Mis on saanud
Arte jalgpalliklassi vilistlastest?
Kuidas toimib
äri Eesti klubide euromängude teleõigustega?
Pilguheit Hispaania talendivabrikusse
Eesti-Läti tänavune omapärane maavõistlus
Postritel
Mari Liis
Lillemäe, Rommi
Siht, Chelsea meeskond, Michael SchjønningLarsen
Kui suvekuud on paljudele koolilastele ja „tavatöö“ tegijatele puhkuste aeg, siis Eestis mängivad tippjalgpallurid rihma niisama lihtsalt lõdvaks lasta ei saa – kui suvesse isegi satub mõni mänguvaba nädalavahetus, siis pikka mõnulemist olla ei saa, sest hooaeg läheb täie hooga edasi. Kes mängib euromänge, kes piirdub koduse liigaga – küll neid mänge juba jagub!
Jagub ka mõnusat lugemist – seekordse Jalka kaaneloos vastab lugejate põnevatele küsimustele meie koondise keskkaitsja Maksim Paskotši, teleõiguste tagamaadest pajatab selle teemaga mitukümmend aastat tegelenud Tarmo Lehiste ning Tauno Trink räägib sellest, kuidas suudab üks Hispaania väikeklubi ülikitsastes tingimustes maailmatasemel talente vormida. On palju muudki –alustades luubi all olevast Karel Eermest kuni Virgo Valliku vanaemani välja!
Ilusat suve jätku ja häid jalgpallielamusi!
KAANELUGU
LK 16–22
Lugejate küsimustele vastab seekord Eesti koondise ja Zürichi Grasshopperi keskkaitsja
Maksim Paskotši, kes räägib nii oma nooruspõlvest, elust Euroopa tippklubis kui muust põnevast.
Esimene varasemast uhkemalt ja laiendatud formaadiga korraldatud klubide MM on arvamused löönud kahte lehte. Ühed räägivad, et tegu on FIFA ja organisatsiooni presidendi Gianni Infantino suurushullustuse, eneseimetluse ja rahahimu meistriklassiga, teiste meelest on sellisel turniiril jalgpallikalendris oma koht olemas.
Kaks vaadet lk 12–15
12 Kristjan Jaak Kangur & Raul Ojassaar
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud
16 Lugeja küsib: Maksim Paskotši
24 A. Le Coq Premium liiga: Pärnu Vapruse salarelv
40 Mängija luubi all: Karel Eerme
45 Haridus: Andres Oper lõpetas gümnaasiumi 48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid
August
Lembit Peegel
Nimed & numbrid 10 Lugu & tsitaadid 42 Tagaseljajutud
Tartu JK Welco meeskonda tutvustab tiimi väravavahtide treener Roman Gnibida.
50 Fotouudis
52 Välismaa
tagasi
63 Pane end proovile!
Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul
64 Lisaaeg 66 Ristsõna
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu
26 Teleõigused
Kuidas toimib äri Eesti klubide euromängude teleõigustega ja millised summad seal liiguvad?
46 Jalgpalliklass
Mis on saanud Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi lõpetanutest? Jalka toob välja iga lennu säravamad nimed.
Poster Mari Liis Lillemäe
ESIKAANEL: MAKSIM PASKOTŠI FOTO: KATARIINA PEETSON
NR 8 (212) 2025
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJAD: HEITI HELI
KRIS ILVES
LAURA JAANSEN KRISTJAN JAAK KANGUR
SIIM PULST KRISTJAN REMMELKOOR GUNNAR SALU
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE
KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV
AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI LIIDU
AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
Neljast eurosarjades alustanud Eesti klubist ei saanud ainsana teises ringis jätkata FC Flora, kes jäi Reykjavíki Valurile alla nii võõrsil (0 : 3) kui kodus (1 : 2).
Hoolimata kaotusest sai
Flora mängude aegu hea uudise – tagasi väljakul tervitati eelmisest sügisest saati rasket põlvetraumat ravinud ründajat
Mark Anders Lepikut.
Kahe mängu peale suutsid florakad ühe värava lüüa, sealjuures väga kauni: Markus Poomiga suurepäraselt kokku mänginud
Rauno Sappinen tegi kodumängus just selle löögiga avapoolajal seisuks 1 : 1.
Valuri väravavaht Frederik Schram ei saanud kohtumist lõpuni mängida – just selles olukorras teisel poolajal põrkas ta valusalt kokku oma meeskonna kaitsjaga. Kuna ta ninast lahmas kõvasti verd, otsustati ta varuväravavahiga asendada.
Valur peal, Flora all – paraku osutus selliseks ka sportlik tasakaal.
Eesti meestekoondise läbi aegade parim väravakütt ja seni Eesti U18 koondist tüürinud Andres Oper jätkab treenerikarjääri Saudi Araabias, asudes sealse esiliigaklubi Al-Wehda U18 võistkonna peatreeneriks.
Koos Operiga siirdub Al-Wehda noortetiimi juurde ka FC Kuressaare senine abitreener Karl-Sander Eensoo.
Kevadel esimest korda Eesti saalijalgpallimeistriks tulnud FC Bunker Partner sai teada vastased, kellega augusti lõpus Rootsis toimuval Meistrite liiga valikturniiril vastamisi minnakse – need on Rootsi meister Borås AIK, Türgi meister Vangölü FK ja Sloveenia tšempion FC Vrhnika. Edasi põhiturniirile pääseb neljast meeskonnast parim.
LHV jalgpallikaarti kasutavate jalgpallisõprade arv on tänavu jätkanud jõulist tõusu, mille tulemusel on juuli alguseks aktiivseid kaardiomanikke kokku 7564.
2024. aasta novembrist alates on liitunud 1257 uut kasutajat, mis tähendab, et jalgpallikaardi kogukond on kasvanud viimase kaheksa kuuga ligi 20%. Ainuüksi aprilli algusest alates on lisandunud 500 kaardiomanikku. Võrdluseks: kogu möödunud aasta jooksul kasvas kasutajate arv 482 võrra ehk 8%.
„Suur tänu kõigile, kes on jalgpallikaardi kasutamise kaudu andnud oma panuse Eesti jalgpalli arengusse – iga liituja aitab muuta meie kogukonda tugevamaks. Meil on siiralt hea meel näha, et kaardi kasutajate ring ei laiene mitte ainult tippklubide ümber, vaid üha rohkem ka väiksemates piirkondades, madalamates liigades ja harrastajate seas,“ sõnab Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei. Juuli alguse seisuga on enim jalgpallikaardi kasutajaid EJLil, Tallinna FC Floral ja Tartu JK Tammekal. Viimase kaheksa kuu jooksul on suurima kasvuga silma paistnud FC Ajax-Tallinn, Ambla Vallameeskond, Paide Linnameeskond ja Põhja-Tallinna JK Volta. Toetust saab nüüdseks 141 klubi üle kogu Eesti – võrreldes kevadega on toetatavate hulka lisandunud näiteks Sillamäe JK Dina ja FC NPM Silmet.
panustada lemmikklubi arengusse – iga kaarditehingu pealt maksab LHV pank kümme senti kaardiomaniku valitud klubile. LHV Jalgpallikaardi omanikud saavad peale klubide toetamise nautida ka mitut hüve, näiteks Eesti koondise kodumängude täishinnaga pääsmetele kehtib 10% soodustus ning noortekoondiste kodumängudele on sissepääs tasuta. Jalgpallikaarti on võimalik tellida ka virtuaalsena.
LHV Jalgpallikaart on Eesti jalgpalli ametlik fännikaart, mille kaudu saavad jalgpallisõbrad
311 päeva pärast eelmise aasta septembris Eesti koondise treeningul põlve vigastamist naasis FC Flora ründaja Mark Anders Lepik ametlikus mängus murule, tähistades esiliigas Flora U21 meeskonna eest oma naasmist väravaga.
LHV toetab Eesti Jalgpalli Liitu ja Eesti rahvuskoondist juba alates 2010. aastast.
korda viiest senisest omavahelisest A. Le Coq Premium liigas peetud mängust lõppes Harju JK Laagri ja FC Kuressaare vastasseis 1 : 1 viigiga. Ainus „kõrvalekalle normaalsusest“ tuli ette sel kevadel, kui Harju sai tänu Daniil Rudenko üleminutite väravale kirja 2 : 1 võidu.
126.
kohale langes Eesti meestekoondis FIFA edetabelis. Tegu on viimase üheksa aasta madalaima kohaga. Meie rahvusnaiskond paikneb maailmas 103. real.
„Marina räägib elavalt oma lapselastest, kuidas ta reedel Eestisse jõudnuna poistele lasteaeda järele läheb, nad ujumis- või jalgpallitrenni viib ja kuidas ta alles intervjuule eelnenud päevalgi nende Nõmme Kalju jalgpallitrenni vaatas.“
Eesti Naise portree poliitik Marina Kaljurannast
„Tunnen ennast selles projektis nagu sihuke laenatud tipuründaja, kes tuleb platsile ja siis lihtsalt ootab palli seal karistusalas. Ma saan hiilgavaid sööte kogu aeg – nii tekstiliselt kui muusikaliselt.“
Muusik Vaiko Eplik koostööst Nubluga
„Tunnen, et ma olen saanud rohkem stabiilsust ja rahu juurde oma mängu. Arvan, et ma ei ole enam nii PaanikaJaanika, kui ma olin siin mõned aastad tagasi.“
Markus Soomets on eneseanalüüsi abil arenenud
„Mitu korda on räägitud, kuidas nad tahavad, et ma tooksin Raio võitlusvaimu meeskonda tagasi. Ta on ikka legend seal! Norralastele ju meeldivad vennad, kes lendavad, pea ees, igasse duelli sisse.“
Raio Piiroja kunagises koduklubis Fredrikstad mängiva Rocco Robert Sheini kinnitusel on Piiroja Norra väikelinnas endiselt kangelane
„2019 septembris oli turniir, kus mängisime U17 koondisega Portugali, Hispaania ja Sloveeniaga. Koroonapandeemia ajal, kui jalgpalli ei mängitud, hakkasid Tottenhami skaudid vaatama erinevaid mänge. 2020 juunis jõudsid nad meie turniirini. Tagantjärele võib tõdeda, et see viirus tuli mulle kasuks, sest vastasel juhul poleks nad neid mänge näinud.“
Maksim Paskotši pääses tänu koroonapandeemiast tingitud jalgpallipausile Tottenham Hotspuri radarile
„Tegime tubli valmistuse ka: juba Eestis alustasime lisakihtidega (nagu talvel teeks, miinus kindad ja müts) treenimist. Seega mingi tunnetuslik piinamise tunne oli juba all. Enam see ei häiri!“
Nõmme Kalju keskkaitsja Uku
Kõrre kirjeldas Albaanias peetava euromängu eel palavaks ilmaks valmistumist
Eesti rannajalgpallikoondise selle hooaja esimene euroliiga etapp ebaõnnestus: Gruusias peetud etapil saadi kõigilt kolmelt vastaselt kirja kaotus.
Turniir algas ootamatu kaotusega, kui kodumeeskonnale Gruusiale 2 : 3 alla jäädi – kaotusmängus sai Eesti väravavaht Rauno Rahnik karistusalast väljas käega mängimise eest punase kaardi, üks grusiinide tabamus oli ka Eesti õnnetu omavärav, kui Rasmus Munskindi rutiinne tagasisööt ootamatult üle väravavahi Andreas Kallaste jala väravasse põrkas.
Kõva lahing anti maailma edetabelis teisel kohal asuva Portugali vastu, kellele alistuti 0 : 2. Viimases kohtumises ei suudetud Šveitsi samuti hammustada – šveitslastele kaotati 0 : 3.
Peatreener Andreas Aniko tõdes pärast turniiri, et meeskonna peamine proovikivi on endiselt väravate löömine. „Kahjuks pean kordama sama, mida olen öelnud juba mitme mängu järel – me ei löö piisavalt väravaid,“ sõnas Aniko. „Olukordi tekib, aga me ei suuda neid realiseerida. Olgu need karistuslöögid, käärlöögid või muud olukorrad – pall lihtsalt ei lähe väravasse.“
Juhendaja sõnul on kaitsemäng meeskonna tugevaim külg, kuid sellest üksi ei piisa. „Kui me lööme kolme mänguga ainult kaks väravat, siis sellest on vähe. Kaitses suudame enamasti püsida mängus, ja kui laseme kaks-kolm väravat, siis rannajalgpallis pole see tegelikult suur number. Aga kui ise ei löö, ei ole võimalik ka punkte saada.“
Samas ei kaota Aniko usku meeskonna ründevõimekusse. „Eesti mõistes on meil parimad ründajad, kes koduses ja Läänemere liigas on pidevalt resultatiivsed. Paraku pole me seni leidnud lahendust, mis tooks samasuguse tulemuslikkuse ka koondisemängudesse.“
Euroliiga hooaeg jätkus Eestil juuli viimasel nädalavahetusel Itaalias. Hooaja superfinaal toimub septembris Itaalias Algheros.
Eesti koosseis Gruusias toimunud turniiril: väravavahid Rauno Rahnik ja Andreas Kallaste, väljakumängijad Kristian Marmor, Rasmus Munskind, Ragnar Rump, Sander Lepik, Erol Kigaste, Martin Thomson, Juhan Lilleorg, Tõnis Vihmoja.
„Võime kindlasti öelda, et see turniir on olnud tohutult, tohutult, tohutult edukas.“
„Tegu on halvima ideega, mis jalgpalliajaloos ellu viidud.“
Kas õigus on Gianni Infantinol või Jürgen Kloppil? Ühist on neis mõtteavaldustes nii palju, et mõlemad kõlavad oma äärmuslikkuses ülepingutatuna. Pooltoone leidub ses küsimuses omajagu.
Klubijalgpalli uus ajastu, nagu Infantino on korduvalt kuulutanud? Mõnes mõttes kindlasti. Raha tuleb ohtralt sisse ja raha on võimalik suurte žestidega laiali jagada, jättes endast seejuures mulje kui heldest metseenist. President Trump istub su paremal käel, Michael Buffer müristab oma kuulsa let’s get ready to rumble-hüüdega mängud käima. Kõik on uskumatu, fenomenaalne, fantastiline, enneolematu.
Meenutame, et selles „Aasia klubis“ mängivad Bono, Kalidou Koulibaly, João Cancelo, Rúben Neves, Renan Lodi, Sergej Milinković-Savić, Malcom ja Marcos Leonardo, peatreener on äsjane Meistrite liiga finalist Simone Inzaghi. Kaheksa päeva varem oli seesama Man City kolkinud mullust Aasia Meistrite liiga võitjat Al Aini 6 : 0. Kas see tulemus ei peegelda jõudude vahekorda hoopis adekvaatsemalt?
Äsja lõppenud MM peegeldab praeguse
FIFA väärtushinnanguid täiuslikult. Rikkad saavad rikkamaks, tugevad tugevamaks, demokraatia ongi nõrkadele.
Äsja lõppenud MM peegeldab praeguse FIFA väärtushinnanguid täiuslikult. Rikkad saavad rikkamaks, tugevad tugevamaks, demokraatia ongi nõrkadele. Kui Infantino tahab, laseb ta oma nime karikale graveerida. Kui Trump tahab, tõstab ta karikat koos võitjameeskonnaga. Edevuse laada par excellence, trükitähti ja hüüumärke viskab igaüks peoga ise juurde.
Häbitu elitisti Infantino vankumatu usk iseenda loodu ülimuslikkusesse on mõnes mõttes koguni imekspandav. Kuigi eks peegli ees olegi positiivsete vastuste saamise protsent tihtipeale üsna suur. Iseendale ausamba rajamine tundub olevat juba aastaid Infantino kinnisidee ja klubide MM selle paleus.
Kuskil selle kõige keskel mängiti siiski ka jalgpalli – kui ilm lubas. Skeptikud nägid tühje tribüüne, 30kraadist palavust, mitmetunniseid äikesepause. Pileteid veerandfinaalidele jagati lõpuks 11 dollari eest ning üle 70 000 inimese mahutaval Atlanta kodustaadionil oli keskmiselt kohal kaks korda vähem inimesi – isegi 6000 vähem kui MLSis kesist hooaega tegeva Atlanta Unitedi kodumängudel.
On üle keskmise irooniline, et Infantino põhjendas turniiri vajalikkust sooviga vältida finantsmuskli koondumist väheste klubide kätte. Uus turniir andvat võimaluse tiitli eest võidelda Mamelodi Sundownsile, Ulsanile, Auckland Cityle. Sõnades ilus, aga praktikas?
Kui jagada laiali miljard dollarit ja seejuures nii, et suuremad saavad ainuüksi osalemise eest rohkem, siis kuidas see aitab elitismi vältida? Kõnekas on seegi, et Chelsea võiduga kaasnesid arvutused, kui suure osa teenitud 97 miljonist eurost saavad nad kulutada finantsreeglitega vastavuses püsimisele, et mitte jälle kümneid miljoneid trahviks maksta, nagu äsja juhtus. Isegi juhul, kui mängijate ostmise kaudu mingid summad ka püramiidi tipust allapoole liiguvad, kasvab tasemevahe nii liigade vahel kui ka liigade sees.
Kui tõsiselt saab turniiri võtta?
Üks eesmärke oli USAs jalgpalliteadlikkust kasvatada, sestap ootab aasta pärast seal ees „päris“ MM. Inter Miami teenis turniiriga 25 miljonit dollarit. Seattle kaotas kõik kolm mängu, aga sai ikkagi peaaegu 10 miljonit dollarit. Kuidas aitab see teisi MLSi klubisid? Ja ärme unustame, et Inter sai MMile sisuliselt vabapääsme, sest Lionel Messit oli turniirile vaja... Kui tõsiseltvõetav see on?
Kas ainus viis jalgpalli edasi viia on tõesti mängida rohkem ja rohkem?
Tulevikku vaatajad kiitsid, et oli ka hulgaliselt põnevaid mänge, täismaju, kirge ja tahtmist. Eeskätt Lõuna-Ameerika fännid nautisid turniiri täiel rinnal, muu maailm sai võimaluse ennast täis Euroopale koha kätte näidata.
Miks iga-aastane MM ei sobinud?
Ent mis oli viga senisel süsteemil, kus maailmajagude parimad said samuti üksteiselt mõõtu võtta – ja seda igal aastal, mitte nelja aasta tagant? Näiteks rahvuste liigad loodi selleks, et asendada maavõistlusi. See oli mõistlik ja vajalik lahendus. Kuid kellele ja milleks on vaja klubide MMi?
Või mida võidab sellest Aasia jalgpall, kui kahe viimase hooajaga üle 500 miljoni dollari kulutanud Al Hilal suudab Manchester Cityst jagu saada?
Või kui tõsiselt saame suhtuda süsteemi, mis jättis eemale näiteks Liverpooli ja Barcelona, rääkimata Napolist või Arsenalist? Ennetades Infantinot – ei, sobiv lahendus ei ole siinkohal osalejate arvu suurendamine 48 klubini.
Kas ainus viis jalgpalli edasi viia on tõesti mängida rohkem ja rohkem? Kas näeme juba algaval klubihooajal, kuidas MMil kaugele jõudnud meeskonnad peavad tippmängijate vigastuste kujul sellele lõivu maksma? Ja teistpidi – kui eksklusiivne saab üks toode olla, kui seda pakutakse päevast päeva ja aasta algusest lõpuni?
Erinevalt FIFA soovunelmast ei loo klubide MM jalgpallis uusi suundi, vaid süvendab olemasolevaid. Eesmärk on üks – saada rohkem raha, mida seejärel oma mullis käest kätte keerutada. Aga millal see õhupall lõpuks lõhki läheb?
Pompoosne? Jah. Harjumatute tulede-viledega? Kahtlemata.
Ebaõnnestunud ühekordne üritus? Kindlasti mitte.
Tekst: Raul Ojassaar
Euroopa ja iseäranis Inglismaa jalgpallimeedia tarbijana on lihtne langeda lõksu: Premier League’i ja teiste tippliigade korrapärasuse ja rutiinsuse taustal tundubki iga kõrvalekalle tavapärasusest võõras ja väär, hoolimata asja tegelikust sisust.
Klubide MM-turniir on oma põhimõttelt ju igati arusaadav ja vajalik võistlus. Põhjalike ja suursuguste turniiridega selgitatakse igas maailmajaos parimad igal aastal välja, kuid maailmajagudevahelised klubivõistlused on sisuliselt olematud. Jah, klubide MM toimus ka varem ja iga-aastaselt, aga seda vaid seitsme võistkonna osavõtul, ja seda seitsmest mängust koosnevat üritust on keeruline esinduslikuks turniiriks nimetada. Kas kujutaksite ette, et koondiste maailmameister selguks sellises naeruväärses formaadis?
Gianni Infantino eneseimetlust ja karikatuurset käitumist võib ja tulebki pilgata, aga võistlusena on klubide MMil koht jalgpallimaailmas täiesti olemas. See oli kummaline tühimik, mis nüüd lõpuks täideti, sest klubide ülemaailmne suurturniir sündis alles peaaegu aastasada pärast seda, kui koondised sel moel parimat selgitama asusid.
kuu aega pärast klubide MMi lõppu, trofee võitnud Chelseal neli päeva hiljem.
Tegelikult ei erine see ju kuidagi mõnest teisest suurturniirisuvest: ka suvise koondiste MMi või EMi puhul jääb finaali jõudnud mängijatel kahe hooaja vahele samasugune lühike puhkeaeg. Jah, koondiseturniiride korral on garanteeritud iga teise suve vabaks jäämine, kuid oleme näinud, et tippklubid kipuvad kahe hooaja vahelist aega niikuinii ära kasutama rahamaiguliste turneede ja sõprusmängude korraldamiseks.
Gianni Infantino eneseimetlust ja karikatuurset käitumist
võib ja tulebki pilgata, aga võistlusena on klubide MMil koht jalgpallimaailmas täiesti olemas.
Uue kujuga klubide MMil, mis toimub iga nelja aasta tagant ja hõlmab seitsme asemel 32 meeskonda, on kohe kindlasti suurem väärtus kui varasemal hooaja sisse peidetud ja kuskil nurgataguses kohas ära mängitud karikal. Chelsea võitu jäädakse mäletama, varasemaid klubide maailmameistreid tuletatakse üldjuhul meelde lihtsalt selle järgi, kes tol aastal Euroopas Meistrite liiga võitis.
Ebanormaalne puhkuseröövel – kas ikka on?
Suur argument, mida klubide MMi uue formaadi vastased esile toovad, on see, et see röövib tippmängijatelt puhkuse. Finaalis mänginud PSG uus hooaeg algab UEFA superkarikafinaaliga täpselt
Huvitavat perspektiivi pakkusid ka Brasiilia klubid, kellele tuli Euroopa meeskondade kurtmine hooaja jooksul 60 mängu pidamise kohta üllatusena. Chelsea peatreener Enzo Maresca ei osanud ühel pressikonverentsil peale peavangutamise midagi teha, kui pakkus enne kohtumist Fluminensega, et tema tiim on suure koormuse tõttu kehvemas seisus.
„Meie oleme mänginud hooaja jooksul 60 mängu, samal ajal kui Fluminense…?“ jättis Maresca lause lõpu õhku rippuma. „70 mängu!“ vastas talle üks ajakirjanikest. Tõepoolest – Brasiilia meeskonnad mängivad Euroopa mõistes meeletult tihedalt, osaledes lisaks riigi meistriliigale, karikasarjale ja rahvusvahelistele sarjadele ka oma osariigi meistriliigas. Ja reisides kõike seda tehes üldjuhul palju kaugemale kui Euroopa tiimid. Nad aga ei kurda, vaid võtavad seda kõike võistkondi koostades lihtsalt arvesse. Sellesama Fluminense esindusmeeskond koosneb näiteks 36 mängijast, samal ajal kui Manchester City peatreener Pep Guardiola nuriseb, et 26–27 mehest koosnev tiim on temale selgelt liiga suur.
Iga uus vajab harjumist
Loomulikult pole kõik ainult ja ainult roosiline. FIFA on teinud igal sammul küsitavaid otsuseid. Kas teadsite näiteks, et senine iga-aastane
Suures plaanis on aga nii, et iga uus asi vajab lihtsalt harjumist – ja hädaldada saab niikuinii iga asja üle.
seitsme tiimiga klubide MM nimetati ümber maailmajagudevaheliseks karikaturniiriks… ja see turniir toimub väikese formaadimuudatuse järel igal aastal edasi? Kui seni peeti kõik selle mängud ühes võõrustajariigis, siis nüüd peetakse viiest mängust kaks ühe osalise koduplatsil, viimased kolm neutraalsel pinnal. Kui Okeaania meister Auckland City ja Aafrika meister Pyramids alustavad sisuliselt kaheksandikfinaalist, siis Euroopa meister PSG alles finaalist. Finaal, muide, toimub 17. detsembril, aga kus, ei ole veel isegi selge.
Suures plaanis on aga nii, et iga uus asi vajab lihtsalt harjumist – ja hädaldada saab niikuinii iga asja üle. Seesama Inglise jalgpallimeedia, mille mõju keeleoskuse pärast ka paljude Eesti jalgpallisõpradeni jõuab, lükkab näiteks iga koondiseakna ajal käima vana plaadi, mille sisu on nurin, miks on mõttetuid valikmänge (me jõuame ju iga kord niikuinii edasi!) ja „arusaamatut“ Rahvuste liigat üldse vaja ning miks meie suurepärane liigajalgpall
üheks nädalavahetuseks seisma pannakse. Saamata aru või tahtmata aru saada, et see on vaid väga kitsalt nende nägemus asjast, mis ei ühti ülejäänud Euroopa või maailma vaadetega.
Klubide MMiga on natuke sarnane lugu: eurooplased võivad selle peale silmi pööritada, aga ülejäänud maailmale selline laiendatud formaat meeldib väga.
Ja lõppude lõpuks jääb igaühele niikuinii oma. Ka mina ei sattunud klubide MMi mänge peaaegu üldse vaatama, aga see ei tähendanud, et see turniir poleks mulle üldse huvi pakkunud – tulemusi ja uudiseid jälgisin ikka huviga. Küll aastate jooksul klubide MMigagi ära harjutakse, nagu juhtus omal ajal koondiste MMi, koondiste EMi ja Rahvuste liigaga. Kõik need on oma olemuselt ju võistlused, mis täidavad jalgpallimaailmas kindlat nišši.
Ja kui selline turniir toimub kord nelja aasta jooksul, ei hakka see ka trofee väärtust devalveerima. Nagu nägime, läks mängijatele ja treeneritele selle võitmine korda.
ma ei taha lihtsalt tippliigas mängida, vaid seal tiitli peale mängida!
Jalka lugejate küsimustele vastas seekord Eesti koondise ja Zürichi Grasshopperi keskkaitsja Maksim Paskotši. 22aastane kaitsja on hoolimata noorusest Eesti koondises juba neli aastat põhiraskust kandnud ning piilub lootusrikkalt ka klubikarjääris järgmiste sammude poole.
Intervjuus räägib Paskotši nii oma karjääri säravamatest ja huvitavamatest hetkedest kui ka üllatavast hobist, millega ta suure osa oma vabast ajast sisustab.
Sinu õde Marija mängib Eesti noorte seas väga heal tasemel lauatennist. Kui kõva käpp ise pinksis oled ja kes on meie koondises selles kõige parem? (Rauno)
Pean siin Raunot parandama – mitte lauatennist, vaid sulgpalli! Tal läheb tõesti päris hästi ja loodan, et edaspidi veel paremini. Olen ise ka kunagi sulgpalli proovinud – kunagi oli isegi nii, et kui Kalevis jalgpallitrennis käisin, siis tegin jalkatrenni ära ja läksin seejärel veel õega sulgpalli mängima. See kestis umbes aasta aega või natuke vähem. Nii et sulgpallis olen ma kindlasti koondises kõige parem!
Mis puudutab aga lauatennist, siis olen selles ka ilmselt üks paremaid. Kui tavaliselt kuskil hotellis pinksilaud on, siis on Käru (Karol Mets –toim.) seal tavaliselt midagi karjumas – ma ei teagi, kas ta tavaliselt võidab või ei võida. (Karl Andre – toim.) Vallner on ka päris hea. Kui koolis käisin, siis mängisin ka ise päris palju, mul on kuskil isegi oma reket alles, aga nüüd ei ole ma juba viis-kuus aastat peaaegu üldse mänginud. Aga andke mulle kaks kuud ja olen selles ka koondise parim!
„Vaadake, Harry Kane on täielik tipp, Heung-min Son samamoodi, aga Messi ei anna sulle isegi võimalust talt palli kätte saada!“
Kes on su suurim iidol? (@gerlyanniko)
Ei tule kuidagi kedagi konkreetset pähe. Messi ja Ronaldo on kindlasti tippmängijad, kuid ma ei saa öelda, et nad on mu iidolid. Aga kui olin noor ja Eesti koondise mänge vaatasin, siis hoolimata sellest, et mina olin kaitsja, avaldasid Kostja Vassiljevi esitused ja väravad alati muljet. Kindlasti mängis rolli ka see, et olin Floras, kui ta Eestisse tagasi tuli ja Floraga liitus. Tema on alati olnud minu jaoks väga suur inimene Eesti jalgpallis. Ja loomulikult Ragnar Klavan – see, mis tasemel tema mängis, on ikka väga-väga kõva.
Messi või Ronaldo? (@eronsoosaar)
Messi! Ma ei ütle, et ta on nüüd Ronaldost palju-palju parem, aga minu jaoks oli ta number üks juba enne seda, kui tema vastu mängisin (Argentina võitis 2022. aasta suvel Eestit 5 : 0, kõik viis väravat lõi Messi – toim.). Tema vastu oli au väljakul olla ja pärast seda mängu pole mul küsimustki. Mäletan, kuidas pärast seda mängu tagasi Tottenhami läksin ja kuidas teised kutid küsisid: kuidas siis oli?
Rääkisin neile: vaadake, Harry Kane on täielik tipp,
Sündinud 19.01.2003 (22)
Koduklubi: Grasshopper
Positsioon: keskkaitsja
Pikkus: 188 cm
Endised klubid: SK Everest, Tallinna
Kalev, FC Flora, Tottenham Hotspur
A-koondises: 37/1
Heung-min Son samamoodi, aga Messi ei anna sulle isegi võimalust talt palli kätte saada!
Paberi peal oli ta Argentina tipuründaja ja mina meie viiese kaitseliini keskmine mängija, aga mängu jooksul oli ta minu juures ehk üks-kaks korda. Igal muul hetkel oli ta täpselt seal, kus oli parasjagu vaba ruum. Meeletu jalgpalli-IQ!
Harry Kane või Rauno Sappinen? (@kaurimuhu_)
Nii ei tohi küsida! (Naerab – toim.). Kindlasti Sappinen!
Miks vahetasid noorena klubi? (@juss.susi)
Ilmselt on mõeldud Kalevist Florasse minekut? Ma arvan, et lihtsalt tundsin, et see on õige otsus. Pole mingi saladus, et Flora oli ja on suurem klubi, kes mängib pidevalt eurosarju ja Eestis tiitli peale. Kaleviga oli noortes tore mängida, ma arvan, et meil oli Eesti parim noortetreener Atko Väikmeri, aga otsustasime perega, et on vaja teha järgmine samm.
Sul on väga omapärane perekonnanimi. Kas tead, kust see pärineb? (Hindrek, Tallinn)
Nii palju kui mina tean, siis see tuleb mu vanavanaisalt, kes sündis Poolas ja sealt perega edasi liikus. Sõjaajal tuli neil nime vahetada ja siis tuligi kuidagi Paskotši.
Kui valus oli see, kui 2020. aastal koroonaviiruse tõttu teie vanuse kodune EM-finaalturniir ära jäi? Olite ju oma tiimiga eelmisel aastal mitut Euroopa suurt võitnud. (Mihkel)
See oli kindlasti väga valus, aga praegu, viis aas-
Mõneti ootamatu koondisedebüüdi sai toona 18aastane Paskotši 2021. aasta märtsis valikmängus Tšehhiga, kui suur osa koondislastest koroonaisolatsiooni pidi jääma.
Foto: Jana Pipar
tat hiljem see õnneks enam nii palju ei kripelda. Tol hetkel oli see aga kindlasti meie jaoks suur löök. Mitte lihtsalt sellepärast, et oleksime saanud suurturniiril mängida, vaid sellepärast, et meil oligi reaalselt hea võistkond ja meid valmistati turniiriks nii kaua ette. Tundsime, et meil on võimalus näidata endale, fännidele ja teistele, et ka meil on võimalik midagi saavutada.
Mis liigas unistad mängida ja miks? (@robinmurulaid)
Hea küsimus! Mul ei ole nii, et tahaksin lihtsalt kunagi Premier League’is või La Ligas mängida, või Prantsusmaal, Itaalias. Muidugi tahaks oma võistkonnaga Premier League’is olla, kuid praegu mõeldes oleks see minu jaoks liiga vara. Loodetavasti tuleb aga see hetk, kui olen selleks valmis ja sellel tasemel, et saan seal mängida.
Võid ju kuskil Prantsusmaal või isegi Itaalias mängida, aga ma ei tahaks mitte lihtsalt seal olla, vaid oma võistkonnas põhimängija olla ja tiitli nimel võidelda, mitte näiteks püsimajäämise eest heidelda. Tahaksin nendes liigades võita, mitte lihtsalt olla.
Flora eest jäi sul Premium liigas debüüt lõpuks tegemata. Kas see jäi kripeldama? (Mark) Mul juhtus ju nii, et läksin otse Florast Tottenhami – ei saa ju minna Tottenhami ja mõelda, et pagan, mul jäi Eesti liigas see üks mäng kirja saamata! Kindlasti polnud see Floras kõige lihtsam, kui treenisin ja lootsin, et ühel päeval saan ka mängu. Ei olnud ju lihtne näiteks Kuressaarde sõita,
seal pingil olla, tagasi tulla, järgmisel päeval uuesti treenida ja ikka mitte mängida.
Aga see-eest on mul nulli mänguga kirjas karikavõit ja superkarikavõit – see on ju ka äge!
Miks Tottenhamis asjad väga hästi ei töötanud? (@m2mmzon0o)
Ma ei ütleks, et asjad ei töötanud. Võibolla mõeldakse küsimusega, miks ma sinna ei jäänud? Ma arvan, et tegin õige otsuse sealt ära minna, sest pole saladus, et sellisel tasemel klubis on U21 tiimist esindusmeeskonda väga suur samm. Nii suurtel klubidel on üldiselt ka nii palju raha, et kui neil on esindusmeeskonda kedagi vaja, siis nad pigem ei võta duublist, vaid ostavad endale kellegi sisse. Mõtlesingi, et lähen parem kuskile laenule või üldse ära, mõnda väiksemasse klubisse ja madalama tasemega liigasse, et ühel päeval loodetavasti tagasi jõuda.
kuud ette teada, millal mõni vaba päev tuleb, sest esindusega treenimist sisuliselt ei olnud. Mida lähemale aga esindusmeeskonnale jõuad, seda kaootilisemaks see kõik läheb. Võid ühel päeval esindusega treenida, aga järgmisel päeval ei tea sa ette, kas lähed tagasi U21 tiimi juurde või on neil sind jälle vaja. Vahel lähed esinduse mängule pingile, aga pead järgmisel päeval U21 tiimi eest mängima – kuigi pole noortega juba kaks nädalat treeninud. Ühesõnaga – kunagi ei teadnud, mida järgmine päev tuua võib.
„Kui Tottenhami läksin, siis arvasin, et staarid on arrogantsed miljonärid, aga ei – kohe esimesest trennist alates tegid nad kõik, et tunneksin end nagu kodus.“
Aga kui võtta mõne nädala kava, siis Antonio Conte ajal oli väga raske. Kui laupäeval oli mäng, siis esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval oli üks-kaks väga rasket trenni päevas. Jõusaalid, kahe- või vahel isegi kolmetunnised väljakutrennid, kus kõik läbi käiakse. Koosolekud veel otsa. See oli tõesti väga raske. Ja siis läksin pärast seda tagasi U21 tiimi füsioterapeutide juurde, kes mind kuidagi elule proovisid turgutada. (Naerab – toim.).
Kuidas nägi välja Tottenhami treeningukava?
(@andrikristianjoe)
Kui sinna esialgu läksin, siis olin U18 võistkonnas ja seal oli plaan nii hästi paigas, et võisid kuus
Aga kui oled noor, siis tulebki rohkem teha, et pildile saada. Tahaks uskuda, et tegin kõik, mis oli võimalik. Wasn’t meant to be, aga loodetavasti kogu raske töö, mida tegin, teenib ühel päeval tagasi.
Kuidas Spursis mängijatega läbi said – näiteks Heung-min Soniga? (@brents321)
Olen seda palju sõpradele rääkinud, et kui sinna läksin, siis arvasin, et staarid on arrogantsed miljonärid, aga ei – kohe esimesest trennist alates tegid nad kõik, et tunneksin end nagu kodus. Lõunaameeriklastega oli natuke keerulisem, kuna neist paljud ei räägi inglise keelt, aga Ben Davies ja Eric Dier olid tõeliselt toredad inimesed. Samamoodi Dejan Kulusevski, Son, Lucas Moura ja isegi Harry Kane. Kane’iga on natuke teisiti – tema ümber on lihtsalt selline teistsugune aura, ta on Inglismaal lihtsalt nii suur mängija. Ta on sõbralik, kuid ta ei hakka sinuga nalja tegema. Kui midagi oli aga vaja küsida, siis ta alati aitas ja selgitas.
Dier ja Davies olid selles osas aga kõige sõbralikumad, iga päev küsisid, kuidas mul läheb. Kui mängisime Grasshopperiga eelmisel aastal Bayerni vastu, kuhu Dier oli siirdunud, siis kohtusin temaga, rääkisime juttu ja ta mäletas mind hästi.
Mis sulle Šveitsis elamise juures kõige rohkem meeldib? (Anna, Tallinn)
Kogu aasta jooksul on ilm päris mõnus. Suvel on meil nüüd kolm nädalat järjest 30 kraadi olnud, nii et treenida on päris raske, aga keha harjub sellega ära – ja kui trenn lõpeb, saab ujuma minna.
Väga suur faktor on ka see, et siin on kõik väga turvaline ja puhas, selline on lihtsalt siinne kultuur. Kui tuled pere või tüdrukuga, siis ei pea mitte kunagi muretsema, et midagi juhtub. Inglismaal seda ei olnud – isegi kesklinnas ei olnud turvaline. Minuga õnneks midagi sellist ei juhtunud, aga sõbrad kohtasid seal küll näiteks taskuvargaid.
Mis tunne oli, kui Hålandi taskusse panid? (@rolandklaas)
Ma küll ei mõtle nii, et oleksin ta taskusse pannud – lõppude lõpuks lõi ju tema värava ja Norra võitis. Kui oleksime 0 : 0 mänginud ja oleksin suutnud
väravaolukorras löögi blokeerida, võibolla siis! Olen sellele olukorrale ka hiljem mõelnud – arvan, et tegin kõik õigesti. Alati võib öelda, et üks samm siia või sinna ja olukord oleks muutunud, aga suures plaanis arvan, et tegin tema vastu hea mängu. Samas – tema töö on lüüa väravaid, ta sai sellega hakkama ja tõi oma meeskonnale võidu. Hea kuulda, et keegi räägib nii, aga mina päris nii ei mõtle.
Millise mängu eel oled kõige rohkem närviline olnud? (Heiki)
Hea küsimus. Mul ei ole kunagi olnud päris nii, et olen mängu eel väga närviline – pigem on see mõnus elevus. Kindlasti on olnud mänge, mille eel olen olnud ärevam, näiteks mõned mängud Tottenhami akadeemias, aga närveldaja ma ei ole. Närv muidugi on, aga mitte selline, et ma mängu kardaks – pigem aitab see närv just töötada ja keskenduda. Ei ole nii, et ma ei tunne survet, aga pigem annab see mulle jõudu.
Viimases koondisemängus sai Paskotši madistada maailma ühe kardetuma ründaja Erling Hålandiga.
Foto: Katariina Peetson
FC Flora esindusmeeskonna eest oli Paskotši
A. Le Coq Premium liigas küll 16 korral pingil, aga kordagi mängu lõpuks ei pääsenudki.
Foto: Jana Pipar
Kui suure osa päevast veedad Instagramis? (Artur) Ma isegi ei tea – natuke kindlasti, aga kui küsitaks, palju ma YouTube’is või TikTokis olen, siis oleksid need näitajad palju suuremad, mis on muidugi halb. Ma arvan, et kõige rohkem olen aga üldse Messengeris, sest helistan iga päev koju ja räägin perega.
Mis on su jalanumber? (@johankadak) 42,5.
Kas sul on mõni tätoveering? Kui ei, siis kuhu ja millest laseksid esimese teha? (Marta, Tallinn) Praegu ei ole. Ma ei tahaks midagi niisama teha, aga kui mõni väga hea mõte tuleb, siis kindlasti teen. Kuhu? Kindlasti mitte jalgade peale – võibolla käsivartele või üle kogu selja.
Kui palju jalgpallisärke sul kodus on? (@2007k111) Mul on neid päris palju! Lisaks enda omadele eri meeskondadest on seal näiteks Tottenhamist Harry Kane’i, Heung-min Soni, Lucas Moura ja Eric Dieri, Bayernist Dieri särk, Eden Hazardi,
Jan Vertongheni, Dejan Kulusevski, Ben Daviese ja veel paljude teiste. Paljude sõprade särgid olen ka endale küsinud. Mu isale meeldib ka neid koguda – mul on siin Šveitsis neid omajagu, aga Eestis kapis on ka omajagu.
Ja Messi püksid! See oli päris pikk lugu, kuid Argentina–Eesti mängu järel mina tema särki ei saanud, küll aga püksid. Tema särk on ilmselt maailma kõige enam tahetud jalgpallisärk, nii et seal on täiesti omad süsteemid, kuidas asi käib. Mulle öeldi, et iga kord, kui Messi mängib, võtavad varustajad 20–30 tema särki kaasa. Osa läheb vastasmängijatele, osa fännidele, osa publikus olevatele kuulsustele ja nii edasi.
Kui praegu seda räägin, siis mõtlen: seal oli 30 särki, aga mina sain ainult püksid! Jääb vist kripeldama! (Muigab – toim.).
Kellega koondises kõige rohkem suhtled? (@kaisa002762)
Ma saan kõigiga väga hästi läbi, meil on koondises üldse nii, et kõik suhtlevad kõigiga, võistkonnavaim on hea. Kuna jagan tuba Alex Matthias Tammega, siis temaga satun ilmselt kõige rohkem rääkima, aga Vlas (Vlasi Sinjavski – toim.), Motja (Matvei Igonen – toim.), muidugi Rocco (Shein – toim.) ja Martin (Vetkal – toim.), kellega noorena koos mängisime. Michael Schjønning-Larsen… Ma ei taha kedagi
kogemata ära unustada! Need nimed tulid praegu esimesena.
Ütle enda kohta mõni fakt, mida vähesed teavad. (Hanno)
Sai Lionel Messi särgi asemel püksid: „Kui praegu seda räägin, siis mõtlen: seal oli 30 särki, aga mina sain ainult püksid! Jääb vist kripeldama!“
Ma arvan, et paljud ei tea, et olen „Clash Royale’i“ mängus proff! Kuskil kümme aastat tagasi mängisin „Clash of Clansi“ telefonimängu ja ühel hetkel tegi sama firma „Clash Royale’i“ mängu, mida olen umbes viimased kolm aastat iga päev mänginud. Tegin muidugi nalja, et olen seal proff, aga näiteks koondises on ilmselt ainult Rocco veel hea, kuid kõikide teistega on täpselt sama jutt nagu enne sulgpalliga.
Meenutus 2017. aasta aastalõputurniirilt: Eesti U15 võistkonnaga U17 vanuseklassi turniiril teiseks tulnud Paskotši võtab õnnitluse vastu Joel Lindperelt. Foto: Jana Pipar
See mäng näeb välja, nagu oleks laste jaoks tehtud, aga tegelikult on see päris keeruline. Nagu male telefonis! Kui te pole mänginud, siis kindlasti proovige. Neile, kes seda mängu juba teavad – mul on seal karikaid peaaegu kümme tuhat. See pole päris maailma eliit, aga pole ka paha!
Panin Grasshopperis kogu võistkonna mängima. Meil on trennide vahel ajaveetmiseks puhketuba ja kui seda seal mängisin, siis tulid teised ka vahel juurde uudistama. Hakkas mängima üks, siis teine… Praegu on mängijaid juba üle kümne. Kui keegi „Clash Royale’i“ tegijatest seda näeb, siis kirjutage mulle, olen selle saadik! (Naerab –toim.).
„Palun, Tiiu, too meile kooki ka!“ palus Pärnu
Vapruse kapten Magnus Villota kord Tiiule pühendatud õnnitlusvideo lõpus. Vanaema Tiiu, muie suul, läks ja viis. Ja mitte mingit tavalist, vaid Napoleoni oma, mille kaal oli peaaegu kümme kilo ja mille peale meeskond ohkas: „Oi, me saame täna seda võrratut kooki!“
Pärnu Vapruse omapäraseim taustajõud on üks ütlemata tore ja positiivsusest pulbitsev inimene. Tiiu Kõrvits, Vapruse ründaja Virgo Valliku vanaema, on juba aastaid see, kes rõõmustab meeskonda kookide, muffinite ja oma
Pärnu Vapruse salarelv – vanaema Tiiu ja tema küpsetised!
kohaloluga. Seda kõike mitte tellimuse alusel, vaid siirast armastusest meeskonna vastu.
Vana kooli Napoleoni vägi
„Ma teen sellist Napoleoni kooki, mis on tõesti vanaaegne,“ räägib Tiiu suure uhkusega. „Sellist kauplustest ei saa. Moosi keedan ka ise, mitte ühtegi säilitusainet ei kasuta – puhtnaturaalne värk.“
Esimene kook valmis ühe Virgo värava puhul, ent täpset kohta ja aega vanaema ei mäleta, sest neid väravaid on pärast seda tulnud mitu, aga just see hetk tundus piisavalt tähendusrikas, et ahi tööle panna ja küpsetama hakata. Hiljem üllatasid Vapruse poisid vanaema tema sünnipäeva puhul üllatusvideoga. Ja vastutasuks? Ei miskit muud kui suur Napoleoni kook.
Kook pole aga ainus maius, millega vanaema Tiiu Vapruse poiste maitsemeeli rõõmustab. „Olen teinud ka hästi rohkete marjadega muffineid. Toormarjadega, ikka korralikult suvised.“ Kui
küsin, kes on suurim maiasmokk meeskonnas, jääb Tiiu tagasihoidlikuks. „Oeh, ei teagi täpselt, aga kui kooki vastu võtma tullakse, on alati kuulda rõõmuhõikeid!“
Vaprus = perekond
„Mina ei armasta ainult oma Virgot, ma armastan tervet meeskonda,“ ütleb ta. Vanaema Tiiule pole tegu tühipalja fraasiga, vaid elustiiliga. Ta ei käi ainult kodumängudel, vaid sõidab fännibussiga ka Narva, Tartusse ja Saaremaale. Kui vaja, jäädakse ööseks ja sõidetakse tagasi koju alles järgmise päeva hommikul. „Mängupäev on minu jaoks pidupäev. Ootan seda alati pikisilmi. Mitte kunagi pole tunnet, et ei jaksaks minna.“
Tiiul ja Virgol on eriline side
Kui küsida, milline Virgo poisikesena oli, siis ei jää Tiiu vastust võlgu. „Ta ei kõndinudki veel, kui juba palli ringi veeretas. Isegi magama minnes võttis ta palli voodisse kaissu. Üle kõige tahtis ta enda seljale ka number seitset saada ja seda ta sai. Vahepeal pidi ta selle küll loovutama, kuid siis sai ikka tagasi.“
Kui Vaprus Eesti meistriks tuleb, siis…
„Kui Vaprus tuleb Eesti meistriks, siis ma teen tervele linnale suure Napoleoni koogi! Kasvõi nädal aega küpsetan ja kõigile kindlasti jagub.“
Fännide ja mängijate seas on Tiiu palavalt armastatud. „Me oleme nagu üks pere. Kõik fännid on mu head sõbrad. Meil on oma laulud ja naljad. Ja mul on kirjavahetus ka nendega, kes Vaprusest lahkunud on. Näiteks Uku Kõrre, Kristjan Kase ja Martin Käosega kirjutame ikka vahetevahel ja muljetame. Ka treeneritele soovin jaanidel ja muude tähtpäevade puhul õnne.“
Tiiu aitas Virgol läbida mitu keerulist eluetappi. „Kui ta kutsekoolis oli, siis üürisin talle väikese ühetoalise korteri ja käisin kaks korda nädalas teda seal kantseldamas.“
Virgo hindab vanaema panust väga suurelt. „Veebruaris istusime koos söögilauas, ta võttis mul üle laua kätest kinni ja ütles, et kuule, mamps, mul on sind ikka veel hästi kaua vaja. Sa oled mulle nii kallis!“ Vanaema Tiiu muheleb.
Üks erilisemaid hetki Tiiu ja tema lapselapse teel on olnud Virgo värav FC Flora vastu. „See oli uskumatu, üks fänn tahtis väljakule joosta ja pärast võtsid poisid Virgo kukile. Bussisõit tagasi oli nii lõbus, mul olid rõõmupisarad silmis,“ meenutab Tiiu.
Juuli keskel põhjustas omajagu furoori Nõmme Kalju otsus oma
Konverentsiliiga esimese eelringi kohtumisest Tirana Partizaniga otseülekannet üldse mitte toota. Millised summad ja millistest allikatest
Eesti klubide euromängude teleõiguste eest üldse liiguvad?
„Eestis on kahjuks esimeste voorude harjumuspärane telepildi eest pakutav summa meie hinnangul liiga väike. Et see tõusma hakkaks, tuleb mingil hetkel ka lihtsalt ei öelda,“ sõnas Kalju president Kuno Tehva otsust Delfile põhjendades, lisades, et kui teised klubid samamoodi käituksid, siis läheksid pakkumised paremaks.
„Tunneme, et väga ebaausalt madalal tasandil käib see tegevus. Kõik teised saavad ülekannetest
Tarmo Lehiste on jalgpalli teleõigustega tegelenud juba aastakümneid.
Foto: Liisi Troska
kasu, välja arvatud jalgpalliklubid, kes kannavad kulu ja riskid. See pole õiglane ja kahjuks tuleb lihtsalt süda kõvaks ajada,“ märkis Tehva.
Kuueaastase pausi järel eurosarja kodumängu korraldanud Kalju otsus oli Eesti jalgpallisõpradele ootamatu, sest viimastel aastatel on Eesti klubide hooaja vaat et tähtsamaid kohtumisi ikka kas tele- või veebiülekande kaudu jälgida saanud.
Tsentraliseerimine lõpetas äri agentuuridega
Kellele ülekandeõigused kuuluvad, kes teeb otsuseid ja millistest summadest ja tuluallikatest me nende suviste kohtumiste puhul rääkida saame? Teleõiguste maailmas aitab orienteeruda jalgpalliliidu juhatuse liige Tarmo Lehiste.
„Alustada tuleks ilmselt ehk natuke kaugemalt. Kunagi ammu oli üldse nii, et kuni erinevate eurosarjade finaalideni välja kuulusid iga mängu teleõigused klubile, kelle kodumänguga tegemist oli,“ meenutab Lehiste. „Kujunes välja süsteem, kus Euroopas tegutses paar suurt agentuuri, kes klubide käest neid õigusi kokku ostis ja pikaajalisi lepinguid sõlmis. Agentuuridel olid omakorda lepingud telejaamadega. Omamoodi toimis see süsteem praeguse UEFA oma eelkäijana. Agentuurid garanteerisid kõigile lepingupartneritest klubidele mingi summa, lisaks maksti pärast loosi mängude pealt juurde.“
UEFA hakkas ühel hetkel seda äri aga rohkem enda kätte haarama. Meistrite liigaga alanud tsentraliseerimisega jõuti nii kaugele, et tänapäeval on kõikide eurosarjade põhiturniiride (Meistrite liigas lisaks ka playoff-ringi) teleõigused juba UEFA käes. 2014. aastast alates on UEFA käes ka koondiste valiksarjade teleõigused – ka nendega käis varem äri mäng-mängult. Just sellise äriga oskasid Lehiste ja Aivar Pohlak omal ajal Eesti jalgpalli kõvasti raha tuua.
„Meil tekkis võimalus selles äris kaasa lüüa, olles vahendajaks eelkõige endise NSV Liidu riikide ja agentuuride vahel. Tsentraliseerimise tulekuga sai see äri sellisel kujul läbi, aga mina olen sellest ajast saati teinud sama tööd edasi UEFA jaoks – käin mängudel kohapeal ja korraldan vastavalt ettekirjutatud reeglitele telepildi tootmist.“
Vorst vorsti vastu
Enne põhiturniirile jõudmist tuleb aga mängida valikmänge ning seal kuuluvad iga mängu ülekandeõigused koduvõistkonnale, kes saab nendega kas ise või abiliste kaudu tulu teenida. Eesti klubide euromängude puhul on äriline aspekt aga sageli üsna kehvake. Kodusel turul tegutsevatel meediamajadel üldjuhul suurt huvi mänge näidata ei ole, mispärast tuleb sageli appi jalgpalliliit.
„Paraku on paljudes riikides Eesti omaga sarnane olukord, kus nende jaoks erilist turgu pole. Seetõttu lähevad paljud mängud lihtsalt vahetusse – ehk Eesti klubi annab välisklubile oma kodumängu signaali ja saab vastu võõrsilmängu signaali,“ jätkab Lehiste.
„Jalgpalliliidu seisukohast oleks väga tervitatav, kui mõni erameediafirma oleks nõus nende õiguste eest maksma ja tootmiskulud endale võtaks. Oleme mitmel korral olnud läbirääkimistes, aga kui jutt on tootmiskulude juurde jõudnud, on huvi vaibunud.“
„Meil
tekkis võimalus selles äris kaasa lüüa, olles vahendajaks eelkõige endise NSV Liidu riikide ja agentuuride vahel.“
„EJL on võtnud aitava rolli ning olen aastaid aidanud klubidel teleülekandeid korraldada, et need mängud lõpuks ekraanile jõuaks. Alaliidu seisukohast on see üks viis jalgpalli populariseerida – samamoodi, nagu on jalgpalliliit Jalka või Soccernet.ee käigushoidjaks,“ selgitab Lehiste. Soccernet.ee maksab kinni ülekande tootmise ja saab võimaluse ülekandesse reklaami müüa, klubil on aga võimalik signaali välismaale müüa või vahendada.
Varem on aeg-ajalt mõnd suuremat mängu näidanud ERRi kanalid – siis on rahvusringhääling tootmiskulud enda peale võtnud. Viimasel ajal on aga ka neil olnud rahaliselt kitsas käes ning tänavu ei pretendeerinud ERR ühegi euromängu ülekandele. Teleris sai tänavu näha näiteks Paide Linnameeskonna kodumängu Gibraltari meeskonna Bruno’s Magpies vastu.
„Väga tore, et TV6 nõustus Paide mängu näitama. Varasemalt on ka korra olnud nendega juttu, kui Flora mängis Frankfurdi Eintrachtiga, aga kuna toona oli huvi ka ERRil, siis läksid mängud sinna,“ märgib Lehiste. TV6 ei maksnud kinni aga ülekande tootmist – selle kulu võttis endale Paide klubi, proovides platsiäärsete reklaampindade müümise kaudu lõpuks rahaliselt plussi jääda.
Peale teleõiguste müügi on klubidel võimalik eraldi teenida ka platsiäärsete reklaamidega. Eesti klubidest on seda võimalust viimasel ajal LED-bänneritega kasutanud Paide Linnameeskond. Foto: Liisi Troska
Neljakohaline summa kihlveokontoritest Ülekandeõiguste kodumaistele ja välismaistele telejaamadele või portaalidele müümine ja reklaampinnad pole aga ainsad viisid nende mängude pealt tulu teenida. Viimase kümne aasta jooksul on üha rohkem pead tõstnud kihlveokontorid, kes on samuti huvitatud otsepildi signaali omandamisest. Kontorid näitavad neid mänge oma saitidel (sageli ainult sisse logitud ja kontole raha kandnud klientidele), et sellega innustada kasutajaid mängu ajal panustama.
Panustamisfirmad ise otse õiguste ostmisega ei tegele, siin on jällegi abiks agentuurid, kes ostavad õigusi klubidelt, töötlevad mängu signaali õigesse tehnilisse formaati ja siis edastavad kihlveokontoritele. „Kuna klubid puutuvad selle teemaga
kokku kord-kaks aastas, ongi olemas agentuurid, kes neile seda teenust pakuvad. Kuna minul on varasemast kogemused ja kontaktid olemas, siis oleme aidanud klubidele erinevaid pakkumisi leida.“
„Ühel hetkel oli näiteks kõige parem turg Austrias, kuhu oli võimalik teleõigusi müüa isegi maksimaalselt 50 000 – 60 000 euroga.“
Üks variant, mida on välismaal kasutatud rohkem kui Eestis, on tasuliste ülekannete (pay-per-view ehk PPV) pakkumine. Tänavu tegi nii ka Paidega madistanud Gibraltari klubi Bruno’s Magpies, kes küsis meie mõistes üsna põlve otsas tehtud otseülekande vaatamise eest kümme eurot.
„Ühel aastal, kui Levadia mängis iirlastega, proovisime seda ka siin, kuna oli info, et Iirimaalt võiks mängu vastu suurem huvi olla ja sealt piletiostjaid tulla. Lõpuks see siiski väga vilja ei kandnud – ma täpselt ei mäletagi, kas tootmiskuludega jõudsime nulli või mitte,“ meenutab Lehiste.
„Probleem on eelkõige see, et kõik ju teavad, et kui internetist hästi otsida, leiab tasulistele ülekannetele mõne tasuta alternatiivi. Eestlased on lisaks teada-tuntud veel selle poolest, et selliste asjade eest väga ei taheta maksta. Ehk muutub see kunagi siinmail nii palju teemaks, et sellega tasuks tegeleda.“
Kihlveokontoritele müüdavatest õigustest klubid ratsa rikkaks ei saa – Lehiste sõnul jäävad need summad üldjuhul mõne tuhande euro juurde. „Siin piirkonnas on need summad olnud küllaltki ühesugused. Kunagi algasid nad 500 või 1000 eurost mängu kohta, nüüd on iga aastaga tulnud natuke juurde. Klubi eelarve kontekstis ei ole see muidugi mingi eriline raha, aga abiks on see ikka ja aitab kasvõi ülekandekulusid kanda.“
Turuolukord pidevas muutumises
Oluliselt rohkem võib klubi teenida, kui loosiratas toob vastaseks atraktiivse teleturuga maalt pärit klubi. Lehiste sõnul on eurosarjade valikmängude vastu olnud välishuvi üsna erinev. Kõige tulusamad riigid võivad olla pisut üllatavad, sest tõeliselt suured jalgpalliriigid üldjuhul eelringide vastu erilist huvi üles ei näita. Nende suured kanalid keskenduvad pigem põhiturniiridele, mille eest makstakse miljoneid, ning valikmängud jäävad kas väiksemate kanalite või veebiportaalide pärusmaaks.
„Ühel hetkel oli näiteks kõige parem turg Austrias, kuhu oli võimalik teleõigusi müüa isegi maksimaalselt 50 000 – 60 000 euroga. Seejärel oli mingi aeg, kus kõige paremini müüsid Šoti suured ehk Celtic ja Rangers, kelle vastu mängides oli võimalik teenida. Mingil hetkel olid kuumad Poola klubid. Viimastel aastatel on turuna vaikselt tõusnud Rootsi ja täna-
vu võiks eelkõige suurte klubide AIK ja Malmö vastu mängides juba korralikult teenida,“ toob Lehiste välja. Lisaks toimuvad eurosarjade valikmängud südasuvisel puhkuste tippajal, kui suuremad jaamad tihtipeale ei viitsigi nendega tegeleda.
Sealjuures oli tänavu kahe Eesti klubi võimalik järgmine vastane just AIK ja Malmö: Levadia oleks Meistrite liigas avaringis lätlaste RFSi alistamise korral saanud madistada Malmöga, Paide aga lähebki Konverentsiliigas vastamisi just Stockholmi AIKga.
„Mõne riigi puhul on kusjuures veel nii, et teleülekande eest ei pruugigi suurt summat saada, aga kui õigused õnnestub müüa mõnele avalikule kanalile, mitte näiteks tasulisele spordikanalile, võib põhisissetulek tulla hoopis platsiäärse reklaami müümise eest. Sellised turud on näiteks Türgi, kunagi ka Poola. Kui Nõmme Kalju mängis 2016. aastal türklaste Osmanlısporiga, siis käiski sinna juurde ka platsiäärse reklaami müük.“
Otseülekanne pole kohustuslik
Kalju seekordne otsus kodumängust üldse mitte ülekannet toota on Lehiste sõnul Konverentsiliiga eelringides idee poolest lubatud. Meistrite liigas tuleb igas eelringis VARi pärast kohtumisi filmida kõige vähem kuue kaameraga, Konverentsiliigas tuleb VAR mängu alates kolmandast eelringist. Kuid isegi VARiga mängu puhul ei kohustata klubisid otseülekannet kuskil näitama – see oleks aga sisuliselt raiskamine, kui ülekande tootmisele niigi tehtud kulude juures otsepilti kuskile ei pakutaks.
Lihtsamad paari kaameraga ülekanded võivad olenevalt tootjast maksta väikese neljakohalise summa. Täispakett ehk kaheksa kaameraga teleülekanne, mis edastatakse välismaale satelliidilingi kaudu, läheb maksma suure neljakohalise summa.
Kaljul oli praegusel juhul aga võimalus profitasemel ülekannet üldse mitte toota. Mattias Männilaane värav Partizani vastu võeti üles Veo automaatkaameraga – taktikalise analüüsi tarbeks on see tänapäeval olemas vaat et igal tõsiseltvõetaval Eesti klubil. Üsna krõbeda hinna kõrval on selle trump lihtsus ja kvaliteet: need filmivad mängu tehisintellekti abiga ega vaja operaatorit.
„Selles olukorras pakuti Albaaniast küll signaalide vahetamist, aga Kalju seda ei soovinud. Rahalist pakkumist Albaaniast ei tehtud ja kuna ka panustamisettevõtete pakkumised olid samal tasemel, siis otsustaski Kalju nii. Kui keegi ei taha oma mängu näidata, siis mitte midagi sellest ei juhtu. Ega keegi selle eest seetõttu kaks korda rohkem maksma ei hakka,“ sõnab Lehiste.
„Nagu paljudes teistes valdkondades, tekivad ka teleõiguste puhul aeg-ajalt mingid mullid. Näiteks tuleb mõni firma turule ja hakkab palju investeerima ja panustama. Need asjad lõpevad aga tihtipeale halvasti. Eestis on hea näide omaaegne Kalev Spordi telekanal. Meilgi õnnestus neile igasuguseid õigusi müüa, aga kahjuks see ilus elu kaua ei kestnud.“
Nõmme Kalju otsustas oma Konverentsiliiga esimese eelringi mängust Tirana Partizani vastu sobiva pakkumise puudumise tõttu otseülekannet üldse mitte toota, lootes sellega ka rohkem publikut kohapeale meelitada. Kadrioru staadionile tuli mängu üsna kehva ilmaga vaatama lõpuks üle 1100 inimese. Foto: Katariina Peetson
Kui Lehistel paluda meenutada, millise euromängu teleõiguste eest on mõni Eesti klubi sisse kasseerinud kõige suurema summa, tulevad tal esimesena meelde kunagised vaba turu aegsed kohtumised.
„Kunagi teeniti mingite mängude eest isegi sadu tuhandeid! Uuema aja kohta võib aga öelda, et kõige parem tehing jäi tegelikult ära: see juhtus siis, kui Nõmme Kalju 2019. aastal Meistrite liigas Celticu vastu mängis. Kalju jaoks oli tolles paaris võõrsilmäng esimene ja mul õnnestus enne avamängu ajada Tallinnas peetavaks mänguks välja telejaama pakkumine, mis oli 40 000 eurot. Veel paar aastat varem oleks samasuguse mängu eest võinud saada ka 60 000, aga Šotimaa turg hakkas siis just allapoole minema,“ meenutab Lehiste.
Pakkumisel oli aga üks oluline konks: see oleks tulnud vastu võtta enne esimest mängu. Kui avamängus oleks edasipääseja sisuliselt ära otsustatud, poleks teise mängu vastu enam suurt huvi olnud. Kui avamängu järel oleks seis olnud väga pingeline, oleks ehk võinud aga veelgi suurema summa välja rääkida.
„Kuno Tehva uskus oma meeskonda ja otsustas seda pakkumist mitte vastu võtta. Kahjuks kaotas Kalju avamängu võõrsil 0 : 5, esialgne pakkumine langes ära ja lõpuks läks nii, et Celtic ostis mängu õigused mitu korda väiksema summa eest oma kodulehel näitamiseks.“
Realiseerunud tehingutest on viimasel ajal suuremad jäänud paarikümne tuhande euro juurde – nendeks on näiteks Flora kohtumine Frankfurdi Eintrachtiga, sarnases suurusjärgus on Lehiste sõnul olnud veel üksikud mängud.
Seega jäävad valikmängude summad võrreldes eurosarja põhiturniirile jõudmisega tagasihoidlikuks, aga atraktiivse teleturuga vastase korral on võimalik vähemalt reisiraha tagasi teenida.
Eesti
FCI Levadia
Eesti
Jalka luubi all on Harju JK Laagri ründaja Karel Eerme, kel on A. Le Coq Premium liigas ette näidata kahekohaline arv väravaid, millega ta püsib parima väravaküti heitluses. 21aastase kesktormaja oskusi hindavad praegune Harju peatreener Lauri Nuuma ja endine pealik Victor Silva.
VÄLJAKUNÄGEMINE
Nuuma: Palliga mängu puhul on aspekt, millega on vaja veel vaeva näha. Lähtuvalt oma positsioonist on Karel orienteeritud väravale ja mängijast möödumisele, mistõttu jäävad lihtsamad ja loogilisemad käigud kohati tagaplaanile.
Silva: Karel mõistab, mis tema ümber toimub, ning ta tajub mängu väga hästi.
Nuuma: Füüsiline omadus, millega ta on näinud tublisti vaeva ja milles arenenud, eriti just plahvatuslikkuses. Alati saab juurde panna duellides.
Silva: Tal on väga head füüsilised võimed, mis teevad temast võimsa ja vastupidava mängija.
SISU
Nuuma: Väga tugeva töökuse ja õppimisvõimega mängija. Eesmärgid on silme ees ning liigub nendeni samm-sammult.
Silva: Sel hooajal on ta näidanud märkimisväärset sihikindlust, kinnitades oma kohta Eesti kõrgeimal tasemel.
LIIKUVUS
Nuuma: Lisaks tehnikale on see üks tema trumpe. Teeb palju liikumisi väljakul ilma pallita ning suudab neid kasutada eri positsioonides. Ajastuse kallal on veel tööd teha. Silva: Heal tasemel mängutaju võimaldab tal tegutseda tõhusalt eri positsioonidel.
TEHNIKA
Nuuma: Palliga on ta tehniliselt väga võimekas, eriti üks ühele olukordades. Usun, et temas peitub veel suurem potentsiaal, kui ta on seni näidanud. Silva: Tehnika on üks tema paremaid külgi. Tema kõrgel tasemel sooritused vastavad mängu nõudmistele.
Nuuma: Ta on selles vallas arenenud, kuid see pole tema tugevaim külg. Ometi kui ajastus on õige, võib ta ka peaga olla üpriski täpne.
Silva: Kuigi see ei pruugi esmapilgul silma paista, võidab ta palju õhuvõitlusi ja on osav peaga skoorija.
Nuuma: Ta on hea vastupidavusega. Sellel hooajal on ta leidnud endale stabiilsuse ehk mängust mängu on kõikumisi vähem ning suudab hoida tempot kõrgemal tasemel.
Silva: Kuigi see pole tema tugevaim külg, suudab Karel hoida kiiret tempot ja tegutseda tõhusalt kogu mängu vältel.
KIIRUS
Nuuma: Kindlasti kiire mängija. Esimestes sammudes on veel potentsiaali, kuid kui saab kiiruse üles, on teda väga raske peatada.
Silva: Ta loeb mängu kiiremini kui teised, kasutab pidevat liikumist, et esimesena olukorda kohale jõuda, ning on suurepärase kiirusega – see kõik teeb temast tipptasemel ründaja.
SÖÖT JA LÖÖK
Nuuma: Söötmine on seotud väljakunägemise ja positsiooniga. Kindlasti on veel arenguruumi, et suuremal kiirusel tekiks rohkem lihtsamaid variante. Löök on samuti üks tugevamaid külgi, kuhu ta on pannud palju töötunde, mis sellel hooajal vilja kannab. Suudab lahendada olukordi mõlema jalaga.
Silva: Näitab head söödutäpsust ja nutikust vaba ruumi leidmisel. Kui Karel on enesekindel, on tema löögioskus silmapaistev. See muudab ta ohtlikuks igale vastasele.
Kas eelistad treenida hommikul või õhtul?
Hommikul. Keha ja mõistus on puhanud, tuju on hea ja trenn tuleb kergemalt. Pärast on mõnus energia, millega ülejäänud päev vastu võtta.
Milline on sinu mängueelne rutiin?
Kui mäng on hilisemal ajal, alustan päeva ühe rahuliku jalutuskäiguga. See aitab mul pea selgeks saada. Kodus vaatan klippe mängijatest, loen piiblit ja võtan hetke, et Jumalale mõelda.
Enne mängu söön enamasti kanapastat. Staadionil kuulan riietusruumis oma muusikat ja teen soojenduseks harjutusi, et keha ja mõte õigesse rütmi saada.
Kes vastutab Harju riietusruumis muusika eest?
Kristjan Kriis! Ta valib lugusid nii, et igale mängijale oleks midagi. Igas trennis kõlab erinevaid stiile ja Kristjan ongi meie oma DJ. Ta teab hästi, mis tuju enne mängu vaja on.
Mida mäletad esimesest trennist?
Läksin trenni, sest mu parim sõber lasteaiast käis seal. Just sel päeval teda ei olnud ja ma tundsin end natuke üksikuna. Kõik oli uus ja veidi hirmutav, silmgi kiskus märjaks. Aga kuidagi tuli tunne, et äkki tasub siiski veel proovida. Jalgpall jäi hinge ja nii ma sinna trenni jäingi.
Kes oli su iidol noorena, kes on nüüd?
Noorena oli mu iidol Cristiano Ronaldo. Ta oli just selline mängija, keda iga laps tahtis jäljendada. Mulle meeldis, kuidas ta lõi väravaid, tegi trikke ja otsustas mänge ning teeb seda tegelikult ka tänaseni. Praegu meeldib mulle Ousmane Dembélé. Ta on väga terav ja rünnakul efektiivne, samuti oskab ta vastaseid kaitses hästi survestada. Teda vaadates saab palju õppida.
Kes on kõige ebameeldivam mängija, kelle vastu sa oled kunagi mänginud?
Praegu ei meenu ühtegi kindlat mängijat, keda peaksin ebameeldivaks. Iga vastane esitab omamoodi väljakutse ja igas mängus tuleb leida lahendus, kuidas just sellel päeval neist jagu saada. Pigem keskendun alati sellele, mida mina saan paremini teha.
Milline on kõige ebameeldivam võõrsilplats, kus oled kunagi mänginud?
Ühtegi võõrsilplatsi ei tahaks maha teha. Mõnes kohas võib väljak olla kehvemas seisus või atmosfäär pingelisem, aga lõpuks peab igal pool suutma keskenduda ja oma mängu ära teha. Mõlemal meeskonnal on samad tingimused ja see teebki jalgpalli huvitavaks.
Milline on olnud sinu jaoks seni meeldejäävaim värav?
Praegusel hetkel on kõige meeldejäävam värav Paide vastu, kui lõin viigivärava karistusala tagant ristnurka. See oli oluline hetk ja emotsioon, mis jääb kauaks meelde.
Kui saaksid üht reeglit muuta või asendada millegi muuga, siis millist?
Tahaksin, et mängus oleks vähem ajaviitmist. Võibolla võiks näiteks audisissevisete ja karistuslöökide puhul olla ajapii-
Sünniaeg: 22.04.2004
Positsioon: ääreründaja, ründaja
Klubi: Harju JK Laagri
Koondisekarjäär: U21 2/0, U19 8/1
rang, et pall kiiremini uuesti mängu tuleks. See hoiaks tempot üleval ja teeks mängu huvitavamaks.
Oletame, et osaled viis viie vastu peetaval turniiril. Kes on need neli mängijat – iga mängija peab olema erinevast Premium liiga klubist –, kelle sa oma tiimi võtaksid?
Kui mina olen üks neist, siis võtaksin oma tiimi Guilherme, Martin Milleri, Michael Schjønning-Larseni ja Andreas Vaheri.
Tartu JK Welco mängijaid tutvustab lähemalt meeskonna väravavahtide treener Roman Gnibida.
Marcus Agarmaa
väravavaht, 2003
Agaril on omapärane huumorisoon. Proovime teda väravavahtide osakonnas selles osas järele aidata. Räägitakse, et väravavahid on teistsugused inimesed. Agari puhul kinnitab seda fakt, et ta sööb suppi teelusikaga.
Karl Erik Jürisson
väravavaht, 2003
Heal lapsel mitu nime: Karl, Erik, Jüri, Carlos, Carlito... Mees, kes aitab Welco väravavahtide osakonna keskmist pikkust ülespoole viia, hoides samal ajal füsioterapeudi pidevalt hõivatuna.
väravavaht, 2001
Mul on füsioterapeudiga küll konsulteerimata, aga ma täpselt ei mäleta, millal Archi viimati vigane oli. Temast saaks ilmselt kruvisid või naelu teha, kvaliteetne kaup oleks. Trennis vahel udu ja vahel ufo, oleneb sellest, kui lähedal on parasjagu Soko. Tundub, et neil on bromance
Rasmus Kala
kaitsja, 2000
Kunagi proovisime Rasmusest ründaja teha. Läks liiga hästi ja et oma ründajad häbisse ei jääks, liigutasime tagasi kaitsesse. Ja ta ikka lööb, no mis sa teed…
Romet Salu
kaitsja, 2001
Richard Reesar
kaitsja, 2003
Kui Eesti jalgpallis on midagi stabiilset, siis see on Richi päevitus.
Suure karvase elaja sees elab soe ja tundlik hing. Alati elan Salule kaasa, kui ta vastase kasti jõuab –ta ei satu sinna tihti ning alati on tore, kui Salu seda enda jaoks taasavastab. Muidu on ta rohkem suure pildi mees – milleks joosta 50 meetrit, kui saab anda 50meetrise täpse söödu?
Igor Sokolov
kaitsja, 2004
Kui Sokot Welcos poleks, tuleks ta Welco jaoks välja mõelda. Iga tiim vajab ühte Lasnamäe torpeedot, kes kaitseb oma kasti ja samal ajal ründab vastase oma.
Markus Sossi
kaitsja, 2001
Väljakul on Sossi hagijas. Kunagi mängis Welcos Marten Zovo ehk Zovoexpress, Sossi on tema täieõiguslik mantlipärija. Kas õpilane on õpetajast parem, seda näitab aeg.
kaitsja, 2008
Taijo
kaitsja, 1988
Taijol on 99 mängu A-koondises. Neid 100 mängu mehi on küll, aga kui palju on neid, kellel on täpselt 99? Ma arvan, et see on omamoodi cool.
Nüüd, kui Kets on pea valgeks värvinud, on ta ametlikult Jaagup Raudmäe käest Welco Eminemi kohustused üle võtnud.
poolkaitsja, 2003
poolkaitsja, 2004
Kord liigamängu ajal pingil olles kuulsin, et keskväljal küsib keegi võõras hääl meie omadelt palli, juhendab ja möllab. Tuli välja, et Penu! Ta ei räägi kuigi tihti.
Roos on Mugra, Mägi ja Songisepa vaimne isa. Kui ristatisideme rebendi eest antaks paguneid, oleks
Roos vähemalt kindralleitnant.
Tristan Saupõld
poolkaitsja, 2002
Tiimi peapainutaja. Ei tea, mida Tris jalgpalliväliselt teeb, aga tõenäoliselt midagi loomingulist, mõtleb kastist välja. Nii otseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses.
Andre Songisepp
poolkaitsja, 2005
Sonxi kõrvaleriala jalgpalli kõrval on tõenäoliselt parkuur. Lisaks oskab ta ühe käega plaksutada. Ilmselt on tal teisigi alternatiivse iseloomuga oskusi. Elame-näeme.
Tauno Tekko
poolkaitsja, 1994
Teks on väljapeetud mees, eeskujuks nii noorematele kui ka vanematele mängijatele.
poolkaitsja, 2004
Kui ma kunagi kuldkala kinni püüan ja mul jääb soove üle, siis palun, et ma saaks päeva Viira peas elada. Kuidas sünnivad Viira outfit’ide ideed? Mida tähendab olla Pereviineri brändisaadik? Need ja paljud muud küsimused ei anna mulle rahu.
poolkaitsja, 1998
Kui keskväli oleks orkester, oleks
Ander dirigent, mitte esimene viiul. Poognaga vehkimine ei ole tema teema.
ründaja, 2003
Bawa liigub kindlal 1 + 1-kursil: igas mängus värav + kollane kaart. Hetkel on lahtine, mis juhtub enne: kas Bawa hakkab inglise või peatreener Jaanus prantsuse keelt rääkima.
ründaja, 2007
Hardi vahepeal haris mind noorte slängi osas. Alguses ei saanud aru, mis huzz’e ta tribüünil silmadega kogu aeg otsib. Pärast sain…
Andreas Kiivit ründaja, 2003
Kiiviti nimega võiks komeeti nimetada. See komeet ilmuks nähtavale siis, kui hooajaeelne ettevalmistus algab, ning hooaja esimeste voorude järel kaoks kosmosesse tagasi, järgmise hooajani.
ründaja, 2005
Linna peal käivad kõlakad, et Mugral on olemas ka parem jalg. Keegi ei ole suutnud seda veel kinnitada ega ümber lükata. Kõndides ümber ei kuku, seega mingi tõepõhi peaks sellel linnalegendil olema.
ründaja, 1997
Erki ei karda raskusi. Ta on võimeline mööda vasakut äärt üks kuni kolm vastasmängijat enda seljas nende oma kasti välja tassima.
ründaja, 2004
Jumal tänatud, et meil Holmis kiiruskaameraid ei seisa, Mäks oleks kogu aeg radaris. Ta ilmselt suudaks kolmikhüppega keskringist vastase kasti välja jõuda.
Johannes Petmanson ründaja, 2002
Johhile meeldib tantsida ja puusad on tal üsna lahtised. Huvitav, kas ta lööb väravaid selleks, et saaks Holmis mõned nõksud teha? Publik on ju niikuinii seal.
Jaanus Reitel
peatreener, 1984
Jaanus näeb asju ette, eriti täpselt käib see ilma kohta. Tädi Maalil pole veel liigesed valutama hakanud, aga Jaanus juba teab, et on vaja trenn halli tõsta. Ta teab täpselt, kes on ufo ja kes on udu ja millal hakkab „f**ing kiire“. „Mingid asjad“ on tema jaoks tähtsal kohal. Kui Jaanus helistab sulle ja esimene küsimus ei ole „Mis möllad?“, siis pane ära – tegemist ei ole Jaanusega.
Eesti meestekoondise ajaloo suurim väravalööja Andres
Oper pani 20. juunil punkti kooliteele, mis jäi tal varajases mängijakarjääris pooleli.
Ründajana peale Eesti klubide ka mitme välismaa meeskonna eest väravaid sahistanud Oper lõpetas 47aastaselt Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi.
Asi ei ole mul kunagi peas kinni olnud. Lihtsalt tol ajal ei olnud võimalik treeninguid ja kooli nii hästi ühildada nagu tänapäeval. Emotsioonid on suured. Hea, et see on nüüd tehtud. Üks suur koorem on õlult maas,“ räägib Oper.
Miks otsustas Oper nüüd gümnaasiumi lõpetada? „Eks see enda jaoks oligi, mitte kellegi teise jaoks. Omal ajal jäi see lõpetamata, kuigi ma proovisin seda ka mängijakarjääri ajal ära teha, aga lihtsalt ei mänginud need ajad kuidagi välja. Ei ühildunud isegi välismaal olles,“ nendib endine tippründaja.
Ta lisab: „Mingil momendil sain aru, et otseselt pole mul seda vaja ning see ei sega edasist elu. Aga see tiksus mul kuklas ja oli vaja lõpetada. Nüüd oli ajastus selline ja sain sellega ühele poole.“
Kunagisel ründeässal oli vaja ära teha vaid 12. klass. „Ülejäänud asjad olid varasemast tehtud. Ütleme nii, et lõpuhinded oleksid paremad olnud, kui oleksin saanud 10. või 11. klassist mõned asjad järele teha,“ märgib Oper. „10. klassis hakkas mul raskem, hinded kukkusid, 11. klassis oli juba väga raske. Seetõttu jäi mul 12. klass pooleli.“
Tänapäeval treenerina leiba teeniv Oper jäi eksamitulemustega suures plaanis rahule, aga nagu jalgpallurile kombeks, mainib ta, et alati võinuks minna ka paremini. „Mõni asi oleks saanud olla parem. Nüüd on see kõik tehtud ja mitte miinimumhinnetega. Keeled läksid mul eriti hästi.“
Operil oli kooli lõpetades kõige keerulisem ajaplaneerimine. „Tuled pärast tööd või trenni koju, kell on pool kümme või kümme ja sul on vaja min-
gid asjad ära lõpetada,“ kirjeldab ta. „Aega oli vaja paremini planeerida. Ülejäänu oli kättevõtmise asi.“
Küsimusele, kas Oper tundis, et tahaks teekonna uuesti pooleli jätta, vastab ta, et kohe kindlasti mitte. „Pigem mõtlesin, miks ma varem seda teed ette ei võtnud. Ma olen väga tänulik kõigile, kes mind toetasid – enda lähedastele ja kooliperele. Oleksin võinud selle veel varem ära teha,“ tõdeb Oper.
„Tuleb vaadata ümbritsevaid inimesi ja leida see toetav keskkond. Kindlasti tuleb distsipliin kasuks, kuigi noorest peast on neid segavaid faktoreid palju. Peab mõtlema, kas asi tuleb kohe ära teha või kannatab seda edasi lükata. Saan aru, et trennid on rasked ja on vaja puhata, aga elu on kord selline.
Tänapäeval on kõik võimalused – e-õpe ja kaugõpe – olemas, et kool ära lõpetada. Ära anna alla ja küsi abi, sest kindlasti on see abikäsi lähemal, kui sa arvata oskad. Lõpuks oled ise rahul. Mida kaugemale sa oma eesmärki lükkad, seda raskemaks see hiljem läheb. Kui see on tehtud, on väga suur rahulolu,“ annab Oper nõu noortele, keda võib ees oodata samasugune valik nagu tal mitukümmend aastat tagasi.
Tallinna Arte gümnaasium ei ole jalgpalli jaoks tavaline keskharidust pakkuv haridusasutus. Alates 2013. aastast on Arte jalgpallikallakuga klassidest sirgunud ridamisi mängijaid, kellest osa on jõudnud Eesti kõrgliigasse, esindanud rahvuskoondist ning löönud laineid ka välismaal. Teisalt on sama kooli lõpetanud ka noored, kelle jalgpallitee jäi erinevatel põhjustel lühemaks.
Selles loos vaatame üle kõik Arte jalgpallilennud, alates õppeaastast 2013/2014 kuni 2024/2025. Iga lennu puhul heidame pilgu säravaimatele nimedele ning vaatame, millise tee on nad seni läbinud. Kas nende karjäär on jõudnud profitasemele, piirdunud esitustega noortekoondises või on putsad hoopis varna riputatud? Statistika on esitatud 21. juuli seisuga.
Arte jalgpalliklassi esimesest lennust on enim kõrgliigamänge Kaspar Pauri arvel.
Foto: Katariina Peetson
2013/2014 – vundament sai laotud
• Kaspar Paur, ründaja: Premium liigas 300/41. Hetkel jalgpallist eemal.
• Kevin Kauber, ründaja (Pärnu JK Vaprus): Premium liigas 158/38. Välislepingud nii Soomes, Sloveenias, Lätis kui ka Walesis.
• Gerli Israel, kaitsja: Eesti naistekoondises 10/0, naiste meistriliigas 115/61. Välislepingud Kreekas, Itaalias ja Bulgaarias. Praegu Keila JK naiskonna peatreener.
• Mia Belle Trisna, poolkaitsja: Eesti naistekoondises 20/0, naiste meistriliigas 101/22. Välislepingud USAs ja Küprosel. Karjääri lõpetanud.
• Ragne Hindrimäe, kaitsja: Eesti naistekoondises 5/0, naiste meistriliigas 71/12. Karjääri lõpetanud.
• Rauno Sappinen, ründaja (Tallinna FC Flora): Eesti koondises 57/13, Premium liigas 220/129. Välislepingud Belgias, Hollandis, Sloveenias ja Iisraelis.
• Mihkel Ainsalu, poolkaitsja (Tallinna FCI Levadia): Eesti koondises 23/0, Premium liigas 247/39. Välislepingud Ukrainas, Taanis ja Hollandis.
• Henrik Pürg, kaitsja: Eesti koondises 11/0, Premium liigas 187/21. Karjääri lõpetanud.
• Madis Vihmann, kaitsja: Eesti koondises 19/0, Premium liigas 97/16. Välislepingud Norras ja Šotimaal. Karjääri lõpetanud.
• Alger Džumadil, kaitsja: Premium liigas 96/2. Mängib madalamates liigades.
2013. aasta foto Arte „kuldse lennu“ koolitunnist. Tagapingis piilub Mihkel Ainsalu, näha on ka näiteks punase peaga Madis Vihmanni ja otse kaamerasse vaatavat Henrik Pürgi. Foto: Lembit Peegel
• Joosep Juha, kaitsja: Premium liigas 48/2. Tippjalgpalliga lõpetanud, aga mängib koondise tasemel rannajalgpalli.
• Kelly Rosen, poolkaitsja (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 94/1, naiste meistriliigas 260/57.
• Getriin Yalın, väravavaht: Eesti naistekoondises 27/0, naiste meistriliigas 111/0. Välislepingud Hispaanias ja Austrias. Karjääri lõpetanud.
• Anett Vilipuu, poolkaitsja (JK Tallinna Kalev): Eesti naistekoondises 8/1, naiste meistriliigas 96/31. Välisleping Inglismaal.
Ükski tolle lennu õpilane ei jõudnud Premium liigasse ega A-koondisesse, kuid andekaid noori siiski leidus, sest peaaegu igal mängijal oli kirjas kohtumisi ja väravaid Eesti noortekoondistes.
• Andre Järva, ründaja: Premium liigas 128/15. Karjääri lõpetanud.
• Oliver Ani, väravavaht (Tallinna FCI Levadia): Premium liigas 7/0.
• Kristiina Tullus, kaitsja (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 16/0, naiste meistriliigas 130/3.
• Annaliis Strigin, poolkaitsja: Eesti naistekoondises 2/0, naiste meistriliigas 47/14. Karjääri lõpetanud.
Meie viimaste aastate üks paremaid naisjalgpallureid Lisette Tammik on samuti Arte jalgpalliklassi vilistlane.
Foto: Liisi Troska
• Markus Vaherna, ründaja (Viimsi JK): Premium liigas 80/7. Võitleb pääsu nimel Premium liigasse.
• Karmo Paju, poolkaitsja: Premium liigas 49/3. Mängib madalamates liigades.
2017. aastal lõpetanute seast on kõrgeima lennu teinud naistekoondise ja FC Flora keskkaitsja Kristiina Tullus.
Foto: Katariina Peetson
• Lisette Tammik, ründaja (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 80/16, naiste meistriliigas 171/187. Mänginud Inglismaal, Itaalias, Hispaanias.
• Laada Tereštšenkova, poolkaitsja (JK Tabasalu): naiste meistriliigas 111/26.
• Mairo Miil, kaitsja (Tartu JK Tammeka): Premium liigas 198/0.
• Rasmus Saar, kaitsja (FC Kuressaare): Premium liigas 150/5.
• Joonas Soomre, ründaja: Premium liigas 110/10. Praegu jalgpallist eemal.
• Daaniel Maanas, kaitsja: Premium liigas 29/1. Mängib madalamates liigades.
• Mari-Liis Lillemäe, ründaja (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 63/3, naiste meistriliigas 181/120. Välislepingud USAs ja Austrias.
• Robi Saarma, ründaja (Paide Linnameeskond): Eesti koondises 8/0, Premium liigas 117/43.
• Kristo Hussar, kaitsja (Tallinna FC Flora): Eesti koondises 5/0, Premium liigas 116/3.
• Heidi Melis, kaitsja (JK Tabasalu): naiste meistriliigas 85/7. Välislepingud Itaalias ja Bulgaarias.
2019. aasta vilistlaste seast on A-koondisesse jõudnud Mari Liis Lillemäe.
Foto: Liisi Troska
Rocco
Robert Shein on kinnistanud end A-koondise põhitegijana.
Foto: Liisi Troska
• Rocco Robert Shein, poolkaitsja (Fredrikstad): Eesti koondises 18/1, Premium liigas 12/0. Välislepingud Hollandis ja Norras.
• Andreas Kiivit, ründaja (Tartu JK Welco): Premium liigas 41/2.
Robi Saarma on oma lennust ainus kõrgemale jõudnud vutimees.
Foto: Liisi Troska
2021. aasta lennust on kõige kaugemale jõudnud Kristo Hussar.
Foto: Liisi Troska
• Kirill Aleksandr Antonov, kaitsja (Harju JK Laagri): Premium liigas 23/0. Välisleping USAs.
• Joonas Vahermägi, kaitsja (FC Kuressaare): Premium liigas 15/0.
• Jakob Tamberg, kaitsja. Premium liigas 10/0. Välisleping Soomes. Mängib madalamates liigades.
• Kärt Hüdsi, ründaja (FC Elva): naiste meistriliigas 148/70.
• Valeria Liik, poolkaitsja (Saku Sporting): Eesti naistekoondises 1/0, naiste meistriliigas 112/31.
• Hugo Palutaja, kaitsja (JK Tallinna Kalev): Premium liigas 114/3.
• Ramon Smirnov, poolkaitsja (JK Tallinna Kalev): Premium liigas 72/3
• Andero Kivi, ründaja (FC Kuressaare): Premium liigas 59/4.
• Georg Pank, kaitsja: Premium liigas 55/1. Mängib madalamates liigades.
• Kristofer Robin Grün, poolkaitsja: Premium liigas 17/1. Mängib madalamates liigades.
• Romet Kaupmees, ründaja: Premium liigas 16/0. Praegu jalgpallist eemal.
• Andreas Vaher, kaitsja (Tallinna FC Flora): Premium liigas 7/2. Välislepingud Itaalias, Saksamaal ja Soomes.
• Robin Kane, kaitsja (Viimsi JK): Premium liigas 1/0. Välisleping Itaalias.
• Lisandra Rannasto, poolkaitsja (Saku Sporting): Eesti naistekoondises 3/0, naiste meistriliigas 98/29.
• Victoria Vihman, väravavaht (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 2/0, naiste meistriliigas 59/0.
2023/2024 – hoog on sees
• Oskar Hõim, poolkaitsja (Paide Linnameeskond): Premium liigas 89/3.
• Aleksandr Švedovski, poolkaitsja (JK Tallinna Kalev): Premium liigas 86/6.
• Mihhail Kolobov, kaitsja (Tallinna FC Flora): Premium liigas 76/2.
• Ramol Sillamaa, ründaja (Harju JK Laagri): Premium liigas 47/4. Välislepingud Belgias ja Slovakkias.
• Alexander Kapitan Bergman, kaitsja (Harju JK Laagri): Premium liigas 32/1. Välisleping Kanada kõrgliigas.
• Joosep Põder, ründaja (Pärnu JK Vaprus): Premium liigas 31/1.
• Karl Orren, kaitsja (FC Kuressaare): Premium liigas 29/1.
• Sander Lepp, väravavaht (JK Tallinna Kalev): Premium liigas 14/0.
• Kristina Teern, ründaja (Linzi LASK): Eesti naistekoondises 20/3, naiste meistriliigas 100/100. Välisleping Austrias.
• Jaanika Volkov, poolkaitsja (Linzi LASK): Eesti naistekoondises 24/0, naiste meistriliigas 70/33. Välislepingud Šveitsis ja Austrias.
Saku Sportingu äär Lisandra Rannasto on esimesed sammud teinud juba ka A-koondises.
Foto: Siim Jänes
• Maksim Kalimullin, ründaja (Tallinna FC Flora): Premium liigas 35/7. Välisleping Poolas.
• Martin Tomberg, poolkaitsja (JK Tallinna Kalev): Premium liigas 27/2
• Enriko Kajari, kaitsja (JK Tallinna Kalev): Premium liigas 23/0.
• Imre Kartau, poolkaitsja (Harju JK Laagri): Premium liigas 10/0. Välisleping Itaalias.
• Liselle Palts, poolkaitsja (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 10/0, naiste meistriliigas 56/24.
• Katarina Elisabeth Käpa, väravavaht (Tallinna FC Flora): Eesti naistekoondises 7/0, naiste meistriliigas 30/0.
Katarina Elisabeth Käpa on sel aastal kerkinud Eesti naistekoondise esiväravavahiks.
Foto: Liisi Troska
Tallinna Arte gümnaasiumi jalgpalliklassid on nii kodusele kui ka välismaisele vutimaastikule andnud vaieldamatult märkimisväärse panuse. Aastate jooksul on koolist sirgunud mitukümmend Premium liiga mängijat, tosin A-koondise esindajat ning ridamisi neid, kes on jõudnud suisa välislepinguteni.
Kristina Teern lahkus eelmise hooaja järel FC Florast välismaale ilusa ümmarguse statistikaga: naiste meistriliigas täpselt 100 mängu ja 100 väravat!
Foto: Katariina Peetson
Vaieldamatult on kõige edukam lend olnud 2014/2015, kust on mitu mängijat kinnitanud kanda nii A-koondises kui ka kodustes ja välismaa liigades.
Ent igast lennust ei peagi sündima superstaare. Mitu mängijat seadis hariduse või tööelu sportlikust karjäärist ettepoole. Mõni sai tagasilöögi vigastuse tõttu ning mõni otsustas lihtsalt suunda muuta. Oleks ka vale loota, et kõigist lõpetanutest sirgub järgmine Ragnar Klavan või Konstantin Vassiljev, sest nagu jalgpallis üldiselt, määrab edu talendi, töökuse, õige aja ja ka paraja toonuse kombinatsioon. Pealegi on nii mõnigi lõpetaja jäänud hoopis muul moel jalgpalliga seotuks.
Nii meeste kui naiste Meistrite liiga loos tõi meile sel suvel Eesti ja Läti tšempioni duellid: meeste Meistrite liiga esimeses eelringis olid vastamisi FCI Levadia ja RFS, naiste Meistrite liiga eelringis on aga vastamisi FC Flora ja Riga FC.
Omapärase maavõistluse esimene vaatus läks lätlastele: meeste Meistrite liigas suutis RFS nii võõrsil kui kodus Levadia 1 : 0 alistada. Mõlemad kohtumised olid väga kinnised ja närvilised, ent lõpuks saatis edu riialasi. Mõlemas mängus lõi ainsa värava serblane Stefan Panić, kes tegi A. Le Coq Arenal skoori penaltist, kordusmängus Riias mängulisest olukorrast.
Levadia euroteekond jätkub nüüd Konverentsiliiga teises eelringis, kus nende vastane on Gruusia meister Thbilisi Iberia.
Kui üldjuhul pole meil nappide võimaluste tõttu suurte jalgpalliriikide klubidelt midagi koju kaasa võtta ega õppida, siis eksisteerib üks erand – Hispaania tugevuselt viiendal liigatasemel mängiv UE Cornellà.
Tekst ja fotod: Tauno Trink
Eestis kuuleb veel üsna tihti, et väljakute vähesus seab meile piirid ning seetõttu kannatab ka igapäevane (noorte)töö, sest võistkonnad peavad treenima samal ajal ühel väljakul. Selle taha ei peitu aga UE Cornellà, kes lükkab selle väite ümber. Jah, neil pole talve ja miinuskraade, aga neil pole peale üheainsa sisuliselt ka väljakuid!
UE Cornellà, mis asub Barcelona äärelinnas, loodi 1951. aastal. Klubi esindusmeeskond pole kunagi mänginud kõrgemal kui Hispaania kolmandal liigatasemel (viimati hooajal 2023/24), kuid klubi mõju jalgpallimaailmale on märksa suurem, kui nende liigakoht viitab. Cornellà on kasvatanud ainuüksi viimase viie aasta jooksul üle saja profimängija, kellest koguni 61 on teeninud lepingu FC Barcelona või RCD Espanyoliga. Klubi juhib ja omab Andrés Manzano, kes on olnud eri rollides
klubi juures 31 aastat. „Meie eesmärk on selge –olla Hispaania üks parimaid kasvatajaklubisid, mis niiviisi praegu ka on. Oleme selles üks parimaid Euroopas! Meie noortevõistkonnad mängivad igal võimalikul tasemel Hispaania meistrivõistluste tipus,“ ütleb Manzano.
Klubi kvaliteet on teada-tuntud ka Hispaaniast kaugemal. See viis nad kokku Birmingham Cityga, millega toiminud aastatetagune koostöö tõi kaasa ka ühe põneva loo. Nimelt oli Manzano üks esimesi, kes märkas sealses akadeemias Jude Bellinghami potentsiaali. Just tema soovitas Birmingham Cityl hakata mängijaga kohe eraldi tegelema, valmistamaks teda personaalse tegevuskava põhjal ette täiskasvanute jalgpalliks. Manzano sõnul oli Bellingham midagi täiesti erilist: „Olin näinud Lionel Messit, Xavit ja Andrés Iniestat noorena mängimas, aga Jude oli täiesti teistsugune!“
Treeningukompleks, mis paneb üllatuma Cornellà treeningukeskus on tagasihoidlik: üks peatribüüniga täismõõtmetes kunstmuruväljak, kaks väiksemat treeninguväljakut ning üks erikujuline, spetsiaalselt väravavahtidele mõeldud harjutusplats. Kõik. Samal ajal treenib peaväljakul kuni üheksa noorterühma korraga. See kõik tundub esmapilgul üsna kaootiline ja silmale hoomamatu, kuid Manzano sõnul on see täppistöö ja
omaette teadus, mille eest vastutab klubis eraldi inimene ehk väljakumatemaatik!
Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Klubis on kokku 1200 mängijat, sealhulgas esindusmeeskond. Ainuke täiskohaga treener on esinduse peatreener, ülejäänud treenerid on kõik osalise koormusega. Kui uurida treenerite motivatsiooni kohta, siis probleemi selles osas pole – Cornellàs treener olla on auasi. Kui treeneril on olnud
Panoraamfoto Cornellà klubi peaväljakust, kus ühel ajal mahub tipphetkel treenima üheksa(!) noortetiimi.
tähtis roll järjekordse mängija arengus, kes hiljem teenib profilepingu, siis mängija hilisemast edasimüügitulust saab osa ka seesama treener. Klubi ümber loob tugeva kogukonnatunde kompleksis asuv kogukonnakohvik, kuhu treeningute ajal kogunevad lapsevanemad. See pole pelgalt kooskäimise koht, vaid oluline osa klubist – just vanemad kannavad edasi ja kujundavad klubi mainet ka väljaspool jalgpalliväljakut.
Rohkem kui jalgpall –kasvamine inimesena Cornellàs pööratakse palju tähelepanu mängijate isiklikule arengule. Imekspandav on noormängijate ülitugev käepigistus, kui külalisi tervitatakse – see on osa klubi kodukorrast ja üleüldisest standardist. Lisaks rõhutakse distsipliinile ja vaimsele vastupidavusele. Tippmängija peab oskama vigadest õppida, need kiirelt unustama ja kiiresti keskenduma taas olevikule ja käesolevale ajale.
Väga oluliseks peetakse ka individuaalset suhtlust mängijate ja nende vanematega – see ei ole asi, mida teha möödaminnes. Trenni järel näeb tihti klubimaja koridoridesse kogunenud lapsevanemaid, kes ootavad treenerilt tagasisidet. Olenevalt mängijast toimuvad individuaalsed kohtumised treeneriga üks-kaks korda kuus või paar korda aastas. Kõik sõltub arenguetapist ja vajadusest.
Kuidas on aga võimalik sellistes nappides tingimustes tippmängijaid kasvatada? Manzano vastus on lihtne: kõik algab inimestest, nende ettevalmistusest ja treenerite kvaliteedist. „Ka väikeses köögis saab teha maailmatasemel gurmeetoitu, kui kokk on oma ala meister. Selleks pole vaja suurt kööki ega uhkeid tööriistu,“ selgitab ta. Tema sõnul on tänapäeva jalgpallis oluliste mängijaomaduste järjekorras toimunud nihe. Kunagi (Maradona ajal) oli kõige tähtsam jalgade töö, siis füüsis ja lõpuks pea (mängulugemise kontekstis), tänapäeval on aga kõige olulisem just pea, seejärel füüsis ja lõpuks jalad ning distsipliin ja veel kord distsipliin.
Just distsipliin, pühendumus, intensiivsus ja professionaalne meeskonnatöö iseloomustavad tema sõnul enim Cornellà klubi. Kui sinna lisada veel näpuotsatäis talendifaktorit, siis olemegi
Täismõõtmetes platsi toetab vaid kaks väikeste mõõtmetega väljakut. Sellest hoolimata mahutatakse klubi 1200 mängijat kõik kompleksi treenima.
Cornellà klubi saab uhkustada sadade profimängijatega.
Nimekamad on nende seast Jordi Alba ja David Raya, aga FC Barcelona ja teiste suurklubide juurde on jõudnud veel terve ports Cornellà kasvandikke.
saanud Cornellà väikesest köögist retsepti, mille põhjal on valminud klubi crème de la crème masti mängijad nagu Jordi Alba, Gerard Martín, David Raya, Víctor Ruiz, Ignasi Miquel, Keita Baldé jpt. Cornellà näitel saab suuri asju korda saata võimaluste poolest väikesel tasandil. Selle eeldus on ennast selgelt defineeriv ja ühiste eesmärkide saavutamise nimel töötav organisatsioon. Iga klubi ei
Treeningute ajal kogunevad sinna näiteks lapsevanemad.
pea võtma omale ilmtingimata kohalikus kõrgliigas mängimise sihti – see saab olla edukas koostöö suurematega selge läbimõeldud fookuse kaudu noorte arendusele. Tugev individuaalne lähenemine mängijatele, läbimõeldud treeningukorraldus ja motiveeritud treenerid on tugeva klubikultuuri loomise ja tippmängijate kasvatamise alus ka piiratud tingimustes.
Kasutades sooduskoodi JALKA15
saad kogu tellimuselt soodustust -15%
Eesti jalgpallis on juulikuu üks võtmesõnu euromängud: ka tänavu astus neli meie meeskonda eurosarjades võistlustulle. Mida põnevat nii nendest mängudest kui mujalt meie fotograafid kinni püüdsid?
Jalgpall on üks
ütlemata nõtke kunst!
Demonstreerivad Narva Transi ja FC Kuressaare vutitantsijad.
Fotod: Sergei Stepanov
FC Flora peatreener Konstantin Vassiljev pidi eurosarjast väljalangemise järel fännidele kohe platsi ääres aru andma.
Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee
Sama õhtu Pärnus oli aga Paide Linnameeskonnale tükk maad ilusam: nad alistasid oma eurosarjavastase, Gibraltari meeskonna Bruno’s Magpiesi kindlalt 4 : 1 ja sammusid soojal suveõhtul 1223 poolehoidja silme all kindlalt järgmisesse ringi. Fotod: Liisi Troska
võidu teenis rahvaliigasats Õismäe Torm kodus Hollandi 9. liiga meistri ONS BOSO Sneek 4 üle.
pealtvaatajat jälgis Kasahstanis sealse tippklubi Aktöbe 0 : 1 kaotust Nõmme Kaljule.
oli Mattias Käidi hüüdnimi Fulhamis meeskonnakaaslaste seas.
Kui praegu on Paide Linnameeskond värskelt võtnud oma viienda euroskalbi viimase nelja hooaja jooksul ning end Premium liigas kinnistanud „suure neliku“ klubina, siis täpselt kümme aastat tagasi – 2015. aasta augustikuu Jalka trükkimineku ajal – jagas Paide kõrgliigas koos Tartu Tammekaga alles kaheksandat-üheksandat kohta ning edestas tabeli punast laternat Pärnu Linnameeskonda vaid kahe punktiga. Seitsmendast positsioonist ehk Viljandi Tulevikust oldi seitsme punktiga maas.
Paide toonane peatreener Meelis Rooba arvas teadvat, kus kehva mängu põhjused peituvad. Nimelt hakati tol hooajal tegema trenni hommikuti. See eksperiment lõi meeskonna veidi rütmist välja. „Kuna meil on palju noortetreenereid, kes on õhtuti hõivatud, siis tegimegi hommikuti kell 8.30,“ tõdes Rooba Jalkale. „Sinna võibolla see esimene ring läks. Eks oleme õppetunni saanud.“
Jalka käis Ahvenamaal külas Eesti koondise kaitsjal Pille Raadikul, kes mängis klubivutti sealses Åland Unitedis. Külaskäik toimus ajal, kui Ålandi vastane Soome naiste kõrgliigamängus oli Eesti koondise ründaja Signy Aarna koduklubi Kuopio Pallokissat. Paraku ei saanud Raadik ise vigastuse tõttu kohtumises osaleda, Aarna lõi aga kaks väravat ja aitas Pallokissati võõrsil 4 : 2 võidule. Jalka tegi kahest Eesti naistekoondislasest Ahvenamaal ka ühise pildi, olles mingis mõttes ajast ees: hiljem, aastatel 2018–2022 mängisidki Raadik ja Aarna koos Åland Unitedi ridades, võites isegi ühiselt tiitleid (Soome meistritiitli ja kolm Soome karikat).
Ekskoondislane Teet Allas meenutas, et teda väsitasid nooruses ja raskendasid järgmise päeva
kõnnakut võimlas sooritatud kümned järjestikused konnahüpped, kuna treeneritel polnud siis veel tänapäevaseid teadmisi. Tänapäeva noortega seoses tutvustas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak U17 eliitliiga reformi, mille eesmärkide hulka kuulusid täiskasvanute jalgpalli vundamendi tugevdamine ja üle Eesti jalgpalli taseme ühtlustamine.
Noortetreener Jaanus Getreu meenutas huvitavat õppetundi lapsepõlvest: „Istusime kord sõbraga poe kiviäärel ja mu ema ütles pärast kodus, et see pole normaalne, kui laps istub lihtsalt väljas ja mitte millegagi ei tegele. See oli väga oluline õpetus, see oli esimene ja viimane istumine. Hiljem olime juba palliplatsil.“
Lugejate küsimustele vastas FC Flora ründaja Rauno Alliku, kes pidi muu hulgas vastama küsimusele: miks su esimene puude vahel nii puine on? „See on üks asi, mida on vaja paremaks saada, olen selle kallal töötanud, aga on vaja veel lihvida,“ tunnistas Alliku.
Eesti poolkaitsja Mattias Käit rääkis oma elust Fulhami noorteakadeemias. Tartu Santos kinnitas, et polnud maha matnud Premium liiga mõtteid. Jalka postritel olid Joel Lindpere, Carli Lloyd, Lionel Messi ja Alexis Sánchez, mängijaks luubi all oli Madis Vihmann.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. Esimene meestekoondislane, kes küsitavale tunnusele vastas, oli Marko Meerits 2010. aastal. Viimases meeste A-koondise nimekirjas oli aga vaid kolm mängijat, kes sellele tunnusele ei vastanud. Millisest tunnusest käib jutt?
2. Suvel FCI Levadiaga liitunud Carlos Torres, peatreener Curro poeg, siirdus Eestisse Levante U19 meeskonnast. Milline Eesti tippklubi praegune välismängija on Eestisse siirdunud samuti Levante U19 tiimist? 20aastane küsitav pallib juba oma teise Eesti klubi eest.
3. Kes lõi Eesti rahvusmeeskonna läbi aegade esimese värava Rahvuste liigas? Värav sündis kodus Ungari vastu tehtud 3 : 3 viigimängu 20. minutil, viies Eesti 1 : 0 juhtima.
4. Ühe selgi hooajal meeste Meistrite liiga esimeses eelringis kaasa löönud Balkani klubi nimi on tõlkes täpselt sama nagu ühel Eesti klubil, kes pole küll kordagi ühtegi Eesti suuremat tiitlit võitnud, kuid on saanud teise koha nii liigas, karikas kui superkarikas. Millised klubid need on?
5. Naiste Meistrite liiga teises eelringis tuleb aga platsile naiskond, kelle nime järgi võiks arvata, et nad seal võistelda ei tohikski. Meeste Meistrite liigas on nad varem korduvalt mänginud ja seal sellist „muret“ ei ole. Milline võistkond see on?
1. Väravavaht püüab karistusalas palli, viskub, pall süles, rinnuli maha ja jääb aega venitama. Loed sekundeid ning fikseerid kaheksa sekundi reegli rikkumise. Tegemist on väravavahi teise samasuguse rikkumisega mängus. Milline on sinu otsus?
a) vabalöök
b) nurgalöök ja suuline hoiatus
c) nurgalöök ja kollane kaart
d) nurgalöök
2. Keskväljal lööb võistkonna A mängija palli puhtaks, tabades palliga võistkonna B mängijat pea piirkonda. Pall põrkab selgelt võistkonna A mängija poole. Enne kui palli üle on kontroll saavutatud, vilistad mängu peavigastuse tõttu seisma. Kuidas mängu jätkata?
a) kohtuniku pall võistkonna A kasuks kohast, kus mängija viimati palli puutus
b) kohtuniku pall võistkonna B kasuks kohast, kus pall oli mängu peatamise hetkel
c) kohtuniku pall võistkonna A kasuks kohast, kust pall oli mängu peatamise hetkel
3. Võistkond A on kaotusseisus. Tehnilise ala ees on pall üle küljejoone minemas võistkonna B mängija puutest. Treener soovib kiiresti mängu taasalustada ja viskab veel küljejoonel oleva palli oma mängijale. Sinu otsus?
a) karistuslöök, treener eemaldatakse
b) vabalöök, hoiatuskaarti ei järgne
c) kohtuniku pall, treenerile suuline hoiatus
3. Õige on variant b – tänavu jõustunud reeglimuudatused panevad paika, et kui pall on veel mängus, kuid selgelt väljumas väljaku piiridest, ning võistkonna ametiisik, varumängija, väljavahetatud või eemaldatud mängija või ajutiselt väljaku ääres viibiv mängija puudutab palli ilma soovita ebaõiglaselt mängu sekkuda, määratakse vabalöök; distsiplinaarkaristust ei määrata.
5. Berni Young Boys (Berni Noored Poisid)
4. Podgorica Budućnost (Podgorica Tulevik) ja Viljandi Tulevik
Siim
Oleksandr Musolitin
1. Sündinud taasiseseisvunud Eestis (Henri Anier sündis Eestis enne taasiseseisvumist, Michael Schjønning-Larsen ja Markus Poom sündisid väljaspool Eestit)
Vastused
2. Õige on variant c – tänavu jõustunud reeglimuudatuste järgi antakse sellises -olukor ras (kui pall on väljaspool karistusala) kohtuniku pall sellele võistkonnale, kes omas palli või oleks tõenäoliselt palli saanud, kui kohtunik suudab selle kindlaks teha. -Koh tuniku pall kukutatakse väljakule selles kohas, kus see oli mängu peatamise hetkel.
1. Õige on variant b – tänavu jõustunud reeglimuudatuste järgi toob esimene selline rikkumine nurgalöögi, teine nurgalöögi koos suulise hoiatusega ning kolmas -nurga löögi koos kollase kaardiga.
Vastused
1.08 Andrei Borissov 56
2.08 Aleksandr Staruhhin 77
2.08 Sten Kaldma 57
3.08 Ats Purje 40
4.08 Siim Tenno 35
5.08 Janno Kivisild 48
5.08 Kaimar Saag 37
5.08 Victoria Vihman 21
8.08 Gert Olesk 52
9.08 Toomas Nõmmiste 53
9.08 Meelis Kuivits 50
10.08 Jan Važinski 61
11.08 Tarmo Rüütli 71
11.08 Svetlana Hvatova 53
11.08 Tõnis Kalde 49
11.08 Jaanus Pruuli 48
11.08 Hannes Kaasik 47
11.08 Ljubov Lobõševa 47
11.08 Kaire Palmaru 41
12.08 Igor Dudarev 32
14.08 Mihhail Starodubtsev 43
15.08 Marko Leevand 48
15.08 Tanel Lang 30
16.08 Toomas Kaldma 82
16.08 Indrek Schwede 63
16.08 Konstantin Vassiljev 41
17.08 Kristiina Møller 49
17.08 Annika Tikk 45
18.08 Siim-Sten Palm 33
19.08 Nikita Baranov 33
19.08 Enrico Veensalu 26
20.08 Eigo Mägi 51
20.08 Artur Kotenko 44
20.08 Merily Toom 31
20.08 Magnus Karofeld 29
21.08 Martin Vunk 41
21.08 Liis Emajõe 34
22.08 Ander Aaviku 43
22.08 Urmo Visnapuu 50
23.08 Tiit Raudnagel 70
23.08 Sander Rõivassepp 35
23.08 Vlada Kubassova 30
24.08 Paul Kask 39
25.08 Tarmo Lehiste 55
25.08 Kristjan Tiirik 43
26.08 Frank Bernhardt 56
27.08 Ants Juhvelt 80
27.08 Valeri Terentjev 78
27.08 Ainar Kuusk 53
29.08 Sander Viira 36
30.08 Sergei Zamogilnõi 72
30.08 Reelika Vaher 47
30.08 Liis Saharov 45
31.08 Ken Kallaste 37
31.08 Rasmus Munskind 36
Kui Glenavon FC hooajal 1959/60 Põhja-Iirimaa meistriks krooniti ja sellega pääsu Euroopa karikale (Meistrite liiga eelkäija) lunastas, ei osanud nad ilmselt oodata, et kohtumine neile loositud vastase, Saksamaa klubi Erzgebirge Auega toimub alles 2025. aastal.
Paraku täpselt nii läks. Kumbagi kohtumist ei saadud korraldada, kuna kumbki riik ei soostunud vastasmeeskonnale viisasid väljastama. UEFA soovitas küll matšid pidada neutraalsel pinnal, kuid Glenavon ei olnud sellega nõus ning nii marssiski mänguta edasi raudse eesriide taga Ida-Saksamaal asunud Aue, mis kandis toona hoopis Karl-Marx-Stadti Wismuti nime.
Nüüd, 65 aastat hiljem jõudsid klubid viimaks selleni, et omavahelised mängud on kodus-võõrsil peetud. Eelmisel suvel mängiti omavahel Saksamaal, tänavu Põhja-Iirimaal – mõlemad matšid olid hooajaeelsed sõpruskohtumised. Mõlemad klubid ja nende fännid olid pühendunud – Saksamaalt reisis Põhja-Iirimaale suisa üle tuhande Aue fänni.
Sportlik pool oli loomulikult tagaplaanil, aga olgu märgitud: Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas mängiv Aue võitis Põhja-Iirimaa meistriliiga meeskonda kodus 5 : 0 ja võõrsil 2 : 0.
Kui veel pisut üle kuu aja tagasi kuulus tiitlivöö Nõmme Kaljule, siis nende jaanipäevaeelne kaotus FCI Levadiale tõi Eesti jalgpalli tiitlivöö tänavusele teekonnale taaskordse pöörde: selle haaras oma valdusesse tagasi Premium liiga liidermeeskond FCI Levadia, kes suutis seda seejärel ka Narva Transi, Paide Linnameeskonna ja Harju JK Laagri vastu kaitsta.
Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 1. august, Tallinna FCI Levadia – FC Kuressaare 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
Augustikuu kolmandal päeval täitub 40. eluaasta endisel Eesti koondise ründajal, Tallinna Kalevi eest tänini A. Le Coq Premium liigas müttaval Ats Purjel. Kogenud ründaja alustas jalgpalliteed SC Reali noortetiimis ning leidis tee kõrgliigasse FC Levadia meeskonnas juba 2003. aastal – veel enne seda, kui paljud tema praegused tiimikaaslased olid sündinud!
Välisriikidest on Purje mänginud Soomes ja Küprosel – paari Küprose-aasta kõrval seostubki ta paljudele eelkõige Soome kõrgliigaga, olles seal esindanud Turu Interit ja lausa üheksal hooajal Kuopion Palloseurat. Nii Interi kui KuPSi ridades õnnestus tal korra tulla ka Soome meistriks, Turu meeskonnaga võitis ta samuti nii Soome karika kui liigakarika.
Eestis on Purje lisaks Levadiale mänginud Nõmme Kalju ja Tallinna Kalevi eest. Eesti koondises on tal kirjas 69 mängu ja kümme väravat.
Sel fotol tähistab ta 2015. aastal Gruusia võrku löödud väravat.
Juunikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):
1. (1.) Tallinna FC Flora
2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
3. (5.) JK Tallinna Kalev
4. (3.) Nõmme Kalju FC
5. (7.) FC Nõmme United
6. (6.) Paide Linnameeskond
7. (4.) FC Elva
8. (8.) Pärnu JK Vaprus
9. (9.) Viljandi JK Tulevik
10. (12.) Viimsi JK
11. (10.) JK Tabasalu
12. (16.) FC Tallinn
13. (14.) Tallinna FCI Levadia
14. (15.) Põhja-Tallinna JK Volta
15. (11.) FC Kuressaare
16. (13.) Raplamaa JK
17. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia
18. (20.) Rakvere JK Tarvas
19. (17.) Saku Sporting
20. (–) FC Ajax-Tallinn
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Juulikuu ristsõna õige vastus oli „Koondise moenädal“
Õige vastuse eest võitis Eesti koondise nokkmütsi Jaan Lendsaar. Võitjaga võtame ühendust.
Augustikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. augustiks
Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 9. septembril toimuvale Eesti–Andorra mängule.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
Tooted saadaval: