Luubi all: Vladislav Kreida

Vladislav Kreida

Vladislav Kreida oli Eesti koondise mulluse tuhmi aasta üks säravamaid esilekerkijaid. FC Floraga ka Eesti meistriks tulnud kontrollivat poolkaitsjat iseloomustavad tema praegune klubitreener Jürgen Henn ja kauane noorpõlvejuhendaja Tallinna JK Legionis Igor Garmatjuk.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Jürgen Henn: Üldiselt võib pidada heaks – leiab enamasti vaba mängija, aga ettepoole ja ründavaid sööte võiks rohkem olla. Igor Garmatjuk: Mängulugemine on kindlasti pigem tugevus. Kui pall on teises väljaku otsas, oskab aimata selle edasist liikumist ja end positsioneerida. Tark mängija.

ÕHUVÕITLUS

Jürgen Henn: Keskväljal on õhuvõitluses väga tugev. Vastase väravavahi väljalöögid võidab hea protsendiga. Igor Garmatjuk: Hirmu ta ei tunne, läheb alati igasugusesse võitlusse. Hüpe pole siiski just suurepärasel, vaid pigem heal keskmisel tasemel.

JÕUD

Jürgen Henn: Võib pidada tugevaks mängijaks. Kahevõitlusi naudib ja on duellides hea. Igor Garmatjuk: On olnud alates noorteklassist füüsiliselt võimas mängija. Selle omaduseta ei olekski tal võimalik peaaegu kõiki duelle võita.

SISU

Jürgen Henn: Peab olema stabiilsem. Kui on motiveeritud, siis on sisu väga kõva ja järele ei anna. Samas lubab endale liiga lihtsalt kergema päeva. Ei karda ühtegi vastast! Heal päeval 5+, kehvemal aga 3. Igor Garmatjuk: Kindlasti suurim trump. Kartmatu ja järeleandmatu. Ei lepi iial kaotusega, mitte ainsaski duellis. Armastab ja naudib võitlust. Sündis sellisena, isa oli täpselt samasugune.

SÖÖT JA LÖÖK

Jürgen Henn: Söödu- ja löögitugevus väga heal tasemel. Üldiselt ka söödutäpsus. Kahjuks ei kasuta mängusituatsioonides oma head lööki nii tihti, kui võiks. Igor Garmatjuk: Löök on väga tugev, pole kahtlustki. Söötmisel esineb vahel eksimusi. Aga kellel ei esineks?

VASTUPIDAVUS

Jürgen Henn: Oma positsioonil jaksab tööd teha küll. Samas ei ole omadus, millega kuidagi teistest eristuks.

Igor Garmatjuk:

Iseloom ja füüsis käivad tema puhul käsikäes. Jaksab niinimetatud puhastaja rollis tööd rabada.

LIIKUVUS

Jürgen Henn: Võiks parem olla, rohkem domineerida ja palli nõuda. Igor Garmatjuk: Meil Legionis tegutses ta ründavamates rollides, Floras on leitud sobilikum koht.

KIIRUS

Jürgen Henn: Pole just tema tugevaim külg. Igor Garmatjuk: Teinud Floras selge arenguhüppe. Ei jää enam vastastele märgatavalt alla, aga saab minna veel selgelt paremaks.

TEHNIKA

Jürgen Henn: Ei ole tehniliselt särav mängija, aga positsioon otseselt ka ei nõua seda. Vajalikud põhielemendid on korralikult olemas. Igor Garmatjuk: Võiks olla parem, näiteks triblamise osas. Aga on ka ses vallas Floras juurde pannud.

4 4

3,5 4 4 4,5 4,5

3 4,5

Ninasarvik, kes on palju õppinud Mayweatherilt ja Gattusolt

Kes on hetkel maailma parim jalgpallur?

Lionel Messi. Pidevalt räägitakse ta löödud väravate hulgast, tegelikult on ta olulisus veel palju-palju suurem. Ta teeb, loob ja lööb. Barcelona mäng sõltub temast rohkem kui iial varem.

Kes on koondisekaaslastest su parim sõber?

Erik Sorga. Oleme 18 aastat üksteist tundnud, Legionis koos kasvanud ja ka Florasse tulime koos. Koondises oleme alati tuba jaganud. Nüüd, kui ta USAsse mängima siirdus, suhtleme mõistagi endiselt tihedalt.

Kas liha või kala?

Liha. Maitsvam on lihtsalt. Söön liha alati – ka enne mänge, ehkki siis muidugi väiksemas koguses. Kanaliha on lemmik.

Kui oleksid loom, siis kes?

Ninasarvik, ma arvan (muigab – toim.). Ilmselt seepärast, et mu stiil meenutab väljakul ninasarvikut – kartmatu ja võitlusele orienteeritud.

Kui peaksid jalgpalli vahetama mõne muu spordiala vastu, siis millise?

See oleks kas korvpall, hoki või poks. Jäägu hoki – dünaamiline mäng, palju võitlust. Tundub huvitav, tahaks proovida.

Kui saaksid üheks päevaks kellegagi kohad vahetada, siis kellega?

Floyd Mayweatheriga. Võtaksin kiiresti kogu ta varanduse ja jookseksin sellega minema (naerab – toim.). Aga tõsiselt rääkides: jah, olen Mayweatheri fänn. Olen vaadanud ta viimast viit matši, imetlenud filmi, lugenud autobiograafiat. Tema tee lapsest saadik jäägitu pühendumusega tähtede poole on tohutult innustav ja õpetlik. Ta sõi, magas ja elas ühe asja nimel. Iga päev. Ta elu oli ja on poks, ka nüüd treenerina. Tal on spordi ja äri kohta väga palju öelda.

Kas elaksid pigem maal või linnas?

Linnas. Siin on sõbrad, staadionid ja muu oluline lähemal. Aga puhkuse ajal sõidan meeleldi perega näiteks nädalaks suvilasse. Seal on mõnus šašlõkki nautida. Kuid jalgpalli ei jäta ma ka seal.

Kes on su iidol kontrollivatest poolkaitsjatest?

Gennaro Gattuso. Olen tema mänge palju vaadanud ja õppinud. Ta ei kartnud kedagi ega midagi. Esikohal oli alati võitlus ja emotsioon. Ka nüüd treenerina on ta samasugune, Napolis saadab teda viimaks ka edu. Aga kõigi positsioonide mängijatest on mu lemmik Zinedine Zidane.

CV

Sündinud: 25.09.1999 Positsioon: poolkaitsja Klubi: Tallinna FC Flora Eelmised klubid: Štrommi ja TJK Legion Treenerid: Jevgeni Lukašov, Andrei Kreida, Igor Garmatjuk, Jürgen Henn Koondised: U19 4/0, U21 3/0, A-koondis 3/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Olin kaheaastane, kui isa ja onu hakkasid linna kortermaja tagahoovis mulle palli viskama ja ma hädavaevu sellele pihta sain. Aga valikut polnud – nad mõlemad olid jalgpallurid. Keegi ei küsinud, visati pall lihtsalt ette ja tuli hakkama saada. Kolm-neli aastat hiljem läksin juba isa gruppi päris jalgpallitrenni. Tema juhendas mind Legionis sisuliselt läbi terve noorpõlve. Mõistagi ei kahetse ma praegu sugugi, et mind seal hoovis sundolukorda pandi. Vastupidi, olen isale ja onule tänulik.

Spartaki otsatribüün kuulutab: „Pureda kõiki!“ Foto: Indrek Schwede

Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel

Avaldame kolmanda osa Moskva Spartaki ja Dinamo vastasseisu ajaloost. Heidame pilgu Dinamo kuulsale turneele Suurbritanniasse 1945. aastal ja vaatleme Spartaki osa nõukogude fännikultuuri loomisel. Ühtlasi peatume lähemalt eelmise aasta 3. augusti Moskva madinal ja käime Spartaki muuseumis. Teeme arvudes madina kokkuvõtte.

Tekst: Indrek Schwede

Kuid Dinamo tegi oma vastukäigu 1945. aasta novembris. Nelja mängu kahe Inglise, ühe Šotimaa ja ühe Walesi klubi vahel käis vaatamas kokku 269 600 pealtvaatajat. Enne esimest mängu kirjutas venelaste treeningut jälginud Paul Irwin Sunday Expressis, et nad „on nii aeglased, et nende mõtlemist võib peaaegu kuulda“. 1 Dinamo viigistas Chelsea vastu 3 : 3, võitis Cardiff City 10 : 1 ja Arsenali 4 : 3 ning viigistas Glasgow Rangersiga 2 : 2. Tulemuste hindamiseks peab teadma tausta: Dinamo oli 1945. aasta NSV Liidu meister. Inglismaal ja Šotimaal hooajal 1945/1946 meistrit ei selgitatud. Inglismaal mängiti niinimetatud põhja ja lõuna liigas, millest komplekteeriti järgmiseks hooajaks I ja II divisjon. Dinamoga mängu ajaks jagas Chelsea 13 vooru järel lõuna liigas 15 punktiga (võidu eest sai kaks punkti) 8.–11. kohta ja Arsenal seitsme punktiga 18.–19. kohta. Liidril Charlton Athleticul oli 22 punkti. Cardiff mängis nimetatud kahe liiga suhtes aste allpool: ühes neljast tsoonist koosnevas III liigas (kokku 42 klubi), kus ta oli oma piirkonnas 3. kohal. Rangers juhtis Šotimaa I divisjonis ehk meistriliigas. 2

Dinamo triumf Suurbritannias

Hoolimata nendest detailidest oli see Nõukogude jalgpalli triumf. Cardiffi peatreener, endine Walesi koondise väravavaht Cyril Spiers ütles, et Dinamo on „parim meeskond, keda olen eales näinud... nad on masin ja mitte tavaline jalgpallimeeskond“. 3 Kohapeal umbusklikult käitunud ja korraldajatele ultimatiivselt oma 14 punktist koosneva nõudmiste paketi esitanud venelased kasutasid lisajõudusid

teistest klubidest, aga seda tegid ka vastased. Arsenalil oli koguni kuus võõrast mängijat, teiste seas legendaarne Stanley Matthews Stoke’ist. Mäng Arsenaliga on tuntud kui udufarss: avavile ajal oli nähtavus peaaegu olematu. Arsenali paremsisemise Cliff Bastini versiooni kohaselt mängisid vastased teisel poolajal ligi 20 minutit 12 mehega, kui Vassili Trofimov vahetuse käigus väljakult ei lahkunudki. 4 Mängu vilistas Nikolai Latõšev, kes lubanud ühe värava inglastele lüüa suluseisust ja kellele Dinamo peatreener Mihhail Jakušin olevat öelnud, et see ei katkestaks mängu, kuniks venelased juhivad. 5 Vene ajakirjanik Vadim Sinjavski väitis hiljem, et Arsenali peatreener George Allison olevat ise keeldunud mängu ärajätmisest, kuna publik oli piletite eest maksnud ja kihlveokontorites olid tehingud sõlmitud. Allison protestis selle peale Inglismaa jalgpalliliidu ja välisministeeriumi abil, mille kaudu saabus venelastelt info, et Sinjavski on vallandatud, kuid kümme aastat hiljem oli ta koos Dinamoga taas Inglismaal. 6 Igatahes lisas turnee võimutruu kuvandiga Dinamole kõvasti prestiiži, mida tsementeeris lõppenud võidukas maailmasõda ja milles oli suur roll sõja- ja spordireporteril Sinjavskil – just tema raadiohääl, mis oli rahvale tuttav kolm aastat varem toimunud võidukast Stalingradi lahingust, tõi Nõukogude inimesteni ka Dinamo edu Suurbritannias.

Spartak – fännikultuuri looja

Kõige enam seostas rahvas võiduka ilmasõjaga siiski Moskva CSKA meeskonda, mis tõusis Dinamo kõrval jõuliselt esile. Spartakit olid Stalini terror ja sõda enim kahjustanud ja taastumiseks läks aega. Nimetatud kolm jagasid aastatel 1945–1959 omavahel kõik 15 meistritiitlit: Dinamo kuus, CSKA viis, Spartak neli. Kuuekümnendatel tõusid esile teiste liiduvabariikide klubid, eelkõige Kiievi ja Tbilisi Dinamo, ning jalgpalli raskuskese liikus Moskvast perifeeriasse. Koondisele olid kuuekümnendad edukaimad riigi ajaloos. Seitsmekümnendail järgnes koondise tulemuste ja taseme allakäik ja see tähendas ka huvilangust koduste meistrivõistluste vastu, kus troonile tõusis ukrainlaste uhkus Kiievi Dinamo. Need asjaolud hakkasid vähendama Spartaki–Dinamo madina tähtsust.

Nägu vastu nägu: Spartak–Dinamo

Raamatu „Spartak Moskva Dinamo“ andmeil kohtusid Spartak ja Dinamo NSV Liidu meistrivõistlustel 99 korda: Spartak võitis 28, Dinamo 32 ja viiki jäi 39 mängu. Samad andmed on Vikipeedias, millele toetub ka ülejäänud statistika allolevas tabelis, kus on eraldi välja toodud NSV Liidu ja Venemaa meistrivõistluste ning karikavõistluste bilanss. Muu alla kuuluvad mängud eri turniiridel, aga ka Moskva meistrivõistlustel. Kokku on mängitud 206 korral, millest on Spartakil 74 ja Dinamol 61 võitu. 71 mängu on lõppenud viigiga.

Moskva madin 1936–2020 Võistlus Riik Mängud Kõrgliiga NSVL 99 Kõrgliiga Venemaa 53 Karikas NSVL 11 Karikas Venemaa 3 Muu NSVL/Venemaa 39 Kokku NSVL/Venemaa 206 Spartak 28 26 6 1 12 74 Viik 39 18 2 0 12 71 Dinamo 32 9 3 2 15 61

Spartaki loosung: „Näen sageli hirmu mind vaatavates silmades.“ Foto: Indrek Schwede Selle taustal lõi välja kahe kange erinev fännibaas. Kui Spartak 1976. aastal meistrisarjast välja kukkus, olid tribüünid täis ka esiliigamängude ajal, mis on haruldane isegi maailma ulatuses. Klubi tõusis kõrgliigasse tagasi juba 1978. aastaks ja järgmisel krooniti meistriks. Esiliigasse kukkumine tuli klubile kasuks: 1977. aastal kutsuti peatreeneriks varem Dinamos mänginud ja seda juhendanud Konstantin Beskov, kes alustas muu hulgas talentide otsimisega üle riigi. Kuid veelgi tähelepanuväärsem oli juba mainitud fännide konsolideerumine. Võib öelda, et Spartakist algas nõukogude fännikultuur. Just nemad algatasid kombe hakata käima välismängudel, kus kujunesid välja lööklaused ja laulud, millest mõned vastandusid isegi nõukogude võimule. Üheks tuntumaks võimude talutud löökhõikeks sai „Spartak – eta ja, Spartak – eta mõ, Spartak – eta lutššije ljudi stranõ!“ (Spartak – see olen mina, Spartak – see oled sina, Spartak – see on riigi parimad inimesed – toim.). Spartaki fänni Juri Mihhailovi ilmselt liialdatud kinnitusel kandis tema koolis 1979. aastal 90% õpilastest Spartaki salli, mille oli koonud ema või vanaema. Sellega tuldi kooli, see peideti õpetajate eest ja sellega mindi koju tagasi. Sallide tegemiseks kasutati isegi NSV Liidu lippu ja pioneerirätti. 7 Organiseeritud fännirühmad tekkisid 1970. aastate teisel poolel ka teiste Moskva meeskondade juurde. Üksteiselt hakati pihta panema sümboleid. Samas oli Spartaki ülekaal linnas sedavõrd suur, et Dinamo ja CSKA moodustasid 1980ndate alguses liidu punavalgete vastu. Välismängudele sõitis siiski suhteliselt vähe fänne: 1980. aastate lõpus käis nendel umbes 100 Spartaki, aga vaid 10–15 Dinamo ja CSKA fänni. 8 Spartaki kõrgliigast pudenemise aastal (1976) tuli Dinamo viimast korda riigi meistriks. Mõistagi pole see aidanud suurendada fännibaasi või klubi populaarsust. Kui meeskonda ähvardas 2006.

aastal nüüd juba Venemaa meistriliigast väljakukkumine, rullisid fännid pärast ilmetut mängu lahti mängijatele suunatud loosungi „Meie tuleme esiliiga mängudele, aga kas teie ka?“. 9 Dinamo kukkus meistrisarjast välja kümme aastat hiljem – esimest korda alates üleriigilise liiga loomisest (1936) –, kuid oli 2018. aastal kõrgseltskonnas tagasi. Dinamo ärakukkumise tõttu on tema vastasseisu Spartakiga nimetatud ka unustatud madinaks ja Moskva suurimaks derbiks on kujunenud Spartaki ja CSKA mängud, mille kohta Spartaki poolkaitsja Deniss Bojarintsev 2006. aastal naljatles: „Lepingus on isegi eraldi punkt selle kohta, et oleme kohustatud neid võitma.“ 10

Unustatud vastasseisu kaemas

Jalka käis Moskva madinat vaatamas eelmise aasta 3. augustil ja nagu lugejale harjumuspärane, oli kaaslaseks jalgpallirändur Antti Kask. Allakirjutanu kasutas ära oma tutvust Mihhail Zahharoviga, kes on abielus Igor Netto tütre Irinaga 11 ja tegev Spartaki klubi juures, ning me saime rinda pressikaardid. Sealjuures korraldas Spartaki staadionituuride ja muuseumi direktor Aleksei Matvejev meile paaritunnise ekskursiooni oma valdustes. Muu hulgas viskasime pilgu peale ühele Spartaki staadioni loožile, kus käis MMi ajal Diego Maradona. Loožides on 12 kohta, mis maksavad Spartaki mängudel 7,5–9 miljonit rubla (108 000 – 130 000 eurot) hooaja kohta. Matvejev tutvustas end kohe kui inimest, keda huvitab jalgpalliajalugu, aga ta suutis meid paaril korral pahviks lüüa: nagu muuseas puistas ta korraga oma juttu meie legendaarse väravavahi Evald Tipneri! Kui seisime Otkrõtije Arena ühe värava taga, kus asuvad klubi asutajate vendade Starostinide pronkskujud, tõi Matvejev mingi võrdluse käigus sujuvalt mängu Arnold Pihlaku, kes mängis esimese eestlasena eelmise sajandi kahekümnendatel Euroopa tipp-profiklubis Viini Austrias. Meie imestuse peale reageeris mees pisut häiritult: „Aga ma ju ütlesin, et mind huvitab jalgpalliajalugu!“

Dinamo fännide loosung: „Oled meie elu, meie sinu hääl.“ Foto: Indrek Schwede

Maailmameister André Schürrle (keskel) rääkis pärast debüütmängu Spartaki eest ajakirjanikega tõlgi vahendusel. Foto: Indrek Schwede Muuseumis on ka ajakirja Jalka 2012. aasta number, kus tutvustatakse eestikeelsele lugejale Igor Netto lugu. Kinkisin neile ka Jalka, kus on selle loo järg. Muuseum on tehnoloogia viimane sõna. Puutetundlikud polnud üksnes ekraanid, millega on silm tänapäeva maailmas harjunud, vaid ka pealtnäha tavaline klaas, mille all olid Spartaki vanad mängukavad – näpuga klaasil vedades oli võimalik keerata mängukava lehekülgi, mis projitseerusid kava peale. Üks meeldejääv tõmbenumber oli võimalus koostada ekraanil oma Spartaki kõigi aegade sümboolne koosseis (eri positsioonide valik oli ette antud) ja võrrelda seda kõigi muuseumikülastajate ühistulemusega. Muuseumi pärlid olid Igor Netto Euroopa meistrivõistluste (1960) ja olümpiamängude (1956) kaptenina võidetud kuldmedalid. Kui olime Matvejevi asjatundlike seletuste saatel kõigele ringi peale teinud ning küsisime mõne ägedama väljapaneku ja nende tehnoloogilise lahenduse idee kohta, lausus mees, et on kõik ise välja mõelnud. Müts maha! Kuna meie Moskva-reis kätkes endast kõigi viie (ka CSKA, Torpedo, Lokomotiv) suure klubi kodustaadionite külastust ja sealjuures käisime vaatamas esiliiga mängu Moskva Torpedo – FK Armavir, kogunes muljeid nii palju, et mängust endast jäi meelde vähe. Nagu kogesin juba Belgradi madina loos (Jalka 2/2020), ei mäletanud ma isegi tulemust, mille pidin internetist üle vaatama – 0 : 0. Kõige paremini annab Spartaki–Dinamo madina kuvandist pildi asjaolu, et 45 360 inimest mahutavale Otkrõtije Arenale oli seda „unustatud derbit“ tulnud vaatama 34 389 pealtvaatajat. Moskvas elab 13 miljonit, koos eeslinnadega hinnangute kohaselt 17 miljonit inimest, aga igipõlisele vastasseisule leiab tee vaid kaks ja pool A. Le Coq Arena täit huvilist! Aga mängu algus oli siiski vägev: kuna klubi legendil Fjodor Tšerenkovil (1959–2014) oli nädal tagasi olnud sünniaastapäev, näidati ekraanil tema mänge ja kuulati temaga tehtud intervjuud. Netto (Spartakis 1949–1966) kõrval on Tšerenkov (1977–1990, 1991–1993) klubi ühe ajastu sümbol.

Otkrõtije Arena ees on rahvajalgpallur Fjodor Tšerenkovi monument. Foto: Indrek Schwede

Tema skulptuuri kõrval Otkrõtije Arenal on lihtne tekst: „Rahvajalgpallur Fjodor Tšerenkovile.“ Muidugi käisid ekraanilt läbi Starostinid. Põhjapoolsel otsatribüünil kõrgus tohutumõõtmeline, murult kuni kõrgeimate tribüünideni ulatuv võrk, millel Spartaki mundris musklimees koos hirmuäratava buldogiga ja saateks tekst „Pureda kõiki!“. Kui mäng algas, võeti suur atraktsioon maha ja selle asemel rulliti lahti loosung „Näen sageli hirmu mind vaatavates silmades“. Dinamo fännid vastasid hulga rahumeelsema ja endassevaatava loosungiga „Oled meie elu, meie Selle kuldmedali sinu hääl“. võitis eestlane Tribüünidel lehvis SpartacuIgor Netto se, Nikolai Starostini ja kunagise Melbourne’i kultusväravavahi Rinat Dassajevi olümpialt näopildiga lippe. Otsisin, kuid ei 1956... leidnud kuulsat Starostini pildiga loosungit, millel tekst „Ta näeb kõike“. Sellest idee saanud Dinamo pettunud fännid suunasid ühel kehval hooajal oma mängijate poole Lavrenti Beria sadistliku silmavaate kirjaga „Ta näeb kõike“. Robert Edelman on teraselt märkinud, et Spartak on olnud edukas liberalismiaastatel, pidades silmas Stalini surma järgse sula aastaid, kuid ta on lisanud, et tegemist võib olla ka kokkusattumusega. Aga kui laiendame liberalismiajastu NSV Liidu lagunemi-

Publik ja kodustaadion

Dinamo staadion ehitati 1928. aastal ja seal peeti spordibaaside vähesuse tõttu kõik olulisemad kohtumised, ka teiste meeskondade omad. Kui 1956. aastal valmis Lužniki, kolisid kõik tähtsamad mängud sinna (ka Dinamo kodumängud Spartakiga). Alates 1968. aastast hakkas Dinamo eelkõige publiku vähenenud huvi tõttu võõrustama Spartakit oma staadionil, kuna Spartaki koduväljakuks jäi Lužniki. Spartak sai endale päris oma kodu (Otkrõtije Arena) alles 2014. aastal seoses 2018. aastal Venemaal korraldatud MMiga.

Vikipeedia toob kahe rivaali rekordpublikuks Lužnikis peetud mängu 1959. aastal, kui meistriliiga raames oli tribüünidel 106 000 pealtvaatajat, ja madalaim number oli sealsamas Lužnikis 1976. aastal 3500. Raamat „Spartak Moskva Dinamo“ annab samadele mängudele arvudeks 102 000 ja 3500. Raamatu järgi oli rekordpublikuks 104 000 kolmel korral (1960, 1962, 1964). Pärast Lužniki valmimist 1956. aastal oli üle 100 000 huvilise tribüünidel üheksal aastal järjest (kuni 1964) ja sealt edasi vaid korra: 1967.

...selle I EMil Pariisis. sele järgnenud perioodile, saab öeldu veelgi kinnitust: alates 1992. aastast on Spartakil kümme ja Dinamol null meistritiitlit. Kokku on Spartakil 22 meistrikulda (NSV Liidu ajal 12) ja 13 (12) karikavõitu. Dinamol vaid 11 (11) ja 7 (6). Eriti NSV Liidu aegne statistika näitab, et päris tõrjutud Spartak siiski polnud, arvestades ka tema toetajaid riigi kõrgemast juhtkonnast ja asjaolu, et riigikorra muutmine polnud plaanis ka kõige tulisematel fännidel. Spartaki mängijad olid need, kes kurtsid värskelt ametisse astunud, KGB-taustaga presidendile Vladimir Putinile, et Venemaa sõnadeta hümn viib „moraalikaotuse ja vormilanguseni“, ning 2000. aastal sai riik endale NSV Liidu hümni. 12 Kuid ühe vahva vimka viskas Spartaki vastuolulisse suhtumisse NSV Liitu Lenini ordeni kavaler, Siberisse küüditatud Nikolai Starostin ometi: ta sündis enne (26.02.1902) ja suri pärast (17.02.1996) NSV Liidu sündi ja lagunemist.

Ajakiri Jalka Spartaki muuseumis.

Brian Glanville, „Magical, Mysterious Tour“ (World Soccer, jaanuar/2004), 55. David Downing, „Passovotschka. Moscow Dynamo in Britain, 1945“ (Bloomsbury, 2000), 265–273. Brian Glanville, „The Football Machine“ (World Soccer, jaanuar/2004), 58. David Downing, „Passovotschka. Moscow Dynamo in Britain, 1945“ (Bloomsbury, 2000), 181. Brian Glanville, „Magical, Mysterious Tour“ (World Soccer, aprill/2008), 55. Brian Glanville, „The Football Machine“ (World Soccer, jaanuar/2004), 59. Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after Stalin“(I. B. Tauris, London, New York 2018), 186, 189–190. Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of Football after

Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 191. 9 Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s Game“ (Virgin Books, 2008), 83. 10 Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s Game“ (Virgin

Books, 2008), 24. 11 Igor Nettol oli tütar, kelle olemasolust ta teada ei saanudki. Igori ema ei aktsepteerinud rasedaks jäänud Lilijat, kes otsustas kiiresti abielluda teisega, kuid sünnitas tütre Irina.

Mihhail Zahharovi järgi tegid tema abikaasa Irina ja Igori vend Lev Netto kaks ekspertiisi, mis näitasid, et Irina on Igor Netto tütar. 12 Pål Kolstø, „National Symbols as Signs of Unity and Division“ (Ethnic and Racial

Studies, vol 29, nr 4, 2006), 687.

Tagasi normaalsuse poole

19. mai oli kuupäev, mil Premium liiga taas väljakutele ja teleekraanidele naasis. Eriolukorrajärgsele ajale kohaselt aga mitte veel päris tavapärastes oludes, vaid publikuvabalt ja rangete distantsinõuetega.

Kõik staadionile saabujad peavad laskma endal kehatemperatuuri mõõta. 37,0 või enam? Koju tagasi! Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Kuna tribüünile publikut ei lubatud, kasutati kohti selleks, et varumängijad saaksid üksteisest eraldatult mängu jälgida. Tavapärane tehniline ala ja pink jäid vaid treenerite ja tiimi personali päralt. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

FCI Levadia avavärav JK Legioni vastu pani aga mängijad distantsireegleid unustama. Emmati nii värava löönud Manuchot kui ka efektse söödu andnud Robert Kirssi. Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Medalit nooliv Paide Linnameeskond ei saanud hooaja taaskäivitamisel kõige paremini minema: koduplatsil jäädi hoolimata efektsest taevasõust Viljandi Tulevikule 1 : 2 alla. Foto: Liisi Troska

Erireeglid kehtivad ka pallipoistele, keda nõutakse väljaku äärde tavapärasest vähem. Jalgpallilise eriolukorra ajal peavad nad olema vähemalt 18aastased ja kandma maski. Foto: Liisi Troska

Paide klubi korraldas staadioni lähistele autokino stiilis ühisvaatamise. Fännid said pilti jälgida suurelt ekraanilt, kommentaare sai kuulata suisa raadiost. Foto: Liisi Troska

10 AASTAT TAGASI Signy Aarna

oli naiste Balti turniiril kerkinud viie tabamusega turniiri parimaks väravakütiks.

Saksamaa

rannakoondist võitis sõprusmängus 3 : 2 meie rannakoondis, mis mängis nõrgendatud koosseisus.

Kes on platsiäärsed sosistajad?

oleks pidanud olema koht, kus kolmikhüppajana osaleb Lasnamäe Ajaxi eestvedaja Boriss Dugan.

