Ajalugu

Jalgpallitegevusest Punaarmee eesti rahvusväeosades aastatel 1942–1945

Tekst: Johannes Vedru Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi SA arhiiv

Jalgpallurite sõjaaegsest elust sattusin lugema küllaltki juhuslikult. Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi arhiivisäilikuid sirvides avastasin teeneka sporditegelase ja -pedagoogi Raimond Isoki käsikirjalised mälestused. Tegemist on rohkem kui 30-leheküljelise kirjatööga, mis pärineb 1982. aastast. Käsikirjas meenutab hilisem Eesti NSV kehakultuuri- ja spordikomitee õppespordiosakonna juhataja Isok Punaarmee eesti rahvusväeosade kehakultuuri- ja sporditegevust. Mälestused kirjeldavad aastaid 1942–1945. Isoki kirjatöö on väärtuslik ja seda kogu eesti spordiajaloo kontekstis. See on üks väheseid kirjalikke tekste, mis käsitleb sõjaperioodi sporditegevust üksikasjalikult. Olulise osa Isoki tööst moodustab ülevaade sellest, milliseks kujunes eesti rahvusväeosades endiste jalgpallurite elu. Isoki tekstiga tutvudes tõuseb selgesti esile 1942. aasta. Eriti suvi, mis oli väeosade jalgpallitegevuses väga aktiivne. Sellesse perioodi jäävad ka 249. eesti laskurdiviisi koondmeeskonna (sõjaaegse kõige nimekama jalgpallurite seltskonna) kohtumised tugevate Uurali piirkonna esindustega. 1942. aasta lõpus saadeti eesti rahvusväeosad Velikije Luki alla lahingutesse, mis kujunesid väga raskeks ja kaotuste rohkeks. Velikije Lukis toimunu tõi üksustele suuri inimkaotusi. Peale selle tähendas sakslaste kätte vangi langemine

ka mitme jalgpallikuulsuse, sealhulgas Richard Kuremaa hilisemat vangistamist Nõukogude võimude poolt. Jalgpallielu polnud sõja tingimustes pärast 1942.–1943. aastat enam nii aktiivne kui varem. 1944. aastal, rinde eesti alale jõudmise eel ja ajal, hakkasid jalgpallurite võimalused võistlussporti teha siiski paranema.

249. eesti laskurdiviisi sapööripataljoni (loe lähemalt lk 41) võimalik mänguskeem Koostanud Johannes Vedru

Raimond Isok

JÜRGENS KUREMAA UUKKIVI NIKS

OLLIK PIISANG

RANNU

NEERIS TEPP PETERSON

TAPERSON

Kuidas sattusid spordimehed väeosadesse?

Nõukogude okupatsioonikorra kehtestamine Eesti territooriumil ja 1941. aasta 22. juunil alanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline sõda tähendasid eestlastele sundseisu sattumist. Järgnenud sündmused puudutasid kõiki ühiskonna valdkondi. Sport ja kitsamalt jalgpall polnud erandiks.

Mobilisatsioon Punaarmeesse kuulutati välja juba sõja esimesel päeval ehk 22. juunil 1941. Mobiliseeriti augusti teise pooleni. Nõukogude Liidu tagalasse – sügavale Venemaa territooriumile – koondusid kas omast tahtest või sunni tõttu paljud Eesti tegevsportlased.

Mõistagi leidus ka spordimeeste hulgas neid, kes nõukogude korda põhjendatuks pidasid. Uuel võimul aidati Saksa vägede Eesti aladele jõudmise eel hävitada oluline osa siinsest väärtuslikust ressursist. Hävituspataljonis teeninud spordiinimestest on ilmselt tuntuim odaviskekuulsus ja hilisem spordiajakirjanik Friedrich Issak.

Elu, mis mobiliseerituid Venemaa avarustes ees ootas, oli muidugi karm. Järgnenud talvel (1941/1942) surid paljud tööpataljonidesse mobiliseeritud mehed halbade tingimuste tagajärjel kurnatusest ja näljast tekkinud haigustesse. Sõjaajaloo uurija Hanno Ojalo on 1941.–1942. aasta talve nimetanud üheks traagilisemaks episoodiks Eesti ajaloos.

Tööpataljonides (levinud hinnangu järgi „surmapataljonides“) teeninud eestlastele koitis lootuskiir siis, kui selgus, et kokku hakatakse panema rahvusväeosi.

Friedrich Issak

Eesti rahvusväeosad

8. eesti laskurkorpus jagunes ^ 7. eesti laskurdiviis ^ 249. eesti laskurdiviis ^ 1. eesti üksik tagavara laskurpolk ^ Punaarmee 9. diviis (mitte-eestlased)

18. detsembril 1941 võeti NSV Liidu riiklikus keskkomitees vastu otsus formeerida eesti rahvuslik laskurdiviis. Suures plaanis tähendas see eestlastest sõjameeste olukorra järkjärgulist paranemist. Formeeritavatesse väeosadesse koondusid ka spordimehed. 1942. aasta suve lõpuks moodustuski 8. eesti laskurkorpus, mis koosnes omakorda neljast suurest allüksusest: 7. eesti laskurdiviisist, 249. eesti laskurdiviisist, 1. eesti üksikust tagavara laskurpolgust ja Punaarmee 9. diviisist (koosnes mitte-eestlastest).

Esimene rahvuslik väeüksus, mida eestlased praktikas formeerima hakkasid, oli 7. eesti laskurdiviis. Koguneda tuli Sverdlovski oblastisse, täpsemalt Porošino sõjaväelaagrisse. 7. eesti laskurdiviisi koondunud rohkem kui 10 000 mobiliseeritu hulgas oli hulk tuntud või hiljem tuntuks saanud sportlasi ja spordijuhte: Fred Kudu, Ademar Jürlau, Otto Reinlo,

Harry Aumere, Raivo Armi, Aleksander Tšikin, Heino Mikkin ning juba eespool nimetatud Raimond Isok ja

Friedrich Issak.

Selles väeosas läks kehakultuuritegevus spordivaldkonna organisaatorite initsiatiivil tõsiselt käima. Eriti hästi paistsid 7. eesti laskurdiviisi sportlased silma kergejõustikus. Juhtrolli kandnud Kudu ja Issaku tausta arvestades võis kujunenud olukorda ette arvata.

Kuna Nõukogude Liidu tagalas viibivate eestlaste hulk osutus suureks, sai võimalikuks veel ühe diviisi loomine. Teise eesti diviisi formeerimine algas 1942. aasta veebruaris. Tšeljabinski oblastis Tšebarkulis formeeritud üksus kandis nimetust 249. eesti laskurdiviis. Diviisi kehakultuurikollektiivi moodustamise initsiaator oli Konstantin Vitsut.

Supermeeskonna sünd

Juhuse või millegi muu läbi koondus just 249. laskurdiviisi 417. sapööripataljoni enamik omaaegseid jalgpalli Eesti koondise mängijaid. Nii sai uuesti kokku suur osa iseseisvuse viimastel aastatel koondise eest väljakul käinud vutimehi. Tagantjärele hinnates oli selline sündmuste areng teise maailmasõja kontekstis paras muinasjutt.

Nagu Raimond Isok oma mälestustes kirjutab, tehti 249. laskurdiviisis esimesed löögid nahkkuuli pihta juba 1942. aasta aprillikuu lõpul muldonnidetagusel õppeplatsil. Kusjuures jalgpalli olid kodust kaugesse Uuralisse kaasa toonud vennad Piisangud (Eugen ja Viktor, neist noorem – Viktor – mängis Eesti koondises enne II maailmasõda kokku üheksa kohtumist).

Eesti rahvuskoondise liikmetest kuulusid 249. eesti laskurdiviisi 417. sapööripataljoni kaitsjad Valter Neeris, Elmar Tepp, Voldemar Peterson, samuti ründajad Richard Kuremaa, Johannes Niks ja Heinrich Uukkivi. Isoki meenutuste järgi olid endistest „internatsionaalidest“ koosseisus veel August Kaasik ja Edgar Jürgens. Eesti Jalgpalli Liidu andmetel pole Kaasik ega Jürgens siiski rahvuskoondise eest väljakul käinud.

Lisaks tugevdas koosseisu mitu Liiduklassi ehk maailmasõdadevahelise Eesti kõrgliiga kogemusega pallurit: poolkaitsja Ervin Ollik, tema kõrval ka Harald Rannu, Heino Heldna ja R. Kägu.

Tasub märkida, et Tepp, Neeris, Viktor Piisang, Uukkivi ja Kuremaa tegid kaasa rahvuskoondise viimases sõjaeelses kohtumises. Selles väga mälestusväärses mängus alistati Kadrioru staadionil 2 : 1 Läti. Eestlaste mõlemad väravad lõi Richard Kuremaa.

Seega oli väeosas põhikoosseisu jagu mängijaid, kel ette näidata kohtumised kas Eesti koondises või toonases kohalikus kõrgeimas jalgpalliliigas. See seltskond viis jalgpallimehest komandöri Kiviloo eestvedamisel läbi regulaarseid treeninguid. Jalgpallisaapad tehti meenutuste järgi ümber sõdurisaabastest. Väeüksuse jalgpalliorganisaatoriks kujunes peagi Elmar Saar, juba siis väga kõrgelt hinnatud jalgpallitreener.

Elmar Saar

Sapööripataljoni suured mängud

Mõistagi vajas niivõrd tugev seltskond, nagu 417. sapööripataljonis treenis, isegi sõja tingimustes sportlikku väljundit. 1942. aasta kevadsuvel heideldi esmalt naabruses paikneva brigaadi meeskonnaga, kellest saadi kahes mängus jagu 3 : 2 ja 4 : 1 .

Seejärel ootas ees juba suurem suutäis – Tšeljabinski linnameeskond. (Tänapäeval on Tšeljabinsk miljonilinn. 1942. aastal võis rääkida rohkem kui poolest miljonist elanikust, kuna Tšeljabinskisse evakueeriti läänealadelt väga palju inimesi.) Selles kohtumises, esimeses tõsises jalgpalliväljakutses, ei saanud isegi omaaegses riigi kõrgliigas karastunud eestlased tugeva vastase taltsutamisega hakkama. Kaotati 1 : 5.

Sapööripataljoni jalgpallimeeskonna ehk Punaarmeesse mobiliseeritud eestlastest jalgpallurite paremiku kõige kõrgetasemelisem mäng toimus tõenäoliselt 1942. aasta 16. juulil. Sellel päeval võõrustas Neerist, Uukkivi, Kuremaad ja teisi vutituusi Sverdlovski Dünamo (üks Nõukogude Liidu paremaid meeskondi – nii hindab vastast Isok). Raimond Isok kirjutab, et Sverdlovski staadionile kogunes kohtumist vaatama ligi 8000 inimest! Kui see hinnang on enam-vähem adekvaatne, saame auditooriumi suurust võrrelda 1920. ja 1930. aastate rahvuskoondise mängudega.

Esimesel poolajal olid eestlased selgelt närvis. Vastaste tabamusi ei suutnud ära hoida ka väravavahi positsiooni täitnud võrkpallur Heldur Taperson. Nii mindi pikemale pausile Sverdlovski meeskonna 4 : 0 eduseisus.

Teisel poolajal suutis 249. laskurdiviisi jalgpallurite paremik oma mängutaset oluliselt parandada. Isok selgitab: „Teine poolaeg aga näitas, et meie sõjameestest „vana kaardivägi“ on võimeline Sverdlovski meistritega mängima kui võrdne võrdsega. Ka „kollkipper“ harjus ja teine poolaeg võideti 1 : 0!“ Nii oli mängu lõpptulemus Sverdlovski Dünamo 4 : 1 võit.

Sapööripataljonis teeninud Eesti jalgpallurite huvitavad kohtumised said suvel jätku. Juuli lõpus kaotati Mjassis sealsele linnameeskonnale 2 : 5, augusti alguses aga Moskvas 2 : 3 lennundusinstituudi esindusele.

Seega peeti mõne kuu jooksul vähemasti neli kõrgetasemelist mängu. Fragmentaarsetele mälestustele tuginedes jäi võitude-kaotuste saldoks 0–4.

Eesti rahvusväeosade omavahelised mõõduvõtud

1942. aasta edenedes suurenes suhtlus kahe eri asukohas paikneva eesti diviisi (7. ja 249. laskurdiviisi) vahel. Sama aasta suvel, täpsemalt 12. juulil korraldati Porošinos väeüksuste liikmete vahel ka sportlik kohtumine. Kokku võisteldi neljal alal.

Tšebarkuli spordimehed jäid Porošino seltskonnale alla nii kergejõustikus (punktidega 38 : 50), võrkpallis (geimidega 1 : 2) kui korvpallis (punktidega 28 : 35), ent jalgpallis sai rahvus

koondise mõõtu koosseis (Taperson, Tepp, Peterson, Piisang, Jürgens, Rannu, Uukkivi, Sillamäe, Kuremaa, Neeris, Heldna

ja Niks) 7. eesti laskurdiviisi esindusest koguni 6 : 0 jagu.

249. ja 7. eesti laskurdiviis läksid jalgpalliväljakul uuesti

vastamisi kaks nädalat hiljem Tšebarkulis. 7. laskurdiviisi jalgpallikoondus oli saanud olulist täiendust. Isok kirjutab, et matši jaoks mobiliseeriti allüksustest kõik diviisi jalgpallurid.

Nii oli ka see meeskond silmapaistvalt nimekas. Isoki üles loetletud koosseisus oli vähemasti kolm rahvuskoondise tasemel mängumeest: Helmuth Kippar, poolkaitsja Otto Reinlo ja ründaja Julius Kaljo.

Korduslahingus jäi nimekam 249. laskurdiviisi esindus peale veidi tagasihoidlikuma tulemusega 3 : 0.

Tagavarapolgu jalgpallimeeskond

Elmar Diiman

Kilde Isoki mälestustest

Jalgpallireise võttis 1942. aastal ette ka 7. eesti laskurdiviisi vutimeeskond. Näiteks mängiti Sverdlovski sõjakooli esindusega, kes alistati 12 : 0. 7. laskurdiviis sai samuti mängida suurlinna esindusega. Tšeljabinskis kaotati sealse Zeniti

staadionil toimunud kohtumises 1 : 3 kohalikule linnameeskonnale.

Sporditegevusest ei jäänud kõrvale ka 1. eesti üksik tagavara laskurpolk, mis samuti oli loodud 1942. aasta alguses. Seegi väeüksus paiknes Sverdlovski oblastis. Tagavarapolgu jalgpallimeeskonnas mängis teiste hulgas kolme rahvusvahelise koondisemängu ründaja kogemusega Osvald Kastan. Isoki sõnul saavutas tagavara laskurpolgu jalgpalliesindus rea võite ümbruskonna ja ka Sverdlovski meeskondade üle. 1944. aasta suvel toimus aga Leningradis esimene Leningradi – Eesti NSV matškohtumine Sõpruse auhinnale. Need kohtumised said traditsiooniliseks. Esimesel korral võisteldi kergejõustikus, korvpallis, maadluses, poksis ja jalgpallis. Jalgpallis esindas Eesti NSVd tervenisti rahvusväeosade meeskond. Mängiti NSV Liidu 1940. aasta meistrivõistlustel viienda koha saavutanud Leningradi Dünamoga. Pikaaegselt ja edukalt kõrgliigameeskonnalt võeti vastu igati väärikas 0 : 2 kaotus. Eestlastest koosnevate väeosade omavahelised jalgpallimadinad toimusid teise maailmasõja lõpuperioodilgi. 1944. aasta augustis selgitati välja 8. eesti laskurkorpuse meeskonnad Leningradi rinde meistrivõistlusteks. Katsevõistlused peeti ka jalgpallis, kus finaali jõudsid 7. diviisi ja tagavarapolgu meeskond. Eestlaste pikaaegne esimeeskond Punaarmees, 249. laskurdiviisi koosseis sai poolfinaalis lüüa just tagavarapolgult. 7. eesti laskurdiviisi koosseisu kuulusid teiste seas endised Eesti rahvuskoondise mängijad Otto-Aleksan

der Reinlo, Georg Siimenson, Viktor Piisang, Helmuth

Kippar. Tagavarapolgu ridades mängisid aga endised internatsionaalid Voldemar Peterson, Friedrich Karm, Osvald Kastan, Ervin-Johannes Ollik, samuti hilisem Eesti NSV kõrgliigamees Elmar Diiman.

Heino Mikkin

Finaalmängus, mida vilistas väljakukohtunik Heino Mikkin (tuntud spordireporter), pälvis väravateta lõppenud avapoolaja järel 2 : 1 võidu tagavarapolk. Tagavarapolgu meeskonna esiletõus võis tuleneda sellest, et maailmasõja viimasel perioodil oli just selles 8. eesti laskurkorpuse väeosas spordiga tegelemiseks kõige rohkem võimalusi. Tallinna vabastamise järel (1944. aasta sügisel) mängisid 8. eesti laskurkorpuse väeosade jalgpallimeeskonnad Eesti pealinnas mitu matši. Mängiti korpusemeeskonna nime all. Alampolkovnik Vinkeli väeosa meeskond (sinna kuulusid teiste seas Peterson, Kastan, Ollik, Kuuskler, Poom, Diiman ja Viluman) kohtus kahel korral Tallinna Dünamoga. Esimeses mängus oli Dünamo 3 : 0 parem, teises sai aga korpusemeeskond 2 : 1 revanši. Kindralmajor Allikase väeosa meeskond (sinna kuulusid teiste seas Reinlo, Siimenson, Ader, Kippar, Jürgens ja Vilbaum) võistles aga Tallinna Spartakiga. Selle 8. novembril toimunud kohtumise kallutas 3 : 1 tulemusega enda kasuks korpusemeeskond. Laskurkorpuses teeninud jalgpallurite võistlusreisid jätkusid ka 1945. aastal. Kohtuti Riia ja Leningradi meeskondadega. Riias võitsid 7. eesti laskurdiviisi pallurid (Jaansoo, Schmidt, Saare, Lannesto, Jürgens, Tõnisson, Siimenson, Kesa, Härms, Vilbaum ja Kippar) Riia Lokomotivi 4 : 0. Leningradis sai sama koosseis (lisaks Peterson, Diiman ja Heldna) kohalikult Dünamolt 1 : 5 kaotuse.

Punaarmee eesti rahvusväeosades võidelnud jalgpallureid

Valter Neeris

vasakkaitsja

• 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1915 Tallinnas, surnud 1942. aasta 30. detsembril

Velikije Luki all • Neljakordne Eesti meister • 36 mängu Eesti rahvuskoondises (1934–40) ja üks värav * Mängis ühe aasta Tallinna Dünamo ridades Sõjaeelse koondise ilmselt parim vasakkaitsja Richard Kuremaa ründaja • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Tallinnas, surnud 1991

Tallinnas • Kahekordne Eesti meister, Balti turniiri võitja 1938 • 42 mängu Eesti rahvuskoondises (1933–40) ja 19 väravat * Lõi mõlemad väravad 1940. aasta juulikuu võidumängus Läti üle (2 : 1) Ilmselt II maailmasõja eelse aja parim ründaja Eestis Elmar Leonhard Tepp

vasakkaitsja, keskkaitsja

• 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1913 Tallinnas, surnud 11. mail 1943 Kalinini vanglas • Eesti meister, Balti turniiri võitja 1938 • 18 mängu Eesti rahvuskoondises (1937–40) Heinrich Rudolf Uukkivi

ründaja

• 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Narva-Jõesuus, surnud Krasnojarski vanglas 1943 • Viiekordne Eesti meister, kahekordne

Balti turniiri võitja • Eesti rahvuskoondises 46 mängu (1931–40), 7 väravat Voldemar Peterson

paremkaitsja

• 249. eesti laskurdiviis, hiljem 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1908 Tallinnas, surnud 1976 Tallinnas • Viiekordne Eesti meister • Eesti rahvuskoondises 21 mängu (1930–38) * Oli ametilt politseinik, aga nõukogude korra tulekul pääses repressioonidest ja mobiliseeriti Punaarmeesse. Mängis jalgpalli ENSV meistrivõistlustel ka pärast sõda Johannes Niks

ründaja

• 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Tallinnas, surnud 1997 Märjamaal • Eesti liiga parim väravakütt • Eesti rahvuskoondises üks mäng (1938) * Võitles Velikije Luki lahingus. Olevat näinud, kuidas tema kõrval sai surma Valter Neeris. Hiljem õpetaja Kullamaa keskkoolis

Ervin-Johannes Ollik

vasakpoolkaitsja

• 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1915 Tallinnas, surnud 1996 Tallinnas • Eesti rahvuskoondises üks mäng (1938) * Mängis pärast sõda ENSV meistrivõistlustel

Viktor Piisang

poolkaitsja

• 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1918 Raplas, surnud 1944 Kohilas • Kahekordne Eesti meister • Eesti rahvuskoondises 9 mängu (1938–1940) * Sai Velikije Luki all haavata. Suri 1944. aastal Kohilas, kui purjus punaarmeelane ta maha lasi

Harald Rannu • 249. eesti laskurdiviis • Sündinud 1920 Harkus, surnud 1990 Tallinnas * Sporditee katkestas haavata saamine II maailmasõjas. Olnud ka jalgpallikohtunik Otto-Aleksander Reinfeldt-Reinlo

parempoolkaitsja

• 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1899 Tallinnas, surnud 1974 Tallinnas • Seitsmekordne Eesti meister, kahekordne Balti turniiri võitja • Eesti rahvuskoondises 40 mängu (1925–1933) * Üks jalgpallielu organiseerijaid eesti vägedes II maailmasõja ajal Pärast sõda treener ja kehakultuuriinstruktor, õigemini kehalise kasvatuse õpetaja • Pälvis Punatähe ordeni. Margus Luige andmetel võitles ka vabadussõjas

Eesti vabariigi poolel Helmuth Kippar • 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1910 Tallinnas, surnud 1969 Tallinnas • Eesti rahvuskoondises 8 mängu (1935) * Võttis sõja järel osa ka Eesti NSV jalgpalli meistrivõistlustest Julius Kaljo

keskpoolkaitsja, ründaja

• 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1910 Tallinnas, surnud 1954 Tallinnas • Eesti rahvuskoondises 17 mängu (1931–38), 2 väravat Osvald Kastanja-Kastan

ründaja

• 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1910 Narvas, surnud 1993 Tallinnas • Eesti karikavõitja, Eesti meistrivõistluste parim väravakütt 1938/39 • Balti turniiri võitja 1931 • Rahvuskoondises kolm kohtumist (1931–1932) Georg (Jüri) Siimenson

parempoolkaitsja

• 7. eesti laskurdiviis • Sündinud 1912 Narvas, surnud 1984 Tallinnas • Kahekordne Eesti meister, Eesti karikavõitja, Balti turniiri võitja • Eesti rahvuskoondise eest 42 mängu (1932–1939), 13 väravat * Üks paremaid parempoolkaitsjaid enne II maailmasõda. Lõi palju olulisi väravaid koondise eest, näiteks Königsbergis Saksamaa vastu Pärast II maailmasõda töötas elektrikuna. Mängis jalgpalli ka pärast II maailmasõda Elmar Diiman

paremkaitsja, parempoolkaitsja

• 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1921 Tallinnas, surnud 1987 Tallinnas • Viiekordne Eesti NSV meister

Friedrich Karm

ründaja

• 1. eesti tagavarapolk • Sündinud 1907 Tallinnas, surnud 1980 Tallinnas • Viiekordne Eesti meister, Balti turniiri võitja • Eesti meistrivõistlustel kahel korral edukaim väravakütt • Eesti rahvuskoondises 13 kohtumist (1930–1933), 9 väravat

Kasutatud materjalid • Raimond Isoki mälestused ESM Fp 651:2 KK 116/F4-1/115, „Kehakultuur ja sport Nõukogude Armee Eesti rahvusväeosades Suure Isamaasõja ajal 1942–1945, võistlustöö (Raimond Isok)“ • 249. eesti laskurdiviisi ajaleht Rünnakule • 7. eesti laskurdiviisi ajaleht Punaväelane • Tiit Lääne, „Jalgpallilood. Tosin lugu Eesti jalgpalli minevikust“ (Jõgeva,

Tiit Lääne 1991) Tiit Lääne, „Eesti vutimehed sõja jalus“ (Spordiilm 9/1991), lk 256–257 Margus Luik, „Estonian Football 100 years“ (Tallinn, Eesti Jalgpalli Liit 2009) Indrek Schwede, „Väike jalgpallipiibel: Eesti vutiajaloo pöördepunktid“ (Tallinn, K-Kirjastus 2001) http://jalgpall.ee/koondis/uudised/koik-eesti-internatsionaalid-n633