Jalka (mai 2025)

Kas treener

võib sportlase peale karjuda?

Tagaseljajutud FC Zapoosiga

Arsenali fännid

Postritel

Mattias Käit, Lautaro Martínez, Declan Rice, Vlada Kubassova

JÜRGEN HENN: koondisetreeneri amet lubab

VIVATBE T.EE

Pilk koondisetreeneri igapäeva

Foto:

Kui madalamates liigades on hooaeg alles päris algusjärgus, siis A. Le Coq Premium liigas on esimene mängudering juba läbi saanud, mis tähistab hooaja jooksul esimest väikest vahefinišit: kõik meeskonnad on üksteisega korra juba tutvust saanud sobitada. Teine ring tähistab teadupoolest kolimist muruväljakutele, mis on paljudele jalgpallihooaja tõeline algus.

Maikuu toob meile ka päris mitu suurt mängu: 24. mail selgitatakse välja nii naiste kui meeste karikavõitja, päev varem selgub U19 eliitliiga meistriliiga tšempion. Mai eelviimasel päeval saame aga taas lülituda koondiselainele, kui Eesti naistekoondis saab Rahvuste liigas kodumurul võimaluse Iisraelilt mõõtu võtta.

Maikuu Jalka pakub lugemiseks suurt intervjuud Eesti meestekoondise peatreeneri Jürgen Henniga, kes räägib muu hulgas sellest, mida tema töö igapäevaselt ja iganädalaselt endast koondise kogunemiste vahelisel ajal kujutab ning mida on ta treenerikarjääri jooksul kogetust kõrva taha pannud. „Tagaseljajuttudes“ teeme seekord tutvust Tipneri karikavõistluste veerandfinaali jõudnud FC Zapoosi meeskonnaga, samuti uurime näiteks seda, miks väravavahid oma kinnastesse sülitavad ning kuidas näeb välja Zürichi derbi.

Mõnusat lugemist ja päikeselist kevadet, jalgpallisõbrad!

Liisi Troska

KAANELUGU

LK 16–24

Jürgen Hennil täitub peagi üks aasta Eesti koondise peatreenerina. Mida koondise peatreeneri töö endast igapäevaselt kujutab, millised on selle aasta ja varasema karjääri jooksul kogetud suuremad õppetunnid ja mille tarbimise abil peab Henn intensiivsed koondiselaagrid vastu? Suures intervjuus koondise bossiga on teemasid seinast seina!

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE: Kolumn 12 Raul Ojassaar

Aprilli keskel kerkis Eesti spordiskeenel teemaks number üks korvpallitreeneri Peep Pahvi kaasus, kus ta sai oma mängija löömise eest karmi karistuse. Avalikult kritiseeriti ka seda, et ta mängija peale häält tõstis – aga kas saavutusspordis peaks see olema taunitav?

Mõtisklusi lk 12–14

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud 16 2-kõne: Jürgen Henn 40 Mängija luubi all: Nikita Mihhailov

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid 3 Mai 6 Lembit Peegel

Nimed & numbrid

Lugu & tsitaadid

26 Fotouudis: Flora naiskonna déjà-vu 28 Miks?

42 Tagaseljajutud Tipneri karikavõistlustel veerandfinaali jõudnud FC Zapoosi tiimikaaslasi räägib taga Markus Mikko.

46 Faktifoto: naistekoondise viik Bulgaariaga

54 Fännid: Arsenali Eesti fänniklubi ristiretk

58 Klõpsud

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul. 64 Lisaaeg

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu

48 Madin

Indrek Schwede madinalugude seeria jätkub Zürichi derbiga, mille ühest nurgast võib leida ka Eesti koondislase Maksim Paskotši. Poster

Mattias Käit

Lautaro Martínez

Declan Rice

Vlada Kubassova

ESIKAANEL: JÜRGEN HENN FOTO: LIISI TROSKA

NR 5 (209) 2025

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Tänavuse aasta esimene kohtumine

A. Le Coq Arenal väravaid ei toonud – Eesti naistekoondis leppis Rahvuste liiga mängus

Bulgaariaga 0 : 0 viiki.

Väravateta murustart

Liisa Merisalu ja Siret Räämet vastaste ründaja Lora Petrova vastu võitlemas.

Lisette Tammik vastaste kaptenit Nikoleta Boychevat konksutamas.

Fotod: Lembit Peegel

Huhh, läks mööda! Bulgaarlannade teele saadetud pealelööki jälgivad Helina Tarkmeel (nr 8), Inna Kiss-Zlidnis (nr 15), Annegret Kala (nr 18) ja Jaanika Volkov (nr 10).

Eesti koondise eest tegi nullimängu 19aastane väravavaht Katarina Elisabeth Käpa, kellele oli tegemist alles karjääri kolmanda koondisemänguga. Varasema esikinda Karina Korgi lõpetamise järel on Eesti naistekoondise väravavahtide osakond võrdlemisi kogenematu: aprillis koos olnud koosseis (peale Käpa Victoria Vihman ja Roberta Jürna) oli enne möödunud koondiseakent kamba peale koondist esindanud vaid neli korda!

Marti Pähn

A. Le Coq Premium liigas toimus aprillis hooaja esimene treenerivahetus, kui esimesest kaheksast kohtumisest vaid neli punkti kogunud Tartu Tammeka otsustas pärast 1 : 4 kaotust Harju JK Laagrile ametist vabastada Marti Pähni. Esialgu nimetati peatreeneri kohusetäitjaks klubi noortetöö juht Siim Valtna.

Rimi

Naiste rahvaliiga sai sellest hooajast nimitoetaja, kelleks on jalgpalliliidu pikaajaline suurtoetaja Rimi. Koostöö tulemusena kannab liiga sellest hooajast nime Rimi naiste rahvaliiga.

Eva-Maria Niit on kokkuleppemängude ja kiusamise ennetamise programmi patroon

Eesti osaleb rahvusvahelises projektis Integriball 2.0, mis toob siinsele jalgpallikogukonnale väärtuslikke koolitusi ning aitab kaasa kokkuleppemängude ja kiusamise ennetamisele. Programmi patroon on naistekoondislane Eva-Maria Niit.

Projekt Integriball 2.0 on suunatud noor- ja naisjalgpalluritele turvalise keskkonna loomisele. Projekti ühe osana koolitasid 2. ja 3. aprillil Eesti jalgpalliklubide ja alaliidu esindajaid eksperdid organisatsioonidest CSCF Foundation for Sport Integrity, United Lotteries for Integrity in Sports (ULIS) ja Berkeley Global Society (BGS). Esmalt koolitati klubijuhte, treenereid ja jalgpalliliidu töötajaid ning seejärel korraldati kursus Arte akadeemia noortele ja Saue JK naismängijatele. Kokku oli kahel koolituspäeval üle 60 osaleja.

Mõlemal koolituspäeval osalenud Saue JK treeneri Kärt Mere sõnul kajastas koolitus tavainimese silmale nähtamatuid probleeme, millega sportlased rinda pistavad. „Kogu koolituse sisu oli minu jaoks väga huvitav. Elulised näited olid need, mis avasid silmi, sest see kõik toimub ju päriselt. Kogu kokkuleppemängude ja panustamise pahupool ning mängijate kuritarvitamine on see, millest tahame oma sportlasi eemal hoida,“ ütleb ta.

Integriball 2.0 patroon on naistekoondise ja FC Flora kaitsja Eva-Maria Niit. „Sport, eelkõige jalgpall, on ilus just seepärast, et iga mäng algab null-nullist – mõlemal võistkonnal on võimalus võita. Kui me hakkaksime tulemust või inimesi mõjutama, kaotaks see oma võlu,“ ütleb Niit. „Jalgpall ei ole ainult see, mis toimub platsil. Selle ümber on ka fännid, toetajad, klubis tegutsevad inimesed – oluline on säilitada puhtus ja ausus ning lasta mängul kujuneda selliseks, nagu see just sel päeval kujuneb.“

Projekti Integriball 2.0 koordinaator on CSCF Foundation for Sport Integrity (Holland), partnerid Eesti, Gruusia ja Rumeenia alaliit, partnerorganisatsioonid United Lotteries for Integrity in Sports (Šveits) ja Berkeley Global Society (Prantsusmaa), toetav partner on UEFA. Tegemist on Erasmus+ projektiga, mida kaasrahastab Euroopa Liit. Integriball 2.0 sai alguse 2024. aasta kevadel.

87

võistkonda lööb sel hooajal kaasa meeste ja naiste rahvaliiga eri tasanditel.

7064

LHV jalgpallikaardi omanikku on märtsikuu lõpu seisuga. Viie kuuga on jalgpallikaardi omanike arv kasvanud 12 protsenti.

88

jalgpalliklubi ja -ühendust 106st andsid jalgpalliliidu presidendivalimiste eel emmale-kummale kandidaadile toetusallkirja. Istuv president Aivar Pohlak esitas 70, Ragnar Klavan 18 toetusallkirja.

„Ma ei küsinud üldse vähe. Ma sain väga hästi raha. Arvan, et sellest räägiti kuluaarides, kui palju Võrno ikka saab, aga ma müüsin ennast sellel ajal nagu jalgpallur. Ma ütlesin, et mängin teie tiimis, kui on selline palk, aastane leping, teeme neid asju niimoodi.“

Telenägu Hannes Võrno oma hiilgeaegadest

„Enne kui elu mõttest rääkida, tuleb jalgpallivoor. See on see, kui elu mõttest ei räägi, vaid mängid jalgpalli! Mina mängisin samamoodi. Mitte kuskil klubis, vaid koolivenna aia kõrval oli plats, kuhu ümbruskonna poisid kogunesid. Mina hea ei olnud. Minu häda oli see, et kõik olid minust vanemad. Mina olin see, kes jooksis järele. Kummalisi niisuguseid vihjeid saab seal – kui millegipärast sulle ei söödeta... Mina jooksen küll ja teen, mis ma oskan, aga...“

Näitleja Martin Veinmann oma lapsepõlvest

„Sain juba gümnaasiumi lõpus, kui mul olid eesti keele hinded ühed kooli paremad, aru, kui palju see mind inimesena rikastab. Olin vaba suhtlema ükskõik kellega. Olin nii õnnelik! Nii vaba, nii hea, nii mõnus!“

Anastassia Morkovkina eesti keele õppimise olulisusest

„Eestis elasin vanematega ehk kulusid väga palju polnud. Trenčínis pole samuti, sest klubi üürib korterit ja nende poolt on nii hommiku- kui lõunasöök.“

Dimitri Jepihhin suunab teenitud palgast 60–70 protsenti investeerimisportfelli

„Meie innovatsioon ei saa tulla tehnoloogiast, sest ressursid on piiratud. Meie võimalus peitub mõtteinnovatsioonis – peame mõtlema paremini ja leidma lahendusi, mis sobivad just meile.“

Jalgpalliliidu tehniline juht Mario Hansi

„Mul isa ütleb kogu aeg, et ma ei jookseks esiposti. Ja mina siis ütlen talle vastu, et ma ju ei saa niimoodi –kui mulle on öeldud, et ma pean sinna jooksma, aga ma ei tee seda ja pall tuleb sinna, siis tekib mul probleem!“

Grasshopperi treenerid suunavad Maksim Paskotši nurgalöökide korral tavaliselt esimese posti tsooni, aga liigamängus Yverdoni vastu tagumise posti juurde, kust Paskotši värava lõi

Aivar Pohlak

valiti UEFA täitevkomiteesse

3. aprillil peetud UEFA kongress oli Eestile märgiline, sest esimest korda organisatsiooni ajaloos valiti UEFA täitevkomiteesse eestlane –nelja-aastaseks ametiajaks liitus tähtsate otsustajatega Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Pohlak oli seitsmele nelja-aastase ametiajaga täitevkomitee-positsioonile üks kandidaat 11st. Lõpuks kuulus talle 37 Euroopa alaliidu toetus 55st, mis andis talle selge varuga koha UEFA ladvikus.

UEFA täitevkomitee koosneb kuni 20 inimesest: lisaks UEFA presidendile kuulub sinna 16 inimest, kes valitakse UEFA kongressil (sealhulgas vähemalt üks naisliige), kaks kohta on reserveeritud Euroopa klubide assotsiatsioonile (ECA) ning üks Euroopa liigade ühendusele. Üldjuhul ei saa täitevkomiteesse kuuluda üle ühe sama riigi esindaja (see ei kehti ECA ja Euroopa liigade ühenduse kohtadele).

UEFA täitevkomitee koguneb aastas neli kuni kuus korda. Täitevkomitee liikmed valivad UEFA suurvõistluste korraldajaid, võtavad vastu UEFA eelarve ja tegelevad muude ülesannetega, mis puudutavad eelkõige suuremat pilti – organisatsiooni igapäevase juhtimisega tegelevad eelkõige president ja peasekretär.

Mitte ükski täitevkomitee liige (sealhulgas UEFA president) ei tohi reglemendi järgi ametis olla üle kolme ametiaja. Ametikoha olulisust näitab ka tõsiasi, et täitevkomitee liikmed teenivad 160 000 euro suurust aastapalka.

„UEFA kuulub maailma suurimate ja mõjuvõimsaimate spordiorganisatsioonide hulka. Seega on valituks osutumine esimese asjana Eesti jaoks spordi- ja jalgpallipoliitilise maine küsimus. Samuti tekivad suhted teisel tasandil uste avamiseks, mida saab ja tuleb Eesti jalgpalli huvides mõistlikult kasutada,“ sõnas Pohlak valituks osutumise järel.

UEFA president Aleksander Čeferin koos Aivar Pohlakuga. Foto: Kristian Skeie, UEFA via Getty Images

Kas treener võib sportlase peale KARJUDA?

Sport, eriti võistkonnasport, on oma olemuselt justkui minisõda: kaks riiki, klubi või muud ühendust saadavad oma kõige tugevamad ja osavamad võitlejad vastastega heitlema, et teada saada, kumb on parem, kumb pääseb edasi, kumb võidab auhinna.

Kui ajaloos võis see võistlus olla reegliteta, äärmiselt vägivaldne ja käia sõna otseses mõttes elu ja surma peale, siis inimkonna arenedes kadus suuresti vajadus nii karmide ja põhimõtteliste heitluste järele, kuid püsis soov üksteiselt mõõtu võtta. Mitu spordiala (eelkõige kahevõitlusalad) on ju otseselt välja kujunenud duellidest või võitlustest, paljud võistkonnaalad on aga filosoofiliselt vaadatuna justkui sõjaolukorra simulatsioon, kuhu on kombineeritud mees-mehe või naine-naise vastu või(s)tlus, võistkondlik aspekt (üks kõigi, kõik ühe eest) ja mingil määral ka sõjaväelise käsuliini osa. Sest mida muud on peatreener ühele profivõistkonnale kui väejuht armeele?

Korvpalli tõin loomulikult mängu seetõttu, et aprilli keskel puhkes Eesti spordiveeklaasis väikestviisi torm, kui Keila Coolbeti korvpallimees konna eestvedaja ja peatreener Peep Pahv tugevuselt kol manda liiga mängul oma duubeltiimi abitreenerina väljakul valusal hetkel valjuhäälse protestimise eest tehnilise vea võtnud mängijat, 20aastast Christopher Lenki pealtnägijate sõnul käega kõhupiirkonda lõi ja seejärel temaga pra gas. Lenk suundus pärast seda vahetusmängijate pingilt omal initsiatiivil riietusruumi ning enne mängu lõppu väljaku äärde ei naasnud.

Avalikult üritasid nii Pahv kui Lenk paisunud skandaalituld kustutada, kinnitades, et kahe mehe vahel said kõik probleemid lahendatud. Seda näitas ka tõsiasi, et vaid paar päeva hil jem olid nad Keila esindusmeeskonna mängul taas treeneri ja mängijana ning mängu lähedalt näinud inimesed kinni tasid, et pingeid nende kahe vahel õhus kindlasti ei olnud.

Aga täismeeste mängus… siin ei olnud ju asi mõne piiri lähedalgi, rääkimata nende ületamisest.

Milline suhtlus- ja allumiskultuur on aga ajalooliselt sõjavägedes välja kujunenud – kas selge käsuliiniga karm kord või pehme, rahumeelne ja kõikide osaliste potentsiaalseid tundeid arvesse võttev demokraatia? Olukorras, kus aega on vähe ja tähtsaid otsuseid tuleb vastu võtta kiirelt, jääb paratamatult peale esimene variant, olgu alternatiiv kui tahes kaasav ning kõikidele rõõmu ja rahuldust pakkuv. Spordis on üldiselt samamoodi: jalgpallis ehk veel on mingites olukordades aega mõelda ja otsuseid rohkem kaalutleda, aga näiteks korvpallis on mäng sedavõrd kiire ja dünaamiline (ning ala spetsiifikast tulenevalt on peatreeneril võimalik palju rohkem platsil toimuvat mõjutada), et kooskõlastusringe korraldada lihtsalt ei ole võimalik.

Olgu üks asi kohe öeldud – kui tree ner mängijat lööb, ei ole see kindlasti mitte kuidagi vastuvõetav. Ilmselt ei kahtle selles mitte keegi ning kui tõesti nii oli, on tegu väga suure pahandu sega, mis väärib karistust. Küll aga tekitas minus küsimusi see, kuidas osa sellest situatsioonist hil jem mitmel pool lahati.

Tulemusspordis on lubatud rohkem kui lastega tegeledes Korvpalliliit algatas juhtunu järel distsiplinaarme netluse ning sõna võttis ka Eesti olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid, kes mõistis Pahvi käi tumise selgesõnaliselt hukka. „Kurb, et keset seda aega, mil me valge kaardi kampaania raames treenereid, sportlaseid ja vanemaid julgustame olema sõbralikud ja heatahtlikud ning kasutama peaasjalikult häid sõnu, juhtub midagi sellist,“

Tekst: Raul Ojassaar

MÕTISKLUSI

Häält tõstavad ka tipptreenerid –vahel juba seepärast, et fännimölluga staadionikatel või publikut täis saal ei jäta suhtlemiseks muud võimalust.

Foto: Tullio Puglia, UEFA via Getty Images

ütles Kaljulaid Delfile. „Ma saan aru, et tegemist oli tehnilise veaga, kuid kõigil on elus õigus eksida. Niisamuti tal! Seda ei saa pidada normaalseks, et keegi su peale karjub, või veel hullemat... Normaalne inimene, kes oskab pingeid maandada vestluse teel, ei karju, sõltumata tema soost ja vanusest.“ Ajal, kus ühiskonda valmistatakse üha tõsisemalt ette võimalikuks sõjaks, tundub see osa Kaljulaidi sõnavõtust, mis puudutab karjumist, selge ülereageerimisena. Füüsilise kontakti ja tõenäoliselt olnud löömise totaalne taunimine ja halvakspanu on loomulikult õigustatud, aga hääle tõstmise ja sõnakasutuse kritiseerimine näib ses olukorras vähemalt minule tarbetu targutamisena. Ainsast avalikkuse ette jõudnud videost, mille oli pealtvaataja filminud ja mis algas pärast seda, kui meeste vahel oli kontakt juba olnud, saab kuulda Pahvi sõnu: „Kurat! Miks sa võtad sihukese asja praegu? Kurat küll, nii ei saa!“ Sealjuures ei olnud need laused röögitud kümne sentimeetri pealt otse näkku, vaid pingi peal olles, kus Pahvi ja Lengi vahel istus veel neli mängijat.

Oleks tegu olnud olukorraga, kus treener õiendab sellisel viisil mõne lapseeas mängijaga, olnuks kindlasti põhjust sellele viltu vaadata. Aga täismeeste mängus… siin ei olnud ju asi mõne piiri lähedalgi, rääkimata nende ületamisest. Tiimisisesed pinged piirsituatsioonides on võistkonnaspordi sisse ehitatud. Seda, et neid klatitakse spordiväljakul või spordiväljaku kõrval, kui emotsioonid on värsked ja pulss kõrge, tuleb ette igal tasemel ja igas mängus. Hääletõstmist või emotsionaalselt laetud olekus üksteisega suhtlemist ei ole küll vaja demoniseerida.

konna areng seisneb ainult selles, kui roheliseks, kaasavaks, korrektseks, avatuks ja liberaalseks on võimalik muutuda, siis viimasel ajal paistab pendel selles osas liikuvat selgelt vastupidises suunas. Olgu põhjus kas Donald Trumpi valimisvõit (ja omakorda selle juurpõhjused) ning käitumine USAs või Venemaa agressioon Ukraina vastu, igatahes on inimesed nii siin- kui sealpool suurt lompi teinud selge pöörde pragmaatilisuse poole. Idealistlike väärtuste asemel hinnatakse reaalset majanduslikku kasu, bürokraatia ja reguleerimise suunda on hakatud asendama lihtsamate ja vabamate süsteemidega.

Idealistlikke kraane on hakatud ka Eestis kinni keerama, sest neist pole meile mitte mingit kasu, kui vastane idapiiri tagant neid ei järgi ning seda fakti meie vastu ära kasutab. Näiteks lahkus Eesti koos naaberriikidega hiljuti Ottawa konventsioonist, mis keelustas jalaväemiinide kasutamise. Lihtsal põhjusel: Venemaa ei ole konventsiooniga ühinenud, mistõttu keelustaksime endale vabatahtlikult relvi, mida vastane on valmis meie vastu kasutama.

Kui paralleel sporti üle kanda, siis me ei tohi tekitada olukorda, kus viilime tippspordis maha isiksuste konarused ja eripärad, et kõik oleks võimalikult poliitiliselt korrektne ja kõikide tundeid arvestav.

Kindlasti on treenereid, kes tõstavad oma sportlaste peale häält rohkem, ja on neid, kes teevad seda vähem, aga kogenud treenerid tunnetavad selle hästi ära, milliseid mängijaid selline suhtlusviis motiveerib ja milliseid mitte. Mõni treener on olemuselt selline, kelle emotsioonide skaala ongi kitsas – ebaõnnestumise korral ei lange ta ahastuses põlvili, õnnestumise korral ei hüppa rõõmust lakke. Mõni teine treener võib pingehetkel suurest ängist asju lõhkuda, aga edu korral oma energiaga kogu võistkonda kergitada. Edu on nii kodumaal kui välismaal saatnud mõlemat tüüpi treenereid, ei saa öelda, et üks variant on tulemuse mõttes kindlasti parem kui teine.

Ja lõppude lõpuks on üldiselt Eesti II liiga tasandil ka nii, et oma positsiooni järjepidevalt ära kasutava või mängijaid pidevalt sõimava treeneri juurest on võimalik lahkuda.

Jõnks pragmaatilisuse poole

Kogu see teema haakub ka maailma ühiskonna üldise suunaga. Kui vahepeal tundus, et ühis-

Kui paralleel sporti üle kanda, siis me ei tohi tekitada olukorda, kus viilime tippspordis maha isiksuste konarused ja eripärad, et kõik oleks võimalikult poliitiliselt korrektne ja kõikide tundeid arvestav. Kui Eestis ei ole mängija mitte kunagi kogenud seda, kuidas tema peale häält tõstetakse, siis mis saab siis, kui ta läheb mängima mõnda välisklubisse, kus ootused on suuremad ja temalt tulemusi nõutakse? Ja see nõudmine ei käi mitte kirjalikult positiivsete ja väestavate sõnumitega, vaid seda teevad tribüünil tulihingelised fännid või vana kooli treener platsi ääres.

Sama lugu käib ju ka sõdurite kohta: kas valiksite riiki kaitsma pigem roosamannakultuuriga harjunud soldati või sellise reamehe, keda on elus ka raskused karastanud ja kes on harjunud nendega toime tulema?

Vati sees üles kasvanud sportlane teeks ilmselt püksid täis, kui satuks näiteks korvpalli euroliigas leedukast treeneri Šarūnas Jasikevičiuse mõne kuulsa tiraadi adressaadiks. Jasikevičiuse puhul ei ole ma aga küll täheldanud, et keegi oleks tõstatanud teema, et tema meetodid sporti ei kõlba või et ta peaks seetõttu ametist lahkuma – arutatakse hoopis seda, kas selline röökimine tuleb talle mängijate motiveerimisel lühikeses ja pikemas plaanis kasuks või mitte. Sest tippspordis osalejate puhul on üldjuhul esikohal tulemus, mitte midagi muud. Loomulikult on vaks vahet, kas räägime euroliigast või Eesti tugevuselt kolmandast liigast, aga nii kaua, kuni mängivad täiskasvanud ja tulemus on kõikidele osalistele oluline, peavad mõned printsiibid siiski ühtmoodi paika.

Jürgen Henn jalgpalliliidus

oma kabineti ees.

Jürgen Henn: ma pole kordagi töötanud kramplikult

selle nimel, et saada koondise treeneriks

Kuus aastat FC Flora peatreenerina töötanud Jürgen Hennist sai eelmise aasta juunis Eesti koondise peatreener. Pisut vähem kui aasta pärast ametisse asumist istus Jalka Henniga maha, et uurida, kuidas on ta koondisetreeneri teistsuguse töörütmiga harjunud ja mida senisest aastast ja varasematest kogemustest kaasa võtnud.

Henni esimese koondiseaasta sisse jääb nii kohe alustuseks saadud Balti turniiri võit, mullune Rahvuste liiga turniir, kus meil õnnestus Aserbaidžaani edestada ja C-liigasse püsima jääda, kui ka märtsikuised esimesed kohtumised MM-valiksarjas: kaotus Iisraelile ja võõrsil saadud raske 3 : 2 võit Moldova üle.

Sinu viimased poolteist aastat on olnud ilmselt päris erinevad eelmisest kuuest või isegi kokku 11st: kuus aastat olid Flora peatreener, 11 olid klubis treenerina kokku tööl. Eelmisest suvest alates oled peatreener Eesti koondises, kus töörütm on klubitreeneri omaga võrreldes täiesti teistsugune: muidu veetsid ilmselt nädalast vähemalt viis-kuus päeva treeningväljakul, nüüd seda osa ju peaaegu üldse ei ole. Milline sinu töörütm välja näeb?

Kindlasti tundub see ka mulle endale rahulikum. Igapäevast pinget on vähem, aga aastane rütm on selline, et need perioodid, kui koondis kokku saab, on jällegi hästi intensiivsed ja pingelised, kuigi lühikesed. Kuu-poolteist enne koondiselaagrit on juba päris aktiivne aeg, laagri ajal on hästi lühikese aja sisse surutud pikad-pikad päevad. Selles mõttes on see tõesti erinev, et vahepeal saab korraks justkui rongilt maha astuda. Kui klubis on kogu aeg mäng mängu otsa, siis ei ole nii palju aega, et analüüsida ja vaadata, mis toimus. Praeguses seisus mulle see rütm kuidagi sobib. Kuna treenerina

CV

Jürgen Henn

Sündinud 2.06.1987 (37)

alustasin mingis mõttes kohe hästi kiiresti nullist sajani, siis ei tekkinud ka aega, et oma mängu pidevalt analüüsida ja arendada. Analüüsimise aega oli vähe. Praegu mulle sobib, et saan minna mänguga detailsemaks ning erinevaid mängumomente ja nüansse enda jaoks süvitsi lahti mõtestada. Tunnen, et see on ka minu enda arengu seisukohalt vajalik.

Karjäär mängijana: Viljandi Tulevik, FC Flora, Viljandi Tulevik, HÜJK Emmaste

Premium liigas mängijana: 60/4

Karjäär treenerina: FC Flora III (2013), FC Flora II (2013–2015), FC Flora abitreener (2012–2017), FC Flora peatreener (2018–2023), Eesti koondise abitreener (2024), Eesti koondise peatreener (2024–)

Saavutused treenerina: neljakordne Eesti meister (2019, 2020, 2022, 2023), Eesti karikavõit (2020); kahekordne Eesti superkarikavõitja (2020, 2021), Konverentsiliiga põhiturniirile kvalifitseerumine (2021), Balti turniiri võit (2024)

Kas see võib ka vastupidise efekti tekitada? Kui mängude vahele jääb mitu kuud, siis võib ju analüüsida ja mõelda mingeid asju üle. Tegelikult oli võibolla mõni olukord lihtsalt selline, kus vastane oligi natuke kiirem või parem. Kindlasti on see oht ka olemas, on ju võimalik iga nurga alt nii enda kui vastase mäng detailideks võtta, aga olen elu jooksul õppinud, mis on oluline ja mis mitte. Selle jaoks on meil olemas ka Arno Pijpers, kes ei ole igapäevaselt kogu aeg nii süvitsi asjas sees, sest sisulisema töö teeme mina ja Joel Indermitte, aga Arno hoiab seal kõrval natuke kalkuleerivamat joont. Ta on erinevate klubide juures olnud samasuguses rollis, nii et tal on ka kogemus olemas. Olen tema kõrvalt õppinud, kui oluline on baasasjadele keskendumine, et me ei annaks ka mängijatele pidevalt liiga palju uut infot peale ja ei oleks nii, eriti koondise tasemel, et meeskonnaga töötamiseks on aega vähe, liiga palju varieerimist. Usun, et oleme sellega seni päris hästi toime tulnud.

Tekst: Raul Ojassaar / Fotod: Liisi Troska

Igapäevane tööpost asub

Hennil A. Le Coq Arenal kontorilaua taga.

Räägime sinuga aprilli keskel, kui uue koondiseaknani on jäänud umbes poolteist kuud. Milline sinu nädal koondise peatreenerina hetkel välja näeb ja mida sisaldab?

Üldiselt algab meie nädal koondise personali koosolekuga, kus arutame mängijate seisu ja olukorda, samuti üldiselt juba järgmiseks laagriks seda, kes mille eest vastutab ja mis ülesandeid meil vaja täita oleks. Hoiame kogu aeg protsessil kätt pulsil, et ei oleks nii, et saame laagri alguses kokku ja pole üksteist kolm kuud vahepeal näinud.

Nädala esimeses pooles teeme põhjaliku ülevaate sellest, mis nädalavahetusel toimus. Fookus on eelkõige just võõrsil mängivatel eestlastel: tuleb üle vaadata, kui palju nad mängida said, ja nende videoklipid. Kuna käin ise Eestis sisuliselt igas voorus mitut mängu kohapeal vaatamas, siis Eestis mängivatest meestest on ülevaade juba naturaalselt olemas.

Jani Sarajärvi on mees, kellel on jalgpalli kohta väga huvitav ja omalaadne nägemus. Kui hästi te omavahel klapite? On ta toonud sulle mingisuguse mõtteviisimuutuse või teistsuguse perspektiivi?

Oleme praegu veel teineteise ideid kompinud ja kuna ta pole meie majas saanud veel väga pikalt töötada ja kaardistab veel seda, kuidas meie noortetreenerid töötavad ja mis on meie ideed, siis oleme veel praegu selles faasis, kus jagame omavahel mõtteid. Kuna ma ei ole nii lähedal töötanud sellise treeneriga, kellel oleks palliga mängust teistsugune arusaam kui mul, siis saan kindlasti õppida inimeselt, kellel on selline kogemus juba olemas. Teoreetiliselt võin neid asju ju vallata, aga ise ma neid praktiseerinud ei ole. Tema on aga inimene, kes on mõned sellised asjad ise läbi teinud.

Oled varem rääkinud ka välismaal mängivate meeste külastamisest. Kas oled seda tehes juba kogu Euroopa läbi sõitnud?

Mitte veel päris, aga olen ikka üsna paljusid mängijaid juba vaatamas käinud. Videopilt on küll enamikust kohtadest kättesaadav, aga see pilt võib vahel olla päris petlik. Seetõttu on hea minna ise kohapeale vaatama, eriti kui mõni mängija liigub uude klubisse või liigasse. See aitab mõista, miks mängija mõnes olukorras just nii käitub, kuidas meeskond mängib, milline on liiga tase ja kas on kultuurilisi eripärasid – millist jalgpalli mängitakse, millele rõhku pannakse ja nii edasi. Isegi kui lähen kohale ja mängija ei mängigi, siis saan ikka väärtuslikku infot võistkonna ja liiga kohta.

Töö koondise juures annab rohkem aega enesearenguks:

„Kuna treenerina alustasin mingis mõttes kohe hästi kiiresti nullist sajani, siis ei tekkinud ka aega, et oma mängu pidevalt analüüsida ja arendada.“

Nädala teises pooles keskendume oma mängu erinevatele nüanssidele, analüüsime eelmisi mänge ja valmistume uuteks, vaatame detaile, standardolukordi ja nii edasi. Koosolekuid, arutelusid ja mõttevahetusi on päris palju. Lisaks on meil jalgpalliliidu sees ka U21 peatreener Jani Sarajärvi, kes vastutab ka noortekoondiste üldise käekäigu eest. Temaga oleme viimasel ajal päris palju arutlenud, ideid jaganud ja olukorda kaardistanud, et A-koondis ja U21 koondis oleksid veel paremini omavahel seotud kui varasemalt.

Kui palju seda on juhtunud, et sõidad kohale, aga mängija ei pääsegi platsile? Vist ainult ühel-kahel korral, pigem on isegi hästi läinud.

Ütlesid, et enamikust kohtadest on videopilt olemas. Kas on mõni liiga, kust on isegi sinul raske infot kätte saada? Kreeka esiliiga on praegu näiteks selles mõttes keeruline, et vahel ei tule reaalajas täpset koosseisu ja skoori. Mul on plaan sinna ka enne juuniakent kohale minna, et mõista, mis seal täpsemalt toimub.

Millised need külastused täpsemalt välja näevad? Kas see, et külas on ühe koondise peatreener, on klubidele midagi erilist?

Siiamaani mingit erilist vastuvõttu pole kohanud – päris nii ei ole, et Mercedesega ollakse rongijaamas vastas ja rullitakse punane vaip maha. Pigem on olnud tavalised korralikud vastuvõtud. Tribüünil külmetama ei pea, aga otseselt kuskil direktorite loožis ka ei istu. Natuke sõltub see kõik klubist – väiksemad klubid hindavad seda rohkem,

suuremates klubides võib juhtuda, et jääd natuke märkamatuks, eks seal käib niikuinii skaute väga palju vaatamas.

Kui kedagi kohapeale vaatama lähed, siis kuidas suhtlus käib? Kas ütled mängijale, et tuled, või teed vahel üllatusvisiite?

Olen teinud mõlemat pidi. Vahel olen rääkinud mängijaga, et ta oskaks arvestada, et saaksime kas enne või pärast mängu korra maha istuda ja juttu rääkida. Kuigi Euroopas tunduvad mängupaigad üksteisele suhteliselt lähedal olevat, võib vahel olla siiski keeruline ühe nädalavahetusega kaht mängu vaatama jõuda, nii et vahel pean ühelt mängult ära tormama ja mängijaga pikalt rääkida ei saagi. Üldiselt käib kõik aga läbi ametlike kanalite, meie koondise mänedžer suhtleb klubi inimestega, palub pileteid või annab teada, et oleme tulemas.

külastusi teha, olen proovinud aega selles mõttes ära kasutada, et ühe nädalavahetusega võimalikult mitu mängu ära vaadata. Kui mängijatest on parem pilt ees, võib ühel hetkel ka natuke süvitsi minna, sest minu kogemus on näidanud, et treener on enamikusse kohtadesse oodatud: vahel on lausa ise pakutud, kas soovin treeninguid vaatama tulla.

Koondislaste klubide

külastamisest:

„Siiamaani mingit erilist vastuvõttu pole kohanud – päris nii ei ole, et Mercedesega ollakse rongijaamas vastas ja rullitakse punane vaip maha.“

Kas oled ka klubide treeneritega jutule saanud?

Vahel olen mõned sõnad rääkida saanud küll. Praegu ei ole mul õnnestunud kuhugi pikemaid

Kuidas selliste reiside organiseerimine selles mõttes käib, et kas sulle antakse vabad käed, kuhu ja millal minna? Viltu hakatakse alles siis vaatama, kui iga nädal soojal ajal Kreeka esiliigat vaadata tahad?

Loomulikult peab kõike tegema mõistuse piires, piiramatut eelarvet meil ei ole. Siiamaani olen kõik tehtud saanud, mida on vaja olnud. Igale poole ei jõuagi, aga paljude mängijate kohta on ka teadmine ja arusaam olemas. Jalgpallifännina tahaks muidugi iga nädal näiteks Karol Metsa vaatamas käia või Valladolidis käia, aga sisuliselt on ju nende meeste seis ja tase teada. Tuleb seada prioriteete. Vahel sõltub see sellest, kes on meie järgmised vastased ja millise profiiliga mängijaid see kohtumine vajab.

Kui palju jääb sul aega ja mahti selle kõige kõrvalt võtta aega enese harimiseks ja arendamiseks?

Millised võimalused sinu tasemel treeneril selleks üldse on?

Selleks on kindlasti rohkem aega kui klubitreeneri ameti kõrvalt. Eks praegugi on raske eristada, millisel hetkel ma nüüd ennast arendan ja millisel hetkel lihtsalt mänguks valmistun, need käivad üldiselt palju käsikäes. Eestis toimuvate koolituste asemel on minu jaoks see pigem ise info otsimine, uurimine, internetist mõne koolituse hankimine, ise materjali läbitöötamine ja vastuste otsimine.

Kui mängus mõnd probleemi kohtan, siis hakkan sellele lahendust otsima, kas tippmänge vaadates või loenguid ja materjale sirvides.

Kas on olnud varianti ka mõne klubi juurde stažeerima minna?

Jah. Praegu on näiteks väike mõte ühe kontakti abiga suveperioodiks mõneks ajaks Saksamaale minna ja sealsed tippklubid läbi käia, et näha, kuidas sealsed treenerid töötavad ja elu kaadri taga käib.

Eesti liiga mängijatega on ju ilmselt veel lihtsam kokku saada ja vestelda. Kui palju üldse mängijatega suhtled?

Suhtlen ikka. Mõnega telefoni teel, vahel teeme videokõnesid, kus asju arutame. Praegu hoiame näiteks ka vigastatud Karol Metsa kaasatuna, arutame mängulisi nüansse ja ideid. Anname tagasisidet eelmise laagri kohta, keskendume individuaalsetele nüanssidele.

Kuigi treeningväljakul võib Henn vajadusel ka ise käed külge panna, ei ole ta juba aastaid jalgpalli mänginud. „Nagu koondise doktor ütleb – põlves rohkem ressurssi ei ole!“

Kui palju A. Le Coq Premium liiga treeneritega suhtlust on? Tipptiimide treeneritega on jutuainet ilmselt rohkem kui tagumise otsa puntide treeneritega? Enne meie intervjuud vestlesid just Flora peatreeneri Konstantin Vassiljevi ja Levadia abitreeneri Karel Voolaidiga.

Eestis on selles mõttes lihtne, et ma ei pea eriti kuskile minema – palju toimub siinsamas A. Le Coq Arena ümber peo peal. Tihtipeale näen ühe hommiku jooksul kõik treenerid ära, kellega saab asjad läbi räägitud, nii et eraldi polegi vaja kokku saada. Olen ka vahel helistanud, kui on teemasid, mis vajavad lahendamist.

Kas treenerid vahel uurivad ka, et miks mõni tema mängija koosseisu ei kuulu? Siiani kusjuures vist ei ole uuritud. Või siis pole ma vihjetest väga hästi aru saanud!

Mitmes meie kõrgliigaklubis on olulises rollis võõrleegionärid. Millised leegionärid oleksid sobiva passi korral kindlasti Eesti koondise valikus?

Olen nõus, et viimastel aastatel on leegionäride tase pisut tõusnud, nendega on rohkem täppi pandud. Paljud klubid toetuvad välismaalt tulnud jõududele. Ma ei tea, kas ma päris nimesid otse öelda tahan…

…ma ütlen siis mõne nime ise. Guilherme ja João Pedro tüüpi ääremängijaid meil ju koondises eriti pole.

Selge, et on mingit tüüpi mängijad, keda Eestist ei tule, ja seetõttu meie klubid need välismaalt toovad ja nad siin säravad. Ma ütleks, et nii Levadias, Paides kui Nõmmes on üks-kaks mängijat, kes oleksid huvitavad, ehk isegi Tammekas.

Koondise nimekiri on viimasel ajal olnud 25–26 nime pikkune. Kui suur on see valik, kelle seast te lõpliku valiku teete?

Raske on konkreetset arvu öelda. Eks meil on teatud nimed kirja pandud, aga pean olema ka avatud meelega, kui keegi pead tõstab. Mingis mõttes on ju kõik Eesti mängijad seal suures nimekirjas. Loomulikult on seal tasemevahed ja kõik realistlikult valikus ei ole, aga kui mängija järjepidevalt hästi mängib, aga teda varasemalt kaasatud ei ole, siis hoiame tal automaatselt silma peal ja

arutame asjad läbi. Neid mängijaid, keda läbi arutame, on üsna palju. Samuti hoiame silma peal noortel, kelle suhtes näeme, et neil on potentsiaali, et aasta-kahe pärast A-koondisesse murda.

Kas sa „Football Manageri“ arvutimängu oled mänginud? Seal oli koondisetreenerina suur nimekiri, kust mängijaid koondisesse valida. Kas sinu arvutis on kuskil kümne parooli ja näpujälje taga mingi suur Exceli-fail, kuhu panete mängijate kohta märkmeid ja mõtteid kirja?

Olen mänginud küll, tean, millest sa räägid. Meil on sellisel kujul ülevaade olemas, mida aeg-ajalt uuendame. Lisaks on erinevad nimekirjad, kust hakkame koondiseakna lähemale jõudes mängijaid selekteerima. Selline asi eksisteerib, aga see on rohkem seotud lõpliku nimekirjaga.

Ehk siis tegelikult on sulle positsioonide kaupa teada, kes on sinu meelest praegu näiteks Eesti paremuselt viies, kuues või seitsmes paremäär või vasakujalgne keskkaitsja?

Sisuliselt küll. Eestis ei ole see nimekiri muidugi nii suur või pikk, nii et oleme kõik võimelised seda nimekirja ka oma peas hoidma.

Küsimus ühe konkreetse mängija kohta. Brent Lepistu jäi Thomas Häberli ajal koondisevalikust üldse välja, kuuldavasti ei olnud ta isegi eelnimekirjas. Kuidas sinul temaga suhe on, kas ta on valikus olemas?

Ma arvan, et Joseph Saliste on selle kohta hea näide: ta ei olnud pikka aega koondisevalikus, aga kuna nägime, et ta on teinud mingisugused sammud edasi ja mängijana päris palju muutunud, siis jõudis ta tagasi koondisesse. Neid mängijaid on kindlasti teisigi, kes on olenemata sellest, mis kunagi on juhtunud, tagasi valikus ja keda kindlasti kaalume. Brendiga on samamoodi: ma arvan, et ta ei ole veel Levadias ka päris sajaprotsendiliselt põhikoosseisu tõusnud, aga on näha, et ta võib olla sinnapoole teel. Kaalume teda samamoodi nagu iga teist mängijat, kellelegi kriipsu peale pole tõmmatud. Kõik sõltub sellest, millised on esitused klubis ja koondises. Kui nende pealt näeme, et mängija väärib seda, siis on ta ka koondises.

Valisid endale abitreeneriteks kõrvale varasemast hästi tuttavad mehed. Mis teeb sinu ja Joel Indermitte duost hästi töötava koosluse?

Arvan, et see, et oleme piisavalt erinevad. Tema on võibolla teatud mõttes pisut särtsakam ja emotsionaalsem, mina kaalutletum. Näeme jalgpalli ühtaegu piisavalt sarnaselt ja piisavalt erinevalt. Ei ole nii, et tema oleks kohe kõikide minu ideedega nõus, vaid ta paneb need proovile. Meil on kohati päris tulised vaidlused, kus teineteist testime.

Arvan, et see on hea ja eduka koostöö alus. Meil võivad vahel koosolekud lõppeda niimoodi, et me ei saa hästi läbi ja peame tunni aja pärast uuesti kokku saama ja asjad läbi rääkima, aga arvan, et see on hea viis, sest mõlemad saame aru, et midagi isiklikku seal pole – mõlemad tahame oma meeskonnale parimat.

A. Le Coq Arena kesksest

Eesti klubijalgpallist:

võrdlemisi kehv enesehinnang – kümme aastat tagasi ütlesid Jalkale Flora duubeltiimi peatreenerina, et sul suuri ambitsioone ei ole ning ei juhtu midagi, kui sa esiliigast kõrgemale ei tõusegi; kuuldavasti tuli sind Flora esindusmeeskonna peatreeneri ametisse asumiseks kõvasti ära rääkida ning esimese pakkumise peale ei tahtnud sa ka koondise peatreeneriks asuda. Mõni teine treener oleks sellised pakkumised vastu võtnud juba enne, kui teine inimene lause lõpetab. Miks on sinuga olnud teisiti? Oled sa ise selle peale mõelnud?

„Tihtipeale näen ühe hommiku jooksul kõik treenerid ära, kellega saab asjad läbi räägitud, nii et eraldi polegi vaja kokku saada.“

Kõigi puhul ei pruugi see toimida, aga meie puhul on see hästi töötanud. Ma ei saa seetõttu ka ise treenerina mugavustsooni langeda, sest tean, et mind pannakse ka proovile.

Kui palju Arno Pijpers igapäevases töös sees on?

Ütlesid ka ennist, et ta ei ole jalgpalliga igapäevaselt enam nii seotud kui mõnda aega tagasi.

Varem oli ta UEFA Pro kursusega seotult palju ka Eestis. Kuidas nüüd olukord on, kui see kursus lõppes?

Eestis käib ta tõesti natuke harvemini, aga meie koosolekutel on ta alati interneti abil kohal.

Jagame ideid praktiliselt igal nädalal ja ta käib samamoodi mänge vaatamas, eriti Hollandis ja seal kandis, näiteks käis ta ka Patrik Kristalit vaatamas. Helistame, vahetame mõtteid – meil on päris tihe suhtlus.

Arno on ju üldse olnud sinu mentor. Mida konkreetset sa temalt treenerina üle oled võtnud?

Kõige fundamentaalsem on ilmselt baasasjade ja baasoskuste olulisuse mõistmine ja ülekordamine, et neid hästi teha. Tänapäeval tuleb infot treeneritele nii palju peale: kogu aeg genereeritakse uusi ideid, alati tahaks midagi proovida-katsetada, aga temalt tuli arusaam, kui kaua võib tegelikult aega võtta mängijatele oma ideede selgeks tegemine. Selleni, et mängijad neid täielikult mõistaksid ja nende pealt väljakul intuitiivselt tegutseksid, läheb üsna kaua aega. Ma ei tea, kas ja millal ma oleksin ise selle arusaamiseni jõudnud, aga see on ehk kõige suurem asi, mida välja tuua.

Ma arvan, et peamiselt on asi selles, et alustasin ilma erilise kogemuseta – okei, Flora peatreeneriks saades olin mõnda aega olnud abitreener, aga meestevõistkonnas ei olnud ma peatreener olnud. Koondise treeneriks saades oli ka mingi kogemus olemas, aga mitte veel eriti suur – muidugi oleneb, mis nurga alt vaadata, aga igal pool ei ole mul alustades eriti suurt kogemuste pagasit olnud ja väike küsimus-kahtlus on olnud selles osas, kas mul on piisavalt teadmisi.