Juunikuu numbris vaadeldi jalgpalli telgitaguseid ja tutvustati „platsiääre sosistajaid“ ehk inimesi, kes edastasid väljaku kõrval reaalajas mängu sündmusi. Sosistajate tööd tutvustati nii: „Kontakt

H in D 29 K rooni J uuni 2010

leitakse sõbra kaudu, lepitakse mängule minemine kokku, parajal kellaajal helistatakse sisse, tribüünilt antakse spetsiaalsete terminitega otseülekanne, mille tulemusena saab internetist resultaati reaalajas jälgida. Tasuks 500 krooni.“ Platsiäärsete sosistajate ametist rääkinud Viktor Jasska nentis, et ta ei teadnudki päris täpselt, kuhu tema edastatud informatsioon läks, kuid kahtlast tunnet see ei tekitanud. Tema sõnul olid telefonitoru teises otsas tavaliselt konarliku inglise keelega inimesed, kelle puhul oli ilmselt tegu hiinlastega. Sosistajatest rääkis ka meistriliigas mitme tiimi eest mänginud Anton Sereda, kes töötas Jalgpall dekoloniseeris Aafrika mm AL g A b : mm -pallide ajalugu mm -ajalugu arvudes

Dmitri Krug L ov otsib uut KL ubi Käbi & K än D : Artur JA Kriste L Aus Kes sosist A v AD st AAD ioni L ? Postrid: Wayne r ooney / mm -tabel

ISSN 1736-7379 2010 JUUNI JALKA 1 Pluss: i van o ´Konnel- b ronin, t aijo t eniste, Henn v allimäe, Kaarel Kiidron, Aljona s asova, v ladimir Kazatšonok, Anton Joore, m artin m injajev, Lõuna-Läänemaa JK, Lasnamäe Ajax, FC Puuma, Kärdla linnameeskond, JK Welco e lekter

Londoni firma heaks ja vahendas ka noortekoondise mänge, mille eest olevat tasu olnud tavaliselt 1095 krooni. Juunikuu Jalka kaaneloos vaadati ette 2010. aasta suvel Lõuna-Aafrika vabariigis toimunud MMile. Suuremas ülevaates tutvustati seda, kuidas jalgpall dekoloniseeris Aafrika. Indrek Schwede kirjutas, kuidas koloniaalikkes aafriklased võtsid jalgpalli kui lääneliku spordivormi täielikult üle, et sellesama spordiga väljendada oma läänevastaseid hoiakuid. Musta Mandri elanikele olid jalgpalliplatsid sageli ainsad kohad, kus sai oma rõhujatele vastu astuda ja neid isegi võita. „Jalgpallist kujunes lõpuks poliitiliste pürgimuste kehastus, rahvusliku identiteedi vormija ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamise vahend,“ kirjutas Schwede. MMi eel sai näha ka ülevaadet pallidest, millega oli suurturniiridel mängitud: vuti mänguvahendit vaadeldi 1930. aastast kuni 2010. aastani, kui Lõuna-Aafrika vabariigis mängiti Jabulani nime kandva palliga. Maailmameistrivõistlusteõigust hakkasid mõistma. Kokku oli 30 väljakukohtunikku ja 60 abikohtunikku, enim vilistajaid – kokku kümme – oli Euroopast. Samuti tutvustati MMidega seotud huvitavaid fakte. Lugejate küsimustele vastas Dmitri Kruglov, kes oli värskelt lõpetanud hooaja Aserbaidžaanis ja lootis, et saab karjääri jätkata mõnes muus riigis, kus oleksid arenemiseks paremad tingimused.

Neftšis teist aastat mänginud

Kruglov tunnistas, et meeskonnas oli näha lõhenemist: „Meeskonna sees olid kogu aeg pundid – kohalikud ja leegionärid. See on okei, kui keegi suhtleb kellegagi omavahel rohkem, aga väljakul oli samamoodi. Mängijad olid kõik head, aga kõik eraldi. Ei olnud ühtset vai

mu. Isegi oli koosolekuid, kuhu asepresident kutsus ainult kohalikke mängijaid. Minu arvates ei olnud see õige. Räägi silmast silma, aga ära eralda niimoodi.“ Lisaks rääkis Kruglov koondise esindamisest ja sellest, miks ta Eesti hümni kaasa ei laula. Kogenud mängumehe sõnul märkas ta, et kui kaasa laulis, läks tal mäng kehvasti. „Mina olen muutunud tõsisemaks ja kuulan hümni, kuid ei laula,“ selgitas koondislane. Juunikuu Jalkas sai näha ka efektseid kaadreid meeste A-koondise ja U21 koondise maikuu mängudest ning Lembit Peegel oli üles pildistanud sellegi, kuidas seisis väljakul oma viimase koondisemängu eel kaptenipaelaga Indrek Zelinski.

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.