esimest kokkupuudet jalgpalliga. Mida mäletad esimesest trennist?

Kui ma esimest korda jalgpalli juurde tulin, öeldi mulle kohe, et mul on annet ja seda tuleb arendada. Esimene treening oli poistega, mängisin seal väga hästi ja kõik olid šokeeritud.

Kuidas sai sinust ründaja?

Pikka lugu polegi: treener pani mind lihtsalt rünnakule, öeldes, et mul on tehnikat.

Millisel Eesti staadionil on parim mängida? Miks just sellel?

Kindlasti A. Le Coq Arenal. Kõik olulised mängud mängitakse seal ja sealt staadionilt õhkub profijalgpalli aurat.

Mis on su lemmiklaul, mida enne mängu alati kuulad?

Paraku mul pole enne mängu lemmiklaulu.

Kumma sa valiksid – saad karjääri lõpuni ainult sööta (peale ei tohi lüüa) või mängida ainult nõrgema jalaga? Arvan, et mängida ainult nõrgema jalaga.

Kui saaksid üksikule saarele kaasa võtta ühe tiimikaaslase, siis kes see oleks ja miks tema?

Ma võtaksin kaasa Dajana Smirnova. Ta oleks mulle kindlasti abiks.

Kes oli su eeskuju lapsepõlves ja kes nüüd? Miks just nemad?

Cristiano Ronaldo oma iha ja distsipliiniga. Nüüd on mu eeskujudeks Florian Wirtz ja Lamine Yamal, sest nad on andekad, ja mulle meeldib, kuidas nad mängivad.

Millise tunde tekitas sinus esimene kutse A-koondisesse?

Esimene asi, mida ma kutset nähes tundsin, oli hirm. Hirm, et ma ei saa hakkama, et ma olen veel noor. Aga tegin kõvasti trenni ja valmistusin selleks hetkeks.

Milline on kõige meeldejäävam värav, mille oled löönud?

Kindlasti esiliigas löödud esimene värav. Olin toona vaid 14aastane.

Millest sa unistad oma karjääris?

Unistan mängida mõnes suures välismaa klubis ja saada suurepäraseks mängijaks.

CV

Anželika Jotkina

Sünniaeg: 10.09.2007

Positsioon: ründaja

Klubid: Lasnamäe FC Ajax, Nõmme Kalju FC, Tallinna FC Flora

Treenerid: Aleksandr Žurkin, Oleg Timofejev, Liisi Kalinina, Kelly Rosen, Anastasija-Grazyna Štšerbatšenia, Reivo Vinter, Ljubov Maksimova, Aleksandra Ševoldajeva

Koondisekarjäär: A 1/0, U19 11/8, U17 7/6, U15 3/0

Saue JK

Kahekordse väikese karika võitja Saue JK mängijaid räägib taga meeskonna ründaja Kaur Kippar.

Oskar Rannamets

väravavaht, 2005

Oss on väravavaht, kes on oma oskuseid olude sunnil näidanud ka väljakul mängides. Noorteklassis on ta suutnud isegi ühel korral resultatiivne olla. Vaikse loomuga kutt. Ossul on tihti kombeks „mina“ karjuda, kuid seejuures palli püüdmisele isegi mitte lähedal olla.

Hendrik Siht

väravavaht, 1995

Meie väravavaht, kes ilmselt Titanicut päästa ei suudaks, aga harva esinevat kaitsjate korraldatud jama küll. Siht on äärmiselt oluline pusletükk meie meeskonna mängus. Ta juhendab, julgustab ja on nagu vana rahu ise, kes süstib ka teistesse neid häid omadusi.

Karl Richard Esvald

kaitsja, 2003

Meie tiimi müügimees, kes suudaks ilmselt ükskõik mida ükskõik kellele maha müüa. Kas ta ka mänguplatsil kõike teha suudab, on hoopis teine teema. Esvaldi pallipuudet võib võrrelda sellega, kui pall tabab näiteks laudaust või betoonseina. Kindlasti ei saa me temalt ära võtta seda, et ta on väga tugev.

Henrik Kummer

kaitsja, 1997

Meie asendamatu tugitala, kelle sokid on alati kadunud, aga tema tahe mänge võita mitte kunagi. Kui ta lööb, on soojalt soovitatav pigem eest ära tulla, sest tema löögi tugevust võib võrrelda mõne sportauto tippkiirusega. Kummer on 190 sentimeetri pikkune (vähemalt tema enda sõnul) ja see pole ainus asi, mis on tema juures pikk: tema audiviske pikkus on umbes 100 meetrit! Kummer on Sauel mänginud pikka aega ja on nii tiimisiseselt kui ka noorematele Saue JK mängijatele suur eeskuju juba sellega, et keegi ei mäleta trenni, millal Henrikut kohal poleks olnud. Kaptenina hoiab ta trennis üleval nii taset kui ka kõigi tuju.

Chris Müürsepp

kaitsja, 2006

Chris on äärmiselt keevavereline poiss, kes mängu ajal oma vulgaarset sõnavara ei varja. Ta ei jäta enda teada asju ei kohtunike, vastasmängijate ega treenerite eest. Kui mäng on peatatud ja mängijate vahel toimub rüselus, siis võib julgelt eeldada, et seda alustas Chris. Kui selle alustas keegi teine, on ta esimene vend omasid kaitsma. Chris on meie satsis see mängija, kelle õlul lasub suur vastutus, milleks on number 69 kandmine. Eelmise aasta säravate soorituste eest pälvis ta ka tiitli aasta noor.

Hendrik Orusalu

kaitsja, 2007

Noorepoolne mängija, kelle palliga tegutsemist platsil on lausa lust vaadata. Tehnikaga tõmbab keskväljal teistele üheksal korral kümnest koti pähe. Paremal päeval võib Oru ja Messi vahel paralleeli tõmmata. Rohkem trenni­ kui mängudemees.

Talis Tamm

kaitsja, 1994

Üks vanemaid mängijaid tiimis, kes oma kogemusega kõigile trennis ära teeb. Niivõrd hea kutt, et suudab seda kõike teha meie eest ka ilma putsade ja murupinnaseta. Nimelt skooris Talis Pärnus rannajalkaturnal meie eest viimasel minutil värava, mis kõigil kindlasti ikka veel meeles. Oma soorituste eest sai Talis eelmisel hooajal ka tiitli aasta vanameister.

Danel Tammin

kaitsja, 2007

Mees, kes võttis jalgpallist paar aastat vabaks ja hülgas meid. Siis tuli tagasi ja näitas kõigile, et jalgpall on nagu jalgrattasõit, mis ei lähe lihtsalt meelest. Ta võib olla pisut aeglane, aga selle teeb ta tagasi tugeva kehaehituse ja kustumatu armastusega jalgpalli vastu. Jalgpalliintelligentsi ei jagata igaühele, samas mõnele jagatakse jällegi peoga ja see on Taneli üks tugevamaid külgi.

Urmo Timusk

kaitsja, 1986

Urmo ei lähe mitte kunagi ühtegi olukorda vähem kui saja protsendiga. Suudab mängu lõpuni kesta ka katkise jalaluuga – raudmees. Üks tema trumpidest on mängijate toetamine ja motiveerimine, mida ta teeb nii halbadel kui ka headel aegadel.

Karl Vahisalu kaitsja, 2001

Vahisalu on keskkaitsja, keda ilmselt isegi Kylian Mbappé üle ei jookseks. Lõbus karakter nii trennis kui ka vabal ajal. Mees ei ole halvast tujust isegi kuulnud, sest naeratus on tal alati näol ja positiivsusega toob ta ka teistel meestel naeru näole.

Martin Uusla

kaitsja, 2001

Kui Uusla trenni tuleb, võib selle ilmselt kalendrisse kirja panna tähtpäevana, sest seda väga tihti ei juhtu. Kui ta aga trenni tuleb, on tal alati naeratus näol ja naudib täiega. Eelmisel aastal õnnestus Martinil pälvida ka aasta oksa tiitel. Nimelt lõhkus ta soojenduse ajal ristsammu tehes oma hüppeliigese! Kui seda meest trennis või mängul näha pole, siis on ta kas tööl või ööklubis Venus, kuhu ta iga meeskonnaürituse lõpus paratamatult tee leiab.

Lauri Esko

poolkaitsja, 1987

Esko on meeskonna vabaajakapten ja vaieldamatu legend. Vist sünnist saadik kiilakas olnud. Lauri on ilmselt praeguse satsi kõige vanem mängija. Kogemust on mehel kuhjaga ja hea meelega jagab seda noormängijatega. Esko on olude sunnil pidanud oma oskusi ka peatreenerina näitama, kui ta eelmise hooaja keskel endise treeneri koha üle võttis. Jutud liiguvad, et Eskot on Saue JK pingil nähtud ka voblat söömas.

