Treener: Roman Kožuhhovski

Roman Kožuhhovski: Eesti koondise juhendamine on mu suur unistus

Eesti jalgpallisõber mäletab ilmselt veel eredalt, kuidas ukrainlane Roman Kožuhhovski (41) mullu tundmatust treenerist üleöö tegijaks pikeeris. Nõmme Kaljuga koduliigas 28mänguline kaotuseta seeria ja porimülkast pronksile kerkimine, vägevast eurohooajast rääkimata.

Tekst: Andres Vaher | Foto: Jana Pipar

Ometi mõjub Kožuhhovski siinsele vutihuvilisele üsna valge lehe ja tundmatu suurusena. Kelle ja milliseid tarkusi ta järgib? Millest unistab? Millest töölt lahkudes ja tööandjat valides lähtub? Millisel kohal on ta elus pere ja Eesti? Eelmise hooajaga vähemalt ajakirjanikele alati viisaka ja vastutuleliku – kohati ka äärmiselt poliitkorrektse – mulje jätnud nüüdne FC Kuressaare peatreener avab pisut oma hinge ja põhimõtteid.

Treenerielu omapärased keerdkäigud

Kožuhhovski tegi Eesti ja siinse jalgpalliga esimese tutvuse 2014. aastal. „Olime Irfan Ametoviga tuttavad Krimmi koondise aegadest, kus aastatel 1993–96 pidevalt koos harjutasime. Tema kutsus mind Sillamäe Kalevi duublisse,“ meenutab Vinnitsas sündinud Kožuhhovski. Siit jõuame loo esimese huvitava paralleelini: toona Premium liiga hõbedakomplekti võitnud Sillamäe meeskonda kamandas Sergei Frantsev. Toosama mees, kes pärast mullust luhtunud starti Kalju tüüri just Kožuhhovskile pidi loovutama. Seejärel seikles Kožuhhovski veel veidi Ida-Virumaal (töötades Jõhvi Lokomotivis ja Kohtla-Järve JK Järves), vahepeal põikas korraks ka Sloveeniasse. Neist ametiaegadest leiab loo peategelane tagantjärele seiku, mida nimetab praeguses valguses samuti paradoksaalseteks. „Kostja Vassiljev oli veidi enne minu tulekut Koperi kõigi aegade kalleima müügiartiklina Poola lahkunud. Jõudsin Sloveenias olla lühikest aega, vaid 13 mängu. Asusime neljandal kohal, aga klubi otsustas peatreener Milan Obradovići teenetest loobuda. Mind ei sundinud keegi lahkuma. Tegin seda ise, sest juhindusin abitreenerina alati põhimõttest: kui läheb peatreener, ei saa jääda ka mina,“ selgitab Kožuhhovski.

FC Kuressaare on Roman Kožuhhovskile Eestis juba viies klubi. Premium liigas debüteeris ukrainlane peatreenerina mullu Nõmme Kaljus.

„Järvesse kutsus mind 2017. aasta kõrvutab Kožuhhovski. „Kogu suhtlus algul Marko Kristal isiklikult,“ meenutab ta kohtumist toonase spordidirekCV toimus Kuno Tehvaga. Tegelikult kutsus ta mind juba aasta varem. Ja kuigi toriga, kes tänavu elu keerdkäiguna just temalt Nõmme Kalju ohjad haaras. „Pärast üht ebaõnnestunud kohtumist oli meil Markoga augustis jutuajamine. Koostöö lõppes, minu asemele tuli Aleksandr Puštov. Ma ei pahanda kellegagi. Klubi vajadused on mistahes treeneri või mängija omadest alati kõrgemal. Isegi siis, kui treener ei pruugi kõike mõista või nõus olla. Olen klubi huvides alati valmis end ohverdama.“ Legend Lobanovski, suur eeskuju Nii viis tee Kožuhhovski tagasi sünnimaale, kus ta jõudis kogemusi hankida rikka ajalooga kõrgliigaklubide Odessa Roman Kožuhhovski ^ Mängis Ukraina amatöörklubides, seejärel alustas treenerikarjääri ^ Eestisse jõudis 2014 – oli Sillamäe Kalevi duubli ja Jõhvi Lokomotivi (II liiga) peatreener ^ 2016 – Koperi (Sloveenia) abitreener ja Kohtla-Järve JK Järve (esiliiga B) peatreener ^ 2018 – Odessa Tšernomoretsi ja Lvivi Karpatõ abitreener, aasta lõpust Nõmme Kalju duubli peatreener ^ 2019 – Nõmme Kalju peatreener (Premium liiga pronks, karikafinalist ja pääs Euroopa liiga 3. eelringi) ^ 2020 – FC Kuressaare peatreener mulluse hooaja järel sai meie koostöö läbi, olen Kaljule usalduse ja pakutud võimaluse eest igavesti tänulik. See oli mulle väga eriline peatükk – sain esimesed peatreeneri kogemused professionaalses jalgpallis.“ Kalju peatüki sulgumise teemadel ei soovi omaaegne poolkaitsja pikemalt peatuda. Ta ütleb vaid, et see oli tema otsus, millel pole praegu mõtet enam peatuda. „Eelistan elada olevikus ja vaadata tulevikku. Mulle tegid pakkumise FC Kuressaare, Maardu Linnameeskond ja üks Ukraina esiliigaklubi. Kõik kutsusid peatreeneriks. Valik langes Kuressaarele, sest juba Kaljus olles Tšernomoretsi ja Lvivi Karpatõ esimeköitis see meeskond mu tähelepanu,“ se (Kožuhhovski rõhutab seda – toim.) abitreenerina. põhjendab Kožuhhovski. „Tegin Ukraina kõrgliigadebüüdi veebruaris „Armastan väljakutseid, mitte turvalisi ja rahali2018 Donetski Šahtari vastu – neli päeva enne selt paremaid lahendusi. Üks neist on näiteks keeseda, kui Šahtar kohtus Meistrite liigas AS Romalebarjääri ületamine. Samuti teadmine, et keegi ei ga,“ meenutab ta. „Juulist kolisin Karpatõsse, aga usu meisse. Naudin säärast olukorda. Seda enam, nii Odessas kui Lvivis sai töö otsa samal põhjusel et olen täiesti veendunud, et me ei ole autsaidenagu Sloveenias. Kohe pärast peatreeneri vallanrid. Taoline väike konflikt mõjub väga positiivse damist läksin ka ise avaldusega. Mu treenerieemotivaatorina. Usun, et olen väga õiges kohas ja tika kohustab nii käituma. Vastutada tuleb koos. õige lähenemisega oleme paljuks suutelised,“ põAga ma ei kahetse midagi – vastupidi, see oli leb Kožuhhovski edasi lükkunud hooaja künnisel arendav ja rikastav aasta.“ võitlus- ja tõestamissoovist. Ehkki viimasel ajal on ta kokkupuuted Ukraina jalgpalliga jäänud põgusaks, räägib ta Seob tuleviku Eestiga sealsest vutikultuurist ja pärandist oma Peale siinsete klubide abistamise seob karjääris varjamatu uhkusega. Kožuhhovskit Eestiga ka armastus ja kaks „Valeri Lobanovski jälg ja mõjutused peres kasvavat last. „Nemad elavad endion muidugi kõige suuremad. Jälgisin teda äärmise tähelepanuga. Julgen väita, et olen „Usun selle maa selt Jõhvis, mina peamiselt Nõmmel. Tüdruk käib seal esimeses klassis, panime ta tema filosoofia ja omanäolise strateegiaga tegemistesse. Nii teadlikult Eesti kooli. Uue õppeaasta alpeensusteni kursis ning paljutki enda karüldiselt kui jalgpalli guses kolivad naine ja tütar minu juurde jääri kaasa võtnud,“ räägib Kožuhhovski Kiievi Dinamo legendaarsest pealikust. „Eelkõige puudutab see mängijatesse mõttes. Tunnen end siin koduselt ja tööalaselt Tallinnasse, gümnaasiumis õppiv poeg on niivõrd iseseisev, et jääb ilmselt sinna.“ Teisisõnu: ehkki jalgpallitreeneri elus on suhtumist. Kuidas olla ühtaegu nõudmotiveerituna.“ kindel vaid see, et miski pole kindel – mida lik, aga samas neid austada. See on suur on ka Kožuhhovski oma senine karjäär ilkunst, mida Lobanovski valdas hiilgavalt,“ kirjeldab mekalt tõestanud –, siis vähemalt mõtteis on Kožuhhovski maestro õppetunde. „Tema kreedo oli: mees oma tuleviku sidunud kindlalt Eestiga. meie meeskonnas pole ühtki staari, meeskond on „Usun selle maa tegemistesse. Nii üldiselt kui staar. Kedagi ei saa iial kopeerida, aga ka minu filojalgpalli mõttes. Tunnen end siin koduselt ja töösoofia lähtub sellest tõest.“ alaselt motiveerituna,“ ei salga Kožuhhovski. Igaks juhuks õhku visatud küsimusele, kas ta Eelistas Kuressaaret on kasvõi sekundi mõelnud Eesti koondise juMaardule ja Ukrainale hendamisest, tuleb kiire vastus: „Enamgi veel, Peagi leidis Kožuhhovski tagasitee Maarjamaale. ma elan ja töötan selle suure unistuse täitumise Esialgu Nõmme Kalju duubli, aasta hiljem juba nimel. Tean hästi Karel Voolaidi, suhtleme sageesindusmeeskonna peatreeneriks. li. Toetan teda igati, ta on kahtlemata õige mees „Mind ei toonud Kaljusse Sillamäelt pärit tutvus koondist vedama. Kui kunagi tuleb minu aeg, Sergei Frantseviga. See oli pigem kokkusattumus. soovin kindlasti valmis olla. Mõistagi ei välista ma Pean meid väga erineva käekirjaga treeneriteks,“ enne ka U21 koondisega enda tõestamist.“