Taktika

2-3-5 formatsiooniga tippjalgpall? Oleneb, kust vaadata

Kui aeg-ajalt meenutatakse meile ammuseid mänguskeeme ja mängijate asetusi (vaata näiteks leheküljelt 39 võimalikku eesti sapööripataljoni formatsiooni), võib see tänapäevaste „sõjaplaanidega“ harjunud vutisõbrad isegi naerma ajada. Kes siis läheks mängima Paralleeli saab tõmmata ka korvpalliga, kus on nelja, viie või isegi kuue ründajaga? Võib kõüha rohkem moodi minemas „positsioonivaba“ mäng, kus viis platsil olevat mängijat ei jagune lada kummaliselt, kuid tegelikult on tänapäeenam sageli kindlateks positsioonideks (mänguva tippjalgpall mõnes mõttes juurte juurde juht, viskav tagamängija, tsenter jne), vaid täidavad naasmas. platsil rolle, mille jaoks nad kõige paremini sobivad. Kõige pikem mängija ei pruugi tingimata olla korvi all müdistav tsenter – kui tema tugevus on Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Corinna Kern, Reuters/Scanpix hoopis söötmine või viskamine, ei pruugi ta teinekord korvile kolmepunktijoonest lähemale sattudagi. NBAs lähevad aga üha enam hinda mängijad,

Jalgpalliülekannete juures on saanud tavapärakes suudavad heal tasemel teha kõike alates kaitseks mängueelne arutelu võistkondade formatsemängust kuni söötmise ja kaugviseteni. siooni üle. Traditsiooniline 4-4-2 (või 4-4-1-1) on Jalgpallis on platsil küll rohkem mängijaid ja kõrgemal tasemel juba muutunud pisut vanamoelisellist asetuslikku dünaamilisust nagu korvpallis seks, isegi ebatavaliseks. Paljud võistkonme ilmselt nägema ei hakka, kuid ka nad mängivad ühe kesktormajaga. Kolme vutimängus on formatsioonid ja selle keskkaitsja ja kahe tipuründajaga süsteesees olevad positsioonid viimasel ajal mi nimetavad mõned vutisõbrad 5-3-2 tohutult muutunud. Ehk isegi nii palju, asetuseks, teised 3-5-2ks, kuigi tegelikult võivad need olla täpselt samasugused. Taktikalistele nüanssidele et peaksime hakkama ümber vaatama seda, kuidas me eri asetusi mõistame? Tänapäeva tippvutis on formatsioopühendunud vutiajakirjanik nidest rääkimine saanud sisuliselt forMichael Cox on välja Formatsioon kaitses pole sama maalsuseks, kuna taktikaline nüansiriktoonud, et Premier League’i mis formatsioon rünnakul kus ja üha suurenenud nõudmised on kasvõi viimase 15–20 aasta jooksul palju tippvõistkonnad on juba Mingil põhjusel on saanud tavapäraseks, et kui räägime võistkonna formatsiootraditsioonilisi positsioone täiesti ümviimased kolm aastat nist, mõtleme ainult ja ainult seda aseber mänginud. Toon näiteks Manchesmänginud tegelikult viie tust, mille võtab tiim sisse kaitsefaasis. ter Unitedi paarikümne aasta taguse ründajaga. Võtame näiteks poolelijäänud hooaja hiilgemeeskonna: Gary Neville’i tüüpi valitseja Liverpooli: kõik ju nõustuvad, et äärekaitsjad on absoluutsest tippvutist kadumas, Jürgen Klopp saatis võistkonna väljakule 4-3-3 aseparema äärepoolkaitsja kohal mütanud David tusega. Kui palju aga meeskond sellisel moel reaalBeckhamile leiaks mõni tänapäevane peatreener selt väljakul asetses? Ilmselt minimaalselt, kui üldse. ehk aga koha just äärekaitses. Esiteks on Liverpool võistkond, kes mängib tihti

Trent Alexander-Arnold ja Andy Robertson võrdlevad klubide MMi kuldmedaleid. Kas neid peaks nimetama äärekaitsjateks või hoopis ääreründajateks?

peale ise palliga – ning pallist ilma jäädes hakkavad tööle hoopis pressingumehhanismid, mis sisuliselt välistavad selle, et stoppkaadri puhul saaks ekraanil joonlauaga näidata ära kaitseliini, poolkaitseliini ja ründeliini. Taktikalistele nüanssidele pühendunud vutiajakirjanik Michael Cox on välja toonud, et Premier League’i tippvõistkonnad on juba viimased kolm aastat mänginud tegelikult viie ründajaga. Seda juhul, kui vaadelda seda, kuidas võistkond ründefaasis käitub. Liverpooli näitega jätkates: kõik teavad, et paberi peal äärekaitsja rolli täitvad Trent Alexander-Arnold ja Andy Robertson tõusevad ründefaasis äärte pealt väga kõrgele ja löövad nende sööstude vältel ka ise sageli väravaid, rääkimata tsenderdustest ja väravasöötudest. Cox toob The Athleticu veergudel välja, et palliga mängides käituvad Alexander-Arnold ja Robertson sisuliselt ääreründajana, samal ajal kui kolmik Mohamed Salah – Roberto Firmino – Sadio Mané jaotab end ära väljaku keskel olevatesse tsoonidesse. Keskkaitsjad (tavaliselt Virgil van Dijk ja Joe Gomez) jäävad oma positsioonile, keskväljakolmik samuti – ning praktikas ongi Liverpool platsil 2-3-5 asetusega. Vahel võib Fabinho keskkaitsjatele appi langeda – sel juhul on tegu 3-2-5 asetusega. Viiest ründajast ei pea kaks tükki olema ilmtingimata tõusvad äärekaitsjad: teiste Premier League’i tipptiimide puhul on näha erinevaid lahendusi. Pep Guardiola on viie ründajaga formatsioone kasutanud juba aastaid, kusjuures Manchester Citys on kasutusel variant, kus ääreründajad (näiteks Raheem Sterling ja Bernardo Silva) ei liigu mitte väljaku kesktsooni, vaid tõmbavad hoopis küljejoone juures asetuse laiemaks, et Kevin De Bruyne ja David Silva saaksid poolkaitsest tõustes hõivata ruumi ääreründaja ja kesktormaja (Sergio Agüero) vahel. Sel juhul tõusevad äärekaitsjad sageli keskvälja toetama. Samas võib Guardiola olenevalt vastasest või oma võistkonna koosseisust ka asju ümber mängida – vahel võib viienda ründajana näha ka nominaalset vasakkaitsjat Benjamin Mendyt.

Väljaku viis põhitsooni

Michael Cox viitab, et viie ründajaga mängimise põhjused peituvad viisis, kuidas tänapäeva tipptreenerid jalgpalliplatsi enda jaoks mõtestavad. Pep Guardiola on juba FC Barcelona aegadest saati lasknud treeningväljakutele märkida lisajooned (vaata skeemi), mis jagavad platsi väiksemateks aladeks. Punaste joontega märgitud vertikaalsetes tsoonides ei tohi korraga olla enam kui kaks mängijat; horisontaalsetes tsoonides korraga mitte enam kui kolm mängijat – selleks, et kõigil oleks piisavalt ruumi, kus tegutseda. Võistkonna parimad mängijad suunab Guardiola aladesse, mis on skeemil märgitud heledama rohelisega – need jäävad vastase kaitseformatsioonis „vahepealsetesse“ tsoonidesse (näiteks keskkaitsja ja äärekaitsja vahele), mistõttu on vastasvõistkond seal üldiselt haavatavam. Vale mulje vältimiseks tasub mainida, et väljaku viieks vertikaalseks kanaliks jaotamine ei ole sugugi Guardiola leiutis – sarnasest mõtteviisist lähtub kasvõi Manuel Pellegrini, kellelt Guardiola Manchester City ameti üle võttis. Pellegrini on märkinud, et palliga mängides peab tema võistkond väljakul paiknema selliselt, et igas vertikaalses tsoonis oleks üks ründemängija. Kuna vertikaalseid tsoone on viis, saab tõmmata lihtsa paralleeli: ka Pellegrini räägib ju tegelikult viie ründajaga mängimisest! Igatahes on tõsi see, et väljakumängijate jagamine kaitsjateks, poolkaitsjateks ja ründajateks paistab olevat üha vananenum klišee, kusjuures tippjalgpalli puhul võib aimata, et varsti on seda ka formatsioonidest rääkimine – iga palluri spetsiifilised ülesanded nii palliga kui pallita mängides muudavad kogu krempli lihtsalt sedavõrd spetsiifiliseks ja mitmetahuliseks, et kõike seda tavaliseks 4-3-3ks või 5-4-1ks taandada tundub ülekohtune, isegi mõttetu.