Joosep Martin Karu

poolkaitsja, 2008

Keskväljamootor, kelle tugevus on õhuvõitlused. Karu on satsi kõige pikem poiss, aga peaga pole ta mitte kunagi väravat löönud. Varjatud anne on tal ka keskkaitses, kus teda paar korda samuti mängus kasutatud on. Miskipärast otsustas endale teha Eminemi soengu.

Algis Kelder

poolkaitsja, 1992

Meie enda Jack Grealish, aga ainult juuste, mitte säärelihaste poolest. Jutud liiguvad, et peale hävitustööd FC Hiiumaa vastu nende kodumurul hirmutatakse Hiiumaa lapsi kotionu või krati asemel hoopis Algisega.

Igasuguseid ootuseid ja lootuseid ületades suutis

Algis Hiiumaal skoori teha kahel korral. Igati okei mängumees, keda võib sel hooajal mängimas näha enamasti duublis. Algist võib näha rohkem kossu­ kui jalkatrennis. Kord sai ta seal obaduse silma ning pidi järgmises kohtumises ühe silmaga mängima. Üllatuslikul kombel tuleb tal mängimine paremini välja ühe silmaga.

Kevin Koppel

poolkaitsja, 1998

Meie keskvälja mastermind ja dirigent, kes dikteerib mängutempot ja näeb asju, mida teised platsil ei näe. Asendamatu tööloom. Koppeli töömaht on uskumatu, sest mängu jooksul kastist kasti joostes ei näita ta vähimatki väsimuse märki. Noorteklassis Nõmme Unitedi eest suuri tegusid teinud.

Endrik Reose

poolkaitsja, 2001

Kutt, kes valitseb keskvälja oma vasaku jalaga nii passe andes kui triblades. Kellelgi ei lähe meelest Reose debüütvärav Saue eest, kui tegime tagasituleku Rae spordikooli vastu. Väravavaht tõrjus mänguvahendi kasti ette lahtiseks palliks ja Reose oli esimene mees jaol. Särk lendas väga kiirelt seljast ja rõõm oli lõputu.

Robin Sarapik

poolkaitsja, 2002

Mees, kes mängus lammutab umbes sama kõvasti nagu klubi tantsulaval. Sara on meie tiimi tohter, kellel on alati kõik imekreemid ja teibid kaasas. Robin on selline vend, kes oma kehvad söödud teiste kaela ajab. Ta tegelikult teab, et ise eksis, aga ei tunnista seda mitte kunagi.

Roland

Tammela poolkaitsja, 1989

Pelé – see nimi ei vaja Rolandi puhul mingit pikemat kirjeldust. Vist kõige ebasportlikuma kehaehitusega mees, aga tema viimane vigastus pärineb eelmisest sajandist. Vanameistrist pallivõlur, kelle töömaht ei paista aastatega vähenevat. Roland on kuidagi täiesti juhuslikult alati õiges kohas. Mingi ime läbi oli kunagi isegi duubli parim väravakütt. Pelé väravad sünnivad tavaliselt tagapostist ja tap in’idest.

Juhan Jakob Kalberg ründaja, 2003

Sõjaväelise taustaga kutt, keda kõik austavad. Ausalt öeldes päris hirmuäratav karakter. Oleme õnnelikud, et ta mängib meie, mitte vastaste eest. Heal päeval võib olla isegi sama kiire kui Vinícius Jr või Alphonso Davies.

Kermo Koppel

ründaja, 2005

Mees, kellel ei ole mitte mingi probleem ette võtta kaks kuni kolm mängijat korraga. Ta on nobe ja tehniline, mis on kombo, mida ilmselt mitte ükski kaitsja kogeda pigem ei soovi. Alati vaoshoitud ja teeb oma töö platsil ära. Kermo on see kutt, kelle kohta vastaste treener teeb märkuse, et seda venda tuleb väga hoolikalt peale võtta. Oma venna Kevini eest napsas eelmisel hooajal ka aasta noole tiitli.

Karl-Martin Kruusamägi

ründaja, 2008

Mees, kes noorest east hoolimata on ka välismaa jalgpalli lõhna ninna saanud. Mänginud nii PSG kui ka Spursi eakaaslaste vastu. Sellised kutid on eeskujuks ja motivatsiooniks teistele klubi mängijatele. Ambitsioonikas nagla, jätka samas vaimus!

Anton Matis Luukas

ründaja, 2007

Eelistab palli mängida rohkem käe kui jalaga, aga kui reeglid enne mängu sekkumist korra veel üle käia, siis võib oma tehnikaga vastase kaitsjatele paksu pahandust tekitada. Mingil kummalisel põhjusel on ta hüüdnimi Madis. Kui kutt on mängule going märkinud, siis ei tasu imestada, kui see hommikul kell kuus can’t go’ks muutub.

Janar Pajo

ründaja, 1987

Kõik teavad Janar Pajo ja seda, mida ta klubi jaoks teinud on. Olgu see siis mõlemas väikese karika finaalis löödud väravad või lihtsalt nõuandmine järelkasvule. Väikese poisina, kui olin platsi kõrval veel pallipoiss ja talle palle viskasin, idealiseerisin teda ja näppasin nii palju nippe kui võimalik. Sellised karakterid on klubile väga olulised. Janar on tuntud ka oma hüüdnime poolest, milleks on Kana. Nime algallikast pole mul õrnematki aimu. Ja kui kellelgi peaks tekkima küsimus, kas Kana on Tristan Pajo sugulane, siis pean need kuuldused kukutama, sest seda ta pole.

Clen Pruuli

ründaja, 2004

Meie satsi fitnessiguru ja personaaltreener. Cleni suurim reliikvia on Joseph Saliste vasaku jala putsa. See püha graal ei kao ta valdusest ilmselt mitte kunagi. Kui ta parajasti midagi muud ei tee, siis ilmselt imetleb peeglist oma lihaseid. Cleni põhirelv väljakul on tema uskumatud üleasted, mida ta kasutab ohtralt. Vahepeal on tal kombeks maakeralt sootuks kaduda ja sellest mitte kellelegi märku anda.

Holger Suvi

ründaja, 1997

Tiimis on Holgeril kõige rohkem väravaid ja tundub nii, et neid talle lüüa meeldib. Meeletu töövõimega kutt. Tiimisiseselt kahtlustame, et tema sees võivad vere ja organite asemel olla juhtmed ja mingit kõvemat sorti mootor. Mängudel on alati kaasas nii mootoriõli kui ka bensiin ainult selleks, et Holger katki ei läheks. Absoluutselt iga karistuslöögi saadab ta nii kindlalt ristnurga poole, et enne vile kõlamist võib tabloole värava juba juurde lisada.

Henri Heinsalu

peatreener, 1990

Henri on Saue JKs olnud treener juba mõnda aega. Ka mina alustasin oma karjääri just tema käe all. Ta usaldab oma mängijaid ja toob nende parimad omadused välja nii trennis kui trenniväliselt. Trennid suudab coach alati teha nii lõbusaks kui ka tapvalt raskeks. Henri trump on mängueelsed motivatsioonikõned, millega ta suudab ka kõige laisemad kutid üles äratada ja tiimi eest tulihingeliselt mängima panna. Treenerina nagu legendaarne Pep Guardiola, kes vahel mõnes taktikalises aspektis üle mõtleb.

„Jätan maha kõik, et TJK staadionil näha Arnold Pihlakut!“

Kunstnik Natalie Mei 20. sajandi kolmandal kümnendil kujutatud jalgpallurid polnud haruldased üksnes Eestis, vaid ka rahvusvahelisel kunstiväljal. Paljude jalgpallurite prototüübiks näib olevat tolle aja kuulsamaid pallirüütleid Arnold Pihlak, kellest Mei kirjutas palju erakirjades kolleeg Karin Lutsule.

„Sa kirjutasid mulle nii palju Pihlunnist, et jätan kõik ristsõnamõistatused, raadiod, lapsed, mustikasupid maha ja ruttan nõelumata sukkadega T.J.K. väljale.“1

Niimoodi kirjutab 7. augustil 1928 kunstnik

Natalie Mei kolleegist sõbrannale Karin Lutsule. Pihlunn on esimese eestlasena välismaa profiklubis mänginud jalgpalluri Arnold Pihlaku hüüdnimi. TJK väli on aga Tallinna Jalgpalli Klubi staadion, 1925. aastal ehitatud esimene jalgpallistaadion Eestis. Tegemist oli ühtlasi esimese arvestatava murukattega jalgpalliväljakuga.

Isa julgustab ja lükkab teele

Natalie Mei sündis Liepājas, kus olid ilmavalgust näinud ka perekonna esiklaps Peeter ja Nataliest vanemad kolm õde: Kristine, Lydia ning noorelt haigestunud ja surnud Helene. Nii ema Marie kui isa Johan olid rootsi päritolu hiidlased. Mereväe vanemohvitserist isa, kes oli ka hüdrograaf, mängis laste kujunemisel suurt rolli.

„Ta tegeles oma lastega palju, õpetas neid jalgrattaga sõitma, paadiga aerutama, tõi koju erikeelset kirjandust, tegeles muusika ja fotograafiaga ning soosis igati laste koolitamist,“ räägib kunstiteadlane Kai Stahl. „Tütreid julgustas ta hakkama kunstnikeks, mis oli nende kutsumus.“

Selline isa, kes julgustas tütreid valima elukutset, mida meestegi jaoks võidi pidada kerglaseks, oli oma ajas erandlik. Naistelt eeldati pigem varjujäämist, mitte oma mõtete ja eneseväljendusega esiletrügimist. Tõenäoliselt oli just isa teene see, et tütardest kujunesid enesekindlad, kompleksivabad ja ohjeldamatu huumorisoonega (enese)­

1 „Neiud kui Lutsud“.

Tekst: Indrek Schwede / Fotod: Stanislav Stepaško / Eesti Kunstimuuseum

Koostanud Mari Õunapuu, Kristi Metste, Kai Stahl, Kanni Labi. EKM Teaduskirjastus, Tartu 2025, 121.

Jalgpallur. 1926. Akvarell. Erakogu.

iroonilised isiksused, kelle loomingus need omadused täies lopsakuses esinevad. 1912. aastal kolis Meide perekond Tallinnasse. Vanim õde Kristine (1895–1969) lõpetas 1916. aastal Helsingis Soome kunstiühingu joonistuskooli skulptuuri alal ja temast sai esimene eestlannast skulptor, kes tegi nime ka auaadresside kujundaja ja raamatukujundajana. Ta oli abielus keeleteadlase Julius Margiga.

Lydia Mei (1896–1965) õppis Peterburis naiste kõrgemal arhitektuurikursusel ja naiste polütehnilises instituudis. Temast kujunes hinnatud akvarellist. Ühtlasi kavandas ta Eesti vabadussõja monumente, enamik koos abikaasa skulptor Anton Starkopfiga.

Natalie Mei (1900–1975) astus 1921. aastal Pallase kunstikooli ning kuulus kolm aastat hiljem selle

lõpetajate esimesse lendu, omandades maalija ja joonistusõpetaja kutse. Kolm õde debüteerisid aga üheskoos juba 1919. aastal kunstiühingu Pallas kolmandal näitusel.

Natalie Mei ja jalgpall

Natalie Mei kujutas aastatel 1925–1928 korduvalt jalgpallureid. Kai Stahli sõnul oli see teema naiskunstniku puhul täiesti erandlik ja mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel kunstiväljal: „Mei jalgpallurite kujutamisperioodi võib jagada kaheks. Esialgu, aastail 1925–1926 valmisid talt puhastes värvitoonides joonistuslikud akvarellis maalitud jalgpallurite figuurid. Kergelt karikatuurselt kujutades jäädvustas ta neid nii palli löömas kui mängu ootavatena, unustamata ka kohtunikke matšil vilet vilistamas. 1928. aastal vahetusid Meil akvarellid ja pintslid grafiitpliiatsiks

Päevalehe lisas Kratt (20.04.1927) ilmunud karikatuur, kus naist on kujutatud mängukannina.

Neli jalgpallurit. 1925. Akvarell. Erakogu. Kohtunik. 1926. Akvarell. Erakogu.

Jalgpallur. 1925. Akvarell. Erakogu.

Jalgpallur. 1928. Pliiats. Erakogu. Teose asukoht teadmata.

Natalie Mei. Pihlum (Arnold Pihlak). 1928. Tušš, akvarell. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuurilooline arhiiv: EKM EKLA, f 349, m 49:21a, l 37/50p.

Jalgpallurid ja küürakas. 1928. Teose asukoht on teadmata. Reproduktsioon ilmunud ajakirjas Taie (1928). Jalgpallur esiplaanil on väga Arnold Pihlaku näoga.

Eesti esimene professionaalne kostüümikunstnik

Natalie Meist kujunes kolmest õest tuntuim kunstnik. Pikka aega hinnati Natalie Meid ennekõike Eesti esimese professionaalse teatrikunstnikuna. Selles ametis alustas ta 1929. aastal Estonias. Kai Stahli sõnul väärtustas Mei lavastuste kostüüme etenduse sisuga. Natalie Mei muu looming hakkas taas tähelepanu äratama alles 21. sajandi alguses.

„Natalie Mei vabaloomingulisi teoseid oli 21. sajandi alguses Eesti muuseumide kogudes vähe. Seejärel on neid juurde ostetud,“ räägib Kai Stahl. „Talle oli omane terav sotsiaal- ja ühiskonnakriitiline tõlgendus, millele ta lisas oma aja naise vaatenurga. Viimase aja uurimused on toonud esile nii mõnegi tema teose ainulaadsuse Eesti kunstiajaloos.“

ja samas muutus ka tema jalgpallurite kujutamise viis. See muutus uusasjalikuks ja veristlikuks ning tema joonistustel näeb äratuntavalt Eesti esimest professionaalset jalgpallurit, Tallinna Jalgpalli Klubi mängijat Arnold Pihlakut. Meest, kes kuulus Eesti jalgpallimeeskonda 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel ja kes siirdus hiljem Euroopa superklubisse Viini Austria. Kunstniku kirjalikud märkmed osutavad, et vähemalt 1927. aastal käis ta vaatamas TJK matše ka näiteks Sillamäel, kuid kindlasti jälgis ta neid ka mujal, ja kodulinnas Tallinnas. Pihlakut näeb ka Mei pliiatsijoonistusel „Jalgpallurid ja küürakas“, mida teame vaid reproduktsiooni põhjal, mis esmalt avaldati ajakirjas Taie 1928. aastal ja seejärel ajalehes Esmaspäev 1936. aastal nime all „Jalgpallimängijad“.“

Nimetatud nädalaleht (21.03.1936) kirjutab, et Berliini olümpiamängude korraldajad on kutsunud Eesti kunstnikke paralleelselt spordivõistlustega toimuval kunstikonkursil osalema. Selles valguses arutleb Esmaspäev, mida on meie kunstnikud spordi vallas seni kujutanud, ja kirjutab muu hulgas: „Omapärast suhtumist spordiainesse avaldab Natalie Mey, kes esitas 1928. aastal näitusele joonistuse, mis kujutab jalgpallimängijaid. See on midagi karikatuurset, mis esineb neis sportlasis, kuid sealjuures ka midagi traagilist. Arvustajad omal ajal nimetasid seda tööd traagiliseks šaržiks.

Siin õieti peegeldub kunsti suhtumine sporti; kujutatud tüübid on küll kehaliselt jõulised, kuid ilmutavad sealjuures äärmist tömpust ja nüridust, mis peegeldub nende nägudes.“

Jalgpallur. Dateerimata. Akvarell. Erakogu.

Natalie Mei on erakirja Karin Lutsule kleepinud foto endast ja ajaleheväljalõike Arnold Pihlakust, kelle nime asemel on ta foto all kujutanud pihlakaoksa. Foto: raamatust „Neiud kui Lutsud“

Erakirjades Arnold Pihlakust

Selles Esmaspäeva hinnangus on põhjust kahelda. Aluse selleks annab Natalie Mei kunstnikukäekiri, kus valitses iroonia ja pehme sarkasm. Selle prilli kaudu kujutas Mei iseennastki. See tuleb eriti hästi välja tema kirjades Karin Lutsule, keda on peetud sõdadevahelise perioodi Eesti tuntuimaks naiskunstnikuks.

Neis erakirjades laseb Natalie Mei valla kõik oma musta huumori registrid, kirjutades muu hulgas näiteks sellest, kuidas ta teeb illustratsioone ühele lasteraamatule – 30 pilti päevas ning „igas pildis figureerivad ikka needsamad Maimu, Salme, Uno, Ilmar ja Leo. Jumal, kui hää meelega pooks nad kõik ülesse, aga kõige piinarikkamat inkvisatsioonisurma valmistaks nende ogar[al]e autorile“.2

Ja näide eneseiroonia kohta: „Olen nõus anda rendile suusõnalisel enampakkumisel järgmised, minu päralt olevad tööstusabinõud:

Paar tugevaid jalgu, paar kätt (vähe pruugit), üks pea, mis mõnikord ka töötab (garantii ühe aasta pääle), üks vähenõudlik kõht (sisseseadega) ning teisi vähema tähtsusega abinõusid.“3

Jalgpallist on Natalie Mei publitseeritud erakirjades Karin Lutsule vähemal või enamal määral juttu üheksal leheküljel. Näiteks viitab ta 1924. aastal Pariisi olümpiamängudele, kus Eesti jalgpallikoondis mängis koos

Kumu

näitus „Õed Meid. Avangard ja argielu“

Eesti Kunstimuuseumis on kuni augusti lõpuni avatud näitus „Õed Meid. Avangard ja argielu“. Kuraator Kai Stahli sõnul ühendab kolme õe loomingut huumor. Selles võib näitusekülastaja ise veenduda: julged ja üleannetud vaatenurgad argielu eri aspektidele ning enesekindel ja paiguti üle võlli eneseiroonia iseloomustab õdede käekirja. Natalie Mei loomingus olulisel kohal olev jalgpall on saanud oma seina, tõsi, paar jalgpallikarikatuuri leiab ka naabruses olevalt pinnalt. Sealjuures pole väljas Mei kogu jalgpalli kujutav looming.

Mei lemmiku Arnold Pihlakuga USA vastu ja mis sai meedias laialdase kajastuse. Mei kirjutab oma tervisest, lisades, et „kui sina tuled, saan silmapilkselt nii terveks ja tugevaks, kas või kohe võin sõita jalgpallimeestega Pariisi Ameerikat võitma!“.4

2 Sealsamas, 114.

3 Sealsamas, 64.

4 Sealsamas, 50.

Arnold Pihlaku raamatuna ilmunud päeviku esikaanel on mees poosis, mida Natalie Mei oma jalgpallureid kujutavatel piltidel kasutab.

Teisal kleebib ta kirjale oma ja Pihlaku foto.5 Üle võlli on aga järgmised read: „Tahtsin Pihlunni paluda ööseks oma poole, et ei oleks nii õudne üksi olla, aga pikema mõtlemise järele tulin otsusele, et siis peaks ka gollkipperi (väravavahi), mõne Tipneri6 kah paluma, see aga läheks kulukaks.“ Sealjuures on Mei lisanud joonealuse selgituse Tipneri kutsumise kohta: „Pihlak on meie paremaid forvarde, ei jäta kunagi väravaid „neit[si]likuks (Spordilehe stiil).“7

Ja viimaks: „Pihlun hakkas, ei tea miks, pahasti mängima, sellel suvel ei saanud kordki hääd kriitikat, ei tea kas maksab enam tast huvitatud olla, kuigi tal on rikkalik muskulatuur?“8

Igal juhul oli Natalie Mei jalgpalli kujutades kunstiväljal eespool oma aja meestestki.

5 Sealsamas, 87.

6 Evald Tipner oli kahe maailmasõja vahel Eesti parim väravavaht ja populaarseim jalgpallur, kes 1937. aasta parima sportlase valimisel oli maletaja Paul Kerese järel teine. Praegu on Eesti jalgpalli karikavõistlused Evald Tipneri nimelised. (Autor)

7 „Neiud kui Lutsud“. Koostanud Mari Õunapuu, Kristi Metste, Kai Stahl, Kanni Labi. EKM Teaduskirjastus, Tartu 2025, 115.

8 Sealsamas, 123.

Kerdu Lenear treenib naistekoondislaste

mõttemusklit

Aprillikuises koondiseaknas liitus Eesti naiste jalgpallikoondisega mentaalse soorituse treener Kerdu Lenear. Nagu ta ise ütleb, suudab aastaid profispordi juures olnud Lenear sportlastele toeks olla mõttemuskli tugevdamisel.

Lenear (neiupõlvenimega Arbet) elab ja hingab sporti. Ka terve ta pere on profitasemel ühel või teisel alal tegutsenud – vend Gregor mängis Eesti korvpallikoondises, isa Sven mängis käsipalli ning ema Anu on veteranide vanuseklassis suisa korvpalli maailmameistriks tulnud! Lenear tegeles nipet­näpet ka teiste spordialadega, kuid vaid korvpalliga tõsisemalt. Põrgatamisega paralleelselt laulis, kuid ühel hetkel tuli sellest korvpalli tõttu loobuda.

Juba gümnaasiumis mängis Lenear aasta ühendriikides korvpalli. Seejärel tuli Maarjamaale tagasi, lõpetas keskkooli, võttis pagasi pikemaks minekuks kaasa, et teisel pool Atlanti korvpalli mängides omandada ülikooliharidus.

Üks Leneari elu huvitavamaid seiku on Auburni ülikoolis tudeerimise ajast, kui ta läks seal ligi 10 000pealise publiku ees vastamisi Tennessee ülikooliga, kus ka kurikuulus treener Pat Summitt (naiste NCAAs kaheksa korda meistriks tulnud treener) vägesid juhatas.

kümme aastat rahvuskoondise esindamist. Kõige värskemalt on tal aga meeles viimane hooaeg Raplas. Selleks ajaks oli ta juba ka kahe lapse ema. Naiskonnaga suudeti Balti liigas võita ajalooline hõbemedal.

„Kes ma peale korvpalli olen?“ Ühel hetkel tuli palliplatsitegemistele aga joon alla tõmmata. Tuli endale selgeks teha, mis temas peale korvpalli on. Tennessee vastu mängimisele tagasi mõeldes tõdeb ta, et tundis ebakindlust. Kõrgetasemeline mäng, saal rahvast puupüsti täis ja meeletu pinge. „Mul oli hirm väljakul palli saada, sest hirm eksida oli nii suur,“ räägib Lenear. Kõike, mida ta praegu õpetab, koges ta ise platsil. Mängijana tundis ta kõvasti puudust just sellisest inimesest, kes vaimset poolt treenida oskaks.

„Viskan või löön mööda, kaotan palli ära. See takistab meil teatud samme astumast.“

Auburnis mängimise ajal kohtus ta ka ühe oma iidoliga. Charles Barkley, kes on juhtumisi sama ülikooli vilistlane, pidas neile seal motivatsioonikõne. „Kandsin aastaid ta NBA­kaarti rahakotis ja järgmisel hetkel, aastaid­aastaid hiljem, oli mul au temaga päriselt kohtuda,“ selgitab Lenear. Leneari teine iidol, kellega ta ka Adidase tänavakorvpalliturniiri raames palliplatsil vastamisi läks, on legendaarne Kobe Bryant. Lenear oli üks neist õnnelikest, kes sai tema vastu sõumängul palli loopida. Bryant ja ta mamba mentality inspireerisid Leneari mõttemusklitreeninguid jagama.

Korvpallikarjääri saavutustest toob ta välja veel

„Kogu su mugavustsoon on profispordis. Sa oled pikki aastaid teinud seda kõike, sa oled siin endale nime teinud ja ennast tõestanud. Ja siis tekib see küsimus, et mis siis järgmisena. Mis ma nüüd tegema hakkan?“ mõtles Lenear peale karjääri lõpetamist.

Ta leidis viisi, kuidas end spordiga siduda. Esmalt töötas ta korvpalliliidus, kuid ka seal tundis ta end olevat liiga harjumuspärases keskkonnas. Aga kõik mõtted, kogemused ja küsimused viisid Leneari küsimuseni – kuidas oleks võimalik mõtlemist treenida? „Kui ma oma esimese ettevõttega alustasin, sain lõpuks aru, kui võimas mõtteviisi treenimine on ja kui kaugele seda tehes jõuda võib.“

Kui ta Bryantiga aastaid tagasi palliplatsil vastamisi läks, ei vaadanud ta tema poole nii nagu

Tekst: Miko Pärn

praegu. Toona nägi ta temas kedagi, kes oli oma ala spetsialist, nüüd näeb ka midagi muud – ta ei üritanud ainult korvpallis olla parim iseenda versioon, vaid kõikjal ja kõiges, mida ta tegi. See on miski, mida Lenear ka nüüd ise õpetab. „Self-to-self for progress, self-to-others for possibilities, ehk et teised annavad sulle selle võimaluse, mida on võimalik saavutada, aga ennast iseendaga võrreldes näed sa tegelikult, kui palju sa päriselt arenenud oled.“

Sportlaste mured ja edulood

„Viskan või löön mööda, kaotan palli ära. See takistab meil teatud samme astumast,“ räägib Lenear. Üks peamisi probleeme, mida ta sportlaste puhul täheldab, on enesetakistus, mis ongi tingitud just hirmust ja kartusest ebaõnnestuda. „Sa tahad vältida piinlikkust või ebameeldivat emotsiooni, mis kaasneb sellega, kui eksid,“ möönab ta. Enesetakistus on nähtus, kus inimene hakkab end alateadlikult kaitsma selle eest, et neid piinlikke ebaõnnestumisest tingitud emotsioone tundma ei peaks.

Teine selline probleem on edukartus. Selle peamine ilming on hirm tundmatuse ees. See tähendab, et kui sportlasel on mingisugused eesmärgid – hea lepingu peale mängimine, uuele tasemele jõudmine –, siis hakatakse kartma seda, kuhu veel isegi jõutud pole, seda, mis ees ootab. Kuna sellest ei olda teadlik, hakatakse põhjuseid leidma ja vabandusi tooma, et see, kus praegu ollakse, on juba piisav.

Leneari missioon ongi eelkõige sportlasi aidata – mitte ainult sportlikes sooritustes, vaid ka leida seda, kes nad väljaspool sporti on. Kui Lenear oma järgmise kutsumuse leidis, õppis ta põhjalikult nii tippsportlaste kui ka ettevõttejuhtide enesetakistuste mõju kohta ning kuidas aidata inimestel ja meeskondadel sellest üle saada.

Lisaks Eesti jalgpallinaiskonnale on Lenear tegelenud peamiselt korvpalluritega – nimekamatest Artur Konontšuk ja Hugo Toom, samuti endine Eesti korvpallikoondise peatreener Jukka Toijala. Peale selle on Leneariga koostööd teinud näiteks võrkpallur Robert Täht ja selleks ajaks karjääri lõpetanud olümpiavõitja Gerd Kanter. Kanter leidis, et protsess õpetas ta segajaid blokeerima ja lõppeesmärkidele keskenduma. Toijala tulemus oli parem keskendumisvõime pingelistes olukordades. Konontšuk, kes mängib Saksa kõrgliigas, suutis end mängu vaheajal emotsionaalsest madalseisust välja tuua. Esimese poolaja lõpuks oli tal koos neli, mängu lõpuks 30 punkti.

Kerdu Lenear naistekoondise juures. Foto: Marleen Mälk

Leneari kaks maailma ühendusid! Maikuu viimasel päeval külastas naistekoondis meestekorvpalli meistrivõistluste finaalseeria otsustavat mängu, kus BC Kalev/Cramo võitu Tartu Ülikooli üle vaatas Tondirabas üle 4600 inimese. Lenear tagumises reas paremalt esimene.

Foto: Marleen Mälk

Pärast korvpalli hoopis jalgpall

Koostöö Lisette Tammikuga viis ta esmalt Flora naiskonna ja siis koondise juurde. Tammik arvas, et tervel naiskonnal võiks tema oskustest kasu olla. Möödunud hooaja eduka koostöö tulemusel otsustas koondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva teha Lenearile ettepaneku ka koondise juures töötada.

Lenear liitus naiskonnaga aprillikuu koondiseaknas. „Olin ringiga tagasi jõudnud selleni, kus ma tundsin, et ma peangi olema,“ tunnistab ta. Esimesel kohtumisel rääkis ta naiskonnale, kuidas ta mängijana igat rolli on täitnud: noormängija, koondise põhimängija, lapsevanemast mängija ning vahetusmängija oma. Ta suudab suhestuda sellega, mida naiskond kogeb. „Mäletan, et olime enne mängu riietusruumis. Mõnus emotsioon oli, istusin seal, lihtsalt vaatasin ja nautisin seda hetke, koondise kapten Inna (Kiss-Zlidnis – toim.) tuli mu juurde ja ütles, et olen seda vist igatsenud. Ütlesin, et jah, olen tõesti.“

Lenear hingab koondisega samas rütmis – ta on igas trennis ja igal mängul kaasas. Tema töö peamine alustala on usaldus. Selle on ta mängijatega loonud. Järgmiseks tuli hakata pihta järjepideva treeninguga. Lenear andis mängijatele konkreetsed tehnikad ning neid hakati nii individuaalselt kui ka üheskoos rakendama.

Sellele lisaks individuaalsed analüüsid ja vestlused. Oluline roll kõige selle juures on protsessi eesmärkide juures püsida. „Juhime seda, mis on meie kontrolli all. Meil on teatud pidepunktid ja signaalid, mis aitavad meil eksimustest välja tulla,“ selgitab Lenear.

Lenearil on koondislaste puhul peamine eesmärk, et õpitud tehnikad kujuneksid automaatseks rutiiniks. Lisaks mõtleb ta väljakult kaugemale: õpitut saab kasutada ka teistes eluvaldkondades. „Kui nad ühel hetkel ei ole enam sportlased, siis needsamad tehnikad toetavad neid ka mujal. See on kõige suurem eesmärk, mille loodan neile siit kaasa anda.“

Ševoldajeva: naiskond nägi tema väärtust kiirelt

Eesti naistekoondise peatreeneri Aleksandra Ševoldajeva sõnul on naiskonna senine koostöö Leneariga sujunud hästi. „Juba esimese koos veedetud nädala põhjal nägi koondis seda väärtust, mida Lenear oma rutiinide ja praktikatega kaasa toob. See tagasiside tuli kogu naiskonnalt. Igaühel abipersonalist on oma kindel roll, nii ka Lenearil. Varem meil sellist inimest, kes kannaks hoolt vaimse poole treenimise eest, polnud. Paika on pandud eesmärgid, et üheskoos parima võimaliku soorituse poole püüelda.“

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

25 aastat tagasi: Kadriorus kohtusid

Flora ja Iron Maiden

Kadrioru staadion. FC Flora ja Iron Maiden. Heategevuslik jalgpallimäng. Aivar Pohlaku kübaratrikk ja Mart Poomi vigastus. Läheme ajas 25 aastat tagasi ja meenutame, mis juhtus 1. juulil 2000. aastal.

Iron Maideni mehed vaatavad platsi kõrvalt murelikult, kuidas Mart Poomi tohterdatakse. Foto: Arno Saar, Sõnumileht/Scanpix

Tekst: Kris Ilves

Eesti jalgpalliklubi ja Briti rokkbänd mängisid omavahel jalgpalli. Tuntud inimesed olid väljakul nii Flora kui ka Iron Maideni ridades ja pealtvaatajaid Kadriorus umbes 2000. Kuidas selline kohtumine üldse aset leidis? Nagu ikka, saavad paljud asjad alguse tutvuste kaudu.

Flora toonane kommertsdirektor Raimo Nõu meenutab, et Iron Maideni promootor mängis temaga koos amatöörliigas. „Ta tuli minu juurde sellise jutuga, et Iron Maiden tuleb Eestisse ja nad tahavad jalgpalli mängida. Nemad oma vaimusilmas mõtlesid, et tuleb väike mäng. Ma helistasin

Aivar Pohlakule, kes ütles, et see on nii äge asi ja teeme suure mängu,“ selgitab Nõu.

Nii juhtuski. Iron Maiden mängis 1. juulil Kadrioru staadionil Floraga jalgpalli ja andis 2. juulil Tallinna lauluväljakul kontserdi. Seejuures kontserdi algus viibis, sest bänd elas kaasa Hollandis Rotterdamis toimunud jalgpalli EM-finaalile, kus Prantsusmaa alistas lisaajal Itaalia.

Tuleme tagasi Flora ja Iron Maideni mängu juurde. Kohtumine toimus Kadriorus, sest A. Le Coq Arena ei olnud 2000. aastal valmis. „Kadriorus oli erinevatel andmetel 2000 inimest ja kui niimoodi mõelda, siis see oli suurema publikuarvuga mäng kui enamik meistriliigakohtumisi,“ lausub Nõu, kes mäletab eredalt, mis eelnes mängu avavilele.

Raimo Nõu:

deeriti ja hüüti. Kui tulime meie, siis oli väike vilekoor, aga kui viimasena tuli Mart Poom, siis jälle skandeeriti. Enamik oli Iron Maideni fännid, sest kontserdipiletiga sai mängule tasuta. Kui õigesti mäletan, siis muidu oli pilet 25 krooni või natuke rohkem ja saime kokku 6000–7000 krooni, mis läks heategevuseks.“

Kõmperi söödud ja kokkumäng Pohlakuga Kui Iron Maideni meeskond koosnes peamiselt bändiliikmetest ja taustajõududest, siis Flora meeskond pandi kokku klubi treeneritest, endistest mängijatest ja töötajatest. „Ma ei mäleta, kas me üldse protokolli tegime. Kui tegime, siis see oli paberkujul ja ilmselt on maandunud ajaloo prügikasti,“ märgib Nõu.

„Lasime nad läbi ja päris osavalt vedasid palli, tegid ka väga häid lööke, aga me kõik unustasime ära, et Martinkenas ei oska eesti keelt. Ta ei saanud aru, et tuleb auvärav lasta!“

„Esimesena tuli staadionihoonest välja Iron Maiden ja kuna rahvas oli nende poolt, siis skan­

Flora toona meediast läbi käinud koosseisu kuulusid Mart Poom, Ivo Lehtmets, Risto Kallaste, Tarmo Rüütli, Marko Kuusik, Priit Reiska, Tiit Kõmper, Zaur Tšilingarašvili, Karel Voolaid, Aivar Pohlak, Andri Hõbemägi, Valdemaras Martinkenas, Otar Korgalidze, Viktor Mets, Priit Adamson, Priit Tomingas, Janno Kivisild, Erki Kesküla, Margus Luts, Raimo Nõu.

Aivar Pohlakule meenuvad vaid üksikud mängijad, kes Flora ridades väljakul käisid. „Peale Mardi, Valdase, Tiidu ja Raimo ma rohkem platsilolijaid ei mäletagi,“ märgib Pohlak. Pohlak oli siis 37aastane. Päev varem mängis ta oma karjääri viimase mängu Eesti meistriliigas FC

Mart Poom on just löönud seisuks 4 : 0, kuid saanud selle järel vigastada. Murelikult vaatab olukorda pealt Aivar Pohlak (nr 10). Foto: Arno Saar, Sõnumileht/Scanpix

Kuressaare eest. „Juhtus nii, et päev enne sõumängu olin Saaremaal esimesel poolajal platsil mängus FC Levadia vastu. Oli nii füüsiliselt kui mentaalselt raske mäng – lisaks võitlusele käis väljakul korralik kahepoolne verbaalne töötlus –ja ütlesin treener Jan Važinskile vaheajal, et tulen maha ja lõpetan sellel tasemel mängimise. Kusjuures nii jäigi,“ meenutab ta.

Kui Kadriorus oleks välja antud mängu parima auhind, siis ilmselt oleks selle saanud Pohlak, kes säras 7 : 1 võidumängus Iron Maideni vastu kübaratrikiga. „See oli minu täiskasvanud jalgpalluri aja ainuke mäng, kus olin väljakul koos Roman Ubakivi esimese põlvkonna legendaarse poolkaitsja Tiit Kõmperiga. Tiidu söödud ja kokkumäng temaga olid omaette elamuseks,“ märgib Pohlak, kes ise mäletab kolmest väravast kahte detailselt.

„Esimene värav tuli nii, et Tiit viis mind nurga alt väravavahiga silmitsi, too tuli küll vastu, aga kontrollisin hästi palli ja pistsin selle tema külje alt ette nurka. Kolmandale väravale eelnesid seinasöödud Tiidu ja Raimoga, pärast mida lõin palli 16­kasti joonelt putsaninaga postipõrkest väravasse,“ kirjeldab Pohlak.

Martinkenas ei lasknud auväravat lüüa Flora seitsmest väravast ühe sai enda nimele Nõu, kes meenutab, et publikule see ei meeldinud. „Kui ma kogemata värava lõin ja endal oli jube mõnus tunne, siis pärast paar sõpra, kes olid staadionil, ütlesid, et rahvas vilistas. Mina seda ei märganud,“ naerab Nõu.

Lisaks Pohlakule (3 väravat) ja Nõule (1) tegid Flora eest skoori Korgalidze (1), Poom (1) ja Tomingas (1). Flora võitis esimese poolaja 2 : 0 ja juhtis teisel poolajal 7 : 0, kuni lõpuks jõudis sihile ka Iron Maiden, kui auvärava lõi Joe Lovell. Kuidas see sündis? Nõu sõnul aitasid kõik florakad peale väravasuul olnud Martinkenase sellele kaasa.

„Martinkenas tuli Mardi asemele väravasse ja minu meelest oli see Kallaste, kes hüüdis keskele ette, et laseme neil auvärava lüüa. Lasime nad läbi ja päris osavalt vedasid palli, tegid ka väga häid lööke, aga me kõik unustasime ära, et Martinkenas ei oska eesti keelt. Ta ei saanud aru, et tuleb auvärav lasta!“ räägib Nõu.

Ta lisab: „Oleg Timofejev oli kohtunik, kes ütles, et aeg on tegelikult täis, aga lasime neil ikkagi auvärava lüüa. Minu arust nad lõid päris mitmendal

Väljakult ja staadionilt lahkus Poom küll omal jalal, kuid sealt otsejoones traumapunkti. 28aastase väravavahi tervist kontrollib koondise arst Gunnar Männik. Foto: Arno Saar, Sõnumileht/Scanpix

lisaminutil palli ristnurka ja Martinkenas lihtsalt ei suutnud seda ära võtta – meisterlik löök. Senimaani võttis Martinkenas kõik löögid ära.“

Poom lõi värava ja sai vigastada

Martinkenas asendas teisel poolajal Poomi, kes sai Flora neljandat väravat lüües vigastada. See on ka peamine põhjus, miks seda kohtumist mäletatakse isegi 2025. aastal ja ilmselt mäletatakse 2050. aastalgi. Poom on seda olukorda oma raamatus põhjalikult kirjeldanud. „Mulle väga valus õppetund,“ sõnas Poom, kes mängis sajandi alguses Derby County ridades Inglismaa Premier League’is.

Poom meenutab juhtunut uuesti:

„Mind valiti kevadel Derby County aasta mängijaks ja ma olin väga motiveeritud – tahtsin minna väga heas vormis tagasi ja ladusime koos kergejõustikutreeneri

Jaanus Veskega väga kõva põhja alla. Siis sain kutse ja andsin nõusoleku, sest olin halb ei ütleja. Minu arust oli see heategevuseks, tundus õige ja äge asi, aga lõpuks olid valusad tagajärjed.

Ma mäletan, et mõnus oli mängida ja olin väga heas vormis. Mängisime asjaarmastajate vastu ja tempo ei olnud liiga kõrge. Mul hakkas igav. Panin spurtidega üles rünnakule appi ja mängisin väga kõrgel. Teisel poolajal läksin rünnakule kaasa ja tuli Kõmperi kõrge tsenderdus – hüppasin üles ja lõin palli peaga väravasse, aga kui mina maandusin, siis nende väravavaht alles hüppas üles. Sain tema põlvega kubemepiirkonda ja rusikaga sarnaluu pihta, korraks võttis pildi eest ära. Mängul olnud Eesti koondise arst Gunnar

Mart

Poom:

Männik jooksis väljakule ja turgutas mind. Siis oli selge, et on vaja minna traumapunkti.“

Poom pidi mõni päev hiljem Inglismaale tagasi lendama. „Ma ei mäleta, kas ma ei saanud peatreenerit kätte või ei julgenud talle helistada, aga sain füsioterapeudi kätte. Ta ei saanud algul aru, et kuidas sain vigastada, kelle vastu ja kuidas see on võimalik. Valu ja häbi oli koos.“

Lõpuks selgus, et vigastus kubemepiirkonnas oli palju tõsisem kui näos. „Läksin tagasi Inglismaale ja kohe alguses olid kehalised katsed. Proovisin trenni teha ja tegin kõik katsed ära, aga mäletan, et pärast joonejooksu sülitasin ja kusin verd. Siis läksime Hispaaniasse laagrisse ja proovisin kõiki asju kaasa teha, aga valud olid nii suured ja lendasin poole laagri pealt tagasi Inglismaale, kus läksin operatsioonile.“

„Mängisin terve hooaja kriketikaitsmetega, ebamugav ja valus, andis tunda, aga sai mängida.“

Poom jättis enda sõnul üks nädal või kaks ettevalmistusest vahele, aga kuulus Premier League’i avavoorus Southamptoni vastu Derby County algkoosseisu ja sai samal hooajal lõpuks kirja 33 liigamängu. „Mängisin terve hooaja kriketikaitsmetega, ebamugav ja valus, andis tunda, aga sai mängida.“

Mart Poom koos Derby County peatreeneri Jim Smithiga 2001. aastal Eestis. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Derby County peatreener Jim Smith oli Poomi peale maruvihane ja määras eestlasele isegi trahvi, aga Poom ei pidanud seda maksma, sest tegi sügisel neli nullimängu järjest. Flora ja Iron Maideni mängu on Poomiga seoses hiljem isegi BBC meelelahutussaates „A Question of Sport“ meenutatud. „Saates küsiti: mis neil on ühist? Seal oli minu ja Iron Maideni pilt,“ muigab Poom.

Tähed tagasi kodus

Juunikuise koondisepausi eelne A. Le Coq Premium liiga voor on tavapäraselt üks peamisi kohti, kus tribüünil saab näha pallureid, kes muidu pallivad hoopis kaugemal. Selleks ajaks on ju sügisest kevadeni mängivates välismaa liigades hooaeg läbi ning paljud väliseestlased kasutavad võimalust kodumaale põigata. Aga tuleb välja, et mitte ainult eestlased!

Kardetud ründepaar taas Hiiul! Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskonna kohtumist tuli Hiiule vaatama veel eelmisel hooajalgi Kalju ridades Premium liiga vastaseid kollitanud ründepaar Alex Matthias Tamm – Promise David. Kui Tamm tuli värskelt Ljubljana Olimpijaga Sloveenia meistriks, siis David krooniti Saint-Gilloise’i Unioni meeskonnaga Belgia tšempioniks ning kuuldavasti on tema turuväärtus tõusnud mitmekümne miljoni euroni. Foto: Anna Andreas

Selsamal Kalju–Paide mängul oli kohal veel üks Premium liiga eelmise hooaja täht: endisi tiimikaaslasi külastas talvel Paidest otse Bundesliga klubisse St. Pauli siirdunud Abdoulie Ceesay (nokatsiga). Pildil veel ports Paide aafriklasi: helesinise pusaga Pa Assan Corr, tema vasakul käel Abdourahman Badamosi. Esireas on Muhammed Suso ja Mouhamed Gueye, pildi paremas ääres lehvitavad Andrei Veis ja Pa Abdou Cham. Tagareas vasakul Paidega vahepeal treeninud Mustapha Jah. Foto: Liisi Troska

Sentimeetrite mäng! Eesti meestekoondis oli kodumängus Norra vastu kaks korda väga lähedal viigiväravale, kui tabasime posti ja latti. Selles olukorras on Maksim Paskotši kauglöök võtnud Rauno Sappinenist rikošeti ja põrkab kohe vastu posti. Norra väravavaht Ørjan Nyland ei suuda õigel ajal reageerida, kuid tema õnneks põrkab pall postist tagasi väljakule, mitte väravasse. Foto: Liisi Troska

Kehamäng või tantsuliigutused? Osalised Iisraeli koondislane Maayan Ben Israel ja Eesti koondislane Karola Purgats. Foto: Liisi Troska

Väravalöömisega kaasnev adrenaliinisurakas ja emotsioonilaeng on jalgpalli üks vägevamaid koostisosasid. Siin demonstreerib seda äsja Paide Linnameeskonnale värava löönud Narva Transi keskkaitsja Šalva Burjanadze.

Foto: Liisi Troska

Vibu vinna ja nool teele! Kristina Teern on hetk tagasi löönud Eesti naistekoondise võõrsil Bulgaaria vastu 1 : 0 juhtima. Foto: Marleen Mälk

Mis siis Londonis toimub? Eesti–Norra mängu järel arutasid asja meeskondade kaptenid Martin Ødegaard ja Karl Jakob Hein – mõlemad Arsenali mängumehed, kuid Hein veetis lõppenud hooaja Hispaanias Real Valladolidis laenul. Foto:

Nõmme Kalju fännid avaldasid meeskonna karikavõiduni juhtinud peatreenerile Nikita Andrejevile omapärasel moel tunnustust, püstitades temast Hiiu staadionihoone katusele kuju. Just sealt jälgis Andrejev meeskonna mängu siis, kui oli punase kaardi tõttu juhendamiskeelu all. Foto:

Huhh! Esimesed

palavad ilmad võtavad mängijatel keele vestile.

Kommentaatori suurim abimees on hea ettevalmistus! ERRi kommentaatori Kristjan Kalkuni märkmed Flora–Paide mänguks. Foto: Katariina Peetson

Liisi Troska

Liisi Troska

suviselt

Foto: Katariina Peetson

830

eurot kogus Jõgeva Wolvesi meeskond ühisrahastusplatvormil Stardipaik, et tasuda IV liiga 960 euro suurune osalustasu.

2 : 1

võit Venemaa üle 2002. aastal oli Jalka hinnangul Eesti koondise ajaloo kõige olulisem koondisemäng.

3810

eurot kogus jalgpalliliit karikafinaali päeval toimunud heategevuslikul oksjonil, mille tulu annetati SOS Lastekülale.

Pelmeenidest, lisatrennist ja untsu läinud üleminekust

2015. aasta juulikuu Jalka kaanestaar oli FC Levadia väravavaht Sergei Pareiko, kes vastas Jalka lugejate küsimustele. Karjääri viimast profihooaega mänginud väravavaht rääkis muu hulgas, et karjääri lõpu järel jääb ta ilmselt kõige rohkem igatsema mängueelseid päevi ja selle rutiine, samuti avaldas ta, et Eestis on tema lemmikartist Kuldne Trio. „Kui olin veel noor, siis oli 4–5 lugu, mis olid kogu aeg meeles, mäletan neid päris hästi. Ott Leplandi „Kuula“ mängis mul autos päris palju ja viimane Eurovisiooni laul (Elina Borni ja Stig Rästa „Goodbye to Yesterday“ – toim.) oli super. Mõtlesin, et jõuab kolme hulka, aga kahjuks ei jõudnud. Selline tore ja romantiline lugu, mis näitab, et Eestis on talente, kes võivad vabalt Euroopas konkurentsi pakkuda. Jätkake samamoodi!“ rääkis Pareiko.

Siim Kera kirjutas oma kolumnis klubijalgpalli pidupäeva publikust, kiites Paide ja Kalju mängu vaatama tulnud 2441 inimest, aga tõdedes samal ajal, et tervikuna ei suutnud pidupäev rahvast kõnetada. „Kella ühest alanud jalgpalliturul minu silmad suurt tungi ei kohanud, kuigi meeldiva õhkkonna keskel saadi krõbiseva vastutasuks nii vutiraamatuid, salle kui särke. Pärast meestefinaali toimunud heategevuslikul oksjonil viibis silma järgi aga 50–60 inimest. Veidi vähe. Klubijalgpalli pidupäev on küll uhke nimi, aga kahjuks või õnneks läheb suurem osa aurust ja tähelepanust siiski Evald Tipneri karikafinaalile,“ möönis Kera.

Väikeses intervjuus rääkis välismaalt Viljandi Tulevikku naasnud ja ründajana Premium liigas väga hea väravasoone leidnud Joonas Tamm, et teeb kõvasti individuaalset tööd, et paremaks saada – kui võistkond harjutab neli korda nädalas, siis tema lisab sellele kõvasti individuaalset treeningut. „Hommikuti harjutan lööki ja igasuguseid väikeseid asju, iga päev teen midagi. Kui teed sama palju trenni kui teised, siis kuidas neist paremaks saad?“

Üheksakümnendatel 17 korda Eesti koondist esindanud keskkaitsja Raivo Nõmmik (pildil) meenutas tänapäevases mõttes uskumatut seika, mis tema karjääris sisuliselt murdepunktiks osutus – 1998. aasta alguses tekkis tal FC Flora mängijana võimalus Soome kõrgliigaklubi MyPa juurde proovima minna. „Vorm oli väga hea, treeningud Küprosel kahel järjestikusel aastal ideaalsetes tingimustes olid oma positiivse jälje jätnud. Mängisin MyPa eest kaks mängu Soome kõrgliigas põhikoosseisus, mis nii tulemuste mõttes kui individuaalse soorituse poolest läksid hästi. Mänedžer ja peatreener jäid rahule ning soovisid mind meeskonda. Hakkasin Soome kolimise mõttega end juba harjutama, kui selgus, et Floraga kokkulepet siiski ei saavutatud. Kui oleksin olnud sel hetkel pädevam mänguvälistes asjades, oluliselt enesekindlam ja nõudnud oma karjääri huvides välismaale siirdumist, siis kes teab, kuidas kõik oleks läinud?“

Jalka uuris ka seda, mida jalgpallurid söövad, kui neil kõht tühjaks läheb, kui teadlikult nad toituvad ja mis saab siis, kui neil tekib isu patustada. Alo Bärengrub tõi nendest toitudest, mis jalgpalluri menüüsse justkui kuuluma ei peaks, välja, et talle meeldib suvel šašlõkki grillida; Anastassia Morkovkina tegi kodus ise pelmeene ning Rauno Sappinen pidas oma suurimaks nõrkuseks pitsat.

Mängijaks luubi all oli Viljandi Tuleviku noor keskkaitsja Gerdo Juhkam, postritel olid Eesti karikavõitjad Pärnu JK ja Nõmme Kalju, Meistrite liiga võitja FC Barcelona ja Euroopa liiga võitja Sevilla.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. 2012. aastal osalesid Sergei Pareiko ja Sergei Terehhov omapärases reklaamvideos, kus nad söögilaua taga teineteisele pingsalt silma vaatasid, seejärel kahvlid kätte haarasid ja kuulutasid: „Sööme ära!“ Mida reklaamiti?

2. Selle Eesti jalgpalliklubi nimi ühtib ühe Tallinna vanalinna kuulsa tänavaga. Tänava otsast klubi koduväljakuni jalutamine võtaks mõõdukas tempos aega pisut alla kolme tunni. Milline klubi see on?

3. Septembris Eestiga kohtuva Itaalia koondise uueks peatreeneriks määrati mängijana koondist 73 korral esindanud ning nendega 2006. aastal maailmameistriks tulnud Gennaro Gattuso. Millist klubi Gattuso viimati (hooajal 2024–25) juhendas? See klubi loositi 2015. aasta suvel Euroopa liiga eelringis kokku Sillamäe Kaleviga – kodus suutis Sillamäe nendega viiki mängida, võõrsil kaotati 2 : 6. Tegu on oma riigi üheksakordse meistriga, mis pärineb suvituslinnast, kuhu saab Tallinnast otselennuga reisida.

4. Hiljuti sai Premium liiga mängijatest koondisekutse ka Narva Transi ründaja Landry Kaboré, kes debüteeris Burkina Faso koondises. Millise riigi eest mängis aga Daniel Evuy, kellest sai 2013. aastal Tallinna Kalevi mängijana esimene Premium liiga pallur, kes samal ajal mõne Aafrika koondise eest pallinud? 2009. aastal pidas just selle riigi koondise vastu oma lahkumismängu Martin Reim.

5. Tegu on Eesti kõige levinuma metsatüübiga, mis moodustab meie metsade kogupindalast ligi neljandiku. Seal on levinumad männikud, kuusikud ja kaasikud. Eestis on see metsatüüp levinud eelkõige Kagu- ja Lõuna-Eestis. Vastuseks kõlbab ka Eesti jalgpalluri perekonnanimi.

Sina oled kohtunik

1. Mängija libastub karistuslööki lüües ning puudutab palli, mis liigub pool meetrit edasi. Lööja märkab, et palli poole on tulemas vastasvõistkonna mängija, ning lööb palli uuesti oma värava poole selliselt, et see läheb väravasse. Milline on sinu otsus?

a) värav loeb

b) nurgalöök vastasvõistkonnale

c) vabalöök vastasvõistkonnale palli teistkordse puudutamise kohalt d) vabalöök vastasvõistkonnale palli teistkordse puudutamise kohalt, kollane kaart karistuslöögi lööjale

2. Mängija söödab tagasi oma väravavahile, kes lööb palli jalaga. Tugeva tuule tõttu ebaõnnestub löök aga selliselt, et see lendab värava poole ja väravavaht püüab selle enne väravasse minemist kinni. Sinu otsus?

a) mäng jätkub

b) penalti ja punane kaart

c) penalti

d) vabalöök

3. Võistkond taasalustab mängu vabalöögiga. Sa ei jõua vabalöögi märgiks veel kätt tõsta ning pall lüüakse otse värava peale. Väravavaht proovib pealelööki tõrjuda, puudutab seda tehes palli ning pall läheb väravasse. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) värav ei loe, vabalöök läheb kordamisele

c) värav ei loe, jätkatakse väravaesise lahtilöögiga

sellepärast, et kohtunik polnud kätt tõstnud.

3. Õige on variant b – reegli 13 järgi tuleb vabalööki korrata, kui kohtunik pole tõstnud vabalöögi märgiks kätt ja pall lüüakse otse väravasse. Esialgne vabalöök ei kaota kohtuniku eksimuse tõttu kehtivust. Ausa mängu vaimus tuleb vabalööki korrata isegi juhul, kui väravavaht palli enne väravasse jõudmist puudutas – tõrjuti vaid

peotäit puu- ja köögivilju.

paania tuletas meelde, et päevas tuleb süüa vähemalt viis

2.

3. Spliti Hajduk 4. Ekvatoriaal-Guinea 5. Palumets Vastused 1. Õige on variant c – reegel 13 sätestab, et kui pall on mängus ja lööja puudutab palli uuesti enne, kui pall on puutunud mõnda teist mängijat, määratakse vastasvõistkonnale vabalöök.

2. Õige on variant a – reegli 12 järgi ei määrata vabalööki tagasisöödu kätte võtmise puhul siis, kui väravavaht on selgelt palli löönud või üritanud palli mängu lüüa pärast seda, kui võistkonnakaaslane on talle selle tahtlikult jalaga löönud.

Foto: Katariina Peetson

Harju JK Laagri (Harju tänav)

Juulikuu sünnipäevad

1.07 Katrin Kaarna 45

1.07 Mait Nõmme 42

2.07 Elari Valmas 37

3.07 Sören Kaldma 29

4.07 Karel Voolaid 48

4.07 Karel Kübar 31

5.07 Mairon Pihor 35

5.07 Kristjan Kask 26

7.07 Raiko Mutle 41

7.07 Miina Kallas 36

7.07 Frank Liivak 29

7.07 Getriin Strigin 29

7.07 Laur Nurkse 33

8.07 Urmas Rooba 47

8.07 Erik Sorga 26

9.07 Ave Pajo 41

10.07 Ando Hausenberg 38

10.07 Mattias Traublum 32

11.07 Raio Piiroja 46

12.07 Vladimir Karev 73

12.07 Hannaliis Jaadla 39

14.07 Ott Meerits 43

14.07 Viktor Plotnikov 36

14.07 Rocco Robert Shein 22

15.07 Ain Tammus 56

15.07 Silja Goroško 31

18.07 Igor Orlov 67

18.07 Priit Penu 55

19.07 Peeter Lelov 75

20.07 Maksim Gussev 31

20.07 Sten Ütsmüts 31

21.07 Mati Lember 40

21.07 Kirill Nesterov 36

22.07 Zaur Tšilingarašvili 58

22.07 Neeme Neemlaid 40

23.07 Katrin Osi 46

23.07 Alen Stepanjan 34

23.07 Triinu Esken 33

24.07 Urmas Kaljend 61

24.07 Ilja Monakov 37

24.07 Alex Matthias Tamm 24

26.07 Timo Lomp 37

26.07 Sandra Liir 22

28.07 Varje Paat 47

28.07 Carmen Kaidi Jõeleht 26

28.07 Voiteh Karnatsevitš 25

29.07 Jaanus Veensalu 61

29.07 Hannes Reinvald 54

29.07 Jaanus Sirel 50

30.07 Jaan Roos 46

30.07 Allan Soomets 44

30.07 Anastasia Dodeltseva 28

31.07 Urmas Hepner 61

31.07 Carl Tubarik 44

31.07 Siim Valtna 38

Soome kutsus kogemata koondisesse 51aastase mängija

Soome naistekoondis ületas juuni alguses omapärasel moel uudisekünnise: nimelt tegi nende koondise mänedžer Outi Saarinen kentsaka apsaka, kui valis Rahvuste liiga mänguks Serbiaga mängupäeva koosseisu kogemata 23aastase kaitsja Nanne Ruuskaneni asemel ammu tipptasemel mängimise lõpetanud 51aastase Stina Ruuskaneni.

Sama perekonnanimega mängijad ei ole omavahel sugulased. Kuna apsakat ei avastatud enne võistkonna ülesandmise tähtaega, pidigi Nanne Ruuskanen mängust kõrvale jääma. Stina Ruuskanen mängis Soome koondises kokku kaks mängu ja seda 29 aastat tagasi.

„Olen kindlasti valmis, kui kutse tuleb! Just eile mängisin ühes rahvaliigamängus, nii et olen vormis,“ naeris Stina Ruuskanen Ilta-Sanomatega vesteldes.

Saarinen palus eksimuse tõttu mõistagi vabandust. „Nanne oli loomulikult pettunud, kuid võttis uudise asjaolusid arvestades hästi vastu. Palun eksimuse pärast vabandust.“

Kohtumine Serbiaga lõppes 1 : 1 viigiga, mis tagas Soomele pääsu A-liiga playoff’i.

TIITLIVÖÖ

Tiitlivöö ringiga tagasi Kalju käes

Õhus oli võimalus, et viiendat korda Eesti jalgpalli tiitlivöö enam kui 30aastase ajaloo jooksul vahetab vöö omanikku penaltiseeria abil: Tipneri karikafinaal Kalju ja Levadia vahel otsustati penaltiseerias, kuid vöö senine omanik Nõmme Kalju osutus seal võitjaks. Sellele järgnenud mõne nädala jooksul andsid nad tiitlivöö käest, kuid võitsid selle peagi endale tagasi: karikafinaalile järgnenud liigamängus kaotati Paide Linnameeskonnale, kes omakorda selle järgmises liigamängus Narva Transile loovutas. Transi pidu kestis aga täpselt koondisepausi jagu, sest sellele järgnenud Premium liiga mängus kaotati omakorda Kaljule, mis tähendas, et nõmmekad said tiitlivöö endale ringiga tagasi.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 21. juuni, Tallinna FCI Levadia – Nõmme Kalju FC 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

AIVAR POHLAK JÄTKAB

jalgpallijuhina

Jalgpalliliidu üldkogu valis järgmiseks neljaks aastaks alaliidu presidendina jätkama Aivar Pohlaku, kes alistas pingelises ja avalikkust haaranud duellis Ragnar Klavani kandidatuuri. Sel fotol on 34aastane Pohlak 1997. aastal FC Flora vihmavarju all Flora mängu jälgimas ning samal ajal tollase mobiiltelefoni abil kellegagi suhtlemas. Tänapäevase nutitelefoni kõrval kasutas Pohlak veel mõni aasta tagasi üsna algelist Nokia telefoni, millega oli mugav ekraani vaatamata sõnumeid trükkida.

LHV edetabel

Maikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (5.) Nõmme Kalju FC

4. (3.) FC Elva

5. (4.) JK Tallinna Kalev

6. (8.) Paide Linnameeskond

7. (7.) FC Nõmme United

8. (6.) Pärnu JK Vaprus

9. (9.) Viljandi JK Tulevik

10. (10.) JK Tabasalu

11. (14.) FC Kuressaare

12. (11.) Viimsi JK

13. (13.) Raplamaa JK

14. (17.) Tallinna FCI Levadia

15. (15.) Põhja-Tallinna JK Volta

16. (12.) FC Tallinn

17. (–) Saku Sporting

18. (–) JK Welco

19. (20.) FC Kose

20. (16.) Rakvere JK Tarvas

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Juunikuu ristsõna õige vastus oli „joogipudeli“

Õige vastuse eest võitis Eesti koondise nokkmütsi Jaanika Niit. Võitjaga võtame ühendust.

Juulikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. juuliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise nokkmütsi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

Tooted saadaval: