Jalka (oktoober 2025)

12 lugu

Mihkel

Uibolehe karjäärist

Kes võib sportlast kritiseerida?

Mida teeb neljas kohtunik?

Robin Fridayikoonilisim jalgpallur, kellest sa polnud kuulnudki

Postritel

Marten-Chris Paalberg, Karl Jakob Hein, Virgil van Dijk, Olga Carmona

VIVATBE T.EE

Aeg vigade paranduseks

Vaata, kust otsast tahes – septembrikuine koondiseaken oli meie meestekoondisele Jürgen Henni käe all esimene, mis osutus ebaõnnestunuks. 0 : 5 kaotus võõrsil Itaaliale ja kodus tehtud 0 : 0 viik Andorraga jätsid suhu kibeda maigu – võõrsil itaallaste vastu oli meie karistusala vastastele liiga avatud, kodus ei suutnud me pisiriigi umbkaitset lahti muukida.

Õnneks tuleb juba üsna kiirelt vigade paranduse võimalus – oktoobri keskel saame nendesamade itaallastega mängida kodusel A. Le Coq Arenal, kolm päeva hiljem aga ootab sealsamas ees valikmäng Moldovaga, kes ei ole kindlasti unustanud meie kevadist 3 : 2 võitu Chișinăus. Värvime tribüünid siniseks ja tuleme omasid toetama!

A. Le Coq Premium liiga hooaeg läheneb aga pöörase kiirusega lõpplahendusele – ees ootab vaid finišisirge. Kas näeme lõpuruudustikus veel üllatusi – ja kes suudab tihedas võitluses parima väravaküti tiitli nimel pikima kõrre tõmmata?

Naistekoondist ootab oktoobri lõpus ees Balti turniir, naiste meistriliiga on samuti lõpplahenduse ootel – oktoobrikuu on igatahes olulistest mängudest tulvil!

Ilusat jalgpallisügist ja mõnusat lugemist, hea vutisõber!

Foto: Liisi Troska

KAANELUGU

LK 14–15

Konstantin Vassiljevi ja Taijo

Teniste lahkumismäng tõstatas üle tüki aja taas küsimuse: kas lahkumismängude traditsioonil on moodsas jalgpallikalendris enam kohta?

KOHUSTUSLIK LUGEMINE:

Mihkel Uiboleht on jalgpalliliidus töötanud tugevalt üle poole oma elust – kusjuures tänapäeval tundub täiesti mõeldamatu, et üks 17aastane gümnasist võetakse pressiesindajana tööle ning saadetakse sisuliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta kohe A-koondisega välisreisile! Uiboleht meenutab Jalkale nii seda kui paljusid teisi põnevaid juhtumeid oma 21aastasest tööstaažist vutiliidus.

EJLi töötaja lk 22–30

SISUKORD

Kolumn

12 Raul Ojassaar

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud

22 EJLi töötaja: Mihkel Uiboleht

40 Mängija luubi all: Tristan Pajo

42 Maailm: Robin Friday pööraselt elatud elu

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid 3 Oktoober 6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid 10 Lugu & tsitaadid

14 Faktifoto: Konstantin Vassiljevi koondisekarjäär

20 Fotouudis: rannakoondis jäi A-divisjoni püsima

52 Faktifoto: Taijo Teniste koondisekarjäär

54 Kohtunikud: mida teeb jalgpallimängul neljas kohtunik? 56 Klõpsud

ESIKAANEL: KONSTANTIN VASSILJEV JA TAIJO TENISTE FOTO: KATARIINA PEETSON

NR 10 (214) 2025

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM PULST KRISTJAN REMMELKOOR GUNNAR SALU

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

16 Euromängud

Millised Eesti jalgpallurid on teinud kaasa kõige rohkem euromänge ja kes on löönud kõige enam väravaid? Mati Kesavälja põhjatu statistikakogum aitab selgust tuua!

Poster

Marten-Chris Paalberg

Karl

Virgil

Olga Carmona

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Kibeda lõpuga lahkumismäng

9. septembril toimunud kohtumine Eesti ja Andorra vahel oli erilise hõnguga: üheksa-aastase pausi järel oli Eesti koondise ametlik kohtumine ühtlasi lahkumismäng, sedapuhku koguni kahele mehele: koondisega jätsid hüvasti Konstantin Vassiljev ja Taijo Teniste.

Eesti Jalgpalli Liidult said mõlemad päevakangelased tänutäheks reisi kahele järgmisel kevadel Budapestis toimuvale Meistrite liiga finaalmängule. Teniste sai ühtlasi kätte UEFA välja antava mütsi, mis on ette nähtud kõigile 100 koondisemänguni jõudnud mehele.

Fotod: Lembit Peegel

Kuigi Teniste ja Vassiljevi lahkumine oli pidulik ja päädis kogu staadioni püstiste ovatsioonidega, ei olnud Eesti esitus paremate killast: pisikese Andorra umbkaitset ei suutnudki Eesti lõpuks lahti muukida ja mäng lõppes 0 : 0 viigiga. Triblinguteravust pakkus lõpuminutitel vahetusest sekkunud Patrik Kristal, kuid temalgi ei õnnestunud sinisärke läbimurdeni viia.

Eesti vaat et kogu mängu parim olukord sündis mängu kõige viimaste puudetega, kui Kevor Palumetsa (taamal) lähilöök tabas pallilt eest ära põigata üritanud Mattias Käidi (pikali) pead ja jõudis juba Andorra väravavahi jalge vahelt läbi pugeda, kuid Käidi puude summutas palli hoogu nii palju, et väravavaht suutis selle siiski väravast väljas hoida. Luhtunud võimalust neab ka Rauno Sappinen.

FC Ararat

Naiste meistriliigas hooaega sisuliselt väljaspool arvestust mänginud Tallinna FC Ararat otsustas septembri alguses hooaja lõpuni mängimisest loobuda. Juba eelmisel aastal tõsistesse majandusraskustesse sattunud klubi esindusnaiskond suutis küll hooaja esimesel poolel näidata väljakul meistriliigale vastavat kvaliteeti, kuid mitme mängija lahkumine ja koosseisuprobleemid tegid suvel Araratist selgelt liiga kõige nõrgema naiskonna.

Promise David

Eelmisel suvel Nõmme Kaljust Belgia tippklubisse Union Saint-Gilloise siirdunud ründaja Promise David lõi tänavuse Meistrite liiga põhiturniiri kõige esimese värava, tehes avamängus penaltipunktilt skoori hollandlaste PSV vastu. 24aastase kanadalase viimast tabamust Eestis ja esimest väravat Meistrite liigas lahutavad aasta ja kolm kuud. Samas mängus oli Unioni pingil ka teine Kaljust sinna siirdunud ründemängija, sel suvel Eestist Belgiasse liikunud Guilherme.

„Aktuaalne kaamera“ läks eetrisse A. Le Coq Arenalt

Eesti Televisiooni uudistemagasini „Aktuaalne kaamera“ 2. septembril kell 17 alanud saade oli harjumatu, aga samas jalgpallisõpradele tuttava taustaga: nimelt läks saade eetrisse A. Le Coq Arena telestuudiost!

„Eesti rahvusringhäälingu pikaajaline strateegia näeb ette toimepidevuse tugevdamist kõikidel platvormidel, et tagada katkematu eeter kriiside korral. Teiste seas hõlmab see uudisvoo tagamist nii teles, raadios kui ka veebis,“ selgitas ERR tava-

5

võitu järjest noppis augustikuus Premium liigas Pärnu Vaprus. Tegu on klubi ajaloo pikima võiduseeriaga kõrgliigas.

päratut praktikat oma kodulehel. „Toimepidevuse süsteemide ja seadmete katsetamise eesmärgil läks „Aktuaalne kaamera“ eetrisse väljaspool harjumuspärast stuudiot.“

Saatejuht Margus Saar luges uudised ette A. Le Coq Arena tribüüni nurgas asuvast stuudioruumist, mis on ERRil tavapäraselt kasutuses näiteks koondisemängude stuudiosaadete ajal. Rohkem ruumi vajanud tehniline tugi pandi püsti tribüüni keskel asuvasse pressisektorisse.

16 aastat, 11 kuud ja 8 päeva

on uus rekord, mis tähistab Premium liiga noorimat kübaratriki lööjat – selle püstitas Pärnu Vapruse ründaja Marten-Chris Paalberg, kes kostitas 16. septembril kolme kolliga Tartu Tammekat.

250

kohtunikku teenindab keskmiselt ühe nädala jooksul Eesti meistrivõistluste kohtumisi. Septembri alguse seisuga oli sel hooajal Eestis väljakul käinud 466 kohtunikku.

Uus! Uued Supersmuutid

Maasika-laimi-kibuvitsa ja apelsini-granadilli-tšilli

„Olen hakanud teadlikult tegema uusi asju, näiteks on minust saanud jalkafänn. Mu kodust on Crystal Palace’i kodustaadionile 15 minuti tee. Käin vaatamas nii paljusid nende mänge, kui vähegi jõuan. Olen aasta otsa järjekorras olnud, et osta hooajapiletit, ent pole seni seda saanud.“

Suurbritannia luterlike kirikute nõukogu peasekretär Meelis Süld

„Maks tegi väga korraliku ülemineku, aga ta võinuks sellega veidi oodata ja siis minna – saanuks omavahel madistada ja veidi eesti keelt rääkida.“

Šveitsi kõrgliigasse FC Thuni siirdunud Mattias Käit ei saanudki uues liigas Maksim Paskotšiga vastamisi minna, sest Paskotši liikus üsna peagi pärast seda Šveitsist Belgiasse

„Messengeris on inimesed, kes soovivad õnne. Mulle see näputöö iseenesest ei meeldi, ma olen telefonimees. Kui on vaja, siis helista ja ma räägin, aga see ühe pöidlaliigutuse emotsioon... Teen seda austusest nende inimeste vastu ja vastan neile.“

Augustis ainult võite tunnistanud

Pärnu Vapruse peatreener Igor Prins õnnitluste laviinist

„Hea, et see juhtus – me ei ole väga palju kaotanud. Nüüd teame, mille kallal saame edaspidi tööd teha.“

FC Flora naiskonna peatreener Ljubov Maksimova pärast 0 : 1 kaotust Saku Sportingule, mis oli Florale esimene kaotus koduses liigas pärast 2021. aastat

„Täna peale trenni vaatame, kas nad jäävad ellu!“

Eesti koondise peatreener Jürgen

Henn vastuseks mängueelsel pressikonverentsil esitatud küsimusele, kui palju mänguaega Konstantin

Vassiljev ja Taijo Teniste lahkumismängus teenivad

„Midagi ei pannud mina pihta! Nad pididki valmis olema! Kui nad tahavad jalgpallis midagi saavutada, siis nii peabki olema.“

Tallinna derbis Levadiale juba avaminutil värava löönud, FC Florat tüüriv

Konstantin Vassiljev arvas, et hea algus tuli mängijate suhtumisest, mitte treenerite heast häälestusest

VEIKO SOO taasliitus Tammekaga

Viimased 11 aastat Premium liigat juhtinud Veiko Soo lahkus jalgpalliliidust ning asus alates septembrist taas tööle Tartu Tammekas – sealsamas, kust ta enam kui kümnendi jagu tagasi Eesti tippliigade arendamise juurde asus.

40aastase Soo töö tippliigade tegevjuhina kätkes sisuliselt kõike, mis puudutab seda, kuidas muuta A. Le Coq Premium liiga tootena varasemast paremaks, atraktiivsemaks, ägedamaks, kutsuvamaks, nauditavamaks ja publikusõbralikumaks. Tammekas on tema ametinimetus ürituste ja koostöösuhete juht. Ehk väga lihtsustatult öeldes töötas Soo seni kogu liigas selle nimel, et inimesed tunneksid mängude vastu huvi ja tahaksid tribüünil käia, nüüd saab ta aga kogu oma energia suunata Tartu Tammekas selle valdkonna parandamisele.

Tammekas töötas Soo aastatel 2010–2013 tegevjuhi ja mänedžerina ning alates 2014. aastast panustas ta meeletul hulgal energiat ja töötunde Premium liiga arendamisse.

„11 aastat ja natuke peale on olnud väga äge aeg. Olen teinud seda, millesse olen ise väga uskunud ja usun ka praegu. See on otsapidi olnud üks elu unistusi ja võimalusi. Aeg on lennanud ja midagi selle aja jooksul olnut ma ei kahetse,“ sõnab kogu selle aja Tartus elanud Soo pärast jalgpalliliidust lahkumist.

„See uudis on paljudes inimestes tekitanud ootamatuid reaktsioone. Paljud on küsinud: mis siis nüüd juhtus? Tegelikult ei juhtunudki midagi, see on lihtsalt elu. Üks uks läheb kinni, teine lahti.

Mul kasvab kodus kolm last, nad on praegu 11, 6 ja 3. Nad on veel suhteliselt väikesed – kõike muud saab hiljem uuesti teha, aga lapsed on vaid korra väikesed. Kui tahta seda tööd teha suure kirega, nagu mina olen teinud, siis paratamatult jääb kodus olemise aega väheks. Jalgpalli mängitakse ju õhtuti ja nädalavahetusel. Üheksast viieni pole spordis seda tööd sisuliselt võimalik teha, võibolla mõnel üksikul positsioonil. Kogukonnajuhid on ka selle kohta hea näide – see töö peab olema elustiili osa.

Teine pool on seotud sellega, et ehitame perega Tartusse maja – see on jõudnud faasi, kus on lootust, et varsti saame sisse kolida. Kõige sellega seoses on soov kodu lähedal olla järjest kasvanud. Tundus ratsionaalne hetk praegu niisugune otsus teha.“

Publikuhuvi peaaegu kahekordistunud

Soo tööpõld Premium liiga arendamisel on olnud lai. „Tegime eelmisel aastal ETV otseülekannetest videolugu, kust käis läbi 2014. aasta hooaja esimese vooru mäng Levadia ja Paide vahel, mille Paide üllatuslikult 1 : 0 võitis. Kui praegu vaadata, milline see video ja kõik mängu ümber üldse välja nägi, siis...“ meenutab Soo.

„Otseülekannetega on tulnud palju tegeleda. Praeguseks on see ju täiesti tavaline asi, et saame kõiki Premium liiga mänge otseülekandes jälgida, aga 2014. aastal oli olukord selline, et voorus tegi ühest mängust ülekande ERR, ühest Postimees ja mõnes voorus oli veel mõni ülekanne juures. Alustada tuli seega sellest, kas ülekanne üldse on või ei ole, aga sinna juurde tuli kogu tehnilise poole koostöös ülekandepartneritega arendamine. Ühel hetkel saime kõikidest mängudest otseülekanded ja hakkasime juurutama näiteks väravasöötjaid – varem sellist žanri Premium liigas ju polnudki.“

Enne seda, kui Soo jalgpalliliidus tööle asus, oli Premium liiga keskmine publikuarv 215. Eelmisel hooajal ületas see esimest korda 400 inimese piiri (406).

„Kogukonnajuhtide projekti, täiendava turunduse ja muude meetmete abil oleme saavutanud liigana publikuarvudes parema stabiilsuse.

Hooajal on kokku 180 mängu – 2013. aastal olid neist 107 sellised, millel oli alla 200 pealtvaataja. 59 protsenti! Praeguseks oleme selle näitaja kõvasti allapoole saanud – eelmisel aastal oli selliseid mänge 30. Need ei ole näitajad, millega me praegu kaugeltki rahul oleksime, aga ka see näitab natuke, kuidas oleme edasi tulnud. Sportlikus mõttes on liiga alumise otsa ja seeläbi keskmine tase kindlasti tõusnud.“

Lõuna-Eesti ja Tartu väärivad tugevamat Tammekat

Uues ametis loodab Soo kaasa aidata sellele, et Tartu Tammekast saaks Eesti jalgpallis senisest veelgi suurem jõud.

„Selleks et teha heas mõttes head klubi, on vaja inimesi ja taustajõude. Kui mina Tammekast

lahkusin, oli seal laste ja lastetreenerite arv poole väiksem kui praegu, polnud oma baasi. Rentnikuna on elu mõnes mõttes ju lihtsam: broneerid väljakud ära, kui on mingi probleem, helistad ja ütled, et lumi on lükkamata või midagi sellist. Oma baasiga on teistmoodi, seal tuleb kõigega ise tegeleda, see on hoopis teistsugune hulk energiat, mis tuleb sinna sisse panna, ja klubis peab keegi selle eest vastutama. Teatud arvu inimesi peab selleks kaasama ja mulle tundub, et ühel hetkel jäi see arv natuke liiga väikeseks, et klubi edasi viia. Nüüd oleme jõudnud sinna, kus inimesi tuleb juurde, et Tammeka loodetavasti uutesse kõrgustesse tõsta,“ räägib Soo.

„Juurde panna on kõvasti, kõige paremas mõttes. Loodetavasti suudame mingi aja pärast Tallinnale tugevamat konkurentsi pakkuda, sest Lõuna-Eesti ja Tartumaa väärivad seda!“

Foto: Katariina Peetson

Kellel on õigus sportlast kritiseerida?

Augusti lõpus ja septembri alguses toimunud korvpalli EMfinaalturniirile sõitis Eesti meeskond põhjendatult lootusrikkalt.

Lootused ei seisnenud medalitest unelemises, vaid selles, et sooviti lõpuks ometi, esimest korda pärast 1993. aastat alagrupist edasi väljalangemismängudele murda.

Eeldused olid üsna head: kaht vastast tuli kuueliikmelises rühmas edestada ning nii Tšehhi kui Portugal on võistkonnad, kelle alistamiseks ei ole meie kossumeestel vaja tingimata meeletut eneseületust ega asjaolude kokkusobimist.

Paraku läks täpselt nii, nagu korvpallikoondisel on läinud ka eelmisel kahel EM-finaalturniiril: viiest mängust saadi vaid üks võit ja edasipääsu see ei toonud. Otsustavale mängule Portugaliga mindi sealjuures ka kihlveokontorite hinnangul üsna selge soosikuna, kuid mängus kõrbeti ja jäädi kaheksandikfinaalide ukse taha.

Ajakirjandus ja fännid olid mõistagi kriitilised kogu koondise suhtes, aga erilise tähelepanu osaliseks sai Henri Drell. Portugali vastu koguni kuue pallikaotusega ebaõnnestunud Drell oleks selle eest oma koosa saanud ehk nii või naa, aga õli lisasid liitrite kaupa tulle tema turniirieelsed kommentaarid.

„Siis hakkasid pakkumised tulema, ma ei tea, jommaijoosse! Mingi kuradi Portugali liigadesse ja sellistesse asjadesse hakkas tulema, pfft,“ rääkis Drell suvel Betsafe’i jutusaates üleolevalt hiljutisest agendivahetusest, kui tema eelmine agent hakkas talle meeleheitlikult tiimivahetuspakkumisi saatma. Drell lubas samas saates korvpallimängimise üldse ära lõpetada, kui asi nii hapuks läheb, et ta peakski Portugalis mängima.

üritasid moraalijüngrit mängida ja väita, nagu poleks Drelli kritiseerida üldse kohane.

„Ta andis ju endast parima! Omasid tuleb igal juhul toetada! Kaotas kogu meeskond, mitte ainult üks mängija!“ ja nii edasi. Kõiges selles on ju tõetera sees – kaotaski kogu meeskond. Drell ei saanud viimases mängus rünnakul kõige paremini hakkama, kuid kaitses oli ta üldiselt tubli. Paraku oli tema siiski individuaalselt võttes ootusi ja reaalsust kõrvutades koondise suurim altmineja. Kas fännid ei või siis selle üle pettumust väljendada? Pealegi ei lubanud ükski teine Eesti mängija endale enne turniiri selliseid ülbitsevaid väljaütlemisi. Kui sõnad ja teod üldse kokku ei käi, siis kas see ei vääri kriitikat?

Ühes skaala otsas Drell, teises Teniste Samas on sellel kõigel minu jaoks ka teine pool. Henri Drell on Eestis praegu üks väga vähestest tippsportlastest, kel on iseloomu ja julgust avalikkuse ees asjadest väga ausalt ja otsekoheselt rääkida – hoolimata sellest, et NBAski platsil käinud mängijana on ta ilmselt elu jooksul omajagu meediatreeningut saanud.

Kui sõnad ja teod üldse kokku ei käi, siis kas see ei vääri kriitikat?

Paraku näitasid just needsamad Portugali liiga mehed EM-finaalturniiril otsustaval hetkel Drellile oma taset. Suure suuga räägitud laused (see Portugali-teemaline kommentaar polnud laia lehena tuntud Drellil suve jooksul ainus üleolev või suurustav sõnavõtt) hammustasid teda kõige valusamalt tagumikust.

Muidugi on liiast sellisel puhul saata tapmisähvardusi või mängija sotsiaalmeediat ropu sõimuga üle ujutada – mõlemat Drelli puhul kuuldavasti juhtus. Samas oli kummastav jälgida ka neid, kes

Reljeefsus ja värvikus on alati asjad, mis tõmbavad sportlasele tähelepanu, toovad talle toetajaid ja fänne ning hoiavad teda pildis. Mingisugusel tasandil võime ju austada neid sportlasi, neid jalgpallureid ja korvpallureid, kes on tagasihoidlikud, ei paista silma skandaalide ega vastuolulisusega ja teevad lihtsalt oma tööd. Eeskujulikult.

Või kas äärmuslik tagasihoidlikkus ja taamale hoidmine ikka peaksid eeskujulikkust tähendama?

Kas see, mis tähendab oma olemuselt ju igasuguste riskide vältimist, peaks üldse olema käitumine, mida eeskujuks tuua?

Drelli täielik vastand on mõnes mõttes äsja Eesti jalgpallikoondises lahkumismängu pidanud Taijo Teniste. 100 koondisemängu ja kümneaas-

Tekst:

Raul Ojassaar

Henri Drell nautis EMil fännide toetust, aga teenis ära ka nende pahameele. Foto: Hendrik Osula, fiba.basketball

tane karjäär korralikes Norra klubides, neli Eesti meistritiitlit, aga… isegi lahkumismängu eel tuli ajakirjanikel talt huvitavaid lauseid lausa väevõimuga välja kruttida, ja vahel ei õnnestunud see isegi sel moel.

Tagasihoidliku inimesena sobib selline lähenemine Tenistele kindlasti hästi, aga kumba spordisõbrad eelistaksid: et meil oleks juures viis Drelli või viis Tenistet? Kumba oleks ägedam jälgida?

Kas lahkumismängude

aeg ametlikes matšides on läbi?

Konstantin Vassiljevi ja Taijo Teniste lahkumismängu saatel oli mitmelt poolt kuulda kerget nurinat: koondiste kalender on viimastel aastatel muutunud nii tihedaks, et tavalisteks sõprusmängudeks enam sageli ruumi ei jää – kas peaksime oma lahkumismängude traditsiooni sellisel kujul jätkama?

Murekoht on loomulikult see, et lahkumismängu „formaat“ näeb ette seda, et karjäärile tavapäraselt juba joone alla tõmmanud pallur veedab väljakul omajagu aega ning ta vahetatakse millalgi esimesel poolajal pidulikult välja. Seetõttu tuleb A-koondisel natuke aega kohtumisest mängida koosseisuga, mis pole koostatud sportlikel alustel; lahkuja võtab paratamatult mänguminuteid „ära“ mõnelt mängijalt, kes neid tegelikult peaks saama, ja lisaks tuleb lahkuja väljavahetamiseks kasutada ära ka üks vahetuspaus.

Enne septembrikuu kohtumisi uurisin selle kohta ka Jürgen Hennilt, kes vastas nii: „Treenerina oled kahe tule vahel, aga peame hakkama saama. Ühest küljest tahaks ju alati sajaprotsendiliselt keskenduda mängule ja tulemusele, aga annan samal ajal aru, et jalgpallis on väga palju olulisi inimlikke ja kultuurilisi aspekte, mida silmas pidada. Järeleandmisi tuleb kindlasti teha, aga tean, et Taijo ja Kostja on professionaalsed, ja olen kindel, et meie valmistumist see ei sega. Usun, et ka meeskond tahab neile anda hea viimase mängu.“

Hennil olekski olnud imelik sellele küsimusele vastates öelda, et temale lahkumismängude mõte absoluutselt ei sobi, aga üks osa tema vastusest jäi mulle kõrva, sest tabas minu meelest kümnesse. „Annan samal ajal aru, et jalgpallis on väga palju olulisi inimlikke ja kultuurilisi aspekte, mida silmas pidada“ – täpselt!

Lahkumismängud 100+ koondisemängu pidanutele on Eesti õhukesevõitu jalgpallikultuuris olnud ilus traditsioon, mis annab Eesti jalgpallifännidele võimaluse pikaaegsete koondislastega pidulikult ja konkreetselt hüvasti jätta. Pole kahtlustki, et mängijatel endil on need mängud elu lõpuni eriliselt meeles, samuti ei teki muul viisil neid emotsioone, kus kogu staadion saaks püstiste ovatsioonidega mängijat tänada.

Jah – 2022. aastal peetud Eesti–Soome legendide maavõistlus, mis oli de facto lahkumismäng Enar Jäägerile, Aleksandr Dmitrijevile ja Dmitri Kruglovile, oli lõpuks samuti üsna õnnestunud üritus, kuid selline mäng ei meelita publikut üldse nii lihtsalt staadionile kui ametlik koondisemäng. Eesti ja Soome vanameistrite lõbusat lahingut tuli vaatama natuke üle poolteise tuhande inimese, Eesti–Andorra mängu sisuliselt kolm korda rohkem silmapaare.

Seepärast tasuks siiski jätkata praeguse tavapraktikaga ja võimalusel lahkumismängud ametlike maavõistluste raames korraldada. Need hetked ja emotsioonid kaaluvad selle väikese sportliku ohverduse üles ja nagu Henn ütles: jalgpallis on palju olulisi inimlikke ja kultuurilisi aspekte, mida silmas pidada.

KONSTANTIN VASSILJEV, 159/26

Septembrikuine kodumäng

Andorraga oli lahkumismäng Eesti koondise rekordinternatsionaalile

Konstantin Vassiljevile, kes tuli sinises särgis platsile 159. ja viimast korda.

Maailma 31. mees

Ametlike koondisemängude arvu poolest jagab Vassiljev nüüd meeste maailma edetabelis 31. kohta.

Pika puuga on esimesel kohal nii mängude kui väravate arvestuses Cristiano Ronaldo (223/141), eurooplastest on Vassiljevist mängude arvu poolest ees veel Luka Modrić (190), Sergio Ramos (180), Gianluigi Buffon (176), Iker Casillas (167), Vitālijs Astafjevs (166) ja Robert Lewandowski (160). Uhke seltskond!

59 vastast

Vassiljevi 159 koondisematši tulid 59 vastase vastu. Enim kordi käis ta platsil kohtumistes meie naabritega – Soomega madistas ta kaheksal, Lätiga seitsmel ja Leeduga kuuel korral. Põneva tõsiasjana sai Vassiljev platsil käia kõigi riikide vastu, kes on tulnud maailmameistriks: korra Brasiilia, Argentina, Uruguay, Itaalia ja Prantsusmaa, kaks korda Hispaania ja Saksamaa ning kolm korda Inglismaa vastu.

Esimene

40+ mängija meestekoondises

Vassiljevi jõudmise rekordinternatsionaaliks teeb märkimisväärsemaks asjaolu, et koondisedebüüdi tegi ta alles poolteist kuud enne 22. sünnipäeva.

Andorra vastu platsile astudes oli Vassiljev aga 41 aasta ja 24 päeva vanune, mis teeb temast läbi aegade vanima Eesti koondislase ja esimese mehe, kes platsil käinud enam kui 40aastaselt – vanuse tippmark oli enne Vassiljevit Sergei Pareiko nimel, kes oli oma viimases kohtumises 38aastane. Lisaks hoiab Vassiljev enda käes vanima väravalööja tiitlit – 2022. aastal Malta võrku sahistades oli ta 37 aasta, 9 kuu ja 24 päeva vanune. Temast järgmised mehed on 34aastaselt skoorinud Andres Oper, Taijo Teniste ja Heinrich Paal.

Oluline on rõhutada, et Vassiljevist sai läbi aegade vanim meestekoondislane, sest naistekoondises on legendaarne Heleri Saar pannud ette peaaegu aasta jagu veel kõvema märgi – tema oli oma viimases koondisemängus 2021. aastal 41 aasta, 11 kuu ja 10 päeva vanune!

26 väravat

26 löödud koondiseväravaga jääb Vassiljev meestekoondislaste arvestuses alla vaid Andres Operile (38) ja Indrek Zelinskile (27). Tema esimest (28.03.2009 Armeenia vastu) ja viimast väravat (9.06.2022 Malta vastu) lahutab enam kui 13 aastat. Koguni kuut tema tabamustest hinnati aasta lõpus koondiseaasta ilusaima värava auhinna Hõbepalliga. Kaks väravat ühes mängus sai ta koondise eest kirja kolmel korral: 2010. aastal Usbekistani, 2011. aastal Põhja-Iirimaa ja 2013. aastal Hollandi vastu.

Foto: Katariina Peetson

Sergei Zenjov –Eesti number üks euromängur

Eesti klubidele lõppes eurohooaeg tänavu paraku taas enne põhiturniiri algust –viimasena oli võistlustules veel

FCI Levadia, kes Konverentsiliiga kolmandas eelringis valusalt

Luksemburgi meistrile

Differdange kaotas. Kes on aga need Eesti mängijad, kel on karjääri jooksul õnnestunud kõige rohkem euromängudes osaleda?

Eesti jalgpallis on mitu statistilist näitajat sellised, mida võib vaadelda mitmest küljest. Hea näide on üksikute mängijate Premium liigas mängitud mängude arv. Ühest küljest näitab Andre Frolovi 521 Premium liiga mängu seda, et ta on teinud tõeliselt pika ja stabiilse karjääri Eesti tipptasemel, teisalt viitab aga nii suur koduliigamängude arv sellele, et tal pole õnnestunud karjääri jooksul välisklubidesse mängima pääseda või on ta nendele võimalustele ära öelnud.

Kui näiteks Premier League’i või Meistrite liiga puhul on mängitud mängude arv automaatselt väga kõva kvaliteedinäitaja, siis Eesti liiga puhul on asi mitmetahulisem. Meie läbi aegade kõige kõvema karjääri teinud jalgpallur Ragnar Klavan sai näiteks kirja 99 Eesti kõrgliigamängu, Mart Poomile jäi neid kirja veel tunduvalt vähem.

Mängijate osalus eurosarjakohtumistes ei ole samuti mustvalge kvaliteedinäitaja. Ühest küljest on Eesti tippklubis pikaajaliselt mänginud mängijal võimalik igal suvel mõni euromäng endale saldosse juurde kirjutada, aga see ei tähenda automaatselt seda, et ta oleks tingimata edukam või kvaliteetsem pallur kui mõni teine, kes kuulub mõnesse tugevasse välisklubisse, mis parasjagu eurosarjamängudele pole pääsenud.

Seda kõike arvestades palus Jalka jalgpallistatistik Mati Kesaväljal kokku lüüa Eesti kodakondsusega jalgpallurite statistika, mis puudutab nende mängitud euromänge. Kes on karjääri jooksul saanud neid eri klubide eest nii Eestis kui välismaal pidada kõige rohkem?

Sergei Zenjov on üsna selgelt kõige suurema eurokogemusega Eesti jalgpallur. Sel fotol on ta väljakul oma seni viimases eurosarjamängus Islandi klubi Valur vastu. Foto: Brit Maria Tael, Soccernet.ee

Statistika: Mati Kesaväli / Tekst: Raul Ojassaar

EUROMÄNGUD

Enim mänge eurosarjades

Tabelisse jõudsid need mängijad, kes on karjääri jooksul pidanud vähemalt 30 euromängu. Kokku on löödud nii eelringi- kui põhiturniirikohtumised.

Lühendid: ML – Meistrite liiga; EL – Euroopa liiga; KL – Konverentsiliiga; UK – UEFA karikas; KK – karikavõitjate karikas

Koht Mängija Hooajad

1. Sergei Zenjov 68/12 8/1 42/9 18/2

Tallinna FC TVMK 2006/07 2/– 2/–

Lvivi Karpatõ (Ukraina) 2010/11 – 2011/12 13/3 13/3

FK Qäbälä (Aserbaidžaan) 2015/16 – 2016/17 27/6 27/6

Tallinna FC Flora 2021/22 – 2025/26 26/3 6/1 2/– 18/2

2. Konstantin Vassiljev 49/2 12/–

Tallinna FC Levadia 2004/05 – 2007/08

FC Koper (Sloveenia) 2011/12 2/– 2/–

Białystoki Jagiellonia (Poola) 2015/16 3/– 3/–

Tallinna FC Flora 2019/20 – 2024/25 32/1 9/– 9/1 14/–

3. Rauno Alliku 47/4 13/2 14/– 20/2

Tallinna FC Flora 2010/11 – 2025/26

4. Ragnar Klavan

Tallinna FC Flora 2003/04 – 2004/05 3/– 3/–

AZ Alkmaar (Holland) 2009/10 – 2011/12 17/1 1/– 16/1

FC Augsburg (Saksamaa) 2015/16 6/– 6/–

Liverpool (Inglismaa) 2017/18 8/– 8/–

Paide Linnameeskond 2021/22 – 2022/23 7/– 7/–

JK Tallinna Kalev 2024/25 1/– 1/–

5. Henrik Ojamaa 41/2 11/– 10/– 20/2

Motherwell (Šotimaa) 2012/13 4/– 2/– 2/–

Varssavi Legia (Poola) 2013/14 9/– 3/– 6/–

Tallinna FC Flora 2021/22 – 2023/24 20/1 6/– 2/– 12/1

Paide Linnameeskond 2024/25 – 2025/26 8/1 8/1

6. Ken Kallaste 40/– 7/– 18/– 12/– 3/–

Nõmme Kalju FC 2011/12 – 2015/16 18/– 4/– 14/–

Tallinna FC Flora 2006/07 – 2023/24 22/– 3/– 4/– 12/– 3/–

7. Vitali Leitan 39/4 20/1 5/– 12/3 2/–

Tallinna FC Lantana 1997/98 – 1999/2000 6/1 2/– 2/1 2/–

Tallinna (Maardu) FC Levadia 2000/01 – 2012/13 33/3 18/1 5/– 10/2

8. Konstantin Nahk 37/5 16/4 4/– 13/1 4/–

Tallinna JK Sadam 1996/97 – 1998/99 6/– 2/– 4/–

Tallinna (Maardu) FC Levadia 1999/2000 – 2011/12 31/5 16/4 4/– 11/1

9.–10. Andrei Kalimullin 36/– 19/– 6/– 10/– 1/–

Tallinna FC Lantana 1998/99 – 1999/2000 3/– 2/– 1/–

Tallinna (Maardu) FC Levadia 1999/2000 – 2011/12 29/– 17/– 4/– 8/–

FCI Tallinn 2016/17 – 2017/18 4/– 2/– 2/–9.–10. Tihhon Šišov 36/– 16/– 7/– 13/–

FC Levadia Tallinn (vana) 2002/03 2/– 2/–

Tallinna (Maardu) FC Levadia 2003/04 – 2009/10 25/– 12/– 2/– 11/–

Nõmme Kalju FC 2012/13 – 2014/15 7/– 4/– 3/–

JK Sillamäe Kalev 2015/16 2/– 2/–11. Joonas Tamm 35/1 1/– 22/– 12/1

Tallinna FC Flora 2009/10 – 2017/18 6/– 1/– 5/–Sarpsborg (Norra) 2018/19 12/– 12/–

Desna (Ukraina) 2020/21 1/– 1/–

Poltava Vorskla (Ukraina) 2021/22 1/– 1/–

FCSB (Rumeenia) 2022/23 9/1

Plovdivi Botev (Bulgaaria) 2024/25

12.–13. Vitali Teleš

Tallinna FC TVMK 2004/05 – 2007/08

2/– 5/–

Nõmme Kalju FC 2012/13 – 2018/19 27/– 4/– 23/–12.–13. Michael Lilander 34/3 7/– 5/1 22/2

Tallinna FC Flora 2020/21 – 2023/24

Ats Purje

Tallinna (Maardu) FC Levadia 2003/04 – 2006/07 7/2

Turu Inter (Soome) 2009/10 2/–

Kuopion Palloseura (Soome) 2012/13 – 2020/21

Nõmme Kalju FC 2015/16 – 2016/17 9/1 9/1

JK Tallinna Kalev 2024/25 2/– 2/–14.–16. Martin Miller

Markus Poom

Tallinna FC Flora 2018/19 – 2025/26

Shamrock Rovers (Iirimaa) 2023/24 – 2024/25 3/– 1/– 8/1

Rauno Sappinen on eurosarjaväravate arvestuses Eesti mängijate seas selge liider. Eriliselt särav oli temale hooaeg 2021/22, kui ta lõi Konverentsiliiga põhiturniirile

jõudnud FC Flora eest 12 euromänguga lausa 11 väravat. Foto: Brit Maria Tael, Soccernet.ee

17.–18. Igor Subbotin

32/2 10/2 22/–

Tallinna FC Levadia 2010/11 – 2015/16 16/2 6/2 10/–

Nõmme Kalju FC 2016/17 – 2019/20 16/– 4/– 12/–17.–18. Siim Luts 32/2 6/1 7/– 19/1

Tallinna FC Flora 2010/11 – 2012/13 6/– 4/– 2/–

Tallinna FC Levadia 2015/16 – 2016/17 6/1 2/1 4/–

Paide Linnameeskond 2020/21 – 2025/26 20/1 1/– 19/1 19.–22. Maksim Podholjuzin 31/- 6/- 18/- 7/-

Tallinna FC Levadia 2010/11 – 2021/22 28/– 6/– 18/– 4/–

Nõmme Kalju FC 2025/26 3/– 3/–

19.–22. Ilja Antonov 31/2 9/– 17/2 5/–

Tallinna FC Levadia 2012/13 – 2022/23 24/1 7/– 12/1 5/–

Jerevani Ararat-Armenia (Armeenia) 2019/20 7/1 2/– 5/1

19.–22. Rauno Sappinen 31/17 9/7 10/3 12/7

Tallinna FC Flora 2013/14 – 2025/26 31/17 9/7 10/3 12/7

19.–22. Robert Kirss 31/1 5/– 10/– 16/1

Nõmme Kalju FC 2013/14 – 2019/20 12/– 2/– 10/–

Tallinna FC Levadia 2021/22 – 2025/26 19/1 3/– 16/1

23.–24. Aleksandr Dmitrijev 30/– 10/– 7/– 13/–

FC Levadia Tallinn (vana) 2002/03 2/– 2/–

Tallinna (Maardu) FC Levadia 2003/04 – 2013/14 20/– 6/– 3/– 11/–

FCI Tallinn 2016/17 – 2017/18 4/– 2/– 2/–

Tallinna FC Flora 2018/19 4/– 2/– 2/–

23.–24. Matvei Igonen 30/– 7/– 15/– 8/–

FCI Tallinn 2016/17 – 2017/18 4/– 2/– 2/–

Lillestrøm (Norra) 2018/19 1/– 1/–

Tallinna FC Flora 2019/20 – 2021/22 22/– 5/– 9/– 8/–

Plovdivi Botev (Bulgaaria) 2024/25 3/– 3/–

Kui arvestada ainult välisklubides peetud euromänge, jääb Zenjov (40/9) esikohale, järgmised on Ragnar Klavan (31/1) ja Joonas Tamm (29/1). Väikese vahega tulevad edasi Karol Mets (14/–), Urmas Rooba (13/–), Ats Purje (13/–), Sergei Pareiko (13/–), Henrik Ojamaa (13/–), Markus Poom (12/1), Artur Pikk (11/–), Sergei Terehhov (10/2), Enar Jääger (10/–) ja Mattias Käit (10/1).

Eesti klubide eest peetud euromängude arvestuses moodustavad esiviisiku Rauno Alliku (47/4), Konstantin Vassiljev (44/2), Ken Kallaste (40/–) ja Vitali Leitan (39/4).

Kui arvestada ainult välisklubides löödud väravaid, on selgel esikohal Sergei Zenjov üheksa tabamusega, kolm väravat on välistiimide eest eurosarjades löönud nii Andres Oper kui Tarmo Kink. Kaks sellist kolli on kirjas Sergei Terehhovil ja Vlasi Sinjavskil, korra on välisklubi eest eurosarjas võrku sahistanud 12 Eesti jalgpallurit: Kristen Viikmäe, Joel Lindpere, Nikolai Mašitšev, Ragnar Klavan, Sander Post, Ats Purje, Sander Puri, Taijo Teniste, Ilja Antonov, Mattias Käit, Joonas Tamm ja Markus Poom.

Eesti klubide eest löödud eurosarjaväravate troonil istub kindlalt Rauno Sappinen (17), talle järgnevad Martin Miller (6) ja Konstantin Nahk (5). Neli sellist tabamust on kirjas Sander Postil, Maksim Rõtškovil, Vitali Leitanil, Tarmo Neemelol, Rimo Hundil, Rauno Allikul, Zakaria Beglarišvilil, Mark Anders Lepikul ja Robi Saarmal, samuti võib siia mööndusega lisada Eestist pärit, aga Eesti kodakondsuseta Nikita Andrejevi. Kolm kolli Eesti klubide eest on kirjas Andrei Borissovil, Sergei Braginil, Vladimir Voskoboinikovil, Andrei Sidorenkovil, Mihkel Ainsalul ja Michael Lilanderil.

Rannakoondis tagas üleminekuturniiril A-divisjoni pileti

Foto: Jose Manuel Alvarez / Beach Soccer Worldwide

Eesti rannajalgpallikoondisele ei osutunud 2025. aasta sedavõrd edukaks kui varasemad, mistõttu tuli oma koht A-divisjonis ehk Euroopa 16 parema seas välja võidelda üleminekuturniiril.

Septembri keskel Itaalias Viareggios toimunud turniirist võttis osa neli meeskonda, kes olid selle aasta seniste A-divisjoni turniiride jooksul olnud 16 meeskonna seas neli viimast. Need olid Gruusia, Eesti, Läti ja Türgi. Nimetatud nelik mängis üleminekuturniiril omavahelise ringi, mille kaks paremat tagasid järgmiseks aastaks koha A-divisjonis, kaks viimast aga langesid B-tasandile.

Juulis Gruusias Batumis ja Itaalias Castellammare di Stabias toimunud miniturniiridel mõlemal kolmest

mängust kolm kaotust saanud Eesti suutis püsimajäämise kindlustada juba esimese kahe mänguga, kui 2 : 3 kaotusseisust võideldi end Türgi vastu 4 : 3 võitjaks ning seejärel purustati 8 : 2 Läti. Viimases kohtumises jäädi küll 2 : 3 alla Gruusiale, kuid selleks ajaks oli juba selge, et Eesti jääb püsima ja Gruusia langeb välja.

Türgi ja Läti duellis jäid peale türklased, mis tähendab, et lisaks grusiinidele langevad B-divisjoni ka lätlased.

„Me tahame kõiki mänge võita, aga kui mingid asjad ei õnnestu ja palli sisse ei saa, on raske,“ sõnas Eesti koondise peatreener Rasmus Munskind viimase kohtumise järel. „Täna kahjuks ei õnnestunud, kuid tähtsaim eesmärk – A-divisjoni koht – sai saavutatud, seega tuleb igati rahule jääda.“

Üle poole elust jalgpalliliidus.

12 LUGU MIHKEL

UIBOLEHE AASTATEST

Mihkel Uiboleht on juba nii pikalt olnud mitmel moel jalgpalliliidu nägu ja kõneisik, et ilma temata on alaliitu raske ette kujutada. Kuna tööstaaži on vutiliidus kogunenud juba enam kui 20 aastat, võib paljudele tulla üllatusena, et tegelikult ei ole Uiboleht isegi veel 40aastane!

Indrek Zelinskiga käis tema mängijakarjääri jooksul kaasas lõõp, et mees on olnud pool elu suluseisus. Uibolehe puhul ei ole „pool elu jalgpalliliidus“ sugugi liialdus, vaid faktiliselt tagasihoidlik väide – 38aastane tartlane on jalgpalliliidu palgal olnud alates 2004. aastast!

Meenutame praeguseks jalgpalli korraldamise osakonna juhiks tõusnud Uibolehega seikasid jalgpallis töötamisest – paarikümne aastaga on lugusid ju kogunenud meeletult palju!

Jaapanikeelne artikkel World Socceris

Veel enne jalgpalliliitu tööle tulekut jõudis Uiboleht verinoorena toimetada Soccernet.ee portaalis, kuhu läks 15aastaselt.

„Soccernet oli toona täielikult vabatahtlikkuse alusel toimiv jalgpalliportaal – aasta oli 2002. Olin fännina käinud mõnel koondisemängul tribüünil, eriti eredalt on meeles näiteks 2002. aasta Eesti–Moldova mäng, kus Teet Allas väga ilusa värava lõi. Olin fännitribüünil suure lipu all, hästi lahe oli ja läksin hiljem netist infot otsima, millal järgmised mängud toimuvad. Internet oli tol ajal veel lapsekingades, Soccerneti portaal oli hästi kihvt, aga sealt oli ka väga palju infot puudu.

Ajakirjandus on mind lapsest saati huvitanud – mäletan, et kui minult väikesena küsiti, kelleks ma saada tahan, siis vastasin, et Toomas Ubaks!

Algklassidest peale olin toimetanud klassi ajalehte ja hiljem natuke kooli ajalehte ka kirjutanud. Otsisin väljundit, kus kirjutada saaks, ning kirjutasin Soccerneti toonasele juhile Veiko Kampurale, et tahaksin proovida. Proovitöö tegin 2002. aasta sügisel, koondisemängust Belgia või Uus-Meremaaga. Seejärel alustasingi tasapisi Soccernetis. Ühel hetkel hakkasin kirjutama ka Eesti Spordilehte, kus Tiit Lääne andis mulle jalgpalliküljed. Kirjutasin sinna enam-vähem igal nädalal. Mu Spordilehega kokku viinud Raimo Nõu kaudu tekkis ühel hetkel võimalus kirjutada World Socceri jaapanikeelsesse väljaandesse lugu Läti koondisest. Raimo oli Nagano olümpial kellegi jaapanlasega tutvunud ja mulle pakuti siis 2004. aasta EMi eel võimalust nende jaoks lätlastest lugu kirjutada. Kirjutasin muidugi inglise keeles ja nemad tõlkisid, aga sain paar eksemplari isegi endale. Kahjuks on need kolimise käigus kaduma läinud.“

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: Liisi Troska

Rohelise gümnasistina

Euroopa tippude juures

2004. aasta augustis tööle asununa ei lasknud Uibolehe esimene välislähetus end kaua oodata. Viimastel aastatel enne Uibolehe liitumist oli Eesti koondise meediasuhtlust koordineeritud teiste ametite kõrvalt, nüüd oli koondisel pärast mõningast pausi pressiesindaja. Juba tolle aasta septembri alguses mängis koondis MM-valikmängud kodus Luksemburgi ja võõrsil Portugaliga, mis tähendas ühtlasi seda, et 17aastane Uiboleht sõitis koos Arno Pijpersi juhendatava koondisega Portugali – riiki, mis oli samal suvel võõrustanud EM-finaalturniiri, mille finaalis valusalt Kreekale alla jäädi.

„Minu 11. klass algas kohe puudumisega, sest sõitsin kaasa Arno Pijpersi viimasele mängule Portugaliga. See oli päris põnev reis – õhkkond oli väga kummaline. Vahetult enne seda oli olnud mäng Luksemburgiga, mille 4 : 0 võitsime, kus Arno oli ennast pressikonverentsil üsna emotsionaalselt väljendanud ja andnud mõista, et lahkub. See oli minu jaoks ju esimene pressikonverents, mille läbi viisin! Ega ma toona sellest midagi suurt ei teadnud, õppisin rohkem ametit. Ütlesin lihtsalt tere ja andsin sõna, ei muud. Portugali-reis oli ka selles suhtes naljakas, et läksin sinna tavalise 17aastase riietuses: mul olid taskutega kergelt lohvakad valged hiphop-püksid, mida sai veel lukkudega lühikeseks tõmmata. Meie klassis olid need toona hästi popid. T-särk oli üleval ja nii ma siis seal olin! Kuu aega hiljem olime Riias, siis olin vahepeal endale pintsaku, triiksärgi ja kingad ostnud, et asi natuke viisakam oleks. Portugali-reisilt saadud kogemus oli kõva. Eestist oli kaasas küll ainult üks ajakirjanik, Ants Põldoja, aga pressiesindaja töö oli tol ajal ka telefoni teel intervjuusid vahendada. Sotsiaalmeediat ega midagi sellist ju toona ka polnud.

Üks asi on hästi meeles – üks kolmest Portugali suurest spordilehest kirjutas mängu eelvaates väikese lisaloo ka minust. Mängueelsel päeval uurisid Portugali ajakirjanikud minu käest ikka meie koondise kohta infot. Ühel hetkel hakkas ajakirjanik küsima ka minu tausta kohta. Rääkisin ausalt, et olen 17aastane ja juba paar aastat jalgpalliajakirjanik olnud. Selle pisikese loo pealkiri oligi lõpuks midagi sellist, et näe, 17aastane, aga juba kaks aastat jalgpalliajakirjanik olnud. Nende jaoks oli see kindlasti täiesti arusaamatu jutt – mingi tüüp tuleb, ütleb, et on 17 ja koondise pressiesindaja. Olin tollal ilmselt selles kategoorias maailma noorim.

Tollest reisist mäletan veel seda, et portugallased olid ilmselt eeldanud, et teevad meile tohutu heateo, kui panevad meile saatja, kes oskab vene keelt. Paraku ta inglise

keelt eriti ei osanud, aga meie poolt olime mina, kelle vene keel oli toona suhteliselt kasin, ja koondise mänedžer Anne Rei, kes räägib vene keelt kindlasti minust paremini, aga kellele pole vene keel samuti kindlasti eelistatuim variant. Nad olid kuidagi imestunud – ilmselt arvasid, et kuna oleme endine Nõukogude Liidu maa, siis on vene keel kindla peale minek.“

Jalgpalliliitu asus Uiboleht tööle 2004. aasta suvel.

„See on väga aivarlik lugu. Aivar Pohlak helistas mulle ja leppisime kokkusaamise A. Le Coq Arenale kokku. Aivar hilines sellele kokkusaamisele poolteist tundi, mina aga pidin Tartusse tagasi sõitma. Asi lõppes kuidagi selliselt, et Aivar viis mu autoga Tartusse ja töövestlus toimus põhimõtteliselt selle sõidu ajal!

Mäletan hästi, et esimene tööpäev oli 18. august 2004. Ehk teisisõnu – kaks nädalat enne seda, kui läksin 11. klassi. Olin lepinguline töötaja, sain 5000 krooni miinus

maksud palka. Alaliidu toonane peasekretär Tõnu Sirel tuli Tartusse ja ostis mulle koju faksiaparaadi.

Minu tööpäevad nägid sellised välja, et hommikul kaheksast päeval ühe-kaheni olin Miina Härma gümnaasiumi õpilane, kui koju jõudsin, tegin lauaarvuti lahti, vaatasin, kas mulle on meile saadetud, vaatasin, kas on mõni faks tulnud – FIFAst ja UEFAst liikus info tol ajal veel enamasti faksi teel, samuti näiteks Eesti madalamate liigade tulemused. Nende pealt siis panin info netti üles ja koostasin pressiteateid.“

Esimene välislähetus – 2004. aasta september, Portugal. Foto: erakogu

Pohlak

Tartlasest sai tasapisi tallinlane

Sellesama Portugaliga kohtus Eesti kodumängus 2005. aasta juunis, kui Uibolehel oli 11. klass lõpetatud.

„See oli meie jaoks hästi suur mäng ja selleks, et kõike korraldada, ööbisin Tallinnas. Kuna kusagil oli vaja ööbida, siis mäletan, et ema broneeris mulle nädalaks hotellitoa!

Kuidas Mainzis üks ring täis sai

Kui üldjuhul satuvad jalgpalliga seotud ametisse inimesed, kes on ise kasvõi madalamal tasemel jalgpalli mänginud, siis Uiboleht on selles suhtes erand – tema pole vutitrennis käinud päevagi.

„Hoovijalgpalli olen ikka mänginud. Tartus Tammelinnas oli minu kortermaja kõrval suur põld. Praegu on see täis ehitatud, aga tol ajal oli see selline vaba põld, kus vanemad poisid olid muru niitnud ja kuhu puust väravad ehitanud. Seal me siis mängisime – parematel hetkedel oli seal ehk 30 noort, kellega sai mängitud.

Hoovijalgpall elas väga huvitavat elu. Mäletan, et mulle meeldis väravas olla ja Mart Poom oli minu jaoks selline mängija, keda ma eestlastest väga hindasin. Kuidagi sattus aga nii, et kui 1996. aastal esimest korda EM-finaaltur-

Uiboleht on ka täiskasvanuna üksikutel kordadel jalgpallimängus platsile tulnud – siin esindab ta jalgpalliliitu 2013. aasta augustis sõprusmängus Võru kohaliku võistkonnaga. Foto: erakogu

2006. aastal lõpetasin gümnaasiumi ja läksin ülikooli ajalugu õppima, aga hakkasin end üha rohkem Tallinna ja Tartu vahet jagama. Üürisin endale Tallinnas korteri ja kuna aeg hakkaski järjest rohkem Tallinna poole kaldu minema, siis jäid ajalooõpingud pärast aastat ja poolt pooleli. Töö sai prioriteediks.“

niiri vaatasin, siis hakkas mulle algusest peale meeldima väga Saksamaa. Andreas Köpke oli nende väravavaht –mul ei olnud küll ühtegi iidolit, aga teda jälgisin väga palju, samuti Jürgen Klinsmanni.

Kui 2019. aastal oli meil Mainzis mäng Saksamaaga, siis paljud Saksa 1996. aasta tähed olid sellel mängul ametis: Klinsmann telekommentaatorina, Köpke väravavahtide treenerina, Oliver Bierhoff oli koondise mänedžer. Olin koondisega seal kaasas ja mäletan, kuidas seisin ühel hetkel riietusruumide vahel ja vaatasin, et sealsamas seisavad Köpke, Klinsmann ja Bierhoff! Siis oli küll selline tunne, et mingi ring sai täis – 1996. aastal olin üheksa-aastane poiss, kellele Saksamaa koondis kustumatu jälje jättis, ja 23 aastat hiljem nägin töökohustustega seoses neid inimesi enda kõrval.“

Esimene kihlveopettumus üheksa-aastaselt

„Olen jalgpalliliidus juba 10–15 aastat tegelenud distsiplinaarteemadega, mille sekka kuulub ka kihlveopettuste ennetamine ja nendevastane võitlus. Ma ei ole ise kunagi ühtegi spordipanust teinud ega raha eest kihla vedanud, välja arvatud ühel korral – 1996. aasta EM-finaali eel vedasime onupojaga küll kihla, sest tema oli Tšehhi poolt ja mina Saksamaa poolt. Ma ei mäleta, kuidas see summa täpselt kujunes, aga igatahes panin mängu enam-vähem kogu raha, mis mul oli, ehk üheksa krooni. Kui Saksamaa 0 : 1 kaotusseisu jäi, siis oli hästi paha tunne, et mis nüüd siis saab, aga kui mäng lõpuks Saksamaa võiduga lõppes, siis oli kõik hästi. Onupoeg mulle loomulikult üheksat krooni ei maksnud, nii et see oli minu esimene… kihlveopettumus (naerab – toim.)!“

Mitte võrkpalli-,

vaid spordiinimene!

„Jalgpalli juurde jõudsin tänu üldisele spordifänlusele. Ma arvan, et on kaks suuremat asja, mille isa mulle lapsepõlvest saati kaasa andis: ka tema on eluaeg jälginud kõiki spordialasid ning samuti ei ole ta mingit vahet teinud meeste- ja naistespordil.

Kuna isa oli kõige rohkem mänginud ehk võrkpalli, siis sattusin minagi ühel hetkel võrkpallitrenni, aga käisin vaatamas Tartu Delta ja Polarise korvpallimänge ja neile tribüünil häälekalt kaasa elamas, samuti käisin tribüünil Tartu Pere Leiva võrkpallimeeskonnal. Tammeka toona veel kõrgliigas ei mänginud, aga kuidagi hakkasin ka Tamme staadionile sattuma ja 2002. aastal vaatasin esimest korda ka naistejalgpalli.

Kuna isa oli mingil ajal Fortuuna Loto nimelise võrkpallinaiskonna mänedžer, siis vaatasin lapsena küllaltki palju nii naiste- kui meestevõrkpalli, seejärel tuli loomulikult ka naistejalgpalli vaatamine ning olen juba üle 20 aasta olnud nii naiste meistrivõistlustel kui koondisemängudel püsikülaline.

Paljud inimesed, kellega võrkpalli kaudu olen kokku puutunud, on imestanud, et kuidas võrkpalliinimene jalgpalli juurde sattus, aga minul endal pole kunagi vahet olnud – ühe ala harrastamine ei välista teisel alal töötamist. Jalgpalli juurde tõi mind eelkõige kirg spordi vastu, armastus kirjutamise vastu viis mind Soccerneti.

Olen tegelikult olnud natuke seotud ka muude spordialadega. Näiteks olen olnud veemoto MMil teadustaja, kommenteerinud nii võrkpalli kui rannavõrkpalli, Pariisi olümpiamängudel kommenteerisin lauatennist.“

2023. aastal Leedus toimunud UEFA kihlveopettuste ennetamise seminaril. Foto: erakogu

2018. aastal Tallinnas peetud UEFA superkarikafinaalil. Foto: Joosep Martinson

Unustamatu Usbekistan kohaliku

Adolf Hitleriga

Koondise pressiesindajana sai Uiboleht aastate jooksul sisuliselt kogu Euroopale tiiru peale teha ning üsna sageli ka mujale põigata. „2004–2008 käisin peaaegu kõikidel mängudel kaasas, edasi pigem üksikutel. Mingil hetkel tulid näiteks Lennart Komp ja Sander Jürjens, kes selles ametis aitasid, edaspidi käisin pigem vastavalt võimalustele ja vajadusele. Viimati käisin eelmisel aastal Balti turniiril Leedus. Kuna minu roll jalgpalliliidus muutus ja laienes, siis andsin koondise pressiesindaja töö hea meelega ära ja käisin siis, kui oli konkreetselt vaja.

Reisidest tuleb eredalt meelde 2007. aasta lõpp, kui käisime ühe jutiga kõigepealt Andorras valikmängu mängimas ja seejärel Usbekistaniga maavõistlust pidamas. Need olid Viggo Jenseni kaks viimast mängu peatreenerina ja juba logistiliselt oli Andorrast Usbekistani jõudmine paras seiklus. Andorra oli küll väga euroopalik, aga Usbekistan…

Mina olen sündinud 1987. aastal ja teadlikult elust Nõukogude Liidus seetõttu väga ei mäleta, aga tol reisil oli kaasas ka Jalka toonane peatoimetaja Indrek Schwede, kes selgitas mulle väga palju kohalikku eluolu.

Näiteks oli meie hotellis sularahaautomaat, aga päriselt see ei töötanud, see oli pigem mulaaž. Tuled küll vilkusid, aga kui kaardi sisse panid, siis viskas ta selle kohe tagasi välja. Küsisin siis hotelli vastuvõtust, kuidas ma raha peaksin saama – mulle öeldi, et automaadist ei saagi, aga automaadi taga on üks luuk, laske seal kella!

Luuk avanes, kaks inimest küsisid, kui palju ma raha soovin –seal sai välja võtta ainult dollareid. Lasin kas 50 või 100 dollarit välja võtta – tegin seal justkui kaardimakse, mulle prinditi välja tšekk, millele andsin allkirja, ja mulle loeti peo peale dollarites summa välja. See oli aga minu jaoks alles pool võitu, sest siis tuli dollarid kohalikuks rahaks ümber vahetada. Selle jaoks oli kõrval rahavahetuspunkt, kus olid järgmised kaks töötajat, kes mu dollarid kohalikku rahasse ümber vahetasid!

Tänaval takso saamine oli samuti omapärane kogemus – seal oli põhimõte sisuliselt selline, et iga auto on takso. Indrek õpetas mulle vana nõukogude inimesena – lähed tänavale, tõstad käe üles ja mõni auto peabki kinni ja küsib, kuhu sõita tahad. Lepid summas kokku ja nii käibki. Sõidujagamine ammu enne sõidujagamisäppe!

Asjad käisid seal lihtsalt teistmoodi. Üle piiri saamine käis meie puhul ka nii, et kui teised inimesed pidid rahulikult passikontrolli-järjekorras ootama, siis meie puhul tuli üks nahktagis mees, kes korjas kogu koondise delegatsioonilt passid ära ja ütles piirivalvurile, et ta kogu seltskonna läbi laseks. Hiljem hotellis anti meile passid tagasi. Ühelt poolt näitab see Usbekistani elukorraldust, teisalt aga jalgpallikoondise privilegeeritust – koondisega reisides on tunduvalt lihtsam paljudest kohtadest läbi pääseda. Koondisega reisides tekib ka palju selliseid huvitavaid juhuslikke või sundimata kohtumisi ja vestlusi. Sealsamas Taškendis tõi näiteks pärast mingit treeningut või mängu Viggo Jensen minu juurde ühtäkki mingi tüübi, kes oli temaga rääkima hakanud. Tuli välja, et see oli keegi kohalik usbekk, kes oli kunagi käinud Eestis. Ta oli selle kohta võtnud kaasa isegi ajalehe väljalõike – tegemist oli professionaalse Adolf Hitleri jäljendajaga! See tüüp nägi päriselt ka väga Hitleri moodi välja. Viggo oli natuke kohmetu, tuli minu juurde, et näe, mingi Hitler on siin ja väidab, et ta on Eestis käinud. Vaat see oli sürreaalne kogemus!

Usbekistaniga meenub mulle ka see, kuidas Indrekuga koos staadionil mängu algust ootasime. Taevas oli täiesti selge, aga ühel hetkel kuuleme mõlemad – vihma sajab! Vaatasime imestunult ringi ja saime aru, et see polegi tegelikult vihmakrabin, vaid staadionile kogunenud pealtvaatajad sõid massiliselt sihvkasid, mille koored maha visati, nii et see tekitas vihmasarnast häält.“

Eesti algkoosseis enne samas valiksarjas peetud kodumängu Venemaaga. Jah, pildil on 12 koondislast – Martin Reimi kõrval olev maskotipoiss on üheksa-aastane Rauno Sappinen! Foto: Lembit Peegel

Noore pressiesindaja õppetund Tarmo Neemelo juhtumiga

Üks nooruspõlves saadud õppetund seostub Uibolehele 2006. aasta Venemaa–Eesti mänguga.

„Meie peatreener oli Jelle Goes ja enne sõitu Venemaale oli Tallinnas olnud mäng Eesti koondise ja Ragnar Klavani toonase koduklubi Almelo Heracles vahel. Venemaale jõudnuna selgus, et meil tuleb üks mängija, Tarmo Neemelo, koondise juurest koju saata, sest tuli välja, et ta oli rikkunud koondise kokkulepet, et pärast mängu õhtul välja ei minda. Neemelot oli aga öises Tallinnas nähtud. Asi ei olnud isegi alkoholitarvitamises või milleski sellises, vaid see oli puhtalt kellaajaline küsimus, kokkuleppe rikkumine.

Jelle tõi tema asemel koondisesse Vladislav Gussevi ja ütles üsna karmilt: me ei räägi sellest enne, kui mäng on läbi. Loomulikult jõudis selline asi aga ühel hetkel Eestisse ja mängupäeval ka ajakirjandusse. Olin 19aastane ja sattusin hästi ebameeldivasse olukorda – ühelt poolt oli treener mulle karmid käsud peale lugenud, et sellest ei tohi midagi enne mängu rääkida, teiselt poolt ajakirjandus juba teadis, milles küsimus.

Praegu lahendaksin olukorra teistmoodi, aga toona olin väga treeneri öeldus kinni ja lükkasin kõik kommentaaripalved tagasi. Mäletan hästi, kuidas toona Postimehes töötanud Martin Šmutov tegi minuga väikese intervjuu ja pani selle veebi üles – ta küsis erinevaid küsimusi ja ma vastasin põhimõtteliselt kõigile, et ma ei saa seda kommenteerida, räägime sellest pärast mängu.

Praegu saan loomulikult aru treenerist, kes ei tahtnud selle teemaga enne mängu tegeleda, aga praeguse kogemuse ja julgusega lahendaksin olukorra teistmoodi. Selgitaksin treenerile, et kui asi on juba ajakirjanduses, siis ei ole meil ju mõtet seda kuidagi varjata, vaid tuleks rahulikult ja lühidalt öeldagi välja, et mängija saadeti sellisel põhjusel tagasi ja treener räägib täpsemalt pärast mängu. Mitte nii, et me ei kommenteeri – sellega ei võida mitte midagi.

Treeneri jaoks on meeskonna sisekliima oluline, aga pressiesindajana tuleb olla piisavalt kogenud ja eneseteadlik, et talle nõu anda.

Vahel on treeneril ka pärast pingelist mängu vaja pressiesindaja käest mingisugust peegeldust või end suisa tühjaks rääkida. Mõnikord võib see olla ebameeldiv, kui on näiteks olnud napp kaotus ja treener on endast väljas – siis on kogemustest väga kasu, kuidas või millistele mängijatele üldse läheneda ja kuidas neid intervjuuks ette valmistada. See kõik tuleb aga kogemusega. Aeg õpetab.

Noorena seda tööd tehes on omad plussid – lendad uljalt peale –, aga vanemaks saades tekib rohkem kogemust ja ohutunnet. Sellesama Peterburi-reisiga oli omapärane lugu – tulime öösel bussiga tagasi Tallinnasse, mina ja Martin Reim pidime hommikul vara olema „Terevisioonis“. Reim pidi rääkima mängust, mina sellest Neemelo kaasusest. Kell neli jõudsime Tallinnasse, kell seitse pidime telemajas olema ja natuke pärast 7.20 pidime juba otse-eetris olema.

Mina läksin neljast magama ja panin endale kella kuueks äratuse, mida ma loomulikult ei kuulnud. Ärkasin kell 7.11 selle peale, et „Terevisiooni“ toimetaja helistas mulle ja küsis: kaugel olete?

Vastasin, et kohe jõuan – õnneks elasin toona Tartu maantee ja Jakobsoni tänava nurgal, mis ei ole telemajast kaugel. Hüppasin püsti, viskasin peegli ees vett näkku, ajasin kiirelt ülikonna selga ja jooksin telemajja. 7.18–7.20 olin kohal, käisin kiirelt grimmist läbi ja olin umbes kümme minutit pärast ärkamist juba eetris. Reim oli juba ammu kohal ja jõi seal kohvi!

Tavaliselt olen sellistel intervjuudel, eriti kui tean, et need on otse-eetris, pigem varem kui hiljem kohal, aga see on ainus kord, kui olen nii viimasel hetkel jõudnud. Vedas, et lähedal elasin!“

Üks unetund staadionimeistrite ruumis

Enam kui kahe aastakümne jooksul on töö jalgpalliliidus liikunud samamoodi nagu ühiskonnas üldiselt suurte sammudega edasi. Hea näide on hooaja lõpugala, kus Uibolehel on ka endal olnud tavapäraselt laval õhtujuhina oluline roll.

„Vanadel aegadel nägi see umbes nii välja, et mina pusisin viimased kaks ööd ja galapäeva hommikul umbes kella kuueni PowerPointi esitluse kallal, mis laval suurele ekraanile läks. Nüüd on asjad ikka oluliselt professionaalsemad: sellega tegelevad esiteks teised inimesed ja ka minu roll on hoopis teine, saan tulla puhanult õhtut juhtima. Muidu tulin sinna magamata ööde pealt.

Üldiselt on ka sellist „hullu panemist“ tublisti vähemaks jäänud, aga paarikümne aasta jooksul on omajagu olnud selliseid aegu, kus keegi kella ei vaata ja tööd tehakse nii, nagu torust tuleb. Ükskord magasin isegi ühe tunni A. Le Coq Arena töömeeste ruumis! Öö jäi lühikeseks ja kuna järgmisel päeval oli vaja jätkata töötegemist, siis pidin hommikul kontorisse tulema, mingi kohustuse ära tegema. Et natukenegi taastuda, läksin seejärel töömeeste voodi peale, taastusin seal tunnikese ja jätkasin töötegemist.“

2016. aasta jalgpalligalal. Foto: erakogu

Töötegemise tunnet endiselt pole

„Võrreldes minu esimeste aastatega jalgpalliliidus on praegu võimalusi üüratult rohkem, kõik on professionaalsem.

Praegu ju naljalt 17aastast inimest tööle ei võtaks! Asi pole isegi vanuses, ma arvan, et noori tuleb vägagi usaldada, aga põhiline asi on tahe. Minul oli 17aastasena väga suur tahe ja õhin ajakirjandust teha ja jalgpallist kirjutada. Selle õhinaga võib liigutada mägesid, selle jaoks ei ole tingimata vaja oskusi ja kogemusi, aga organisatsioonina ei saada me praegu A-koondisega reisile inimest, keda poleks enne juhendatud ja kellel poleks kogemust.

Jalgpalliliidu juures meeldib mulle endiselt see, et kui tuleb mõni noor ja teotahteline inimene, siis öeldaksegi nii: anna tuld, hakka tegema, milles küsimus! Samas on mingisugune professionaalsuse standard tekkinud.

Mul on siiani alles paljud kirjad, mille aastatel 2004–2006 kirjutasin. Olen mõelnud: kust võtsin selle julguse ja teadmise, et niimoodi kirjutada? Paljudele asjadele kirjutaksin praegugi sajaprotsendiliselt alla. Mõnes mõttes on nii, et mida rohkem õpid, seda rohkem hakkad endas kahtlema ja mõtled, mille kõigega veel arvestada tuleks. Nooruse uljusega aga lihtsalt lähed ja teed, tõrget või ohutunnet ei ole. Alles kümme aastat hiljem mõtled, et oli alles raju aeg. Näiteks minu elurütm oli mingil hetkel selline, et hommikul üheksaks läksin tööle, olin kuue-seitsmeni tööl. Läksin koju, sõin, võtsin uuesti läpaka lahti, töötasin umbes üheteistkümneni õhtul ja läksin magama. Elasin ja hingasin jalgpalli ööd ja päevad läbi. Mingil hetkel väsitas see muidugi päris ära, sest taastuma peab ka ja suutma midagi peale jalgpalli teha. Mitte et see ei meeldiks, sest meeldib, aga isegi millestki sellisest, mis väga-väga meeldib, on võimalik ära väsida.

Samas ei ole mul pärast 21 aastat endiselt sellist tunnet, nagu käiksin tööl – see on väga meeldiv elustiil. See ei tähenda, et see oleks lihtne või poleks väsitav, aga mulle endale meeldib pingutada ja teha asju nii, et need võimalikult hästi õnnestuksid.

Nende inimestega, kes on jalgpalliliidus või -klubides, samuti fännide ja ajakirjanikega, on olnud hästi kihvt seda ühist teed käia.“

Tartu õppejõudu ei võetud

Tallinna ülikooli vastu

Väga laiapõhjalise kogemuse najal otsustas Uiboleht mõni aasta tagasi minna uuesti ülikooli ja kõrghariduse lõpuks kätte saada – aga ajaloo asemel ajakirjanduses ja kommunikatsioonis.

„Mu onu töötas toona Tallinna ülikoolis kantslerina ja ta pani mulle mingil hetkel selle mõtte pähe: et Tallinna ülikoolis on hästi kihvt ajakirjanduse eriala, kus on ägedad muudatused toimunud, ja äkki mina prooviks sinna. Tundsin ka ise, et mul on praktilist kogemust päris palju, aga mingid lüngad veel täita. 2018. aasta suvel tahtsingi Tallinna ülikooli ajakirjanduse erialale astuda.

Läbisin esseevooru ja pääsesin vestlusele. Seal küsiti minu käest: oled juba 13 aastat aktiivselt sel alal töötanud, mida meil sulle üldse õpetada oleks? Kuna olin õppekava põhjalikult läbi töötanud, siis selgitasin, aga mind ei võetudki lõpuks vastu.

Kuna soov vahepeal süvenes, siis 2019. aastal kandideerisin nii Tartusse kui Tallinnasse. Tallinnas kordus sama lugu – mulle tehti kümne minuti jooksul selgeks, kuidas mul pole potentsiaali lõpetada ja kuidas olen liiga kogenud –, aga Tartu ülikooli sain päris hea tulemusega sisse. Sealjuures kandideerisin veel Tallinna ülikooli suhtekorraldusse ja Tartu ülikooli ajaloo erialale, kuhu sain väga kindlalt sisse – ainult Tallinna ülikooli ajakirjanduses arvati, et mul pole lõpetamise potentsiaali. Aga olen selle eest tänulik, sest Tartusse sissesaamine ja seal nii bakalaureuse- kui magistriõppes õppimine on kindlasti olnud üks parimaid asju, mis minuga tööalaselt juhtunud on.

Tartu ülikool sobis mulle hästi ja tagantjärele tundub mulle, et kõik läks täpselt nii, nagu pidi minema. Kolme aastaga tegin bakalaureuse ja kahe aastaga magistri sinna otsa – viimased kaks aastat olen juba ise seal bakalaureusetudengitele ajakirjandust õpetanud. Olen olnud osaline praktilise kommunikatsiooni õpetamises bakalaureuses ja magistris. Magistriõppes on veel selline aine nagu strateegiapraktika, millega olin seotud, samuti ajakirjanduse ja kommunikatsiooni ajaloo ainega. Ühte lõputööd olen juba juhendanud, uuel õppeaastal on veel kaks lõputööd, mida saan juhendada või kaasjuhendada.“

2022. aastal Tartu ülikoolis bakalaureuseõppe lõpuaktusel kõnet pidamas. Foto: erakogu

2023. aastal Paides Eesti Spordi Kongressil. Foto: erakogu

Foto: Katariina Peetson

Virgil van Dijk

Liverpool Holland

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Eesti

Karl Jakob Hein

Foto: Katariina Peetson

Olga Carmona

Virgil van Dijk

Pariisi Saint-Germain

Liverpool

Hispaania

Holland

Foto: Kristy Sparow, UEFA via Getty Images

Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Marten-Chris Paalberg Pärnu Vaprus

Eesti

Tristan Pajo

VÄLJAKUNÄGEMINE

Prins: Tal on võime kitsastes olukordades kaugel olevaid mängijaid märgata ja viia palle õigel ajal üle.

Sarapik: Tipptasemel. Ta näeb kõike, nii ette kui taha, ja skaneerib pidevalt. Talle on see natuke nagu kaasa antud.

JÕUD

Prins: Ega ta jõutreeninguid hea meelega ei tee ja peab sundima, aga kui pilk peale visata, teeb kõik asjad ära. Füüsiline pool on iseenesest okei.

Sarapik: Jalgade jõud on tugev – kui keegi on näinud ta sääremarju lähedalt, siis see on vapustav vaatepilt! Korralik pakk! Tugevamaks ja sitkemaks saab minna just kerelihaste poole pealt.

SISU

Prins: Sportlikku viha on sees küll. Teinekord laseb end tühjast-tähjast ärritada ja lülitub mingitel hetkedel mängust välja. Iseenesest on ta selline kambajõmm, et tuleb poistega alati kaasa ja teeb tublisti kõike. Ta tahab ja see on oluline.

Sarapik: Tema imago on petlik. Paljud mõtlevad, et ta on üsna egoistlik, aga ta on täielik meeskonnamängija. Rõõmustab siiralt teiste õnnestumiste üle. Ta võib küll vahel udu olla, aga tahtmise taha ei jää midagi.

TEHNIKA

Prins: Kui me võtame tehnika alla ka triblingud ja suutlikkuse mängijaid üle mängida või neist vabaneda, siis on see väga okei. Aga tehnika võiks alati parem olla.

Sarapik: Kui ta jääb üks vs. üks olukorda, siis on vastasel kohe raske. Kuna ta raskuskese on nii madal, siis ongi teda keeruline takistada. Pall püsib jala küljes – ka see on looduse poolt justkui kaasa antud.

ÕHUVÕITLUS

Prins: Ajastus ja õhuvõitluseelsed liigutused olemas. Tema positsioon on paraku selline, et satub sinna vahel, aga oma kasvu kohta on neid palle korralikult kätte saanud.

Sarapik: Hüppevõime on hea. Õhuvõitlusse mineku julguses ja ajastuses võiks juurde panna. Suudab õhupalle võita küll, kui vaja, aga eks see kõik tuleb ka kogemuse ja ajaga.

VASTUPIDAVUS

Prins: Praegu seda, et ta suudaks kõik 90 minutit nii kaitses kui rünnakul teha tööd väga hästi, veel pole. See võiks parem olla, peaks olema.

Sarapik: Arvan, et see on praegu piisav. Ta tööraadius on positsioonist tulenevalt suur ja kõike seda nõrga vastupidavusega teha ei saa.

LIIKUVUS

Prins: Ta tahab hästi palju palliga olla ja ta peab seda ka tegema. Mõnikord teeb ta seda liiga entusiastlikult.

Sarapik: Mehistumisega on liikuvus paremaks läinud. Teeb ka kaitsetööd isuga.

KIIRUS

Prins: Kuna ta on madala istumisega, siis stardikiirus ja palliga suunamuutused on head. Suudab ennast väga hästi vastasele külge kleepida ja ega ta väga kergelt ära ei lase minna.

Sarapik: Esimesed sammud on väga kiired. Tal on ka palliga kiirus ning kiired ja võimsad suunamuutused. Kui muru peal mängib, siis mättad ikka lendavad.

SÖÖT JA LÖÖK

Prins: See, kuidas ta leiab meie äärepoolikuid ja ründajaid selliste varjatud söötudega – et ei näita neid välja –, on suurepärane. Ja lisaks tema karistuslöögid, mida ta on ikka löönud ja millest väravaid saanud.

Sarapik: Ta näeb söötu kiiresti. Eriti olukordades, kus mäng on väikese ala peal, kust tuleks pall ära viia. Samas tema löögiarsenal võiks olla mitmekülgsem. Juurde tuleks panna just ka nõrgema jala pealt.

Tallinna FC Florast Pärnu JK Vaprusesse laenatud 19aastane Tristan Pajo on ühes meeskonnaga tõeliselt lõkkele löönud. Temast on saanud Premium liiga köitvamaid talente, kes dikteerib keskväljal mängu, jagab standardolukordadest palle ja tõeliselt naudib, kui suudab vastase eksima panna. Ka U21 koondises kiirelt skoorinud poolkaitsjat iseloomustavad Vapruse peatreener Igor Prins ja Risto Sarapik, kes aitas JK Tabasalus teha noorest poisist mängumeest. 5

Lühikesekasvuline juustusõber, kes Eestis uisutamise asemel valiks rütmid Brasiilias

Millise spordiala professionaal sa kindlasti ei tahaks olla?

Midagi seoses uisutamisega. Külm ja uisud ja… ei. Mulle ei sobi selline asi.

Millise trennikaaslase kõksimisrekordi kindlasti üle teek sid?

Mathias Villota.

Mis sa arvad, millisele omadusele tuli kõige parem hinne?

Ma pakun, et väljakunägemine või tehnika.

Kas mängudes on olnud hetki, kus su lühikene kasv tuleb hoopis kasuks?

Jaa, kindlasti! Kui jooksen kellegagi kõrvuti, siis tal ei ole kuskilt kinni võtta ja siis ta peab mind veaga maha võtma.

Vastase käsi on mul tavaliselt kuskil õla peal või näos.

Mis on su unistuste reisisihtkoht?

Brasiilia. Sealne elu ja kultuur tunduvad lahedad.

Mis laulu pead alati enne mängu kuulama?

Otseselt mingit laulu ei ole, aga midagi, mis tõmbaks käi ma. Pigem mitte eesti muusikat.

Mis on parim snäkk jalkavaatamise kõrvale?

Ma arvan, et mingi juust. Söön selliseid maitsejuuste päris palju.

Kellega koondisest oleksid nõus elu lõpuni tuba jagama?

Oskar Hõimuga.

Millise tippmängija moodi oled või tahaksid olla?

Tahaksin olla Frenkie de Jongi moodi. Ta on mu suur ees kuju ja jälgin teda palju.

Mis on su senise karjääri suurim saavutus?

Kas U21 koondise esimene värav või Floraga euromängude mängimine.

Tristan Pajo

Sünniaeg: 19.11.2005

Positsioon: keskpoolkaitsja

Pikkus: 165 cm

Koondised: U15 3/0, U17 8/2, U18 3/1, U19 10/2, U21 2/1

Klubid: Tallinna FC Levadia, JK Tabasalu, Tallinna FC Flora, Pärnu JK Vaprus

Treenerid: Martin Aule, Rando Polberg, Vladimir Vassiljev, Mati Pari, Riho Pill, Jüri Talu, Risto Sarapik, Jürgen Henn, Norbert Hurt, Taavi Viik, Igor Prins

Fotod: Katariina Peetson, Svetlana Valijeva

ROBIN FRIDAY: maailma

väljapaistvaim jalgpallur,

kellest paljud pole kuulnudki

Unustage Pelé, Maradona ja Messi. Maailma läbi aegade kõige parem jalgpallur on hoopis inglane. Robin Fridayst sai legend vaid pärast nelja hooaega professionaalina. Samas ei mänginud ta kunagi Inglismaa kõrgeimas liigas. Aga sellest piisas, et kahe klubi fännid tunnistaksid ta oma meeskonna parimaks mängijaks. Ta on pidevalt esikohal Briti jalgpalliajaloo pahade poiste nimekirjas ning temast on saanud anekdootide, koomiksite ja musta huumori kangelane.

Jalgpall ja pummeldamine käsikäes

Robin Friday sündis 1952. aastal Lääne-Londoni tööstuspiirkonnas Actonis töölisperekonnas, kus kõik oli ligadi-logadi. Juba noores eas näitas Robin üles märkimisväärset annet tennises, kriketis ja poksis. Oli isegi võimalus, et temast saab näitleja, kuid kõige enam köitis Robinit siiski jalgpall ja see polnud juhus: tema vanaisa oli enne teist maailmasõda olnud elukutseline jalgpallur.

Robin ja tema kaksikvend Tony olid käinud mängudel lapsest saati: isa võttis juba kaheaastased poisid staadionile kaasa. Robin armus jalgpalli kohe. Sel ajal, kui Tony kõvasti õppis, ajas tema palli taga, pühendades sellele kogu oma vaba aja. Nädalavahetustel jõudis ta mängida mitmes võistkonnas korraga: algul kooli-, siis hoovi- ja siis mõne kohaliku pubi meeskonnas. Jalgpalluri talent ei jäänud märkamata ning Robinit kaalus mitu kuulsat klubi, näiteks Chelsea ja Queens Park Rangers. Kuid nad otsustasid poisile lepingut mitte pakkuda, pidades teda tema omapärade tõttu ebaperspektiivikaks. Nii mängis Robin oma lõbuks amatöörmeeskondade eest ning töötas aknapesija ja autojuhina.

15aastaselt hakkas Friday narkootikume tarvitama. Ta tüdines peagi pillidest ja läks üle metadoonile. Tony meenutas hiljem: „Robin ei teinud kunagi midagi poolikult, aga pean ütlema, et tal ei olnud sõltuvust. Räägitakse, nagu oleks ta enne matše end uimastitega turgutanud – see on täielik jama.“ Uimastid ei mõjunud teismelisele just kõige paremini: ta jäi mitmel korral vargusega vahele, kuid teda ei saanud vastutusele võtta, kuna ta oli veel alaealine. Kuid niipea, kui ta sai kuusteist, saadeti ta 14 kuuks vanglasse autoraa-

Robin Friday 1974. aastal Reading FCga liitudes. Foto: Get Reading

Tekst: Allan Espenberg

dio varguse eest. Kinni istudes mängis ta jalgpalli vanglameeskonnas.

Pärast vabadusse pääsemist abiellus vutimees 17aastaselt mustanahalise tüdrukuga ja see oli tolleaegsele ühiskonnale tõeline proovikivi. Tema sõprade sõnul võis toona kohata mustanahalist kutti valge tüdrukuga, kuid mitte vastupidi. Robin oli ainuke, nagu paljudes muudeski asjades. Friday vanemad poja tundeid ei jaganud ja keeldusid pulma minemast. Varsti sündis neile tütar. Arvati, et pärast seda rahuneb ta maha ja hakkab elama normaalset pereelu. Kuid ta jätkas purjutamist, narkootikumide tarvitamist ja mõnikord lihtsalt kadus, et pärast mõne aja möödumist mõnes politseijaoskonnas uuesti välja ilmuda.

Jalgpall jäi talle ometi põhiliseks hobiks ja ka üheks sissetulekuallikaks. Jalgpallurikarjääri alguses mängis ta poolprofessionaalsetes Londoni meeskondades Walthamstow Avenue ja Hayes, kus ta sai 30 naela matši eest.

tu ja möödus väga lähedalt kopsust. Aga kõigest kolm kuud pärast õnnetust astus mees Hayesi meeskonna liikmena väljakule Inglismaa karikavõistluste teises ringis Readingu vastu. Ta näitas hämmastavat mängu, millega võlus ära vastasmeeskonna treeneri Charlie Hurley.

„Ta on mürtsumees, ei pea lugu distsipliinist ega hooli reeglitest. Ta ei halasta mitte ainult rivaalidele, vaid ka oma partneritele. Vaadake ise: seitse punast kaarti kolme hooaja jooksul,“ rääkis Hayesi treener emotsionaalselt oma hoolealuse iseloomuomadustest. Kuid Hurley otsustas kindlalt Friday endale saada ja leppis kokku üleminekus 750 naela eest. Robin Friday sõlmis oma esimese profilepingu neljandas liigas mänginud Readinguga. Tema palk oli aga kõigest pool sellest, mida ta sai katusepanijana.

Readingu klubi ajalugu uurinud David Downs on meenutanud Friday esimest treeningut meeskonnaga. „Matši ajal lõi Friday kaks-kolm meest peaaegu nokauti. Pärast treeningut küsis peatreener Charlie Hurley: „Mis sa arvad uutest tiimikaaslastest?“ Robin vastas: „Olete alles peedikud kokku kogunud, boss!““

Kord mängis ta neli matši pahkluumõraga ning läks väljakule, ignoreerides astmahooge.

Ühel päeval jäi Friday pubisse kauemaks istuma ja Hayes sai mänguks välja panna ainult kümme meest, sest tollal polnud vahetusmängijaid sellel tasandil ette nähtud. Kui mees lõpuks välja ilmus, võttis ta pärast väikest kemplemist treeneriga platsil koha sisse. Ta oli purupurjus ja püsis vaevu jalgadel. Alguses vastasmeeskonna mängijad üksnes irvitasid tema üle, kuid siis jätsid ta täiesti tähelepanuta. Aga Friday võttis selle proovilepaneku vastu ja lõi matši ainsa värava.

Profikarjäär algas karmilt

Jalgpallist saadud veeringutest jäi väheks, mistõttu pidi noormees ka muud tööd tegema. Katusepanijana töötades kukkus ta ühel päeval tõstukilt alla otse raudvarda otsa, mis tungis tema kõh-

Sellised juhtumid ei olnud Friday puhul midagi ebatavalist. Ta mängis ennast ja vastaseid säästmata, mistõttu oli ta distsiplinaarkomisjoni koosolekutel sage külaline. Vigastuste, verevalumite, haavade ja nikastuste peale ta vaid vilistas ja ütles: „Pole midagi, boss, ma mängin.“ Kord mängis ta neli matši pahkluumõraga ning läks väljakule, ignoreerides astmahooge. Nendele hoogudele reageeris ta sageli roppustega. Teda häirisid säärekaitsmed, nii et ta ei kandnud neid kunagi, kuigi igas matšis oli ta kõige karmimate vastasmängijate jahiobjekt. Friday võttis sellise mängustiili vastu, sest talle endalegi meeldis karmilt mängida.

Vargused supermarketites ja kalmistutel Pärast amatöörliigat oli elu Readingus hoopis teistsugune: mitte vähem karm, kuid tohutu ažiotaaži ja emotsioonidega. Friday oli sellisest vaimsusest haaratud. Ta töötas palliplatsil kohusetundlikult ja tema löödud väravad võitsid kohe fännide südame. Ta oskas publikut võluda. Iga tema ilmumine väljakule oli suur sündmus. Ta ei otsinud lihtsaid lahendusi, vaid püüdis välja mõelda midagi oota-

Robin Friday Readingu särgis. Foto: Get Reading

matut, nii väljakul kui elus. Ja ta mängis lihtsalt selleks, et mängu nautida. Need, kes teda kasvõi kord mängimas nägid, jäid teda mäletama igavesti. Aga üleüldise austamise õhkkond süvendas tema niigi kroonilist alkoholiprobleemi: Friday tähistas võite sageli pubides koos fännidega. Tema puhul oli normaalne ka vahetult enne matše pubis aega veeta ja õlletoope kummutada. Lisaks alkoholile läks loosi suures koguses narkootikume. Tema kakluslembuse tõttu keeldus enamik Readingu pubisid teda sisse laskmast. Friday hankis narkootikume üsna originaalsel viisil. Avastanud oma treenitud silma kasutades isiku, kellel neid võis olla, kargas mees talle kallale ja surus ta vastu seina. Friday kuulutas end narkopolitseinikuks ja „konfiskeeris“ ohvri läbiotsimisel leitud uimastid.

Narkootikumide mõju all varastas ta supermarketitest kaupu ja röövis kalmistutelt hauaskulptuure. Kord tiris ta paar hauakivi koos inglikujudega koguni klubibussi, kui meeskond järjekordselt mängult naasis. Eri ainete mõju all jooksis ta sageli alasti mööda tänavaid ja ilmus kord sellisena isegi mängueelsele koosolekule, hoides käes luike, mille ta lähedal asuvast tiigist oli kinni püüdnud. Meeskonnakaaslased olid ründaja elustiili suhtes kannatlikud, kuigi mõni kritiseeris Fridayd avalikult.

Super Furry Animalsi singli „The Man Don’t Give a Fuck“ esikaas.

riseeris naabreid. Kui ta uude korterisse kolis, siis värvis vutimees esimese asjana kõik seinad mustaks, sest tal oli LSDd tarvitades raskusi tapeedimustri nägemisega.

„Kui vana sa oled, poja?“ küsis kord Readingu abitreener Maurice Evans. „Proovi vähemalt aastaks-paariks maha rahuneda ja sa hakkad mängima Inglismaa koondises.“ – „Kui vana sa oled, treener?“ küsis Friday vastu. „Ma olen sinust poole noorem, aga elanud kaks korda kauem.“

Tema puhul oli normaalne ka vahetult enne matše pubis aega veeta ja õlletoope kummutada.

Nüüdseks on see ja paljud teised Robin Friday tsitaadid ja väljendid muutunud populaarseks, nendest on saanud lendsõnad. Friday ütlusi võib näha jalgpallurite ja rokkarite särkidel ning moeetendustel.

Kui meeskonnakaaslased kandsid tavalisi halle ülikondi, ilmus Friday staadionile nahkmantlis, teksades, krokodillinahast saabastes ja Deep Purple’i T-särgis. Ta sai Readingus kiiresti elavaks legendiks. Ja ta oli valmis terve päeva seistes autogramme jagama või koolilastega kuni keskööni palli mängima.

Peatreener Charlie Hurley püüdis Fridayd mõjutada ja tema elustiili muuta, suunates ta elama vaiksesse piirkonda, kus elasid peamiselt pensionärid. Kuid sellega pöördus kohalike elanike elu pea peale. Fridayst sai kogu naabruskonna õudusunenägu: inimesed kartsid temaga päeval kokku saada, aga öösiti kostis tema elupaigast kõrvulukustavat heavy metal’it, millega ta terro-

Robin Friday Cardiff Cityga liitumas.

Foto: Cardiff City

„Sajandi värav“ – hiilgavalt löödud supervärav 1970. aastatel ei näidatud televisioonis Inglismaa madalamate liigade jalgpalli. Friday-sarnaseid jalgpallureid sai näha vaid piletiga ja staadionil. Ajakirjanikud tulid spetsiaalselt neljanda liiga mängudele, et näha hämmastavat mängijat.

Tema uskumatu triblamisvõime, väravavaist ja karm stiil hämmastasid fänne. Ta ei teinud vähimatki pingutust palli kontrollimiseks, see tuli tal iseenesest. Kui tema vastu reegleid rikuti, tõusis ta alati püsti ja mängis edasi. Ajaleht Reading Evening Post nimetas tema mängu absoluutseks maagiaks ja see polnud tõest kaugel: Friday suutis ükskõik millise vastase üle mängida ja lõi värava ükskõik millisest väljakupunktist. Ta võis mõlema jalaga väravavahtidele peavalu valmistada ja tema vastupidavust võis kadestada iga jalgpallur.

Vaatamata sellele, et ühe suve veetis ta Cornwalli hipikogukonnas, mille pärast jättis vahele kõik hooajaeelsed treeningud, oli Friday ülejäänud mängijatest parem nii kiiruse kui osavuse poolest. Ühel korral kukkus astmaga vaevelnud Friday matši ajal kokku. Paar minutit hiljem leidsid mängijad tema inhalaatori ja tõid ründaja mõistusele. „Boss, meil on väljakul kümme inimest. Lase mind kiiresti platsile,“ ütles Friday, kui meelemärkusele tuli.

31. märtsil 1976 lõi Friday Readingu vanal staadionil Tranmere Roversi vastu uskumatu värava.

Sellest löögist videot kahjuks pole, kuid kirjeldusi on säilinud piisavalt. Kõik juhtus umbes nii: Friday asus karistusala vasakus nurgas, seljaga värava poole, siis sai ta söödu, võttis õhus palli rinnale, pööras end 180 kraadi ja virutas palli murule maandumata vasaku jalaga õhust kaugemasse väravanurka.

Talle aplodeeris kogu staadion, sealhulgas vastasmeeskonna fännid, politseinikud ja kohtunikud. Muide, selle matši kohtunik oli kahel MMil korda hoidnud waleslane Clive Thomas. Pärast mängu astus ta Friday juurde ja ütles vaimustatult: „Tead, ma olen kohtunikuna ohjanud kohtumisi, kus osalesid Pelé, Johan Cruiff ja George Best. Poiss, mida sa neljandas liigas teed? Sinu tänane värav on parim, mida ma kunagi näinud olen! Ma pole elus midagi sellist näinud!“

„Ole nüüd!“ vastas Friday rahulikult. „Tule siis tihedamini meie juurde, löön selliseid väravaid igal nädalal.“

Asjaosalised on öelnud, et see lause oli tõele väga lähedal.

Muide, kohtunik Clive Thomasele ei meeldinud absoluutselt, kui mängijad väravalöömist tähistasid. Pealegi võttis ta iga sellist asja peaaegu isikliku solvanguna. Seetõttu tühistas ta hea meelega väravaid, nagu näiteks 1978. aasta MMil Brasiilia ja Rootsi mängus. Kuid Friday soorituse ajal ei suutnud isegi selline puritaan nagu Clive Thomas end

Reading FC ja Cardiff City peavad Robin Friday mälestust meeles – näiteks 2022. aasta omavahelise kohtumise eel tõid mängupalli väljakule Friday lapselapsed Louis (vasakult esimene), Teddy (vasakult teine) ja Libby (paremalt esimene). Klubi esindajate vahel seisab Friday tütar Arabella.

Foto: Reading Museum

tagasi hoida. Algul võttis ta peast kätega kinni, siis hakkas tahtmatult plaksutama.

Seiklused jätkusid Walesis

Tegelikult polnud Friday profispordi jaoks loodud ja suured klubid teadsid seda. Tema mängu käis vaatamas küll mitu superklubi, sealhulgas Arsenal ja Leeds, ning jalgpallur Terry Venables rääkis temast vaimustunult, kuid kõiki neid hirmutas Friday maine.

Hoolimata kõigist hullumeelsustest, mida ta korda saatis, mängis Friday suurepärast jalgpalli. Ta aitas Readingul hooajal 1975/1976 esimest korda poole sajandi jooksul naasta tugevuselt kolmandasse liigasse, olles 21 väravaga meeskonna parim väravakütt. Kokku oli Friday Readingus kolm hooaega, seal mängis ta 121 kohtumist ja lõi 46 väravat (koos karikamängudega 135 matši ja 53 väravat). Kogu selle aja oli ta fännide iidol – 2007. aastal tunnistasid fännid just tema väljapaistvaimaks mängijaks klubi ajaloos.

Meeskonna pidulikul õhtusöögil Readingu kolmandasse liigasse jõudmise tähistamiseks varastas Friday kõigilt laudadelt kaunid veinipokaalid ja viis need koju. Ta ei olnud rikas mees, mistõttu ootas ta pärast Readingu suurt edu palgatõusu, aga klubi bossid pakkusid mängijatele naeruväärseid summasid. „Meile keerati taha!“ kommenteeris jalgpallur Eamon Dunphy uusi palku. „Nad lubasid

Kofeiini, vitamiinide ja mineraalidega rikastatud jook, mis toetab

Sinu tegusat päeva.

kullamägesid, aga ei andnud midagi.“ Robin Friday oli samuti raevunud ja nõudis klubivahetust, öeldes ajakirjanikele: „Las nad tolgendavad kolmanda liiga põhjas!“

Võibolla oleks ründaja leidnud kohe uue klubi, kuid vahele sekkus tema eraelu: Robin lahutas ja abiellus kohe uuesti. Tema uueks naiseks sai üliõpilane Liza Deimel ja Friday kutsus pulma umbes kakssada inimest. Alkohol voolas jõgedena, peaaegu kõik külalised suitsetasid marihuaanat ja pulm lõppes tohutu kaklusega, misjärel tassiti suurem osa pulmakinkidest lihtsalt laiali.

Varsti pärast seda vahetaski aga Friday klubi. 1976. aasta suvel sai Inglismaa teise liiga klubi Cardiff City Friday endale 30 000 naelsterlingi eest. Meeskonna treener Jimmy Andrews oli üllatunud, et selline talent läks klubile nii vähe maksma, kuid Hurley vastas lihtsalt: „Küll sa varsti aru saad.“

Walesi pealinna saabumise päeval arreteeriti jalgpallur Cardiffi raudteejaamas, kuna ta oli sõitnud rongis piletita ja esines seejärel jaama turvamehena. Pärast seda, kui klubi oli kautsjoni maksnud, lubati Fridayl politseijaoskonnast lahkuda. Ja loomulikult läks ta seejärel avastama suurlinna ööelu ja pubisid. Magama sai ta alles kell viis hommikul, olles ära joonud kaksteist pudelit õlut.

Järgmisel päeval lõi Friday esimeses kohtumises Cardiff City eest kaks väravat Fulhamile, mille kaitset juhtis vutistaar Bobby Moore, kes oli 1966. aasta võidukal kodusel MMil olnud Inglismaa rahvuskoondise kapten. Cardiffi fännid olid vaimustuses ja Andrews helistas kohe Hurleyle. „Ta on suurepärane, Charlie,“ imetles Walesi treener. „Moore jooksis tema järel nagu koolipoiss!“ Hurley ohkas: „Ta on seal olnud ainult neli päeva, Jimmy. Anna talle paar kuud...“

Ekskremendid spordikotis

Friday ei hoidnud end jalgpalliplatsil tagasi. Tema žest (V-märk) ei olnud suunatud mitte ainult Luton Towni väravavahile Milija Aleksicile, vaid kõigile, kes teda taltsutada püüdsid. See juhtus matšil 1977. aastal, kui pärast Friday kokkupõrget Aleksiciga pidas kohtunik Fridayle loengu keelatud ja lubatud tegevustest. Friday ulatas vabanduseks väravavahile käe, kuid Aleksic reageeris vihaselt. Pärast karistuslööki röövis Friday palli Lutoni kaitsjalt John Faulknerilt, pistis jooksma, möödus Aleksicist ja virutas palli tühja väravasse. Aleksicist mööda joostes näitas Robin talle V-žesti, mida peeti tol ajal solvavaks, nilbeks ja mõnitavaks. See kaader sai kiiresti populaarseks ja Walesi rokkbänd Super Furry Animals pani foto oma singli „The Man Don’t Give a Fuck“ kaanele.

1990. aasta lõpust pärit ajaleheväljavõte, mis teatab Robin Friday surmast. Pildil on ta samal aastal kaksikvenna Tony ja tolle pisitütre Chloega.

Wales ei meeldinud Fridayle ja ta soovis Readingusse tagasi minna, läks naasmist lunima, kuid klubi ei saanud seda endale lubada. Robin lahkus ega tulnud enam tagasi. Ta igatses koju ja sõitis igal nädalavahetusel Londonisse pidutsema. Rongipileti eest tasumisest hoidumiseks mõtles ta välja nipi: ootas, kuni keegi tualetti suundus, ja hüüdis vastu ust prõmmides: „Piletikontroll, näidake kohe piletit!“ Üllatunud, aga kohusetundlikud inglased libistasid pileti ukse alt välja ning Friday kadus sellega.

Oma viimase matši Cardiff City eest lõpetas Friday väga omapäraselt ja skandaalselt. Tema vastu mängis noor iirlasest kaitsja Mark Lawrenson, tulevane koondislane ja hilisem kuulus BBC jalgpalliekspert. Kas kolleegi visa kaitse või miski muu vihastas Fridayd hirmsasti. Ta ootas võimalust ja lõi vastasele jalaga näkku. Kohtunik näitas punast kaarti, Friday aga ei taltunud. Vihast pulbitsevana läks ta Brightoni riietusruumi ja roojas Lawrensoni spordikotti. Pärast seda liikus ta duši alla ja lahkus mängu lõppu ära ootamata staadionilt.

Karjääri ootamatu ja kiire lõpp

Pärast seda matši ütles Friday, et on tüdinud profijalgpallist, kus kõik ütlevad talle, mida tuleb teha. „Ma olen sellest kõigest väsinud,“ ütles ta väljaandele South Wales Echo. „Mulle käib üle jõu, kui mind saadetakse väljakult ära esimeses mängus pärast naasmist.“ Detsembris ilmus Fri-

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

day klubi kontorisse ja teatas, et lahkub lõplikult. Klubi teda ei takistanud. Kuid fännid ei suutnud uskuda, et Friday tahab jalgpallist loobuda. Readingu elanikud kogusid kolm tuhat allkirja petitsioonile, nõudes klubilt mehe tagasivõtmist, kuid asjata. Friday ei mänginudki enam ja oli jalgpallurikarjääri lõppedes vaid 24aastane.

Kokku pidas Friday poolikuks jäänud hooaja jooksul 25 kohtumist ja lõi seitse väravat. Sellest piisas, et Cardiff City fännid tunnistaksid ta 2004. aastal klubi ajaloo kõige silmapaistvamaks mängijaks. Ta edestas selles küsitluses Cardiff City suuremaid staare Robert Earnshaw’d ja John Toshacki.

Robert Earnshaw pidas Cardiff City eest aastatel 1997–2004 183 kohtumist ja lõi 86 väravat. Ta on ainus mängija, kelle arvel on kübaratrikid neljas liigas ja kahes karikasarjas. John Toshack mängis Cardiff City eest 162 kohtumist ja lõi 74 väravat aastatel 1965–1970. Pärast seda mängis ta kaheksa hooaega Liverpoolis, võites kolmel korral Inglismaa meistritiitli ja Euroopa karika. Selliseid tiitleid ja nii palju löödud väravaid polnud Fridayl vastu panna, kuid ikkagi valiti just tema klubi parimaks vutimeheks.

Pärast profikarjääri lõpetamist naasis Friday Londonisse. Ta töötas katusepanija ja asfaldipaigaldajana. Abiellus kolmandatki korda, kuid jälle lühikeseks ajaks. Ta jätkas joomist ja narkootikumide tarvitamist, põletades elu meeleheitlikus tempos. 1980. aastate alguses läks ta taas vanglasse, väljapressimiste eest. 22. detsembril 1990 leiti Friday surnuna oma Londoni korterist. Surma põhjus oli südamerabandus, kuid on spekuleeritud, et selles mängisid rolli ka mõnuained. Ta oli vaid 38aastane.

Robin Friday põhimõte:

1975. aastal tähistas Friday üht hilist võiduväravat omapärasel moel: näinud värava taga üksikut politseinikku, läks mees tema juurde, tõstis ta kiivri üles ja andis tema otsaesisele matsuva musi!

Foto: Reading FC

ded pooleks murda. 1997. aastal avaldasid Paul McGuigan ja Paolo Hewitt jalgpallurist raamatu „Suurim jalgpallur, keda te pole kunagi näinud“ („The Greatest Footballer You Never Saw: The Robin Friday Story“).

Friday sarmikuse saladus peitus arvatavasti tema jalgpallurioskuste ja inimliku lihtsuse vapustavas kombinatsioonis. Ta elas sarnaselt inimestega, kes käisid teda staadionil vaatamas. Ta oli alati rohkem huvitatud ajaveetmisest tavainimestega kui kellegagi klubi juhtkonnast või meeskonnakaaslastest, kellele ei meeldinud absoluutselt tema elustiil.

Friday oli äärelinnade ja töölisklassi piirkondade iidol. Pealinnas oli selleks George Best. Äärelinnas peeti Manchester Unitedi ründajat aga liiga glamuurseks ja korrektseks. Robin Friday oli neile jalgpallirokkstaar – alati salkus ja kasimata, tööteksades ja võidunud särgis. Kõige sagedamini võis teda leida mõnest pubist või viskiklubist. Just sealt suundus ta matšidele, hoides kaenla all määrdunud jalgpallisaapaid.

„Kui vana sa oled, treener?“ küsis Friday. „Ma olen sinust poole noorem, aga elanud kaks korda kauem.“

„Ela kiiresti, sure noorena“ Kord istusid populaarse rokkbändi Oasis kitarrist Paul McGuigan, kes oli Friday sõber, ja ajakirjanik Paolo Hewitt ühes Cardiffi pubis kella kolmeni öösel. Mingil hetkel hakkas kõrvallauas istunud joobnud seltskond nendega tüli norima. Olukord muutus pingeliseks ja tundus, et kaklus on vältimatu. Kuid siis ütles McGuigan kogemata ühe fraasi Robin Friday kohta.

„Kurat, kutt, kust sa seda nime tead?“ karjus keegi tülinorivast seltskonnast. Nii pääsesid McGuigan ja Hewitt terve nahaga. Ja sellest hetkest alates polnud neil Cardiffis ustavamaid sõpru kui need mehed, kes olid enne tahtnud nende roi-

Fridayl ei olnud mingeid moraalipõhimõtteid. Ta ei pidanud põlastusväärseks midagi. Ta varastas kauplustest ja kalmistutelt ja tal oli suur kalduvus kakelda. Ta jõi uskumatult palju, nii enne jalgpallimänge kui pärast, ning õgis hamburgereid. Ta ei läinud peaaegu kunagi kainena magama. Ta suudles politseinikku ja tantsis alasti ööklubides. Loomulikult oli ta ka väga naistemaias ja seelikute tagaajamine oli üks tema kirgedest. Tema elustiil oli nii metsik ja elu põletav, et mõnes mõttes on lausa hämmastav, et ta isegi 38aastaseks elas.

Robin Friday ei mõistnud arvatavasti ka ise, miks teda nii tugevasti armastati. Jalgpalliplatsil oli ta kunstnik ja ignorant ning teiste arvamus teda ei huvitanud: „Väljakul saan tihti hoope vastu jalgu, vahel löön vastu. Mind ei huvita, kui inimesed mind hulluks peavad. Ma olen võitja.“

TAIJO TENISTE, 100/1

Eesti–Andorra mäng oli peale Konstantin Vassiljevi

lahkumismäng ka Taijo Tenistele – tagasihoidlik äärekaitsja sai oma viimases koondisemängus täis täpselt 100 matši sinises särgis.

Seitsmeteistkümnes sajaline

Teniste sai lahkumismängu omapärase mööndusena: tavaliselt saadetakse sellisel moel pidulikult ära need mängijad, kes on sada koondisemängu täis saanud, Teniste puhul tehti aga väike erand – nimelt oli ta viimased kaks aastat püsinud 99 koondisemängu peal ning lahkumismatši pooltund oligi talle täpselt sajas kord koondise eest platsil käia. Eesti meestekoondise eest on Teniste nüüd juba 17. mängija, kes selle uhke tähiseni jõudnud – enne teda täitus see viimati Henri Anieril ja Karol Metsal.

Raske vigastus täpselt 99 mängu peal

Tenistele ennustati saja mängu täitumist juba mitu aastat tagasi – 2023. aasta esimeses pooles oli ta alati koondise koosseisus olemas ja sageli ka platsil, ent sama aasta augustis sai ta koduklubi Tartu Tammeka eest Premium liiga kohtumises Paide Linnameeskonna vastu mängides raske põlvevigastuse. Sel ajal oligi tal koondise eest kirjas 99 mängu ehk maagilisest piirist jäi lahutama vaid üks kohtumine.

36aastaselt, mullu juunis naasis ta pärast ristatisideme rebendit, tehes esiliigas ühe mängu Tartu Welco eest, enne kui liitus Premium liigas palliva Tallinna Kaleviga. Kalevis kerkis Teniste kiirelt põhikoosseisu, olles hooaja teises pooles selge põhimees. Sel hooajal on ta taas esiliigas, kodulinnas Tartu Welco meeskonnas, kuid ei Kalevi ega Welco eest mängides ta rohkem koondisekutseid lahkumismänguni ei teeninud – koondise peatreener Jürgen Henn eelistas nooremaid tegijaid.

Koondisedebüüt

18 aastat tagasi

Esimese koondisemängu pidas

Teniste 2007. aasta novembris, kui Eesti kohtus võõrsil maavõistlusmängus Saudi Araabiaga. Toona 19aastane FC Levadia mängija sekkus vahetusest 70. minutil Urmas Rooba asemele – 29aastase Rooba koondisekarjäär kestis pärast seda veel vaid poole aasta ja kolme mängu jagu.

Teniste debüütmängus saudide vastu Jiddah’ linnas oli Eesti poolelt platsil veel koguni viis meest, kes jõudsid saja koondisemänguni: Martin Reim, Raio Piiroja, Enar Jääger, Joel Lindpere ja Aleksandr Dmitrijev.

Värav

San Marino

võrku

Oma ainsa koondisevärava lõi

Teniste enda 93. koondisemängus 2022. aasta septembris, kui sahistas

Rahvuste liigas 4 : 0 võidumängus San Marino võrku. Sealjuures peaga!

„Henrik Ojamaa andis karistusalasse väga hea palli, millele oli vaja pea vastu panna. Olin õigel ajal õiges kohas,“ meenutas Teniste tabamust.

Foto: Liisi Troska

Mida teeb neljas kohtunik?

Väljakukohtuniku, abikohtuniku ja isegi videokohtuniku roll mängu ajal on jalgpallivaatajatele üldiselt üsna hästi teada. Mida täpsemalt teeb aga neljas kohtunik, mis on tema ülesanded?

Tekst: Raul Ojassaar

Jalkal aitab selles küsimuses selgust tuua Eesti tippkohtunik, nii Eestis kui piiri taga nii väljakukohtuniku kui neljanda kohtuniku rollis olnud Kevin Kaivoja

Mängu ajal kolm suurt ülesannet: pingid, vahetused, info

Kaivoja kirjeldab neljanda kohtuniku ülesandeid kui omalaadset administraatoritööd, kus laias laastus on peamine eesmärk teiste kohtunike tööd lihtsustada ja sellele kaasa aidata.

„Mängu ajal on neljandal kohtunikul kolm peamist rolli: esiteks pinkide kontrollimine, teiseks vahetuste läbiviimine ja kolmandaks mänguinfo kirjapanemine – kaardid, väravad, vigade tegijad ja muu selline info, mida kohtunikud mängu ajal talletavad,“ selgitab Kaivoja. „Lisaks on neljas kohtunik ka mängueelsel koosolekul ja aitab seal kohtunike jaoks olulistele teemadele tähelepanu pöörata.“

Peale selle on neljandal kohtunikul veel mõni väiksem ülesanne, mis vahel tavavaatajale märkamatuks võib jääda. „Vahel on näiteks probleemid heliga, siis tuleb neljandal kohtunikul nendega tegeleda. Vahel on tulnud ette näiteks seda, et heliühendus peakohtuniku ja videokohtuniku vahel katkeb – siis on varulahenduseks see, et neljas kohtunik ja videokohtunik loovad telefonikõne abil omavahelise ühenduse ning neljas kohtunik on VARi ja peakohtuniku suhtluse vahendaja,“ toob Kaivoja välja.

Mõistagi saab neljas kohtunik peakohtunikku toetada ka väljakul tehtavate otsustega. „Räägime muidugi neljanda kohtuniku esisest tsoonist mõnekümne meetri ulatuses, aga minu hinnangul on see üsna alahinnatud roll – tegelikult saab neljas peakohtunikku üsna palju aidata, näiteks kohtunike jaoks pimedate nurkade katmisel. Silmad tuleb pidevalt lahti hoida.“

Mängupäev võib olla ka trennipäev Võrreldes peakohtunikuga on neljanda kohtuniku mängupäev mõistagi füüsiliselt tunduvalt lihtsam, sest temal pole vaja poolteist tundi platsil ringi joosta. Samas peab neljas kohtunik olema vajadusel valmis peakohtunikku asendama – seda

Kevin Kaivojal on omajagu kogemust nii peakohtuniku kui neljanda kohtunikuna.

Foto: Katariina Peetson

juhtub küll väga harva, aga näiteks peakohtuniku vigastuse või muu niisuguse mure korral vahetavad peakohtunik ja neljas kohtunik rollid ära. Sellest hoolimata kinnitab Kaivoja, et mängupäeva ettevalmistus neljanda kohtunikuna erineb peakohtuniku omast oluliselt. „Neljas kohtunik võib üldiselt mängupäeval ka trenni teha. Erinevus võrreldes peakohtuniku rolliga on päris suur –pinget on kindlasti vähem, vabadust on rohkem ja oled pigem toetavas rollis. Tähtis on olla fookuses ja valmis ülesandeid täitma. Kui väljakukohtuniku ettevalmistus keskendub väga füüsilisele valmisolekule, siis neljas kohtunik saab selles vallas natuke järeleandmisi teha.“

Millal su sünnipäev on?

Muu hulgas toob Kaivoja välja, et neljanda kohtuniku ettevalmistuse hulka võib kuuluda näiteks ka pealtnäha üsna kõrvaline asi – vaadata, ega kellelgi võistkondade esindajatest parasjagu sünnipäev ei ole!

„Kogu brigaad analüüsib võistkondi taktikaliselt, aga näiteks rahvusvahelistel mängudel, kus võistkonnad ei ole tuttavad, vaatan neljanda kohtunikuna üsna täpselt ära ka tiimide personali: kes on treenerid, mis rahvusest nad on ja mis nende

nimi on. Kuni sellise detailsuseni, et ega mõnel ametiisikul mängupäeval sünnipäev pole! Sellised infokillud võivad teinekord kontakti loomisel väga kasuks tulla.“

Just esimese kontakti olulisust rõhutab Kaivoja mitu korda. „Selle puhul on väga oluline võtta initsiatiiv ja näidata, et olen olemas, tean nende nime. See tekitab suhtluskanali – kui peatreeneriga hästi läbi saad ja olukorrad hästi ära selgitad, siis on ka pingid mängu ajal rahulikumad.“

Piksevarras treenerite ja peakohtuniku vahel

Otse treenerite vahel olles peab neljandal kohtunikul olema paks nahk, sest mängu ajal on nad emotsioonide ajel sageli need, kelle peale peatreenerid pahameele välja valavad.

„Seda on väga palju. Fookus ei ole mängu ajal ju väljaku kõrval ja pinkidel, mistõttu saavad treenerid üldiselt neljandale kui esimesele ettejuhtuvale kohtunikule oma ärrituse maha laadida. Treeneritest tuleb ka aru saada – nad täidavad oma rolli ja üritavad sõnumi edasi anda. Neljanda kohtunikuna tuleb see üldiselt lihtsalt vastu võtta ja eluga edasi minna – midagi sellist, mida peakohtunikule edastada, sealt üldiselt ei tule. Sageli saab juttu tegelikult ignoreerida, aga samas tuleb käitumise osas paika panna piir, kust edasi minna ei saa.“

Keeleoskus võib olla petlik

Tuttavate ja võõraste tiimide mängudel õigusemõistmise vahest rääkides toob Kaivoja välja, et välismaale minnakse üldiselt nii-öelda puhta lehena, Eestis on paratamatult taustal ajalugu olemas.

„Välismängudel on üldiselt nii, et võistkonnad ei tea meid ja meie ei tea võistkondi, hakkame koos puhtalt lehelt liikuma. Eestis võib olla ajalugu all, kuskil kellelgi mingi vimm peidus või meeles mõned olukorrad, mis läksid üht- või teistpidi.“

Suhtlus käib välismängudel üldjuhul inglise keeles, aga see ei pruugi tähendada, et kõik asjaosalised seda tegelikult oskavad. „Hiljuti olin ühel mängul Maltal, kus ühe võistkonna peatreeneriga rääkisime nii enne mängu kui selle ajal pikad jutud maha. Ta noogutas ja naeratas ning tegi üldiselt seda, mida palusin – näiteks rahustas oma pinki. Alles umbes 70. minuti kandis sain tema abitreeneri kaudu teada, et peatreener ei räägi üldse inglise keelt! Sellest hoolimata oli suhtlus seni tegelikult kenasti toiminud,“ sõnab Kaivoja muiates.

Curro Torrese karukalli

Kaadri taha või taustale jäävat suhtlust on neljandal kohtunikul treenerite ja võistkondade ametiisikutega mängu ajal omajagu, samuti saab aeg-ajalt nalja. Kaivoja meenutab lõbusalt juhtumit selle aasta maikuust, kui Levadia–Paide mängu

Hetk lõpuvile

järel: Levadia peatreener Curro

Torres tähistab võitu neljandat kohtunikku

Kevin Kaivoja emmates!

Foto: ekraanitõmmis

lõpuvile järel tähistas Levadia peatreener Curro Torres magusat võitu, haarates Kaivoja ootamatult sisuliselt embusesse!

„See on üks eredamaid asju, mis on juhtunud. Pingeline mäng, ta ootas väga lõpuvilet ja kui see lõpuks tuli, siis elas selle hea emotsiooni minu peal välja. Siiamaani on seda klippi tore vaadata!“ lausub Kaivoja.

„Levadiaga seoses tuleb sellest aastast veel üks koomiline juhtum meelde. Mängus Pärnuga juhtus Vapruse keskkaitsjal Marko Lipul väravaesisel õnnetus ning tema väike sõrm läks liigesest välja, mistõttu teda tohterdati väljakul. Levadia pingilt tuli Ken Kallaste minu juurde ja küsis, mis nii kaua aega võtab. Ütlesin talle, et mehel on sõrm tagurpidi ja anname talle korra aega. Kallaste pahvatas seepeale: mis seal siis on, keerame sõrme tagasi ja läheme mänguga edasi, me tegime küll omal ajal niimoodi! Selle peale ei osanud ma tõesti enam midagi öelda, vaid lihtsalt naersin. Levadia väravavahtide treener Artur Kotenko oli ka Kallaste kõrval ja lihtsalt raputas pead,“ ütleb Kaivoja naerdes.

Kuigi mängu ajal võivad pinged vahel üle pea kasvada, saavad treenerid ja kohtunikud Kaivoja sõnul üldiselt siiski hästi läbi. „Oleme kõik ju lõppude lõpuks ühe jalgpallipere liikmed. Kui tänaval näeme, siis ikka teretame ja anname kätt, vahel isegi räägime natuke juttu.“

Kohtunike nädal tõi fookusesse suhtluse

Septembri alguses toimus juba kuuendat korda jalgpallikohtunike nädal, mis tõstis arbiitrid esiplaanile. Traditsiooniliselt teenindas selle vältel mitu tippkohtunikku madalamate liigade mänge koos noorte kohtunikega.

Kui varasematel aastatel on keskendutud näiteks kapteni ja kohtuniku koostööle või UEFA kampaaniale „Be a Referee!“, siis 2025. aasta fookus oli laiem ja veelgi olulisem: treenerid ja mängijad peaksid enam mõtlema sellele, millisel toonil ja kuidas nad suhtuvad jalgpallikohtunikesse.

„Sõnad loovad keskkonda – nii heas kui halvas – ja just see teadlikkus on tänavu meie keskne sõnum,“ ütleb EJLi kohtunike osakonna juht Hannes Kaasik. „Valisime teadlikult kohtunike nädala, et seda lähenemist laiendada kõikidele tasanditele üle Eesti.“

UNIVERSAALNE jalgpallimäng

Kas teadsid, et jalgpallimäng võib sisaldada ka elemente hoopis teistelt spordialadelt?

Tõkkejooks või suisa takistusjooks? Kergejõustiku maailmameistrivõistluste simulaatorit pakub jalgpalliväljakul Narva Transi ründajale

Josué Dokéle Harju JK Laagri mängumees Reinhard Reimaa. Foto: Sergei Stepanov

Jalgpallikoondis kogunes septembris täpselt sel ajal, kui Eesti korvpallikoondis pidas Riias EM-finaalturniiril olulisi kohtumisi. Sel puhul oli ka vutimeeskonna esimese trenni esimene soojendusharjutus korvpalliteemaline! Foto: Liisi Troska



„Kuidas sul siis päriselt läheb?“ Pärnu Vapruse peatreener Igor Prins ja FC Flora loots Konstantin Vassiljev leidsid omavahelise kohtumise järel aega lõbusaks vestluseks. Foto: Katariina Peetson

Milleks võtta pall maha peaga, kui seda saab teha ka jalaga? Muljetavaldavat painduvust demonstreerib FC Flora poolkaitsja Vladislav Kreida. Foto: Katariina Peetson

Rebi või püksid jalast! FC Flora poolkaitsja Deivid Andreas elab ebaõnnestumist oma riiete peal välja. Foto: Anna Andreas

Tallinna derbi erinevad emotsioonid: Premium liiga liidriks tõusnud FC Flora pidutseb, esikoha käest andnud FCI Levadia peatreeneril Curro Torresel on mõtteainet kõvasti.

Fotod: Katariina Peetson

Siin me nüüd siis oleme… Paide Linnameeskonna ja Nõmme Kalju viigimängu järel vahetasid platsil istudes muljeid Senegali mehed – Paide leerist Mouhamed Gueye, Kalju poolelt Modou Tambedou. Foto: Liisi Troska

Kuidas pall ikka sisse ei lähe!? Karl Jakob Hein ei suuda mängus Andorra vastu teises väljaku otsas toimuvat uskuda. Foto: Liisi Troska

Uus + uus! Paarikuulise eemaloleku järel sai koduplatsile Laagri Arenale naasta Harju JK Laagri, keda tervitas nii uhiuus väljakukate kui selle äärde püstitatud mõnesajakohaline katusega tribüün. Foto: Liisi Troska

Väraaaav! Eesti U21 koondis on äsja sahistanud Islandi eakaaslaste väravat – meeskonnakaaslaste suur rõõm varjutab isegi värava autori Tristan Pajo, kellest paistab pildi keskel välja vaid blond juuksetutt. Foto: Liisi Troska

16 tundi

järjest mängis punt Eesti koondislasi (nende seas kindlasti Urmas Kirs) Gert Oleski sõnul bussisõidu ajal kaarte.

Ainus

palgaline mängija oli Soome kõrgliigaklubis Kuopio Pallokissat Eesti ründaja Signy Aarna.

Saskia Alusalu

tuli Põltsamaa Tervise B-klassi tüdrukute ridades Eesti meistriks jalgpallis.

MMi finaalis värava löönud

Neeskens Eesti koondise särgis

2015. aasta oktoobrikuu Jalkale andis eksklusiivintervjuu

Tallinnas viibinud ja Eesti koondise särki kandnud Johan Neeskens (pildil) – mees, kes oli mänginud poolkaitsjana Hollandi koondisega kahes MMi finaalis (1974, 1978) ning avanud neist esimeses penaltist skoori.

„Mõtlesin, et võibolla Sepp Maier teab, kuhu ma siiamaani olen löönud. Kui jooksin palli poole, otsustasin muuta löögisuunda. See ei tulnud hästi välja, aga ma lõin kõvasti ja otse keskele. Tema oli aga liikunud paremale ja väga kiiresti. Nii et mul oli ka pisut õnne, et pall sisse läks,“ meenutas Neeskens finaalis Saksamaa vastu realiseeritud penaltit.

Kaaneloos vastas lugejate küsimustele Eesti poolkaitsja Joel Lindpere, kellel jagus endale omaselt kuraasikaid väljaütlemisi. „Ma olen Snoop Doggiga pingpongi mänginud, olen NBA staaridega särke vahetanud,“ rääkis Lindpere elust Ameerikas. „Kui Thierry Henry võtab eralennukile ja viib sind pärast mängu koju, siis võid end staarina tunda küll.“

Lindpere meenutas muu hulgas ka seika, kuidas ta Tromsøs ühe tüdruku enesetapust päästis. Ja selgitas, et ta ei kindlustanud oma tulevikku materiaalselt ära, vaid eelistas elada täisväärtuslikku elu, ilma end tagasi hoidmata.

Jalka käis Kuopios vaatamas Soome naiste kõrgliigamängu, kus kohtusid omavahel Signy Aarna tööandja Kuopio Pallokissat ja Pille Raadiku koduklubi Åland United. Matš jäi 2 : 2 viiki. Terve mängu vältel oli ründaja Aarna sageli just kaitsja Raadiku valvata.

Pärnus peetud rannajalgpalli euroliiga superfinaali järelkajaks andsid kommentaare Eesti Rannajalgpalli Liidu juht Kari-Andri Kask, Eesti koondise peatreener Rando Rand ja mängija Aleksander Saharov. Aga ka pealtvaataja Raio Piiroja.

„Oli megaelamus!“ kiitis Piiroja. „Suvel on ka mind rannajalgpalli mängima kutsutud, aga ei, ma ei saa end nii kiiresti liigutada, seal on vaja kääre lüüa, vana inimene võib pooleks minna! Pealegi läheks pool aega selle peale, et reeglitest aru saada.“

Piiroja ja Rand polnud sugugi ainsad pärnakad, kes oktoobrikuu Jalkas sõna said. Gert Olesk meenutas oma 13mängulist koondisekarjääri, kuhu mahtusid põnevad välisreisid näiteks Islandile, Filipiinidele, Andorrasse ja Taisse. Sergei Terehhov andis intervjuu nädal aega enne seda, kui ta Nõmme Kalju peatreenerikohalt taandus. Ning 20aastane Rasmus Peetson vastas väikesele küsimustikule, millele vastas ka tema Põlvast pärit eakaaslane Erik Listmann.

„Kindlasti ma tahaks mängida maast ilusat ja atraktiivset mängu, aga kas meil on selleks piisavalt mängijaid ja kvaliteeti,“ mõtiskles Terehhov. „Eestis me seda suudame, aga euromängud näitavad, et mujal on eelarved suuremad ja tase kõrgem.“

Nii Peetsonilt kui ka Listmannilt küsiti, millises riigis nad mängivad jalgpalli viie aasta pärast (2020). Peetsoni vastus oli konkreetselt Hispaania („See on siht, mille olen võtnud“), Listmann loetles võimalikke välismaiseid sihtkohti rohkem. Praegu teame, et Listmann loobus tippjalgpalli mängimisest juba 2016. aastal. Peetson pole välismaale jõudnud, kuid on kerkinud Eesti meisterklubi FCI Levadia kapteniks ja Eesti A-koondislaseks.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Kui Läti 2000. aastal esimest korda Eurovisioonil osales, kandis nende bändi Brainstorm bassimängija laval üht jalgpallisärki, mis meenutas kaugelt vaadates Läti lippu. Millise suurklubi särgiga oli tegu?

2. 1954. aasta MM-valiksarjas osales UEFA liikmena üks koondis, mille osalemine rahvusvahelises jalgpallis piirduski lõpuks vaid nelja-aastase ajajärguga, sest seejärel ühendati see vahepeal rahvusvaheliselt kummalisse olukorda jäänud piirkond rahumeelselt naaberriigi koosseisu. Millise koondisega oli tegu? Peaaegu sama nime kannab ka üks Eestist pärit jalgpallikoondis, kes on korduvalt rahvusvahelistel võistlustelgi osalenud.

3. Enne septembrikuist 0 : 0 viiki oli Eesti koondis Andorraga kohtudes alati võitnud ja nii 12 korda järjest. Millise riigi vastu on Eesti koondis nüüd kõige rohkem mänginud ja ainult võitnud? See „seeria“ on vaid kahe mängu pikkune – võitsime küsitavat riiki koduväljakul nii 2003. kui 2008. aastal, sealjuures on tegu mitmel korral ka MM-finaalturniiril mänginud meeskonnaga.

4. Korvpalli EMil äsja Eestist jagu saanud Portugali koondise treeneritrio on üsna nimekas – aga mitte korvpallis, vaid hoopis jalgpallis! Küsime esimesena Portugali koondise peatreeneri nime – tema nimi kattub ühe väikese erinevusega (jalgpalluri nimes Z, korvpallitreeneri omas S) praeguseks 40aastase eksvutimehe nimega, kes sai oma koondise eest aastatel 2007–2018 kirja 78 mängu ja 31 väravat. Kõige säravam tiitel jäi koondisega võitmata, aga MMide ja EMide peale sai ta kirja kolm „medalikohta“. Klubiga Meistrite liiga võitja. Milline jalgpallur see on? Portugali korvpallikoondis sai EM-finaalturniiril ka küsitud jalgpalluri esindatud riigiga rammu katsuda.

5. Portugali koondise abitreener on aga 39aastase endiselt tegeva jalgpalluri nimekaim, kelle nimi erilist tutvustamist ei vaja – ta on nii klubi kui koondisega põhimehe ja kohati kaptenina võitnud sisuliselt kõik, mis võimalik. Milline nimi kaht meest ühendab?

Sina oled kohtunik

1. Mängu ei saa alustada, kui platsil/ protokollis pole...

a) kaitsjat

b) ründajat

c) väravavahti

d) treenerit

2. Kui kaugel nurgalipust asub väljakul nurgalöögi otsajoone abijoon, mis on mõeldud kaitsjate kauguse kontrolliks?

a) 8,15 m

b) 9,15 m

c) 10,15 m

d) 11,15 m

3. Suluseis mängitakse lahti…

a) keskjoonelt

b) kohast, kus ründaja alustas jooksu

c) kohast, kus ründaja muutus olukorras aktiivseks

d) kohast, kus pall oli vile hetkel

3. Õige on variant c – reegel 11 sätestab, et suluseisu korral määrab kohtunik vabalöögi kohast, kus -rikkumi ne tehti. See tähendab, et tagasi liikumise puhul võib see juhtuda ka mängija oma väljakupoolel.

mõõdetakse välja 9,15 meetri kaugusele -nurgalöö gikaarest, mis on omakorda ühe meetri kaugusel nurgalipust.

2. Õige on variant c – reegel 1 sätestab, et see abijoon

1. Õige on variant c – reegel 3 sätestab, et kummaski võistkonnas võib olla kuni 11 mängijat, kellest üks on väravavaht.

(Mário

Foto: Siim Jänes

Oktoobrikuu sünnipäevad

1.10 Mark Švets 49

1.10 Albert Prosa 35

2.10 Kalev Pajula 56

2.10 Sirje Kapper 33

2.10 Liis Lepik 31

2.10 Matvei Igonen 29

4.10 Signy Aarna 35

4.10 Bogdan Vaštšuk 30

5.10 Margus Kröönström 56

5.10 Joel Lindpere 44

5.10 Madis Vihmann 30

6.10 Andrei Kalimullin 48

6.10 Janno Jürisson 45

6.10 Tarmo Kink 40

7.10 Sander Sinilaid 35

9.10 Kert Kütt 45

9.10 Katrin Kirpu 21

10.10 Maaren Olander-Doyle 50

11.10 Aleksandr Volkov 31

12.10 Andris Altsaar 28

14.10 Tõnu Vanakesa 63

14.10 Meelis Lindmaa 55

14.10 Andrei Karhu 45

14.10 Taavi Midenbritt 36

14.10 Lisette Tammik 27

15.10 Bert Klemmer 32

15.10 Mia-Lisette Sarapik 19

16.10 Vjatšeslav Smirnov 68

16.10 Erkko Liiv 34

17.10 Gerlin Naisson 47

18.10 Lembit Peegel 89

19.10 Aivar Pohlak 63

20.10 Erko Saviauk 48

20.10 Karolin Kaivoja 33

20.10 Ander Ott Valge 27

21.10 Igor Prins 59

22.10 Hillar Maldre 94

22.10 Aleksandr Starodubtsev 74

22.10 Maksim Rõtškov 52

23.10 Gleb Pevtsov 25

26.10 Priit Adamson 50

27.10 Timo Teniste 40

28.10 Gerd Müller 54

28.10 Martin Lepa 49

28.10 Enver Jääger 43

28.10 Sander Saga 38

29.10 Tõnu Sirel 68

29.10 Rein Pajunurm 62

29.10 Maria Sootak 35

30.10 Elar Tarkus 42

30.10 Ragnar Klavan 40

Euroopa sai vaikselt

ühe meistri juurde

Kuigi rahumeelse niinimetatud sametrevolutsiooni järel jaotati kunagine Tšehhoslovakkia riik 1993. aasta alguseks eraldi Tšehhiks ja Slovakkiaks ning ametlikult peetakse mõlemat vabariiki võrdselt Tšehhoslovakkia õigusjärglaseks, ei olnud see de facto nii igal pool. Nii luges ka UEFA mingil põhjusel Tšehhoslovakkia 1976. aasta EM-tiitli valguses aastaid ajaloolises arvestuses Euroopa meistriks Tšehhit, kuid mitte Slovakkiat.

Slovakkia jalgpalliajaloolaste surve kandis aga lõpuks vilja ning nüüd on UEFA teinud ilma erilise tseremooniata ametlikes annaalides muudatuse, tunnustades ka Slovakkia koondist endise Euroopa meistrina.

Kuigi Tšehhi on rahvaarvu poolest Slovakkiast ümmarguselt kaks korda kogukam, oli slovakkide panus 1976. aasta tiitlivõidus isegi suurem: finaali algkoosseisu kuulus rahvuselt kaheksa slovakki ja kolm tšehhi.

1960. aasta NSV Liidu EM-tiitel on õigusjärgsuse alusel samas kohas märgitud Venemaa omaks. Toonases finaalis lõi NSV Liidu meeskonnas venelaste kõrval kaasa kolm grusiini ja üks ukrainlane. Kaptenina karika tõstnud Igor Netto oli aga teadupoolest etniliselt eestlane, kuigi kasvas üles Moskvas ja eesti keelt eriti ei osanud.

TIITLIVÖÖ

Tiitlivöö Vapruse kaudu Flora käes

Eesti jalgpalli tiitlivöö on sel hooajal juba korranud rekordit –selle aastanumbri sees on vöö omanikku vahetanud koguni 12 korral! Viimase kuu aja jooksul sai seda aastase vahe järel enda käes hoida Pärnu Vaprus, kes võitis selle FCI Levadia alistamisega. Vaprus suutis vööd seejärel kaitsta ka Paide vastu, ent septembri keskel tuli see neil siiski loovutada FC Florale, kes tõusis selleks ajaks sobivalt ka Premium liiga liidriks.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 24. september, Tallinna FC Flora – Tallinna FCI Levadia 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

Ragnar Klavan 40

Oktoobri lõpus saab 40aastaseks Eesti jalgpalliajaloo parim mängija Ragnar Klavan. Eelmisel sügisel pikale ja uhkele profikarjäärile joone alla tõmmanud Klavan tegi A-koondise debüüdi juba 2003. aastal 17aastaselt ning pühkis Eesti tolmu jalgadelt 2004. aasta suvel, liikudes Norrasse Oslo Vålerengasse. Sellele järgnes kaunis tähelend: 2005. aastal liitus ta Hollandi kõrgliigaklubiga Almelo Heracles, sealt neli aastat hiljem AZ Alkmaariga, kellega 2009. aastal kohe ka Hollandi meistriks krooniti. 2010. aasta sügisel sai Klavanist esimene ja tänini ainus eestlane, kes mänginud Meistrite liiga põhiturniiril. 2012. aastal siirdus ta Saksamaa Bundesligasse Augsburgi, kust omakorda 2016. aastal tegi viie miljoni euro suuruse üleminekusumma eest sammu Inglismaa tippklubi Liverpool ridadesse. Liverpooliga jäi tal napilt puudu trofeede võitmisest: 2018. aasta kevadel kaotas Liverpool Meistrite liiga finaalis Real Madridile. Klavan käis platsil poolfinaalis ning oli finaalis Liverpooli pingil. Kahele hooajale Liverpoolis järgnes kolm Itaalia Serie A-s Cagliari ridades, enne kui ta 2021. aastal kodumaale naasis ja Paide Linnameeskonnaga liitus. Hooaegadel 2023–24 esindas ta JK Tallinna Kalevit, mille presidendiks sai juba 2016. aastal.

LHV edetabel

Augustikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (4.) Nõmme Kalju FC

4. (3.) JK Tallinna Kalev

5. (6.) FC Nõmme United

6. (5.) FC Elva

7. (8.) Paide Linnameeskond

8. (7.) Pärnu JK Vaprus

9. (9.) Viljandi JK Tulevik

10. (10.) Viimsi JK

11. (12.) FC Tallinn

12. (14.) Tallinna FCI Levadia

13. (11.) JK Tabasalu

14. (13.) Raplamaa JK

15. (15.) Põhja-Tallinna JK Volta

16. (16.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

17. (19.) FC Kuressaare

18. (20.) Rakvere JK Tarvas

19. (18.) Saku Sporting

20. (–) FC Hiiumaa

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Eesti koondises sai Klavan aastatel 2003–2024 kirja 130 mängu ja kolm väravat. Sel fotol poseerib ta koos endisest jalgpallurist isa Dzintariga Lembit Peeglile 2004. aastal.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Septembrikuu ristsõna õige vastus oli „Mis filmi vaatame“.

Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Moldova mängule Lisette Liige. Võitjaga võtame ühendust.

Oktoobrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. oktoobriks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja Karol Metsa fännisärgi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

Tooted saadaval: