Jalka (juuni 2025)

SELLES NUMBRIS: I VA N S TO J KO V I ĆE J Li P R E S I D E N D I VA L I M I S E DU N O P I I R

JUUNI 2025

Laiendatud klubide MM – kellele ja miks?

Kas säärekaitsmete kohustus tuleks kaotada?

Kas naistevutti tuleks arendada piitsa või präänikuga?

Miks on Eesti klubide nimes alati sees mõni kohanimi?

Postrite

Nikita Ivan l o Daniel Lut v, Lamine Ya s, m Achraf Ha al, kimi

NORRA JA IISRAEL – Eesti kohtub kodus Euroopa parimate põrujatega ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Tagaseljajutud Elva naiskonnaga

Luubi all Taaniel Usta

Kus on nad praegu?

20€

SPORDIBOONUS

VIVATBET.EE Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga.

Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.

Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

RUBRIIK JUUNI

Tõehetke ootel Foto: Liisi Troska

Juunikuu on Eesti jalgpallis täis väga erinevaid sündmusi – kuu esimene pool kulgeb eelkõige koondisemängude rütmis, juuni keskpaigas on aga selges fookuses jalgpalliliidu presidendivalimised. 19. juunil toimuv üldkogu annab lõpuks täpse vastuse, milline on kahe kandidaadi vaheline jõudude vahekord – meedia vahendusel on mõlemad rääkinud oma küllaltki suurest toetusest, aga on ütlematagi selge, et jalgpallirahval tuleb lõpuks kahe vahel otsus teha. Pohlak või Klavan, Klavan või Pohlak?

Juba juuni keskel saab ennast tasapisi ka euromängude lainele sättida – 17. juunil saavad Eesti klubid teada esimesed vastased nii Meistrite liigas kui Konverentsiliigas.

Käesolev Jalka vaatab ette nii juunikuistele sündmustele, kui uurib põhjalikult, milline on olukord meie naiste- ja tüdrukutejalgpalli arendamisel. Samuti küsime, kas säärekaitsmete kasutamine tuleks mängijatele anda vabaks, ning vaatame üle, mis on saanud nendest mängijatest, kes mängisid Tipneri karikafinaalis täpselt kümme aastat tagasi.

Head lugemist ja mõnusat suve algust!

2025 JUUNI JALKA

3

SISUKORD 14

40 KAANELUGU LK 14–15 Eestit ootab juuni alguses ees kaks kodumängu meeskondadega, kes on omapärase kokkusattumusena olnud sel sajandil Euroopa kõige tugevamad tiimid, kes pole ühelgi suurturniiril käinud.

20 KOHUSTUSLIK LUGEMINE: Laura Jaansen võttis Eesti naiste- ja tüdrukutejalgpalli arendamise pulkadeks – mida arvab ja kuidas on klubisid motiveerinud jalgpalliliit, mida aga kostavad nende meetmete peale klubid ise? Kuidas on naiskondade ja harrastajate arv ajas muutunud?

Naised lk 20–26

Kolumn

12 Raul Ojassaar 48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud

16 In memoriam: Uno Piir 40 Mängija luubi all: Taaniel Usta 48 Rubriigid Ajalugu:

3 8 10 14 20 28 42

Evald

Miksoni

saladuse

Juuni Nimed & numbrid Lugu & tsitaadid Tunne oma vastast Naised Miks?

Tagaseljajutud

Selleks hooajaks naiste meistriliigasse tõusnud FC Elva tiimikaaslasi räägib taga Kaisa Liina Keps.

46 Faktifoto: Ivan Stojković lahkus Paidest 48 10 aastat hiljem: Kalju–Paide karikafinaal 2015

IMPRESSUM

42

52 ESIKAANEL: ERLING BRAUT HÅLAND FOTO: VASILE MIHAI-ANTONIO, UEFA VIA GETTY IMAGES

48

NR 6 (210) 2025 PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

54 58 Klõpsud 62 10 aastat tagasi 63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg 66 Ristsõna 48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu

52 Üldkogu

Mis täpselt 19. juunil saama hakkab ja kuidas käib jalgpalliliidu presidendi valimine?

54 Varustus

Viimastel aastatel on aina süvenenud trend, kus mängijad kannavad lausa miniatuurseid säärekaitsmeid, sealjuures on kõik justkui reeglitega kooskõlas. Kas see tähendab tervisega riskimist ja kas säärekaitsmete kasutamise peaks mängijatele üldse vabaks andma?

Poster

Nikita Ivanov Lamine Yamal Daniel Luts Achraf Hakimi

TOIMETAJAD: HEITI HELI KRIS ILVES LAURA JAANSEN KRISTJAN JAAK KANGUR SIIM MARTTI KUBENSKY SIIM PULST KRISTJAN REMMELKOOR FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960 TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2025 JUUNI JALKA

5

PEEGELDUSED

Fotod: Lembit Peegel

Mälestades Uno Piiri 4. mail lahkus meie seast 95aastaselt Eesti koondise endine peatreener Uno Piir, kes jättis Eesti jalgpalli selge jälje.

Vaatame Lembit Peegli fotode abil tema karjäärile tagasi.

Kuigi Piiri mäletatakse tänapäeval ehk isegi rohkem koondise treenerina, siis tegelikult seostub lõviosa tema

treenerikarjäärist Tallinna Norma võistkonnaga, kus ta töötas napilt alla kolme aastakümne – 1962. aastast 1989. aastani. Selle aja jooksul viis ta Norma viiel korral Eesti NSV meistriks ja kuuel korral karikavõitjaks. See foto ongi pärit 1967. aastast, kui Norma mängijad viskasid võidukat peatreenerit tänutäheks taeva poole.

6 JALKA JUUNI 2025

PEEGELDUSED

Veel enne taasiseseisvumist oli Piir Eesti

koondmeeskonna treener. Neil fotodel jälgib ta 1990. aastal Eesti koondise mängu.

Taasiseseisvumise järel juhendas Piir Tallinna Sadama meeskonda, kelle viis 1996. aastal Eesti karikavõitjaks. Hiljem sai temast üks tänapäevase Nõmme Kalju taasasutajaid ja esimene treener. See foto pärineb 2005. aastast.

90. sünnipäeval 2019. aasta lõpus võttis Piir külalisi ja õnnitlusi vastu A. Le Coq Arenal korraldatud banketil.

2025 JUUNI JALKA

7

NIMED & NUMBRID

Tamm & Männilaan

Mikko Kytölä

Maikuu tõi Eesti jalgpallile juurde kaks meistrit: Mattias Männilaan tuli Lincoln Red Impsi ridades Gibraltari meistriks, Alex Matthias Tamm aga Ljubljana Olimpijaga Sloveenia tšempioniks. Gibraltar on 17. ja Sloveenia 18. välisriik, mille meistriks on Eesti jalgpallur tulnud – Männilaan ja Tamm on 25. ja 26. mängija, kes selle saavutuseni jõudnud.

Jalgpalliliit pikendas lepingut saalijalgpallikoondise peatreeneri Mikko Kytölä ning abitreenerite Ville Sihvoneni, Madis Rajando ja Dmitri Skiperskiga kuni 2026. aasta aprilli lõpuni. Eesti saalijalgpallikoondis on Kytölä juhendamisel mänginud alates 2023. aastast ja pidanud tema käe all 15 ametlikku kohtumist, millest on võidetud viis ja viigistatud üks. Kokku on koondis selle ajaga löönud 35 väravat.

Foto: Katariina Peetson

A. Le Coq Arenal valmib jalgpallimuuseum Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ja Eesti spordi- ja olümpia­muuseum allkirjastasid koostööleppe, mille tulemusena valmib sügisel A. Le Coq Arenale elamuslik jalgpallimuuseum.

gulisus ja meeskonnavaim. „Jalgpall on eestlaste südames ja meil on hea meel, et saame koostöös Eesti Jalgpalli Liidu ja Sportlandiga tükikese Baltimaade suurimast spordimuuseumist tuua Tallinnasse Baltimaade suurimale jalgpallistaadionile. Spordimuuseumile omaselt tuleb ka jalgpallimuuseumi keskkond elamuslik ja interaktiivne ning kutsub seepärast uudistama pelgalt mitte ainult jalgpallifänne,“ lisab Randoja. „Eesti jalgpalliloo kaardistamine ning väärikas ja kaasaegne esitlemine on väga oluline: ajalugu tuleb tunda ja see innustab uusi põlvkondi. Lisaks toob muuseumi avamine A. Le Coq Arenale veel rohkem tegevust, pakub lisaväärtust nii kodu- kui välismaistele külastajatele. Varasem pikaajaline ja väga hea koostöö Eesti spordi- ja olümpiamuuseumiga on alus, millelt muuseumi rajamiseni jõudsime,“ ütleb EJLi president Aivar Pohlak.

Tihedas koostöös Sportlandiga valmiv jalgpallimuuseum hakkab olema kaasahaarav muuseum otse Eesti jalgpalli südames, A. Le Coq Arena staadionil asuval 170ruutmeetrisel pinnal, ja selle rajamist toetab 135 000 euroga arenguprogramm „Muuseumide kiirendi“.

Lisaks käivitati spordimuuseumi kodulehel suur kogumisaktsioon, mille eesmärk on leida erakordseid ja seni veel nägemata esemeid ning ajaloolist spordivarustust. Väljavalitud esemed leiavad koha ka uues valmivas ekspositsioonis.

Spordimuuseumi juhatuse liikme Siim Randoja sõnul hakkavad muuseumi keskmeks olema män-

750 000

6

5

eurot investeerib jalgpalliliit Lasnamäele Punane tänav 69b rajatavasse uude Levadia jalgpallihalli.

Hall peaks valmima 2027. aasta esimeses pooles.

jalgpallipetturit mõisteti Harju maakohtus täielikult süüdi kihlveopettuses. Kriminaalkorras said karistada Anton Sereda, Nikolai Lõsanov, Artur Sereda, Anatoli Lõsanov, Anton Ljubejev ja Andrei Lomov.

punast kaarti teenis Alex Matthias Tamm 12 Sloveenia kõrgliigamänguga vastaste kaitsjatele.

8 JALKA JUUNI 2025

LUGU & TSITAADID

Nii nad

ütlesid „Vehklemine on võistkonnaala nagu jalgpall. Kui värav on tühi, jookseme mööda platsi, ning kui ühel hetkel tuleb üks väravavaht, kes ütleb, et ta on heas vormis, siis kas ta ikka on?“ Vehklemisliidu endine peasekretäri kohusetäitja Heino Märks kohtus Katrina Lehise kaasuse asjus „Jah, me oleme varemgi kuulnud neid jutte viiest keskmängijast ja 11 kaitsjast. Te saate ise ka aru, et neli naist käivad üksinda rajal ja sellest moodustub võistkonnavõistlus.“ Advokaat Mart Parindi vastus Märksile „Vaadake ise, see on ju lausa paradiis, ma ütleksin! Tingimused on igal juhul paremad kui Tallinnas.

Kui väljak on vaba, siis ole ainult mees ja harjuta – see ongi tegelikult selliste väiksemate kohtade eelis.“ Tõrvasse kolinud jalgpallitreener Aivar Tiidus „Meie alustalaks on olnud võitlus, mis teeb meie vastu mängimise ebameeldivaks. Hooaja lõpus tihtipeale kuuled, kuidas mõne meistermeeskonna mängija on öelnud, et kurat, te ikka ei kuku alla, enam ei jaksa teiega mängida.

Mulle see kompliment meeldib.“ FC Kuressaare kapten Märten Pajunurm „Jalgpalluri ema peab arvestama sellega, et elurütm ei saa käia samal viisil kui paljudes teistes peredes. Ega meil polnud ka eriti võimalust Brendiga puhkusele minna, sest ta ei loobunud ei võistlustest ega trennidest. Ja kindlasti peab jalgpalluri emal olema võrreldes teiste emadega kõvasti rohkem sooje ja veekindlaid riideid, et alati staadionil kohal olla!“ Brent Lepistu ema Monika

10 JALKA JUUNI 2025

Foto: Katariina Peetson

Bunker Partner võitis esimese meistritiitli, hooaja parimaks saalimängijaks valiti Raul Rebane Maikuus sai lõpu tänavune saalijalgpallihooaeg. Meeste saaliliigas tuli võitjaks Tallinna FC Bunker Partneri meeskond, kellele oli tegu esimese meistritiitliga – finaalseerias alistasid nad kolmes mängus samuti oma esimest tiitlit noolinud Tartu Ravensi. Kolmandas kohtumises tuldi sealjuures välja 0 : 4 kaotusseisust ja võideti lisaajal 8 : 5.

Bunker Partner tegi puhta töö ka saaliliiga parimate valimisel. Parima söödumeistri tiitli sai endale Anton Pfening, kes põhihooajal jagas 16 ja kohamängudes üheksa resultatiivset söötu. Hooaja parima mängija ja resultatiivseima mängija auhinnaga pärjati Denis Vnukovit, kes kirjutas enda nimele 40 tabamust ja 12 söötu. Parimaks väravavahiks nimetati Mark Boskin.

Alles teist korda anti välja aasta parima saalijalgpalluri tiitel – kui saaliliiga parimaks valiti Denis Vnukov, siis aasta mängija hääletusel, kus võeti arvesse ka koondise eest näidatud esitusi, jäi Vnukov teiseks, sest esikohale valis koondise treenerite tiim hoopis saalikoondise kapteni Raul Rebase.

Koondist esindas Rebane tänavu kõigis kuues kohtumises, kus ta kandis ka meeskonna kaptenipaela. Hooaja hõbemedaliga lõpetanud Tartu Ravensi ridades sai ta 22 kohtumisega kirja 11 väravat ja 22 väravasöötu.

Mullu selle tiitliga pärjatud Rebase ja Vnukovi järel oli hääletusel kolmas Ervin Stüf.

Juba 11. korda anti välja ka aasta saalihundi auhind, mis antakse välja inimesele või organisatsioonile Eesti saalijalgpalli arendamise eest. Tänavuseks saalihundiks kuulutati Daniel Lullu – positiivse energiaga spordisõber, kes on Jõhvi FC Phoenixi toetajate seas kujundanud toetava ja lugupidava kaasaelamiskultuuri. Tema eestvedamisel on fännid harjunud tunnustama nii oma meeskonna kui ka vastaste häid sooritusi. Lisaks on Lullu tuntud kui lõbusa energiaga jalgpallikommentaator. Pikemat usutlust Lulluga saab lugeda tänavusest veebruarikuu Jalkast.

PILETID SIIT

LISETTE

TAMMIK POOLKAITSJA

EVIS ILETIL

KOOD

I

5E T !

2 0 2 S O S Ä ESTKKA K S P R I I P Ä

KASUT

A P

JA SA

A

M A A V Õ I S T L U S E D 2025

EESTI KOSOVO

28. JUUNI

KELL 17.00

1. JUULI

KADRIORU STAADION

KELL 19.00

MÕTISKLUSI

Mis see siis õigupoolest olema peaks?

32 meeskonda üle kogu maailma.

63 mängu kuu aja jooksul. Kes on parimatest parim? Kõlab ju hästi, aga klubide MM paistab olevat surnult sündinud leiutis, isegi laiendatud formaadis.

T

Tekst: Raul Ojassaar

vile. Alati võib ju minna Prantsusmaa teed, kes otsustas mõni aasta tagasi kaotada ära liigakarikasarja (mida näiteks Inglismaal siiani mängitakse) ja vähendada kõrgliigas osalevate meeskondade arvu 20-lt 18-le. Inglaste näitel tähendaksid sellised liigutused hooaja maksimumprogrammi kümne kohtumise võrra kahandamist, mis oleks juba üsna arvestatav liigutus.

Kuna kõik tahavad aga tekki rohkem enda peale tõmmata, ei ole lähiajal ilmselt näha, et Premier League peab tarvilikuks oma marjamaad kahe tiimi ja hooaja jooksul peetavate mängude arvu peaaegu viiendiku jagu vähendada; liigakarikast peavad aga lugu kõik teised meeskonnad peale nende kõige-kõigemate, kes meistritiitli ja Meistrite liiga trofee nimel heitlevad.

änavu esimest korda laiendatud formaadis juuni keskelt poole juulini kestev klubide MM on taas päevakorda tõstnud teema, mida on viimastel aastatel üha enam korrutatud: tänapäeva tippjalgpallis tuleb parimatel mängijatel mängida liiga palju mänge. Kui vanasti oli vähemalt Euroopa tippudel pika klubihooaja järel suurturniir iga kahe aasta tagant, siis 32 osalejaga klubide Edukate privileeg, mitte probleem?

MMi lisandumine tähendab seda, et igast neljast Kõige lihtsam leevendus sellele, et mängijatel suvest jääb vaid üks nii-öelda vabaks. Nii-öelda, tuleb liiga palju mängida, on tippmeeskondadel sest reaalsuses saavad mängijad päriselt puhata tegelikult olemas: muutke oma võistkond sügamõne nädala jagu, enne kui uue hooaja vamaks, kasutage rohkem rotatsiooni ettevalmistusega taas alustada tuleb. ja andke vajadusel mängijatele ka hooVõtame näitena Pariisi Saint-Geraja sees puhkust. Lihtne öelda, raske maini, kelle käimasolev ametlike teha – tugevat rotatsiooni kasutatakmängude hooaeg algas 16. augustil ning se ainult mängudes, mille võitmine kestis 34 liigamängu, 17 Meistrite liiga on niikuinii peaaegu kindel (näiteks Tippliigade mängu, kuus karikamängu ja ühe sukarikamängud madalama liiga tiimide reavõistkondadel, kes perkarikamatši, enne kui paarinädalase vastu) või mille tulemusest sportlikus näiteks eurosarjades kaasa mõttes enam midagi suurt ei olene. pausi järel klubide MMile sõidetakse.

Kokku seega 58 kohtumist 42 nädala ei löö, ei ole mängude arv Tippjalgpall on muutunud sedavõrd jooksul. tulemuspõhiseks ja halastamatuks, et üldse suurenenud – lõviosa Manchester City hooaeg algas vabatahtlikult võistkonnad parimatele tiimidele on see täiesti veel nädala jagu varem Community mängijatele puhkust ei anna – ja kui võõras mure!

Shieldi kohtumisega ning koosnes 38 kehtestada mängijate kasutamisele liigamängust, kümnest Meistrite liiga piirangud (näiteks üks mängija tohib mängust, kuuest karikamängust, kahest liigakahooaja jooksul pidada enim 50 klubimängu), rikamängust ja Community Shieldist ehk kokku muutub olukord võistkondade vahel ebavõrd57 matšist, kusjuures City tegi enda kohta veel seks. üsna kehva hooaja, langedes nii Meistrite liigas Mängude liiga suure arvuga seostuv mure on kui liigakarikas varakult välja – nende maksimum küll jalgpallimaailmas kuum teema, kuid omaoleks olnud veel 11 mängu võrra suurem ehk 68. pärasel moel puudutab see tegelikult vaid üsna Klubide MMil finaali jõudvad meeskonnad saavad üksikuid meeskondi ja mängijaid – neid, kes on sellele lisaks veel seitse kohtumist otsa. kõige edukamad. Tippliigade reavõistkondadel, Mida sellise mängude kogusega peale hakakes näiteks eurosarjades kaasa ei löö, ei ole mänta? Kõige suuremas mures tunduvad olevat just gude arv üldse suurenenud – lõviosa tiimidele on inglased, aga ka näiteks hispaanlased, kel juba see täiesti võõras mure! koduste sarjade pealt tuleb kokku sedavõrd palju Aga ehk on tippklubide mängude suur hulk kohtumisi, et eurosarjas kaugele jõudmine paneb hoopis positiivne asi, mis aitab koduseid liigasid mängijate vastupidavuse ja tervise tõsiselt proopõnevamaks muuta – ja ehk ei olegi seepärast vaja

12 JALKA JUUNI 2025

otseselt midagi ette võtta? Et suur mängude arv on edukate privileeg, mitte probleem?

Kellele me mängime?

Teisalt tekib vähemalt minul küll tunne, et võistlussarjade paisumisega seoses on ühe mängu väärtus kõvasti langenud. Jalgpalli ja sporti on niigi tohutult palju – teleraha ja piletitulu nimel mängude juurde lisamine hakkab iga kohtumise väärtust ühel hetkel hoopis devalveerima.

Ka Eestis on palju räägitud sellest, et Premium liiga hooaeg võiks olla pisut lühem kui 36 mängu, et iga vooru ja mängu erilisus oleks selle võrra suurem ja niigi vähestel fännidel ei tekiks sellest lihtsasti küllastumust. Olen ise peaaegu igal sügise hakul tundnud, kuidas ühel hetkel muutub Premium liiga jälgimisel elevus üha rohkem rutiiniks ja seda on näha ka mängukorralduse ja publikuhuvi kaudu. Isegi äsja, maikuu keskel toimunud karikavõistluste poolfinaalid jätsid mitmel moel mulje, et klubid läksid neid lihtsalt „ära mängima“, selle asemel et nendest teha suur sündmus või eriline õhtu.

Kui muude spordialade seas ringi vaadata, on näha erinevaid lähenemisi, mis muidugi olenevad suuresti ka spordiala dünaamikast ja omadustest.

USA profiliigade puhul saab välja tuua kaks väga erinevat lähenemist: pesapalliliigas MLB mängib iga võistkond aprillist septembrini põhihooajal 162(!) kohtumist, mis tähendab sisuliselt iga päev uut kohtumist. Ameerika jalgpalliliiga NFL on aga iga mängu muutnud vastupidi tõeliseks sündmuseks, sest seal peab iga võistkond põhihooaja jooksul vaid 17 kohtumist. Rahaliselt väga edukad on mõlemad, isegi kui pesapall on viimaste aastakümnetega populaarsuses oluliselt tagasi andnud.

Klubide MMi uus ja uhke võidukarikas jätab varju isegi jalgpalli MMi võidutrofee.

Aga ilmselt ei leidu ühtegi mängijat, kes tahaks võita klubide MMi jalgpalli MMi asemel. Või siis klubide MMi enne Meistrite liigat.

Foto: Cesar Olmedo, Reuters/Scanpix

Milline on klubide MMi staatus?

Algava klubide MMi eel on minu arust kõige huvitavam näha seda, millise staatuse see suurenenud formaat jalgpallimaailmas endale saab. Ühest küljest on tegu ju väga huvitava ideega, kus iga maailmajao parimad klubid tulevad kokku ja selgitavad välja parima, teisalt jääb paratamatult mulje, et tegu on forsseeritud üritusega, mille ainus tõeline põhjus on see, et FIFA soovib teenida veel rohkem raha ja FIFA president Gianni Infantino tahab veelgi rohkem silma paista.

Pole kahtlustki, et muu maailma tiimidele on senisest suurema tähelepanuga klubide MM hea uudis ja nemad võtavad seda täie tõsidusega, aga huvitav ongi jälgida seda, mida hakkab see tähendama Euroopa tippklubidele, kes on just lõpetanud kas eduka või edutu hooaja ning hakkavad nüüd väikese pausi järel veel mängima – tiitli nimel, mis on heal juhul nende puhul atraktiivsuse mõttes teine või kolmas. Meistrite liiga on klubide MMist sportlikult väärtuslikum ja jääb selleks ning paljudel juhtudel on ilmselt ka koduliiga tiitel olulisem kui edu klubide MMil. Kuri kartus on, et FIFA ja Infantino grandioosne plaan kujundada klubide MMist tõeline raha täis nuumpõrsas võib saada tänavu korraliku reaalsuskontrolli. Piletihuvi USAs toimuvate mängude vastu ei olevat eriti suur ning paljudes alagrupimängudes lähevad omavahel vastamisi laiemale jalgpalliavalikkusele võrdlemisi tundmatud meeskonnad. Ega nende mängude vastu ka telehuvi ilmselt liiga suur ei ole. Kui koondiste suurturniiride ja isegi üsna tundmatute koondiste omavaheliste mängude jälgimine on jalgpallifännile juba harjumuseks saanud, siis klubide puhul sama oodata on ilmselt vähemalt esialgu liiga palju. Aga eks näis.

2025 JUUNI JALKA

13

TUNNE OMA VASTAST

Norra ja Iisrael –

Euroopa selle sajandi parimad põrujad Eesti meestekoondise aasta esimesed kodumängud juuni alguses viivad meid MM-valiksarjas vastamisi Iisraeli ja Norraga.

Huvitava nüansina võib väita, et tegu on omal moel Euroopa kahe kõige tugevama saripõrujaga!

Tekst: Raul Ojassaar

N

imelt võib neid kaht pidada Euroopa kaheks kõige tugevamaks jalgpalliriigiks, kel pole õnnestunud sel sajandil mitte kordagi suurturniirile kvalifitseeruda. Iisraeli koondise ajaloo ainus suurturniir jääb juba 55 aasta taha, kui mängiti 1970. aasta MM-finaalturniiril, norralased on ajaloos osalenud kolmel MMil (1938, 1994, 1998) ja ühel EMil (2000), kuid viimased 12 järjestikust valiksarja on neil lõppenud pettumusega.

Muide, kui võrrelda Euroopa meistrivõistluste valiksarjas saadud lõppkohti, pole Eesti koondise tipust (20. koht EM 2012 valiksarjas) kõrgemal suutnud ei Norra ega Iisrael sel sajandil lõpetada!

Iisrael: suurturniiripõud juba üle 50 aasta

Iisraeli ainus käik finaalturniirile oli 1970. aastal, kui kvalifitseeruti meeletult teistmoodi alusel. Toona veel Aasia jalgpalliliidu liikmena tuli riik võitjaks vaid seitsme osalejaga miniturniiril, kus jagati kogu Aasia ja Okeaania peale välja üksainus MM-pilet. Tegelikult tulid selle turniiri osalejad suisa kolmest maailmajaost, kuna Rodeesia (tänapäevane Zimbabwe) oli apartheidirežiimi tõttu Aafrika tsoonist sisuliselt välja heidetud.

Põhja-Korea loobumise tõttu tuli Iisraelil lõpuks finaalturniirile pääsemiseks alistada vaid kaks vastast: esmalt oldi kahe mängu peale kokku 6 : 0 üle Uus-Meremaast ja seejärel 2 : 1 Austraaliast.

Finaalturniiril Iisrael häbisse ei jäänud, ent alagrupis saadi Itaalia, Uruguay ja Rootsi järel viimane koht – aktivasse jäid siiski viigid nii Rootsi kui hilisema finalisti Itaaliaga.

14 JALKA JUUNI 2025

Iisrael jõudis viimati suurturniirile lähedale eelmisel aastal, kui mängiti EM-valiksarja playoff’i, kuid hoolimata Eran Zahavi (vasakul) juhtväravast jäädi poolfinaalis Islandile alla.

Foto: David Balogh, UEFA via Getty Images

Pärast seda, kui Iisrael 1974. aastal Aasia jalgpalliliidust sisuliselt välja hääletati, osales ta mõnda aega MM-valiksarjas Okeaania tsoonis, enne kui üheksakümnendate algul Euroopa jalgpalliperre vastu võeti.

Enne seda, kui viimase kahe EMi unistus murdus Iisraelil playoff-faasis (2020. aastal kaotati Rahvuste liiga playoff’i poolfinaalis penaltiseerias Šotimaale, 2024. aastal samuti poolfinaalis 1 : 4 Islandile), oli Iisrael marjamaale kõige lähemal 2008. aasta EM-valikturniiril, kus samuti Eestiga ühte alagruppi kuuluti. Ülitihedas heitluses kahe otsepääsme nimel jäädi küll Horvaatia, Venemaa ja Inglismaa järel neljandaks, kuid lõpuks edasi pääsenud venelastele jäädi alla vaid ühe punktiga.

Samas ei saa öelda, et Iisraelil oleks tollal edasipääs jäänud viimastes voorudes mõne värava taha – pigem nõeluti vahe teistega viimastes voorudes saadud võitudega kinni, kuid edasipääs jäi neil varem saadud kaotuste taha.

Norra: neli kaotust otsustavas playoff’is

Norralased on suurturniiridel käinud küll rohkem kui Iisrael, kuid nendegi kõik senised käigud jäävad eelmisesse sajandisse. 1938. aastal piisas norralastele MM-finaalturniirile pääsemiseks kahe mängu kokkuvõttes Iirimaa alistamisest – finaalturniir ise piirdus neil vaid ühe mänguga, sest olümpiasüsteemis toimunud turniiril jäädi kaheksandikfinaalis hilisemale maailmameistrile Itaaliale lisaajal 1 : 2 alla.

Oma kuldse põlvkonna toel särati aga üheksakümnendatel, kui käidi 1994. ja 1998. aasta MMil ning 2000. aasta EMil. 1994. aasta turniirile pääseti, kui võideti tugev valikgrupp Hollandi, Inglismaa, Poola ja Türgi ees, 1998. aasta võistlustele pääsemiseks pandi pika puuga kinni valikgrupp, kus peale nende olid veel Ungari, Soome, Šveits ja Aserbaidžaan. Mõlemal korral oldi ka finaalturniiril tublid: 1994. aastal ei viinud neid võit Mehhiko üle ja viik Iirimaaga küll alagrupist edasi, kuid neli aastat hiljem alistati alagrupis suisa Brasiilia, enne kui kaheksandikfinaalis Itaaliale 0 : 1 alla jäädi.

Norra seni ainsal EM-finaalturniiril 2000. aastal jäädi ülinapilt alagruppi pidama: Hispaania, Ju-

TUNNE OMA VASTAST goslaavia ja Sloveenia vastu teeniti küll neli punkti (väravate vahega 1 : 1!), kuid löödud väravate arvuga läks Hispaania järel grupist teisena edasi Jugoslaavia, kelle väravate vahe oli 7 : 7.

Sel sajandil on Norra olnud korduvalt finaalturniiridele lähedal, kuid seni mitte kunagi kohal. Nende napikate rada EM-valiksarjades on olnud lausa tragikoomiline: nii 2004., 2008. kui 2016. aasta EM-valiksarjas jäädi otsepääsmest vaid ühe punkti kaugusele (2008. ja 2016. aastal kaotati seejärel playoff’is) ning 2020. aastal jäädi samuti playoff’is finaalturniiri ukse taha.

MM-valiksarjades ei ole napikaid olnud nii palju, kuid sealgi painab norralasi otsustavas playoff’is saadud kaotus 2006. aastal. Seega on Erling Hålandil, Martin Ødegaardil, Alexander Sørlothil ja teistel ajalooline taak selgelt hingel: ükskord tuleb see finaalturniiri uks ju uuesti maha murda!

Euroopa tugevaimad nõrgad sel sajandil?

Norra koondis jahib oma esimest suurturniiri pärast 2000. aasta EMi. Foto: Vasile MihaiAntonio, UEFA via Getty Images

Kui võtta ette UEFA riikide nimekiri ja vaadata, kes neist on sel sajandil kas MM- või EM-finaalturniiril osalenud, tuleb välja, et 55 riigist üle poole ehk 36 on EMile või MMile jõudnud ning 19 riiki pole seda suutnud. 11 jalgpallikoondist on sealjuures selle aja jooksul pääsenud EMile, aga mitte MMile, vastupidiseid näiteid on vaid üks: 2014. aastal MMil osalenud Bosnia ja Hertsegoviina.

Kõigil 12 selle sajandi suurturniiril on kohal olnud vaid neli suurt: Prantsusmaa, Saksamaa, Portugal ja Hispaania. 36-l sel sajandil suurturniiril osalenust on pikim põud hetkel Lätil ja Bulgaarial, kes on pärast 2004. aasta EMi olnud põual.

Iisrael ja Norra paistavad „põuariikide“ seast välja selle poolest, et nad on sellest seltskonnast ainsad, kel on eelmisest sajandist suurturniir(e) ette näidata. Samuti on nad selles seltskonnas selgelt kõige tugevama ajaloolise keskmise FIFA edetabelikohaga (Norral 34., Iisraelil 53. koht).

Praegu kehtivas FIFA edetabelis on Norra Euroopa riikidest 21. kohal, Iisrael 37. kohal.

UEFA liikmesriigid selle sajandi finaalturniiridel (kuus MMi ja kuus EMi) Prantsusmaa Saksamaa Portugal Hispaania Inglismaa Horvaatia Šveits Itaalia Holland Poola Taani Venemaa Rootsi Belgia Tšehhi Serbia Kreeka Türgi Ukraina Slovakkia Austria Sloveenia Iirimaa Wales Ungari Rumeenia Island

MM 6 6 6 6 6 5 5 4 4 4 4 3 3 4 1 4 2 1 1 1 0 2 1 1 0 0 1

EM 6 6 6 6 5 6 5 6 5 5 4 5 5 3 6 1 3 4 4 3 4 1 2 2 3 3 1

Viimati Kokku EM 2024 12 EM 2024 12 EM 2024 12 EM 2024 12 EM 2024 11 EM 2024 11 EM 2024 10 EM 2024 10 EM 2024 9 EM 2024 9 EM 2024 8 EM 2020 8 EM 2020 8 EM 2024 7 EM 2024 7 EM 2024 5 MM 2014 5 EM 2024 5 EM 2024 5 EM 2024 4 EM 2024 4 EM 2024 3 EM 2016 3 MM 2022 3 EM 2024 3 EM 2024 3 MM 2018 2

Albaania Šotimaa Bosnia ja Hertsegoviina Bulgaaria Soome Gruusia Läti Põhja-Makedoonia Põhja-Iirimaa Andorra Armeenia Aserbaidžaan Eesti Fääri saared Gibraltar Iisrael Kasahstan Kosovo Küpros Leedu Liechtenstein Luksemburg Malta Moldova Montenegro Norra San Marino Valgevene

0 0 1 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0

2 2 0 1 1 1 1 1 1 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0

EM 2024 EM 2024 MM 2014 EM 2004 EM 2020 EM 2024 EM 2004 EM 2020 EM 2016

2 2 1 1 1 1 1 1 1 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0

2025 JUUNI JALKA

15

IN MEMORIAM

UNO PIIR –

härrasmees, kes armastas jalgpalli ja oskas motiveerida Mai alguses lahkus 95aastaselt meie seast legendaarne jalgpallitreener Uno Piir (13.11.1929 – 4.05.2025). Piir jääb oma endistele mängijatele meelde härrasmehena: tema austas mängijaid ja mängijad austasid teda.

Tekst: Kris Ilves

16 JALKA JUUNI 2025

IN MEMORIAM

P

iir tuli mängijana 1949. ja 1950. aastal Talderson, kellele on meelde jäänud laagrid Sotšis ja Almatõs. linna Dünamo ridades ning Kalevi meeskonnas (1955) kokku kolmel korral Eesti Vilderson nõustub Hepneriga, öeldes, et Piir NSV meistriks, kuid peamiselt on ta tuntud eduka oli heatahtlik ja vastutulelik inimene. „Ta nägi, kes treenerina: 1960. aastal treenerina alustanud Piir pühendus ja kes mitte. Ta oli mõne vastu ka kuri, viis Tallinna Norma aastatel 1964, 1967, 1970, 1979 aga ei läinud kunagi üle piiri. Ta oli härrasmees. ja 1988 Eesti NSV meistriks ja kuuel korral ENSV Kui oli põhjust midagi öelda, siis ta ütles. Ta ei karikavõitjaks. 1996. aastal võitis ta karika Tallinna olnud suu peale kukkunud. Olen igasuguseid treeSadama meeskonna juhendajana. nereid näinud – mõni karjub ja röögib, Eesti taasiseseisvumise järel oli Piir tuleb kätega kallale. Meeste seas peab esimene Eesti koondise peatreener, olema soliidsem ja seda Uno oli.“ tüürides rahvusmeeskonda aastatel Enn Läänmäe mängis Piiri juhenda1992–1993 kokku 19 mängus, millest misel kolmes klubis: peamiselt Normas, võideti kaks. „Ta oli tubli ja vastupidav aga lühikest aega ka Sadamas ja taasasuSepo Vilderson Tallinna inimene, väga hea suhtleja ja väga hea tatud Nõmme Kaljus. „Olen temaga Normast: treener,“ lausub Urmas Hepner, kes oli põõsaid välja kaevanud ja uusi istutanud. „See oli aamen kirikus, et taasiseseisvunud Eesti koondise esimeMaarjamäel tegime meeskonnaga saunaiga hooaja keskel oli väike ne kapten. „Ma isegi mäleta, kuidas seda puid. Uno oli niimoodi organiseerinud, et valiti, aga igatahes kapteniks ma sain. saunaõhtu. Kui oli halvasti olime Normas profimängijatena kirjas, Nii palju oli austust.“ läinud, siis arutasime, mida aga mingi aja päevas tegime staadio„Ta oskas motiveerida. Ma ei mäleta nil korrastustöid ja lõhkusime puid, et paremini teha.“ ühtegi negatiivset ütlemist isegi vaneoleks saunapuud olemas. Maarjamäel oli mate meeste kohta. Olime nooremad ja saunakompleks, kus taastusime. Kogu kuulasime, aga sellist asja ei olnud,“ lisab Hepner, võistkonnaga. Vahel oli ka õrnem sugupool. Taastumisprotsess oli väga tasemel.“ kelle sõnul oli Piiril ka huumorimeel paigas. „Ta oskas nalja ja vahel ka tugevamat häält teha, aga Läänmäe sõnul mõjusid saunaõhtud meesta ei karjunud kunagi kellegi peale. Seda ei olnud. konnale tulemuste mõttes positiivselt. „Kui läks Ta oli väga professionaalne.“ halvasti, siis tegime saunaõhtu – väikesed õlled Kuidas Piir mängijaid motiveeris? „Treenereid ja vorstid, rääkisime suud puhtaks ja teadsime, et on olnud erinevaid. Tema oli rahulik treener. Ta võidame järgmised viis vooru. Uno oli hästi sõbrarääkis rahulikult ja tegi asjad selgeks. Sisemiselt lik ja seltskondlik, hoidis kambavaimu!“ olid kindlasti mingid emotsioonid, aga Kuigi aastad lendavad, on üks treeta ei tulnud seda mängijate peale välja ninglaager Läänmäel siiani eredalt meeles. „Ükskõik mida hakkame meeelama. Ta oli härrasmees, kes armastas jalgpalli,“ kirjeldab Hepner, kes tundis nutama, siis jõuame ikka 1981. aasta keskele Sotši ettevalmistuslaagrisse.

Piiri juba Norma aegadest.

Enn Läänmäe 1981. aasta See on nagu eilne päev meeles! Seal oli Sotši laagrist: Norma saun ja treeninglaagrid topeltkoormus: trennid, Norma võistvälismaal kond 20 inimesega ja 400 noort naist „See on nagu eilne üle Nõukogude Liidu. Mis sa arvad, et Kuigi Hepner mängis Piiri käe all Normas päev meeles! Seal oli seal oli kerge? Sellest laagrist taastuvaid mõne aasta, on kurikuulus Norma topeltkoormus: trennid, saun talle meelde jäänud. See oli koht, sime veel nädal aega Tallinnas! Tempel Norma võistkond 20 mällu kogu eluks!“ kus meeskond lõõgastus. „Pärast mängu väike saun lõõgastab. Mehed räägivad inimesega ja 400 noort naist Lisaks meenub Läänmäele, et Piir ei omavahel rohkem. See tekitab kambavaiolnud eksimatu. Ta tegi pärast Normast üle Nõukogude Liidu. Mis lahkumist ränga vea. „1988 tulime meistmu ja seal tulebki õige võistkond välja! Ta sa arvad, et seal oli kerge? riks Unoga ja 1989 karikavõitjaks. Ta läks teadis, millal peab midagi tegema, et säiSellest laagrist taastusime siis Soome Valkeakoskisse, aga me olime litada meeskonnavaimu,“ lausub Hepner.

Pikemalt Normas mänginud ja viimasveel nädal aega Tallinnas!“ enne Valkeakoskis nende sommidega tel aastatel ka kaptenipaela kandnud Sepo mänginud. Ta tegi Norma poistega AlmaVilderson meenutab samuti, et saunaõhtud tekitatõs Valkeakoskiga samal ajal trenni, aga me olime sommidega head sõbrad ja siis läks pidutsemiseks. sid kambavaimu. „See oli aamen kirikus, et iga hooaja Ja siis kukkus Uno võistkond liigast välja.“ keskel oli väike saunaõhtu. Kui oli halvasti läinud, siis arutasime, mida paremini teha,“ sõnab ta.

Piir organiseeris Normale isegi treeninglaagrid Wimbledon Maarjamäel välismaal. „Alati oli soliidne koht. Ta ei vedanud Läänmäe ja Vilderson meenutavad, et Piiri teimeid kuskile urkasse, et lihtsalt saaks joosta ja ne armastus jalgpalli kõrval oli tennis. „Ehitasime mängida. Unole oli tähtis see, et ta saaks ennast Maarjamäele tenniseväljaku nagu Wimbledonis ja hästi tunda ja ka poistel oleks hea!“ märgib Vilmängisime koos tennist. Seal, kus on praegu kunst-

2025 JUUNI JALKA

17

IN MEMORIAM muru, oli tenniseväljak,“ märgib Läänmäe. Vilderson lisab: „Ta tegi tennises noortele jalgpalluritele kõrges eas kavalusega ära. Ta ütles, et jooksevad need, kes mängida ei oska. Mängijad mängivad.“ Läänmäe sõnab, et Piir sai ka teistel spordialadel edukalt hakkama. „Ta oli ikkagi haritud inimene – Tartu ülikooli kehakultuuri lõpetaja.

Kui ta oli 50+, siis käisime koos lahkunud Allan Dorbeku ja veteranidega korvpalli mängimas. Ta oli väga mitmekülgne sportlane. Ta alustas oma karjääri ujujana nagu minagi.“ Piirile oli kambavaim oluline, aga ta tahtis alati ka edukas olla. Peale selle oli au sees eestluse hoidmine. „1980ndatel oli kõrgliigas kaks Narvat.

Norma ja Pärnu olid Eesti pundid. Kuigi meil olid ka vene kutid sees, siis olime ikkagi eestimeelne punt,“ lausub Läänmäe.

Vilderson märgib: „Uno ei olnud mingi venelaste vastane või midagi. Ta hindas mängumehi, aga kui venelane ja eestlane olid võrdsed, siis oli selge, et see oli eestlase koht.“

Peene huumoriga härrasmees

Eesti koondise esimene ametlik mäng pärast taasiseseisvumist toimus 3. juunil 1992. aastal Kadrioru staadionil, kui Piiri juhendamisel mängiti maavõistlusel 1 : 1 viiki Sloveeniaga. Teiste seas kuulusid Eesti algkoosseisu ka Igor Prins ja Martin Reim. Sellele järgnes Balti turniir ja esimene MM-valiksari. „See oli aeg, kui sai Eestit uuesti rahvusvahelisel tasemel esindada,“ meenutab Reim. „Rahvusvahelisele areenile astumine oli väga järsk ja ma tean, et sellest oli väga palju juttu, kas üldse minna ja kellega minna. Võibolla panime eesmärgi mitte viimaseks jääda, aga meil ei olnud õrna aimugi, mis on rahvusvaheline jalgpall. Pigem oli eesmärk väärikalt alustada-esineda ja siis samm-sammult vaadata.“ Milline oli Piir koondise juhendajana? „Härrasmehelik treener,“ ütleb Reim. „Ta oli härrasmees. Mul on igati head mälestused sellest ajast. Ma ei mäleta, et ta oleks vihastanud või röökinud, nagu treeneritel vahel on kombeks, eriti sel ajal. Ta oli kogu aeg tasakaalukas ja rahulik. Treeneri mõistes kindlasti vaoshoitud. Ta suutis oma emotsioone kontrollida.“ Prins lisab: „Ta oli legendi staatuses oma mõnusa ja lahke olekuga. Väga sümpaatne ja intelligentne mees. Minu kokkupuuted temaga olidki pigem koondises. Ma isegi ei mäleta, kas ta üldse häält tõstis. Minu jaoks väga lugupeetud treener ja inimene. Tema jutt oli pigem rahulik ja motiveeriv.

Ta oli ka killumees – peen huumor oli olemas!“ Peale Hepneri, Prinsi ja Reimi olid Eesti algkoosseisus Sloveenia vastu Mart Poom, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Indro Olumets, Tarmo Linnumäe, Risto Kallaste, Urmas Kirs ja Aleksandr Puštov, kes lõi ka Eesti värava. Vahetusest sekkusid Urmas Kaljend, Sergei Ratnikov, Viktor Alonen ja Marko Kristal.

18 JALKA JUUNI 2025

Aivar Pohlak ja Uno Piir 2019. aastal Piiri 90. sünnipäeval. Foto: Lembit Peegel

Aivar Pohlak: Piiri tõeline pärand on Maarjamäe staadion „Uno oli ainult talle iseloomuliku eestiaegse uhkuse, soliidsuse, mugavuse ja huumorimeelega mees. Vanemad jalgpallihuvilised küllap mäletavad Unni – nii teda kutsuti – liigamängu ajal tollase Norma, praeguse Maarjamäe staadioni puupinkidega tribüüni ülemise rea tabloopoolses otsas istumas ja valjuhäälselt Norma tehasemeeskonda juhendamas ning ebaõnnestumiste korral omaette kirumas. Kusjuures selline oli tollane jalgpall ja tollane aeg, tribüünil istus mõnikümmend huvilist ja varumängijate jaoks eraldi pinke ega varjualust ei olnud,“ meenutab jalgpalliliidu president Aivar Pohlak. „Oli loogiline ja sümboolne, et Unost sai taasiseseisvumise järel Eesti koondise esimene peatreener. 1929. aastal sündinuna oli ta justkui sillaks teise maailmasõja eelse Eesti jalgpalli ja taasiseseisvumisjärgse rahvusliku jalgpalli taastamise vahel,“ lausub Pohlak. „Kusjuures Nõukogude Liidu päevil oli Uno poolt ellu kutsutud Tallinna Norma tehasemeeskond see, kes hoidis pealinnas eestikeelset ja -meelset jalgpalli tipptasemel pildil.“ Pohlaku sõnul on Piiri tõeline pärand aga Maarjamäe staadion. „See on tema initsiatiivil rajatud omas ajas unikaalne kompleks, kus mänguväljak täitis ka treeningplatsi rolli ja mida väga hoiti – see tähendas halbade ilmade korral harjutamist väravatagustel muruta või mättas aladel. Staadionit teenindavas hoones olid korter, kus elas staadioni majapidajanna, ning garderoobid, kohtunike tuba ja varustuseruum. Veidi eemal puude all oli garaaž muruniidukite ja muu tehnikaga.

Samuti oli kompleksis punase telliskivipuruga tenniseväljak – Uno mängis sedagi meelsasti – ja tammede all tennise muruväljak, aga ma ei tea, kas viimast kunagi üldse kasutati. Peale Norma tehase erastamist läks staadion riigi kätte ning oli muruala laiendamise järel FC Flora treeningu- ja mängupaik. Klubi Lillekülla kolimise järel sai Maarjamäe baasi endale kasutamiseks FCI Levadia, kes koha põhjalikult ümber ehitas,“ räägib Pohlak.

Norma veteranid kogunevad siiani aeg-ajalt. „Viimati olid mehed koos mullu detsembris jalgpallihooaja lõpetamisel. Oli Uno Piir 95 ja Norma jalgpallimeeskond 65 ning Eesti Jalgpalli Liit kinkis endistele normakatele jalgpalliajalooraamatud ning ühise õhtusöögi. Uno sellel üritusel kahjuks kaasa ei löönud. Küll aga osales ta analoogsel üritusel Amps Arenal viis aastat varem,“ lisab alaliidu president.

EESTI

IISRAEL A. LE COQ ARENA

6. JUUNI FESTIVALIALA

19.00

AVAVILE

21.45 A LE X M A T T H I A S

TAMM RÜNDAJA

NAISED

Piitsa või präänikuga, kohustuslikult või mitte?

Naistejalgpalli arendamise võludest ja valudest Soccernet.ee avaldas mai keskel lugude seeria Eesti naiste- ja tüdrukutejalgpalli valukohtadest. Jalka toob välja kõige huvitavamad ja olulisemad kõlanud faktid, mõtted ja seisukohad.

Tekst: Laura Jaansen / Fotod: Liisi Troska

Jalgpalliliit on klubide suhtes olnud vastutulelik Eesti meeste tippliigades on seatud klubide kohustuseks arendada lisaks poiste- ja meestejalgpallile ka tüdrukuteja naistejalgpalli. Premium liigas võistlevad klubid peavad meistrivõistlustele välja panema nii naiskonna kui vähemalt ühe tüdrukutetiimi, esiliigas heitlejatele piisab ühest või teisest ning esiliiga B tasandi klubid on punkti täitnud juhul, kui keegigi osaleb mõnel EJLi korraldatud võistlusel – näiteks pannakse välja naiskond rahvaliigasse.

EJL tuli nõudega esimest korda lagedale nullindate keskpaigas ning see tõi naiste- ja tüdrukutejalgpalli hüppelise kasvu. Ent ajapikku vajus tähelepanu laiali, kriteeriumi piirid hägustusid ning EJLi vastutulelikkuse taustal vihises nõudelt õhk seest. Muidugi polnud see nii kõikide klubidega – on ju ka neid, kes said oma püramiidi püsti ning täitsid/täidavad kriteeriumi mitmekordselt.

Aga nende patuste pärast viibutas vutiliit 2021. aasta sügisel toimunud Premium liiga, esiliiga ja esiliiga B dialoogkohtumistel karmilt näppu: kui nõue jääb täitmata, siis 2023. aastal minnakse jõulise rahatrahviga klubi rahakoti

20 JALKA JUUNI 2025

kallale ning 2024. aastal võetakse punktegi maha!

Nii kaugele pole asjad tänaseni jõudnud, kuigi ainest võiks olla: hooajal 2024 puudus kolmel Premium liiga klubil naiskond ja ühel tüdrukutevõistkond ning esiliigades ei suutnud nõuet täita neli klubi. Neist mitu on kriteeriumi täitmisega olnud hädas aastaid.

Eesti Jalgpalli Liidu jalgpalli korraldamise osakonna juht Mihkel Uiboleht selgitas, et tõepoolest, miinuspunktide karistus sai aastate eest välja hõigatud, kuid liit pole selle sanktsiooni kehtestamise vajadust näinud. „Kuna on tehtud mitu sammu õiges suunas, siis hindas litsentsikomisjon, et punktide kallale minek on praegu liiga karm.

Sisuliselt kõikide klubide puhul on näha, et tüdrukute- ja naistejalgpalli püramiid on kas valmis või ehitamisel,“ põhjendas ta. „Miinuspunktid on alati võimalus – seda võimaldavad nii litsentsi- kui distsiplinaarkord. Aga soovime seda igal juhul vältida. Eesmärk ei ole kindlasti trahvida. Eesmärk on, et tüdrukud ja naised saaksid jalgpalli mängida.“

NAISED Klubid: motiveeriks präänik, mitte piits 2024. aastal määrati meeste tippliigade klubidele puuduliku naiste- ja/või tüdrukutejalgpalli eest trahve kokku 6875 euro ulatuses. Vestlesime sel teemal kokku viie klubiga: Paide Linnameeskonnaga, keda trahviti 2023, ning Pärnu JK Vapruse, FC Nõmme Unitedi, Harju JK Laagri ja FC Tallinnaga, kelle puhul on teema värskem. Klubide hoiak näib sama olevat – sunniga kaugele ei jõua.

Mitte ükski neist klubidest ei toonud välja, et saadud trahv klubi finantse või käitumist eriliselt mõjutas. Pigem leiti, et seesugune lahendus tuleb lõpuks kokku odavam – naiskonna treeneri palk, staadionirent, vormid ja sõidud läheksid kordades kallimaks maksma. „Kui see väike trots sealt välja arvata – me olime maksimaalselt pingutanud, et alustada uuesti tõsiselt tüdrukuteja naistejalgpalliga –, siis trahv ei mõjutanud meid mitte mingit pidi. Me olime oma protsessidega juba alustanud,“ kinnitas Premium liiga paremikku kuuluva Paide Linnameeskonna tegevjuht Jaanus Pruuli.

FC Tallinna juhtiva Alex Aaleni sõnul võib suurem trahv panna asja teisiti nägema. „Kui me räägime teise liiga naiskonnast, siis on soodsam lahendus maksta see trahv ära. Kui trahv oleks näiteks 4500 eurot, siis ma arvan, et oleks natuke teine jutt,“ hindas ta, kuid käis seepeale välja ettepaneku liigutada raha hoopis vastupidi – et klubisid premeerida.

„Kui UEFA või jalgpalliliit näeb, et naiste- ja tüdrukutejalgpalliga on midagi saavutatud, võiks klubi hoopis ise saada selle 1500 eurot. See oleks palju suurem motivatsioon, kui esinduse eelarvest trahvi maksta,“ pakkus Aalen välja. Tema sõnul saaks selle preemia eest kas treenerit koolitada, parandada treeningutingimusi, langetada treeningutasu või hoopiski turniirile minna.

Mõte selle kohta, et litsentsikorras olev punkt muutuks niivõrd tõsiseks, et litsentsi taotlevalt meeskonnalt võetakse tabelis punkte maha, mõjub klubidele aga õõvastavamalt. Need, kes on nõude täitmisest praegu kaugemal, usuvad, et leiaksid sellisel juhul võimaluse koostööks mõne teise klubiga ühendnaiskonna kujul.

Selliselt linnukese tõmbamisse laiemalt muidugi ei usuta. „Kas see oleks siis okei, kui ma helistan väikeklubide juhid läbi ja pakun neile 2000 eurot või palle selleks, et ma saaks tekitada FC Tallinna ja Valga FC Warriori ühendnaiskonna?“ mõtiskles Aalen, kelle arvates võiks punktide kallale minna vaid teadlike finantsrikkumiste korral. „Aga ma ei tegele jalgpalliga ju lihtsalt tegelemise pärast. Kõigil on oma eesmärgid – kui me võtame midagi ette, siis selleks, et kuhugi jõuda ja midagi saavutada.“

FC Flora naiskond on viimastel aastatel noppinud sisuliselt kõik kodused trofeed.

2025 JUUNI JALKA

21

NAISED

Kui kõrgele meie naistejalgpall ulatub?

EJLi nõuded palju karmimad kui UEFA nõuded Kui jalgpalliliit seab litsentseerimistingimused kodustel meistrivõistlustel osalemiseks, siis eurosarjades mängivatel klubidel tuleb tegeleda ka UEFA nõuete täitmisega. Sealjuures on Euroopast tulenevad naistejalgpalli puudutavad nõuded märksa leebemad kui EJLi seatavad tingimused.

UEFA sätted sarnanevad EJLi nõuetega, kuid UEFA on jätnud nende täitmise korra avatumaks. Ühelauseline punkt selgitab, et taotleja peab toetama naistejalgpalli tegevuste kaudu, mille eesmärk on naistejalgpalli arendada, professionaalsemaks muuta ja populariseerida.

Võimalike tegevustena on välja toodud naiskonna ja/või tüdrukutevõistkonna osalemine meistrivõistlustel, naiste jalgpalliklubi toetamine või muude naistejalgpalliürituste korraldamine.

Ehk kui UEFA pole teinud arvulisi ettekirjutusi ning veel vähem nõudnud naiskonna olemasolu, siis EJL on. Et kohalikud nõuded on rangemad, on taotluslik. EJLi litsentseerimismänedžer Birgit Veebel selgitas, et naistejalgpalli nõue tuli kohalikku litsentsikorda enne kui UEFAsse põhjusel, et naistejalgpalli kandepinna laiendamine on EJLi strateegiline eesmärk. „Usun, et meie nõue UEFA litsentsi taotlevatele klubidele – naiste- ja tütarlastevõistkond Eesti meistrivõistlustel – on UEFA liikmesriikide keskmisest pigem suurem, arvestades, et UEFA kord on selle nõude osas üsna üldine.“

22 JALKA JUUNI 2025

Mitmele Eesti klubile jäävad jalgpalliliidu karmimad nõuded arusaamatuks. Trahvi saanud Nõmme United on korraldanud UEFA Playmakersi programmi ning meistrivõistlusele üles andnud nii tüdrukute kui naiste rahvaliigavõistkonna. Harjul on samuti rahvaliiganaiskond ja kaks tüdrukutetiimi. EJLi silmis pole see ühele Premium liiga klubile piisav. „Leian, et see lähenemine, mille UEFA on loonud, on piisav. Milleks panna igale klubile kohustus luua kohe naiskond?“ mõtiskles meeste tasandil üsna tormiliselt tippu kerkinud Harju tegevjuht Kalmar Liiv. Ta kirjeldas, kuidas klubi osaleb tänavu esimest korda TU17 võistlusklassis (ka TU13), loodud on rahvaliiganaiskond, mida 1,5 aasta eest polnudki, ning pidevalt avatakse uusi tüdrukuterühmi. „Nagu ka meie meeste esindusmeeskond ei tekkinud üleöö, ei teki naiskondki.“ Liivi sõnul on nõue iseenesest tervitatav, kuid peaks olema tunduvalt paindlikum. Ta käis välja, et nõue võiks põhineda pideval protsessil, mille täitmist käiksid klubid EJLile ette kandmas. „Ütlesime 2023, et paari aasta pärast on meil U17 grupp ja aasta-kahe pärast teeksime naiskonna. Meie plaan on kasvatada jätkusuutlik püramiid, mitte et klopsime kuidagi naiskonna kokku. Selle koha pealt tegime ettepaneku see punkt üle vaadata.“

NAISED

Jalgpall ja tüdrukud – endiselt leidub viltuvaatajaid Pole mõtet vingerdada – aegade jooksul on jalgpall olnud rohkem ikka poiste ja meeste mängida. Sest nende jalad võivad kõverad olla ja kui pall vastu pead kolksatab, siis ega see patsi riku. Tänapäeva ühiskond on sellest mõttekäigust teinud mitu tublit sammu edasi ning naiste ja tüdrukute meistrivõistlused on aina suurema osalejaskonnaga. Siiski on ikka neid, kes tütart pigem jalgpallitrenni ei saadaks.

Sellega on valusalt kokku puutunud FC Nõmme United, kes on otsustanud tüdrukutejalgpalli püramiidi ehitada täiesti nullist. Nii nagu omal ajal poistega tehti, ning väga edukalt. Klubi president Mart Poom ja noortetööjuht Madis Metsmägi meenutasid, kuidas koolikülastustega pakuti mängurõõmu rohkem kui sajale tüdrukule, kuid klubitrenni jõudsid mõned üksikud. „Rääkisime treeneritega omavahel, et kui lapsevanemad oleksid seal juures olnud, siis me olekski saanud 120 uut mängijat endale! Need trennid olid päriselt nii ägedad. Ja mulle meeldis eriti see, kuidas 1.–2. klassi tüdrukud olid sotsiaalsetelt ja sportlikelt võimetelt paremad kui poisid. Ehk kui me oleks päriselt sealt mängijaid välja noppinud, siis oleks sõelale jäänud mõni üksik poiss, aga vähemalt kaks gruppi tüdrukuid,“ kirjeldas Metsmägi kogemust Nõmme koolides.

Nad arutlesid koos Poomiga, et kuna seitsme-kaheksa-aastased sõltuvad huvide ja käimiste poolest palju vanematest, siis seal tõenäoliselt tulebki piir ette.

Tüdruk võib ju flaieriga koju minna, kuid kohest klikki – nagu näiteks traditsioonilisemana tunduva tantsu-, ujumistrenni või pillimänguga – sellest ei teki. „See tuleneb jalgpallikultuuri ja -traditsioonide puudumisest ja seda hoiakut on väga raske murda. Tüdrukutele võib jalgpall väga meeldida ja nad tahavad proovida, aga kui vanemad ei toeta seda, siis on väga keeruline,“ lausus Poom nördinult.

SINU REKLAAM VÕIKS OLLA SIIN Küsi hinnapakkumist:

reklaam@jalgpall.ee

NAISED

Naistejalgpalli arendamiseks ei ole tingimata vaja seda, et keegi käsu kätte annaks – Saku Sporting on hea näide klubi kohta, kus naiskond on lennanud meeskonnast tunduvalt kõrgemalt.

Poiste esimene valik on jalgpall, tüdrukutel veel mitte?

Harju JK Laagri tegevjuht Kalmar Liiv toob tüdrukutejalgpalli arendamise ühe kitsaskohana välja samuti jalgpallikultuuri puudumise. „Ühest küljest oleme küll rahul, aga näeme ka, et ruumi on küll. Üks suur probleem on kultuur – kui jalgpall on poiste jaoks esimene valik, siis tüdrukute puhul see nii ei ole.“ Piirkonniti tulevad kindlasti erinevused sisse: mõnes kohas on jalgpall tänu eeskujulikule klubile õide puhkenud ja pall aina veereb edasi, aga täpselt sama võib olla mõne muu spordialaga. Ja tekivadki traditsioonid – kas terve linna või väiksema kogukonna peale, ka näiteks suguvõsas.

FC Tallinna tegevjuhi Alex Aaleni sõnul on Lasnamäe vaieldamatult populaarseim tüdrukute spordiala iluvõimlemine, äärmisel juhul ujumine. „Mida iganes, aga mitte jalgpall,“ teatas ta resoluutselt. „Tüdrukud pannakse juba kaheaastasena võimlema ja sinna nad jäävadki.“ Kui selle kõrvalt õnnestub tüdruk ikkagi ka palli mängima kutsuda, tekib uus mure – kust leida kõige jaoks raha? Klubid võitlevad liikmete arvule lisaks pearaha nimel ning kui kelleltki jääb see saamata, läheb tema kuutasu suuremaks. Aalen tõi välja, et kui iluvõimlemise treeningutasu jääb 120 euro juurde, millele lisanduvad kostüümid, ja jalgpalli eest küsitakse 40–50 eurot, kasvab väljaminek ühele keskmisele perele talumatult suureks.

Nõmme United on sellist murekohta juba eos taklama asunud. Klubile habrast seisu, kus palju raha läheb välja, on proovitud vähemalt lapsevanema vaatest

24 JALKA JUUNI 2025

pehmendada. Kui mõni tüdruk on seotud peale jalgpalli mõne teise spordialaga ja mingitel päevadel treeningutel ei osale, on tema liikmetasu selle korra võrra soodsam. Tüdrukute treeningutasu on üleüldse väiksem (60 eurot) kui sama koormusega poistel (90 eurot). „Me lihtsalt tahame neid jalka juures hoida. Nad on nii püüdlikud, kohusetundlikud ja asjalikud,“ kiitis klubi noortetööjuht Madis Metsmägi.

Paide Linnameeskonnal on tagataskus veel üks trump, sest klubi kasutada on Eesti üks vägevamaid jalgpallihalle. Klubi tegevjuhi Jaanus Pruuli sõnul tundus varem üks murekohti olevat talvine ilm, mis pigem ajas lapsi mõnd tubast trenni tegema. „Keeruline oli maha müüa ideed trennist, mis toimub õues külma ilmaga, samal ajal kui sul on olemas näiteks võrkpall ja korvpall,“ tõi ta oma klubi näitel välja. Aga ka Paide rihib praegu juba pigem tähtede poole, sest lisaks naiskonnale on klubis U17, U13 ja U11 rühm.

Ja ikkagi. Kõik eeldused võivad olla täidetud – pere justkui soosib ja tüdruku silmad säravad –, kuid ikka jääb jalgpall teiste mängida. Selline näide on Nõmme Unitedil varnast võtta, sest koolitrennidega jõuti ka endise tippmängija Mihkel Aksalu tütreni, kes kõigest hoolimata Männikule ei jõudnudki. „Mäletan, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja oli ka täiesti veendunud, et ta tuleb trenni. Ta oli samuti nii tubli, silmad särasid. Aga lõpuks ei tulnudki,“ tõi Metsmägi kontrastse näite.

ESITLEB

EESTI NORRA A. LE COQ ARENA

9. JUUNI FESTIVALIALA

19.00

AVAVILE

21.45

ROCCO ROBERT

SHEIN

POOLKAITSJA

NAISED

Kust leida raha, kui seda on niigi vähe?

Seda, et Eesti jalgpallis pole sentigi vaba raha, teavad ehk kõik. Viimatine näide on lugu tõsiselt põlve vigastanud ja algul täielikult omal rahakotil taastunud Otto-Robert Lipust, kehvi tingimusi on kirjeldatud mujalgi. Kui need lood puudutavad aga meeste profijalgpalli, siis mis jääb tüdrukute- ja naistejalgpallile?

Pärnu JK Vaprus kuulub seni veel napilt patuste nimekirja, sest hooajaga 2023 läks naiskond laiali ning uue võistkonna ülesehitus veel käib. Klubi tegevjuhi Karin Lipstuhli ja spordidirektori Karl Palatu sõnul ei erine klubi vaade tüdrukute- ja poistejalgpallile – pallima oodatakse kõiki, kel on soov. „Meie jaoks on klubi püramiid täiuslik, kui seal on kõigile loodud võrdsed võimalused jalgpalliga tegelemiseks.

Selles suunas me igapäevaselt ka töötame,“ kinnitasid nad.

Pärnakad jätkasid, et ka rahaasjades on poisid ja tüdrukud samas seisus – kehtivad samad kulud ja tulud. Kui aga neljal hooajal naiste meistriliigas palliti, kaeti naiskonna eelarvesse tekkinud miinus klubi muudest vahenditest. Seda, et naistejalgpall oleks mõne sponsori jaoks hinnas, senine praktika pole näidanud. Pigem on seis vastupidine. „Mõistame ja toetame täielikult klubisid ja toetajaid, kes ka naistejalgpalliga tegelevad – teame, et see ei ole lihtne.

Sponsorraha vähesus on murekohaks Eesti spordis ka laiemalt ehk oleme tänulikud isegi neile, kes soovivad ja saavad toetada kasvõi meie konkurente,“ lisasid Vapruse juhid.

2009. aastal loodud Harju JK Laagris ei nähta samuti, et Eesti klubid oleks finantsiliselt edukad. Liivi sõnul taandub palju omanike endi rahakotile. „Minu arvates ei ole meestejalgpallis raha piisavalt ja naistejalgpallis ammugi mitte.

Iga esindusvõistkond – on see naiste või meeste oma – on kulu. Seal ei teki selliseid tuluartikleid, mis teeksid võistkonna lihtsasti majandatavaks,“ kommenteeris Harju tegevjuht Kalmar Liiv, kelle klubi esindusmeeskond osales Premium liigas esimest korda 2023. aastal ning on tänavu tagasi kõrgeimas mängus.

Mõneti sarnase taustaga on Nõmme United, kes mängis Premium liigas mullu ning loodab sinna naasta järgmiseks hooajaks. Kuna ka neid jääb sellise ambitsiooni puhul saatma tüdrukute- ja naistejalgpalli nõue, tuleb jõupingutusi teha. Madis Metsmägi seletas, et kuigi edukaks kujunenud UEFA Playmakersi programm tuli klubisse tasuta, tuleb treenerile ikka palka maksta ja talvel saali rentida. „Alguses tuleb päris palju raha ja aega ise investeerida, et tekiks tüdrukutest selline kogukond. Ja siis tekibki äkki see, et tuleb klassiõde või naabritüdruk ka kampa,“ kirjeldas ta.

Paide Linnameeskond on teiste kõnelejatega võrreldes mitu sammu eespool ning ka finantsiliselt näivad asjad olevat loogilises seoses. Jaanus Pruuli sõnul jääb naistejalgpalli tänavune eelarve 50 000 – 100 000 euro vahele. Et järgmistel aastatel oldaks edukamad, on eesmärk juurde panna peamiselt personali poolest ning siis võib eelarve kerkida 150 000 – 200 000ni. Need arvud on Paide Linnameeskonna sugusele klubile ootuspärased. „Meil on meestejalgpallis niikuinii suured kulutused. Kas sellest panna piltlikult öeldes 10% naistejalgpallile või võtta juurde kolm-neli mängijat – see on valikute koht,“ selgitas Pruuli. „Meie eesmärk on alati olnud see, et järgmiste sammude astumist katavad ka toetajad. Näeme naiste- ja tüdrukutejalgpallis suurt potentsiaali ning seda, et see võiks kõnetada ka paljusid ettevõtteid. Kui me lisame kogu sellele kontseptsioonile kogukondliku taseme, siis tunneme, et naistejalgpalliga on võimalik tegeleda ka selliselt, et sa sinna ainult peale ei maksa.“ Naised peavad jalgpalli mängimiseks vahel hüppama üle tõkete – seda nii otseses kui kaudses mõttes.

26 JALKA JUUNI 2025

NAISED

Euroopa konkurentidega naistejalgpallist rääkides silmad maas Hiljutine positiivne näide on Paide Linnameeskond, kes tahabki jõuda naistevutis tippude tippu ja seda esimesel võimalusel.

Kui hetkel mängitakse naiskonnaga teises liigas ehk tugevuselt kolmandal tasandil, siis mõne aastaga loodetakse välja jõuda meistriliigasse. Järgmine eesmärk on tulla Eesti meistriks, mida toetab kindel tüdrukute- ja naistejalgpalli püramiid. Et asjad õnnestuksid, toodi klubisse veel poole aasta eest naiste A-koondist juhendanud Sirje Kapper. „Me tahame tegeleda naistejalgpalliga ka päriselt tipptasemel. Me näeme seal suurt potentsiaali, hetkel küll mitte finantsiliselt, aga klubi tervikut arvestades,“ toonitas tegevjuht Jaanus Pruuli, kelle klubi avab uuel õppeaastal jalgpalliakadeemias ka tüdrukute suuna. Varsti loodetakse paeluda ka võõrpallureid. „Meie strateegiline plaan on ühel hetkel tuua naiskonda mõningaid nooremaid välismängijaid. Paljud Skandinaavia klubid maksavad ka naistejalgpallis üleminekutasusid,“ lisas ta.

Pruuli jutust kumab justkui vastutust: kui esindusmeeskond kuulub Premium liiga paremikku ning Euroopas on tehtud mitu tugevat hooaega, siis peab see kajastuma terves klubis. „Saime aru, et naiste- ja tüdrukutejalgpalli puudumine on meie klubi suurust ja staatust arvestades häbiplekk. Me mängime euromänge Rootsi naistejalgpalli ühe suurema tipu Häckeniga, aga kui peame enda naiskonnast rääkima, siis on silmad natuke maas...“ Paide Linnameeskonnas jagub motivatsiooni kamaluga.

Kui kuiva statistikat vaadata, ei ole ka meie naistekoondis teinud viimase paari aastakümnega samme edasi – kui 2006. aastal oldi FIFA edetabelis 93. kohal ning 2013. aastal käidi ära koguni 71. real, siis nüüdseks oleme langenud esisajast välja ja asume 103. kohal.

Võistkondi pole viimase kümnendiga oluliselt juurde tulnud Kui vaadelda tüdrukute- ja naisteliigades osalevate naiskondade arvu viimase 10–20 aasta jooksul, siis hakkab silma, et kui perioodi algaastatel kasvas naiskondade ja tüdrukutevõistkondade arv jõudsalt, siis viimase kümne aasta jooksul on tekkinud paigalseis või kohati suisa vähikäik.

Spordiregistris harrastajate arvu liikumist jälgides avaneb aga tunduvalt parem pilt – võrreldes 15 aasta tagusega on nii naiste kui tüdrukute seas jalgpalliharrastajaid sisuliselt kolm korda enam.

1500 eurot

44 klubi

3281

oli eelmise hooaja suurim trahv, mis naiste- ja tüdrukutejalgpalliga mitte tegelemise eest klubidele määrati. Suurima määraga karistati esiliigatiime FC Tallinn, TJK Legion ja Pärnu JK, kel kõigil naiste- ja tüdrukutetiimid puudusid.

on viimase 20 aasta jooksul naiste meistrivõistlustelt läbi käinud, kui arvestada vaid iseseisvaid klubisid, mitte duubelnaiskondi. Sel hooajal on see näitaja 17.

naiste- ja tüdrukutejalgpalli harrastajat on spordiregistri andmetel Eestis tänavusel aastal.

2025 JUUNI JALKA

27

MIKS?

Miks sisaldab Eesti jalgpalliklubi nimi alati kohanime?

Kas Tallinna FCI Levadia ja Tallinna FC Flora või lihtsalt FCI Levadia ja FC Flora?

Kes on Eesti jalgpalli meistrivõistluste liigade koosseise sirvinud, on ilmselt täheldanud, et iga võistkonna ametlikus, võistlustele üles antud nimes sisaldub mingil kujul kohanimi, isegi siis, kui klubil seda juriidilises nimes ei ole või ta üldjuhul seda suhtluses ei kasuta.

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: Katariina Peetson

H

ea näide on meie kaks edukamat meeskonda: end tavaliselt FC Floraks nimetav võistkond on võistlustel Tallinna FC Flora, valitsev meister nimetab end samuti üldiselt FCI Levadiaks, mitte Tallinna FCI Levadiaks. Tallinna pole sees ka kummagi klubi juriidilises nimes.

Kõik see viitab, et suunis kohanimede kasutamiseks on tulnud jalgpalliliidult. Sealjuures jookseb joon selgelt meistrivõistluste ja rahvajalgpalli vahelt, sest rahvaliigas leidub palju võistkondi, mille nimes ei ole viidet kohanimele.

Niisiis – miks on Eesti jalgpalliklubide nimes alati mõni kohanimi? Vastab Eesti Jalgpalli Liidu jalgpalli korraldamise osakonna juhataja Mihkel Uiboleht: „Võistkonnanimede teemat arutasime jalgpalliliidus põhjalikult 2000. aastate esimese kümnendi lõpus. Toona oli nimede maastik korrastamata, näiteks tippklubide nimekuju oli

28 JALKA JUUNI 2025

stiilis „FCI Levadia Tallinn“ ja „JK Tammeka Tartu“, mis on omane inglise keelele. Mõnel võistkonnal oli nimes asukoht märgitud, mõnel mitte. Arutasime, milline on eesti keele reegleid ja traditsioone järgides loogiline võistkonnanime kirjutamise stiil, ja jõudsime stiilini „Tartu JK Tammeka“ ja „Tallinna FCI Levadia“, ehk esmalt tuleb asukohanimi ja seejärel klubinimi.

Sellest ajast alates oleme palunud võistkondadel ja klubidel nimi taolises stiilis kirjutada.

On erandeid, kui võistkond või klubi soovib oma nime teistmoodi kirjutada, näiteks Rumori Calcio Tallinn (Itaalia taust), JK Narva Trans (klubi nimi sisaldab linnanime), FC Nõmme United (linnaosa nimega klubi), Raplamaa JK (hõlmab laiemat piirkonda kui üks linn/asula) jne.

Palume klubil asukohanime alati võistkonna nimesse lisada ja selgitame, mis on selle põhjus: et üle Eesti oleks ühtne eesti keelele omane stiil, et rõhutada klubi/võistkonna päritolu/asukohta kui kogukonna ja identiteedi osa. Sundida me kedagi ei taha: seni oleme olukorrad lahendanud selgitades.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

soccernet.ee jalgpallifänni kodu!

A. Le Coq Premium liiga koondisemängud

Esiliiga

intervjuud

naiste Meistriliiga reportaažid

saaliliiga

euromängud

arvamusarrklid ja analüüsid

Foto: Xavi Urgeles, Zuma Press Wire / Scanpix

Eesti

Paide Linnameeskond

Daniel Luts

Foto: Liisi LarsTroska Baron, UEFA via Getty Images

Eesti

Nõmme Kalju

Nikita Ivanov

Foto: Katariina Peetson

Maroko

Pariisi Saint-Germain

Eesti

AchrafLuts Daniel Paide Linnameeskond Hakimi

Foto: Liisi Troska

Hispaania

FC Barcelona

Lamine Yamal

JALKALAAGRID TÜDRUKUTELE

16.–19. juuni 4.–7. august

Osalema oodatud 6–12-aastased tüdrukud Igale osalejale igal päeval toidukord, lisaks ootab meenena ka nimeline T-särk ja joogipudel!

Lisaks jalgpallimängule ootavad tüdrukuid ees mitmed põnevad tegevused!

Laagrid toimuvad: Tallinnas, Viimsis, Tartus, Kuressaares, Tabasalus, Sindis, Kohilas, Elvas, Sauel, Sakus ja Paides

H

IN

75

D

Rohkem infot:

Foto: Xavi Urgeles, Zuma Press Wire / Scanpix

EUR

MÄNGIJA LUUBI ALL

Taaniel Usta Jalka luubi all on tänavu JK Tallinna Kaleviga liitunud ründaja Taaniel Usta. Mitmes Eesti klubis mänginud kesktormaja oskusi hindavad Harju JK Laagri endine peatreener Victor da Silva ja Ustat Tallinna FC Flora duubelmeeskonnas juhendanud Ats Sillaste.

VÄLJAKUNÄGEMINE

ÕHUVÕITLUS

Sillaste: Mängides ründajana tihti seljaga vastase värava poole, tajub eesolevat ruumi hästi, kuid seljatagust oskab kasutada vähem.

Silva: Ta suudab hästi analüüsida seda, mis ta ümber toimub.

Kui ta suudaks kõrvalolevate mängijatega tugevama sideme luua, muutuksid ta otsused paremaks.

Sillaste: Kui võistkond mängib pikemaid palle Taanieli peale, siis kõiki võitlusi ta alati ei võida, aga ta suudab olla vastastele üpris ebamugav. Kui Taaniel karistusalas vabaks jätta, siis võib peaga väravaid oodata, sest hüppevõime on tal tasemel.

Lihvida tuleks kindlasti positsioneerimist ja ajastust.

Silva: Kuna Taaniel on pikk, tugev ja plahvatuslik mängija, võidab ta palju õhuvõitlusi. Tema tehnika on kõige efektiivsem pealelöögi sooritamisel.

JÕUD

Sillaste: Üks tema trumpe ja peaks kasutama seda veel rohkem – siduma kaitsjaid endaga, palli katma ja nende pealt maha pöörama. Sellega suurendaks enda väärtust ründajana veelgi.

Silva: See on üks tema tugevamatest omadustest ja arvatavasti on ta üks kõige tugevamatest mängijatest Eestis.

VASTUPIDAVUS

Sillaste: Ei mäleta, et Taanielil oleks olnud probleeme vastupidavusega. Teeb eeskujulikult kaitsetööd ja suudab vastaseid survestada.

Silva: Sarnaselt jõule on vastupidavus tema üks parimatest külgedest. Tal on väga kõva mootor.

SISU

Sillaste: Nooremana võis mängudes justkui tarduda, kuna elas oma ebaõnnestumisi läbi. Järelikult läks ja läheb jalgpall talle väga korda. Mul on hea meel, et Taaniel on muutunud palju küpsemaks ja tänu sellele suutnud ka oma taset tõsta.

Silva: Ta usub, et suudab mängida tugevamates liigades. Ta püüab end tagant utsitada, püüdes Premium liigas läbimurret teha.

KIIRUS

Sillaste: Suunamuutused ei ole jõulise ründajana kõige teravamad, aga kui saab kiiruse üles, siis võib nii mõnegi kaitsja palliga üle joosta.

Silva: Ta on väga kiire ja tal on hea kiirendus. Need aitavad tal kaitseliini taha sööstes pallini esimesena jõuda ning rünnakul ohtlik olla.

LIIKUVUS

Sillaste: Taaniel suudab ründajana keskväljal mängu siduda, kuid teeb vähe sööste kaitsjate selja taha. Kastis tuleks lihvida positsioneerimist ja avanemiste ajastust, et jõuda parematele väravalöömise positsioonidele.

Silva: Tegu on väga liikuva mängijaga, kes oskab mängu hästi siduda.

SÖÖT JA LÖÖK

Sillaste: Liinide vahel suudab lihtsamaid sööte toetusesse mängida, aga eksimusi tuleb sisse siis, kui on vaja sööta äärtele või ette. Löök on tugev, kuid mitte nii täpne. Kui tabab raami, siis on suure tõenäosusega pall väravas.

Silva: Taanielil on täpne sööt ja tugev löök.

Kogenumaks saades on ta muutunud enesekindlamaks löögioskuse kasutamises, mis teeb temast väärtusliku ründemängija.

TEHNIKA

Sillaste: Jõulise ründajana ei ole Taanielil välja kujunenud filigraanset tehnilist pagasit. Ta suudab kaitsjate pealt maha pöörata, kuid mõned pettemanöövrid annaksid tema mängule kindlasti sügavust juurde, ja võimalik, et ka mõne värava. On, mida Purjelt õppida!

Silva: Taanielil on heal tasemel tehnika. Kui ta hoiab sooritusi stabiilsena, siis paistab ta tehnika paremini välja.

5 4 3 2 1 0

5 3,5

Väljakunägemine

40 JALKA JUUNI 2025

Vastupidavus

4

Liikuvus

3,5

Tehnika

4

Õhuvõitlus

5

Jõud

4,5

4,5

Sisu

Kiirus

3,5

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL Fotod: Katariina Peetson, Liisi Troska

Väsimatu välejalg visualiseerib erinevaid olukordi

Milline on sinu mängueelne rutiin?

Mul pole kindlat mängueelset rutiini, ent mulle meeldib enne mängu visualiseerida erinevaid mänguolukordi oma peas.

Milline muusika mängib mängu eel su kõrvaklappides?

Mängu eel ma ei kuula väga muusikat. Kui kuulan midagi, siis tavaliselt piiblit või rahulikku muusikat.

Mida mäletad esimesest Premium liiga mängust?

Mäletan, et esimene mäng oli Pärnus Paide Linnameeskonna vastu ja mängisin äärel. Meenub, et oli väga palju jooksmist.

Kes on su iidol?

Iidolit mul ei ole, aga ma järgin Jeesus Kristust.

Milline toit iseloomustaks sind kui inimest?

Mind maine toit ei iseloomusta, mind iseloomustab kirjakoht piiblist: inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.

Kus sa näed end viie aasta pärast mängimas?

Ma arvan, et on täitsa võimalik, et mängin kusagil tugevas Euroopa liigas.

Kummal eelistad mängida, kas hilissügisesel murul või varakevadisel kunstmurul?

Ma eelistan hilissügisesel murul mängimist. Muru on alati parem kui kunst!

CV Taaniel Usta Sünniaeg: 17.02.2003 Positsioon: ründaja Klubid: Pärnu JK, FC KTP (FIN), Tallinna FC Flora, Pärnu JK Vaprus, Harju JK Laagri, JK Narva Trans, JK Tallinna Kalev Treenerid: Mart Paumäe, Aleksei Galkin, Victor Silva, Ats Sillaste, Dmitrijs Kalašnikovs, Aleksei Eremenko, Maksim Gruznov, Valeri Bondarenko, Miguel Moreira, Ricardo Afonso, Teemu Tainio, Alo Bärengrub Koondisekarjäär: U21 7/1, U19 3/0, U17 13/5, U16 1/0

Millisel Premium liiga staadionil on kõige raskem mängida?

Arvan, et Laagri kunstmurul suvel, sest jalgealune läheb katte tõttu väga kuumaks.

Milline on kõige parem vaba aja veetmise viis?

Isaga vestlemine ja Jumala asjade arutamine.

Kui jalgpalli ei eksisteeriks, siis mis ameti sa valiksid?

Kui jalgpalli ei eksisteeriks, siis oleksin korvpallur, tennisist või kergejõustiklane.

2025 JUUNI JALKA

41

TAGASELJAJUTUD

FC Elva Tänavu esimest korda naiste meistriliigas palliva FC Elva naiskonna tiimikaaslasi iseloomustab keskkaitsja Kaisa Liina Keps, kes siseneb värvikate paralleelide loomiseks toidumaailma.

Kadri Ann Jänes väravavaht, 2008 Ta oleks hakklihakaste – alati soe ja meeldib kõigile. Kadri on alati platsil esimesena kohal ja lahkub sealt tavaliselt viimasena. Ilmselt kõik, kes teda ei tunne, arvavadki, et Kadri elab jalgpallistaadionil, sest mujalt teda üldiselt ei leia. Ka parimate ründajate realiseerimisprotsent langeb, kui nad Kadri üks ühele ette võtavad, sest ta suudab peaaegu igast olukorrast mõne imelise tõrjega välja tulla.

42 JALKA JUUNI 2025

Saskia Koskor väravavaht, 2008 Kuna ta on uus veri ja toonud palju värskust, oleks Saskia mahlane arbuus. Saskia üllatas mind kohe oma julgusega, kui esimest korda meie trenni tuli.

Ta on ilmselt üks nendest inimestest, keda sotsiaalne ärevus kardaks. Väravavaht, kes tõmbab vajadusel ründaja konksuga kohvile ja leiab alles siis söödu kaaslasele.

TAGASELJAJUTUD Leili Eek kaitsja, 2003 Rändas mitu aastat mööda maailma ringi, kuid on nüüd kodumaal ja meie naiskonna juures tagasi.

Kõigi nende aastate jooksul, mil me Leiliga koos jalgpalli mänginud oleme, pole ma teda kordagi nukrana näinud, seepärast oleks ta üdini positiivne ja häid sõnumeid toov õnneküpsis.

Kaisa Kamenik poolkaitsja, 1993 Ta on hapukoor, mis tasakaalustab vürtsikust. Kaisa maha unustatud asjadest võiksin vist ise jalgpallivarustuse poe püsti panna.

Peaaegu iga trenni lõpus leitakse midagi Kaisale kuuluvat väljakult vedelemas. Säilitab külma pead igas olukorras ja alati leiab toetavaid sõnu, mida kaaslastega jagada.

Liis Kisand kaitsja, 2008 Meie vasakujalamaestro tundub alguses vaikne, tagasihoidlik ja õrn, kuid sisu on tal tummine. Kui teda toiduga võrrelda, oleks Liis makroon. Tema pikk pall ei vea kunagi alt ning ta suudab säilitada külma pead igas olukorras.

Kui vasaku jala ja täpsuse peale panuseid teha, siis panustaksin Liisile.

Karlotta Levin kaitsja, 2007 Kui riietusruumis kellegi hääl kajab või väljakul keegi väsimatult karjub, on see ilmselt tema – väike tüdruk valju häälega. Karlotta toob päikse välja ka kõige vihmasemal päeval, sest tema suust tuleb pidevalt puhast kulda. Kui ta enam jalgpalli ei mängi, võiks ta olla menukas koomik, kes saalid oma sõudega välja müüb. Lotta võib olla väga terav, mispärast toiduna oleks ta vürtsikas kanatiib.

Kaisa Pastarus kaitsja, 2006 Mõni inimene kohe näeb välja soe ja südamlik. Meie tiimis on selleks Kaisa, kes oleks imemaitsev brownie. Kaisa oli eelmisel aastal ainus, kes väravavahi kohustused vajadusel üle võttis ning hoidis oma seljataguse puhtana. Kui näete kedagi väravat tähistamas väikese hüppega, siis see on meie Kaisa.

Kirke Tšikanov kaitsja, 2003 Mureneb kergesti nagu sefiirikorvikese põhi. Viimasel ajal on ta olnud vigastustega kimpus, kuid kogub taas mängujõudu ja -hoogu.

Kirke on nõus igal positsioonil ilma vaidluseta mängima isegi siis, kui see koht on tema jaoks võõras. Ei karda küsida ega eksida ning oma kiirusega heastab vead.

Emilia Vaher kaitsja, 1999 Ta oleks (Iiri) kohv – teeb töö alati ära, kuid kick võib olla ootamatu. Kui Kaisa Kamenik unustab pidevalt oma varustust maha, siis Emilia unustaks ilmselt iseenda maha.

Hilineb sageli treeningutele ja vahepeal ei jõua sinna sootuks. Temale anname selle andeks, sest ta päästab oma tööga elusid. Meie isiklik tohter, kes aitab alati, kui mure on.

Maribel Viridet kaitsja, 2006 Nagu kardemonisai – soe ja armas tüdruk, kelle sees on korralikult vürtsi. Maribelil on enne mängu ainult üks küsimus: „Kas mu pats on okei?“ Mängu ajal pühendub ta täielikult oma sooritusele ja iluprotseduurid jätkuvad pärast mängu.

Merily Jüris poolkaitsja, 2003 Glasuuritud piparkook, tehniliselt ja detailselt lihvitud. Tema trikid ja tehnika teevad silmad ette paljudele. Kui Merily satub nurgalööki andma, peavad kõik olema valmis suurepäraseks palliks, mis võib vajadusel ka ise väravapostide vahele lennata.

Loviise Männiste poolkaitsja, 2008 Täiuslik praad koos kõigi imeliste komponentidega. Multitalent, kes oskab vist absoluutselt kõike suurepäraselt teha. Loviise ei löö millelegi risti ette ning tema peale saab alati kindel olla. Kui vajad Tikupoisi batuudil hüpates endale kaaslast või katsetad mõnda sotsiaalmeedia trendi, siis Loviise on käpp.

2025 JUUNI JALKA

43

TAGASELJAJUTUD Saskia Rokka poolkaitsja, 2009 Meie pesamuna, kes esmapilgul tundus kinnine. Mida kauem ta meiega olnud on, seda rohkem näitab ta oma imelist sisu, mispärast on Saskia võrreldav brüleekreemiga.

Kui Saskial toimub trenniga paralleelselt mõni muu üritus, ei hakka ta isegi valima, vaid tuleb kindlasti trenni.

Saskia moto võiks olla: „Kui kool hakkab jalgpalli segama, tuleb kool pooleli jätta.“

Getter-Liis Kukk ründaja, 2006 Kiirnuudlid. Ta sekkub mängu ja on selleks alati kohe valmis.

Getter on nahaal, kelle vastu on ebamugav mängida. Ta suudab ilma veata hakkida vastaseid – kui oled tark, siis saa enne pallist lahti, kui Getter sind pressima jõuab. Kuigi Getter on alles noor, loeksin juba praegu tema elulooraamatut, sest tema lood on alati vaimukad ja täis ootamatusi.

Liis Suits poolkaitsja, 2006 Kodukootud pasta carbonara, mis läheb iga korraga paremaks ja kreemisemaks. Meie DJ, kes kannab kõlarit alati kaasas, kelle valitud muusika paneb meid valmis mängudeks ning hoiab meeleolu bussis üleval. Liisu on kursis kõige uuema muusikaga ning kui su maitse on prügi, siis ta seda ka ütleb.

Eliise Uibo poolkaitsja, 2003 Kummikommikaru – peale vaadates pisike ja pehme, kuid tegelikult on temas võitleja hing ja maha kukkudes ta ei purune. Eliisel on raudselt kõige rohkem sinikaid. Mõnikord ei saa isegi aru, kas ta jala peal on üks hiiglaslik sinikas või kümme väikest, kuid tema mahavõtmiste arvu arvestades pole see ka mingi ime. Kui ei saa nõuga, saab jõuga!

Heliisa Theadora Sunts ründaja, 2005 Näts. Seda mitmes mõttes. Esiteks ripub ta vastase küljes nagu takjas ega anna üldse ruumi. Ta on kontaktne ja ei karda vastast vajadusel kollase kaardi väärilise veaga maha võtta.

Teiseks aitab ta meie tiimi koos hoida. Otepää pundi juht, kelle rohelise põrnikaga saavad kõik talvepealinlased trenni.

Deniss Samoilov peatreener Suši – sa kas armastad või vihkad teda. Meie naiskond on temasse kiindunud ning nagu sušilgi, on Denissil erinevaid varjundeid. Ta on nõudlik, konkreetne, aga oskab õigel ajal olukorda huumoriga vürtsitada.

Carolin Hunt ründaja, 2006 Hamburger – väga mitmekülgne ja sisukas. Mängija, kes usub teistesse rohkem kui endasse, kuigi tahtmist ja potentsiaali on tal kuhjaga. Caro teeb kõik selleks, et teistel oleks hea olla. Kui on vaja, muretseb ta meile mängupäeva snäkke või käib ja ostab tervele tiimile poest uued kedrad.

Sander Teder abitreener Sušit ei tooda lauda ilma sojakastmeta, mistõttu ei saa Sander ja Deniss teineteiseta hakkama.

Meie staff’i kõige värskem liige, kes on ilusti sisse sulandunud. Iga kolmas lause, mida tema suust kuuled, on: „Kus on ruum?“

Mirtel Kalamees ründaja, 2006 Kes ütles, et igiliikureid pole olemas, ei ole ilmselgelt teda kohanud. Mirtel on nagu energiajook, sest vajaliku energiasüsti annab ta mängule alati. Ma pole siiani aru saanud, kuidas Mirtelil õnnestub korraga olla väljaku igas osas, aga ilmselt peab ta teleporteeruma, sest kui korraks silma pilgutad, on ta juba asukohta vahetanud.

44 JALKA JUUNI 2025

Siim Luik-Arras füsioterapeut Vasabi või ingver, sest kuldne trio on täiuslik ainult kolmekesi. Siim on ime, kes ennetab meie vigastusi, ja kui keegi ennetamise ajal trennist puudus ja vigastada saab, teeb Siim ta uuesti mängukõlblikuks.

UNUSTAMATU VIP-ELAMUS A. LE COQ ARENAL Parim istekoht staadionil

Kiire sissepääs ja parkimiskoht Personaalne teenindus, suurepärased suupisted & söögid Joogivalik terve mängu vältel LISAINFO : elamus@jalgpall.ee

FAKTIFOTO

46 JALKA JUUNI 2025

FAKTIFOTO

Ivan Stojkovići ja Paide teed läksid lahku 13. vooru järel tegi Paide Linnameeskond suure otsuse ja vallandas senise peatreeneri Ivan Stojkovići. 35aastane serblane tüüris meeskonna küll mullu Konverentsiliigas kolmandasse eelringi ja kodustel meistrivõistlustel teisele kohale, ent tänavuse hooaja kehv ründemäng ja mitu libastumist tabeli teise poole meeskondade vastu said talle saatuslikuks.

79

Premium liiga mängu on Stojkovićil peatreenerina kirjas – neist esimesed tulid Levadia, ülejäänud Paide ridades.

Omapärase kokkusattumusena jäi täpselt 79 mängu kirja ka teisele serblasele Aleksandar Rogićile, kes tüüris esmalt FCI Tallinna ja seejärel kahe klubi ühinemisel FCI Levadiat.

Kuus

punkti liidrist maas oli Paide hetkel, mil Stojkovićile hundipass anti.

1,9

punkti teenis Paide Stojkovići käe all keskmiselt ühe Premium liiga mängu kohta. Serblase tüürimisel võitis Paide 57,1 protsenti liigamängudest.

Kuues

põhikohaga peatreener oli Stojković Paide Linnameeskonna Premium liiga ajaloos, sealjuures esimene välismaalasest loots.

2009. aastal pidas Paide eesotsas esimesed mängud kõrgliigas Viktor Mets, talle järgnesid Erki Kesküla, Meelis Rooba, Vjatšeslav Zahovaiko ja Karel Voolaidi ametiaeg.

2:2

seisuga lõppes Paide viimane mäng Stojkovići juhendamisel – kodus viigistati selle seisuga Harju JK Laagriga.

Foto: Liisi Troska

2025 JUUNI JALKA

47

10 AASTAT HILJEM

Peatreenerist Prantsusmaa seitsmenda liigani: kus on kümne aasta taguse karikafinaali kangelased nüüd?

Tipneri karikavõistluste 2015. aasta finaal oli mõlemale osalisele märgiline – Nõmme Kalju võitis klubi ajaloo esimese karika, Paide Linnameeskond murdis esimest korda finaali. Kümme aastat hiljem teame, et nüüdseks on Paidelgi esimene karikavõit käes, aga lisa pole tulnud kummalegi. Ent kus on toonase, tänu Artjom Dmitrijevi ja Allan-Axel Kimbaloula väravatele 2 : 0 Kalju kasuks kaldunud finaali peategelased praeguseks?

Tekst: Kristjan Jaak Kangur

K

alju mängis kümne aasta eest finaalis küll juba kolmandat korda, aga võitis esmakordselt. Nii 2009. kui ka 2013. aastal oli alla jäädud Florale – esmalt 0 : 0 normaal- ja lisaaja järel penaltitega, seejärel 1 : 3. Pärast 2015. aasta karikavõitu on finaalis mängitud nii 2019. aastal, kui lisaajal jäädi 1 : 2 alla Narva Transile, kui 2022. aastal, kui vannuti samuti lisaajal 0 : 1 alla ei kellelegi muule kui Paidele.

Too 2022. aasta finaal, mille Siim Luts lisaajal Paide kasuks pööras, oli Linnameeskonnale teine kord suure lõppvaatuseni jõuda. Finalistid oldi ka 2024. aastal, kui Levadia vastu mindi avapoolajaga 2 : 0 ette, aga jäädi lõpuks 2 : 4 kaotajaks.

NÕMME KALJU

Vitali Teleš – kaheksa aastat Kaljus veetnud, penaltist ühe väravagi löönud ja lõpuks Premium liigas peaaegu 400 mängu piiri kätte saanud Teleš kaitses veel mullu II liigas mänginud Maardu Linnameeskonna väravat. Kogenud väravavaht on ka selleks hooajaks Maardu meeskonna nimekirja üles antud, aga pole esiliiga B-s siiani veel kordagi koosseisu kuulunud.

Ken Kallaste – 116 järjestikuse kõrgliigamänguga Raudmehe nime pälvinud äärekaitsja tegi karikavõidu tuules karjääris järgmise sammu ja liikus talvel esimest korda välismaale. Poola kõrgja esiliigas veetis Kallaste kolm ja pool hooaega, naasis siis Eestisse Flora ridadesse ja on nüüd teist hooaega Levadia mängija.

Alo Bärengrub – Norrast naasnud kaitsja oli üks neist, kelle toel oli Kalju võitnud 2012. aastal klubi ajaloo esimese Eesti meistritiitli. Karikavõi-

48 JALKA JUUNI 2025

Nõmme Kalju 2015. aasta karikafinaali eel: vasakult Vitali Teleš, Jorge Rodrigues, Alo Bärengrub, Ken Kallaste, Karl Mööl, Erik Listmann, Ats Purje, Hidetoshi Wakui, Artjom Dmitrijev, Joel Lindpere, Allan-Axel Kimbaloula. Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

duga kroonitud 2015. aasta jäigi talle tippjalgpallis mängijana viimaseks, aga see ei tähendanud, et Bärengrub oleks jalgpallile selja keeranud. Treeneriameti omandamise kõrvalt mängis ja mängib ta madalamates liigades siiani, ka tänavu on kaitsjal TalTech Jalgpalliklubi eest mõni mäng kirjas. Treenerina on Bärengrubi seni suurim saavutus 2022. aastal U19 koondisega Itaalia alistamine ja eliitringi murdmine, alates tänavu kevadest on ta Premium liigas mängiva Tallinna Kalevi peatreener.

Jorge Rodrigues – viis ja pool hooaega Kaljus mänginud Rodrigues jõudis Eestis veedetud ajaga kerkida fännide lemmikuks. Sümpaatne portugallane oli nii meistritiitli kui karika võitmisel tähtis lüli, ent 2016. aastaga pani ta punkti nii karjäärile

10 AASTAT HILJEM Kaljus kui ka üldse tippjalgpallis.

Karl Mööl – Kaljus neli hooaega veetnud Mööl proovis 2018. aastal samuti õnne välismaal, aga Taanis veedetud periood jäi lühikeseks. Tallinna Kalevi kaudu jõudis ta 2019. aastaks Paidesse, laenati sealt vahepeal Kuressaarde, ent naasnuna rügas Mööl 2022. aasta mai lõpus Lilleküla murul 120 minutit Paide eest ja Kalju vastu, et tõsta seejärel pea kohale elu kolmas karikas. Esimene oli tulnud 2013. aastal Floraga, mida Mööl nüüdseks abitreeneri rollis juba pingilt tüürib. Ise palli taga ajamas võib teda siiani näha III liigas meeskonna Tallinna FC Hell Hunt ridades.

Artjom Dmitrijev – finaalis avapoolaja lisaminutitel skoori avanud poolkaitsja oli liitunud Kaljuga sama aasta alguses, veetis klubis kolm aastat ja läks siis taas laia maailma avastama. Eesti kõrgliigas enne seda TVMK, Narva Transi, Levadia, Sillamäe Kalevi ja Infoneti särki kandnud poolkaitsja CVs olid juba ka põiked Leetu ja Belgiasse, pärast Kaljut lisandusid aastad Soomes, Kasahstanis ja Usbekistanis. Kodumaale naasis Dmitrijev alles mullu, liitudes pooleks hooajaks ei kellegi muu kui Kaljuga. Tänavu kannab ta aga koos vana võitluskaaslase Telešiga Maardu Linnameeskonna särki.

Joel Lindpere – „Mina otsustan mänge, mina!“ Finaal jäi Eesti jalgpalliajaloo ühel värvikamal mehel küll jalavigastuse tõttu juba avapoolajal pooleli, aga poolfinaalis antud kaks väravasöötu kasvatasid Lindpere legendaarsust veelgi. Flora 2 : 1 selilipaneku järel nende pingi suunas südamepõhjast lendu lastud sõnad said hoobilt lahutamatuks osaks Eesti jalgpallifolkloorist. Praegu loob Lindpere uut folkloori Tallinna Kalevi eesotsas – ning kui klubi peatreener Bärengrub on endiselt tegevmängija, ei saa tegevjuht ju kehvem olla? 2015. aastaga karjäärile joone alla tõmmanud Lindpere sai just tänavu, kümme aastat hiljem TalTech JK eest taas mängijana nime protokollidesse kirja.

Hidetoshi Wakui – tagasihoidlik ja ülisümpaatne, aga mängijana vastaste suhtes halastamatu Toshi oli tollal Kalju sümbol. Klubis kuus hooaega veetnud poolkaitsja siirdus 2017. aastal Soome klubisse Gnistan, naasis 2018 Tallinna Kalevi särgis veel korraks Eestisse, ent liitus seejärel uuesti Gnistaniga, kus 2021. aastal ka mängijakarjäärile punkti pani.

Allan-Axel Kimbaloula – Lille’i kasvandik, keda Kalju Eestisse saabumise järel esitles kui Inglismaa tippklubide Norwich ja Manchester City eest ära napsatud meest, oli vaieldamatult andekas ja panustas Kalju ajalukku karikafinaalis löödud väravaga. Samuti kutsuti Kimbaloula Kalju-päevil Kongo koondisesse. Teisalt lahkus ta Eestist suhtumisprobleemide tuules lõpuks paraja tüliga ning mingit hoogu ääreründaja karjäär seejärel sisse ei saanudki. Rumeenias, Kreekas ja Belgias madalamates liigades mänginud mehe kohta pärinevad viimased märgid mullusest hooajast, kui ta liitus Prantsusmaa tugevuselt seitsmendas liigas palliva Lesquini meeskonnaga.

Tarmo Neemelo ja Liivo Leetma 2015. aasta karikafinaalis.

Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

Erik Listmann – kunagise noortekoondislase teekond mängijana sai kurva lõpu 2016. aasta suvel Narvas Kreenholmi staadionil. Tõsise põlvevigastuse tõttu platsilt kanderaamil ära kantud Listmann otsustas trauma järel tippjalgpallist taanduda, seikles paar aastat maakera kuklapoolel ringi, aga naasis Harju JKsse ja alustas treeneritööd. Seal on ta ametis siiani, juhendades tänavu duubelmeeskonda ehk U21 koosseisu.

Ats Purje – olgu aastanumber 2005, 2015 või 2025, Ats paugutab ikka! Kahe Kaljus veedetud hooaja järel jõudis ta veel põigata Soome ja seal KuPSiga meistrikski tulla. Suve lõpus 40. sünnipäeva tähistav ründaja on juba mitu aastat Tallinna Kalevis treeneritööd teinud, aga kuniks jalad jaksavad ja süda väljakule kisub, on ta endiselt ka kõrgliigamängija.

Et klass on igavene, tõendas Purje alles eelmisel hooajal, sest tema löödud 11 väravast ei suutnud Kalevi ridades enamat mitte keegi.

Pingilt sekkusid

Eino Puri – kaksikvend Sandrist veidi tagasihoidlikuma, kuid siiski korraliku karjääri teinud Puri oskas olla Kaljus õigetel aegadel ehk nii 2012. aastal meistritiitlit kui ka kolm aastat hiljem karikat võites. Finaalis vigastatud Lindpere asemel mängu sekkunud Puri läks Kaljust 2017. aastal pooleks hooajaks Tartu Tammekasse ja siirdus siis mõneks ajaks Norrasse. Viimase mängu tegi ta sümboolselt 2021. aastal Tipneri karikavõistluste 1/16-finaalis, kui Raplamaa JK-le sõitis külla Puri pikaaegne tööandja Levadia. Seejuures juhendas Raplamaad toona ei keegi muu kui Puriga koos 2015. aastal karikat tõstnud Bärengrub.

Tarmo Neemelo – kõrgliigas esmalt Kuressaaret ja TVMKd esindanud, seejärel Rootsis, Soomes ja Belgias käinud ning lõpuks Levadiasse naasnud Neemelole osutus Kalju paigaks, kuhu ta lõpuks pikaks pidama jäi. Karjääri lõpus paar hooaega ka Paides mänginud Neemelo tegi tippjalgpalliga lõpp­arve 2019. aastal, kuid on viimastel hooaegadel müdistanud oma lõbuks III liigas FC Zenitis, mis praeguseks hingusele läinud. Põhitööd teeb Premium liigas ümmargused 450 mängu pidanud mees siiski jätkuvalt Kaljus, tegutsedes lastetreenerina.

2025 JUUNI JALKA

49

10 AASTAT HILJEM Andre Järva – ründajal oli 2015. aastal käimas läbimurdehooaeg, kuid loodetud kõrgustesse ta lõpuks ei jõudnudki. Premium liiga mänge kogunes Kalju, Paide, Tallinna Kalevi ja viimati 2023. aastal Harju eest Järva arvele küll üle saja, ent nüüdseks on temagi vahetanud mängimise treeneritöö vastu.

Pingile jäid

Henrik Pürg – Kaljus pildile tõusnud, ent 2018. aasta suvel suure tüliga Florasse siirdunud kaitsja karjäär liikus edasi vaikselt, aga kindlalt tõusvas joones. Pürg kerkis tasapisi tõsiseltvõetavaks A-koondise kandidaadiks, ent 2022. aasta lõpus saadud puusatrauma sundis teda pärast pikka vigastuspausi mängimisega lõpparvet tegema.

Réginald Mbu Alidor – sellal veel varumehe rollis olnud Reginald kerkis järgmiste aastate jooksul Kalju keskvälja lahutamatuks osaks. Prantslasele ennustati mitmel puhul Eestist edasi tugevasse liigasse liikumist, kuid unistuseks see jäigi. Pärast seiklusi Maltal ja Rootsis naasis ta 2023. aasta suvel esmalt Narva Transi, mängis 2024. aastal taas Kaljus, ent lahkus sealt talvel uuesti ja on praeguse seisuga jälle klubita.

Siim-Sten Palm – kogenud Teleši tagala kindlustajana jagus Palmile Kaljus mänguminuteid vaid näpuotsaga. Ise mängimise kõrvalt asus Palm juba toona tegutsema treenerina ning on seda ametit pidanud mitmes klubis. Palmi põhitöö on praegu aga turundus.

Nicolas Galpin – äärekaitsja oli järjekordne Kaljusse jõudnud Lille’i akadeemia kasvandik, ent kui Reginald suutis särada mitu hooaega ja Kimbaloula vähemalt hetkeks sähvatada, siis Galpini roll osutus peaaegu olematuks. Mõni kuu pärast finaali lõpetas Kalju temaga lepingu ja edasised märgid selle kohta, et Galpin oleks tippjalgpallis jätkanud, puuduvad.

PAIDE

Mart-Mattis Niinepuu – üheksal korral Eesti U19 ja U21 koondist esindanud väravavaht korjas enamiku oma 79 kõrgliigamängust Tallinna Kalevi särgis, aga 2015. aastal oli just tema Paide esikinnas. Tippjalgpallist taandus Niinepuu siiski juba järgmise hooaja keskel, jätkates kasvatajaklubi Keila JK ridades. Viimased ametlikud mängud tegi ta 2023. aastal Tallinna FC Reaalis, aga seda enam mitte väravavahi, vaid hoopis ründajana, lüües ka neli väravat! Tööalaselt on Niinepuu jalgpallijärgse elu märksõnad varahaldus ja tootmistarkvara.

Timo Lomp – toonase Paide raudvara sekka kuulunud Lomp jõudis Premium liigas üsna lähedale 200 mängu piirile. Jalgpallis on tegemist tõelise Järvamaa patrioodiga, sest Lomp on mänginud vaid selle kandi meeskondade eest. Pärast mõne aasta pikkust pausi on igapäevaselt ehitusvaldkonnas leiba teeniv Lomp tänavusest hooajast tagasi väljakul – tema nime võib leida III liigas palliva FC Järva-Jaani ridadest.

50 JALKA JUUNI 2025

Paide meeskonna algkoosseis 2015. aasta suvises liigamängus: vasakult Vjatšeslav Zahovaiko, Mart-Mattis Niinepuu, Lauri Varendi, Timo Lomp, Martin Ustaal, Andre Mägi, Ats Sillaste, Michael Lilander, Liivo Leetma, Sander Sinilaid, Jasper Uwaegbulam. Foto: Gertrud Alatare / Soccernet.ee

Andre Mägi – sama aasta meestena on Mäel ja Lombil olnud ka peaaegu samasugune jalgpallurikarjäär, kui jätta kõrvale see väike fakt, et nooruses jõudis Mägi paaril hooajal Elva ridades Järvamaale „truudust murda“. Premium liiga mänge on temalgi paarisaja ligi, samuti on aastaid tee-ehituses tegutsenud Mägi tänavu üles antud ja platsil käinud Järva-Jaani eest.

Martin Ustaal – Eesti noortekoondistes kõik vanuseklassid läbi käinud Ustaal, kes kuulus Eesti rivistusse muu hulgas 2012. aastal Eestis peetud U19 vanuseklassi EMil, jõudis suurde jalgpalli Levadia kaudu, aga maandus juba 2011. aastal Paides ning esindab neid tegelikult praegugi. Tippjalgpalliga lõpetas nüüdseks finantsvaldkonnas asjatav Ustaal küll juba 2016. aastal ja on sestpeale olnud truu Paide III-le.

Michael Lilander – äärekaitsjale oli 2015. aasta kõrgliigatasemel esimene, kümme aastat hiljem on ta aga ainus, kes praegugi mängijana Paide esindusmeeskonda kuulub. Vahepeal on Lilander siiski jõudnud ära käia ka Floras ning ennast Iirimaa kõrgliigaklubi Bohemians ridades proovile panna, samuti saanud jala ukse vahele Eesti A-koondises. Ent mullusest suvest saadik on ta jälle Paide mees.

Ats Sillaste – ükskord Paide, tänaseni Paide, võiks Sillaste kohta rahumeeli öelda. Hea küll, päris täpne see pole, sest mängijana jõudis Sillaste Paidet esindada kolmel hooajal ja 2015. aasta jäigi talle kõrgliigatasemel viimaseks. Treenerina on tema karjäär aga olnud mõnes mõttes kõvemgi kui mängijana, sest Sillaste on olnud pikalt ametis Flora esindus- ja duubelmeeskondade juures, samuti mitmes noortekoondises. Ajakirja trükkimineku hetkel oli Sillaste suisa Paide peatreeneri kohusetäitja, olles eelnevalt olnud Ivan Stojkovići kõrval abitreeneriks. Abitreenerina on ta Jani Sarajärvi kõrval ametis ka Eesti U21 koondises.

Sander Sinilaid – toonastest paidekatest on Sinilaid üks väheseid, kes siiani Premium liiga väljakuid mõõdab. Kaheksa hooaega Paides veetnud poolkaitsja on Pärnu Vapruse ja Tallinna Kalevi

10 AASTAT HILJEM kaudu jõudnud selleks hooajaks Kuressaare ridadesse ja liigub sihikindlalt võimsa tähise ehk 500 kõrgliigamängu suunas.

Liivo Leetma – 36 korral ka Eesti koondist esindanud poolkaitsjale jäi 2015. aasta tipptasemel mängijana viimaseks. Pärast putsade varnariputamist töötas Leetma Paides noortetreenerina, seejärel on tema karjäär olnud aga üsna hüplik.

2020. aastal oli Leetma lühikest aega kõrgliigaklubi Tallinna Kalev peatreener, seejärel abitreener Soomes Argo Arbeiteri juhendatud KTPs. Sellelt töölt lahkus Leetma 2021. aasta kevadel ja on sestpeale tippjalgpallist eemal olnud.

Lauri Varendi – samamoodi nagu mitu toonast meeskonnakaaslast Järvamaalt sirgunud Varendi mängis Paide eest kõrgliigas kaheksa hooaega, jätkates klubi ridades, aga mitte enam esindusmeeskonnas. Omaaegne madalamate liigade hirm ehk Paide Linnameeskond III kasutas Varendi teeneid viimati 2022. aastal, aga näiteks detsembrikuisel Paide halli avamisel, kus mõõtu võtsid Paide noored ja legendid, oli igapäevaselt panganduses tegutsev mees jälle rivis.

Jasper Uwaegbulam – viiel hooajal Paide särki kandnud Jasper liikus Eestist 2018. aastal edasi, aga naasis 2019. aasta suvel Maardu Linnameeskonda, kelle eest pidas kõrgliigas seitse mängu ja lõi viis väravatki. Pärast põiget Austria madalamasse liigasse on ründaja nüüd juba mitmendat aastat Soomes, alates mullusest kuulub ta tugevuselt neljandas liigas ehk Kakkonenis mängiva GBK ridadesse. Eelmisel hooajal oli Jasper seejuures 26 tabamusega liiga parim väravakütt.

Vjatšeslav Zahovaiko – Slava on legend kõikjal, kus käinud, ning Paide pole mingi erand. Kahe hooajaga löödud 36 väravat jäid tema pika karjääri lõppakordiks, aga juba järgmisest aastast võttis Zahovaiko üle meeskonna peatreeneri ohjad ning hoidis neid enda kindlas haardes viis aastat. 2020. aastal võideti klubi esimene medal, hõbe, ning aasta hiljem järgnes sellele pronks. Paidest lahkumise järel valis Zahovaiko põneva tee ja tuli 2023. aastal Real de Banjuliga Gambia meistriks, alates mullu sügisest on ta aga Levadia U17 võistkonna peatreener.

ei küündinud karjääri jooksul kõige kõrgemasse mängu, aga on aastaid olnud läbi ja lõhki jalgpalli sees, pannes end kõrgliigatasemel proovile nii saalis kui ka rannas. Mullu esindas Tomson, kes on spordivaldkonnaga seotud ka tööalaselt, III liigas Tallinna FC Zeniti.

Sander Rõivassepp – noorena Flora süsteemi klubides tiirelnud Rõivassepp jõudis Paidesse 2012. aastal, kogudeski oma 118 kõrgliigamängu nende särgis. Karikavõiduga tipnenud 2015. aasta jäi talle tipptasemel viimaseks, hiljem on temagi reklaamivaldkonnas tegutsemise kõrvalt esindanud koos vanade võitluskaaslastega Paide III meeskonda.

Pingile jäid

Andrei Veis – 2011. aasta Lõuna-Ameerika turneel Tšiili ja Uruguay ässade vastu Eesti A-koondise eest kaks mängu kirja saanud Veis oli neli aastat hiljem juba tippmängijakarjääri lõpetamas.

Praeguseks on temast saanud Paide meeskonna juures füüsilise ettevalmistuse kõrgelt hinnatud treener.

Kennet Kukk – Nõmme Unitedi kasvandik sai just 2015. aastal Paide eest kirja kõik oma neli kõrgliigamängu, aga karikafinaalis platsile ei pääsenud. Suurde jalgpalli toona 17aastane Kukk selle hooaja järel enam ei pürginudki.

Meelis Peitre – Flora ridades kõrgliigasse tõusnud kaitsja tegi tipptasemel jalgpalliga lõpparve 2016. aastal. Hiljem on spordipanustamise valdkonnas tegutsev Peitre esindanud – üllatus-üllatus!

– Paide III võistkonda, viimati kolm aastat tagasi.

Lauri Välja – Levadia süsteemist Tallinna Kalevi kaudu Paidesse jõudnud Välja viimased mängud kõrgliigas tulid nädalapäevad pärast karikafinaali. See ei tähenda aga, et ta oleks tippjalgpallist kõrvale jäänud, sest Välja on juba aastaid olnud ametis valitseva Eesti meistri Levadia kontoripoolel – algul turundusjuhi ja nüüd juba viiendat aastat kogukonnajuhina. Mängijana on ta sel hooajal kantud II liiga klubi JK Puuma rivistusse.

Pingilt sekkusid

Kaspar Paur – Levadia ridades Premium liiga debüüdi teinud Paur jõudis 2014. aastal Paide meeskonda, mängis seal kaks hooaega ja siirdus siis Flora kaudu kodulinna Tartusse. Sealt liikus Paur 2018. aastal Kaljusse ja esindas neid seitse hooaega, jõudes täpselt 300 kõrgliigamänguni.

Tänavuseks hooajaks Paurile Kaljus ega mujal aga kohta ei jagunud ning mõne aasta eest magistrikraadi omandanud mees on asunud õpitud tarkusi realiseerima kinnisvaras.

Rasmus Tomson – peamiselt Tammeka ja Tallinna Kalevi, aga ka Viljandi Tuleviku särki kandes kõrgliigas 300 kohtumise piiri ületanud Tomson

Võit! Vitali Teleš tõstab Nõmme Kalju esimese Tipneri karika pea kohale.

Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

2025 JUUNI JALKA

51

ÜLDKOGU

Puust ja punaseks: kuidas valitakse jalgpalliliidu presidenti?

Eesti Jalgpalli Liidu tänavune üldkogu toimub A. Le Coq Arenal 19. juunil. Kuigi see on igaaastane sündmus ning üldjuhul eriti suurt tähelepanu ei pälvi, siis tänavu on seda kuupäeva oodatud põnevusega juba pikalt, sest üle väga pika aja kandideerib alaliidu presidendiks mitu inimest: istuva presidendi Aivar Pohlaku kõrval ka Eesti jalgpallilegend Ragnar Klavan.

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: Katariina Peetson

J

algpalliliidu põhikirja kohaselt toimub alaliidu korraline üldkogu korra aastas, aga presidendivalimised iga nelja aasta tagant. Lisaks presidendile valitakse neljaks aastaks kaks asepresidenti (ühel neist peab olema majanduse, teisel juriidiline kõrgharidus) ning 11 juhatuse liiget.

Kes saavad üldkogul presidenti valida? Üldkogust saavad osa võtta kõik Eesti Jalgpalli Liidu liikmed – selliseid klubisid või ühendusi on hetkeseisuga 106. Uusi liikmeid võetakse jalgpalliliidu põhikirja järgi vastu kord aastas üldkogul ning nemad veel presidendivalimistel hääletada ei saa.

Pärast eelmist üldkogu on liitumisavalduse esitanud kaheksa klubi, kes tulevad peamiselt saalijalgpallist – litsentsitaval tasandil on seal jalgpalliliidu liikmeks astumine kohustuslik. Uute liikmete vastuvõtmine ja seniste liikmete väljaarvamine on päevakorras eelviimane punkt ja seda tehakse pärast valimisi.

Kas hääletus on avalik?

Ei ole – EJLi põhikirja järgi on isikute valimised üldjuhul salajased. Avalik on hääletus vaid juhul, kui kandidaatide arv vastab valitavate ametikohtade arvule või kui üldkogu otsustab hääletuse avalikuks teha. Praegusel juhul ei ole põhjust uskuda, et üldkogu peaks seda tegema.

Milline näeb välja hääletuse protseduur?

Valimisel loetakse valituks kandidaat, kelle poolt hääletab üle poole üldkogust osa võtnud liikmetest.

Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse kahe kõige rohkem hääli kogunud

52 JALKA JUUNI 2025

Jalgpalliliidu üldkogu 2024. aastal.

kandidaadi vahel teine hääletusvoor, kus loetakse valituks kandidaat, kes sai rohkem hääli. Salajase hääletuse korral saavad liikmed endale pabersedeli, täidavad selle privaatselt ja asetavad seejärel valimiskasti. Oluline on märkida, et iga EJLi liige võib üldkogule saata ühe delegaadi (seadusest tuleneva esindusõigusega või volitusega) ning üks delegaat võib esindada ainult üht liiget. Seega ei saa ükski füüsiline isik häält anda mitme liikme eest.

Kes loeb hääled kokku? Üldkogul osalejatest moodustatakse häältelugemise komisjon.

Üldkogu päevakord 2025 1) Koosoleku rakendamine; 2) EJLi juhatuse liikme tagasiastumine; 3) EJLi juhatuse aruanne EJLi tegevuse kohta korraliste üldkogu koosolekute vahelisel perioodil ja viimase nelja aasta jooksul; 4) EJLi 2024. aasta sõltumatu audiitori auditeeritud majandusaasta aruande kinnitamine; 5) 2025. aasta eelarve tutvustamine; 6) Eesti jalgpalli arengukava 2026–2030 tutvustamine; 7) EJLi distsiplinaar- ja eetikainspektori kinnitamine; 8) EJLi distsiplinaar- ja eetikakomisjoni kinnitamine; 9) EJLi apellatsioonikomisjoni kinnitamine; 10) EJLi presidendikandidaatide kõned; 11) EJLi presidendi valimine; 12) EJLi asepresidentide valimine; 13) EJLi juhatuse liikmete valimine; 14) EJLi põhikirja muudatuste tutvustamine ja vastuvõtmine; 15) EJLi liikmete vastuvõtmine ja väljaarvamine; 16) jooksvad küsimused.

­

Kasutades sooduskoodi

JALKA15

saad kogu tellimuselt

soodustust -15%

­

­

VARUSTUS Kui nii väikesed kaitsmed niikuinii sääri eriti ei kaitse, siis kas kaitsmete kasutamine tuleks mängijatele vabaks anda?

Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

Säärekaitsmed –

kas mängija tervisekindlustus või puhas formaalsus?

Kui palju kaitseb väike tükk plasti ja vahtkummi jalgpallurit löögi eest säärde?

Tekst: Gunnar Salu

54 JALKA JUUNI 2025

VARUSTUS

Ü

ha enam mängijaid eelistab säärekaitsmeid, mis on kohati vaat et nähtamatud. Kas tegu on lihtsalt trendiga? Uurime ekspertide ja mängijate abil, kust jookseb piir reeglite ja tegeliku kaitse vahel.

Mugavus enne kaitset

Pärnu Vapruse poolkaitsja Tristan Pajo kasutab 8 x 5 cm suuruseid säärekaitsmeid. Tema sõnul on selle peamine põhjus ennekõike mugavus. „Sokid saavad allpool olla, veri liigub paremini ja krampe ei teki. Suuremate kaitsmetega on lihtsalt kinnisem ja ebamugavam tunne,“ sõnab Pajo. Ta lisab, et noorena kasutas ta suuremaid kaitsmeid, kuid ajapikku leidis viise, kuidas neid järjest väiksemaks „leiutada“.

Sarnastel põhjustel kannab väikeseid kaitsmeid ka Paide Linnameeskonna ja Eesti rahvuskoondise ründaja Robi Saarma: „Krambid on olnud probleem. Kui sokk on madalal ja kaitsmed väiksemad, on palju mugavam.“ Noorena kandis Saarma traditsioonilisi, pahkluud toestavaid kaitsevahendeid, kuid säärte suurenedes muutusid need piiravaks.

Mängumehed on teadlikud, et väikeseid kaitsmeid kanda on riskantne, kuid nad on sellega arvestanud. Kummalegi mängijale ei meenu, et nad just väikeste kaitsmete tõttu viga oleks saanud. Samuti pole nad kogenud tõsisemat kriitikat ei treeneritelt ega kohtunikelt. Siiski on Pajo sõnul treener tema eriskummalisi kaitsmeid silmanud ning kommenteerinud: „Mis naljakaitsmed sul jalas on?“

Mida ütleb teadus?

Eesti meeste rahvuskoondise arst Kaspar Rõivassepp võtab säärekaitsmete omadused kokku konkreetselt: „Kui löök tuleb sellesse piirkonda, mida kaitse katab, siis aitab see kindlasti. Aga kui kaitse on nii väike, nagu paljud praegu kasutavad, siis usun, et see pigem ei aita.“ Kaitsmete kandmisel on siiski kaks tahku. „Teine külg on mängija mugavus, lõppeesmärk on jalgpallis ikkagi pall väravasse saada. Kaitsme kasutamine mängijal efektiivsem olla ei aita,“ sõnab Rõivassepp.

Säärekaitsmete eesmärk on jagada löögi korral kontaktkoormust laiemale alale ja hoida sellega ära tõsisemaid vigastusi, ennekõike luumurde.

Mida suurema ala säärekaitse ära katab, seda rohkem ta kaitseb – küllaltki lihtne ja loogiline.

Statistika kohaselt esineb 25–28 mängijaga jalgpallivõistkonnas keskmiselt 50 vigastust hooaja kohta. See tähendab, et igal mängijal on hooaja jooksul keskmiselt 1,8 vigastust ja umbes 12% palluritest on ühel ajahetkel vigastuse tõttu platsilt eemal. Alajäsemete põrutused moodustavad ligikaudu 15% kõikidest vigastustest – selle sisse kuuluvad reie-, põlve-, sääre-, hüppeliigese- ja labajalavigastused. Sääreluumurrud moodustavad aga umbes 0,1% kõigist vigastustest.

Säärekaitsmed aitavad vältida just neid üksikuid,

Imepisikesed kaitsmed ja väga madalale tõmmatud sokid on jalgpallis muutunud trendiks nii Eestis kui mujal maailmas.

Foto: Katariina Peetson

aga tõsisemaid juhtumeid. Rõivassepa sõnul on löögid säärepiirkonda jalgpallis sagedased, kuid selle piirkonna põrutused ega ka murrud ei kuulu kaugeltki mitte kümne sagedasema hulka jalgpallis. Tema sõnul võib selle põhjuseks olla suuresti säärekaitsmete kasutamine.

Viimase 20 aasta statistika ei näita, et sääreluu murdude ja põrutuste osakaal oleks tõusnud, millest järeldub, et ka minimalistlikud kaitsmed teevad töö samamoodi ära – või siis tekib haruharva olukordi, kus kaitsmed vigastuste vältimise seisukohast rolli mängivad. „Ilmselt on see ka põhjus, miks ei ole juhtivad alaliidud aktiivselt sekkunud ja kehtestanud standardeid kaitsmete mõõtmetele,“ sõnab rahvuskoondise arst. Rõivassepp lisab siiski, et sääreluumurd on tõsine vigastus ja võib mõnikord ka karjääri lõpetada ning kui säärekaitsmete abil õnnestub mõni vigastus ära hoida, siis väärivad nad kandmist.

Reeglid on selgesõnalised: vastutus lasub mängijal

Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Hannes Kaasik selgitab, et FIFA reeglites on säärekaitsmed selgesõnaliselt kohustuslikud ning mängija vastutab, et need oleks sobiva suuruse ja materjaliga. „Kui varem tuli kohtunikel ise sekkuda, siis 2024. aasta reeglimuudatused tõid kauaoodatud selguse – mängija kaitstuse tase on tema enda otsustada,“ ütleb Kaasik. Praktikas tähendab see, et isegi pa2025 JUUNI JALKA

55

VARUSTUS

Robi Saarma ja Tristan Pajo on mängijad, kes on mugavuse eesmärgil valinud võimalikult tillukesed säärekaitsmed.

Fotod: Liisi Troska

pitükk võib teoreetiliselt läbida visuaalse kontrolli, kui mängija kinnitab, et see on temale piisav. Kohtunik saab sekkuda vaid juhul, kui varustus on talle endale ja teistele ohtlik – seega raudplaati kanda ei tohi ning seda on kohtunik sunnitud kontrollima.

Kuigi esimesi säärekaitsmeid tunneb jalgpalliajalugu juba 19. sajandist, võib noorematele inimestele olla üsna üllatav, et kohustuslik element on need jalgpalli juures olnud vaid 35 aastat – alles 1990. aastal jõustunud reeglimuudatused tegid säärekaitsmed jalgpallis ülemaailmselt kohustuslikuks. Enne seda kandsid neid mängijad, kes seda soovisid – näiteks kaitsemängijate pideva töötlemise osaliseks langenud Diego Maradona kasutas tänapäevases mõistes üsna kobakaid kaitsmeid, samal ajal kui mõni tema tiimikaaslastest mängis üldse kaitsmeteta.

Sealjuures olevat FIFA peamine eesmärk säärekaitsmete kohustuslikuks muutmisel olnud tol hetkel maailma raputanud HIVi ja AIDSi pandeemia vastu võitlemine – toonased ajalehed on

56 JALKA JUUNI 2025

raporteerinud, et kaitsmetega sooviti vähendada jalgpallis lahtisi haavu, mis lubaksid vere kaudu nakkavatel haigustel levida.

Kohalik vastus üleilmsele trendile

Eesti väikeste säärekaitsmete tootja õpilasfirma Minishield asutasid Gustav Adolfi gümnaasiumi noored Siim Kaasik, Bruno Vain ja Kaarel Leppsalu, kellest kaks viimast on ka Nõmme Unitedi elukutselised mängijad. Huvi Minishieldi toodete vastu on olnud suur, just nooremate mängijate seas. „Olles ise jalgpalliga tihedalt seotud märkasime platsil selgelt levivat trendi – üha rohkem mängijaid nii Eestis kui ka välismaal eelistab madalaid sokke ja väikeseid, tihti ise tehtud säärekaitsmeid,“ selgitab Minishieldi üks asutajatest Bruno Vain.

Kuna Eesti turul puudusid alternatiivid, otsustas õpilasfirma luua kodumaise, kvaliteetse ja kergesti kättesaadava toote.

Nüüdseks tegevuse pausile pannud ettevõte ei varja, et nende toode ei pretendeerigi säär-

VARUSTUS te võimalikult suurele kaitsele. „Mängijad, kes sellise lahenduse valivad, mõistavad reaalsuses riske, kuid eelistavad kergemat ja mugavamat varianti, mis ei piiraks nende liikumist ega pallikäsitsust.“ Samas pakuvad innukate noorte loodud säärekaitsmed rohkem kaitset kui näiteks papitükk või sisetallast välja lõigatud kodukootud säärekaitse.

Minishieldi tegijate sõnul on kohtunike ja klubidega tekkinud kontaktides selgusele jõutud, et reeglite järgi ei riku sellised kaitsmed mängijate varustuse nõudeid. „Kaitsmete suurus ei ole otseselt reglementeeritud ning paljud kohtunikud, kellega meil kokkupuude on olnud, arvavad, et lõppkokkuvõttes on see mängija enda valik.“

Miks kohustus kehtib?

Niisiis – selge on see, et kaitsmete kandmine on kohustuslik. Seda nõuet küll täidetakse, kuid aina enam kombivad mängijad selle reegli piire ning kaitsmete kandmine on muutumas pelgalt formaalsuseks. Kui kaitsevahendi valiku eest vastutab niikuinii mängija – nagu on kinnitanud ka FIFA ja Eesti Jalgpalli Liit –, siis kas peaks algatama diskussiooni teemal, kas säärekaitsmeid kohustuslikuks tegev punkt tuleks jalgpallireeglitest üldse kaotada?

Argentina koondis 1986. aasta MM-finaali eel: Diego Maradona (paremalt esimene) ja lõviosa teisi argentiinlasi kannavad suuri säärekaitsmeid, aga Maradona kõrval asuv väravavaht Nery Pumpido ja kaitsja José Luis Cuciuffo kasutavad tolleaegset võimalust pallida kaitsmeteta. Foto: STAFF/AFP/Scanpix

Kas ei oleks ausam anda mängijatele täielik otsustusvabadus, kui nad on teadlikud riskidest ja valmis tagajärgedeks? Kui mängija eelistab mugavust ja teeb selle valiku läbimõeldult ja teadlikult, siis võiks tal olla õigus ise otsustada. Praegune reegel soosib justkui vaikivat kokkulepet. Reegel küll püsib, aga selle täitmine muutub üha näilisemaks.

Eddie van Schaick ja Eesti legendid tagasi Tartus!

KOORDINATSIOON

KIIRUS Marek Niit

LEGENDIDE JALGPALLILAAGER WWW.JALGPALLILAAGER.EE

28.-30. JUULI TARTU TAMME STAADION

2012 - 2018 NOORTELE

KLÕPSUD

Kevadist soojust ja sportlikku kuumust Maikuu tõi meile esimesed suviselt soojad ilmad – ja nagu arvata võis, läksid asjad ka vutiplatsidel kohe kuumemaks!

Kohtunik, palun ometi! Tallinna Kalevi äärekaitsja Daniil Sõtšugov üritab abikohtunikku otsuses ümber veenda.

Foto: Anna Andreas

58 JALKA JUUNI 2025

KLÕPSUD

A. Le Coq Arena tribüünikoridorides avati võitjate sein, kus on välja toodud kõikide Balti turniiri võitnud meestekoondiste koosseisud. Foto: Katariina Peetson

Pöörane hoog! Narva Transi ründaja Landry Kaboré lõi maikuus kolme mänguga kokku kaheksa väravat. Kolmest järjestikusest kübaratrikist jäi väga napilt puudu – 5 : 2 võidumängus Tallinna Kalevi üle sai Kaboré lõpuks kirja kaks väravat, kusjuures kahe teise kolli puhul oli ta väga lähedal sellele, et värav enda nimele saada – ühes olukorras läks pall teel väravasse tema putsanina eest läbi ning teise puhul võttis tema löök tiimikaaslasest väikese põrke.

Foto: Liisi Troska

Närvide mäng! FCI Levadia ja Paide Linnameeskonna kohtumises sai Levadia väravavaht Karl Andre Vallner avapoolajal punase kaardi ning jälgis ülejäänud mängu riietusruumidesse viiva ukse juurest. Tema õnneks suutis Levadia 2 : 1 võiduga punktid endale jätta. Foto: Katariina Peetson

FC Ararati väravavaht Regina Ivanova sirutub palli järele – hüpe on küll madal, aga puudet maapinnaga sel hetkel ei ole!

Foto: Katariina Peetson

2025 JUUNI JALKA

59

KLÕPSUD

Levadia ja Paide mängu lõpp osutus levadialastele närviliseks: 2 : 1 eduseisu tuli Paide marulise surve eest kaitsta. Kui lõpuminutitel vastaste karistuslöök Levadia väravavahi Oliver Ani turvalises süles lõpetas, võisid mehed looma välja lasta. Fotod: Liisi Troska

Just sellisel viisil päästis Martin Miller Paide Linnameeskonnale kodumängust Harju JK Laagri vastu viigipunkti. Peatreener Ivan Stojkovići ametikohta see tabamus siiski ei päästnud – klubi juhtkond näitas treenerile kehva tulemuse järel ust.

Foto: Liisi Troska

Tallinna derbi! Rauno Sappineni (FC Flora) ja Rasmus Peetsoni (FCI Levadia) kompromissitu duell lõppes selles olukorras mõlemale hoiatuskaardiga.

Foto: Katariina Peetson

60 JALKA JUUNI 2025

Mihhailov fännidega võitu tähistamas.

Foto: Liisi Troska

KLÕPSUD

FC Kuressaare mängijad Märten Pajunurm ja Sander Sinilaid Paide ründajale Sten Reinkordile kambakat tegemas. Foto: Liisi Troska

Hoolimata kevadistest ilmadest tuli üks A. Le Coq Premium liiga mäng pidada hoopis sisehallis – Narva koduväljaku Kalev-Fama staadioni kunstmurukatte vahetuse tõttu mängiti Transi ja Vapruse kohtumine hoopis vast valminud Narva sisehallis. Foto: Sergei Stepanov 2025 JUUNI JALKA

61

10 AASTAT TAGASI

42

U17 koondises

Tallinna Kalev

oli 2014. aastal Eesti naiste kõrgliiga nelja esimese võistkonna kodumängude keskmine publikuarv.

sai Marko Meerits alles esimese korraliku väravavahitrenni.

pidi hooajaeelses sõprusmängus tunnistama Tallinn C.F-i 4 : 2 paremust.

Tallinn C.F. unistas disklahvi eel Meistrite liigast

2

015. aasta juunikuu Jalkas ilmus muu hulgas lugu Tallinn C.F-ist (pildil), kes osales teises liigas, aga mõtles hiigelsuurelt. „Mu unistus oleks ikkagi Meistrite liiga alagrupiturniir,“ lausus klubi president Gert Reinberg. Esimene suur eesmärk oli jõuda lähima viie aastaga Premium liigasse.

Meeskonna peatreener oli Eesti meister Sergei Ratnikov, koosseisu kuulus üheksa kõrgliigakogemusega mängijat. Wismari staadionil peetud Tallinn C.F-i kodumängudel loositi vaheajal välja käekell, jagati tasuta teed, suppi ja viineripirukaid. Klubi mänedžeri Juhan Noode sõnul taheti jõuda fänluses võimsa atmosfäärini, eeskujuks olid Istanbuli Galatasaray ja Amsterdami Ajaxi fännid.

Kapten Kevin Ingermann, kes oli mänginud U19 EM-finaalturniiril, kiitis Tallinn C.F-i tiimivaimu: „Meil on ühiseid tegemisi niivõrd palju, et on tekkinud mõnus aura. Ma pole oma jalgpallikarjääris sellist asja varem kohanud.“ Artikkel Tallinn C.F-ist on tagantjärele vaadates eriti huvitav selle poolest, et nagu nüüd teame, lõppes meeskonna 2015. aasta hooaeg mitte suurtele unistustele lähemale tõusmisega, vaid hoopis meistrivõistlustelt diskvalifitseerimisega, kuna neli mängijat (nende seas kanepiga patustanud Ingermann) andsid positiivse dopinguproovi.

Kaaneloos avaldas toona 23aastane väravavaht Marko Meerits samuti optimismi tuleviku suhtes: „Tase lubaks (Eesti koondise esiväravavaht – toim.) olla küll, aga treenerid hetkel mind esinumbrina ei näe. Minu aeg tuleb, teen iga päev tööd, et saada tippväravavahiks.“ Nagu nüüd teame, pole Meerits hiljem rahvusmeeskonna esikindaks siiski kerkinud, tema arvel on praeguseks, 33aastasena 14 koondisematši.

62 JALKA JUUNI 2025

Koondise poolkaitsja Sander Puri mängis 2015. aastal Iirimaa kõrgliigas Sligo Roversis, olles enne leiba teeninud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Siinse huumoriga olen nüüdseks harjunud. Neile meeldib teistele kaikaid kodarasse loopida, siis saavad ise naerda.

Vahel on küll nii õelad naljad, et Eestis väga selliseid ei kuule,“ muljetas Puri.

Norbert Hurt, Theimo Tülp, Kristen Viikmäe, Indrek Koser, Risto Sarapik ja Janno Kivisild jagasid mõtteid noormängijate üleminekusüsteemi kohta. Kivisilla sõnul pidi jalgpalliliit leidma kesktee eri klubide vahel, kellest osa tahtis noormängijate üleminekutasude tõstmist, osa aga vastupidi tasude kaotamist.

Sloveenias NK Krkas pallinud ründaja Kevin Kauber rääkis, et seal oli Konstantin Vassiljev väga kõva nimi. „Kui ma siia tulin ja mainisin, et olen eestlane, siis esimene asi, mis mulle vastu öeldi – Vassiljev,“ kinnitas Kauber.

Pikemalt sai 2015. aasta juunikuu Jalkast lugeda ka näiteks nii Saaremaa kui Austraalia jalgpallist, Eesti naiste kõrgliiga publikumuredest ja Viljandi linnastaadioni ajaloost. Treenerirubriigis rääkis Viru-Nigulas tegutsev Alar Peek, et üks tema kreedosid on kutsuda kõiki üles mitte loopima vägisõnu ning teiseks peab treeningutel olema lõbus („Porkunis on mul nii füüsiliste kui vaimsete puuetega lapsed, seal ei pruugita pallile pihtagi saada, aga peaasi et on lusti ja liikumist“). Mängija luubi all oli Erik Listmann, postritel aga Enar Jääger, ­Juanfran ja David Luiz.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

PANE END PROOVILE!

Pane end proovile! „Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta.

Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Foto: Liisi Troska

Mälumäng 1. 2019. aastal nimetati Tallinnas osa senisest Kauba tänavast ümber Jalgpalli tänavaks ning mitu seni Asula tänaval asunud paika said uue aadressi Jalgpalli tänava järgi – nende seas ka A. Le Coq Arena. Tegu pole aga esimese korraga, kui Tallinnas on olnud jalgpalli-nimelised teed või tänavad. Millist nime kannab 1933. aastal põgusalt Jalgpalli nime kandnud tänav tänapäeval? Aastatel 1934–1959 oli tegu lihtsalt Palli tänavaga, asudes kunagise jalgpalliplatsi ääres, mida enam ei ole. Tänava praegune nimi viitab hoopis ühele teisele populaarsele meelelahutuslikule vaba aja veetmise viisile, mida saab samamoodi nagu jalgpalligi nautida nii tasulises kui tasuta vormis, nii kohapeal kui kodustes tingimustes. Küsitav tänav on 170 meetrit pikk ja ühendab Tuukri tänavat Narva maanteega.

2. Jalgpalli tee nime kandis aga nõukogude ajal Tallinnas üks teelõik, mida sellisel kujul enam ei ole – ühe jalgpallistaadioni juures asuva tänava pikendamisel Jalgpalli tee nime kandnud lõik kadus. Millist tänavat pikendati? Olgu öeldud, et Eesti koondis on selle tänava ääres või vahetus läheduses mänginud koguni kahel jalgpalliväljakul.

Sina oled kohtunik 1. Pall on mängus ja väravavahi käes. Sama võistkonna treener näitab kohtunike suunas selgelt välja oma rahulolematust. Neljas kohtunik palub sul mängu peatada ja treenerile hoiatuskaart anda. Kuidas mängu pärast seda jätkad? a) karistuslöögiga kohast, kus asus pall mängu peatamise hetkel b) vabalöögiga kohast, kus asus pall mängu peatamise hetkel c) vabalöögiga väljaku piirjoonelt kohast, mis oli lähim rahulolematuse väljanäitamisele d) kohtuniku palliga

3. Küsitav 30aastane mängija pallis lõppenud hooajal Hispaania kõrgliigas Las Palmase ridades, kuid suuremat tuntust kogus ta verinoorelt Manchester Unitedis esile kerkides. Kireva perekondliku tausta pärast oli tal võimalus valida suisa kuue riigi koondise esindamise vahel – lõpuks tegi ta valiku riigi kasuks, kus oli sündinud ja kelle ridades jõudis ta MM-finaalturniiril medalile. Kellest on jutt?

2. Väravavaht tõrjub löögi enda ette ning nähes, et ükski vastane kohe lahtist palli noolimas ei ole, võtab mitu sekundit aega, enne kui enda ees oleva palli üles korjab. Milline on sinu otsus? a) mäng jätkub b) tegu on topeltpuutega – vabalöök ründavale võistkonnale c) tegu on topeltpuutega – karistuslöök (või penalti) ründavale võistkonnale

4. Pindalalt Eesti suurim küla jagab (ees)nime ühe Eesti naistekoondislasega, kes on juhuslikult pärit üsna selle küla lähedalt. Küla pindala on suisa 173 km², mis teeb selle isegi Tallinna linnast suuremaks, aga elanikke oli seal 2021. aasta lõpu seisuga vaid 23. Suurem osa külast asub rahvuspargi territooriumil. Selle eesnimega 21aastane mängija pallib sel hooajal Viimsi JK ridades ning on Eesti koondises kirja saanud kuus kohtumist.

3. Esimene poolaeg on läbi saanud ning kohtunikud ja mängijad liiguvad väljakult riietusruumidesse.

Mängija jätkab kohtunike suunas rahulolematuse väljanäitamist. Sinu otsus? a) suuline hoiatus b) kollane kaart c) kaarti ei saa näidata, kuna poolaeg on lõppenud Vastused 1. Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et kõikide verbaalsete rikkumiste puhul taasalustatakse mängu vabalöögiga. Kui rikkumise teeb väljaspool mänguväljakut ametiisik, siis määratakse vabalöök mänguväljaku piirjoonelt, mis on lähim kohale, kus rikkumine tehti.

2. Õige on variant a – reegel 12 sätestab, et vabalöök määratakse vastasvõistkonnale siis, kui väravavaht puudutab palli kätega pärast palli käest lahtilaskmist ja enne, kui pall on puutunud mõnda teist mängijat.

Kui väravavaht teeb tõrje, siis seda ei arvestata esimese puutena.

3. Õige on variant b – reegli 5 järgi on kohtunikul õigus määrata distsiplinaarkaristusi hetkest, kui ta siseneb väljakule mängueelseks väljakukontrolliks, kuni hetkeni, kui ta lahkub väljakult pärast mängu lõppu (sh penaltiseeria).

5. Elanike arvult Eesti suuruselt teine küla kannab aga sama nime jalgpalluriga, kes pallib A. Le Coq Premium liigas juba 18. järjestikust hooaega. Mis nimi see on?

2025 JUUNI JALKA

63

Vastused 1. Filmi 2. Gonsiori tänav (Jalgpalli tee asus Kadrioru staadioni poolses otsas, esimesel iseseisvusajal peeti mänge ka Kalevi aia väljakul, mis asus praeguse Viru keskuse ja Kaubamaja alal) 3. Adnan Januzaj 4. Sandra (Sandra Liir) 5. Alliku (Rauno Alliku)

LISAAEG Juunikuu sünnipäevad

64 JALKA JUUNI 2025

Karikatuur: Meelis Naudi

Manchester United ägab hiirte rünnaku all Vähe sellest, et Inglismaa suurklubi Manchester United lõpetas Premier League’i hooaja oma ajaloo selgelt kõige kehvema tulemusega, tõi kevad neile järjekordse halva uudise ka väljaspool platsi – nimelt ei ole klubi hoolimata tõsistest pingutustest suutnud kodustaadionit Old Traffordi hiirte rünnaku käest päästa.

Möödunud sügisel šokeeris Unitedi fänne kohaliku toiduameti inspektsiooni tulemus: seni viietärniskaalal viisaka neljapunktise hinnanguga olnud toitlustusalad said hindeks vaid kaks tärni, kuna paljudest staadioni osadest, nende seas toitlustus­ asutustest, leiti hiirte väljaheiteid. Vahepealsel ajal on klubi küll kõvasti pingutanud, et endist hinnet tagasi saada, kuid toiduameti kevadine külastus paljastas tõe: hiirte väljaheited on endiselt mitmes kohas, sealjuures ka ülikallistes luksusloožides ja -restoranides, mille külastus maksab ühe inimese kohta üle 600 euro.

Foto: Andrew Yates, AFP/Scanpix

1.06 Ivo Laino 89 1.06 Josep Katsev 86 2.06 Marko Kristal 52 2.06 Teet Allas 48 2.06 Jürgen Henn 38 3.06 Priit Tomingas 47 3.06 Jüri Jevdokimov 37 3.06 Henrik Pürg 29 4.06 Joonas Jaanovits 34 5.06 Boriss Dugan 65 5.06 Tõnis Vanna 41 6.06 Tanel Tamberg 33 6.06 Vadim Mihhailov 27 8.06 Deniss Malov 45 9.06 Roman Nesterovski 36 10.06 Alari Lell 49 10.06 Taavi Tüvist 46 10.06 Keiti Kruusmann 22 11.06 Kristo Tohver 44 12.06 Viktor Levada 66 12.06 Hindrek Ojamaa 30 13.06 Targo Kaldoja 56 14.06 Sander Piibemann 47 14.06 Pavel Marin 30 14.06 Tanel Tammik 23 15.06 Kristina Bannikova 34 16.06 Eva Nõmme 30 16.06 Hendrik Nälk 28 16.06 Dominic Laaneots 24 17.06 Anne Rei 56 17.06 Marie Heleen Lisette Kimsen 29 17.06 Rahel Repkin 27 18.06 Dzintar Klavan 64 18.06 Martin Käos 27 19.06 Gerdo Juhkam 31 20.06 Nikolai Burdakov 75 20.06 Jaanus Nilp 57 20.06 Elis Meetua 46 20.06 Ulrika Tülp 34 20.06 Michael Lilander 28 20.06 Nikita Mihhailov 23 21.06 Leo Ira 74 22.06 Pirjo Orn 43 22.06 Ariina Mürkhain 26 23.06 Jaanis Kriska 37 24.06 Toivo Vapper 84 24.06 Aleksandr Zakarljuka 30 26.06 Kuno Tehva 54 26.06 Theimo Tülp 54 26.06 Igor Subbotin 35 28.06 Kaidi Jekimova 46 28.06 Jevgeni Novikov 45 28.06 Kristo Hussar 23 29.06 Priit Lehismets 46 29.06 Mattias Käit 27 30.06 Kaspar Rõivassepp 43

Karikafinaalis mängiti ka tiitlivöö peale Kui eelmises numbris saime tõdeda, et hooaega ilma ühegi kaotuseta alustanud FCI Levadia sai viimaks ka tiitlivöö enda kätte, siis kaua see nende käes ei püsinud – 4. mai kohtumises jäädi alla Nõmme Kaljule ning loobuti sellega ka virtuaalse tiitlivöö õigusest. Kalju kena võiduseeria andis aga Levadiale võimaluse vöö tagasi haarata, sest ajakirja trükkimineku hetkel oli Kalju järgmine kohtumine karikafinaal just nimelt Levadia vastu.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 24. mai, Nõmme Kalju FC – Tallinna FCI Levadia 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

LISAAEG RUBRIIK

Nikolai Burdakov

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

75

20. juunil täitub kolmveerand sajandit Nikolai Burdakovil, kes on sisuliselt pool elu olnud Narva jalgpalli üks peamisi vedureid. Burdakov sündis Valgevenes, kuid kolis nooruspõlves Narva, kus mängis kohalikus meeskonnas jalgpalli. Pärast sõjaväeteenistust oli ta piirilinnas Transi eelkäija FK Avtomobilisti asutamise juures ning tegutses seal 1989. aastani mängijana. Transis on ta täitnud nii treeneri kui ka presidendi rolli. Samuti on Burdakov kuulunud jalgpalliliidu juhatusse.

See foto pärineb aastast 2008, kui Trans võitis superkarika ja lõpetas meistriliigahooaja pronksmedaliga – 2006. aasta hõbemedali kõrval on ajaloo jooksul pronksisel kolmandal kohal lõpetatud lausa kuuel korral, lisaks on kolm korda võidetud Tipneri karikas ja kahel korral superkarikas.

LHV edetabel Aprillikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) 1. (1.) Tallinna FC Flora 2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 3. (4.) FC Elva 4. (3.) JK Tallinna Kalev 5. (5.) Nõmme Kalju FC 6. (8.) Pärnu JK Vaprus 7. (7.) FC Nõmme United 8. (6.) Paide Linnameeskond 9. (9.) Viljandi JK Tulevik 10. (10.) JK Tabasalu 11. (11.) Viimsi JK 12. (13.) FC Tallinn 13. (18.) Raplamaa JK 14. (12.) FC Kuressaare 15. (14.) Põhja-Tallinna JK Volta 16. (15.) Rakvere JK Tarvas 17. (16.) Tallinna FCI Levadia 18. (–) FC Hiiumaa 19. (–) Ambla Vallameeskond 20. (17.) FC Kose LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

2025 JUUNI JALKA

65

RISTSÕNA

Maikuu ristsõna õige vastus oli „Vahetame särke ka“. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Viktoria Anufrieva. Võitjaga võtame ühendust.

Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. juuniks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise nokkmütsi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66 JALKA JUUNI 2025

TEEME TRIBÜÜNID SINISEKS! Eesti jalgpallikoondise fännisärk ERIHINNAGA!

Trüki nimi ja number TASUTA! Kampaania kehtib 26.05-09.06.2025