Tundsin, et vajan veel natuke aega, et teatud nüansid enda jaoks selgeks teha, läbi töötada ja neid ise kogeda. Nii Floras kui koondises on töö olnud mulle suur võimalus, aga samas ka suur vastutus. Ma ei vaadanud tööd koondises selliselt, et ükskõik kuidas läheb, saan CVsse uhke märgi juurde – tundsin, et pean selgelt ka midagi meeskonnale andma. Selle jaoks tahtsin mõned asjad enda jaoks veel läbi töötada.

Viljakast koostööst Joel

Indermittega:

Loomulikult ei ole ükski treener lõplikult valmis. Kümne aasta pärast vaatan võibolla, et kuidas ma teatud asjades nii rumal olin, 20 aasta pärast mõtlen sama omakorda kümne aasta taguse kohta. Protsess on pidev, aga kuna minu puhul käis algus väga kiiresti, siis tundsin, et mul oleksid justkui vahelt mõned sammud tegemata.

„Meil võivad vahel koosolekud lõppeda niimoodi, et me ei saa hästi läbi ja peame tunni aja pärast uuesti kokku saama ja asjad läbi rääkima.“

Kõrvalt tundub, et tippjalgpallis treenerina tegutseva inimese kohta haruldaselt on sul justkui

Tagantjärele mõeldes ju midagi kahetsema ei pea?

Kõik on läinud kuidagi loomulikult ja õigesti. Mul ei ole kordagi olnud sellist ambitsiooni, et töötan kramplikult selle nimel, et koondise treeneriks saada. See ei ole olnud mingi kinnisidee. Pigem olen protsessi nautinud, endast maksimumi võtnud ja õppinud, kuidas seda ka meeskonnast ja mängijatest võtta. Nii nagu mängijatega, on ka treeneritega nii, et tulemused tulevad, kui töötada efektiivselt ja panustada sellesse palju. Ma ei ole endale võtnud selliseid ambitsioone, et pean kindlasti saavutama mingeid tulemusi või kuhugi jõudma, pigem on ambitsioon olnud sisulises töös.

Flora peatreeneri ameti algusaegadele tagasi mõeldes – kas sul on meeles ka mõni moment või mäng, kus tundsid, et olgu, nüüd ma vist tõesti kuulun siia?

Ma arvan, et kogu esimene aasta oli suuresti sisseelamine. Nagu mängijanagi – kui lähed tugevamasse liigasse, siis toimub kõik kiiremini, infot on rohkem ja korraga tuleb rohkemaga hakkama saada. Treeneril on samamoodi. Neid nüansse, millega arvestada ja millel silma peal hoida, oli palju rohkem. Pärast esimest aastat sain aru, et okei, nüüd olen selle tempoga kohanenud.

Juunikuu mängudega täitub sul esimene aasta koondise peatreenerina. Oleme selle aja jooksul saanud võite ja kaotusi, kuid millised senised mängud või situatsioonid on tagasi vaadates olnud kõige õpetlikumad?

Õpetlikkuse koha pealt ei saaks öelda, et mõnest mängust oleksin teistega võrreldes meeletult palju õppinud. Kaotused õpetavad kindlasti rohkem, aga saan öelda, et oma meeskonna, mängijate ja taktikavaliku kohta saan igas mängus uusi teadmisi. On lihtsalt mõned mängud, mis kripeldavad esimese hooga rohkem. Nende puhul mõtlen ikka, kas oleks saanud paremate otsustega ühe või teise mängu enda kasuks kallutada.

Treenerina on muidugi tagantjärele väga lihtne asju hinnata. Kõik otsused tehakse aga selle info põhjal, mis tollel hetkel olemas oli.

Millised mängud kripeldavad?

Meil on olnud päris mitu mängu, kus oleme ainult ühe väravaga kaotanud, kuigi oleme mänginud meist ehk selgelt tugevamate vastu. Nende mängude puhul otsin lahendusi või vastuseid, kuidas järgmine kord need enda kasuks kallutada. Ma ei taha liiga lihtsalt leppida sellega, et ju siis ei olnud selles mängus midagi teha. Selliseid mänge, kus tõstad käed üles ja ütled, et jah, vastane oli nii palju parem, on pigem vähe. Viimasest aastast olid sellised Rootsiga, mille kohta on väga keeruline isegi tagantjärele öelda, et midagi oleks saanud tulemuse mõttes teisiti teha. Kõikide ülejäänud mängude suhtes on tagasi vaadates alati tunne, nagu oleks saanud midagi paremini teha.

Loomulikult ei käi jalgpall paberil või arvutis, vaid väljakul, ja on ka väga palju kontrollimatut, mida treener mõjutada või otsustada ei saa. Tulemus ja emotsioon ning sellest tulenevalt ka treeneri käekäik võivad vahel sõltuda sellest, kas näiteks ründaja lööb mõne momendi ära või mitte. Manchester City võitis Meistrite liiga finaalis

Interit 1 : 0 väga kehva mänguga. Romelu Lukakul oli mängu lõpus võimalik kahe meetri pealt peaga tühja lüüa – kui ta oleks seda suutnud, oleks võinud kõik hoopis teistmoodi olla. Aga läks nii, et Interi treenerit ei mäleta piltlikult öeldes keegi,

Henni esimese ametiaasta üks kaalukamaid võite tuli äsja võõrsil Moldova vastu.

aga Guardiola on Meistrite liiga võitja. Marginaalid võivad olla väga-väga pisikesed, mis määravad lõpuks paljude puhul, kas tegu on hea või halva treeneriga. Keeruline maailm!

Tuleb sul oma karjäärist mõeldes ka mõni selline hetk pähe?

Kindlasti. Neid momente on igal hooajal olnud, aga näiteks 2021. aasta, kui mängisime Kuressaarega 2 : 2 viiki ja Paidega 3 : 3 viiki, kus andsime lõpus 2 : 0 ja 3 : 0 edu käest. Mingis mõttes võib ju öelda, et need mängud maksid meile tol aastal lõpuks meistritiitli. Oled 2 : 0 ja 3 : 0 ees, kõik justkui toimib, kuni järsku enam ei toimi. Sel hetkel tunned treenerina end ka jõuetuna: enamasti ei saagi suurt midagi teha, taimauti ju võtta ei saa. Usun, et selliseid hetki on igal treeneril väga palju.

Sinu oma mängijakarjäär lõppes põlvevigastuste tõttu. Kuidas sul praegu tervis on? Treenerina veedad jalgpalliväljakul olulise osa ajast – kui palju praegu ise jalgpalli mängid?

Mul läks kaks korda ristatiside puruks ja sinna otsa tuli veel ka üks meniskioperatsioon. Nagu koondise doktor ütleb – põlves rohkem ressurssi ei ole! Eks ma mõnikord ikka oma lõbuks olen jalgpalli mänginud, aga järjepidevalt seda teha oleks natuke liiga palju: kõhred ja põlves olevad pehmendavad struktuurid on sisuliselt otsa saanud. Kui teha

Eesti koondise peatreenerina on Hennil seni ette näidata kolm võitu (Fääri saared, Aserbaidžaan ja Moldova), kaks viiki (Leedu ja Aserbaidžaan) ja viis kaotust (kaks korda Rootsi, kaks korda Slovakkia ja Iisrael).

väga hea ettevalmistus, siis oleks ehk teoreetiliselt võimalik end harjutada uuesti neid koormusi taluma, aga hetkel on nii, et isegi kui keegi kutsub nädalavahetusel mõnele turniirile või mängule, siis on seda natuke liiga palju.

Eks treeneritöö ise on ka teatud hetkedel pingelisuse tõttu paras sport. Pulss on mängude ajal kohati päris kõrge. Treenerikarjääri algusaastatel olin päris emotsionaalne ja mängu ajal tuli seda väga palju ette, et istusin, hüppasin püsti, istusin uuesti ja hüppasin jälle püsti. Vahel tuli täiesti tõsiselt ette, et järgmisel päeval olid jalad kanged, sest olin sisuliselt hüppetrenni teinud!

Loomulikult on erinevaid treenereid, mõni ongi loomu poolest natuke elavam ja teine rahulikum, päris oma loomuse vastu pole ka mõtet minna, aga ma arvan, et mulle sobib rohkem kaalutletud olek.

Teadvustasid mingil hetkel endale konkreetselt, et kogu aeg püsti hüpata pole vaja? Või tuli see ka ajaga?

Mõlemat. Kindlasti osaliselt üritasin end rohkem kontrollida, aga kogemuse suurenedes ei tundu iga mäng enam nii pingeline. Suudan rohkem asju kõrvalt vaadata, välja suumida. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord kehvemini. Vähemalt see on küll tulnud, et vahel saan mängu ajal aru, et olen sinna liiga sisse läinud ja pean paar sammu tagasi tegema, et kaalutletumalt analüüsida.

Flora treenerina ei ole see ilmselt eriline probleem, sest Eesti liigas algavad mängud tavaliselt 14.30, 17 või vahel 19, aga koondises on ju suurem osa mänge algusajaga 21.45. Mõned mängijad on rääkinud, kuidas nad on pärast seda pool ööd üleval, sest und lihtsalt ei tule. Kuidas sul sellega on?

Hilisõhtuste mängude puhul jõuame hotelli tagasi tavaliselt kella ühe ajal. Tavaliselt vaatan seejärel mängu otsast lõpuni veel üle, et enda jaoks mõned asjad ära lahendada ja mõned vastused kohe kätte saada. Uni tõesti sel hetkel lihtsasti ei tule, siis on parem juba ärkvelolekut ära kasutada. Magama võin jääda kahe-kolme-nelja ajal, olenevalt sellest, mis kell mäng algas.

Järgmisel päeval võib äratus olla juba seitsmest-kaheksast. Oleneb, mis graafik täpselt ees ootab, aga esimene koosolek treeneritega võib mängujärgsel päeval olla juba 8 või 8.30.

Eesmärkidest ja sihtidest: „Mul ei ole kordagi olnud sellist ambitsiooni, et töötan kramplikult selle nimel, et koondise treeneriks saada.“

Kas head närvid ja emotsioonidega toimetulek on tulnud lihtsalt ajaga?

Kindlasti on suur osa tulnud ajaga. Inimene ju kohaneb lõpuks kõigega. Rahu ja enam kaalutletud olek mängu ajal tulevad ka kindlasti kasuks.

258

mängus juhendas Henn peatreenerina FC Flora esindusmeeskonda. 184 neist lõppes Flora võiduga.

Koondiselaagris ju erilist hõlpu ei ole – järgmisel päeval ootavad uued kohustused ees. Koosolekud, tegevused, vahel reisimised. Kuidas selle nädala üleelamine käib? Kas oled suur kohvijooja, tarbid energiajooke või midagi muud?

Ekstreemsustesse ei ole olnud vaja minna, aga kohvisõber olen ma küll. Päevad on üldiselt koondise juures pikad, aga oleme arvestanud ka sellega, et lisaks mängijatele vajavad treeneridki taastumist, anname endale samuti hingamisaega. Selleks, et teha õigeid otsuseid, tuleb olla värske.

2 : 3

kaotusega Tallinna Dünamole lõppes Henni ametlik debüüt peatreenerina 2013. aasta märtsis FC Flora III meeskonna eesotsas. Flora meeskonna eest tegi ründajana kaasa praegune kikkpoksiäss Maikel Astur. Flat white

on Jürgen Henni tavaline kohvitellimus.

Flora naiskonna déjà-vu

Naiste jalgpallihooaeg algas traditsioonilise superkarikafinaaliga, mis oli veel mitmes mõttes „traditsiooniline“: juba neljandat aastat järjest kohtusid seal FC Flora ja Saku Sporting ning neljandat aastat järjest osutusid võitjaks just florakad. Teist aastat järjest skooriga 5 : 0.

Sportingu väravavahi Ksenija Jerofejeva õnnetu omavärav avas avapoolajal skoori, Flora poolt kasvatasid seisu Lisette Tammik, Elisabeth Õispuu ning kahe väravaga talvel Lasnamäe Ajaxist Florasse siirdunud Anželika Jotkina.

Mõlemad naiskonnad alustasid hooaega uue peatreeneriga: Sakut juhendab mängijakarjääri lõpetanud Merily Toom, Florat juhendas superkarikafinaalis Reivo Vinter (teine peatreener Ljubov Maksimova oli parasjagu ametis tüdrukute noortekoondisega). Vinterile (fotol tagareas kõige vasakul) ja Flora naiskonna füsioterapeudile Roger Teorile (fotol esiplaanil istumas) oli tegu kibemagusa hetkega, sest kohtumise järel selgus, et mõlemad lahkuvad eri põhjustel hooaja alguses ametist.

Alates 2009. aastast välja mängitava naiste superkarika võitis Flora naiskond juba üheksandat korda, mis teeb neist selle võistluse rekordvõitja: aastatel 2011–2017 võitis superkarika seitse korda järjest Pärnu JK, 2021. aastal sai oma ainsa superkarikavõidu Tallinna Kalevi naiskond.

Foto: Mauri Levandi

Miks väravavahid oma kinnastesse aeg-ajalt sülitavad?

Kes on jalgpalli vaadates märganud, et väravavahid aeg-ajalt oma kinnastesse sülitavad, võivad mõtlema jääda, kas tegu on rituaali, harjumuse või lihtsalt kummalise kombega. Mõni teeb seda enne nurgalööki, teine peale tõrjet, kolmas igal mänguseisakul. Miks?

Tekst:

Niisiis – miks väravavahid oma kinnastesse sülitavad? Vastavad JK Tallinna Kalevi esinumber Sander Lepp ja Eesti rannajalgpalli rahvuskoondise väravavaht Kaspar Kotter.

Lepp: „Mängu ajal ikka sülitan mõned korrad. Kui kinnas muutub kuivaks ja veepudelit parajasti käepärast pole, siis see on kõige kiirem viis, et kindad uuesti nakkuma hakkaks. Kinnaste grip (haarduvus – toim.) paraneb kohe.“

Lepp ütleb, et tegu on harjumusega, mis jäi külge juba väiksena: „Eks ma vist telekast nägin, kuidas suured poisid tegid, ja hakkasin ka tegema.“

Lepale on Premium liigas silma jäänud üks sagedasem sülitaja: „Alandit (Tartu Tammeka väravavaht

Richard Aland – toim.) olen näinud kõige rohkem kinnastesse sülitamas, aga pigem teevad seda ikka kõik.“

Sarnaselt vastab ka rannajalgpallur, kelle mänguminutid mööduvad liival ja põletava päikese all. Kotter: „Sülg aitab kinnastele kantud liimikihi taas aktiveerida. Mida enam sa kindaid kasutad, seda rohkem see liim kulub. Kui tahad, et haarduvus säiliks, siis sülitamine on kõige kiirem lahendus.“ Kotteri sõnul tuleb see liigutus juba nii automaatselt, et ise ei pane tähelegi: „Teen seda enne karistuslööke või muudes olukordades, kus on vaja, et kindad kindlalt töötaks. See on mul lihasmälus.“

Kinnaste vastupidavus sõltub Kotteri sõnul ka pinnasest, kus mängitakse: „Ka rannas sülitan, kuid kindad lagunevad seal vähem kui kunstmurul. Liimikiht kulub rannas samas kiiremini. Mulle meeldib öelda, et Eestis tapab väravavahi kindad ikkagi kunstmuru.“

Seega väravavaht, kes kinnastesse sülitab, ei tee seda isikliku kiiksu tõttu. See on kiire ja praktiline viis hoida kinnaste haarduvus parimana olukordades, kus see on kõige olulisem. Ja kui veepudelit pole parasjagu käepärast, tuleb appi see, mis on kättesaadav – sülg.

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Gunnar Salu / Foto: Liisi Troska

Sander Lepp.

Foto: Liisi Troska

Declan Rice

Arsenal Inglismaa

Mattias Käit Eesti

Foto: Liisi Troska

Lautaro Martínez

Milano Inter Argentina

Foto: Tullio Puglia, UEFA via Getty Images

Foto: Alex Pantling, UEFA via Getty Images

Vlada Kubassova Eesti

Rohkem infot:

Nikita Mihhailov

Jalka luubi all on 2022. aasta novembris Tallinna FC Floraga liitunud poolkaitsja Nikita Mihhailov. JK Narva Transis üles kasvanud ja seal esimesed A. Le Coq Premium liiga ristsed saanud keskväljamehe oskusi hindavad Mihhailovit Floras juhendanud Jürgen Henn ja Transis treeninud Oleg Kurotškin.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Henn: Suurt pilti võiks paremini näha, sest temasuguse vasaku jalaga mees annaks meeskonnale palju juurde, kui suudaks järjepidevalt pikemaid läbisööte leida.

Kurotškin: Kuna Nikita on keskväljamängija, on väljakunägemine üks tema paremaid omadusi.

JÕUD

Henn: Ei paista kõige võimsam mängija, aga on väga sitke.

Kurotškin: Ta ei ole pikk, aga seevastu on ta tugev ja sitke mängija, kel on suurepärased füüsilised omadused.

SISU

Henn: Mees, kellele saab alati loota! Ei anna kunagi alla, on töökas ja näeb meeskonna nimel palju vaeva.

Kurotškin: Järeleandmatu, valmis võitlema lõpuni hoolimata mängu tulemusest.

KIIRUS

Henn: Keskmine.

Kurotškin: Kindlasti mitte Nikita tugevaim omadus. Selles vallas on alati arenguruumi.

TEHNIKA

Henn: On näha, et on noorena saalis kõvasti tehnikat tehtud.

Kurotškin: Tal on hea tehnika, kuid treener soovis alati, et Nikita pööraks tehnilisele ettevalmistusele rohkem tähelepanu.

ÕHUVÕITLUS

Henn: Õhuvõitlusesse läheb julgelt ja duelli ei karda. Kurotškin: Ta pole pikk, kuid hüppevõime on olemas. Lisaks oskab ta valida õige positsiooni, et võita õhuvõitlusi.

VASTUPIDAVUS

Henn: Väga hea töövõimega.

Kurotškin: Keskväli nõuab maksimaalset vastupidavust. Seda tal jagub.

LIIKUVUS

Henn: Näeb piisavalt vaeva, et endale ruumi teha ja kasutada auke vastase kaitseblokis. Kurotškin: Heal tasemel. Keskväli eeldab aktiivset liikuvust.

SÖÖT JA LÖÖK

Henn: Vasaku jalaga on tsenderdus ja sööt kvaliteetne, paremat jalga kasutab harvem. Ütleks, et löögi puhul jääb puudu eelkõige stabiilsusest ja nahaalsusest, et löök enda peale võtta.

Kurotškin: Tal on kvaliteetne sööt ja korralik vasakjalgne löök.

FC Barcelona fänn: minu iidol on homne mina

Mida mäletad esimesest jalgpallitrennist?

Ausalt öeldes ma väga palju ei mäleta. Meenub vaid see ere vorm, millesse ma olin riietatud.

Kui keeruline on venna Vadimi vastu mängida?

Venna vastu mängida on alati huvitav ja meeldiv. Sel les on midagi lõbusat, aga pole midagi keerulist.

Milline on parim mängueelne toit? Kindlasti on selleks makaronid kanaga.

Kas ananass käib pitsa peale? Ananass on alati teretulnud!

Kes on su iidol ja miks just tema?

Minu iidol on homne mina. Muutun iga päevaga ainult paremaks.

Millise klubi eest sa unistad mängida, miks?

Unistan FC Barcelona eest mängimisest. Põhjus seis neb selles, et mulle meeldib väga palli valdav jalgpall.

Kui sul oleks võimalus minna ajas tagasi, siis mis nõu annaksid sa kümme aastat nooremale iseendale? Ütleksin, et ära tagane ega anna alla.

Kui sa poleks jalgpallur, siis millise spordialaga tege leksid? Miks just sellega?

Siis ma oleksin hokimängija. Seal on uskumatud kiiru sed ja pöörased kokkupõrked.

Mis on parim viis vaba aja veetmiseks? Minu hinnangul on selleks jalutuskäik värskes õhus.

Millal tuleb sinu kasvatajaklubi Narva Trans Eesti meistriks?

Kui hakatakse kõige rohkem väravaid lööma ja kõige vähem sisse laskma.

CV

Nikita Mihhailov

Sünniaeg: 20.07.2002

Positsioon: poolkaitsja

Klubid: JK Narva Trans, Tallinna FC Flora

Treenerid: Oleg Kurotškin, Karel Voolaid, Adjam Kuzjajev, Cenk Özcan, Dmitrijs

Kalašņikovs, Valeri

Bondarenko, Igor Põvin, Aleksei Jagudin, Aleksei Jerjomenko, Jürgen

Henn, Norbert Hurt, Taavi Viik, Konstantin Vassiljev

Fotod: Liisi Troska, Katariina Peetson

Tallinna FC Zapoos

Evald Tipneri karikavõistlustel tänavusel hooajal suisa veerandfinaali jõudnud FC Zapoos mängib tänavu teise liiga B-tasandil põhja-lääne piirkonnas ning on hooaega alustanud edukalt.

Meeskonda kuulub mitu varasema kõrgliigakogemusega pallurit, kellest moodustub kahtlemata omapärane ja huvitav seltskond.

Juba 2013. aastal rahvaliigas alustanud FC Zapoos pallib liigasüsteemis alates 2017. aastast. Meeskonna esindaja Karl Mihkel Pohga sõnul on aja jooksul võistkonna koosseis sisuliselt tervenisti vahetunud, mistõttu on pisut segane ka võistkonna omapärase nime saamislugu. „Mitte keegi ei tea, mis see täpselt on!“

Musklis konnaga logo saamislugu on natuke lihtsam. „Algselt, kui hakkasime IV liigas mängima, oli meil üks teistsugune logo, millel avastasime aga samasuguse pulli nagu Rakvere Tarva logol. Palusime siis ühel klassivennal teha valmis mõned logovariandid ja viie näidise vahelt valisime selle konnaga kujunduse. Mingil hetkel mängis meil üks mängija, kelle isa on pärit Ecuadorist – ta ütles, et zapo tähendavat seal üht konnaliiki.

Siis on tagantjärele vähemalt mingi seos olemas!“

Zapoosi tiimikaaslasi räägib taga poolkaitsja Markus Mikko.

Matheas Madik väravavaht, 2001

Madik liitus meiega rivaali Ulasabati ridadest, see paneb kindlasti juba mõningaid pingeid peale. Mees on väga osav jalaga ja päästab vajadusel ka Juliuse eksimused, lisaks on näha ka kõrgemal tasemel kogetut – kui on vaja häält teha, siis see kõlab ikka eriti kaugele. Oli debüütmängul lausa nädal aega varem kohal, tuleb sellist entusiasmi ainult kiita! Tabasalust tulnuna on mõned käitumismustrid veel pisut kahtlased, aga töötame nende kallal.

Andreas Peeter Lätt

väravavaht, 1995

Lätt on väga osav andmeanalüütik ja nulli üritab ka meil taga hoida. Pika palli löömise asemel võib ta vabalt selle palli sulle visata. Tõrjetöös kasutab ära oma meeletut pikkust. Ei ole palju trenne möödunud, kui trenni poleks tulnud mõni Andu skauditud talent.

Uko-Aija Heintalu

väravavaht, 1998

Muhe Saaremaa mees, kellest pole üldiselt mitu kuud midagi kuulda, ja siis ta järsku kirjutab chat’i, et ta on tagasi, koos mingisuguse ekstravagantse põhjusega. Väravas ehitab kohati rohkem kui Bob the Builder, aga nullimänge on kirjutamise hetkel peaaegu 25%, seega tõrjetööd oskab saarlase kohta hästi.

Foto: Katariina Peetson

Julius-Mihkel Hiie

kaitsja, 1997

Kõige edevama (NB! valge) autoga mees. Autos on nii soe, et isegi talvel käib plätudega trennis. Modell, kes on sama edev ka väljakul – vahet pole, kas oled platsil kõige tagumine mees, tuleb ikkagi väike trikk ju teha! Papsile kohaselt kiusab kõiki võrdselt, aga lubab ka enda üle nalja teha. Zapoosi 10 aasta juubelist ei mäleta vist siiani midagi.

Karl Jörgen Lööper

kaitsja, 2001

Lühikesest kasvust hoolimata on Lööper väljakul korralik takjas –ta on sul alati küljes ja ükskõik kui palju sa proovid, ei kao ta kuhugi. Modernse äärekaitsjana rügab palju ja üritab võimalikult palju ka ründefaasist osa võtta. Võrumaa parima vuntsi nominent.

Hugo Rebane

kaitsja, 2001

Sarnaselt Jordan Poole’ile NBAs teeb Hugo alati elumängu, kui üks kohtunikest või fännide seas on mõni tugevama soo esindaja. Piltilus ja intelligentne mees keerutab õhtul vastaseid ja öösel neiusid sama edukalt kui Jüri Ratas keerulisele küsimusele vastates. Näeb siiamaani unes väikese karika 2023. aasta finaali.

Joosep Sarapuu

kaitsja, 1994

Kõige pullima hüüdnime omanik – Zarka – on ülimalt ägedate hobidega inimene, mina teisi biolooge isegi ei tunne. Mäletan hästi, kui ütles, et on nüüd mõni kuu Paapua Uus-Guineas, ei osanudki midagi selle peale öelda, aga kadedaks tegi küll. Väljakul on sarnase natuuriga: seikluslik, aga sisemine rahu ja mõnus huumor teevad mehest ühe ägeda tiimikaaslase. On ka mitteametlik Zapoosi beer pong ’i üks tšempionitest.

Harald Sumberg

kaitsja, 2000

Perekond Sumbergide nimi meenub koheselt tennisega, aga õnneks otsustasid mõlemad vennad siiski jalgpalli ja osavam vend Zapoosi kasuks. Harald on korralikult musklis ja vingelt töötav äärekaitsja, kes oli eelmisel hooajal põhjusega enim arenenud mängija. Ei ole palju inimesi, kes saaksid korraldada aastavahetuspeo hotellis, aga tema on üks neist. Kui Haraldi löögiga pihta saad, siis tead, et teist korda ette jääda enam ei taha.

Kaspar Tilga

kaitsja, 1998

Kõige tehnilisem mängija meie satsis kindlasti, kui mitte kogu Eesti peale. Pole pea ühtegi nädalavahetust, kus grupivestlusesse ei potsataks pilti Tilgast ja kellestki teisest kuskil linna lokaalis. Armastab ja oskab nautida väljakul ja väljaku kõrval, tehes trikke, mida keegi teine ei oska ja ei julgeks isegi proovida. Kogu Tallinna peale kõige stiilsem mees.

Väle Võlma

kaitsja, 1999

Kui keegi ütleks, et ta pole noorena jalkatrennis käinud, siis ei usuks. Mängustiililt puhas Itaalia keskkaitsja – kõige paremas mõttes peast haige võitleja, kes kas jääb või hüppab igale poole ette, kohati isegi liiga optimistlikult. Kui tegid midagi tähtsas mängus ebaõnnestunult, siis tead, et Välelt saad seda kuulda. Loodus on vimkat visanud ja teinudki ühe väleda ja ägeda keskkaitsja.

Brandon Bachmann poolkaitsja, 2000

Tavaelus uurijana tegutsev Brandon kasutab professionaalses elus saadud oskusi ka ründetegevuses. Ta jälgib, analüüsib ja siis läheb otsustavalt sinust mööda ning virutab korraliku tutsu värava suunas. Väga sirgjooneline ja osav kutt, kes aitab meie mänguplaani mitmekesistada. Natuke imelik on, et tegu on Tottenhami fänniga, aga loodame, et on võtnud eeskuju Big Ange’ist ja teisel hooajal võidame koos tiitleid!

Nikita Balanenkov

poolkaitsja, 2001

Niki on tiimi üks vaiksemaid ja pisut peidus olev tüüp, kes kõneleb väljakul. Vahet ei ole, kuhu teda mängima panna, sa tead, et ta teeb oma ja veelgi rohkem ära. Eeskujulik noormees, kes hea meelega jagab oma mõtteid, kui asjad ei toimi. Tiimi ühe noorimana peab pahatihti kõige tüütumaid asju tegema – eriti kui Hansu pole.

Georg-Marten Meumers

poolkaitsja, 2001

Uustulnukana on heal lapsel mitu nime ja kõik kasutavad erinevaid: Marten, Georg, Meu, Meums, Meumers. Tähtis on, et ta ise aru saab, kui keegi teda kõnetab. Meenutab olemuselt ja mänguoskuselt Rafael Leãod – olgugi et ta on temast vähemalt kaks korda pisem. Mängib, nägu naerul, on kuradima kiire ja tehniline. Maksatranspordist tulles on muidugi tasemes samm üles ja sellega on veel vaja vaeva näha, aga esimesed märgid juba paistavad.

Oliver Karlson poolkaitsja, 1997

Kui Oliver jõuab mängule pisut paistes ja väsinuna, siis sa tead, et ta lööb vähemalt kolm väravat. Kõige kuldsema jalaga mängija, kes teeb sulle ka kõige keerulisemas olukorras jalgevahelt ja leiab perfektse söödu. Karistuslöökides parimate aegade Baggio – vähemalt iga teine leiab tee ristnurka. Ainuke mees, kellel on väravaid (165) rohkem kui mänge (148) punases särgis. Ta on põhjus, miks hooaja parimate valimisel peab igasse lahtrisse eri inimese panema, sest muidu saaks tema iga aasta kõik auhinnad endale.

Rasmus Kuber poolkaitsja, 1996

Kuberil on putsasid iga hooaja alguses rohkem kui mõnel meist terve elu jooksul – mõni ei sobi, mõni on kole ja teised on lihtsalt valet marki. Putsadest teab kõike ja uurib vabal ajal isegi teiste arvamusi. Mõlema jalaga erakordselt osav ja tehniline. Dembélélikult tahab anda mõlema jalaga nurgalööki ja kui saaks võimaluse, siis võibolla ka penalteid.

Rocco Mõtt

poolkaitsja, 2001

Rocco on ikka korralik asjapulk –majandab nii mitmel rindel, et ei oskagi neid kõiki ette lugeda. Kui ta on trennis, siis tead, et Roccol ainult suu käib ja viskab mingit nalja. Kõige huvitavamate mängueelsete laulude valija ja mängus peab proovima vähemalt korra kannasöötu. Vorm on siiski Premium liiga aegadest muutumatu ja toob teravust igal hetkel, vahet ei ole mis positsioonil.

Marten

Niilop poolkaitsja, 1998

Niilop on nagu vana armas Volvo – tõhus, pisut aeglane, aga teeb oma alati ära. Kellelgi ei lähe meelest debüüdil antud perfektsed 26 minutit, sinna sisse jääb väravasööt ja 3 : 0 eduseis, kuid siis andsid amordid järele. Õnneks on mees remonditöökojas käinud ja valmis täiega meid aitama – lisaks toob tema nimi meile ka mitu vinget pallurit. Keskväljal suudaks hoida palli isegi Kanté vastu.

Cristofer Kuusma

poolkaitsja, 1998

Kuusma on tegelikult meiega treeninud juba mitu aastat, aga lõpuks võttis vastu otsuse, et tuleb tagasi ka liigakarussellile. Levadiast tulnuna on näha klassi, rahulikkust, aga samas ka natuke suuri ootusi teiste harrastajate suhtes. Hetkel veel debüüt tegemata, aga loodetavasti on see vähe edukam kui Levadia eest Premium liigas.

Karl Mihkel Pohga

poolkaitsja, 1999

Mees, kelleta Zapoos oleks pillid kokku pakkinud – asjatab praktiliselt kõigega ja hoiab kõik jube hästi korras. Sarnaselt on ta väljakul väga vajalik lüli, kuna võidab praktiliselt iga peapalli ja juhendab kõige paremini tiimikaaslasi. Ainuke kord, kui sai karistuslööki proovida, jääb aastate taha ja seda palli otsitakse Hiiu staadioni lähistel siiani. On isegi väravas mänginud, kuid Kristen Viikmäe suutis tema vastu skoorida.

Markus Somp

poolkaitsja, 1995

Zapoosi üks asutajatest, seega teab kõiki kõige paremaid lugusid. Enamik lugusid on muidugi juhtunud tema saunas, enne seal käimist pole mõtet ennast kahurikonnaks pidada. Väljakul kõige töökam inimene, keda on võimatu pikali lükata. Paljudel on veel PTSD „Zombie“ korraldatud jõutrennidest. Eriti rõõmustab fänne suvel, kui teeb soojendust ilma särgita, seega tulge vaatama!

Jürgen Orumaa

ründaja, 1999

Üle 100 värava Zapoosi särgis löönud mees on alati miskipärast trennides 20 minutit varem kohal, aga mängule tuleb ühena viimaste seast. Kõige ehedam number üheksa maamunal, kes teeb kogu tiimile mängu palju lihtsamaks ja laseb teistel rohkem särada. Kui mehe veel jõusaali ka kuidagi saaks, oleks Levadia pärast Tipneri veerandfinaali ta endale võtnud. Miskipärast mitu korda aastas suudab minna õigeks ajaks valele staadionile või valeks ajaks õigele staadionile. Tipuründajale kohaselt on kõige rohkem punaseid kaarte läbi Zapoosi ajaloo.

Johan Tõugjas

poolkaitsja, 1997

Arvab vist endiselt, et teda tuntakse kui kuulsamat Tõugjaste venda. Kahjuks on ta nüüd juba kõigi jaoks Erko vend. Meie satsis on siiski tegu täieliku liidriga. Olgu see hea pikk pall, mõni kurjem sõna või pisut torkav kommentaar, teada on, et neid asju saab õigel hetkel Jussi käest. Bowling’ut meeldib mängida ainult ilma särgita ja teab pea kõike Eesti jalgpalli folklooris olevat, isegi kõmulisemaid asju.

Magnar Vainumäe

poolkaitsja, 1998

Vainu mängib meie särgis alles esimesi kuid, aga on juba oma jälje jätnud – klassi paistab igast asendist ja suunast. Vaikne, töökas ja eriti osavate jalgadega mängumees, kes kontrollib keskvälja ja palli vägagi edukalt. Jagab häid näpunäiteid ja on näha, et on jalgpallist üdini läbi imbunud kahurikonn.

Karl Uiboleht ründaja, 1998

Robot nr 2. Kõige rohkem väravaid lööb varbaga. Pool maailma läbi reisinuna on mõnusalt emotsionaalne ja põlemist täis, aga miskipärast see väljendub alati nooremate satside vastu. Kaitsjate hirm nii mängudes kui ka trennides, kuna tead, et saad mitu korda haiget. Ainuke vend, kelle poole isegi Hans ei taha sprintida. Kui USAs raamatuid ei müüks, oleks täitsa muhe mees.

Mark-Rene Väljas

ründaja, 2000

Väljaku kõrval töökas ja vaikne mees, aga väljakul täielik superstaar. Teeb igale kaitsjale uut ja vana ning otsustab mänge paremini kui Lindpere. Kuna isa on treener, siis saab kõige rohkem vastu pead, aga solvumise asemel näitab tegusid. Üks kolmest, kes on 100 väravat meie eest skoorinud. Iroonilisel kombel oli meiega alustades päris pikalt vahetusmehe rollis.

Hans Robert Herman ründaja, 2002

Robot nr 1. Kui Hans sprintima hakkab, siis ta jääb alles siis seisma, kui midagi ette jääb. Täielik kiirrong nii jõu, kiiruse kui ka gabariitide poolest. Kõva padeliäss, kes armu ei anna mitte kuskil – vahet pole, kas oled peol, trennis või autoroolis. Kui kõikidest vigastustest lahti ka veel saaks…

Heigo Väljas

peatreener, 1971

Nii mõnegagi meist lapsest peale koos töötanud ja õpetanud, seega tunneme üksteist läbi ja lõhki. Äge, et viitsib käia meid ohjamas ja natuke ka õpetussõnu jagamas. Kui millegi peale Heigo puhul panustada saaks, siis paneks oma raha sellele, et mängus saavad puid alla Mark ja Julius.

Viigipunkt aprillikuisel murul

Eesti naistekoondis jätkas Rahvuste liigat kodumänguga Bulgaaria vastu. Pinevas kohtumises lõpuks (määrustepäraseid) väravaid ei löödudki – mäng lõppes 0 : 0 viigiga.

Välisklubidest

rohkem kui

kodumaalt

Kui vahepeal oli naistekoondises olukord, kus välismaal klubijalgpalli mängivaid pallureid oli rahvusnaiskonnas vaid mõni üksik, siis Bulgaaria vastu saime platsile saata naiskonna, kus välisklubide esindajaid oli isegi rohkem kui kodumaa klubide mängijaid. Siret Räämet (nr 3), Jaanika Volkov (nr 10) ja Kristina Teern (nr 22) mängivad Austria kõrgliigas Linzi LASKis, Katrin Kirpu (nr 9) Soomes Åland Unitedis, Liisa Merisalu (nr 7) Taani esiliigas

Thistedis ning kapten Inna KissZlidnis Ungaris Budafoki ridades.

Mängu

parim

Eesti poolt kindlustas taga nulli väravavaht Katarina Elisabeth Käpa, kes küll koduklubis FC Flora jagab mänguaega Victoria Vihmaniga, kuid on sel aastal A-koondises kerkinud esinumbriks. Käpa sai Bulgaaria vastu kirja viis tõrjet, paistis silma julge ja teistelegi kindlust sisendava tegutsemisega ning Soccernet.ee valis ta ka meie naiskonna mängu parimaks.

Kolmeaastase pausi järel tagasi

Eesti naiskonna kapten Inna KissZlidnis mängis A. Le Coq Arenal viimati kolm aastat tagasi – vahepeal emaks saanud ja sellest tulenenud pausi järel hiljuti koondisesse naasnud keskkaitsja tunnistas, et A. Le Coq Arenal Eesti hümni kuulamine oli tema jaoks tavapärasest mitu kraadi erilisem.

„Kui me seisime ja laulsime hümni, panin korraks silmad kinni. Mul oli lihtsalt selline tunne, nagu oleks liblikad kõhus... Väga tore oli. Ma tõesti nautisin seda!“ sõnas ta kohtumise järel.

Peaaegu võiduvärav

Esimese poolaja lõpus said eestlannad korra juba juhtväravat tähistada, kuid kohtunikud otsustasid selle siiski tühistada: nurgalöögijärgses segaduses toimetas viivuks palli üle Bulgaaria väravajoone meie kaitsja Siret Räämet, kuid tabamus tühistati, sest kohtunikud fikseerisid olukorras käega mängu.

Foto: Katariina Peetson

Zürichi madin: jälitades kaklust, mida ei toimunudki

Zürichi madin on värvi- ja kõlakirev etendus. Üks põletav küsimus: kas mängujärgne fännide kaklus toimub? Jälitasime 30. märtsil Grasshopperi politsei poolt saadetud ja musta riietatud fänne, kuniks nad eri suundades hajusid. Viimane salk jättis parklas isekeskis hüvasti.

Enamik maailma madinaid ehk linnaderbisid on rahvusvaheliselt vähe tuntud. Nii on ka Zürichi kahe kange – Grasshopperi ja FC Zürichi – mõõduvõtuga. Seda üllatavam on, kui asja kohta uurides selgub, et kuvandi poolest rahumeelses Zürichis toimuvat derbi järel organiseeritud kaklus kahe poole fännide vahel. Aga eestlasele pakub mäng huvi ka seepärast, et Grasshopperis pallib koondise kaitsja Maksim Paskotši. Mõni hooaeg tagasi tuli Zürichi ridades aga Šveitsi meistriks Karol Mets.

Pilk väärikasse ajalukku

Šveitsi jalgpallikultuur on väärikas. Seda näitab ka kahe nimetatud klubi asutamisaasta: Grasshop-

peril 1886 ja FC Zürichil 1896. Esimese asutamisel oli abiks Briti tudeng Tom Griffiths, kes Blackburn Roversi fännina andis Grasshopperile edasi sinivalged värvid. Grasshopperi duubelrivistuses mängis aastatel 1908–1909 Šveitsis ärindust ja keeli õppinud Vittorio Pozzo, kes 1934. ja 1938. aastal viis Itaalia peatreenerina kahe MM-tiitlini. Grasshopper on ajalooliselt tuntud kui eliidi klubi, kelle toetajad on üliõpilased ja kõrgklass.

FC Zürich on tuntud kui töölisklassi klubi. Selle üks asutajatest oli Hans Gamper, kes oli meeskonna esimene kapten ja on praegune auliige. Gamper kasvas üles Zürichis, kuid kolis hiljem Katalooniasse, kus ta 1899. aastal asutas FC Barcelona. Debüütmängus kasutas ka FC Zürich sinivalgeid värve, kuid muutis neid, sest Grasshopperil oli sama kombinatsioon. Praegu on kasutusel valge, mis on linna üks värvidest.

Kahe kange esimene kohtumine toimus 1897. aastal mitteametlikel Šveitsi meistrivõistlustel (1897/1898), kus Grasshopper alistas konkurendi 7 : 2. Kuna meeskonnad pole alati mänginud samal liigatasemel, on praeguseks omavahelisi kohtumisi peetud 253, millest Grasshopper on võitnud 122 ja FC Zürich 92. Viigiga on lõppenud 39 mängu. Grasshopperi suurim võit pärineb aastast 1942,

FC Zürichi fännitribüün andis võimsa etenduse. Sellel jooksurajal võitis Rasmus Mägi 2014. aastal EM-hõbeda.

Tekst ja fotod: Indrek Schwede

kui skoor oli 11 : 2, ja FC Zürichi rekordvõit oli 2011. aastal skooriga 6 : 0. Tänapäeval on tegemist Šveitsi sisuliselt ainsa madinaga, sest teistest linnadest on superliigas ainult üks meeskond.

Vägev õhkkond tribüünidel

Kuigi Grasshopper on Šveitsi ajalooliselt edukaim klubi (vaata kõrvallugu), valitseb linnapildis visuaalselt FC Zürich. Kõikmõeldavaile pindadele on kratsitud klubi initsiaalid FCZ. Vastukaaluks pole sisuliselt midagi: siin-seal nähtud Grasshopperi nimi on vastaste poolt armutult läbi kriipsutatud. Sama avaldub ka mängul: kuigi 30. märtsil kahe klubi ühisel kodustaadionil Letzigrundil peetav meistrisarjamäng on ametlikult Grasshopperi kodumäng, on vastaste fännid selges ülekaalus. 26 105 huvilist mahutavale staadionile on tulnud 21 497 piletiga pealtvaatajat. Õhkkond on vägev.

Grasshopper ajalooliselt Šveitsi parim klubi

Grasshopper on olnud konkurendist edukam klubi maa 27 meistritiitli ja 13 karikavõiduga (mõlemad riigi rekordid). FC Zürichi näitajad on 13 (viies näitaja) ja 10 (neljas näitaja). Samas on FC Zürich kahel korral pääsenud Euroopa meistrite karikavõistlustel (Meistrite liiga eelkäija) poolfinaali (1963/1964, 1976/1978). Grasshopperil on vastu panna sama sarja üks veerandfinaalikoht (1978/1979) ning poolfinaalikoht UEFA (Euroopa liiga) karikasarjas (1977/1978) ja veerandfinaalikoht Euroopa riikide karikavõitjate karikavõistlustel (1989/1990), mis on praeguseks kadunud.

Grasshopperi esialgu tagasihoidlik tribüüniosa. Ka „rohutirtsud“ oskasid kujundeid tekitada.

FCZ punus lõunatribüünile igasugu mustreid ja sõnumeid.

FCZ fännitribüüni meeleolu lippude ja suitsuga.

Mõistagi ei saanud FCZ läbi ilma tossu tegemata.

fännitribüüni tagaosa.

Tabeliseis on mõlemal õigupoolest niru: 12 meeskonnaga superliigas kuulutakse tabeli teise poolde – Grasshopper on lausa eelviimane –, mis selle positsiooni puhul tähendab hooaja lõpus tagumise kuuiku omavahelisi väljalangemismänge. Maksim Paskotši seekord väljakule ei pääse. Mäng kulgeb FC Zürichi fännide etenduse tähe all. Nad pakuvad lõunatribüünil lippude, tule, suitsu ja lauluga võimsa tausta väljakul toimuvale. Grasshopperi omad jäävad selgelt alla. Nad kaotavad ka väljakul: alles 82. minutil õnnestub neil 0 : 2 kaotusseisu vähendada, aga enamaks jaksu pole.

Zürichi häbi aastast 2011

Sel sajandil on jalgpallihuligaansus avaldunud ka Šveitsis. 2006. aastal tuli FC Zürich riigi meistriks Baselis, mille fännid tungisid väljakule vastaste mängijaid rünnates. Mõistagi tormasid platsile ka FC Zürichi fännid. Viis aastat hiljem saatis FCZ fänn Grasshopperi fännisektorisse põleva raketi, mis ei teinud õnneks viga kellelegi, kuid „rohutirtsude“ maskeeritud poolehoidjad ründasid omakorda kaitsevõret, mis neid vastastest eraldas. Kohtunik peatas mängu. Kuus inimest tribüünidel sai vigastada. FCZ sai protokolli 0 : 3 kaotuse ja järgmine madin toimus ilma pealtvaatajateta. Klubid said 50 000 franki trahvi. Hiljem selgus, et sündmused olid alanud juba päeval, kui „rohutirtsude“ fänn oli varastanud FCZ loosungi, millele kritseldati solvav sõnum ja mida lehvitati mängu ajal tribüünil. See on ultrate kultuuris tõsine asi. Juhtum sai ajakirjanduses nimeks „Zürichi häbi“. Korralik raketilahing peeti ka 2021. aasta oktoobris.

Olematut kaklust jälitades

Meie nelikule Eestist pakub aga huvi info, et pärast Zürichi madinat pidavat kahe poole fännid kokkulepitud kohas staadionist eemal kaklema. Leiame pärast mängu staadioni juurest ligi sajapäise üleni musta riietatud valdavalt meespoolest koosneva rühma. Nad ootavad. Politsei jälgib neid eemalt. Naabertänava on politsei blokeerinud, abiks veekahur. Meie ka ootame.

Lõpuks hakkavad mustad mehed liikuma. Nad siirduvadki blokeeritud naabertänavale ning politseieskordist saadetuna suunduvad peagi üle raudteede kulgeva pika silla. Me oletame, et juhul kui plaanis on kaklus, püütakse politsei mingil hetkel maha raputada. Pärast silda eraldub üks rühmake ja läheb teises suunas. Meie järgneme peasalgale, mis suundub piki raudteega kulgevat tänavat. Siis märkame veel üht eraldumist ja suurem rühm kaob kõrghoonesse. Kui nad pärast hoones ekslemist ja liftiga sõitu lõpuks ülemisel korrusel parklas jälle silmaulatusse saame, seisavad nad rahumeelselt sõõris. Möödume neist ja ootame. Aga tüübid jätavad omavahel hüvasti. Kaklust, vähemalt sellist, millele saaks eemalt tunnistaja olla, ei paista tulevat. Tõmbame madinale joone alla.

Kokkuvõttes oli väga vahva vaadata mängu, millele tribüünid sedavõrd hääleka ja värvika panuse andsid. Olgu tegemist suure, keskmise või väikese liigaga – madinad on alati erilised.

FCZ poolehoidjate lõunatribüün tagantpoolt vaadatuna.

Grasshopperi

Linna pinnad on täis soditud FC Zürichi klubi initsiaalisid FCZ.

Ikka valitseb FCZ (paremal). Grasshopper Club Zürichit tähistav GCZ (vasakul) on maha kriipsutatud.

Martin Reimi riietuskapp FIFA muuseumis

Zürichis asuvas FIFA muuseumis on üks vahva sissejuhatus lukustatavad riidekapid, kuhu külastajad üleriided saavad jätta. Igal kapil on jalgpalluri nimi. Kapiuks on jalgpalluri koondise särgi põhivärvi. Meie satume tahtmatult ühe sinise kapi ette ja märkame tuttavat nime: Reim. Kapp on vaba. Paneme oma riided sinna. Kapiukse siseküljel on kirjas: Martin Reim, Estonia.

Martin Reimi kapp seest ja väljast.

Politsei valve all kogunevad Grasshopperi fännid staadioni juurest lahkumiseks.

Maksim Paskotši: fännid tahavad eelkõige derbivõitu

2023. aasta septembris Zürichi Grasshopperiga liitunud Maksim Paskotši sõnul on fännide poolehoid olnud talle hea üllatus. Meeskonda toetatakse terve mängu jooksul olenemata seisust tablool. Ja madin linnarivaaliga FC Zürich on põhimõtteline: „Eelmisel hooajal, kui fännidega kohtusime, siis nad ütlesid meile, et nende jaoks pole tähtis, mis koha me liigas saame. Oluline on võita derbi ja mitte välja kukkuda! Sihukesed sõnad olid! See näitab, kui palju see tähendab nende jaoks.“

Paskotši räägib seda päev pärast madinamängu, kui seljataga on meeskonna hommikune koosolek ja treening, mis olid kaotuse nägu.

„Eile oli tunda, et millegipärast oli see vastaste jaoks derbi, aga meie meeskonna jaoks mitte,“ räägib Paskotši kriitiliselt. „Ma ei tea, miks. Võibolla on põhjus selles, et kui mina olin koondisega ära, tehti klubis raskeid treeninguid. Tavaliselt see nii pole olnud. Võibolla see avaldas mõju.“

Paskotši sõnul on Zürichi madinad alati erilised. Kuna Zürichi fänne on rohkem ja nad on varakult kohal, annavad nad tooni.

„Juba enne väljakule tulekut on nende kisa kuulda,“ räägib Paskotši ja lisab naerdes: „Ütlesin meeskonnakaaslasele, et kujutame endale ette, et nad kõik on meie pooldajad! Kui me murule astume, tuleb meie suunas igasugu reageeringuid. Hea, et ma aru ei saa, mida nad karjuvad. Pööran selle enda kasuks ja mõtlen, et kõik on minu fännid.“

Madinalood Jalkas

Varem on Jalka külastanud selliseid madinaid: Glasgow Rangers–Celtic (Jalka 5/2018)

Istanbul Galatasaray–Fenerbahçe (Jalka 2/2019)

Belgrad Crvena Zvezda – Partizan (Jalka 2/2020)

Moskva Spartak–Dinamo (Jalka 4–6 / 2020)

Rooma AS Roma – Lazio (Jalka 7–8 / 2020)

Hamburg St. Pauli – HSV (Jalka 2/2024)

Lisaks on Jalka külastanud riigiülest vastasseisu Barcelona – Madridi Real (Jalka 5/2010).

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Arsenali kodumängul

VIPi-kogemuse saanud Eesti fännid:

mõned hetked tõid kananaha ihule

1. aprillil väisas Londoni Arsenali Eesti fänniklubi lemmikmeeskonna kodumängu, mis võideti linnarivaali Fulhami vastu 2 : 1.

Arsenali Eesti fännirühmitus sai alguse sellest, et hakati fänne koondama. Keegi tundis kedagi, keegi tundis kedagi veel. Koguneti väga vaevaliselt ning inimesed liitusid jupi kaupa. Alguses oli neil Messengeri grupp, kus räägiti Arsenali asju, ent ühel hetkel, kui liikmeid oli paarikümne ringis, tekkis mõte ametlik fänniklubi teha.

Klubi kodulehelt uuriti, mida tuleb teha, et ametlik staatus saada. Seal olid kindlad nõuded, näiteks 50 liiget oli kõige mõõdetavam asi, mis

tuli kätte saada. MTÜ kujul tehti juriidiline keha ning koostati põhikiri, siis algas aktiivne värbamine. Kuigi algus oli vaevaline, on praeguseks liikmeid 147.

2023. aasta juulis loodud ametliku fännipundi üks eestvedajatest Margus Kask räägib Jalkale, milliseks kujunes ühisreis lemmikmeeskonna kodumatšile.

Margus, kuidas sai selline reis alguse? Fänniklubidel on võimalus esitada taotlus mingisugusele mängule, et saada VIPi-pakett. Tegime isekeskis väikese küsitluse, kus arutasime, millal võiks minna. Võtsime natuke soojema aja ja valisime Fulhami mängu. 30 piletit on maksimaalne, mida on võimalik küsida. Meil õnnestus see hulk ka saada, mis oli mõistagi hea uudis. Kui see asi oli lukus, siis algas suuremat sorti organiseerimine, kellele ja kuidas neid pileteid jagada.

Eesti Arsenali fänniklubi juhatus, vasakult paremale: Ragnar Anniko, Margus Kask, Erik Moor, Indrek Salumets ja Rauno Roosimägi.

Tekst: Heiti Heli / Fotod: erakogu

Kui raske oli omavahel neid pileteid jagada?

Otsustasime juhatusega omavahel, et vaatame, kes ilmuvad suvepäevadele kohale, nendele anname eelisvõimaluse see pilet saada. Kokkutulekul oli meil 26 liiget, kellest paar tükki loobus erinevatel põhjustel sellest võimalusest. Enamikul olid silmad punnis ja käed taeva poole. Ülejäänud piletid jagasime ära teenete eest ja mõned jäid vabasse loosi. Ühe pileti hind oli lõpuks 70 naelsterlingit.

Mida see VIPi-kogemus endast kujutas?

Klubipoolne osa oli see, et kogunesime kohta, kus meid kindlal kellaajal oodati. Meid võttis vastu inimene, kes tegeleb fänniklubide suhtlusega. Ta tervitas meid kui vanu sõpru. Pidime natukene ootama, siis tuli turvakontroll, saime käepaelad ja suundusime alale, kuhu saabusid mängijad.

peas. Siiski sai üks meist kapten Martin Ødegaardiga plaksu lüüa.

Pärast meeleolukat mängijate vastuvõttu oli meil planeeritud kohtumine mängijaga. Mängija, kellega pidime kohtuma, ei saanud paraku tulla, kuigi me eeldasime, et see on Ben White. Tema asemel kohtusime hoopis legendaarse Per Mertesackeriga, kes on intelligentne ja sõbralik inimene. Rääkisime temaga paarkümmend minutit juttu, küsisime tema käest küsimusi ja tema meie käest.

Oma lemmikute nägemine võttis silma särama. See on ikka täiesti teine asi kui neid televiisori vahendusel näha.

Enne veel, kui meeskonnad pärale jõudsid, loeti meile kaks või kolm korda sõnad peale, et omadele peab tegema kõvasti lärmi ja vastaste puhul tuleb tagasi hoida, vajadusel tuleb rusikas taskus hoida. Öeldi, et nii on kombeks isegi siis, kui tuleb suur rivaal Tottenham.

Oma lemmikute nägemine võttis silma särama. See on ikka täiesti teine asi kui neid televiisori vahendusel näha. Peatreener Mikel Arteta tuli esimesena, tema naeratas ja lehvitas kõigile, aga mängijad kõndisid enamasti mööda, kõrvaklapid

Seejärel saime kõik mänguprogrammi, kuhu oli igaühe nimi peale trükitud. Programmis oli artikkel meie fänniklubist ja see oli väga kihvt. Tegime oma klubi poolt sümboolse toetuse kohalikule toidupangale ja siis suundusime staadionile.

Mina olin Arsenali areenil esimest korda, ma pole uuel ega vanal kordagi olnud. Jalgpalli on telekast mugavam vaadata, sest on võimalik kordusi näha, aga sa ei hooma seda, mis staadionil toimub. Kui ma nägin seda väljakut ja neid tribüüne, siis võttis korraks pahviks küll. See hetk jääb meelde.

Kui palju teie piletid tavavaatajate omast erinesid, oli teil eraldi sektor?

Mingit looži meil küll polnud, kuigi see oleks päris lahe olnud. Meie seltskond oli samas kohas koos, aga meie ümber olid täiesti tavalised inimesed. Melu mõttes oli see väga kihvt – see mängueelne

Eesti Arsenali fänniklubi koos Arsenali legendi Per Mertesackeriga (tagumises reas pintsaku ja lipsuga).

Fänniklubi liikmed said personaliseeritud mängukava. Selle mängu kava sisaldas muu hulgas lugu Eesti fänniklubist.

laul, Fulhami fännidega üksteise tögamine. See kõik oli väga autentne.

Kas mingil hetkel võttis silma märjaks?

Ma nii emotsionaalne inimene pole, et silma alt niiskeks läheks, aga mõned hetked tõid kananaha ihule. Näiteks mängu eel „Angeli“ laulu refrääni laulmine oli väga kihvt kogemus. Kui terve staadion kaasa laulab, siis koorilaul läheb eestlasele ikka hinge. Kui David Rocastle’it meenutati, siis see oli ka ilus hetk.

See küll silma märjaks ei teinud, aga hetkel, kui Bukayo Saka sisse vahetati, oli ovatsioon meeletu. See oli vist isegi suurem kui Mikel Merino avavärava puhul. Rahvas oli kõik püsti, järgnesid laul ja kisa. Saka kirjutas hiljem sotsiaalmeedias, et ta ei ole sellist asja oma elus mitte kunagi näinud ega kuulnud. Lõpuks lõi ta ka võiduvärava, olles just seljatanud pika vigastuspausi.

Kui palju see reis teil kokku maksma läks?

Kui jätame kõrvale kõik selle, mida igaüks individuaalselt teeb, mis ei kuulu konkreetselt reisi juurde, siis meie liikusime väikestes rühmades. Minu grupil oli majutus kolmeks ööks, millest kaks olid kohalikus Airbnb-s ja üks lennujaama juures hotellis, kokku läks 200 eurot nägu. Lennupiletid olid 100 eurot edasi-tagasi. Mängupilet 70 eurot. See oli kohustuslik kulu.

Kui terve staadion kaasa laulab, siis koorilaul läheb eestlasele ikka hinge.

Su jutust võib järeldada, et valisite õige mängu. Mis sa arvad?

Ütleme nii, et 8 : 0 võib tore olla, aga 4 : 0 pealt hakkad sõbraga juba juttu ajama ja nalja viskama. Arsenal keris lõpus pinget, aga 2 : 1 võit ja kolm punkti on kotis. Lõpuks saab muidugi rahule jääda selle mänguga.

Loomulikult sööd-jood, ostad lastele ja endale mingit nänni kaasa. Ütleme nii: 370 eurot pluss muu osa, mis on valikuline.

Kas teil oli kahju ka, et te ei näinud Karl Jakob Heina, kes on Real Valladolidis laenul?

Jaa, seda me täitsa arutasime omavahel. Ta oleks arvatavasti meiega kohtunud, mitte poleks mööda kõndinud. Selles mõttes oli kindlasti kahju.

Eesti koondise fännina on hea meel, et ta sai põhiväravavahiks liiga mõttes mitte kõige tugevamasse tiimi, aga see-eest väga kõvasse liigasse. Ta mängib tipptasemel ja saab seal areneda. Kui mõelda uue hooaja kohta, siis esinumbriks ta Arsenalis ei saa, ning Eesti fännina ei tahaks teda sinna pingile.

Eesti Arsenali fänniklubi Emiratesi staadioni siseruumides.

Miks tasub teha mõne klubi fänniklubi?

Praegu on aktuaalsed hüved. Usun, et teiste tippklubide juures on need sarnased. Sinuga arvestatakse, sa saad klubi käest küsida mingeid asju, sulle tullakse vastu. Teine asi on see kuuluvustunne, sa koondad fännid kokku ja teed asju. Me kõik oleme selle klubi kaudu saanud palju uusi tuttavaid. Plaane on tulevikuks palju, tahame varsti heategevusega tegeleda, lisaks soovime mõne välismaise fänniklubiga sõprussidemeid luua, et neid külla kutsuda või neile külla minna.

Kui mõelda Eesti jalgpallile, siis miks te ei tekita säärast fänniklubi mõnele kohalikule klubile? Ma räägin enda koha pealt, aga võibolla ei ole Eesti klubid nii atraktiivsed. Tegelikult oleks ju äge. Ma ootan kogu aeg, et Eestis jõuaks fännikultuur sinnamaani, et inimesed tahaksid fänniklubi teha.

Mina olen näiteks Pärnust pärit ja hoian Vaprusele pöialt. Mul ei oleks midagi selle vastu, et Vapruse fänniklubisse kuuluda. Aga vastus küsimusele on see, et ei ole nii suurt hulka inimesi, kes selle mõtte idanema paneksid, vähemalt minu tutvusringkonnas.

Kohaliku kõrtsi kultuurikihti rikastati Eesti lipuvärvides Arsenali kleepsuga.

Võitlust, tantsu ja rõõmukisa

Aprillikuu tõmbas hooaja mõnusalt käima ja pakkus meile

emotsioone nii platsi peal kui selle kõrval – vaatame, mida põnevat meie piltnikud aparaatidega kinni püüdsid!

Kõmm! Tartu Tammeka ründaja Ahmed Adebayo Basher tabab käärlöögiüritusel Pärnu Vapruse keskkaitsjat Magnus Villotat jalaga näkku ning saab selle eest teise kollase kaardi, mis sunnib ta varakult duširuumi siirduma. Foto ei jäta kahtlust – selge viga! Foto:

Iga kord ei pruugi aga kontakt teise mängija näoga olla ohtlik ega isegi määruste rikkumise vääriline –siin on Nõmme Kalju väravavahi Maksim Pavlovi käed leidnud üles Narva Transi keskkaitsja Cristian Campagna näo. Või hoopis vastupidi?

Foto: Sergei Stepanov

Liisi Troska

Kes keda? Jalgpalliliidu presidendikandidaadid Ragnar Klavan ja Aivar Pohlak vestlushoos.

Foto: Mauri Levandi

Poolretro! FC Flora mängis klubi 35. sünnipäeva puhul kohtumise FC Kuressaare vastu erilise kujundusega särkides, mille roheline pool tegi kummarduse klubi üheksakümnendate mänguvormidele.

Foto: Janek Eslon

Milline lõpp! Nõmme Kalju ja FC Flora kohtumine A. Le Coq Premium liigas sai dramaatilise lõpu, kui Flora suutis lõpuminutitel Markus Poomi ja Maksim Kalimullini väravatest kaotusseisu 2 : 1 võiduks pöörata. Lõpuvile järel jagavad Sander Tovstik ja Sander Alamaa võidurõõmu, kaitsja Mihhail Kolobov on aga ekstaasist lihtsalt siruli.

Foto: Katariina Peetson

Peaaegu sama dramaatiliselt sai mõni päev hiljem kolm punkti kirja tabeliliider FCI Levadia, kes oli tükk aega tol hetkel viimasel kohal olnud FC Kuressaare vastu lähedal kaotusele, kuid suutis viimase veerandtunniga mängu enda kasuks pöörata. 90 + 3. minutil kerkis võiduväravaga kangelaseks Edgar Tur (paremal).

„HARJU!“ Harju JK Laagri kirjutas aprillikuu kohta rekordiliselt soojal õhtul endale ajalukku oma suurima võidu Premium liigas, kui Tartu Tammeka vastu pöörati avapoolaja 0 : 1 kaotusseis teisel poolajal Karel Eerme kübaratriki toel 4 : 1 võiduks. Võitu tähistati lõpuvile järel koos fännidega platsil suures ringis, kus võiduhüüdu juhtis meeskonna kapten Andres Järve. Foto: Katariina Peetson

Premium liiga kaheksandas voorus sai FCI Levadia ootamatult suure võidu, alistades Tallinna Kalevi koguni 9 : 0. Järjekordset tabamust tähistavad tantsuga (vasakult) Bubacarr Tambedou, Enock Otoo, Michael SchjønningLarsen, Ernest Agyiri ja Victory Iboro. Foto: Liisi Troska

Foto: Katariina Peetson

250

Austraalia dollarit oli Martin Haljakule ette nähtud iga võistlusmängu võidu eest Perthi kohalikus liigas Bayswater SC koosseisus.

Puusepp

sai Rootsis endisest Tallinna Flora kaptenist Siksten Kasimirist.

Mart Poom

oli esimene, kes Siim Roopsi koondisedebüüdi puhul õnnitles.

Jalad kõveraks ei lähe, aga palliga kõhtu võib saada

2015. aasta maikuu Jalka kaanelugu oli pühendatud naistejalgpallile ja sellega seotud müütide kummutamisele. „Minu arust on kõige naljakam müüt see, et jalad lähevad kõveraks,“ naeris Eesti naistekoondislane Inna Zlidnis (praeguse perekonnanimega Kiss-Zlidnis). „Mulle on ka seda alati öeldud, aga jalad on ikka sirged, üldse ei taha kõveraks minna!“

Naistevutist oli lugusid veel. Siim Kera kutsus oma kolumnis üles, et tüdrukutel lubataks jalgpalli mängida. 16aastane FC Flora pallur Lisette Tammik (pildil) avaldas suure eesmärgi jõuda välismaale mõnda tõelisesse naiste profiliigasse (praeguseks teame, et Tammikul on õnnestunud mängida põgusalt Hispaania kõrgliigas).

Hilisem Eesti naistekoondise kaaspeatreener Sirje Roops (praeguse perenimega Kapper) meenutas aga, et tema vutikarjäär oleks peaaegu üüratult lühikeseks jäänud: „Ma ei tahtnud pärast esimest trenni enam tagasi minna, sest lõin ühele tüdrukule kogemata palliga kõhtu. [Treener] Katrin Kaarna ütles, et pall peab maast käima, aga mul ei tulnud välja. Seda tüdrukut ma enam trennis ei näinudki.“

Loomulikult jagus Jalkasse juttu ka meesjalgpalluritega. Pikema intervjuu andsid Eesti koondise ründaja Henri Anier ja poolkaitsja Ilja Antonov. Küsimusele, kas videokohtunik sobiks jalgpalli (siis ju veel VARi polnud), vastas Anier, et pigem mitte. Ründaja avaldas, et Šotimaal sõitis ta Mercedesega, Norras Hyundai ja rattaga ning Itaalias käis jala. Antonov ütles, et ta ei ole venelane. „Võibolla mu vanemad on venelased ja mu juured tulevad sealt, aga ma ei pea end venelaseks,“ rõhutas keskväljamees. „Nad (ema ja isa) sündisid Eestis, aga isapoolsed vanaema ja vanaisa on ukrainlased

ning emapoolsed vanavanemad venelased.“ Ukraina-küsimust ei puudutatud Antonovi sõnul tema perekonnas üldse.

Meelis Peitre, Andero Pebre ja Martin Haljak jagasid muljeid Austraalia-seiklustest. „Tegelikult veendusin selles, et Eesti on ikka kõige parem koht elamiseks. Jah, seal on hea kliima ja suuremad rahanumbrid, aga kodutunnet selle eest ei saa,“ kõlas Peitre kokkuvõte. Võõrsilt kodusesse kõrgliigasse naasnud Siim Luts ja Ats Purje kinnitasid, et Eesti Premium liiga on muutunud aastatega tugevamaks, konkurents on suurenenud. Samas kiitis Purje ka Küprose kõrgliigat, kus tal oli õnnestunud mängida.

„Lihtsalt palkade maksmise ja lubaduste pidamisega on seal väga suured probleemid,“ nentis ründaja.

„Aga muidu soovitan minna! Kellel raha varutud, soovitan minna mängima. See on hea liiga.“

Indrek Schwede artikkel meenutas 1992. aasta MM-valikkohtumises Šveitsilt saadud 0 : 6 kaotust. Lahtiselt ja julgelt mänginud eestlaste iga pallikaotus tähendas pingelist olukorda oma värava all. Mart Poom võttis vanast harjumusest tagasisöödu kätte (samal aastal oli hakanud kehtima reegel, mis sellist käitumist keelas), Eesti kaheksameheline müür lagunes Šveitsi vabalöögi ajal laiali – nii sündis vastaste teine tabamus. Aga positiivsest küljest säras Risto Kallaste saltoaudiga.

Mängija luubi all oli praegune FCI Levadia kapten Rasmus Peetson („Kui füüsis järele tuleb, võib päris kaugele jõuda,“ ütles tema kohta Marko Kristal). Postritel ootasid seinale riputamist Artur Pikk ja David de Gea.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Kõik seekordsed küsimused puudutavad tänavanimesid, mis on ühtlasi Eesti jalgpallurite perekonnanimed. Esimesena küsime tänavat Tallinnas Nõmmel Kivilinna asumis, mis algab Ränduri tänavalt, ristub Saha ja Põllu tänava ja Olevi põiguga ning lõpeb Vabaduse puiesteel, olles 480 meetrit pikk. See kannab sama nime A. Le Coq Premium liigas palliva 19aastase poolkaitsjaga, kes on hoolimata noorusest juba mänginud ka välisklubis ja teinud debüüdi A-koondises.

2. Küsitav tänav asub Tallinnas Kristiine linnaosas Lilleküla asumis, algab Sõpruse puiestee äärest, ristub Liblika ja Talviku tänavaga ning lõpeb Tiiva tänaval, olles 415 meetrit pikk ja kandes ühe linnu nime. Selle perekonnanimega jalgpallur sai eelmisel hooajal A. Le Coq Premium liigas hakkama omamoodi saavutusega, kui talle läks statistikasse kirja vaid üks mänguminut, aga ka üks värav. 2022. aastal tegi ta kodulinna klubi eest Premium liiga debüüdi ning mängib praeguseks ühes pealinna tiimis.

3. Küsitav tänav asub Tallinnas Kesklinna linnaosas Sadama asumis Rotermanni kvartalis ning on nimetatud vabrikantide perekonna järgi, kellele kuulus läheduses asunud piiritusevabrik. Sama nimega mängijal on Eesti koondises kirjas 90 kohtumist ja üks värav ning ta on seitsmekordne Eesti meister.

4. Küsitav tänav asub Tallinnas Haabersti linnaosas Mustjõe asumis ning kandis varem Siili tänava nime, kuid on nüüd nimetatud ühe teise looma järgi, asudes Mustjõe tänava ja Piibelehe tänava vahel. Küsitav 23aastane mängija on Eesti koondises kirja saanud kuus kohtumist ning on viimasel ajal olnud stabiilselt A-koondise ringis. Eesti koondises pole mänginud ükski teine mängija, kes kannaks temaga sama eesnime.

5. Küsitav tänav asub Tallinnas Kristiines Lilleküla asumis, Tartus on samanimeline tänav Raadi-Kruusamäe linnaosas ning Pärnus Rääma linnaosas. Samanimeline mängija alustas tänavust Premium liiga hooaega suurepäraselt ning lõi juba esimese kolme vooruga rohkem väravaid kui eelmisel aastal 34 mängu peale kokku.

Välja tänav (Henri Välja)

Sina oled kohtunik

1. Võistkond A mängib lahti karistuslööki. Mängija söödab võistkonnakaaslasele, kes on suluseisupositsioonil. Mängija liigub pallile vastu vastasvõistkonna väljakupoolelt ja mängib palli oma väljakupoolel. Millisest kohast mängitakse lahti suluseisu tõttu võistkonna B kasuks määratud vabalöök?

a) kohast, kust hakkas suluseisupositsioonilt tulnud mängija söödu hetkel liikuma

b) keskjoonelt

c) kohast, kus suluseisupositsioonilt tulnud mängija palli mängis

2. Kaitsemängija teeb ründemängija vastu hoolimatu vea. Ründaja saab kiirelt püsti ja jätkab mänguga, kaitsja jõuab talle aga järele ja rebib ta selja tagant kahe käega pikali, peatades lubava rünnaku. Milline on sinu otsus?

a) punane kaart lubava rünnaku peatamise eest

b) kollane kaart hoolimatu vea eest, seejärel kollane kaart kinnihoidmise eest, seejärel punane kaart kahe hoiatuse eest

c) kollane kaart lubava rünnaku peatamise eest, sest see oli hilisem rikkumine

3. Võistkonna A mängija sooritab küljesisseviset. Mängijal on üks jalg väljakul ja teine küljejoone taga. Sisseviske järel saab võistkonna B mängija palli ja lööb värava. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) värav ei loe, küljesissevise läheb kordamisele

c) värav ei loe, küljesisseviske õigus läheb võistkonnale B

3. Õige on variant a – reegel 5 sätestab, et kohtunik lubab mängul jätkuda, kui võistkond, kelle vastu rikkumine tehti, suudab antud edu kasutada.

2. Õige on variant b – reegel 5 sätestab, et kohtunik lubab mängul jätkuda, kui võistkond, kelle vastu rikkumine tehti, suudab antud edu kasutada, ja karistab hiljem algse rikkumise eest. Reegel 12 sätestab, et kui kohtunik mängib edu olukorras, mille eest mängijat tulnuks hoiatada või ta eemaldada, kui mäng oleks kohe peatatud, siis tuleb -distsiplinaarka ristus määrata järgmisel mängupausil. Kui on olnud kaks eraldi kollase kaardiga karistatavat rikkumist (isegi lähestikku), peaksid need tooma kaasa kaks kollast kaarti ja seeläbi eemaldamise.

1. Õige on variant c – reegel 11 sätestab, et suluseisureegli rikkumise korral taasalustatakse mänguga kohast, kus mängija palli puutus.

Vastused

Vastused

Foto: Janek Eslon

1. Hõimu tänav (Oskar Hõim)

Käbliku tänav (Henri Käblik)

Roseni tänav (Kelly Rosen)

Saarma tänav (Robi Saarma)

Maikuu sünnipäevad

2.05 Ain Karutoom 61

2.05 Janek Meet 51

2.05 Ketlin Saar 28

2.05 Ronaldo Tiismaa 24

3.05 Tiit Kõmper 61

3.05 Rasmus Peetson 30

3.05 Annegret Kala 19

4.05 Sergei Kuzmitšev 67

4.05 Ehte Eamets 44

4.05 Ants Jaakson 30

5.05 Karl Koppel 31

7.05 Eino Puri 37

7.05 Sander Puri 37

7.05 Mait Toom 35

7.05 Kevin Aloe 30

8.05 Dmitri Ustritski 50

9.05 Sten Klaasen 43

9.05 Kaido Koppel 37

9.05 Maarja Saulep 34

9.05 Saron Läänmäe 29

11.05 Oleg Kurotškin 54

11.05 Meelis Eelmäe 52

11.05 Jürgen Lorenz 32

12.05 Aivar Priidel 48

12.05 Mark Oliver Roosnupp 28

14.05 Martin Reim 54

14.05 Pavel Londak 45

16.05 Taavi Rähn 44

16.05 Karol Mets 32

17.05 Joonas Soomre 25

17.05 Ingmar Krister Paplavskis 26

18.05 Liis Ott 35

18.05 Saskia Sonnberg 34

19.05 Mart Martin 46

20.05 Henrik Ojamaa 34

20.05 Robi Saarma 24

21.05 Marius Unt 59

21.05 Eiko Saar 44

21.05 Mario Hansi 38

22.05 Mikk Reintam 35

24.05 Risto Sarapik 55

24.05 Ainar Leppänen 53

24.05 Dmitri Kruglov 41

24.05 Aiko Orgla 38

24.05 Aleksandr Kulinitš 33

25.05 Andre Anis 48

25.05 Gert Kams 40

25.05 Oliver Rass 25

25.05 Kreete Õun 24

27.05 Igor Morozov 36

27.05 Eneli Kutter 34

28.05 Dmitri Vinogradov 51

28.05 Mihkel Järviste 25

29.05 Jan Kokla 28

30.05 Lauri Salei 51

Kaks tilka vett

Jani Sarajärvi

Jalgpalliliidus töötav soomlasest treener, futsalikoondise abitreener

TIITLIVÖÖ

Ville Sihvonen

Jalgpalliliidus töötav soomlasest treener, noortekoondiste juht ja U21 koondise peatreener

Paide sai tiitlivöö ringiga tagasi

Hooaega Eesti jalgpalli tiitlivööga alustanud Paide Linnameeskond on vöö tänavu juba kahel korral ära loovutanud, kuid maikuu numbri trükkimineku ajaks said nad selle taas tagasi, haarates selle enda kätte A. Le Coq Premium liiga liidermeeskonna FCI Levadia käest. Levadia omakorda oli selle hõivanud aprilli alguses Narva Transi käest.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 26. aprill, JK Tallinna Kalev – Paide Linnameeskond 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Fotod: Katariina

Peetson

Karikatuur: Meelis Naudi

Gert Kams 40

25. mail tähistab 40. sünnipäeva endine Eesti koondise mängija ja praegune Paide Linnameeskonna spordidirektor Gert Kams. Koerust pärit Kams jõudis jalgpalli juurde võrdlemisi hilja, olles noorena hoopis korralikul tasemel talisportlane, lõpetades kahevõistlejana Otepää spordigümnaasiumi.

Kahevõistluse kõrvalt Koeru meeskonna eest III liigas mänginud Kams tegi sammu tõsise jalgpalli poole 2005. aastal, liitudes Valga Warrioriga, ning vaid aasta hiljem oli ta juba FC Flora põhitegijate seas, lõpetades profikarjääri 2019. aastal Eesti meistrina.

Eesti koondise eest sai Kams kirja 60 mängu ja kolm väravat, FC Flora eest Premium liigas 364 mängu ja 45 väravat, tulles viiel korral Eesti meistriks. 2014. aastal võitis ta Soomes Seinäjoki ridades sealse liigakarika ja tuli kõrgliigas hõbemedalile.

LHV edetabel

Märtsikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) JK Tallinna Kalev

4. (4.) FC Elva

5. (7.) Nõmme Kalju FC

6. (8.) Paide Linnameeskond

7. (5.) FC Nõmme United

8. (6.) Pärnu JK Vaprus

9. (9.) Viljandi JK Tulevik

10. (10.) JK Tabasalu

11. (11.) Viimsi JK

12. (12.) FC Kuressaare

13. (14.) FC Tallinn

14. (15.) Põhja-Tallinna JK Volta

15. (18.) Rakvere JK Tarvas

16. (16.) Tallinna FCI Levadia

17. (–) FC Kose

18. (13.) Raplamaa JK

19. (–) JK Welco

20. (17.) Saku Sporting

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Aprillikuu ristsõna õige vastus oli „…FIFAt mängima“

Õige vastuse eest võitis Karl Jakob Heina fännisärgi Kertu Rätsep. Võitjaga võtame ühendust.

Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. maiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.